Bonn. Mees, kes tahtis mu mees olla (peatükk nr x)

„Ma ju palusin sind! Sa teadsid, et see on üks ja ainus asi, mida ma silma otsast ei salli ja millega ma ilma peal nõus ei ole..“

Bonn, nii palus ta end kirjasõnas nimetada, lööb pilgu hetkeks maha, aga seda tõstes ei vaata mulle vastu ühtegi grammi kahetsust. Tema silmis särab süüdimatu üleolek ja kahjutunne vaid selle üle, et ta vahele on jäänud. Ma tunnen, kuidas mul sisimas keerama hakkab, aga ma vean pika ja kannatliku sõõmu õhku endale kopsu ja seda välja pahistades surun kõik oma emotsioonid kaugele peitu. See mees ei pea mu valust, kurbusest ega lüüasaamisest küll enam kaugeltki kõike teadma.

Ma vangutan pead ja lasen kätel raskelt sülle vajuda. See kõik on nii masendavalt uskumatu. Kas see tõesti saab tõsi olla?!

„Kas sa aru ei saa, et ma olen pool aastat su armuke olnud?“ küsin ma sügavalt ohates. Ja kuigi ma küsin seda valjul häälel, siis tegelikult küsin ma seda rohkem nagu iseendalt.

Aga Bonn vastab kannatlikult ja ebaharilikult pehmel toonil, püüdes mind taas uskuma panna oma siiruses: „Ei ole! Sa ei ole mu armuke! Sina oled mu naine. Naine, keda ma armastan ja ihkan ja tahan üle kõige maailmas!“

„Aga kogu selle maailma silmis olen ma enda teadmata olnud su armuke. Tema silmis. Su vanemate silmis. Naabrite silmis. Isegi iseenda sõprade silmis olen mina su armuke. Mitte tema. Mina ja ainult mina! Ja sa ei taha teada, kui sitt tunne see on! Pool aastat!“ tulistan ma ta-ta-ta-ta-taa talle vahedalt vastu.

„Sa.. sa ei ole mu armuke,“ ütleb Bonn pead langetades kustuval häälel ja ma tunnen läbi jäiselt vaikse õhu, et ta hakkab väsima selle fraasi korrutamisest, kuigi ta peaks seda röökima kogu maailmale ja siis ma kaaluksin, kas ma veel üldse kunagi kuulan teda. Nii haavunud, nii vihane olen ma ta peale.

Me istume sõnatult Bonni autos minu maja ees. Maja on pime, rahvas magab. Täna öösel oleme me juba nii palju kilomeetreid sihitult maha sõitnud. Ikka selleks, et auto soe püsiks ja mina autost minema ei marsiks ja et tema saaks sõites närve rahustada. Mulle tundub, et see on nagu mingi meeste viis end rahustada ja hoida – lihtsalt sõita. Sõita. Sõita! Kasvõi sihitult ja ükskõik kuhu. Olgu selleks siis akulaadimine või mõni muu põhjendus, aga reeglina on eesmärk ikka üks – olla mingis rutiinis, et saaks eemale ebameeldivast, saaks end välja lülitada, mitte mõtelda või siis saaks just rahus omaette mõtelda.

Sellele, et keegi meid kuskil koos näeb ja seda ebaõigeks peab, pole ma kunagi pidanud mõtlema. Sest mina ju olingi enda teada kogu selle aja Bonni ametlik kaaslane. No me olime koos, kuigi me abielus ei olnud. Aga ka abiellumise plaan oli endiselt veel kusagil olemas. Kunagi tulevikus, kui Bonni firmamured on lahenenud ja on võimalus meie asjadele taas keskenduda. Ja nüüd saan ma siin teada, et ma olen tegelikult vaid ette kujutanud, et olen tema naine!? Tegelikult elab ta juba viimased pool aastat jälle koos oma lapse emaga.

Kas ma olen loll? Pime? Kurt? Rumal? Kus ma küll elanud olen? Kuidas ma kõike seda ometi ei märganud? Kuidas ta kogemata ei libastunud ja vahele ei jäänud? Kas keegi pole siis tõesti meid koos näinud ja ta lapse emale ette kandnud? Ja kuidas mina neid ei ole koos näinud? Kuidas me juhuslikult ei ole trehvanud? Ja telefonikõned? Olgu, telefonikõnede osas oli tõesti see viimane kuu veider. Ma kuulasin päevast päeva vabandusi, miks ma talle helistada ei saa, sest küll olid telefonil uuendustega probleemid ja siis veel kõik muu hägu. Mina, loll, muidugi uskusin! Saatsin aga kenasti sõnumi, kui rääkida soovisin ja ootasin kannatlikult heas usus tema kõnet. Tegelikult oli see kodus ebamugavaks muutunud olukorra võimalikult lihtne klaarimine ja minu eemalehoidmine. Huvitav on see, et ta tõesõna usaldas mind sedavõrd, et teadis, et ma ei lähe teda kontrollima.

„Sa ei oleks end sedasi iial alandanud!“ hüüatas ta, kui mängisin kõval häälel mõttega, mis oleks siis, kui ma oleksin ise taibanud talle külla minna ajal, mil teadsin, et tal on vaja oma pingelisi äriasju korraldada. Mul on ta võti juba aastaid lauasahtlis olemas. Mis oleks olnud siis, kui ma ise tema juurde oleksin sõitnud ja sealt Maria lihtsalt eest leidnud? Tema enesekindlus selles osas on aukartustäratavalt hämmastav. Või tunnebki ta omal haiglasel moel mind minust endast paremini, et ma tõepoolest ei vaevu kedagi kontrollima ja nuhkima? Ta teadis, et ma ei hakka iial tema armukeseks, seega ei saanud ta mulle midagi ka rääkida ega tunnistada. Milline täiuslik kaksikmäng! Samas, mis siis nüüd saab?

Bonn paneb käigu sisse ja annab vaikselt gaasi. Auto liigub mööda jääkonarlikku tänavat krõbinal paigalt. Viskan süütundliku pilgu akendele. Viimane asi, mida ta teha soovin, on majarahvast oma öise episoodiga häirida. Kõik on õnneks vaikne. Me sõidame. Mul on külm. Venitan külmunud sõrmed sügavale varrukasse ja sätin kampsunikäised suletud soojaks toruks. Pikkamööda muutub autos soojemaks, sõrmedel hakkab ka parem. Õlgu võdistades kohendan end kohevamaks nagu mõni talvituv lind ja jahe nina poeb silmini kõrgendatud krae varju. Kontssaabastes jalgadel on liiga kitsas. Veri ei käi hästi ringi, aga ma ei julge jalgu liigutada. Ma ei julge end eriti üldse liigutada, sest ma tean, kuidas ta reageerib mu liigutustele. Ma ei taha kuulda ühtegi komplimenti. Sest see kõik teeb hetkel pigem haiget ja halvab. See kõik on nii kuratlikult vale. Ma ei taha olla temaga koos ja ma ei taha ka üksi koju minna. Ma alles toibun tänasest šokist, aga ma ei kavatsegi löödult koju veel tagasi minna. Pigem lähen linna ja kutsun sinna kellegi seltsiks. Ma ei taha minna koju nutma. Kuigi ma isegi ei tea, kas tahaksin nutta või vihast karjuda või ei taha kumbagi teha. Ma tahaksin mitte mõtelda või siis just mõtelda ja hetkel sobib mulle kenasti, et Bonn lihtsalt sõidab ega räägi. Praegu on mul natuke isegi kahju, et kõrvulukustavat muusikat ei ole. Ma ei taha ise paluda, et ta raadio käima paneks. Ma ei taha temaga ise üldse juttu alustada. Aga korralikult kehast läbi vappuv heli teeks hetkel ehk head.

Surun pilgu hetkeks küljeaknasse, aga selle taga pole muud kui kiiruses jääkülmal klaasil võdisevad veepiisad. Õues on kottpime ja maantee on ääristatud tiheda metsaga. Mul ei ole kurb olla, seega ma ei taha haleda pilguga tuimalt vahtida välja aknast, millest ma nagunii midagi ei näe. Pärnu maanteelt keerame ära Keila peale. Bonnile meenub korraga, et ma ei ole täna veel söönud ja muretsevalt pakub ta mulle, et me võiksime järgmise tankla juures peatuse teha. Kogu selles jamaga on mul söömine tõesõna meelest läinud ja alles nüüd hakkab organism ise protestima ja nõudma. Vähemalt üks asjalik avaldus Bonni poolt.

Me räägime suvalistel teemadel, aga jõuame varem või hiljem ikka tema või ta lapse ema juurde tagasi oma jutuga. Tanklas teeme peatuse. Me siseneme sinna nagu noorpaar kunagi. Tavapärane ring. Kui hästi ma tean iga ta sammu, soovi ja liigutust! Energiajook siit, koolajook siit alt, kindlasti 1,25ne pudel. Siis tutvustab ta mulle salati-võileiva letis söödavaid ja mittesöödavaid palasid. Ta teab, sest tanklad on tema põhilised söögikohad. Talle ei meeldi üksi süüa ja kui ta olude sunnil peab üksi sööma, siis pigem ostab ta kiiresti tanklast midagi ja sööb selle sealsamas autos ka ära. Kogemus on tal suur ja söögi osas ma usaldan ta maitset. Ma võtan kanasalati. Küll mitte kana pärast vaid makaronide pärast. Ilma kastmeta on need piisavalt neutraalsed, et tühjale kõhule passida ja samas piisavalt libedad, et mu sisikond tõrkuma ei jõuaks hakata.

Koogilett on enne kassat. Ma tean, et ta armastab rummipalle. Bonn palub endale pakkida kaks rummipalli, võtan ka ühe ja ühe rohelise martsipanitoru lisaks. Ma olen alati neid läbi selle klaasi vaadanud, imetlenud ja vesistanud. Võibolla ongi täna siis see hetk, kui on aeg just seda veel proovimata kooki maitsta. Mis vahet sel kõigel enam on, tema maksab ja see minu kook teda vaesemaks ka enam ei tee.

Tipin kangetel kontsadel tualetti ja seejärel sirgelt autosse. Minu salat ootab mind. Avan karbi ja hakkan sööma. Bonn istub autosse. Kõik vetrub, aga ma olen hoolikas. Ma tean, et talle ei meeldi, kui keegi autos sööb. Eriti sõidu ajal. Puhtviisakusest poetan, et ega teda ei sega, kui ma söön. Täna teda see ei sega. Ja mina nokin südamerahus oma makarone edasi.

Me ei sõida tuldud teed tagasi. Meestele vist ei meeldi sama rada korrata. Või mulle ainult tundub nii? Minu tuttavatele meestele igal juhul ei meeldi. Aga see ei ärrita mind. Pigem olen ma vaatleja. Antud juhul muigav vaatleja, kes jälgib hetkel ühe mehe hingelist vingerdamist, kuna tema valed on haledalt lagedale ujunud ja ta ei leia asu. Aga seda muiet tuleb eriti osavalt peita ja varjata, sest selle ilmsikstulek võib karmimal hetkel maksma minna kojusõidu näiteks bussiga. Eriti kehtib see Bonni kohta, kes vahel suudab leekidesse lahvatada täiesti tühja koha pealt. Hetkel on ta muidugi enda koha väga kannatlik ja eks seepärast julgen ma mõttes ennast kõrvaltvaataja rolli pannes üsna rahulikult olukorra üle ka muiata.

Me ei sõida tagasi kõige lühemat teed pidi. Võtame hoopis kursi Paldiski peale ja mul on hetkeks isegi tunne, et äkki on talle nüüd pähe tulnud, et me võiks seal ka ära käia. Mina pole vastu. Mul on soe ja mul on söök nina ees. Nosin vaikselt ja peaaegu mõnuga oma makaronisalatit ja lükkan kõrvale vaid kana ja ananassi. Sätin end mugavalt toolipõhja istuma ja see, et kell hakkab juba 3 saama, ei ole minu jaoks hetkel mingi näitaja.

Me ei sõida Paldiskisse. Õige pea keerame Tallinna peale tagasi. Kulgeme sinkavonka mööda jäist ja lumist teed vaikselt linna suunas. Autosid ei liigu. Vaikne on. Panga lähenedes poeb mulle hirm naha vahele, sest mul pole enam aimugi tema tegelikest kavatsustest, aga ma räägin temaga maast ja ilmast tooni muutmata. Vaateplatvormi juurdepääs on kinnituisanud. Ega sealt nagunii midagi näha pole, aga tema viimane jutt on olnud üsnagi ärevakstegev… Täna öösel ma küll surra ei taha. Selle kurikuulsa kohaga seostub mulle alati palju sante mälestusi. Üks kurvem kui teine, aga ükski neist meestest ei suutnud mind murda ja kui ma olen täna siin, siis see mees mu kõrval ei murra mind ammugi. Isegi kui ta mind jõuga sellesse jamasse kiskuda tahaks. Aga õnneks ta ei taha. Kurvist ja mäest alla sõites hingan kergendatult. Pangast saime me kenasti mööda. Veel natuke ja me sõidame juba tuttavas ja turvalisemas linnaruumis. Sõidame mööda ka Bonni kodust. Ma küünitan end uurima, aga samas püüan jätta ükskõikset muljet, et kogu see jama ei lähe mulle üldse korda. Tema kodu aknad on pimedad. Sõidame mööda tuttavaid teid minu juurde tagasi ja pargime taas auto akna alla. Kõik magavad.

Autos on soe. Uni hakkab ligi tikkuma.

„Mida ma pean tegema, et sa mulle andeks annaksid?“

„Kõik olematuks?“ pillan ma teravalt. „Anna mulle aega. Ma ei saa veel päris täpselt aru, mis mu ümber siis nüüd kõik juhtunud on. Ma ei ole kindel, et kogu selle jama sulle andestada suudan. Me võime olla sõbrad, seda ma ikka suudan, aga enamat.. hetkel ei näe ma ei põhjust ega võimalust enam enamaks.“

„Ma ei oska sinuga sõber olla. Ma tahan sind!“

„Kui sa mind tahad, siis milleks sul teda vaja on? Milleks sul kogu see jama oli vaja korraldada?“

„Ma ei taha teda, ma ei armasta teda ja ta teab seda. Ta teab, et ma tahan vaid sind!“

„Aga miks ta siis seal on? Kui ta seda teab ja mõistab, siis ta ju ei oleks sinuga?! Ütle nüüd, et lapse pärast surub end maha ja lepib su kapriiside, äraütlemise ja eemaletõukamisega? Seda on ikka väga palju palutud tema käest.“

Bonn on vait. Aga siis laseb ta taas käiku oma leivanumbri: „Ma ei taha oma tütart kaotada!“

„Sa ju ei kaotagi teda. Su tütar vajab su tähelepanu, vajab su aega ja sind. Aga sellist elu, kus te elate koos ja ta peab olema osaline selles idiootses näitemängus, sellist elu ta ei vaja päris kindlasti. Arvad sa, et tal on vaja näha oma vanemaid koos aga õnnetuna? Kõik need teie kaklused ja kisamised ja see kuidas sa ta ema mõnitad ja kiusad? Milleks? Annab see talle ellu kaasa vajaliku teadmise, et naise asi ongi kannatada ja valedes elada? Tahad sa tõesti, et su oma tütar on ühel heal päeval see naine, keda tema mees nii kohtleb nagu sina ta ema? Või vastupidi, et ta ei taha ühel heal päeval sinust enam midagi teada? Pealegi on ta juba nii suur, et tal on kohekohe oma elu. Oma sõbrad, poisid ja kõik muu. Ja üldsegi miks pean mina seda sulle jälle selgitama?“

„Mina tahan sind ja sa ei ole mu armuke kunagi olnud ega saa ka olema, ma tahan, et sa oleksid minu naine“ ja see kõlab tema suust nii vankumatult, et mul tekib isegi veidike hirm, et ma võin tahta teda uskuma jääda. Tema jutt kõlab alati nii jonnakalt. Ja omal moel on see jonn väga veetlev olnud. Siiani.

„Miks peab elu olema nii nõme? Miks mul ei võiks olla korraga kaht naist? Üks, kes on ilus, jalustrabav, hea, osav, tark, veetlev, meeldiv. Ja teine, kes ajab eluks vajaliku korda? Miks ma pean valima? Ma ei taha valida! Ma tahan lihtsalt sind!“

„Aga teda on sul vaja,“ lõpetan ma ladusalt tema haliseva mõttekäigu ja panen selle teema ajutiselt lukku. Ja ühtlasi jätan enda teada ka mõtte, et mina teda enam ei taha. Ma vajan veel mõtlemis- ja vaatlusaega, et temast lahti lasta. Ma kaldun arvama, et seda suhet, mis meil temaga oli, seda ei anna enam kuidagi päästa.

„No sina ju ei viitsinud mulle võileibu hommikul teha…“ ja see kõlab tema suust peaaegu nagu etteheide.

„Tere hommikust!! Kuule, kui ma olen poole hommikuni tööd teinud ja lõunast pean edasi jändama, siis anna andeks, aga ma tahan ka magada vahel natuke. Kas ma tõesti pean ennast õigustama ja ärkama ekstra selleks, et sulle saiale võid määrida ja vorsti laotada?“

„Aga see oleks nii ilus!“ õhkab ta elavnedes.

„Ilus või mitte. Mitte ühelgi korral ei jäänud sa mu juures nälga ja alati oli kapis kohe midagi võtta. Pealgi sa tead mu põhimõtteid ja seda, kuidas mind kasvatati – reegel number üks: naine ei tohi mehele teha võileibu valmis. Mehel on endal käed küljes, et nii lihtsate asjadega hakkama saada. Muidu ongi lõpuks nii, et teen supi valmis, sina istud lauas, supp jahtub, aga süüa ei saa. Ja ei tea miks? Hahaa, sest sul pole lusikat! Siis suredki supikausi kõrval nälga, sest ega mees ju ei saa ise köögis end nii palju liigutada, et esmaseidki vajadusi ise rahuldada. Mis ma siis olen? Köögitööline ja koduabiline veel kõigele lisaks? Pealegi, meenuta nüüd hoolikamalt! Ma olen sulle võileibu teinud. Ja korduvalt!“

„Oled! Ja see oli nii ilus ja sa tegid mulle kohvi ka ja kallasid piima ja ulatasid suhkru. Siis ma sain aru, kui ekstrailus ja hea sa oled!“

„Mnjah.. naise teeb ilusaks ja heaks see, kui ta meest teenindab? Milliseid naiste vajadusi teie rahuldate samas vääringus? Sa paned mind tundma ennast emana, kes su suunurgad võileivapudist ka puhtaks teeb põllenurgaga. Aga sul on ema olemas või jääb temast ka väheks ja oleks vaja mitut korraga?“ ei suuda ma ärritust sel hetkel kuidagi maha suruda.

„Mmmm see oleks ilus. Miniseelik? Sukad jalas? Kontsaga king?“ ta suleb silmad ja veab tundeliselt ninaga õhku kuniks kopsud on katkemiseni täis. Teemavahetus oli nii äkiline, et kui ta käsi mu põlvele libises, siis kangestun täielikult. Ta üritab mu teksaspüksistatud säärt silitada, aga mina püsisin liikumatult paigal.

„Mitte ühtegi emotsiooni, mitte üks emotsioon,“ korrutan ma endale mõttes. Bonniga aga jätkan näilise tuimusega: „Et teda sa vajad, aga mind sa tahad? Ja tema lepib sellega?“

„Mis tal üle jääb? Kui ta mu juures elada tahab, siis peab leppima.“ kehitab Bonn üleolevalt õlgu.

„Sa ise ei leia, et see tema suhtes nõme ja ülekohtune on? Ja ta teab, et sa hetkel oled minuga siin ja ta lepib vaikides?“ usutlen ma teda kahtlustavalt.

„Ma ütlesin talle.“

„Ja ta kuulas sind ja sai aru, et sa tuled minu juurde ja uskus ja oli rahulik ega pannud seda sulle ka pahaks?“ laulan ma oma küsimustevalingu talle kahtlustavalt ette. Oo kuidas ma kahtlen igas ta sõnas ja kui valusmagus on tema kallal hetkel urgitseda.

„Miks me peame kogu aeg temast rääkima? Ma ei taha temast rääkida. Ma pean niigi teda pidevalt nägema ja ta kiunumist ja virisemist kannatama.“ Mõistan, et Bonni jaoks on tänaseks piir käes, aga mul on vaja veel rääkida, et paremini mõista.

„Äkki selle pärast, et üllatus-üllatus, aga temast on saanud minu elu lahutamatu osa!“ teatan ma pahameelt varjamata. Ma ju tean, et Bonn on isegi hästi vastu pidanud mu küsimustele. Veel mõni ja ta plahvatab. Aga miks ma peaksin tema plahvatamist kartma? Koligu siis sinna, kus mitmenaisepidamine on normaalne, kui ta nõudmised ja ootused nii kõrged on, et üks naine neid kuidagi rahuldatud ei saa. Ma ju tean ise ka, et saaks küll, saaksin mina, saaks Maria ka, pole seal midagi kaela- ega kontimurdvat, aga mees ise peab selleks ka väärt mees olema. Ja midagi vastu pakkuma.

Ta paneb automootori seisma. Vaikus on kõrvulukustav. Ma püüan olla hingamata ja kuulatada. See vaikus on nii tume ja sügav. Ma ei tea, kas ta hoiab ka meelega vahepeal hinge kinni, aga igal juhul jääb meie hingetõmmete vahele mitmeid pikemaid pause. Ma ei saa öelda, et see vaikus kuidagi vabastav oleks, aga need hetked seal vahel on millekski kindlasti head.

Ta vaatab enda ette roolirattale ja niheleb käega närviliselt käigukangil. Ma tean, et ta tahaks mul käest kinni võtta, aga ei julge. Võtan ta külmast krobelise suure käe oma pihkude vahele.

„Vaata mulle otsa!“ ütlen ma vaikselt.

Ta tõstab pilgu ja vaatab. Tänavalaterna valgusvihk langeb otse ta peale ja hetkeks tundub mulle, et ma näen pisaraid. Aga see on petlik. Puurin oma pilgu sügavale ta kriibitud prilliklaaside taha ja püüan mõista, mis selles peas küll ometi toimub. Minu kõrval istub mees, keda ma tunnen terve igaviku. Mees, keda ma arvasin end tundvat läbi ja lõhki. Mees, kelles ma hetkel näen taas seda 12-aastast maailma kõige armsamat ebalevat poisikest, kes ta kord oli, kui tuttavaks saime. Huvitav, et ma kogu selle vahepealse aja teda nii ei osanud näha. Ta on nii rahulik, nii soe, nii tugev ja tema karm käsi mu peos on nii oma kuidagi. Ja samas vaatan ma talle otsa ja ma ei tea temast midagi! Kogu see olek tundub korraga nii vale ja võlts ja tehtud.

Ma otsisin Bonni pilgus ikka veel kahetsust. Andekspalumist. Aga enne kõike otsisin ma sealt selgust ja kindlust ja veendunud tahet olla vaid minuga. Või siis temaga. Aga ma ei leia sealt ei üht ega teist. Me istume, hoian ta kätt oma peos ja küsin rohkem vist isegi nagu iseendalt.„Mis nüüd edasi saab?“

„Tahad sa mind?“ küsib ta murduval häälel.„Mille jaoks?“„No ma ei tea, meheks?“

„Hea pakkumine. Abielluda tahad või?“ prahvatan ma vastuseks.

„Ei-ei! Niisama?“

„Ja kui ma tahangi? Mida see siis muudaks?“

„Mina tahan sind!“

„Meheks?“ vastan ma nokkivalt.

