Me oleme nüüd siin šokolaadist mägedega maal elanud aasta ja kopikad. Kuigi Tan jõudis Eestis koolis käia kolm aastat, siis tavakoolis käis ta sellest vaid esimese klassi esimese poolaasta. Siis tulid välk ja pauk, aga sellest mõnel teisel korral. Igal juhul on mu isiklikud kogemused kaasaegse Eesti koolisüsteemiga pehmelt öeldes värvikirevad ja ikka veel kipun ma kõike võrdlema enda kooliajaga, mis otsapidi üsna sügavale nõukaaega ulatub. Kuigi… vahel tundub, et miski pole muutunud selle ajaga. Eks siinselgi tavakoolisüsteemil on omad nõrkused, kuid siiani olen suutnud leida rohkem positiivset kui loota oskasin. Erinevusi on aga piisavalt ja vahel on need eripärad ka riigisiseselt piirkondliklikult täiesti eristuvad, sest iga kanton ajab oma asja omal moel. Alustades või koolivaheaegadest, mis meist vähem kui 50 kilomeetri kaugusel, naaberkantonis, on parajalt nihkes meie omdest. Mina oskan rääkida vaid sellest, kuidas meil siin oma maanurgas asjad käivad.
Kui mu poisid siin eelmise aasta juuli lõpus kooli vastu võeti, siis kõige enam kohutas mind alguses viienädalane suvevaheaeg. Mõelda, juba kooliaasta alguses ehmatas see mu päris ära, et appi, kuidas siis lapsed ometi end suvel välja saavad puhata kogu sellest raskest kooliskäimisest. See tundus mulle ikka totaalse vabadusekaotusena. Me oleme oma pea kolmekuulise suvevaheajaga nii harjunud, et lapsed on sügiseks puhkamisest juba väsinud ja ihkavadki juba igavusest kooli tagasi. Või noh, ma vahel vist natuke ikka ihkasin, algklassides ja keskkoolis. Tan arvas alati, et kolm kuud oli liiga vähe ja tema jaoks saabus september alati liiga äkki ja liiga ruttu. Võimalik, et ma kõige enam kartsingi tema reaktsiooni sellele, kui ta kuuleb, et 12 nädalat vabadust asendub nüüd 5 nädalaga ja nii ongi. Ja eks ka kooliaasta algus augusti teise nädalaga oli natuke kõhedust tekitav. Ikkagi nagu keset suve tagasi kooli!
Aga kool hakkas paugust peale, nädalad lippasid ja septembri lõpus algas juba sügisvaheaeg. Kolm nädalat puhkust meie ühe asemel andis asjale teise vaatenurga. See oli päris kummaline tunne. Tegelikult oli see tajutav üsnagi suvevaheaja pikendusena, lihtsalt ilm ei olnud enam nii jubekuum. Jõuluvaheaeg oli täpselt kaks nädalat. Kolmekuningapäeva ei oodanud keegi ära. See pole siin nii oluline kui meil. Kool algas uuesti esimesel esmaspäeval kohe uue aasta järel. Veebruaris oli suusavaheaeg ja kevadel oli keset aprilli jälle kaks nädalat puhkust meie ühe asemel. See oli täiesti asja ette, sest siis oli teatavat kevadväsimust isegi tunda. Sealt edasi oli mul kogu aeg tunne, et Eestis on ammu koolid otsi kokku tõmbamas, meie aga nühime siin hoolega lapsi kooli saata. Poisid ei teinud aga teist nägugi. Kõik läks sujuva jutiga juuli teise nädalani. Ja õppetöö käis tõepoolest viimase päevani, mitte nagu meil, kus me poolest maist rohkem niisama nalja juba tegime, veesõda pidasime ja ekskursioonidel käisime jms. Kooliskäimine on siin selgelt lapse töö ja huvitaval kombel on see suudetud neile täiesti söödavaks teha suurema protestita. Mulle isegi tundub enda omasid siin vaadates, et ühtlasemalt jagatud kooliaasta tekitab neile vähem ärevust ja stressi. Pika suvega ei jõua tunnisistumine veel päris ära ununeda ja kooliskäimine ongi igapäevane normaalne rutiin ja harjumus. Hea ettevalmistus tuleviku töölkäimisele.
