Me kolime Eestisse. Kohanemine

53.

27. detsember kell 11:48

Andrease õnnest olid puudu veel vaid Sõõrikukohviku moonirullid – kolimise peamine põhjus, ihhii!

Varsti läheb taas äksjoniks, seega väike kosutus pika horisontaalasendis öö järel kulub igati ära. Isegi mu reisielevandi jalgadelt on pahkluud õrnalt nähtavale ilmunud. Ilm meil siin Nõmmel on ilus.

Lõuna ajal saime üürika võtmed, käisime elukohta ennast registreerimas ja siis algas auto tühjendamine.

54.

27. detsember kell 18:07

Kõige agaramate sipelgate abiga võttis autokasti tühjendamine alla 45 minuti. Eks meid oli mitu ka. Ja see on veel üks põhjus, miks ma kiirabi arrrmastan. Aitäh teile!!

Vähem kui nädal tagasi olid need kastid siit 2500 km kaugusel ja nüüd saime me neist ehitada keset Tallinna kesklinna päris oma Hiina kastimüüri.

Nüüd on vaja veel Haldjaorust suuremad asjad ära tuua ja Šveitsist teine koorem ja ongi kogu moos koos. Sedasi ühes lauses tundub see kõik nii kerge ja lihtne 🙂

55.

28. detsember kell 23:54

Puhkame ehk pisut enne homset mööbeldamist?

Ma pean nentima, et ühel hetkel läksime me päriselt ka natuke hulluks. Sedasi lõbusalt ehk saage tuttavaks, see tundmatu on keeksirüütel mu ema ja mamma köögis on tegelikult minu üsna ontlik abikaasa 😛

Happy oli kergelt hämmingus. Tema on ju viimased paar päeva ainult puhanud ja mänginud.

56.

29. detsember kell 11:21

“Andreas, mu poeg, mida sa nüüd ometi teinud oled?!” 😉

Vat ega mina ka ei tea, kas see laud enam kunagi kokku ka läheb. Minu ema muidugi itsitas seal selja taga, et muidugi läheb, muidugi läheb!

Ühelt poolt oleks me võinud ju mu vana laua veel mõneks ajaks ema juurde kööki jätta, aga kuna meil tühi kastiauto maja ees oli ja abikäed ka olemas, siis tundus see suur mööbeldamine ikkagi õigem valik. Pealegi sätivad Andrease vanemad end juba homme minekule, et uusaasta ööks tagasi Šveitsis olla.

57.

29. detsember kell 18:32

Suur tassimine tehtud ja kribinal-krõbinal saavad asjad taas oma vajaliku vormi tagasi. Asi loob. Ikka kohe kenasti loob. Sealt, kust me tuleme ja kus üürikorterite standardid on vvveidi teistsugused, kolid sa alati laitmatult puhtaksküüritud elamisse. Meil oli siin võimalus alustada suurpuhastusega. Aga samas annabki see ehk kohe ka kodusema tunde, kui kõik on oma käega üle käidud.

Meil on kõrged laed ja kapipealsed ja ma päris tõsiselt ei riski seal ebakindlate toolide peal turnida. Aga noh, mu absoluutselt iginoor (ja minust ainult 30 aastat vanem) ema teeb kiiremaid koristamisliigutusi maa ja taeva vahel mänglema kergusega.

Ja ta isegi tantsib laudadel. Vanus on ainult number. Keegi veel kahtles, et see mu hullus puhta pärilik pole? Muhahaaa! 😉

Ja ma vist ei pea lisama, et see inimene täpselt neil päevil kaks aastat varem liuväljal hüpet sooritades kogemata käeluu murdis? Luud ju ometi paranevad. Aga minestada oskab ta kõige ägedamalt. Ta palus, et ma järgmine kord sellest pilti ja filmi teeksin, sest ta tahab ju ise ka näha 😉

Ja siis saime me kambapeale ka laua uuesti kokku.

Suured otsad on sellega kokku tõmmatud. Nüüd on vist aeg ka natuke jõule nautida?

Seame sammud vanalinna suunas, et näha ära ka selle aasta jõulupuu ja -turgu. Ikka koos. Lisaks hullult tuumperele on meil Andreasega ka hullult ägedad vanemad! Ja noh, Andrease kõrvad annad sellest ometi tunnistust.

Ja siis haakisin ma Komeedist kaasa kireva valiku oma lemmikkooke ja läksime neid mu ema ja mamma juurde sööma. Naljakas oli istuda mu enda vanas köögis suure ümmarguse laua asemel hoopis mu poiste tillukese lastealaua ümber. Aga armas ja tore oli sedasi ka. Natuke nagu suure pere värk.

Koer hoiab igaks juhuks baba (minu ema nimega, mille mu isa talle hellitavalt pani, kui temast vanaema sai) ligi, sest mine tea, mis need hullud jälle plaanivad ja õhus on taas liikumise energiat. Happy ei taipa ikka üldse, et baba on see kõikse hullem selles pundis ju üldse. Vaid mõni hetk hiljem tantsis ta meile Luikede Järvest väikeste luikede tantsu. See oli mu lapsepõlves üks kindel etteaste, mida perekondlikult nääritaadile esitati

58.

30. detsember kell 10:29

Andrease vanemad lahkuvad Šveitsi suunas.

Hehh ja minu selja taga on pisike Andreas täiesti uue elu alguses. No tundub ju kuidagi pisike ja üksik ja natuke ka räsitud? Või lihtsalt suurest tormlemisest väsinud ja unine?

Eks tehtud ole ka ju palju! Selle lühikese ajaga oleme me kolinud suurema osa oma elamisest Šveitsist Eestisse, kolinud minu suuremad mööblitükid Haldjaorust kesklinna, korraldanud koju kõige kiirema võimaliku interneti ja nalja tahate teada?!

Kui minu ja poiste elamisloa saamiseks kulus omal ajal Šveitsis kena 8 kuud piina ja tõestamist ja hirmu all elamist ja hiljem oli veel sada sekeldust kirikumaksu ja krt teab millega, siis Andrease rahvastikuregistrisse kandmiseks ja elamisloa saamiseks ei läinud 15 minutit asjaajamistki. Polnud vaja ei abielutunnistust, kuni kuus kuud kehtivat sünnitõendit, kehtivat tervisekindlustust, töökohta ja tulusid ja tulusaamise allikaid tõestada – tema tegi boksis pildi, passist tehti koopia, andis oma kontaktid ja oligi olemas, sest Tallinna kesklinna elukoht oli juba registris. Veel pool tundi hiljem oli tal Eesti numbriga telefon, mida minul Šveitsis lõpuni polnud võimalik endal saada ja pangakonto/kaart tuleb koos tulnuka id-kaardiga. On miljon asjaajamise põhjust, miks Eesti on etem kui Šveits. 

Vanemad on läinud, suur laps üksi lasteaeda jäetud ja nüüd hakkab elu alles pihta! Täna öösel jõuame äkki esimest korda oma koju ka.

Teretulemast Eestisse, mu unine Andreas!

59.

30. detsember kell 23:32

Esimene öö uues kodus – elu nagu Mine Craft mängus – kastidest saab teha ju ometi kõike! Vaja on vaid napakat ema, kes ei viitsi põrandal magada. Lõpuks oli mul muidugi tükk tegu, et Tan sellelt imeliselt voodilt minema kupatada, hihii. Ta sel pilditegemise hetkel veel isegi ei tadnud, et ma kohe sinna ka mõnusa paksu madratsi peale sikutan ja endale tõelise pesa ehitan .

60.

3. jaanuar 2018  kell 14:46

Meie suur kolimise protsess on jõudnud märgilisse punkti – poisid on kooli vastu võetud! Meie pere Eestis kohanemise ja koduõppeajastu ja minu tööleminemine algab siit uhkelt huvitava kuuse alt nüüd ja praegu ja me soovime kõigile teile seda mida endalegi –

Maruvahvat uut ja vinget ja õnnestumisi täis aastat! Me oleme seikluseks valmis, juhhuu! 🙂

Taas on üks hullult äge aasta lõppenuks loetud ja algavad uued seiklused siin maapealses elus.

***

A, et kuidas meie uus aasta tuli? Saatsime ema ja mamma juures vana aasta vaikselt ära ja võtsime mäe otsas rakette lastes uue vastu. Mammale tõime Vancu lemmikkoogil raketid tuppa ka.

***

Ja uue aasta alguses jagas  Õdede Liit oma FB-lehel kolmandat ja viimase tekstiga kaarti! See kolmest pildist koosnenud seeria saatis meid meie teekonnal läbi jõulude ja selles oli minu jaoks nii palju soojust ja helgust ja mul on nii hea meel ja uhke tunne ka, et see kaart sedaviisi kasutust leidis. Aitäh, Gerli ja Anneli!

***

Ja teate, mis on Liivalaia tänaval elamise õud, õnn ja õndsus? Võiks ju arvata, et paanikakanana tunnen ma rõõmu sellest, et kodune telefon on sama kaugel kui Keskhaigla emo? Oo, ei! Kuigi see on ka tore turvaline nüanss selles asjas.

Aga õnn ja õud seisneb hoopis nurga taga – seal asub Pagari-Liisu ja nende kirsistruudel. Arvake ära, kes on võimeline üksi kogu struudli nahka panema ja end elu eest pingutama peab, et seda ei juhtuks? Jube on see elu siin kesklinnas. Ja ega Andreasel see elu lihtsam pole – Sõõrikukohviku moonirullid on ainult üle tänava 🙂

Me kolime Eestisse. 25. ja 26. detsember

45.

kell 00:06

Peaaegu 1000 km on sõidetud ja me tahtsime esimese pikutamise pausi teha. No magamiseks seda nimetada on palju. Avasime kasti, et mu vanast pruunist kohvrist magamiskotid välja võtta. Vancu tuli tormi trotsides appi ka… kohver oli omal kohal, aga vähemalt 2 korda raskem… ma ehmatasin ikka täiesti ära… ja arvake ära, kes olid meie autokastis olnud kohvris käinud?!

Vanc sibas ringi ja tassis nagu parim päkakas kõigile kingid laiali. Andrease vanemad said pühendusega padjad, et neil autos hea uni tuleks ja kõigile meile oli midagi. Isegi Giuliettale! Totaalne vaimustus võttis maad – meid ikkagi leiti üles! Jõulud jõudsid ka meieni! <3

Ma sain ammusoovitud päästenoa, aga tagmisest reast pistis mingi saurus pea välja ja tahtis slele kohe pihta panna. Tan sai ka uue, suurema taskunoa.

See saurus on ikka üks igavene tegelane!

Aga siis rahunes ka saurus maha ja me saatsime suurde maailma meie pere selle aasta jõuluôhtu tervituse. Kui ei teaks, siis ei arvakski vist, et meie selle aasta jõulud ja ka see pilt on tehtud armastust pilgeni täis kitsukeses autos.

Ja siis saabus öö ja kõik jäi vaikseks. Jõulutundeks piisab täiesti inimestest su ümber. Ja kui veel on üks pisike mobiilne potiga jõulupuu, juured all ja Andrease vanemate kõrvalt autost toodud jõuluvalgusega küünal, siis ongi kõik kohe päris päris. Lähedus ja soojus ja komm ka! Küll seda hapukapsast ja sülti saab homme Tallinnas.

Viimasel vetsuringil käies joonistas Vanc mu aknale enda lemmiku “hülgenaeratuse”. Isegi kolm. Et mul head uned tuleksid.

Ja siis suikusime mõneks tunniks suures peaaegu tühjas parklas ühe suure auto varjus unedesse.

 

Rahulikku jõuluööd, täht on sündinud ja me nüüd kiirpuhkame.

46.

kell 09.14

Tere ilus jõulupüha hommik!

Poola magab. Poisid tagapingil magvad. Oleme tagasi kiirteel ja tunne on nagu pisikesel Pallel üksinda maailmas. Selline teadlikult hea. Tee on mugavalt tühi, aga süda on täis rõõmu ja soojust, sest lisaks kahes autodes sõitvale kaheksapealisele gängile (hamster ja koer ämmale-äiale lisaks) on meid Eestis ootamas imelised inimesed. Aitäh, et te olemas olete!

Nii me Eestimaa poole vurame. Meie ees, Andrease vanemad punase kaubikuga meil sabas.

Kilomeetrinumbrid tunduvad ikka veel suured, aga need polegi nii hirmutavad, kui mõtelda, see on ju vaid 5 korda Pärnust Tallinna ja tagasi 🙂

47.

kell 12:58

Me oleme Varssavi alt läbi! Ja minu vaimustus oli piiritu, kui nägin sel korral ära esimese lisa-varba-auto. (Vabandan kõigi lätlaste ees ja siit tuleb minu enda küündimatust kinnitav põhjendus –  LV = lisa varvas – on ainus viis, kuidas mu kulunud mälu teeb Lätil ja Leedul endiselt vahet. Selle õpetas mulle kord kiirabis üks autojuht, kes ei saanud muigamisi aru, kuidas nii vana inimene ei tea, kumb on kumb. Fakt on see, et ma ei ole seejärel enam kunagi endas isegi mitte kahelnud.) Aju rõõmustas ja süda lausa hüppas rõõmust, sest Läti on peaaegu Eesti ja see tähendab, et siin pikal teel siiski on siht, keegi on veel samas suunas teel ja kodu varsti paistab.

Kaunaseni on veel ainult 470 km ja koduni 1000 ja üle poole teekonna on läbitud ja gps ei tunnista tutikat teed ja näitab nagu me lendaks üle põldude koju. Ja nii ikka pikki kilomeetreid järjest.

Tagumine rida juba tundis muret, et ega me nüüd jälle Valgevenesse ei eksi – selle proovisime me 2 aastat tagasi jõulude ajal juba kogemata ära. Täna ei taha. Ausalt. Ja just nägime ära ka esimese Söökl Kei (Statoili)!!! Kodu, ma räägin! Isegi poisid on rõõmsad, khmm.

Aga muidu on tore. Poola raadio laulab Final countdowni ja pikkade kõrvadega nunnuhunt ja kuri punamütsike, kes ei ole kuri, laulavad siin hoolega raadiole kaasa.

Vahepeal algas uus laul – I will survive – otseloomulikult! Meile sobib 🙂

Olek on muutunud üsna piiripealseks. Kõik teeb nalja ja meeled on erksad. Autosiga otsustas saurusega koso rokkida ja kahepeale panid nad nahka päkapiku. Ärge küsige, ma ka rohkema ei tea. Aga miskipärast on naljakas. 🙂

48.

kell 18:05

Me jõudsime just Leetu!

Piiril endisesse Statoili põigates, kiljatasin, kui tuttavaid autsõidu porgandeid nägin. Vanc tassis kohale Taffeli maisi-juustu pallid ja Tan rebitavad juustupulgad. Need siis meenutavadki meile Eestit ja annavad teel olles kodutunde?

