Kevad meie ja Happy moodi

Šveitsis elamise juures on kõige ägedam see, et kevad tuleb varem. Kevadel sündinud lapsena olid mu sünnipäeva lahutamatuks osaks sinililled ja märtsikellukesed. Kui neid veel ka aiast ei saanud, siis Viru tänava otsas või Jaani kiriku taga raudselt mõni memmeke oli, kes neid müüs. Aprilli lõpu ilm Tallinnas on alati olnud heitlik. Oli aastaid, kus sai veel kelgutada ja oli ka aastaid, kus me kleidikeste väel aias saime silgata. Vahel olid kased sel ajal hiirekõrvus, vahel alles ootasid seda aega. Üks oli kindel – kalender rääkis oma numbrijuttu, aga kevad algas minu sünnipäevast.

Kui ma Tartusse kolisin, siis ma sain teada, et kevadet saab pikendada. Seal algas kevad reeglina umbes kaks nädalat varem ja Tallinnas käies pikenes kevad kohe julgelt. Ja sügisedki olid Tartus hoopis teist nägu. Tallinnas ei avaldanud sügis mulle vähimatki muljet. Ma ootasin, et see ruttu läbi saaks ja uus kevad ruttu tuleks. Aga Tartu Toomemägi oma kuldsete pärnadega oli midagi, mis elab mu sees kõige ilusamate sügiste tähe all arvatavasti igavesti. Aga kevad on mu lemmik. Absoluutne. See on ärkamise ja virgumise aeg.

Minu rõõmuks algab kevad siin julge kuu varem kui Tallinnas. See tähendab seda, et ka meie kevadelaps Tan saab oma sünnipäeva tähistada päriselt kevadel, mitte kevade nime kandva talvepikenduse ajal. Tema sündimise päeval laiutas Pelgulinna sünnitusmaja ümber alles närtsiv lumi. Mõnel aastal hiljem kattis maad veel igikelts, aga seda, et tema sünnipäeval oleksid kased hiirekõrvus ja õitseksid võililled, see pole Eestis paraku praktiliselt võimalik. Vähemalt Tallinnas mitte. Näiline kliimasoojenemine sellele positiivsele asjale pole veel kaasa aidanud. Aga siin…

No on mõnus! Ja isegi Happy naudib ja naerab enne, kui oma puhvis talvekarva uuesti maha viskab. Detsembris ta seda alles tegi.

Nautimiseks on tal muidugi rohkem põhjuseid kui üliaktiivsed puugid, linnulaul, lilleväljad ja liblikad. Lisaks sellelele, et koerte armastuskirju on iga post ja rohulible täis, kuulub tema suur ja sügav armastus ei kellelegi muule kui lehmadele! Jah, lehmad on tagasi. Nad on tegelikult juba mõni nädal õues, aga siia, meie jalutustee äärde, saabusid nad alles hiljuti.

Lisan siia ka paar meeleolukat lehmapilti eelmisest aastast, sest need on lihtsalt nii nunnud. Nii, kui lehmad Happyt näevad, kalpsavad nad uudistama seda valget karvast imelooma.

No neil kohe on tõmme. Mõlemapoolne 😀

Kevad on imeline aeg!

Ja mis kõige ägedam, vaadake mu kõige suuremat lemmikut, sirelit!

Selline on siin meie aprilli esimene nädal! <3