Eetikast ja kunstist. Tasa, karu magab!

Inspireerituna kahe vildikunstniku vahelisest lahingust, kes kelle pealt mida maha tegi ja sellest rohkem kasu sai, panin ma kirja kauakeenud mõtted.

Alguses tekkis tahtmine kakelda, aga siis tekkis küsimus, et kellega siis? Jäin mõtlema, et kui ma vaid tahaks noka lahti teha, siis oleks mul ka isiklikus plaanis nii mõngi kala ja kana kitkumiseks teile pakkuda. Aga maailm on suurem ja laiem kui see minu madala mätta otsast paistab. Keda see huvitab? Las igaüks ajab oma asja. Ja ajab seda nii hästi kui oskab, tahab ja viitsib ja sisemine eetika- ja esteetikatunnetus lubab. Raudselt on alati kuskil veel keegi, kes sarnaseid asju teeb. Ja teeb võib-olla isegi paremini. No ja siis? Mida rohkem kaunist loomingut, seda ilusam ju! See käib ju igasugu asjade kohta. See on järgneva jutu lühike sisututvustus.

Miks ma reeglina ei viita kellelegi oma töid teile tutvustades? Et kas ma olen nii ülbe ja omast arust nii tegija mutt, et mind ei huvita head tavad? Huvitavad ja väga, se’s osas olen ma paraku nagu viks koolitüdruk. Aga viitamiseks ei ole mul enamasti isegi põhjust just seepärast, et kui mul on peas keerelnud mõni idee, aga teostus ootab alles oma aega ja ma siis juhtumisi näen seda sama asja kellegi teise teostuses ja esitluses, siis sulgen selle peatüki automaatselt enda jaoks. Ma nimetaksin seda tunnet ‘kergeks pettumuseks’, kui mõni minu peas ja südames suureks sirgunud idee on juba peaagu sarnaselt kellegi teise poolt teostatud. Ilmselt oleks minu teostus sel juhul äratuntava ja kokkuviidava sarnasusega, kuigi nende tekkeloos midagi ühist ei ole. Ma jäin lihtsalt hiljaks, tunnistan seda endale ja elan ning tegutsen edasi. Ma ei taha kopeerida ja ei tunne ka kiusatust ise sama asja katsetada. Raudselt leiduks ka neid, kes tahaks siis kakelda ja pinnida, et kust ma küll selle või teise idee sain. See on ka põhjus, miks ma ei konda internetiavarustes, ei osta vastavateemalisi ajakirju ja siinseski keskkonnas loen vaid konkreetseid blogisid ja seda inimese ja tema loomingu terviklikkusest osasaamiseks. Mitte selleks, et shaakalina ringi luusida ja vaadata, kas saan kuskilt miskit põske pista. Mida aeg edasi, seda rohkem tahaksin ma end sulgeda enda maailma. Ma juba tean, et minu suuremad loomepalangud on aset leidnud piiratud füüsilises keskkonnas ja pigem infovaeguses. Enesega üksiolemine ja igatsus on liikumapanevad jõud ja tohutu inspiratsiooniallikas. Meie kirjus maailmas oleksid aga ka silmaklapid head abivahendid. Samas ühest retsepti pole kõigile.

