Pühapäev. Koogipäev. Sündimise päev. Külaskäimise päev. Lumepäev. Ülestõusmise päev.

Ühel üksikemal sünnib 16. aprillil 1977. aastal kolmas tütar. Poeg on tal ka. Tema on lastest vanim. Kõik need neli last on see naine saanud viimase viie aasta jooksul. Seda kõike on liiga palju, et hakkama saada. Vastsündinud tüdruk on terve ja tragi. Ta saab nimeks Jane või ühe teise paberi järgi Jana.

Paar päeva hiljem lahkub üksikema haiglast ja naaseb koju oma laste juurde. Keegi ei tea, et ta vahepeal last isegi ootas. Pisike Jane-tita jääb Pelgulinna Sünnitusmajja, et oodata veel kaks nädalat ja sündida siis uuesti. Sündida päriselt. Sündida sellesse peresse, kus teda on väga oodatud ja igatsetud. Tema sündimise päevaks saab 29. aprill 1977 ja tema nimeks saab Eva. Ta kolib elama Haldjaorgu. 🙂

***

Kogu mu elu on olnud üks suur seiklusfilm ja kui ma 33lt lõpuks oma sündimise loost ja selle detailidest teada sain, siis ma ei isegi ei imestanud. See oli loomulik jätk või siis tegelikult algus kogu sellele kirevale loole. See loksutas asjad paika ja andis rahu. Rahu, mida ma nii väga otsinud olin ja see on hea tunne. Siiani on. Pealgi on mul nüüd kaks sünnipäeva. Mitte, et ma seda esimest tähistaksin või tähtsaks peaksin. Minu vanuses on alati lahedam natuke noorem olla. Ikkagi tervelt 13 päeva ja see ON kõva sõna 😀

KUI ma Andreasega poleks kokku saanud (mis on küll vähetõenäoline 😛 ), siis võib-olla oleksin ma sellel kahe sünnipäeva asjal juba minna lasknud, aga no enam ei saa. Miks? Sest Andreas on sündinud 21. aprillil 1977. Taipate juba? See tähendab, et bioloogiliselt olen ma temast vanem, aga passi järgi noorem. Ja mis te arvate, et ma saan siis selle vanuseasja kuidagi kõrvale jätta? Muidugi ei saa.

“Täna teeme nii, sest mina ütlen nii!”

“Miks?”

“Sest mina olen vanem ja paaaalju targem!”

Või siis mõnel teisel juhul:

“Sa pead mind aitama…”

“Miks?”

“Sest ma olen sinust noorem ja paaalju väetim!”

No ok-ok, nii hulle see asi nüüd ka pole. Aga nalja saab meil sellega ikka pidevalt. Selline tore seik, mida meievanuste ja noorematega just väga sageli ette ei tule. 🙂

Ja kuigi see 16. kuupäeva pole mulle oluline, siis ärge arvake, et ma ühele koogile sel päeval “EI!” suudaksin ütelda. Eriti kui see juba paar päeva kapis olemas on ja ootab pühapäeva.

Kui me veel kumbki Andreasega omas maailmas elasime, siis tuli selles kaugsuhtes üles ehitada puutepunkte ja traditsioone, et kuidagi jaksata. Nii oli meil igal pühapäeval oma Cake Day ehk Koogipäev. See tähendas seda, et kui me koos olime, siis me läksime kohvikusse ja kui me koos ei olnud, siis vaatas kumbki ise, kas tõi koogi koju või läks kohvikusse või mõtles midagi muud välja, aga oluline oli siis ühel ja samal ajahetkel koogiga maiustada ja omavahel mingil viisil jutustada. See andis eriti neil lahusolemise hetkedel nii palju koosolemist juurde.

Siin, igapäevaselt koos olles, on see koogivärk meil selline kaootiline olnud, aga vahel ikka tuleb meelde ja siis on nii armas. Täna oli meil kook aga täiesti juhuslikult kapis. Kuna oli pühapäev, siis oli juba teada, et täna me seda ka sööme. See, et täna on 16 aprill, seda taipasin ma alles siis, kui ma poole silmaga alles magasin ja avastasin, et Happy on ennast salamisi voodisse hiivanud ja lebab seal nagu suur jääkaru-vaip. No täiesti liikumatult, et me ometi teda ei märkaks ja teda suure kaarega jälle põrandale lähemale ei kupata. Aga kahtlaselt kitsas oli meil ikka. Ja seal see nunnunaator oli. Sirutasin käe kapile, leidsin telefoni, kaks klikki ja käsi sirgelt teises suunas. Palun väga Suur Nina Happy isikikult:

Kui ta liikumist märkas ja silmad avas, siis kargas ta ise ruttu voodist välja ja tegi näo, et tema pole midagi teinud, Aga me teame küll juba neid tema koerusi. Igal juhul oli see päeva alguseks igati armas hetk. Ja siis kasutasin ma juhust ja meenutasin Andreasele, mis päev täna on. Ta teatas seepeale, et ahahh, palju õnne siis. Oleks mul põrand talla all olnud, siis ma oleksin arvatavasti selle korralikult vastu maad kukutanud, aga voodis lapiti olles polnud efekti.

No ma siis proovisin teistmoodi neid asju suunata soovitud suunas ja küsisin otse, et mina, väga vana inimene, ei saa täna voodist enne välja, kui mulle kooki pole serveeritud. Kuna Andreas on veel suurem maiasmokk kui mina ja ühest koogist ütleb ta harva ära ja kuna täna veel kõigele lisaks oli ka koogipäev, siis hops ja tagasi ta oligi koos ühe parajalt suure mõnusa juustukoogi ja kahe kahvliga. Kes see neid tükke veel viitsib lõigata ja sööma peab ruttu. Igal juhul kiiremini, kui posid märkavad, muidu tulevad need ka veel oma kahlikestega ja nii jääb meil ju kõht tühjaks 😛

Palju õnne 40aastsel bioloogilisele minule! Hästi salaja, et keegi teine veel ei teaks 😀

Ja sedasi ma siis seal olin, nokk lahti nagu maailma kõige näljasemal linnupojal ja muudkui nõudsin koooki! Kooooki!

Isu sai enne kooki otsa. Tükiks ajaks. Vähemalt Andrease sünnipäevani 😀

***

Ja kui kook sai söödud, siis tuli kiire minek. Andreas oskas eelmisel suvel pool-vanaisaks saada. No sedasi, et kui mina tulin tema ellu juba kahe olemasoleva poisiga, kelle ta väga omaks võttis, siis oma eelmises, 13aastases abielus, jõudis ta samamoodi omaks võtta ja üles kasvatada kaks last – poisi ja tüdruku. Nemad kaks on nüüd juba suured, aga omavahel väga lähedased on nad endiselt. Ja kui siis tema kõige vanem poeg naise võttis ja eelmisel suvel ka lapse sai, siis sai Andreasest hoobilt keset meie suvepuhkust peaaegu-vanaisa. Ta ise ütleb, et ta on poolvanaisa. Ma siis itsitan ikka takka, et ma olen siis veerandvanaema. Kentsakas ja armas on see lugu me jaoks.

Täna oli meil kindel plaan neile külla minna. Magustoit kaasa ja teele. Tan, kes maasikaid enda käes hoidis, oigles terve tee, et me teda piiname ja tal neid juba süüa ei luba. No maasikad ootasid enne söömist kohtumist besee ja topeltkreemiga ju 😛

Noored elavad kõrgel. Kui meie asume siin igapäevaselt 600 meetrit mere pinnast, siis nemad on 1200 meetri kõrgusel. Sinna pääsemine on omaette kunst. Mina ei julge siiani seda teed veel ise sõita. No nii kitsas ja kurviline ja kui teine auto vastu tuleb, siis möödumiseks peab üks kusagil seisma ja palvetama, et tee välmises servas sõitja sealt servalt alla ei lendaks. Aga ilus on muidugi ka. Kui mina sõitma ei pea 🙂

Mida kõrgemale me jõudsime, seda märjemaks ja külmemaks läks. Kohe jõudes oli autoaknast üsna märg vaade.

Ja autost väljudes selgus, et kui meil sajab vihma, siis pisut ülevalpool juba langeb laia lund.

Toas oli hea ja soe. Sõime maasikaid ja koort ja beseed ja ajasime juttu ja vaatasime armunult pisikest Luanat. Ohh, kuidas meil ka sellist kiiresti kasvavat pisikest oleks vaja 🙂  Tan võttis seda beebiga möllamist eriti tõsiselt, roomas ja rassis ja tassis ja sättis ja naerutas. “Kus on beebi? Siin on beebi!” – seda vana laiskloom Sidi nalja jõudis ta selle aja jooksul vist 300 korda teha ja iga kord oli see pisikese jaoks naljaks.

Kaks tundi hiljem kattis maad tige lumekiht. Happy sõi lund ja Tan oli lihtsalt häpi ja mürgeldas oma kevadvormis talveilmas täie naudinguda 😀

Andreas sai oma lumes müdistamised ka tehtud – autol lebav lumevaip vajas veidi puhastamist 😀


Poolel teel mägedest all muutus lumi taas vihmaks ja orgudes istusid kinni üksikud pilved.

Tagasi kodus oli aga veelgi toredam olla. Soojem ja kuivem ka. Märjad riided kuivama ja ilmale vastavamad selga. Ikkagi ülestõusmispühad ja pühapäev ja natuke nagu sünnipäev ka. Lammas viis lambakoera jalutama. Või vastupidi 😀

Peaaegu 40ne mina…

… vot see peaaegu 40aastane mina ütleb vaid, et uskuge ja usaldage! Isennast ja oma valitud teed. Ja kui see tee ka on vahel raske või läheb vahepeal samm segi, siis minge edasi. Vakshaaval, sammhaaval, meeterhaaval, aga minge ja uskuge endasse ja kõike, mida te teete, tehke südamega ja südamest 🙂

Kati the Mumm – ikka ja alati 22!

13. aprill 2017

Teil sadas täna lund, aga meil õitsevad sirelid. Varsti on suvi ja pärismaasikad. Ja minu sõbrannal Mummil on täna jälle sünnipäev. No tegelikult on ta nimi küll Kati, aga minu jaoks on ta juba viimased 15 aastat lihtsalt Mumm olnud. Minu laste jaoks on ta nende armas tädi Mumm. Mesimumm. Juba nende elu algusest peale.

Tädi Mumm ja tema suured sõbrad Tannu ja Possu (2007)
Tädi Mummi ja imetillukese Vancu  esmakohtumine Lastehaiglas (2008)

Kui ma oma blogis ringi vaatan, siis Mummist ja tema sünnipäevadest olen ma aastate jooksul rääkinud ilmselgelt rohkem kui iseenda omadest. No ta on selline oma ja armas meil. Ja tema sünnipäev on tegelikult sissejuhatuseks minu sünnipäevale ju ka.

Kui me Mummiga kunagi 25 saime. Siis tundus see nii kooohuutav ja me keeldusime selliseid numbreid tunnistamast. Vist umbes sellest ajast peale saame me kindlameelse jonnakusega igal aastal ikka 22. Passis püsivad numbrid ikka samad, aga vaat kalendris need aastanumbrid kasvavad. Ja mis te arvate, kas ajas on see vanuse asi meil kuidagi paremaks läinud? Oo, ei! Me võiks ju reipalt ikka oma 22-jutus kinni püsida, aga fakt on see, et Mummi vanem poeg on juba 23. Ja no tegelikult olen ma ju Mummi tundnud… 28 aastat. Kuigi ilusam on vist ütelda, et me saime tuttavaks, kui me olime vaid 12. 😀

No meie vanuses on nende numbritega nagunii juba kahetised lood. Ühelt poolt kipuvad need juba meelest minema ja segi minema ja teisalt ei taha neist nagu väga midagi teada ka. See Mummi tänane number on selline, et sellest ei taha me midagi teada. Ma siis lohutasin, et olgu selle nelja ja nulliga kuidas on, vaata positiivselt – käes on viies kümnend. Jube hea on nokkida, kui endal on veel viimased 3 kuni 16 päeva aega nautida numbrit 39. 😛

Kui ma hommikul Andreasele vadistasin, et näe, Mummil on täna sünna ja ma lohutasin teda oma viienda dekaadi jutuga, siis Andreas, kes ise saab ka kohe samavanaks, teatas täiesti rahulikult, et aga 40ndad on ju naise elus kõige ilusamad. No sellised täies elujõus ja elu parimas vormis naise numbrid. Ta suutis oma arvamusega mulle selle 40-jutu isegi söödavaks muuta, meelitaja selline, aga ma jään oma viienda kümnendi juurde. No viis on lihtsalt ilusam number. Meie saame nüüdsest peale ikka 22. Või no äärmisel juhul 27.

***

Minu Mumm ja tema maasikad 🙂

Põhikooliaegsed pildid on mul kõik endiselt veel Tallinnas albumites, aga mul on nii hästi meeles, kuidas me kehalise tundides temaga koos ooperit laulsime. Hiljem, uue aastatuhande alguses, leidsime me teineteist uuesti üles, olgu kiidetud see kirutud internet. Selleks ajaks olin mina juba Pisihaldjas ja tema oli Mesimumm ja meie ühiseks peatuskohaks oli Jalutaja-jututuba. Ma isegi ei tea, millest me seal teineteise kohalolu aimamata poolanonüümselt kambakesi koos patrasime. Jutt lihtsalt klappis. Midagi ma seal seletasin ja siis Mumm korraga röögatas rõõmsalt, et kuuuule, ma tean sind! Vahetasime privaatselt read ja oligi selge, muidugi me teame teineteist. See leidmine oli nii lahe ja armas. Sealt see kõik uuesti algas ja kestab siiani.

Olid aastad, mil meie mõlema elu oli piisavalt kirev ja meie asi oli see siis koos kodust eemal veel kirevamaks teha. Mumm oli palju aastaid minu jaoks ainus, kellega sai täiesti kaine peaga hulle pidusid maha peetud ja kõigis vanalinna kõrtsudes tantsitud. Ka Levist Väljas ja laua peal! 😀 No kaks natuke napat soodat, kes söövad ära pea iga muusikastiili, nagu me oleme, eksole.

Hiljem, kui ta 2008. aastal mulle hästi lähedale, Haldjaoru veerele kolis, ootasime me koos kevadet. Jaa, Mummile meeldib hirmsasti sügis, aga kevadet ootasime me maasikate ja muu hea parema pärast, et koos Nõmme turule jalutada. Sellest on meil kilode viisi naljakaid pilte. Paar näidet:

Kodust turule!
Turult koju!

Ja rääkida! Meil on alati nii palju rääkida ja naerda ja lihtsalt tore on vahel napakas olla kellegagi koos. Ja mänguväljakul kiikuda. Ja kell 4 hommikul Statoilis piima, vorsti, juustu ja saia ostmas käia. Ehh, kes kõiki neid hulle mälestusi nüüd meelde korraga suudabki tuletada. Viimased aastad käisime me koos kodupoes – helistasime, kohtusime minu või tema tänava otsas, tegime poes oma tiirud, läksime tänava otsas jälle lahku ja helistasime. Ja mööda kodutänavat astudes helistasin ma talle vahel ka. No et ta aknale tuleks ja me talle lastega lehvitada saaksime, sest tema kodu aknast paistab meie tänavale hästi. See on midagi, mida ma igatsen.

Ühest asjast ei ole ma kunagi aru saanud. Kuigi ta on vanem kui mina, ikkagi tervelt mitu päeva kohe, siis kuidas tal on nii hea mälu. Kui mind keegi varrukast ei sakuta või FB mind ei aitaks, siis ma ei mäletaks peale enda ja laste ja ema ja mamma sünnipäeva vist ühtegi sünnipäeva. Muust rääkimata. Aga Mumm teab. Alati. Ja ta mäletab ka kõiki muid olulisi asju ja mina ei saa aru, kuidas ta seda suudab. Aga mina mäletan teda. See ongi vist peamine! 😀

2004 minu sünnipäev
2006 Mummi sünnipäev
2009 Mummi sünnipäev
2010 minu sünnipäev
2015 peaaegu Mummi sünnipäev. Ilma juusteta. Mina tegin 😛
2016 Mummi üllatussünnipäev 😀
2017 tadadadaaa! Jälle Mummi sünnipäev!

Nagu te näha võite, siis läbi aegade on meil mõlemal olnud kõikvõimalikus pikkuses ja värvis ja lainelisuse astmes juukseid. Ja meile maitsevad maasikad ja meeldivad värvilised riided ja samas kanname me ka mugava musta veetlevalt välja. Ja meie meestemaitsel ei ole mitte midagi ühist ja see on väga positiivne. Nunnud loomad meeldivad meile mõlemale, aga koertest eelistab tema pisikesi nässusid ja mina suuri koledaid. Talle meeldib kuubikuid kokku panna, mina ei taipa neist kohe mitte midagi. No hädapärast saab need ruubikukuubiku kleepsud ju sahkermahker ringi tõsta. Ei saa? Saab, oiii, kuidas saab! A Mumm oskab päriselt. Ta oskab veel igasuguseid asju ja veel rohkematest ägedatest asjadest oskab ta rääkida ja selgitusi jagada, sest ega ta muidu ei saaks olla maailma kõige ägedam Kristiine keskuse Taibula perenaine. Nii, et kui teil on kellelegi ägedat meisterdamise või nuputamise või leiutamise või avastamise kingitust vaja, siis hop-hop Kristiine Taibulasse 🙂

Nii, aga mis meil siis veel siin on, mis meid liidab ja liimib ja samas teineteist nahka pistmata koos laseb eksisteerida? Meile meeldivad viikingid ja Viikingid. Ja Mummile meeldib minu Lilli samapalju kui mulle, aga kui minul on seinal vaid üks Lilli pilt, siis tal on neid vist igas toas ja vaieldamatult on tema kodu siin maamunal koht, kus Lilli-kontsentratsioon on planeedi Maa kõige kõrgem siiani. Juba mitu aastat. Tätokaid on meil vist hetkel samapalju? Aga ühisnimetaja, kui ma oma nooruse lollust arvesse ei võta, on see, et iga viimane kui tilk tinti, mis me naha alla on torgitud, on sügavalt oluline meile endile ja me oleme alati planeerimise, tegemise ja paranemise protsessi teineteisega jaganud. Ja me mõlemad kirjutame. Mina kirjutamistest te juba teate või saate aimu siinsamas ringi vaadates, aga Mumm kirjutab oma kõige ägedamatest napakatest putukatest ja mutukatest ja tigudest ja seentest ja marmelaadidest ja millest kõigest veel. Suurematele inimestele. Tema punklugemise “13” FB lehe leiate siit: https://www.facebook.com/punklugemine/ 🙂

***

Ühesõnaga, Mumm, kui keegi tähtis tädi leti tagant küsib, kui vana teie, preili, olete, siis Sa võid südamerahus ütelda, et 22. Või 102. See on ainult number, sest tegelikult oled Sa lihtsal Kati the Mumm ja Sul on sada nägu, sada tegu ja elu elatud ka juba saja aasta eest ja teised sada tulevad veel otsa ka. Või veel rohkem. Eks?! Vaata ise, kui ei usu!

***

Ja mida ma Sulle siis sel tähtsal päeval, kui alanud on Su selle elu viies kümnend, soovin?

Ma soovin Sulle und, rõõmu, õnne, värve, kohvi, maasikaid, muusikat, rebasepilte, Viikingite uusi hooaegasid ja Ragnarit ja uusi ägedaid Meryl Streepi filme ja et Su vanad truud Aipi saapad veel teist samapalju vastu peaksid, häid leide Humanast, šokolaadi, mis kaalu ei tõsta ja jessas, no kõike muud ka, mida iganes Sa ise soovid. Lapselapsi ma Sulle veel ei soovi, küll nad tulevad kord ise. 😀 Ja haldjatolmu ja mõnna-marmelaadi soovin ma Sulle muidugi ka. Tead küll, miks! 😀 Ja sitasitik Pets, otse Seenest, ronis ka siia Sind minuga koos tervitama ja õnnitlema. Just, limukalibedat sulge soovime me Sulle ka, ootan uusi osasid läbematult juba! 😀

 

Tead, Mumm, mina Sind ka! Happy 22! <3

Minu kolimiste meeleolukad 22 aastat

Kuna me siin kolmise teemas üle pea sees oleme, siis ronisin ma ajas tagasi ja alustasin päris algusest. Kui Andreas on kogu elu siin elukohti vahetanud ja saab näidata, et siin elasin ma sündides ja siin õppisin ma rattaga sõitma ja siin põgenesin ma (3aastasena) kodust, et kõrvalkülla elama jäänud sõbrale külla minna ja siin käisin ma lasteaias ja siin käisin ma esimeses klassis ja siin teises jne, siis mina elasin oma elu esimesed 18 aastat Haldjaoru muinasjutulossis, sest just seal olid ja on minu pere juurikad sügaval Nõmme liivapinnases.

1984 Haldjaorus koduaias

See kolimiste saaga siin on pannud mind heldimusega meenutama minu elu kolimisi ja nende kirkamaid hetki. Ma täiesti usun, et te ootate juba samatungivalt kui mina, et see aprill juba läbi saaks ja ma oma kolimislugudele lõpuks punkti panen, eks? Ma ise ootan ka, sest tegelikult tahan ma juba nii väga kirjutada armastusest. Aga kolimiste ajalugu on ka üks tore vahepala 😀

***

Tallinnast Tartusse

1995. aasta augustikuu viimasel päeval pakkis isa mu kohvrikese ja spordikoti ja kaisukaru autosse ja mu elu esimene kolimine algas. Ma olin siis 18. Isa, ema ja õde tulid mind saatma ehk meil oli kohe nagu perereis. Tartu, siit ma tulen!

Ma olin enne seda Tartus käinud ainult kolmel kiirel korral – 8nda klassi lõpus (aasta oli siis 1991) poliitikakooliga ekskursioonil, millest ma mäletan vaid kusagilt turuputkast ostetud söödamatut kondist grillkana, mida ma isegi suure näljaga süüa ei suutnud ja mingi tüübi õnnelikuks tegin. Teine kord oli mul Tartusse asja 12 klassi hilistalvel koos pinginaabriga. Kõige pealt jooksin ma bussijaamas mingile tüübile peadpidi kõhtu, sest tee oli nii libe ja ma ei saanud pidama enne mütakat. Õues tuiskas ja kippus juba pimedaks. Maarjamõisa suunal mööda Riia tänavat sõitmise asemel ajasime me bussid kuidagi segi ja põrutasime hoopis mööda Võru tänavat minema. Pinginaaber, kes oli mõned korrad minust ikka rohkem Tartusse sattunud, püüdis läbi tuisu bussiaknast aru saada, et see vist pole õige koht ja suund. Surnuaia juures saime bussist välja ja hakkasime jala mingis suunas astuma. Telemast oli sihtmärk. See õnneks ikka vilksas vahel läbi madala tormise taeva ja mingi ime läbi jõudsime me lõpuks isegi õigesse kohta. Sedasi käisime me siis Tartus ühe teadlase-tädi juures vaatlusmaterjale hankimas, et kahepeale kirjutada valmis oma keskkooli lõpu hiilgav uurimistöö Eesti looduslikest orhideedest.

1995 keskkooli lõpukõne

Minu kolmas kokkupuude Tartuga oli siis, kui keskkool oli just läbi saanud ja paberite vastuvõtt ülikoolidesse alanud. Käisin koos klassivendadega EPAsse, mis tol hetkel oli EPMÜ ja hiljem sai Eesti Maaülikooliks, pabereid sisse viimas. Nemad tegid oma kaks valikut, mina vaid ühe – maastikuarhitektuur. Peahoone asus sel hetkel veel Riia mäe tipus, seal, kus on sõjakool. Bussijaamast sinna ja tagasi saamiseks polnud isegi ettekujutust vaja – suund ja sihtmärk oli selgelt silma ees ja kõrvalepõiked polnud vajalikud. Õigus, neljas kord käisin ma Tartus ju enne kolimist veel, sisseastumiskatsetel, aga see oli üks naljakas käik. Sõistime rongiga hommikul kohale ja jaamast võtsime takso, et kusagile ma ei tea kuhu Kreutzwaldi tänava lõppu mingisse õppehoonesse katsetele jõuda. No sel hetkel tundus see ikka teises maailma tundmatus otsas meie jaoks 😛

Ma olin Tallinna arhitektuuriõpingud matemaatika katsete pärast kõrvale jätnud, sest pelgasin, et ma ei saaks sisse ja milleks siis üldse proovida ja valinud üllatus-üllatus hoopis Tartus maastikuarhitektuuri eriala, kus mul oli lisaks matemaatikale ka veel jubedamad füüsika katsed. Huumor oli muidugi selles, et ma sain sinna lõdva randmega sisse. Oleks ka EKA arhitektuuri saanud. Aga Tartus meeldis mulle sisseastumisel hoopis see, et mul oli võimalik kirjutada lühikirjand põllumeestest Eesti kirjandusklassikas. Kirjanduse tunnid olid läbi kooliskäimiste mu kõige suuremad lemmikud. Ja selle lühikirjandi kirjutamine oli vaieldamatult maiuspala. Ja katsetelt bussijaama saamiseks sõitsime me taas taksoga. Mul pole hõredat aimugi, kuidas me kooli juurde takso kutsusime, sest mobiilidest ei osanud me sel ajal veel undki näha. Ju siis sai kuidagi muudmoodi.

Kui pilt oli selge, et nii mina kui mu tulevasest hambaarstist pinginaaber, oleme koolides sees, oli vaja leida elukoht. Mina ise oleksin ühikasse tahtnud elama minna, ikkagi põnev osa uuest elust, aga isa kindel otsus oli, et ei mingit ühikat, seal ei saa õppida ja lähen veel käest ära kah. Ega ju erakas ei saa käest ära minna? Pai tüdrukuna kuulasin sõna. Mu pinginaabri perel oli Tartus tuttvaid ja kuidagi nende kaudu saime me ühest kortermaja ühiskorterist toakese üürida. Saate aru, suures kortermajas keset Annelinna, oli sel ajal veel ühiskortereid? Arved tulidki samal aadressil kahel erineval paberil kummalegi ruutmeetrite järgi erinevad. Mööbel oli seal olemas. Seega lihtne ja kiire lahendus kahele rebaseplikale.

Kaunase pst

No ja siis augustikuu viimasel päeval vurasime me Tartusse. Uus elu ootas ja see kõik oli nii põnev. Kaunase puisteele, kus mu uus kodu mind ootas, polnud ma veel elu sees varem sattunud. See oli vaid nimi ja number paberitükil minu taskus. Sellest ma üldse ei räägi, et Kaunase puiestee majanumbrid pole tavapäraselt. No et paaritud siinpool ja paarisnumbri sealpool. Meie maja paarisnumbriga maja asus paaritute samas pundis. See oli… imelik ja võttis aega, enne kui me esimesel korral õige maja üles leidsime.

Kuna Tartu ülikoolis algas kool sel aastal juba nädala algusest, siis oli mu pinginaaber juba Tartus. Sel hetkel, kui meie saabusime, oli ta aga koolis. Ma teadsin, et keegi peaks seal kodus ikka olema. Ronisime trepist neljandale korrusele ja koputasime. Räsitud olemisega noor naine, tatise ninaga imik kaenlas, avas ukse ja viipas enda selja taha otse meie toa ukse suunas. Uks oli lukus. Lippasin korraks vetsu. Seal nägin ma oma elu esimest prussakat. Hea, et ma poole häda pealt karjudes välja ei jooksnud. Seda, et see prussakas oli, seda ma siis veel ei teadnud. Tänapäeval võiks muidugi kolmanda variandina kahtlustada ka mõnd ärakaranud veidrat kodulooma 😛

Kuna mul polnud aimugi, mis kell pinginaabril kool läbi saab ja mis kell ta koju jõuab, siis läksime kogu perega linna. Käisime kaubamajas, selles vanas ja armsas ja Toidutornis söömas, mäletate seda monstrumit veel vana turuhoone vastas? Kusagilt ostsime mulle Tartu kaardi, millel ka bussiliinid olid peale märgitud – selle järgi hakkasin ma Tartus hiljem orienteeruma. Ja siis läksime me uuele katsele. Ootasime maja ees ja siis mu pinginaaber tuligi. Isa tassis mu kotid üles. Musid ja kallid polnud eestlastel siis veel moes ja nii me siis uksel lehvitasime ja ma lubasin iga nädal maja kõrval asuvast postkontorist vähemalt korra koju helistada.

Me jagasime pinginaabriga kolmetoalise korteri ühte tuba. Või no tegelikult jagasime seda tuba mina, mu pinginaaber ja meie suured kaisukarud – kaks plikat ei saanud ju ülikooli minna ometi oma kallite kaisukarudeta ja see on siiani üks armas ja naljakas mälestus. Magamiseks oli meil kahepeal üks 120 cm künklikuks magatud ja põrutatud madratsiga voodi. Augud toppisime kokkuvolditud linade ja lisatekiga tasasemaks ja kannatas olla küll.

Pooled kappidest olid omaniku kraamiga täidetud, pooled olid meile kasutamiseks. Mürkroheliste ustega kapp, kus me kooliasju hoidsime, nägi ette, et enne ukse avamist, tuli sellele korralikult koputada, lugeda kolmeni ja siis ettevaatlikult uks avada. Prussakaparvede tagaotsad veel välkusid, kui uks lahti sai. Riideid kapist võttes tuli neid enne selga panemist raputada. Toas toitu ripakile jätta ei tohtinud. Köögis oli liiga palju prussakaid ja neile lisaks veel ka gaasipliit ning mul on nende mõlemaga probleeme. Esimesed pool aastat koosnes meie menüü Kirde saiast ja Kellukese limpsist. Sekka sai vahel Sõpruse poest ka mingit purgisalatit toodud pidupäevade puhul. Kuiv ja külm toit ajas asja ära. Ema pani kodust komme ka kaasa 😀

Kõrvaltoas elas meist paar aastat vanem naine. Seesama, kes mulle esimesel korral ukse avas. Tema tööl ei käinud. Küll aga käis töö tema juures ja vahel käis ta koos tööga peol ka. Saate aru küll, eksole. Ja vahel olid tal siis korralikud joomingud ja töömaratonid meie kõrvaltoas ja vahel oli titt öösel üksinda ja vahel olid naise nooremad vennad last pandud hoidma. Kaks alaealist alkohoolikut oli hirmsam kui nuttev laps üksinda. Nutva üksiku lapsega julgesime me vähemalt suhelda. Kord müdistas pinginaaber temaga seal enne enda jubedat keemia eksamit. Lapsest oli nii hirmus kahju, aga tegelikult me kartsime. Lastekaitsest ei teadnud me sel ajal midagi ja politseisse ei osanud selle peale ka minna. Hirmujutud politseist ei teinud asja paremaks. Ja me ju kartsime ühel hetkel kõike ja kõiki. Päris tõsiselt, sest kord olid need purjus tigedad vennad saamahimus meie ukse taga kirvega ja lubasid selle maha lõhkuda, kui me ise ust lahti ei tee. Mobiile polnud meil veel kellegi ja abi kutsumiseks oleks pidanud vist aknast karjuma või alla hüppama.

Lisaks karmidele korterinaabritele olid elamistingimused meie uksest väljaspool üüüüsna antisanitaarsed. Prussakad olid selleks ajaks juba lapsemäng ka minu jaoks. Juukseid käisin ma näiteks pesemas jalgupidi vannis nii, et saapad olid jalas. Kui see vaba oli. Vahel hallitasid seal veekausis nädala jagu ligunenud naabri sukad ja tripid. Ennast pidi saama pestud EPA spordihoones, mis polnud palju targem koht, aga parem ikka kui ohutsoonis. Ja ometi käis meil hordide viisi külalisi, sellest elukirevusest räägib me külalisteraamat, sest meie erakas oli ikka ägedam koht kui ühikas. Ja meil oli muidugi julgem ka, kui rahvast rohkem oli.

Praegu pilte lapates jäi mulle näppu vaid see üks ja ainus napakalt lõbus tõsieluline kaader. Meie rohelised kapid on sellel kuidagi väga võõralt sinakad, aga taararivi kapi otsas on klassika – meil oli poistega diil – nemad võivad meie juures õlut juua (ühikas ju ei tohtinud) ja meie saame pudelid endale. See oli näljapäevadel hea varuplaan saia ja limpsi ostmiseks 😀

1995 esimene sügis Tartus

Üks oli kindel, teisel semestril me selles kohas enam edasi elada ei kavatsenud. Ma enam isegi ei mäleta, kas me leidsime uue korteri pakkumise ülikooli raamatukogu ukse kõrval seisnud teadete tahvlilt või ostsime samal põhjusel ajalehe. Igal juhul leidsime me ühe kahetoalise Kalda tee ääres, mida sai kohe vaatama minna. Vaatasime üle klassikalised asjad – kraanist vesi tuli ja alla läks, tuppa päike paistis ja oligi olemas. See, et me vetsu vett ämbriga vedama pidime, see polnudki probleem. Korter oli omaette (mitte ühiskorter), teisel korrusel (mitte neljandal, kuhu oli piin raske koolikotiga ronida), linnale ühe bussipeatuse jagu lähemal ka ning asus meile juba tuttavas kandis. Kolida polnud kaugele.

Kalda tee

Mööblit meil polnud. Riided ja kooliasjad ja oma muu kola ladusime kilekottidega harjavarrele rippu ja hakkasime astuma. Üks harjaots oli minul õlal, teine pinginaabril. Klaaskuplitega põrandalamp oli meil ka. Ka selle “teiba” pikkisime me kotte tassimiseks täis. Lumi oli majade vahel põlvini ja me naersime nii, et piss pidi püksi tulema, kui me mõtlesime, mida need mutikesed, kes meie harjavarrekolmist terve valge aja akendest vahtinud olid, küll mõtelda võivad. Igal juhul saime me kolitud. Prussakad ja naabrid jäid meist kaugele maha. Harjavars ka.

Oi talv ja öösel oli jube külm. Sel ajal oli küttega igal pool probleeme, loenguski sai vahel täisriides istutud ja kinnas käes märkmeid kirjutatud, aga tühjalt seisnud korteris põrandal teki peal magada oli nii külm, et hirmus. Aga ikkagi omaette! Esimene hommik uues kodus oli nii ilus – päike paistis läbi karguse otse mu silmaaugu sisse. Pinginaaber sõitis koju ja mu kursaõde tuli mulle seltsiks õppima, sest meil oli järgmisel päeval kohutavalt mahukas üldbioloogia eksam. Ärkvel püsida oli selles jaheduses täitsa ok, aga õppida ma küll suurt ei suutnud. Kursaõde, kellest palju aastaid hiljem sai samuti õde nagu minustki, õppis hoolega, valjul häälel ja mina kudusin endale selle ööga uue kampsuni. Nabaka, mõistagi. Aga väga sooja. Käed ja õlad olid ju soojas, tühja sest nabast (seelikud ja püksid ulatusid sel ajal veel üsna keskkohani ja tegelikult mul lihtsalt polnud rohkemaks lõnga. Eksam õnnestus meil mõlemal kenasti 😛

Meie vanemad korraldasid meile elamiseks vajaliku mööbli. Aja jooksul sai meie üürikast täitsa kodumoodi kodu ja elu oli kohe täitsa lill. Meil olid isegi pisike telekas ja duubelmakk olemas, millega me tol kevadel CodeOne “Sellest saab meie suvi” laulu lindistamiseks jahtisime. Meil oli kodus ka päris oma telefon ja selle all oli võõrsõnade leksikon. Vahel istusime me kordamööda või korraga tundide kaupa telefoni otsas. Mulle meeldis kõne kõrvale alati võõrsõnu uurida. Ja vanemad said meile helistada ja meie neile. Jobud said meile ka helistada ja meid hirmutada ja terroriseerida, aga ikkagi oli telefoniga parem kui ilma.

Meie kuiv ja külm menüü täienes uues kodus sooja toiduga. No nii pisikeste sammukeste võrra. Asi oli juba see, et meil soe toit oli. Terve nädala sõime me keedetud riisi majoneesi ja ketšupiga ning terve järgmise nädala keedetud tatart samade lisadega. Ja siis jälle nädal riisi ja nädal tatart ja samas taktis edasi. Limps ja sai läksid vahepeal muidugi ka loosi. Pliit oli meil gaasikas, aga pinginaaber oli sellega osav. Ja kui teda polnud, siis oli meil kindlasti mingi valmis külm varu, mida ma ka süüa suutsin. Ma pean tunnistama, et tatart ja riisi söön ma heal meelel siiani, aga majoneesi ja ketšupit pole ma sellest ajast peale oma elamises enda tarbeks omanud. Ju läksime veidi liiale. Ahjaa, ja siis avastasime me mingil hetkel, et Sõpruse silla Annelinna poolses otsas ehk vaid peatuse jagu meie kodust, on putka, kus on täitsa head hamburgerid. Kui närv eriti mustaks läks või kõht näljast kokku kisukus, siis käisime me seal vahel keset ööd söömas. See oli kohe nagu omaette rituaal meil lõpuks.

