Valgus on alguse täiendatud versioon?

Pisihaldjas ja tema Pisikesed Toredad Teod ei ole kadunud, nad on lihtsalt oma blogist välja kasvanud. Seepärast jätkan ma nüüd siin ja sedaviisi. Alustuseks õige terav ja magus amps ühest koolitööst ehk “Minu irratsionaalsete mõtete päevik”:

September 2013
Tallinn

Mehed kardavad mind. Nad kardavad mu teravat julget ehk isegi jultunud pilku ja läbinägelikkust, valusaid küsimusi, mis nende kebjakalt püstitatud udulossid ja ehteks seatud uhked valesuled kiirelt maatasa teevad ja nad haledalt paljastavad. Nad ei saa minuga mängida oma harjumuspärases liivakastis tuttavaid liivakoogimänge ja enamasti see ärritab neid. Vahel muidugi pakub suurt põnevust ka. Aga üsna pea tunnistavad nad tavaliselt pilku mahas lüües ja varbaga ringe joonistades, et noh jah, tegelikult nad ju polegi vabad ja naine muidugi ootab kodus või kuskil. Aga sellele järgneb pikk ennastõigustav vabandus, et nad on nii kaua koos olnud, et neil on igav, elevust ja särtsu on vaja, aga neil on kõik jutud juba tuhat korda läbi ja üle räägitud ning seks on nii igav ja mustris. Kodus on lihtsalt mugav ja turvaline, sinna roomatakse vaid tagasi. Aga kodust väljas teisi vaadata on palju vahvam. Ainult siis on tunne, et elad. Ainult siis. Ja enamasti ei unusta neist keegi ka lisamata, et mehed on juba loomupoolest jahimehed ja nad lihtsalt PEAVAD lantima ja skoorima. Mis on naise vaatevinklist mõistagi julm ja lootusetust tekitav. Mehed on kassid. Lehvivad sabad seljas linnapeale laiama. Kaklevad, kisuvad, hooravad, pajunevad, saavad peksa ja kui tuurid läbi, roomavad haleda mnjäääääuuu saatel koju haavu lakkuma. Järgmise korrani. Sest nad on ju ometi nii ilusad ja head.

Olles seda jama juba aastaid näinud… süveneb lootusetus minus üha uljamalt. Ma jäängi üksinda. Sest kõik head mehed on juba kinni. Muidugi on olemas väga vahvaid ja toredaid abikaasasid, isasid, elukaaslaseid, aga ju on elus tähtis siiski tasakaal, sest need head ja hoolitsevad ja toredad kodule ja perele pühendunud mehed on üsna sageli koos kurjade ja tühjade naistega, kes ei pea paljuks isegi avalikult oma meest alandada ja kiusata. Sellistega, kes kõrvalt vaadates kindlasti ei vääri neid üksikuid häid. Või ehk on tasakaal selles, et mees ei tohiks olla pehme ja hea vaid peakski olema mängur selleks, et naine tunneks end naisena? Äkki need heade meeste naised ei ole eluga rahul ainult sellepärast, et neid koheldakse hästi? Ma ei usu seda. Kaldun arvama, et meie ühiskond ja selle segased väärtused on põlvkondade kaupa vorpinud moraalitust. Meile ei olegi miski justkui püha enam. Mis on truudus? Juhuse puudus? Ja kas ma tahan olla suhtes mehega, kes on truu vaid selle pärast, et ta ei julge kõrvalt võtta? Või kardab mind? Mitte sellepärast, et nii on ja nii ongi hea ja õige? Aga hooravat meest ma ei taha. Haigettegevat ka mitte.

Skoorijad, kollektsioneerijad, niisama näljas mehed… on vastikud. Samas üksijäämine on hirmutav, aga veel hirmutavam on langeda mõne järjekordse kõrgeltmängiva mänguri võrku, kes suudabki sind veenda, et tegelikult ongi kõik tore ja hea ja tundub nagu arenekski kõigest üks ilus ja hea pärisasi. Ja siis, olles olnud suhtes aasta-kaks, suigud harjunult mõnusasse mugavusse, selgub tema tõeline paleus. Ja et sealt august siis üksinda uuesti välja roomata nii, et sarved ikkagi peeglisse mahuksid ja kael neid kanda jaksaks ja ise ikkagi inimeseks jääks… See on raske. Võimalik. Aga raske ja iga korraga muutub raskemaks. Killud kaovad. Murenevad suisa. Selliste skeemitajate kõrval tunudvad muidu skoorijad ja kollektsionäärid kohe päris toredad poisid. Noh, et inimlik nõrkus lihtsalt. Ja seepärast ma püüangi uskuda, et kõige lihtsam on see, kui ma veenangi ennast, et jään üksinda. Et ma ise usun, et ma jään üksinda. Siis on lihtsam. See on turvaline. Sest olles näinud kõike seda, mis minu ümber toimub, petmist, valetamist, vassimist, vägivalda, lihtsalt selget moraalitust, siis kokkuvõttes ongi üksinda parem olla. Nukram. Aga turvalisem ja vaheda valuta. Lihtsalt tuima valuga. Või lasta enda latti allapoole? Leppida ja minna vooluga kaasa? Muutuda samasuguseks? Reaalsus prahvatab sulle oma haisva hingeõhu näkku mitmel erineval moel. Alustades või sellest, kui sinu jaoks neutraaltsoonis olev meesterahvas, tüüpiline näljane sariskoorija, kollektsionäär ja topeltmängija, kelle usaldusisikuks sa aastaid olnud oled, nendib tuimalt irvates, et kui kõik need tema naised teaksid seda, mida mina tean, siis oleks tal lips läbi. Aga nad kõik tahavad teda. Nii väga. Vaat siis tahaks kägistada. Mitteteada. Kõigile teada anda. Maailmale kuulutada. Õudusest ärgata. Sest tegelikult ei teeks teadmine mitte kedagi õnnelikumaks, aga selle kooramaga elada on valus.

