Puhta hullud pulmad

Täna, täpselt kümme aastat tagasi, käisin ma pulmas. Iseenda omas. See oli nüüdseks juba mitu elu tagasi, aga ma mäletan seda päeva kui eilset.

Kuigi meie lähem tutvus oli olnud põgus, siis meil oli koos tore olla ja otsus leivad ametlikult ühte kappi panna tuli ruttu ja kuidagi iseenesest. See oli aeg minu elus, kus ma olin alles väga katki ja mul oli suht kõigest ükskõik ja ma otsisin lihtsalt teistmoodi elu ja olemist, et oma august välja saada. Tema otsis sel ajal samamoodi iseennast ja turvatunnet ja kindlust ja lähedust. See oli suur ja tugev sõprus. Armastus ehk mitte nii väga, aga meil oli tore ja lõbus koos olla ja ma jagasime paljuski maailmavaadet ja huvisid. Kuupäev paigas, alustasime tulevase abikaasaga juba nädalaid varem eeltööd kodus, sest see pulmapidu pidi olema üks hullupööraselt vahva isetegemine. Raha, nagu noortel ikka, meil polnud, aga tahet ja oskusi asju ise teha, jagus mitme eest.

Nädal varem suundusime Viljandisse, peopaika, tegutsema. Mitu ööd ja päeva järjest olime me enne pulmapäeva magamata, sest teha oli nii palju. Ma ei ole teab mis peenutseja ja seega ei langenud ma ahastuses minestusse, kui kulude kokkuhoiu mõttes sai meie pulma peokohaks vana laguneva koolimaja spordisaal. Kaasasündinud käteosavus, millega ka mu tulevast õnnistatud oli, aitas meil kaheksi koos võimla tõepoolest ka peosaaliks muuta. Me saime hakkama – sajad rippuvad roosad ja valged südamed tõid kõrge kõleda lae hubaselt madalamale ja korvapalli rõngaste tumedad ruudud teipisime kinni ja akende eest eemaldasiem nii palju loomaia-võresid kui võimalik. Suurtes kogustes õhupalle ja koledast kohast sai minu jaoks peaaegu talutav koht. Me olime nii väsinud ja aeg pressis peale. Muidu oleks tulemus kindlasti veel parem olnud.

Parasjagu oli Viljandis suured iga-aastased pidustused. Päev enne pulma oli kõigil juba pidu omamoodi. Meil oli koolimajas käsitööring. Minu tädi vaaritas köögis. Päev varem peole saabunud Saaremaa-sugulased ja mu õde tulid jõuga appi ja nii sai igale sajale ja kahekümnele terariistapaarile ja vahuveiniklaasile lipsuke ümber seatud. 120le, sest just nii palju oli meeltesegaduses ja suguvõsade surve all kutsud külalisi. Ilma nende abita poleks meie seda kahekesi enam jõudnud. Sõbrad tõid kased. Õhtu eel käisime raba serval palderjani korjamas, sest see taimeke sobis üleküpsenud suvel looduses saadaolevatest õitest ainsana roosidele kimbutäiteks. Suurte vaaside jaoks korjasin ahtalehist põdrakanepit ja koolimajas tagasi olles asusin ma kohe kimpe seadma. Suured jäid peosaali, pisikesed rooside ja palderjaniga (targad ütlesid, et see oli palderjan ja ma pole jaksanud seda kunagi kahtluse alla seada :D). Nüüd ühe roosiõie ja palderjanipuhmaga kimbukesed said kirikus iga istmerivi siseküljele. Ma ei hakka teile siinkohal parem rääkima millised põllutöölise sõrmed ja küünealused mul selle ettevõtmise järel olid ja ka järgnevaks päevaks jäid, sest puhtaks need enam ei tulnud 😉

Kell oli 12 öösel sain kimbud valmis. Kell 2 öösel olid ametisildid valmis ja seepeale istusin ma nõudega kaetud pikkade laudade ees põrandal ja õmblesin oma peaagu elusuuruses kurge. Traadist noka ja traatjalgadega ja kõige ägedamate postikanatiibadega kurg sai sellest. Silmad ei jõudnudki kurele pähe, aga ma lubasin, et kui kurg toob mulle lapse, saab ta vastu silmad. Selles abielus seda ei juhtunud, aga Tannu sündides ta need endale ka sai. Lihtsalt palju aastaid hiljem.