Andreas irvitas sõbralikult kohvileti ees kohvitopside suuruse üle ja tutvustas meie arusaama järgi väike-keskmine-suur topse enda vanematele kui normaalne-hiigelsuur-monstrum. Nemad irvitasid ka. Heatahtlikult. No kohv on tore joosk aj seda võib juua mitu korda, kohe väga mitu korda, aga miks peab seda jooma ämbrist? Ma ei tea ka, ma ei joo kohvi 😛

Ja teate, kaardiga makstes kirjutas aparaat mulle sulaselges eesti keeles! Ja teenindaja oli sõbralikult naeratav. Kontrast eelneva vahel tundub hetkel nii suur. Ja ilus. Ja kassast leidsin Tupla šokolaadi!!

Me ise oleme kutud. Koer ja hamster püüavad toime tulla. Vanc saab autost väljas veidi mängida ja Tan ruubikukuubikutab. Ja muu kamp kohvitada ja puhata. Mina saan ilma loksumata kirjutada. See on parem, sest oma katkiselt ämblikuvõrguekraanilt ei näe ma paljut. Kirjutan suht pimesi oma jutte siin.

Ja noh, kui Šveitsis olid kased veel kuldsed ja rohi rohetas, siis Saksamaal põhjapoole põrutades tungis sügis aina peale. Poola oli soe ja niiske. Temperatuur püsis 10 peal. Aga mis mõttes kell 4 päeval on kottpime??! No nagu vahet pole, kas on päev või öö. Ma vist hakkan kohe täna kevadet ootama, sest selle suure pimeduse keset päeva olin ma küll unustanud. 🙂

49.

kell 05:14

Ületasime Leedu-Läti piiri. Maailm on pime ja märg ja 6-kraadine. Väsimus on ilmne. A meeleolu on hea. Andreas õhkas just, kui väga ta armastab Circle K-d ja pistis järgmise ampsu Rakvere lihaampsu põske.

Sain Happy esimest korda teekonna jooksul korralikult jooma. Ta on hirmus rahutu olnud sel korral. Kohe parem hakkas. Meil kõigil. Sellise olemisega ootas ta tankla ukse ees oma kohvitajaid.


Hetkel tulla veel 349 km

50.

kell 09:04

Raporteerin.

Minu importmees on Eesti Vabariigi pinnal, et siia elama asuda. Väss ja kutu. Aga õnnelikult Eestis.

Kordan.

Me oleme Eestis.

Päriselt. 🙂

Seejärel keeras see väsinud näoga mees ennast korraks magama ja mina vurasin reipalt Pärnu suunas. Enne Pärnut ootas meid teeristis Rita, kes va imeline inimene ja oivaline nobenäpp, oli meile kõigile piparkooke küpsetenud ja kaunistanud! Personaliseeritud ja heade soovidega. Sellist vastuvõttu poleks me uneski osanud näha! See oli täielik vau-värk. Aitäh Sulle, kulla Rita! 🙂

51.

kell 12:01 ! ! !

Me oleme Tallinnas! Udus, aga õnnelikud. Kohe vist üleni. Nii udus kui ka õnnelikud.

Haldjaorgu jõudes istus mu ema juba aknal ja vaatas õnnelikult kaktuste vahelt välja.

Minu isa kompass, mille ema pulmade ajal Andreasele kinkis, on meid turvaliselt põhja toonud. Ja ikka üles põhjasuunda, mitte sinna all põhja, kus me keegi olla ei taha. Meiega on kõik hästi ja see on hea teadmine.

Ja autosiga annab ka teada, et ta on läbi jõuluse Euroopa rännates turvaliselt ja ühes tükis kohale jõdnud

52.

kell 14.06

Kangemad tüübid juba magavad aga ma veel kuidagi ei raatsi magama minna.

Vahepeal jõudsime Tannuga juba kähku ka poes ära käia ja tädi Mummi tervituseks üle vaadata

Ja siis tuletas veel FB mulle meelde, et kaks aastat varem olime me just samal päeval alustanud oma teekond Eesti suunas. Tol korral selleks, et Happy lõpuks endaga šokolaadist mägede maale kaasa viia. 🙂

Ja siis uurisime lähemalt Rita tehtud ägedaid piparkooke!

Ma seda teile ikka olen rääkinud, kuidas Andreas minult kord uuris, mis on kingad eesti keelest? Ja ma siis hoolega püüdsin talle seda kingasõna hääldada ja ta e saanud ikkagi häälikute tugevusastmest aru ja sisi am taipasin, et tal on ju see sõna suisa käele tätoveeritud. 😉 No igal juhul on sellest saanud meie peres üks suurem naljalugu ja ta peab siis vaikselt plaani, et kas peaks sinna kinga-teksti alla ka äkki ühe kinga laskma teha, muhahahaa! Aga piparkook oli maitsev lisaks suurele ilule 🙂

Giulietta on veidi ärritunud ja rahutu. Kolisin ta kähku vanasse akvaariumisse, et tal veidi rohkem ruumi oma reisist kangeid konte oleks sirutada. Happy leidis endale sobiva puhkekoha ise – mu ema voodi. Ikka kenasti puhaste linade peal. Küll see koer juba teab, mis talle hea on ja vanaemad ju ei keela kah, kui koeralapsel nii njummi väsinud soe nägu peas on. Muidugi!

Nii, aga täna magame, homme tutvume uue elukohaga, registreerime end Tallinnasse ametlikult elama, alustame Andrease elamisloa saamise protsessiga ja arvatavasti vist ka tassime.

Etapp nr 2, asjadega ühes tükis Tallinnasse jõudmine, on edukalt läbitud.

Me kolime Eestisse. 24. detsember

36.

kell 00:42

Poole auto peal loobusime asjade lahtipakkimisest, sest passid on meil olemas ja olgu nende muude paberitega nagu on – eluoluline on igal juhul kaasas. Loodame olla teie kõigi heades mõtetes, mis meid ladusalt ikka jõulude ajal Eestisse tooks 🙂

Nii, aga mäletate seda meie selle aasta jõulukuuske, mis oli nii suur, et tuppa ei mahtunud ja me pidime seda Vancu toa aknast vaatama? (Seda näeb eemalt üle tänava 22. detsembri tegemistest rääkivas loos 15. punkti all). No vot ja enne, kui viimane madrats uuesti autokasti sai passitatud, tuli mul hiilgav idee. Meist mõnekümne meetri kaugusel asus seesama ehteis puu ja maailm magas parasjagu õndsat und 😉

Andreas oli selleks hetkeks juba nii väsinud, et tuli mu hullu ideega kenasti kohe kaasa ja nii tassisime me madratsi sinna platsile puu juurde ja mina “kolisin sisse” aadressile Kuuse 1 madrats 1.

Ega’s muud polegi, kui ühed väsinud, aga üsna rõõmsad jõulutervitused siit kuuse alt teile! Ja laulge jõululaule ja mõtelge ka nende peale, kes päriselt oma öö peavad sedasi kuuse all veetma.

37.

kell 02:08

Veel viimased hinnangud meist maha jäävale olukorrale. Selline näeb hetkel välja hetkel meie kelder. Eks see jääb ootama järgmist käiku, sest sel korral sai ruum lihtsalt otsa.

Happy on toas närviline. Ta saab aru, et jälle mingi minek.

Kasti ta ei mahu, aga kui kingad trepikotta kolisid ja tal nende otsas enam magada ei lastud, siis oli vaja nüüd ronida kõige kindlama tüübi kõrvale.

Hamstriga on keerulisem. Kuna meie oleme üsna udud, siis on poiste kõige olulsem ülesanne Giulietta kaasa haarata. Me muidugi arendasime vahepeal “Üksinda kodus” filmiideedele lisaks ka seda varianti, kui see pisike tegelane peaks kuidagi oma rännuputkast välja pääsema autos. Andreas arvas, et see oleks tema jaoks teise astme isiklik katastroof ja parem oleks seda vältida. Eksole. Happy ennast küll unustada ei lase. Oleks tal võtmed, istuks ta juba autos.

38.

kell 03:10

No nii. Kirikute kellad pimmpommisid kella kolme ja ma avastasin kööki minnes, et uni on ka kõige kangemad mehed vaikselt merineitsilisse asendisse maha murdnud.

Tan on vallutanud me vanamoodsa kuppeldiivani, mille vedrud lõtvade keeltega kitarri plõnnivad iga liigutuse peale. Koer magab oma onnis ja Andreas on endiselt samas kohas. Lihtsalt magab ja teeb seda ilma koerata.

Ma teile oma “voodit” ei jaksa näidata. Seda, et ma ei jaksa püsti tõusta siit rohkem. Aga see ase moodustub voodipõhja nagisevatele roietele asetatud kahest diivanipadjast, mis moodustavad ebaühtlase napilt 140cm pikkuse pesa. Hmm, huvitav, kas jätta vähima pehmuseta padjaservalt alla rippu pea või jalad. Tuikavad nagunii mõlemad.

Aga ma nüüd lähen panen ennast horisontaalasendisse ja soovin kõigile teile imelist uut hommikut ja häid pühi!

Selle hullu kolimise 1. etapp, meie elamise autodesse mahutamine, on sellega lõppenuks loetud.

39.

kell 09:32

Ei noh, mis seal siis ikka! Hommik on käes! Ma olen surmväsinud, üsna magamata, aga valmis. Väga valmis.

Ja siis satub reisivalmis Andreas me kodumaja uksest välja selleks, et päriselt Eestisse kolida.

Ja me võime ametlikult hõisata:

We

Are

Ready

! ! !

 40.

kell 09:44

Andrease vanemate saabumist oodates panime autod sooja, poisid autosse ja kasutasime veel lõbusalt hetke pilditegemiseks. Hetk oli üsna eufooriline.

Kui meie kolime tagasi Eestisse, siis Andreas kolib ju edasi Eestisse.

Sealt paistab me tulevik!

41.

kell 10:06

Päike paistab imeliselt läbi udu ja joonistab mägede kontuure.

Pildile see telefon seda kahjuks nii kaunilt ei püüa. Aga uskuge, maailm on täna, siin ja praegu imeline!

Meil on minna veel 2319 km!

41.

kell 11:45

Enne esimest piiri oli meil väike einepeatus. Selline eriti ärkvel ja entusiastlik.

Vähemalt teame me teed, sest mu isa vana kompass on meil kaasas. Ka kohvikus.

Hüvasti uduses embuses šokolaadimäed!

Piiride ületamine läks sujuvalt. Läbi killukese Austria oleme me sujuvalt jõudnud Saksamaale. Olukord on rahuldav ja rahulik. Tulla veel 2229 km. Pool ja natuke peale meie maisest kraamist vuhiseb selles Andrease isa juhitud valges kastis me ees läbi suure Saksamaa Eesti poole.

42.

kell 16:40

Sõbrad elavad meile oma jõulutoimetuste vahelt FB vahendusel kaasa. Aitäh teile!

Meie autosiga sikutas päkamütsi pähe ja annab teada, et olukord on kontrolli all.

Tulla on veel 1757 km – Berliinini on veel veidi enam kui üks Tartu-Tallinn ots. Saksamaa on soojalt sügisene ja kõht hakkab tühjaks minema… mamma tehtud sülti tahaks. Selle asemel sööme aga veidrat pastarooga inimtühjas kiirtee äärses restoranis, sest neil muud neil eriti valikus pole.

44.

kell 21:31

Kuna meie kääbushamster on alles hästi pisike ja jõulutaadi ootamine on suurematelegi siin keeruline ülesanne – no kui lund pole, siis mööda maad ei saa saaniga sõita ja kas põhjaõdrad siin kandis lennata tohivad ja kuidas see taat üldse teab, kus me parasjagu oleme ja õudne, kui kingitused kaduma lähevad… vot seepärast otsustasime me Giulietta jõuluõhtuga alustada aegsasti ja tema sai oma lemmikussikesed juba kätte ja pugis põsed laiemaks kui kehapikkus ja kükitas siis veidi oma hamstinaariumis jõulutulevalgel ja sätib end nüüd tuttu.

Ma laulsin talle enda lapsepõlve lemmikjõululaulu sellest, kuidas loomadele jõuluööl ikka leiba viidi. 🙂

Meil endil sujub kenasti. Berliinist oleme möödas, Poola piir peaaegu paistab, Varssavini on ca 500 km. Koduni seega täpselt 1477 km. Tan ja Andreas tantsivad esireas. Andrease vanemad püsivad kastikaga meil kannul. Õhus on jõule.

Enne südaööd läksid meil kõhud uuesti tühjaks ja sel ajal kui suured inimesed oma hea-une-kohvid võtsid kinnitasime me poistega vorstisaiaga veidi keha.

Tanklakohvikus laua ümber istudes itsitasime, et see on juba meie kamba kolmas ühine jõul. Esimene oli väga tavaline, selline normaalne jõuluõhtu pajakinnastega šokolaadisöömisega. Teisel läksime kottpimedasse tekkidega metsa ja tegime lõket ja sõime seal sulanud juustu. Ja no see kolmas on nüüd nagu on. Neljas saab ainult veel lõbusam tulla. Meile sobib!

Pildil on kõik muidugi äärmiselt entusiasmi täis, hihii!

Imearmsat helget jõuluõhtut teile!

Me kolime Eestisse. 23. detsember

27.

(Andrease tehtud postitus minu ajajoonel, kui me koeraga jalutamas käisime ja minu küljelt nägemine talle korraga hirmsasti nalja hakkas tegema 😛 )

kell 00:23

Miss Santa

28.

kell 01:15

Kuna poistel on koolivaheaeg ja elevus on kõigil sees, siis kõik ka pakivad ja kolivad 😛

29.

kell 01:58

Järjekord on maalide ja muude sarnaste käes!

Pesu läks uuele kuivatamisele. Niiskeid asju külma autosse panna ei taha. Mine tea mitmeks kuuks nad sinna kasti veel võivad jäävad ;).

Aga kastidest rääkides, siis nende puhul on oluline markeerimine. No mis seal sees ikkagi on. Mu käsi tõusis juba, et ausalt kirjutada, et kastis on veepüssid… aga no püssi-sõna ei pruugi piiril just see kõige neutraalsem olla. Me küll ei koli mikihiiremaale, aga vältimaks kõikvõimalikke sekeldusi sai meie veepüsside kast endale sildi, mis väidab, et seal sees on veemänguasjad. No on ju kah.

30.

kell 02:32

Kell pool kolm hommikul oleme me veel täiesti normaalsed. Laisklooma arvates. 😛

31.

kell 15:28

Võib-olla oleme me veel elus? 😛

Igal juhul oleme me nüüd tassinud ja tassinud ja viimaseid kergelt purunevaid esemeid hellalt mähkinud ja polsterdanud ja jälle tassinud. Natuke ka üles tagasi tassinud, sest k§oik lihtsalt ei mahu või on liiga raske ja seepärast sel korral ei sobi. Ma ütleksin, et loob ja meie elamine hakkab võimalikult suurel hulgal ja samas võimalikult kompaktselt ühte suurde ratastel kasti pisitasa mahtuma.