„Ära nori. Sa tead, mida ma tahan“

„Aga sul on ju soe naine kodus olemas ja ootamas. Naine, kes sind armastab. Naine, kes on sulle tütre sünnitanud. Naine, kellele meeldib su eest hoolitseda ja su elu paremaks muuta nagu ta mulle ise ennist väitis. Mille kuradi pärast sul mind siis veel vaja on? Millest sul tema juures siis ometi nii puudu jääb?“

„Kõigest. Ta ei suuda sind asendada. Sa oled nii palju parem kui tema. Kas sa ei saa aru, ma ihkan ja ihaldan vaid sind, sina oled naine suure algustähega!“

„Just, nnnaine, kes ei saa sinu silmis isegi võileibadega hakkama. Temal jääb puudu vaid üks pisike osa, minul jääb puudu kõigest, isegi leivast ja võist. Milles siin üldse siis veel küsimus on? Mine ja ela oma elu ja tee nii, et te kõik õnnelikud oleksite! Minul ei ole selles loos kohta.“

„Mis sa jaurad! Miks sa ei saa aru, et ma tahan vaid sind!“

„Imelik oled ikka küll… Aga tead, mul on külm. Ma lähen parem koju ja sina mine oma koju ja eks me hiljem suhtleme.“

Ma libistan oma käed vaikselt ta ülessoojenenud kämbla ümbert eemale ja avan turvavöö. Ta sirutab oma käe, et püüda kinni mu pea. Ta nihkub mulle hästi lähedale, aga vaid viiv enne seda, kui meie huuled kohtuksid, pööran ma pea nõksti kõrvale. Ta suudleb riivamini mu põske.

„Kas ma tohin sisse tulla?“

See küsimus tuleb ootamatult. Ehmunult turtsatan: „Milleks?“

„Mul on külm, ma olen väsinud ja ma tahan su kaissu.“

Mul jooksevad silme eest välgukiirusel läbi need korrad, kui ta õhtusöögilauast tõusis ja teatas, et peab nüüd tööle minema. Ma ei torkinud teda enamasti neil õhtutel, sest kui inimene teeb tööd ja vajab vaikust ja rahu, siis ma usun, et on kena talle seda võimaldada. Võibolla oleksin pidanud teda ikkagi torkima… Siis ehk ei kihutaks mu peas hetkel kogu see virrvarr neist riivatutest kaisusolemistest ja suudlustest ja kallistustest. Kôik, mis oli nii õige, on korraga täiesti vale. Ma tunnen, kuidas ma teeksin Mariale nii palju haiget, kui ma Bonni sisse luban. Kuigi ta väitis alles mõned tunnid tagasi, et teda ei huvita muu kui see, et tal on katus peakohal ja sellest mehest on tal sügavalt ükskõik. Milles ma küll kahtlen. Huvitav, kas ta tahab teda tagasi või tal tõesti pole kuhugile minna või tahab ta hoopis mulle kätte maksta. See on küsimus, millest ma veel aru ei saa. Küll aga saan ma aru sellest, kui väga see mees, kes mu kõrval siin jäises autos kesk südatalvist ööd istub, mind ihkab ja ihaldab omal sügavalt veidral moel.

„On parem, kui sa koju lähed.“

„Aga ma tahan sinu kaissu sooja. Ma tahan su säärt silitada.“

„Aga mina ei taha,“ kuulen end veel ütlevat ja ise muigan sissepoole, et vahi, kus tugevus on minus pead tõstunud.  Või arvab tema, et see on osa mängust ja ma mängin nüüd kättesaamatut, et panna teda ennast veel enam tahtma? Arvaku, mida iganes ta tahab. Ma ei taha talle ja sellele kõigele hetkel enam mõtelda. Uni murrab. Ja nukrus.

Teen ta käeseljale kiire kerge pai, vaatan naeratades otsa, haaran armatuurlaualt oma koogikoti ja kaon kumeda autoukse klõpsatuse järel lumevalgesse öösse. Ma tean, mis pilguga ta minust maha jääb. Veel enne, kui ma võtme kriginal lukuauku pistan, heliseb telefon. Ma ei vasta. Kümne minuti pärast helistab ta uuesti. Ma tean, et ta on koju jõudnud ja tahab mulle head ööd soovida. Ikka nii nagu ta seda alati on teinud. Surun väriseva telefoni padja alla ja kuulen mõttes, kuidas ta parklas autost väljub. Siis klõpsatab uks ka tema järel kinni. Auto teeb oma tuttavad head-aega-piiksud ja ta ütleb mulle nagu alati “musi ja kalli”.

Täna enam mitte.

Täiesti tavaline koolielu – osa 1

Me oleme nüüd siin šokolaadist mägedega maal elanud aasta ja kopikad. Kuigi Tan jõudis Eestis koolis käia kolm aastat, siis tavakoolis käis ta sellest vaid esimese klassi esimese poolaasta. Siis tulid välk ja pauk, aga sellest mõnel teisel korral. Igal juhul on mu isiklikud kogemused kaasaegse Eesti koolisüsteemiga pehmelt öeldes värvikirevad ja ikka veel kipun ma kõike võrdlema enda kooliajaga, mis otsapidi üsna sügavale nõukaaega ulatub. Kuigi… vahel tundub, et miski pole muutunud selle ajaga. Eks siinselgi tavakoolisüsteemil on omad nõrkused, kuid siiani olen suutnud leida rohkem positiivset kui loota oskasin. Erinevusi on aga piisavalt ja vahel on need eripärad ka riigisiseselt piirkondliklikult täiesti eristuvad, sest iga kanton ajab oma asja omal moel. Alustades või koolivaheaegadest, mis meist vähem kui 50 kilomeetri kaugusel, naaberkantonis, on parajalt nihkes meie omdest. Mina oskan rääkida vaid sellest, kuidas meil siin oma maanurgas asjad käivad.

Kui mu poisid siin eelmise aasta juuli lõpus kooli vastu võeti, siis kõige enam kohutas mind alguses viienädalane suvevaheaeg. Mõelda, juba kooliaasta alguses ehmatas see mu päris ära, et appi, kuidas siis lapsed ometi end suvel välja saavad puhata kogu sellest raskest kooliskäimisest. See tundus mulle ikka totaalse vabadusekaotusena. Me oleme oma pea kolmekuulise suvevaheajaga nii harjunud, et lapsed on sügiseks puhkamisest juba väsinud ja ihkavadki juba igavusest kooli tagasi. Või noh, ma vahel vist natuke ikka ihkasin, algklassides ja keskkoolis. Tan arvas alati, et kolm kuud oli liiga vähe ja tema jaoks saabus september alati liiga äkki ja liiga ruttu. Võimalik, et ma kõige enam kartsingi tema reaktsiooni sellele, kui ta kuuleb, et 12 nädalat vabadust asendub nüüd 5 nädalaga ja nii ongi. Ja eks ka kooliaasta algus augusti teise nädalaga oli natuke kõhedust tekitav. Ikkagi nagu keset suve tagasi kooli!

Aga kool hakkas paugust peale, nädalad lippasid ja septembri lõpus algas juba sügisvaheaeg. Kolm nädalat puhkust meie ühe asemel andis asjale teise vaatenurga. See oli päris kummaline tunne. Tegelikult oli see tajutav üsnagi suvevaheaja pikendusena, lihtsalt ilm ei olnud enam nii jubekuum. Jõuluvaheaeg oli täpselt kaks nädalat. Kolmekuningapäeva ei oodanud keegi ära. See pole siin nii oluline kui meil. Kool algas uuesti esimesel esmaspäeval kohe uue aasta järel. Veebruaris oli suusavaheaeg ja kevadel oli keset aprilli jälle kaks nädalat puhkust meie ühe asemel. See oli täiesti asja ette, sest siis oli teatavat kevadväsimust isegi tunda. Sealt edasi oli mul kogu aeg tunne, et Eestis on ammu koolid otsi kokku tõmbamas, meie aga nühime siin hoolega lapsi kooli saata. Poisid ei teinud aga teist nägugi. Kõik läks sujuva jutiga juuli teise nädalani. Ja õppetöö käis tõepoolest viimase päevani, mitte nagu meil, kus me poolest maist rohkem niisama nalja juba tegime, veesõda pidasime ja ekskursioonidel käisime jms. Kooliskäimine on siin selgelt lapse töö ja huvitaval kombel on see suudetud neile täiesti söödavaks teha suurema protestita. Mulle isegi tundub enda omasid siin vaadates, et ühtlasemalt jagatud kooliaasta tekitab neile vähem ärevust ja stressi. Pika suvega ei jõua tunnisistumine veel päris ära ununeda ja kooliskäimine ongi igapäevane normaalne rutiin ja harjumus. Hea ettevalmistus tuleviku töölkäimisele.

Minu teine ehmatus saabus siis, kui enne õppeaasta algust leidsin postkastist ümbriku tunniplaanidega. Koolipäeva pikkus lõi mu esiti ikka päris pahviks. Esimese klassi juntsude koolipäevapikkus 8.00 – 16.15 tundus mulle meie lõunast vabanevatele lastele mõeldes alguses jube ebaõiglane. Isegi nagu lastepiinamine ja siis pistis peast läbi, et tähtsate uuringute põhjal on leitud, et siin elavad ühed üsna nutikad lapsed. Nii nagu Eestiski. Aga lisaks kinnitab sama allikas, et need lapsed on siin ka õnnelikud. Erinevalt Eesti omadest. Ja kui ma nägin, kuidas see asi siin toimib, siis ma rahunesin maha. Täiesti. Ja ausalt, ma olen siinse pikema koolipäevaga rohkem rahul kui omal ajal end piinates suure muretsemisega, et mida see laps seal kodus üksi teeb ajal, mil mina istun koolis või tööl.

Kui hakata nüüd koolipäeva ülesehitust lähemalt vaatama, siis tegelikult polegi see hull 8 tundi jutti pingisistumist. Kella 10 paiku on paus, kus lapsed näksivad kodust kaasa võetud kerget mitte-magusat einet. Enne kella 12 algab ca pooleteist tundi kestev lõunavaheaeg. Selleks ajaks lähevad lapsed koju. Vähemalt üks vanematest ka, kuid enamasti kogu pere. Aa ja muide, siin on endiselt täiesti normaalne, et emad on kodused vähemalt laste algkooli lõpuni (6. klassi lõpuni) ja huvitaval kombel ei pea naised end seetõttu kuidagi kehvemaks või ahistatuks nagu jääksid nad seetõttu elus millestki ilma. Mitte keegi ei vaata neid kui kodusistuvaid muidusööjaid. Kui meil kunagi Andreasega teemaks tuli, et Eestis pidas lastekaitse mind saamatuks hälvikuks, kui ma soovisin lastega kuni nende kooliminekuni kodus olla, siis tema üllatus ei mahtunud kuidagi ta pähe, sest siin on täiesti normaalne, et suur osa emasid ongi kodused. Ikka selleks, et pereelu paremini korraldatud saaks. Ilma igasuguse õigustamiseta on neil siin oma austusväärt kindel funktsioon – nad on pere süda, see, kes kõike koos hoiab.

Mulle on see endiselt pisut üllatav teadmine, et nii paljud naised päriselt ei käigi tööl, aga see reaalsus jõuab ehedalt kohale, kui juhuslikult kell 9 kandis hommikul poodi juhtud – emad teevad sisseoste ja pood on tegusaid naisi paksult täis. Ma püüan sel hetkel poodi mitte sattuda ja vaiksemaid hetki tabada, aga vahel ikka juhtub ja siis meenub mulle alati meie hommikutundide inimtühi Järve Selver, kus ma, korralik sotsiaalfoobik, alati käisin ebanormaalsetel aegadel, mil seal kõige vähem inimesi oli – varahommikul ja hilja öösel.

No vot ja siis lõunaks tulevad kõik lapsed, ka lasteaia omad, koju lõunat sööma. Ja paljud õpetajad lähevad ka selleks ajaks koju. Lõunaaeg on pereaeg. Keegi ei pea koolis pika laua taga alumiinimlusikaga sonkima mittesöödavas ninaesises – see on minu enda kooliaegne trauma. Ma oleksin alati iga kell kodussöömise valinud oma lapsepõlves. Tan koolis lihtsalt ei söönud. Ja meie laste lühikeste koolipäevade juures oleks ju veel iseäranis tore, kui ema kodus ootab ja siis seltsiks on. Enne siiakolimist ikka imestasin, et Andreasel on nii veider komme lõuna ajal koju sööma minna. Isegi siis, kui ta päris üksi elas. Ta ei kujutanud seda muudmoodi ettegi, aga mulle, kes ma pool elu olen harjunud poeletilt asju otse suhu ostma, kassa juures pingil või tänaval sööma ja oma söögikotiga ka tööl käima, tundus see jubenaljakas. Ma lihtsalt arvasin, et ju see on Andrease üks huvitav veidrus, millega ma ehk ajapikku lihtsalt harjun. Kui poisid kooli läksid, siis ma sain asjale lõpuks pihta ja no olgem ausad, meie kiires elutempos on see tore traditsioon.

Vahemärkusena ka minu lemmikerinevus Eesti ja Šveitsi vahel – tänu kodusele lõunapausile ei maga lapsed siin lasteaias lõunaund. Kui tahavad, pikutavad kodus ja lähevad siis aeda tagasi. Aga puudub mitte-magada-soovivate laste traumeerimine voodissesurumisega. Mu poistele ja tegelikult mulle endale ka oleks siin lasteaias palju rohkem meeldinud – mõtleks, ei olegi mingit magamise jura ja enamuse päevast saad õues ja metsas mängida ja avastada! Iga ilmaga. Naistejutu lõpetuseks tahan lisada veel selle, et samas on siin täiesti normaalne minna tööle mõnekuuse tita kõrvalt ja ka seda ei heida keegi naistele ette. Lastehoiuteenus alates sellest vanusest on täiesti kättesaadav ja selles pole midagi imelikku. Meil saaksid liiga vara tööle kippuvad emad veel rohkem vist hurjutada kui need, kes lastega koju “laisklema” jäävad.

Koolinädal on jagatud võimalikult tasakaalustatult – koolinädala esimene pool, nädala teine pool ja nende vahel kolmapäev. Kolmapäev on alati poolik päeva ja kestab seega vaid lõunani. Ja sel päeval ei anta kodutöid. Või vahel talvel anti eriti tähtis kodutöö – “ole täna pool tundi õues!” Mulle tundub alati, et nädal läheb siin kuidagi kiiremini. Ja valutumalt ka. Igal juhul neljapäeval lähevad nad kooli suht reipalt ja juba ongi nädalavahetus silme ees terendamas.

Kui nüüd pärisalgusesse tagasi mõtelda, siis tegelikult oli esimene erinevus siin, millega meie Eestis nii harjunud oleme see, et siin sa lapsele algkooli (1. – 6. klass) ise valida ei saa. Esialgu tundus see mulle harjumatu ja isegi ahistav, et mis mõttes ma ei saagi oma arvamust avaldada ja kaasa rääkida, no et äkki kuskil mujal on parem ja rohkem võimalusi, klass väiksem, õpetaja lapsesõbralikum jne nagu meil need asjad ikka käivad. Aga siin lihtsalt on määratud kool ja kõik. Või õigeminei elukoht määrab kooli. Eks ametnikud arvavad, et nad teavad neid asju vanematest paremini ja siin ei näi keegi selle üle isegi juurdlevat, et tal puudub igasugune valikuvõimalus. Laps läheb sinna kooli, millele ta kõige lähemal elab ehk oma piirkonna kooli. Vastu pole midagi vaielda. Kusjuures meie külas on kaks algkooli, mis asuvad teineteisest ca 200 meetri kaugusel. Küla on joonistatud pooleks ja koolid katavad ära kogu vajaduse. Rusikareegel on see, et tavakool peab jääma lapse kodust jalutuskäigu kaugusele. Kui tee on pikem, siis leitakse muid lahendusi. Erandjuhtudel korraldatakse lapsele võimalus jõuda kooli koolitaksoga, aga tavakoolilastesse see enamasti ei puutu. Aga näiteks kui lapse koolitee on üle 2 km, siis lubatakse tal kooli tulla rattaga. Enamasti on kool siiski kodule lähemal ja meie kohalikus koolis ei käi keegi rattaga. Niisama lähemalt kohale vändata ei ole lubatud. Tan on selle peale endiselt turris, sest käis ta juba Eestiski teise linna otsa rattaga kooli ja trenni kui rattaload käes. Isegi rula ega tõuksiga ei tohi kooli sõita. Ja laste autoga sõidutamine pole ka hea tava. Muidu niisama sõita võivad nad siin ratastega küll. Kohe päris suures liikluses, sest kõnniteele pole kellegi rattaga asja. Nüüd siis ootabki Tan, et algkool ruttu läbi saaks. Tegelikult ootab ta muidugi hoopis seda, et saaks 14 ja saaks juba mofa ehk mootoriga jalgrattaga sõita. Samas on kool selge sõnaga välja ütelnud, et lapse kooli- ja kodutee on lapsevanema vastutusel, mis on arusaadav, aga sel juhul ei tohiks see olla ka kooli asi, kas laps saabub kooli jala, rula, ratta, hobuse, deltaplaani või lennukiga? Tan näiteks marsiks kooli ja kodu vahet maha iga päev 4 x 1,5 kilomeetrit. Marsiks, sest hommikuti saab ta koolini enamasti meiega koos autoga. Kusjuures tema kodutee on tõusvas joones mäkke. Oleks siis vähemalt vastupidi, siunab ta ise ja marsib hoolega edasi.

Meie koolis on kaks paralleelklassi ja klassid on omakorda jagatud kahte gruppi nii, et igas grupis on koos lapsed, kelle kodu- ja koolitee kattuvad. Ehk et siis suures plaanis on lapsi kooli kulgemas neljast sektorist. Kõik ikka selleks, et laste kooli- ja kodutee võimalikult ühtiks. Eks sellepärast need rulad ja rattad ka keelatud on, et kiirus oleks ühtlasem. Ametlik põhjus? See on vajalik laste sotsiaalsuse arendamiseks ja liikumasaamiseks. Ja kuna siin on algkooli osas igasuguste ekraanide kooli kaasavõtmine keelatud, siis lapsed isegi ei oska sellest puudust tunda ja nad tõepoolest ei longi pead norus käed türannosaurusrexi asendis nina all, vaid räägivad kooliteel omavahel. Vahel muidugi jagelevad ja kaklevad ka. Ja vahel vahivad lehmi ja hobuseid ja limukate horde, mis nende koolitee ääres oma elu elavad. Täna olid just pisikeste vasikatega lehmatädid koolile kõige lähema karjamaa peale saadetud ja Tan oli selle üle väga rõõmus – ikka veel linnalaps 😛

Ja sügisel saavad nad kooliteel osa ka langevatest lehtedest, õuntest ja mitu raksu ka öösel mahasadanud missiganes okaspuu käbilaadsete jurakate uputusest, mis meenutab suurte karvaste usside putru ja mida kõik alguses hirmsasti kardavad, aga samas jubevahva on ka. Teineteist saab nendega magusalt kiusata ka muidugi. Viisin kord minaga neid koju kraanikaussi kotitäie. Igaks juhuks, et igav poleks. Ja kord saime me kõik sel teel ka tänaval lainetavat kiirevoolulist tehisjõge nautida, kui üks eksinud poolakas Saksa numbrimärgiga kaubikuga hüdrandi sodiks sõitis ja kelle tunnistusi ma šveitslasest politseinikule oma olematust vene keelest inglise keelde tõlkisin. See oli muidugi omaette lõbus lugu juba. Ühtlasi paneb selline kooskäimine lapsi ka viisakamalt käituma, sest teised ju kohe lähevad ja räägivad õpetajale või vanematele, kui keegi millegagi hakkama saab ja info levib. Enamasti ei pelga lapsed sekkuda teineteise jagelemistesse ja neid korrale kutsuda. Süsteem näib vägagi toimivat.

Andrease väitel toimis see koosjalakooliskäimise idee sedasi juba tema kooliajal, 30 aastat tagasi. Eks see sügavamalt planeerimat kujul on ka meil Eestis alati sarnaselt toiminud, et lapsed ikka kooliteel mõne kaaslase endale ligi haagivad, et koos seltsim oleks. Lihtsalt mina olin see laps, kes käis alati kodust hirmkaugel koolis ja enamasti tormas pärast tunde otse laulma, klaveritundi või trenni. Võibolla ma sellepärast saangi endaga nii hästi läbi, et ma uhkes eraklikkuses pool noorust bussi nr 36 ootasin, et siis veel ühe veerandi elust Kaja peatuses trolli oodata. Lõputult ja enamasti jummala üksinda. Kuigi ma teadsin, et mamma kodus nina vastu aknaklaasi mind koju ootab ja hoolega kella ja bussigraafikut jälgib, siis vahel ma ikka näpistasin õige pisut endale aega juurde ja käisin natuke omapead seiklemas ka. Tegin lihtsalt kojujõudmiseks suuremaid ringe, et sissetallatud rada veidi värskendada või nii. Või äkki oli mul pikast päevast hirmus nälg? Sest vahel ikka juhtus, et sõitsin kaks peatust edasi, võtsin 20 kopikaga Leiburi sooja-saia-putkast aurava Viru leiva ja sõin selle enne kojujõudmist seest õõnsaks. Ja kunagi uue Eesti aja alguses tekkisid Kaja peatuse põllumajanduspoodi, sinna, kus ühes nurgas hiljem on olnud Peetri Pizza, müügile need peeniksepulgalised kartulikõpsud. Need olid jubehead ja neid ma vohmisin seal peatuses vahel ikka ajaviiteks ja salaja bussis natuke edasi ka. Ma ei osanud ühisest kooliteest kuidagi puudust tunda, sest mul puudus isegi selline kogemus. Ja võibolla poleks mul siis olnud aega vaadata bussiaknal jäälilli, sulatada jääd ja täpitada uduklaasile sõrmejälgi – need on mu ühed armsaimad bussisõidu mälestused üldse. Hiljem, teises kohas koolis käies, meeldis mulle kõige enam just üksi iga kord erinevat rada valides jala koolis käia. See oli hea puhver kooli ja kodu vahel. Hea hetk endale, sest mõtelda oli lihtsalt mõnus. Ma siin ikka vaatan seda kihavat sipelgate rada, mis kaks korda päevas kooli ja kaks korda päevas koju vonkleb ja mõtlen, et kui teistmoodi minu kooliskäimised olid. Ja ega Tangi ju käis Eestis pika tee kooli ja koju üsna omaette. Nüüd aga näib ta seda seltsielu siin täitsa nautivat. Sedasi liigub karavan kooli suunas. Esimese ja teise klassi lastel on meie külas kohustus kanda spetsiaalset helkur-kaelust. Lasteaialaste oma on oranzh. Vancu praeguses koolis on neil kapuutsiga helkurvestid.

Siin sedasi kambas liikudes ja samas koolis käies saab ka lapsevanem teatava boonusena kiiresti tundma oma piirkonna lapsi. Kõik muudkui tervitavad sind tänaval hirmviisakalt. Kuigi nende laste nimede kokkuveerimine mul sageli keele endiselt sõlme ajab. Tani tavakooli täiesti tavalses klassis on 21 last 9 erinevast rahvusest – eestlane, venelane, rootslane, filipiinlane, albaanlased, sakslane, prantslane, keegi veel ja mõni pärisšveitslane sekka ka. Ja me elame siinses mõistes ikka kolkakülas, sellises, kus Eestis annaksid tundmatu lendava objekti mõõdu välja kõik, kes päriseestlased pole ja neid oleks hea vaadelda poe ees pingil istudes. Tänavapilt on siin kirev, aga sõbralik. Samas pole meie külas isegi pagulaskeskust. Kõrvalkülas on. Seal on pilt muidugi veel värvilisem.