Kell oli 4:30 pulmapäeva hommikul, kui avastasime enda õuduseks, et õhtul kiiruga juhuslikult kokku trehvanud peokülaliste poolt valmistatud tordi pealiskiht näeb välja KO-HU-TAV ja lisaks koletule kujundusele on ka merekivikese-kommid seal peal on valgunud laiali arusaamatuks kolelögaks (kes ometi selle õuduse peale tuli?!), osad martsipanroosid määrdunud ja sulanud laiali ja üldse… kõik ajas nutma… Ma olin väsinud, ärritunud ja maruvihane. Ma ei jaksanud enam võidelda ja kõike ise teha. Olin oma jõuvarud ära kulutanud pissilaiguste voodilinade peale, mida peolauale panna taheti, noh, et küll katab salatikausiga kollase laiku ära, eksole ja katkiseid nõusid ma lauale ei lubanud ja kõveraid koolisöökla kahvleid ka mitte. Hirmus nõid olin. Aga isegi kui ma pooli neist külalistest iial varem polnud näinud ja arvatavasti ei näe ka pärast pidu enam iial, siis hoolimata sellest oli see ka minu pidupäev ja no ei, jama ma toota ei lubanud. No ja siis veel see jube tort! Jõudsin juba kuulutada, et ma ei lähegi enda pulma. Jõudsin juba öelda, et kui hommikul kuskilt uut viisakat torti ei leita, siis pulma lihtsalt ei tule… Aga mu tulevasel oli ühena vähestest mu elus võime mind rahulikuks tagasi võluda ja tegutsema saada, muundada mu kõike maha põletav vihaenergia kasulikuks. Ja nii me siis järgnevad tund aega seal hämaras keldriköögis endile tähtsa päeva torti ehitasime. Kõik käepärased söödavad vahendid läksid käiku. Ma pean igasuguse suurustamiseta tunnistama, et see oli kõige vägevam pulmatort ja tort üldse, mida ma näinud olen. Pilti mul tordist pole, videokaadreid ei oska ma kahjuks fotoks lõikuda veel, aga ehk on mõnel peolisel veel olemas pilt, millest mina midagi ei tea?

Seda, et see kook maitseb hea, seda teadsin ma ju niigi, aga ma leidsin, et tort peab olema peo ja vahva tordikujukese vääriline. Kuna mulle plastmassist ja martsipanist-suhkrumassist kolekujud kohe üldse ei istu ja kui kaasajal ehk isegi on midagi talutavat olemas, siis kümme aastat tagasi ei olnud kindlasti. Seega olin ma hirmõnnelik, kui avastasin, et mu Rahumäe kalmistu lillepoest kunagi ammu ostetud vahva kujuke, mille hallipäises kuklakrunniga matsakas mammis ma tundsin ära iseend, on justtäpselt sobilik pulmatordikaunistus.

Lähtuvalt kujukesest sai siis tordi teemaks “Elumerelt Abieluranda”. Kujumammi ja kujupapi astusid uljalt põlvini vees sumbates Elumerest kalda suunas. Mereks oli suure lameda koogi üks määrdumata nurk helesinist tordikreemi. Määrdunud ja poolsulanud martsipanroosid voolisin ma meritähtedeks. Valged vahused lained värvilistel kokkukuhjatud merekivikese-kommidel olid hakitud mandlist ja kiviklibune rannavall oli pruuni-valgekirjust pähklipurust. Kõike oli julgelt ja vabalt kindla käega. Kujukesed ei näinud üle valli. See oli elutee raskem osa. Nad olid ju alles teel Abieluranda. Aga rannast mäeharjale jõudnuna oleksid nad näinud aga magusalt lõhnavaid roosasid vesiroosivälju ja elanud nagu muinasjutus oma Paradiisirannas igavesti õnnelikult. See oli ilus ja looga tort ja me olime rahul. Väga rahul. Surmväsinud, aga rahul. Õues oli valge ja meie pulmapäev oli käes.

Mina veel sättsin ühtteist ja lükkasin siis peosaalis oma kola kokku, tulevane abikaasa lasi hetkeks silma looja. Suts peale seitset hommikul sõitsime Viljandist Tartusse abielu registreerima. Kahekesi. Seaduslik abikaasa sõitis seejärel Viljandisse tagasi ja mina lasin oma taltsutamatud juuksed osaval juuksuril soengusse seada. Soeng ja tagasihoidlik meik kukkusid hästi ja ütlemata vastupidavalt välja, sest tuult ja pisaraid said nad sel päeval näha veel oioioioiiiii kui palju.