Minu teine ehmatus saabus siis, kui enne õppeaasta algust leidsin postkastist ümbriku tunniplaanidega. Koolipäeva pikkus lõi mu esiti ikka päris pahviks. Esimese klassi juntsude koolipäevapikkus 8.00 – 16.15 tundus mulle meie lõunast vabanevatele lastele mõeldes alguses jube ebaõiglane. Isegi nagu lastepiinamine ja siis pistis peast läbi, et tähtsate uuringute põhjal on leitud, et siin elavad ühed üsna nutikad lapsed. Nii nagu Eestiski. Aga lisaks kinnitab sama allikas, et need lapsed on siin ka õnnelikud. Erinevalt Eesti omadest. Ja kui ma nägin, kuidas see asi siin toimib, siis ma rahunesin maha. Täiesti. Ja ausalt, ma olen siinse pikema koolipäevaga rohkem rahul kui omal ajal end piinates suure muretsemisega, et mida see laps seal kodus üksi teeb ajal, mil mina istun koolis või tööl.
Kui hakata nüüd koolipäeva ülesehitust lähemalt vaatama, siis tegelikult polegi see hull 8 tundi jutti pingisistumist. Kella 10 paiku on paus, kus lapsed näksivad kodust kaasa võetud kerget mitte-magusat einet. Enne kella 12 algab ca pooleteist tundi kestev lõunavaheaeg. Selleks ajaks lähevad lapsed koju. Vähemalt üks vanematest ka, kuid enamasti kogu pere. Aa ja muide, siin on endiselt täiesti normaalne, et emad on kodused vähemalt laste algkooli lõpuni (6. klassi lõpuni) ja huvitaval kombel ei pea naised end seetõttu kuidagi kehvemaks või ahistatuks nagu jääksid nad seetõttu elus millestki ilma. Mitte keegi ei vaata neid kui kodusistuvaid muidusööjaid. Kui meil kunagi Andreasega teemaks tuli, et Eestis pidas lastekaitse mind saamatuks hälvikuks, kui ma soovisin lastega kuni nende kooliminekuni kodus olla, siis tema üllatus ei mahtunud kuidagi ta pähe, sest siin on täiesti normaalne, et suur osa emasid ongi kodused. Ikka selleks, et pereelu paremini korraldatud saaks. Ilma igasuguse õigustamiseta on neil siin oma austusväärt kindel funktsioon – nad on pere süda, see, kes kõike koos hoiab.
Mulle on see endiselt pisut üllatav teadmine, et nii paljud naised päriselt ei käigi tööl, aga see reaalsus jõuab ehedalt kohale, kui juhuslikult kell 9 kandis hommikul poodi juhtud – emad teevad sisseoste ja pood on tegusaid naisi paksult täis. Ma püüan sel hetkel poodi mitte sattuda ja vaiksemaid hetki tabada, aga vahel ikka juhtub ja siis meenub mulle alati meie hommikutundide inimtühi Järve Selver, kus ma, korralik sotsiaalfoobik, alati käisin ebanormaalsetel aegadel, mil seal kõige vähem inimesi oli – varahommikul ja hilja öösel.
No vot ja siis lõunaks tulevad kõik lapsed, ka lasteaia omad, koju lõunat sööma. Ja paljud õpetajad lähevad ka selleks ajaks koju. Lõunaaeg on pereaeg. Keegi ei pea koolis pika laua taga alumiinimlusikaga sonkima mittesöödavas ninaesises – see on minu enda kooliaegne trauma. Ma oleksin alati iga kell kodussöömise valinud oma lapsepõlves. Tan koolis lihtsalt ei söönud. Ja meie laste lühikeste koolipäevade juures oleks ju veel iseäranis tore, kui ema kodus ootab ja siis seltsiks on. Enne siiakolimist ikka imestasin, et Andreasel on nii veider komme lõuna ajal koju sööma minna. Isegi siis, kui ta päris üksi elas. Ta ei kujutanud seda muudmoodi ettegi, aga mulle, kes ma pool elu olen harjunud poeletilt asju otse suhu ostma, kassa juures pingil või tänaval sööma ja oma söögikotiga ka tööl käima, tundus see jubenaljakas. Ma lihtsalt arvasin, et ju see on Andrease üks huvitav veidrus, millega ma ehk ajapikku lihtsalt harjun. Kui poisid kooli läksid, siis ma sain asjale lõpuks pihta ja no olgem ausad, meie kiires elutempos on see tore traditsioon.