Kui meie kirev kooliväline elu ja hullud seiklused allamaailma piiril välja jätta, siis oli see üks vahvamaid aegu mu Tartu ajastus. Talvel juhtus paaril korral, et Emajõe ja Anne kanali jäätunud uduaur muutis kogu maailma lumivalgeks. See oli nii imeilus. Ja kevadel oli seal nii ilus ja roheline. Kohe meie ukse kõrval kasvas ebajasmiini põõsas – mu suur lemmik. Kevade lõpust oli meil vahepeal ka üks vahva allüüriline, kes meile lõpuks ka uue harjavarre tegi. Enne seda oli meil vaid hari, ilma varreta, millega põrandaid pühkida. Ja siis lõikasin ma lõpuks oma tagumikuni paksu patsi esimest korda täiesti maha.

Suvi 1996 – talvine eksamikampsun ja siilikas

Me elasime selles Kalda tee päikselises korteris sügiseni, teise kursuse alguseni. Siis tuli korraga omanik jutuga, et 2 nädalat ja siis on tal seda korterit endal vaja oma lastele. Me olime kandiga harjunud, öised söömaajad olid meie elu osaks saanud, seega pidime me kolima kusagile lähedale. Kuigi minu loengud toimusid valdavalt linna teistes otstes, siis polnud see mingi probleem. Leidsime kiiresti uue kolmetoalise Kaunase puiesteel. Seda, kuidas meie mööbel uuele aadressile liikus, ei suuda meist pinginaabriga kumbki meenutada. Harjavarre peal me seda igal juhul sel korral ei tassinud. Aga seda, kuidas mu telekas uude kodusse rändas… see oli huumor! Mul oli sel ajal mootorrattaga peika. Tassimiseks oli see suur kast liiga raske. Seega rändas mu telekas uuele aadressile punasel Jawal. Peika sõitis, mina istusin tema taga kena telerikast süles. Ei juhtu ainult Venemaal, Eestis juhtus ka 😀

Kui vanas kohas asjad kokku said, tõmbasime põranda puhtaks ja tegime minekut. Tasu oli uues kohas kõrgem, kui meile tegelikult sobis ja siis võtsime me endale veel ka kolmanda kaasüürilise. Kena noormees, kes minuga samas koolis õppis, omas hulgaliselt sõpru. Seega ei laekunud ta meie elamisse tegelikult üldse mitte üksinda vaid üsna suure saatjaskonnaga. Korraga läks elu liiga kirevaks. Ma liikusin vaikselt edasi.

Annelinnast Tammelinna

Järgmine aadress oli Lembitu tänaval, Tammelinnas, kohe Maarjamõisa polikliiniku taga. Sinna kolimine oli korralik vaatepilt. Mu sõbral oli pisike seebikarbi-Sapakas. Selline nunnu ja helesinine ja katusel oli sellel see riiete kuivatamise rest. Mul oli aastaga korralik kaasavara kogunenud. Vot sinna otsa upitasime me kenal 1996. aasta sügispäeval mu voodikese ja voodi otsa kapikese ja sinna otsa ja kõrvale veel ka kotikesed, sest tagumine iset oli juba nagu vanaema kurgipurk tihedalt täis topitud ja sõit võis alata. Meie arvates. Auto arvates muidugi mitte. Seda tuli lükata, et see liikuma hakkaks. Sõber siis istus poole jalaga roolis ja mina lükkasin tagant ähkides ja puhkides ja suhteliselt ebatulemuslikult. Õnneks taipas meist mööduda paar toredat noormeest, kes õblukesele mulle appi tulid ja helesinine Sapakas liikus ettevaatlikult läbi linna mu järgmise elukoha suunas. Et mida politsei sellest arvas? Ma ei tea. See mõte turgatas mu pähe alles praegu esimest korda, seega ma arvan, et nad ei näinud või ei arvanud asjast midagi. Katus sisse ei kukkunud – vene autod olid ikka heast materjalist ja teel midagi me ära vist ka ei kaotanud 😀

Seda korterit jagasin ma kudrutava noorpaariga. Korter oli ahjuküttega. Tule ja ahjudega pole ma siiani sina peale saanud, aga tol ajal ei tõmmanud ma tikust rohkemaks tuld, kui ühe tikuga ühe küünla leegi läitmiseks ja järgmise küünla jaoks võtsin uue tiku. Seda ka siis, kui polnud kedagi teist, kes neid küünlaid põlema paneks ja mul neid ikka hädasti vaja oli. Enamasti polnduki, aga näide on elav. Seega oli meil maksmise ja kütmise osas tehtud sobiv kokkulepe, et kõigil oleks ok olla. Mulle meeldisid selle vana maja kõrged kaarjad laed ja aknad. Need olid nii ilusad. Kant oli ka ilus ja sealt sai Tallinna maantee algusesse kenasti jala koolis ka käia. Jama oli aga sellega, et sees elades selgus, et elektrikorkidega majandamine käis mingisuguse naelaga. Teate, eks? 😛 Kaks asja korraga ei tohtinud voolu võtta. Elektit kardan ma samapalju kui tuld. Võib-olla isegi rohkem. Ühed hirmsad mõlemad. Mina varem sellistest asjades ei teadnud ja ma parem elasin küünlavalgel kui ise seda naela näppisin. Hea, et sel ajal polnud meil pidevat laadimist vajavaid nutikaid vigureid, siis oleks ma palju kiiremini hullunud. Seda, et vets oli kuiv ja pesta sai, nii nõusid kui ennast, vaid köögi pisikeses kraanikausis, sellega me olime arvestanud, aga seda, et ahi sisse ajas ja ma iga päev peavaluga ärkasin, see mu kavadesse ei mahtunud. Jõuludeni pidasin vastu, palju rohkem enam ei jaksanud kannatanud.

Tähe tänav

1997. aasta veebruaris otsisin uue elamise, täitsa omaette. Siis ma veel ei teadnud, et sellest Tähe tänava alguse pisikesest kahetoalisest korterist saab mulle üks kõige südamelähedasemaid elupaikasid pikas kolimiste reas enne ja pärast. Mu magamistoa akna all olid Füüsikahoone esised hobukastanid, mille okkaliste kestade seest koorusid sügisel mitte üks ja kaks muna vaid sektorite kaupa oli neid pruune iludusi seal alati kohe mitu. Ja minu aknalauad olid kastanimune täis. Kevadistest õitest ma parem ei räägigi – hobukastanid on vägevad puud! Ja mu kodumaja eest voogas läbi võimas läikiva tuhkpuu hekk, mis sügisel kirevalt leegitses. Ja kiriku kõrval kasvas kask, mis kuulutas kevadet ja sügist. Ja Lillemägi ja kogu see kant Kesklinna ja Karlova piiril oli nii armas ja oma. Mulle meeldis kesklinna ja Toomemäe lähedus nii väga. Seda enam, et mu pinginaaber oli selleks ajaks juba Raeplatsi kolinud ja tema lähedus oli mulle samamoodi oluline. Kui sa ikka oled kõik need mitu puuda soola kellelagi koos ära söönud, siis ei aita enam miski. Side jääb. Joostes jõudsime me teineteise juurde mõne minutiga.

1997 kuldne sügis Toomemäel
1997 peaaegu talv
1998 kevad Tähe tänaval

Nii 1997 kui 1998 aasta suve olin ma laeva peal tööl. Sisuliselt oli see iga kahe nädala tagant kolimine – kaks nädalat nonstop tööd ja kaks nädalat kodus üleväsimusest väljamagamist. See oli nii hull ja samas nii äge aeg.

1998 suvi laeval

Ja ei, ma ei ripu väljaspool laeva. Meeter allpool on ikka täitsa käidav pinnas kohe. Aga ma ei tea siiani, kuidas ma selle kitsa töövormi-seelikuga sinna ronitud sain 😀

Ja sügisel algas jälle kool. See oleks pidanud olema mu viimane aasta ülikoolis. Aga polnud. Elul olid muud plaanid. 99. aasta varakevadel käis välk ja pauk, ma kaotasin oma esimese lapse ja minu sõprus maailma ja minu endaga läks katki ja kaotsi. Värvisin juuksed blondiks, panin koti kokku ja põrutasin Prantsusmaale lapsi hoidma. Ikka selleks, et end uuesti leida. Seal, eemal kõigest ja kõigist, kraapisin ennast uuesti kuidagi kokku.

Pool aastat olin eemal ja kui Eestisse tagasi tulin, siis iseendaga sain ma enamvähem hakkama, aga oma kodus oma asjade keskel ma elada veel ei suutnud. Üürisin selle edasi metsamajanduse poistele. Kuulu järgi elas neid seal mu kahetoalises kõrghetkedel seitse. Ma ei tea kus, sest mul olid seal vaid pooleteise inimese voodi ja lahtikäiv kitsuke diivan. Kui naabrimammid minuga vahel urisesid koera haukumise ja valju telekavaatamise peale, siis ma siiani muigan, et huvitav, mida nad siis tegid, kui poisid seal möllasid ja elasid. Hiljem, tagasi kolides, mul mutikestega probleeme ei olnud, ju nad olid selleks ajaks treenitud ja tänulikud, et mina tagasi olen 😉

1999 suvi
Aastaga läbi Prantsusmaa, Annelinna, Aardla, Ropka ja Riia mäe Soome

Ja ise kolisin ma jälle ajutiselt Annelinna. Jagasin avarat kahetoalist kolme noormehega. Mingis mõttes oli nendega lihtne, sest mõte püsis oma muredest eemal. Igal ühel meist olid omad elud ja erinevad koolid ja veidrused ja kui mul ühel hetkel jaanuarikuu lõpus korralikult kopa ette neile ema mängimisest ja koristamisest, vetsu-ummistuste likvideerimisest, õllepudelite taarapunkti tassimisest, esikus lekkiva mootorsae õli kokkukraapimisest ja paljust muust, siis viskasin kerge südamega oma koti kokku ja astusin edasi. Natuke peatusin ajutise pinna peal Aardlas, natuke Ropkas ja siis läksin läbi pika ja toreda Inglismaa-reisi mehele ning jõudsin oma Tähe-tänava kodusse ringiga jälle kenasti tagasi. Seal oli hea.

2000 varakevad Toomemäel
2000 suvi

Aga Tartusse ei jäänud ma kauaks, sest õpingud viisid mu Soome. Kahel korral ja kokku kaheks pikaks ja põnevaks aastaks. Seal elasin ma ühikas. See oli niinii lahe aeg. Kuigi Soome ühikas oli totaalselt midagi muud kui meie Torn ja Betton omal ajal Tartus 😛

Soome vahet kolisin ma suure seljakotiga. Laev, omad jalad, rong, buss, omad jalad ja seljakotile lisaks oli mul näpu otsas nii palju kraami kui mahtus. Ega mul kodus peale riiete suurt kaasa polnudki vaja võtta. Tatart ja riisi viisin Eestist. Õppimise materjalid sain koolist. Asjad kogunesid kuidagi ajas iseenesest.

Esimese aasta kevadel Eestisse tagasi tulles arvasin, et ongi kõik ja korjasin kõik oma asjad kokku. Helsingis jooksin ma rongi pealt elu eest sadama suunas. Korraga komistasin ja jalg kadus alt ära. Seal ma siis olin näoli maas nagu laiaks litsutud sääsk. Käes olnud kotid lendasid eemale. Seljakott oli nii raske, et ma ei suutnud ise end püsti ajada. Sain selle selga ainult istudes. Samamoodi maha. Aga vaat seal koti all kõhuli tee peal maas olles ei liikunud ma ei küljele ega põlvile. Õnneks oli kohe mu kõrval tekkinud autodest ummik ja üks autojuht taipas mu häda. Ta jättis auto lahtiste uste ja ohutuledega plinkima ja tõttas mulle appi. Kahepeal saime me mu kuidagi püsti. Mul on nii hea meel, et ta mulle appi tuli, sest laevale jõudsin ma tõepoolest viimasel hetkel.

2001 Soomes

Aasta hiljem ehk teisel korral estisse tagasi tulles, olin ma jälle ajahädas. Rongid Hämeenlinna ja Helsingi vahet ju sõitsid kenasti, aga sellega, et metsade keskelt Hämeenlinna jõuda, oli alati jantimist. Igal juhul oli tol korral mu meeleheide veel paaalju suurem ja ma viskasin keset Helsingi linna sadama poole joostes lihtsalt pöidla püsti. Hääletamine oli midagi, mida mu vanemad täiega taunisid, aga sellises hädas oli mul kõigest täiesti ükskõik. Esimene auto peatus ja ma ahastasin oma ahastamise kiiresti ära ja hästi tore onu viis mu sadamasse. Ma jõudsin laevale läbi ime. Kui poleks jõundud, siis ma olin ilma pileti vahetamise võimaluseta, ilma telefonita, ilma kopika rahata, ilma soojade riieteta, ilma ühegi tuttavata suures linnas üksinda. Seega ma pidin jõudma ja jõudsin tagasi kodusesse Eestisse. Kohe täitsa õnnelikult.

2001 – 2002 aastavahetus Soomes
Tagasi Tallinna – Haldjaorust Haldjaoruni

Siis, seitse aastat hiljem, said 2002. aastal kool ja Tartu-ajastu korraga läbi. Pool aastat maa ja taeva vahel, poole jalaga Tartus, poolega Tallinnas Haldjaorus ja uue aasta alguses läksin Tallinnas tööle. Siis sai seiklemine läbi. Abielu sai läbi ja algas päris uus elu.

2002 suvi – ülikooli lõpp

2003. aasta kevadel kolisin Mustamäe teele. See tuli kuidagi muuseas ja ilma mingisuguse palaganita. Ma ei mäleta kolimist. Ega mul polnudki muud kui riided. Palju raskem oli samal ajal hoopis Tartuga lõpparveid teha. Mu kõige väärtuslikum raamatutega kast Eesti luule antoloogia ja mille kõigega, on siiani teadmata kadunud. Tegelikult sellest ajast peale ehk viimased 14 aastat, elangi ma kastide otsas. Tartust tagasikolimine jättis mu hinge sisse augu. Sinna tahan ma omal moel ikka ja alati tagasi. Tartus on midagi, mida Tallinnas ja kusagil mujal ei ole. Aga kui Tartusse ei saa, siis võib maailmas ka niisama ringi rännata ja lahe olla 🙂

2003 suvi
2003 sügis
2004 varakevad

Poolteist aastat hiljem liikusime Mustamäelt Lasnamäele, Koorti tänavale. Ajutiselt. Põhjuseks oli kulude kokkuhoid. Tan juba kasvas mu südame all. Ega meil suurt midagi kolida polnudki. Voodi müüsime maha, köögimööbel jäi vanasse kohta sisse. Kaasa tulid kotid riietega ja telekas ja arvuti ja mõned kastid. Magamiseks ostsin lahtikäiva diivani. Alguses jagasime nelja täisinimese peale kolmetoalist korterit. Meie päralt oli elutuba – tumetumepunase tapeediga ruum, mille kahes seinas oli maast laeni tumepruun läikiv sekstioonkapp. Ausalt, ma pole mitte elu sees, nii depressiivses paigas elanud. Aga see pidi olema ajutine, sest meil oli selleks ajaks päris oma korter Kadaka tee ääres juba olemas. See aitas elada. Aga mida kuu edasi, seda väiksemaks jäi lootus, et me sinna reaalselt iial elama jõume. Ma oleks kohe läinud, seal oleks kannatanud elada küll. Ikkagi omaette! Päike paistis tuppa ja kollaseks värvitud vanad naksuvad laudpõrandad võitsid mu südame kohe, aga teistel olid teised plaanid. Nii sündiski Tan sinna puntrasse ja me jagasime oma kitsukest tuba ja magamise diivanit siis veel ka tite ja koeraga.

Lasnamäel elamisest on mul kaks toredat mälestust – kevadel õitses Koorti ja Liikuri tänava vahele jäävatel muruplatsidel massiliselt võililli. Ma polnud varem kunagi nii palju võililli korraga näinud ja 9. korruselt oli sellele imeline vaade. Teine tore asi oli suures majas elamise juures see, et ma leidsin endale mitu uut toredat lastega sõpra. Sõbrad ja võililled aitasid olukorda taluda ja tegelikult hakkasin ma sel ajal juba ka joonistamise tellimustõid tegema ja blogi pidama 🙂

Vahepeal elasin lapsega poole aasta kaupa jälle Haldjaorus. Siis kolisime Õismäele. Seal mulle täitsa meeldis. Suur ja avar korter ja see valgus ja päikesepaiste ka keset talve, panid mu sellesse paika armuma, aga muu elu tahtis muud ja tuli jälle edasi liikuda. Ma ju teadsin algusest peale, et see on ajutine, aga ikka lootsin ja püüdsin uskuda. Ühel hetkel taipasin, et aitab, pole mõtet. Läksid juuksed ja läks eelmine elu. Poolteist aastat oli seejärel segaseid aegu.

Seedisin ja analüüsisin ja ühel heal hetkel lihtsalt üürisin Haldjaoru veerel endale ja lastele korteri. See oli kodule piisavalt lähedal ja eemal muust maailmast. Tassisime juba kastid ja mööblinatukesegi sisse, aga elama ma sinna ei jõudnudki, sest isa arvates polnud see normaalne elupaik ei mulle ega mu väikestele lastele ja minu koht olevat ikka mu päris oma kodus. Nädal hiljem kolisime kogu mu maise vara sealt tiiruga Haldjaorgu tagasi. Et jääda. Alatiseks. Ma võin kerge vaevata koduks nimetada hotellituba, kus ma peatun ühe öö, üürikatest rääkimata ja aastatel 2011-2015 elasin ma rohkem koolis, praktikabaasides, haiglas, kiirabijaamas, -filiaalides ja -autodes kui oma kodus, aga oma ainsaks päriskoduks pean ma ikkagi oma Haldjaorgu. See on mu südamekodu. Mida mul enam ei ole.

Uus ajastu

Nii nagu ajutised asjad võivad liiga sageli igavesteks osutuda nii võivad ka igavesed asjad ajutisteks saada. Mul polnud vähimatki plaani Šveitsi kolida, Andreas pidi ju Eestisse meie juurde hoopis elama asuma. Me tulime 2015. aasta suvel siia vaid puhkama. Keset suve ja pisikese käsipagasiga.

Augustis, kui poisid kooli läksid, siis lendasin ma korraks üksinda Eestisse, viskasin kokku eluks hädavajaliku ja nii see elu meil siin algas. Oleksin Happy ka kaasa toonud, aga korter, kus me elasime, selle omanik oli kategooriliselt koduloomade vastu ja nii tuli meil kiiresti uus eluase leida. Siin tähendab väike nihe elukohas aga juba seda, et lapsed peavad minema just selle piirkonna kooli. Kuna nad just alustanud olid, siis pidime me leidma uue eluaseme ilmtingimata siinsamas piirkonnas. Leidsimegi. Teisel pool tänavat oli juba jupp aega üks korter tühjana seisnud. Piirkond pole ahvatlev, aga hinnad on mahlased. Kolisime juba okstoobri alguses. Rentisime päevaks auto ja Andrease sõbrad ja sugulased tulid appi.

Ilus oktoobrikuine laupäeva hommik. Pildi on rendiauto, millega me kolisime, maja, kus me elasime ja neli meest kuuest, kes meil kolida aitasid. Foto on klõpsasin meie uue elukoha rõdult. Lähedal, eks? 🙂

Tegelikult olin ma päris pikalt valmis kohe Eestisse tagasi kolima. No kui poistele koolis ikka kohe üldse ei istu või kui elamisluba ei anta või kui tuleb rinda pista veel mõne ettearvamatu olukorraga, millega ma võidelda ei jaksa. Ja oi, kuidas me võitlesime, aga näe, maha see meid ei murdnud, hoopis tugevamaks tegi. Poisid olid tublid ja Andreasega koos lähen ma luurele ja võitlusesse ükskõik kelle vastu. Aga ikkagi Happy, kes meist eemal, Eestis, mühinal kasvas. Lennukisse teda ei tahetud. Või noh, oleks võetud, aga selleks hetkeks, kui me kolitud saime, oli ta juba nii suur, et kast, mis reeglitele oleks vastanud, oleks mahutanud ka elevandi ja pool tunni apelsine minu meelest. Olukord lähenes absurdile. Ja siis ütles lõpuks Andreas vahetult enne jõule, et sõidame!

Sellises meeleolus sõitsime me 2015. aasta teisel jõulupühal 36 tundi Eesti suunas, et lõpuks me metsik pubekoer Happy meie juurde oma uude kodusse kolida.

Ega me siis kellelegi ei rääkinud, et me tuleme. See pidi ju jõuluüllatus olema, eksole. Nii ei saanud me vahetult jagada ka oma hullu seiklust sellest, kuidas me Poolas õigelt teelt eksisime ja kogemata ennast Valgevene piir ületama asusime. Ega me ise seda ju ei teadnud, me arvasime, et me oline Leedu piiril. Asi läks imelikuks, kui minult ja lastelt hakati viisat nõudma. Mitte ühtegi lippu, mitte ühtegi silti ja paramparaa, me olime otsaga juba Valgevenes. Andrease kirevat passi, mis on nagu pildiraamat, uuriti kogu sealse kollektiiviga. Lõpuks lasti meid ikka tulema. Siis jõudis alles kohale. Teekond venis muidugi mitu head tundi pikemaks. Õhtul jõudmise asemel oli Andreas valmis juba hommikuni kusagil Leedus Hesburgeri parklas autos magama. A mul oli kodu siht silme ees.

Keset ööd jõudsime Tallinna piirile. Mööda tühja Pärnu maanteed Järve Keskuse suunas vuhisedes virgus kogu me uneimas kamp. Kell oli umbkaudu 2 öösel, kui ma valisin telefonis ema numbri. Ta vastas peaagu kohe.

“Hei! Magasid?”

“Ei…” vastab magav hääl 😀

“Muidugi magasid! A tead, kas sa saad palun korraks end üles ajada ja värva juurest ühe paki ära tuua?” vuristan reipal häälel.

“Aa, ok. Nüüd kohe?”

“Jah, kohe nüüd,” hoian vägisi itsitamist tagasi ja püüan asjalikult tõsist häält teha.

“Ok,” vastab ema ja kõne saab läbi. Ju ta end sättima läks, õues oli ju ikkagi talv.

Oii, kuidas mulle meeldib mu ema, kelle me elu jooksul oleme treeninud peaaegu mitte millegi üle üllatavaks imeinimeseks. Jauraks, siis, et eii, kuule, eks ma homme lähen või lase mul magada või ei vastaks üldse öistele kõnedele või vähemalt küsiks, mis asi ja kes asi see siis sedasi nüüd öösel midagi toob. Ei midagi. Tõmbas paksu hommikumantli ööriietele peale, saapad jalga ja asutas end uksest välja tulema. Avas ukse ja seal me olime! Ohh, seda rõõmu ja sädistamist 😀

Eestis jõudsime me lisaks pakkimisele ja koera kolimise ettevalmistamistele ka uisujääl tagurpidi piruette harjutaval babal hk minu emal ja Andrease ämmal käeluu murda. No üks kolimine on ikka õige asi siis, kui pärast on, mida meenutada – prussakaid, harjavart, helesinist Sapakat, ema käeluud ja mida kõike veel. Sel korral saime me ema murtud luule liskas lõpuks ka poiste bioloogilise isa nõusoleku Šveitsi kolimiseks ja mina sain oma elu esimese parkimistrahvi Magdaleena polika ees peatumise eest. Ma polnud iial varem mobiilseslt parkinud ja tegin kõike äärmise tähelepanelikkusega ja no ma eiii saanud eksida. Ei eskinduki. Järgmise päeva helistadesselgus, et tegemist oli inimliku- ja süsteemivea kombinatsiooniga. Trahv tühistati. Kõne alguse ootuspärane arrogantsus “ja mis teie tahate?” haihtus pilbasteks ja alles jäi vaid armsalt vabandav telefoninäitsik toru teises otsas. Mul polnud kahju, õiglus ju võidutses, tänasin ja soovisin rõõmsalt head aasta lõppu 😀

Enne, kui ema käeluu paraneda jõudis, elas Hot-Dog Happy juba jupp maad lõunapool uuel aadressil ja uudistas uuelt lõhnavat maailma varjamatu huviga. Selline nägi välja tema esimene kohtumine Šveitsi valge lambakoera kohtumine Šveitsis elavate lamastega. Noh, vaja oli veidi harjuda selle uue asjaga 😀

Poisid käisid koolis. Andreas tööl. Ja mina ootasin pikkade silmadega elamisluba. Seda ootasin ma veel maikuuni. Sealt edasi läks natuke, õige natuke, lihtsamaks. Siin me nüüd oleme ja kolime kahe aasta jooksul kohe juba kolmandasse korterisse. Sel korral külast lähimasse linnakesse. Ikka selleks, et oleks parem olla ja elada. Meile elu kodus näeb hetkel üsna sedamoodi välja:

 

Tegelikult näeb iga kord Eestist siiatulemine välja nagu väiksema kaliibri kolimine. Ühel heal päeval tulebki viimased asjad Eestis veel kokku lükata ja kogu täiega siia tuua. See ootab meid suvel ees. Nende pakkimistega on Haldjaorus iga kord nalja saanud ja reegel näeb ette, et ma muudkui planeerin ja kogun kokku ja sorteerin ja pakin, viimasel ööl kindlasti hommikuni ja siis lähen otse lennukile. Kui lapsed on kaasas, siis ega nemadki viimasel ööl magada näe. Tan ei arva lendamisest midagi. See tähendab, et tal pole vähimatki vahet, kas ta on autos, bussis, rongis, lennukis ja võimalik et ka raketis. Tema kõrvad ei anna mingit alarmi. Seda ei saa minu ja Vancu kohta ütelda. Mina olen lendamisel lootusetu. Mu kõrvadel on lihtsalt põrgulikult valus ja mingist nätsutamisest ja lutsutamisest pole mul mingit tolku. Ilma kõrvatroppide ja kohustusliku Sudafedi ja Zyrteci tabletita mina lennukisse ei astu, sest see on ainus variant kuidagi lend üle elada. Vancu on minusarnane, aga ta püüab siiani veel neelatamisega suuresti hakkama saada. Ehk et manustab nätse ja komme.

Kui ta aga on tere öö magamata olnud, siis mina keeldun talle põske midagi panemast. Seega igal asjal, mis tema hammaste taha kaob, peab olema saba taga. Näiteks pulgakomm. Kord siis läkski nii, et Tan magas nagu vana karu juba lennujaamas, lennu Tallinn-Riia, Riia lennujaamas jooksime vaid lennukist lennukile ja seal põõnas ta sujuvalt edasi Riia-Zürich otsa. Tore. Vanc tegi sedasama väiksemate virgumistega, kui ma teda saputasin, et troppe kõrva toppida ja pulk hammaste vahele või sealt välja saada. Aga korraga oli komm koos pulgaga kadunud. Suus polnud, rinnale kleepunud polnud, pingil polnud, maas polnud, minu käes isegi polnud. Kadudnud. Astusime juba Šveitsis lennukilt maha, marssisime pika tee pambulindini, saime oma kotid, kallistasime Andreast, jõudsime juba liftini, et parklasse sõita ja ma korraks kükitasin, et oma saapa paela siduda. Seal see komm oli! Vanc oli terve pika tee komm kannika küljes ringi tatsanud. Laps on nii kondine, et ei saa isegi aru, kui midagi imelikku istumise all on? 😀

***

Sellise ajaloo puhul oleks patt arvata, et see oleks me viimane kolimine. Nagunii pole ja ma isegi ei arva seda enam. Ja ometi pole ma mingist rändtirtsude hõimust, sest mu pere on samal tänaval elanud juba kohe vahetult sõjajärgsest ajastust ja samal aadressile elanud juba pea 60 aastat. Mu ema on oma teadlikus elus kolinud kaks korda – korra sama tänava piires paar maja edasi ja hetkel kolib sama maja piires ülevalt alla. Õel pole ka palju rohkem ette näidata. Minul aga pole nii palju sõrmi ja varbaid, kui ma tegelikult kolinud olen. Mitte, et ma poleks asu saanud vaid elu lihtsalt on nii läinud. Kui me siin Andreasega mingi aeg nalja pärast nimekirju tegime, et kes kus elanud on ja palju kolinud, siis meie numbrid oli samasuured. Ja ilmselgelt need nüüd siis jäävadki samasuureks. Koos on toredam! Ja ainus, millest mul kõige selle juures kahju on, on see, et mul ei ole neist kolimistest pilte. Sellest saaks nii vägeva mälestuste galerii! 😀

Enne veel, kui tulevad uued muljed, siis eelmise kodu-kolimise kiirmuljed olid meil sellised – Andreas oli hullumas ja mina olin lill nagu ikka 😀

Poistele kolimised meeldivad. Eriti kui on vaba voli teha kõike seda, mida tavaelus alati kohe segamatult teha ei saa:

Andreasele, nagu juba öeldud, kolimised enam väga ei istu. Kogu see aeg ja korraldamine, mis võtab ära tööaja, on tüütu ja üleliigne koormus. Ja kadunud särgid! Kui tema asjad on kastikuhjadesse kadunud, siis mina enda asjadest midagi ikka leian. Et sõbralikult temaga jagada. Ja nii siis ei jäänud tal eelmisel kooral kolmise järgsel hommikul muud üle kui olla panda. Minu panda. On ju nunnu? Minu meelest küll. Ja kolimine on äge! 😀

Hiir ja karu

Sarjast “meiega juhtub”:

Andreas avastas eile, et meist ca 30 km kaugusel, Winterthuris, avati Tigeri kilakola pood. Täna toppis ta mu autosse ja sõitis kohale. Kohe kodune oli olla tuttava kraami sees (tervitused Älinile ja Annikale!) ?

Imede ime, aga ma suutsin poest väljuda 5-frangise arvega – pakk lambaga salhvakaid Tannule, üks ilus paelarull ja kõrvad, mida ma poodi jätta ei saanud. Karrit ja komme neil polnud, eks sellest ka pisike kena arve.

Poe ukse kõrval tõmbasin kõrvad uljalt pähe ja astusin päikeses rõõmsalt edasi. Andreas on mul hästi treenitud ega tee teist nägugi mu veidruste peale, millega ma oma eelmises elus kõik mehed ülbest ükskõiksusest nutmise ja vihani oleksin samas olukorras viinud. Tema vaid itsitab armsalt ja võtab mul käest kinni. No et keegi mind ära ei varastaks. Vist.

Igal juhul saime me 20 meetrit sedasi mu uute kõrvade õõtsudes astuda, kui ligi astusid… loomakaitsjad. Me nägime ju nii loomasõbralikud ometi välja!

Erinevalt minust, kes ma Järve Keskuses LHV ja Starmani ebameeldivalt agressiivsete müügimeeste poolt ignoreerivaks olen drillitud ja oskan kõigile jooksu pealt pillata, et ma juba olen teie klient, ma vihhhkan teie firmat ja teie ülemused teavad seda või ma ei ela Eestis (ka siis, kui mul polnud veel mingit põhjust mujal kui Tallinnas elada) ? No vot, erinevalt minust on Andreas viisakas ja kuulab osavõtlikult kõik vähemalt nende esmases mures ja soovis ära.

Näete neid kaht asjalikku mu selja taga?

Täna ta siis kuulas ära pika jutu slaavi tantsukarude päästmisest. Ma polnud selle peale varem tulnud, et balalaika-mõmmikud pannakse tantsima läbi selliste piinade. No et nad jalgu liigutama hakkaks, selleks pannakse nende taldade alla tulised plaadid ja siis riputatakse nad õhku, et nad püsti end hoiaksid jne. Ühesõnaga ilge ja kurb ja kuulu järgi laialt levinud praktika 🙁

Meie sattusime siis nüüd mingi seltskonna otsa, kes neid mõmmisid päästab. Austrias ja Saksamaal ja mingites kohtades on juba loodud päästekeskused vabastatud karu-baleriinidele. Nüüd nad siis tahavad ka Šveitsis sellise koha teha, aga senikaua lihtsalt päästavad ja viivad mujale, kus mõmmikutel on parem.

Punastes jakkides ja augustatud silmnägudega kenad noored agarad mehe pakkisid sel hetkel juba oma karupiltidega putkat kokku. Aga selliste kõrvadega inimesi ei saa ju ometi minema ja mööda lasta. Ilmselgeltkvalifitseerus Andreas äärmiselt loomasõbralikuks persooniks nende silmis. Nad ei eksinud. 15 minutit veenvat juttu veenis asja sügavamalt uurima. Andreas andis neile oma andmed ja me astusime edasi jäätiseputka suunas.

Talle pistaatsi ja mulle… muidugi kohvijäätis 🙂

Ajan oma triibulise käpa koos telefoniga püsti ja pildi tegemise aparaati nähes ajab Andreas kenasti keele ka suust välja. Loomulikult sööb ta sedasi jäätist, eksole. Silmi sooja loojuva päikese eest vidutades küsin:

“Mis loom ma olen?”

“Hiir,” teatab Andreas pikemalt mõtlemata.

“Niiii suur?”

“Jah. Suur, aga väga armas. Minu hiir.”

 

 

Ulakas laupäev

Maailm õitseb ja särab. Eile algas siis meie kolimiste kaos ametlikult ja pika päeva peale saime kontori suuremas osas tiritud ja tassitud ja puhastatud ja ühendatud. Täna jätkame veel pisemate asjadega, aga nagu näha, siis arvuti ja nett on juba omal kohal olemas 😛 Puhata ei lasta, sest täna õhtul jätkame juba kodus ka. Kõik ikka korraga. Poisitel algas eile kahenädalane koolivaheaeg ja Tan teatas täna hommikul esimese asjana, et jube igav on. Tore. Kui igav, siis hophop pakkima ja tassima. Happyl on asjast oma arvamus. Ja see arvamus sobib hetkel ka meile. Olgu ta või voodis, peamine, et on vait ja rahulik ja selle kaose kenasti üle elab. Siin see ulakas troonib meie valvsate täppsilmade all 🙂

Ulakustest rääkides, siis meie majapidamises ulakusi ikka natuke jagub. Mäletate, ma hiljuti vihjasin sellele? 😉

Näiteks elab meie juures üks siga. Taevasinistes trussikutes ja loperdava maikaga roosa notsu, kes on kaenlasse haaranud salatileherohelise koheva saunalina ja hoiab peos pehmet hambaharja. Seal see rõõmus ja tegudevalmis puhtuse-siga seisab ja suunab kõik möödujad õige ukse poole. Mul oli selle pildi mõte nii palju aastaid – siga ja trussikutes. Arvatavasti juba sellest ajast, kui ma neid pisikesi vetsu- ja vannitoasilte joonistasin. Nüüd vaatan juba täie veendumusega, et ei peagi silt olema pisike ja ontlik, võib kohe täitsa suur ja ulakas olla. Natuke muigama paneb ju küll? 😉

Alguses plaanisin ma sea vannituppa elama panna, aga siis arvas Andreas, et ukse taga oleks tal palju lõbusam olla. Nii ta siiani elanud on, eks uues kohas paistab, kus ta endale uue uhke peatuskoha leiab. Aga enne seda, kui siga oma koha ukse kõrval sisse võttis, rippus selle naela otsas seal hoopis üks teine ja veel paaaaalju ulakam pilt, mida ma siin natuke salajas hoidnud olen. No Lilli on üks ontlik tegelane ja et siis kohe sedasi? Aga miks mitte! Kevad on käes ja meeled on valla. Pealegi on inimeses ju kõik ilus ja mulle meeldivad Lilli jooned ja kurvid. 🙂

Sedasi vaikselt ja omaette rannaäärsel soojal kivil istudes ja lastes tuulel end paitada on nii ilus olla. Hirmutava alastuse asemel näen mina hoopis ilusat hinge alastust ja ausust iseenda ja maailma suhtes. Kuigi mulle meeldivad Lilli lehvivad kleidid ja sitsisd-satsid ja kõiksugu olemised, siis vahelduseks on ka sedasi tore. Onju? <3

Sukeldnud nüüd tagasi oma kolimistesse ja teile, mu armsad, ulakat laupäeva! 🙂

Kevad meie ja Happy moodi

Šveitsis elamise juures on kõige ägedam see, et kevad tuleb varem. Kevadel sündinud lapsena olid mu sünnipäeva lahutamatuks osaks sinililled ja märtsikellukesed. Kui neid veel ka aiast ei saanud, siis Viru tänava otsas või Jaani kiriku taga raudselt mõni memmeke oli, kes neid müüs. Aprilli lõpu ilm Tallinnas on alati olnud heitlik. Oli aastaid, kus sai veel kelgutada ja oli ka aastaid, kus me kleidikeste väel aias saime silgata. Vahel olid kased sel ajal hiirekõrvus, vahel alles ootasid seda aega. Üks oli kindel – kalender rääkis oma numbrijuttu, aga kevad algas minu sünnipäevast.