Mugavas juuksuritoolis vajus mul silm kinni, aga kohvi mittejoova inimesena ehmatasid nad mu kaastundlikult kange musta kohviga taas näiliselt virgeks. Kohe kui iluprotsedruuid läbitud, astusin ma sealtsamast kõrvalt läbi lillepoest ja sain kätte oma nädalaid varem tellitud kimbu. Nutt tuli jälle peale. Ahastusest. Ma soovisin pisikest hästi lihtsat ümarat helekreemikate roosidega kimpu. Rangelt ainut roosidega ja ei mitte ühegi lisandiga… ja ma sain?! Roosade nelkide ja kuivatatud helepruunide lehtedega ääristud kimbu, mille südames olid päevinäinud longuvajunud 3cm pehme varrejupiga roosad roosid elamas oma mitmendat elu… Sekka kipslille ka Kipslille, mida ma ei talu silmaotsast! Ma ei jaksanud kakelda, sest kassamemmeke ju ei teadnud, millise näidise järgi ma oma valiku tegin – see seisi aknalaal mu selja taga ikka omal kohal ju. Ja ma ju täitsin selle sama kimbu numbriga ankeedi nende kontoritoas. Kontoritoatädi ise kohal polnud ja mul ei olnud seal ei aega ega jaksu nendega madistada. Maksin selle jubeduse eest 500 krooni nagu kokku oli ammu lepitud ja kihutasin edasi. Viimane kord tellin ma midagi sellest Rüütli tänava uberikust ja viimane kord tellin ma midagi peoks või pulmadeks, edaspidi on mul “lihtsalt kimpu vaja”, sest sellise käki eest oleks ka 50 liiga palju.

Poeuksel kukkusid esimesed nelgid kimbust välja, toppisin need kiiruga tumerohelisse oasisevahu sisse tagasi ja astusin nutt kurgus edasi. Teel kaubamaja suunas ostsin mutikeste käest sületäie pisikesi armsaid roose. Auto ootas mind suure Hansakvartali augu kõrval parkimisplatsi puudevilus juba ja teel tagasi Viljandisse tegin ma valmis kimbud pruutneitsitele ja endale asenduskimbu, mida peol üle õla heita. Ma miskipärast arvasin, et tahan enda kimpu hoida endale mälestsuseks, see oli nii ammu valmis mõeldud mõte, et ma ei osanud sellest sel hetkel lahti veel lasta ja hoo pealt ei suutnud enam uimase peaga kiirelt asju ümber mängida ka. Ma olin liiga väsinud. Jäin esialgse programmi juurde. Kimpe sai viis – üks suur, kaks pisemat ja kaks tillukest. Kui palju kordi ma hiljem kahetsesin, et ma, tubakas, ei visanudki seda nõmedat poekimpu põõsasse ja läinud endatehtud kimbuga, sest see oli palju kordi ilusam 😀

Aga Viljandis onu juurde maandudes ootasid sugulased juba ees. Sädistav ja sahmiv kamp kajakaid kisas ja tormas ja see jooksutas mu niigi väsinud aju lihtsalt kokku. Miljon küsimust! Kas sukapael on valmis? Kus on pruutneitsid. Kus on kelle sukk või kübar või huulepulk… Sukapael oli valesti tehtud. Tegin käigu pealt ümber. Tädi Sirje pidas kurja loengu ühele pruutneitsile, et pidulikus kleidid pulma tulles on ebaviisakas olla ilma sukata ja see oli siis trossis ja tige maatüdruk, kes oleks jala pealt juba minema astunud. Tund enne laulatust selgus, et pisikesed pruutneitsid on alles pealinnas… Pauk. Astusin minema. Kui pruutneitsid puuduvad, siis mina ei lähe oma laulatusele. Marssisin tee äärde hääletama. Kui tuleb auto ühelt poolt, sõidan Tallinna suunas, kui teiselt poolt, siis sõidan ikkagi Hallistesse. Aga vanaisa, ainus täiest peoks valmis ja muhedalt rahulik tüüp, tegi paar kiiremat sammu ja sai mul sabast keset muruväljakut kinni. Kajakaparv lendas kisades sa sabas. Kambaga veensid nad mind jääma, sest oma pulmast ju ei saa minema astuda. Mul oli jumala ükskõik kogu sellest palaganist selleks hetkeks.