Ahjaa! Ja koolis kannavad kõik lapsed vahetusjaltsitena susse! Täiesti tavalisi pehmeid mõnusaid toasussikesi. Kroksid ja sellelaadsed on keelatud, ega sandaalidki teab mis oodatud pole, aga vähemalt pole need keelatud. Mu silmad olid alguses imestusest pahupidi, sest ok, minu lapsepõlves ma tegime ka nahktallaga võimlemisussides liulaskmisi värskelt läikima löödud reliinil või mis materjal see neil seal maas iganes oli. Ja see “libesti” oli parafiin? Ja kuri õpetaja Koll, just seda nime kandis mu elu esimene klassijuhataja, oli kuri koll ja pani meid jälle paarikaupa ringiratast koridoris sõtkuma. Ja mul polnud kunagi neid susse, sest ema arvas, et sandaalid on jalale paremad ja ma siis pidin neid susse vahel laenama, millega ikka parema liu saaks. No igal juhul on lastel siin koolis jalas toasussid ja vahetundides vahetavad nad need välisjalatsite vastu ja saadetakse õue. Iga viimase kui ilmaga on lapsed vahetundide ajal õues. Ja ma mäletan, Tan ka, kuidas me Eestis nii väga alati kevadet ootasime, et ometi klassist otse õue joosta. Sisejalatsitega muidugi 🙂

Igavesti minu Päikesesõlg

2011 aastal oli Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu iga-aastase konkursi teema eesti-oma-ehe. Ma olin sellest konkursist mõned korrad varem juba edukalt osa võtnud, aga tol korral oli aeg otsas ja ikka ei leidnud ma kuidagi seda õiget joont enda sees. Olin valmis juba käega lööma ja siis ta lihtsalt sündis.

“Minu sõle kolm õde – õed, ühe naise mitu ainsust, eri põlvkonna naiste tugev side, lähedane naistevaheline mõistmine ja usaldus. Kolm vankumatut naist seisavad kõrvu, õlg õla kõrval, käest hoides, elusõõris koos tiireldes, üksteisele alati toeks olles. Iseenda ja teiste eest seistes. Alalhoidlikult, aga julgelt, kartmatult.

Katkematu naiselik ahel. Keskendunult on nad sulgenud silmad, et üheskoos siin kihutavas maailmas hingata, tabada hetki, osata neid hoida ning neist valgust ja elurõõmu kasvatada. Naised on hingelt ja vaimult tugevad. Neis on jõudu. Neis on vägi. Neil on, mida hoida, anda ja jagada. Neile võib toetuda. Neis võib kindel olla.

Naiste vahele moodustuv kolmjala kujutis on kaitsemaagiline päikesesümbol, mida kohtas eestlaste sõlgedel juba sajandeid tagasi. Selleks, et igas päevas peituvat killukest rõõmu pühitseda, kannavad need naised meie kauneid lilledega kirjatud käiseid. Käistealase tikandist lillesõõr õdede ümber ühendab, hoiab koos ja kaitseb nii neid kui sõle hoidjat ja kandjat ennast – kõiges on elamise maagiat.

Minu unistustes on see kolme julget, tugevat ja õnnelikku naist, ühtekuuluvust, südamesoojust, soovimise-energiat ja päikesevalgust kujutav sõlg hõbedast. Aga vaadates oma sõlemotiivi ja kaitsetades teda mitmel erineval viisil ja erinevatel materjalidel, jõudsin ma arusaamani, et minu jaoks muutub seda kasutades kõik eriliseks. Kõige tavalisemast plekitükist saab nendega koos uhke rinnamärk. Sõlemotiivi ei pea kaugeltki alati ja ainult rinda passitama. Lihtne ja kaunis on ta juustes, kõrvas, randme ümber, sõrmusekroonina ja ka paljudes teistes nähtavamates ja vähemnähtavamates paikades. Ta sobib rahvariietega, aga kujundina saab ta hakkama ka päris ise ja üksinda, sest sõnum, mida ta endas kannab on vaba ja võimeline kõnelema ise enda eest igale ühele just nii nagu tema seda tajub ja soovib ja vajab. Ehtima ei pea end teistele vaid ennekõike ikka iseendale. Ja ehtida võib alati ka maailma enese ümber. Nii on ilusam, kindlam, helgeb ja valgem olla!

Tallinn
Mai 2011″

***

Selle aasta 31. augustil, veel enne, kui märkasin mälestusavaldusi printsess Dianale, lappasin ma terve pika päeva pilte oma kõvaketastel. Sobrasin mälestustes, mis olid seal tolmunud riiulitel seisnud hetkest, kui ma nad alati kiiruga sinna kuhja lükkasin. Fotode seas on seal ka muud failid ja vanade arvutite koopiad. Algselt läksin ma sealt puntrast otsima Päikesesõle originaalfaili. Selle ma leidsin üles ja hakkasin vaikselt siis erinevate muude tööde pilte kokku tõstma ühte kausta. Selleks tuli mul läbi lapata sadu kaustu ja meenusid hetked, mille ma ammu unustanud olin. Mingil hetkel jõudis mulle kohale, mis päev on ja ma teadsin, et pean kirjutama. Loo illustreerimiseks tahtsin panna 9 aasta taguse pildi sellest, kus ma siilipea ja kasvava kõhuga pilk maas seisan väike Tan käekõrval. See oleks passinud kenasti pehmeks saatepildiks mu 9aastase vabaduse jutule. No et uje algus uuele elule ja kuidas me seal sügispuude all kolmekesi nukralt seisime ja mis kõik meist nüüdseks juba saanud on. Aga ju ma siis ei pidanudki seda pilti leidma, sest ma leidsin hoopis midagi palju suuremat.

Lisaks lõhkise moka pildile leidsin ma midagi, mida otsida ei osanud. Ma sain seal viimase 12 aasta pildimälestuste keskel teada midagi, milles keegi teine peale nende piltide vist iial poleks suutnudki mind veenda – olgu, kuidas oli, aga ma suutsin üsna üksinda anda oma lastele õnneliku lapsepõlve!

Ja tegelikult see ongi ainus asi, mis tegelikult oluline on. Tuhandetelt piltidelt vaatavad mulle vastu mu enda õnnelikud lapsed, kes pisitasa on suuremaks sirgunud ja lihtsalt nende õnnelikkus on värve ja variatsioone juurde kogunud. Nad on käinud minuga koos läbi tulest ja veest, kõvasti vintsutada saanud, aga nad on õnnelikud lapsed. Ja kogu see mõte ajas mind heameelest sel hetkel täiesti nutma. Ajab praegu ka. Ajab iga jumala kord, kui ma selle peale mõtlen. Ehmatasin alguses vaese Andrease hetkeks täiesti ära, pisarad voolasid ja ma ei leidnud sõnu oma õnneseisundi kirjeldamiseks. Ju mul oli vaja siis elada need 9 aastat, et mõista, et ma sain hakkama kõigi nende jalgade küljes tolgendanud pommide kiuste! 🙂

Aga miks ma otsisin sõle faili? Kui me mai alguses saime siin elamiseks loa, siis sadas taevast suur õnn kaela teadmise näol, et tõenäoliselt saame lõpuks ka abielluda. Ega me esiti mingit plaani ei pidanudki, tahtsime lihtsalt nii väga päriselt koos olla. Pidime lihtsalt abielluma ja kuna kõike korraga ei jaksanud, siis sõrmuste asemel valisime midagi püsivamat. Ehk meil oli vaja meie kroonidega tätokaid, millest me pikalt rääkinud ja plaanipidanud olime. Käisime nii mitmes kohas maad kuulamas, aga kas ei sobinud koht või tegija või siis olid ajad sügiseni kinni. Olime juba mõtet maha matmas, kuid panime igaks juhuks ikka ühes salongis aja kinni ja tegime ettemaksu ära. Mõni päev hiljem küll saime hoopis teisest kohast oma kroonid kenasti kätte ja pulmadeks olid need meil olemas. Sügisene salongiaeg jäi lihtsalt ootele, sest mõtteid ja soove meil jagus. Kui aeg kätte jõudis, arvas Andreas, et tema hetkel ei jaksa selle teemaga tegeleda ja seega sain mina end vabalt tunda meie mõlema eest. Mul oli ammusest ajast, tükk aega enne Andreast ja kroone juba, kaks kindlat mõtet. Kui kroonid on selline meie asi, siis nüüd tahtsin ma midagi iseendale ja ma teadsin juba kes teab kui kaua, et need kolm õde, kes mu päikesesõlel tiirutavad, peavad saama ka pärisosaks reaalsest minust. Mida lähemale tiksus september seda enam kaalusin ma oma kahe kindla mõtte vahel. No et kumb enne teha – kas õed või see teine värk. Ajastus sattus hetkel ideaalne, sest mõlemad on mulle üliolulised ja märgilise tähendusega ka tolle vabaduse-loo kontekstis.

Läks nii, et 4 tundi ja musttuhat torget hiljem…

… kannan ma nüüd igavesti seljal oma kilpi ja kaitset. Kaalusime korraks ka õlga ja muid kohti, aga jäi selg – uhke ja sirge ja kõige kese – parim koht, mis vajab ehk ootamatult kaitset sel ajal, kui ise vaatad unistavalt vaid enda ette. Alati olemas. Alati minuga. Need kolm tüdrukut, ühe naise kolmainsus, on olnud mu truuks saatjaks läbi igasuguse sita ja saju ja raju ja kui ma neid praegu seal vaatan, siis nad ju ongi seal alati olnud. Nad on mu arm, mida kanda uhkusega, sest ainult läbi võitluse sai valu välja ja haav paraneda ja nad on mu orden kinnituseks, et ma tõesti sain hakkama. Plaastritriibud vaid annavad aimu, et miskit on seal alles hiljuti toimunud. Nad on osa mu lihast ja luust, mu hingest ja südamest ja kõigest, mis mul on ja mida ma hoian ning tähtsaks pean. Need tunnid seal padjal kõhuli liikumatult lebades tegin ma läbi midagi erilist. Arusaadavalt on tätokategemine valus. No vähemalt natuke ikka. Aga sel korral oli see valu midagi muud. See on nagu sünnitusvaluga, millel on ilus ja hea ja õige põhjus ja kui Sa saad endaga üheks ja selle valu endast välja hingad ja minna lased, siis ta haihtub. Istusin seal vaikselt, suu sügaval padja sees, oma mõtetega ja vahepeal pisarad lihtsalt voolasid. Andreas muretses, et kas mul on nii väga valus. Pidin tunnistama, et ei ole valus. Mõnus ei ole, aga valus ka mitte. Ma lihtsalt ulgusin seal vaikselt ja liikumatult omaette rõõmust ja õnnest, sest nii hea ja kerge oli olla. Täiesti ebanormaalne ja ebastabiilne võib see väljast tunduda, aga seest on see kõik hoopis vastupidine. Ma tean nii hästi nüüd, mis tunne on ärgata ja märgata, kui palju ma tegelikult ise suutsin enda jaoks ära teha, et mu maailm saaks paremaks paigaks. Ja kõik need naised mu kõrval, te olete vägevad! Teiega koos on olnud seda teed astuda palju julgem ja tugevam.

Seda kõike siia kirjutama asudes tabasin end korraga mõttelt, et elu on jälle huvitavalt asju kokku mänginud, sest kogu mu elu põimub järjest enam. Tugevusse.

Eva <3

PS Andreas muudkui tiirutab mu ümber ja imetleb mu plaastritriibulist selga 🙂

PPS järgmiseks on mul ikkagi vaja selle vägeva väeringiga hõbesõlge. Või ülejärgmiseks 🙂

9 aastat vabadust

Kui meenutused printsess Dianast poleks mu silme eest augusti viimasel päeval läbi lipsanud, siis võibolla poleks ma taibanudki, et tänaseks on sellest päevast, kui ma otsustasin oma elu totaalselt pea peale pöörata, möödas täpselt 9 aastat. See päev on nii väga ka minu päev. See on minu uue elu algus.

31. august 2007 oli see õhtu, kui mu maailm kokku varises. Täielikult. Vähemalt nii arvasin ma siis. Ma olin mitu aastat püüdnud lappida suhet, mis mitte kunagi tegelikult ei toiminud. Kui ilusaks ja heaks tahes ma seda suhet enda jaoks ka ei mõtelnud, see ei toimunud kunagi. Ma püüdsin seda kõike koos hoida lapse nimel. Hormoonid ja instinktid ja mis kõik veel tegid omalt poolt kõik, et ma suutsin ennast veenda, et kannatustel on hea põhjus. Ma jaksasin tükk aega ujuda vastuvoolu ja tegin seda jõuliselt ja veenvalt. Nii veenvalt, et maailm kah uskus, et kõik on ok. Tegelikult ei olnud, aga siis selle kõige sees olles, ma sellest aru ei saanud. Uskusin, et pean suutma ja suudangi, sest mul oli püha kohustus ja kõrgem eesmärk perekonda koos hoida – kui maailm andis meile läbi suurte raskuste lapse, siis oli meie kohus see suhe toimima saada. Selle peale, et ehk oli meie lapsesaamine nii raske just seetõttu, et meil ei olnudki vaja ühiseid lapsi kunagi saada, ma ju ometi ei tulnud. Ma lihtsalt niinii väga soovisin last lapse pärast ja tema tuli selle mõttega kaasa. Alguses. Alguses püüdsime isegi kodu mängida ja ostsime isegi korteri, millest pidi saama meie päriskodu. Sissekolimise asemel hakkas talle hoopis remontimine meeldima. Sellest kapitaalremondist me kunagi kaugemale ei jõudnudki. Enne tulid tal võlad ja nende katteks müüsime oma kollase laudpõrandaga pesa maha.

Ma lihtsalt andestasin, leppisin, andestasin ja leppisin veel kord. Kõrvalehüpped ja vaikimised ja viha, õeluse ja põlguse ja kõik andsin ma talle andeks ja püüdsin lihtsalt rohkem endas leida jõudu, sest ma olin veendnud, et laps vajab oma ellu ka isa. Iga päev. Ma olin üles kasvanud seltskonnas, kus probleeme lahendati rääkimise ja suhtlemisega. Ma ei osanud muudmoodi, aga tema ei rääkinud minuga. Pika tuima vaikimise peale vahepeal küll midagi murdus mu sees ja ma kolisin ka välja, aga pool aastat hiljem kolisin tagasi… sest kitsastes tingimustes laagrielu vanematekodus ja seljakoti otsas aastase lapsega elamine ei olnud lihtne ega viinud mind sammugi lähemale soovitud tulemusele. Kuigi ma siis juba joonistasin tellimustöid, siis püsivat sissetulekut mul polnud ja kõik mu säästud olid korteri all kinni. Tema meid ei toetanud, sest me ei elanud temaga koos. Sel ajal ma isegi ei taibanud, et mul on täielik õigus temalt elatisraha lapsele nõuda. Ma olin endiselt pehmo, kes uskus, et me saame omavahel asjad korda. Minu tagasikolimise peamine põhjus oli küll veendumus, et ega hullemaks enam ei lähe ja küll ma saan kuidagi hakkama, sest ma vajasin vaikust ja rahu, et jõudu säästa ja edasi olla lapse jaoks. Vanemate kodus mul seda vaikust ei olnud, temaga koos elades olin ma aga enamuse ajast lapsega üksinda. Nii, et kahest haprast valikust see temaga elamine tundus sel hetkel mulle natuke parem.

Kas selles suhtes oli armastus? Austus? Ei olnud. Võibolla polnud seda seal mitte kunagi. Me lihtsalt lakkusime kumbki omi haavu ja eksisteerisime kõrvu. Me isegi ei lihvinud teineteist siledamaks ja sobivamaks. Ja miks ma, loll, siis üldse sellesse sohu vajusin? Oleks mulle sel ajal keegi sisse sõitnud ja ütelnud, et vaata, loll, nii ei lähe mitte, siis ma oleks vaatama hakanud. Aga keegi ei ütelnud ja ma ise ei näinud, sest uskusin nii kindlalt, et inimesed on hullemaidki paarisuhteid toimima saanud, kuidas siis meie ei saa. See oli nagu raske väljakutse, millega pidi tegelema ja rohkem vaeva nägema lihtsalt. Ega kellelgi polnudki väga võimalust midagi ütelda, sest ajaga oli ta me ümber ladunud müüri, millest võõras silm läbi ei näinud ega kuulnud. Meil ei käinud külalisi ja oma sõpru ma praktiliselt ei näinudki. Ma isegi ei teadnud, kas mul veel sõpru on, sest tema ei sallinud kedagi minu omadest. Ja tema sõbrad ei sallinud mind. Vähemalt nii ta seda mulle kinnitas alati. Ma olin sel ajal täiesti üksinda vaid lapse ja iseenda mõtete ja tema tühjusega. Oleks ma sel ajal leidnud töö, mis mind pinnale oleks aidanud. Oleks.. sest ma isegi ei tihanud sellest unistada, et ma ülepea võimeline olen üksi hakkama saama. Ta oli aastatega mu eneseusu ja -austuse sügavale mutta trampinud. Ma ei olnud väärt olema midagi. Isegi mitte ema meie lapsele. Ma tõsimeeli arvasin, et ma polegi midagi väärt, kui ma ei suuda seda suhet kokkulappida ja toimima panna. Ükski mees ei tahtvat enda kõrvale tüdrukut. Mehed tahavad naisi. Aga mina polnud piisavalt naine tema silmis, ma olin liiga teistmoodi ja joonistasin oma lapsemeelseid lihtsaid pilte. Ta ei taibanud, et ma püüdsin iga hinna eest päikest meie taevasse maalida.

Sel ajal ma hakkasingi oma käsitööblogi pidama ja tillukese lukuaugu kaudu hakkas õrnalt valgus sisse pressima. Ma lõin endale märkamatult uue elu ja identiteedi keskkonnas, kus ei olnud piiskagi tema hingust. See polnud talle huvitav ja tema huvipuudus andis mulle vabaduse. Andis tiivad. Vaikselt, hästi tasakesi, hakkas mulle ligi hiilima tunne, et tegelikult ma ehk siiski olen midagi väärt just selle pärast, kes ma olen ja mida ma teen. Ja mida kõike ma ma tegelikult veel teha suudan. Ma ju tundsin ennast tegelikult nii hästi. Ma pidasin käsitööblogi, mis seadis mulle üsna kindlad raamid postituste sisu osas, teadlikult just selleks, et ma ei eksiks rajalt ega hakkaks oma katkisest ja koledast eraelust vatrama ja soiguma. Ma ei otsinud haletsust. Ei otsinud isegi käehoidjaid ja kaasarääkijaid. Ma teadsin sel hetkel juba ise ka, et see asi ei toimi ega saagi arvatavasti iial toimima, aga mul oli vaja sellest august välja saada ja selleks oli mul vaja vahendeid ja usku endasse. Lootust. Ma ei rääkinud enda olukorrast, sest see oleks kõik ära rikkunud minu jaoks. Kui kõige raskematel hetkedel rääkisin, siis vaid riivamisi ja läbi õrnade vihjete. Ma kirjutasin oma blogis sel ajal teadlikult vaid ilusaid jutte ja näitasin toredaid pilte. Mida rohkem mind kiideti ja innustati, seda rohkem suutsin ma uskuda, et ma suudan. Ma saan! Ma kujundasin ise oma maailma nii, et selles paistis alati päike ja kõik olid õnnelikud. Ja kes ei olnud õnnelik, sellele leiti kiirelt lohutajad ja abilised. See oli minu soe, hell ja inimlik peidupaik. Ma leidsin oma tasakaalupunkti. Enda sees. Kuigi kõik selle ümber oli sel hetkel veel nii habras, et puhudeski oleks see kindlus uppi lennanud, siis ometi oli algus tehtud ja seeme idanes. Ma olin Keegi.

2007 aasta kevadel arvasid meist kõrgemad jõud, et selleks, et mu maailm korralikult läbiraputada ja silmad lõplikult uneuimast lahti kiskuda on me ellu vaja veel üht pisikest tegelast. Mida suuremaks kasvas see tegelane mu südame all, seda suuremaks kasvas tema isa viha ja ängistus. Ma sain teada, et ta ei ole mind mitte kunagi armastanud ega hakka seda ka kunagi tegema. Minu lähedus olevat talle vastik ja minu olemasolu ei laskvat tal tunda end vabalt ega õnnelikult. See oli esimene kord, kui ta oma tuimas ja jahedas olekus midagi selgelt sõnadesse pani. See oli korralik sahmakas jääkülma selgust, mis mu tahte hetkeks halvas. Neid sõnu kinnitas ta mulle sealsamas sellega, et mulle elus esimest korda rusikaga näkku lõi. Põhjus kogu stseeniks? Tal oli plaan sõprade ja armukesega (see selgus hiljem) minna päevasele väljasõidule. Elus esimest korda oli tal plaan suurem laps kusagile kaasa võtta (sest armukesele oli vaja näidata kui tore isa ta on?). Ta teadis samahästi kui mina, et see laps ei kannata pikka sõitu ja et tema ei kannata tema jauramist ega kisa. Otsus minna oli tal kindel. Meesteüritus, kuhu minul polnud asja. Ainus, mida ma püüdsin teha, oli muuta see päev nende jaoks stressivabamaks ja paremini sujuvaks. Pakkisin lapsele kaasa kaks mänguasja ja kaks raamatut autos vaatamiseks. Tegin lapsele teele kaasa pisikese paki tema lemmiknäksimiste ja pistsin kotti koogipudeli. Kõik oli valmis hekteks, kui ta pohmas peaga ärkas ja teatas, et nüüd on minek. Tema pohmas pea neelasin ma alla, sest nii oli see tema maailmas alati olnud. Minu arvamus polnud teretulnud ega vajalik. Mees teadis ise. Alles aastaid hiljem taipasin, et ma oleksin võinud kasvõi politseisse helistada jääknähtude osas. Ma muretsesin vaid lapse pärast. Ta oli sel ajal 2 aastat kopikatega ja polnud oma isaga kunagi kahekesi koos kusagil käinud. Milline ema ei tunneks sellises olukorras ärvust? Kasvõi lihtsalt heas mõttes. Aga tema jaoks oli seda kõike liiga palju. Ma kontrollivat tema elu. Ta karjus. Karjus välja asjad, mida oli alati varjanud, virutas ning tuhises minema.

Ta teadis, et ma võin taluda mida kõike, aga kui ta mu vastu käe tõstab, siis on kõik.

Aga ei olnud.

Hale oli olla. Valus oli ka. Kellele helistada? Kuhu minna? Helistasin politseisse, et küsida, mida ma tegema pean. Sealt paluti mul minna EMOsse ja juhtunu kohta paber neile viia. EMOs ma käisin. Seal oli väga tore naisarst, kes mind lohutas ja kinnitas, see EI OLE normaalne. Ta oli selles loos esimene, kes selle välja ütles. Ta tundis muret, kuhu ma siis nüüd sedasi rasedana ja laps käeotsas lähen ning andis mulle kaasa paberilehe varjupaikade kontaktidega. Aga politseisse ma sel päeval minna enam ei jaksanud. Ei füüsiliselt ega emotsionaalselt. Ma ei tahtnud varjupaika minna, see oli liiga hirmutav. Ehk kõik ikka laheneb? Ma lootsin ma ei tea mille peale, ime peale ehk, aga armastusse ja toimiva suhte saavutamisesse ma enam ei uskunud. See oli lootusetult alatiseks katki läinud. Kas mu laps vajab ikka sellist isa enda kõrvale? Kas ta on oma lapsele kuidagi eeskujuks sellise käitumisega? Kuidas see kõik lapsele mõjub, kui ta sellise keskkonnas kasvab? Ehk oli see ikkagi vaid üksainus erandlik juhtum, mis iial enam ei kord? Suudan ma unustada? Leppida? Korraga hakkas kõik mu sees keerama ja kerima ja kõik see eelnenud mittefüüsiline vägivald muutus minu jaoks korraga füüsiliselt tajutavaks. Valusalt ja selgelt.

Selleks, et end koguda ja mõtteid korrastada läksin koos lapsega enda ema juurde. Palusin tal meiega koos loomaaeda tulla, seat ma ei suutnud nelja seina vahel istuda. Ilm oli ilus. Hea põhjus päikseprille mitte eest võtta. Lõpuks rääkisin emale ikkagi kõik ära. Rääkisin rohkemgi. See oli talle pauk selgest taevast. Kuigi mu laste isa talle kunagi ei meeldinud, siis ta uskus, et meil omavahel on asjad korras. Ma olin elus vähemalt ühes asjas osav olnud – oma osa eeskujuliku etendamisega selles kurbmängus. Kahjuks. Ema oli nõutu. Kurb, aga nõutu. Pärast loomaaeda otsustasin siiski koju tagasi minna. Laps jäi magama ja mina istusin oma koormaga üksinda. Ma teadsin, et nii ei saa edasi minna. Maailm peab teadma, mis toimub ja sedagi, et me ei saa enam üksi hakkama oma olukorraga. Ma otsustasin abi paluda.

