Sellest laadast ei saa ma ei üle ega ümber. See oli nii oluline sündmus mulle väga mitmes plaanis. Mul ei olnud elus kunagi eriti sõpru olnud. Olen alati end pigem endale hoidnud, isegi sisimas omaette hoidnud. Usaldanud ja lootnud vaid isenedale. Ju on see veidra lapsepõlve või minu veel veidrama isiksuse ‘süü’. Mul on kohutavalt palju tuttavaid ja neid, kellele tere ütelda ja niisama juttu ajada, aga sõpru ei ole mul nagu eriti olnud. Võibolla ei ole ma ise endale kedagi lähedale lasknud. Kaitsereaktsioon? Kui poleks internetti, kunagist Jalutaja-jututuba ja kindlasti Isetegijat, siis poleks mul tõelisi sõpru ehk siiani. Aga on. Nii veider kui see ka on, siis nüüd julgen ma öelda, et mul on olemas head sõbrad. Ja ilma nendeta ei oleks ma mitte iial sinna laadale läinud ega jõudnud. Ilma nendeta ei oleks ma suutnud teha sel korral midagi. Krt, silm läks jälle märjaks. Ma ikka muudkui vesistan siin iga kord kui meenutan, mõtlen ja teile midagi jutustan. Kui Älin ja Krista poleks mind aidanud, toetanud, lohutanud, mõistnud ja teinud imesid, siis poleks ma iial sinna laadale läinud. Olin kogu aeg valmis loobuma, kui miski pisikegi asi oleks andnud vihje, et nüüd on aeg plaan koomale tõmmata. Aga ma jõudsin. Aitäh teile, kallid sõbrad ja kõik teisedki, kes kõik abiks olid! See oli uskumatu, uskumatult ilus, hea ja tugev tunne. Siiani on 🙂
Napp kaks nädalat enne suursündmust ennast, sain teada, et lähen sel aastal laadale. Ma ju olin kogu suve plaani pidanud, aga kõik venis ja enesekindlust ka nappis ja kui Mareli poleks mind otsustavalt kaasa võtnud, siis oma tagasihoidlikkuses poleks ma sinna ka jõudnud. Mul oli kaks nädalat, et ennast tõestada ja ületada. Viimase hetke shokid niitsid korraks päris jalust, aga nüüd olen ma siin ja fotod kinnitavad, et ma päriselt ka käisin Mardilaadal ja sisimas ma tean, et see oli väga väärt kogemus, kuigi parajalt hull ettevõtmine.
Meie pisike 2 x 2-meetrine minu riiulitest moodustuv ‘kuubik’ Mareli ja tema vilditöödega kahasse:
Minul oli meie boksis riiulitäis beebibodisid, sest särkide joonistamiseni ma lihtsalt enam ei jõudnud sel korral:
Pildimaalingute kestvuse elava näidisena jalutas ühel laadapäeval meie seas ringi ka poolteist aastat pidevalt pestud särgike tuttava tirtsu seljas:
Siis oli mul veel laadal kaasas korralik valik pistillukesi ühe-kommi-päkakaste ehk päkapike päris oma postkaste.
Minu lapsepõlve päkapikud ei käinud sussi ega soki sees. See mõte on mulle siiani võõras ja veider. Kasutasin aastaid päkapikkudele postkaste tehes tavalisi soolavakkasid, aga need jäid ühe lapse päkakastina kuidagi kohmakalt suureks. Üksik kommike kadus sinna kuidagi ära. Ja liiga mitme päkapiku jõudu ja tööd oli selleks tarvis, et kenasti postkasti täita. Mulle tundus palju armsamana mõte, et iga ühe päris oma päkapikk saaks rahus ja rõõmus käia just ekstra talle mõeldud kastikesse oma pisikesi üllatusi poetamas. Selleks hooajaks on mul pakkuda päris pisikesi parajalt päkapikumõõtu pärispostkaste:
Ja Mareli laual seadsid end rõõmsalt sisse minu kolm pisikest pehmikut.
Üks notsu puges Mareli lastemõõtu viltsussi sisse:
Teine puges Mareli imeilusasse lillega kotti (põrsas kotis? ;)):
Ja konn sättis end Mareli heatuju-sussidesse mõnulema:
Ja eestlased! Muidugi! Neid ei saa unustada, sest sildisadu täienes ka täiesti ehtsate eestlaste võrra! Pisikesed uksesildid said lisaks ka suure tugevast puidust pildi, millel teksti veel pole ja seda saab soovi korral siis lisada.