Aga kuna ei ole olemas loomingulises mõttes steriilset keskkonda, siis nähes maailma ja teiste loodut enda ümber on ikkagi enne kõike tähtis tunne ja emotsioon, mitte konkreetne ese ja asi, mida kopeerima asuda. Ma ei taha saada inspiratsiooni teiste töödest. Ma ei taha näha kellegi tehtut kunagi eesmärgiga, et teha seda veel paremini. See periood, kus teisi jäljendasin ja otseselt Mikisid ja Plutosid kopeerisin jäi lapsepõlve, õpipoisi-aega, see oli vajalik, et õppida ja koguda alusteadmised ja -oskused. Aga mingist hetkeks peaks tegija valdama ‘oma asja’ sedavõrd, et teab, kuidas ise areneda ja kasvada ja sel juhul oleksid eeskujud vaid piiravad ja pärssivad ma arvan. Sellisel juhul uusi asju lisaks õppides ei alusta sa enam kunagi A-st ja B-st vaid teedki kõike nagunii omas võtmes. Lihtsalt mõni uus tehnika või oskus on juures. Mul on nii selgelt meeles aastal 97 läbitud siidimaalikursus, kus ma pusisin teha kunstilisi päevalilli nii nagu kästi, nii nagu kõik tegid ja no ei olnud see minu rida ja siis korraga katsetasin niisama vaikselt omamoodi ja ma muutusin rõõmsaks. Ma olin omandanud uue tehnika ja leidnud uue väljundi, aga teinud seda endamoodi ja just nii oligi õige ja hea. See tunne ja veendumus tekitasid kindlustunde. Sealt edasi ei ole ma enam koolipinke nühkinud vaid ise katsetanud. Sealt edasi oli kõik juba palju lihtsam. Ma teadsin, mida tegin ja iga uus tehnika ei olnud enam hüpe tundmatusse vaid olemasoleva asja täiustamine. Liha luudele kasvatamine. Aga mõni avastab ennast alles vanemas eas. Seega peab ta ka need sirged kopeerimised ja õppetunnid tegema läbi hiljem. Võib-olla suudab ta seda teha palju kiiremini. Ja võib-olla polegi tema latt nii kõrge ja piisab tegemise  rõõmust? Aga kes teeb, see ka areneb. Need, kel on rohkem annet, teevad seda lihtsalt veidi rohkem omamoodi. Aga kõike on võimalik ka õppida-õppida-õppida ja ka ilma loomuomase eeliseta harjutamise läbi sihtmärgini jõuda. Kõige lihtsam on alati käega lüüa, samas kui sees on mingi sügavam kutse, siis on raske leida eneses rahulolu ilma konkreetse võimaluse ja väljundita asju luua. See on minu arusaam sellest asjast. Kindlasti on see eri valdkondades veidi varieeruv.

Et kas mul pole näiteks olnud mõtet kivikeste või puulitritega trips-traps-trulli mängu teha? Oli, ammu oli. Aga kui ma selle nüüd teostaksin, siis huvitav, kellele neist paljudest pean viitama? Seega ma teen parem midagi muud. Kuigi minu mäng oleks ka kivide ja litrite peal eksimatult minumoodi. Selles, et keegi sedasama mängu ja mõtet ekspluateerib ei ole midagi uut, AGA kui ma teeksin ka trips-traps-trulli mängu, siis teeksin ma selle juba tõepoolest siis nii, et ei pea vajalikuks kellelegi viidata. Kui keegi midagi sarnast leiab kuskilt mujalt, siis noh, maakera on ümmargune ja me kõik oleme mõtlevad inimesed. Juhus. Elementaarne on see, kui midagi teed ja selle sahtlist välja võtad ning teistele näitad, pead arvestama, et see asi hakkab elama oma elu. Sama selge on see, et vabalt on võimalik maailma eri paigus ühel ja samal ajal teha teineteisest sõltumatult üht ja sama asja. Kitsas teaduseski on seesuguseid näiteid. Kunst ja käsitöö on ju veel palju pehmemad ja painduvamad alad. Siinkohal meenuvad mulle alati polümeersavist tehtavad roosid ja just purgikaaned, mis nendega kaunistatud on. Ma olin kord kauges lapsepõlves siruli maas haige. Mulle toodi kommi. Uhkeid kollaseid Draakonikomme. Aga paraku oli see see partii, mis oli seebimaitseline. Süüa ei käranud kohe üldse. Aga mida tegi haige laps voodis oma kommidega – peos soojenes kõva komm pehmeks ja kergesti voolitavaks. Tegin neist roose. Nagu päris. Tegin purgikaanele kaunistuse. Palju pisikesi õrnu kollaseid roose. Kas ma olin sellist asja tol ‘vaimupimedal’ internetivaesel Fimo- ja Cerniti-teadmatuse ajal enne näinud? Ei olnud. Isegi unes ei olnud näinud. Päris kindlasti kohe ei olnud. Kas siis mina olin selle asja leiutaja? Kindlasti mitte. Aga alati kui ma just seesuguseid purgikaasi näen, on mul hea armas tunne südames. Kord saatis just seesuguse purgikaanega mulle Virbi murakamoosi (ma ei ole seda unustanud, Virbi!). Selliseid asju nähes meenub üks vahva asi, mille teinud olen ja mida teha oskan. Kui tahan. Kõik. Ja kui ma neid nüüd ka tegema peaksin hakkama, siis tõepoolest, ei ole mul vähimat kavatsust kellelegi viidata ega kedagi näituseks üles panna.