Helistasin laste isa vanematele, kel kummalgi on omad elud ja kirjeldasin neile meie olukorda ja palusin abi. Palusin, et nad temaga räägiksid. Palusin, et nad aitaksid meil leida lahendusi ja võimalusi, toetaksid teda. Vaid ükskõiksus prahvatas mulle sealt näkku. Tema isa reaktsioon oli null ja tema ema püüdis mulle selgeks, teha, et tegelikult ju nii ei juhtunud ja pole ju midagi hullu, kõik saab korda. No et ma rasedana olen ehk liiga emotsinaalne ja ma peaks rohkem endaga tegelema ja rahu endas leidma. Tema õele rääkisin ka. Tal oli kahju. Ja ta oli ainus, kes vähemalt ei kritiseerinud mind. See oli suur asi sel hetkel. Rääkisin kõigest ka tema vanaemadele – üks, emapoolne, veenis mind, et mehed ongi sellised, küll kõik saab korda, olgu ma lihtsalt kannatlik ja mõistev ja toetav. Ta tegi seda veel ka aastaid hiljem samaveendunult. Teine vanaema vihastas mu peale, sest see olevat lausvale ja pahatahtlik laim tema kukununnu kohta. Rohkem ta minuga enam ei rääkinud.

Ma tõotasin endale ja oma emale sel päeval vaid üht – ühe korra elus võin ma püüda midagi sellist andeks anda. Aga sealt jookseb minu kannatuse lagi. Kuigi mul südames tiksus valusalt mõte, et kui käsi kord juba valge, siis… teate küll. Kuigi vahel on ju mõne asjaga nii, et ühe korra teed ja siis mõistad, et EI, nii ei saa ja teist korda ei tulegi? Eks ma lootsin selle teise variandi peale. Ketrasin juhtunut oma peas ja ei saanud kunagi mõistma, mis oli sel hommikul tegelikult tema põhjus, ajend, päästik. Ühest sain ma aru, et see põhjus ei olnud minu tolle hommiku käitumine, pakitud reisikotike. Kindlasti ei olnud. See oli see tigedus ja viha ja frustratsioon ja rahulolematus iseendaga tema sees, mille ta mulle näkku paiskas. Tema selgitus ei olnud mulle veenev, sest see pidi tähendama, et mina olengi tema kõigi maailmahädade keskpunkt ja mädapaise. Ainult mina ise? Nii palju kui ma ka sel hetkel püüdsin teda enda sees vabandada, ma ei osanud end juhtunus ikkagi süüdi tunda. Mulle tundus see tema enda küündimatuse vili ja suutmatus rääkida asjadest õigete nimedaga. Aga ikkagi, mille nimel me siis koos oleme? Lahku ta minna ei tahtnud, aga mind armastada oli põlastusväärne? Absurd…

Klassika – õhtul hilja tuli ta koju nagu õige mees ja vabandas vaikselt. See oli kõigi aastate jooksul esimene kord, kui ta millegi pärast vabandas. Lendu lastud halvad sõnad polnud kunagi varem olnud vabandamist väärivad. Päevad möödusid vaikselt. Sinine silm paranes, aga pinge püsis ja õhus oli elekter. Mõni nädal läks mööda. Selle kõige taustal joonistasin ma aina rohkem ja rohkem. Põgenesin oma blogimaailma topeltreaalsusesse. See oli tore ja vabastav ja mul läks paremini kui iial varem.

31. augustil 2007 käis pauk. Autoroolist. Ma sain obadus rasedasse kõhtu ja teine litakas vihises mulle vasakult vastu silmnägu. Lambist. Täiesti absurdse koha peal. Põhjus? Sest poes oli liiga pikk järjekord ja laps jauras väsimusest auto tagaistmel ja see ärritas teda. Tema ärritus ärritas mind ja ma ütlesin talle seda, et see ei ole ok, kohe oleme nagunii kodus ju. Aga ei… Ma ei ole elus niiväga kartnud. Ainus, mida ma teha suutsin oli parklas autost välja hüpata, laps turvatoolist sülle rabada ja joosta. Joosta elu eest nii nagu ma iial polnud veel jooksunud. Kartmata komistada või koperdada, kartmata midagi, kartsin ma sel hetkel, et ta tapab mu ära. Laps kaenlas, tuikav rase kõht, rusikaga pisaraid kõrvale lükates ja hirmunult selja taha vaadates jooksin ca kilomeetri kaugusele poodi. See tundus sel hetkel ainus turvaline koht. Seal oli valge ja seal olid inimesed. Helistasin vanematele ja palusin neil poe juurde tulla. Lihtsalt tulla. Ma helistasin politseisse. Mul paluti taaskord minna EMOsse ja nii edasi. Ja pilte teha. Mingil hetkel midagi tegin ka.

Öö oli käes. Ema jäi lapsega koju ja isa viis mu haiglasse. Turses nina ja sinakas huul. Arstitädi, ortopeed, mõnitas mind. Süüdistas, et “minusugune loll lehm oli selle raudselt ära teeninud!” ja et milline ma välja näen ja et ma olen rasedana purjus. Purjus?! Ta lasi mult võtta verd, et veenduda selle alkoholisisalduses. Oligi kõik. Virutas üle laua mulle kollase paberi selle kohta, et ma olin kohapeal käinud ja kõik. Autosse tagasi minnes istusin vaikselt isa kõrval ja pisaraid vaid voolasid. Ma kuulsin, kuidas isa käed kiskusid krudinal rooli ümber rusikasse… Läksime koos politseisse. Rääkisin ära, mis juhtus ja ka selle, mis just praegu EMOs juhtus. Tädi uuris kaastundlikult mu loppis silmnägu ja ütles mõistvalt, et ta hetkel ei võta seda avaldust vastu, et mingu ma hommikul uuesti EMOsse ja võtku politsei jaoks uus kaart korrektse infoga ja tulgu siis tagasi. No ehk näkkab siis arstiga rohkem, kes suudab olukorda adekvaatsealt kirjeldada. Olgu. Eks hommikul siis uuesti… Aga ma pidin ka tagasi koju minema, sest mul oli vaja lapsele riideid. Isa tuli minuga kaasa. Arvatavasti oli ta valmis ühe mehe sel hetkel maha lööma, sest ta oli nii vihane, et ei suutnud minuga ühtegi sõna kogu selle aja jooksul rääkida. Ega ma ise ka ei suutnud. Laste isa ei olnud kodus. Sain rahus kõik oma asjad kiirelt kokku loopida. Isa ootas vaikides uksel.

Sellel ööl ma ei maganud. Pisaratest sai ookean ja mina kuivasin kokku. Kogu haleda silmavee pigistasin ma oma ajust välja sel ööl. Hommikul läksin tugevana ja sirge seljaga tagasi EMOsse. Sain olukorda realistlikult kirjeldava kaardi. Ma nägin teisel hommmikul pisut “veetlevam” välja kui vahetult juhtunu järel tehtud fotoklõpsakal. Natuke vikerkaarevärvilisem. Ja läksin sama sirgelt ka politseisse. Ja siis selgus, et oi, see pole üldse õige koht siin. Asi leidis aset ju Põhja-Tallinnas, aga meie oleme siin Lõuna-Tallinnas ja ma pean minema oma avaldusega teise Tallinna otsa ja üldsegi see ei anna mulle mitte midagi, kui ma selle avalduse ka teen, sest sellise asjad jäävad alati sõna sõna vastu ja kas ma ikka viitsin selle kõigega oma laste isa mainet määrida oma laste silmis… Kui ma sellele kõigele hetkel tagasi mõtlen, siis ajab see mind lihtsalt öökima. Nii ei saa! Nii ei tohi!! Aga minema mind saadeti.

Pidin tagasi koju minema, kuna laps ootas vanaemaga kodus. Võtsin lapse ja sättisin end minekule siis ikkagi sinna teise Tallinna otsa. Bussipiletiraha mul polnud ja vanaemalt ma küsida ei tahtnud, hakkasin jala astuma. Teel helistasin tuttavale juristile. Kes kinnitas, et ega see mu avaldus küll mitte muhvigi ei muuda. No et ma võin ju oma vihas talle kätte maksta, aga mida see mulle tegelikult annab? Et kas mul on ikka kogu seda jama ja energiakulu vaja? Ja siis hakkasid mõtted keerlema juba selle ümber, et appi, mida laps minust hiljem arvab, et ma ta isa kurjategijaks tembeldasin ja mis meist nüüd üldse saab… Mu kest oli ju “lihtsalt natuke lömmis”, ta ei peksnud mind ju teadvusetuks ega haiglavoodisse ega midagi. Ise mõtlesin samal ajal, et no kas see on tõesti siis see mõõdupuu, et reageerida?? Silmaga oli mu olukorrale ehk raske hinnangut anda, aga mu sisemus oli kolmkümmend korda vähemalt trammi alt läbi käinud ja varestele nokkida jäetud. See oli kuradima valus tunne!

Istusin pargipingil ja aeg lihtsalt kadus. Segased tunded neelasid mind enda sisse, aga lapsel oli kõht tühi. Ma ei jaksanud sel päeval enam teise Tallinna otsa minna ja pöörasin end tagasi kodu suunas. Vanemate kodu. Tagasi päris algusesse. Ise mõtlesin, et ma pean mõtlema, hästi palju mõtlema ja selguse leidma ja no et küll ma lähen ja viin selle avalduse ära mõni teine homme. Oleks mul sel ajal olnud keegi, kes oleks mul käest kinni võtnud ja ütelnud, et me läheme ja teeme selle asja nüüd ära, sest nii need asjad siin elus ei käi ega tohi käia. Kui oleks keegi tulnud minuga koos, oleksin ma silmagi pilgitamata läinud. Aga üksi ma enam ei suutnud. See jõuvaru oli tühjaks jooksnud. Ega ma rääkida ka enam ei jaksanud. Tahtsin lihtsalt olla. Unustada. Edasi liikuda.

Seda homset ei tulnud, aga 1. september 2007 oli see päev, kui ma istusin õhtul üksinda vanematekodu köögis ja teadsin, et ma enne suren ise maha kui lähen selle mehe juurde tagasi. Mul oli 2,5 aastane laps ja ma olin sel hetkel 5. kuud rase üksikema. Mul polnud sentigi hinge taga. Aga mul olid kaks kätt ja tahe nii suur. See oli see päev, mil algas minu uus elu. Päris minu enda oma. Kogu selle energia, mida ma aastaid tema peale raiskasin pühendasin ma vaid edaspidi endale ja lastele, pühendasin hakkamasaamisele. See oli pikk tee august välja. Pikk ja vaevaline. See oli raputamiste, loksutamiste, komistamiste ja kukkumuste jada, aga see viis ikkagi edasi ja kaugemale. Algus oli kõige raskem, sest sinna sisse jäi pisema enneaegne sünd ja pikad haiglakuud, paljud muud mured, liiga vara lahkunud isa ja vanaisa, mõned pahatahtlikud kurikavalad inimesed me lähedal ja kodarad me ratastes, mida Eesti sotsiaal- ja haridussüsteem sinna loopisid. Aga me saime hakkama. Kõigi ja kõige kiuste saime hakkama ja saime targemaks. Aastaks 2011 olid vintsutused mu juba nii tugevaks teinud, et mu paberile sattus lõputu rõõmupilve sekka ka üha enam Lillisid, kes tegid ka muud kui vaid naeratasid päikseliselt. Kuigi mu joonistuste värvid olid samad, siis ma ise nägin neis nii palju rohkem sügavust. See oli see aeg, kui vormi sai ka mu kolme õega Päikesesõlg. Ta lihtsalt sündis ja tuli, oli ja jäi. See on olnud tugev sümbol mu elus. Mu kilp ja mu tugevus, mu kaitse. Ja siis, 2011. aasta suvel, hakkaski korraga kõik liikuma ja läks lahti – ma läksin uuesti kooli, tööle, veel teisele tööle, muud õpingud ja tegemised. Roppraske töö ja veel tugevama tahte najal jõudsin ma kaugele. Lähen edasi ka. Tugevama ja targemana.

Ma olen vaba.
Nüüd võin ma rääkida.
Märgake ja julgege!

Eva <3

Lisatud hiljem: Seda lugu kirja pannes teadsin ma lähedalt veel vaid mõne vapra naise võitlemise lugu. Nüüd tean ma palju enamat. Paljud neist lugudest on sügaval peidus ja kraabivad veel valusalt. Seepärast tahan ma enda loole veel midagi lisada:

Kirjutamine on teraapiline tegevus, see pole mingi üllatus. See aitab analüüsida ja korrastada mõtteid ja mustvalgel lugedes oma lugu aitab see seda ka natuke distantsilt näha ja ehk ka lahti lasta. See võib olla valgustav ja kindlasti on oluline lugu ära rääkida. Kirjutatut on vahel ka lihtsam teistele lugeda anda kui ise otse rääkida. Lõksus olles võib kirjutamine-saatmine-kustutamine olla see, mis päästab, kui muud võimalust pole.

Teiste lugude lugemine aitab aga ennast nendega kõrvutada ja teada saada, et Sa polegi päris üksi oma koorma all. Tunneli lõpust paistev valgus ei pruugigi olla vaid Sinu suunas kihutav rong vaid päris uus ja parem algus. Kirjutagem!

Aitäh teile kõigile minu lugu jagamast ja kaasa elamast. See on veel üks oluline samm edasi.

Pulmaöö meie moodi

Me abiellumisest saab juba 60 päeva. Just nii palju on möödas viimasest jaanilaupäevast. Ühel heal päeval jõuan ma teile sellest ägedast hullust pulmast veel mida kõike rääkida, sest ega me aastaga nõrgaks pole jäänud. Ohh, ei! Pigem ikka vastupidi. Aga täna räägin ma teile me pulmadega seoses ühest kõige naljakamast asjast – pulmaööst. Kes mu eelmist pulma saagat lugenud on, need teavad, et mu eelmine pulmaöö läks puhta metsa. Aga see viimane oli ikka kohe õiiige magusalt lõbus 😀

Ettevalmistused pulmadeks olid hullud (nagu ikka), aga sedapuhku ikka kohe VÄGA hullud, sest valmistumiseks oli meil aega loetud nädalakesed. Päev oli ühtaegu nii hull kui imeline ja enne öödiskot läksin ma korraks tuikavaid jalgu puhkama. Viskasin pikali. Viimane asi, mida ma peost mäletan, on see, mu kõige kallim tule üles tegi ja seal siis oma elu esimese jaanilõkke taustal unistavalt seisis:

Rahvas siblis lõbustatult ringi, lõke lõõmas krõbinal, süüa ja juua jagus, sest me varusime öögrilli jaoks veel eraldi kapitäie süüa. Ja ega nad vaatamisväärsuste üle seal ka kurta vist ei saanud. Loojang oli lummav ja mängis värvidega veel tunde pärast päikese kadumist silmapiiri serval. Ebaromantilise minu arvates oli see üks paduromantiline õhtu. Ja eks omaette vaatamisväärsus oli ka uinunud kaunitar ehk rampväsinud pruut, kes puhkas lõkkest vaid kümnekonna sammu kaugusel jalga. Mis te arvate, kas see oli ka pildistamisväärne? Siinsete värvipiltide eest palavad tänud onu Kalale! 😀

Mina ise ei tea midagi, aga piltidelt võin ma näha, et ma ei veetnud lõpuks oma pulmaööd sedapuhku üldsegi üksinda. Kui pidu hakkas vaikselt hommikusse jõudma, siis sättisid ka pruutneitsid, ehk mu enda ema ja Älin, ennast kenasti minu kõrvale. On see võimalik, et nad püüdsid mu süütust kaitsta? 😛 :

Kell 3 öösel avasin silmaluugid… maailmas oli täielik vaikus. Kulus nõks aega enne kui taipasin, kus ma siis nüüd täpselt olen ja miks ma keset ööd lageda taeva all olen. Siis meenus, et õigus jah, ma ju läksin korraks väsimusest tuikavaid jalgu puhkama enne disko algust. Mõttes veel muigasin, et näe, ju siis oli nii vaja, et ei vihmapiisad ega sääsed ega keegi muu minu pulmaööd segada ei tihanud. Isegi mitte vastne abikaasa. Aga kuhu kõik kadusid? Halloo, olen ma üksi siin maailmas?

Liigutada oli raske, sest selleks hetkeks oli Vancu ennast minu otsa parkinud. Minust jäi ta õhtul üles ja viimane heli, mida ma läbi une mäletan oli see, et ta nurrus mulle nõudlikult kõrva sisse, et tal on nüüd korraga kõht koletühi ja ma pean talle nüüd ja kohe ribisid küpsetama. Mingi aeg hiljem oleks ma läbi une justkui näinud hämaruses tema oranzhikirjut nägu. Seega keegi vist ikka korraldas talle need ribid. Mina see igal juhul ei olnud. Arvatavasti ta siis tatsas oma mõnusalt täis kõhuga ringi senikaua kuni ühel heal hetkel lihtsalt kustus mu otsas sooja ja pehmet kohta otsides. Ju mul, vanal külmavaresel, siis sellepärast jahe ei olnudki.

Ettevaatlikult üle lazytube serva piiludes nägin Älinit magamas. Ema magas ka, ainult et tema selleks hetkeks kolinud juba punasele kotttoolile. Selja taha kolmandasse tjuubi ma ei näinud. Nihverdasin end vaikselt Vancu alt välja. Õues oli veel pime ja kuna mul kella ega telefoni käepärast polnud, siis ei osanud ma esialgu isegi arvata, mis kell võiks parasjagu olla.

Hoovis oli üks auto ja parklas teine. Järelikult keegi kusagil võiks ju nagu alles olla?! Püüdsin peauksest majja pääseda. Lukus. Korraks hakkas üsna k6he. Tagumine uks oli õnneks lahti. Kokkulükatud kitsastel peopinkidel magas Tan. Peast suskas läbi vaid mõte, et kas tal ometi kõva pole seal magada oma kondise küljega. Kohe ta selja taga oli hästi suur korv kõigi tekkide ja patjadega. Mina oma peaga oleksin küll seal pigem korvi pugenud. Ja siis nägin ma maas mati peal Andreast lapiti magamas. Ja ta magas nii jubearmsalt seal suurel peoplatsil ihuüksinda. Kobasin kaamera järele ja tegin endamisi itsitades temast m6ned klõpsud. Ikkagi meie pulmaöö ju 😀

Arvestades meie vanust ja põranda ebakohevust, pidasin ma targemaks Andreaselt hästi õrnalt pärida, et ega ta pole rohkem huvitatud äkki hoopis õhkkotil lebotamisest. Kolmas oli hetkel ju täiesti vaba, sest kolmas pruutneitsi, Annika, oli oma plaani teoks teinud ja värskelt niidetud heintesse hoopis sukeldunud. Eks ma muidugi tahtsin Andreaselt ka teada, et kuidas pidu ilma minuta siis ikkagi sujus. Sain kiire rõõmsa ülevaate ja kohe nii hea ja tore oli olla! No ma ju sutsuke pelgasin, et äkki mõni pani pahaks, et kuhu see pruut siis sedasi kadus või miskit. Või noh, ega ma ju ei kadnud, ma põõnasin südamerahus keset peoplatsi kõigi silma all ju. Aga Andreas oli neile juba jutustada jõudnud, kuidas ma enne pidu aja ja kella nurka lükkasin ja lihtsalt teha rabasin. Ja kõik mõistsid muheledes.

Hommikuni oli ju veel aega. Siin ei ole jaaniööl kell 3 veel kaugeltki mitte valge. Ja hõbedane täiskuu säras taevas. Vist naeratas mulle, sest mul oli kohe vaja sellest pimedusest paar pilti teha. Ja siis pakkisin vastse abikaasa magamiskotis sinisele kotile magama. Peomaja ette, lageda taeva alla ja enda lähedale:

 

Tegin kiiresti paar pildiklõpsu, kustutasin tuled ära ja pugesin vaikselt Vancu alla roosale tjuubile tagasi ja magasime kõik õndsalt hommikuni välja. See lazytube-värk on ennast meil siin täiega õigustanud. Mugavamat aset pulmaööks poleks me sealkandis leidnudki 😀

Selline see meie veetlev kuhjas ja kogu kollektiiviga magatud pulmaöö oligi! Pimeduses paistavad taeva taustal künka otsas meie 1000aastased männid, mille all sel ööl perekond Kalad tukkusid ja vasakul heinamaa peal on tume hunnik, mis on tegelikult Annika ja esiplaanil on maja ette pargitud kolm lazytube ja kotttool õndsate magajatega. Paremal servas on kuu poolt hõbedaseks võõbatud telefonijaam. Maail ja uus elu on ärkamas. Romantika missugune!

Hommikul, kui meie juba jalul olime ja unelesime ja servast juba ka koristama ja pakkima hakkasime, magasid pisikesed mustad varbad õnnelikku pulmaund.

Selline nägi maailm välja meie ametliku ühiselu hommikupäikeses. Männid kõrguvad võimsalt oma künka otsas ja pildilt vasakul servas (sealse puu tüvest otse allapoole vaadates) magab ikka veel Annika. Eelmisel õhtul niidetud hein lõhnas nii magusalt, õhk püsisi kuiv ja soe ja maailm oli niinii ilus! On siiani 🙂

 

 

Siin ma olen ehk lehmad enamvähem elutoas

Selleks, et raputada tolm nürikskuivanud sulelt ja teha esimesed arglikud katsed üle väga pika aja blogimaailmas… no vot just selleks ma siin nüüd olengi. Tere, mina olen endiselt Eva, aga ma elan nüüd Šveitsis. Vahepeal on oi-oi kui palju juhtunud. Alustan kusagilt vahepealt 😀

Möödunud sügisel elasime veel kõrvalmajas. Ühel varahommikul ärkasin liiga lähedalt kostva tungiva muugimise peale. Aga muugijat ennast polnud näha. Mitmendal päeval avastasin teise kõrvalmaja akende alt kaks rõõmsat lehma ristikut krõmpsutamas. Elupõlise linnalapsena on lehm minu jaoks endiselt huvitav nähtus ju. Ja et neid kortermajadega asulas sedasi harjumatutesse kohtadesse paigutatakse, oli mulle ikka täiesti uus värk.

Eile jõudsime koju hiljahilja. Palavusega on kõik aknad ikka veel laiali ja no me siis poole öö peal leiutasime, et miiisss imelik hääl see õuest kostab. Kogemus aitas välja! Lehmatädid on ringiga taas naabermaja garaaži katusel! Ohsedarõõmu! 🙂

Tervelt kolm pärislehma! Üks pruunisäbrusline ja kaks valge-pruunilapilist. Esimesel korral tabasin nad metsapoolt. Võtsid rahumeeli einet ja uudistasid maailma. Kui me teisele poole maja, tänale tagasi läksime, siis tulid kaks meid ka ülevaltpoolt uudistama. Kolmas oli samal ajal peadpidi varjamatu huviga suvaliste inimeste rõdul ja sihtis seal hoolega midagi veel põnevamat kui mina.

Kohe kahju, et me kõrvalmajas ja nii kõrgel elame. Ma tahaks ka rõdule lehma. Või vähemalt selle pead ja pikka karedat keelt ja suuri silmi pikki ripsmeid volksutama. Mõtle, kus saaks vahvaid pilte temaga seal teha ja lastel oleks ka nalja korralikult!