Ja kaks pärdikut pressisid end ka pildile ja kaasa 🙂
***
Meie laadaplats asus küll taga vasemas nurgas, aga oli siiski teravama silmaga vaatajale nähtav. Rohelised riiulid ehk reetsid:
Mul on hea meel, et ma laadale jõudsin. Mul on hea meel, et kohtusin seal paljudega teie seast ja kuulsin palju head ja tunnustavat. Mul on hea meel, et see laat läbi sai ja ma lõpuks ometi inimlikul ajal magada jälle saan. Mul on hea meel, et järgmine aasta on järgmine laat ja ehk mõni sündmus veel, kuhu jõuda võiks. Ja nüüd veel viimane vaade minu Pisikestele Toredatele Tegudele/Tigudele 2010. aasta Mardilaadal Mareli vilditööde kõrval:
Kirjutamise-joonistamiseni! 🙂
22 thoughts on “Mardilaat 2010”
Viimane pilt on vist tehtud enne minu visiiti teie leti juurde, sest mulle tundub, et sealt ülalt keskelt paistab veel pärdikuhoiatusega silt. Või oli neid mitu…? 🙂
Kuna me poistel veel lastetuba pole (ja kuhu selline 2-toalises korteris mahukski?), kinnitasin sildi korteri välisuksele. Nüüd teavad nii külalised kui juhuslikud uksele koputajad (postiljon, ühistu esinaine jne), mis neid ust avades ees ootab. Pühapäevast saati on mul lausa kahju, et me kõige kõrgemal korrusel elame… 😉
:DDDDDDDD ei ole olemas, Sokike!! Ma väänlen naerukrampides hetkel 😀
Silt oli üks ja ainumas. Pildid on siin postituses juhuslikus järjekorras ja läbisegi. Ma isegi ei tea, kas viimasel päeval pilte sai tehtud. Puhas udu on kõik. Kokkusulanud üheks suureks olemiseks 😀
Võibolla peaks postkastile (see vast on kuskil allpool), analoogse kleepsu organiseerima? 😉
Mul on hea meel, et Sul on hea meel selle Mardilaada üle! Väsimus läheb mööda, head emotsioonid jäävad meelde ja annavad vunki edasi toimetada.
Väga lahe väljapanek oli teil! Ja sildid muidugi ka! Endale tuleb ka ikka see sobiv, kahe printsessi või haldjaga soetada. Aga seda teeme tulevikus vastastikuse huvi korras, tead isegi.
_/Amanda/
Absoluutselt kindlasti, Amanda! 🙂
Mina käisin ka, mina kaaa! Nii mõnus nurgake. Panin tähele, et möödujate suunurgad kiskusid ülespoole või lausa naerule neid lahedaid bodysyd ja silte ja mareli hea-tuju-susse nähes.
Ja mul on nüüd järgmiseks aastaks kalender olemas! Küll on hea, et minu tibu on veel nii väike, et värvida ei oska – saan KÕIK ISE ära värvida 😀 Ja peotäis kleepse ka…ma ei suuda otsustada veel, kuhu neid panna. Mõmmi ja lõvi peaks panema Liisa asjadele, siilipopp jääb kindlasti minule…aga see kõige sobivam koht tuleb veel välja mõelda. Pole ju mõtet panna kuhugi, kust ta välja ei paista ja keegi ei näe ega saa naeratada selle peale. Mul on muide ka paar "viimsepäeva" pilti, kus kunstnik ise ka peal…kas võin oma blogisse riputada?
Roseliina, muidugi võid. Eileõhtust shokki, mis mind tabas AK-d vaadates, ei ületa vist enam küll miski. Aeg on reaalsusega leppida 😛
Nii tore laat tundus olema:) Ilus kaubavalik;)
Oot-oot, mis sokist jutt? Ma ka vaatasin nii ak'd kui isadepäevakontserti ja nägin seal üht vahvat väsimatut pisihaldat taaskord askeldamas.
Väga väsinud ja loppis ja sassis haldjas oli seal 🙂
No teil oli boks nii hea koha peal millest ei saanud üle ega ümber – pol'nd saan'd õieti veel laadaõhuga kohaneda kui kõmmdi vaatasid vastu tuttavad näod ja asjad!:) Väga vahva ja hästivarustatud butiik oli.:)
Hehehee! Tänud, Lotte vanaema! Rõõm oli Sinuga tutvuda reaalses elus 🙂
Ahh kui lahe, et Sul hästi läks!
Terviseid Sulle:)
Selle postituse läbilugemine laadis mu täis positiivsust :). Igavesti vinged asjad piltidel.
Aitäh teile! 🙂
Mul ka, mul kaaaaa lõpmata hea meel, et teid Mareliga "päriselt" ära nägin! Nii-nii lahedad asjad seal keik olivad ja puha! Selline hea-tuju-boks;), mis sest, et tilluke! Tõeliselt väärtuslikud asjad ju ongi pisikesed – juveelid ja… jne, jne, jne;)
Kuule, tubli oled! Sul on ägedad ideed ja vahvad asjad, tore et neid teistega jagad 🙂
Kõike kaunist
Lossipreili
p.s. kindel või, et teie boks oli 2×2? ma arvaksin, et 0.5×0.5! kõrgus võibilla tõesti oli 2m 😛
Päris kindel, et oli 2×2 m, tegelikult isegi natuke rohkem. Rohelised riiulid on kumbki 97cm laiad, seega need kõrvu on juba kenake 2 meetrit ja boksi sügavuses näpistasid kõik veel sutsuke juurde ka. Aga kitsas meil oli. Seda peab tõdema. Aga heade lammastega on head lood 😀
pisihaldjas
Tore oli – et tore oli:)
Vahva laadakogemus on olnud ning väga uhke väljapanek teil Marliga. Mis värvidega sa pluusidele maalid, et värvid lausa 1,5 aastat püsivad? Laste riided teatavasti vajavad tihedalt pesemist.
Trükivead on toredad- Mareliga, muidugi.:D
Kasutan Lefranci Deco Textil värve. Vahepeal neil veidi midagi muudeti (lisaks etiketikujundusele), aga usun, et uued pole kehvemad. Ja pesu nad tõesti kannatavad. Kandmist muidugi ka 🙂
pisihaldjas 🙂