Lilli

Aeg käis vahepeal teistmoodi. Aga siin ma taas olen. Natuke uutmoodi.

Pinna all oli teatavat pakitsust tunda juba mõnda aega ja vahel viskas pliiats päris tõsiselt vigureid sisse. Umbes poolteist aastat tagasi joonistasin ma esimese Lilli. Just nii ma nimetasin oma krunnpatsidega veidi sihvakama joonega tüdruku, kes polnud enam nii ühtlaselt-ümaralt matsakas ja kes ilmselgelt kippus suuremaks kasvama. Käed ja jalad kippusid vanast proportsioonist veidi välja venima. Vahel olid need imepeened triipsukajalad ja vahel olid need suuuured masajalad. Lilli oli selline kohmakalt ja mõnusalt teismeline tegelane. Esimestel hetkedel oli ta blond nagu ma ise sel ajal, aga elu sõitis sisse ja nii jäi ta vaikselt ja kannatlikult mu unistuste ja ideede raamatusse oma aega ootama ja küpsema.

Aeg lendas ja mina joonistasin suure hooga edasi nii nagu ikka, aga praegu vanu fotoalbumeid lapates jäi mulle näppu Mardilaada paiku joonistatud Lilliga särk. Seega päris vagusi ta seal mu raamatus ikka vist ei istunud ka..

Palun, saage tuttavaks, tema on juba üsna Lilli moodi Lilli:

Ja siis järgnes mitu kuud täielikku vaikust ja vigastatud pöialt ja enese leidmist. Ma kirjutasin. Ööd ja päevad. Aga pliiatsit ei võtnud ma joonistamiseks kaks kuud isegi mitte kätte. Või isegi kauem. Ei suutnud. Ei saanud. Ei tahtnud ka. Fotokooli viimases loengus avastasin õudsega, et kirjutan kõik usinalt üles, aga kus on siis kõik paberiservajoonistused? Kõigi eelnevate loengute omad? Isegi telefonikõnede saateks ei olnud ma kriipsugi tõmmanud enam. Midagi oli ikka väga… Ma ei tundnud enam iseennast ära. Samas peeglis oli nagu üsna sama tüüp, kes varem. Ainult natuke teistmoodi. Uutmoodi.

Märtsi alguses rebisin end kõigest lahti ja nuusutasin põgusalt Pariisi kevadet. Minu Pariis. Minu mitmete põgenemiste ja eneseleidmiste sihtkoht! See oli toiminud palju aastaid tagasi tervendavalt, see pidi seda tegema ka sel korral. Minema pidin üksinda. Kohtuma pidin toredate inimestega teisest dimensioonist.

Ja seal ta oli, minu Lillilen! Päris minu oma Lilli.

Ma joonistan taas. Vanamoodi. Ja uutmoodi. Hetkel peamiselt uutmoodi ja natuke ka juba järgmistmoodi. Ja ma olen endaga rahul.

Olgu selle Lilli keha ja vormiga kuidas on, tema sees, tema langetatud pilgus on minu joaks tundlikult palju emotsioone ja see on see, mis minu jaoks Lillist väga erilise tegelase teeb. Ta ei ole enam päris tirts, pole ka ebamääraselt identiteedikriisis pubekas, aga pole veel ka päris küps naine. Selline tundlik olend reaalsuse ja muinasloo, aga ennekõike tunnete piirimailt. Ja võib-olla ta ongi lihtsalt meie sisemine mina. Just nii nagu ta tunneb, oskab, tahab, saab, võib ja on 🙂

Miks on Lilli silmad kinni? Sellele küsimusele olen ma pidanud vastama juba mitmel korral. Ja arvan nüüd, et kellele tundub, et need silmad on alati ja ainult kinni, selle jaoks nad ongi kinni. Olgugi ta siis suletud silmadega tüdruk.

Minu jaoks ei ole Lilli silmad kaugeltki mitte alati ja lihtsalt kinni. Vaid tema maailm algab sealt, kus silmad sulguvad. Sissepoole. Ja pealtnäha on vahel ta pilk häbelikult maas, vahel flirtivalt looritatud, vahel loeb ta raamatut, vahel on lihtsalt mõtlik hetk iseendaga, et näha enese sisse. Mõnel korral paistab päike talle silma, vahel puhub tuul tugevalt näkku… Vahel on lihtsalt unelevad-unistavad hetked. Vahel on silmad suletud, et pisaraid tagasi pilgutada, vahel valust kinni, et jaksata. Vahel selleks kinni, et midagi enesele sisendada, uskuda, loota, paluda, armastada. Mõnel pildil on juhtunud, et tegemist on ka sulaselge tukastuse või isegi magusa unega. No ja vahel ikka juhtub, et kaadrisse on püütud ka päris kogemata kinniste silmadega Lilli. Meil kõigil on ju fotoklõpsatusi, kus me kogemata kinnisilmi oleme peale juhtunud? Minul ju ka vahel juhtub 🙂