Vahemärkusena ka minu lemmikerinevus Eesti ja Šveitsi vahel – tänu kodusele lõunapausile ei maga lapsed siin lasteaias lõunaund. Kui tahavad, pikutavad kodus ja lähevad siis aeda tagasi. Aga puudub mitte-magada-soovivate laste traumeerimine voodissesurumisega. Mu poistele ja tegelikult mulle endale ka oleks siin lasteaias palju rohkem meeldinud – mõtleks, ei olegi mingit magamise jura ja enamuse päevast saad õues ja metsas mängida ja avastada! Iga ilmaga. Naistejutu lõpetuseks tahan lisada veel selle, et samas on siin täiesti normaalne minna tööle mõnekuuse tita kõrvalt ja ka seda ei heida keegi naistele ette. Lastehoiuteenus alates sellest vanusest on täiesti kättesaadav ja selles pole midagi imelikku. Meil saaksid liiga vara tööle kippuvad emad veel rohkem vist hurjutada kui need, kes lastega koju “laisklema” jäävad.
Koolinädal on jagatud võimalikult tasakaalustatult – koolinädala esimene pool, nädala teine pool ja nende vahel kolmapäev. Kolmapäev on alati poolik päeva ja kestab seega vaid lõunani. Ja sel päeval ei anta kodutöid. Või vahel talvel anti eriti tähtis kodutöö – “ole täna pool tundi õues!” Mulle tundub alati, et nädal läheb siin kuidagi kiiremini. Ja valutumalt ka. Igal juhul neljapäeval lähevad nad kooli suht reipalt ja juba ongi nädalavahetus silme ees terendamas.
Kui nüüd pärisalgusesse tagasi mõtelda, siis tegelikult oli esimene erinevus siin, millega meie Eestis nii harjunud oleme see, et siin sa lapsele algkooli (1. – 6. klass) ise valida ei saa. Esialgu tundus see mulle harjumatu ja isegi ahistav, et mis mõttes ma ei saagi oma arvamust avaldada ja kaasa rääkida, no et äkki kuskil mujal on parem ja rohkem võimalusi, klass väiksem, õpetaja lapsesõbralikum jne nagu meil need asjad ikka käivad. Aga siin lihtsalt on määratud kool ja kõik. Või õigeminei elukoht määrab kooli. Eks ametnikud arvavad, et nad teavad neid asju vanematest paremini ja siin ei näi keegi selle üle isegi juurdlevat, et tal puudub igasugune valikuvõimalus. Laps läheb sinna kooli, millele ta kõige lähemal elab ehk oma piirkonna kooli. Vastu pole midagi vaielda. Kusjuures meie külas on kaks algkooli, mis asuvad teineteisest ca 200 meetri kaugusel. Küla on joonistatud pooleks ja koolid katavad ära kogu vajaduse. Rusikareegel on see, et tavakool peab jääma lapse kodust jalutuskäigu kaugusele. Kui tee on pikem, siis leitakse muid lahendusi. Erandjuhtudel korraldatakse lapsele võimalus jõuda kooli koolitaksoga, aga tavakoolilastesse see enamasti ei puutu. Aga näiteks kui lapse koolitee on üle 2 km, siis lubatakse tal kooli tulla rattaga. Enamasti on kool siiski kodule lähemal ja meie kohalikus koolis ei käi keegi rattaga. Niisama lähemalt kohale vändata ei ole lubatud. Tan on selle peale endiselt turris, sest käis ta juba Eestiski teise linna otsa rattaga kooli ja trenni kui rattaload käes. Isegi rula ega tõuksiga ei tohi kooli sõita. Ja laste autoga sõidutamine pole ka hea tava. Muidu niisama sõita võivad nad siin ratastega küll. Kohe päris suures liikluses, sest kõnniteele pole kellegi rattaga asja. Nüüd siis ootabki Tan, et algkool ruttu läbi saaks. Tegelikult ootab ta muidugi hoopis seda, et saaks 14 ja saaks juba mofa ehk mootoriga jalgrattaga sõita. Samas on kool selge sõnaga välja ütelnud, et lapse kooli- ja kodutee on lapsevanema vastutusel, mis on arusaadav, aga sel juhul ei tohiks see olla ka kooli asi, kas laps saabub kooli jala, rula, ratta, hobuse, deltaplaani või lennukiga? Tan näiteks marsiks kooli ja kodu vahet maha iga päev 4 x 1,5 kilomeetrit. Marsiks, sest hommikuti saab ta koolini enamasti meiega koos autoga. Kusjuures tema kodutee on tõusvas joones mäkke. Oleks siis vähemalt vastupidi, siunab ta ise ja marsib hoolega edasi.
