Tan 12

12 on üks ilus number. See on terve ring.

Veel enne, kui see ring päriselt algas, andsid Sa 2004. aasta suvel märku, et nüüd Sa vist oledki päriselt tulemas siis meie juurde. Ma olin parasjagu tädi Elina ja onu Jaagu kõige ägedamas Saare-pulmas, kus keset pidu hakkas taevast seesugust õnnevihma kallama, et elekter läks minema ja vets läks umbe ja siis aeti üks auto tagurpidi uksest peaaegu sisse ja pidu läks uljalt hommikuni edasi. Ja mina sain teada, mis asjad on notilapid. Ma enne ei teadnud 😀

Ja kui ma siis hommikul Sinu suure tulevikusõbra Possuga enne värske-suitsulesta-söömaaega läbi männimetsa mereni jalutasin, siis ma teadsin, et nüüd ongi nii!

Ja siis ma lihtsalt valmistusin koos Sinuga Sinu sündimiseks. Sulle hirmsasti meeldis, kui ma pahtlilabidaga vana tapeeti seinast maha kraapisin. Seda tegevust jagus meil mitmeks nädalaks 😀

Ja siis…

12 aastat tagasi…

31. märtsi hommikul, enne kukke ja koitu, tegid Sa mulle selgeks, et Sul on seal hämaras kõhus hirmus igav ja aeg oleks vist välja pugeda. Ega Sa mulle halastanud! Minu teravuse ja Sinu naljadega sobivalt valisid Sa mõistagi kõigist lähinädalate kuupäevadest sündimiseks just selle – naljapäeva. Või siis hoopis rahvakalendri järgi karjalaskepäeva? Kuigi, kui loetud päevad varem poleks kella keeranud, siis olekid Sa sündinud hoopis märtsikuu viimasel tunnil. Või lasknud mul veel tund aega piinelda. Nagu nii oli minu jaoks see kena 20 tundi… ütleme siis viisakalt… ootamist 😀

1. aprillil kell 00:09 nägid Sa, mu 6 aastat oodatud pisike ime, pärast pikka passimist ja punnitamist, ilmavalgust. Isegi selle jonnaka mooniseemne jõudsin ma vahepeal kahe hamba vahelt kätte saada, mis mind hea mitu tundi valudega läbisegi enne Su sündimist piinata suutis. Tol päeval oli mu ainus söök üks kuivetunud moonisai. Muuks ei olnud mul ei aega ega isu. Aga ristsõnu lahendasin ma küll. Kohe mitu tükki, sest vannis Sulle ei meeldinud.

Sündides olid Sa 49 senti pikk ja kaalusid täpselt 3000 grammi. Sinu nimi – Ethan – oli mul juba algusest peale olemas. See pidi olema lihtne, lühike, algama suguvõsa traditsioone arvestades E-tähega ja mis peamine, sellel pidi olema oluline tähendus, mida Sulle ellu kaasa anda. Su nime tähendus on “tugev”. Just seda soovisin ma Sulle, et Sa oleksid tugev, sest headuse, õnne, armastuse ja hoolimise uskusin ma suutvat Sulle ise eluteele kaasa anda 🙂

Ohh, Sa püss, kui näljane Sa olid! Sul polnud aega isegi magada. Sul oli süüa vaja. Kohe ja hästi palju!

Tegelikult olid Sa üks pisike muhe sell, kes armastas lihtsalt mõnuga süüa ja üldse mitte magada. Elu Sinuga oli täitsa nagu lill. Me olime lahutamatud, mu lilleke 😀

Sinu kõige suurem sõber oli Possu. Alguses ootas ta Sind pea vastu minu kõhtu ja hiljem püüdis ta ise igal võimalusel Su vastas või hästi lähedal olla <3

Või püüdsid seda Sina ise 🙂

Ja Sa sõid ja Sa kasvasid ja aastaselt olid Sa mitte enam ümmarguna vaid juba kandiline 16kilone mehemürakas, keda ma kandleinas naljalt enam kanda ei jaksanud. Õnneks taipasid Sa 2 nädalat enne oma esimest sünnipäeva jalad alla võtta ja ise seda maailma asja avastama hakata. Ahjaa, ja Su esimene sõna oli “kuu” ja alguses olid kõik asjad Sul kuud 🙂

Terve suve elasime me Haldjaorus ja seal oli meil väga hea, armas ja oma olla. Nii oli kõige mõnusam maailma avastada 🙂

Ilmselgelt on just tädi Mumm olnud Su lemmiktädi. Algusest peale ja läbi elu. Sümpaatia on vastastikune 🙂

Kui Sa olid 2ne, siis hakkasime me Sinuga koos Su pisikest Vancut ootama (allpool oleva foto autorit tõesti ei mäleta enam, vabandust)

Vahepeal käisime reisimas ka 🙂

Ja korjasime Sinu lemmikuid, maasikaid 🙂

Ja 2pooleselt sai Sinust üsna ootamatult suur vend. Seda ametit võtsid Sa eriti tõsiselt 🙂

Ja mina katsusin teie mõlema jaoks alati olemas olla 🙂

Sa mu kriimu päikesejänku!