Muide… kelleks teie lapsena saada tahtsite? Mu vanemad said mind pool elu kiusata mu unistuste üle itsitamisega. No et nii ebareaalsed või nii. Ma nimelt plaanisin kusagil kõigepealt koristajaks hakata, aga see polevat hea plaan ja siis jõudsin ma oma plaanides lüpsjaametini. Kuid ka see naerdi välja. Hiljem unistasin ma trennis käies baleriinikarjäärist, aga ema arvas juba siis, et ma liiga pikaks kasvan ja kes see minusugust hobust siis visata ja kätel keerutada jaksab… et sel juhul oleks mu saatus vaid varjetees ja no see amet ka ei passinud. Kuigi praegu võiks juba noor pensionär olla.

Elu jooksul sai minust muidugi igasugu asju. Koristajat ja baleriini ei saanud, aga elu siiski halastas mulle – me kõrvalmaja akna all on lehmad. See on maailma mastaabis peaagu nagu elutoas. Hurraaa!

Viimane tekk Aasta Emale

Täna on emadepäev. Viimased 8 aastat olen ma sel päeval käinud Estonias Aasta Ema väljakuulutamise pidulikul aktusel.

isetegija.net käsitööfoorumil on olnud imeilus traditsioon sel päeval anda Aasta Emale üle kamba peale kootud villane lapitekk. Selle aasta tekk oli juba 9 ja ühtlasi viimane. Älin, kui projekti idee autor oli üleandmisel kohal kõik 9 korda. Mina liitusin teisest aastast. Freddy, kui läbi aastate vast kõige suurema panuse andja teki valmimisse, oli meiega koos 7 aastat. Ematekile, nii nagu me seda kaunist peent kätetööd hellitavalt nimetasime, lisaks valmis iga aasta sügisel ka sini-must-valge heegeldatud Isatekk. Ka seda käisime me kolmekesi kui isetegija-foorumi esindustiim Estonias Aasta Isadele üle andmas. See oli suur au ja väga eriline tunne olla osa sellest tähendusega tegemisest.

Tekile lisaks andsime me alati kaasa ka “õnnitluskaardi”. Esimestel aastatel said kõik Emad ja Isad minu joonistatud Eesti presidentide pildi, mille raami tagumisele poolele oli kinnitatud pühendus ja head soovid. Kolmel viimasel aastal asendasin Emadele antava presidendi-pildi enda Päikesesõle pildiga. See kandis endas just seda õiget naiselikku energiat ja sobis minu meelest meie heade soovide sõnumikandjaks imeliselt.

Siin nad on, need meie viimased – killuke imelisest isetegijate villatekist Aasta Emale ja minu kaitsev-punases raamis Päikesesõlg. Võib-olla kunagi elustub see traditsioon taas. Unistama peab.

Valgus on alguse täiendatud versioon?

Pisihaldjas ja tema Pisikesed Toredad Teod ei ole kadunud, nad on lihtsalt oma blogist välja kasvanud. Seepärast jätkan ma nüüd siin ja sedaviisi. Alustuseks õige terav ja magus amps ühest koolitööst ehk “Minu irratsionaalsete mõtete päevik”:

September 2013
Tallinn

Mehed kardavad mind. Nad kardavad mu teravat julget ehk isegi jultunud pilku ja läbinägelikkust, valusaid küsimusi, mis nende kebjakalt püstitatud udulossid ja ehteks seatud uhked valesuled kiirelt maatasa teevad ja nad haledalt paljastavad. Nad ei saa minuga mängida oma harjumuspärases liivakastis tuttavaid liivakoogimänge ja enamasti see ärritab neid. Vahel muidugi pakub suurt põnevust ka. Aga üsna pea tunnistavad nad tavaliselt pilku mahas lüües ja varbaga ringe joonistades, et noh jah, tegelikult nad ju polegi vabad ja naine muidugi ootab kodus või kuskil. Aga sellele järgneb pikk ennastõigustav vabandus, et nad on nii kaua koos olnud, et neil on igav, elevust ja särtsu on vaja, aga neil on kõik jutud juba tuhat korda läbi ja üle räägitud ning seks on nii igav ja mustris. Kodus on lihtsalt mugav ja turvaline, sinna roomatakse vaid tagasi. Aga kodust väljas teisi vaadata on palju vahvam. Ainult siis on tunne, et elad. Ainult siis. Ja enamasti ei unusta neist keegi ka lisamata, et mehed on juba loomupoolest jahimehed ja nad lihtsalt PEAVAD lantima ja skoorima. Mis on naise vaatevinklist mõistagi julm ja lootusetust tekitav. Mehed on kassid. Lehvivad sabad seljas linnapeale laiama. Kaklevad, kisuvad, hooravad, pajunevad, saavad peksa ja kui tuurid läbi, roomavad haleda mnjäääääuuu saatel koju haavu lakkuma. Järgmise korrani. Sest nad on ju ometi nii ilusad ja head.

Olles seda jama juba aastaid näinud… süveneb lootusetus minus üha uljamalt. Ma jäängi üksinda. Sest kõik head mehed on juba kinni. Muidugi on olemas väga vahvaid ja toredaid abikaasasid, isasid, elukaaslaseid, aga ju on elus tähtis siiski tasakaal, sest need head ja hoolitsevad ja toredad kodule ja perele pühendunud mehed on üsna sageli koos kurjade ja tühjade naistega, kes ei pea paljuks isegi avalikult oma meest alandada ja kiusata. Sellistega, kes kõrvalt vaadates kindlasti ei vääri neid üksikuid häid. Või ehk on tasakaal selles, et mees ei tohiks olla pehme ja hea vaid peakski olema mängur selleks, et naine tunneks end naisena? Äkki need heade meeste naised ei ole eluga rahul ainult sellepärast, et neid koheldakse hästi? Ma ei usu seda. Kaldun arvama, et meie ühiskond ja selle segased väärtused on põlvkondade kaupa vorpinud moraalitust. Meile ei olegi miski justkui püha enam. Mis on truudus? Juhuse puudus? Ja kas ma tahan olla suhtes mehega, kes on truu vaid selle pärast, et ta ei julge kõrvalt võtta? Või kardab mind? Mitte sellepärast, et nii on ja nii ongi hea ja õige? Aga hooravat meest ma ei taha. Haigettegevat ka mitte.

Skoorijad, kollektsioneerijad, niisama näljas mehed… on vastikud. Samas üksijäämine on hirmutav, aga veel hirmutavam on langeda mõne järjekordse kõrgeltmängiva mänguri võrku, kes suudabki sind veenda, et tegelikult ongi kõik tore ja hea ja tundub nagu arenekski kõigest üks ilus ja hea pärisasi. Ja siis, olles olnud suhtes aasta-kaks, suigud harjunult mõnusasse mugavusse, selgub tema tõeline paleus. Ja et sealt august siis üksinda uuesti välja roomata nii, et sarved ikkagi peeglisse mahuksid ja kael neid kanda jaksaks ja ise ikkagi inimeseks jääks… See on raske. Võimalik. Aga raske ja iga korraga muutub raskemaks. Killud kaovad. Murenevad suisa. Selliste skeemitajate kõrval tunudvad muidu skoorijad ja kollektsionäärid kohe päris toredad poisid. Noh, et inimlik nõrkus lihtsalt. Ja seepärast ma püüangi uskuda, et kõige lihtsam on see, kui ma veenangi ennast, et jään üksinda. Et ma ise usun, et ma jään üksinda. Siis on lihtsam. See on turvaline. Sest olles näinud kõike seda, mis minu ümber toimub, petmist, valetamist, vassimist, vägivalda, lihtsalt selget moraalitust, siis kokkuvõttes ongi üksinda parem olla. Nukram. Aga turvalisem ja vaheda valuta. Lihtsalt tuima valuga. Või lasta enda latti allapoole? Leppida ja minna vooluga kaasa? Muutuda samasuguseks? Reaalsus prahvatab sulle oma haisva hingeõhu näkku mitmel erineval moel. Alustades või sellest, kui sinu jaoks neutraaltsoonis olev meesterahvas, tüüpiline näljane sariskoorija, kollektsionäär ja topeltmängija, kelle usaldusisikuks sa aastaid olnud oled, nendib tuimalt irvates, et kui kõik need tema naised teaksid seda, mida mina tean, siis oleks tal lips läbi. Aga nad kõik tahavad teda. Nii väga. Vaat siis tahaks kägistada. Mitteteada. Kõigile teada anda. Maailmale kuulutada. Õudusest ärgata. Sest tegelikult ei teeks teadmine mitte kedagi õnnelikumaks, aga selle kooramaga elada on valus.

Või on mul midagi viga. Miks ma ei võiks olla naiivsem. Usaldavam. Siis ehk julgeks mõni õige mees ka ligi astuda ja käest kinni võtta ja ütelda, et kuule, hakkame kodu mängima. Minu juurde ei tule keegi. Minu käest ei küsi keegi, mis on mu lemmikvikerkaarevärv, lemmikmagustoit, lemmikuneraamat, lemmikkoeratõug. See ei huvita kedagi. Piisab sellest, et oled lihtsalt auguga liha, parem, kui kohtudes tõmbad pähe paberkoti, oled ei keegi, nime ja numbrita. Tegelikult pole keegi kunagi minust Naist otsinud. Küll aga süüdistanud, et olen liiga laps, liiga mees, liiga kiire, liiga tabamatu, ja keegi ei tea, millega minusgust üldse serveerida ja süüa. Ma ei ole meeste jaoks seda tüüpi tüdruk, et minuga tahaks kodu mängida. Ma olen just selline, et mind võiks ehk vallutada ja trofee siis edevmagusale mõtteriiulile tolmama panna. Noh sinna, kus seda käia vahel haledatel hetkedel paitamas, hellitamas ja meenutamas. Ja siis veel need mehed, kellega kauges nooruses sai sügavalt silma vaadates roosas udus pisut õnnelik oldud. Ei ole harvad juhud, kui nad, teades, et mina olen üksinda ja neil enda naist parasjagu ligi pole või rind vägijoogist kummi ja karvaseks joodud ning midagi kuskil tuksatab, siis tulla lapsepõlve meenutama ja õhkma, et minust on nad kõik need aastad unistanud. Kui palju parem ma ikka nende naisest olen. Oojaa! Ja oleks neid siis üks õnnetu! Mida ma valesti teen? Nad ei saa minult mitte kui midagi, aga ometi nad käivad ja kraabivad koerailmaga mu ukse taga mingi jabura lootusega. Ma ei taha neid. Ma tahan pärismeest, sellist, kellel keegi kuskil voodit ega südant ei soojenda, kodus pottide ja pannide vahel ei ootaks. Ma tahan meest, kes tahab mind, ainult mind ja talle piisab, et mina tahan vaid teda. Aga tundub, et kodumängimiseks on teised tüdrukud. Kui ma veel ühelt mehelt kuulen, et ta jumaldab mu intelligentsust, siis ma hammustan teda. Väga valusalt. Ikka nii, et meelde jääks. Mida see kõik mulle peaks andma? Enesearmastust või -uhkust?

Minus on liiga palju meest. Ma tean nende mängureegleid. Ma olen neile lihtsalt sootu sõber ja sageli lüli nende ja naiste maailma vahel. Tõlkida, selgitada, mõista, toetada, suunata, korraldada, aidata – teeme ära, pole probleem. Aga mina ise? Mina ei olegi naine? Mina lähen kaduma. Jäängi sootult sinna vahele. Jah, ma suudan flirtida, meestega on nii lihtne – paar julget pilku, lööd silmad mänglevalt maha, looritad välkuvate ripsmete ja muigega suunurgas ja asi juba sujub. Nii mõned korrad ja juba sealt teisest kohvikunurgast hiivabki see kohmetunud kutt, kellele silma peale panin ning kes enam oma asjadele keskenduda ei suuda, kõhklevalt mu lauda ja küsib, kas ta tohib end ehk minu kõrval sisse seada. Keset päist päeva. Pooltühjas kohvikus.

Ma sobin ägedaks vaidluseks, riivatuks jutuks, saladuste hoidmiseks, pattude usaldusisikuks, lõunasöögiks ja ärajäänud töökoosolekuks, telefoni unejutuks, käehoidmiseks ja milleks kõigeks veel. Ma sobin kõigeks selleks, mida ma ise kannatada suudan ja viitsin, ontliku viisakuse piires, aga sokke pesema ja kodu mängima ma ei sobi. Kuigi, kas see peab olema mu unistus? Ma ei taha mehi enam ise valida ega vallutada, tahan et keegi vallutaks mind. Võtaks põlvist nõrgaks, hinge kinni ja ajaks pea sassi. Ma tahan, et keegi mind tahaks, armastaks, hooliks, hoiaks ja peaks mind veetlevaks, ilusaks ja heaks. Ikka nii ma soovin, et see mees tuleb, et jääda, marsib sisse mu ellu, et mind vallutada ja omaks teha. Austuse, lugupidamise ja armastusega. Selleks, et jääda ja kõik minuga kaasa teha. Ja kaasata ka mind,

Olgu, ma tean, meil pole nuppe, mis aitaks kõike reguleerida. Aga see ju on teoorias võimalik, et sellised asjad vahel elus juhtuvad? Või olen ma jälle liiga palju filme vaadanud? Ja ehk olen ma üksi sellepärast, et mitte haiget saada? Suunan protsesse endale reaalselt aru andmata ja töötan ise enda elutahtele vastu? Samas kui riske ei võta… aga ma ei oska olla keegi teine kui ma olen. Ei taha ka. Ja kui mind sellisena ei taheta, siis tuleb mul leppida. Ja edasi üksi olla. Ohh, kui lihtne see kõik on! Pea selga ja edasi!

Pisihaldja blogi viimane postitus

See vist on üsna inimlik, et kõige kiiremal ajal jõuab rohkem kui kunagi varem? Selles mõttes, et terve see aasta või tegelikult alates 2011. aasta augustist on olnud tööl ja koolis ja kodus ja elus niisama ulmeline tamp peal ilma ühegi hingetõmbepausita ja nii lükkad muudkui magusamaid palasid tulevikku, et neid siis nautida ja mõnuga teha ja teile sellest kõigest kirjutada ka. Kunagi hiljem. Või ei kunagi. Sest muudkui lükkad ja lükkad ja järjest taipad, et ah, kellele seda tegelikult ikka vaja üldse on. Ja siis tekib ka mingi kummaline kiivus, et ah, ma teen parem suuremalt ja rohkem ja alles siis näitan ja nii ma olen endale kaustadesse kogunud oma tegemisi, aga nende eksponeerimiseni võib veel minna terve igavik. Sest need tegemised on olnud väga mõõdetud ja kaalutud ja teostatud vaid väljakannatamatu sisemise sunni mitte tellimuste tungil. Küll kunagi tulevad ka vabamad ajad, kui jõuab taas palju rohkem. Vähemalt lohutan ma end sellega. Või petan. Aga usun ikkagi.

Aga korraga nüüd, just hetk tagasi, hetkel kus tegelikult on vist kõige kiirem ja pingelisem periood mu elus, kus ühe nädala jooksul on liiga mitu ülimat pingutust nõudvat ettevõtmist ja eneseületamist, on mul rihm maas ja parim aeg teha arglik sammuke siin, kuhu ma ikka ja jälle tagasi olen igatsenud. Farmakoloogia ootab nüüd pidulikult mõned minutid täies oma ilus, hiilguses ja õuduses ja mina tuletan meelde ununenud blogipidamise nipid ja nõksud. Et loodetavasti varsti olla tagasi reel ja näidata palju-palju enamat.

Minu tänaseks palaks on üks läinudsuvine tegemine. Mis ootas oma vormistust siiani. Nüüd on ta valmis. Nädala pärast jõuab ta värskes kuues koos mu pisipojaga ka sihtkohta:

Uute kohtumisteni! 🙂

10 joonistamiskuud

Täna ei räägi ma Lillist, kuigi mulle teda niiväga joonistada meeldib. Leidsin eile juhuslikult riiulilt kümmekond unustatud valmis ja poolvalmis Lillit, kes ootavad juba terve igaviku helendavale ekraanili pääsemist ja kui nad kord ekraanidebüüdiks valmis on, siis kindlasti näete neid ka teie. Aga Lillist näitan siiski ühe pildi – mulle nii väga meeldib vahel suur ja värviline paber (Lilli pildiga siis) rulli keerata ja see kenasti kokku lipsutada ja lips fikseerida täpselt samasugust Lilli-pilti kandva rinnamärgiga. Selle merineitsi-Lilli sai endale kingituseks proua Kala 🙂

Aga täna räägin ma päris oma käega, mitte arvutiga kahasse, joonistamisest. Ma arvan, et viimaste joonistamiste arvepidamise järg läks mul segamine möödunud suvel. Lappasin hoolega albumid läbi ja siin on kenake kollektsioon minu viimase 10 kuu särgi-värgi joonistamise tegemistest.

Tilluke valge kleit sai jänkud:


Tilluke roosa kleit sai endale mõmmid:

Juhan-poisil oli sügisel sünnipäev:

Õest ja vennast said pisikesed eestlased ka särgil:

Ja siis üks hästi suur särk ühele suurele poisile – just nii nagu legend nõudis – suurele kõhule ‘mustvalge sõdalane’ ja taguotsale särtsakas krabi:

 

Sekka sai pintslit pruugitud ka pisut teisel otstarbel. Appi, kui palju need kaks siin vahepeal kasvanud on! 😀 :

Ja Hanna on üks eriti nunnu tüdruk. Küll see Jänes juba ütleb, mida Hunt teab:

Silt ühele pisikesele tüdrukule, et ta kaugel maal teaks, kus tema juured on:

Ja saigi vist kõik! Ongi käes kevad ja aprill ja lumi läheb ja lilled tärkavad taas!

Järgmisel korral aga hoopis ühest isemoodi tegemisest 🙂

Unustatud blogimaailm ehk kuidas Pisihaldjas suuremaks kasvas

Tere, mina olen Eva! Siinmail tuntud ka pisikese haldja nime all.


See pilt on 2011. aasta isadepäevast, kui me käisime Freddy ja Sibulaplixiga Estonias Aasta Isale isetegijate väga väärtuslikku ja vahvat heegeltekki üle andmas. Lisaks teki ja minu presidendipildi üleandmisele on meil ka traditsioon pärast aktust suunduda üle tee Komeedi kohvikusse. 🙂

Võimalik, et saabusin just äsja mingist teisest dimensioonist. Igatahes on unisest augustist märkmatult saanud habras aprill. Ja lapates siin oma pisikeses blogipesas… kuhu küll on kõik see vahepealne aeg on kadnud?! Ma olen nüüd üsna mitu päeva hoogu võtnud ja oma tegemistele tagasi ja edasi vaadanud. Ja tundub, et kõigepealt on vaja teha üks pisike tervikut tutvustav tagasivaade möödunud aastale ja sulada taas lahti.

Eelmine (2011.) aasta algas märtsis. Pariisis. Koos minu uue tegelase – Lillileni ehk Lilli – sünniga:

Sellele järgnes julge lainena Lilli invasioon ja mina ise leidsin end juunikuus hoopis seitsme maa ja mere tagant kõrgele taevasse vaatamas.

Niiiii hirmus armas ja tore ja ilus oli olla ja pärnad tilkusid mett sel päeval, kui ma võtsin vastu oma elu ühe tähtsaima otsuse – minna taas kooli.

Aga siis algas september ja.. kõik-kõik oli uus 2011. aasta septembrikuus! Ehk ma pakkisin ranitsa, võtsin mõttes roosad astrid pihku ja astusin ruudulistes ketsides JÄLLE kooli. Ja oktoobrist läksin ma ka juba Tallinna Lastehaiglasse tööle. Ja sellele järgnesid vaat et elu kõige õnnelikumad ja ilmselgelt kõige kiiremad kuud üldse. Õppuri ja tööinimesena ei olnud mul ehk küll aega teha enam seda, mida olin kõik need aastad teinud, aga selle eest tegin ma paljut muud. Päris ise ja koos teistega ka.

Õppisime preili Hundiga suure hoolega igasugu imelikke ja veel imelikumaid asju:

Ma ei ole eluilmas koolis käies nii palju õppima, kirjutama, uurima-puurima ja esinema pidanud. Muretsema muidugi ka, et kas ikka kõik on nii nagu peab. Aga selles suures virrvarris said valmis ka mõned tööd, kuhu ma ennast veidi enam sisse panin – ettekanne surmast ja suremisest ja naistevastasest vägivallast, kus minu eriti nukrad Lillid kujundusliku poole eest hoolt kandsid – uskumatu, kuidas muidu nii helged kujud ilma suudeta suletud silmil mõjusid! Ja siis tegime ettekande eritamisest, kuhu ma terve rea vahvaid pilte joonistasin. Siis tegime kelmika koolituse turvalisest lähisuhtest, mis sündsuse huvides sai kenasti kohvrisse pakitud. Aga see oli üks eriti KELMIKAS isetegemine!:

Ja siis juba olidki jõulud käes. Kord juhtus nii, et pika koolipäeva järel lastele aeda järele minnes pisteti mulle kuldne värv ja pintsel pihku ja nii said rühma aknale pisikesed inglid ja ulakad kassid joonistatud. Mina tegin ingleid ja Vantsu nõudmisel tulid ettenäidatud kohtadesse kõutsid:

Ja ausalt, piparkooke tegime me vahepeal ka! Vormidega, sest poistele passis nii hästi

No ja siis oligi 2012 ja Draakon juba käes! Selline näeb välja ühe 6aastasese mehe nägemus lohemaost:

Ei olnud meil hingetõmbepausi – pühad läbi ja suure hurraaga taas edasi! Esimene lasteaias praktika möödus märkamatult ja tunnid läksid täie lauluga edasi. Nalja muidugi sai ka vahel. Isetehtud totakat nalja:

Aga koostegemistest hakkasid vaikselt saama ka isetegemised. Päris uutmoodi ja vajalikud tegemised:

Ja siis hakkas päike pikkamööda ikka kõrgemalt ja julgemalt vedama oma päevakaart ja pisitasa sai pilkasest talvest uus kevad. Veebruar? Märts? Kui mul ei oleks kalendrit, siis ma ilmselt vastaksin üldistavalt kool-töö-kool-töö-kodu-kool-kodu-kool-töö-kool-kodu, aga kalender on tore vidin. Ma veel kunagi raamin need karmid ebainimlikud kuud ära. Aga selle talve lumi ja krõbekülmad hommikud jäid mälestustesse haigla öövalete hommikute õhetava ehataevana. Meil on hommikuti intensiivpalati aknast nii ilus vaade maailmale!:

Nüüd on aprill! On kevad! Loodus ärkab taas ja mina koos loodusega. Ikka vapralt ja uljalt edasi tähtede ja vikerkaare poole! Minu naasmises, kuigi eks see kripeldas ju kogu aeg ja mõttes ei olegi ma ära olnud, tuleb suurelt ja soojalt tänada Muhvi – AITÄH, Muhv! 🙂

Haldjaorus valitseb veel mõnda aega jonnakalt lumi, aga õhus on ilmselgelt juba kevadet. Olgu selle kevade kuulutajaks ja minu naasmise märgiks siis ka üks triikrauakuum maiuspala. Esimese elukuu täitumise puhul ühele minu pisikesele haiglasõbrale:

Et te ei arvaks, et ma kõik need vaiksed kuud peale õppimise ja koolitööde midagi ei teinud, siis õige pea tuleb tagasivaate isetegmise ehk joonistamise eri. Seda pean ma muidugi etteruttavalt tunnistama, et peenemat näputööd pole siit paraku oodata. Heegelnõela võtsin kätte vist vaid korra ja sedagi vaid selleks, et poistel oli läbematu soov heegeldajateks saada. Ja joonistamise tunnidki on millegi arvelt näpatud, aga selle eest on need olnud väga magusad ja õnnelikud tunnid. Ja kui mul kord natukenegi aega saab olema, näiteks alates juunikuust, sest siis peaks ometi koolist ka puhkus olema mõneks ajaks, siis on joonistada veel niiiiiiiiiii palju – suvi tõotab usin tulla! 🙂

Peatse kohtumiseni!

