2011 aastal oli Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu iga-aastase konkursi teema eesti-oma-ehe. Ma olin sellest konkursist mõned korrad varem juba edukalt osa võtnud, aga tol korral oli aeg otsas ja ikka ei leidnud ma kuidagi seda õiget joont enda sees. Olin valmis juba käega lööma ja siis ta lihtsalt sündis.
“Minu sõle kolm õde – õed, ühe naise mitu ainsust, eri põlvkonna naiste tugev side, lähedane naistevaheline mõistmine ja usaldus. Kolm vankumatut naist seisavad kõrvu, õlg õla kõrval, käest hoides, elusõõris koos tiireldes, üksteisele alati toeks olles. Iseenda ja teiste eest seistes. Alalhoidlikult, aga julgelt, kartmatult.
Katkematu naiselik ahel. Keskendunult on nad sulgenud silmad, et üheskoos siin kihutavas maailmas hingata, tabada hetki, osata neid hoida ning neist valgust ja elurõõmu kasvatada. Naised on hingelt ja vaimult tugevad. Neis on jõudu. Neis on vägi. Neil on, mida hoida, anda ja jagada. Neile võib toetuda. Neis võib kindel olla.
Naiste vahele moodustuv kolmjala kujutis on kaitsemaagiline päikesesümbol, mida kohtas eestlaste sõlgedel juba sajandeid tagasi. Selleks, et igas päevas peituvat killukest rõõmu pühitseda, kannavad need naised meie kauneid lilledega kirjatud käiseid. Käistealase tikandist lillesõõr õdede ümber ühendab, hoiab koos ja kaitseb nii neid kui sõle hoidjat ja kandjat ennast – kõiges on elamise maagiat.
Minu unistustes on see kolme julget, tugevat ja õnnelikku naist, ühtekuuluvust, südamesoojust, soovimise-energiat ja päikesevalgust kujutav sõlg hõbedast. Aga vaadates oma sõlemotiivi ja kaitsetades teda mitmel erineval viisil ja erinevatel materjalidel, jõudsin ma arusaamani, et minu jaoks muutub seda kasutades kõik eriliseks. Kõige tavalisemast plekitükist saab nendega koos uhke rinnamärk. Sõlemotiivi ei pea kaugeltki alati ja ainult rinda passitama. Lihtne ja kaunis on ta juustes, kõrvas, randme ümber, sõrmusekroonina ja ka paljudes teistes nähtavamates ja vähemnähtavamates paikades. Ta sobib rahvariietega, aga kujundina saab ta hakkama ka päris ise ja üksinda, sest sõnum, mida ta endas kannab on vaba ja võimeline kõnelema ise enda eest igale ühele just nii nagu tema seda tajub ja soovib ja vajab. Ehtima ei pea end teistele vaid ennekõike ikka iseendale. Ja ehtida võib alati ka maailma enese ümber. Nii on ilusam, kindlam, helgeb ja valgem olla!
Tallinn
Mai 2011″
***
Selle aasta 31. augustil, veel enne, kui märkasin mälestusavaldusi printsess Dianale, lappasin ma terve pika päeva pilte oma kõvaketastel. Sobrasin mälestustes, mis olid seal tolmunud riiulitel seisnud hetkest, kui ma nad alati kiiruga sinna kuhja lükkasin. Fotode seas on seal ka muud failid ja vanade arvutite koopiad. Algselt läksin ma sealt puntrast otsima Päikesesõle originaalfaili. Selle ma leidsin üles ja hakkasin vaikselt siis erinevate muude tööde pilte kokku tõstma ühte kausta. Selleks tuli mul läbi lapata sadu kaustu ja meenusid hetked, mille ma ammu unustanud olin. Mingil hetkel jõudis mulle kohale, mis päev on ja ma teadsin, et pean kirjutama. Loo illustreerimiseks tahtsin panna 9 aasta taguse pildi sellest, kus ma siilipea ja kasvava kõhuga pilk maas seisan väike Tan käekõrval. See oleks passinud kenasti pehmeks saatepildiks mu 9aastase vabaduse jutule. No et uje algus uuele elule ja kuidas me seal sügispuude all kolmekesi nukralt seisime ja mis kõik meist nüüdseks juba saanud on. Aga ju ma siis ei pidanudki seda pilti leidma, sest ma leidsin hoopis midagi palju suuremat.
Lisaks lõhkise moka pildile leidsin ma midagi, mida otsida ei osanud. Ma sain seal viimase 12 aasta pildimälestuste keskel teada midagi, milles keegi teine peale nende piltide vist iial poleks suutnudki mind veenda – olgu, kuidas oli, aga ma suutsin üsna üksinda anda oma lastele õnneliku lapsepõlve!