Ma jõudsin majja tagasi pool tundi enne laulatust ja siis tuli rahval pähe, et äkki oleks tore, kui pruut ka midagi kohasemat selga paneks. Üllatus-üllatus hehehee! Pruutkleit olemas, aga kombineed netu. Kleit aga on selline, mis paistab läbi nagu kardin. Kõigil oli nii palju sahmimist olnud, et kleit küll võeti peomajast kaasa, aga selle kõrval olnud sukad ja muu kraam jäid maha. Kama neist sukkadest, aga kleit paistis ilma alusriideta no ikka totaalselt läbi. Mina keeldusin nii oma pulma minemast. Kajakad kisasid ja ma olin lihstalt vait. Pisarad kiskusid jälle silmad märjaks.

Onu heljus muus melus nagu vana rahu ise, talle tavaliselt muttide säutsumine eriti korda ei lähe, ja mul õnnestus temaga kaubale saada, et läheme siis koos ja toome mu aluskleidi koolimajast kähku ära. Esimesed pidulised suundusid juba kiriku poole ja nii jäi ka majas rahulikumaks. Ilm oli soe, aga taevas tõotas kogu päeva hullemat maru ja tormi. Hooti kallas vihma. Värvid taevas olid nagu tormipilved minu sees.

Koolimaja ees astusin kiire hüppega kaldus kõnniteele ja sain vägevates vihmaojades teele kandunud mudasel kivirajal vaid paar sammu teha, kui täie lauluga külili lendasin. Põlv ja pool säärt olid ribadeks. Kooberadsin ulgudes majja. Tädi Ellen oli teel köögist kirikusse ja tegi mulle möödaminnes kalli. Sain tema abiga oma puuduvad kehakatted kätte ja rallisime tagasi onu juurde koju. Jalg puhtaks, sidemesse, riided selga. Seljatagune lukk vajas kinnitõmbamise järel veel paari siidroosi. Kleidi joonistasin ma endale ise, aga kuna mingi mõistmatu traditsiooni kohaselt ei tohtivat pruut ise endale õmmelda, siis pidin ma õmblemise au spetsialistide hooleks jätma. Ja nii sai minu unelmate ampiirlõikelisest kelidist paraku õmbleja käe all mingi muu lõikega imelik kleit, mis polnud ei ampiirlõikega ega ma normaalse keskkohaga. Hea, et mu laitmatu figuur selle sel hetkel eemalt vaatajate silma riivamata välja kandis. Ma ise olin õnnetu selle kleidi üle. Siidroosid ja -lehed pidin ma ise meisterdama ja kuigi nad said ilusad, siis hiljem tundsin ma alati, et nad oleksid võinud olla palju-palju pisemad. Aga ma olin ilus pruut oma haldjalikult lehvivate ülipikkade varrukate ja sabaga. Ja siidõikestega juustes

Paanika, kus on niit ja nõel! Kes õmbleb mu seljale roosid paari pistega! Seda ei saanud ma ise selja taga kohe kuidagi teha… Ja siis me sõitsime!

Hetkel, mil Hallistes oleks pidanud algama laulatus, olin mina alles keset Viljandi linna. Aga ma jõudsin ja ilus soe päikesepaiste kiriku ees tunnistas veel mitmeid hilinejaid. Peigmehel oli vaja vahetada veel kaelasidet ja mulle loor pähe panna ja korrata üle olulisi asju. Ma ei tea, mis oli kell siis, kui me saatusele otsustavalt vastu astusime, aga fakt oli see, et pruutneitsid polnud veel Tallinnast saabunud. Aga enne kui kõik oma lilleluuad vahekäigus üles tõstsid (see lillede ülestõstmine vahekäigus on tõeliselt jube komme! Kes selle ometi välja mõtles? Miks ei või inimesed lihtsalt niisama seista tervituseks?) ja valges kaptenivormis isa minuga altari ette marssis, jooksis meie ees mu orelit mängiva sõbranna pisike koorekohvi värvi roosas kleidis kräsupea. Spontaanselt. Ja hiljem pilte vaadates ei kahtle keegi, et tema oligi mu pisike saatja 🙂

Laulatus oli pikk ja õpetaja nautis oma etteastet. Kohe ikka mõnuga. Kõik nihelesid ja keegi ei mäletanud pärast midagi. Aga see papi oli selle poolest kuulus nagunii, et ta iseenda häälekõla nautis. Mõlemad pruutneitsid seisid mornide tigedate nägudega altari kõrval – üks tige, et talle sukkpüksid jalga suruti ja teine tige, sets ei osanud sukapaela õmmelda või krt teab mille või kelle peale, aga piltidelt ja videolt oli hea hiljem vaadata, kui palju toredam oleks olnud, kui neid seal olnud poleks 😀 Muuhulgas ajas õpetaja meie sõrmused segi ja meil oli tükk tegu, et oma ohjeldamatut itsitamist ja kõkutamist varjata. No magamatuse aste oli selleks hetkeks juba üle igasuguse piiri kasvanud ning mõistetav pulmadest tingitud loomulik elevus sellele lisaks, ajasid meid iga asja peale, kas pööraselt naerma või tõi pisarad silma. Mäletan, kuidas me otsisime hetke, mil sõrmused ümber vahetada. Hea, et õpetaja vähemalt jõudu ei rakendanud ja minu sõrmust abikaasale sõrme ei raiunud 😀