Meie koolis on kaks paralleelklassi ja klassid on omakorda jagatud kahte gruppi nii, et igas grupis on koos lapsed, kelle kodu- ja koolitee kattuvad. Ehk et siis suures plaanis on lapsi kooli kulgemas neljast sektorist. Kõik ikka selleks, et laste kooli- ja kodutee võimalikult ühtiks. Eks sellepärast need rulad ja rattad ka keelatud on, et kiirus oleks ühtlasem. Ametlik põhjus? See on vajalik laste sotsiaalsuse arendamiseks ja liikumasaamiseks. Ja kuna siin on algkooli osas igasuguste ekraanide kooli kaasavõtmine keelatud, siis lapsed isegi ei oska sellest puudust tunda ja nad tõepoolest ei longi pead norus käed türannosaurusrexi asendis nina all, vaid räägivad kooliteel omavahel. Vahel muidugi jagelevad ja kaklevad ka. Ja vahel vahivad lehmi ja hobuseid ja limukate horde, mis nende koolitee ääres oma elu elavad. Täna olid just pisikeste vasikatega lehmatädid koolile kõige lähema karjamaa peale saadetud ja Tan oli selle üle väga rõõmus – ikka veel linnalaps 😛
Ja sügisel saavad nad kooliteel osa ka langevatest lehtedest, õuntest ja mitu raksu ka öösel mahasadanud missiganes okaspuu käbilaadsete jurakate uputusest, mis meenutab suurte karvaste usside putru ja mida kõik alguses hirmsasti kardavad, aga samas jubevahva on ka. Teineteist saab nendega magusalt kiusata ka muidugi. Viisin kord minaga neid koju kraanikaussi kotitäie. Igaks juhuks, et igav poleks. Ja kord saime me kõik sel teel ka tänaval lainetavat kiirevoolulist tehisjõge nautida, kui üks eksinud poolakas Saksa numbrimärgiga kaubikuga hüdrandi sodiks sõitis ja kelle tunnistusi ma šveitslasest politseinikule oma olematust vene keelest inglise keelde tõlkisin. See oli muidugi omaette lõbus lugu juba. Ühtlasi paneb selline kooskäimine lapsi ka viisakamalt käituma, sest teised ju kohe lähevad ja räägivad õpetajale või vanematele, kui keegi millegagi hakkama saab ja info levib. Enamasti ei pelga lapsed sekkuda teineteise jagelemistesse ja neid korrale kutsuda. Süsteem näib vägagi toimivat.