Kui ma Tartusse kolisin, siis ma sain teada, et kevadet saab pikendada. Seal algas kevad reeglina umbes kaks nädalat varem ja Tallinnas käies pikenes kevad kohe julgelt. Ja sügisedki olid Tartus hoopis teist nägu. Tallinnas ei avaldanud sügis mulle vähimatki muljet. Ma ootasin, et see ruttu läbi saaks ja uus kevad ruttu tuleks. Aga Tartu Toomemägi oma kuldsete pärnadega oli midagi, mis elab mu sees kõige ilusamate sügiste tähe all arvatavasti igavesti. Aga kevad on mu lemmik. Absoluutne. See on ärkamise ja virgumise aeg.

Minu rõõmuks algab kevad siin julge kuu varem kui Tallinnas. See tähendab seda, et ka meie kevadelaps Tan saab oma sünnipäeva tähistada päriselt kevadel, mitte kevade nime kandva talvepikenduse ajal. Tema sündimise päeval laiutas Pelgulinna sünnitusmaja ümber alles närtsiv lumi. Mõnel aastal hiljem kattis maad veel igikelts, aga seda, et tema sünnipäeval oleksid kased hiirekõrvus ja õitseksid võililled, see pole Eestis paraku praktiliselt võimalik. Vähemalt Tallinnas mitte. Näiline kliimasoojenemine sellele positiivsele asjale pole veel kaasa aidanud. Aga siin…

No on mõnus! Ja isegi Happy naudib ja naerab enne, kui oma puhvis talvekarva uuesti maha viskab. Detsembris ta seda alles tegi.

Nautimiseks on tal muidugi rohkem põhjuseid kui üliaktiivsed puugid, linnulaul, lilleväljad ja liblikad. Lisaks sellelele, et koerte armastuskirju on iga post ja rohulible täis, kuulub tema suur ja sügav armastus ei kellelegi muule kui lehmadele! Jah, lehmad on tagasi. Nad on tegelikult juba mõni nädal õues, aga siia, meie jalutustee äärde, saabusid nad alles hiljuti.

Lisan siia ka paar meeleolukat lehmapilti eelmisest aastast, sest need on lihtsalt nii nunnud. Nii, kui lehmad Happyt näevad, kalpsavad nad uudistama seda valget karvast imelooma.

No neil kohe on tõmme. Mõlemapoolne 😀

Kevad on imeline aeg!

Ja mis kõige ägedam, vaadake mu kõige suuremat lemmikut, sirelit!

Selline on siin meie aprilli esimene nädal! <3

Tan 12

12 on üks ilus number. See on terve ring.

Veel enne, kui see ring päriselt algas, andsid Sa 2004. aasta suvel märku, et nüüd Sa vist oledki päriselt tulemas siis meie juurde. Ma olin parasjagu tädi Elina ja onu Jaagu kõige ägedamas Saare-pulmas, kus keset pidu hakkas taevast seesugust õnnevihma kallama, et elekter läks minema ja vets läks umbe ja siis aeti üks auto tagurpidi uksest peaaegu sisse ja pidu läks uljalt hommikuni edasi. Ja mina sain teada, mis asjad on notilapid. Ma enne ei teadnud 😀

Ja kui ma siis hommikul Sinu suure tulevikusõbra Possuga enne värske-suitsulesta-söömaaega läbi männimetsa mereni jalutasin, siis ma teadsin, et nüüd ongi nii!

Ja siis ma lihtsalt valmistusin koos Sinuga Sinu sündimiseks. Sulle hirmsasti meeldis, kui ma pahtlilabidaga vana tapeeti seinast maha kraapisin. Seda tegevust jagus meil mitmeks nädalaks 😀

Ja siis…

12 aastat tagasi…

31. märtsi hommikul, enne kukke ja koitu, tegid Sa mulle selgeks, et Sul on seal hämaras kõhus hirmus igav ja aeg oleks vist välja pugeda. Ega Sa mulle halastanud! Minu teravuse ja Sinu naljadega sobivalt valisid Sa mõistagi kõigist lähinädalate kuupäevadest sündimiseks just selle – naljapäeva. Või siis hoopis rahvakalendri järgi karjalaskepäeva? Kuigi, kui loetud päevad varem poleks kella keeranud, siis olekid Sa sündinud hoopis märtsikuu viimasel tunnil. Või lasknud mul veel tund aega piinelda. Nagu nii oli minu jaoks see kena 20 tundi… ütleme siis viisakalt… ootamist 😀

1. aprillil kell 00:09 nägid Sa, mu 6 aastat oodatud pisike ime, pärast pikka passimist ja punnitamist, ilmavalgust. Isegi selle jonnaka mooniseemne jõudsin ma vahepeal kahe hamba vahelt kätte saada, mis mind hea mitu tundi valudega läbisegi enne Su sündimist piinata suutis. Tol päeval oli mu ainus söök üks kuivetunud moonisai. Muuks ei olnud mul ei aega ega isu. Aga ristsõnu lahendasin ma küll. Kohe mitu tükki, sest vannis Sulle ei meeldinud.

Sündides olid Sa 49 senti pikk ja kaalusid täpselt 3000 grammi. Sinu nimi – Ethan – oli mul juba algusest peale olemas. See pidi olema lihtne, lühike, algama suguvõsa traditsioone arvestades E-tähega ja mis peamine, sellel pidi olema oluline tähendus, mida Sulle ellu kaasa anda. Su nime tähendus on “tugev”. Just seda soovisin ma Sulle, et Sa oleksid tugev, sest headuse, õnne, armastuse ja hoolimise uskusin ma suutvat Sulle ise eluteele kaasa anda 🙂

Ohh, Sa püss, kui näljane Sa olid! Sul polnud aega isegi magada. Sul oli süüa vaja. Kohe ja hästi palju!

Tegelikult olid Sa üks pisike muhe sell, kes armastas lihtsalt mõnuga süüa ja üldse mitte magada. Elu Sinuga oli täitsa nagu lill. Me olime lahutamatud, mu lilleke 😀

Sinu kõige suurem sõber oli Possu. Alguses ootas ta Sind pea vastu minu kõhtu ja hiljem püüdis ta ise igal võimalusel Su vastas või hästi lähedal olla <3

Või püüdsid seda Sina ise 🙂

Ja Sa sõid ja Sa kasvasid ja aastaselt olid Sa mitte enam ümmarguna vaid juba kandiline 16kilone mehemürakas, keda ma kandleinas naljalt enam kanda ei jaksanud. Õnneks taipasid Sa 2 nädalat enne oma esimest sünnipäeva jalad alla võtta ja ise seda maailma asja avastama hakata. Ahjaa, ja Su esimene sõna oli “kuu” ja alguses olid kõik asjad Sul kuud 🙂

Terve suve elasime me Haldjaorus ja seal oli meil väga hea, armas ja oma olla. Nii oli kõige mõnusam maailma avastada 🙂

Ilmselgelt on just tädi Mumm olnud Su lemmiktädi. Algusest peale ja läbi elu. Sümpaatia on vastastikune 🙂

Kui Sa olid 2ne, siis hakkasime me Sinuga koos Su pisikest Vancut ootama (allpool oleva foto autorit tõesti ei mäleta enam, vabandust)

Vahepeal käisime reisimas ka 🙂

Ja korjasime Sinu lemmikuid, maasikaid 🙂

Ja 2pooleselt sai Sinust üsna ootamatult suur vend. Seda ametit võtsid Sa eriti tõsiselt 🙂

Ja mina katsusin teie mõlema jaoks alati olemas olla 🙂

Sa mu kriimu päikesejänku!

Minu nupsud – Vancu ja Tannu 🙂

Koos kasvamine on toredam kui üsinda kasvamine. Vähemalt ei nurisenud Sa selle üle kunagi. Ja isegi kui Sa oled Konn (kelle lemmiksöök on porgand, mida peab sööma ristvõttes nii, et suu on kõrvuni kollane) ja kannad 2 aastat vist pea iga päev konnakostüümi, nii kodus kui kodust väljas, siis maailm arvaku mida tahes, Sina oled ikka kõige ägedam Konn maamunal. Minu Konn! 😀

Ja siis te muudkui mõlemad kasvasite mühinal 😀

Ja kui me kodus välja läksime, näiteks natuke matkama ja Võlumetsa seiklema, siis Sa teadsid juba ise, et ma Su käele oma telefoninumbri kirjutan. Igaks juhuks. Nii on meil kõigil julgem 🙂

Ja Sa kasvasid ja kasvasid ja riided jäid väikseks ja näolilmed muutusid 😉

Ja siis lõigati ka juba soengud julgemaks 😛 Kusjuures 5aastselt soovisid Sa sünnipäevakingiks ainult raamatuid. Juturaamatuid, mida mina Sulle saaksin ette lugeda. Ja raamatuid Sa said. Palju ja hästi ägedaid ja mina lugesin. Sinu kõige suuremad lemmikud olid Tjorveni lood. Ja Sa tahtsid endale ka päris oma hüljest. Tead, tegelikult ma tahtsin ka 🙂

Lasteaia viimasel aastal olid Sa veendunud, et siis kui Sa suureks saad, hakkad Sa kuu-uurijaks ja vulkaaniteadlaseks. Sa olid selles nii kindel ja minu meelest oli see nii äge 🙂

Enne kooliminekut tegime proovi – ma veeeeeel jaksan teid koos endale sülle võtta. Keegi kahtles selles, et ma olen Pipi? 😀

No ja kui Sa rõõmustasid, et lasteaed sai õnneks otsa ja kool algas, siis tädi (õpetaja) Älin ei kadunud Su elust mitte kuhugi. Mitte, et ta siin pildil kuidagi kooliküpsem oleks kui Sina, eksole. Aga ta ju ongi päriselt lasteaiast ja sinna ta jääbki, ainult Sina võtsid ta sealt enda pärisellu kaasa. No tegelikult oli ta Su elus juba enne lasteaeda juba ja on seal ka siis, kui kõik koolid kord läbi saavad. Üks on kindel, koos te normaalsed küll pole 😀

Näed, mis ma ütlesin! Minuga koos oskad Sa palju viisakama mulje endast jätta 😛

Ja lilled, eriti päevalilled sobivad Sulle suurepäraselt, Su mu nunnu tiigrike päevalille seest (minu lapseplõlve kõige lemmikum multikas, kust küll seda leida? Keegi teab? 🙂 )

Aga vabal ajal oled Sa ikka täiesti omamoodi 😀

Ja vahel ka üsna ühtemoodi 🙂

Mida vanemaks Sa said, seda rohkem meile öeldi, et me oleme täitsa ühte nägu. Ma tean, et Sa sellest jutust oled tüdinenud, aga minu meelest on see tore 😀

Kui Sa 10 said, siis tulid Su ellu kolm uut olulist tegelast (kolm, sest Andreas oli Su elus selleks ajaks juba olemas 😀 ) –

  1. elu esimene kõrvarõngas
  2. elu päris esimene šveitsi taskunuga
  3. pisike lumepall Happy, kes vallutas hoobilt meie kõigi südamed oma mudas tuhnimise, tigude söömise ja nõelteravate hammastega 😀

Vahepeal tegime me väga olulisi asju ka 😉

Ja 2015. aasta juulis, siis kui Sa olid 10 ja kopikad, tulime me esimest korda koos Šveitsi puhkama. Alguses oli see lihtsalt üks lõbus vahepala 🙂

Aga läks nii, et siia me jäimegi. Esimese asjana läksid Sa augustis kohe kooli ja õppisid korraliku šveitslase kombel laupäeva hommikul ostukeskuse ees kukliga grillvorsti mugima.

Kodus olid Sa muidugi ikka samanormaalne nagu varem 😛 Ärge parem küsige. Ma küürisin neid kulme puhataks mitu head päeva 😛

Aga kodust väljaspool ei saanud sellest õnneks keegi vist aru 😀

Või noh, mõnel ehk siiski tekkis küsimusi, kui Sa Säntise jalamil autoparkla veerel lumes magasid ja päikest võtsid keset suurt talve 😛

Või siis mitte, mu ontlik kukupai! 😀

Üldiselt oled Sa harjunud me moobilse elu, kolimiste, reisimiste, uute koolide, uute keelekeskkondadega ning autodes, lazy-tjuubides, lennujaamades ja lennukites magamise ja mille kõige muuga. Kuniks Sul on kaasas mõni Su kaisu-lammastest, ja neid on Sul palju, on kõik suurepärane 😀

Ja täiesti normaalne elu on ka Vancu taltsutamine ja treenimine tulevikuks. No nagu muuseas, sest ta ju ise tahab seda? 😛

Või siis vastupidi. Vancu treenib Sind. Kaks parajat! 😀

Kõige olulisem on ikka see, et Sul lastakse ilus ja äge olla. Siis teed Sa selle moosipurgisiili näo pähe ja marineerid ennast omas mahlas magusaks 😉 On-on, Sul on kõige vinge soeng siin külas! 🙂

Ja Sa ise oled päris kindlasti üle küla poiss. No, et sääsed kiire sõidu pealt silma ei lendaks. Aga suhu, kui naeratus nii lai on? 😀

Tegelikult on ka Vancuga võimalik ikka väga ägedaid hetki veeta 😀

Sina oled ikka me nunnu paipoiss 🙂

Või täiesti ilmsüüta kavalpea. Aga see väike muie siin suunurgas? See on ka vaid nii… muuseas? Muidugi! 😀

Ja ohh, kui totult naljakad te mul vahel kõik koos olete? 😛

Ja siis, kui eelmisest sügisest sai jälle talv ja talvest sai kevad ja ma lõpuks suure painamise järel olin juba lootust kaotamas ja arvamas, et ma pean ise Sulle mingi kingituse välja mõtlema, siis poetasid Sa mu lauale ühe kokkukortsutatud paberi, millel seisis Su selle aasta sünnipäeva-kingi-soovinimekiri:

Ma ju küsisin otse, et kui Sa midagi ei taha, siis äkki Sa hoopis vajad midagi ja nii Sa meile siis kirjutasidki, et Sina ise vajad sel aastal oma sünnaks mustmiljonit pannkooki, Su hiir vajab matti (mis võiks ka klaviatuuri alla ulatuda) ja siis võin ma omal soovil kõike seda, mis Sulle meeldib ehk maasikaid, vaarikaid, mustikaid, mangosid ja muud seesugust:D

Märtsikuu eelviimasel päeval jäid Sa haigeks. Esimest korda siin elatud aja jooksul nii haigeks, kohe palavikuga ja puha, et Sa kooli ei saanudki minna. Esimese päeva magasid Sa lihtsalt maha, et kosuda. Teisel päeval oli nõrkus veel kontides, aga päeval vaatasid voodis igavusest ära kõik uued osad Kättemaksukontorist ja Padjaklubist. Kohe nii vaatasid, et käsi vääratas korraks ja tahvel kukkus Sulle kolinal vastu laupa. Külmakott ehk hoidis hullema ära, aga õhtul võtsid Sa meid kodus vastu reipama naeratuse ja sinaka ninasarviku sarvega. Või ükssarviku? Sa ikka kohe oskad 😀

Märtsi lõpus ootasid Sa südaööd, et õigel hetkel pidustustega alustada. No kui Sa oled sündinud 00:09, siis on ju täiesti kohutav piinamine oodata koogi ja kingiga hommikuni, eksole?

Märtsist ähvardas peagi aprill saada… Ainule et… Eestis jõuab Su sünnipäev kätte tund varem, no me oleme siin tunnikese ju ajast maas, eksole. Ja kuna Sa sündisid Eestis, siis algab pidu siin meie aja järgi juba 23:09 ehk tund aega varem, kui Sina isegi sel korral oodata oskasid 😀

Me hiilisime salaja ringi ja otsisime tikke. No nagu ikka. 12 erivärviliste leekidega küünalt Su lemmikkoogile ja laulameeee! Kolmes keeles nagu ikka. Musid ja kallid ja õhupallid ja kingid, elu ongi lill, ma ütlen! Nõus?:)

Täiesti nõus! Kuigi Sa oled unine ja veel natuke tõbine ja köha haugub ja nohu luriseb ja muhk on peas, siis on see ikkagi üks elu kõige ägedam 12. sünnipäev 😀

Palju õnne, armas kallis Tan, nii see tarkus pähe just tulebki, mu 5 % ükssarvik ja 95 % ninja! Tahvlid kukkuvad pähe, eriti paid arvutihiire matid poevad kaenlasse ja uus kaisu-lammas lisandub Su unelammaste armeesse ja mingi kink on seal ajalehe sees veel, mida Sa veel avada pole jõudnud. Aa, üks tuleb kohe veel, omalt ja opalt, ma unustasin selle teise tuppa 😀

Ega siis midagi, ikka puhh puhh puhh ja soovid soovida ja 12 ongi ametlikult ja pidulikult täis saanud! <3

Hommikul magasime me kõik lõunani ja pannkoogid panime ootele. Sünnipäevasöögiks valisid Sa endale sel korral pitsa. See on ka nagu pannkook. No natuke ikka ja seekord salaamiga 🙂

Sünnipäeva päeva õhtusöögiks soovisid Sa oma uuest kiiksuga lamba-tassist meega piparmünditeed. Selle laheda “check this out” särgi said Sa omalt ja opalt 😀

Ja unemaale võtsid kaasa oma uhiuue lamba. Ma olen nõus, et ta on nunnu. Ma ei tea, kust see lamba-armastus Sul alguse sai, aga see on Sinuga olnud nii kaua, kui Sa ennast ise väljendada oled osanud ehk ajast, millest mina Sind mäletan, aga Sina ennast vist veel mitte 🙂

Selgitav sünnipäevalapse  pilt ka 😀

Et siis juba 12 aastat?!

Sina muudkui kasvad ja pisikesest mustvalgest täpikesest mu esimese ultraheli pildi peal on saanud 155 sendine ja 45 500 grammine noor julge isepäine vahva mees. Ja juuksed kasvavad ja vahel muutuvad need Sul hüppeliselt blondimaks ka. Ikka Sinu soovi kohaselt. Ja ei, ma ikka veel ei arva, et leekiv oranzh või tulipunane on need, mida Sa vajad hetkel. Küll Sa jõuad ka kõiki neid värve ühel heal päeval katsetada 😀 Ja teadmised kasvavad ka.

Sa ikka ise ka tead kui äge noor mees Sa oled, me armaskallis Ethan Draakonist Sündinud? <3

 

Armastusega, Sinu pere

 

PS Tan, kas Sa tead, et Sa oled dinosaurus? Sa olid tervelt 23 päeva vana, kui elu esimene youtube video üle laeti 😀

Diabeet T1 ja eriliselt erilised vajadused? – osa 3

Kõigi nende mõtete sees olles, millest ma teile nende vajaduste teemade esimeses kahes postituses juba kirjutasin, meenus mulle veel lugusid. Nii diabeedist kui ka muudest võimalikest haigustest, millega saab elada kvaliteetset elu, kui ka ühiskond elu ja olemist toetab. Kuni need meid ennast ei puuduta, siis on need üsna sellised asjad, millest me võib-olla väga teada ei taha, aga millest meil teada on vaja. Neist asjust on vaja rääkida selleks, et osata märgata ja vajadusel sekkuda või kiiresti abi kutsuda. Nii oluline on sellistest asjadest rääkida neutraalsel foonil, sildistamata, negatiivsusele keskendumata ja samas ka ülevalt ülistamata. Vaja on selgitada ja võimalikult normaliseerida, et teadmatus ja hirmud saaksid asenduda teadmise ja oskustega. Veel enam – pole vaja vaid teada ja teadvustada vaid on vaja ka aktsepteerida. Siis läheb kõik juba paremat rada mööda edasi. 🙂

Täna räägin ma diabeedist. Sa oled arvatavasti kuulnud, et diabeedil on suures plaanis esimene ja teine tüüp? Need on kaks üsna erinevat asja. Teist tüüpi teatakse rohkem, sest sellele tehakse pidevalt ennetustööd ja hoiatatakse, et kui sa nüüd seda või teist ei tee, siis see võib ka sind tabada. Teist tüüpi diabeet on nii öelda elustiilihaigus, kus haigestumine on tulnud pika elu jooksul erinevate põhjuste – vähene liikumisaktiivsus, liiga süsivesikute rikas toit, kehakaalu märgatav tõus jms kokkukõlamisel ja enamasti ei kujuta see endast suurt muud, kui dieedipidamist, liikumist, tabletikeste võtmist ja vahel vähem või rohkem veresuhkrunäitude kontrollimist. Aga mida sa tead esimest tüüpi diabeedist?

Siin on kirjas minu nägemus sellest, mida igaüks meist võiks teada esimest tüüpi diabeedist. Natukenegi sellest! 🙂

***

Kui Vancu eelmisel õppeaastal siin veel tavakoolis käis, oli neil sõprusklassiks sama kooli 5. klass, kellega koos nad mõned korrad uisutamas käisid. Pisemad udjasid jääl ringi nii nagu oskasid. Suuremad sõitsid päris ladusalt. Paar lapsevanemat oli ka kaasa palutud, et aidata lastel uiske siduda. Mina liuglesin vaikselt jäävälja servades ja aitasin pisemaid püsti, kui nende enda jalad kuuletuda ei tahtnud.

Vahepeal korraldasid õpetajad mänge. Müramist, tormamist ja rahmeldamist jagus. Ja siis tuhises see kamp jälle mööda liuvälja laiali, aga kaks suuremat poissi jäid seisma. Üks neist kobas jope serva all ja võttis sealt vilunud liigutusega välja pumba. Insuliinipumba, mis antud juhul lisaväärtusena insuliini manustamise võimalusele lisaks, lubas ka läbi veresuhkru mõõtmise sensori peaaegu reaalajas veresuhkru näite näha. Seda näitab ta hästi, kas väärtus on tõusu või languse teel. Hetk vaikust, mõlemad poisid vaatasid pumpa. Paar sõna ja teine poiss viipas lähima tüdruku suunas. Tüdruk liugles lähemale ja poiss ütles talle midagi.

“Selge, madal on,” nentisin ma mõttes ja jälgisin neid edasi. Tüdruk uisutas kiiresti jääplatsi servale ja võttis seal rippuvast kotist pisikese paki. Selle aja peale olid ka poissi piirdeni jõudnud. Pumbaga poiss nõjatus piirdele ja imes oma smuutipaki sisse ja ajas samal ajal sõbraga rahulikult juttu edasi. Tüdruk tuhises jääl kiiremaid ringe ja põikas vahepeal nende juurest mööda. Õpetaja, kes Vancu klassi õpetajaga keset platsi vestles, registreeris toimunu distantsilt. Ta vaatas poiste poole, ootas ära pilkkontakti ja ajas pöidla küsivalt püsti. Poiss noogutas, õpetaja naeratas ja kumbki jätkas oma tegevusi. Kõik. Poiss kosus ja liikus omas tempos peagi vaikselt ja rõõmsalt edasi.

Meie jäähallis on selline täiesti tavaline uisuplats. Antud hetkel toimub pildil küll poiste hokitrenn ja tol koolipäeval kollaseid piirajaid jääl polnud ehk et siis said nad täie naudinguga liuelda üle suure platsi. Lapsed siblisid igal pool. Minu loo kaks poissi seisid siin ees vasakul all nurgas piirde juures ja õpetaja oli kusagil seal keskel, kus hetkel kaks kollast piirajat keset jääd katkendlikult asuvad:)

Ei mingit paanikat ega tõmblemist, et issand, appi, pea ei tea, mida jalad peavad nüüd tegema. Ei mingit ignoreerimist ja lapse üksijätmist ja samas ka mitte vastandlikku kanaemalikku siblimist ja tormlemist ja kohutavat muretsemist. Ja ei mingit “äkki lähed ikka istud?” või “ehk on parem kui sa jääle ei tule!” – mitte mingit sellist suhtumist. Usaldus ja teadlikkus ja mõistmine olid selle hetke märksõnad. Kõnealune poiss oli sel hetkel 10aastane – siin lähevad lapsed kooli 6selt.

Tugivõrgustik toimis suurepäraselt ja laps sai olla laps, sai olla omadega koos, sõbrad aitasid just sel hetkel ja määral kui oli vaja, täiskasvanu märkas, aga tema sekkumine ja abi osutamine ei olnud sel hetkel vajalik ja kõik sujus. Olukorra tähtsust ei vähendatud ega hinnatud üle.

Minu jaoks oli see hetk, kus ma oleksin tahtnud nii väga toimunu tagasi kerida ja selle normaalse elu normaalsuse üles filmida ja panna seda vaatama ja ideaalis ka mõistma kõiki neid, kes meie koolides ja lasteaedades hoolega pidurit tõmbavad ja diabeediga lapse igapäevase elu normaliseerimist oma hirmude, viitsimatuse ja tahtmatusega takistavad. Kes ignoreerides ja kes üle reageerides ja asjatut draamat tekitades. Jaa, muidugi on vastupidiseid, häid, isegi imelisi näiteid ka meil, aga iga halb näide on kahjuks mitme eest ja neid ikka tuleb ette.

***

See teema läheb mulle väga korda, sest veel paar aastat tagasi kuulusin ma laste diabeediõena meeskonda, kes esimest tüüpi diabeediga laste tugiisikuid haridusasutustes koolitamas käis. Meie kõige püham eesmärk vajaliku info ja teadmiste-oskuste edastamise taustal, oli toetada peresid ja koole-lasteaedu lapsele turvalise ja toimiva tugisvõrgustiku loomisel. Meist vist keegi ei tea, kui paljud diabeediga lapsed on oma eluks hädavajalike toimingutega üksinda koolid läbi käinud. Salaja vetsus mõõtmas, söömas ja süstimas käinud. “Appi, mingi narkar või hälvik oled või?” Lapsed ei oska selliseid asju mõista, kui nad ei tea ja neil puudub kogemus. Ega täiskasvanudki alati oska…

Lisaks õpetajatele ja tugipersonalile vajaliku teabe edastamisele, arutasime me enamasti koos vanematega (harvem ilma vanemateta) koolis või lasteaias läbi lapse vajadused ja pere ootused, soovid ja hirmud. See oli väga oluline osa, et last ümbritsevad täiskasvanud mõistaksid reaalset olukorda ja oskaksid adekvaatselt reageerida. Sama oluline, kui õpetajate koolitamine, nendega vestlemine, toetamine ja toimivate turvaliste lahenduste leidmine, oli ja on rääkida ka diabeediga lapse rühma-, klassi- ja koolikaaslastega. Nii nagu tuleb rääkida astmast ja epilepsiast ja allergiast jms. Mitte ükski neist diagnoosidest või probleemidest ei ole häbiasi ja valehäbist sellise info varjamine on kurjast. Kõigi suhtes, nii lapse enda, tema kaaslaste kui ka õpetajate, abiliste ja kooliõe suhtes. Diabeet ei ole jalaseen, mida saab salaja soki sisse peita ja võib-olla ei saagi sellest mitte kunagi mitte keegi teada ja see ei puutugi neisse. Kusjuures jalaseen on nakkav, aga diabeet pole.

Ma olen väga veendunud, et olgu see nii ebamugav kui tahes, neist asjust peab rääkima ka last ümbritsevatele lastele. Ikka selleks, et neile olukorda vähemalt selgitada ja hirme maandada. Mitte läbi teadmistega karistamise, hirmu ja hirmutamise, et kui see laps end ei süsti, siis ta sureb maha, vaid neutraalselt ja läbi eakohaste selgituste ja näidete. Teadmisest, et aga minu vanaemal on ka diabeet ja tema küll ei pea ennast süstima, tuleb minna jupp maad tagasi täiesti tavalise elu ja olemise juurde.

Vastutustundetu on jätta rääkimata asjadest, mis on olulised ja võivad ühel hetkel päästa kellegi elu. Rääkimata sellest, kui palju hingetraumasid saab ennetada sellega, kui asjadest on räägitud. Meie ülesanne on õpetada lastele (vahel veel ka täiskasvanutele) mitte hirmu tundma vastutuse võtmise ees. Jah, alati on neid, kel on mingi isiklik teema, antud juhul siis näiteks verehirm, nõelahirm, milline iganes teine reaalne hirm ja ehk ta tõesti ei saa aidata mõnes konkreetses küsimuses, aga kindlasti on ka temal oma tugevused, millega ta saab abiks ja toeks olla. Abi kutsuda? Kommi või mahla tuua? Või hoopis kogu tegevust koordineerida? Kui on olemas teadlikkus ja aktsepteerimine, siis saab üles ehitada tugivõrgustiku just oma toimise tugevuses ja seda meil ju vaja ongi. 🙂

Nii, ja kuidas ja mida siis lastele (ka kõigile teistele) rääkida ja näidata, et nad paremini mõistaksid?

***

Kõige olulisem on laduda vundament ja panna inimesed, nii suured kui väiksed, mõistma, et diabeediga laps on nagu laps ikka. Ta on nagu kõik teie, oma rõõmude ja muredega, soovide, jauramiste, väsimiste, lemmikute ja unistustega. Kuigi diabeet on lahutamatu osa tema elust, siis pole see haigus see, mis määrab ära tema identiteedi.

Näide elust. Ühel päeval oma ajutise elupaiga tuppa astudes, ootas mind seal ees mitte ainult aknalaual kõõluv Vancu.

Mitu poissi on sel udusel pildil? Kuus, eksole. Mitmel neist on diabeet? Pole aimugi, sest väliselt ei saa seda hetkel kuidagi kinnitada või ümber lükata. Et te ei arvaks, et ma praegu niisama naljatan teiega, siis antud pildil on kolm poissi ilma ja kolm koos diabeediga. Oskate te vahet teha? Ei oska ja ei peagi oskama, sest tegelikult polegi see antud hetke isegi oluline. Sõber on su sõber hoopis muude väärtuste pärast, kui seda on su silma- või nahavärv, diagnoos või mõni muu iseärasus. Ja iga laps on enne kõike ikka laps ja see ei tohi meil mitte kunagi meelest minna. 🙂

***

Ja siis kerkivad vundamendile müürid – meil kõigil on omad väikesed kiiksud ja kriimud ja vahel ka looduse viperustest tekkinud apsakad. Kellel suuremad, kellel pisemad. Mõnel on ehk suur sünnimärk või nina natuke viltu või pole tal enam kurgumandleid või pimesoolt, sest see jäi haigeks ja tuli eemaldada ja seda kinnitab kõhul pisike arm, mida kehalise tunnis riideid vahetades märgata võib. Pimesooleta saab väga hästi elada. Või on mõni luu murdunud olnud või on ta õnnetuse läbi sõrme kaotanud või saab liikuda ainult ratastoolis. Mõnel on prillid, et paremini näha või kuuldeaparaat, et paremini kuulda. Selles pole ju midagi imelikku? Nende asjadega, mis välja paistavad, oleme me rohkem harjunud. Mõnel on süda või kopsud nõrgemad, mõnel on allergia ja mõnel on ka mõni mutter veidi valesse kohta ekslikult kinnitatud. Te ju oskate veel pakkude erinevaid võimalusi, mis kõik võib meil veidi viltu või isemoodi olla?

Lahendus? Enamasti polegi vaja midagi teha, kõik on lihtsalt nii nagu on. Mõnel väga raskel ja kurval puhul ei aita miski ja sellega tuleb lihtsalt leppida. Väga sageli on terviseprobleemide puhul abi teraapiast, operatsioonist, abivahenditest ja ravimitest. Vahel on neid vaja vaid mõnda aega, vahel terve ülejäänud elu. Neist asjust rääkimine ei ole ju nii keeruline?

***

Elu esimest tüüpi diabeediga on täiesti võimalik.

Mida see haigus endast kujutab? Nii, nüüd kindlustame müürid, akna- ja ukseavad.

Mõne inimesega juhtub nii, et loodus on seni veel teadmata põhjusel otsustanud mängida vingerpussi ja viinud rivist välja tema pankrease. Pankreas ehk kõhunääre on meil kõigil olemas ja ta asub meie kõhus. Ta on suurem ja palju tähtsam kui pimesool. Igal organil on meie kehas oma ülesanne. Nii nagu kopsud hingavad ja süda pumpab verd ja magu töötleb toitu, nii on pankrease oluline ülesanne hoida keha veresuhkru tase tasakaalus – seda kontrollida ja reguleerida. Kui pankreas on rikki läinud, siis teda remontida ei saa ja meil tuleb tema töö ise ära teha. See tähendab seda, et diabeediga inimese veresuhkru näite tuleb regulaarselt ja vastavalt vajadusele tuleb kontrollida ja sellele vastavalt tegutseda. Ei kõla ju tegelikult üldse hirmsalt?

Kui pankreas toimib tõrgeteta, siis sa isegi ei tea, et ta sul olemas on ja siis võid sa vahel süüa nii palju kui sisse mahub, ja maiustada nii nagu süda lustib. No kohe kasvõi nii, et enam liigutada ei jaksa ja süda hakkab läikima. Ja samas võid sa olla söömata nii kaua, et näljast lõpuks kasvõi muru oled valmis näksima, peaasi, et midagi natuke hamba alla saaks. Ja sa võid joosta ära maratoni, ilma, et sa pärast seda vaid suurt väsimust ja rõõmu tunneksid. Kui sul on diabeet, siis võid sa elada täiesti tavalist elu – võid süüa oma lemmiksööke ja kui sa kõvasti trenni teed ja vajalikud vahepalad käepärast hoiad, siis võid sa ka maratoni joosta ja isegi sukelduda ja langevarjuga hüpata ja Euroopast Aafrikasse ujuda. Ainus asi, mida sa pead kindlasti lisaks tegema, on oma veresuhkru taseme jälgimine ja selle tasakaalustamine – kui see on liiga madal, siis seda tõstma vajaliku normi piires ja kui sa plaanid süüa või veresuhkru tase on juba liiga kõrge, siis seda langetama.

See suhkrutasakaalu hoidmine on umbes nagu autosõit! Kuigi tee on ehk auklik ja sa pead natuke tiira-taara liikuma ja rooliga mängima, et ennast ja autot kaitsta ja mitte igast august läbi sõita, siis sõidad sa ikka ju ohutult tee piires. Vahel sõidad sa üsna tihedas udus, aga teel püsimine on oluline. Kui sa suure kaarega paremale ja vasakule üle heinamaa ja metsa ja läbi kraavi ja tiigi ja üle kivide paarutaksid, siis läheks auto katki ja avariid oleks kiired tulema. Kuniks auto ühel hetkel enam grammigi ei liigu. Ehk siis tähtis on hoida ennast, autot ja püsida liikumises. Mida kindlamalt teel püsid, seda parem.

Kuidas hoida auto paremini teel? Või siis, kuidas hoida veresuhkru näidud võimalikult vajaliku normi piires?