Õnnitlejate rivi oli pikk ja selline oli selle kõige olulisem algus – minu isa ja minu papa. Kohe on selle kaadri järel on see hetk, kus mu isa mu vastsele abikaasale käppa annab ja siis talle kõrva sositab: “S*ta valiku tegid!” ja õlale patsudeda ja muheledes edasi astub. Vaene mees elas selle arvamusega mitu aastat ja arvas tõsimeeli, et mu isa minust nii s*tasti mõtleb ja talle päriselt kaasa tundis ja kui see meil nüüd palju aastaid hiljem, siis kui isa enam ei ole, kodus kord emaga jutuks tuli, siis pidime mõlemad naerust vaat et püksi laskma, sest see oli nii minu isa huumori moodi. Ta ei ütelnud pea kunagi midagi head. Aga kui ta ütles midagi veidralt või isegi halvasti, siis tema silmist ja olekust lugesid sa alati välja selle, mida ta tegelikult asjast arvas. Sest tõeliselt halbade asjade puhul oli ta vait või siis tõsimeeli tige. Aga niisama totakas aasimine oligi tema jaoks armastuse väljandamine. Näiteks olid mu kõige sirgemad jalad tema kommentaarides alati nii kõverad, et nendega õieti käiagi ei saavat 😀

Aga tagasi pulma juurde! Alles siis kui suured lilleneiud, parim sõbranna ja minu oma õde, lillesülemitest maadligi olid juba surutud ja kõik see 120 + x inimest pildile püütud, vaat siis saabusid ka mu pisikesed pärispruutneitsid. Kuna ma ise olen lapsena nii paljudes pulmades lilleneiu olnud ja teadsin kui tähtis ja auväärne amet see on, siis oli mul tegelikult rohkem kahju armsatest tirtsudest kui endast, aga vähemalt korraldati korduspildistamine ja üks pilt on meist kolmest koos ka olemas. Suurte pruutneitsitega polegi 🙂

Veel enne kui jõudsime autod kõik ärasõiduteele rivistada olid kohalikud pika käega teel ootamas. Mulle pisteti neete täis kartul nüri lauanoaga pihku.

Aga ma sain selle kooritud ja edasi läks kõik juba nii nagu korralikus eesti pulmas ikka. Peiu nimeuputamine, sest mina jäin enda nimele truuks ja kõik see muu trall pakkude ja pudelite, kurekülastusega. Politseieskordiga auringid folgilistest punnis Viljandi linnas olid muidugi eriti uhked. Marulõbus oli! Muusika mängis ja lipp lehvis. Ikka minu enda tehtud lipp, sipsikutega, sest just need tegelased olid mulle sel ajal kõige armsamad joonistamisenumbrid ja samastumiskujud palju aastaid (minu sipsikud ei ole raamatutegelased ega isegi mitte selle tegelase sugulased. Minu sipsikud said oma nime eestikeelsest sõnast sipsik ja selle tähendusest) 🙂

Ma mäletan end korra tõstmas vahuveiniklaasi ja sealt suutäit võtmas. Ma mäletan lusikatäit kartulisalatit ja hapukurgiviilu. Pulmavalssi. Teisi tantse. Kõnesid. Ametijagamist. Kingivaatamist. Tänusõnasid. Mänge. Tantsimist. Tordilõikamist ja selle söömist. Tantsimist. Lipuvargust. Lipu asendamist lipuvalvuri pükstega. Pükste vargust. Põlvekatsumismängu. Äiade mänge (mille taustal on ainsa fototõestusena näha meie üksikuid rippuvaid südamekaunistusi, millega muidu oli kaetud kogu suure saali laealune. Õnneks videos on seda paremini näha!)