Imeliselt ilusaid hetki iseendaga!
Unistustel ju on ometi tiivad? 🙂

Pilte Lillist leiab lisaks veel ka FB Lilli by Eva lehelt 🙂

Jälgi mind Facebookis:

21 thoughts on “Lilli”

  1. Mõnusalt voogavad on need pildid… Ja et silmad kinni… Ma isegi ei märganud seda, sest see näis nii loomulik. Unistav ja mõnulev 🙂

    Reply
  2. Oo, see Lilli tundub üks mõnus rahuline tegelane olevat – isegi reisikohvri otsas oskab võtta uneleva hetke iseendale. 🙂

    Reply
  3. Sinust on tore kuulda! Mõtlen Su peale üsna tihti.
    Su Lilli on kaunis. Kõiges.
    Tundub, et see kaunis Lilli on iseenda ja oma eluga rahus. Ja sellest on hea meel 🙂

    Reply
  4. Kuule, oled sa kunagi näinud kinniste simadega lendavat hane ?
    Aga pildid on ikkagi kõik kadestamisväärselt ilusad !
    🙂

    Reply
  5. :)….Imelised pildid…Ja mis puutub silmadesse,siis ära mitte kunagi tee midagi teistmoodi kellegi teise pärast.Enamusele inimestest ,kes oskavad sydamega vaadata ei ole need silmad mitte kuidagi kinni.Isegi see hani-Ta on ilmselgelt õnnelik ,et saab Lillit vedada ja ytlex,et tal on väga mõnus PILK;)..Mõnulev ja väga rahulolev….Omamoodi teevadki need silmad nendest piltidest just SElle…Kui Lilli otsa vaataks või kusagile mujale ,siis ei olex need pildid nii tundekyllased!..Olen sinu piltide tohutu Fänn ja sinu uus stiil on Oivaline!!!!!!!!..Jätka kindlasti samas vaimus,tundega ja tunetusega…Ilusat Lill(e)ilist olemist;)

    Mumm

    Reply
  6. On nii hea näha, et Sa oled olemas.
    See annab lootust, et kõik on kui ka mitte hästi, siis vähemalt ka halvasti mitte…Võhivõõrana eitihka ka pärida. Ehkki see nentimus on enamvähem ju kah pärimine.
    Ja Lillilen… (ma ei tulnud selle pealegi, et silmad võiks kinni olla:D) …temast õhkub rahu. Selle sõna kõige ilusamas mõttes. Mõtlesin hetkeks, kuhu, millise stiilini, milliste mõteteni, oma mõtete erinevate väljunditeni oled sa jõudnud, kui ma ükskord vanaks saama hakkan:) . Sa ju hoiad meid kursis, eks?:)

    Reply
  7. nii tore Sinust jälle lugeda, tundsin juba puudust:). näha on, et pontsakast plikast on sirgunud teismeline neiu (äkki on ka noormees kuskil pliiatsis peidus?) ja eks see elu nii ju lähebki, järgmisessse arenguetappi?

    Reply
  8. Lugesin ja kerisin järjest allapoole seda postitust ja kui ma esimest Lillilen-i pilti nägin (see diivanil tassiga), siis mul jooksid külmajudinad üle selja üles-alla mitu-mitu korda. Ja nii ongi!

    Reply
  9. Nagu ma sulle juba mainisin, on Lilli üks ütlemata kaunis neidis. Veidi haldjalik, mõtlen ma praegu. Aga kindlasti romantiline. Ja õrn.Ja tal on romatiline tuba, kus ta elab. Ja talle meeldib just niimoodi kiikuda, suure pärna tugevate okste külge kinnitatud kiigel (nii ma kujutan ette…).
    Tore, et jälle siin märkmeid ja märkeid teed!

    Reply
  10. Jummel, kui tore et Sa tagasi! Pisihaldja blogiread on parim osa päevast!!Jagasin oma igatsust nende ridade järgi ka mehega, nii et ootasime juba kogu perega!! Ja jaksu neiu Lillile maailma raskustega võitlemiseks!

    Reply

Leave a comment