Iga laps ja inimene ja tema diabeedidiagnoos ja konkreetsed vajadused on erinevad. Ei ole ühte kindlat graafikut, skeemi ja süsteemi, mis sobiks kõigile. Tundub keeruline? Tegelikult pead sa meeles pidama kaht kõige olulisemat asja veresuhkru tasakaalu hoidmise juures:

***

Esiteks ei tohi sa olla pikalt söömata. Miks? Sest siis langeb su veresuhkru tase liiga madalaks ja kui sa samal ajal veel ka tegutsed ja ringi rassid, siis võib sul väga äkki ja kiiresti paha hakata ja isegi minestus võib peale tulla ja siis on juba kohe ruttu kiiremat abi vaja. Aga seda saab vältida! Hea on see, et enamus diabeediga lapsi ja nende lähedasi tunneb, aimab ja teab ise, millal veresuhkru tase liiga madalaks kipub muutuma ja siis pole muud, kui veidi rahulikumalt võtta ja süüa. Vahel on vaja ka kiiresti mõni süsivesikuterikas amps võtta. Sel hetkel, kui suhkrunäit on juba liiga madal või sinna poole teel, on alati hea, kui keegi on lähedal. Kui söögivaru asub eemal, siis on hea, kui keegi vajadusel toob glükoosikommi või mahlajoogi või söögipala ise kohale. See amps on mõnel hetkel kiiresti ja kohe väga-väga vajalik ja pole mõistlik lasta lapsel minna üksinda eemalt oma vajalikku suutäit otsima. See pole asi, millega kannatab oodata tund aega lõunapausini või veel vähem kuniks laps lõpuks koju jõuab. Seda on oluline meeles pidada, et see ei ole naljaasi ja mingi tujude näitamise koht.

Kui veresuhkru tase on madalaks läinud, siis on kehas juba häire ja seda vahepala on tal vaja nüüd ja kohe selleks, et suhkrutaset kehas tõsta. No ikka selleks, et auto teel püsiks ja kraavi ei põrutaks, eks. Ja kuigi koolis on reeglid, et tunni ajal ei tohi süüa ning kommi ja muid mõnusaid maiustusi ei tohi ehk üldse kooli kaasa võtta, siis muidugi teab neid reegleid ka diabeediga laps. Iga laps ju teab. Ta ei pista seda kommi vaikselt endale põske seepärast, et ta hirmsasti maiustad tahaks ja ennast taltsutada ei suuda või veel vähem selle pärast, et teisi narritada ja kadedaks ajada. Pigem ta ehk isegi pelgab midagi sedasi süüa, sest ei taha kellelegi ebamugavust valmistada ja see on just see koht, kus ta vajabki meie kõigi mõistmist ja tuge, et ta julgeks ja toimetaks oma toimetamised kenasti ära. Siis läheb ju päev kenasti edasi jälle. Ja nii hea on, kui keegi on seltsiks, toetab ja mõistab. Lihtsalt on olemas.

Kui suhkurutase on vahepeal liiga madalaks kippunud, siis klassiruumis on õpetaja ja klassikaaslased lähedal, aga ka vahetunnis ja kehalise tunnis ja koduteel on palju toredam ja ka julgem kellegagi koos olla, kui üksi istuda ja oodata, millal suhkrutase vajaliku tasemeni tõuseb. Õpetajat on enamasti vaid üks, aga lapsi on ju palju. 🙂

***

Teine oluline asi diabeediga inimese elus on see, et ta peab vaatama, mida ta suhu pistab ja arvutama kokku söödava toidu süsivesikud. See on alguses üks paras pähkel isegi lapse vanematele, aga see saab kiiresti selgeks ning see oskus arvestada ja arvutada on elus igal juhul üks hea ja kasulik oskus. Iga amps on arvel ja tõstab veresuhkru taset. No kui ta just puhast jääd ei näri ja ainult vett ei joo, sest siis võib suhkru tase veres isegi langeda. Jäätisega ja mahlajääga on aga sootuks teised lood. Kuigi ta peab arvutama ja arvestama, siis ei tähenda see, et ta süüa ei tohi – sööma peab ja süüa on mõnus.

Ühe hea isuga poisi lõunasöök. Diabeet pole takistus toitu nautida 🙂

Söödava toidu süsivesikuid on diabeedi puhul vaja teada selleks, et söömisest talle kasu oleks ja see talle kahju ei teeks. Söömine tõstab veresuhkru taset. Kuna pankreas ise oma elutähtsat tööd, veresuhkru tasakaalus hoidmist, teha ei saa, siis on vaja teada aidata. Seepärast on vaja enne söömist kehasse väljaspoolt viia ainet, mis aitab veresuhkru tasemel mitte tõusta (autol püsida teel) või vajadusel seda ka alandada (et kraavist või võsast uuesti turvalisele teele pääseda). Selle aine nimi on insuliin ja ta aitab organismil söödud toiduga ohutult toime tulla nii, et veresuhkru tase ei tõuse liiga kõrgeks. Diabeediga inimene ei saa ilma insuliinita elada. No umbes nii nagu ükski inimene ei saa elada ilma veeta.

No kujutage ette, et teil ei tule kodus kraanist enam vett. Kohe üldse ei tule ega hakka enam mitte kunagi tulema ka. Aga kodu on teile väga kallis, te viibite seal enamuse oma elust ja seda kodu vahetada ei ole teil võimalik. Vett on aga vaja. Ega elu seepärast seisma siis jää. Vett saab tuua naabri juurest või poest või vedada aknast sisse ajutise voolikuga. Elu-oluga peab veidi rohkem arvestama, vahel on ka üsna ebamugav, pood on kinni ja naabrit pole kodus ja toru on umbes, ja siis tuleb minna kaugemalt tanklast seda vett tooma. Mingi sobiva lahenduse leiab ikka ja hakkama saab igal juhul. Samamoodi on diabeedi puhul kehal vaja lisaks veele ka insuliini. No nagu autol on vaja bensiinile või diiselkütusele lisaks õli. Ilma ei saa. Kui vaja, tuleb lisada.

Kui suhkrutase on natuke liiga kõrge, siis sellest ei pruugi inimene ise kohe aru saadagi, aga insuliini vajab tema keha sellegi poolest. Liiga sage kõrgenenud suhkrutase veres kahjustab aja jooksul kogu keha, sest ta kulutab ja koormab organismi asjata. Ilma õlita lendab ju ka auto mootor vastu taevast. Kui veresuhkru tase väga kõrgeks läheb, siis hakkab väga paha ja ta võib isegi oksendama hakata. Selline oksendaminine ei ole nakkav, sest see on tingitud hoopis keha mürgistumisest. Sel juhul on ka vaja kiiret kõrvalist abi, aga seda juhtub õnneks harva. Oluline on arvutada söödava toidu süsivesikute koguseid, füüsilist aktiivsust ja vajadusel muid olulisi tegureid ja manustada vajalik kogus insuliini. No ikka seesama autoga teel püsimise jutt, eksju – ideaalne on hoida veresuhkru tase võimalikult normi piires.

Üks asi tuli mul praegu veel meelde, et kui koolis või lasteaias on kellelegi sünnipäev ja jagatakse kooke ja komme, siis pole üldse põhjust kurvastada, kui diabeediga laps sellest keeldub või seda kohe innukalt sööma ei asu või kommi- koogitüki hoopis kotti pistab ja koju viib. See ei tähenda, et tal ei ole hea meel või talle ei maitse. Vahel ootab ta ehk lihtsalt söögiaega, et sünnipäeva-söök magustoiduna süüa, siis on ka lihtsam korraga vajalikke insuliinikoguseid arvutada. Ja vahel on ka vanematel lapsega lihtsalt selline kokkulepe. Selles pole ju midagi halba, eks? 🙂

Kurb on hoopis see, kui kellegi on sünnipäev ja siis teised lapsed haletsevad seal kõrval, et no sulle ma ei tohi kooki ja morssi vist pakkuda, sest selle sees on suhkur ja sa ju ei tohi magusaid asju süüa, sest sul on diabeet… Diabeediga laps teab suurepäraselt, mida ta tohib ja mida ta ei tohi süüa ja millal ja kuidas ta seda tohib teha. Kindlasti ei vaja ta negatiivset tähelepanu. Isegi juhul, kui kogu kollektiiv tema tervisliku seisundiga on kursis, siis pole kellelgi vaja talle loenguid pidada ja näpuga näidata, mida ta teha tohib ja mida mitte. Selline suhtumine ja käitumine teeks haiget meile kõigile ju.

Ja ühe teise diabeediga poisi unelmate eine – vahel võib ka nii, kui arvutused kenasti paigas on 🙂

***

Nii, mis on selle ravimi nimi, mis aitab kõrget veresuhkru taset alandada?

Insuliin!

Kui tore ja lihtne ja mõnus oleks, kui insuliini saaks suu kaudu tablettide või tilkadena sisse võtta või kreemina nahale määrida. Kahjuks pole see aga võimalik ja ainus võimalik viis insuliini meie kehasse viia on otse läbi naha. Mõned diabeediga lapsed süstivad ennast, mõned kasutavad insuliinipumba abi, kus ravim liigub läbi naha kehasse läbi imepeenikese toru, mis on enamasti plaastriga kõhu või pepu või käe-jala ülaosa külge kinnitatud. Ja ei, nad ei ole narkomaanid, nende keha ei nõua seda ravimit mõnutunde saavutamiseks vaid selleks, et keha ei saa ilma insuliinita lihtsalt toimida.

Tänud jalaomanikule toreda illustreeriva pildi eest 🙂

Aga äkki saaks kuidagi lihtsamalt või ilma torkimata? Uskuge mind, kui nad vaid saaksid, siis ei tahaks neist keegi ennast torkida, aga muud moodi ei saa. Vähemalt veel mitte. Aga keha vajab insuliini ja ta vajab seda teatud hetkedel nüüd ja kohe. Sellega mängida ei tohi, et noh, küll ma tunni aja pärast teen selle süsti või ma täna üldse ei viitsi ega taha ennast torkida ja jätan süsti hoopis vahele. Mis siis ikkagi juhtub?

Just, suhkrutase võib väga ohtlikult kõrgeks minna. Nii nagu kopsud ei saa olla hingamata, sest keha hapnikuvaru saab otsa ja süda ei saa olla tuksumata, sest siis ei liiguks veri meie kehas ringi ja kõik saavad ju aru, et sellel on kiiresti väga kurvad tagajärjed. Vaat just sel samal põhjusel, et meie keha vajab ilmtingimata ka kütet ehk sööki ja muud lahendust ei ole, peab diabeedi puhul vastavalt vajadusele läbi oma naha kehasse ka insuliini saatma, et keha saaks tublist toimida ja terve püsida. Just nimelt terve, sest kuigi pankreas on oma eluks vajaliku tegevuse lõpetanud, siis on diabeediga laps haige ikka siis, kui ta lihtsalt haigeks jääb. No ma mõtlen seda, kui ta kusagilt mõne viiruse või nakkuse üles korjab või haiget saab. Ta on haige siis, kui tal on mups või punetised või lihtsalt nohu või köha või kõrv valutab või varavas on katki või tal on palavik ja paha olla. Haige on ta muidugi ka siis, kui tema veresuhkrunäidud vahel päris käest ära lähevad ja ta haigeks teevad. Aga kõigist neist olukordadest saab enamasti hoole ja armastuse, aja ja ravimitega terveks.

Ahjaa, see ka veel, et diabeet ei ole nakkav ja lapse pankreas ei jäänud haigeks kommide-krõpsude söömisest ja limonaadi liigjoomisest. Ja insuliini ei saa igaks juhuks rohkem ette süstida, et oleks järgmiseks korraks juba varuks. Kahjuks need asjad nii ei käi ja kui kehasse liiga palju insuliini viia siis juhtub mis? Just. Veresuhkru tase võib tahtmatult liiga madalale langeda ja see on veel ohtlikum kui kõrged näidud. Muidugi on seda vaja vältida, aga kui see ikkagi juhtunud on, siis mida peab olukorra tasakaalustamiseks tegema? No et ikka autoga teel püsida? Midagi sööma, just!

***

Hmm, meie teadmiste kindlusel ongi katus juba peaaegu peal, aga midagi olulist oli veel… Õigus! Üks väga oluline ja võib-olla isegi kõige inimlikult hirmutavam teema on veel rääkimata, sest sellega on meil ka endal enamasti isiklikud kogemused. Veresuhkru mõõtmine!

Kui sellest insuliini asjast veel saab aru et seda on eluks vaja, siis milleks on vaja enda sõrmeotsi kogu aeg verele torkida?

Vastik teema? Teil on kindlasti näpu otsast vereanalüüse võetud, eks? Ja te kardate seda? Ma tean, et vahel on see kohutav ja jubevalus. Kõige pealt see torge, mis läheks nagu luuni välja ja see auk immitseb verd mõnikord veel päris tükk aega. Vahel polegi see lihtsalt auk vaid kolmnurkne haav. Ja vahel torgatakse auk pika nõelaga nii sügavale ja see on nii kohutav. Ja veel hullem on see hirmus surumine ja pressimine, kui need totaalsed vampiirid oma analüüsiks vajalikku normkogust täis püüavad pigistada? Ma tean, et see on vahel kohe eriti valus ja vastik. Olen minagi seda omal nahal tundnud.

Ja nüüd te küsite, et kuidas saab keegi midagi sellist endale teha pidevalt ja mitu korda päevas? No et kas ta on mingi hull rets ja naudib seda? Mida nende sõrmed asjast arvavad? Need on juba täiesti tundetud sõelapõhjad? Brrr…

Aga teate – olete te märganud, et vist ükski närv diabeediga lapse kehas ei liigu, kui ta endale sipsti ühe pastaka moodi asjaga augu näppu torkab ja glükomeetri abil vere suhkrutaseme teada saab? Mitte seepärast, et ta tundetu on või seda kõike naudiks, vaid seepärast, et torge toimub imepeenikese sirgelt liikuva nõelaga väga kiiresti ja see protseduur on tõepoolest enamasti praktiliselt valutu. Mis mõttes tuleb veri naha seest välja valutult? Täiesti võimalik, sest need vahendid, mis diabeedi kontrolli all hoidmiseks leiutatud on, on disainitud ja täiendatud aegade jooksul just diabeediga inimeste otseseid vajadusi arvesse võttes. Uskuge mind, seda perearsti-analüüsi veristamise vahendit pelgab ka iga diabeediga laps ja tema isa. Ehk isegi veel enam, kuna nad teavad, et vere saab sõrmest kätte ka palju pisema augu ja valuga. Tehnikaid selleks, kuidas on valutum ja lihtsam, teavad diabeediga lapsed sageli üsna hästi ja oskavad teilegi soovitada, kuidas järgmine kord ehk veidi leebemalt pääseda.

Või on torkamisest hullem see, et kusagil on verd? Kuna see kogus verd, mida on vaja veresuhkru taseme teada saamiseks on tänapäeval nii imetilluke ja kaob kiiresti mõõtevahendi sisse, siis äkki on lihtsam, kui te ei mõtle torkamisele, mis kõlab valusalt ja verele ja analüüsidele, mis ka valu ja hirmuga seostuvad, vaid nimetate seda näiteks täpi tegemiseks? Sest piisabki ju vaid täpist, et vajalikud andmed teada saada. Enamasti ei jää see täpitegemise koht isegi immitsema. See täpp on üks tubli ja tragi tegelane. Tahate, teeme teiega ka proovi? Käed puhtaks ja igal ühele personaalsed vahendid! Olgu see vahetatav täpinõel nii imepeenike kui tahes, sõbraga seda jagada ei tohi 🙂

***

Üks asi veel. Ennist rääkimata, mis on vahet süsteravil ja insuliinipumbal?

Ravim on sisuliselt sama. Süstimisel tuleb iga kord ravimit manustades ennast eraldi torkida, pumbaga on vaja vaid teatud aja tagant välja vahetada kanüül ehk torkimisi on palju vähem. Mõnele tõesti ei sobi elu pumbaga, aga rohkem on neid, kellele sobib, aga see pole võimalik. Pumbaravi annab elule juurde mugavust ja vabadust ehk kvaliteeti. See pole edevuse asi vaid eluks hädavakalike toimingute koormuse vähendamine ja parema kontrolli hoidmine ja ülevaate omamine pikas persektiivis. Panite te tähele, et minu loo alguses vaatas too uisupoiss ka oma veresuhkru väärtust pumbalt? Just, pumpadel on olemas ka lisafunktisoon, mille abil saab pidevalt jälgida veresuhkru taset organismis. See ei päästa küll täielikult sõrme täpitamisest, aga täpitada tuleb palju vähem ja nii saab hell nahk rohkem puhkust.

Pumbaravi on küll tarvikute seisukohast kallim kui süsteravi, aga selle nimel tasub pingutada ja pingitatakse ka Eestis väga. No et ikka veel rohkematel lastel oleks see võimalus. Oleks võimalus ühelegi hirmkallile pumbale koos lisavidinatega. Tegelikult oleks palju julgem, kui lapsel oleks olemas ka varupump. Kui su auto ühel hommikul ei käivitu, siis sa tellid takso, saad asendusauto või liikled ühistrasnpordiga või jala, eks? Aga kui su üks ja ainus insuliinipump ei tööta, ütleb üles või läheb katki? Siis tuleb varupumba puudumisel tagasi süsteravile minna vähemalt ajutiselt. Kui laps on kord aga juba pumbaga kohanenud, siis süstimine pole kindlasti see, mida ta sooviks või igatseks. Kui pump läheb rikki või katki, siis võib kogu pere elu end pea peale pöörata.

Selle ühe ja ainsa pumbaga seotud hirm on üks peamisi põhjuseid, miks kõik diabeediga laste vanemad alati rõõmust ei hüppa, et näe, meil on pump, nüüd saab laps teha ju kõike. Saabki, aga uus hirm selle ees, kui see elutähtis aparaat enam koostööd ei tee, on (eriti alguses) üsna piirav ja paneb vanema vahel ikkagi keelama lapsel osaleda suusa- või uisutunnis, käia õuetunni ajal kelgutamas, mürada ja joosta, batuudil hüpata ja ujuda. Nad ei julge riskida. See on mõistetav, aga see piirab lapse võimalusi olla täiesti tavaline laps nagu ta loodud on. Vahel on ka õpetajad need, kes ei taha vastutada ja riskida ja leiavad mugavamad teed lapse piiramiseks: “kuule ole hea, oota sa siin, kuni teised keksu ja kulli mängivad” ja nutikamad pööravad selle nii, et “ole hea, tule aita mul seda või seda teha”. Ma mõistan seda hirmu, ja alguses asjaga harjumise ajal on see täiesti normaalne, aga veel enam mõistan ma seda, et pikas perspektiivis tahab laps olla lihtsalt laps ja meie asi on seda talle võimalusel kindlasti võimaldada.

***

Koolitusi ja vestlusringe haridusasutusele läbi viies, põrkusime me vahel üsna suure mõistmatuse ja hirmudega. Vahel kahjuks ka viitsimatusega. Arusaadav, et vanem ei saa oma last rahuliku südamega lasteaeda või kooli saata, kui isegi tema õpetaja ei mõista, mida kujutab endast elu esimest tüüpi diabeediga. Kui lapse seisund vähegi kontrolli all püsib ja näidud ettearvamatult ameerika mägesid ei joonista, siis tegelikult polegi õpetajal vaja muud teha ja teada, kuidas last vaid toetada ja olenevalt lapsest ja kokkulepetest aidata tal registreerida näit, arvutada süsivesikuid ja insuliinikoguseid ehk olukorrast lähtuvalt siis toimetada vastavalt edasi või mitte. Kõik põhineb raviskeemil ja kokkulepetel ja koostööl. Need reeglid ei ole raketiteadus ja üsna sageli saavad lapsed ka ise enda jälgimise ja arvutamisega omapead hakkama, aga juba puhtalt turvakaalutlustel on oluline, et on olemas keegi, kes mõistab, toetab, aitab ja on vajadusel vahelüli kodu või kiirabi vahel, kui see äärmuslikul juhul peaks vajalikuks osutuma. Teiseks on äärmiselt oluline lapsele suhtumise läbi edasi anda tunne, et tema vajadused ei ole kuidagi tülikad ja eriliselt erilisemad ja ta on oodatud ja hoitud ja hoolitud laps nagu kõik teised lapsed just oma vajaduste ja väikeste erinevuste ja eripäradega. Laps ise ei tohi selles suures hirmude maailmas, kus vanemal on oma mured ja hirmud ja õpetajal omad, kaotsi minna.

Mis mind selle teema juures eriliselt ärritas ja kurvaks tegi, oli see, kui kooli poolt tuli signaal, et me ei tohiks NENDE teemadega teisi lapsi häirida ja hirmutada. Seda ikka juhtus. Vahel arvasid nii ka lapse vanemad, et on parem, kui lapse klassikaaslased asjast midagi et teaks. Vanemate hirmust saan ma aru, nad ei taha liigselt tähelepanu, just negatiivset ja imelikku ja lahtirääkimata veidrat tähelepanu oma lapsele. No et ehk on lapsel nii lihtsam ja teda ei hakata vältima ja mingiks imelikuks siis pidama, kui ei teata, mis on asja taga. Ja kui kõigest sellest nii palju ei räägita, siis ehk teema vaibub ja ununeb. See on vanema soov kaitsta oma last. Seesugune peitmine, varjamine ja enese petmine lapsele kasu ei too ja jääb vaid loota, et ajas ehk mõistavad seda kõik osapooled ja lahendavad olukorra sobivalt. Muidugi ma mõistan, et mõni laps on eraklikum ja pelgab või pole veel ka ise oma olukorrast täpselt aru saanud ja ta soovikski omaette nohistades asjadega kiiresti toime tulla. Seda tuleb mõista ja toetada ja talle seda võimaldada, aga see ei tähenda, et teda ümbritsevatel lastel ei peaks olema teadmisi ega oskusi, mis ühel hetkel võivad otsustavaks saada.

***

Meil, koolitajatel, oli ja on see valmisolek vestlusringi ja koolituse läbiviimiseks alati ka endal, aga igati soositud on ka see, kui lapsel, tema perel, lähedastel ja/või õpetajal eraldi või üheskoos selle ettevõtmise läbiviimiseks soovi ja pealehakkamist jagub. Meie osa selles on toetamine ja julgustamine ja nõu ja jõuga abistamine, kui seda soovitakse.

Olenevalt vanuserühmast ja seltskonnast saab neid lugusid lihtsustatumalt või põhjalikumalt rääkida. Nii oluline on hirmu ja vastikuse maandamine. Ikka selleks, et diabeediga lapsel oleks lasteaias, koolis, kodu- ja kooliteel, sõbra juures külas, trennis, hobiringis ja igal pool mujal võimalikult tore ja turvaline käia ja ta ei peaks häbenema enda eluks vajalikke toiminguid. Kui teised lapsed õpivad, jooksevad, söövad, käivad vetsus, pesevad käsi, võimlevad ja teevad kõike seda, mida lapsed koolis ikka teevad, siis diabeediga laps teeb vastavalt ensetundele kõiki neid samu asju enamasti täpselt samamoodi pluss veresuhkru mõõtmine ja selle tasakaalus hoidmine. Ongi kogu see suur erinevus. Aga kas ka erilisus? Muidugi on iga laps erinev ja päevad pole vennad ja laps kasvab ja muutub ja kõikvõimalikud tagasilöögid ja probleemid võivad elu jooksul ette tulla, aga kui elu ja asjad sujuvad loomulikult, (ja auto püsib enamvähem kenasti teel), siis pole selles kõiges kellegi jaoks midagi eriliselt erilist, vaid see ongi täiesti tavaline elu.

Haridusasutuste koolitamiste juures oli lastega rääkimise ja neile selgitamise vajaduse tähtsuse edasi andmine alati väga oluline.  Lapse sõprades ja kaaslastes teatud mõttes toetusmeeskonda näha, on lapsele ja tervele klassile, koolile ja kokkuvõttes kogu ühiskonnale parim. Õpetajat on üks, lapsi on mitu, eks? Ja kui oma turvaline õpetaja jääb haigeks ja asendusõpetaja endas väga kindel pole, ka siis on hea, kui klassikaaslastel on olemas esmased teadmised ja oskused vajadusel aidata. Lisaks on lastel ju sageli ka ühine kodu- ja koolitee, muud kohtumised ja väljaskäimised, huviringid ja trennid. Hirmu tundmise ja segaduse asemel peavad nad teadma kõiki neid asju, mis aitavad neil toime tulla iseenda mõtete ja tunnetega ning aidata neil vajadusel tegutseda võimalikul parimal viisil. Lastele ei ole vaja rääkida elust diabeediga niisama jutu jätkuks ja möödaminnes, et saaks linnukese kirja ja asja kaelast ära. Tuima näoga fakte pritsides ei jõua kaugele ja sellise loengu võib vabalt ka ära jätta, sest kasu asemel teeb see pigem kahju.

***

Kõige olulisem sellistest asjadest rääkimise juures ongi see, MIDA ja KUIDAS rääkida. Oluline on tõepoolest selgitada olulisi asju ilma asjatuid hirme ja õudusi tekitamata. On reeglid ja on möödapääsmatud vajadused ja nendega tuleb õigel hetkel tegelda. Teemade vältimine ei vii mitte kedagi edasi ja ma usun, et te nõustute, et mitte keegi meist ei taha kuulda lugusid sellest, kuidas diabeediga laps madala veresuhkru tõttu vetsukabiinis või staadioni teises otsas teadvuse kaotas ja selleks täiesti ette valmistamata lapsed paanikas lihtsalt minema jooksid ega taibanud isegi abi kutsuda. Mõistate?

Diabeediga toimetamine ei tohi olla vaid lapse taak ja kohustus. Ei kodus ega koolis ega kusagil mujal. Ta ei tohi jääda oma olukorraga üksinda. Mõistagi pole selle kõige ümber vaja ka mingit palagani korraldada, aga alguse elevus ja segadus nii kodus kui ka klassiruumis on arusaadavad ja need mööduvad ajas ning ideaalis tuleb asemele teadlikkus, oskus näha ja märgata ning vilumus tegutseda. Nii nagu ei tohiks kodus jääda üks vanem diabeediga lapsega vaid omapead toimetama nii, et keegi teine asjadest ettekujutust ei oma, siis teatud mõistliku aja möödudes peaks eitus, hirmud ja ebakindlus muutuma üheks mõnusaks ja hästitoimivaks meeskonnatööks, kus on usaldus, austus, täpsus, jagatud koormused ja kohustused ning elu on organiseeritud vähemalt vajadustele vastavuse lähedaselt. Nii nagu laps vajab tugivõrgustikku kodus, vajab ta seda ka koolis ja see pole lahendus, et kurnatud ema jookseb igal vahetunnil kooli suhkrut mõõtma ja last toitma ja siis on õpetajad ärritunud ja lapsed häiritud ja mis kõik veel.

See, et vanem oma lapse pärast mures on, on absoluutselt normaalne. Oleks imelik, kui ta poleks. Ja kuigi see ehk esialgu võib koolile ja lasteaiale olla mugav, et vanem käib ise toimetamas ning pikkamööda muutuda tüütuks ja tülikaks, siis pole see küll see koht, kus tüli kiskuda. Kui vanemad saavad veenduda, et asi toimib ja nad võivad oma lapse usaldada õpetajate ja kooliõdede ja teiste abiliste hoole alla ja näevad, et teised lapsed tema last tema haiguse pärast ei tõrju või karda ja temaga sõbralikud ja ehk isegi abivalmid on, siis see annab vanemale pisitasa kindlustunde ja rahulolu võimaluse piires tagasi ja ta õpib usaldama. Selle usalduse loomine ja säilimine on väga paljus õpetajate suhtumises ja käitumises kinni. See usaldus saab tugineda vaid hoolmisel, aususel ja austusel ja kui see olemas on, siis on kõik juba palju paremini. See kõik võtab aega natuke rohkem või vähem, aga see on saavutatav. Oluline on toetada teineteist mõistmise ja kannatlikkusega. Võtmesõnaks on meeskonnatöö.

***

Mina näen last ümbritsevaid lapsi kindlalt tugivõrgstiku osana. Nad on enamasti juba oma loomult uudishimulikud, õppimisvõimelised, kiiremini kohanevad ja nende empaatiavõime on veel väga avatud ja arenemisvõimeline. Lapsed õpivad läbi eeskujude ja jäljendamise. Kui nad näevad suuri inimesi tegutsemas ilma üleliigse eufooria, paanika ja eelkõige ilma halvustamiseta, siis nad mõistavad, et tegu on millegi tavalise ja normaalsega. Selle teadmise võtavad nad endaga ellu kaasa. Mul on teile näide. Selline, mida tuleks igal võimalusel vältida.

Veel enne, kui minust sai õde ja ma laste endokrinoloogiasse praktikale ja siis juba tööle sattusin ja kogu see laste diabeedi(õenduse) teema mind endasse haaras, tulid Vancu lasteaia rühma kaks vahvat diabeediga poissi. Õpetajate suhtumine oli… no seda polnud, aga kuna juhatajal oli vaja eesrindlik mulje maailmale jätta, siis nii nad seal olid. Tuli siis haiglast diabeediõde ja õpetajad said nii teoreetilise kui praktilise koolituse – see olevat hirmutav olnud. Kasvataja abi pesi käed asjast kohe puhtaks, tema palganumbri juures ei kuulu kõik see, tema töökohustuste hulka. Üks lastest lahkus õige pea, teise ja turvalisemasse keskkonda. Teine laps jäi.

Kõik toimingud toimusid suure ohkimise ja puhkmisega. Põlgus oli ilmne. Rühma lapsed aga tundsid suurt huvi ja tulid alati enne söömist uurima, kui sõrme otsa täpike tehti. Nad tahtsid näha ja teada, mis sellele järgneb – kas lapsele antakse süüa või peab ta millegi vähemaga leppima. Asi polnud üldse selles, et nemad ka seda banaani või mahlajooki või müslibatoonikest saada oleksid tahtnud – nad lihtsalt uudistasid ja huvitusid ja elasid kaasa. Selle peale aga aeti nad karmilt kisades eemale. Millise sõnumi sai sellest laps, kelle juurest teisi tõrjuti?! Millise sõnumi said kõik teised pisikesed mudilastest huvilised? Loomulikult, selline asi on paha ja hirmus, hoia eemale ja ära tule ligi, tal on vist midagi väga viga… Ja see pole sinu asi, mine tee midagi muud ja ära passi! Arvake, kuiväga see mind vihastas, kui ma sellest kuulsin? Kas ma reageerisin? Jah.

Õpetaja sai moe pärast noomida, aga ega ta siis lapsi edaspidi ei kaasanud, lihtsalt otsis ise koos diabeediga lapsega toimetamiseks vaiksemaid nurgataguseid – muidugi, peidame ära. Samal ajal hakkas ta kirja panema minuteid, mis tal selle ühe lapse peale kulus ja siis, kui mina juba diabeedi-teemas sees olin, hakkas mind peedistama, kuidas ta üldse olla ei saa ja peab terve päeva telefoni otsas rippuma ja arvet pidama ja lapse vanematele asju ette kandma ja kuna lapsed rühmaruumis kisavad, siis peab ta üksinda garderoobi minema jaaa niii edasi. Ma siis küsisin, et aga kes ülejäänud 20 lapse järele vaatab. Siis kokutas. Draama oli asjata. Aga mõnele hirmsasti meeldib seda teha. Eks ta tahtis sellest lapsest vabaenda ja püüdis ebaõnnestunult mida kõike. Võib-olla inimlik, aga ilmselgelt inetu. Jaa, ma olen nõus, et lisakäed ja peanupp ja üks eriti suur ja soe süda abilise näol oleks sellise kireva kamba juures muidugi vajalik ja äärmiselt mõistlik, aga vabandust, kui sa ei saa hakkama neis tingimustes, kus sa oled, siis on sinu asi on seda tunnistada, selgelt abi paluda või lahkuda. Mitte ühelgi õpetajal ei ole õigust sedasi üht last solgutada ja traumeerida ja teha ka kõigile teistele karuteene.

***

Laste empaatiavõimest ja kiirest kohanemisest ja õppimisest rääkides on mul alati ka hea näide isiklikust varrukast võtta.

Kahel suvel oli mul võimalus diabeediõena koos oma kahe lapsega käia diabeediga laste suvelaagris.

Mõistagi on laagri mõte pakkuda neile lastele üks hästi äge nädal ja nende vanematele nädal puhkamiseks nii, et nad ei pea kogu aeg arvutama, muretsema, öösiti ärkama ja saavad hetke ka ainult endale. Nii sisseharjunud harjumusi muidugi ei murra, aga asja mõte on siiski selles, et seda võimaldada. See on üks maruäge traditsioon. Lisaväärtusena oli see aga mitte-diabeediga lastele imeline võimalus näha diabeediga laste elu ja olu vahetult ja olla selle sees.

Minu poiste jaoks oli see laager kahel korral suve suursündmuseks 🙂

Esimesel aastal nuttis mu vanem poiss, sel ajal üsna värskelt 8aastane, silmad peast, kui ma suure suhkrumõõtmise ringi ajal tema veresuhkru taset ei määranud. Ei, mitte selleks, et mu kotist üks maitsev batoonike saada, oo ei, hoopis suur soov samastuda ja kogeda kandis ta emotsioone. Hiljem soovis ta jõuludeks päris oma glükomeetrit. Ja laagri ööoote võileivamägedest said nemadki oma kustumatu mälestuse. Mu pisem, kes muidu võikusid ei söönud, soovis neid seal ka proovida, kui kõik see kamp voodis oma võileibu nosis. Kui me teisel aastal uuesti laagrisse läksime, siis pisem muretses unistavalt juba ette, et kas sel korral saab ka enne und voodis võileiba süüa sõpradega koos. Läbi koosolemise ja koostegemiste, nägemise ja tajumise tulid vastavalt eale ja olemusele mõistmine ja arusaamine ja oskus märgata ja vajadusel reageerida. Ja teadmine, kuidas reageerida.

Pisem on meil numbrite mees. Esimesel aastal oli ta veel pisike, aga teisel aastal pidas ta endamisi vaikselt kõrvalt pidevalt aru, kas suhkruväärtus oli nüüd liiga madal või liiga kõrge ja mida siis nüüd tegema peab. Ta jälgis meie tegemisi hoolega. Suurem, kes oli teiste lastega rohkem koos, jälgis hoolega, mida ta endale taldrikule tõstis. Selliste asjade peale ei olnud ta varem mõtelnud. Tänu sellele laagrile pole nende jaoks mingi probleem näha kedagi endale insuliini süstimas või pumbaga klõbistamas või veresuhkrut mõõtmas või enne söömist pinevalt taldrikut uurides süsivesikuid arvutamas ja öösel söömas. Poisid ei karda ka ise endale või teisele inimesele sõrme auku torgata. Nad oskavad mõõta suhkruväärtusi, mõistavad kiire ampsu vajadust ja kui midagi näib väga valesti, siis teavad, et abi on vaja kutsuda kohe ja võimalusel abivajajat üksi jätta ei tohi, aga temaga kuskile suunas joosta pole ka tark mõte. Rääkimata tervisliku toitumise alustaladest ja kasulikust oskusest märgata, mida ka iseendale suhu pistetakse. Kui need teadmised oleks meil kõigil, siis oleks maailm juba palju parem paik.

Elus esimest korda saime me seal väikese Vancu päriselt sööma. Mõnda asja kohe päris suure isuga 🙂

Kui meie lastel oleks neist teadmistest mingigi aimdus, oleks ka see juba suur asi, mida ellu kaasa võtta. Kõige vääram ja kurvem on asi siis, kui laps peab oma vajadusi varjama ja teised tema kõrval ei kujuta ettegi, mis ohud üsna lähedal varitseda võivad sedasi. Lõppeesmärk on lapse iseseisvumine, aga mitte nii, et ühel hetkel peab ta kogu selle vajadustekoormaga üksinda hakkama saama, vaid ikka nii, et tema ümber on ALATI inimesi, kes teavad ja oskavad. Mida laiahaardelisem on tugivõrgustik, seda vähem on koormus tajutav ja väsimust ning tüdimust esineb ka vähem. Oskus ja luba hoolida, arvestada ja austada on meis olemas, seda ei tohi kärpida ja seda tuleb julgustada ja hoida.

***

Pikk ja põhjalik lugu sai nüüd siia kirja. Jaksasite jälgida? Kõnetas see teema teid?

Üks on väga kindel, ükski haigus ei ole häbiasi ja iseenda ja oma tervisega tuleb hästi ja austavalt läbi saada. Samamoodi tuleb suhtuda ka teistesse ja nende vajadustesse. Seda tuleb õpetada ka lastele ja neid julgustada, mitte tõrjuda ja teadmatuses hoida. Elu esimest tüüpi diabeediga on nende laste ja nende perede normaalsus ja igapäevane olemine, mille juurde kuulub veresuhkru taseme mõõtmine ja tasakaalus hoidmine. Kui näit on madal, vajab keha süsivesikuid, kui näit on tõusuteel või juba kõrge, siis insuliini. Kõik äärmused on eluohtlikud ja iseäranis ohtlik ja kiiresti arenev võib olla see madalam ots. See, mille puhul vere suhkrunäit on liiga alla langenud.