Aga kas meil on kohustus (kasvõi pelgalt hea tava mõttes) viidata siinseski keskkonnas konkreetsetele esitegijatele ainult seepärast, et ta on elus tuhat seepi rohkem viltinud kui mina? Vilditud seebi tegemise viise on kindlasti rohkem kui üks ja juba ainuüksi siin on tegijaid hulgem. Äkki igaüks teebki omamoodi? Käsi südamel, ma ei ole elus ühtegi õpetust lugenud ega näinud. Istusime sõbrannaga koos ja lihtsalt tegime. Mul läks isegi meelest küsida, kust tema seda õppnud on. See ei olnud sel hetkel kuidagi üldse oluline. Tegemine oli tore. Ja loomulikult mainisin ma oma seebikesi näidates ära, et temaga koos tegime, aga kui keegi kolmas end seepärast riivatuna tundis, siis vabandust, ma ei ole kellegi leiba ära söönud või tema või peal liugu lasknud.

Või kas peab nt konkreetsete papude tegemisel viitama kellelegi, kes mustri nö maale tõi? Sellel mustril on kindlasti kusagil kaugel eemal ka autor. Jah, kui ma tean ja tunnen, et ma tõepoolest kellegi tehtut üritan jäljendada või kasutan nende tõlgitud-edastatud mustreid, siis loomulikult ja siis ka pigem lisana otsesele algallikale ikka, aga vastasel juhul ei näe ma selleks põhjust. Samas kindel on see, et kui ma kunagi elus peaksin jõudma päikeseprindi või steekidega kampsunini, siis küll ma juba tean, kuhu ja kellele viidata. Sest olgugi tehnika pärit kes teab kust, siis minu esimene elamus ja emotsioon on pärit mingist kindlast kohast ja seejärel veel kinnistunud teises kohas. Aga kindlasti on neid steegitajaid veel olnud, mina paraku ei tea, ei ole näinud ja seega ei oska neile isegi mitte viidata. Me ei saa siin ega kuskil mujal eeldada, et me kõike teame ja oskame igale poole viidata ja näidata. Kas rõõm sellest, et lased tegemisel end enesesse haarata ja lihtsalt lood midagi, on siis nii karm, julm, isegi vaata et häbiväärne, et alati peab olema kõigel põhjus ja põhjendus ja veel hullem – vabandus?!

Ma olen aastaid endale unistusteraamatusse kotte (ja väga paljut muudki) joonistanud. Ja pean tunnistama, et minu üks suuremaid lemmikuid on Mareli praegune viltkotimudel. Ma olin vaid nõksu kaugusel, et seesuguseid tegema hakata. Küll õmblema ja joonistama (kangaladugi teile ette näidatud juba), mitte viltima, aga ikkagi – tema jõudis oma teostusega ette omal moel, minust sõltumatult. Jah, see on levinud kotivorm ja maailm saaks selle võrra veel hulga rõõmsavärvilisi kotte juurde, kui ma neid ikkagi teha otsustan, aga seda kõike peab veel mõtlema ja kaaluma ja seedima ja arutama. Mina isiklikult võiksin seda antud hetkel teha Mareliga siis näiteks. Et kas ma pean temalt luba küsima? Ei, seda ma ei arva. Küll aga on kena asja detaile arutada. Ennekõike seepärast, et me asume lähestikku. Eksisteerime suht samas aegruumis ja ka kõrvu teie silma all. Me soovime kenasti läbi saada ja see on viisakus. Elementaarne viisakus. Aga fakt on see, et kui ma seesuguse koti teen, siis ei ole ma selle kuju viksinud maha Mareli kotilt ja ei arva ka, et pean seepärast talle viitama. Visuaalne sarnasus koti kujus on kokkusattumus ja eesmärk pole kellegagi sarnaneda. Kui see oleks keegi kauge Maali maalt ja ma näeksin teda poes endast sarnase sumadaniga mööda jalutamas, siis ma peaksin temale viitama? Kui emotsioon oli kustumatu, siis miks mitte, aga kohustust mul küll ei lasu. Pealegi, oli see üldse tema disainitud kotikuju? Vaevalt. Krt seda teab, kes suurtest tegijatest sääraseid loonud on. Ja ka neid ei ole kindlasti üks. Sest sellisel juhul läheneks asi juba absurdini. Me ju tõepoolest ei suuda teada kõike. Ja ei peagi.

