Pisihaldja blogi viimane postitus

See vist on üsna inimlik, et kõige kiiremal ajal jõuab rohkem kui kunagi varem? Selles mõttes, et terve see aasta või tegelikult alates 2011. aasta augustist on olnud tööl ja koolis ja kodus ja elus niisama ulmeline tamp peal ilma ühegi hingetõmbepausita ja nii lükkad muudkui magusamaid palasid tulevikku, et neid siis nautida ja mõnuga teha ja teile sellest kõigest kirjutada ka. Kunagi hiljem. Või ei kunagi. Sest muudkui lükkad ja lükkad ja järjest taipad, et ah, kellele seda tegelikult ikka vaja üldse on. Ja siis tekib ka mingi kummaline kiivus, et ah, ma teen parem suuremalt ja rohkem ja alles siis näitan ja nii ma olen endale kaustadesse kogunud oma tegemisi, aga nende eksponeerimiseni võib veel minna terve igavik. Sest need tegemised on olnud väga mõõdetud ja kaalutud ja teostatud vaid väljakannatamatu sisemise sunni mitte tellimuste tungil. Küll kunagi tulevad ka vabamad ajad, kui jõuab taas palju rohkem. Vähemalt lohutan ma end sellega. Või petan. Aga usun ikkagi.

Aga korraga nüüd, just hetk tagasi, hetkel kus tegelikult on vist kõige kiirem ja pingelisem periood mu elus, kus ühe nädala jooksul on liiga mitu ülimat pingutust nõudvat ettevõtmist ja eneseületamist, on mul rihm maas ja parim aeg teha arglik sammuke siin, kuhu ma ikka ja jälle tagasi olen igatsenud. Farmakoloogia ootab nüüd pidulikult mõned minutid täies oma ilus, hiilguses ja õuduses ja mina tuletan meelde ununenud blogipidamise nipid ja nõksud. Et loodetavasti varsti olla tagasi reel ja näidata palju-palju enamat.

Minu tänaseks palaks on üks läinudsuvine tegemine. Mis ootas oma vormistust siiani. Nüüd on ta valmis. Nädala pärast jõuab ta värskes kuues koos mu pisipojaga ka sihtkohta:

Uute kohtumisteni! 🙂