Aga ikka need eriliselt erilised vajadused? Kuidas teile tundub, on need olemas? Inimvõimete ja teaduse koostöös on igasugused asjad tänapäeval võimalikud või lihtsamini teostatavad – kõik on teel loomulikuma ja efektiivsema ja ergonoomilisema tulemuse saavutamise suunas. Mure ja stress ja väsimus ja magamatus käivad kaasas ka väga paljude teiste olukordadega – see on see raske osa, millega tuleb lihtsalt hakkama saada ja saadakse ka.

Jaa, elu diabeediga seab omad piirangud ja reeglid, aga tegelikult paneb see sageli terved diabeediga laste pered toituma ja liikuma tervislikumalt oma keha paremini kuulates ja tundma õppides. Ja kvaliteetne mitmekülgne elu on esimest tüüpi diabeediga täiesti võimalik. 🙂

Minu palavad tervitused kõigile asjaosalistele – diabeediga lastele, nende peredele, lähedastele, õpetajatele, klassikaaslastele, sõpradele, diabeediõdedele, toetajatele, mõistjatele ja kõigile teile, keda see lugu liigutas või puudutas <3

***

 

Loole tuleb peagi veel ka neljas osa 🙂

Eriliselt erilised vajadused? – osa 2

Eilset lugu kirjutades liikus mu mõte eriliselt eriliste vajaduste puudumisest ja inimlikkusest ja hoolimisest ja normaliseerimisest ja minu enda suhtest erinevate situatsioonide ja diagnoosidega sujuvalt Downi sündroomi teema juurest seljaajusonga ja vesipea-diagnoosiga laste juurde ja sealt edasi esimest tüüpi diabeediga laste ja nende vanemate juurde ja natuke sealt veel edasi ka. Kuna teema kasvas väga pikaks, siis jagasin selle esialgu pooleks. Täna läks aga jutt diabeedist nii hooga kasvama, et jagasin loo nüüd veel omakorda pooleks. Täna räägin siis kvaliteetse elu võimalikkusest kui su liikumisvõime on piiratud ja lähipäevil jätkan diabeedi-jutu ja muuga.

Siin on selle loo teine osa:

***

Tegelikult sain ma siin Šveitsis oma esimese positiivse elamuse sarnases valdkonnas juba siis, kui me polnud veel isegi otsustanud siia elama jääda. Tulime me ju 2015. aasta juulikuu alguses esiti siis vaid puhkama. Kolmandal päeval oli ilm mõnus ja me seadsime sammud oma küla kohalikku veekeskusesse. See on selline pisike tore mõne basseini, päikesevarjuga lastebasseini, kahe veeliumäe, hüpetornikese, veepinnal loksuvate kummisõõrikute ja -vorstide, pisikohviku ja laenuraamatute putkaga kohake. Kui ilm on ilus ja käes on nädalavahetus, siis on basseine ümbritsevad murukünkad piknikutekke ja rahvast kenakesti täis pikitud.

Tol palaval päeval sulistasin mina parasjagu Vancuga, kes sel hetkel veel hirmsat moodi vett kartis, basseini madalamas sopis. Andreas ja Tan olid kusagil sügavamal hiigelsuuri kummisõõrikuid jahtimas. Kohe basseini kõrvale, minu ja Vancu lähedale, parkisid ennast kaks umbes 9-11aastast tüdrukut koos oma samavana ratastoolis sõbrannaga. Vanemaid ei paistnud kusagil. Suvekleidid visati ujukatelt maha ja kaks plikat silkasid mõned meetrid eemal oleva duši alla lobistama. Ratastoolitüdruk toimetas vaikselt omaette ja siis sai sõpradega abiga toolist välja. Senikaua, kui sõbrad vette sulpsasid ja basseini teisest otsast täispuhtud kummivorsti tõid, istus ratastoolist tulnud tüdruk basseini serval ja ootas. Mu harjunud silm lasi seljaarmide ja kleenikuse preili nahapinna all jooksvat peenikest voolikut märgates nentida, et tegemist on lapsega, kel on anamneesis nii seljaajusonga kui vesipäisuse diagnoosid. Edasi läks hullamiseks. Sõbrad ei jätnud teda vees üksinda, aga ega nad talle halastanud ka, sai temaga sahmakad vett suhu ja silma ja kilkamist ja kiljumist jagus täiega. Vees ei saanud arugi, et ta maa peal kõndida ei saa. Ta oli ja on täiesti tavaline laps.

Vahepeal käis ta basseini serval ja madalas otsas, kus vesi talle istudes kaelani oli, ennast toetamas ja puhkamas. Vancu küsis minult hästi vaikselt, et kas see tüdruk on merineitsi. See tegi mulle omal moel armsalt nalja ja ma vastasin, et see on täiesti võimalik, et loodusel oli temaga see plaan ja vaata kui hästi ta hakkama saab. Vancu noogutas ja mulistas edasi. Tüdrukud sõid vahepeal jäätist ja siis tulid jälle vette. Nende mitme tunni jooksul ei näinud ma kordagi vanemaid. Võimalik, et neid polnudki seal, sest hiljem sain ma aru, et see on täiesti ok, kui vanemad usuvad, et laps saab ise hakkama. Kell 6 õhtul kõlab lihtsalt ruuporist krõbinal veekeskuse kassatädi hääl, et need lapsed, kes on ilma saatjata peaksid nüüd hakkama koju minema. Kogu ala suletakse kell 19. Siis lähevad kõik koju õhtusöögile.

Milline väärtus on nii lapsele kui ka tema vanemale see, kui su laps on õnnelik ja tal on endaealised sõbrad, keda saab usaldada ja kes pisikestes asjades vajadusel aidata saavad. Milline kergendus on see, kui vanem saab oma hingetõmbehetked ja laps ei pea kogu aeg tundma, et ta on sant ja saamatu, et tal peab kogu aeg keegi suur inimene sabas siblima ja alati aitama. Lapsed oskavad olla väga tähelepanelikud, mõistvad ja igati empaatilised. Ja kui lapsed sedasi maast madalast saavad võimaluse mõista ja toetada ja NÄHA ning selles avatud maailmas hinnaguid andmata üles kasvavad, siis on lootust, et nende lastel ei teki mitte kunagi tahtmist inetult jõllitada, tõrjuda ja narrida kedagi, kes on kuidgi erinev. Olgu tal siis naha all isemoodi voolik, silmavaade veidi iseäralik, vajadus ennast süstida, mis iganes põhjus liikuda ratastoolis või kohmakalt aeglasel sammul ortooside või kepi toel üle tänava tatsata – see on nende olemise viis ja nemad ise. Oluline on mõista ja austada, et see ongi selle toreda inimese tee ja tempo ja ta annab endast nii palju kui ta saab ja jaksab. Ise. Iga päev. Ja see on täiesti piisav. Ma nii väga usun ja loodan, et meie ise areneme ja meie lapsed saavad aru, et kõigil neil inimestel ei ole inimestena eriliselt erilisi vajadusi.

***

Mis mulle siin iseäranis silma on hakanud on iseseisvumise igakülgne soosimine ja toetamine. Kõigil on siin elus võimalus ja see võimalus sulle ka leitakse vastavalt sinu võimetele, soovidele ja ambitsioonidele. Vajadusel korraldatakse ka ümberõpe. Ühiskonnast äralõigatus, tõrjutus, tegevusetus ja motivatsiooni puudumine on kõige hirmsamad asjad. See on see koht, kus ka meil oleks aeg rääkida mitte ainult tegevuse leidmisest vaid ka tegelikust lõimumisest. Hiljuti Zürichis Green Day kontserdil käies oli seal ratastoolis mees, saatjaga. See pole ju iseenesest midagi erilist ja ratastoolis inimesi on ennegi nähtud, ka Eestis. Minu jaoks eriliseks tegi selle hetke aga hoopis see, et mees vaatas laia naeratusega säravate silmadega kogu seda massi ja möllu ja see, et tema keha kaelast allapoole oli halvatud ega ka see, et tema ratastooli taga oli kaks suurt ballooni, mis olid ühendatud trahheostoomiga, ei häirinud ei teda ega kedagi teist. Te Eestis kujutate seda vaatepilti endale ette? Niisama ratastool pole probleem, aga seda konkreetset pilti ma ilma kõrvaliste jõllitamisteta väga ette endale ei kujuta. Kuigi see on mu meelest nii äge, et see võimalik on!

Mõni aeg hiljem käisime ilmatuma suurel mootorrataste näitusel. Ratastoolis tüüpe oli seal hulgem. Oli sõpruskondadega koos neid, kellest vähemalt üks oli liiklusõnnetuse tagajärjel oma liikumisvõime kaotanud. Just nimelt liikumisvõime, aga mitte elu ja sõpru. Arvatavasti oli seal neid teisigi, ma lihtsalt ei tea nende lugusid. Oli ka neid, kelle ratastool ise kõigi tulede ja viledega oli nagu viimase peal motikas. Ja samas oli paar poisiohtu noort meest taas halvatud ja balloonide ja torudega. Nad pole arvatavasti ise kunagi mootorrattaga sõita saanud, aga äkki neile lihtsalt meeldivad motikad? Nii nagu tollele kontserdil viibinud mehele meeldis Green Day muusika või lihtsalt suure kontserdi melu?

Mitte keegi ei ole ütleja, et kuule, see teema pole sulle võimalik. Ja mitte keegi pole hindajaks selle üle, kas sul on sellisesse kohta asja või ei. Lift sõidab, ratas veereb ja vaadata on oiii kui palju. Muide, viimati Säntise jalamil käies ja seal kohvikus päikesepaistes välikohvikus mõnuledes, tulid meie kõrvallauada kahel rattal neli inimest. Kolm astusid reipal sammul ja võtsid istet. Neljas tuli konarlikult ja ei istunud, aga pakkus sõpradele seltsi ikka. Kui nad lahkusid, siis märkasime Andreasega mõlemad, et ta ei kõndinud sedapuhku üldse mitte oma jalgadel. Või no need olid talle omad, aga ta polnud nendega arvatavasti sündinud. Ja ilmselgelt ei takistanud see olukord tal elu ja maailma nautimast.

Ahjaa, natuke teistmoodi vaade asjale ka! Selleks, et pisikesi suuri asju elus normaliseerida ning võõristust, ebakindlust ja ka huvi maandada, on meil siin kohalikel lasteüritustel vähemalt viimasel kahel sügisel olnud võimalus lastel ka ratastooliga sõita. Mitte niisama, vaid juhendaja ja treeneri käe all proovida läbida ettejoonistatud tõusude ja mõõnade ja järskude kurvidega rada. Teine ring läheb juba aja peale. Keegi ei sikuta last eemale sõnadega “kuule, ära mine, pärast veel juhtub su endaga mõni õnnetus ja siis oledki päriselt ratastoolis”. Polegi nii lihtne ja samas pole ka teab, mis ületamatu ja ettekujutus areneb ja mõistmine kasvab. Ja seda võimalust pakutakse kõrvu hoki-, jalgratta-, korvpalli-, tennise-, iluvõimlemise ja muud treeningute võimaluste tutvustamisega. Minu meelest on see nii äge 🙂


***

Neile basseini-tüdrukutele mõeldes meenuvad mulle alati mu pisikesed vaprad sõbrad ja nende vaprad vanemad lastekirurgia osakonna päevilt. Need võitlused pole pahatihti üldse mitte kergete killast olnud. Selle nimel, et oma lastele võimalikult normaalne ja tavaline õnnelik lapsepõlv kinkida, peavad nende laste lähedased vahel pingtama ja võitlema mõeldamatute tuuleveskite ja tumedate jõududega. Aga nad võitlevad, sest seda ei tee nende eest mitte keegi. Nii nagu võitlevad ka diabeediga laste vanemad ja väga paljud teised vanemad ja üldse mitte selle pärast, et nende lastel oleks kuidagi erilselt erilisemad vajadused vaid eelkõige ikka selle pärast, et nende lapsel oleks võimalik olla laps, kelle ellu kuulub ka õnn ja rõõm ja kõik muu, mis ühe lapse ja inimese ellu kuuluma peab. See on võitlus eluterve elu ja tuleviku eest.

Teadke, et te olete alati mu südames ja mõtetes. Kallistan ja puhun suure peotäie haldjatolmu te poole teele. Ikka unistuste täitumiseks <3

Downi sündroom ja eriliselt erilised vajadused? – osa 1

Ma nägin täna selle kevade esimest liblikat. Kollast. Järelikult tuleb kuldseks suveks end valmis seada. Eelmine aasta nägin esimesena valget. Mis sellest sai, seda te vist juba teate 🙂 Aga sel aastal siis sedaviisi:

Liblikad on minu jaoks (nagu lepatriinudki) olnud alati heade sõnumite toojad ja viijad ja kandjad ja hoidjad. Ja kuna mul juba nädal otsa üks eelmise sügise oluline lugu meeles mõlgub ja rahu ei anna, siis siin ta on:

***

On sügis ja pühapäeva õhtupoolik. Ilm on mitu päeva kehv olnud, aga enne uue nädala algust tahaks nagu midagi teha, et saaks nädalavahetuse õnnestunuks lugeda. Olgu, mis oleks, kui läheks kinno? Meie pisikeses külakinos jookseb Lemmikloomade multikas, mis meil veel nägemata on. Kassade juures on vaikne. Seame ennast kõige tagumises reas mugavalt istuma. Ekraanil jooksevad juba reklaamid. Siin pole üldse erandlik, et reklaame saad vaadata ka juba 45 minutit enne filmi algust. Väike hubane saal on tavapäraselt pooltühi, filmiaeg läheneb ja ruum läheb veel veidi hämaramaks. Samal ajal siseneb ruumi korraga suurem grupp inimesi ja hõivab vaikselt ülejäänud vabad kohad väikeses saalis. Veel viimased reklaamid ja multikas algab. Nalja saab omajagu. Isegi mul, kes ma saksa keelest veel suurt mõhkugi ei taipa, on lõbus.

Ma seda teile vist ei olegi rääkinud, et siin on kinofilmidel alati vaheaeg. No nagu meil teatris vaatuste vahel. Mõnikord on üks, vahel ka kaks pausi. Ikka selleks, et saad vajadusel vetsu minna või limpsi osta või lihtsalt jalga sirutada. Antud filmil on üks vaheaeg ja kui see algab, siis meie poisid jooksevad, kes vetsu ja kes jäätise järele. Meie Andreasega jääme oma kohale istuma. Ja seal ma istun lummatult ja jälgin täiesti varjamatu imetlusega seda, mis saalis toimub. See grupp, kes viimasel hetkel saabus, ka neist osad jäid oma kohtadele paigale. Mõned käisid korraks ära ja tõid teistele ka head ja paremat. Silm seletab korraga selgelt, et meie kõrval ja ees istub umbkaudu 20 Downi sündroomiga noort inimest. Neil on paar-kolm samanoort saatjat, kes tegelikult selle vahva kamba sisse täiesti sulanduvad.

Mis mind selle kõige juures eriliselt liigutab on see täielik normaalsus. Mitte ühtegi kõverat pilku, mitte ühtegi peidetud ja kaitsvalt varjule tõstetud Tavalist Normaalset Last. “No äkki nakkab või äkki ründavad või mine tea, eksole”, “mida ei tunne, on võõras ja vale ja jube ohtlik” ja “ma olen kuulnud, et nad äkilised ja ma kardan neid”, ” nad on kuidagi nii imelikud”, “miks nad sellised on, kas ema jõi või suitsetas raseduse ajal? või isa peksis?”, “miks nad ronivad avalikku kohta?” – olete neid suhtumisi ja arvamusi vast kuulnud? On teil endal mõni salajane kõhklus või hirm, mis sunnib viisakalt vältima? See on arusaadav, et inimesel, kel puudub kokkupuude, võib olla kõikvõimalikke hirme ja ebaadekvaatseid ettekujutusi. See on elus ju ometi kõigega nii. Sellest pole mingit kasu, kui keegi näpuga näitab ja käsib sallida ja leppida, see tekitab vaid viha ja vimma ja vastikust. Aga selle asemel, et ohtlikuna tunduvaid asju kasti lüüa, pitseerida ja võimalusel hävitada, on äärmiselt eluterve neid veidi lähemalt uurida ja tundma õppida. Me kõik oleme erinevad ja isemoodi ning samamoodi on seda ka erinevate sündroomide ja diagnoosidega ja ka nahavärviga inimesed. Pole kaht täpselt sarnast, aga erinevused polegi vahel teab mis suured.

Kuigi jah, ka teadlike inimeste suust võib vahel mõni hoolimatu inetu pirn kukkuda… Seal kinosaalis vaheajal istudes lipsab mu mõtetest läbi üks varasem lähedane kokkupuude noore inimesega, kel on Downi sündroom. Kui ma veel haiglas hooldaja olin, siis käisid meil iga nädal hambaravil lapsed, kelle hammastele muul viisil ligi ei pääsenud kui üldnarkoosis. Nende sekka juhtus ka Downi sündroomiga lapsi. Uus ja hirmutav olukord on ärritav. See on sama toimega igale lapsele, kes maailmast miskit taipab. Vanemaid-lähedasi ärkamistuppa last saatma ei lubatud. Nagu ikka. Viisime õega koos lapse üles ja mina jäin veel viivuks sinna ootama, et ehk on abi vaja. Kanüülipanek on möödapääsmatu, aga hirmunud ja ärritunud äkilisele lapsele kanüülipanek on sootuks omaette teema. Nad proovisid. Nõust jäi puudu ja jõuga ei tulnud midagi välja. Küsisin lootusrikkalt, aga hästi ettevaatlikult, kas ma äkki kutsun ema alt üles, et ehk on tema kohalolekust lapsele tuge ja meile abi. Sain loa.

Ema tuli. Hirmunud ja torgitud laps klammerdus oma ainsa turvaelemendi külge ja koostöö oli konarlik. Vahepeal jõudis arst ema peale karjuda, et “kuidas ta ei suuda oma last korrale kutsuda” ja “kas ta pole aru saanud, et ta laps on T E I S T S U G U N E?!”. Ema oli vait. Ainult pisarad voolasid. Saime kamba peale kanüüli pandud. Emast oli meile tohutult abi. Ilma temata poleks meil see protseduur õnnestunudki.

Laps viidi minema ja mina juhatasin ema alla palatisse ootama. Ojaa, ma saan arstist aru, närviline õhkkond, asjad ei liigu nii nagu vaja ja ajagraafik on tihe ja ülekoormus ja mis kõik veel. Ega ta ju paha pärast, lihtsalt väljendas enda emotsiooni vajaliek filtriteta… Ma töötasin nende kõrval ja olin ise selle kõige sees mitu head aastat ja nägin asjade erinevaid külgi. Arst vaid prahvatas oma arvamuse ja pahameele välja, ta oli ju ärritunud olukorra peale, ja siis pööras selja ja unustas. Aga ema?

Ema vajus palatis voodile ja surus kilekotikrõbinal padja endale sügavale sülle. Seisin uksel. Vabandasin tema ees. Olin ema valu tunnetades jahmunud ja haavunud ja rusikas vedas vägisi rulli, et kuidas ikka nii saab. Aga ma teadsin juba siis, et üleval on see unustatud teema ja oma tegelikus töös on nad äärmiselt professionaalsed. Vaid see inimestega suhtelmine ja suhestumine on kuidagi elus või ajas kohati kaotsi läinud. Mul oli nii kole kahju. Mida sa ütled? Vabandad teise eest, et ega ta nii ei mõelnud? Vabandad pingeid ja ärritust ema ees, kes viimased 15 aastat on pidanud vabandama ja õigustama, oma lapse eksistentsi ja iseenda valikuid olla vapper ja tugev ja minna läbi kõigest? Alandusest ja halvakspanust?

Kui isegi need inimesed, kellel on teadmised, ei märka mõista, siis mida veel oodata Selveri kassajärjekorras kõõritajatel. Võib-olla sel hetkel ongi parem, et nad oma arvamuse ja suhtumise endale hoiavad ja heal meelel pigem mõne teise kassa oma ostude eest tasumiseks valivad. Veidrad hirmud stiilis “äkki see “olend” on ohtlik?” või “ta on kuidagi imelik ja vaatab mind sedasi” panevad vahel ka muidu mõistlikud inimesed arulagedalt käituma. On mindki täiskasvanu poolt sealsamas Järve Selveris varrukast sikutatud, et appi, kas sa näääeed, seal on ju see… see… down. Hmm, jah, näen küll. Mis siis? Taevas kukub alla? Aeg jääb seisma? Ole ise ja lase teistel olla. Segab? Ja katsu siis seda kaaslasele kiiresti, viisakalt ja märkamatult selgitada.

Võib-olla olen ma elu jooksul piisavalt tähelepanuga trenni teinud ja harjunud inimeste varjamatu huvi, jõllitamise ja põlgusega, kui ma oma kiilakate peade ja muude veidrustega ringi olen käinud. Kulmukarv ka ei liigu. Miks peaks, sest ma lihtsalt olen selline. Aga vaat kui ma seal samas kodupoes koos sõbranna koorekohvi värvi kräsupealiste põnnidega käinud olen… ütleme nii, ma mõistan tema otsust Eestis mitte elada, täielikult. Mu sõbranna on äärmiselt malbe ja meeldiv inimene ja on kõik need solvangud oma laste nahavärvi ja väljanägemise aadressil läbi aastate Eestis puhkamas käies üle elanud. Minu süütenöör on kordades lühem. Kui ikka keegi liiga pikalt jõllitama jääb või kommenteerima hakkab, siis on mul küll kuri tahtmine midagi valusat ja väga teravat ütelda. Aga intergeerumisest ja integreerimisest ja võõravihast räägin ma teile ühes teises loos mõne aja pärast. See hirmul põhinev võõristus on oma olemuselt väga sarnane nii rassi- kui ka muude eripäraküsimuste foonil.

Isiklik irratsionaalne hingesegadus või ebamugavus pole argument solvamiseks või üleoleku näitamiseks. Teile ei tee ju haiget, kui keegi teile oma uuriva pilgu suunab ja laialt naeratab? Kui võõras väikelaps seda kärukorvis istudes teeb, siis te ju ei tunne ebamugavust? Mis seal vahet on, kui keegi on veidi julgem ja teile naeratab või teid uurivalt hinnanguid andmata vaatab? Ta võite ju vastu naeratada ja oma teekonda jätkata? Ja kui ka tahab teid katsuda või kallistada? Enamasti takistatakse teda juba enne tegu. Aga kui ta siiski jõuab teieni ja oma käed teie kaela ümber volksab? Jällegi kogemus elust ja sealt samast Järve Selveri kassast juba täisealisega, kelle saatja kohmetus üsna kangeks esimese hooga, aga kõik laabus toredalt 🙂

Te võite üsna kindlad olla, et enamus nende laste, noorte ja täiskasvanute vanematest ja saatjatest kardab maailmale tüli teha märksa rohkem, kui te endale elus ette oskate kujutada. Aga nad on harjunud tümitamise ja võõristavate pilkudega ja loonud endale tugevuse maski. See on nende reaalsus. Hea veel, kui vait ollakse. Downi sündroomiga laps on nagu iga teine laps ja vajab samamoodi armastust ja lähedust ja tähelepanu ja mõistmist. Sama käib ka täiskasvanute kohta. Ja nende vanematel ja lähedastel on samamoodi miljon põhjust ja õigus olla õnnelikud ja uhked iseenda ja oma lapse ja tema igapäeva olemise ja edusammude üle diagnoosile mõtlemata.

Jah, on tõsi, et Downi sündroomiga kaasneb erineva raskusastmega vaimne arengupeetus ja mõned tulevad elu ja olmega paremini toime kui teised, aga pole mitte kellegi asi kõrvalt anda hinnaguid, kui vanemad või hooldajad on otsustanud inimesega avalikku kohta tulla. Esiteks on see ainus viis olukorda mõlemapoolselt normaliseerida ja püüda ja katsetada, sest akvaariumis ja isolatsioonis elades neid kogemusi ei saa ju. Ja vahel on see ka hädavajadus. Mis puutub aga erilistesse erivajadustesse, siis jah, neil esineb sagedamini ka teatud teisi haiguseid, mis vajavad tähelepanu, aga see erivajadus põhineb juba järgmisel diagnoosil ning pole kuidagi seotud sellega, et ühel inimolendil oleks kuidagi erilisemad vajadused kui teisel. Me kõik oleme erinevad ja oma vajadustega, eks? 🙂

Ja nii ma seal kinosaalis istusin. Ei mingit eritähelepanu ja samas ka mitte mingit vältimist, rääkimata põlglikest pilkudest. Ilus ja lihtne ja nii normaalne oli olla.

Tan oli saali naastes vana rahu ise. Ta oli juba jäätisejärjekorras märganud. Vancu puges mulle hästi lähedal ja sosistas kõrva, et saada kinnitus oma küsimusele. Arusaadav, asjadest tulebki rääkida ja aru saada, et neid mõista ja osata lugu pidada. Kokkuvõttes oli see üks igavesti lõbusa filmiga tore kinoõhtu. Nii nagu tuldi, nii ka mindi. Võib-olla ainult mina iseenda sees ja kõrvutades oma mälupilte varasemast elust, olin peaaegu heldimuspisarateni liigutatud. Hästi salaja. Praegugi seda siia kirja pannes kiskus nina ja silma taas niiskeks. See oli vaieldamatult mu elu kõige liigutavam kinokülastus üldse. Asjad saavad ajapikku ka Eestis palju paremaks muutuda. Raudselt. Julgust ja mõistmist on vaja treenida, normaliseerumine tuleb siis juba iseenesest 🙂

***

See lugu meenus mulle eelmisel teisipäeval ja pole mind sellest hetkest peale lahti lasknud. Eelmisel teisipäeval ehk 21. märtsil oli/on üleilmne Downi sündroomi päev. Ja ei mingeid eriliselt erilisi vajadusi! 🙂

Kauneid kollaseid kevadeliblikaid teile, ilusat-helget meelt ja üks söekas video ka siia selle loo lõpetuseks:

 

Meie elu kolimiste keerises

Kuniks me siin agaralt kolimiste ja paari muu asjaga rakkes oleme, on aeg kuidagi eriti peenelt kasutuses. Ikka tallad sama rada ja samal ajal liigud eluga reipalt edasi. No umbes sedasviisi – vahel on õhtu ja siis on jälle hommik ja kleit vahetub, aga meel on rõõmus ja lemmikud on ka ikka täitsa samad :

Sorteerimisest ja pakkimisest ei oska ma teile hetkel suurt midagi tarka rääkida, aga mulle jäid hiljuti silma kaks meeleolukat pilti ühest eelmisest kolmisest. Umbestäpselt aasta tagasi saabusid autokastis Eestist siia minu kõige nunnumad – värvilised lauanõud ja mõned emotsinaalselt hindamatud maalid. Meie lumivalgete seinte ja lagedega suur ja lage elamine sai kohe elu sisse ja öeldagu, mis tahes, et meie ei oma asju vaid asjad meid, aga just need omad asjad tulid pika tee siia ja tõid killukese kodutunnet võõrale maale kaasa. Ja see on sellest ajast peale, nüüd siis juba aasta, pannud mind siin eemal ennast palju paremini tundma. Omade värvide ja asjade keskel hakkas heam ja tegelikult naljakam ka. See enne-ja-pärast-pilt iseloomustab minu meelest  väga hästi meie esimest 9 kuud siin, kus ma kategooriliselt keeldusin uusi asju soetamast, sest omad asjad ju ootasid Eestis, et siia tulla. Hakkama me saime ju kenasti, lihtsalt päikest ja kirevust oli nõks vähem. Ja kui nad kord tulid, siis vaadake ise – üks ja sama riiul – nii, nagu ta oli esimesed kuud ja nii nagu ta on nüüd olnud viimased aasta aega – onju vahe?! 🙂

Ja kui ma siis järgmisel hommikul ärkasin ja enda ette jalusti poole vaatasin, seisis eemal seina najal mu hiigelsuur Eesti laste pilt. Ikka veel kaitsvas kiles. Kui ma seda nägin, siis kiskus korraga suunurgad tuksuma ja pisar ronis silma. No niiiih ilus oli olla. Kohe nii ilus, et ma voodist enne välja ei saanud, kui ühe pildi olin üle tekiküngaste kobistades klõpsanud. Ikkagi tükike Eestimaad ja ilusaid mälestusi. Ja järgmisel hetkel ronisin juba voodist välja haamri järele, et pilt köögis seinale riputada. Vaat see on päriselt kodutunne ja selle võtame me õige ea uude elamisse jälle kaasa 🙂

Ja lisaks mu enda printsessi-perekonnamaalile, millest mul fotot vist polegi (või kui on, siis leiab selle Mustika-printsessitoa postitusest, ma arvan) saabus tol korral siia ka me päikesemõmmide perekonna paraadpilt. See oli mul aastaid kapi peal seisnud, äkki mingi viis aastat, ja äärejooni oodanud. Aega läks aastaid, aga siia jõudes sai ta endale kiiresti vajalikud puuduvad jooned ja siin ta on. Kaks mõmmikut tuleb kiiresti juurde teha, siis on pilt ka tõepärane, hihii 🙂

Ja kui ma siis selle toreduse sees elasin ja see kõik mu tuju nii palju tõstis ja nukrat olemist parandas, siis… sellesama jutiga sai Andreas endale eelmine aasta sünnipäevaks kahe hanega parajalt suure maali. Küsite, et miks haned?

Põhjus on marulihtne ja jälle natuke naljakas ka – rahvusvaheline armastus! Kuna meie kodune keel on inglise keel ja Andreas mind nunnutades ikka oma “honeyks”  kutsus, siis oli poistel pidevalt põhjust mind aasida, et nende emme on hani. Eksole. See tore ingliskeelne sõna, mis tähendab ingliskeeles kallis, kallike, kullake või mesi, hääldub üsna eesti “hane” moodi.  Kuna see poistele nii hirmsasti nalja tegi, siis õppis Andreas mõned ilusad eestikeelsed sõnad igaks juhuks ka ruttu ära nagu “minu tibu” ja “minu lepatriinu” ja “kallike”, mille L-tähte ta eriti nunnult ilma meile omase peene pehmenduseta hääldada mõistab. Aga ega hani siis kaduma läinud ja selle kinnituseks elab meie voodipeatsis nüüd kaks meega maiustavat armunud hanekest. Selle rohelise seinaga pean ma siin veel plaani, kas teha sinna mõned valged täpid või mummud või hoopis õrnad õiekesed. Hanede kodukujundusega jõuab veel terve elu tegeleda 😀

Korra mõtlesin, et näitan teile selle galerii lõpetuseks nüüd üht eriti ulakat maali ka. Aga vist jätan mõneks järgmiseks korraks. Igal juhul sedasi me siin oleme ja elame hetkel. Toredas kaosepöörises. Kulm ka ei liigu. Täiesti tavaliselt ja normaalselt oma hurmavate hullustega leppides:

“Nu, jadaega siis selleks korraks!”

 

* Kui te veel pole proovinud sedapidi portreefotosid endast jäädvustada, siis siit tuleb meie soe soovitus: proovige!

Tunniks ajaks olid naerupisarad tagatud ja kogu kamp lõi kaasa. Naer pidi terviseks olema 😀

Meie preili Hamster ehk tervitused lemmikloomade maapealsest paradiisist

Minu kauge lapsepõlv

Kaugkõne Viljandist Tallinna.

“Mamma, kas ma kalad tohin võtta?” küsin ma hästi ettevaatlikult. telefon krabiseb ja minu üllatuseks vastab mamma muretult:

“Võta-võta!”

Ma olen õnnest ogar, sest kõik need sada korda, kui ma endale lemmikloomi olen luninud, on mu soovidele julmalt kriips peale tõmmatud. Ja nüüd siis kohe nii lihtsalt oli ametlik luba olemas? Õngitsesime kahvaga kümmekond gupi-beebit liitrisesse purki ja sikutasime akvaariumipõhjast veel ühe taime ka lisaks ja oligi olemas. Pikk rongitee Tallinna suunas läks võlukiirusel. Ukse taga vajutasin õnnest õhevil roosale kellanupule ja mamma tuli avama. Sirutasin käe purgiga tema poole ja tema vidutas silmi. Tol ajal oli ta nägemine üsna kehvake. Mamma võttis purgi mu käest ja hakkas trepist üles, toa poole liikuma.

“Kas nad on juba puhastatud?”

Mina kangestusin… puhastatud??? Mamma muretuse põhjus oli momentaalselt selge. Mu tädi on kokk ja on vahel ikka head ja paremat mulle Viljandist kaasa pannud. Mamma tõsimeeli arvas, et ma tõin kalad söömiseks. Aga mis siis ikka, ma olin oma akvaariumiseemnega kodus ja minema ei saatnud mind nendega enam keegi. Selle asemel luges ema öö läbi naabritädilt laenatud akvaariumiraamatut ja hommikul läksime Raekoja paltsile Looduse-poodi. Koju tulime akvaariumi, taimede, veel rohkemate kalade, kahe suure teo ja kogu vajamineva tehnilise atribuutikaga. Akvaariumipidamist jätkus meie majas veel aastateks. Ema oli sellest isäranis võlutud.

 

Minu pere ja kõik meie loomad

Paar aastat hiljem käisin ma isaga koos Viljandis. See oli vist üks ja ainus kord, kui ma isaga rongiga kusagil käisin ja veel kahekesi. Tagasi tulime küll juba kolmekesi. Sealt, kust ma omal ajal kalad sain, sealt sain ma sel korral endale pisikese tupsununnu kuldhamstri. Mina hoidsin hamstrit terve tee peos. Isa vangutas vaid pead ega lubanud mul temaga endale ligi tulla, sest ta kartis. Kodus ootasid meid närilisi paaniliselt kartvad ema ja mamma. Isa kehitas vaid vabandavalt õlgu, et eks ma ise seletan neile. Seletasin ja tõotasin, et nad ei pea iial ise mu hamstrit puhastama või lõbustama või toitma. Hamster kolis elama vanasse akvaariumisse ja teisel ööl pani ta sealt plehku.

Manifaata, nii oli mu hamstri nimi, seikles mööda me huvitavat elamist terve nädala. Ajapikku sai ta ka mu isaga suureks sõbraks. Kord, kui hamstrit enam ei olnud ja akvaariumil läks mullitaja katki, saatis ema mu Looduse poodi uut aparaati ostma. Mullitajad olid poes otsa saanud, aga neil oli seal uus pesakond merisigasid. Üks lapiline vaatas mind läbi klaasi ja anus, et ma ta endaga kaasa viiksin. Raha mul ju oli, see mullitaja oma. Ja karp anti seale ka ümber. Mullitaja oma. Kodus ulastasin aparaadikarbi ema poole, aga hoiatasin, et ta ei ehmataks. Merisiga oli viimane, keda ta sealt leida oskas, aga hamstri-akvaarium oli ju vaba ja sigas kolis sinna elama. Nimeks sa ta Lonni. Alguses küll Nonni või Nonn, sest kohustuslikus kirjanduses oli meil vaja parasjagu “Varest” lugeda, aga hiljem jäime Lonni juurde. Pool sellest meriseast kinkisin ma oma õele. Isegi poolitamise pildi joonistasin. No nagu leping või nii. Peapool oli minu jagu ja ma pidin toitma, tagumine ots oli tema oma ja ta pidi koristama. 😀

Nii ma oma ema ja mamma koduloomadega ära taltsutasin. Kusagil vahepeal tulid meie elamisse ka viirpapagoid ja korra väisas meid isegi rott, aga teda olin ma sunnitud salaja riidekapi otsas pidama, sest sabad olid ja jäid meie majas EI-EI-EIks! Oleks see Ruudi seal kapi otsas ometi osanud vait ja vagusi olla sel ajal, kui ma koolis olin, aga ei, ta trallis seal pisikeses puuris ja mamma läks siis uurima, mis seal kapi otsas toimub. Alla ta õnneks ei kukkunud. Mamma, mitte rott. Samal õhtul olin mina sunnitud aga roti tuldud teed mööda pisarsilmi tagasi viima. No see saba läks üle taluvuse piiri, mis sellest, et Ruudi igati vunts tegelane oli. Aga viirpapagoid elavad mu ema ja mamma juures siiani. Nüüd julgelt juba üle 25 aasta. Neile on seltsiks olnud vahepeal ka mu õe kilpkonnad ja merisead. Ja koerad on ka meil alati olnud. Kasse pole. Aga ma olen viimased 15 aastat ajanud, et ühel päeval on mul üks hirmus kole ja maailma kõige nunnum kiilakas kass. Nüüd on mul muidugi lisaks vaja veel ka Andreas nõusse saada tema kassiallergiaga. Hobuste allergia on tal ka, aga Pipi olen ma vaid peas ja südames, verandale mul hobust vaja pole 😀 Ja asi see allergia siis ära pole, eksole. Ma olen ise 10+ aastat olnud tugevalt allergiline kõiksugu näriliste suhtes. Silmad ja nina jooksevad peast ja kui kiiresti rohtu ei saa, siis on hing ka kinni. Seega olid me poisid kasvanud üles teadmisega, et väikeloomi me majja ei tule. Ja mida arvas elu sellest? Muidugi irvitas ta mulle laialt näkku ja nii see mina, mu pere ja kõik meie loomad seiklus jätkus.

