Teile tundus, et ma olin eelmisel nädalal siin kuidagi vaikne? Kohe teen selle küllaga tasa! Nüüd jagub siin lugemist vist terveks nädalavahetuseks 😀
***
Kõigepealt oli meil laialt aega käes kolmisest plaane pidada. Teada oli, et kolime, ja teada oli, et kolmine peab toimuma kiirelt, aga seda, et selle kõigega algust saaks teha, seda pidi ju mitu kuud ootama. Kolida oli meil vaja mitte ainult kodu vaid ka kontor ja ka Tan uude kooli korraldada. Nii me siis istusime plaanisime:
Aprillikuu alguses saime me vana kontori kolitud üle koridori uude ruumi. Siis sõitis juba poiste kevadine kahenädalane koolivaheaeg ja Tannu planeeritav koolivahetus sisse oma asjaajamiste ja igasugu muude klaarimistega.
18. aprillil saime uue koha võtmed pihku ja hakkasime vanas kohas elamist kokku lükkama. Andreas pole kunagi varem oma elus linnas elanud. Mõtle, sõidad ühest kohast teise ja keset laia linnatänavat vaatad vasakule ja seal ongi sinu… uus kodu!
Ma olen elanud küll mitmes linnas. Mu koduks on olnud nii Tallinn kui Tartu kui pool aastakest ka Orleans. Aga seesuguses toredas, siinmail traditsioonilises, draakonisoomuse-majas, ma varem elanud pole. Mul on selle maja ja koha suhtes ilmne sümpaatia.
Vana kontoriga esialgu kiire polnud, aega oli võtmete üleandmisega algse jutu põhjal tegelikult mai lõpuni. Andreasel oli tööl sada pakilist asja ja tööpäevad venisid taas hommikutesse. No et alustas aga 8:30st ja lõpetas näiteks kell 2 või 3 või 4 hommikul. Lisaks selg, mis tal juba jupp aeg hullupööra häda teeb ja asu ei anna. Tassida ei tohiks ta midagi. Aga mis sa hing teed, kui elu nõuab. Nii palju saime selle nimel tehtud, et meie kodukolimise mööblitassimise usaldas ta kolimisfirmale.
Reede, 21. aprill – Andrease sünnipäev
Andreas sai 40. Pidu polnud. Polnud ei meeleolu, ega kohta, ega ilma ega midagi. Kasti otsas grilli ja kõrtsu ka mängida ei viitsinud. Nii vanad ja mugavad oleme me hetkel küll, et nui neljaks, mingit “paartit” muu maailma rõõmuks pressima ei pea hakkama õigel päeval. Otsustasime, et kui kolimised läbi, siis näiteks nädala pärast, minu sünnipäeval, teeme ühise sünna. Ikkagi kokku 80 juba. Elu muidugi näitas kiirelt, et ka tol päeval me peoni ei jõudnud ja see peovärk alles ootab siiani oma parajat aega. Ega ta tulemata ei jää.
Samas Andrease sünnipäeva päeva puhul oli meil kõva plaan vähemalt tööd mitte teha, aga läks nii nagu ikka ja ta lõpetas oma tööpäeva alles laupäeval kell 3 hommikul. Ma jõudsin kaks korda uinuda ja kaks korda virguda enne, kui ta saabus.
Laupäev, 21. aprill
Terve nädalavahetuse tassisime kast kasti ja kott koti ja auto auto haaval külast linna oma asju. Ikka asjad kokku, ülevalt alla, auto tagurpidi ukse ette, koorem peale ja edasi!
Eriti vajalikud asjad vanast kodust autosse:
Ja autost uude kodusse. Neid nunnupilte praegu vaadates on see ikka kohe huumor kuubis selle raske füüsilise töö kõrval, mis tehtud sai. Aga hirmus lõbus oli ka. Meil on algusest peale nimekiri võimalikest bändinimedest, kui meil peaks kunagi tuju tulema bändi teha, siis on kohe võtta. Igal nimel on mõistagi oma lugu ka. Nimekiri täieneb pidevalt. Kolimine andis paar maiuspala meile juurde. Võimalik, et meil ikka mingi punkbänd tuleb ära teha 😀
Alguses olime me muidugi hakkamist täis. Tegime kiiremaid liigutusi.
Kasti- ja kotikuhjad kahanesid ühel aadressil ja jätsid endast maha ainult äraviskamisele kuuluvad jäägid meie eelmistest eludest.
… ja vajalike asjade kuhjad kasvasid teisel aadressil:
Aru ma ei saa, kuidas meil nii palju asju on, sest meil pole nii palju asju. Aga ainuüksi lauamängudest tuli kaks suurt kasti. Legodest kaks kasti ja üks hiigelsuur kott, sest Andrease hiigelmudelid on ju kõik koos ja lahti polnud kellegi neid aega ega viitsimist võtta. Tekkidest ja patjadest ja linadest ma isegi ei räägi. Nelja inimese riided, eriti talveriided ja jalanõud ja telgid ja kelgud ja rulad ja rattad ja vaibad ja laualambid ja laelambid ja põrandalambid ja maalid ja maalid ja maalid – uskumatu, kui palju seda kõik on, mida nagu tegelikult vaja ka võib olla.
Ma veel vahepeal õpetasin Andreast, et tehku kergemaid kaste ja kotte endale ja tassigu asju ühekaupa, et seljale vähem liiga teha. Ja siis ise läksin nagu viimane isakaamel kümne kotiga trepist üles. No mu hiigelsuur nabasong vähemalt ei valuta.
Mingil hetkel jooksis juhe juba üsna kokku ja nohistasime vaikides pakkida ja tassida. Mingil hetkel läks jälle nii naljakaks, et me lihtsalt pisarateni hirnusime ja aru ka ei saanud, mille peale. Kõik tegi nalja. Eriti naljakas oli muidugi see, kuidas ma Andrease baarikapi sisu kolisin.
Mul on nüüd üsna selgelt ettekujutus, et baarikapp saab olla vaid neil inimestel, kes juua ei mõista. Tegelikult ju loogiline, sest need, kes joovad, neil pole kappi vaja, nad joovad pudelid tühjaks ja ongi kõik. Mu enda isa oli samasugune suure baarikapi omanik ja nüüd siis ka abikaasa 😛 Kui me oma esimeseselt ühiselt aadressilt praeguseks juba vanasse kodusse kolisime 2015. aasta sügisel, siis ma tassisin üksi kõik lahtised asjad ja sealhulgas ka Andrease baarikapi üle tänava oma suure seljakotiga. Aega oli terve kuu ja ma siis vaikselt tegutsesin. Kott oli pudelikoormate all ikka nii raske, et ma muidu kotti selga ei saanud, kui istudes. Ja istumast püsti sain ma ka vaid kõrvalise abiga. Tookord kangutas mind Tan. Ja ka pudelid said pikapeale kolitud.
Selle pooleteise aastaga on Andrease ja külaliste ühistööl ära lahendatud kaks poolikut pudelit rummi, pool pudelit Vana Tallinnat ja pulmade paiku ajas mu ema päkad silma ühele pisitillukesele krisinapsu pudelile, mis olevat jubehea olnud. Ma nuusutasin, lõhn oli hea. Rohkem nagu ei meenugi. Ahjaa, pulmas oli meil ka rohelise banaani liköör, millega ma apelsinimahla veidi rohekamaks värvisin. Kes veel ei tea, siis minu, vana baaridaami, isiklikud kokteilid käivad nii umbes suhtes 1:20 või veel lahjemalt. Enne saab igal juhul.põis liiga täis kui pea. Nii just ongi hea. Ja ainsad asjad mida ma juua üldse mõistan ongi rumm, seesama rohelise banaani liköör ja mõned magusad väga lahjad vahused asjad veel. Viimati vist pulmas sai midagi sellist kokku löödud?
Sellest, et meil keldris mingi 50 pudelit veini seisab, sellest ma üldse ei räägi, sest need ei kuulu baarikappi ja on veel kõigele lisaks. Pealegi on Andreas veendunud, et need on nagunii seal oma kvaliteedi kaotanud, sest hoiutingimused pole vajalikud olnud. Mina ei arva veinidest midagi. Minupoolest võivad need ka kolimata jääda. 😀
Mulle tundub, et Andreas lihtsalt kogub pudeleid. Alles ta käis jõulude paiku mingil klubilisel veinide degusteerimisel ja saabus keset ööd koju arvake millega? Mingi ekstrapeene vene viina ja eriti head džinni sisaldava suure helesinise pudeliga. No neil oli vaja seal veel seda ja teist maitsta ja need olid nii puhta maitsega, et maitset peaaegu polnud. Või järelmaitset. Et siis selleks ongi alkoholi vaja manustada, et sel pole maitset? Viinasokke saaks ma sellest terve sajandi teha ja jääks veel üle ka. Õigus, mul on ju endal ka oma panus selles kapis – kaks pudelit pulmaviina. Minu eelmisest pulmast. See küll vist joodav enam pole. 17 aasta vanune Lauaviin? Või mine tea.
No igal juhul mul kohe on nende alkoholikogujate mingi teema. Alguses isa, siis pidas Älin minu juures oma baarikappi ajutiselt, nüüd Andreas. 😛
Ja nüüd oli siis vaja kogu see erinevaid peeneid vedelikke täis taara jälle järgmisele aadressile saada. Pakkisin siis oma suure matkaseljakoti pudeleid jälle kolmes kihis tihedalt kahe diivanipadja vahele täis ja kaks suurt poekotti sain veel lisaks täidetud. Kumbki neist oli nii raske, et tassida jaksasin ma neid vaid ükshaaval. Diivanilt püsti ma seesuguse seljakotiga ei saanud. Andreas sai mind kaks korda sikutada enne, kui ma tasakaalu kätte sain. Edasi läks ladusamalt, jalad on mul truud ja tugevad. Kui me seda koormat uue kodu kõrval siis autost maha kühveldasime, siis möödus üks meie uutest naabritest. Vaatepilt missugune! Mina, nagu ma olen, pealtnäha annan ma ju juba viimased 10 aastat raseda mõõdu oma katkise kõhuga välja, astun tiirataara käes kaks suurt ja väga rasket kolisevat alkoholikotti näpu vahel, oma ukse suunas. Mul oli ikka kôike korraga vaja teha. Esimesel pilgul võib sedasi küll hullu alkohooliku mulje vist jätta. No see naabrimehe nägu sisaldas endas kõiksugu emotsioone, samas ma oleksin sada korda surnud, kui ma seda kogust iial manustama peaksin hakkama ehk seesuguse sisuga kotte saavad tassida ikka vaid need, kes ise juua üldse ei mõista.
Kui ma selle laadungiga tuppa jõudsin ja seda kohtumist Andreasele kirjeldasin, siis saime korralikult jälle itsitada. No mis ma teha saan, kui mu mees pudelikorjaja on. 😛
No okok, tal on seal ka mingit väärtkraami, mida nagu ei tahagi avada ja mis halvaks vist isegi ei lähe (ega kunagi heaks ka ei saa :P), näiteks meie sünniaastast pärit brändi, mingist piirkonnast, mis talle hirmsasti meeldib ja siis veel igasugu muid väärt kingitusi.
***
Happy tatsas meil rahutult sabas ja magas ainult minu varvaste peal. No igaks juhuks, et ma kuidagi minema ei saaks ilma tema teadmata hiilida. Nagu mul see kavatsus oleks olnud. Koera värk, talle on veidi keeruline selgitada ka, et kuule, me nüüd kolime ja sina tuled ka.
Just siis, kui meil oli õhtul plaan veel viimane koorem auto peale pakkida, sõitsime me vana kodu juures mööda heledast kummutist, millel lehvis silt “Gratis”. See tähendab, et igal möödujal on voli see ese omastada.