Hapukurgikas

Aeg kulub käest, aga midagi tarka ei toimu ka. Ja kui korraga teed umbes kümmet pluss enn asja, siis tundubki, et midagi valmis nagu ka ei saa. AGA tõestamaks, et ma päris niisama pole seda suve maha vahtinud, siis:

Mammal oli sünnipäev, ilus ümmargune 88. Nüüd on tal oma valitsejasilt. Mul oli alati kurikaval plaan joonistada väravale silt vanaemast ja tema suurest sõbrast rottweilerkoerast Aramisest, et ‘Meie valvame siin’ või ‘Ettevaatust, me oleme kurjad’ või ‘Astu sisse, me hammustame’ või ‘Valvame ka naabreid’. Aga sai ta lõpuks hoopis täiesti enda nägu malbe pisisildikese. Hetkel kaunistab see miskipärast tema raamaturiiulit. Mõtleks, milline raiskamine oleks nii hea silt panna nt uksele? Samas raamaturiiul on vääääga auväärt koht 😉

Ja siis oli emal sünnipäev, ilus kandiline 65. Ja kuna ta sobivalt enne sünnipäeva oskas kaotada ära oma eelmise minutehtud poekoti, siis seks puhuks sai ta sobivalt ühe mulle eriti armsa kujundusega koti. Momendil tegelen ma selle koti veidi suuremas koguses tootmisesse võtmise või andmisega, sest mul endal ja teadaolevalt mõnel persoonil veel, on puudu just täpselt sellise kujundusega kott 🙂

Ja tegemistest veel nii palju, et vahepeal sai peoga pisikesi rinnamärke prooviks tehtud. Lillidega. Hirmarmsad jäid teised. Kohe nii armsad, et Älin neist endale terve rinnatäie ordeneid särgi külge kinnitas. Ta oli minuga Solarise T-särgipoes kaasas ja tal oli vaja lisaks minu proovikatele kõiki ja korraga. Seega neid märke peab veel juurde tulema. Palju. Võtan hoogu. Kangal on nad ka vahvad. Õmblemiseni pole jõudnud.

Ja mis muud, kui kena suve lõppu ja et kõik need armastusega kasvatatud taimed ja viljad talveks kenasti hoiule ja/või hellalt ületalve hoitud saaksid.

Kirjutamise-joonistamiseni! 🙂

Martaberta ja mina ka

Me kohtusime Martabertaga esimest korda siis, kui mina olin veel libablond. Ma käisin pidulikult koos Tannuga Isetegija esindutiimi tegemas sõjaveätädide juures. Nõnda nimetab mu vanem poiss siiani seda vahvat lapilist kampa. Andsin pidulikult üle isetegijate isekoostatud raamatud sõdurpoiste tarvis ja sain vastu aukirja vahvatele isetegijatele. Just nii, peaagu täiesti juhuslikult, viis elu mu kokku sellise vahva tegelasega nagu Martaberta seda on. Kui ma olekin mees või oleks seda Martaberta, siis julgeksin ma julgelt väita, et armusin temasse esimesest telefonikõnest või kõige hiljem esimesest silmapilgust. Aga kuna me mõlemad üsnagi naisterahvad oleme, siis sõnastaksin ma selle ütlemata meeldivaks sõprussuhteks, sest lihtsa ja kerge tutvussuhte jaoks on selles lihtsalt liiga palju toredat. Vähemalt minu jaoks kindlasti 🙂

Juhtub harva, et kellegi olemine ja tegemine mul hinge kinni võtab ja seesugust imetlust endasse mahutab. AGA Martaberta on teinud ja teeb just seda, mida mina olen alati teha tahtnud. Salaja või siis ka mitte nii väga salaja unistanud. Ja oma laigulise vormi ja kiirabikogemusega kehastab ta suuresti just seda isikut, kellesarnane mina ise tahaksin ka ehk olla. Mitte, et ma tahaksin olla tema, aga igal juhul on ta mitmes plaanis mulle suureks eeskujuks. Aga kudumine, selline peenekirjaline mustriga kudumine, on minu joaks suhteliselt välistatud tegevus. Martabertale see näib aga istuvat nagu valatud. Pole mul selliseks pusimiseks püsivust. Aga teiste tegemisi on igavesti uhke vaadata. Sellel suvel avas Martaberta ka päris oma blogi.. Ja kui me siis eelmisel nädalal kohvi ja koogiga kohtusime ja üht suuremat plaani pidasime, siis sai ka üks eriti hullunud, aga igati armas kuduja päevaraamatusse valmis kriipseldatud. Soenguküsimus lahenes, tuttmüts kadus, silmad läksid lõngakeraliselt ja hullunult srpiraalselt rulli ja Martaberta juba loperguseks kootud varraste vahelt vuhises lainetena välja meetrites rahvusvärvilist salli. Kook ja kohvi olid ekstrahead. Eile öösel astus minu nägemus Martabertast ellu 🙂

Ja siin ta siis on. Minu nägemus koos asjaosalise enda poolt soovitatud nüansside ja värvidega. Palun, saage tuttavaks, tema ongi Martaberta:


Ja kinnituseks sellest, et meil Martabertaga tulevikus veel rohkem ühiseid jututeemasid ja mõistmist saab ehk olema… No olgu, tegelikult ikka isiklike suurte unistuste ja soovide täitmiseks ennekõike, aga ka eelpoolnimetatu läheb kindlasti arvesse.. Ühesõnaga sügisel läheb pisihaldjas taas kooli. Ja see teadmine, et ma just SINNA kooli kord minema pean, on aastatega vaid sügavalt süvenenud veendumus. Tundus, et sisseastumisvestlusel jagasid kooliprovvad lahkelt minu arvamust. Ju kui taevas vaid annab ja ma kõigist neist luudest ja lihastest, nahast ja vaimust läbi närin (kuigi see hetkel tundub hullem kui kaelamurdev ettevõtmine), siis võibolla juba 2014 aasta talvel hakkab pisike haldjas valget kitlit kandma. Tiivad ja haldjatolm tulevad mõistagi salaja kaasa. Ja kui ma nii kaugele ka ei jõua, siis ma vähemalt üritasin. Ja see on juba pikk samm unistuste teostamisele lähemale 🙂

Head kuduilma Martabertale ja mulle endale paluks aega. Kui saaks, siis paar päeva nädalasse juurde, palun! Aitäh! Ja jätkame nüüd sooja suve, eks!:)

“eesti-oma-ehe” – Päikesesõlg

PÄIKESESÕLG ehk KOLM ÕDE

Alati ootan ma huviga, mis saab olema järgmise aasta Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu korraldatud igaastane eesti-oma-konkursi teema. See konkurss püsib mul alati meeles, vahel isegi mängin mõttega, et mida ja kuidas teha, aga ALATI kaob aeg käest. Kolme viimase aasta jooksul ei ole ma kordagi ööl enne lõpptähtaega maganud. See aasta on üldiselt üsna teistmoodi olnud, aga ei saanud erandit sellestki. Tegelikult polnud ka nii, et unustasin ja siis märkasin, et nüüd ja kohe on vaja midagi nui neljaks teha. Olin päris valmis asjal sel aastal minna laskma, aga laupäeval istusin ma üksinda kohvikus (poistel oli mängunurgas piisavalt tegemist, et mina sain end kohe päris üksinda tunda veidi aega). Sellest piisas. Öösel joonistasin ma idee puhtaks ja pühapäeval tegin esimesed trükikatsetused. Kuna mul printimisvõimalused puuduvad, siis lihtsalt uskusin, et asi peab hea olema. Mustal kangal esimesi õekesi vaadates… Harva juhtub, kui ma iseendaga NII rahul olen. Viimane öö möödus ideed lihvides. Esmaspäeval toimetasin ma üsna mitu tundi enne viimase kella kukkumist kotitäie erineval kujul esitatud õdesid õigele aadressile ja olin rahul. Maailma ja iseendaga. Eriti just iseendaga.

Selle kotitäiega, kuhu mahtusid mustal taustal õdedega vilttaustaga kõrvarõngad, puidust tasutaga kaelaripats, must sõlepidliga ehtekarp, kaks musta särki – ühel pisem, teisel suurem ‘sõlg’ rinnas ja valgetest versiooist vilttaustaga pross, riputamiseks pisem vidin, plekist rinnamärk ja seesama valge kott ka ise, no vaat ja selle kotiga kaasa läks ka kaaskiri. Milles seisi järgmine lugu:

Minu kolm õde seisavad vankumatult kõrvuti, õlg õla kõrval, käest hoides, teineteisele alati toeks olles. Neist saab kokku katkematu ring. Õed on keskendunult sulgenud silmad, et üheskoos siin kiirelt kihutavas maailmas hingata, tabada hetki, osata neid hoida ning valgust ja elurõõmu kasvatada. Eesti naised on hingelt ja vaimult tugevad. Neil on, mida jagada. Neile võib toetuda.

Õdede vahele moodustuv kolmjala-sarnane kujutis on kaitsemaagiline päikesesümbol, mida kohtas eestlaste sõlgedel juba palju sajandeid tagasi. Selleks, et igas päevas peituvat killukest rõõmu pühitseda, kannavad need naised meie kauneid lilledega kirjatud käiseid. Käistealase tikandi motiividega lillesõõr õdede ümber hoiab koos ja kaitseb nii neid kolme kui ka sõle kandjat ennast.

Minu unistustes oli see kolme õnnelikku naist, ühtekuuluvust, südamesoojust ja päikesevalgust kujutav sõlg hõbedast. Aga vaadates oma sõlemotiivi ja katsetades teda mitmel erineval viisil, jõudsin ma arusaamani, et minu jaoks muutub seda kasutades omamoodi eriliseks igapäeva-ehteks isegi kõige tavalisem plekist rinnamärk. Sõlena võib teda kanda rahvarõivastega, tema teisendid sobivad kokku rahvusliku stiiliga. Samas on ta kujundina ka ise ja päris üksi võimaline oma sõnumit edastama, looma oma ja eestimaise tunde. Sõlemotiivi ei pea kaugeltki mitte alati ja ainult rinda kinnitama. Lihtne ja kaunis on ta nii juustes, kõrvas, randme ümber, sõrmusekroonina ja ka paljudes teistes nähtavamates ja varjatumates paikades. Ehtima ei pea end teistele vaid ennekõike ikka iseendale. Ja ehtida võib alati ka maailma enese ümber.
Nii on ilusam, kindlam, helgem ja valgem olla!

Tallinna vanalinnas, Pika tänava Käsitöömajas on hetkel üleval näitus konkursitöödest ja teiste seas on pidulikul punasel laual ka minu pisike ehtevalik:

Ja kuigi sel aastal võttis konkursist osa tublisti üle saja autori, siis on mu rõõm seda suurem, et minu kolm õekest oma päikesesõlel jäid silma ja konkursilt graafilise lahenduse preemia koju tõid. Mina omalt poolt pühendan selle saavutuse enda jaoks kahele olulisele inimesele – oma kuldsete kätega vanaisa mälestusele, kes läbi elu tegi peenemat metallitööd ja kelle valmistatud on 90% minu hõbe- ja kuldehetest. Ja kui ta veel vaid meiega oleks, siis saaks ta minu hõbedase päikesesõle ka ellu äratada. Ja samuti pühendan ma selle oma tädi Ernale, minu mamma vanemale õele – ka neid on kokku kolm õde. Tädi Erna oli käsitöömeister ja ka ehete vallas kätt proovinud Tõeline eestlane. Ilma tädi Ernata ma tõenäoliselt meie rahva käsitööd nii palju ei armastaks. Aitäh teile!

Tuleval aastal ehk jälle. Ja ületuleval 🙂

Lilli

Aeg käis vahepeal teistmoodi. Aga siin ma taas olen. Natuke uutmoodi.

Pinna all oli teatavat pakitsust tunda juba mõnda aega ja vahel viskas pliiats päris tõsiselt vigureid sisse. Umbes poolteist aastat tagasi joonistasin ma esimese Lilli. Just nii ma nimetasin oma krunnpatsidega veidi sihvakama joonega tüdruku, kes polnud enam nii ühtlaselt-ümaralt matsakas ja kes ilmselgelt kippus suuremaks kasvama. Käed ja jalad kippusid vanast proportsioonist veidi välja venima. Vahel olid need imepeened triipsukajalad ja vahel olid need suuuured masajalad. Lilli oli selline kohmakalt ja mõnusalt teismeline tegelane. Esimestel hetkedel oli ta blond nagu ma ise sel ajal, aga elu sõitis sisse ja nii jäi ta vaikselt ja kannatlikult mu unistuste ja ideede raamatusse oma aega ootama ja küpsema.

Aeg lendas ja mina joonistasin suure hooga edasi nii nagu ikka, aga praegu vanu fotoalbumeid lapates jäi mulle näppu Mardilaada paiku joonistatud Lilliga särk. Seega päris vagusi ta seal mu raamatus ikka vist ei istunud ka..

Palun, saage tuttavaks, tema on juba üsna Lilli moodi Lilli:

Ja siis järgnes mitu kuud täielikku vaikust ja vigastatud pöialt ja enese leidmist. Ma kirjutasin. Ööd ja päevad. Aga pliiatsit ei võtnud ma joonistamiseks kaks kuud isegi mitte kätte. Või isegi kauem. Ei suutnud. Ei saanud. Ei tahtnud ka. Fotokooli viimases loengus avastasin õudsega, et kirjutan kõik usinalt üles, aga kus on siis kõik paberiservajoonistused? Kõigi eelnevate loengute omad? Isegi telefonikõnede saateks ei olnud ma kriipsugi tõmmanud enam. Midagi oli ikka väga… Ma ei tundnud enam iseennast ära. Samas peeglis oli nagu üsna sama tüüp, kes varem. Ainult natuke teistmoodi. Uutmoodi.

Märtsi alguses rebisin end kõigest lahti ja nuusutasin põgusalt Pariisi kevadet. Minu Pariis. Minu mitmete põgenemiste ja eneseleidmiste sihtkoht! See oli toiminud palju aastaid tagasi tervendavalt, see pidi seda tegema ka sel korral. Minema pidin üksinda. Kohtuma pidin toredate inimestega teisest dimensioonist.

Ja seal ta oli, minu Lillilen! Päris minu oma Lilli.

Ma joonistan taas. Vanamoodi. Ja uutmoodi. Hetkel peamiselt uutmoodi ja natuke ka juba järgmistmoodi. Ja ma olen endaga rahul.

Olgu selle Lilli keha ja vormiga kuidas on, tema sees, tema langetatud pilgus on minu joaks tundlikult palju emotsioone ja see on see, mis minu jaoks Lillist väga erilise tegelase teeb. Ta ei ole enam päris tirts, pole ka ebamääraselt identiteedikriisis pubekas, aga pole veel ka päris küps naine. Selline tundlik olend reaalsuse ja muinasloo, aga ennekõike tunnete piirimailt. Ja võib-olla ta ongi lihtsalt meie sisemine mina. Just nii nagu ta tunneb, oskab, tahab, saab, võib ja on 🙂

Miks on Lilli silmad kinni? Sellele küsimusele olen ma pidanud vastama juba mitmel korral. Ja arvan nüüd, et kellele tundub, et need silmad on alati ja ainult kinni, selle jaoks nad ongi kinni. Olgugi ta siis suletud silmadega tüdruk.

Minu jaoks ei ole Lilli silmad kaugeltki mitte alati ja lihtsalt kinni. Vaid tema maailm algab sealt, kus silmad sulguvad. Sissepoole. Ja pealtnäha on vahel ta pilk häbelikult maas, vahel flirtivalt looritatud, vahel loeb ta raamatut, vahel on lihtsalt mõtlik hetk iseendaga, et näha enese sisse. Mõnel korral paistab päike talle silma, vahel puhub tuul tugevalt näkku… Vahel on lihtsalt unelevad-unistavad hetked. Vahel on silmad suletud, et pisaraid tagasi pilgutada, vahel valust kinni, et jaksata. Vahel selleks kinni, et midagi enesele sisendada, uskuda, loota, paluda, armastada. Mõnel pildil on juhtunud, et tegemist on ka sulaselge tukastuse või isegi magusa unega. No ja vahel ikka juhtub, et kaadrisse on püütud ka päris kogemata kinniste silmadega Lilli. Meil kõigil on ju fotoklõpsatusi, kus me kogemata kinnisilmi oleme peale juhtunud? Minul ju ka vahel juhtub 🙂

Imeliselt ilusaid hetki iseendaga!
Unistustel ju on ometi tiivad? 🙂

Pilte Lillist leiab lisaks veel ka FB Lilli by Eva lehelt 🙂

Käpikuprojekt

Tere, kes Sina oled? Mina olen…

Olgu, ma alustan algusest. Oli kord möödunud kevadel õhus tore idee teha valmis üks vahva isetegemiste raamat. Kutsuti mindki punti pakkuma oma hääd ideed. Olin üht mõtet hellalt hoidnud palju-palju aastaid ja vaid kõige lähemad teadsid, mis mul katkematult meeles mõlkus. No mul olid vist pea igas kaustikus kiireid joonistusi sellest mõttest:

Koos selle raamatumõttega sain aru, et nii, nüüd on aeg! Ja südasuvel astusid mu vahvad tegelased ellu. Raamatut ei sündinud, aga minu pisikesed kullakesed nihelesid ja siputasid ja pidid saama sahtlist välja. Täna, sõbrapäeva eel, (veel ju jõuab!), on see päev, kui nad astuvad ka teie kõigi ette.

KÄPIKUD ehk KINDAD MITTE AINULT KÜLMAKS AJAKS

Kuigi ma kaalusin pikalt labaloomade ja kindaloomade ja käpikloomade nimetuse vahel, siis teatas mu viieaastane, et ei, need on KÄÄÄ-PIII-KUUUD. Ja nii jäigi. Lihtsalt käpikud.

Käpikud on üks vahva ja omamoodi seltskond. Teatavate kindlate tunnuste järgi julgen ma isegi ütelda, et perekond. Aga erinevalt päkapikkudest ja tavakäpikutest ehk labakinnastest on nad vägagi aktiivse loomuga ning ei muutu erksaks ja ärksaks vaid külmade tulles ja lumeajal. Käpikud on inimese sõbrad 365 päeva aastas. Lastele nad meeldivad ja usutavasti julgetele lapsemeelsetele ka. Mulle igal juhul meeldivad.

Kes ütles, et käpikuid sobib kanda vaid talvel? Mitte keegi. Kes ütles, et kindad peavad olema alati paaris ja teinesteisega peaagu äravahetamiseni sarnased? Mitte keegi vist. Kes ütles, et kinnas peab olema ainult praktiline rõivaese? Mitte keegi. Vot ja nii sündisidki käpikud. Sest käru lükates on lõbus lapsega mängida ja kahtlemata on põnnil põnevam vaadata näiteks kaht agarat kaelkirjakut ennast sõidutamas ja juttu puhumas kui igavaid siniseid kindaid.

Ja kahtlemata on kallistus pehmem, kindlam, tugevam ja soojem, kui pehmed boamaod end hellalt kallima kaela ümber põimivad.

Ja bussipeatuses on vahvam ja bussis on lõbusam, sest oma peatust oodates saab rääkiva ja vigurdava käpiku seltskonnast vaid suurt rõõmu tunda. Ja kui palju muinasjutte nad teavad!

Ja kui väga neile seiklused meeldivad!

Ja autorooli keerav käpik on hoopis midagi muud. Ja mõtelge kui ütlemata uhke on vaatepilt, kus kogu perekonnal on igal ühel isemoodi käpikud käes, igas käes erinev. Ja ka pere kõige veidramatel liikmetel. Nii saab kokku ju nagu rändav nukuteater! 🙂

Kui tavalised kindad lähevad kevade tulles suvepuhkusele ja tukuvad vaikselt oma pesas krõbeda sügiseni, siis käpikud ei poe kuskile peitu. Ei nad pelga päikest, rannaliiva ega isegi mitte suurt merd ennast. Ja õhtul poevad nad kaissu. Ja sosistavad unejutte neile, kes kuulata mõistavad. Seega on käpikud ühed igavesti vahvat sorti tegelased.

Kõige rohkem meeldib mulle see, et käpiku loomine on tegelikult imelihtne. Igaüks saab ise valida, kuidas ta käpiku ellu äratab. Käpikuhinge saab sisse puhuda näiteks olemasolevale kindale vajalike kehaosade lisamisega. Eriti õnnelikud on kindlasti kindad, kes on oma loomuomase paarilise eluteel kaotanud ja üksinda nüüd inimeste jõhkra kaksikute-eelistamise pärast nurgas konutavad. Käpikud ei kurvasta sugugi, kui nad on üksi ja paariliseta, sest kõik käpikud on omamoodi ja kõik teised käpikud on nende sõbrad.

Aga käpikuid saab luua ka selleks puhuks eraldi kindaid kududes-heegeldades. Samas saab ka vanast kulunud kampsunist käpiku õmmelda ja/või vanutada. Ja saab ka meelepärasest kangast õmmelda. Ja kindakuju ja -lõike võib samuti igaüks ise valida just sellise, mida ta mugavamaks ja paremaks peab. Käpik ei pane sugugi pahaks, kui tema sees talvisel ajal ka vooder on. Käpikutel on sugulasi nii taskus, teatris, pesukinnaste kui pajakinnaste seas.

Mina valisin teile näitamiseks enda arvates kõige lihtsama ja kiirema lõike, valmistamise viisi ja materjali käpiku loomiseks. Ma usun, et selline tegemine on jõukohane abi ja toetusega ka päris pisikestele ja veel käsitöökaugetele algajatele. See oleks ju eriti vahva algus?! Vaja ei ole muud kui paberit, pliiatsit, fliiskangast, niiti, nõela, kääre ja tahet ning pealehakkamist luua midagi maruvahvat.

Miks ma valisin fliisi käpikute loomiseks? Seepärast, et seda on ka päris algajatel uskumatult lihtne töödelda, nii lõigata kui käsitsi õmmelda, sest konarlikud lõikejooned ja niidijälg ei jää selle peal kuidagi karjuma ja vigu annab päris kenasti peita. Teiseks ei tõmbu fliis pesus kokku ja tema värvid säilivad reeglina muutumatutena.

Aga siin siis üks ütlemata lihtne
KÄPIKUTEGEMISE ÕPETUS

1. Leia käsi, mis ootab endale sõbraks käpikut. Mina palusin endale appi teile ettenäitamiseks suure käpikusõbra Tannu, kes soovis sendale taevakarva jänkukäpikut. Kui käpiku sünd peab olema ülisalajane ja kavalusega kuidagi ei saa, siis leia näiteks sellesse kätte mahtuv ja istuv labakinnas.

2. Toeta käsi (või olemasolev kinnas) paberile ja joonista pliiatsiga julge varuga labakinda jälg. Arvesta, et randmeosas on käsi paksem ja seega peab ka varu olema suurem, et käsi hiljem kindasse mahub. Kui hiljem kokkuõmmeldes selgub, et kuskilt on liiga kitsas, siis saab alati siilu, viilu või kiilu vahele pressida (nagu minu kaelkirjaku ja piilupardikäpikutel allpool näha saab).

3. Lõika labakindajoonistus paberist välja.

4. Leia endale meelpärast värvitooni kindakangas ja sea see kenasti kahekordseks. Arvatavasti Sa juba tead, kelle nägu ja tegu Su käpik saab olema. Aga kui Sa veel ei tea, siis lihtsalt tee nii nagu tunne on ja küll käpik ise näitab, kuidas end luua.

5. Aseta paberist väljalõigatud kindajäljend kahekordselt seatud kangale ja lõika pisikese varuga käpikumaterjal välja.

6. Võta niit ja nõel ning õmble pisikeste ühtlaste pistetega käpiku kahe poole kõik servad peale kindasuu omavahel kokku. Minu käpikute õmblus on tehtud paari-kolme millimeetri kaugusel servast.

