Unustatud blogimaailm ehk kuidas Pisihaldjas suuremaks kasvas

Tere, mina olen Eva! Siinmail tuntud ka pisikese haldja nime all.

See pilt on 2011. aasta isadepäevast, kui me käisime Freddy ja Sibulaplixiga Estonias Aasta Isale isetegijate väga väärtuslikku ja vahvat heegeltekki üle andmas. Lisaks teki ja minu presidendipildi üleandmisele on meil ka traditsioon pärast aktust suunduda üle tee Komeedi kohvikusse. 🙂

Võimalik, et saabusin just äsja mingist teisest dimensioonist. Igatahes on unisest augustist märkmatult saanud habras aprill. Ja lapates siin oma pisikeses blogipesas… kuhu küll on kõik see vahepealne aeg on kadnud?! Ma olen nüüd üsna mitu päeva hoogu võtnud ja oma tegemistele tagasi ja edasi vaadanud. Ja tundub, et kõigepealt on vaja teha üks pisike tervikut tutvustav tagasivaade möödunud aastale ja sulada taas lahti.

Eelmine (2011.) aasta algas märtsis. Pariisis. Koos minu uue tegelase – Lillileni ehk Lilli – sünniga:

Sellele järgnes julge lainena Lilli invasioon ja mina ise leidsin end juunikuus hoopis seitsme maa ja mere tagant kõrgele taevasse vaatamas.

Niiiii hirmus armas ja tore ja ilus oli olla ja pärnad tilkusid mett sel päeval, kui ma võtsin vastu oma elu ühe tähtsaima otsuse – minna taas kooli.

Aga siis algas september ja.. kõik-kõik oli uus 2011. aasta septembrikuus! Ehk ma pakkisin ranitsa, võtsin mõttes roosad astrid pihku ja astusin ruudulistes ketsides JÄLLE kooli. Ja oktoobrist läksin ma ka juba Tallinna Lastehaiglasse tööle. Ja sellele järgnesid vaat et elu kõige õnnelikumad ja ilmselgelt kõige kiiremad kuud üldse. Õppuri ja tööinimesena ei olnud mul ehk küll aega teha enam seda, mida olin kõik need aastad teinud, aga selle eest tegin ma paljut muud. Päris ise ja koos teistega ka.

Õppisime preili Hundiga suure hoolega igasugu imelikke ja veel imelikumaid asju:

Ma ei ole eluilmas koolis käies nii palju õppima, kirjutama, uurima-puurima ja esinema pidanud. Muretsema muidugi ka, et kas ikka kõik on nii nagu peab. Aga selles suures virrvarris said valmis ka mõned tööd, kuhu ma ennast veidi enam sisse panin – ettekanne surmast ja suremisest ja naistevastasest vägivallast, kus minu eriti nukrad Lillid kujundusliku poole eest hoolt kandsid – uskumatu, kuidas muidu nii helged kujud ilma suudeta suletud silmil mõjusid! Ja siis tegime ettekande eritamisest, kuhu ma terve rea vahvaid pilte joonistasin. Siis tegime kelmika koolituse turvalisest lähisuhtest, mis sündsuse huvides sai kenasti kohvrisse pakitud. Aga see oli üks eriti KELMIKAS isetegemine!:

Ja siis juba olidki jõulud käes. Kord juhtus nii, et pika koolipäeva järel lastele aeda järele minnes pisteti mulle kuldne värv ja pintsel pihku ja nii said rühma aknale pisikesed inglid ja ulakad kassid joonistatud. Mina tegin ingleid ja Vantsu nõudmisel tulid ettenäidatud kohtadesse kõutsid:

Ja ausalt, piparkooke tegime me vahepeal ka! Vormidega, sest poistele passis nii hästi

No ja siis oligi 2012 ja Draakon juba käes! Selline näeb välja ühe 6aastasese mehe nägemus lohemaost:

Ei olnud meil hingetõmbepausi – pühad läbi ja suure hurraaga taas edasi! Esimene lasteaias praktika möödus märkamatult ja tunnid läksid täie lauluga edasi. Nalja muidugi sai ka vahel. Isetehtud totakat nalja:

Aga koostegemistest hakkasid vaikselt saama ka isetegemised. Päris uutmoodi ja vajalikud tegemised:

Ja siis hakkas päike pikkamööda ikka kõrgemalt ja julgemalt vedama oma päevakaart ja pisitasa sai pilkasest talvest uus kevad. Veebruar? Märts? Kui mul ei oleks kalendrit, siis ma ilmselt vastaksin üldistavalt kool-töö-kool-töö-kodu-kool-kodu-kool-töö-kool-kodu, aga kalender on tore vidin. Ma veel kunagi raamin need karmid ebainimlikud kuud ära. Aga selle talve lumi ja krõbekülmad hommikud jäid mälestustesse haigla öövalete hommikute õhetava ehataevana. Meil on hommikuti intensiivpalati aknast nii ilus vaade maailmale!:

Nüüd on aprill! On kevad! Loodus ärkab taas ja mina koos loodusega. Ikka vapralt ja uljalt edasi tähtede ja vikerkaare poole! Minu naasmises, kuigi eks see kripeldas ju kogu aeg ja mõttes ei olegi ma ära olnud, tuleb suurelt ja soojalt tänada Muhvi – AITÄH, Muhv! 🙂

Haldjaorus valitseb veel mõnda aega jonnakalt lumi, aga õhus on ilmselgelt juba kevadet. Olgu selle kevade kuulutajaks ja minu naasmise märgiks siis ka üks triikrauakuum maiuspala. Esimese elukuu täitumise puhul ühele minu pisikesele haiglasõbrale:

Et te ei arvaks, et ma kõik need vaiksed kuud peale õppimise ja koolitööde midagi ei teinud, siis õige pea tuleb tagasivaate isetegmise ehk joonistamise eri. Seda pean ma muidugi etteruttavalt tunnistama, et peenemat näputööd pole siit paraku oodata. Heegelnõela võtsin kätte vist vaid korra ja sedagi vaid selleks, et poistel oli läbematu soov heegeldajateks saada. Ja joonistamise tunnidki on millegi arvelt näpatud, aga selle eest on need olnud väga magusad ja õnnelikud tunnid. Ja kui mul kord natukenegi aega saab olema, näiteks alates juunikuust, sest siis peaks ometi koolist ka puhkus olema mõneks ajaks, siis on joonistada veel niiiiiiiiiii palju – suvi tõotab usin tulla! 🙂

Peatse kohtumiseni!