Ja tegelikult see ongi ainus asi, mis tegelikult oluline on. Tuhandetelt piltidelt vaatavad mulle vastu mu enda õnnelikud lapsed, kes pisitasa on suuremaks sirgunud ja lihtsalt nende õnnelikkus on värve ja variatsioone juurde kogunud. Nad on käinud minuga koos läbi tulest ja veest, kõvasti vintsutada saanud, aga nad on õnnelikud lapsed. Ja kogu see mõte ajas mind heameelest sel hetkel täiesti nutma. Ajab praegu ka. Ajab iga jumala kord, kui ma selle peale mõtlen. Ehmatasin alguses vaese Andrease hetkeks täiesti ära, pisarad voolasid ja ma ei leidnud sõnu oma õnneseisundi kirjeldamiseks. Ju mul oli vaja siis elada need 9 aastat, et mõista, et ma sain hakkama kõigi nende jalgade küljes tolgendanud pommide kiuste! 🙂
Aga miks ma otsisin sõle faili? Kui me mai alguses saime siin elamiseks loa, siis sadas taevast suur õnn kaela teadmise näol, et tõenäoliselt saame lõpuks ka abielluda. Ega me esiti mingit plaani ei pidanudki, tahtsime lihtsalt nii väga päriselt koos olla. Pidime lihtsalt abielluma ja kuna kõike korraga ei jaksanud, siis sõrmuste asemel valisime midagi püsivamat. Ehk meil oli vaja meie kroonidega tätokaid, millest me pikalt rääkinud ja plaanipidanud olime. Käisime nii mitmes kohas maad kuulamas, aga kas ei sobinud koht või tegija või siis olid ajad sügiseni kinni. Olime juba mõtet maha matmas, kuid panime igaks juhuks ikka ühes salongis aja kinni ja tegime ettemaksu ära. Mõni päev hiljem küll saime hoopis teisest kohast oma kroonid kenasti kätte ja pulmadeks olid need meil olemas. Sügisene salongiaeg jäi lihtsalt ootele, sest mõtteid ja soove meil jagus. Kui aeg kätte jõudis, arvas Andreas, et tema hetkel ei jaksa selle teemaga tegeleda ja seega sain mina end vabalt tunda meie mõlema eest. Mul oli ammusest ajast, tükk aega enne Andreast ja kroone juba, kaks kindlat mõtet. Kui kroonid on selline meie asi, siis nüüd tahtsin ma midagi iseendale ja ma teadsin juba kes teab kui kaua, et need kolm õde, kes mu päikesesõlel tiirutavad, peavad saama ka pärisosaks reaalsest minust. Mida lähemale tiksus september seda enam kaalusin ma oma kahe kindla mõtte vahel. No et kumb enne teha – kas õed või see teine värk. Ajastus sattus hetkel ideaalne, sest mõlemad on mulle üliolulised ja märgilise tähendusega ka tolle vabaduse-loo kontekstis.
Läks nii, et 4 tundi ja musttuhat torget hiljem…
… kannan ma nüüd igavesti seljal oma kilpi ja kaitset. Kaalusime korraks ka õlga ja muid kohti, aga jäi selg – uhke ja sirge ja kõige kese – parim koht, mis vajab ehk ootamatult kaitset sel ajal, kui ise vaatad unistavalt vaid enda ette. Alati olemas. Alati minuga. Need kolm tüdrukut, ühe naise kolmainsus, on olnud mu truuks saatjaks läbi igasuguse sita ja saju ja raju ja kui ma neid praegu seal vaatan, siis nad ju ongi seal alati olnud. Nad on mu arm, mida kanda uhkusega, sest ainult läbi võitluse sai valu välja ja haav paraneda ja nad on mu orden kinnituseks, et ma tõesti sain hakkama. Plaastritriibud vaid annavad aimu, et miskit on seal alles hiljuti toimunud. Nad on osa mu lihast ja luust, mu hingest ja südamest ja kõigest, mis mul on ja mida ma hoian ning tähtsaks pean. Need tunnid seal padjal kõhuli liikumatult lebades tegin ma läbi midagi erilist. Arusaadavalt on tätokategemine valus. No vähemalt natuke ikka. Aga sel korral oli see valu midagi muud. See on nagu sünnitusvaluga, millel on ilus ja hea ja õige põhjus ja kui Sa saad endaga üheks ja selle valu endast välja hingad ja minna lased, siis ta haihtub. Istusin seal vaikselt, suu sügaval padja sees, oma mõtetega ja vahepeal pisarad lihtsalt voolasid. Andreas muretses, et kas mul on nii väga valus. Pidin tunnistama, et ei ole valus. Mõnus ei ole, aga valus ka mitte. Ma lihtsalt ulgusin seal vaikselt ja liikumatult omaette rõõmust ja õnnest, sest nii hea ja kerge oli olla. Täiesti ebanormaalne ja ebastabiilne võib see väljast tunduda, aga seest on see kõik hoopis vastupidine. Ma tean nii hästi nüüd, mis tunne on ärgata ja märgata, kui palju ma tegelikult ise suutsin enda jaoks ära teha, et mu maailm saaks paremaks paigaks. Ja kõik need naised mu kõrval, te olete vägevad! Teiega koos on olnud seda teed astuda palju julgem ja tugevam.
Seda kõike siia kirjutama asudes tabasin end korraga mõttelt, et elu on jälle huvitavalt asju kokku mänginud, sest kogu mu elu põimub järjest enam. Tugevusse.
Eva <3
PS Andreas muudkui tiirutab mu ümber ja imetleb mu plaastritriibulist selga 🙂
PPS järgmiseks on mul ikkagi vaja selle vägeva väeringiga hõbesõlge. Või ülejärgmiseks 🙂
3 thoughts on “Igavesti minu Päikesesõlg”
Wow!!!
Vägev
Aitäh! 🙂 Ma ise olen ka hirmrahul 🙂