Korraga hakkas ka mu sõpradele tunduma, et me PÄRISELT  ka kavatsema keset jõule kolima hakata. Uskumatu?! Noh, me oleme… ütleme nii, praktilised inimesed ja inimesed ju ikka teevad siis asju, kui neil vabad päevad on 🙂

32.

kell 16:46

Vanc tõi ka oma eluolulise varanduse pardale. Need peavad temaga Eestisse jõudma – hommikuhelbed, kaks pakki tähesuppi ja üks tortillaleht. (Ei, ma isegi ei muiga. Mine tea, kas seal Eestis üldse midagi söödavat leidub 😛 )

33.

kell 17:51

Suur osa meie elust ja elamisest on mahtunud suure auto kasti! Pakkimine ja laadimine on selleks korraks tehtud!

Meie maailma parim tiim! 🙂

Tagurdame kastiauto hoovist välja ja pargime üle tee parklasse hommikut ja starti ootama

Ja siis jõuab Andreasele korraga kohale, et nüüd vist ongi päriselt minek. Hüvastijätt suure tütrega… Isegi silma võtab märjaks, sest korraga on nii ilus kui ka valus…

34.

kell 22:39

Ainus töö, mis toidab, on söömine. Ja ainus asi, mis edasi viib on liikumine. See oli paras hetkl plaanide tegemiseks ja teekonnast rääkimiseks.

Ühtlasi saime teada, et homme hommikul põhjasuunas põrutades jõuame me otse Hollywoodi? No silt seinal kinnitas seda. Põhjasuunda me antud punktis olles vähemalt teame. Näis, kuhu see meid siis viib. Tunne on nagu poleks hulluks läinud. Vaid ikka kohe alati juba hull olnud.

35.

kell 23:30

Aga uuesti pakkida on ju veel toredam?!

Andrease vanemad läksid sõprade juurde magama, et hommikuseks stardiks reipad taas olla. Koduteel olles ja kontorisse minekut planeerides sain Andreaselt teada, et agaralt ogar kaader on hoolimata selgest juhisest kontoris juba hoolega mu laualt ka KÕIK dokumendid (peale toas kohvri põhjas olnud passide) kokku pakkinud. Mis mõttes? No tema ei pakkinud, ta tegi samal ajal midagi muud, aga kuna mu laud on juhtumisi sujuvalt auto kastis, siis… see kõige olulisem mapp meie kolimist tõendavate dokumentide ja kastide sisu kirjeldavate nimekirjadega on nüüd otse loomulikult auto kõige tagumises otsas KÕIGE taga ja KÕIGE all! Palju õnne! Päriselt ka…

Alguses polnud üldse naljaks. No kohe üldse mitte.

Andreas keeldus vanemaid appi kutsumast. Kühveldasime siis keset ööd ja keset suure tänava äärset parkimiskohta kahekesi pool autot tühjaks, sest ta lootis ikka veel, et ehk ikka sai just see kapike, millesse nad ARVATAVASTI selle mapi suskasid, kusagile ettepoole. Paraku mitte.

Soojamaa-reiside reklaamid pisikese turismifirma vaateaknal ja meie kirev elamine jõuluöö eelsel ööl nagu kirbuturg tänava ääres.

Poole peal andsime alla ja leppisime kokku, et KUI meid piiril kinni peetakse ja neid pabereid nõutakse, siis laotame auto koos kogu kambaga laiale sinna ja toome need paberid lagedale. Nad peavad seal kusagil ju ometi olema?! Ja koos on ikka parem. Kiruda mõne tegelase ülimat agarust ja irvitada selle üle, kui jabur kogu see olukord on. See mõte hakkas meile korraga nii palju nalja tegema, et hirm ja ärevus haihtusid me väsinud keredest. 🙂

Asusime kergema südamega asju tagasi autole toppima.

 

Me kolime Eestisse. 22. detsember

12.

kell 01.30

Andreas oli sel aastal eriti pai poiss ja päkapikud tõid talle šokolaadikalendri kõrvale ka teise – Lego Star Wars kalendri. Pai poiss avas iga päev aknakese ja rõõmustas nagu laps kunagi. Kuna nüüd läheb kiireks, siis sai ka kalender kenasti lahendatud 🙂

Aa ja me oleme nüüd ringiga siis kontoris (ja kellaaeg ei ole silmapete). Andreas ärkas vahepeal üles ja siis me tulime kähku ka siia otsi kokku vedama.

Leidsin riiulist ka Tallinna vanalinna plaani. Meie suur elumuutus muutub aina realistlikumaks.

13.

kell 03:26

Avastasin kontorist nüüd veel ühe ema saadetud avamata ja sorteerimata kasti. No suvel ma alles endiselt kolisin oma juppe ju siiapoole ja Eestis viskas ema mu asju koos mammaga kokku just nii nagu ette neile jäi ja paremini kasti passis.

Ja sellest kastist ilmus välja totaalne varandus! 😉

See sinine kuusekarraga täht oli igal aastal minu lapsepõlves näärikuuse ladvas. Ma unistasin tähekesest nagu vene multikates ja siis me koos ema ja mammaga tegime midagi selletaolist. Sellel aastal jääb ta kastis Eestisse tagasi sõitma, aga tuleval nääril toome ta taas välja!

See triibusärgiga pisike tüüp omas kunagi kuklas ketti, mille otsas oli rõngas ja selle otsas minu elu esimene oma võti 🙂

Ja siis see veiklevate kujunditega osaliselt kasutatud leht! Need saatis mulle Rootsist mamma õe tütretütar. 80ndate aastate lõpus olid seesugused kleepskõrvarõngad hullult popid. Kasutasin neid vaid kõige tähtsamatel hetkedel. Korduvalt. Klassiõhtul ja nii. Kohe tore, et ma need kunagi lapselastele edasi saan pärandada 😛 Kellele kulda, kellele karda. Ulme!! 😉

14.

kell 05:00

Meie eile alles kestab. Ikka kontoris. Tuikavate ihuliikmete lohutuseks ja leevenduseks võtsin korraks istet… ja joonistasin. Värvid on paraku pakitud 🙂

Aga ikkagi jõuluaeg ka meie juures! Olge te kõik hoitud! <3

15.

kell 7:47

Kell on sobivalt nii kaugel, et me jõudsime koju, äratasime poisid viimaseks koolipäevaks üles – edasi on nad koduõppel – ja palusime neil meid tunni aja pärast üles ajada. Ja veenduda, et vähemalt üks meist kindlasti ärkab.

Ja siit tuleb teile hetkevaade me selle aasta jõulupuust. Seisab teine kenasti akna all teisel pool teed. Kui sügavamal maja sees oled, no aknast eemal, siis autoteed ei näe ja tuppa paistab vaid tuledes puu. 🙂

Kirikukellad pimmpommivad just praegu kolmveerandtundi, õues on ikka kottpime ja meil on täpselt üks tund magamiseks.

16.

kell 08:08

Ja poisid läksidki viimast korda siin kooli…

Kiire hommikusöök tanklas ja kell 9 oleme taas Andreasega vormis, et täie auruga edasi tegutseda.

Sissejuhatuseks teab FB rääkida, et 3 aastat tagasi olid meil ühed igavesti rõõmsalt ulakad jõulud. Ma ei saa seda pilti jagamata jätta 😉

Ja samal ajal on Õdede Liidu Fb lehele ilmunud jõulutervitus – sama pildi, aga jõulutervituse tekstiga 🙂

17.

kell 12:20

Noooh.. ütleme nii, et me oleme siin selle jõulukolimise asja juures ikka kohe kogu südamega. 🙂

Tolle ekg tegemise hetkel olin just lõpetanud ühe hullu 24se valve ja pidin ülikiirelt jõudma lennujaama, et Andreasele külla jõuda õigeks ajaks. Ja no milleks joonistada ja kirjutada ninnunännu sõbrapäeva kaarte, kui saab lasta südamel päris ise oma suurest armastusest rääkida. See ilus jutt on nüüd juba imelised kolm aastat ka raami sees olnud. Südame keel on sama!

18.

kell 12:54

Jeeeee! Ma koliiiin! Elu on lill. Lamp on lill. Mina olen lill.

19.

kell 15:51

Auto käes!

20.

kell 16:58

Saime poisid just koolist kätte. Vanc maandus autos ja ulatas särades Andreasele kingi.

“Sorry mom… mul polnud aega sulle kingitust teha. Kool sai enne otsa.” 😛

Seega Andrease jõulud juba algasid 🙂

Ma ei tea, mis on karbis, aga kaanel seisab:

“Play with me :3”

Ja siis muigasin ma endamisi, et huvitav, mida arvaks Vanc, kes jõuluvanauskumisest veel päris loobunud pole, kui ma teataks, et kuule Tan sai küll kingi, a sulle polnud mul enam selles kaoses aega kinki teha. Ja antud hetkel vastaks see veel isegi tõele, sest tema pisikene kink ootab teda alles Eestis.

21.

kell 17:42

Viimastel päevadel ja öödel oleme end korduvalt leidnud rahusaarelt – istumas maja taga autos ja jutustamas. Eks seda on vaja tasakaaluks kuna kogu see asi kisub juba üle igasuguste normaalsuse piiride lõbusaks ja imelikuks.

Näiteks täna olen ma päev otsa kuulanud Mari-Liisi (keegi mäletab?) igivana plaati 90ndatest nii, et kiirteel ka minu ees ja taga ja küljel sõitnud autod sellest osa said. Ja isegi Andreas oskab varsti eestikeelset teksti kaasa laulda “Miiis tegema nüüd pean…”  Tema õnneks sõidab ta vahepeal küll ka teise autoga.

Aga nüüd istub ta hoopis pakkimisvalmilt siin autos me Terasdraakoni Maja taga ja täidab eriti olulist nimekirja – “nimi meie uuele punkbändile”. See on meil juba vana traditsioon, mida vahel ikka täiendame ja loeme ja irvitame pisarate ja märgade püksteni. See on iga korraga naljakam ja täna on see nimekiri saanud tubli täienduse. Vot selline on tase hetkel 🙂

22.

kell 18:24

Andrease vanemad on maandunud. Tulid teised otse Ungarist meile appi 🙂

23.

kell 18:40

Õhinas Happy lõpetab oma advendikalendrit Vancu abil nii, et kõik kohad on koerakomme täies – Veel! Veel! Veeeel!! Vanc ise on otsapidi vannis nagu puldis ja õpetab kolmes keeles Happyt kannatlikum olema.

24.

kell 20:55

Me, myself & I 🙂

Lühimälu probleemidega Dorie-kala suudan ma vahel täiesti tahtmatult olla. Lilli olen ma nagunii ja noh üks pisike Müü elab minus kah. Üsna kontrollitavas, aga krutskeid täis olekus.

Nagu te aru saate, siis meil on endiselt veel, mida pakkida. Andreas on otsaga oma juhtmete ja raamatute ja plaatide juurest jõudnud kööki ja pakib kolinal potte-panne. Minul läheb veidi kauem, Kolimine ja pakkimine on  mu jaoks omamoodi ka teraapilised. Võtad asja pihku, vaatad, veeretad, viskab üles mõni mälestus? Milline on selle asja väärtus mulle eile, täna, homme? Hindad ja otsustad. Jätad alles, annad ära, viskad ära. Ilmselgelt võtab see rohkem aega, kui labidaga asjade kokkukühveldamine. Kenasti süsteemselt kasti on vaja asjad ju ka sorteerida ja paigutada, sest iial ei tea, millal see kast saab kord lahti pakitud.

Kõrvalt vaadates võib ju arvata, et ma ikka totaalne veidrik olen, aga no maaaa eiiii saaa kõike ja korraga ära hävitada, sest see tunduks liigagi vägistamisena ja asju läbisegi kokku visata, see ärritab ja vihastab mind lihtsalt liiga sügavalt. Või no suure hädaga saan, aga vaat kui keegi teine seda minu asjadega teeb, siis see on põhjus paranematuks traumaks. On nähtud ja tehtud neid katseid minuga. Siis juba pigem veeuputus ja mudavoolud! Seega ma parem ei maga, aga pakin hoolikalt ja Andreas õnneks tead ja austab seda hirmsat joont minu juures, sest ega ma ise ju ei kurda. Teen oma asja omas tempos ja olen lõpuks sahisevalt rahul kah.

Senikaua kui asjad me elamises vaikselt oma reisikohtadele asetuvad, on meil aga üks isemoodi suur mure?

Ma leidsin no nii 2 aastat tagasi poe ees parklas maast pisikese hoolikalt pakitud pakikese. Selle sees oli pudi. Selline huvitav. Ma polnud oma silmaga seda asja varem näinud ja käisin seal nagu kass ümber palava pudru. Tegin pilti ja uurisin guuglist. Näitasin Mummile ja uurisin, et äkki tema teab, tal on huvitavaid sõpru. Ta polnud kindel, aga arvas sama, mida mina.

Ja siis saabus Andreas. Võtsin pakikese maast ja hüppasin autosse. Pistsin paki Andreasele nina alla ja uurisin miiiis asi see on. Nagu Nukitsamehe nõiamoor oma porgandilaadsega. Ainult sõbralikumalt.

Andreas irvitas nagu ahv ja nokkis pakisuu esimese kihi veidi lahti. Auto täitus hurmava kanepiaroomiga. Daaa! Naersime nii ja naa ja no mida me siis nüüd sellega teeme?

Pakkisin pakikese puhtasse koera kakakotti. Meil on need siin ilusad oranžid, hakkavad silma ja selle panin noh, nii muuseas siis auto kindalaekasse. Koju ei tahtnud viia. Mitmel hommikul muigasime autosse istudes ja ka Vancu uuris, et mis lõhn see selline on. Meie ei teadnud midagi. Loomulikult.

Aga siis tuli meil vana auto uuema vastu vahetada ja suurpuhastust tehes jõudis see pakk koos kogu muu kolaga ikkagi me köögi-poolsaare parempoolsesse tippu. Istus vaikselt seal kakakotis ja ma vahel käisin teda servast nuusutamas. Mulle ei meeldi eriti kanepi suitsetamise lõhn. No meeldib rohkem, kui tavalised sigaretid, mida ma üldse ei talu. Aga niisama kotis oli ta väga mõnus. Ja siis ühel kevadisel hetkel, kui autovahetusest oli ka pea aasta möödas, kolisime me jälle oma elamist.

Andreas kinnitab siiani, et ta pakkis kogu kola sealt poolsaare lauapinnalt kõik ühe käetõmbega kaasa, aga mis välja pole ilmunud, on meeldivalt lõhnava sisuga kakakott.