Vihma tibutas, aga mul on hea nina neis asjus. Kraaksatasin kolm meetrit enne kummutit, et mul on seda asja vaja lähemalt uurida ja kolm meetrit kummuti järel kargasin juba autost välja. Andreas läks garaaži parkima, talle sellised asjad väga ei istu. Või noh, talle ei meeldi tänaval ilmarahva ees selliste asjade avalik uurimine. Mul on aga üllatuslikult null valehäbi selles osas. Kuna transport ja prügimajandamine on siin kallis, neti teel asju müüa on suhteliselt tülikas, siis püüab igaüks oma kasututest asjadest vabaneda üsna sageli neid mõneks ajaks tänavale tõstes lootuses, et keegi just seda eset vajab ja selle sealt minema tassib.
Minu jaoks on see hirmus huvitav lähenemine asjadele. Ma olen seda ka varem mõne asjaga praktiseerinud siin. Näiteks on meil kontoris sarnase juhuse läbi tore punane tugitool. Oleks must ka, aga ma ei jaksanud üksi neid tassida. Ja kodus on meil tore suur pehmendustega kast kiivrite jaoks. Vahepeal olen ma Andreast traumeerinud ka igasugu diivanite ja muude mööbliesemete vaatamatassimisega. Hiljuti oli just paar maja edasi lahe punane nahkdiivan uue kodu otsingul. Ilma ühegi kulmisjälje ja defektita, aga Andreasele see ei meeldinud. No jah, mulle ka nahkdiivanid ei meeldi, aga see oli nii ägeda kujuga 😀
Ma uurisin seda kummutit seal tänava ääres seest ja väljast, sahtlid liikusid kenasti. Lihtsalt vähe tolmune oli kogu see asi. Vana hea tugev Ikea mööblitükk ajast, mil nende toodetel ka mingi kestvus ja kvaliteet veel olid. Silma järgi passiks see kenasti “Giulietta’s office” (loe: meie hamstri puur, mis kolimisnimekirjas eelpool toodud lõbusa nimetuse sai) alla.
Helistan Andreasele, et nüüd on nii, et tuleb vist üks käik lisaks, aga tulgu vaadaku ikka ise ka veel asi üle. Andreas on minutiga kohal. Lükkab autol luugigi lahti juba enne, kui ligi astub. Ju ta teab mind piisavalt hästi, et kui mul mingi napakas plaan on, siis nii see asi ka läheb. Viskan siis mees pilgu peale, proovib esimest sahtlit ja juba see kummut me autos lebab ja linna poole neljal rattal vurab.
Nii saidki Vancu ja hamster enda tuppa kena kapi. Kusjuures nüüd me juba teame, et hamstri akvaarium istub selle peale külgedelt millimeetrise täpsusega ja ei grammigi üle serva. Selline näeb see kapike ja hamstriparadiis välja praegu selle loo kirjutamise ajal kui meie kolimised on kolitud 🙂
Oii, ma olen endaga rahul, Andreas on ka. Ja kui ma selle kummuti puhtaks sain, siis avastasin, et vana hea Ikea ju mahutab oma sahtlitesse suurepäraselt ka neid oma klassikalisi organiseerimise karbikesi ja mul oli just üks seesugune komplekt enda tarbeks igaks juhuks hangitud. Just… no ainult pool aastat ootas pakendis. Mina oma kaootilisuses olen paras paar Tannuga, me teame niigi, kus meie asjad on, aga meie süsteemimehele, Vancule, on oluline, et ta ka näeb, kus ja kuidas asjad on. Lihtsalt ja selgelt ja kõrvalekalleteta. Seega ma usun, et see jaotuskarbikeste asi on talle kindlasti meeltmööda värk – igal asjal oma kindel koht. Ma ei eksi, süsteem toimib ja isegi peidukohad tekitab Vancu käigu pealt just nii nagu talle meeldib ja mina ei pea rohkem kuulma lauset, et ta ei tea, kus miski on või ei suuda seda leida. Ma olen lapse treenimise nimel meeleldi mugav! 😀
Pühapäev, 23. aprill – esimene öö uues kodus
Kui poisid suurema osa väljakolimise ajast nautisid oma koolivaheaega ja külluslikumat mänguaega, siis nende oma asjad lasin ma neil endal kokku panna.
Vanc oli jubehoolas. Nii nagu asjad ta vanas kapis sirgelt olid, nii need ka kotti jõudis ja mul polnud uues kohas muud vaeva, kui paluda tal need samamoodi uuesti tagasi kappi panna. Siis sai ta ise valida, kuidas oma karpe seal sahtlis sätib ja mida kuhu pistab, et oleks käepärasem.
Tan seevastu pistis käe kappi ja tõmbas sahtlikaupa asjad lihtsalt suurde kotti hunnikusse. Ja siis järgmise riiulitäie ja siis järgmise. Ma polnud kade ka. Kuna mul neid kotte uuesti vaja oli, siis kallasin selle puntra ta uue toa nurka samatargalt lihtsalt maha. Mitte, et talle see sorteerimine hirmsati pärast meeldinud oleks, aga hakkama ta sai. Vana, riiulitega kapi asemel, on tal ka nüüd mõnusate sahtlitega kapp. Kuna meil esikus siin ruumi lihtsalt ei ole, siis sai ta mu esikukapid enda käsutusse. Kaheksa kena sahtlikest mahutab tema elu kenasti ja on mugavam ka. Ma pean nüüd siis vaatama, kuhu ma me 20 salli, 30 mütsi ja 40 kinnast pistan. 😀
***
Ma olin pakkimist alustanud ebaolulise väljasorteerimisest ja kolisin esimesena minema asjad, mida kohe vaja pole ei vanas ega uues kohas. Näiteks jõulukaunistused. Andreas jällegi pakkis asju vastupidises järjekorras, et vajalikud asjad oleks kohe uues kohas olemas. Kokkuvõttes taipasin ma ühel hetkel, et kõik, mida ma ise ei pakkinud, võttis minu jaoks sisse määramatuse mõõtme, sest Andreas elab ju suure osa ajast kontoris, aga mina pidin uues kodus leidma sellest kaosest asju, mille asukohast mul hõredat aimugi polnud. Ühel hetkel oli meil kamba peale üks puhas saunalina, üks kauss, üks taldrik, üks tass, üks kahvel, üks nuga ja paar lusikat. Alguses oli tegelikult küll paar päeva vaid paar kõrt, kahvel ja nuga ja nii oli mul valida, kas topsist tihket pudingut manustada kahvliga või läbi kõrre. Valisin kahvli, sest kõrrega söömine väsitas mind rohkem kui energiat tagasi andis. Ja siis seadsin sammud Mäkki jäätist ostma, et vähenalt kaks ajutist lusikat saada. Seepeale ilmusid küll kohe ka mingist ootamatust kastist mulle näppu mõned pärislusikad. Kogu söögiriistade tagavara pole siiani veel välja ujunud, kuigi köögikastidest on avamata vaid “tehnika”, “pidu”, “säilituskarbid”. Võimalik, et nad on seal kusagil põhjas äkki? Andreasel pole aimugi ja mina neid ei pakkinud. Pajakindad leidsin eile öösel näiteks kingade vahelt. Üsna ootamatu koht. Sihipärase kasutamise asemel sain neid hoopis nüüd pesta. 😛
***
Nii, aga tagasi üle-eelmise pühapäeva juurde. Õhtuks oli suurem enamus asju tassitud. Veel paar autotäit kaste ja kotte, arvas pime silmamõõt. Kaks kitsast madratsit viisid Tan ja Andreas kahekesi koos teleka ja vana arvutiga uude kohta ja kella 22 sulgesime pika päeva järel oma vana kodu ukse ja suundusime kogu kambaga uude kodusse – Draakoni Majja.
Kuna meil päeva jooksul aega süüa polnud ja võileivaga ei tahtnud keegi rahulduda ja muud mul kodus teha polnud võimalik – vanas kodus külmikus olid asjad, aga söögitegemise vahendeid mitte ja uues kohas siis vastupidi. Ja isegi, kui mul need uues kohas olnud oleksid, siis pliit isegi ei paistnud kastikuhjade vahelt, sest mööbli jaoks oli vaja ruumi hoida.
Selleks kellaajaks on siin pühapäeval isegi tanklapoed suletud. Aga süüa oli meil vaja. Ja nüüd arvake ära, mis võiks siin sellisel ajal veel avatud olla? Muidugi, meie vana armas “kuldse kajaka restoran” (loe: Mäkdoonalds). Vancu magas sisuliselt juba enne oma kahe kananagitsa saabumist.
Kell 23 jõudsime koju. Kastimaastiku vahel oli kahest kitsukesest madratsist koosnev lagendik. Tan sukeldus sirgelt magama. Ma olin õnneks taibanud poisid veel vanas kodus enne lahkumist sügavpuhastusse saata. Pesu pealt hoidsime nüüd aega kokku.
Vanc ei saanud rahu. Küll häiris teda küünte klõbinal kappav rahutu Happy, küll tänavalt kostvad hääled, küll valgus ja varjud. Vaatasime laes läbi maja paistva tänavavalgustuse varje. Valgus joonistas me toa lakke, otse meie kohale, läbi puuvõrade ja lehtede tumedaid varje.
“Mis see on?” küsis Vancu, hääles kõhedus.
“Ainult puulehed liiguvad tuules,” vastasin vaikselt ja näitasin valgusallika poole. Poiss rahunes ja puges sügavamale kaissu. Andreas oli pessu roninud ja sulistas seal nagu vana hüljes kunagi. Kergelt kajavas korteris kostis see solin selgelt läbi maja.
“Mulle ei meeldi siin. Miks me pidime kolima?”
Toon kiirelt paar põhjendust ja luban, et homme läheb paremaks, sest siis saabub mööbel. Kirikukell annab häälekalt märku südaööst. Pisikese hilinemisega lisanduvad veel ka teise ja kolmanda kiriku kellad. Vancu uinub. Pikachu on kõvasti kaissu surutud. Tan sirutab oma varbad teiselt pool Vancule enamvähem ninna, aga väsimus on tugevam kui ebamugavus. Vanc magab.
Andreas rähkleb, selg valutab, magada ei saa. Liiga palav, liiga kitsas, liiga kõva. Tal on terve madrats, poistel teine, mina olen kahe madratsi vahel põrandal. Magada ei saa ma nagunii, sest kirikute kellad vajavad veel harjumist ja rahutu Happy möllab. Küll on tal vaja juua ja siis veel ja siis hakkab ta sööma. Tassib põses suutäie krõbinaid tuppa, laseb need robinal põrandale või mulle juustesse ja hakkab lätsudes sööma. Ajan end püsti ja viin ta oma kausi juurde. Kui ta luusimisest tüdib, siis viskab end räntsaki siia ja sinna maha mõneks minutiks. Ikka nii, et kõik kuulevad, et pahur koerloom on ka majas ja tal on hirmus ebamugav siin imelikus kohas. Vahepeal maandub ta poistele otsa magama. Siis hakkab ta magavaid lapsi lakkuma. Ajan ta minema.
Õues hakkab juba ehaks kiskuma. Andreasel on palav ja ta teeb akna lahti. Vahivad seal kahekesi koos koeraga akna all aeda. Linnud juba ärkavad. Kirikukell lööb jälle, milline jonnakas regulaarsus, hihii! Kui aken on lahti, siis käib see pimm-pomm nagu siinsamas kohe. Mul on külm. Leian mingi tekiotsa ja uinun.
Ja ongi kell 7 ja äratus…
Esmaspäev, 24. aprill – mööbli kolimine
See on mu elus läbi aegade üks huvitav kuupäev. Sel korral ei saanud teisti, sest oli vaja kolida mööblit.