Ja kell oli juba ammu üle südaöö ja pidu oli täies hoos, kui minu konnasilm, kuresaabas ja peavalu ja õudusunenägu end meelde tuletas… Ma olin nii palju aastaid armastanud meeletult vaid üht meest. See ei olnud minu tulevane abikaasa. Tegin, mis ma tegin, elasin, kus ma elasin, aga teda ma meelest ei saanud. Ta oli kogu aeg mu elus olemas, aga ta ei võtnud mingit kindlat seisukohta ja see ajas mu marru, sest mina tundsin looduse kutset ja sundi perekonda luua. Kui ma oma tulevase abikaasaga kohtusin, siis tema soe ja siiras armastus, usk sellesse, et küll ühel päeval hakkan ka mina teda armastama või siis armastab tema mind meie mõlema eest, olid nii veenvad, et ma läksin parimas usus ja soovis selle kõigega kaasa. Minu tulevane teadis, millega riskis, sest mul ei ole kombeks mitut mängu korraga mängida ja mulle meeldib kui asjad on lihtsad, selged ja lahti ning läbi räägitud.

Ma olin kindel, et see, kelle küljes minu süda oli aastaid rippunud, kuuldes minu abiellumiskavatsusest, teeb otsustava sammu – astub valele asjale vahele või kaob orbiidilt. Ta ei suutnud kunagi otsustada, tegutseda ega otse midagi ütelda ja kuigi ma südmes lootsin kõik need pulmade ettevalmistuskuud, et kõik laheneb ühtpidi roosalt ja rahulikult, siis ometi ei tulnud sealtpoolt ühtegi vastust. Seega oma südames püüdsin kogu selle aja tugev olla ja tugevamaks saada ja oma meeletut ennasthävitavat armastust taandada sõpruseks. Me ei näinud vahepeal mitu kuud, aga ta tuli meie pulma. Pillimehe ja sõbrana. Ma olin küll seljaga, aga ma ju nägin, kuidas ta kiriku tagapingile imbus alles siis, kui mul oli sõrmus sõrmes, “jah” vaikselt ja ebalevalt öeldud. Kuigi enda sees ma polnud isegi veel siis otsustanud. Minu sees käis mitte just meeldiv jõnks, sest sisimas olin ma olnud kogu aeg valmis kogu protsessi peatama ja eks ma seepärast ka nii valuliselt iga valesti oleva asja peale ärritusin, sest need olid nagu märgid, et pole vaja praegu abielluda. Ja veel ka laulatuse ajal olin ma valmis joonelt ringi pöörama ja kirikust välja jooksma kui ta vaid julgeb tulla ja tunnistada, et mind tõepoolest endale tahab. Kas ma pidasin seda romantiliseks? Ei, kindlasti mitte. Aga ma tundsin, kui väga ma teda ikka veel kõigist vastupingutustest hoolimata armastasin ja teadsin, et nii oleks olnud kõik õigem. Ka mu tulevana abikaasa teadis seda võimalust, et ma võin minna. Aga me läksime lõpuni. Kindlalt ja koos.

Ma olin ühe mehe käevangus, aga mu süda oli teisega ja kogu selles säras ja ma teadsin, et keegi meist kolmest ei saa tegelikult õnnelik olla sellel päeval. Õnne ta meile ei soovinudki. Ma aimasin südames halba. Pillimehena mängis ja laulis ta meile nii pulmavalssi kui kõiki neid mulle armsaid ja kalleid laule, sest ta tundis ja teadis mind nii hästi… piinas ennast, mind ja mu abikaasat… Ja siis, kui pidu kulges juba omasoodu hommiku suunas, juhtusime me koridori peal kokku. Kahekesi. Ta kallistas mind. Kaua, tugevalt ja vaikides. Siis vaatas ta oma pisikeste teraste silmadega mulle ülevalt alla ja ütles, et armastab mind… ja küsis, miks ma ometi abiellusin teise mehega… See oli hetk, kui minu maailm värises ja vappus… esimest korda kõigi nende aastate ja katsumuste järel pidi ta tulema nüüd, kus ma olin juba teise mehe naine, mulle ütlema, et ta ikkagi armastab mind?! See oli alatu, et ainus asi, mille kuulmisest ma unistasin nii palju aastaid ja mis oleks muutnud absoluutselt kõiki mu otsuseid ja nüüd leidis ta selle ütlemiseks kõige ebasobivama hetke vist üldse. Miks ei ütelnud ta seda mõni tund varem? Sest ta kartis? Nüüd ta siis sai aru ja kahetses? On see mingi vägeva Eesti mehe sündroom?