Me oleks selle ammu unustanud. Pole ju mingi oluline asi. Aga nüüd, kus ees ootab ärev kolimine läbi suure Euroopa ja me oma kastiautoga liigselt tähelepanu tõmbame… oleks parem, kui meil seda kotikest ei oleks. Leidnud ma seda igal juhul pole. A natuke hirm ikka on. Nii et hoidke meile siis nüüd veel sülditeo ja mandariinide koorimise vahelt pöialt, et see kott oleks me juurest haihtunud sinna, kust ta enam lagedale ei ilmu 🙂

Eelkirjeldatud sündmuste valguses on meie pikas punkbändide nimekirjas, mida Andreas alles täna täiendas, ka nunnukas “Lost Weed”, mis iga kord nimekirja ette lugedes kenakese naeruturtsatuse esile kutsub.

Älin jällegi arvas just, et tühja sellest kadunud kakakotist, tegelikult on peamine, et mul ikka kivi on kotis kaasas 😛

Älin oli see tore tüüp, kes käis aitas mul pakkida, kui ma 2015. aasta augustis üleelukiirusel Eestis käisin esimesi asju siia toomas. Sest me ju tulime juulis siia ainult puhkama ja siis Älin aitas, mu ema arvates rohkem küll segas, hihii, sest meil oli hommikuni ja lennuki väljumiseni kolmekesi koos kohutavalt lõbus ja siis Šveitsis avastasin, et mu peenkaalutud kotis oli midagi… ehk siis see kivi, mille Älin oli mulle salaja kaasa pakkinud teele.

Kinnita veel piiril, kividega lennates, et jah, sa ise oma käega pakkisid oma koti kokku.

See kivi on need aastad mul kogu aeg riiulil silma all olnud ja rändas nüüd koos mu kõige hinnalisemate ehetega juba karpi, mis ei lähe isegi suure auto kasti vaid tuleb meie auto katusel elava vaala sisse.

Nii, aga vahepeal pakkis Andreas Vancult saadud kingipaki lahti!

25.

kell 22:29

Ma ei saa enda puhul kinnitada levinud kuuldust, et ujumist ja jalgrattasõitu ei unustata ära, kui see kord juba selge on. Mina unustasin ju! A võib-olla ma vaid kujutasin ette, et ma oskasin. Aga flööti mängin ma siin majas endiselt kõige paremini. Küll vaid kaht lapsena algklassides õpitud lugu. Aga ikkagi rohkem ja ladusamalt kui teised ja ma harjutasin viimati neljandas klassis ehk umbes sada aastat tagasi.

Kaste on mu selja taga täpselt 27. Ja liikumine me elamises on piiratud – see sujub vaid mööda kitsaid radu ja kastitunneleid. Meenuvad ammused isetegija-ajad, kui mõne meeldivalt hullu käsitöölise kogu elu nägi kogu aeg sedasi välja. Küll lõngatunnelite kujul ja seega siis vist pehmemalt. Aga siiski. 🙂

26.

kell 23:21

Vanc arvas, et ta ikkagi tahab täna süüa. Seega jooksin ma veel viimasel hetkel tanklasse. Jõudsin 5 minutit enne sulgemist. Koju oli vahva jõuda. Kõik tundub nii ülev ja eriline.

Meie terashalli draakoni maja teise korruse aknad, mis šveitslaste jaoks on küll esimesel korrusel, on 360 kraadi heledad ses märjas öös.

Kuigi pildil ei paista see nii hästi kätte, siis puudutusel klõbisev draakonisoomus on uhkelt olemas. Ja seal lambi all ja enne järgmist maja paistev puu on torkivate nahkjate lehtedega iileks. Ilusad punased marjad on ka küljes. Ei ole plastikust. Jõulud on vist kohe käes, sest maailm magab siin unises väikelinnas oma jõuluootuse und.

Ma pakin nüüd edasi 🙂

Me kolime Eestisse. Algus ja 21. detsember

Siit algab meie parajalt pöörane Eestisse kolimise päevik, mida ma terve kolimise vältel oma FB ajajoonel pidasin 🙂

 

o.

kell 09:10

Hee! Ma panin just pere teele – poiste eelviimane koolipäev on käes – ja viimasel minutil ärgates oli mu sisekõnes nentimine, et ei! ma ei arvuta, mitu tundi on kolimiskaravani stardini, sest aega on nii vähe alles, et pole aega arvutada, kui palju on 3 x 24 tundi. Nüüd, tänu FB-le, ma selle aja leidsin. Torman tagasi asjade juurde, sest see kolimine on sel korral nagu kõikide arvestuste ja eksamite vanaema. Võimas ja vajab peenhäälestatult kohalolekut.

Tavaliselt on meie peres ikka Andreas see, kellel on telefonis mingi olulise sündmuseni jäänud päevade lugemise äpp või asi. No et näitab ekraanil kohe kellaajalise täpsusega ka, kui palju on veel selle või teise hetkeni aega jäänud. Või siis ka sellest juba möödas, kui ta seda jälgmist pole lõpetanud. Me suviste pulmade aeg jookseb tal seal siiani. Aga vaat kolimise aega pole, sest see on hell teema ja me natuke ikka kardame ka seda.

Meie viimased nädalad on möödunud sorteerides ja pakkides ja ome elule ja valikutele hinnanguid andes. Vaikselt hakkab päriselt kohale jõudma, et me PÄRISELT ka hakkame nüüd kohe kolima kogu oma elu ja elamist Eesti suunas. Ja miks? Selleks, et mina saaksin tulevastele õdedele lasteõendust õpetada ja seda maailma paremaks paigaks muuta. Kui mul ei oleks seda suurt sisemist põlemist, siis me ju ei tulekski. Seega peab see lõõm ikka väga võimas olemas. On ka.

1.

kell 10:03

Nii. Kuniks teie ootate jõule ja meie kolimist, siis kasutan ma selle hullumeelsuse emotsioonide salvestamiseks enda FB ajajoont. Seega ärge pange pahaks, kui ma liiga aktiivseks muutun seda kõike ikka selleks, et hiljem oleks hea ikka lapselastele ka pajatada neid selle aasta hulle jõuluseiklusi.

Ja ausalt, kui kedagi häirib see reaalajas päeviku pidamine siin, siis andke andeks ja leidke viis, et halbu tundeid ei tungiks peale. Ma tunnen, et minul endal iseenda jaoks on hetkel seda vaja ja see on minu jaoks mugavaim viis.

Hetkel sujub pakkimine hästi helgelt selle Austria kunagise eurolaulu saatel

2.

kell 11:32

Ja me ei paki mitte ainult enda elu vaid ikka kingitusi ka! Muidu ei saa! Poiste suurepärased õpetajad on kõik ära teeninud kallistuse ja ühe väga erilise tänukingituse, millest nad hiljem saavad sooja jooki juua ja häid mõtteid mõtelda.

Nagu Tan ütles – see on esimene kool, kust tal kahju lahkuda on. Esimesest neljast ei taha ta oma kuue kooliaasta jooksul rääkidagi. Ja Tannu marulahe prantsuse keele õpetaja vastas talle seepeale, endal pisarad kurgus, et ainult need asjad, mis südamesse lähevad, neist on meil kahju. See pani ka poisi asju teise pilguga hindama.

See pisike kool on meie südames. See kool andis me poistele tagasi usu ja tahtmise ja koolirõõmu. Meie asi on nüüd seda hoolega hoida ja edasi kanda. Aitäh! Ja Eva pühib liigutusest krokodillipisaraid…

3.

kell 14:13

Veel viimased, need kõige väärtuslikud vidinad, leiavad oma kindlaid kohtasid kastides, et turvaliselt koju jõuda. Seda “veel viimaste” asjade tunnet olen ma juba nii mitu korda tundnud ja arvata võib, et avastusi tuleb veel.

Siit pildi allservast leiab mu mõlema pulma (2000. ja 2016.) lõbusa keraamilise tordikaunistuse, mis on ostetud ammu aega tagasi Rahumäe surnuaia lillepoest (see seal Alfredi pubi kõrval). Aga no need oleme nii meie. Roheline konn, kes Vancu liiga varajase sündimise järel haiglas olles ja ikkagi Mustika lastetubade kujunduskonkursiks valmistudes printsessi toa jaoks valmis sai. Mõmmiku ostis Andreas kord meie tulevase lapse jaoks – no me ikka veel unistame. Valge sokk, millel on mu haldjas, ootab ikka veel tolmukotiks saamist. Ja kolme õega kaelaehe tuli just õigel hetkel lagedale – seda on mul täna vaja. Aa ja karu all on karp, mis küll ei paista, aga seal asuvad mu poistele nende sündimisel ostutud sõrmustest, mis nad saavad kätte siis, kui nad 18 saavad. Vot selline hetk pakkimiste keskel.

Taustaks kõlab Mamma Mia (Abba) soundtrack. Kes mind lähemalt teab, teab, et need lood kõlavad alati mu erilistel päevadel. Tunde!

Varsti peame poiste kooli minema pisikesele hüvastijätu-peole. Seniks müttan edasi.

PS kolme õega kee riputan kaela. Vist on hetkel vaja.

4.

kell 14:38

Kes teab, mis see on? 🙂

Igal juhul läheb see SEE meie hiigelsuurele helesinisele kopika-seale turvaakestaks.

Älin muidugi teadis ja kilkas kohe, et see on keks. Sellesama Mustikas kujundatud printsessitoa vaip 🙂

5.

kell 16:00

Kaks (suurjalgset) Frodot jõudsid poiste kooli hüvastijätu-peole! 🙂

Neil on kohe kooli välisukse kõrval külaliste jaoks olemas hiigelsuured viltsussid, mida saab välisjalatsite peale piste. Kuna tänavad on siin on võrreldes Tallinna tänavatega uskumatult puhtad ning tolmu- ja porivabad, siis tegelikult ei tassiks me nähtavat mustust sisse ka otse sisse kapates. Aga need sussid on nunnud ja meile alati palju nalja teinud. Kahju, et nad pildil nii kauged ja pisikesed tunduvad 😛

6.

kell 17:11

Poiste pisikesed peod olid imearmsad. Kogu see kool on. Emotsioonid, need imelised, on läbi lagede.

Vancu peost ma pilti ei taibanudki teha, aga me sõime kooki ja küpsiseid ja siis andis õpetaja talle üle tema enda koolis ja koolireisidel tehtud fotodega käsitsi kokkukleebitud albumi, millesse Vancu klassikaaslased olid talle ka häid soove kirjutanud. Ja siis sai Vanc valida, millist mängu nad veel koos mängida saavad. Loomulikult valis Vanc oma lemmiku, Libahundi 🙂

Tannu pidu oli sarnane. Ta sai sarnase albumi nagu Vanc ja õpetajaid pühkisid pisaraid oma suure sõbra lahkumise pärast ja mina pühkisin selle pärast pisaraid, et keegi liigutatud on ja ütlesid kõik, nii klassikaaslased kui ka õpetajad, mis neile Tannu juures kõige enam meeldib ja mida nad talle soovivad. Nii ilus oli olla!

Klassiõpetaja oli ise teinud superhea koogi ja Tan sai seda oma käega lõikuda ja jagada.

Ja siis jagasin mina kõigile poiste õpetajatele ja abiõpetajatele ja abistajatele kingitused laiale ja kohutavalt kurb oli neist lahkuda. Neil meist ka. Uskumatu, et üks kool võib nii naha alla pääseda ja südamesse pugeda. <3

7.

kell 18:02

Tankimine. Kui kodus ei saa ja kähku on vaja. Need näod ja olemised on ikka pääääris närtsinud juba ja mina pakatan suurest tegutsemisinnust, khmm khmm 😛

8.

(Selle sissekande tegi Andreas minu ajajoonele)

kell 19:01

Back in packing.

Ja lisas ta ka ühe toreda laulu ühest toredast multikast, mis räägib ühe toreda loo muuhulgas ühest toredast gorillast, kes laulab  I’m Still Standing! Jeee! Jeee! Jeeee! – Justnii nagu meie siin ja praegu! 🙂

9.

kell 19:45

Magus unenohin mõtelge ise juurde 🙂 Ja minu itsitamise kõhin kah 🙂

10.

kell 21:57

Käsi püsti, kes neid nõukaaegseid kaunitare mäletab?!

Tuleb tunnistada, et ma vihkasin neid froteest rätikuid juba pisikese plikana. Mitte nii väga roosat ja roose vaid seda hamstrimoodi elu eest paremate palade kogumist. No jah, inimesed kes kõike olid näinud, teadsid, et alati saab hullemini minna. Hullemini ka kartuli koorte söömisest ja euroliidust ja seepärast oli vaja defkasid asju koguda. No et siis, kui see pisike plika, ma ei tea, mingi 5-6ne äkki, on suureks saanud ja ellu või abiellu astub, siis on tal kaasavara ja veimevakk juba kenasti koos. Egas ma mingi kehv pruut saand olla. Ikkagi kapteni tütar, hea partii! Neid asju korrutas mulle maailm, mul olid sügavalt pohlad neist asjust ja mehele plaanisin ma nagunii enda isale minna ja tal olid juba käterätid olemas ju. No vot.

Aga ema leidis ikka, et peab koguma. Ja mõtle veel, kui ilusad! Rooooosidega! Valida oli punaste ja roosade vahel. Kuna õde oli puhta titt alles, siis lasti mul valida endale värv, mitte, et see üllatusena tuli, et ma neist kahest roosa valin. Ma teadsin juba maruväiksena, et ma üks sõnnipurikas olen ja sõnn oli nagu härg ja härgadele ei meeldi punane… mitte, et neile ka need roosad lehvivad rätikud meeldinud oleks. Ma olin lapsena juba põhimõtteline – poiste värv on helesinine ja tüdrukute oma roosa?! No hello, kes, krt, ütles, et nii on?! Nii kaua kui ma ennast mäletan, oli lapsena mu lemmikvärv helesinine. Juba põhimõtte pärast, sest mitte keegi ei tule mulle ütlema, et ma olen plika ja mulle peab roosa meeldima. Vot. Ilusad murtud karva tumedamad sinised meeldisid mulle ka, aga ma ei talu tänase päevani liiga-sinist ja sinakasrohelist-rohekassinist, sest see tekitab minus segadust, millal on roheline nii sinine, et ta enam pole roheline ja vastupidi ka. Nõme dilemma 😛

Nii, aga kui sa oled üles kasvanud kodus, kus ema suure tumepruunide läikavate ustega kapis on tervelt üks riiulivahe mulle ja õele kogutud tuttuusi rätikuid, mis ootavad me suureks saamist ja enne neid kasutada ei tohi… siis suureks saades ei taha sa neid rätte ka kasutada. No ei oska isegi, sest kuidagi nii sees on, et neid tuleb hoida. Lapse loogika – vaadatavad tarbeesemed!

Võib-olla oleks kõik lihtsam, kui kõik see hunnik oleks sama värvi. Ma otsin neis asjus alati sarnasuse või tõelise erinevuse harmooniat. Aga need on lihtsalt erineval ajal toodetud sama mustriga roosad roosirätikud, mida ema läbi ma ei tea mis augu ja letialuste kokku kraapis meile.