Ajan end vaevaliselt püsti. Päike särab. Poisid magavad õndsat und. See on üks igati hea pilt. Kujutlege nüüd, et suur Andreas magas seal suure padja asemel ja mina olin seal praos, mis Vancu nina ees paistab. Ilmselgelt olen ma üks magamiste maailmameister, aga see tiitel oli mul juba ammu enne Andreasega kohtumist. Magasin ma omal ajal koos koeraga poiste nari ees teki peal terve aasta, kui mul muud magamisaset polnud – pole kõva põrandat, on kondised kehad. Kuigi Andreas minuga ei nõustu, sest tema maas magada ei suuda, isegi madrats olnud liiga pehme, sest kõva põrand põrkas sellest täna öösel läbi 😀
Andreas võtab koera kaasa ja sõidab vanasse kodusse kolimisautot vastu võtma. Mina vorbin kiiruga mõned võileivad ja kaevan poistele kooliks vajalikke riideid kokku enne nende äratamist.
Muidugi on nad väsinud, aga Tan on rohkem vist elevuses kui väsinud. Kui silmad lõpuks lahti saab, siis on kohe ka hopsti valmis ja hakkab Vancut kamandama. Vancul võtab aega ja kuo ta ärritub, siis võtab kõik veel vius korda rohkem aega. Saadan Tannu asju kottidesse panema, nii saab sujuvamalt.
Koolivaheag on läbi ja Tan läheb esimest päeva uude kooli. Ametlikult on see talle proovinädal sisseelamiseks, et saada aimu, kas talle, meile ja koolile sobib seesugune lahendus. Kui ei, siis peame ikkagi kohaliku piirkondliku tavakooliga proovima.
Ma olin pühapäeval kell 21 veel koolist kirja saanud, et mida Tan kooli kaasa peab võtma. Kuna Vanc seal koolis juba käib, siis polnud seal mulle midagi uut. Ka suuremate laste õpetajad on mulle üsna tuttavad juba. Kohe hea tunne oli, et selles osas minul koolivahetamise stress puudub.
10 minutit enne 8 astume uksest välja. Päike paistab soojalt. Oleme 6-7 minutiga koolis. Milline luksus! Vanc alles magab pooleldi, aga meie Tannuga tunneme mõlemad headmeelt kooli läheduse üle. Tan käis suurema osa oma kooliajast Eestis Rahumäelt Koplisse koolis. Mina käisin suurema osa ajast Mustamäele.
“Ma olen vaid korra varem koolile lähemal elanud. Kui ma Soomes koolis käisin, siis elasin kohe koolimaja kõrval ühikas,” nendin uneledes.
“Telgis magasid?” küsib Tan kulm krimpsus?
“Jaa, just. Mul oli koolihoovis oma telk. Talvel ka!”
Itsitame ja juba olemegi koolis. Vanc kaob enda klassi välisuksest sisse, meie Tannuga suundume tema vanuserühma uksest sisse ja asume otsima õiget ruumi. Selles koolis on kokku veidi üle 40 õpilase, kes jagunevad nelja klassi vahel. Vanasti oli kolm klassi, aga pisematel läks suuremate juurde üleminek liiga stressirohkelt ja nii jagati keskaste pooleks. Nii on siis omavahel pisikeste rühmas koos lasteaialapsed (2 aastat enne kooli) ja esimene klass. Teine kuni neljas klass on keskastme esimeses osas. Seal on ka Vanc. Tan läks nüüd siis keskastme teise ossa, kus on koos viies kuni seitsmes klass. Ülaastmes on kaks viimast klassi ja neil on vajadusel võimalus ka seal läbida üks lisa-aasta, et olla valmis õppima ametit või soovi ja võimete korral liikuma edasi ka gümnaasiumisse.
Prantsuse keele õpetaja, kireva elukäiguga imearmas inimene, võttis meid ülirõõmsalt vastu. Tan oli siiani tavakoolis prantsuse keele tundidest eemaldatud ja tegi samal ajal muid asju. Me ei olnud sellega kunagi väga nõus ja uues koolis jagasid ka õpetajad meiega seda mõtet. Ja nüüd oli tal kohe esimene tund uues koolis prantsuse keel. Tan on vähem kui kahe aastaga õppinud vabalt suhtlema nii inglise kui saksa keeles, sellele lisaks saab ta enamvähem aru ka šveitsi saksa keelest. Asi see prantsuse keel siis veel pole 😉 Tavakoolis ei antud talle isegi võimalust proovida. Ma usaldan seda kooli väga. Andreas ka. Ja koostöö õpetajatega on siiani äärmiselt meeldivalt ja teineteisemõistmises kulgenud.
Meile tutvustati tunniplaani ja Tan sai endale koha ja siis läksid nad kõik koos juba oma hommikuringi istungile, et omavahel tuttavaks saada ja vaheajast muljetada. Tan alustas:
“Mina olen Ethan ja ma kolisin täna öösel Wili.”
Tema klassis on kaheksa poissi ja üks tüdruk. Õpetaja pakkus mulle küll, et ma võin nende päeva vaatana jääda, aga mind ootasid juba muud pakilised asjatoimetused. Tegin lehva-lehva ja kappasin koju tagasi.
Etteruttavalt mainin, et esimese päeva õhtul tuli Tan koju ja tutvustas ennast prantsuse keeles nii ja naa. Sellest nädalast on tal kahele kohustuslikule tunnile lisaks veel ka kaks tundi vabatahtlikku prantsuse keelt. Ise valis. Ja lemmikõpetaja on matemaatika oma – noor kutt, kel on “kogu aeg sall peas!” – see oli Tannu arvates huvitav nüanss. Kuidagi peab ta oma rastapatsid peas koos hoidma seal. 😀
***
Nii, aga tagasi esmaspäeva hommikusse. Lükkasin kodus asju kokku, et mööbel kenasti tubades võimalikult oma kohtadesse saaks. Ja kui toas valmis sain, siis tegin sedasama ka keldris.
Kuigi oma mõtetes vaatasin kogu aeg ringi, et kus küll on see koht, kuhu end korrakski maha toetada ja üks iluunekene endale lubada. Meil oli sel hetkel elamises täpselt üks klaveritool. Ei aitäh, ma ei oska seljatoeta toolil veel magada. Või noh, need ajad on lihtsalt möödas, kus ma nii veidralt magada mõistsin. Aastatuhande alguses, veel kontorielu elades, oli meil tantsupidusid rohkem kui nädalavahetusi. Nii ikka juhtus, et ma tuikavate jalgadega ja purumagamata tööle minnes suutsin ekraani taga küll mehhaaniliselt asjalik olla oma jooni vedades, aga vahepeal oli vaja pikemaid peatusi vetsus, kus ma siis istusin kinnisel potikaanel, toetasin käed ja pea loputuskastile ja lihtsalt tukkusin seal kümmekond minutit. Siin on mul ju tervelt kaks potti, aga no ei, surnud jalad olid viimased, mida ma vajasin. Tekke ja patju vaatasin lootusrikkalt ka, aga ju ma teadsin, et mu iluunekesest saaks üks suur ja sügav uni ja siis oleks ikka eriti koomiline, kui Andreas kolme võõra mehega sisse sajab ja ma seal laipiti mingi kuhja otsas norsates põõnan nii et maja väriseb, eksole. Muidugi oli meil ka ju kaks madratsit, aga ma olin need juba targu otsaga kööki kupatanud. Seal kuhjade all on muide meie köök. Või vähemalt oli, kuo mu mälu mind ei peta. 😛
Ahjaa, meil elab keldris kolm kilpkonna. Igaüks neist on vist suurem kui minu kaks käelaba koos. Aias on muidu neil olemas oma maja ja aed, aga siiani on ilm sedasi mänginud, et nad on veel suht talveunes ja grillivad ennast päeviti keldris pappkastis salatilehtedel sooja lambi all.
Vancu jaoks oli see meie uue kodu juures kõige huvitavam asi. Alguses arvasime, et nad kuuluvad meie peal, katusekorteris, elavale üksikule tüübile, kellele meeldib aias peenraid kaevata ja taimi kasvatada ja kes rõõmustas väga, kui andreas talle kinnitas, et maad siin harima ei hakka. Sel aastal kindlasti mitte. No ta sai meie peenrad ka endale kasutamiseks. Aga hiljem selgus, et konnad kuuluvad ikka alumistele. Või siis ühele neist kahest noorest kutist seal. Mis tähendab, et ühtlasi olen ma me majas ainus naishing. No ok, hamster on ka emane ja kilpkonnade sugu vajab veel väljaselgitamist. On neil mingeid kindlaid tunnuseid? 😀
Samal ajal oli Andreas vanas korteris ja kolm kolimismeest lasid aknast liftiga meie elamist alla, et see autosse pakkida. Tema lihtsalt vaatas ja juhendas. Ja tegi mulle minu palumise peale pilte. Majarahvas oli suuril silmil seda asja seal vaatamas olnud, sest tavaliselt kolivad inimesed ikka normaalselt tavalifti ja terpi kaudu. Kuigi meie majas see trepist kolimine on paras ooper, sest igal korrusel on trepikoja aknalaudadel lillepotid, mis tuleb sealt eemaldada ja lisaks on seal veel igasugu kaunistusi ja kraami ja no olgem ausad, kolimine trepi kaudu on meil seal paras peavalu. Eks seepärast kolmisfirma pealik otsustaski kasutada välist tõstukit. See toimis hästi. Aeglaselt, aga hästi. Kõik sai turvaliselt ja pehmelt alla.
Ja lõpuks oligi Vancu toas veel alles vaid tema pisikese hamstri klaaspalee ja Happy karvatupsud. Onud oleks me hamstri ka minema kolinud, aga me arvasime, et selle tähtsa asjaga saame me ise hakkama. Nii ta seal siis ootas veel veidi ja valvas vapralt me vana kodu. 
“Palun, ärge mind siia unustage!” ütles pisike hamster Giulietta Andreasele, kui viimane end teele seadis 🙂
Kõige pealt viisid nad me 6 jooksvat meetrit diivanit kontorisse, sest uude kodusse poleks see lahmakas lihtsalt mahtunud. Kontor asub poolel teel linna. Varsti olidki nad siin. Esimesed asjad läksid keldrisse, ülejäänud hakkasid riburada tubadesse kogunema. Minu asi oli seista keset koridori ja näidata suunad kätte. Asi toimis valatult.
Vahepeal lippasin tanklasse võikusid ja jooke tooma. Ilm oli kuum ja mehed tegid tublit tööd. Nad olid väikese kosutuse igati ära teeninud.
Ja siis tõid onud mu turvaliselt mullikilesse pakitud kõige nunnuma üles! See pilt on oma elus rännanud samapalju kui Tannu – alati temaga koos. Saaks nüüd veel vancu suure rohelohe Eestist siia, oleks kodu koos.
Ja paar tundi hiljem oligi me elamine puupüsti kraami täis ja ma vaatasin pika näoga, et huvitav, kus me siin siis nüüd elama peaksime hakkama või nii? Kusjuures vanas kohas ootas ju veel vähemalt kaks autotäit kraami.
Sellest, mis mul veel Eestis kolimist ootab, me hetkel ei räägi. Andreas saab muidu südari 😛 Eks elame sisse ja siis suvel vaatame. Praegu on mul vaja neile asjadele mingid kohad siin leida, et ometi liikuma pääseks.
Õhtuks oli meil tunne, et meie käed on 20 cm pikemad ja üldpikkus samapalju maale lähemale nihkunud. Kuigi see tunne on meil vist juba nüüd neli päeva järjest olnud ja käib vist kolmisega alati kaasas?
Enne, kui poiste koolitunnid läbi said, oli meil põhiosa elamisest kolitud ja kolimismehed majast lahkunud. Võtsime Happy kaasa ja jalutasime kooli poole. Koeral on linnaeluga vaja veel harjuda. Korraga kardab ta kõike. Käib kõrvad kuklale volditult ringi nagu hiigeljänes ja teeb ootamatuid hüppeid. Selleks, et ma ta rihma veidi pikemaks saan lasta, on meil omajagu teed astuda tiheda liiklusega tänava ääres. Aga ega harjutamata ei saagi.
Kohtume poistega poolel teel ja laseme neil enda ees koju minna, et näha, kuidas nad liikluses käituvad ja kas nad ikka leiavad kodu üles. Kõik sujub valatult.