Minu nupsud – Vancu ja Tannu 🙂

Koos kasvamine on toredam kui üsinda kasvamine. Vähemalt ei nurisenud Sa selle üle kunagi. Ja isegi kui Sa oled Konn (kelle lemmiksöök on porgand, mida peab sööma ristvõttes nii, et suu on kõrvuni kollane) ja kannad 2 aastat vist pea iga päev konnakostüümi, nii kodus kui kodust väljas, siis maailm arvaku mida tahes, Sina oled ikka kõige ägedam Konn maamunal. Minu Konn! 😀

Ja siis te muudkui mõlemad kasvasite mühinal 😀

Ja kui me kodus välja läksime, näiteks natuke matkama ja Võlumetsa seiklema, siis Sa teadsid juba ise, et ma Su käele oma telefoninumbri kirjutan. Igaks juhuks. Nii on meil kõigil julgem 🙂

Ja Sa kasvasid ja kasvasid ja riided jäid väikseks ja näolilmed muutusid 😉

Ja siis lõigati ka juba soengud julgemaks 😛 Kusjuures 5aastselt soovisid Sa sünnipäevakingiks ainult raamatuid. Juturaamatuid, mida mina Sulle saaksin ette lugeda. Ja raamatuid Sa said. Palju ja hästi ägedaid ja mina lugesin. Sinu kõige suuremad lemmikud olid Tjorveni lood. Ja Sa tahtsid endale ka päris oma hüljest. Tead, tegelikult ma tahtsin ka 🙂

Lasteaia viimasel aastal olid Sa veendunud, et siis kui Sa suureks saad, hakkad Sa kuu-uurijaks ja vulkaaniteadlaseks. Sa olid selles nii kindel ja minu meelest oli see nii äge 🙂

Enne kooliminekut tegime proovi – ma veeeeeel jaksan teid koos endale sülle võtta. Keegi kahtles selles, et ma olen Pipi? 😀

No ja kui Sa rõõmustasid, et lasteaed sai õnneks otsa ja kool algas, siis tädi (õpetaja) Älin ei kadunud Su elust mitte kuhugi. Mitte, et ta siin pildil kuidagi kooliküpsem oleks kui Sina, eksole. Aga ta ju ongi päriselt lasteaiast ja sinna ta jääbki, ainult Sina võtsid ta sealt enda pärisellu kaasa. No tegelikult oli ta Su elus juba enne lasteaeda juba ja on seal ka siis, kui kõik koolid kord läbi saavad. Üks on kindel, koos te normaalsed küll pole 😀

Näed, mis ma ütlesin! Minuga koos oskad Sa palju viisakama mulje endast jätta 😛

Ja lilled, eriti päevalilled sobivad Sulle suurepäraselt, Su mu nunnu tiigrike päevalille seest (minu lapseplõlve kõige lemmikum multikas, kust küll seda leida? Keegi teab? 🙂 )

Aga vabal ajal oled Sa ikka täiesti omamoodi 😀

Ja vahel ka üsna ühtemoodi 🙂

Mida vanemaks Sa said, seda rohkem meile öeldi, et me oleme täitsa ühte nägu. Ma tean, et Sa sellest jutust oled tüdinenud, aga minu meelest on see tore 😀

Kui Sa 10 said, siis tulid Su ellu kolm uut olulist tegelast (kolm, sest Andreas oli Su elus selleks ajaks juba olemas 😀 ) –

  1. elu esimene kõrvarõngas
  2. elu päris esimene šveitsi taskunuga
  3. pisike lumepall Happy, kes vallutas hoobilt meie kõigi südamed oma mudas tuhnimise, tigude söömise ja nõelteravate hammastega 😀

Vahepeal tegime me väga olulisi asju ka 😉

Ja 2015. aasta juulis, siis kui Sa olid 10 ja kopikad, tulime me esimest korda koos Šveitsi puhkama. Alguses oli see lihtsalt üks lõbus vahepala 🙂

Aga läks nii, et siia me jäimegi. Esimese asjana läksid Sa augustis kohe kooli ja õppisid korraliku šveitslase kombel laupäeva hommikul ostukeskuse ees kukliga grillvorsti mugima.