Ma olen nendega pool elu (20+ aastat) kolinud, kusjuures pildil on vaid need kolm, mis on samat värvi!, ja ma pole suutnud neid kasutada. Aa ja kui ma nii suureks sain, et ema need mulle üle andis, oli elu ja maitse juba sedavõrd muutunud, et ma oleksin roosa asemel raudselt hoopis punase valinud. 😛

Istun siin tõsise dilemma ees. Ma ei saa neid kasutada ega saa neid ka ära visata. Nad ei meeldi mulle endiselt, aga elu ja aeg on neile mingi isemoodi väärtuse juurde pookinud ja siin ma siis omadega olen.

See oli ood nõukogude emadele ja roosadele roosidega kuivatusvahenditele. Ja sellele järgnes postituse all veel omajagu nostalgiline ja väga armas tunnetetorm minu sõprade mälestustest ja muljetest ja froteerättidest. Ärge unustage, kell oli selleks hetkeks Eestis juba uude päeva tiksunud 🙂

11.

kell 22:25

No ei saa! Ma pean seda jagama! Magav Andreas onju ometi vaatamisväärsus omaette kõige selle kaose keskel? Mina pakin krõbinal ja kolin ja tema magab nagu nott 😛

No ja vaade kogu sellele meie toa pardakile ka. Ilmselgelt ei suuda ma ta õiglast und segada 😛

Kolmas advent ja Õdede Liidu jõulutervitus

Ma tõusin lendu, kui selgus, et päkapikud mind siiski unustanud pole. Juuhuuuu! Õnn on maandunud suuuuure lipu plaginal mu juurde!

Kui see üks minu jaoks eriti äge kingitus nüüd kõrvale jätta, siis tulevad meie pere selle aasta jõulud unustamatult teistmoodi. Seesugust pakkimist ei ole meist keegi varem läbi ja üle elanud.

Kolmas advent pani meist kihutades mööda. Kingituste lahtipakkimise asemel me hoopis pakime kogu oma elamist kokku, et kogu täiega Eestisse kolida. Kuuske vaatame sel aastal Vancu toa aknast – teisel pool teed on romantiline hotell ja neil on tore kuuusk, 10 korda suurem, kui meile tuppa mahuks ja ometi on see iga hetk meil silma all nagu oleks otsaga toas. No ja kuuski näeme me eesootava 2500 kilomeetri jooksul kindlasti veel kilodega.

Aga sel ajal, kui meil on siin kiire-kiire, siis teil seal Eestis on ikkagi võimalik ehk hinge tõmmata ja jõulud tuppa ja põue lasta. Ma vähemalt loodan, et see nii on ja see teadmine annab mulle pisut ka hingerahu.

Kuna ma aga sel aastal valmistusin jõuludeks juba keset suurt suve, siis juba tol hetkel rääkis mulle Ivi, et õdedel on vaja jõulukaarti. Kaardi sain ma valmis, aga alles nii hilja, et kõigi muude suurte mõtete keskel selle trükkimiseni enam ei jõudnudki. Õnneks on meil olemas vahva sotsiaalmeedia, kus sõnumid ja pildid levivad kiiremini kui talvised postituvid neid kanda suudavad ning sel korral läks nii, et ma saatsin oma kaardid Eesti Õdede Liidule digitaalselt. Kuigi neil oli endal juba jõulukaart olemas, siis läksid minu joonistatud pildiga jõulutervitused FB teele kolmanda advendi pealelõunal ehk eile 🙂

 

Meie planeeritud stardini on nii vähe aega alles, et ma ei tea, kuidas see kõik valmis saab, pole ju ainult asjad, on inimesed ja tunded ja mälestused ja plaanid ja sada muud asja veel… Seega… hoidke ja olge hoitud! See soov on ka meile väga oluline.

Ja meile pöidlaid ja varbaid hoidke, palun, ka, sest endiselt pole teada, kuidas ja millega me Eestisse jõuame, aga me tuleme. Kohevarsti juba! 🙂

1 nädal jõuludeni

Mina võitsin! Mina võitsin! Üks kord elus olin ma esimene, kes oma suure kalendrisöömise mõistatusega siin peres sai esimesena hakkama!

Vanc vaatas lõug lõdvalt nabani rippumas mu laperdavate akendega tühja kalendrit ja võidurõõmsat kiljumist ja ennast kogudes uuris hääles hämmeldus:

“Kuidas seeeee juhtus?” ja lisas sügava hingetõmbe järel “aga täna pole ju veel 24… või on?”

Tan ainult itsitas suu lõbusalt kõrvuni, kui ma tema tuppa tühja kalendriga oma vägitegu kuulutama läksin. Ta teab küll seda aastat, kui Vanc esimesel kuupäeval sõi ühe… kalendri tühjaks. Teisel asenduseks toodud kalendri ja nädal hiljem venna oma ka. Sellega oli tema jõuluootus tol aastal lahendatud. Aga see oli ammu. Aga Tan mäletab. Ja tekkinud pausi peale uuris Tannu kõrvaklappides ta sõber, et kuhu ta kadus ja Tan vastas naerdes:

“Ohh, see on ainult mu ema. Tema selle aasta advendikalender on edukalt söödud.”

Igal juhul sel aastal mina võõõiiiiiitsiiiiiin! Juhhuu! 😛

Ja FB meenutas täna hommikul, et kunagi ammu, minu eelmises või üleeelmises päkapikuelus, sai minust koos kõigi Älini ja Tannu lasteaiarühma kiusukarudega tehtud seesugune lõbus päkapikupilt. Täiesti aegumatu kaader!

Kauneid kiusuvabasid jõule teile ka!

Me läheme nüüd keldrisse pakkima ja sorteerima. Stardini pole enam nädalatki! Ja noh, ega seda šokolaadi seal kalendri seest polekski olnud hiljem aega enam süüa 🙂

 

7 päeva ja pilti

Vähe on neid sotsiaalmeedia üleskutseid, mis mind sedavõrda pealunud on. Kujuta ette, seitsmel järjestikusel päeval ilma kirjelduseta mustvalgete piltide jagamine, millel ei ole ühtegi inimest?! Minusuguse jaoks oli see juba eos paras pähkel 😛

Põlesin siin mitu nädalat ootuses, et ehk keegi kutsub mu välja ja olin valmis juba ise ja omapead oma mustvalget pildivärki siin algatama, sest tegelikult polegi ju vaja kellegi luba ja kutset, et midagi nii vahvat teha. Minu jaoks suur väljakutse selles oli see, et midagi ei saanud selgitada. Ja ega inimeste puuduminegi lihtne polnud. Tundsin seda iga päev. Ja see pani tegelikult märkama omakorda huvitavaid võimalusi ka inimestega piltide juures. Aga selline see minu mustvalge pildinädal sai:

 

Esimene päev – 8. detsember

Teine päev – 9. detsember

Kolmas päev – 10. detsember

Neljas päev – 11. detsember

Viies päev – 12. detsember

Kuues päev – 13. detsember

Seitsmes päev tuli ka, kinnitusega, et ma olen nüüd ametlikult ka õppeinfosüsteemis Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli algatuseks mittekooseisulise õppejõuna leitav. See pilt rääkis mu sõpradele rohkem kui tuhat sõna 🙂

Aga vahepeal olin ma jõudnud järje anda ka Andreasele. Tema elu ja pildid kajastavad üsna paljuski ka minu oma, kuigi näitavad just neid asju, mis teda kõnetasid. Seega on need üks tore pikendus minu enda seitsmele päevale.

Andrease mustvalge nädal algas päev peale minu oma ehk 9. detsembril.

Loomulikult oli meie telefonides neil päevil mustvalgeid pilte rohkem. Eks me püüdsime hetki ja tegime siis oma valiku. Lisan siia veel mõned kõrvale jäänud pildid:

 

Neil pildistamiste päevil rääkisime omavahel palju piltide kõnekusest ja sellest, kuidas nii saaks iga päev ühe pildi tehes aastaga kokku vägeva galerii. Meie puhul arvatavasti üsna lõbusa sellise.

Mitte palju varem enne selle väljakutse levimist minu sõprade seas olin ma teraapilisel kaalutlustel soovitanud ühel perel teha polaroidkaameraga iga päev üks pilt hetkest, kui neil on hea tunne ja siis kinnitada see pilt suurele korktahvlile seinal. Ka see toimis ja mul oli selle üle hea meel. Ning nende emotsioonide tuules sai paika ka plaan meie endi suur Eestisse kolimise pildiseeriast. 🙂

Esimene jää

See hetk, kui sa jooksed viimasena elu eest auto suunas, sest kahe tüübi esimese tunni alguseni kõrvalkülas on veel vaid 9 minutit aega ja leiad autos stardivalmilt ootava seltskonna asemel kolm õnnelikku tüüpi hoopis raginal jäätunud porilompi varvastega toksimas. Kõik kolm. Aega maa ja muna! Ikkagi selle talve esimene jää!

Hilinemise eest oleks kummagi lapse eest trahv 20 raha, a keda see huvitab, kui maailm selliseid lõbustusi pakub. Elu on imeline!

Poisid jõudsid kooli 1 minut enne algust. Tagasiteel, jälle me oma linnas foori taga passides, teatas Andreas täiest tuima torinaga kellanumbrit 08:18 passides:

“20 minutit tagasi olin ma alles voodis pikali.”

Ta vist tahaks edasi magada?

Või alles magab?

Ja mina naeran nii, et pisarad voolavad.

Esinduspildi otsingud

Eile saabus kätte see hetk, kui mu mõttes kantud plaanidest hakkas korraga reaalsus läbi rebima ja ma taipasin, et no nüüd lähebki päriselt asjaks.

Mul oli vaja cv juurde haakida endast mingi vähegi esinduslikum pilt ja ma sain albumites sobrades ja lootust kaotades aru, et kogu mu elu on viimased aastad olnudki üks lõputa kino. Mitte, et see kinovärk tore pole olnud 😛

Minu ainus kriteeriumile vastav pilt on vist lastehaigla töökaardi jaoks tehtud foto aastast eeee 2013? Koooohuuuutaaaav, hihiii! Ja seda ma ei saa ju ka lisada, sest sellist soengut ja juuksevärvi ei plaani ma lähema 20 aasta jooksul uuesti kanda.

Või on täiesti ok veendunud elegantsusega lisada mõni kõrvadega pilt oma üsna tõsiseltvõetavale ametlikule eluloole? No et siis nad teavad juba ette, millega riskivad? Näiteks see pilt jääb mulle juba väga mitmes kord ette. Ei sobi või? Näitab, et mu ema on viisakas inimene ja kannab rulle ja puha. No et… parandamatu – võtke või jätke!

Oleks ju aus võte. Selline olek on minu puhul juba täiesti normaalsuseks kujunenud. Aga ma vist peaks püüdma ikkagi kohaneda üldiste normidega veidi? Vähemalt alguses ja sissejuhatuseks. Edasi läheb nagunii jälle kinoks ja tuleb loota tööandja huumorisoolikate taluvusele. Aga noh, alati tuleb jääda iseendaks ja juba ma triivingi selle mõtte juurde tagasi.

Aga lappan ikkagi õrnas lootuses veel veidi edasi. Natuke on ehk veel lootust näida normaalne. Hmm, huvitav, mida arvaks tööandja, kui ma lisan cvle sellise suure lapsesõbra pildi? Aitäh Laura, laenulaste eest! Lasteõendust ja imikute hooldamist õpetades sobivad pildile ju ka lapsed. Kinnituseks või nii, et ma mõnda isendit ikka oma elus ka näinud olen? 😉

Ei? Mnjah. Tundub, et mu kõige soliidseimad pildid on üldse siilikaga. Võib-olla peaks siis lihtsalt soengu kaasajastama? Ja tegelikut on mul hetke üsna talutav pilt ka passis, roosa peaga, aga kust iganes ma seda pilti ei otsi, siis ma ei leia seda me riigi internetiajastu bürokraatiarägastikest üles. Kahju.

Hmm, aga see on ja täiesti soliidne pilt? Ja täitsa mina kohe.

Jätsin selle pildimõtte ööks selginema ja hommikuks oli asi klaar!

Teate, vahel on kohe turgutav selline tagurlik protsess enda sees läbi teha ja iseennast taas sügava veendumusega üles leida. Elu on krdima lühike ja elada seda kellegi jaoks meeldimiseks ja sobitumiseks on lihtsalt nõõõme. Et peaks mahtuma kasti? Näiliseltki? Mitte iial!

Seega läks mu eluloo külge see pilt:

See, et ma hetkel punane pole, ei tähenda midagi. Aga väljendab ta kõige tabavamalt mu sisemist põlemist ka välispidiselt. Ja kirjalike faktidena lisasin ka need värvikad elemendid reaalsusest, mis alguses kõrvale jäid, sest kui ma ei kõlba nii nagu ma olen, siis polegi vaja, siis ma ei taha ju nagunii, sest ma ei kavatse hakata kedagi teist etendama kui iseennast. Ja see, kuidas ma ajas kujunen ja muutun, seda ei tea isegi mu haldjast ristiämblik. Kirjutan ja joonistan ja mõtlen ma ju ikka edasi iseenda moodi. Seega, ei mingit lõhestumist. Lihtne! Uhh, kui hea on olla!

Ja nüüd siis ongi päriselt ka nii, et me kolimegi Eestisse ja ma hakkan hoolega tööle ametis, kuhu mu süda mind kõige enam kutsub. Juhhuu! 🙂

Soome sada ja seened

Mulle tundub kuidagi, et kõik räägivad ja elavad viimastel päevadel kaasa Soomele. No ma siis ka. 🙂

Täna on ka mul natuke tähtis päev, sest täpselt 26 aastat tagasi astus mu jalg esimest korda Soome pinnale ja mul oli sel ajal tunne, et ma olin tuttavatest-sõpradest kõige viimane, kes kunagi veel Soomes käinud ei olnud. Muidugi polndu see tõde, aga 14aastase maailm on kord juba üsna mustvalge. See, et ma selleks ajaks Aafrikas ja kaks korda teisel pool põhja polaarjoont ja kus kõik veel käinud olin, ei omanud tähtsust, sest Soomes ma ju polnud käinud. Mõelda vaid, tol aastal sai Soome alles mittemidagiütlevaks 74aastaseks ja Eestis oli käibel endiselt veel rubla ja me olime telekast kogu elu näinud, milline see Soome on, nagu unelm ja unenägu, aga oma näpuga katsuda polnud ma seda veel saanud 😛

Läksime laulukooriga esinema, kõik hirmus elevuses… ja siis kõlas bussis raadiost uudis, et Freddie Mercury on meie seast lahkunud. Ta suri küll poolteist nädalat varem juba, aga ju sel ajal liikus info kuidagi palju aeglasemalt. Ja siis me kõik koos nutsime seal bussis enne imelises kaljukirikus esinemist. Enamus polnud Freddiest kunagi varem kuulnudki, aga nutsime ikka. Sest jube kurb oli, et keegi kuulus mees, keda me ei teadnud, ära suri. Pubeputukate massihüsteeria esimene ilming minu elus.