Õhtul rahuneb Happy ka maha. Ju tuli koos mööbliga rohkem oma kodu lõhna ja tunnet tema ellu. Või murdis lihtsalt väsimus ta maha:
Vanc seevastu avaldas pahameelt selle üle, et tema hamster, Giulietta, pole ikka veel uude kodusse kolitud. Kuna Andreas pidi pakiliste asjade lahendamiseks õhtul tööle minema ja homme ootas ka hull tööpäev ees, siis leppisime kokku, et hamster tuleb rapsimiseta koju kolmapäeval. Vanc sai aru küll, aga krõbisevas kilekotis oli ikkagi tore mossitada.
Kui Happy loomulik rahutus kõrvale jätta, siis elas Vanc kolimist kõige raskemalt üle. Piiksus ja tegi hääli, sõna suust ei saanud. Ma sain jälle kõike arvata. Tahtis süüa, aga miski ei sobinud. Mängimisest keeldus ja vahtis tuima näoga liikumatult oma katsete videosid. Sulges enda ümber võimalusel kõik uksed ja oli häritud, kui keegi temaga juttu tegi. Eks tal on aega vaja. Öösel jäi ta meie juurde magama. Sõnatult, aga ilmselgelt pakkus see talle turvatunnet. Me lasime tal olla.
Teisipäev, 25. aprill
Poisid vudisid hommikul läbi niiske vihmailma ise kooli. Vancul oli täna metsapäev. Lootsin nii väga, et vihma tugevamalt sadama ei hakkaks, sest ma ei suutnud leida tema vihmariideid. Kummikud on tal vähemalt koolis ja need saab ta seal ise enne metsa suundumist ära vahetada. Tan oli uuest päevast juba ette meeldivalt meelestatud.
Andreas käis koosolekul. Üle-elukiirusel on vaja mingi projekt purki saada. See tähendab kilomeetreid koodikirjutamist ja sel ajal elab ta omas maailmas. Vahepeal oli selgunud, et tegelikult on jube hea, kui me vana kontori võtme reedel tagastame. Tore. See meie plaanidesse ei mahtunud. No ruum ise oli vajalikust kraamist küll tühjaks tassitud, aga vana tehnika ja lugematu arv paberikotte ja pappi ja vanu kaustu ja muud kontoriträni alles ootas minematassimist. Enne seda ei saanud ma ka põranda kallale asuda. Ka aknad ja väliste päikesekatte ribid ootasid oma puhastamise järge. Ma ei näinud ühtegi põhjust, miks ma peaks hakkama seda sodimäge uude kontorisse tassima, et see seal veel kuu aega ootaks, kuni meestel lõpuks hädavajadus tuleb sellest vabaneda. Sorteerisin ja pakkisin asju lihtsalt kompaktsemaks. Nii saame hiljemalt neljapäeval paremini asja kallale asuda. Sama hooga sättisin uues kontoris veel viimaseid asju paika.
Lõuna ajal käis Andreas koristusfirma inimestele võtmeid viima vanal aadressil. Nad alustasid seal rõdu ja aknakatetega kohe peale.
Ajal, mil poisid koolist vabanesid, ladises vihma kui oavarrest. Läksin neile autoga vastu. Eks mul oli väike omakasu ka mängus. Kodus polnud süüa ja poodi oli meil vaja kindlasti minna, aga poisse oli mul poodi vaja kaasa kindlal põhjusel – ma polnud üldse kindel, et ma kodu juures kuidagi parkida saan ja siis on hea, kui poisid poekraami tuppa viivad ja ma saan kohe edasi sõita. See parkimine on meil… selline keeruline. Andreas saab muidugi hakkama, aga minul pole see veel õnnestunud.
Poe ees istun autos ja püüan saada ülevaadet oma pangaseisust. Väsimusaste on vist juba klass omaette, sest kuna mu Swedbanga äpp ei funkka juba ammu, siis käin ma pangas läbi tavalise internetiotsingu. Toksin siis püüdlikult hanspank.ee ja hansapank.ee ja no pole olemas sellist lehte. Korra juba mõtlen, et pekki, nüüd pole vist netti ka enam ja kas ma ûldse saan poodi praegu minns. Siis alles taipan, et huvitav mitu aastat Swedbank enam Hansapank pole? Hea, et ma Hoiupanka ei otsinud, omal ajal sai ju see arve avatud üldse Hoiupangas. Seniilsus? Täiesti totu valmis, noh 😀
Saime poes käidud ja sõitsin läbi vihma kodust umbes 100 meetri kaugusel asuvasse maa-alusesse parklasse, kus meil kuiv plats autole on. Ooo, ma vihkan parkimist. Oiii, kui vastik see siin kitsastes tingimustes on. Proovin nii, proovin naa, auto karjub ja mina olen ikka risti vales kohas. Proovin veel kord ja löön siis käega, sest Tan teatab, et nad saavad jala ka, kui vaja. No on küll vaja, aitäh, kullake, sellest on nii palju abi hetkel. 🙂
Andreas lubas küll, et me tuleme ühel ööl vaikselt parkimist harjutama, aga see öö pole veel kätte jõudnud ja no ausalt, kui valida on, kas rihtida ära meie auto, kõrval parkiv auto, parkla lage üleval hoidev post või jätta parkimata, siis ma valin hetkel kindlalt viimase.
Kodu juures on meil maja taga ka pisike plats autole, aga seal ma proovima ei hakka, sest sealt, kus vähegi normaalselt vasakule pöörata saaks, seal on pidev joon minu sõidurea ja meie kodu vahel. Andreas küll praktiseerib seda vahel, kui liiklust pole, aga mina ei julge. Eks ma olen roolis kordades kohmakam ju ka. Ja sealt, kust ametlikult tohib me hoovi siseneda ehk parempööret sooritades, sealt peab pööramiseks võtma enne suure kaarega vastassuunavööndist kurvi, et järsult aeda sisse mahtuda. Esiteks kardan ma vastassuunavööndit, teiseks ei oska ma veel nii hästi rihtida, et kindlalt aeda pääseks. Sellest ma üldse ei räägi, et aias sees autoga maja ja piirdeaia vahel olles auto uksi alguses isegi lahti ei mahu tegema ja auto karjub nagu tapale viidav põrguline, et midagi on talle liiiiiiiga lähedal. Ja kui ma ka mingi nipiga sinna hoovi sisse saaksin, siis sealt välja ei oskaks ma enam ühegi nipiga saada – ei tagurdades ega ringipöörates 😀 Teise kahe korteri autod on meie omaga võrreldes imetillukesed. Sellistega saaksin mina ka ehk hakkama. Aga meie suure ja pika tavalise autoga ei saa. Vähemalt veel mitte 😀
No vot ja siis ma seal olin ja parkisin poisid ohutus kohas maha. Neil oli vaja minna vaid üle sebra ja kolme maja jagu paremale. Nad võtsid koti kahe vahele ja hakkasid kiiresti astuma. Mina sõitsin teises suunas minema, et mitte ummikut enda taha tekitada. Ringteel võtsin aga igaks juhuks suuna tagasi, et vaadata, kas nad said kenasti koju. Teretore, nemad alles jooksevad sebra juures kõnniteel – Tan puhib vihast ja Vanc naerab kogu kerega. Vihma ladistab. Järgmise ringi peal pööran uuesti tagasi ja saan veel poistele koduväravast möödudes veel vehkida, et nad mulle toast helistaksid.
Kohe varsti saan kõne:
“Ma läksin kogemata vales suunas!” röögatab Tan ahastavalt ja kuulen, kuidas Vanc taustal naerada röögib. Talle teeb see ikka veel enalja, et nad otsapidi peaaegu juba kooli jõudsid me toidukotiga. Pakun Tannule, et ta võib terve karbi maasikaid endale võtta. No et siis hakkab kindlasti magusam. Mõlemad poisid on eluga rahul. Asjad saavad külmkappi ja märjad riided ja jalanõud saavad vannituppa kuivama. Sõidan tagasi tööle. Süda on rahul.
***
Hommikuks peab korter tühi olema, et koristajad saaksid ka ülejäänud korteri läikima lükata. Andreas läheb viimaseid asju kokku pakkima, need lähevad kotti ja kasti valimatult labidaga. Kell on juba nii palju, et enam tassida pole sobilik. Vancu on jälle nukrameelne. Viin ta keldrisse kilpkonni vaatama. See tõstab pisut poisi tuju.
“Nii suured?!” on tema ehe vaimustunud reaktsioon. No on jah suured, kuigi siin pildil sellest aru ei saa. Magavad lihtsalt keset ööd sedasi nunnult kobaras. 🙂
Mina püüan poistele kiiresti kodus süüa anda. Kaevan end köögis pliidi ja ahjuni. Vanc on nõus viinereid sööma. No ok, mul isegi on mingid kapis olemas. Aga kuidas see ahi veel peaks tööle minema? Mina aru ei saa. Oma vana truu ahju pealt mäletan, et see ei läinud ka tööle ilma, et mingigi kellaaeg paigas oleks. Selle kiviaegse ahju puhul ma seda välja mõtelda ei suutnud, kuidas see käima peaks. Otsin kapist juhendi. Palju õnne – saksa, itaali ja prantsuse keeles. No nagu ikka. Ühest on mulle rohkem kasu kui teisest. Joonistest üksi on vähe. Teen pildi igast lehes, mis mulle tundub asjaga seotud olevat. Saadan need Andreasele ja samal ajal kutsun näljase Tannu ka asja avastama. Seal nad siis koos koeraga neid nuppe uurivad.
Süsteem, kuidas see kell seal paika läks, oli minu jaoks sügavalt absurdne, et hoia kaks nuppu all, samal hetkel pööra kolmandat ja siis neljandast säti aeg. Kui elekter vahepeal me juurest lahkub, siis olen ma uuesti samasuguses plindris, aga sel korral saime me asja tööle. Ju saame ka järgmisel. See on hea tunne. Vinkud saavad ruttu valmis. Vanc maitseb ja teatab, et talle ei maitse. Ma oma väsimusest ja kellaajast tingitult olen juba valmis lõkkele puhkema, aga olen jõuga vait, sest ega see midagi paremaks ei teeks. Ainus, mida mul talle pakkuda veel on, on värske kurk soolaga. See sobib.
Tan näksb kaks viinerit sisse ja ka rohkem ei tahtnud. Saadan nad magama. Ega ma ju ka polnud söönud. Mul on kolimisest ja kaosest köögis sügavalt kõrini. Ampsasin vorsti. Söödav, aga imeliku kõrvalmaitsega. Selge, miks poisid ei tahtnud. Käisin ja rääkisin neile ka, et maitsesin ja saan aru, miks neile need vinkud ei meeldinud. Kui kööki tagasi lähen, et need vorstid likvideerida, siis vaatas mulle sealt vastu vuntsi limpsiv valge nägu, endal süütud silmad peas. Tema “pole mingit pahandust teinud”. Nojah, keegi sai ikkagi õnnelikuks ja täna oli see koer.
Täna madistasin Happyga tänaval jalutades korralikult. Lõpuks hakkas juba isegi tulema. Harjutame edasi. Kõrvad on vähemalt seljalt normaalasendisse tagasi kerkinud.
Ma teile meie Draakoni Maja soomuseid polegi vist veel näidanud? Ma esmaspäeval kiiresti klõpsasin ühe pildi maja ees õitsevast põõsast. Need soomused on minu meelest no kohe nii lahedad 🙂
Kolmapäev, 26. aprill – Giuliette tuleb koju!