Andrease väitel toimis see koosjalakooliskäimise idee sedasi juba tema kooliajal, 30 aastat tagasi. Eks see sügavamalt planeerimat kujul on ka meil Eestis alati sarnaselt toiminud, et lapsed ikka kooliteel mõne kaaslase endale ligi haagivad, et koos seltsim oleks. Lihtsalt mina olin see laps, kes käis alati kodust hirmkaugel koolis ja enamasti tormas pärast tunde otse laulma, klaveritundi või trenni. Võibolla ma sellepärast saangi endaga nii hästi läbi, et ma uhkes eraklikkuses pool noorust bussi nr 36 ootasin, et siis veel ühe veerandi elust Kaja peatuses trolli oodata. Lõputult ja enamasti jummala üksinda. Kuigi ma teadsin, et mamma kodus nina vastu aknaklaasi mind koju ootab ja hoolega kella ja bussigraafikut jälgib, siis vahel ma ikka näpistasin õige pisut endale aega juurde ja käisin natuke omapead seiklemas ka. Tegin lihtsalt kojujõudmiseks suuremaid ringe, et sissetallatud rada veidi värskendada või nii. Või äkki oli mul pikast päevast hirmus nälg? Sest vahel ikka juhtus, et sõitsin kaks peatust edasi, võtsin 20 kopikaga Leiburi sooja-saia-putkast aurava Viru leiva ja sõin selle enne kojujõudmist seest õõnsaks. Ja kunagi uue Eesti aja alguses tekkisid Kaja peatuse põllumajanduspoodi, sinna, kus ühes nurgas hiljem on olnud Peetri Pizza, müügile need peeniksepulgalised kartulikõpsud. Need olid jubehead ja neid ma vohmisin seal peatuses vahel ikka ajaviiteks ja salaja bussis natuke edasi ka. Ma ei osanud ühisest kooliteest kuidagi puudust tunda, sest mul puudus isegi selline kogemus. Ja võibolla poleks mul siis olnud aega vaadata bussiaknal jäälilli, sulatada jääd ja täpitada uduklaasile sõrmejälgi – need on mu ühed armsaimad bussisõidu mälestused üldse. Hiljem, teises kohas koolis käies, meeldis mulle kõige enam just üksi iga kord erinevat rada valides jala koolis käia. See oli hea puhver kooli ja kodu vahel. Hea hetk endale, sest mõtelda oli lihtsalt mõnus. Ma siin ikka vaatan seda kihavat sipelgate rada, mis kaks korda päevas kooli ja kaks korda päevas koju vonkleb ja mõtlen, et kui teistmoodi minu kooliskäimised olid. Ja ega Tangi ju käis Eestis pika tee kooli ja koju üsna omaette. Nüüd aga näib ta seda seltsielu siin täitsa nautivat. Sedasi liigub karavan kooli suunas. Esimese ja teise klassi lastel on meie külas kohustus kanda spetsiaalset helkur-kaelust. Lasteaialaste oma on oranzh. Vancu praeguses koolis on neil kapuutsiga helkurvestid.
Siin sedasi kambas liikudes ja samas koolis käies saab ka lapsevanem teatava boonusena kiiresti tundma oma piirkonna lapsi. Kõik muudkui tervitavad sind tänaval hirmviisakalt. Kuigi nende laste nimede kokkuveerimine mul sageli keele endiselt sõlme ajab. Tani tavakooli täiesti tavalses klassis on 21 last 9 erinevast rahvusest – eestlane, venelane, rootslane, filipiinlane, albaanlased, sakslane, prantslane, keegi veel ja mõni pärisšveitslane sekka ka. Ja me elame siinses mõistes ikka kolkakülas, sellises, kus Eestis annaksid tundmatu lendava objekti mõõdu välja kõik, kes päriseestlased pole ja neid oleks hea vaadelda poe ees pingil istudes. Tänavapilt on siin kirev, aga sõbralik. Samas pole meie külas isegi pagulaskeskust. Kõrvalkülas on. Seal on pilt muidugi veel värvilisem.
Ahjaa! Ja koolis kannavad kõik lapsed vahetusjaltsitena susse! Täiesti tavalisi pehmeid mõnusaid toasussikesi. Kroksid ja sellelaadsed on keelatud, ega sandaalidki teab mis oodatud pole, aga vähemalt pole need keelatud. Mu silmad olid alguses imestusest pahupidi, sest ok, minu lapsepõlves ma tegime ka nahktallaga võimlemisussides liulaskmisi värskelt läikima löödud reliinil või mis materjal see neil seal maas iganes oli. Ja see “libesti” oli parafiin? Ja kuri õpetaja Koll, just seda nime kandis mu elu esimene klassijuhataja, oli kuri koll ja pani meid jälle paarikaupa ringiratast koridoris sõtkuma. Ja mul polnud kunagi neid susse, sest ema arvas, et sandaalid on jalale paremad ja ma siis pidin neid susse vahel laenama, millega ikka parema liu saaks. No igal juhul on lastel siin koolis jalas toasussid ja vahetundides vahetavad nad need välisjalatsite vastu ja saadetakse õue. Iga viimase kui ilmaga on lapsed vahetundide ajal õues. Ja ma mäletan, Tan ka, kuidas me Eestis nii väga alati kevadet ootasime, et ometi klassist otse õue joosta. Sisejalatsitega muidugi 🙂