Pikalt Soome ringreisilt ostsin ma elu ühe ja ainsa originaalhelikassetti – Bryan Adamsi värske albumi oma, Emale viisin mitmest vinüülplaadist koosneva Mozarti parimad palad ja mul oli saapaid vaja! Ema oli mulle kaasa pannud raha, et ma saaks endale saapad osta, sest Eestis ju polnud mingitki valikut. Neid samu nahksaapaid kandis ema veel mõni aastat tagasi lund rookides. Head saapad olid. Kassett nii hea ei olnud, sest keris kohe esimesel korral vahele, voltis lindi peenikeseks lõõtsaks ja makist välja võttes lõikus katki. Ma usun, et Bryan laulis ikka sama nunnult selle helikandja peal, lihtsalt minu suur raha oli tuulde lennanud.

Ja kui ma Soomest lõpuks tagasi Eestisse jõudsin, selgus, et meie totaalsest jobust füüsikaõpetaja oli mulle trimestrihindeks vahepeal kiusust kahe lajatanud. Mitte teadmiste, vaid krt teab mille pärast. Ja kui 9. klassi trimestrihinnetest üks on juba kaks ja kevadel ootavad nende kahe esimese kolmandiku hinnete põhjal keskkooli sissesaamised, siis unusta ära! Karjalaut ja kartulivõtt on parimal juhul Su tulevik, preili! See hindeinfo tuli nagu välk selgest taevast mu jaoks hetkel, kui ma sadamas sooja autosse istusin, et koju kingitusi laiali jagama sõita. Siis selgus ka, et laulukoori ma minna ei tohi enne, kui olen füüsika selgeks saanud. Mujale ammugi mitte.

Aga meil oli kohe reede õhtul koolis ootamas disko. Appi… mäletate, kui popiks said korraga 90ndate alguses koolide tantsupeod? No vot, mujale mind nagunii ei lubatud, kuigi KÕIK käisid, aga oma kooli turvalisele peole ei lubatud mind füüsikahinde pärast. Aga ma tahtsin ju minna. Ma pidin sinna minema. Mamma seisis isa püksirihm käes uksel ja ema õiendas niisama ja kui siis helises telefon ja keegi emale helistas, siis kargasin ma uksest ühe ropsuga välja ja jooksin mäest üles ja sain kohe bussile. Nutsin ja värisesin seal kollase nr 36 Ikaruse peal ja mõtlesin endamisi, et kõik need inimesed vahivad mind ja mitte keegi ei küsi, miks ma nutan ja mis juhtus. Arusaadav, et ma oma lugu neile ei tahtnud rääkida, sest olin ma elus esimest ja viimast korda kodust putku pistnud. Aga no nii teoorias, miks ometi keegi ei uurinud, mu käest, sest kell 9 õhtul pimedal ajal võib ju mida kõike juhtuda. Peole ma ei läinud. Kartsin, et vanemad tulevad mind sealt otsima ja se eoleks eriti mark olnud. Redutasin poole ööni pinginaabri politseinikust naabri juures ja mingi kell viis ta mu lihtsalt koju tagasi. Andis pidulikult vabal ajal vormi riietatuna mu emale üle, et ma nii palju riielda ei saaks. 😛

Vot selline, kergelt pöörane ja suurte järellainetustega, oli minu elu esimene reis Soome aastal 1991. Nagu mu elus ikka, lahenesid kõik mu probleemid ootamatult. Ja Soome, sinna jõudsin ma elu jooksul veel sadu ja sadu kordi. Isegi elama ja õppima mõneks aastaks. Mulle Soome meeldib. Ja mämmi ja Runebergi kook ja sadonkorjuujuhlat ja tuhat muud pisikest ja suuremat asja. Palju õnne, Soome ja kõik mu sõbrad soomlased 🙂

 

Meie Švetsi raadiod täna Soomest ei räägi. Nemad räägivad hoopis Donaldi avaldusest Iisraeli kohta ja juba mitmes kord sellest, et minu kõige lemmikumal bändil, Green Day, on  täna 30. sünnipäev. Ma küll ei tea, kust nad selle info võtavad, sest bänd moodustus juba 86. aastal, aga no kui pidu, siis pidu. Meie oleme endiselt kõik ütlemata noored ja vitaalsed! 😛

Isade päev

Minu isa

Ma olen miskipärast viimased ööd olnud üsna unetu. Täna tuli uni alles kell 6 hommikul. Selle aja jooksul und oodates vedasin end korduvalt voodist välja, et mõtted mu eest hommikuks plehku ei saaks panna. Kirjutasin. Joonistasin. Leinast ja kuidas see pisitasa saab asenduda suure soojuse ja rõõmuga. Nii vana olen ma juba küll, et ennast tunda – kui ma inspiratsioonisädemel ja mõttetähel kohe sabast kinni ei haara, siis võib nende järgmine saabumine minu juurda juhtuda alles väga palju aega hiljem ja ei kunagi enam nii nagu see oli just sel hetkel. Mäletan, kuidas mulle oktoobrilapsena avaldas muljet keegi hull punaluuletaja või -kirjanik, kes oma punkrihämaruses ideedetulvas oli täis kirjutanud kogu lipendava tapeedi. Meile näidati sellest vist fotot, sest see on mul alati silma ees olnud väga selgelt. Vahel on mul kohe kahju elada üürikorteris. Ja juba lapsena ei osanud ma arvata, et tapeedile kirjutamine oleks kuidagi hull. Käepärane paber ju?!

Need tunnid, mis ma magada olen saanud, olen näinud unesid. Hulle ja seikluslikke. Ja miskipärast on need viimasel ajal kõik olnud seotud mu isaga. Eile käisin ma temaga laulupeol, mida pole veel vist toimunud ja Hispaanias, sadamalinnas, kus ma kunagi käinud pole ja sain tema käest pisikese roosa maja võtmed, et sinna kolida. See pisike arbuusiroosa hubane maja asus kõrgel mäe otsas kitsa tänava ääres ja ma armusin sellesse esimesest hetkest. Valgeks võõbatud aknaümbrused andsid nii palju valgust juurde sellele väikeste aknaruutudega majale. Mulle meeldivad valgus ja värvid. Rääkisin eile päeval oma unedest Andreasele ka. Ta muigas, et ehk siis peaks minema sinnakanti asja uurima.

Täna, need vähesed tunnid, mis ma unemaal käisin, istusin ma suurel kollasel kaarja seljatoega mugaval puupingil suure tuules sahisevate lehtedega puu all. Istusin seal isaga koos ja me jutustasime. Ma ei tea, millest. Aga see oli hea uni. Kõlgutasin seal jalgu pingiserval ja mäletan nii selgelt, kuidas tuul mu nahal, juustes ja kleidisabas mängis.

Isa on ikka hooti unedes mu juurde tulnud ja need uned on alati olnud ilusad, helged ja vahel ka väga põnevad, täis äksjonit ja tagaajamist. Ma ei ole ammu temaga enam rääkinud. Enne Andreast rääkisin ma temaga üsna sageli. Tema äkiline enneaegne surm jättis meie kõigi sisse suure augu, aga minu unedes on ta alati väga elus ja kohal. Ma ei ole kunagi ta peale unes pahane või kurb olnud, et miks ta sedasi ära läks. Unedes olen mina ikka nii vana nagu ma olen ja tema nii vana nagu ta praegu oleks ja elu lihtsalt läheb edasi mingil uuel ja teistmoodi viisil. Paralleeluniversumis. Unekunigriigis. Teda on alati hea näha. Ta on ikka nii nagu ta on.

Kohe varsti saab isa surmast juba 9 aastat. Aga mul pole kordagi tekkinud tunnet, et teda ei ole enam meiega. Sest ta on. Tema naljad ja muiged ja totakad kommentaarid on alati minu sees kohal. Mu poisid olid pisikesed, kui nende daada suri, aga nad tunnevad teda läbi minu juttude ja piltide. Nende napakate piltide, kus me jõuluõhtul koos isa ja emaga Luikede järvest tuttavat väikeste luikede tantsu keksime ristatud kätega koos ja kus ma Kõinastu laiu kaldal pikast puhkusest räsitud isaga nahkhiire nägudega loojangutaeva taustal lihtsalt passime.

Naljakas on see, et ikka veel otsin ma ilmsi silmadega Pärnu maanteed mööda Vabaduse platsilt tulles ja Draamateatri nägemisulatuseni jõudes, isa auto parkimiskohalt tema autot. See oli kohe seal nurga taga esimene, ristmikul, enne teatrit. Veel 9 aastat hiljem on see nii väga minu sees. Ja see, et tema autot seal pole, ei tee isegi haiget. Vaid paneb naeratama, sest ta oli seal. Ta oli igal pool. Minu sees, minu ümber, minuga koos. Ja seda tunnet ei saa minult võtta mitte keegi, sest ta elab minu südames. Igavesti.

 

Minu poiste isa

Palju aastaid olin ma vapper üksikema. Mul oli kuratlikult kahju, et mu lastel ei olnud võimalust veeta oma lapsepõlve vähemalt minu isa seltsis, sest enda isast neile isa ei olnud. Lasteaia isadepäevad olid ühed võikaimad hetked nende lasteaiaajastutel ja ma olen nii väga seda meelt nagu siin Šveitsis (kus isadepäeva üldse ei tähistata), et kõik isiklikud pühad peaksid jäämagi isiklikuks ja mingis kolhoosikorras neid tähistada  on alati kellegi jaoks ahistav, raske, valus, kurb, paha ja selliseid asju PEAB vältima. See peaks  rangelt olema iga pere siseasi, kas isale või emale joonistatakse kaart või küpsetatakse kook või ei tehtagi mitte midagi. Kõigi nende laste ja üksikvanemate või mingil muul moel haavatavate nimel, kellel pole ema või isa või seda asendavat vanaisa või kasuisa, ei ole õige panna neid kuidagi hõrdemalat tundma teiste seas. Jah, ajasin minagi ennast tuima näoga sirgu ja käisin üksi lapsega koos isadepäeva peol omal ajal ja korra isegi kamandasin spermadoonori ka kohale, aga see oli viga. See tehtud ja teeseldud olemine oli veel valusam lapsele ja seeläbi ka mulle. Seega olen mina väga seda meelt et, kõiki neid asju, mida lapsed saavad teha, õppida, harjutada, meisterdada, saavad nad koju viia või ka kohapeal üheskoos oma lähedastele näidata sajal muul päeval ja viisil kui sildi all isade- või emadepäev. Meil on kevade algus ja sügis ja vastlapäev ja tuhat muud võimalust teha kõike seda nii, et keegi ei peaks kurvastama või end teisejärgulise või liiga erinevana tundma. Karneval, pidu, etendus, näitus, kohvik – mis iganes! Kevade alguse või jõulukaardi või enda meisterdatud kingituse saab iga laps koolist koju kaasa viia ja anda just sellele, kellele soovib.

Aastaid pidin ma ise poisse kaudselt suunama, et teate, emadepäeva on tulemas ja enamasti lasin asjal lihtsalt minna, sest kuna mu sünnipäev on kõige enam kahe nädala kaugusel emadepäevast, enamasti lähemal, siis selleks pidin ma nagunii ise lapsi suunama ja kaks ettevõtmist nii lühikese aja jooksul oli liig, mis liig. Keegi teine me lähikonnas paraku ei taibanud, et nad võiksid poisse ise kuidagi toetada neis asjus… See tegi haiget. Väga. Aga uhke, nagu ma olen, ega ma ütlema ka hakanud. Surusis hambad kokku ja leppisin, et ma pole ei sünnipäeva ega emadepäeva ära teeninud, sest ma pole suutnud enda kõrvale leida kedagi väärilist, kes selliste asjadega meiega ühes paadis oleks.

Ehk et kui teie lähikonnas on keegi, kes on lastega või ilma väga omapead ja üksi. Olgu või suhtes, aga ikkagi üksi, siis ärgake, märgake ja tegutsege. Need on asjad ja hetked, mis loevad ja mida ei saa enam mitte kunagi tagasi. Need on olulised nii vanemale kui ka lapsele. Sest kui sa pole lapsena õppinud ja harjunud ütlema kellelegi, kui väga sa temast hoolid ja kui oluline see inimene sinu jaoks on, siis on seda suurena, igatsusest, valust, minnalaskmisest läbiimbununa palju raskem teha. Jajaa, ma tean küll neid, kes väidavad, et nad ei hooligi. Aga kui palju selles on tõde ja kui palju enesekaitset?

Tegelikult käib see ka kõige tavalisema tunnustamise kohta. Enne Andreast polnud mitte keegi mitte kunagi mu lastele ütelnud, et ma olen neil väga äge ema. Ja samas, kui keegi kippus käituma minuga kehvasti, siis jah, ma võisin ju oma minasõnumiga kinnitada, et mul on neid sõnu kuuldes ja tegusid taludes väga halb tunne jne. Ma võisin ju kange mutt olla, aga ikka jäi see kuidagi hõredaks – mina maailma vastu ja siis katsu lastele tõestada, mis on õige ja mis on vale. Piisas paarist korrast, kui Andreas teatas, et kuulge, sedasi ei ole vastuvõetav minuga käituda.  Ja see on toiminud. Koos on tugevam. Ja selle kõige eest olen ma Andreasele tohutult tänulik, et olemata ise ühegi lapse pärisisa titast peale, on tema sees see tarkus ja oskus olla isa.

Minu röövikute esimene ühine jõulude ootamise aeg algas neli aastat tagasi just sedaviisi

Ja mõned aastad hiljem olid nad täiesti lahutamatult kokkukasvanud igaüks isemoodi 😀

Isadepäev

Tan oli sel aastal isadepäevaks valmistudes eriti hakkamas ja väga varajane. Palus mu appi pilte otsimas temast ja Andreasest ning Vancust ja Andreasest ja neist kõigist koos. Lappasime läbi terve hunniku pilte ja albumeid ja noppisime ehedamad hetked välja. Tal oli kindel plaan neist kokku panna muusikaga pidlivideo, aga kaks esimest katsetust läksid luhta, sest olgugi, et tasuta reklaamidega lahendus, siis salvestamiseks tuli hakata maksma. See polnud üldse tore ja võttis motiviatsiooni päris maha. Kuna siin isadepäeva aga ei tähistata, siis ei olnud Andreasel õnneks aimugi, et midagi toimumas on. Tal on neis asjus õnneks üsna lühike mälu ja kõik need kolm sügist siin on see tema jaoks olnud ootamatu üllatus, kui teise novembripühapäeva hommikul kaks õhinas poissi ta üles sakutavad kallistustega.