Ma poetasin paar pisarat, kuivatasin silmad, hingasin sisse ja astusin tagasi oma pärisellu, oma abikaasa kõrvale. Oma eluarmastust olen ma sestpeale näinud silmast silma vaid paaril korral, sest ta kolis Eestist minema. Tegelikult põgenes, sest ta ju ikkagi armastas mind. Kogu selle elu ja aja… ja kokkuvõttes tegin mina talle haiget?! Aga vahel me räägime. Ta on mulle siiani kallis ja mina talle, sest inimene, keda sa oled kalliks pidanud ja kellega sind seob tegelikult nii palju mälestusi, ei kao kunagi su südamest, aga õnneks on elu ja aastad teinud oma töö ja ma olen sellest sõgedast armastuse kinnisideest juba aastaid prii. Nüüd oleme me tõesti vaid sõbrad, mõlemapoolselt. Või noh, tema sooviks enamat, aga on nii nagu on. See on hea ja kerge tunne. Aga tol pulmaööl oli see nii rusuvalt valus ja raske kõik kanda veel… See oli enamat kui tõrvatilk meepotis. Aga siis tuli uued suved ja masilased tegid hoolsalt oma tööd..

Aga pidu keerles tolles kümne aasta taguses soojas ja niiskes öös omas taktis edasi. Tantsiti ja kakeldi. Mängiti ja vahetati teravaid sõnu. Naerdi ja nuteti. Ülevoolavalt rõõmsas meeleolus isamees peibutas tänavalt mööduvaid näitsikuid vahujoogiga peole. Endal kaseokstest pärg peas. Peigmees püüdis samal ajal teda taltsutada. Ämmamoor tuhises suur võtmekimp käes mööda peomaja mornilt mossitades ringi, sest rahvas ei kippunud eriti reeglitele alluma ja tema tundis end vastutavana. Ja siis ta jõi end täis ja hakkas tüli norima ja maailma viha minu suunas pritsima, kuidas mina ta poja elu ära olen rikkunud. Minu rõõmus ja naljatujus isa sai ühel hetkel tema peale aga nii maruvihaseks ja marssis minema. Teel venna juurde sõitis ta autoga võssa. Minu ema oli kogu aeg kadunud kui teda otsisti ja vaid videos näeb tema valget kübaratorbikut vilksamas siin ja seal ukse vahel. Üks minu kaugetest sugulastest läks uljalt koolimaja aias ööbivatele folgilistele külla ja häiris nende öörahu, seejärel viskus ta rahvarõivais oma pea kahemeetrise koguka kerega koolimaja ette ülekäigurajale sebra mängima ja seejärel tranporditi ta kainenema vastavasse asutusse. Otse sõjakoolist peole saabunud minu kooliaegne peigmees sahmerdas mu õega ja mingil hägusal hetkel suutis ta kotist leitud mittelegaalse sõjariistaga korraliku kärgatuse keset öist Viljandi linna korraldada. Hommikuvalguses tagurdas äiapapa end reipa hooga vastu koolimaja seina. Seinas oli mõlk ja ega autogi arvanud sellest vist kuigi hästi. Hommikul tööpostile naasnud politseinukust pulmaline avastas puurist õhtust tuttava näo ja tagastas meile kalli vara lõbusas meeleolus sugulase näol. Ja Folk oli täies hoos. Ja kirev piduliste seltskond meie pulmamajas elas ja hingas tol ööl ja varahommikul lõbusas ja kindlasti ka pisut veidras õhustikus. Lauad olid lookas ja juua oli paras järvetäis (mul on siiani paar pudelit ahvipildiga pulmaviina alles). Külalisi oli nii mitut sorti ja masti, et ma isegi ei mäleta, kuidas nad kõik laudade taha seati. Tulid need, kes meile lähedased ja kallid olid. Tulid need, kes “pidid” tulema ja siis tulid veel need, keda vanemad nõudsid, et tuleksid. Teise poole 60st oli mul nende aastate jooksul au lähemalt tutvuda napilt kümnega, enamust sellest väest nägingi ma vaid üks kord elus, meie pulmas. Aga muuhulgas olid selle kirju seltskonna sisse pikitud ka oma uute saatjatega minu plikapõlve viis endist peigmeest ja ka nende sugulasi, kellega mul head suhted olid 😀

