Kui ma eile õhtul taas läbi pimemärja õhtu puitplaadiga (60x200cm) kodu poole purjetasin, endal taskud punnis nurkadest ja ratastest, tüüblitest ja kruvidest, ja kolm lõbusas meeleolus (loe: pudelitega) papit mind tänavanurgale aasima jäid, siis oli mul aega 350 meetrit rahus mõtelda.
Imelik see naisterahva elu. Mis naine see küll on, kes käib ehituspoes samatihti kui toidupoes, vahest ehk isegi leivapoes harvem. Naine, kes orienteerub naelte ja kruvide maailmas märkimisväärselt ladusamalt kui sukkade ja trippide ja lokirullide vahel. Naine, kes omab seinakapitäit värve ja peitse ja muid töötlusvahendeid, aga ei oma isegi ühte ainumatki vahendit näomaalinguteks ega kreemi ega maski.
Naine, kes ostab endale akutrelli, profika, ja kõristab seda enda lõbuks juba mitmendat päeva, sest see on nii ilus ja mõnus ja osav ja mehed, kes seda näevad, tunnustavad seda riista hoolega. Kas see on ikka Naine? Mu teised ‘mänguasjad’ (st tööriistad siis) ajavad neid ka sügelema. Siinkohal ma ei teagi, mis on need asjad, mida naised endale peaks ihkama vastukaaluks tööriistadele? Ehteid?
Mis naine see on, kes lõikab varsti puitu nagu leiba, lihvib osavalt nagu mõni mõne arvates õigem naine teeks maniküüri. Naine, kes paigaldas köögikraanile ise külge kõik torud, ise ostis, ise saagis parajaks ja lisakäte vajamisel kutsus appi teise naise – oma ema.
Kaasaegne naine? Meie ühiskonna loomuliku toimimise väärastunud kohastumine?
Olen ma liiga mehelik naine? Liiga hästi elu ja endaga hakkamasaav naine? Nad ikka kiusavad mind, et ma olen igavene feminist. Mnjah. Inimlikud õigused enda eest otsustada ja seista on ju ometi elementaarsed? Soopõhiselt tõrjutud, alavääristatud või haavatav olla, on ju ometi igas mõttes nõme ja vale. Ja see, kes kellele uksi avab või palitu selga aitab, siis ma ei näe probleemi, kui selle zhesti teeb mees naisele või vastupidi või kuidas iganes. Peamine, et hea ja tore on.
Ma pean tunnistama, et tegelikult on mu elu ka praegusel moel, ilma meesteta, lõbus ja vahva ja ma ei tee kõike seda mida teen sugugi mitte hambad risti ja ängi ja vihaga. Ja nagu näha, siis ma ka ei passi ega oota, kuni keegi tuleb ja seda kõike minu eest teeb. Ka nii on tore ja mu pisikestel kasvatel mehehakatistel on ka tore – neil on ju ema kahes isikus, paratamatult isa eest ka. Ainult kuidas hoida ära seda, et neil ei kujuneks sujuvalt arvamust, et naised ongi kõikvõimsad ja nemad, mehed, lihtsalt tiirlevad orbiidil. Siis, kui heaks arvavad. Seda tasakaalu pean ma alles otsima, sest ma loodan nii väga, et ühel päeval leiavad nad endale oma tee ja leiavad kaaslased, kes hindavad neid nende endi pärast, mitte sellepärast, kes nad olla võiksid või olema peaksid. Kuidas iganes neil siis hea on. Ja nende kaaslastel. 🙂
Aga kes ma siis ikkagi olen? No ja kuigi mu sõnakasutus ja mõttekäigud ei ole pahatihti naisele kohased ja püksid on mulle seeliku asemel jalga kasvanud ja kontsaga saapaid omasin ma viimati vist 10 aastat tagasi, siis õlut ma ei joo, pekki ei söö, kuuma leili ei talu, seega järelikult olen ma vist mingite arusaamade kohaselt äkki ikka naine? Selline luust ja lihast ja draakonisoomustest ja haldjatolmust naine. Igal juhul ma armastan mehi. Päris ausalt kohe. No naisi ka, aga teistmoodi. Enesearmastuseta ju ei saa 😀