Nii ka sel korral. Tan ärkas juba pimedas, riputas öösel juutjuubi üles pandud video Andrease FB seinale ja kui tema arvates oli Andreas aeg ärgata, siis prantsatasid nad Vancuga koos voodisse ta kõrvale ja surusid talle tahvli pihku. Andreas ägas prille ega saanud esimese hooga millestki aru. Tahvli pilt oli vahepeal eest läinud ja Vanc kasutas hetke ja surus Andreasele enda tehtud joonistused pihku.

Ja siis algas video… 11nes minutis on koos nende ühised kolm aastat. Andreas vaatas, suunurk tuksus ja ta äigas pisaraid. Pildid jooksevad kähku, sest muidu oleks see video veel kes teab, kui kaua kestnud ja hiljem leidsime Tannuga veel siit ja sealt toredaid pilte, mis välja jäid, aga sel korral siis sedasi:

Sel hetkel seal oleksin ma nii väga tahtnud et ka minu isa oleks veel meiega, et talle kinnitada, kui oluline tema minu jaoks on olnud.  Aga ma tean, et ta teab seda nüüd nagunii. Nii palju aastaid arvasin ma aga, et tema lahkumisega koos kaotasid mu poisid 9 aastat tagasi selle viimase imelise eeskuju ja õpetaja, kes minu osa tasakaalustada ja rikastada oleks saanud. Aga elu tegi õnneks oma keerdkäigud nii, et Vancu parim päev elus on tema enda väitel siiani ta 7. sünnipäev, kus ta endale isa sai – see oli Andrease ja poiste kõige esimene kohtumine reaalses elus. Nende aastate jooksul on sellest saanud imeline normaalsus ja ma tänan iga hetke selle eest, et see aeg ja hetked meil olemas on. Vana skeptik, nagu ma olen, ega ma väga ei uskunud, et see kõik üldse võimalik võiks olla, aga näen iga päev, et on ja nüüd ma juba usun ja tean, et Andreas tõepoolest on mu poiste jaoks parim isa ja seda tunnevad ja tunnistavad ka me poisid, kes oma isale selle loo kokku panid.  <3

Tol õhtul pakkusin ma Andreasele, et äkki ta võiks enda isale ka helistada. Kuna ta vanemad kaks aastat tagasi Ungarisse pensionile kolisid, siis suhtleb ta nende harva ja enamasti helistab ema talle ja isaga räägib ta vaid siis, kui nad siin kohtuvad. Esimese hooga Andreas kõhkles, et no tema isa ei tea ju isadepäevast midagi. Mina aga arvasin, et see, kas see päev on isadepäev või mitte, ei omagi kokkuvõttes tähtsust. Iga päev on ju isade ja emade ja laste ja vanavanemate ja sõprade päev. See on lihtsalt hea päev helistamiseks ja suhtlemiseks. Kokkuvõttes istus Andreas telefoni otsas üle kahe tunni. Alustas õhinal enda videost, mille poisid talle tegid ja rääkis kõik maad ja ilmad kokku oma isaga ja mul oli kõige selle üle nii hea meel kui tal ja ta isal ja ta emal ka. 🙂

***

Vancu on viimasel ajal kuidagi eriti lahti läinud ja kogu tema maailm pöörleb ümber Andrease. Kui Andrease ei kuule, kui teda kõnetatakse “dääädi”, siis proovib Vanc “issi” ja kui issi ka ei toimi, siis püüab “papiga”. Aga enamuse ajast on Andreas tema jaoks ikka dad. Tan on jäänud truuks saksapärasele papile. Ainult vahel teiste ees hõikab ta teda Andreeeeas.

Vancul kestis sel aastal isadepäev kohe eriti kaua. Või noh, see kestab tal jätkuvalt. Ühel päeval oli tal vaja küpsetada piparkooke kindla teadmisega, mis tekst sellele peab tulema. Uhke däädi pidi oma koogi kontorisse kaasagi võtma, sest ei raatsinud kohe ära süüa 😛

Vähe sellest, et Andrease selja taga seinal on siin pildil juba ammusest terve rida pandadega pilte pühendusega isale ja maailma parimale isale. Vancu armastus tema vastu on samaülevoolav kui tema häbelikkus sajas miljonis muus asjas. Käib ja kallistab ja igal viimasel kui nädalavahetuse hommikul, kui märkab me ärkamise märke, müttab ta me voodisse ja kisab “Kõdirünnak!! Kõdirünnak!” Ja mina tõmban siis teki üle pea, pööran teise külje ja olen maailma kõige õnnelikum inimene <3

***

Nüüd, jõulude lähenedes, on paras aeg veidi mõtelda kõigi nende peale, kellel pole kedagi või kes on lastega väga üksinda. Olgu nad nii hakkamasaajad ja tegusad ja vägevad kui tahes. Märkamine ja tunnustus on meile kõigile vajalikud ja olulised. Nende sõnade ja tegude väärtus saajale on oluline. Otsige ja leidke! Kui otse ei oska või ei saa, siis kuidagi kaudselt ikka saab. Iga ilus ja hea tegu ja sõna loeb!

Imeilusat jõuluaega teile kõigile, lähedal ja kaugel, meiega koos ja meie südametes <3

Kui kalendreid saab süüa

Ärkasin täna kell 12. Teil oli siis juba kell 1 päeval. Õues oli lumevalge ja mul oli kõht veel heledam. Loivasin kööki, avasin külmkapi ja… seal polnud midagi söödavat. Mnjah. Aga!! Toas ju on üks suutäis midagi head!

Sel aastal ootame me jõule sedasi – peale Giulietta, me kääbushamstri, on meil kõigil päris oma advendikalender 🙂

Ma ei suutnud meenutada, millal mul viimati enda kalender oli. Väga ammu. Aga enda elu esimesi jõulu-ootamise-kalendreid mäletan ma küll – need olid piltide avamisega. Lihtsalt oligi akna taga täheke või küünal või jänku. Mäletan siiani selle kalendri ja järgmise aasta oma trükilõhna ja avamise elevust… see oli nii ilus ja hea ja ma olin sel ajal kindlasti üle kümne juba.

Aga niisama päkapikud käisid mul ikka edasi jõulupostkastis, mille õmbles ja tikkis mulle mamma õetütar Anne. Seepärast pole mu elus kunagi olnud aknalaual susse vaid ikka mu maruarmas päkapikuga postkast. See on minuga jõulude ajal olnud läbi kogu mu elu. Ja sellest inspireerituna on mu lastel olnud oma päkapiku postkastid.

Kuna me hetkel pakime, siis arvasin et sel aastal saab hakkama ilma jõuluasjadeta. Aga vist ikka ei saa… sest nüüd on mul ikka mu postkasti vaja. Mine tea, äkki on selle tasku täiesti punnis lõhnavatest mandariinidest ja ootab mind?! Tuleb kontrollida, sest ega neid päkapikke ei tea ju kunagi.

Imeilusat jõuluootust teile ja ma nüüd lähen otsin midagi süüa ka, muidu panen nagu muuseas terve kalendri korraga nahka. Ja teiste omad ka, ihiii!

 

***

No ja tegelikult ei saa ma teile siin näitamata jätta enda ülemöödud aastal Andreasele tehtud juustukalendrit. pesuehtsa šveitslasena oli tal selle üle muidugi ütelmata rõõmus meel. Ohh, oleks mul selline täna kapis ootamas olnud vaid! 🙂

Hiigelsuure päkapiku jõulud

Ma küll pidasin esialgu plaani oodata selle postitusega pühapäevani, aga no ei saa, sest nii põnev on. Pealgi on täna esimene jõulukuu päev ehk täiesti paras hetk rääkida taas jõuludest ja kaartidest 🙂

Kogu see päkapikulugu sai tegelikult alguse juba 10 aastat tagasi. Aastal 2007 veetsin ma jõulud pisitillukese Vancuga koos haiglas. Vancu oli selleks ajaks täpselt ühekuuseks saanud ja lõpuks ometi sain ma vahel teda ka enda sülle võtta korraks. Ajalise terve lapsega ei kujuta seda keegi vist isegi ette, et sa ei saa oma last kuu või kauemgi lihtsalt sülle võtta, sest sa riskid ta üldse kaotada. Isegi puudutada ei saa nii palju, kui sooviks. Või noh, päris alguses ei saa isegi alati lapse juures olla. See oli Vancu üks esimesi üle paari minuti kestnud sülesolemisi üldse – tema 31. elupäeval.

Vahetult enne jõule käisid teda piilumas päris esimesed külalised ja kõik nad ohkasid ühest suust, KUIIII pisike me Vanc ikka on. No mis mõttes ta siis nüüd nii pisike on?! Ta oli selleks hetkeks juba tublisti kosunud ja polnud enam üldse nii pisike. Mida siis nende pisikeste imede vanemad veel tundma pidid, kelle lapsed olid veel pisemad? Kui suur see laps siis ikka olema peab, kui ta nii palju varem sündinud on? Vaat, ei tea. Vanc oli ise ka kohe väga mõtlik selle asja üle juureldes. Ma ütleks, et ta oli kohe üsna nõutu.

Ja siis tuli meil Vancuga koos mõte! Selline jõuluselt lõbus mõte. No et pole need meie titad midagi nii pisitillukesed. Tegelikult on nad ju hoopis hiiglesuured päkapikud, kes meile jõulurõõmu on tulnud tooma 🙂

No näete ise, mida Vancu sellest asjast arvab. Muidugi pole ta liiga pisike tita. Tema on päkapikk. Täiesti korralikus mõõdus silmale nähtav ja rõõmusõnumist pakatav päkapikk. Isegi kuused ta külje all tunduvad kohe kuidagi väikesed.

Aga selleks, et kõik teised meid ka usuksid, otsustasime me Vancuga ta püksiseljale vajaliku teksti kirjutada. No et tema ei ole pisike tita ja on hoopis hästi suur päkapikk.

See mõjus. Seepeale ei ütelnud enam jupp aega mitte keegi, et ta liiga pisike oleks ja samas ei olnud mureks ka see, et ta liiga suur päkapikk oleks. Mine tea, kui suured need tavalised päkapikud siis ka on, aga inimestele näis see mõte omajagu nalja tegevat. Eriti Tannule, kes oma väikevennast hiigelpäkapikku väga koju ootas.

Meiega koos sel ajal haiglas elanud tillukesed saatusekaaslased said aga oma pisikesed päkapiku-tunnistused 🙂

Elu läks pisitasa edasi ja jõulude ajal me mõnel aastal ikka uurisime Vancu käest, kuidas meie hiigelsuur päkapikk elab ja kasvab ning on selgunud, et ta kasvab ikka igal aastal natuke veel ja veel. No et nüüd on ta juba 10 aastase päkapiku suurune. Aga ikka päkapikk ja väga suur selline 🙂

Vancu kümnenda sünnipäeva lähenedes tuli mul mõte…

Kuna ma endiselt veel siin Euroopa teises otsas olen, siis ei jõudnud ma sel korral 17. novembril Eestisse enneaegse sünni päevale pühendatud üritustele. Märkasite, kuidas mõnigi hoone ja ehitis sel õhtul helelillaks värvus? Aga mõttes olin ma kõigi meie saatusekaaslastega ja kõigi tegusate toimetajatega ja tahtsin omalt poolt ka panustada. Lastefondi jänkud müdistasid rõõmsalt juba oma tegemisi teha ja minul pakitses mõttes ikka üks pisike tita… või noh, mis pisike tita, ikka hiigelsuur päkapikk ju! Selline tore tegelane, kes jagaks oma jõulurõõmu me kallitele ja armsatele ja paneb mõnegi suunurga muigamisest tuksatama. Lihtsalt sellega, et ta olemas on. Ja neile, kes päris täpselt aru ei saa, mida see pisike tita selle päkapikujutuga mõtleb, annab see samas võimaluse uurida, miks on just nii nagu on. 😉

Alguses sündis päkapikk ja siis puges ta veel ka pingviinile sülle ka. Ma ei suutnud valida, sest mõlemad olid joonistades armsaks saanud ja ootasid läbematult elluastumist. Ja ellu nad astusid! Kingitusena enneaegsetele lastele <3

 

Kui enneaegsete titade ja nende lähedaste heaolu teid puudutab või teile lihtsalt meeldivad hiigelsuured päkapikud, siis neid jõulukaarte saad enneaegseid lapsi toetades tellida endale SIIT 🙂

Armsat jõuluaega teile kõigile! 🙂

 

Agent H. Happy

Happy on meie koer ja te olete temaga piltide kaudu vast juba tuttavad? Ta on meie pere liige olnud veidi enam kui 2 ja pool aastat. Eestist Šveitsi kolinud Šveitsi valge lambakoerana tekitab ta siinsetest elanikes tõu äratundmist ja tunnustavat mühinat. Ikkagi oma. Kuigi mul on alati tunne olnud, et temasuguseid valgeid koeri leiab Eestist palju rohkem kui siit. Ta on selline pikakarvaline ja üldse mitte pikajuhtmiline. Tema on koer ja meie oleme tema lambakari.

Võiks ju arvata, et ta on täiesti tavaline perekoer. Tahab joosta, mürada, süüa-juua, väljas käia, magada ja mängida. Või seda kõike ja korraga.

Ja tahab alati inimese juures olla ja noh, diivanil tahab magada ka. Kodus on tal oma onn, aga töö juures on ta seal, kus toredam. Näiteks täna oli lõunapikutust tegeva Andrease juures. Magada talle meeldib. Eriti, kui ta pole ainus, kes magab. Selles osas on ta nagu Vancu – hea on magada siis, kui keegi lähedal mõnusalt rahulikult nohiseb 😛

Nii. Et me siis arvasime, et ta on täiesti tavaline koer. Meie jaoks eriline, aga muidu ikka tavaline. Aga kui me Ungaris Andrease vanemate juures üleelmisel suvel külas käisime, siis selgus korraga, et me oleme oma rinnal soojendanud… tõelist missioonitundega salaagenti! Poisid ei tahtnud magama minna ja Andreas siis rääkis neile suure saladuse, mida ta ühel ööl näinud oli. Vancu ei suutnud alguses seda kõike isegi uskuda, aga noh, üks pluss üks sai kokku pandud ja pidi ka tema nentima, et tõesti, Happy vist ikka tõesti on enamat, kui lihtsalt meie nunnuloom.

Vahel ikka tulid agent H. Happy (see H häälgib meie majas inglispäraselt  “eidzh”, aga teie hääldagi ikka nii, nagu teile rohkem passib ja see H tuleb tema ametlikust nimest Helevalge Happy, mis on elu jooksul täienenud ja tema täisnimi on pidulikult Estrellest Helevalge Habras Helbeke Happy, sest vahel on ta peast ikka täitsa helbeke 😉 ) nii, ühesõnaga vahepeal tuli agent H. Happy teema poistega taas jutuks ja nad uurisid, et millega ta vahepeal ka tegelenud on. Ajapikku lisandus talle ka pisike abiline, agent G. Giulietta, keda me arvasime olevat lihtsalt meie kääbushamster, aga ei. Meie majas ju toimub kogu aeg midagi. Oligi palju arvata, et see hamster siis vähemalt normaalne on.