Ja kottidega veel ka teine olukord. Teine lemmik on mul kottide osas just selline, mille Älin mulle sünnipäevaks õmbles. Omal algatusel. Teadmata midagi minu salaplaanidest ja joonistustest. Võibolla on õhk meie ümber tiine samadest ideedest ja nägemustest? Teiega juhtub seda ka? Kas ma peaksin Älinilt luba küsima, kui teostaksin oma ideid aastast 2000 või veel varem? Raudselt on seesuguseid kotte tehtud küll ja veel, olgugi, et selle konkreetse lõike mõtles Älin endale tegemise käigus lennult ise välja. Aga kui ma konkreetse kotiteo ikkagi ette võtan, siis ei leia ma küll, et pean viitama kahtluste hajutamiseks sinna ja tänna. Ma ei arva, et me peame sellisel foonil õigustama seda, mida teeme. Piisab, et me omavahel oleme asja kenasti selgeks rääkinud, et ei toimu kopeerimist, plagieerimist ja mida kõike veel. Aga see on meie asi. Pealegi teeksin ma kokkuvõttes nii ehk naa need kotid omamoodi, sest ma ei lähe neilt küsima lõiget, ei joonista seda salaja maha ja lõppkuju sarnanekski ehk vaid visuaalselt. Kas ma pean siis oma maitse maa alla tampima ja minema viskama vaid seepärast, et mulle meeldivad samasugused kotid nagu ühele, teisele ja kolmandale, võibolla tuhandele veel? Või pean ma kõigile neile viitama, kes sarnase kujuga asju on teinud? Vaevalt küll. Sisetunde küsimus!

Kui ma võtaksin lahti raamatu ja kopeeriksin sealt maha mustri või kooksin sokid või heegeldaksin äärepitsi või veeretasin näppude vahel kellegi teise konkreetset meisterdust ja kätetööd, mis mind sügavalt liigutanud on ja ka puhtalt visuaalse vaatluse põhjal, et võtan heaks nõuks asi vormistada just nii nagu keegi on toonud ära või teinud konkreetse õpetuse, näidise või töö, siis arusaadavalt kirjutan ma oma töö juurde vastavad märkused ka sõnaselgelt kirja. Kui ma saan millestki inspiratsiooni ja see tõepoolest viib mu selleni, et pean asja katsetama, siis miks ei võiks ma seda teistega ausalt jagadat? See oleks ju ka inspiratsiooniallikale kena tunnustus ja kummardus minu meelest. Kas kiitusega maksab siis kitsi olla? Kas kellegi teise aupaistest näpatud sära on kuidagi magusam? Kahtlen selles. Pigem saab see sära ja au olema seda suurem, kui suudad kellegi õpetusele/mustrile/tegemisele viidates näidata kõrvale tõepoolest enda pingutuste kaunist vilja. AGA ärge unustage, et sageli saadakse algtõukeid mitte ainult mustrist ja pildist ja konkreetsest esemest vaid paljudest erinevatest olukordadest ja asjadest – loodusest, muusikast, kirjandusest, inimsuhetest ja mitmest-setmest muust asjast. Kas meil siis peab olema kohustus sellest kõigile rääkida? Kas loomingul puudub siis loojaga isiklik suhe ja alati peab kõiki kahtlustama varguses ja plagieerimises? Me kõik oleme välismõjudele vastuvõtlikud. Vallates konkreetset tehnikat, kasutades samu vahendeid, elades samas maanurgas ja omades sarnaseid rahvuslikke arusaamu esteetikast laiemalt, siis uskuge, visuaalselt sarnase tulemini polegi väga raske jõuda. Ja jalgratas on paraku juba ammu leiutatud. Kas seal on siis tõesti nii hirmus suur vahe, kes õppis esimesena sõitma? Kes sõidab paremini? Kas oluline pole mitte see, et rattaga on tore sõita ja vahva on koos sõita. Ikka sedasi, et kokku ei põrka ja teineteisele viga ei tee. See oleks samahea, kui Muhu memmed läheksid omavahel kaklema, kes mis lille kellelt pätsas. Õigus, seal on tegemist rahvakunstiga. Aga mis seal tegelikult nii väga vahet on? Miks on neil õigust teinesteisele vähem kõrri karata kui meil siin? Absurd, eksole? Selle asemel luuakse kuhjaga ilusaid mustreid, erinevaid, sarnaseid, ühesuguseid, kopeeritakse, jäljendatakse, tõlgendatakse ja elu on ikka lill. Mitmekesine lilleaas.