Pilte otsides jäi mulle näppu see foto. Kui Tan pisike oli, siis meeldis talle hirmsasti mu õe kilpkonn:

November 2016

Vancu 9. sünnipäv. Oleme mitu tundi avanud kirju ja pakke ja lugenud ja imetelnud ja rääkinud maailma asjadest. Pikk ja tore päev on õhtusse veerenud.

“Vancu, kuule, tegelikult on nüüd nii, et kontoris ootab sind üks pisike tüdruk. Ta tahab sinuga tuttavaks saada.”

Vanc kirtsutab nina, aga rahu ka ei saa. Mis tüdruk? Miks? Miks just temaga sõbraks saada? Miks ta kontoris on? Kas ta on seal üksinda? Mis keeles ta räägib? Jne, jne, jaa niii edasi. Natuke põnev on ju ka. Tegelikult vist on väga põnev. Ja nii me siis end minekule sätimegi.

 

Uus lemmiklooma-lehekülg me elus

Vancul pole õrna aimugi, et me Andreasega nädal varem Zürichis loomapoes käisime. Õigupoolest olime me salaja juba jupp aega pisikese lemmiklooma plaani pidanud ja püüdnud leida kedagi, kellega koos ma oma allergiast hoolimata suudaksin elada. Kuigi meie majapidamises on Hull Helevalge Habras Helbeke Happy, šveitsi valge lambakoer, siis olime me jõudnud nii kaugele, et ehk oleks Vancul parem, kui tal oleks päris oma lemmikloom, selline pisike ja arglik, nagu ta ise. No et äkki klapib ja siis oleks tal võimalus end proovile panna ja kellegi eest hoolitseda, kes teda ka tõeliselt vajab. Pöörasime interneti pahupidi ja mina oma allergia ja Andreas oma astmaga olime kindlad, et saagu mis saab, aga ühe pisitillukese hamstriga saame me igal juhul hakkama.

Selge. Plaan paigas. Me võtame hamstri. Mina, omal ajal suur laps-loomapidaja, arvasin, et mis see siis ikka ära pole. Kääbushamster ju, võtame poest koos sobiliku hamstriga ühe pisikese nägusa puuri, natuke süüa, natuke mingit ronimist ja turnimist ja pesapunumist ja ongi olemas. Aga Andreas, põhjalik ja pedantne nagu ta on, hakkas endale hamstrite hingeelu ja kõike muud üksipulgi selgeks tegema. Luges ja uuris ja vahepeal pistis pea ekraani tagant välja ja raporteeris, mida uut ta avastanud on. Kui ta mulle vajaliku puuri mõõtudest hakkas rääkima, siis ma pööritasin salaja silmi ja muigasin omaette, et mis ta kavatseb meile vöölooma koju tuua või midagi. Või äkki 5 hamstrit, kes kõik paljunema kukuvad? No halloo, üks pisike kääbushamster mahub Vancule ka pihku ja mis mõttes tal on vaja puuri, mille sisse mina hea tahtmise korral ka oma 100 kilo mahutan. Andrease arvates olevat meil vaja puuri, mille põhja mõõdud on 120 x 40 cm.

Ma olin täiesti kindel, et Andreasel on suurusehullustus, aga siis ta teaatas, et pisihamstrile vajaliku puuri absoluutne miinimum on 60 x 30 cm ja näis ise seda täie veendumusega uskuvat. Alla selle olevat asi selge loomapiinamine. Hmm, no minu hamster omal ajal elas 100liitrises akvaariumis, see vist päris loomapiinamine polnud. Aga merisiga piinasin ma sama akvaariumis päris kindlasti… Ja siis tuli järgmine litakas. Meie elukad elasid minu lapsepõlves ajalehe või tavalise juhusliku saepuru või liiva peal. Heina vahel harva oli, aga enamasti mitte. Nüüd tuli välja, et vähemalt 2/3 puurist peab olema minimaalselt 30 cm (soovitavalt vähemalt 50 cm) ulatuses täidetud kaevumist võimaldava materjaliga. Minu juhe jooksis puhta kokku. Ja ma ei jõudnud nädalavahetust ära oodata, et me laupäeva hommikul saaksime minna poodi ja neid imeasju lähemalt näha. Ega ma veel siis ka ei uskunud, et asi ikka kohe nii tõsine on. Äkki nad püüavad lihtsalt ideaaltingimusi luua ja reaalsusega pole sel palju pistmist?

 

Loomapood Šveitsi moodi minu kogemuse põhjal

Kuna siin enamus loomapoodides aktiivsete loomakaitsjate mahitusel lemmikloomi enam ei müüda, siis pidime suuna võtma kaugemale. Pood ise on uhke. Suur ja avar. Nagu Järve Selveri alumine korrus. Ok, natuke ehk ikka pisem, aga jubesuur ikkagi. Mu silmad süttisid põlema. Kiljudes ja vaimustust varjamata kaapisin ma nagu 5aastane Nemo-kalade juurde. Andreas tuli ontlikult mul sabas, šveitslasena oskab ta viisakalt käituda ja end vaos hoida üsna kenasti. Peaaegu. Mina ahmisin ilusaid vaatepilte ja oigasin, kui ilus kõik on ja kõigil müügiks olevatel kaladel on kaunilt sisustatud akvaariumid ja vähe jäi puudu, et ma oleksin pikali visanud ja niutsuma hakanud, et ma ilma kaladeta siit poest enam ei välja. Kõrvutasin mõttes meie Looduse poodi ja ka neid paljusid teisi kaasaja poode, kus loomade seis on endiselt üsna nukker ja mugavam on neid sisutamata või juhuslikult sisustatud akvaariumis ajutisel hoida, kuni nad edasi liiguvad. No kohe ilus oli vaadata. tutvustasin Andreasele kõiki kalalaiike, kes mul endal kunagi akvaariumis ringi ujusid ja olin totaalselt vaimustuses.

Aga meil oli meie hamstrimissioon. Liikusime vaevaliselt edasi. Järgmisena jõudsime roomajate ja muude hirmutavate elukate nurka. No nagu loomaias oleks olnud. Karvase ämbliku leidsin ja mingeid sisalikulaadseid ja siis seisin terrariumi ees, nina enamvähem juba vastu klaasi ja püüdsin avastada, kes seal elab, kui korraga selgus, et see KES oli pöidlajämedune madu, kes oli end kastinurgas sirgelt saba peale püsti ajanud ja vahtis mulle nii 2-3 cm kauguselt silma sisse. Tema liigutas ja mina röögatasin. Mispeale Andreas ehmatas ja tagurdas, pööras ringi ja röögatas ka. Mina, veel oma maoõudsest tardunud, ärkasin üles, pöörasin ka ringi ja vähe puudus, et ma veel kord oleks karjatanud. Meie selja taga oli suur valik elusaid putukaid. Söödaks. Need hüppasid ja siblisid ja tegid natuke häält ka. Huhhh, võdistasin õlgu ja kiikasin selja taha, kas mu uus suur sõber-madu on ikka veel omal kohal või pressis end juba läbi klaasi minu juurde. Ta oli klaasi taga. Kõik oli korras. Nihkusime vaikselt edasi.

Me olime jõudnud merisigade ja jänkude osakonda. Need müdistasid seal rõõmsalt ringi ja mina vedasin ninaga õhku ja surusin Zyrteci tugevalt pihku. Tuleb allergia või ei tule? Ja seal nad olid – hiired, rotid, deegud, hamstrid. Ja päriselt ka olid nad suurtes klaaspuurides ja neil oli päriselt ka suur osa puuripinnast seatud nii, et kaevumismaterjali oli vähemalt 30 cm. Ma jäin väga vait. Kohe täitsa vait. Ma taipasin midagi väga olulist – isegi kui need loomakesed on sündinud müügiks, siis on seda tehtud täieliku veendumuse ja vastutustundega, et iga viimane kui tegelane seal poes elab kõrgkvaliteedilist elu, mitte ei ole vaid kurva näoga ja nina vastu klaasi litsutud ootel, et keegi tuleks ja ta kaasa viiks. Neil on seal täitsa tore. Ja mitte miski ei jäta hetkekski muljet, et nad on seal vaid läbisõidul kahe paari sokkide, seljakoti, räim-tomatis-konservi, õhkmadratsi või välivoodiga.  Nad elavad seal ja kui on aeg koju minna, siis nad kolivad koju.

 

Hamstrimissioon

Osakonnas oli kaks poeinimest. Üks asjatas just ühe perega, kes endale hamstri oli välja valinud. Eelmine oli vanadusse surnud ja lohutuseks olid nad otsustanud uue sõbra leida. Silmanurgast jälgisin, mida nad seal toimetasid. Teine noormees ütles meile, et ta kohe tuleb, juhatab vaid eelmised kliendid veel õige puurini. Vaatasime ringi. Leidsime toreda kääbushamstri ja jäime puuri ette ootama. Müüjapoiss, praktikant, vanust oli tal 20 aasta ringis, astus särasilmil meie juurde ja siis algas me hamstrimissioon alles päriselt pihta.

“Kellele te hamstrit soovite?”

“Meie 9aastasele pojale.”

“Ok. Te soovite, et ta ka käe peale tuleks ja kontakti otsiks?”

“Jaa, see oleks tore.”

“Hmm, sel juhul pole see liik parim valik. Ta on eraklik ja jääb alati suht metsikuks. Ma soovitaksin teil vaadata džungaaria kääbushamstrit. Nad on palju julgemad ja inimestest rohkem huvitatud. Meil on hetkel kaks sellist hamstrit. Emane ja isane.”

Poiss näitab meile õiged puurid ette ja jätab meid hetkeks nõu pidama. Isane on arglik ja poeb meid nähes kohe peitu. Emane vaatab oma nööpsilmadega meile pikalt läbi klaasi otsa. Selge. Tema tuleb meiega. Poepoiss naaseb ja me oleme oma otsuses kindlad.

“Kui palju te hamstritest teate? On teil varem hamster olnud?”

Ma salgan oma kuldhamstri maha. Sest ilmselgelt ei tea ma ei hamstritest ega õigest lemmikupidamisest vist suurt midagi. Ime, et see tegelane omal ajal üldse me juures nii kaua vastu pidas ja igati sotsiaalseks loomaks sai treenitud. Poiss seletab hamstri elust ja olust ja vajadustest ja mida ta sööb ja mida ta ei söö ja kui mina ei nooguta, sisi Andreas igaks juhuks tõlgib mulle jutu veel korda ka üle. Ja siis viib ta meid ringkäigule, et me saaksime täie tõsidusega veenduda, et hamster on see, keda me oma ellu ja koju vajame ja seda ka, et meie oleme need, keda see pisike hamster vajab.

 

Hamstrihariduse ringkäik

Võiks ju mõtelda, et kogu meie järgnev ringkäik lettide vahel on üks suur müügijutt ja eesmärk on meile võimalikult suur arve kasvatada, aga ei. Ta lihtsalt näitab ja seletab ja selgitab. Võimalusi on erinevaid. Sellest sügavusse kaevumise vajaduse võimaldamisest ei teadnud ma midagi. No ok, poeb kuskile ja siblib, aga et kohe sedasi. Erinevad puukoorepudid, erineva fraktsiooniga, tolmav või vähemtolmavam kuivatatud ja tükeldatud kõrrepudi, hein, pesu- või pissikastiks peenike tolmuvaba liiv. Igal asjal oma otstarve. Pesapunumiseks on mingi vatilaadne asi.

Jook ja söök. Kuna ta pole kunagi tilaga pudelist, kus ninaga lükates vesi ise välja tuleb, joonud, siis enamus loomi seda ei oska ja õpivad asja selgeks alles läbi väga raske katsumuse ja see kvalifitseerub looma heaolu kahjustamiseks. Looduses limpsib ta juua pinnalt ja nii on talle parem pisike kausike. Söök, kuna ta esialgu on veel suht tita, on tavaline kuivatatud hamstritoit, mis sisaldab viljaterasid, veel erisuguseid terakesi, kuivatatud salatilehe tükikesi, mingeid pisikesi kuivanud lilleõisi ja vähesel määral ka kuivatud ussikesi. Seda segu tuleb talle anda teelusika täis ööpäevas. Kui ta suurmaks saab, siis võib talle maiuspalaks ja meelitamiseks neid ussikesi ka eraldi pakiga osta.

Mida talle kindlasti anda ei tohi on värsked puu ja köögiviljad. Kõik magus võib hamstritel põhjustada diabeedi väljakujunemise, mis progresseerub kiiresti. Ja näiteks värsked salatilehed, rohulibled ja kurk võivad tekitada kõhulahtisust, asjatult gaase ning erinevate vajalike ainete vaeguse. Ja saia ei tohi hamstrile anda. Meie kuldhamster omal ajal pidi olema raudse seedimisega. Ahjaa, ja soola on vaja. Kui ta soolaketast liiga palju närima hakkab, tuleb seda talle vaid aegajalt näidata, muidu saab suurest soolast üledoosi lihtsalt. Aga kui ta ise vahest näkitseb või limpsib, siis võib see seal puuris olla kogu aeg. Ja kord nädalas tuleb joogivee sisse panna ka vitamiine.

Edasi vaatasime erinevaid hamstriparadiisi elemente. No puurikujundamiseks oli seda kõike lihtsalt patt nimetada. Hamstril peavad olema peidukad. Puidust onnid ja majakesed ja kõikvõimalikud muud ehitised on head. Ja liivavann. Ja ronimisvõimalus. Selleks on hea näiteks krussis puujuurikas, mille leiab ka siit poest, aga võite ka ise otsida. Oluline on see puhastada ja keeva veega üle kallata, et hamstrit kaitsta. Ja no puu peab olema mõistagi mittemürgine. Kuna 2/3 puurist peab sügavkaevumist võimaldama, siis oli vaja ka midagi, millega neid tasapindasid eraldada. Ja mänguasjad? Söödav rukkilille-pudi-toru ja niisama pudi-toru. No nagu kätekuivatuspaberi rull, ainult et pind on kaetud taimepudiga. Ja jooksuratas? Jaa, see on tore võimalus, aga  peab vaatama, et kui ta liiga aktiivselt jookseb, siis lasta tal hullata vaid üle öö või jätta veelgi pikemaid pause vahepeal sisse. Muidu ta läheb peast sassi ja see on arusaadavalt paha.

Ringkäik on tehtud. Kas meie ellu mahub üks hamster? Oleme me valmis? Poiss ei pea seda meilt isegi küsima. Selle kiirustamata ringkäigu jooksul oleme me ise seda küsimust enda peas hoolega kaalunud ja otsus võtta hamster ei ole juhuslik ega tule kobamisi. Me oleme omandanud džungaaria kääbushamstri pidamise põhitõed. Ma juba mõttes pean plaani, milliseid neist vajalikest asjadest meil kindlasti vaja on. Me kinnitame oma kindlat soovi, poiss kleebib puurile sildi, et teda kellelegi teisele ei pakutaks ja siis algab paberitöö. Paberid? Leping? Hamstri ostuks? Päriselt? Jah, päriselt.

 

Lemmiklooma ostmise leping

Saate aru? Jah, hobused ja koerad ja kaasajal ka paljud kassid käivad käest kätte lepingute alusel, aga et ka hamstrid ja akvaariumikalad? Mulle tundus see küll igati positiivne uue ajastu asi. Ma ei ole küll väga kaua ühtegi eluslooma loomapoest ostnud, aga kas Eestis ka sõlmitakse poes leping ja on reegel, et ühelegi alaealisele päriselt ka loomi ei müüda? Jaa, ma tean, et seaduse järgi alla 16-aastasele ei tohi ilma vanema nõusolekuta looma müüa, aga kas see toimib ka? Või saab sõbranna poe nurga taga selle valmis kirjutada? Vanal ajal polnud see mingi probleem, ma ju tassisin oma käega suure osa meie loomaaiast ise koju. Keegi isegi ei küsinud.

Kuniks Andreas noormehega koos lepingut loeb (ja ta loeb alati kõik lepingud hoolega läbi), vaatan mina ringi. Eemalt paistavad ka papagoid. Esimene sein on klaasist. Kohe meenus meie kuulus amatsoonpapagoi Carolyna, kelle päästeoperatsioonile mõni teistki kaasa elas. Astusin neile lähemale, et asja uurida. Selgus, et puuri esisein, see, mis jääb külastajate poole on tõepoolest nö klaasist – et inimesed linde ei toidka, torgiks ega vigastaks ja vastupidi ka. Mõsitlik, AGA tagumised puuriküljed, kuhu pääsevad vaid poeinimesed, on võrest, kus linnud turnida saavad. Neil oli ronimiseks seal puuris puu ja oksad ja kiiged ja mis kõik veel. Mänguasjad olid neil puuris puidust ja sisalist, mitte ohtlikest kangakiududest. Tegin lindudele rõõmsalt tšau ja astusin Andrease juurde tagasi. Ta oli vahepeal lemmiklooma ostulepingu läbi lugenud ja selle allkirjastanud.

Lepingu sisu oli umbestäpselt järgmine:

“Teie uus koduloom pärineb tervest/tervislikust pesakonnast ja tema kasvatamise ja hooldamisel olid tagatud liigile vajalikud tingimused. Me ei anna elusloomale garantiid ja loom ei kuulu ümbervahetamisele.

Tegu on meil siis emase džungaaria kääbushamstriga. Kellel on tavalist metsikut värvi karvakasukas. Ta on umbes 8-9 nädala vanune. Rõngastatud ei ole (sest ta vist veel ei oska lennata, hihii!). Siis on kirjas Andrease kui vastutaja andmed.

Eelpool nimetatud lemmikloom on sinu vastutusel ja sul on kohustus tagada tema heaolu. Sulle on edastatud info selle looma ja tema vajaduste kohta. Me oleme kindlad, et sina, kui loomasõber, suhtud sellesse kohustusse vastutustundlikult ning tagad sellele liigile sobilikud tingimused, hoolduse ning rikkaliku hea toiduvaliku. Palun mõtle sellele, et see loom sõltub sinust ja sinu katkematu hoolitsus tema eest on vajalik, sest ta ei saa kanda hoolt iseenda eest nii nagu ta teeks seda vabas looduses. Sa oled ostnud selle looma loomapoest, mis järgib kokkuleppeid loomakaitse ja teiste loomade õigusi kaitsvate ettevõtmistega. Kui sul peaks tekkima loomaga probleeme või sa vajad temaga seoses muudel põhjustel abi, siis pöördu julgelt meie poole. Me oleme sinu teenistuses.

Müüjapoisi allkiri ja poe tempel.”

 

Me saame endale hamstri!

Meie lepingupool taskusse, teine poes mapi vahele ja uuele ringile! Noormees selgitas meile veel, et 10-14 päeva on täiesti normaalne, kui ta magab rohkem ja peidab ennast. Nädala jagu ei tohiks me teda pihku võtta. Esialgu on ta unerütm ehk veidi häiritud, aga kindlasti ta harjub. Müüjapoiss tõi meile käru ja me hakkasime vajalikku kraami kokku koguma. Ise püsis ta meie lähedal, nii et saime vajadusel kõike küsida ja täpsustada, Teine müüja tegi samal ajal juba merisea-ringi uute inimestega läbi. Kiirustamata, asjatundlikult ja hoolikalt. Mul oli Andreasele nii palju küsimusi, et kas see ongi tavaline, et niiviisi käitutakse kliendiga, et keegi ei kiirusta takka ja keegi ei püüa mida kõike sulle pähe määrida ja nad ongi siin kõik nii normaalsed? Ma olen elu aeg igasugu müüjate eest põgenenud ja ühmanud vaid, et ma ainult vaatan. Võib-olla on aeg oma arvamust ja tõrjuvat käitumist muuta.

Kui me kogu oma varustuse olime kokku saanud, oli puudu veel vaid puur ja hamster ise. Puurid olid kassade pool ja enne koormaga liikuma hakkamist valisime hamstri-preilile kojureisimiseks pisikese puuri. Noormees täitis rännupuuri meie hamstri elupaiga materjalidega. Need andsid ajutisele pesale tuttava lõhna ja kodutunde. Hamsteri pistis ta kinnastatud käega supsti sinna peale ja läbipaitsev kaas klõpsatas kinni. Ma sain hamstri koos pesaga endale pihku. Surusin ta turvaliselt rinna vastu ja vaatasin, et ta liiga palju ei loksuks. Peas vilksas läbi ammune mälupilt, kuidas ma südatalvel krõbekülma ilmaga Jaani kiriku juures bussi ootan ja kilekotis hulpivaid kalakesi hõlma all soojas püüan hoida. Hamstripreili tegi oma põhu sees kukerpalli ja pisitis pea uudistavalt uuesti välja.

Puuri valisime kõige pisema, mis neil pakkuda oli – 85 x 45 x 40 cm. Ma isegi ei pööritanud enam silmi. Olin vahepeal juba taibanud, et see asi käibki siin teistmoodi ja loomasõbralikult. Eks ma natuke pelgasin küll, et kui see pisike hamster seal suures paradiisis oma elu elama asub, siis on tal meid üldse veel millekski muuks vaja kui vaid oma vajaduste rahuldamiseks. No et kuidas saada seesugune loom, kelle elamistingimused on võimalikult looduslähedased, veel inimesega suhtlema? Kalu saad sa vähemalt läbi klaasi näha, aga kui hamster otsustab kaevuda ja sealt mitte eriti väljuda, siis on ju natuke nukker küll. Aga seal ta istus ja vaatas meid ja kui me autosse jõudsime, tagumise pingi hamstri eluks vajalikku kraami täis laadisime, siis enne sõitma asumist oli ka Andreasel hetke vaja, et oma armumist väljendada. Tal polnud pisikest koduloomakest kunagi varem olnud.

Minu süles kiirteed mööda kodu poole vurades, vaatas ta rahulikult ringi ja ma tahtsin temasse uskuda. No et temast ei saa ka kõige vingemas ja metsikumas puuris erakut. Vahepeal tegime ühe hamstri-imetlemise-pausi ka. Pisike tegelane oli kohe varmalt uudistamas, mis tema ümber toimub ja kui Andreas oma sõrme vastu kaaneklaase sirutas, oli hamster kohe platsis. Elevust kui palju!

Ma olin kogu eelnevast kahest tunnist seal poes ikka veel meeldivalt šokeeritud. Teel koju, uurisin ma Andrease käest, et aga mis siis saab, kui sa seda allkirjastatud lepingut ei täida? Kas see on vaid vormitäiteks? Või nende kaitseks? No poe kaitseks ons ee kindlasti, aga kindlasti on see ka paber, mida inimesele looma väärkohtlemise korral nina alla suruda. Andreas arvas, et inimesed on kaasajal piisavalt teavitatud ja teadlikud, et enamus lemmikloomad on kõigest hoolimata üsna metsikud loomad ja neil on vaja rohkemat kui süüa-juua-pissida ja vahel kaissu pääseda. Et kui kümme aastat tagasi olid loomad asjad, siis probleemide tekkimisel võeti inimeselt lihtsalt loom ära. Nüüd on seadused muutunud ja loomadel on õigused. Mis tähendab seda, et asjad pole enam nii mustvalged ja paljud asjad lahendatakse kohtus. Ja seal on see leping arvestatav paber. Sa oled oma allkirjaga kinnitanud, et sa tagad looma vajaduste rahuldamise ja pakud talle õnneliku elu. Mõistlik. Ja siis vilksavad mul silme eest läbi need meie meedias jagatud pildid, kus on puuritäis pisielukaid on jäetud bussipingile uut elu ootama või prügikasti kõrvale on soovmatute loomadega puur sokutatud. Prügikasti kassi- ja koerabeebidest rääkimata. Eks varjupaigad ja hoiukodud on ka siin olemas, aga see ei ole nii valus probleem nagu Eestis. Koertejuttu räägin ma teile mõnel teisel homsel. Päris kindlasti 🙂

INFOT
https://www.blv.admin.ch/blv/de/home/tiere/tierschutz/heim-und-wildtierhaltung.html

Esialgu tõime hamstrikese kontorisse, sest Vancu sünnipäevani oli veel üle nädal aega. Kuigi mul oli hirmus kiusatus me hamstrile paradiisi ehitama hakata, siis nähes Andrease vaimustust võtsin ma hoopis taskust telefoni ja klõpsisin temast ja kerkivast hamstriparadiisist lihtsalt pilte. See tundus ka jubeoluline olevat.

Kuna me seadsime üles vaid ajutist lahendust, siis päris 2/3 ulatuses ja 30 cm sügavust kaevumise ala me talle esilagu ei teinud. Aga tore oli see tegemine küll.


Ja siis kolis pisike hamstri-preili oma uude elamisse ja me panime talle nime ka.

Alguses pidasime me küll plaani, et lubame Vancul ise hamstrile nime leiutada, aga siis, kui me hamstriga kontori suunas kihutasime, seisis fooritule taga ja meie ees üks hästi nunnu punane auto, mille tagumise otsa peale on kaunilt kirjutatud “Giulietta”. No jah. Nii see hamstri-tüdruk endale kõige sobivama nime leidiski. Preili Giulietta Little ja Vancu võib talle aja jooksul lisanimesid panna kui palju süda lustib. Tundus, et Giuliettale tema uus elamine meeldib.

 

Järgnevate päevade jooksul oli tööelu häiritud, sest vaja oli ju hamstri tegemisi uudistada. Mõtle, kontorihamster! Ma itsitasin, et äkki me peame kontorisse ka mõne huvitava tegelase juurde tooma, no kalad või iguaanid või boamaod, kui neil minust ja Happyst veel vähe on.

Vahepeal tõime ka Tannu salaja Giuliettaga kohtuma ja ta oskas muheledes saladust pidada. Ja siis jõudis kätte…

 

Vancu sünnipäev!

Põnevus kasvas ja Vancu usutles mind üha intensiivsemalt. Ma suutsin vaevu oma pisikese-tüdruku-loos püsida. Kontori ukse taga oli silt:

“Tere, mina olen Giulietta (džulieta). Ma olen pisitilluke tüdruk ja ma tahan sinuga sõbraks saada. Tule tuppa, ma ootan nii väga Sinuga kohtumist!”

Astusime tuppa ja panime tule põlema. Leegitsevate silmadega Vancu tuiskas kõrge koosolekute laua juurde ja seal ta oli – tema pisike hallikaspruun Preili Giulietta Little. Hamstri-preili oli esialgu veidi unine, aga virgus kiiresti, kui läbi klaasi rõõmust ja õnnest põlevaid silmapaare märkas.

Esimese asjana Giulietta muidugi näksas teda. Teise asjana ka. Vanc oli nii hirmus õrn ja arvas juba, et äkki ta ei meeldigi hamstri-preile. Me aga arvasime, et tal on veel veidi aega vaja. Vancu ise ju pelgab muutusi ja uusi asju ja inimesi. Katsetasime erinevate toidupalakestega ja pisitasa hakkas asi edenema.

Mõni päev hiljem viisime Giulietta koos oma elamisega koju Vancu tuppa. Ehitasime pesa uuesti üles ja Vancu osales ka ise asjade sättimises. Ma pean tunnistama, et sedasi hamstriparadiisi ehitada on väga tore. Palju toredam kui lihtsalt ajalehte laotada ja veekaussi vahetada.

Seal nad siis kohanesid teineteisega ja pikkamööda said neist tõelised sõbrad. Mängida on alati tore, aga hamstri muude vajaduste eest hoolitsemise osas olin ma alguses kõhkleval seisukohal. No et kas Vancu võtab asja ikka tõsiselt. Minul endal oli varrukast hea vabandus võtta – allergia (aga no ravimid on olemas, eksole). Tan tegeles nagunii oma asjadega. Andreas oli suure osa ajast tööl. Ja Vancu ootas igal õhtul, et Giulietta juba ärkaks. Minu mure oli asjata. Aegamööda kasvas ka Vancu kannatlikkus. Mõlemad said julgemaks ja nii tabasin ma ühel hetkel, et Giulietta on täiesti ise ja ilma söögiga meelitamiseta Vancu peo peale roninud.

Tänaseks on pisike Giuiletta meiega koos elanud juba 4 kuud, ta on parasjagu kasvanud ja juba väga julge. Ahjaa, nali ka! Ühel heal päeval mõni nädal tagasi, kui Vancu talle ronimise trenni tegi, vaatasin, et hamster  on kuidagi kahvatuks jäänud. Vanc läks magama ja mina hiilisin uuesti puuri juurde, et vaadata, mida ta seal teeb ja kui aktiivselt ta toimetab ja kas ta ka sööb. Ta tundus kuidagi vaiksem. Rääkisin Andreasele oma murest, et appiii, mis siis saab, kui hamster nüüd oma tillukesed nunnud kõrvad pea alla pakib, et kas me oleme midagi valesti teinud või midagi. Tark onu guugel avanes ja me saime teada, et nüüd, vastu kevadet, on meie väikesel sõbral kätte jõudnud… ei midagi muud KUI talv! 😀 Küte oli maha keeratud ja eks toas läks keskmine temperatuur veidi madalamaks ja kuna talvel talve nagu polnud siis otsustas Giulietta, et võiks ühe talve ka möödaminnes maha pidada. Hommikul selgitasime Vancule ka, et vaata tema vahva pruunikas kasukas on hallikaks tõmbunud ja varsti muutub vist veel heledamaks. Vanc ühmas seepeale kõiketeadjalt:

“No looduses ta peab ju ennast kaitsma, kui lumi maha tuleb.”

Eksole ja meie, lollid, arvasime, et hamster hakkab surema 😀 Ja järgmisena küsis Vancu, et kas ta võib nüüd öösiti akna lahti hoida ja hamstrile jääd limpsimiseks anda. Eksole, hea, et veel jäätist ei tahtnud pakkuda. Kui ma oleks seda nii muuseas naljaga, aga surmtõsise näoga pakkunud, siis oleks 9aastase suust tulnud noomiv vastus:

“Emmeeee! Ta on HAMSTER! Talle ei tohi magusaid asju anda.”

Igal juhul on meie hamstri-preili igati heas vormis. Endiselt valge, teeb Vancuga õhtuti hoolega jõu- ja ilunumbreid ja minu allergia ei ole kordagi ennast avaldanud. 🙂

Kelmika kevade saabumine

Seda, et meil kevad kogu aeg südames on… no seda pole vist vaja enam üle korrata. Me oleme täiesti normaalsed. Ausalt. Ja parasjagu sellised nägime me välja nädal tagasi.

 

Eelmisel või nüüd küll juba üleelmisel pühapäeval oli imeilus päikseline päev. Kevadet oli õhus kui palju. Linnud metsa vahel kisasid rõõmust ja väledamad põõsad olid juba hiirekõrvus. Lumikellukesed õitsesid. Forsüütia, meie korrusmaja hoovi peal, oli selleks hetkeks juba hea mitu nädalat õitsenud, aga see on üks imelik isend, eelmisel talvel õitses ta detsembrist alates. Zürichist tulles kihutasime päikeses uneledes kodu suunas. Veel enne, kui meie kiirteelt mahapööramise teeots kätte jõudis, vilksas eemalt Säntis oma lumises ilus üle kevadroheliste orgude ja küngaste. Taevas oli sinisinine.

Andreas küsis: “Sõidame?” ja ma mõtlesin kahe sekundi jooksul eesoleva päeva plaanid läbi ja kilkasin: “Sõidame!”

Ja me sõitsimegi. Meie juurest Säntise jalamini on ca 45 minutit kiiret kurvilist sõitu. Säntis on meie kandi kõrgem tipp ja ühtlasi tähistab ta siin Alpide algust. Ma olen Šveitsis elanud 21 kuud, näinud ära kaks kevade tulemist ja tegelikult ka tüki kolmandat, kus ma sattusin siia kevade jooksul kolm korda. Siin elades olen ma alati enda peas võidelnud mõttega, et meie ettekujutustes on Šveits mägine maa ja igal pool peaks kõrguma lumised tipud. Nendel nunnudel reklaampiltidel ju on nii, et all haljendaval karjamaal keksivad õnnelikud lehmad ja taamal valendavad teravad mäetipud. Aga tegelikult? Suur osas Šveitsist on üsna lame ja lauge. No lainetab, aga kiviseid hiiglased ei hakka nagu kusagil silma. Lihtsalt kogu see maapind siin on merepinnast nii palju kõrgemal.

Meie ise elame ca 600 meetri kõrgusel, aga see pole kuidagi tajutav. Aga kui meie juures oli tol pühapäeval tärkav kevad, siis mida kõrgemale tee meid viis, seda selgemalt sai kõrguste vahest ka aru. Säntise suunas vurades klõpsasin nii umbes 15 minutit enne kohalejõudmist pildi. Märkate, kuidas meie kõrval isegi veel sellel kõrgusel rohi juba rohetab, aga veidi kõrgemal on veel eelmise talve kolletamise jäljed?

Ja seal, otse meie ees ta on, lumine Säntis. Nentisin Andreasele, et nüüd ma tean seda ettekujutuse-toitmise-trikki! Ka meie suhteliselt lamedas kandis saab teha Šveitsist hurmavaid turistikaid – vaja on lihtsalt kevad ära oodata ja loota, et lumi mägedelt veel nii kiiresti ei kaoks.

Ja umbes kaks minutit ja mõned käänukad kurvid hiljem, olime me juba nii kõrgel, et… maapind oli lumine. Metsane mägi sellele pildid (vasakul) on seesama, mis ülemisel pildil. Loodus on vahel ikka nii krutskeid täis! Kaks minutit varem ei oleks osanud seda küll veel nii järsku oodata.

Edasi läkski aina lumisemaks. Aga teed olid puhtad ja enamasti ka kuivad. Õhusoojus oli paras ja see oli meelitanud välja ka hordide viisi kaherattalisi. Nii mootoriga kui ka ilma. Istusime Säntise jalamil tükk aega välikohvikus ja nautisime ilma ja mõnusat einet. Lühikeste käistega, sest jakiga oli liiga palav. See on ikka ja jälle koht, kuhu tagasi sõita isegi siis, kui kalli raha eest “liftiga” tippu ei tõuse. Tipp, kusjuures on sel pildil see terava antenniga sakk vasakul servas. Pildil näitab ta end tagasihoidlumalt, kui ta seda tegelikult on. 🙂

Järgneva nädala jooksul oli soojust ja päikest ja jahedust ja vihma. Kõike läbisegi. Linnud sädistasid veel hoogsamalt, metsaveeres tõstsid ülaseid oma nõtkeid päid salaja juba ülespoole, hiirekõvadest said lehed. Koeraga jalutamas käies muigasin, et ma vist ikka eelmisel kevadel ei kujutanudki ette, et siinsed ümarad murunõlvad meenutasid mulle oma suvaliselt paiknevate priimulapuhmastega teletupsumaad. Päriselt ka. Ma pole midagi sellist kusagil mujal kui Teletupsudes vist näinud. Eestis kindlasti mitte. Äkki kunagi ammu Inglismaal, aga vaat pead ei anna. Minu kujutlustes on kevad siin üsna teletupsu-maa nägu ja kuna ma veel ühtegi arvestatavat päriskaadrit pole kinni püüdnud, siis kujutage nüüd hästi hoolega ette, et lainetavatele muruväljadele on tipitud ilma igasuguse plaani ja süsteemita erivärvilisi madalaid lilletupsukesi. Umbestäpselt nii nagu siin ja veel hullutavamalt:

No paneb ju naeratama see nunnuduse üledoos?! 😉

***

Kuna me laupäeval olime pikalt kontoris, siis toidupoodi me ei jõudnudki. See tähendas aga seda, et meie külmkapis oleks ulgunud esmaspäevani üsna harjumatu tuul. Pühapäeval on kõik poed siin meie kandis kinni. Lähim äkki ongi Zürichi lennujaama oma?