Kodus olid Sa muidugi ikka samanormaalne nagu varem 😛 Ärge parem küsige. Ma küürisin neid kulme puhataks mitu head päeva 😛

Aga kodust väljaspool ei saanud sellest õnneks keegi vist aru 😀

Või noh, mõnel ehk siiski tekkis küsimusi, kui Sa Säntise jalamil autoparkla veerel lumes magasid ja päikest võtsid keset suurt talve 😛

Või siis mitte, mu ontlik kukupai! 😀

Üldiselt oled Sa harjunud me moobilse elu, kolimiste, reisimiste, uute koolide, uute keelekeskkondadega ning autodes, lazy-tjuubides, lennujaamades ja lennukites magamise ja mille kõige muuga. Kuniks Sul on kaasas mõni Su kaisu-lammastest, ja neid on Sul palju, on kõik suurepärane 😀

Ja täiesti normaalne elu on ka Vancu taltsutamine ja treenimine tulevikuks. No nagu muuseas, sest ta ju ise tahab seda? 😛

Või siis vastupidi. Vancu treenib Sind. Kaks parajat! 😀

Kõige olulisem on ikka see, et Sul lastakse ilus ja äge olla. Siis teed Sa selle moosipurgisiili näo pähe ja marineerid ennast omas mahlas magusaks 😉 On-on, Sul on kõige vinge soeng siin külas! 🙂

Ja Sa ise oled päris kindlasti üle küla poiss. No, et sääsed kiire sõidu pealt silma ei lendaks. Aga suhu, kui naeratus nii lai on? 😀

Tegelikult on ka Vancuga võimalik ikka väga ägedaid hetki veeta 😀

Sina oled ikka me nunnu paipoiss 🙂

Või täiesti ilmsüüta kavalpea. Aga see väike muie siin suunurgas? See on ka vaid nii… muuseas? Muidugi! 😀

Ja ohh, kui totult naljakad te mul vahel kõik koos olete? 😛

Ja siis, kui eelmisest sügisest sai jälle talv ja talvest sai kevad ja ma lõpuks suure painamise järel olin juba lootust kaotamas ja arvamas, et ma pean ise Sulle mingi kingituse välja mõtlema, siis poetasid Sa mu lauale ühe kokkukortsutatud paberi, millel seisis Su selle aasta sünnipäeva-kingi-soovinimekiri:

Ma ju küsisin otse, et kui Sa midagi ei taha, siis äkki Sa hoopis vajad midagi ja nii Sa meile siis kirjutasidki, et Sina ise vajad sel aastal oma sünnaks mustmiljonit pannkooki, Su hiir vajab matti (mis võiks ka klaviatuuri alla ulatuda) ja siis võin ma omal soovil kõike seda, mis Sulle meeldib ehk maasikaid, vaarikaid, mustikaid, mangosid ja muud seesugust:D

Märtsikuu eelviimasel päeval jäid Sa haigeks. Esimest korda siin elatud aja jooksul nii haigeks, kohe palavikuga ja puha, et Sa kooli ei saanudki minna. Esimese päeva magasid Sa lihtsalt maha, et kosuda. Teisel päeval oli nõrkus veel kontides, aga päeval vaatasid voodis igavusest ära kõik uued osad Kättemaksukontorist ja Padjaklubist. Kohe nii vaatasid, et käsi vääratas korraks ja tahvel kukkus Sulle kolinal vastu laupa. Külmakott ehk hoidis hullema ära, aga õhtul võtsid Sa meid kodus vastu reipama naeratuse ja sinaka ninasarviku sarvega. Või ükssarviku? Sa ikka kohe oskad 😀

Märtsi lõpus ootasid Sa südaööd, et õigel hetkel pidustustega alustada. No kui Sa oled sündinud 00:09, siis on ju täiesti kohutav piinamine oodata koogi ja kingiga hommikuni, eksole?

Märtsist ähvardas peagi aprill saada… Ainule et… Eestis jõuab Su sünnipäev kätte tund varem, no me oleme siin tunnikese ju ajast maas, eksole. Ja kuna Sa sündisid Eestis, siis algab pidu siin meie aja järgi juba 23:09 ehk tund aega varem, kui Sina isegi sel korral oodata oskasid 😀

Me hiilisime salaja ringi ja otsisime tikke. No nagu ikka. 12 erivärviliste leekidega küünalt Su lemmikkoogile ja laulameeee! Kolmes keeles nagu ikka. Musid ja kallid ja õhupallid ja kingid, elu ongi lill, ma ütlen! Nõus?:)

Täiesti nõus! Kuigi Sa oled unine ja veel natuke tõbine ja köha haugub ja nohu luriseb ja muhk on peas, siis on see ikkagi üks elu kõige ägedam 12. sünnipäev 😀