Mõnel käpikul õmblesin ka kaks korda servad läbi. Pigem küll ilu pärast, sest mulle meeldib hirmsat moodi see “toksitud” serv. Aga õmmelda võib muidugi ka masinaga. Ja käesuu serva jätsin oma mõnel käpikul nii nagu see oli, mõnel aga keerasin kangast pisut sisse- või väljapoole ja õmblesin kergelt kinni. Aga enne serva tegemist on mõistlik proovida, kas kinnas ikka kätte mahub. Kui ei mahu, siis on paras aeg lõigata riidest parajas suuruses kolmnurk ja see randmeosas kahe kindpoole vahele nõeluda. Nii saab kindasse pugemiseks ruumi juurde.

7. Ja nüüd, kus Sul on olemas aus ja hea labakinnas algab peen kaunistamise ja iseloomuandmise töö. See on küll igaühe enda soovi ja maitse küsimus. Silmad-nina-suu ja kõik muu saab muidugi kinnitada juba ka varem. Õmmelda on siis lihtsam, aga samas käpikut kätte tõmmtes võivad varem heas kohas asunud elemendid jällegi veidrad tunduda. Seepärast olen mina läinud seda raskema õmblemise aga kindlamalt ilusama lõpptulemuse teed. Sest harutamist ma ei salli silmaotsast!

Nii ja meie taevakarva jänes vajab nüüd ju nina! Kuna mulle meeldib loomadele joonistada suuri ninasid, siis on ka käpikud reeglina saanud endale suure nina, mis on nii peal kui allpool sõrmede otsas. Praktiline ka – nii on soojem. Seega võtan ma sobivast kangast ette vajaliku osa kangast, sätin selle kenasti kahekordseks ja asetan siis kinda riidele. Lõikan justnimelt kinda järgi mõnemillimeetrise varuga, sest lõikamise ja õmblemise ajal võis kinda kuju pisut muutuda ja olla veidi erinev kui eelpool valmistatud paberkinnas.

8. Asetan ninatükid vastavalt ühe üles ja teise allapoole ilmet võtvat käpikut kohakuti sedasi, et lõikamisel arvestatud varu jääkski üle kindaserva. Õmblen ninakaare omavahel kinni nii, et kinda sõrmekaar puutub vaid õrnalt selle vastu, samas ei jää sedasi aga kinda alusvärvi näha. Kui kaareosa on õmmeldud, siis nõelun nina ka labapooltelt peaagu salaja kinni.

9. Ja siis veel silmad! Kkes tahab, teeb nööbist, pärlitest, kividest või millest iganes hing ihkab ja fantaasia lubab, aga mina lõikasin lihtsalt pisikesed sõõrid mustast kangast, sest nii jääb alati mõnus ja pehme. Ja kõrvad tegin ka. Jänesele sobilikult pikad. Ja siis nõelusin need juba kokkunõelutud kõrvad kõik vajalikku kohta kinni ka.

Ja nii ongi üks taevakarva jänese nägu käpik taas sündinud siia ilma!

Ja samal viisil sündisid ka kõik nemad…

Möödunud suve käpikud üheskoos õunapuupiknikul:

Ja murumängudel:

Mis muud kui käpikud kätte! 🙂

Pisihaldjas, käpikute suur sõber ja kõikide isetegijate oma ka 🙂

SÕBRALIKKU SÕBRAPÄEVA!

Naine, tugevus on Su nimi

Kui ma eile õhtul taas läbi pimemärja õhtu puitplaadiga (60x200cm) kodu poole purjetasin, endal taskud punnis nurkadest ja ratastest, tüüblitest ja kruvidest, ja kolm lõbusas meeleolus (loe: pudelitega) papit mind tänavanurgale aasima jäid, siis oli mul aega 350 meetrit rahus mõtelda.

Imelik see naisterahva elu. Mis naine see küll on, kes käib ehituspoes samatihti kui toidupoes, vahest ehk isegi leivapoes harvem. Naine, kes orienteerub naelte ja kruvide maailmas märkimisväärselt ladusamalt kui sukkade ja trippide ja lokirullide vahel. Naine, kes omab seinakapitäit värve ja peitse ja muid töötlusvahendeid, aga ei oma isegi ühte ainumatki vahendit näomaalinguteks ega kreemi ega maski.

Naine, kes ostab endale akutrelli, profika, ja kõristab seda enda lõbuks juba mitmendat päeva, sest see on nii ilus ja mõnus ja osav ja mehed, kes seda näevad, tunnustavad seda riista hoolega. Kas see on ikka Naine? Mu teised ‘mänguasjad’ (st tööriistad siis) ajavad neid ka sügelema. Siinkohal ma ei teagi, mis on need asjad, mida naised endale peaks ihkama vastukaaluks tööriistadele? Ehteid?

Mis naine see on, kes lõikab varsti puitu nagu leiba, lihvib osavalt nagu mõni mõne arvates õigem naine teeks maniküüri. Naine, kes paigaldas köögikraanile ise külge kõik torud, ise ostis, ise saagis parajaks ja lisakäte vajamisel kutsus appi teise naise – oma ema.

Kaasaegne naine? Meie ühiskonna loomuliku toimimise väärastunud kohastumine?

Olen ma liiga mehelik naine? Liiga hästi elu ja endaga hakkamasaav naine? Nad ikka kiusavad mind, et ma olen igavene feminist. Mnjah. Inimlikud õigused enda eest otsustada ja seista on ju ometi elementaarsed? Soopõhiselt tõrjutud, alavääristatud  või haavatav olla, on ju ometi igas mõttes nõme ja vale. Ja see, kes kellele uksi avab või palitu selga aitab, siis ma ei näe probleemi, kui selle zhesti teeb mees naisele või vastupidi või kuidas iganes. Peamine, et hea ja tore on.

Ma pean tunnistama, et tegelikult on mu elu ka praegusel moel, ilma meesteta, lõbus ja vahva ja ma ei tee kõike seda mida teen sugugi mitte hambad risti ja ängi ja vihaga. Ja nagu näha, siis ma ka ei passi ega oota, kuni keegi tuleb ja seda kõike minu eest teeb. Ka nii on tore ja mu pisikestel kasvatel mehehakatistel on ka tore – neil on ju ema kahes isikus, paratamatult isa eest ka. Ainult kuidas hoida ära seda, et neil ei kujuneks sujuvalt arvamust, et naised ongi kõikvõimsad ja nemad, mehed, lihtsalt tiirlevad orbiidil. Siis, kui heaks arvavad. Seda tasakaalu pean ma alles otsima, sest ma loodan nii väga, et ühel päeval leiavad nad endale oma tee ja leiavad kaaslased, kes hindavad neid nende endi pärast, mitte sellepärast, kes nad olla võiksid või olema peaksid. Kuidas iganes neil siis hea on. Ja nende kaaslastel. 🙂

Aga kes ma siis ikkagi olen? No ja kuigi mu sõnakasutus ja mõttekäigud ei ole pahatihti naisele kohased ja püksid on mulle seeliku asemel jalga kasvanud ja kontsaga saapaid omasin ma viimati vist 10 aastat tagasi, siis õlut ma ei joo, pekki ei söö, kuuma leili ei talu, seega järelikult olen ma vist mingite arusaamade kohaselt äkki ikka naine? Selline luust ja lihast ja draakonisoomustest ja haldjatolmust naine. Igal juhul ma armastan mehi. Päris ausalt kohe. No naisi ka, aga teistmoodi. Enesearmastuseta ju ei saa 😀

Aastast 2010

See aasta algas ärevalt. Ei olnud meist keegi eriti olemise ega tulemisega rahul. Jube tormamine oli. Kes võttis ükskõikselt, kellelel olid liiga kõrged ootused, kes ei saanud aru, mida teeb või tegemata jätab. Kisa, jonn, tormamine, rapsimine. Puudulik suhtlus ja läbirääkimata asjade iseenesestmõistetavaks pidamine. Nagu ikka on need kõiksugu arusaamatuste põhjuseks.

Aga kohe esimese päeva hommikul ledsin Isetegija postkastist Susa kirja. See oli tore. Mu muhuseelikuga lamp oli pääsenud sellesama aasta Isetegija kalendrisse.

Jaanuaris tegin komme. Erinevaid. Katsetasin ja otsisin lemmikuid. Veendusin, et igal ühel on ikka oma maitse ja eelistused. Arvestades möödunud aasta jaanuaris aset leidnud kurbi sündmusi, kui vanaisa ja isa kahenädalase vahega ootamatult surid, oli ka see jaanuar suhteliselt morn. Kuigi tegemisi jagus.

Veebruaris sõitsin kinnituisanud teel ühe auto otsapidi lumehange ja kraavipervele kinni. Ja sellest tekkinud pahandust ja jagelemisi jagus pikemaks ajaks. Aga sõbrapäeva ja vastlapäeva kokkulangevus tingis vahhvate kuklite sünni. Nende maitse on mul meeles. Need olid parimad, mida iial söönud olen. Mitte üleküpsenud, värsked, pehmed ja kerge, imeliselt lõhnavad pärmitaignakuklid. Täpiks i-le külmas oodanud vaarikatest toores moos kerge suhkruga ja kuhjaga vahukoort. Kord aastas ju tohib. Poisid nõuavad neid pidevalt, et millal taas! Moosi, mida Vantsu ei taha, saab Tan endale. Tasakaal ja harmoonia püsib 😀

Mis siis veel veebruarikuusse mahtus, ahjaa, kudusin aasta ema teki lappe ja veel suurema hoo ja hoolega harutasin neid, sest mustrid ja mõõdud ei tahtndu klappida. Ühe koherpadja tegin ka.

Märtsikuu lõpus saatsime taevastele mängumaadele oma pikaajalise sõbra ja kaaslase bullterjer Possu. See igatsus ei taha kaduda. Nahkhiirkoer Bats on sootuks teisest puust tegelane.

Aprillis oli Tannu 5. ja maruvahva sünnipäev ja tädi Älin oma jänesepesakonnaga oli üsna kustumatu mälestus ka ilma ajalooürikuteta. Aga samas oli meil esimese aprilli õhtupoolikuks mu konnaga, kes tahtis mu prints olla, aeg kinni pandud ja kõik avaldused tehtud ja maksudki makstud, et vahetada perekonnaseisu. Aga mõni päev varem selgus, et minna ei ole vaja. Konn keeldus oma vanematele sellest pisikesest seigast rääkimast ja mina keeldusin minemast, kui tema ei räägi, sest mina küll ei taha see paha olla, kelle poole hiljem vaadatakse, et miks me ometi rääkinud, et nende ainus poeg abiellub, eksole. No ja nii olen ma endiselt vaba ja vallaline ja kannan endiselt peale kõiki eluseiklusi neiupõlvenime. Aga ma pean tunnistama, et sellise asjade käigu üle tunnen ma nüüd pigem suurt ja sügavat heameelt. Ilmselgelt ei olnud me selleks sammuks valmis ja see oleks suur viga olnud, sets mingit suurt sihet rääkimata armastusets polnud meil ju kunagi. Veel üks fiktiivabielu võis vabalt olemata olla. Ja ega sellest pulmavärgist suurt keegi ei teadnud ka. Ärajäämisest siis ju veel vähem.

Aprillis kiskusid ajad kuidagi väga ärevaks. Tänu ärajäänud pulmadele hoidis konn eemale ja tegi näo, et tal on palju tööd. Samal ajal keris aga ärevust ema poolt mitmel korral õhku visatud lauses, et ta ostab mulle maja, läks veerema pall. Üks valus ja okkaline pall. Pall, mis lõpuks ostus pommiks. Nagu ma nüüd tean, siis puhastavaks ja heaks pommiks. Samal ajal hargnes paralleelselt veel ka teine draama – nõme muinasjutt, milles oli üheks osatäitjaks möödunud jaaniööl uskumatult printsiks muutunud kärnkonn, oli lõpusirgel. Konn oli mäda ja prints oli võlts ja muinasjutt oli väga vale. See oligi kõik liiga imalalt ilus ja hea, et tõsi olla. Ja kuigi ma püüdsin end kogu aeg valvel hoida ja kõigiks purustusteks valmis olla, siis ikkagi oli ehmatus suur, kui tõde päevavalgele ujus. Miks mul ei ole endiselt seinal suurt loosungit “Sa ei tohi ühtegi meest uskuda!” ? 😉

Aprilli keskel panin kasvama ühe laheda rahapuu sellele, kellest väga hoolisin, tädi Mummile. Ja aprilli lõpus pidasin ma taas iseenda sünnipäeva. Palju aastaid ei arvanud ma sellest päevast midagi. Tegelikult arvasin ja ootasin ja lootsin, aga seda ei märgatud ega peetud miskiks. Siis lõin ka ise käega. Aga eelmisel aastal utsitasid sõbrad mind ennast kokku võtma ja sel aastal oli juba palju suurem olemine. Number oli ka ilus ja maagiline. Ja seda oli ka pisihaldja nõiaköögis peetud pidu võlujookide ja -söökidega.

Mai alguses trummeldas mu peas üks ja kindel mõte. Puidust kilp. Puidust kilp. Puidust kilp. Ja tegelikult ootas Ehtne Eesti Male juba nii ammu väiksemas formaadis teostust. Kõik muu, mis selle kilbiga kaasnes oli lihtsalt veel kenake lisa. Ma ei maganud enne, kui see valmis oli. Ja ma olin ise sellega nii rahul. Ema aitas poisse hoida ja kilbi kohale viia. Suurem oli tubli eeskuju pisemale vennale ja õpetas vanaemale, kuidas üht pisikest poissi kantsledama peab. Nad olid nii tublid. Ja Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti eripreemia tehtud töö eest oli kena tunnustus.

Maikuusse mahtusid veel emadepäev ja isetgeijate esindamine nii iseteigijate emateki üleandmisel kui ka sõdurite vahvate raamatute edastamisel. Ja oma kangatagavara armastusega lapates värvisin ühe ütlemata rõõmsa lapiteki. Samal ajal käisime ja vaatasime lootusrikkalt maju. Otsisime endale päris oma kodu. Ikka lootuses, et see parandab suhteid ja hoiab lähedasi. Aga kirves rippus õhus ja ma tundsin kuidas tuul ta vaheda tera all tigedalt hõõrus ja lõõtsutas.

Juuni alguses värvisin aasta naiivselt blondina söekat punast oodanud juuksed leekivaks ja tundsin, et see pole ikkagi see. Sõda on algamas. Üsna pea sai selgeks, et kuigi ma nii väga oma punast pead ihaldasin ja armastasin, siis antud hetkel oli see vaid enese sihtmärgiks seadmine. Mina aga tahtsin peitu pugeda. Lõin käärid patsi ja värvisin juuksed tumedaks tagasi. Kuldkihara ajastu oli läbi. Ka tulipunase aeg oli selleks korraks kiirelt läbi saanud. Ilmselgelt oli alanud uus ajastu.

Jaanipäev möödus pingestatult, sest kõik olid kogu aeg valmis plahvatama, aga kõigil olid head näod peas. Me pingutasime. Me ootasime pangast uut elu. Igaüks omal rindel. Kohe peale jaani aga selgus, et mullike läks plõksti… lihtsalt katki. Ei ole maja, ei tule oma kodu, ei tule poodi, pisikest kohvikut ega ka muud võimalikku. Kõik oligi vaid nende poolt niisama ülesköetud jama. Aga ma ju südames aimasin seda nagunii juba ette. Selle võrra oli veidi kergem. Ja ma ju tean, et ükskord jõuan ma nii kui nii oma unistuste teostamiseni.

Juulis olin vapper. Müttasin ringi ja sundisin end rõõmsaks ja rahulikuks. Püüdsin kõigest üle olla, kuigi hinges röökisid kõik need äsjaläbitud kogemused läbisegi ja tahtsid mind vägisi alla neelata. Aga ma õmblesin hunniku vahvaid kindaid, joonistasin öösel päevi ilusamaks ja käisin lastega väljas ja pidudel. Ja oma tädi juubelil. See pidu oli murdepunkt. Kohtusin taas paljude sugulastega, nendega, kellega polnud aastaid isegi näinud. Sest elu, otsustajad, suunajad ja peamiselt agaramad esilepürgijad olid teised tahaplaanile tõrjunud. Hoolimata kõigest, oli tädi juures ikka ja jälle tore olla. Peale pidu tõusis mingis mõttes päike ja helge valgus tuli korraks tuppa.

Ma olin kogu elu kuulnud, kui väga ma sarnanen oma isale. Tema suguvõsa naistele, mitmes eri liinis. Ma olin pilte näinud. Noh jah, sarnasusi tõesti leidus, kulmukaar ja näokuju. Aga teate küll neid vanaaja fotosid, seal on siga ja kägu ka hea fantaasia korral peaagu ühtemoodi. Aga just see rõhutamine alati, kui isa moodi ma olen, oli mu läbi elu kuklas kasvanud kahtlusi ja kõhklusi vaos hoidnud. Aga ikkagi olin ma aastate jooksul kogunud hoolikalt kokku kahtlased tähelepanekud, kus kellegi, kes midagi teada võis, keel vääratas või lähedaste reaktsioone minu täiesti tavapärastele küsimustele raseduste, laste sünni, imetamise ja kõige muu kohta. Kõik oli veidralt kõverpeeglis, aga mind veendi, et kujutan kõike ette. Aga ma ei olnud lõpuni päris kindel. Sarnasus isaga oli olemas. Või ma soovisin, et see oleks olemas, sest pidasin temast nii väga lugu. Ma olin ema käest aastate eest mõnel korral palunud, et ta tõtt tunnistaks ja kinnitaks või lükkaks ümber, aga tema vastused olid alati ähmased. Võin ju mõista tagamaid ja seda, et nii palju aastaid hästihoitud saladus polegi nagu enam vale vaid ongi päris ja õige. Usk ja lootus on tugevad relvad. Ma ei tahtnud talle kuidagi haiget teha. Ma vajasin tõde vaid iseenda kohta, et mõista paremini maailma enda ümber. Mõista seda, mis minuga elus kõik juhtunud oli. Veresuguluse puudumine oleks nii paljud haavad ja okkad lihtsalt minema pühkinud… Aga ma ju vaid kujutasin kõike ette…

Aga juulis Mulgimaalt, tädi sünnipäevalt, tagasi pealinna sõites, lõi mul korraga tuluke põlema – kogu see majajama, kohtumine sugulastega – äkki tädi teab midagi. Kelleltki teiselt ma küsida ei osanud. Peo ajal ei saanud, aga nädal hiljem sõitsime tädi juurde tagasi. Küsisin otse ja keerutamata. Ta kohkus. Ta ei olnud selleks valmistunud. Ta ei olnud kindel. Aga ta teadis inimesi, kes võivad midagi rohkemat teada, sest keegi oli talle kunagi midagi sellist rääkinud, aga ta ei uskunud.

Ma elasin nagu teises aegruumis. Ma leidsin selle inimese üles, kes mu tädile oli minu lapsendamisest rääkinud ja ta kinnitas, et ma ei ole oma vanemate laps. Ega ka oma õe pärisõde. Ka sünnikuupäev on muudetud. Et mõtteid mujale saada õmblesin ammu meeles mõlkunud mõmmiku. Kaisukaru on turvaline. Selle tegemine andis hea tunde ja pani mõtlema kui palju on veel neid, kes salaja nii väga abi ja tuge vajaks. Kasvõi üht kaitsvat karumõmmi. Sellises olukorras, teades, kui raske seda kõike taluda on, on alati tunne, et tahaks teisi aidata ja toetada. Teise muret on selgem ja lihtsam mõista ja kuulata ja siis seeläbi näha ka enda olukorda selgemalt ja paremini. Me viisime sellesama mõmmiku poistega vanalinna ja lasime tal endale uue elu otsida. See oli minu jaoks tegelikult palju sügavama tähendusega seiklus. Aga sellest ei olnud ma võimelise siis veel rääkima. Poistele tegin ahv Aadu pildiga koti ka, sest ähmase olemise keskel tundus jälle korraga, et ma muudkui teen ja teen, aga enda lastele ei tee ma kunagi midagi. Ja päev enne seda, kui maailm kapitaalselt peapeale pöörati (tegelikult see oli juba ammu ju pea peal, aga tegi siis veel kiiruga mitu tiiru peale), kirjutasin ma ühe tingliku muinasjutu.

Ma olin eelnevalt juba läbi sünnitusmaja ja perekonnasesuameti jõudnud inimesteni, kelle käes oli võti minu salapärasesse minevikku. Ma olin pahane, ärritunud, solvunud, pettunud. Mitte selles, mida ma teada juba olin saanud, vaid selles, et ma olin ju palunud, et mulle tõtt räägitaks.. Tunda, et sa ei ole väärt ausat sõna, et sinu eest otsustatakse kõik ära, sest nii on kellelgi teisel mugavam ja parem. Kõik see tekitas mõõtmatut ängistust. Kui mu ema oleks mulle aastaid tagasi, siis kui ma temalt otse tõde soovisin kuulda, õigust rääkinud, siis oleks see teadmine olnud vabastav ja ma oleksin pigem olnud rõõmus, rahul ja tundnud austust, tänu ja headmeelt tema suhtes ja ma oleksin oma südames rahu leidnud väga mitme läbi elu hingel kripeldanud asja pärast. Aga samas ma mõistan, kui raske tal oli sellest kõigest rääkida ja miks ta vaikida eelistas.

Augusti keskel, käis pauk. Sest ma teadsin korraga liiga palju ja ma ei kavatsenud alla anda enne, kui ma tean kogu tõde. See oli eluliselt kõige vajalikum asi üldse. Seda pauku oli juba ammu oodata, sest see heljus mitu kuud kurjakuulutavalt õhus. Edasi tuli aga suur ja sügav, väga vaikne udu. Nõiaudu. Mulle ei meeldi sügised ja talvepimedusele vastuastumised teps mitte.

Jah, ma tegin mingil hetkel pikalt ja põhjalikult pühendudes ühe suure lasteaialipu ja ma heegeldasin isateki jaoks siniseid ruute, joonistasin palve peale suure portsu puidust silte Meribeli-poodi ja ma tahtsin uskuda, et ehk on kõigel siiski mingi mõte ja sügavam tähendus. Ma piitsutasin ennast ebainimlikult. Samal ajal virvendasin helendava inetrnetiakna juures ja ootasin midagi, mis mind ärataks sest unest. Aga uni muudkui keris ja keris, kuigi reaalses elus ei juhtunud mitte midagi, kõik käis meil kodus ikka vanu radu pidi, rutiinsete tegemiste sekka mahtus ka põnevamaid tegemisi, siis ikkagi igal nädalal helistasin linnavalitsuse ametnikutädile küsimaks, kas on uudiseid, aga neid ei olnud ikka veel. Öödest said jälle ööd ja ööd ja ööd. Ühel hetkel avastasin, et olen Marelile lubanud temaga koos laadale minna. See oli napp kaks nädalat enne Mardilaata. See tuli lambist ja äkki. Aga lubadus oli lubadus. Kõik oli läbi räägitud ja kokku lepitud ja siis istusin ma maha ja tegin ja tegin ja tegin oma asju. Poisid olid nii tublid ja arusaajad ja läksid kenasti igal õhtul normaalsel ajal magama suurema puiklemiseta. Pingutasin nii väga. Oli tunne, et kui ma sellega hakkama saan, siis saab kõik muu ka korda. Alati varem, kui mul see tunne olnud oli, siis ju sai. Kõik sujus. Mul sai valmis karukalender. Ma joonistasin taas ennastunustavalt ja see pani mind tundma, et ma päriselt ka elan. Ainus, mis ei sujunud, oli laadaboksi jaoks lubatud seinasüsteem. Mul oli häbi juba küsida, et millal ja kaugel asjad on. Aeg tiksus ja vastus “kohe, kui saan” ei olnud enam ammu ammendav. Ma ise elasin sütel ja Marelile ka midagi kosta ei osanud. Ootasin. Lõpuks seinu ei tulnudki. Aga õnneks tuli kõrvalt kolmas pea appi ja nii olidki boksiseina-aseained olemas – ilusad värvilised riiulid. See laat oleks mul käimata jäänud, kui poleks olnud häid sõpru, kes oma abikäe ulatasid sellel pöörasel ajal. Aga siis sai see kõik õnneks läbi.