Isetegija on minu meelest kujunenud meeldivalt pühaks ja õiglaseks õigusemõistmise paigaks ja arvestades lugejaskonda on see muidugi kenake seltskond ja kui inimeste arusaamad siin valgust juurde ja tolmu vähemaks saavad, siis ongi kõik hästi. Häbitut silmakirjalikkust, pugemist, seljataga sisisemist on siingi liiga palju, aga oluline on keskenduda õigetele asjadele, oma tegemistele, arendamisele ja heale emotsioonile . Fakt on see, et kui on mõte koonduda ja hoida ühes pundis koos suuremal hulgal häid ja vahvaid ja omanäolisi ja ka samanäolisi tegijaid, siis on pinged kerged tulema. Kunstnikud, ka käsitööliste seas on tihti kunstnikke – inimesi, kes valdavad meisterlikult tehnikaid ja teevad mustrilugemises silmad ette enamusele ja ka teistsuguseid kunstnikke, kes suudavad ise mõtelda ja luua ilma konkreetse juhise ja mustrita. Kaaluge hetkeks, kas helilooja on vähem kunstnik kui meisterlikult noodist mahamängiv pianist? Nende kunstivaldkond on kõrvu, aga ometi erinev. Päris tihti, vähemalt mitmed neist kunstnikest, keda mina tunnen, on suht enesekeskse maailmapildi ja -tunnetuse ja -tajudega, nad ei tahagi kõigiga suhelda, suured sõbrad olla, aga neil on loomupärane kõrgendatud vajadus meeldida ja mõjuda vahel ka shokeerida. Ja eks siis ongi ju kerge tekkima olukord, kus tuntakse, et Sinule määratud au ja kiituse on keegi justkui endale varastanud. Teinud seda justnagu jultunult (aga samas võibolla ka täiesti tahtmatult ja teadmatult) Sinu päris oma raskerelvastusega. Kuigi teisel on ehk ka täpselt samad relvad kapis, oskusedki sarnased. Natuke nagu paljaksröövitud tunne on ikka, samas see on sageli vaid näiline. Pigem peaks seesugune asi hoopis arengule suunama. Võidurelvastumisele, mis antud juhul ei olegi ju negatiivne ilming. Konkurents on eluterve nähtus. Sama tore on leida ka just endale ainuomane nish ja seda täiustada. Igal ühel oma teed ja valikud.

Kui me paneksime siia ritta kõik vabariigi (ehk ühe korraliku konnatiigi) parimad mingi ala tegijad ja ka lähikondsete riikide tegijad ja pärlid internetiavarustest, siis ohh sa poiss, kui vägeva võrgustiku me sellest kokku joonistada saame! Võrdlemistööd suurte kuhjadega. Kes kelle juures õppis, kes keda jäljendas, kes kust ja kelle tegemistest ja kelle kõrval inspiratsiooni ammutas? Kes on tegijam? Aga kellel seda vaja on? Nautigem seda, mida te teete ja loote, nautige ilusaid hetki ja maailma! Olge ise ilusad ja ausad, viidake allikale siis, kui teil see olemas on ja toimetage nii, et teie süda puhas on. Siis on maailm parem paik! 🙂

Aga nüüd olen kuss, sest karu magab ja pisihaldjas valmistub palavikuliselt Mardilaadaks. Aga teie arvamusavaldused ja mõtted on vägagi teretulnud 🙂