Kuna suurem koristustiim pidi kell 8 peale lendama, siis algas meie päev hommikul kell 5. Andreas oli koju laekunud alles 3 paiku. Kell 5:45 oli esimene autotäis peal. Viisime selle linna ja kühveldasime keldrisse, et liigset lärmi vältida. Teise koormaga olime tagasi 7:40. Andreas läks tagasi, et koristajatele juhtnöörid kätte jagada ja eeldatavalt viimane koorem koju tuua. Mina ajasin poisid maast lahti ja hop-hop kooli. Poisid kooli saadetud, kühveldasime Andreasega auto jälle tühjaks ja lendasime arsti juurde, et ma saaksin oma vereproovi ära anda. Siis läksin mina koju ja tema uuesti vanasse korterisse otsi kokku tõmbama.
Kell 10:30 oli Andreas jälle tagasi ja läks tööle, sest kell 12 oli koosolek ja ühe projekti lõpetamine. Projekti, mis vajas alles oma lõpetamist. Poistel on kolmapäev lühike päev ja nad on kodus juba kell 12. Võtsin Tannu kaasa ja hakkasime keldrist asju üles tassima. Ilma igasuguse pirinata töötas ta tragilt ja mul oli selle üle nii hea meel. Teatasin ametlikult, et järgmine kord ei kavatse ma enne kolida, kui nii Tan kui Vanc on minupikkused. No et mõlemad saaksid meile täie eest kolimisel abiks olla. Kuigi Andreas arvas hiljem, et ehk Vanc ei kasva äkki kunagi nii pikaks, siis ma muutsin oma arvamuse sujuvalt laiusesse ja tugevusse kah. Milleski teeb ta kindlasti mulle ühel päeval silmad ette. 😀
Kell 13 oli meil arenguvestlus Vancu terapeudiga. See oli tore ja armas nagu ikka. Meil on temaga nii väga vedanud. Ta on nagu vanaema Vancule – mängib ja mässab ja leiab alati säravil silmil midagi, millega Vancu pehmelt kookonist välja meelitada. Ei kanguta, ei nõua, aga hoiab ja hoolib ja armastab ja kõik saab tehtud. Panime paika ka plaani, et kuigi teraapia saab nüüd maikuuga joone alla, siis tema juures saab Vancu edasi käia näiteks maalimise tundides. See on selles mõttes ka hea, et keskkond ja tädi on talle tuttavad ja lisandub veel vaid peotäis lapsi, kes on seal, teevad omi asju, aga teda ei torgi. Nii saab ta vaikselt harjutada ka teiste inimestega koosolemist ja see on talle oluline. Tädi lubas teistele lastele ka rääkida ja nad ette valmistada.
Kohtumiselt tulles parkis Andreas mind koos koeraga kodu juures maha, andsin poistele süüa ja jalutasin Vancuga teraapiasse, sest ka temal oli täna oma tund. Uskumatu, aga me olime jala kõmpides seal kohal juba 11 minutiga. Mulle vist ikka meeldib siin linnas elada. Valisin tulemiseks võimalikult sirge tee, et ka Vancule see meelde jääks. Kodust otse sirgelt vanalinna ja enne vanalinna sirgelt paremale ja palun väga, kohal me olimegi. Vanc teab, et saab ka läbi vanalinna, aga see eeldab ronimist ja ma ei jaksa hetkel ronida. Peab veel kolimistets taastuma ja trenni tegema 😀
Parkisin Vancu teraapiasse ja läksin ise poodi. Andreas helistas, et ta on omadega valmis. Ta korjas mu poe juurest peale ja läksime koos Vancule vastu. Nagu ikka, ei tahtnud ta koju tulla ja ma pidin teda otsima igasugu torude seest ja patjade vahelt, maa alt ja lae alt ja kardina vahelt. Kuulsin krõbinat ja tema itsitamist, aga hea jupp aega ma teda ei leidnud. Tädi ka mind ei aidanud va vaatas rahulikult muiates kogu seda tsirkust pealt. Vancu arvates leidsin ma ta muidugi liiga lihtsalt ja liiga kiiresti üles No nagu ikka. Ja siis selgus tädi jutust, et Vanc on sulgpallis osav. Tädil on mingid lahedad pehmed sulgpallireketid ja nad siis näitasid, kuidas see asi neil käib. See, et Vancu reaktsioon on kiire, see on meile ammu teada, aga mängu oli tore näha. Andreas oli vahepeal autole parkimiskoha leidnud ja tuli ka sisse vaatama, kuhu me nii kauaks jääme. Siis pidi tema ka Vancut otsima ja sulgpallimängu vaatama. Selle pika lahkumise pärast ongi tema teraapiakohtumiste aeg alati päeva lõppu pandud, sest vahel juhtub, et 80minutiline tavatund venib ka pool tundi pikemaks.
Ja siis oli meil missioon “Giulietta”!
Preili Hamster tahtis ka uude kodusse elama tulla. Seal ta oli ja ootas meid me vanas tühjas korteris.
Giulietta ronis ise oma kandepuuri. Mina kühveldasin lahtised esemed kotti ja Vanc hakkas hamstri ja asjadega astuma. Meie võtsime Andreasega puuri ja viisime selle autosse. Liftimahtumine oli muidugi lõbus. Ma arvasin, et pool mind jääb maha. Vancule tegi see nalja nii, et hamster ronis pudi seest välja vaatama, mis toimub, et tema ajutine elamine sedas väriseb.
Sõitsime üles tagasi, sest Andreasel on kindel plaan garaažist ka oma mootorratas täna uude kohta ümber kolida. Kuniks tema seal oma viimaseid asju sättis, avastas Vancu, et Andrease kiiver sobib talle kui valatult. Selle sees pidi hea ja vaikne olema. Nii ta siis seal uneles ja unistas ja tatsas ringi nagu kosmonaut-taikonaut-astronaut:
Veel viimane vaade Vancu toa aknast vihmast hallile maailmale:
“Kuule, aga mis seal viimasel korrusel on?” uurib Vanc liftinuppu vajutade, et alla sõita.
“Osade korterite panipaigad, aga põhimõtteliselt on see korrus mõledud punkriks.”
“Punkriks? Mis see on?”
“No see on selline maa-alune suurte raskete betooni täis raudustega turvakoht, kuhu peitu pugeda siis, kui maailm hakkab otsa saama.”
“Sa mõtled tuumapommi?” küsib tõsine väikemees.
“Nojah, siis ka, sest idee kohaselt peaks see suutma mingi aja inimesi kaitsta.”
Vahepeal on liftiuks juba maa peal avanenud.
“Tahad, lähme vaatame?”
“Jaaa!” teatab põlevate silmadega poiss oma maailma kõige nunnumat poolhambutut naeratust näkku venitades. Sõidame veel ühe korruse jagu maa alla. Seal on hämar. Leian lüliti ja astume läbi suure metallist ukseaugu panipaikade labürinti. Selle lõpus on teine luuk. Pisem, aga eelmisega sarnane.
“Selline auk? Kuhu see viib?”
“See viib maale. Kuigi ma arvan, et mina sealt küll läbi ei mahu ja jääksin kinni nagu Vinni Puhh,” mõtlen kõigi oma saja unenäo peale, kus ma poen ja pressin end kitsastest kohtadest läbi. Siin võiks see vägagi reaalsuseks saada, aga sellest ma Vancule ei räägi.
Vanc itsitab ja ronib veidi lähemalt asja uurima. Tema seal mahuks kenasti liikuma.
“Bhähhh, seal on ju ämblikud!” ja hüppab minu juurde tagasi endal nägu krimpsus peas.
“Tead, sel hetkel, kui sul seda auku ja punkrit päriselt vaja on, on sul neid ämblikest sügavalt ükskõik. Usu mind!”
Ekskursioonile paneb punkti see, et Vanc püüab ruumi teist, majapoolset maast madala laeni ust, liigutada. Ei jaksa. Ju on selleks vaja veidi kasvada või suuremas hädaohus olla, et erandkorras jaksaks. Siin on endiselt igal majal punker. Uut maja ei saa vist endiselt ehitada ilma punkrita. Mõnel pisemal majal on see ümberehitatud keldriks ja tugevad uksed-aknad on asendatud. Suuremates majades on mõnikord kergkonstruktsioonidena sisse ehitatud inimeste panipaigad, aga vajadusel peavad need kiiresti eemaldatavad olema. Söögi- ja veetagavarasid tsiviilpunkrites enam ei ole, aga oli aeg, veel meie lapsepõlves, enne kui Nõukogude Liit lagunes ja suuremad ohud ajalukku haihtusid, siis oli kõigil kohustus ka söögitagavara pidevalt ajakohane hoida. Samas on kõigil siiani valmisolek, et kui tuleb häire, siis kiiremas korras koguda vett jne. Punker, kui autonoomne pind, omab oma ventilatsioonisüsteemi ja need on endiselt regulaarselt kontrollitud. Ohud pole maailmast kadunud.
Ma ei osanud iial ette kujutada, et nad siin Šveitsis omal ajal päris reaalselt suurt hirmsat Venemaad karstid ja pidevalt valmis olid ülemaailmseks sõjaks. Ja mul on sellest samast ajastust vastu panna vaid need kaks õppust algklasside ajast, kui meid kodus käepärastest vahenditest tehtud tillukesed vatimarlimaskinarstukesed näos üle hoovi koolist kogu klassiga suvalise kortermaja keldrisse suunati. Sinna keldrisse me isegi ei sisenenud, oleks kitsas olnud. Ja no me kõik teame, millised on meie Mustamäe vanade kortermajade keldrid, eksole. Turvalise koha mõõtu need välja küll kuidagi ei anna. Seal me siis maja ees seisime ja itsitasime ja mängisime kulli. Mingist ohust polnud meil mingit aimu. Meil olid ju meie Lenin ja Katjuša ja Zoja Kosmodemjanskaja ja päris oma Kingissepp. Ei meie kartnud kedagi ega midagi, me teadsime, et me oleme võitmatud. Saaks vaid punase räti kaela ja eesliinile joosta kangelast mängima. Ehh, olid ajad ja ideaalid. Muide. Ajastule kohaselt veel üks nali. Teises või kolmadas klassis korraldas meie kooli raamatukogu viktoriini. Ma ei tea kuidas, aga ma võitsin seal midagi. Mul oli vaid üks viga. Ma eksisin küsimuses:
Kes ütles “Rahu, ainult rahu!”
Ja nüüd arvake, mida või keda mina pakkusin? Muidugi, mina pakkusin, et sedasi ütles kõigi laste sõber, meie onu Lenin. Auhinnaks sain ma kilekoti. Oli küll mingi eestikas, aga täiesti tutikas. Ma ei kasutanud seda kunagi, see seisis aastaid kenasti kokkuvoldituna mu sahtlis ja vahel võtsin ma selle sealt välja ja silusin sirgeks ja vaatasin ja siis panin samu murdejoonipidi jälle kokku tagasi. Mõtelge, mis aeg oli! Andreas käis seal ajal vanematega pühapäeval Mäkis burgerit söömas ja kokakoolat joomas 😀 Aga see Jaan Kreuksi nimelise Tallinna 37. Keskkooli raamatukogu oli palju aastaid mu meelispaik. Juba siis, kui ma veel lugedagi ei osanud. Ja nende vanade, kapsaks loetud raamatute magusat lõhna, mäletan ma siiani.
Ronime tagasi maale ja suundume garaaži, et tsikkel üle vaadata. No äkki ikka läheb veel ise käima. Vanc ronib kohe otsa.
“Ja kus MINU kiiver on?” 🙂
Aku on läbi. Kohe täitsa läbi. Nagu arvata oligi ja kruvikeeraja, mis meil autos on, ei sobi. Ka seda oli arvata. Aga päris tühjade kätega me ei lahku, sest Vanc palub mul teha pildi aknast, mis meie auto vana parkimiskoha ees on. Lapsed on seal aias palli mänginud ja need mudased plekid aknal on seal püsinud juba sügisest saati. Meie arvates on see väga lahe. Pilt palliprindist saab jooksu pealt tehtud:
Kodus tassime hamstri koos tema elamisega tuppa ja tema klaaspalee istub Vancu uue leidkapikese otse ideaalselt. Oi, kui rahul ma endaga olen!