Toidupoodide värk on minu jaoks siin vist üks raskemaid asju olnud. Eestis meeldis mulle 22:40 end Järve Selverisse vedada ja südamerahus ning vaikuses segamatult oma vajalikud ostud sooritada. Siin aga läheb pood kinni tavaliselt õhtul kell 19. Reedel kell 20 ja Laupäeval olenevalt poest 16 või kell 17. Jah, meist arvestatavas kauguses on kaks tanklat. Aga need pole nagu meie Statoilid jma, kus sa sisuliselt saad kõik oma soovid ja vajadused rahuldatud. Valik on ikka paaaaalju kitsukesem ja kinni pannakse nad ka 21, hiljemalt kell 22.  Aga siiski parem kui ei midagi. Seega tanklasse minek oli kindel.

Ma poetasin nii möödaminnes ja naljaga, et kuule, lähme parem jala. Mäest alla hoogsal sammul oli astuda nii 45 minutit. Õhtupäike soojendas mõnusalt ja me astusime käsikäes toidu suunas. Tee peal avastasime, et vahepeal on tõeline kevad kätte jõudnud. Suured põlvekõrgused nartsissid ja mummulised hüatsindid õitsesid täies ilus. Tulbid on oma ninad juba maa sees välja pistnud ja kõiksugu dekoratiivkirsid on uhkes õieehtes. Nii ilus ja magus oli mäest alla kõmpida.

Tankla juures oli vaikne. Pisikeses kohvikunurgas istus vanapaar ja Andreas õhkas heldinunult, et see on tema lapspõlve üks armsamaid nädalavahetuse-mälestusi. Pühapäeva pealelõunal käisid nad isaga alati koos autot tankimas. Isa siis istus ja jõi ära oma tassikesi kohvi ning tema oma klaasikese limpsi. Sinalco-limpsi. Mis on apelsinimaitseline ja maitseb ka veel kaasajal üsna samamooodi kui vana hea Fanta, mille maitset mu lapsed kunagi isegi tundnud pole. Mäletate veel?

Igal juhul istusime me korraks maha, Andreas jõi ära oma kohvi ja mina vaatasin niisama ringi. Statoil oleks siin muidugi jumet, aga nii, nendemoodi, ilma hotdogi ja burksi ja kookideta, on ka päris tore. Tänu Andreasele ja tema helgetele mälestustele. Muidu vist oleks nutusem.

Noppisime pisikeselt letilt saia ja vorsti ühes – sellega saame üheks õhtuks söödud ja filmi ka vaadatud. Ja Andreas võttis ühe purgi oma lapspõlve lemmiklimpsi ka, sedasama Sinalcot (mille nimetus mind siiani muigama paneb). Tankla kõrval plõksas ta limpsi sätendavate silmadega lahti ja mina püüdsin ta kinni ning sain pool limpsi endale. 🙂

 

Kodus ootasid meid “Kubo” – imearmas täispikk multikas ja Vancu, kes eelmisel nädalal otsustas, et tema napilt kaks kuud kasvanud juuksed on liiga pikaks veninud ja ta neisse koolis vahetunni ajal oma pinali-käärid sisse lõi. Nakitses natuke. Kaks päeva hiljem natuke rohkem ka veel. Õpetaja kirjutas ja vabandas. No arvas, et ma pahandan või midagi. Ma vastasin talle rõõmsalt, et mul pole sellest midagi, natuke vara veel on, aga ehk ta harjutab kätt. Siiani pole kumbki me poistest ise asja vastu huvi tundnud, aga nad on mind ennastki korduvalt oma juukseid näinud maha lõikamas ja ajamas, ju see asi ikka geenides on 😛 Aga seda arvasin ma küll, et no sedasi teiste ees ja koolis pole see ok. Äkki annab veel mõnele lapsele, kelle peres juuksed tähtsad on, halva idee ja seda pole vaja.

Meil oli plaan nüüd nädalavahetusel ta juuksed maha ajada. Plaan paigas ja hakkasime asjaga aga peale. Tema enda näritud tukast saate siin pisut aimu ka. Päris huvitav lõige oli.

Andreas juba alustas selle suure puhma nudimist kui mul korraga hiilgav idee tuli. Las poiss lõikab ise enda juuksed maha. Saab ehk isu täis. Või vähemalt kogemuse võrra rikkamaks. Saab aru, et see on ok, aga palun, tehku seda kodus või mingu juuksurisse. Et lõikugu aga julgelt ise ja kui isu on täis, siis me ajame ülejäänu siledaks ja ongi asi selleks korraks korras. Poiss siis nüsisiki siit ja sealt ja mina sain pildile vaid usinalt vingerdava udukogu ja siis andis Andreas kõigele 5 millimeetrise lihvi ja mina käisin kõrvad ja kukla veel ka kääridega üle. Poiss oli jälle poisi nägu. Ilus ja sile. Sellise karvakasvuga võiks me hakata ookeanide pealt õli koguma. Varsti jälle 🙂

***

Täna hommikul ärkasin ma nagu tavaliselt ikka. Ajasin kamba jalule ja siblisin siin ja sahmisin seal ning lippasin koeraga õue. Maailm lõhnas mulla ja niidetud muru järele. Agarad tegelased olid hoovi peal juba ametis. Kiirteel kõrvalistujana Vancu kooli poole vuhisedes sain aega, et uudistele pilk peale visata. Ja siis selgus, et… kohevarsti algab kevad. Päriselt. Ma pean tunnistama, et mulle meeldib Šveitsi kevad väga. Eesti oma meeldib ka vägaväga, aga seda peab vahest jubekaua ootama ja siis saab ta liiga kiiresti läbi.

Päevapeale tegin ma natuke teletupsunalja ja kaevasin sahtlipõhjast välja ühe eriti õnneliku Lilli. Kevad on käes! Südames. Peas ja igal pool mujal ka! 🙂

Kelmikat kevadet teile kõigile! Juhhuu!

Koogid ja kohvikud ja igatsus ja isud

Minu esimene ja kõige tugevam seos sõnaga “kohvik” on mu enda mamma. Teisena tuleb mamma sõbranna tädi Helga. Need kaks daami üheskoos kohvilaua taga peenelt taldrikult kahvlikesega koogikest ampsamas ja koorekohvi maitsmas. Kohvikus või kodus kohvikust toodud koogikestega. See hubane pilt on mu sees vist vanem kui ma ise. Nemad kaks olid mu lapsepõlve-maailma sattunud nagu mingist teisest galaktikast.  Eks nad olidki täiesti teisest ajastust ja maailmast pärit. Kuigi nad elu jooksul nii paljust, mis nende noorusajale omane oli, loobuma pidid, siis oli neis ometi see miski, mis kunagi kaduma ei läinud ja mille nad edasi andsid. Seal nad olid, vestlesid vaikselt, kihistasid naerda ja sõid maailma parimaid kooke. Tühja sest kohvist, just koogid on mu kolmas kohviku-märksõna! Kohvik ja koogid ja mamma ja tädi Helga olid minu jaoks turvatunde ühisnimetajad. Magusad ja mõnusad.

Tädi Helgal oli kombeks meil nädalavahetustel külas käia. Ja pikal teel Tallinna teisest otsast meie juurde põikas ta alati Toome kohvikusse ja tõi sealt kaasa rummipalle ja ekleerikooke. Siis muutus ajastu taas ja ekleerikoogid läksid kaduma. Kui ma suureks sain, siis ma otsisin ekleerikooke taga. Rummipalle veel leidis, aga ekleerid olid vastikud. Kuniks ma paar aastat tagasi avastasin Lyoni-kohviku, kust saab suht sama maitsega maailma parimaid ekleerikooke kui minu lapsepõlves. Vahel on neid päris tore jälle mekkida.

AGA minu kõige lemmikum on Komeet. See on kuidagi nii minu ja Älini ja mu Lilli moodi ka. Vaade ja koogid ja pehmus ja lihtsus. Avar ja samas hubane. Ja kuigi neil on seal ka muud head, siis mina lähen sinna ikka ja jälle kookide pärast. Nende chai latte pärast ka. Aga peamiselt kaneeliga mascarpone-meekoogi ja vaarika-beseerulli pärast. Ma olen aegade jooksul seal proovinud vist igat viimast kui kooki, aga need kaks on mu vaieldamatud lemmikud. Ja apppppppi, kuidas ma neid siin igatsen!!! Istun ekraani ees, vaatan pilte ja vesistan. Saate aru, see on kohvik, kuhu ma lähen vabalt ka täiesti üksinda, et süüa rahus ära oma kook. Aga toredate inimestega koos on veel lahedam. Älin, ma igatsen Sina ja Komeeti! Selle kinnituseks ka pilt meist. Mina olen see triibuline eriti õnnelik koogimaias koib esiplaanil 😀

Vaarikarullikesekene… ma niiniinii igatsen Sind! Mitte kordagi pole ma Eestis käinud veel nii, et ma vähemalt korra kohvikust läbi ei lippaks.

Omal ajal vedasin igal võimalusel ka Andrease kohvikusse. Jagasime sõbralikult – kummalegi isiklik vaarikarull ja kahe peale jagamiseks üks mascarponekook. Kui puudu jäi, sai ju alati juurde tellida. Ja ka Andreas armus Komeedi kookidesse. Kohe nii väga, et olen talle korduvalt Eestist tulles neid kaasa toonud. Vaarikarull küll reisi ideaalvormis vastu ei pea, aga maitset see ei sega. Seda saab ka kinnisilmi ja pimedas süüa, sest see on lihhhtsalt nii hea.

 

No meil ju on siin ka kohvikuid. Aga nende koogid… nad üritavad ja püüavad ja teevad, aga no pole SEE! Selle eest on meil siin aga suures valikus beseed ja topeltkreemi (rasvasem kui vahukoor, purgis paks nagu hapukoor ja suts magus ka ilma suhkruta) ja vaat see on üks kiire ja hurrrmavalt dekadentlik asi. Marjad, purustatud besee ja koor…

Ja vahel olen ma tragi ja teen kooke-torte ka. Vanc ei puudu endiselt ühtegi marja. Tan armastab marju ilma koogita. Nii me siis Andreasega suure koogu tavaliselt kaheks jagame ja oleme sahisevalt rahul, et lapsed meile konkurentsi ei paku selles tähtsas asjas. Vancu näiteks teadustas seda allpool oleva vaarika-põldmarja tordi peale, et iiiuuuu, need ASJAD on ju karrrvased!! Ta pidas silmas maailma parimaid vaarikaid. Ka praegu, selle pildi peale siin, tuli sama reaktsioon. Huvitav, vaarika karvad pole mind kunagi häirinud. Ja mida rohkem on koogis-tordis marju ja vahukoort, seda parem 😀

Kookide tegemises pole nad siin just hiilgavad, aga igasugu küpsetised on neil väga head – pähklitäidisega ja kirssidega pirukad ja muud. Ja kohalik kohvikukett Kuhn oma mummuliste tassidega on mu absoluutne lemmik. Saate aru, mul puudub kohviarmastus, aga neil on kolmes mõõdus mummulised tassid! Ma olin esimesel korral sinna kohvikusse minnes vaimustusest oimetu. No tegelikult olen siiani 🙂

No ja komme ja šokolaadi ja makroone oskavad nad siin ka teha. Imelisi. Mulle nii meeldib igasugu vastuvõttudel käia, sest just desserdi pooles pole ma mitte kunagi pidanud pettuma. Viimane kord sättisin end kenasti õiges kohas toetuma… ja… nautisin. Ja neid kandikuid jagus. 🙂

No ja suure hädaga leiab siin muidgi mõne hea koogikese ka Mäkist. Ja vahel on ka sellest teisest kohast 😀

***
Aga arvake ära, mis on Andrease kõige lemmikum kookide ja igasugu küpsetiste seas kogu maailmas? Miks ma arvan, et te ei arva seda ära, hihii 🙂

Tadadadaa, Andrease kõige lemmikumad on (Nõmme) Sõõrikukohviku moonirullid! Nagu neil siin poleks moonirulle. Muidugi on, aga need pole liiigilähedalegi nii head. Kaks aastat tagasi sai ta sünnipäevaks ja üksisöömiseks 20 rulli. Mul õnnestus sealt ka mõned saada. Iga kord toon ma talle Eestist tulles neid talle kaasa. Näide Eestist Šveiti rännanud rullidest ja nende ahelhävitajast alloleval pildil 😀

Ta libises just mu selja tagant läbi ja teatas, et nende moonirullide nimel on ta nõus kasvõi Eestisse kolima. Ja pakkus, et äkki istuks kohe autosse ja sõidaks rulle sööma. Milline kiusatus… Nagu te aru olete saanud, siis me siin nõrkeme näljast ja aeg on minna sööma ja nautima. Ja nautige teie ka! Reedet, nädalavahetust, päikest, kevadet, armastust ja KOOKE! Eriti magusad tervitused kõigile kohvikute armastajatele ja mu mammale ja emale ja kookidest lahutamatule Älinile! Lilli juba naudib. Ma lippan ka.

Musid ja kallid! Täna võib, sest nii ilus ja ulakas on olla, hihiii! Kirjutamiste-joonistamisteni ja kõik kohvikusoovitused on ääärmiselt teretulnud 🙂

Haige Lotte

Õeks õppimise kõrvalt töötasin ma lastehaiglas. Sedamööda, kuidas õpingud edenesid, olin ma esimesed kaks aastat alguses õe abiline, siis hooldaja ja hiljem juba abiõde. Ma nentisin eile õhtul Andreasele, et lastehaiglas tööl olles meeldis mulle hooldajatöö oma olemuselt vist isegi rohekm kui õe oma. Miks? Sest hooldajal on oma töös luksust, nimega Aeg, mida kasutada patsiendiga vahetuks suhtlemiseks, mõistmiseks ja toetamiseks, käes palju vabamalt. See oli tore aeg! Ja ma usun täie veendumusega, et see kogemus on nii oluline stardipakk igale õeks õppijale ja testib inimesearmastust ja empaatiavõimet sügavuti. Ilma nendeta aga ei saa keegi kunagi päriselt heaks õeks. Pelgalt esimese kursuse kohustuslik hoolduspraktika seda kogemust ja sisemist selgust enamasti ei jõua pakkuda.

Neid mõtteid siin mõteldes kaevasin ma välja oma kunagise õenduse eriala hoolduspraktika aruande. Selle aruande esimene pool ootab siin oma lahtikirjutamise järge, sest sellest koorus üks väga valus vaikima sunnitud lugu. AGA minu praktikaruande teine osa on hoopis teisest puust lugu ja täna soovin ma teiega jagada just seda ilusamat osa sellest. Siin on kirjas üks haiglapäev ühe hooldaja silme läbi ühest pisikesest patsiendi-preilist ja tema haigest sõbrast, aga minu jaoks oli see algus selles ametis julgelt ja loovalt oma kutsumusele läheneda 🙂

 

Haige Lotte

Pisike preili on meie väike sage patsient, kelle tujud ja eriti ütlemised on suuremad kui ta ise. Ta on justnagu Lindgreni raamatust välja astunud tilluke tark vanainimene. Ta on see, kes valib hoolega, kellega ta suhelda soovib ja millal suhtleb. Võiks ju ütelda, et temaga on keeruline hakkama saada, aga samas me ju mõistame, miks ta on just nii nagu ta on. Tema kodu on kaugel eemal ja vanemad pääsevad teda vaatama vaid nädalavahetustel. Tal on päriselt ka paha, igav, kurb, valus ja mis kõik veel olla.

Sel korral haiglas olles on ta päevadeks aheldatud erinevate voolikutega voodisse, aga tema vaim on vaba ja valmis tegema suuri tegusid. Ilmselgelt on tal igav, sest kõik meie pusled on selgeks saanud ja multikad pähe kulunud. Me kõik püüame jõudumööda talle tegevust leida. Aga olgem ausad, meie võimalused on piiratud mängutoa valiku ja töökorraldusega ning nendes raamides on mõistus suhteliselt otsas… kuigi südames soovid vaid parimat. Ja mida päev edasi, seda rahulolematum on meie pisike patsient. Seal ta enamuse ajast turritab ja vaid tema kodust kaasa tulnud sõber, multifilmi-Lotte, kössitab vaikides tema kõrval. Ja siis… siis tuli mul ühel päeval korraga mõte, et äkki Lotte on ka haige? Miks ta muidu haiglas on ja sedasi norutab seal padjal.

Ja teate mis? Tuli välja, et Lotte on puruhaige ja mitte keegi ei ole seda siiani märganud!

No siis ei olnud muud, kui tuli hakata Lottet uurima ja siis juba ka ravima.

Kõigepealt pidi Lotte aru saama, et kingadega voodis ei magata, eriti veel siis, kui haige ollakse. Aga keegi tark oli need talle jalgade külge kinni õmmelnud?!  Kuigi tal tundus nii üsna mugav olevat, aga meie haigla reeglitega see kokku ei läinud ja nii leidsime me pesuruumist Lottele jalga enneagsetele titadele mõeldud sipukad. Need varjasid kingad kenasti ära. Kleidi asemel sai ta pisibeebide särgi selga. Minimähkme leidsime ka, siis oli patsiendipreiliga hea kaupa teha – mina vahetan kõige pealt tema mähet ja tema vaatab hästi hoolega, kuidas ma seda teen ja siis tema ise vahetab pärast täääpselt samamood Lotte oma. Mina ainult vaatan ja võin juhendada, aga ta peab ise õppima Lotte mähkusid vahetama, sest mind pole ju alati kohal ja nii paha oleks, kui Lotte peab kakase pepuga ootama vahel mitu päeva, et ma tuleks tema mähkut vahetama. Eks. Ja siis nägi Lotte oma mähku ja tuduriietega juba täiesti ametlikult haige välja ja me võtsime ta preiliga koos ametlikult haiglasse patsiendina vastu.

Kui sa oled juba haiglasse tulnud, siis on vaja täita mõned paberid ja muidugi pidime seda tegema ka meie. Kui nimed ja sünnipäevad kirjas, siis on vaja teada lapse kaalunumbrit. Preilil polnud õrna aimugi, kui palju tema Lotte kaalub. Aga meil on ju osakonnas ka beebikaal pisititade kaalumiseks! Selle sõidutasin ratastega kapikese peale Lotte juurde ja kindel väike käsi asetas ta hellalt kaalule. Lotte isegi ei sipelnud ja beebikaal suutiski tema grammid kenasti kokku lugeda.

Lottet on kiiresti vaja ka kraadida, sest ta oli ju väga haige ja võib-olla on tal vaja kohe hakata palavikku alandama. Preili juba natuke teadis, mida tehakse siis, kui palavik kõrgeks läheb. Tavaline elektrooniline kraadikas aga ei näidanud Lotte kaenla all midagi. Selle kehakuumusega oli tal midagi ikka päris korrast ära. Joonistasin voodinurgal hästi kiiresti puidust spaatli, mis sai vajalikud kriipsud ja numbrid ja nägi kohevarsti välja nagu ekstra Lottele loodud päris kraadiklaas. See lihtsalt pidi toimima. Lotte lubas end taltsalt kraadida mitmeid kohe tunde! Talle meeldis see kraadiklaas ja kraadimise värk nii väga.

Aga Lotte ei oska rääkida ja kui ta just ei nuta, siis ei saa keegi aru, mis tuju tal on ja kas tal äkki ka kuskilt valutab. Preili juba teadis, et me tema enda käest küsime valu kohta ühe joonlaua moodi asjaga, millele on joonistatud näod rõõmsast väga kurvani ja preili siis saab näpuga näidata endale parasjagu sobiva näo peale. Lotte vajas samasugust, aga sellist, mis on koeralastele mõeldud. Teine puidust spaatel sai endale koguni kümne koera näod – eritirõõmsast eritikurvani ja pisaraidpristivani. No et kohe ikka väääga täpselt Lotte tuju ja tundeid tuvastada. Meie nimetasime selle nägudega spaatli Lotte Hea-Tuju-Mõõdupuuks. Esimesel korral näitas koon sinna kuskile keskele, aga päeva jooksul muutusid Lotte tujud pidevalt – ikkagi väga haige laps. See mõõdupuu aitas meid Lotte ravimisel ja temast arusaamisel väga palju. Kust me muidu oleksime nii selge täpsusega teadnud, mida teha. Lotte õppis ka ise meile koonuga näitama just seda nägu, mis tunne tal parasjagu oli.

Kuna Lotte oli nii-nii haige, siis mida on haigtel vaja, et terveks saada? Armastust? Musi? Paid? Naeratust? Süüa? Eiiiiii! Preili teadis täpselt – haigel on vaja süsti ja plaastrit, see viimane aitab vahel isegi kõhuvalu korral. Lotte vajab heatuju-süsti ja ta vajab seda nii mitu korda päevas, et mitte keegi ei hakka üht haiget last nii palju kordi päevas torkima. Seega vajas Lotte oma käele raviliblikat. Preilil oli üks selline hästi ilus ja armas helelillat värvi raviliblikas voodi juures mängimiseks juba olemas ja nii me selle siis korralikult Lotte käe külge kinni panime ja edaspidi sai Lotte alati mugavalt ilma nõelata süsti. Ikka liblika-loputus kõige pealt ja siis heatuju-süst ja loputus otsa ka veel. No et liblikas kuidagi umbe ei läheks ja ikka Lottele abiks oleks. Küll preili juba teadis, et see liblikavahetus pole teab mis mõnus asi. Aga väga vajalik ikkagi.

Ja siis see plaastri asi. Sellega on alguses natuke keeruline. Plaaster aitab küll mille kõige vastu, aga mis sa teed, kui su pehme isu on nii karvane, et see liimiga tavalisi plaastreid ei kannata? Selgus, et kui plaastrist pole abi, siis sobib ka side. Lotte saigi endale korraliku sideme ümber pea ja selle ümber veel ka jupikese võrksukka. Nii olevat Lottel väga hea. Seda kinnitasid nii Lotte koon Hea-Tuju-Mõõdupuul naeratvat nägu valides kui ka preili ise. Täiesti ühest suust.

Lotte sai vahepeal vist isegi terveks, aga pidi kohe ruttu uuesti haigeks jääma, sest saabus uus oluline imeriist – TORU! Kuulamise toru. Meil siin haiglas on ikka imevigureid igale poole peidetud! Mõtleks, kätekuivatuspaberi rulli seest ilmus välja Lotte kopsude ja südame kuulamiseks parim riistapuu. Ja teate, mis selgus? See toru osutus ütlemata otstarbekaks asjaks ja aitas meil teha suure uue avastuse – ühtpidi kuulates oli see tavaline kuulamise toru. Seda oskasime me oodata, AGA Lotte süda tegi lisaks tavalisele tuk tuk tuk tukile ka muid hääli. Kui tal oli hea meel, siis Lotte süda hüppas rõõmust auh auh auh auh ja kui meel oli kurb, siis kõlas tema südames kaeblik auuuuuu aauuuuuu, kui Lotte ikka päris kuri juhtus olema, siis tegi süda vahel ikka urisedes ggrrrhhhh gggrrhhhh kah! Tegelikult ju üsna loogiline, eks?

Ja teistpidi oli seesama papptoru vaatamise toru. Kuna meil puudus valgus ja peegel nagu kurgu-nina-kõrvaspetsialistidel, siis tuli välja, et Lotte kõrvad on äraütlemata mustad ja vajasid pidevat puhastamist. Ja kindlasti on tal veel palju avastamata muresid ja haiguseid. Tema raviprotsess peab igal juhul jätkuma. Õhtuks selgus, et me ei olegi enam oma väga haige Lotte ravimisega üksinda, sest mängutoa-tädi tõi enne tööpäeva lõppu preilile mänguasjade riiulist läbipaistva arstikohvri. Kui see varem tundus üks igav kast, siis nüüd oli seal korraga sees suur hulk väga vajalikke arstiriistu. Meie pisikesest haigest igavlevast preilist sirgus ametlikult haigele Lottele agar tohter või äkki ikka tema päris oma haiglaõde?

Ahjaa, peaaegu läks meelest, päeva jooksul sai pisike haige Lotte endale veel muuhulgas ka päris isikliku vetsupoti – tühjaks saanud kindakarp ja selle ovaalne ava olid Lotte jaoks täpselt parajas mõõdus.  See osutus äämiselt vajalikuks hetkest, mil vaene Lotte korraga kõhuviirusesse haigestus ja tema väike abiline enam mähet ei jaksanud nii sageli vahetada. Kui Lotte aga ohjeldamatult ka oksendama hakkas, siis alguses vingerdas ta vaeseke nagu keeristorm edasi-tagasi pead ja taguotsapidi tolle ovaalse ava kohal. See tundus hirmus väsitav ja nii leidsime me talle koonu alla papist neerukausi ja nad minust tol õhtul haiglasse maha jäid – Lotte poti peale istumas ja preili agaralt teda toetamas ja abistamas.

Loodetavasti on nii preili ise kui ka Lotte nüüdseks tervenenud ja naudivad terveksolemist ja seda vabadust, mis sellega kaasas käib.

Lottet oli nii tore ravida, sest see ravis preilit ka 🙂

***

Hiljem joonistasin ma seesuguseid “mõõdupuid” veel nii karude, jäneste, siilide, kui kelle kõigega juurde. Nii lastele kui tulevastele õdedele. Sest seesinane mõõdupuu on tegelikult üks hea ja tunnustatud viis valu hindamiseks. Sellega saab hinnata ka sügelust ja muid ebamugavusi. Ühel pool on lapse jaoks näod rõõmsast ja probleemivabast kuni kõige hirmsama mõeldava ebamugavuseni. Seda mõõdupuud enda ees hoides ja lastes lapsel kasvõi näguga näidata, milline tegelane kirjeldab hetkel tema olemist kõige täpsemalt, saad ise pulga tagant vaadata 10 palli süsteemis vastava numbri. See on täiesti arvestatav ja dokumenteeritav väärtus, hinnang oma olukorra kohta ja seda saab erinevate hetkede tulemustega jooksvalt kenasti võrrelda.

Minu kõige kallim kursaõde Annika sai omal ajal endale Hundi-mõõdupuu ja nüüd seda lugu siia kirja pannes selgus, et see on tal endiselt töö juures temaga kaasas ja siin on pilt mitu õnnelikku aastat elanud Hundi Hea-Tuju-Mõõdupuust <3

 

 

Eestlane olla on uhke ja hää!

Juhhuu, ma tahan teiega jagada kohe, nüüd ja praegu oma mõtteid! Sain just oma National Geographicust tellitud DNA (Genographic projekt) analüüsi tulemused kätte! Minu näitel tuleb kenasti välja, et polegi need eestlased nii segunenud, kui arvata võib ja ma ei ole kindlasti erand :)Panime tulemused Andrease omadega (tal on need juba mitu aastat olemas) kõrvuti ja päris põnev oli meie esivanemate teekonda nö aegade algusest alates jälgida. Meie mõlema esivanemad asusid Ida-Aafrikast põhjasuunas teele ca 67 000 aastat tagasi.

Ca 60 000 aastat tagasi jõudsid nad Aafrikast Araabia poolsaarele ja enne 5000 aasta möödumist olid nad juba kumbki oma teed läinud, sest ca 55 000 aasta tagasi võtsid minu esiemad, kes sel hetkel olid jõudnud praeguse Türgi aladele, suuna põhja. Andreasel liikusid nii ema- kui isaliin aga esialgu hoopis suure kaarega Mustast merest mööda ja Kaspia merest ka mööda ja siis sealt tagant suure kaarega alles tagasi tänapäeva Euroopa alade suunas. Nad tegid siinkandis oma pisemaid jõnkse ja siia nad lõpuks pidama ka jäid. Euraasias segunesid nad kohaliku inimeselaadse tegelasega ja hiljem, paikseks jäädes, ka pisut lähiümbruse, nt Vahemere maade rahvastega. Tulemused näitavad, et tema eellased on olnud siin väga kaua paiksed.
Minu eellased suundusid Musta mere äärest põigeteta otse üles. Seetõttu on minu liinil olnud ka topeltvähem kokkupuuteid neandertallastega kui keskmisel Aafrikast väljarännanul. 40 000 aastat tagasi kaldusid nad oma põhjakursilt vaikselt läände, Uurali mäestikku jäi minu esiemadel põikamata ja ca 28 000 aastat tagasi jõudsid nad meie aladele, sinna, kust ma täna ka päriselt tulen. Edasi olid nad suht paiksed ja liikusid vaid jääpiiriga Soome ja Eesti aladel üles-alla. Sealjuures jäi minu esiemadel segunemata skandinaavia päritolu verega.
Huvitav on tulemuste vaatlemisel see, et nii igavat liini ei leia maailmas just palju – enamus on päris kirevalt kokku miksitud, kui osad Aafrika piirkonnad ja väga eraldatud paigad maailmas välja arvata. Minu pärilikkuse infos on jälgi kahe suuna kohta – 58% Soome ja Põhja-Siberi liin ja 42% Ida-Euroopa oma ja lisatud on, et see Ida-Euroopa liin on lisandud hiljem juba kohapeal elades, väga tõenäoliselt mitte varem kui kahe viimase aastatuhande jooksul. Kõik. Ja kui nüüd vaadelad mulle kõige lähemaid üldiseid rahvuskogumeid – soomlasi ja venelasi, siis minus on samapalju Soome-Siberi liini kui keskmisel soomlasel, aga neil on muuhulgas 1/5 ka skandinaavia päritolu materjali pagasis. Mul pole mitte üht grammi. Ja keskmisel soomlasel on ka 7% Kesk-Aasia päritolu, mul jälle null. Ida-Euroopa päritolu on soomlasel seega jupp maad vähem, ehk vaid 11% minu 42 vastu, aga nagu juba öeldud, siis see on üsna hiljuti kogutud materjal.
Samas keskmisel venelasel on 20% vähem Soome-Siberi liine kui mul ja ka Ida-Euroopa liine on neil 10% vähem kui mul. Sest nemad on segunenud rohkem Kesk- ja Ida-Aasia ning Lääne- ja Kesk-Euroopa päritolu liinidega. Veel veidram on see, et keskmisel venelasel on ka 3% Skandinaavia päritolu materjali. Mul, nagu öeldud, null.
Ja siis üldised tulemused. Sellise emaliini päritolumaterjali pagasiga nagu mul on, leiab inimesi põhjapoolarjoonelt ja selle lähemast ümbrusest. Tugevalt sarnane on see pilt Euraasia põhjaosas ennast sisse seadnud küttide-korilaste järglastele, kes elasidki kogu aeg jää piiri peal – vahepeal kaugemal põhjas, vahepeal liikusid veidi allapoole, et loodustingimustes toime tulla. Põllupidamisest, nende elupaiga valikuid arvestades, ei arvanud nad suurt midagi. Huvitaval kombel on sarnase päritoluga inimesed aastatuhandete jooksul liikunud siit edasi siia- ja sinnapoole mööda poolarjoone piiri. Seega on mul sugulasi Venemaa põhjaservas, Alaskal, Kanadas, Põhja-Ameerikas, Gröönimaal. Inuiitide populatsioonis on endiselt sarnasused minu päritolunipildile. Ja loomulikult ka Soome-Rootsi saamide seas.
Andrease kireva pildiga võrreldes on minu pilt ju üsna igav – lihtsalt tulin ja olin ega segununeud teel sihtkohta eriti kellegagi. Kui me nüüd omavahel paljunema peaksime, siis see lööks laste pildi küll segi, aga ehk ongi siis nii põnevam 😉

Mille peale ma aga selle analüüsimise tulemusel mõtlema hakkasin – me, eestlased, oleme kõik kasvanud ju selle aastasadade pikkuse orjapõlve teadmisega ja sellega, kuidas võõrvallutajad meie maast ja meist endist ikka ja jälle on igas suunas üle käinud. Me ikka arvame, et ei meil saa olla mingit puhast oma piirkonna verd. Seda, mida antud test minu kohta välja luges minust ja mu päritolust (mitte midagi muud teades kui vaid seda, et ma naine olen), seab asjad küll palju paremasse valgusesse. Ma ju arvasin ka, et ma selle pika ootamise järel neilt mingi värvikireva lehviku saan, kus on kirjas kõik iseloomulik, meie lähematele ja kaugematele vallutajatele-anastajatele, aga ei midagi. Eestlane olen ja eestlaseks jään!

Sel ajal kõik paljud kampaania korras praegu kuulutavad, et nemad jäävad, saan mind kindlalt kinnitada, et mina olen. Ükskõik kus, aga alati olen ma eestlane 🙂

 

Ridi radi ralla, lumi sadas taevast alla!

Mulle meeldib lumi. Ok, mulle maitseb lumi. Ja mulle meeldib nii väga see, kuidas lumi lõhnab. Ja kuulata, kuidas ta karges õhus langeb. Ja kuidas ta talla all krudiseb. Ja kuidas ta krõbeda ilmaga päikeses sillerdab nii, et see on selge märk sellest, et haldjad on seal hiljuti korraliku peo maha pidanud. No kust mujalt see sätendus siis ikka tuleb kui haldjatiibadelt pudeneb? Ja see on ka hirmus tore, kui keegi mind kelgu peal vedada viitsib. Ja ooo, kuidas ma armastan jäälilli! Kollased Ikarus-bussid oma jäälilleliste akendega olid ilusaim osa mu väga pikast külmast kooliteest. Ja mu oma toa jäälilleline aken…
Jäälibedad tänavad mulle ei meeldi. Ja soolajõuga sulatatud lumi ka mitte. Lumesõda poel minu mäng ja lund rookida mulle ka teps mitte ei meeldi. Siin ma seda tegema ei pea ja seega oskan ma siin lumest märksa rohkem rõõmu tunda kui koduses Eestis. Uus aasta tõi lume mu rõõmuks ka meie õuele ja siiani ta püsib, vahepeal servast veidi sulab ja siis sajab jälle hoolega juurde. Laialt ja pehmelt, jääklibuliselt, niiskelt ja kuivemalt. Aga sajab 🙂
Parim osa lumest on sellega mängimine, keelega lumehelveste püüdmine ja peoga lume söömine, jäätunud sõrmede vahel telefoniga helvestest piltide tegemine ja purikate lakkumine ja lutsutamine muidugi ka. Jaajaa, ma tean, kui vana ma olen ja seda ka, et on jah, must ja kole see meie taevast alla sadav lumi, kui ta toas puhtas kausis veeks sulab. Ma teadsin seda juba kahe lillepeenra betoonkonnaga Kommunaari lasteaias käies, kus kasvatajad katkematult meiega tõrelesid, eeet lund ei tohi süüa ja ikka me leidsime võimaluse lumes roomates natuke seda imelist taevamannat haugata või mõnest purikast tükikese krõbistada. No kui rahus lakkuda ei lubatud. Ja vettind käpikute küljest jäätunud krobelisi lumemarju näksida oli ka täiesti ok. Iseäranis äge oli veel siis, kui käpikulõng veidi värvi andis. Siis sai kohe värvilist lund süüa ja sõbraga vahetada. Olid seal sedasi kõhuli hanges nagu viimane kubujuss ja tegid näo, et ei jaksa püsti tõusta. Ise maiustasid mõnuga.
Ma pole oma lastel kunagi keelanud lund ja purikaid maitsta. See on ju parim osa talvest üldse. Kelgusõidu kõrval. Sa ju ikka mäletad, mis maitsega on lumi? Aga purikad? Sa kardad, et ema ikka pahandab? Või haigeks jääda? A tunnete te kedagi, kes lumesöömisest haigeks on jäänud ja maha surnud? Mina mitte. Lumi on looduse kingitud jäätis. Mulle meeldib nii mõtelda. Ja mulle ta maitseb. Ma panin Andrease ka uuesti lund sööma. Ja kui süüa ei taha, siis vähemalt vea kopsud seda imelist lõhna täis enne, kui maa taas mustaks sulab.
Lumememmede meisterdamine on ka üks tore osa talvest ja lumest. Eelmisel aastal oli jubekaua pime ja lumeta. Siis ma panin meie kööki elama mõned vahvad memmed.
Maitset ja lõhna neil küll polnud, no seda lumeoma, aga nad olid niisama toredad kaaslased ja on meiega praeguseks hetkeks elanud juba üle aasta. Isegi me hullu suve elasid üle. Ja kui siis möödunud aasta jaanuaris korraks midagi lumelaadset maha sadas, siis kraapisime hoovi pealt kokku nii palju lund kui saime ja tegime oma pisikese lumememme. Rohkeaks ei jagunud, aga tegelikult oligi nii just kõige parem.
Hiljem, kui suur suvi tänu me pulmadele ja külmkapi-agaratele-tuulutajatele oli teatava väikese sulamisega ühe memme silma juba kaotanud, ristis maailma ta Olafiks. Olevat hoopis memme asemel mees teine. Ja siis saabus taas sügis ja lähenesid jõulud ja siis selgus, et kaua uut lund oodanud Olafil on seal pimedas kapis ehk üksi üsna nukker. Nii sai ta endale kaisukaru seltsiks:
Nii nad seal avatud jäätisekarbis vaikselt kahekesi on elanud. Vahel ikka avame ukse ja ütlema neile tere, aga vaid hästi kiiresti, sest enamasti on Happy siis kohe hakkamas ja tahaks Olafit oma pika kuuma ja kareda keelga tervituseks lakkuda. Ja kuna ma kardan Olafi heaolu pärast, siis on nad seal pigem omaette olnud. Kuni tänaseni.
Kui me lõuna ajal Vancuga linnast kontorisse maandusime, siis ei saanud me parklast enne tulema, kui minimemm oli valmis koos meiega üles tulema.
Ja kui me koduteel oma isu lumest täis olime söönud, oli selge, et ilmselgelt vajab meie kodune sügavkülmik ka VEEL üht lumememme!
Nii vahemärkusena olgu mainitud, et meil on täiesti normaalsete inimeste see külmem külmik – lisaks vanilje- ja kohvijäätisele (minu kõige lemmikum) ja tavalistele jääkuubikutele ja eelmise kevade sireliõitega kuubikutele, leiab sealt mõned ribid ja vorstid meie suvistest pulmadest, mis jäid tarbimata, kuna pruut läks jalga puhkama ja jaanilõkke äärde sööma enam ei jõudnudki. Eksole. No ja nii nad seal siis ootavad ma ei tea mida või keda. Või on lihtsalt memmedele seltsiks, ikkagi lihast ja luust tegelased seal külmkapi polaaröös 😛
Ja siin ta on, me uus lumine memm! Puhtatõuline ja sündinud vaid Evani korjatud selgest kohevast lumest. Seikluslikud paraadpildid nääripuu otsast kah enne “külmkoju” Olafile seltsiks maandumist.
Olaf, kusjuures läbis ka uuenduskuuri ja sai värske kohevama lumekuue. Oli teine ajaga pisut kõhetuks jäänud ja luud-kondid olid veidi jäässe kiskunud. Oma aastaga kaotatud silma sai ta ka tagasi. Nüüd on neil seal koos tore olla ja kudrutada. Mine tea, ehk on isegi järelkasvu oodata 😀
Mis ma teile uue aasta puhul siis oskan lisaks õnnele, rõõmule ja kordaminekutele soovida? Ma soovin igasse kodusse lumiseid memmesid! Ja jäälilli ka. Ja kui kellelgi teist on kodus või kusagil mujal õueõhust eraldatud hingi, siis viige peo ja kausiga neile pisut lund või peitke kappi Pealinna pelmeenide ja muu kraami vahele üks lumepall või memm. Neid on suvel päris põnev avastada 😀
Kui ma omal ajal haiglates praktikal ja tööl käisin, siis vahel ikka viisin õue tuppa ja sellest sündis ilusaid hetki. Peotäis kohevat lund lapsele, kes nina vastu haigla aknaklaasi on kaua vaadanud vaid selle aasta esimeste helveste vaikset langemist enne kui nad päris ära sulavad, haiglamaja eest kaasa haaratud kevadekuulutujast võilill aastaid toas hoitud halvatud memmele, öösel punetama hakanud pihlakobar… Nii palju imelist on me ümber! Seda ma teile soovingi 🙂
Ja homme läheme me kelgutama.