Või on mul midagi viga. Miks ma ei võiks olla naiivsem. Usaldavam. Siis ehk julgeks mõni õige mees ka ligi astuda ja käest kinni võtta ja ütelda, et kuule, hakkame kodu mängima. Minu juurde ei tule keegi. Minu käest ei küsi keegi, mis on mu lemmikvikerkaarevärv, lemmikmagustoit, lemmikuneraamat, lemmikkoeratõug. See ei huvita kedagi. Piisab sellest, et oled lihtsalt auguga liha, parem, kui kohtudes tõmbad pähe paberkoti, oled ei keegi, nime ja numbrita. Tegelikult pole keegi kunagi minust Naist otsinud. Küll aga süüdistanud, et olen liiga laps, liiga mees, liiga kiire, liiga tabamatu, ja keegi ei tea, millega minusgust üldse serveerida ja süüa. Ma ei ole meeste jaoks seda tüüpi tüdruk, et minuga tahaks kodu mängida. Ma olen just selline, et mind võiks ehk vallutada ja trofee siis edevmagusale mõtteriiulile tolmama panna. Noh sinna, kus seda käia vahel haledatel hetkedel paitamas, hellitamas ja meenutamas. Ja siis veel need mehed, kellega kauges nooruses sai sügavalt silma vaadates roosas udus pisut õnnelik oldud. Ei ole harvad juhud, kui nad, teades, et mina olen üksinda ja neil enda naist parasjagu ligi pole või rind vägijoogist kummi ja karvaseks joodud ning midagi kuskil tuksatab, siis tulla lapsepõlve meenutama ja õhkma, et minust on nad kõik need aastad unistanud. Kui palju parem ma ikka nende naisest olen. Oojaa! Ja oleks neid siis üks õnnetu! Mida ma valesti teen? Nad ei saa minult mitte kui midagi, aga ometi nad käivad ja kraabivad koerailmaga mu ukse taga mingi jabura lootusega. Ma ei taha neid. Ma tahan pärismeest, sellist, kellel keegi kuskil voodit ega südant ei soojenda, kodus pottide ja pannide vahel ei ootaks. Ma tahan meest, kes tahab mind, ainult mind ja talle piisab, et mina tahan vaid teda. Aga tundub, et kodumängimiseks on teised tüdrukud. Kui ma veel ühelt mehelt kuulen, et ta jumaldab mu intelligentsust, siis ma hammustan teda. Väga valusalt. Ikka nii, et meelde jääks. Mida see kõik mulle peaks andma? Enesearmastust või -uhkust?

Minus on liiga palju meest. Ma tean nende mängureegleid. Ma olen neile lihtsalt sootu sõber ja sageli lüli nende ja naiste maailma vahel. Tõlkida, selgitada, mõista, toetada, suunata, korraldada, aidata – teeme ära, pole probleem. Aga mina ise? Mina ei olegi naine? Mina lähen kaduma. Jäängi sootult sinna vahele. Jah, ma suudan flirtida, meestega on nii lihtne – paar julget pilku, lööd silmad mänglevalt maha, looritad välkuvate ripsmete ja muigega suunurgas ja asi juba sujub. Nii mõned korrad ja juba sealt teisest kohvikunurgast hiivabki see kohmetunud kutt, kellele silma peale panin ning kes enam oma asjadele keskenduda ei suuda, kõhklevalt mu lauda ja küsib, kas ta tohib end ehk minu kõrval sisse seada. Keset päist päeva. Pooltühjas kohvikus.

Ma sobin ägedaks vaidluseks, riivatuks jutuks, saladuste hoidmiseks, pattude usaldusisikuks, lõunasöögiks ja ärajäänud töökoosolekuks, telefoni unejutuks, käehoidmiseks ja milleks kõigeks veel. Ma sobin kõigeks selleks, mida ma ise kannatada suudan ja viitsin, ontliku viisakuse piires, aga sokke pesema ja kodu mängima ma ei sobi. Kuigi, kas see peab olema mu unistus? Ma ei taha mehi enam ise valida ega vallutada, tahan et keegi vallutaks mind. Võtaks põlvist nõrgaks, hinge kinni ja ajaks pea sassi. Ma tahan, et keegi mind tahaks, armastaks, hooliks, hoiaks ja peaks mind veetlevaks, ilusaks ja heaks. Ikka nii ma soovin, et see mees tuleb, et jääda, marsib sisse mu ellu, et mind vallutada ja omaks teha. Austuse, lugupidamise ja armastusega. Selleks, et jääda ja kõik minuga kaasa teha. Ja kaasata ka mind,

Olgu, ma tean, meil pole nuppe, mis aitaks kõike reguleerida. Aga see ju on teoorias võimalik, et sellised asjad vahel elus juhtuvad? Või olen ma jälle liiga palju filme vaadanud? Ja ehk olen ma üksi sellepärast, et mitte haiget saada? Suunan protsesse endale reaalselt aru andmata ja töötan ise enda elutahtele vastu? Samas kui riske ei võta… aga ma ei oska olla keegi teine kui ma olen. Ei taha ka. Ja kui mind sellisena ei taheta, siis tuleb mul leppida. Ja edasi üksi olla. Ohh, kui lihtne see kõik on! Pea selga ja edasi!