Anname poistele kiirelt söögi nina ette ja läheme toome vanast garaažist veel suvekummid ja muu autokraami uuele aadressile. Mingi ime läbi on täna Andreasel isegi aega Vancuga mängida. Mina magan juba ammu, kui need kaks ikka veel sädistavad ninapidi koos. Vanc hakkab lõpuks ka uue koha ja olukorraga harjuma ja see on hea. Happy ka kohaneb. Kolimise lõpp peaaegu juba paistab.
Neljapäev, 27. aprill – miski ei toimi, aga kõik saab tehtud 😀
Giulietta oli end kenasti uues kodus sisse seadnud. Ta oli ööga kündnud oma elupaiga alumistesse kihtidesse tublid vaod, augud ja tunnelid. Tegusa öö järel magab ta hommikul, kui ma Vancut äratama lähen, punnpõskedega pea oma lemmikmajakes aknalaual, magusat und:
Saadan poisid kooli ja asun Andreast äratama. Tema ei jaksa ennast liigutada. Lasen tal siis tunnikese veel magada. Kella 10ks oleme oma vanas kodukülas ja ta saab postkontorist kätte kauaoodatud postipaki – uue telefoni. Käime kiiresti üle tee kohvikus, et pisut aega parajaks teha ja arutleme Aasta Ema valimiste ja raske puudega inimeste hooldamise ja eutanaasiateemade üle siin ja Eestis. Meil pole nii mitu päeva olnud aega lihtsalt rääkida. Andreas joob kiirustamata oma hommikukohvi.
Sõidame vana kodu juurde ja võtame toast veel viimased asjad. Põrandad lõhnavad ja läigivad nagu uued. Köök särab. Ainult prügi ootab veel äraviimist. Milline kergendustunne, et me sellest rassimisest siin saime end sel korral säästa. Kust see aeg veel oleks pidanud tulema? Niigi paneme me kogu aeg elu ja ajaga ju võidu. Avastan prügikastist oma kaks orhideed.
“Kuuuule! Miks sa mu orhideed oled ära visanud?!” küsin suurde musta prügikotti vaadates.
“No nad ju nagunii ei toiminud,” kõlab kumisev hääl tühjast läikivast vannitoast. Metall koliseb. Andreas vahetab seal mingeid juppe.
“Mis mõttes ei toiminud?” tuleb mul hirmus tuhin peale kaitsta oma lillekesi ja iseennast. Nad vaatavad sealt koti põhjast koera valgete karvatuustide ja krimpsus läikivate oliivide ja muu sodi vahelt väga räsitult mulle vastu. Mis krdi mõttes nad ei toiminud, ma olin neid ju juba poolteist aastat tublide ja priskete ja rohelistena hoidnud ja seal nad nüüd olid ja heitsid hinge.
“Nägid sa neid kunagi õitsemas,” torkab Andreas oma muigava pea korraks köögi ukse vahelt sisse. Lähemale ta ei pääse, sest äraviskamist ootavad barrikaadid on vahel.
“Ei, aga nad ju toimisid, nad olid elus. Küll nad oleks õitsema ka hakanud. Nad olid mu esimesed pärislilled kaktuste ja ühe ainsa aaloe järel, mida ma pole suutnud ära tappa. See on minu ja mu lillede jaoks ikka väga suur saavutus,” torisen ma leppimise mõttega end harjutades.
No kui nüüd lõpuni aus olla, siis üks neist oli mingi miniõieline, selline ebamääraste kreemikate õitega, mille õied mulle tegelikult väga ei meeldinud. Ja teine tuli meie juurde siis, kui me siia kolisime ja asjade tassimise käigus Andreas kogemata ühe neist paljudest orhideepottidest koridoris kogemata katki tegi. No meie kortermajas elab terve kollektsioon huvitavaid pensionieas provvasid. Üks on endine stjuardess, lisaks sellele, et ta välja minnes alati juba liftis oma sigareti läidab, meeldib talle kogu aeg kõike kraamida ja lõhnastada ja kaunistada. Ka koridorides ja maja sees ja ümber. Tema enda uksetagusest viisin või saatsin ma ikka meie külalisi nii muuseas mööda, et nad elamuse saaksid, kuidas saab kortermajas edukalt elada 🙂
Selle ukse taga on tal viis kassi, tsepeliini meenutav pensinärist kuldne retriiver ja hästi tore abikaasa, kes öösiti tööl käib ja päeval magab. Marutore punt! Minu meelest on neis kõik kaunis ja ülevoolavalt rõõmus. Nende kujundatud maja sissepääsust ma parem ei räägigi, seal oli meil aasta läbi teemakohane karneval meie meelest. Ainult jõulusid too provva ei sallinud. Need tulid viimasel hetkel ja hiljemalt esimesel uue aasta päeval olid need ka kadnud. Mees oli alati abiks.
Ja siis oli meil provva Orhidee, kes oli aegada jooksul täitnud kõik meie 12 korteriga maja viie korruse koridoride aknalaualad tihedalt orhideedega. Ja need õitsesid ohjeldamatult. Nüüd kujutage ette mu orihideelembelist ema, kes meile külla sõitis ja millise näoga ta maja seest ja väljast seda lilleilu nautis. 😀
Sellist nalja Eestis vist väga ei kohta. Vot, aga see konkreetne orhidee, mille Andreas oli nüüd hukule määranud, sattus meie juurde puhta juhuslikult. Kui me sisse kolisime, siis pidime kõik need ligi sada potti lifti uste juurde ritta tassima, et meie kolimine neid ei vigastaks. Kolimine ei vigastanudki, aga tagasitassimise ajal pudenes üks pott tal näpust ja purunes. Kaks alumist lehte rebenesid ka pooleks. Andreas siis sättis neid taimi seal nii nagu heaks arvas ja parem tundus ja sellel katkisele polnud enam kohtagi.
Ta tõi selle siis tol korral tuppa lihtsalt äraviskamiseks. Mul polnud siis veel aga prügikotti. Aga mul oli tühi pott. Lõikasin katkised lehed ära ja eks ta kentsakas nägi välja oma uue soenguga, aga seal ta oli. Andreas keeldus nii räsitud lille koridori tagasi viimast ja mina keeldusin teda ära viskamast. Ta küll ei õitsenud kunagi, sest ma olen ütlemata äbarik ilulillede majandamises, aga tal polnud kunagi ohtu hukka saada mu juures. Ma paaril korral isegi guugeldasin, kuidas oma lillelaste eest paremini hoolitseda. Jääkuubikutega turgutamise värk kõlas huvitavalt.
***
Andreas kruvib tsiklilt aku maha ja sõidame poodi. Vihma hakkab sadama ja autos tõmbub niiskeks. Mul saab telefoni aku tühjaks ja ma passin niisama. Joonistan udusele klaasile jäneseid ja muigan, kuidas mitu meest mu eelmises elus oleks seepeale kurjalt pahandanud, kuidas ma nende klaase solgin ja pärast ei saa neid kuidagi puhtaks. Andreasel on suva. Ta joonistab ise ka ja ei tee teist nägu, kui ka lapsed joonistavad autoakendele. Ta ei urise isegi siis, kui nad väljaspoolt autole joonistavad tolmu ja muda ja lume sisse. Mina seda ei luba, sest minu meelest võib see ikkagi autot kraapida. Andreas arvab, et ei tee see midagi nii hullu. Aga jah, joonistamine on lahe 😀
Selgub, et pood avatakse tunni aja pärast. Selleks ajaks kontorisse minna tundub ka juba asjatu vaev. Andreas uurib, et miks ma neid orhideesid sealt kotist siis välja ei võtnud, kui need nii olulised olid. Ega mul polnudki vastust. Ma vist ei osanud neid sealt sodi seest enam kätte saada nii, et ma elamist poleks mustaks teinud. Kokkuvõttes lubas ta mulle ühel heal päeval uue sobiva taime tuua, kui ma seda vajalikuks pean. No et ma pean ütlema, et kui mul on vaja uut lille 😛 Mul on vahepeal aega veidi mõtelda ja tegelikult saan ma endale ikkagi õlale patsutada, minu taimekasvatuse kõrgsaavutused elavad meil ju hoopis kontoris. Ma olen neid kaht taime siin edukalt elu ja tervise juures juba varsti kaks aastat suutnud hoida. Isegi lehti pesen. Ja räägin nendega 🙂
Istume autos. Andreas nokib oma uue telefoni karbi lahti ja avastab, et uus nutikas kõnevahend vajab pisemat sim-kaarti, kui see, mis tema vanas toimis. Selge, sõidame siis linna. Teel linna istub tee ääres kägaras maas inimene. Andreas juba teab, et ega ma tal mööda ei lase sõita. Kuna ma aga kohalikega suheldud nende omas keeles veel ei saa, siis on mul teda ka kaasa vaja. See tähendab aga seda, et meil on vaja auto vähemalt turvaliselt peatada. Nurga taga on kena koht, hüppame välja ja astume ligi. Andreas kõnetab. Vastust ei tule. Puudutan õrnalt õlga. Vanaroosas luitunud jopes suur tädi tõstab äkiliselt pead, krahmab suust laste närimisrõnga ja hakkab kriiskama. Tema pikad kahused hallid juuksed õõtsuvad vastu ta liigutusi. Astun momentaalselt eemale. Kogemus tuleb mälust appi. Andreasel on veidi aeglasem reaktsioon. Vabandame ja eemaldume.
“Mis me siis nüüd teeme?” küsib Andreas veidi kohmetunult.
“Mis ta sulle ütles?”
“Ma ei tea, ma ei saanud sõnagi aru.”
“Aga tundus see ikka nagu saksa keele moodi keel?”
“Vist jah.”
“No ma ei tea, siis teda sedasi jätta on ka jabur. Meie ju ei tea, kas ta seikleb siin sedasi kogu aeg või on kogemata eksinud. Kas tal on ravimid võetud või on põgenenud. Ma arvan, et tark mõte on lihtsalt politseile teada anda, et siin selle tänava ääres on inimene, kes võib abi vajada või mine tea ehk ka ohtlik olla, kui keegi teda liiga julgelt abistama läheb.”
Kiire kõne, kirjeldus ja tänud. Tädi on kohalikele tuttav. Selle aja jooksul jälgime teda eemalt. Ta käitub veidralt. No nii, et iga mööduja võik taibata, et asi pole korras. Kas keegi peatub ja uurib? Ei. Politseist vastatakse, et nad tulevad vaikselt vaatavad olukorra üle ja meie võime lahkuda, kui soovime. Sõidame edasi.
Tasulisse parkimismajja sisenedes võtab Andreas nagu õige mees meie kodu võtmed ja tahab parkimispileti nupule vajatumise asemel nendega hoopis tõkkepuud me teelt eemaldada. No… ei õnnestu. Proovi palju tahad. Mina naeran mürinal. Tema punastab 😀
Tatsame majast välja. Meie sihtmärk, telefonipood, asub teisel pool järgmist maja. Selle juurde saab mõlemalt poolt. Teeme võidu – mina lähen ühelt poolt, tema teiselt. Ajan jalad kõhu alt välja ja teen paar kiiremat ja pikemat sammu. Andreas jääb mulle jooksmisega vahele. Vot selline mees! 😛 Telefonipood avatakse 15 minuti pärast. Mis täna ometi toimub? Kõike tuleb kaks korda teha?