Palju õnne, armas kallis Tan, nii see tarkus pähe just tulebki, mu 5 % ükssarvik ja 95 % ninja! Tahvlid kukkuvad pähe, eriti paid arvutihiire matid poevad kaenlasse ja uus kaisu-lammas lisandub Su unelammaste armeesse ja mingi kink on seal ajalehe sees veel, mida Sa veel avada pole jõudnud. Aa, üks tuleb kohe veel, omalt ja opalt, ma unustasin selle teise tuppa 😀

Ega siis midagi, ikka puhh puhh puhh ja soovid soovida ja 12 ongi ametlikult ja pidulikult täis saanud! <3

Hommikul magasime me kõik lõunani ja pannkoogid panime ootele. Sünnipäevasöögiks valisid Sa endale sel korral pitsa. See on ka nagu pannkook. No natuke ikka ja seekord salaamiga 🙂

Sünnipäeva päeva õhtusöögiks soovisid Sa oma uuest kiiksuga lamba-tassist meega piparmünditeed. Selle laheda “check this out” särgi said Sa omalt ja opalt 😀

Ja unemaale võtsid kaasa oma uhiuue lamba. Ma olen nõus, et ta on nunnu. Ma ei tea, kust see lamba-armastus Sul alguse sai, aga see on Sinuga olnud nii kaua, kui Sa ennast ise väljendada oled osanud ehk ajast, millest mina Sind mäletan, aga Sina ennast vist veel mitte 🙂

Selgitav sünnipäevalapse  pilt ka 😀

Et siis juba 12 aastat?!

Sina muudkui kasvad ja pisikesest mustvalgest täpikesest mu esimese ultraheli pildi peal on saanud 155 sendine ja 45 500 grammine noor julge isepäine vahva mees. Ja juuksed kasvavad ja vahel muutuvad need Sul hüppeliselt blondimaks ka. Ikka Sinu soovi kohaselt. Ja ei, ma ikka veel ei arva, et leekiv oranzh või tulipunane on need, mida Sa vajad hetkel. Küll Sa jõuad ka kõiki neid värve ühel heal päeval katsetada 😀 Ja teadmised kasvavad ka.

Sa ikka ise ka tead kui äge noor mees Sa oled, me armaskallis Ethan Draakonist Sündinud? <3

 

Armastusega, Sinu pere

 

PS Tan, kas Sa tead, et Sa oled dinosaurus? Sa olid tervelt 23 päeva vana, kui elu esimene youtube video üle laeti 😀

Jälgi mind Facebookis:

9 thoughts on “Tan 12”

  1. Palju, palju õnne Tanile( küll hilinenult kuid südamest). Saage terveks ja olge sama vahvad ikka edasi 😉

    Reply
  2. Tan jälgib seda postitust servast ka ise, nii et suured tänud teile hea sõna ja mõtte eest meie mõlema poolt! <3

    Reply
  3. Hei, Eva!
    Loen Su blogi algusest lõpuni praegu ja see on nii imearmas ja ma pean praegu ytlema (et meelest ei läheks), et kuskil Pisihaldja postituste kommentaarides oli selle tiigrimultika link olemas, ma vaatasin seda yleelmine nadal vist… 🙂 Täpselt ei mäleta aga see pidi olema kuskil, kuskil Sa päevalilledest kirjutasid, sellest, et need Sulle meeldivad. Kui yles leiad anna teada, muidu otsin varsti ise, sest see kindlasti ei anna asu. Kallidpaid teile kõigile 🙂
    Age (kunagi Viljandist ja siis Tartust ka ;))

    Reply
    • Ohh, tere Ave! 🙂
      Ma kusagil jaanuaris püüdsin Sind vana blogi kaudu leida, aga no ei saanud enam kontaktidele jälile ja mujalt otsida ei osanud. Nii tore, et Sa tee siia leidsid!
      Mis puutub tiigrimulitikasse, siis ma tean täiesti kindlalt, et olen sellest kunagi varem kirjutanud, linki ei mäleta. Aga kui ma seda tiigrijuttu kaevata püüdsin enne seda viimast juttu, siis ma ei suutnud seda leida. Nüüd, kus ma tean, et Sa ka seda nägid, siis see peab olemas olema, aga kus, on hea küsimus. Otsisin nüüd uuesti enda arvates igal võimalikul viisil neid postitusi ja kommentaare, kus on juttu päevalilledest, tiigritest või youtubest, aga no ei tule välja. Hästi on peidetud vist. Kaevan edasi, sest ma lihhhtsalt pean selle leidma 😀

      Reply
    • Edu pole mind veel saatnud. Olen vist liiga palju kirjutanud, et enam ise ka oma asju üles ei leia. Otsin edasi 😀
      Aga Sind otsisin puhtnostalgilistel põhjustel ja kuidagi tuli blogikolimise käigus tunne, et meil jäid kunagi jutud ja mõtted pooleli 🙂

      Reply

Leave a comment