Augustikuust novembri keskpaigani kaudus aeg nagu ühe silmapilguga. Ma tegelikult praadisin ja ootasin ja ootasin, helistasin, kirjutasin ja ootasin. Pinge ja põlgusega olin ma juba harjunud. Ja siis, ühel täiesti tavalisel lumisel talvepäeval, pisut peale pisema pisipoja kolmandat sünnipäeva, tuli vastus. Helises telefon ja tutvustusele järgnes kiirel, soravalt ja lakooniliselt:

“Jah, te olete lapsendatud. Sünnikuupäeva on muudetud 13 päeva. Vallaslaps. Bioloogiline ema surnud 2009. aastal.”

Vaikus.

“Aga teil on kuus õde-venda.”

Aga mis siis nüüd edasi? Rääkisime ametnikutädiga ebaharilikult pikalt. Inimlikult. Ta lubas otsida ja uurida. Kindlust, kas midagi veel kunagi selgub, ei ole, aga vähemalt olen ma pika sammu võrra tõele lähemal. Kas ma tõesti pidin siin ilmas elama 33 aastat, et sellele kõigele alles nüüd kinnitus saada? Saada teada, et ma ei olegi üksinda, sest see on mu elus olnud vaat et kõige suurem painaja, sest mulle on alati tundnud, et mu õde pole kunagi tahtnud olla mu õde olla ja ma olin tal alati ees, liiga teistmood ja talle sobimatu. Noh, me oleme lihtsalt inimesed erinevast galaktikast, ju siis nii peab olema. Natuke oli tunne, et oleksin puuga pähe saanud. Ma ei olegi Sõnn, nii Sõnn kui ma ka olemuselt olen, vaid pesuseht Jäär? Selle teadmisega ei osanud ma mitte midagi peale hakata. See oli vist isegi käige enam segudusse ajav fakt, sest sellega ei osanud ma üldse arvestada. Aga samal ajal oli natuke rõõmus ja kergendav tunne ka. Natuke oli kurb ja kahtalne ka olla. Aga alles pika kõne lõppedes hakkasid kerkima küsimused. Ja mida lähemale aeg uuele aastale loksus, seda enam keerles mu peas küsimusi.

Helistasin nagu ikka igal nädalal ja midagi uut ei kuulnud. Mul paluti helistada detsembri viimasel nädalal, et ehk on selleks ajaks midagi selgunud mu bioloogiliste õdede-vendade kohta, sest enne pidi ametnikutädi ise asjas selgust ja kinnitust ja lubatähed saama. Lootus selles osas kippus üha enam kaduma. Äkki nad ei tahagi minust midagi teada? Pime külm pikk talv. Üksindus. Üksildus. Ma olin oma kahe pisikese poisiga justnagu päris üksinda jäänud. Või vähemalt ma tundsin nii enda sees, sest külalisi meil ju ikka käis ja ise käisime väljas ka. Tegin pisikesi ja kergeid asju, et ma oma tegemisi päris tegemata ei jätaks. Aga ega tegelikult mingit indu ja tahtmist ma omi asju pärast neid suuri sügisesi rahmeldamisi ja Mardilaata polnud ka. Vaid kohusetunne ja sõnapidamine tellimustööde sundisid takka. Hetkeks tundus, et ainus hea asi mu elus on pojad ja armastus poiste vastu.

Kogu selles virrvarris vaikselt oma üsna kodust ja suuresti rutiinset elu elades ei saanud ma vist ise ka päris täpselt aru, mida toob endaga kaasa pisema poisi kolmeaastaseks saamine. Kuupäeva kukkudes sadas korraga kübeke karmi reaalsust mu talvekülma ja pimedasse maailma ja avas halastamatult silmad. Mul ei olnud sel hetkel ühtegi suuremat tellimust ega konkreetsemaid ettepanekuid, mis mu tegemisi edasi viinud oleksid sel määral, et ma saanuks isikliku firma arvelt endale lisaks palka maksta regulaarselt. Peamine mure oligi see, et koduse emana pole mul enam ravikindlustust. Aga ma tahtsin lastega kodus edasi olla nende kooliminemiseni. Ja “hea ja lihtne” lahendus end minna ja töötuna arvele võtta polnud ka nagu see, mis õige oleks. Esiteks polnud see muidugi eetiline, sest ma oleks ju töökoha leidnud, kui ma seda tahtnud oleksin. Töötud on ikkagi need, kes tööd otsivad. Mina otsisin vaid oma firmale uusi väljakutseid. Lisaks eeldanuks see, et ma sulgen või peatan oma ettevõtte tegevuse ja seega sulgeksin ka kõik kanalid ja võimalused ja ühtlasi olekski mu unistustel kriips peal. Firma raha on olnud pidevalt ringluses, et sellele väikesele ettevõtmisele lõpuks hing sisse puhuda. Aga vähemalt olen ma käitunud ausalt. Ma ei ole äriinimene, numbrid ja rahaküsimine on minu jaoks sügavalt vastumeelsed asjad. Ma tahaksin lihtsalt inimesi õnnelikuks teha, rõõmustada ja naeratama panna ja ennast seeläbi hästi tunda. Aga südamega asja teha saavad vaid need, kel on seljataga tagala. Samas ei taha ega vaja ma kellegi abirahasid ja almuseid, ma tahan ise hakkama saada! Ja ma saangi oma elu ja lastega vaikselt hakkama, keegi ei kannata ei nälja ei millegi muu pärast, lihtsalt alati saaks paremini, uhkemalt ja edevamalt ja seda pole ju patt soovida? Küll aga loodan ma sisimas, et kord viib elu mu kokku inimesega, kes usub sama veendunult kui mina, et sellel kõigel on jumet. Ja siis uhkeb kõik õitsele. Senikaua katsun ise vaikselt pusida ja hakkama saada.

***

Selle koha peal muutus seesinane postitus pikaks ja lohisevaks ja ma kaldusin oma tegemiste kajastamiselt hoopis oma tunnete ja mõtete analüüsimisele. Ma lugesin seda lugu siin väga mitu korda risti ja põiki ja jätsin postitamata. Mis ma ikka inimeste kaunist, hella ja õrna jõuluaega häirin. Jätsin selle loo sinnapaika ja punnitasin sentimeetrine pind jonnakalt sügaval paremas pöidlas värvida ära veel viimased jõuluaegsed tellimustööd. Sedasi pöial püsti. Kõrvalt oli seda ehk isegi koomiline vaadata. See, kuidas ma selle pinnu sain, oli ka paras ooper – meil oli vaja keset talve tuppa telk püsti panna 😀 Ja sel hetkel kui ma kupeltelgi liigend “pulka” kokku lükkisin, libises üks käest ja vastik terav plastikkiud tungis mu pöidlasse. Osa sain kätte. Osa jäigi kusagile luu lähedale tuikama.  Haigakekassa kindlustust mul aga ju polnud. Ja mitte kunagi varem polnud mul arstiabai vajavat traumat olnud. Nagu kiuste! Mõned tööd pidin ka ära ütlema, sest talumatult valus oli see sõrm. Aga kõik ootasid jõule, kes vähem, kes rohkem. Käis suur sahmimine. Ma aitasin päkapikkudel poistele soetada mõned ihaldatud kingitused ja lihtsalt olin. Ei oodanud ise enam suurt midagi.

Teisipäeva, 21. detsembri hommikul, ärkasin ma varahommikul nõudlikult lärmava telefoni peale. Helistas seesama ametniktädi. Sedapuhku oli ta kohe eriti õhinas. Vurstas mulle telefoninumberi ja käskis sellel helistada, sets mu kõnet juba oodatakse. Esimese pauguga ei saanud ma suurt midagi, aga ma istusin maha ja valisin värisevate kätega numbri… Soovitan soojalt teil nüüd ka istet võtta.

Tund aega hiljem olin ma rääkinud enda kahe vanema õega. Veel mõni tund hiljem kirjutanud veel kahe nooremaga. 21. detsembril kell 18:02 seisin ma kesklinnas ühe maja ees ja mind lasi värvast sisse mu kõige vanem õde. (Ikka veel ajab silmad märjaks. Imelik, et halvad asjad ei aja mind enamasti nutma, aga ilusad reeglina küll). Kolmanda päeva lõpuks olen ma esimest korda elus kohtunud oma kolme õe ja vennaga ja nende lähedastega.

Kui ma esmaspäeva õhtul magama läksin, siis ei olnud ma kunagi olnud ühegi lapse tädi. Teisipäeva hommikust alates olen ka laksust 14-kordne tädi. Saate aru? Mina ikka veel ei saa. Võibolla kui kogu seda kampa kord koondununa näen, siis ehk hakkab kohale jõudma. Mul on päris oma vend ja viis õde. Vanem vend ja viis õde!! Ma ei olegi enam üksi! Saate aru? Pisitasa asetuvad pusletükid paika ja kui enne, kogu mu eelnev elu, oli vaid karp segipaisatud tükkidega, siis nüüd saab juba pildist aimu. Ja see on nii võrratult hea ja selge tunne.

Esimest korda elus usun ma jõuludesse. Ja tegelikult, kui nad ei olegi mu bioloogilised sugulased, sest on väga võimalik, et paberites on midagi risti ja rästi vahetatud, siis pole ka sellest midagi, sest nii on ikkagi ilus ja tore ja hea. Olulisem, kui missiganes päritolu, on see, et ma tean, et olen südamest sündinud ja kasvanud maailma parimas kodus oma kõige kallimate lähedastega. Nii pidigi minema ja tõde vabastab ja annab armastusele, austusele, lugupidamisele, mõistmisele ja hoolimisele sootuks uue ja palju vägevama mõõtme. Mul on kahju ainult sellest, et ma oma isale seda ütelda ei saanud. Aga ma usun, et ta teab.

Esimest korda on minu jaoks jõuludes midagi tõeliselt imelist. Ilus ajastus ju. Jõulud on olemas, see on kindel. Ja imed on ka olemas. Ja leppimine on ka olemas. Ja andestamine.

Imelist, sooja, helget, valget ja karust jõuluaega teile soovides!

 

Vihmaussiarmastus ja putukaehted

Ma tunnen üht pisikest tüdrukut. Tal oli eile sünnipäev. Ta sai juba viieseks. Ema pani talle sündides ilusa, aga kavala nime – Ingel Brit. Enamasti on ta vaikne armas hele ingel. Nohistab omaette mängida, joonistada ja puslesid kokku pannes on ta hämmastavalt osavalt. Aga et maailmas on kõik ikka tasakaalus, siis noh jah, oskab ta olla ka krutskeid täis põrguline vahel. Ta oskab endal juukseid lõigata juba väga varasest east tubli regulaarsusega ja seintele lae alla joonistada ja igasugu muid pättusi teha. Vahel üksi. Vahel koos vennaga. Aga positiivse nurga pealt vaadates on see jamade jada ju tegelikult vaid puhas loovus. Lihtsalt selle suunamine on parajalt kaelamurdev tegevus neile, kes vastutama peavad. Tema emal peavad olema väääääga venivad närvid 🙂

Mis ta arvate, mis võiks ühele sellisele pisikesele tüdrukule hirmsasti meeldida? Te ei arva eluilmas ära.

Just, VIHMAUSSID! Tervitused siinkohal ka Mullile ja loo kirjutamisele lisab nalja veel ka see, et just hetkel näidatakse ETV pealt loodussaadet. Just oli juttu troopilistest hiidvihmaussidest. Ma mäletan oma lapsepõlvest seda, kuidas vihmikuid oli lahe jälgida ja loigust päästa. Ja maha matta, kui nad täitsa sodiks olid sõidetud suurte autode poolt kuskil lombiookeani sügavustes. Aga sedavõrd, et ma neid endale koju oleksin tahtnud viia… Kord juhtus, et Brit, temast veidi vanem vend ja nende ema ootasid bussi. Britul oli seljas uus imearmas mantel. Kõik suured inimesed heldisid pisikest nukukest nähes. Aga mida tegi nukuke? Tema leidis bussipeatusest vihmaussi. Ja tahtis teda kaasa võtta. Ema õuduseks ja venna naljaks. Vennas soovitas, et pane taskusse. Brit tahtiski oma suurt lemmikut taskusse pista ja koju kaasa viia, aga ohh häda. Taskut polnud. Ja Britu nuttis. Vihmaussipisaraid. Mitut seesugust tüdrukut teie tunnete? Mina tunnen vaid Ingel Brittu.

Tema sünnipäeva lähenedes lendas mul peast läbi igasugu mõtteid. Vihmaussisallist ja vihmaussikäevõrust vihmaussi pildiga koti ja särgini. Veel mitmete muude ideedeni, mida avaldada veel ei saa. Vihmaussiga plaastrid vajavad teostamist, aga esilagu piisab kui plaastrile kleeps peale kleepida. Aga vihmaussikleepsud on Britul juba olemas ja neid saab alati minu käest juurde ka. Aga kokkuleppel vanema põlvkonnaga sai Brit oma uksele või voodile pisikeses puidust sildi. Ikka temast endast:

Aga see vihmaussiarmastus on tema puhul nii veetlev. Ja ämblikuarmastus ka. Seega istusin maha ja lasin kääridel ja nõelal-niidil veidi tööd teha. Kollasel niidil. Sest juba pikemat aega kasutan ma ainult kollast niiti. Algselt oli asi selles, et mul oli kodus vaid kollane niit. Aga ühest hetkest alates tekkis tunne, et nüüd nii ongi ja sestpeale ongi kõik teadlikult kollase niidiga. Nagu oleks igas õmmeldud asjas mõni kiirejupp päikest. Britu kingitus sai pehme ja kerge, valgest fliisist. Kangale triigitud putukad peal – väikeloomade (sest mis muud need putukad ja mutukad on?!) sõbra jõuluehted. No tegelikult sobivad need üsnagi aastaläbi kasutada. Ja ka endale või millelel tahes külge riputada. Umbes nagu helkurit või niisama märki näiteks. Või suurest armastusest saab rinda kinnitada ka näiteks putukasõbra ordeneid? Või pisukese toimetamise järel saab neid muidugi ka ilma paelata, lihtsalt aplikatsioonina kasutada. Kui kõrvalseisjate närv ja maitsemeel vastu vaid peab 😉

Kes ütles, et ühed rõõmsad mutuk-putukad peavad nääripeost ilma jääma suure külma ja koheva lume tulles? Ei, sel korral nad pidu lihtsalt maha ei maga, sest Britu armastab neid. Ja nemad Britut ka. Seega on tal nüüd päris omad putukad. Sobivad suurepäraselt kohe varsti ka kuusele riputamiseks. Või jopeluku külge. Kui taskut pole. Pehmelt ja armsalt. Nii, et ka kõige pirtsumad tädid ei saaks väga pahandada asja olemuse üle:

Komplektis on koos loomulikult vihmik ja ämblik, ikka pea alaspidi, sest nii on lahe niidi otsas kõõluda. Siis lasin Britu emal veel kaks lisaks valida – tulid rohutirts ja siis lepatriinu. Lepatriinu on vist küll kõigi laste, eriti tüdrukute lemmik. Need on siis Britu päris oma jõulu- või näärirõõmuputukatega kuuseehted sel aastal.

Tegelikult veel enne, kui ma karukalendri joonistasin, olid mul juba needsamad putukad arvutis ootamas päris oma kalendrit. Vihmik sai sinna suuresti just tänu Britule sisse joonistatud. Aga kui karud suure hooga valmis said ja reaalne hinnamaailm mu tuju ära võttis, siis jäid putukad ootama paremaid päevi või veel paremaid ideid. Siis neist saidki kleepsud ja kilekanga-putukad.

Aga mina olin iseendast ja oma mõttest sedavõrd vaimustunud, et eile peolt naastes istusin taas maha ja tegin endale ka mõned samasugused rippuvad putukad. Ei saanud enne pidama kui olid olemas kõik. Kõik peale konna ja teo. Sest esimene on kuidagi väga teine ooper ja teise praakisin ma kleepsulehti sättides välja, et ruumi rohkem oleks. Seega mul lihtsalt pole seda veel kangal. See viga tuleb peagi parandada. Tigu peab ka peole tulema. Sest teod meeldivad mulle. Ja mu poistele ka 🙂

Aga siin siis meie putukad. Esimene sats isetehtud rõõmuputuka nääriehteid iseendale:

Näärieelne peaproov ka igihaljama taime otsas:

Toas pilte vaadates avastasin, et mesimumm on pildilt puudu (vihmikut mul endal pole, sest need kaks pilti kangal, mis mul olemas olid, on juba realiseeritud). Aga mummi otsides leidsin riilulit ka pooliku taldriku. Putukmutukataldriku. Pealkirjaga “Jäta pudi putukale!” 🙂

Aga putukakleepsudest sai õhtu lõpuks Brit endale käevõru. Ise tegi. Pildid tulid kahjuks suures sahmimises aga nii udused, et kriitikat ei kannata. Aga see mõte tasub uuesti proovimist. Sest see oli tõesti jubelahe! Vot siis. Seesugune vahva tirts on tüdruk nimega Ingel Brit, kellele meeldivad kõige rohkem vihmaussid. 🙂

Talvest, lapsepõlvest ja Miia-Millast

Kuigi kalendrisse vaadates peaks hetkel veel sügis täiesti kestma, siis tegelikult on meil siin ju sügav talv. Lumetormine talv suisa. Aga alles oli suvi. Siis järelikult tuli sügis. Oktoobri lõpus oli meil kõrvitsapaanika. Nagu alati. Sel korral aitas välja Kristabi nutikus ja kaasaveeretatud melon. Oma lõbusate sakkhammaste ja prillsilmade läbi lasi ta kollasel valgusel kenasti kumada ja nii sai meie jaoks pilkasest sügisööst pisitasa mahe küünlavalge talveöö.

Aga lisaks helevalgele jääkülmale lumele on hinges kuidagi väga soe ja suvine. Kui ma olin väikene tüdruk, umbes samavana kui Miia-Milla-Manda, käisin ma Kadrioru lastebasseinides ujumiskursustel. Ma õppisin seal ujuma. Vesi oli külm ja tume ja vahel sadas ka vihma, aga ikkagi oli see nii meeletult vahva ja tore. Ma käisin kohe mitmel kursusel järjest, et suvi ikka täieag sisustatud oleks. See on lapspõlve hele mälestus.

Teine mälupilt Kadrioru pargi lastemajast on mul sootuks teine. Longus maja. Kooruv värv. Oli ju tumeroheline? Salapära. Õuekülmast tuppa astudes näkkulööv higilehk, mis lahtiriietudes segunes hirmu, ärevuse, niisukse, rõskuse, ahjust lõõmava soojuse ja akendest õhkuva külmaga. Rasked matid, mille külge niiske nahk kippus kleepuma. Õhk oli trennitüdrukute pingutustest ja lustist paks. See oli kuidagi natuke oma ja natuke keelatud tunne. Olin pinginaabriga end tema tantsutrenni kaasa sättinud vaatama, kuidas neil asjad käivad. See oli midagi nii hullult muud ja kui see, tuim raiumine mida mina mitu korda nädalas stange ääres varbad kronksus ja pisarad kurgus tegema pidin kui treener oma piitsajupiga meie selgasid, õlgasid ja taguotsasid torkis ja koputas ning tegi selgeks kui valesti me kõike teeme. Muidugi ma tahtsin baleriiniks saada. Aga miks siis pisarad? Sest ma olin väga lootustandev, tolles grupis parim. Seega tuli mind sunidada ja sundida ja sundida ja kangutada pidevalt veel enamaks. Halastamatu karastav vene kool. Valu ja veri pidid olema osa sellest ja mulle see ei sobinud. Ainus veri oli seal see, mis treeneri käest immitses. No ma lõin talle hambad sisse, kui ta taas kord mind kokku voltis ja tahtis mu pead täiega mu enda tagumiku vastu kangutada. Baleriini minust ei saanud. Aga seal, Kadriorus oli vabadus. Oli tugev töö, aga ka rõõm ja naer. Aga ema ei jaganud minu arvamust kahjuks selle trenni toreduse osas ja sinna mind ei lubatud.

Kolmas pilt on juba suure inimesena. Nii kümne aasta tagune vast. Selles segunevad ilusad lapspõlvemälestused ja koolis omandatud teadmised Kadrioru pargi hingeelust ja anatoomiast. See kolmas pilt on vaid minu peas ja see on üsna õudusunenäo sarnane. Oli aeg, kus Kadrioru pargi territooriumist käis üle hulgaliselt aferiste ja rahaahneid ahve, kes kõik tahtsid maha võtta kõik, sest see kõik oli nii logu ja vana ja lagunenud. Sisimus protestis. Aga kuna ma samal ajal tegin oma maastikuarhitektuuri lõputööd Paldisi linnast ja selle minevikust ja tohutust tulevikupontensiaalist ja samas nägin, kuidas kõik see eriline seal lihtsalt ära lörtsiti, siis olin ma üsnagi mustaks stsenaariumiks valmis. AGA..

Neljas pilt. Neljandat pilti ma hoidsin ja kasvatasin. Kohe hästi kaua ja pikalt. Sest ma vist südames teadsin, et kui maailmas on mõni asi tehtud nii nagu peab, siis on see ehk just see paik. Ma soovisin uskuda, et on olemas siiski ka kohti, kus kiiskava kommertsliku sisu ja välimiku ja poliitiliste nõmemängude asemel on südamega tehtud asju. Eriti just lastele. Ja ma ei pidanud oma ettekujutuses pettuma. Kaugel sellest. Ma istusin seal ‘suure saali’ nurgas põrandal maas ehk nüüd siis Miia-Milla-Manda toas ja vägisi tikkus härdusest ja heldimusest klomp kurku tõusma. Ja nalja tahate teada? Kui palju kordi olen ma suure inimesena taaskord minnes paikadesse, kus lapsena käinud olen, pidanud nentima, et kui pisike kõik tegelikult on ja kui suur see kõik väiksena tundus. Mõni nädal tagasi sain Kuressaare lossis kohe päris kenakese shoki sel moel. Aga Miia-Milla-Manda juures ma seda ei tundnud. Ma olin ikka laps. Ja nii hea oli olla laps. Lihtsalt laps.

Neli (!) tundi ja me lahkusime kell 18:02 pisarais ja kindla nõudmisega, et kohe homme peame me sinna tagasi minema. Kindlasti läheme me sinna kunagi tagasi. Sest see on ilus koht. Ja tore koht ka.

Pisema lemmik’atraktsioon’:

Suurema ehe elamus – isemeisterdatud päkapikk armsalt ettevõtliku juhendajatädi hoole all:

Ja kuigi nii poistele kui mulle meeldib kogu see maja nii seest kui väljast vahvate muuseumitädideni välja rääkimata kõigist pisasjadest. Siis nägin mina seal midagi, mis on nii to-hu-tult mina ise.

Ehk värvivalik, eriti just kohviku värvivalik, on väga suures osas see, mida mina enda ümber ja oma pisikeses unistustekohvikus näen. Ja ma usun, et te teate, et see unistus on juba väääga vana. Ja sel korral ei olnud see isegi pettumus, ei suur ega väike, et kuskil on midagi just enamvähem nii, nagu mina ise seda teeksin, juba tehtud. Vahvaid ja toredaid kohti pole kunagi liiga palju. Ja unistuste eest tasu ei nõuta. Ja väike Vantsu leidis endale ometi kord midagi kohvikust ka süüa hihii! Tal on nüüd uus lemmikküpsis, see naerunäeoga 🙂

Ja lõpetuseks üks pisike magusrõõmus piparkook ka minu isetegemistest:

Ja päkapikkudel on hetkel käed-jalad hoolega tööd täis. See on küll hetkel täiesti kindel:

Ilusmõnusat (ja turvalist) lumetormi teile! Aknast on seda nii ilus vaadata 🙂