Niisama passida on igav ja ühestki poest ei taha Andreas midagi teada. No ok, sööme siis äkki midagi? Karrivorst kõlab kenasti, aga õues sajab ja on liiga külm. Läheme korraks kohvikusse ja joome ühed pisikesed smuutid. Minu maasika oma on läila, Andrease kiivismuuti on jälle nii hapu, et me ei saa sellest ka kahepeale jagu. Läheme tagasi telefonipoodi. Must vaip ukse ees on valgekarvane. Näe, Happy elab siin, muigan mõttes. Tundub naljaks, et sellises kohas pole karvadest jagu saadud. Tshikk on leti taga rõõmus ja rõõsa, uurib, kuidas uus telefon on, et ta pole veel ise näinud, no et ainult ettetellimistega saadeti neid inimestele otse, nemad alles ootavad. Andreas ei oska veel muud kosta, kui et käes tundub mõnus. Kaart ju sisse veel ei mahtunud 😀
Tshikk klõpsab kaardi pisemaks ja jätab vana raami endale. Ma toksan küll Andreast, et võtku kaasa, et kui tahab veel ikka vana telefoniga midagi teha, siis vähemalt passib kaart koos raamiga selle sisse, aga ei, tibi ei anna, see ei toimivat nii. Kuidas see siis toimib? Vanasti ju sai hädaga nii ka? Ahh, pole vahet, ju siis saab muudmoodi, küll jalad teavad. Telefon võtab pildi ette. Täname ja lahkume. Vahepeal helistab ahastuses Denny, et meil pole kontoris internetti ja ta ei saa mitte midagi teha. No jah, internetis tööd teha on tõesti keeruline, kui netti pole.
Aga ikkagi see karrivorst? Jaa, meil on seda vaja. Jagame? Võtame eraldi? Ikka eraldi, sest nälg on suurem kui isu. Õues on nii külm, et kolime ma kausikestega autosse. Andreas punnitab enda vorstipala endale kuidagi sisse. Ma söön kolm tükikest ja rohkem ei suuda. Liiga palju. Olgu-olgu, järgmine kord jagame ja siis jääb kindlasti jälle väheks, aga tänaseks on asi joones. Lehvitan parkimispiletit Andrease nina ees ja küsin, et kas ma lähen maksman parkimise eest või saab ta siit välja ka koduvõtmetega. Ta arvab, et vist on vaja ikka maksta. 😀
Tsiklipoe avamiseni on veel pool tundi aega. Loomapood on lähedal ja koeral saab varsti söök otsa. Põikame kiirelt poodi, et Happyle koju ja kontorisse uued toidupakid osta. Andreasel on aega veel klouni mängida. Noh, et kui tal peaks olema plaan üksi või koos Happyga röövliks hakata, siis ta teab, kust kliimale vastavaid näomaske leiab. Minikorte kampsunid sobivad imeliselt! :
Ikka on veel poe avamiseni aega. Sõidame linnas ringi. Meil avati aprilli keskel siin kusagil lähedal trikiratastele mõeldud park. Kõrvalkülas. Andreasel on plaan sõita seda vaatama, et meie passimise aeg parajaks teha. Ma ei ole varem selles suunas sõitnud. Uurin huviga oma uue kodulinna enda jaoks seniavastamata piirkondi ja ühest pikast vanast majast möödudes mainin:
“Kuule, see maja näeb välja nagu psühhiaatriahaigla.”
Andreas, kes samal ajal veel vorstile lisaks tulnud saiakese sisu mugib, tõmbab pudi endale vaat ei kurku, kui teatab, et just see see on, kuidas ma teadsin. No ega ma ju ei teadnudki, nägi lihtsalt välja selline, nagu psühhiaatriahaigla. Ja meil on jälle nii marunaljakas. Seda, kuidas meil Tallinnas on “rohelise aia tagune ala”, seda ta teab juba ammu. Räägin talle ka, kuidas, Tartus saab “palmipuhkusel” käia. Tagasiteel taipan kiirelt pildi klõpsata. Meie maja siin on siis selline:
Leiame rattapargi küll üles, aga ligi ei pääse. Sinna peaks jalutama ja meil pole selleks hetkel aega. Ja vihma sajab. Sõidame tuldud teed tagasi. Tsiklipood on lõpuks avatud. Selgub, et akut päästa ei õnnestu. Tuleb osta uus. Valida on kahe variandi vahel. Mis neil vahet on? Hinnavahe. Kõik muu on samas, ainult erineva tootja. Odavam on vaat et isegi parem. No ok, 100 raha hinnavahet on suur asi, võtame odavama. Onu lubab helistada kohe, kui aku on laetud. Mõned tunnid on meil nüüd kindlasti aega. Suundume kontorisse, sest Andreasel on kiire koosolek päevakavasse tekkinud. Kuniks tema kiirelt oma ettevalmistusi teeb, näitab Happy, et tema on sellest kolmise asjast ikka kohe puruväsinud. Arusaadav, me oleme ju ka, aga praegu pole võimalik hädaldada. 😀
Netti pole meil endiselt. Andreas kiirustab kõrvalmajja ja Denny laeb oma telefoni, sest see on suurest mängimisest tühjaks saanud. Tore tööpäev – tööd teha ei saa. Pole midagi, Eva kohe korraldab! Hakkame aga koos vana kontorit koristama. Jätsime Happy kontort valvama ja tassisime meie auto maast laeni pabereid ja pappi täis. Andreas ju oli hoolega siin vanu tarbetuid kaustu hävitanud. Kui Andreas koosolekult tuli, viisime need üle tee suurde jäätmejaama.
Teise ringiga tassime sinna vanu kaustu ja plastkaste ja patareisid ja lampe ja klambreid ja cd-sid ja arvuteid ja mida kõike veel. Osa sellest sai tasuta ära anda, osa läks kaaluga segajäätmetesse. Ma itsitasin kogu aeg, et me peame hoolega oma uimaste peadega nüüd meeles pidama, et tagasi kaalule sõites, üks meist möödaminnes kõrval asuvasse tanklasse kohvi ostma ei põika, sest siis tuleb ka selle 100 kilo kergendamise eest kenake kopikas maksta. 😀
Mulle see pirakas keskus meeldib, esiteks on see meile siin muidugi kenasti lähedal, samas on see parajalt nurgatagune, et seal pole kunagi ülerahvastatust. Aga selle koha peamine eelis on minu meelest see, et see on puhas ja igale asjale oma selge koht ja kõik saab korraga kiiresti korda:
Netti polnud ikka veel ja aku-mees polnud ka veel helistanud. Denny läks koju. 17:30 helistati, et aku on laetud. Sõitsime linna ja saime aku, põrutasime sellega vana kodu juurde. Vihma sadas ladinal. Kummid olid rattal nagunii tühjad. Ühendasin kummide täitmise masin laadima. Aku istus kenasti peale… aga kruvid? Need jäid ju vana aku külge ja uued kruvid jäid karbiga poodi, sest Andreas oli lahkelt arvanud, et tal seda küll vaja ei lähe rohkem. Eksole. Kell oli 17:59. Vaatas teine haledalt oma kella ja hangus.
“Kuule, helista samal numbril, millelt sulle helistati, äkki keegi on veel saadaval? Äkki siiski veel jõuab? Proovi vähemalt!” utsitan ma teda liigutama.
Ma tean küll, et Andreasele ei meeldi helistamine, aga hetkel oli vaja see asi kuidagi läbi ime korda saada, sest homme kell 10 pidi meie viimane jälg siit kadunud olema. Ta proovis. Sai veel onul sabast kinni. Ma torkasin veel vahele, et pangu need kruvid kasvõi trepi peal, me ju kohe tuleme. Nii nad kokku leppisidki. Hääled sisse ja ajama. Läbi kahe küla kiiremad kurvid ja linnas me jälle olime. Kui maja ette tuiskasime, siis üks kirjadega auto oleks meile peaaegu otsa tagurdanud. Sai veel pidama. Sealt astus välja ei keegi muu kui meie aku-mees. Võttis taskust meie aku kruvid ja vabandas, et ta juba unustas. No ukse ette need panna. Jälle vedamine, poleks me samal hetkel saabunud, kui ta minema tagurdamas oli, siis kas me oleks need kruvid ikka kätte saanud? Topelt, ikka topelt, aga kätte me need saime. Ma muidugi julgesin juba muiata, et noh, nüüd need ei sobi või kukub mõni neist kuskile auku. No oleks hästi meie tänasesse päeva see passinud ju 😀
Aga ei, kõik aku sai ühendatud ja mootor tõmbas end käima ja ratas hakkas liikuma. Andreas suundus rõhku kontrollima. Mingi nipiga sikutas ta endale kitsad sõiduriided selga ja nägi igati ponks poiss välja. Meil oli kindel kokkulepe, et tema sõidab ees ja mina kohe tema sabas, et kui midagi juhtub, siis saan kohe tegutseda. Ja nüüd arvake ära, mis ootas meid maa peal? Muidugi, talv oli Eestist ka meie juurde jõudnud. Muru oli valge ja taveast sadas laia lund. Noh, aga pole halba ilma, Andreas andis gaasi ja veeres mäest üles. Püsisin tal kannul. Jälgin hoolega, et meie pikivahe püsib paras, et ma tal liiga seljas poleks ja samas, et keegi ei tahaks meie kahe vahele sõita.
Kus kurinahk kiirustab! Asulates on siin sama 50nene piirang, mis meil, aga tema sõidab ühte külla sisse julge 70ga. Mõtlen veel, et kas ta ei näe või tunneta ratast ja selle kiirust selles ilmas nüüd, aga püsin sabas ja püüan enda kiirust allapoole surudes teda ka tagasi hoida. Linnast väljas on meil siin piiranguks 80km/h. Temal on vahepeal 100 sees. No halloo! Mina näpistan kiirust veel viimasel lubatud piiril. Pahandan temaga mõttes, et kihutagu Saksamaal, seal, kus piiranguid veel pole ja ilus ilmaga, kui nii hädasti vaja oma ratast nautida. Pimedaks kisub ja lund sajab nagu udusulgi. Autoaknast tundub maailm imeilus. Kui ma ei peaks ühe hullu järel sõitma ja olema igal hetkel valmis abi andma või kutsuma, siis oleks ju täitsa tore. Tagumine ratas vibab veidi. Mul kisub seest õõnsaks. Õhutemperatuur on null ja teel koguvad end lobjakavaalud. Saaks ometi juba katuse alla. Klõpsin ukse lahti ja Andreas valgub kuiva valgustatud parklasse. Sõidan tal sabas meie kohani.
Lumememm eemaldab lumetorte, et saaks kiivri peast võtta. Kiivri seest ilmub välja maruõnnelik poisike. Mis ma sellisega pahandan. Mainin vaid, et naaatuke keeruline oli tal sabas püsida seadusega lubatud kiiruse piires. Ta tunnistab, et no läks jah suts kiiremaks vahepeal, aga niiiiih tore oli. Ma siis hoopis rõõmustan, et ta kohe praegu ei taha oma sõiduseiklust jätkata. See tsiklivärk on meil kõigil nagu natuke veres. Või palju. Hetkel on mul hea meel, et see asi tehtud sai. Kasvõi keset talve. Meil olid mustad jõulud, aga tundub, et sel korral saan mina 40 imelises jõuluilmas. Parem hilja kui ei kunagi. 😀
Veel enne ööd peab Andreas korraldama kontoris ära mõned pakilised toimetused, sest internet on lõpuks tagasi. Mina kasutan aega efektiivselt ja imen vanas kontoris Happy tõrksaid karvu vaipkatte sees. Ja uus laadung talvekarva hakkab kohe varsti eralduma juba. Meil on ju hädasti vaja üht villakoera kontoris pidada. Kodus on vähemalt parkett ja saab karvad kergema vaevaga kätte, aga kodus oleks tal üksinda igav, kuniks tema lambad omi asju ajavad pikad päevad, siis siin ta meil on. Ja karvub. Saan ühe ringi imetud. Imeda on veel kui palju.
Reede, 28. aprill – jõulud?
Meil on… jõulud! Kus päkapikud on?
Selline oli vaade me magamistoa aknast eile. Sirelid õitsesid ja kõik rohetas:
Ja selline oli vaade samas suunas… täna hommikul:
Vaade tänavale polnud teps mitte suvisem:
Pistsin nina aknast välja, et aru saada, mis ilm see seesugune on. Brrrrrh, külm ilm on. Ajasin poisid üles ja jagasin korraldused kätte endale midag soojemat selga leida. Vancule õnnestus mul jalanõude kaste kaarega tühejendades veel talvesaapadki jalga leida.