Blogipidamisest, pisihaldjast ja draakonimammast

Tadadadaaa! Täna on mu blogipidamise 10. aastapäeva! 🙂

Ma õppisin lugema hästi hilja. Alles kolmandas-neljandas klassis. Ja siis ei köitnud mind mitte üks raas lastekirjandus (selleni jõudsin ma suuuure ringiga alles ülikoolis) vaid üks mu esimesi raamatuid, mille alla neelasin oli “Perekond Thibault”. Ema ja mamma soovitasid kõrvalt enda lemmikuid – krimkasid ja armastusromaane, aga need pole mulle kunagi istuma hakanud. Seevastu kirjutama hakkasin ma sellest hetkest, kui ennast enamvähem lihtlausetega väljandada suutsin. Peamiselt kirjutasin iseendale, aga mu kirjanduse õpetajad olid läbi kooliaja mu lemmikud ja vastupidi ka. Ma hingasin raamatuid ja kirjutasin teistmoodi. Kirjutamist muidugi õpin ja harjutan siiani. Õnneks ei ole keegi püüdnud mind väga ka kärpida ega muuta.

Olin 11-aastane, kui hakkasin päevikut pidama. Alguses ma alles otsisin enda viisi, kuidas kirjutada ja kirjutasin nii nagu parasjagu hea tundus. Mõni aasta hiljem oli mul aga juba kaks erinevat paralleelset päevikut – üks kajastas lihtsalt toimunut faktiliselt. Teises oli kirjas kõik see, mida rääkida ei saanud, aga mis hädasti vajas ventiili, et jaksaks edasi olla. Kolmas kaustik oli ka, luuletuste ja teistmoodi joonistuste jaoks 😉 Noore inimese asi. Kuigi see sirgumine võttis mul omajagu aega, sest päevikut pidasin ma väiksemate pausidega 2004 aastani. Oleks edasigi pidanud, kui mu tollane elukaaslane poleks selle kallal nii karmilt kogu aeg närinud, et mul oleks aeg ometi suureks kasvada, sest ega ükski mees mingi lapsega (päevikut peavad vaid lapsed õpetaja sunnil, eksole?) ju küll koos olla ei taha 😉

Aasta oli siis alles 2005. Ma olin hea mitu aastat ekselnud internetiavarustest ja otsinud oma kohta. Perekool polnud ilmselgelt minu koht, kuigi ma sinna pikalt peatuma jäin ja maailmapäästmist hirmus tõsiselt võtsin. Isäranis raseduse teemasid, sest ma teadsin sellest liiga palju ja rumalus ajas mu tagajalgadele. Aga see ei pakkundu ei rahu ega tasakaalu. Salamisi olin käinud sõbrannade õhutusel ka isetegija.net keskkonnas käsitööblogisid lugemas ja vaatamas. Seal tundus kõik nii tore ja põnev ja nad tegid kõik nii uhkeid suuri ja ilusaid asju. Ma ei ole kunagi olnud suur kuduja, heegeldaja ega õmbleja, aga samas olen ma läbi elu olnud isetegija. Teinud lihtsalt teistmoodi ja omamoodi asju. Mõtlesin ja kaalusin ja mõõtsin, et no äkki ma ikka mahuksin ka sinna?

Kulus kuid, isegi terve aasta, enne kui ma ise selle keskkonnaga liitusin. Aga siis juba kindla hulljulge kavatsusega hakata ka ise blogi pidama. Oi, kuidas ma pelgasin. Ebakindlust oli mu sees rohkem kui midagi muud. No kuidas sa, eksinud hing, lihtsalt teed suu lahti ja räägid-kirjutad seal nagu omaette ja iseendale, aga tegelikult võivad seda näha kõik. Ja kes üldse peaks tahtma lugeda seda, mida mul öelda on? Kõhklusi mu sees oli nii palju. Kohe nii palju, et peitsin oma 175cm maist keha taas hapra, õrna, hella, aga turvalise Pisihaldja nime taha. No seda nime olin ma kasutanud juba 90ndatest, ammu enne enda klaviatuuride ja helendavate ekraanide ajastu algust. See pseudonüüm oli helge valgus ja lapsmeelne rõõm mu sees, haldjatolmune ja lootsurikas. Mis peamine, see oli vaba painest mahtuda kasti, kuhu igapäevane hall reaalsus mind vägisi suruda tahtis. See nimi oli minu turvapaik siin maailmas.

See oli väga keeruline aeg mu elus ja selleks, et mitte hakata liiga palju endast rääkima ja veel enam masenduma, sobis mulle antud formaat imeliselt – näita, mida sa oskad ja teed, muu ei olegi oluline. See sobis mulle sel hetkel ideaalselt, sest ma ei tahtnud halada ega ennast haledana tunda. Ma ei tahtnud endast esialgu üldse rääkida. Tahtsin tunda ennast hoopis muudmoodi, olla teises reaalsuses, seal, kus mu tegemistel oli kaalu ja neid hinnati. Ja ma uskusin täiesti siiralt, sest olin juba servast seda piisavalt kaua jälginud, et selles sõbralikus kohas jagub positiivsust rohkem kui hukkamõistu ja kriitikat. Seal suheldi läbi märkamise, tunnustuse ja kaasamõtlemise. See võlus mind ja mul oli seda nii väga vaja, et ehitada tuhast üles oma kindlus ja tugevus.

Esimese sammu astumine oli raske, aga samas oli kõik see nii põnev. Mul tundus, et mul ju justkui ikka on, mida näidata ja inimestega jagada. No et ma ei kujuta seda lihtsalt endale ette. Tagasi vaadates oli see umbes seesugune hetk, kus ma mõtlesin, saagu, mis saab, surusin silmad hästi kõvasti kinni ja sirutasin käe piiiiikalt välja, et õige nupuni ulatuda. Suunurgast jooksis läbi pisuke naeratuse sähvatus ka. Mis sellest, et käsi värises. Hing värises ju veel rohkem. See nupp, millele ma vajutasin oli blogiloomise nupp isetegija.net käsitöökeskkonnas. Minu veebipäevik “Pisihaldja pisikesed toredad teod” oli sündinud. See oli täna. Täpselt 10 aastat tagasi!

Ma olin pea ees sukeldunud tundmatusse reaalsusesse. See oli eriline ja uus tunne, sest perekoolis võisin ma südamerahus olla ka anonüümne kägu ja virtuaaljututubades võisin ma niisama jutustada, aga nüüd pidin ma ennast hoolega kontrollima, et kenasti joonel püsida. Minu esimene arglik postitus oli kaua kammitud ja hoolega kärbitud, et see ometi liiga pikk ja lohisev ei tuleks, et keegi seda ka lugeda jaksaks. Sel ajal ma veel ei teadnud ja muretsesin üleliia selle üle, mida teised arvavad. Tegelikult oli seda kõike kõige enam vaja hoopis minu enda pärast. Ühelt poolt just selleks, et leida üles eneseusk ja -kindlus, teisalt selleks, et mul oleks ühel heal päeval armas tagasi vaadata ja näha, mille kõigega ma vahepeal hakkama olen saanud. See on täiesti uskumatu kingitus, mille ma endale läbi aastate teinud olen. Seal ei ole kaugelt kõigest juttu, mida ma sel ajal tegin, aga õnneks on mu kõvaketsastel pildis olemas ka need lüngad mu tegemistes.

Kui esimene postitus oli arglik, siis teine lõi juba punni eest ja edasi läks juba palju libedamalt ja kergema südamega. Minu kõige esimesed postitused oli Mustika Keskuse Nutika Kujundaja konkursi jõulutoa kujundamisest, kuhu ma tegin oma piparkoogitoa. Ma olin ennast sellesse projekti nii palju pannud ja kuigi tulemusi veel polnud, siis tunne oli ometi nii võimas ja ülev.

Selle postituse teema ja kogu see toategu ise olid minu jaoks märgilised mitmes mõttes, sest esimest korda elus olin ma seal sirutanud välja oma tiivad ja saanud hetkeks ka tasakaalu kätte. Kõik, mis oli enne seda, oli olnud ebalev eklsemine, kuigi edukas, aga siiski ebakindel, siis ma aga korraga tundsin, et ma tegelikult ka suudan midagi luua. Mina ise. Ja nii ma jagasin mitu head aastata oma isetegemise rõõme seal blogis. Joonistades ja kirjutades kasvas minu eneseusk ja teadmine, et ma suudan, ma oskan, ma teen ja leidub isegi neid, kellele see meeldib. See oli nii imeline tunne ja see tiris mu enesehinnagu sügaviku põhjast pinnale tagasi. Läbi selle suutsin ma endale ka teadvustada, et nii ei saa ma enam ka oma päriselus edasi minna. Probleemid tuli lahendada ja seda ma ka tegin. Blogipidamine oli seejuures sel hetkel minu tugisammas. See hoidis mind koos aegadel, kui ma tulest veest ja kõigest muust läbi roomasin. Või noh, lõpuks astusin ma roomamise asemel juba üsna julge sammu ja sirge seljaga oma rada.

Kui ma uuesti kooli ja siis juba ka haiglasse tööle läksin, jäi pisihaldja blogi paratamatult soiku. Ma nagu ei osanud sinna midagi kirjutada enam. Suuri ülevaateid neist sajast asjast, mida vahepeal teinud olin, niisama ritta panna, tundus jama. Ma tahtsin ikka hoolega kõigele veidi aega pühendada. Ja ma tahtsin rääkida ka elust ja asjade sündimise lugudest, aga korraga tundus isetegija keskkond nii piirav. Just see risk, et ootuspärsast käsitööblogist võibki ühel hetkel vaid lobablogi saada ja puhtinimlikult püüan ma alati olla korrektne ja mulle ei meeldi kunagi tüli teha. Ja siis ma muudkui lükkasin ja lükkasin seda kirjutamise asja seal edasi. No ja vahepeal oli me ellu imbunud ka facebook ja seal oli kuidagi lihtsam niisama pisemaid tegemisi kajastada – kiirelt pilt üles, natuke juttu juurde ja olemas. Kuigi see ei olnud enam ikkagi see, mis blogis omal ajal.

See blogi siin sai alguses loodud üldse täiesti muudel eesmärkide ja esialgu hoopis bloggeris ja väga anonüümselt. Mul oli lihtsalt üks lugu, mis sügeles ja ma tahtsin seda maailmaga jagada. Aga pisihaldja blogis oleks see üle nii pika aja väga kentsakalt ja isegi võõralt mõjunud. Sõnad olid vahedamad. Alasti. Lugu ise oli segu minu tolle hetke reaalsusest ja ekslevatest mõtetest. Meil oli koolis psühholoogia praksi jaoks vaja kirjutada enda irrotsionaalsetest mõtetest. No tegelikult oli vaja lihtsalt nimekirja ja näiteid, aga ma sattusin hoogu ja kirjutasin sellest jutu kokku. Õppejõud oli rahul ja uuris, kas ma olen veel kirjutanud ja plaanin veel kirjutada. Lambike süttis. Ma ju tegelikult igatsesin tagasi oma blogipidamise juurde nii väga. Et ennast kuidagi tagasi rajale saada, tegin suvalise pseudonüümi all meilikonto ja selle külge kindla sihiga ka siis juba blogikonto. Sinna ma oma “irratsionaalse päeviku” üles pistsingi. Ja siis ta ootas seal üksi ja omapead. Ootas kaua. Ma tahtsin kirjutada, aga ma ei osanud uuesti algust teha, sest olin nagu kahe maailma ja kahe reaalsuse vahel. Bermuuda ja pisihaldjas. Bermuud või pisihaldjas? Maailm või mina?

Blogi pealkiri oli ka nagu oli, ma polnud sellega alguses päris rahul. Bermuuda oli juhuslikult sündinud elukeeristes ja ma küsisin endalt korduvalt, kas ma peaksin selle ära muutma äkki pisikesteks toredateks tegudeks/tigudeks või hoopis millekski muuks. See pidi olema uus ja teistmoodi. See pidi olema mina ise ja minu nägu. Tunnistasin endale, et pisihaldja blogi on mulle lihtsalt kitsaks jäänud, sest ei mu mõtted ega teod polnud enam ammu ainult nii pisikesed. Ja mitte alati ainult nii nunnud, sest maailmas me ümber on ka koledaid asju, mille ees silmi ei saa kinni pigistada ja millest peab rääkima. Heasoovlikult ja hoolivalt, tundlikult. Aga ometi ei saanud ma neist salajastest varajatud ja valgust kartvatest asjadest oma haldjablogis rääkida. See oli mingi teine koht, turvaline, soe ja helge. Just selline, kuhu selle kurja maailma eest põgeneda ja turvapaik leida. Mu vaikima sunnitud lood vajasid oma hääletoru, aga päris eraldi anonüümsetena oleks need jäänud kaugeks. Lihtsalt verevaks lihaks kõike näinud interneti-rentslis. Ilma luude ja nimeta. Seega vajasin ma tervikut, milles oleks kõik koos. Just see tasakaal, et pole halba ilma heata ja lootust ja usku, et iga õppetund on oma kasuteguriga ja kinnitust, et karastunud teras on üks igavesti vinge ja tugev tükk, mis annab kindluse, sihi ja teadmise. Sina, mina ja Bermuuda oligi just see, kus see kõik kokku sai. Nimi jäi ja asja mõte laienes.

Ega ma siis koos Bermuudaga oma pisikesi toredaid tegusid/tigusid kraanist alla ei lasknud. Ooo, ei! Pisihaldja tegemisi teen ma nüüd veel kindlama käega ja teadlikumalt. Ma ei laku enam nurgas oma haavu, ei peida end oma turvalises Haldjaorus ega maali meeleheites oma päevi ja öid ilusamaks. Täna, siin ja pragu püüan ma seda pelgupaika luua hoopis neile, kes vajavad seda rahusaart. Ja kõik, mida ma teen, on eesmärgiga tuua lohutust, leevendust, lootust, usku, armastust ja hästi palju rõõmu. Mu tegemised, millised tahes, olen mina. Mitte enam vaid osa minust. See on uus ja ilus tunne ka mu enda jaoks.

Pisihaldjas mu seest pole mitte kuskile kadunud ja tolmutab siin helgelt ja rõõmsalt omas taktis. Aga tavaelus pidavat ma olema rohkem nagu üks suur ja soe draakonimamma. Eksole. Andreas on algusest peale mind naljatades enda draakoniks kutsunud. No ma oskan õigel hetkel tuld pursata ju küll. Elu on oma töö teinud ja viimasel ajal on ka me poisinokad säutsunud, et ma ikka üks igavene mamma-draakon olen. No ok, draakon, siis draakon. Mis ma ikka vaidlen, lohemaod on lahedad ja see ju passib mulle täitsa kenasti. Isegi veetlevalt. Kas pole üks hurmav elukas, see provva mammadraakon? 😉

Või no olgem ausad, omajagu draakonit oli pisihaldja kõrval alati. Ja albumeid lapates tuli välja, et ma joonistasin endale ühe asjaliku lohesärgi juba siis, kui Vancu alles mu kõhusoojuses peesitas. Siis oli see küll pgem irooniline enesekaitse. Aga vahva oli seegi ja elav tõestus pealekauba, et olin ma mammadraakon juba ka 10 aastat tagasi, hihiii :
Oleme siin nüüd koos Andreasega pisitasa mu eva-herrera veebipesa üles ehitanud. Esimese asjani oli oluline saada Pisikese Tita Lugu netti üles. Ja mööda ilma laiali olevad blogid ei istunud mulle ka. Ikkagi minu enda lood. Nüüd peamegi plaani, kuidas mu bloggeri Bermuuda-blogi siia üle kolida ja jätkata siis juba siin, päris oma lehel, kõigi raskete ja keeruliste luguda kõrval, millest lihtsalt tuleb rääkida, ka pisikeste ja suuremate toredate tegude kajastamist. Elu käib ja Lillid ja Ellid ja karud ja jänesed ja piimaimejad ja haldjad ja kõik-kõik on ju täiesti olemas ja elavad oma vahvat elu. Varsti püüame ka oma vana pisihaldja blogi siia täies mahus üle kolida, et ta mitte kunagi kaduma ei läheks. Ja siis liigun edasi juba uute suundade poole.
Aga Bermuuda ja Teod ja titalugu pole kaugeltki ainsad asjad, mis meil siin hõõguvad ja oma aega ootavad. Ma ei teagi, kas te teate, aga lisaks nunnudele asjadele on ka mul mõistagi see krutskeid täis hämaram pool. Juba mitu aastat elab FB vaikselt oma salaelu Kassi ja Kaktuse Klubi (cat and cactus club)! Ma olen läbi elu itsitanud, et ainsad lilled mu elus, mis suudavad minu kõrval ellu jääda on kaktused, kõik teised taimed suretan ma paha tahtmata lihtsalt välja. Ka suure hoole ja armastusega nendega koos eksisteerida püüdes. Ja teisalt olen ma alati muianud, et elu on lill, olgu või kaktus. Seega kaktus ON minu lill. Ja kassid. Kuna mu lapsepõlvekodus kasse ei armastatud, siis ma olen läbi elu suht kassikauge olnud, aga mulle nii kooohuuuutaaaavalt meeldivad karvadeta kolekassid. Nad on nii võikalt lahedad ja ma olen alati teadnud, et ühel heal päeval mul on üks selline – aknalaual rida kaktuseid ja üks karvadeta kolekass – milline unelm! Kass ja kaktus EI ole vanatüdruku staatuse märgid, arvaku see maailm, mida tahab. Kassid ja kaktused sobivad suurepäraselt igale värske vaimu ja terava keele ja sisemiste küünistega iseteadvale naisele – nad on vinge naise valikud. Kui teravusest jääb elus puudu, siis tuleb seda ise lihvida ja luua 😀

Kassi ja Kaktuse Klubi (cat &cactus club) FB lehel kuigi aktiivne olnud, aga minu südames ta elab ja õilmitseb ja teie, kui teid kassid ja kaktused ja pisike teravus elus kõnetab, võite südamerahus www.facebook.com/cat.and.cactus jagada ka oma kelmikat okkalisust. See toob unisesse argipäeva parasjagu särtsu. Ühel päeval ma joonistan neid ka ise rohkem. Sest nad meeldivad mulle. Klubi tunnuspildi kaevasin ma ka lõpuks sahltipõhjast lauale ja tegin teoks. Ahjaa, ja sünnipäevaks võite südamerahus mulle kaktuseid tuua. Päriselt ka! Kuigi keegi kunagi mind ei usu ja isegi Andreas pole siiani seda sammu minu veenmistest hoolimata tihanud astuda 😀

Aga ennekõik olen ma naine. Mu kolme naisega päikesesõle märk on olnud mu südamel hetkest, kui ta 2011 aastal sündis. Nii oma ja nii ehe. Ta on kannatlikult oodanud, et ma talle ometi hoogu annaksin, et ta saaks omal jõul hakata ilu ja rõõmu ja kaitset jagama. Ja nüüd on siis nii, et need kolm vaprat naist on üsna pea valmis lõpuks suurde ellu astuma ja jagama oma lugu. See on minu lugu ja see võib olla ka Sinu lugu. Naiseks kasvamisest ja naiseks olemisest. Armastuse lugu iseenda ja maailmaga meie ümber ja sees. Naised ise on juba hoo sisse saanud ja tiirutavad hoole ja armastusega me elamise sõõris. Oma loo räägivad nad meile ise circle-of-women.com lehel. (Kui lugu avaneb ehk inglise keeles, siis lipu alt jõuate eestikeelse versioonini). Ja neil on ka paralleelne FB leht www.facebook.com/circleofwomenbyeva kus hakkame peagi ehk ka jooksvat juttu nende tegemistest kajastama. Varsti-varsti on lootust, et mul on teile ka juba enamat näidata-rääkida, kui vaid märk ja selle lugu. Kui kaua olen ma sellest unistanud! 🙂

Ja nii ma siin elan ja tegutsen. Vahel pisihaldjana ja vahel draakonimammana, aga tegelikult ikka vaid iseendana. Joonistades ja kirjutades ja tehes kõik, et see maailm oleks helgem ja valgem ja parem paik meie kõigi jaoks 🙂

Niiiiih suur aitäh teile kõigile, kes te olete mu kaaslased olnud läbi aastate ja teile ka, kes te vahel siia põikate. Aitäh, et te loete, kirjutate, kaasa mõtlete ja sekka ütlete! Aitäh!

Armastusega
Eva

Pisikese tita lugu

Täna on enneaegse sünni päev. Kui te juhtute hooneid ja muid rajatisi märkama lillas valguses ja inimesi rinnas kandmas helelillasid linte, siis teate 🙂
Mul on selle enneaegsuse asjaga oma lugu, sest mu noorem poeg oli just seesugune eriti uudishimulik tita, kes kippus 9 aastat tagasi siia ilma veidi liiga vara. Kogu selle teadmatuse, valu, hirmu ja raske ellujäämise võitluse võtsin ma kokku aga hoopis teises võtmes. Sellest sai titade ja haiglaõega pilt “Et igast pisikesest saaks kord suur” ja helge ja armas raamat – lugu, mida jutustab teile mu vanem poeg, kes sel ajal oli napilt kolmene.
Ma kirjutasin ja joonistasin oma tita-raamatu juba siis, kui veel Vancuga tema elu alguses haiglas elasin. 2008. aastal jõudis see raamat esialgsel kujul tagasi haiglasse. 2013. aastal sai temast nii eesti- kui ka venekeelne pärisraamat, mis on mõeldud kõigile enneaegsete lastega peredele kingituseks.
Paras hulk raamatuid on ka Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli raamatukogus õppematerjaliks, et ka tulevased õed teaksid ja oskaksid mõista, mida elab läbi liiga vara sündinud lapse pere.
Tänasel päeval on aga imetore teile hõisata, et minu “Pisikese tita lugu” on sündinud uuesti! Kabestatud ja mõne pildi jagu täiendatud, on see jutustus astunud nüüd helendavate ekraanide maailma, selleks, et jääda ja olla alati kättesaadav kõigile, kes seda lugeda soovivad.
Raamatu link on lisatud ka Tallinna Lastehaigla kodukal vastusündinute ja imikute osakonna veebilehele.
See on olnud pikk tee päris algusest tänase päevani ja siinkohal soovin ma tänada enda sõpru, kes aastate jooksul selle loo juures vapralt mu kõrval on seisnud. Sven, Sirli, Älin ja Kati aitäh teile nii-nii väga! Ja suured tänusõnad kõigile saatusekaaslastele ja mu enda poistele inspiratsiooni eest, dr Liis Toomele särasilmse julgustamise ja Andreasele selle eest, et kõik on nii nagu peab, sest nii ongi kõige parem!
Ja ikka, et igast pisikesest saaks kord suur! <3
Eva

Igavesti minu Päikesesõlg

2011 aastal oli Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu iga-aastase konkursi teema eesti-oma-ehe. Ma olin sellest konkursist mõned korrad varem juba edukalt osa võtnud, aga tol korral oli aeg otsas ja ikka ei leidnud ma kuidagi seda õiget joont enda sees. Olin valmis juba käega lööma ja siis ta lihtsalt sündis.

“Minu sõle kolm õde – õed, ühe naise mitu ainsust, eri põlvkonna naiste tugev side, lähedane naistevaheline mõistmine ja usaldus. Kolm vankumatut naist seisavad kõrvu, õlg õla kõrval, käest hoides, elusõõris koos tiireldes, üksteisele alati toeks olles. Iseenda ja teiste eest seistes. Alalhoidlikult, aga julgelt, kartmatult.

Katkematu naiselik ahel. Keskendunult on nad sulgenud silmad, et üheskoos siin kihutavas maailmas hingata, tabada hetki, osata neid hoida ning neist valgust ja elurõõmu kasvatada. Naised on hingelt ja vaimult tugevad. Neis on jõudu. Neis on vägi. Neil on, mida hoida, anda ja jagada. Neile võib toetuda. Neis võib kindel olla.

Naiste vahele moodustuv kolmjala kujutis on kaitsemaagiline päikesesümbol, mida kohtas eestlaste sõlgedel juba sajandeid tagasi. Selleks, et igas päevas peituvat killukest rõõmu pühitseda, kannavad need naised meie kauneid lilledega kirjatud käiseid. Käistealase tikandist lillesõõr õdede ümber ühendab, hoiab koos ja kaitseb nii neid kui sõle hoidjat ja kandjat ennast – kõiges on elamise maagiat.

Minu unistustes on see kolme julget, tugevat ja õnnelikku naist, ühtekuuluvust, südamesoojust, soovimise-energiat ja päikesevalgust kujutav sõlg hõbedast. Aga vaadates oma sõlemotiivi ja kaitsetades teda mitmel erineval viisil ja erinevatel materjalidel, jõudsin ma arusaamani, et minu jaoks muutub seda kasutades kõik eriliseks. Kõige tavalisemast plekitükist saab nendega koos uhke rinnamärk. Sõlemotiivi ei pea kaugeltki alati ja ainult rinda passitama. Lihtne ja kaunis on ta juustes, kõrvas, randme ümber, sõrmusekroonina ja ka paljudes teistes nähtavamates ja vähemnähtavamates paikades. Ta sobib rahvariietega, aga kujundina saab ta hakkama ka päris ise ja üksinda, sest sõnum, mida ta endas kannab on vaba ja võimeline kõnelema ise enda eest igale ühele just nii nagu tema seda tajub ja soovib ja vajab. Ehtima ei pea end teistele vaid ennekõike ikka iseendale. Ja ehtida võib alati ka maailma enese ümber. Nii on ilusam, kindlam, helgeb ja valgem olla!

Tallinn
Mai 2011″

***

Selle aasta 31. augustil, veel enne, kui märkasin mälestusavaldusi printsess Dianale, lappasin ma terve pika päeva pilte oma kõvaketastel. Sobrasin mälestustes, mis olid seal tolmunud riiulitel seisnud hetkest, kui ma nad alati kiiruga sinna kuhja lükkasin. Fotode seas on seal ka muud failid ja vanade arvutite koopiad. Algselt läksin ma sealt puntrast otsima Päikesesõle originaalfaili. Selle ma leidsin üles ja hakkasin vaikselt siis erinevate muude tööde pilte kokku tõstma ühte kausta. Selleks tuli mul läbi lapata sadu kaustu ja meenusid hetked, mille ma ammu unustanud olin. Mingil hetkel jõudis mulle kohale, mis päev on ja ma teadsin, et pean kirjutama. Loo illustreerimiseks tahtsin panna 9 aasta taguse pildi sellest, kus ma siilipea ja kasvava kõhuga pilk maas seisan väike Tan käekõrval. See oleks passinud kenasti pehmeks saatepildiks mu 9aastase vabaduse jutule. No et uje algus uuele elule ja kuidas me seal sügispuude all kolmekesi nukralt seisime ja mis kõik meist nüüdseks juba saanud on. Aga ju ma siis ei pidanudki seda pilti leidma, sest ma leidsin hoopis midagi palju suuremat.

Lisaks lõhkise moka pildile leidsin ma midagi, mida otsida ei osanud. Ma sain seal viimase 12 aasta pildimälestuste keskel teada midagi, milles keegi teine peale nende piltide vist iial poleks suutnudki mind veenda – olgu, kuidas oli, aga ma suutsin üsna üksinda anda oma lastele õnneliku lapsepõlve!

Ja tegelikult see ongi ainus asi, mis tegelikult oluline on. Tuhandetelt piltidelt vaatavad mulle vastu mu enda õnnelikud lapsed, kes pisitasa on suuremaks sirgunud ja lihtsalt nende õnnelikkus on värve ja variatsioone juurde kogunud. Nad on käinud minuga koos läbi tulest ja veest, kõvasti vintsutada saanud, aga nad on õnnelikud lapsed. Ja kogu see mõte ajas mind heameelest sel hetkel täiesti nutma. Ajab praegu ka. Ajab iga jumala kord, kui ma selle peale mõtlen. Ehmatasin alguses vaese Andrease hetkeks täiesti ära, pisarad voolasid ja ma ei leidnud sõnu oma õnneseisundi kirjeldamiseks. Ju mul oli vaja siis elada need 9 aastat, et mõista, et ma sain hakkama kõigi nende jalgade küljes tolgendanud pommide kiuste! 🙂

Aga miks ma otsisin sõle faili? Kui me mai alguses saime siin elamiseks loa, siis sadas taevast suur õnn kaela teadmise näol, et tõenäoliselt saame lõpuks ka abielluda. Ega me esiti mingit plaani ei pidanudki, tahtsime lihtsalt nii väga päriselt koos olla. Pidime lihtsalt abielluma ja kuna kõike korraga ei jaksanud, siis sõrmuste asemel valisime midagi püsivamat. Ehk meil oli vaja meie kroonidega tätokaid, millest me pikalt rääkinud ja plaanipidanud olime. Käisime nii mitmes kohas maad kuulamas, aga kas ei sobinud koht või tegija või siis olid ajad sügiseni kinni. Olime juba mõtet maha matmas, kuid panime igaks juhuks ikka ühes salongis aja kinni ja tegime ettemaksu ära. Mõni päev hiljem küll saime hoopis teisest kohast oma kroonid kenasti kätte ja pulmadeks olid need meil olemas. Sügisene salongiaeg jäi lihtsalt ootele, sest mõtteid ja soove meil jagus. Kui aeg kätte jõudis, arvas Andreas, et tema hetkel ei jaksa selle teemaga tegeleda ja seega sain mina end vabalt tunda meie mõlema eest. Mul oli ammusest ajast, tükk aega enne Andreast ja kroone juba, kaks kindlat mõtet. Kui kroonid on selline meie asi, siis nüüd tahtsin ma midagi iseendale ja ma teadsin juba kes teab kui kaua, et need kolm õde, kes mu päikesesõlel tiirutavad, peavad saama ka pärisosaks reaalsest minust. Mida lähemale tiksus september seda enam kaalusin ma oma kahe kindla mõtte vahel. No et kumb enne teha – kas õed või see teine värk. Ajastus sattus hetkel ideaalne, sest mõlemad on mulle üliolulised ja märgilise tähendusega ka tolle vabaduse-loo kontekstis.

Läks nii, et 4 tundi ja musttuhat torget hiljem…

… kannan ma nüüd igavesti seljal oma kilpi ja kaitset. Kaalusime korraks ka õlga ja muid kohti, aga jäi selg – uhke ja sirge ja kõige kese – parim koht, mis vajab ehk ootamatult kaitset sel ajal, kui ise vaatad unistavalt vaid enda ette. Alati olemas. Alati minuga. Need kolm tüdrukut, ühe naise kolmainsus, on olnud mu truuks saatjaks läbi igasuguse sita ja saju ja raju ja kui ma neid praegu seal vaatan, siis nad ju ongi seal alati olnud. Nad on mu arm, mida kanda uhkusega, sest ainult läbi võitluse sai valu välja ja haav paraneda ja nad on mu orden kinnituseks, et ma tõesti sain hakkama. Plaastritriibud vaid annavad aimu, et miskit on seal alles hiljuti toimunud. Nad on osa mu lihast ja luust, mu hingest ja südamest ja kõigest, mis mul on ja mida ma hoian ning tähtsaks pean. Need tunnid seal padjal kõhuli liikumatult lebades tegin ma läbi midagi erilist. Arusaadavalt on tätokategemine valus. No vähemalt natuke ikka. Aga sel korral oli see valu midagi muud. See on nagu sünnitusvaluga, millel on ilus ja hea ja õige põhjus ja kui Sa saad endaga üheks ja selle valu endast välja hingad ja minna lased, siis ta haihtub. Istusin seal vaikselt, suu sügaval padja sees, oma mõtetega ja vahepeal pisarad lihtsalt voolasid. Andreas muretses, et kas mul on nii väga valus. Pidin tunnistama, et ei ole valus. Mõnus ei ole, aga valus ka mitte. Ma lihtsalt ulgusin seal vaikselt ja liikumatult omaette rõõmust ja õnnest, sest nii hea ja kerge oli olla. Täiesti ebanormaalne ja ebastabiilne võib see väljast tunduda, aga seest on see kõik hoopis vastupidine. Ma tean nii hästi nüüd, mis tunne on ärgata ja märgata, kui palju ma tegelikult ise suutsin enda jaoks ära teha, et mu maailm saaks paremaks paigaks. Ja kõik need naised mu kõrval, te olete vägevad! Teiega koos on olnud seda teed astuda palju julgem ja tugevam.

Seda kõike siia kirjutama asudes tabasin end korraga mõttelt, et elu on jälle huvitavalt asju kokku mänginud, sest kogu mu elu põimub järjest enam. Tugevusse.

Eva <3

PS Andreas muudkui tiirutab mu ümber ja imetleb mu plaastritriibulist selga 🙂

PPS järgmiseks on mul ikkagi vaja selle vägeva väeringiga hõbesõlge. Või ülejärgmiseks 🙂