Minu pulmaöö möödus vaikselt üksinda tolmuses muusikakalssis klaveri all. Ma tahtsin mõtelda ja ega kedagi ei huvitanud ju ka, kus me olema peaksime. Ja kui ma kell 7 hommikul päikesest valgeks kallatud peosaali astusin, siis istus kõige vapramate kamp alles laua taga ja ikka veel pidutses. Nende seas ka minu vanaisa. 😀 Hoogsalt rüübati viina ja kuna morss oli kannust otsa saanud, siis peale võeti veini… Ja siis sai tädi Ellenil valmis seljanka ja koduteel kuumenes meie pisike pulmaautost laenupõrnikas üle ja Tallinnasse sõitis see juba slepis. Ja slepid olnud tüübid jäid roolis magama ja ühesõnaga kui tavaliselt vist on kombeks pulmi meenutada hellat ja õrnalt kui sulnist ja siidist pidulikku helevalget üritust, siis meie pulm oli küll korralik hollivuudi-süldikas kõigi kohustuslike ja plaaniväliste lisadega. Ehk siis ehtne ja ettearvamatu ulmeline eesti pulm 😀

Ja nii siis algaski minu kõigi kõrvaltvaatajate jaoks nii ootamatu alanud abielunaise elu täna, täpselt kümme aastat tagasi. Vaid napp kuu hiljem läksin ma kaheks aastaks üksinda Soome õppima ja vaikselt kasvasime me lahku. Kui sel ajal oleksid olemas olnud skaip ja msn toimivas versioonis, siis äkki poleks me lahku kasvanud? Aga kolm aastat hiljem vormistasime lahutuse. Eks ümbritsevate inimeste pilgud ja halvakspanu ja etteheited ikka torkisid ja tegid haiget sel ajal, aga ma ei ole kunagi võtnud seda abiellmist kui valet otsust või teguviisi. See oli igati kogemist väärt hindamatu kogemus, peaproov, nagu me naljatamisi seda ikka omavahel kutsunud oleme. Teiste pulmas käimine ei ole enda pulmas osalemine ja selge teadmine mis ja kuidas peaks olema ja mida ja kuidas teha, tuleb vaid iseenda elust. Mul on hea meel, et mulle on antud teine võimalus teha nüüd kõik õigemini. Aga endise abikaasaga olime sõbrad ja see soe sõprus on alles ja selle üle olen ma südamest tänulik ja ütlemata õnnelik. Ja tänane päev on minu ajalooraamatus põrnikapunaselt märgitud, sest see on tore päev. Ja mälestused sellest päevast on nüüdseks nukrast väsimusest muutunud armsaks ja kohati ka pööraselt naljakaks. On, mida lapselastele pajatada ja näidata 😉

Ahjaa, siis, kui pidu juba läbi oli, sai nalja ka! Ühel preilil oli kodust kaasa haarautud teise päeva riided. Kuna tal aga kodus oli kaks ühesugust ja peaagu samasuurt kilekotti, siis oli ta võtnud just selle, mida ta ei plaaninud kaasa võtta. Ehk siis vahetusriieteks olid… bikiinid 🙂 ja koduteel tagasi Tartusse võttis ta auto peale teine peokülaline, kellega nad jagavad autot ja elu tänase päevani. Nii, et see oli üks viljakas ja armastust täis viguriga üritus ikkagi 🙂

Ja veel… ainsad vaadatavad-jagatavad pildid (needsamad siin!) tegi me pulmast mu kursaõde Katrin, kes oli pulmas külalisena. Aitäh Sulle, Kata, nii väga! 🙂 Fotograafi ülevalgustatud ja igal muul moel metsa pannud pilte ma teile ei näita, need lihtsalt ei kannata absoluutselt mitte mingisugust kriitikat. Nyyd, tagantjärgi on see isegi jaburalt naljakas, aga siis oli ikka masendavalt kurv küll. Ja õnneks filmis mu onu ka me pulma üles. See on läbi aastate üks väga naljaks mitme-tunnine vaatamine meil. Kohe traditsioon selline 😀

***

Aga et minu vanematel on samal kuupäeval samuti pulma-aastapäev, siis joonistasin ma neile selle päeva puhul kunagi nende oma toa sildi. See kõlkus ja kolises seal ukse kyljes rõõmsalt hea mitu aastat. Õnneks on nad just sedalaadi vahvad hullukesed, kes sellistest naljadest arus saavad. Ikkagi minu maailma parim pere ju! Ja ma niiniinii loodan, et yhel heal päeval on ka minu kõrval see yks ja ainus ja kõige õigem, kellega koos samasuguseid napakaid nalju teha, koos itsitada ja maailma vallutada. Mul olid parimad eeskujud 🙂

***

Kõige naljakam on aga see, et selle loo kirjapanemine elustas kõiksugu mälestusi ja ma kuulsin lugusid, millest mul kõik need aastad aimugi ei olnud. Hollywoodi, mis muud! 😛