“Ma ei uskunud iial, et jõulud nii kiiresti võivad jälle tulla,” mainis unise näoga Tan irooniliselt muiates ja astus oma seemisnahksete ketsidega kodust välja. Mis neil häda, tipatapa ja ongi koolis soojas, aga ma pean põllule koeraga jalutama minema. Ja mul puudub endiselt teadmine, kus mu riided me kastides küll asuda võiksid. Egas midagi. Nii palju kui ma leian, nii palju ma endale selga ka kühveldan – särk ja selle peale kleidike, mis täna võiks kanda tuunika nimetust ja selle peale pika sabaga kampsun ja selle peale Andrease dressikas. Lõpuks näen ma välja nagu igipõline kihiline kodutut, keda ei võta ei ussi- ega püssirohi ja halba ilma pole olemas.
Kindaid oleks ka vaja. Aga seda taipan ma alles siis, kui püüan autosse pääseda. Andreasel on vist ka külm. Natuke.
Põllud ja heinamaad on lumeteki all kuidagi nii talvised. Alles eile õitses kõik nii hunnitult ja täna on hullem talv kui kogu see talv kokku oli. No vaadake ise, siin puhmaste taga haljendab näiteks maisipõld. Talve pidas see sügisel mahakülvatud väli kenasti vastu, aga kas ka nüüd selle jura, mida sealt taveast aina juurde kallab? Heiii, Lumeeit, aitaks juba! Palun!
Kiire peatus tanklas ja nalja kui palju, Kõik räägivad ilmast. Igal pool. Minu kentsakast välimusest ei räägi õnneks keegi. Vähemalt on mul soe.
Koeral pole ilmale ühtegi etteheidet. Talle meeldib. Tuhnib siin ja tuhnib seal ja tuppa ei taha minna. Kogu lumi tuleb ju ära süüa ja mina võin tema kõrval kasvõi kringliks külmuda, Näpud punetavad ja kanged:
Aga kontorisse viiv trepp on väga nunnu! Kõik see kamp, kes seda mööda täna üles on roninud, pole tahtnud ilusat lumeilu rikkuda. No on ju tore?
Toas oli soe ja läks veel kuumemaks, sest mul oli oli kiirkorras vaja vana kontor korda saada. Tundisin, kuidas mu tolmuimemise muskel areneb seda jonnakat koerakarvalist vaipa elu eest nühkides. Viimase ringi jätsin kõige lõpuks. Muud tolmud ja mustused sain ka kokku ja siis jäid veel aknad. Kaks ringi seest ja väljast. Täitsa kabe vaade sai sellest külmas ja märjas hallis lumeilmas. Varsti saab ehk isegi suusatada?
Kell 10 oli meil vana üürikorteri võtmete üleandmine. Sellest kõigest kirjutasin ma juba oma üle-eelmises postituses ja ma ei hakka ei enda ega teie tuju selle juraga rohkem rikkuma, aga ees seisis meil sel päeval veel ka teine oluline eksam – kontori võtmete üleandmine. Ma olin nii pikalt juba plaaninud kohe tol reedel teha üks rõõmuhõisetest tulviks postitus, et kolmised on nüüd läbi, aga… No tegelikult kolimised on ikkagi läbi ja edasi saab, mis saab. Teisipäeval on uus katse. Mina sukeldusin veel viimast akent kontorisse kleepsudest ja liimist puhastama.
Andreasel on juba mitu kuud varem kokku lepitud juuksuri aeg. No inimeses peab ikka kõik ilus olema ja minu sünnipäevaks tahab tema ilus olla. Ma ei mäleta, kui kaua, aga kindlasti kauem kui kaks kuud pean mina siin plaani, oma juuksevärvi värksendada ja peeglist vaatab iga päevaga vastu üha süngema karvatooniga tumedajuukseline pea. Vähemalt Tan sai enne uut kooli blondeeritud. Ma siis ootan oma järgi, Suveks ehk? Ema? Roosa? Lilla? Vasekarva? leekiv punane? Sinine? Midagi muud? Aega on. Enne on nagunii vaja põhi veel blondeerida 😀
Lõuna läheneb. Vahepeal on selgunud, et kontorikohtumine jääb täna ära. Saame võtmed üle anda uuel nädalal. Aga kui me juba nii lõpusirgel siin oleme, siis mina tegin veel viimase tiiru akendele peale ja Andreas imes kiirelt veel ühe ringi põranda üle. Sai veel Dennylegi viimased juhised nädalavahetuseks kätte.
Korras valmis ja aitab küll, uks kinni ja minek. Head aega, me vana tore kontor! Etteruttavalt saan juba hõisata, et võtmete ja ruumi üleandmine sujus meil täiesti valutult ja rõõmsalt. Kõik oli suurepärases korras. See on nii hea tunne 🙂
Aga tagasi veel eelmise reede juurde. Poisid tulid koolist ja Andreas viis mu koja, kuna tal oli veel hirmpalju tööd vaja teha. Parklasse jõudes meenub mulle, et ma eile toetasin ajutiselt Happy kakakoti auto katusele, sest prügikasti lähedal polnud ja tuppa ma seda viia ei tahtnud. Hommikul oli auto lumme mattunud ja mina olin koti sootuks unustanud.
“Kuule, ega sa ei tea, kuhu see koera kakakott siit katuselt kadunud on?” küsin auto katusel lume sees otsivalt tuhnides?
Andreas naerab laginal. Ta vist teab?
“No kui ma hommikul vana kodujuures kallaku peale parkisin, siis libises katuselt robinal lund maha ja seal oli lume sees ka mingi kakakott ja ma veel mõtlesin, et kes see selline on, kes oma koerakoti sedasi maha jätab. No et ju kellelgi kukkus.”
“Selle peale sa ei tulnud, et see võis meie auto katuselt alla sadada?” kõkutan mõnuga.
“Absoluutselt mitte. Minuga selliseid asju küll ei juhtu!” volksutab ta ilmsüütult tõstetud suurte kulmude all oma silmi. Naerame koos. Kas see kolimine on nüüd siis tõesti lõpuks läbi? Aitab ju juba küll!
***
Kodus vaatan tüdinult meie kastimägesid. Homme siin vist pidu veel ei mahu pidama? Kaevan end kööki ja avan esimese suure kasti. Vancu tuleb mulle appi. Pakime asju lahti ja otsime neile sobivaid kohti. Kodutunne hakkab vaikselt ligi hiilima. Reedel on poed reeglina pikemalt lahti. Kell 19 vaatan kella, veel jõuab. Tan tahab minuga kaasa tulla. Lumi on õues julgelt üle pahkluu, aga tema talvejalatsite asukohast puudub mul ettekujutus. Pakun, et äkki sobivad talle minu matkajalanõud. Sobivat ideaalselt, kuigi need numbri poolest peaks talle tubli 3-4 numbrit suured olema. Käia suudab ta nendega sujuvalt. No ok, tulgu siis nendega.
Suundume vaksali suunas. Läheme mööda tänavaid nii nagu sinna meie juurest ka autoga saab. See võtab meil aega maksimaalselt 10 minutit, Saan vaheapel veel linna tutvustada, et näe, siis on türklaste kebabiputka ja siin on jubehea toiduga india restoran ja siin oma meie Babybacki sarnane ameeriklaste burksi koht ja siin on jäätisekohvik ja poes me olemegi. Tan teatab, et see ju nagu meie Järve Selver. No nii umbes on jah. Siis avastab ta, et oot, sellel pole on veel ju ka alumine korrus. No on äkki natuke suurem kui meie kodupood Eestis oli. Selgub, et talle meeldib linnas elada, sest siis on pood kodule lähedal. Mu 12aastasel poisil on huvitavad arusaamad elust 😀
Teeme kiiremad ringid. Tan peab koolis vahetusjalatsitena kandma susse. No neid, mis meie koolides pole vist mitte kunagi lubatud olnud. Valime talle siis tema elu esimesed sussid ja poiss on rõõmus. Need on seest triibulised, mõtleks 😀 Karhman korvi veel ka maasikaid ja tordipõhja ja kaks pudelit limpsi. Vancule kaks kurki ka. Banaanid unustan sootuks, sest ma pole vist liiga ammu oma torti teinud. Seda avastan ma muidugi küll alles 15 minutit enne südaööd ja siis on lootusetult hilja ja tortki juba valmis.
Mul on veel mitu tundi aega köögis asju sättida. Telefon laulab mulle juutjuubist “Laula mu laulu” saate paremaid palasid ja mul on korraga nii ilus olla.
Kella 23 ajal helistasin Andreasele ja uurisin, et kas ta soovib kooki nüüd kohe öösel süüa või jätan selle tegemise hommikusse. Ta arvas, et no ikka nii nagu juba traditsiooniks on meil saanud, et sünnipäeva algab siis, kui kell uue kuupäeva ette kukub. Ta arvas isegi, et jõuab enne südaööd koju. See mõte oli tore.
Ma olen elu jooksul kooke ja torte teinud küll igasugu imelikes kohtades, aga pappkasti otsas polnud ma sellega veel varem maha saanud. Nüüd siis on see linnuke ka kirjas. Uurisin Vancult, et kas ka tema soovib kooki.
“Ainult siis, kui seal imelikke asju sees pole.”
“Mis on sinu jaoks imelik?”
“No marjad ja muud sellised.”
“Ok, ma teen siis pool kooki ilma marjade ja muu selliseta, siis sööd?”
“Jaaa!” vastab ta õhinal.
No ma siis teen ühe koogi. Uue kodu ja enda sünnipäeva puhul.
Mõlemad kihid saavad topeltkreemi ja beseepudi ja pool tordist saab ka kahes kihis maasikaviile. Andreas saabub lubatud ajaks. Ma panen limpsi ja tordi lauale valmis ja siis löövad mõlemal pool maja kirikute kellad südaööd ja kuulutavad ametlikult minu viienda eludekaadi alanuks. Palju õnne mulle!
Ja siis hakkavad nad laulma. Eesti keeles ja siis inglise ja siis saksa ja siis itaalia ja siis meenub Andreasele veel ka prantsuse versioon ja kuna mulle see kõik nii nalja teeb, siis jorisen lõppu veel ühe soomekeelse versiooni kah. Venekeelset ma ei tea, aga ma usun, et ma see on olemas? Igal juhul saan ma oma musid ja kallid ja õnnesoovid kätte ja see kõik on nii hirmus armas 🙂
Andreas lõikab julged tükid ja nad mugivad Tannuga oma osad sisse. Vancu vabandab, et ta ikka ei suuda seda süüa, sest maasikad on tema osale liiga lähedal olnud. Noh, pole lugu. Mul on maasikaid ja sööjaid veel, saame hakkama. Vancu sööb minu auks hoopis värsket kurki. Mulle maitseb see ka 🙂
Paneme poisid magama ja läheme koeraga talvevõlumaale õhtust ringkäiku tegema. See üllatustalv on tegelikult nii ilus. Kui tuppa tagasi jõuame, siis tahan veel paar asja köögis korda sättida, et homme mõnusam ärgata oleks. Ja nüüd arvake, mis oli Andrease esimene asi, mida ta uues kodus paika soovis sättida? Pakkumisi? See oli tema kallisarmas baarikapp! Panite täppi? Igal juhul sai meie elamises minu sünnipäevaööl suure köögisättimise kõrval esimesena paika tema baarikapp, mida avatakse järgmisel korral arvatavasti… või võibolla ka mitte enne järgmist kolmist. Mul on kõige naljakam mees, ausalt! 😀
Selle megapostitusega loen ma meie kolimised nüüd ametlikult lõpetatuks. Aitab ju küll? Selleks korraks küll. Punkt! 🙂
No on mõnus! Ja isegi Happy naudib ja naerab enne, kui oma puhvis talvekarva uuesti maha viskab. Detsembris ta seda alles tegi.