Mõni aeg tagasi sai Vancu endale jutumasina – karp, mille peale saab asetada sellega klappiva tegelase ja siis see tegelane räägib oma loo. Komplektis oli ka üks tegelane, öökull Lulu, kelle sai ise rääkima panna. See tähendab, öökull lubab enda mälusse salvestada sinu enda jutu. Lulu peale rääksid Vanc ja Andreas koos esimese ametliku “Agent H. Happy” loo ja mul on ammu aeg see sealt ka paberile kirja panna, aga pole veel jõundud. Vanc kuulab seda pea igal õhtul ja me oleme Tannuga paaril korral Vancu tuppa rõõmsalt vaatama kiirustanud, et kas Andreas on töölt juba koju saabunud… aga ei, ta vaid räägib agentkoera lugu karbi ja öökulli vahendusel 😛

Aga eelmisel nädalal oli vaja Tannul kooli jaoks kirjutada lühike lugu. Vaba teema. Peab olema algus, teemaarendus, lõpp. No et laused peavad omavahel kuidagi koos ka püsima. Tan imes virtuaalset sulepead nii ja naa ja ahastas, et no tema ei oooooskaaaa. Nojah, inspiratsioon tuleb üles leida. Pakkusin, et meil on jutukuubikud, et äkki on neist abi. Veeretas nii ja veeretas naa, no muhvigi, juttu ei tulnud. Vanc sättis juba magama ja tema toast kostus tuttav lugu… Muidugi, millest siis veel kirjutada, kui mitte oma koerast! Ja Tan hakkas kirjutama. Ja kirjutas. Vahepeal küsis nõu ja arutasime asja üle veidi ja selleks ajaks kui Andreas õhtuselt jalutuskäigult Happyga naases, oli lugu purgis. Andreas aitas veidi vigu parandada ja Vanc ei suutnud enam oma voodis püsida, vaid tuli ka seda põnevat värki vaatama.

Kuna Vanc endiselt saksa keelega sõber pole, ega minagi pole, aga lugu ma juba teadsin, siis tahtsin hoopis hirmsasti teada, et kui nüüd Andreas selle loo saksa keelest inglise keelde Vancule tõlgib, et kas lugu jääb ikka samaks. Lugu kõlab eestikeelselt umbestäpselt nii:

AGENT H. HAPPY

Mul on koer. Tema nimi on Happy. Ma arvasin alati, et ta on täiesti tavaline koer. Aga eile selgus, et tegelikult on ta hoopis salaagent. 

Ma ärkasin öösel miskipärast üle ja märkasin, et aken on lahti. Tulin voodist välja ja tahtsin akna kinni panna… aga sel samal hetkel lendas Happy akna kaudu tuppa ja sättis ennast minu voodile istuma. Ma olin sõnatu.

“Minu nimi on Happy, agent H. Happy ja ma töötan salateenistuse heaks. Ma palun väga vabandust, et sulle akna lahtijätmisega ebamugavusi põhjustasin.”

“Minu koer… räägib? Kas ma magan?!”

Aga Happy jätkas:

“Ma ei saa sulle rääkida kõigist oma tegemistest, aga sa pead mind usaldama ja hoidma meie tänase juhtumi kindlasti saladuses. Ma saan hetkel ütelda vaid nii palju, et me päästsime täna öösel meie linna tuleviku. Sul on vaja nüüd uuesti magama jääda. Head ööd, Tan.”

“Head ööd… agent H. Happy.”

Kui ma hommikul ärkasin, magas Happy oma kohal. Ma nägin täna öösel ikka eriti imelikku und… aga kui ma akna juurde läksin ja välja vaatasin, siis nägin ma seal väljaspool Happy jalajälgi. Aga me elame üheksandal korrusel.

***

Sellesama loo saatis Tan kooli:

Koolis pidi ta selle klassi ees ette lugema. Viimane lause pani kõik naerma ja õpetaja oli temaga rahul ja Tan oli elu ja enda ja Happyga rahul. Positiivsed kogemused on nii-nii olulised, olgu pealegi siis lihtsad ja lühiksed, aga ikkagi üdini positiivsed ja aitavad pisitasa uuesti kindlust üles ehitada. 🙂

Sellega oli siis ametlikult Happy-lugude algus tehtud ja Vancu oli veel enam kindel, et meil on vaja Happyst veel palju lugusid jutustada ja kirja panna ja mina pean neile lugudele pildid joonistama, AGA tema ütleb, mis neil piltidel olema peab. Ma küll ootan kõigi osapoolte koostööd, aga kuna Vanc on sujuvalt ennast projektijuhiks sättinud, siis no hea küll, ma kuulan tema ideed ka kindlasti ära. Ja nii siis tegin mina ka vaikselt asjaga algust.

Esimene katsetus kujutada agent H. Happyt lendamas näeb välja just seesugune. Uups… te ei teadnudki ju veel, et Happy oskab kõrvadega lennata? No jäägu see meie saladuseks hetkel veel, eks?

 

Kuna ma kõrvadega lendavast salaagentkoerast juba nii mõndagi tean, siis ei suutnud ma vastu panna ja pidin ta kiivermütsile kirjutama ka päris uue salajase lennufirma nime. Igaks juhuks selgitan ka. Kui Eestis oli omal ajal Estonian Air ja šveitslastel Swiss Air, siis “air” tähendab neis nimedes “õhk”. Aga õhk hääldub vägagi sarnaselt ühe teise sõnaga, mis on “ear” ja tähendab hoopis “kõrv”. Kui on olemas šveitslasest koer, kes öösiti salaja kõrvadega lendab, siis ilmselgelt kuulub tema lennutegevus uue salafirma “Šveitsi Kõrv” kõrgemal tasemel reeguleeritud vastutusalasse. Või midagi sellist. Lookirjutajad ei ole mulle veel edasisi juhtnööre andnud, aga selle pisikse nalja pookisin ma juba enda jaoks asjasse sisse ja jään nüüd huviga järgmist absoluutselt hullu agent H. Happy seiklust ootama 😉

Üheskoos suudame rohkem ehk jänkude jõulukaart

See lugu sai alguse juba kevadel. Umbes sel ajal, kui ma olin enda kalli pisikese sõbranna Hanna-Liisa palunud endale pulma pruutneitsiks ja kuna tema minu jaoks tohutusuure teene tegi, siis tahtsin samaga vastata ja teha ka tema heaks midagi ilust ja head. Uurisin, kas ma saaksin joonistada midagi, mille läbi õnnestuks toetada ettevõtmist, mis aitaks kaasa Hanna-Liisa suurele unistusele – uuesti käimasaamisele. Selgus, et saan küll ja tegelikult saan teha veel palju enamat – saan aidata kaasa paljude laste ravi ja unistuste toetamisele. Selleks pidi sündima jõulukaart 🙂

Jõulukaardi mõtet suures soojas suves hellalt endaga kaasa kandes, hoidis Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi Mõmmik mind pikalt karude juures. Mulle meeldivad mõmmid väga. Pidasin plaani nii ja naa. Aga ühel ööl… hiilisid märkamatult mu juurde pikkade sametiste kõrvadega väikesed valged tegelased ja sosistasid läikivate ninade võbeledes hästi tasakesi mulle kõrva sisse:

“Me oleme siin! Me tahame ka aidata!”

Panin silmad kinni ja uinusin magusa teadmisega, et abivägi on leitud ja nüüd tuleb veel vaid sobiv koht leida, kus lumejänkud pildile püüda, et jõulud saaks päriselt tulla.

Kui ma hommikul ärkasin, olid jänkud kadunud. Ainult hästi palju pisikesi lumiseid jalajägi oli mu voodiesine ja lauapealne täis. Mõtlesin endamisi, et huvitav, kui palju neid siin öösel siis käis ja mida nad nii agaralt siin toimetanud on. Ja siis avasin ma oma arvuti… ja seal nad olid! Lastefondi Mõmmik oli öösel pisikeste jänkude toimetused kiiruga salaja pildile klõpsanud ja mulle saatnud! 🙂

Tuli välja, et ajal, kui mina magusalt magasin, olid nemad leidnud üles meie metsa kõige vahvama kuuse, selle, mis üksi öösinise taeva taustal lumisel künkal kelmikalt kükitab. Nad olid üheskoos tegutsedes sellest üle öö ehtinud kõige armsama jõulupuu, mida ühed väikesed jänkud oma unelmates ette oskavad kujutada.

Kuldse tähekese asemel olid nad kuuselatva upitanud suure punase südame ja kohale toonud oma talvevarudest ka koormatäie magusaid porgandeid. Nende sagimises oli nii palju armastust ja hoolimist ja rõõmu ja koosolemist, palju valgust ja südamesoojust! Just selline on pisikeste jänkude jõulusoov ka kõigile meile, et me hoiaksime kokku, sest koos on parem. Nii on toredam, julgem ja kindlam. Koos tegutsemine teeb meid tugevamaks ja nii suudame me palju enamat.

Tegusad jänkud kogunesid minu helendavatele ekraanidele ja siis ma pesin ja kammisin ja paitasin neid just nii nagu nad vajasid ja soovisid ja täpp täpi haaval ärkasid nad viimne kui üks sellel pildil ellu

Ja siis veel veidi lihvimist ja silumist, et koostöö toimuks valatult ja…

… lõpuks olin ma suutnud taastada just selle olukorra, mis valitses tol ööl, kui mina rahumeeli magasin ja jänkud tegutsesid.

Suve lõpuks olime me kõik koos jõuludeks täiesti valmis! Ja siis asus tegeutsema Lastefondi Mõmmik koos oma abilistega ja sellest kõigest sündis üks i-me-li-ne jõulukaart, mis aitab kaasa sellele, et me kõik üheskoos saaksime anda tiivad raskelt haigete laste unistustele ja nende ravitingimuste parandamisele. See on üks ilus ja hea põhjus ning jänkud kinnitavad meile, et üheskoos suudame me rohkem! 🙂

Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi veebiuudistest oli jänkudest ka päris oma lugu SIIN 🙂

Hoidsin jänkude tegemistel ikka silma peal. Nad on mulle ju nii kallid ja armsad, et ega ma ei saa nendeta. Ja teate mis?! Täna hommikul kiikasin korraks postkasti. Eile läks mul kuidagi meelest ära posti kontrollida ja kes seal olid?! Seal olid needsamad jänkud! Nad olid terve tee Tartust minu juurde lennanud ümbriku sees koos selle eriti nunnu helkuriga <3

Nii me siis võtsimegi täna Happyga kohad sisse ja jõulud olidki korraga täiesti kohal 🙂

Ohh, kui ilus ja hea ja tore on olla! Aitäh Lastefondile ja Mõmmikule ja jänkudele selle võimaluse, olemasolemise ja kõigi heade tegude eest 🙂

Kui Sina soovid enda jõulusoovid ka jänkudega koos teele panna, siis jänku-kaarte saad soetada Lastefondi lehelt heategevustoodete juurest SIIT 🙂

Üheskoos suudame rohkem!

Imeliselt jänkulist jõuluaega Sulle!

 

PS naljakas on see, et seda postitust kirjutades jäi mulle pilte otsides esimesena näppu üks ammune kaart minu enda Mõmmikust. Ta on päris kindlasti Lastefondi Mõmmiku sõber ja sugulane. Jõuldeni on täpselt neli nädalat, seega:

Kõrvad ehk elu on karneval

Eelmine laupäev

… oli meil tegus tööpäev, aga kuna Vancul oli kindel soov sünnipäeval Daimi kooki süüa ja seda saab siinkandis vaid Ikeast, siis käisime Andreasega juba eelmisel laupäeval poes ära. Märkasime kontoris poolteist tundi enne sulgemist, et näe, veel jõuame, sest siin lähevad poed laupäeval hiljemalt kell 17 juba kinni ja lendasime kohale. Andreasele Ikea ei meeldi. Mulle ei meeldi sealt jällegi läbi joosta. Kuigi kooki ja piparkooki saab ka ilma poodi läbimata, siis kasutasin ma ikkagi võimalust sealt läbi kulgeda põhjendusega, et ma otsin Vancule veel üht kingitust. Minu lemmik on lasteosakond. Eelmise aasta karnevaliriiete valik on otsa saamas, AGA nahkhiirekõrvad olid veel pakkumisel. Arvake nüüd ära, kas ma sain sealt poest välja tulla ilma uute kõrvadeta? Muidugi mitte!

Auto suunas astusin ma oma koogi ja piparkoogikarbi ja kolme jõulujoogiga (mis mulle nii kooohuuutaaavalt maitseb!) juba kõrvad kenasti kikkis. Tegelikult oli juba kohviku juures suu ammuli vahtijaid omajagu, sest ka krõbistasin need pakendist välja juba kassas. Kes itsitas, kes muigas, kes piilus salaja. No püha müristus, need on ju täiesti tavalised kõrvad? Pole või? Liftis uurisid kaks väikest last oma ema käest, kas ma olen kassnanaine või nahkhiirmees ja nende ema ei suutnud oma naerulaginat kuidagi tagasi hoida, kui ma neile kõrvast kõrvani naeratasin ja lehvitasin oma neljasõrmeliste kinnastega. Ma võin olla kes iganes, sest mul on maailma kõige vinnnngemad kõrvakarvad ju!

Auto juures pidas Andreas vajalikuks mind pildipurki püüda ja maailmale näidata.

Pildi juurde kirjutas ta, et ma sain endale uued… kõrvad ja kõnnin nüüd ringi nagu see oleks kõige normaalsem asi üldse.

Hmm, aga ongi ju?

Autosse oli veidi keeruline pääseda ja autolagi oli ka mu uute kõrvade jaoks veidi liiga madal, aga ma sain hakkama.

Järgmistel päevadel kasutasin ma oma kõrvasid mütsina. Tänaval ja igal pool. Daamid ju ei pea ometi toas kõrvu peast eemaldama? Õnneks ma ühtegi avariid vist ei põhjustanud.

Pühapäev

… oli täiesti normaalne päeva. Hommikul plaanis Andreas taas (nagu mitmel eelneval hommikul) ebatulemuslikult habemeajamist, aga siis teatas muiates, et kuna ta just üht peent habemetarvikute kodulehte ja veebipoodi kabestas, et ei, selgelt on öeldud, et enne, kui habemega midagi ette võtta, tuleb sel lasta terve aasta vabalt ja metsikult kasvada. No minugi poolest. Saamegi oma metsjõuluvana või midagi. Mul õnneks habet veel pole.

Tal on habe, aga mul on kõrvad kusagil kapi peal ootamas!

Välja sättides vaatasin peeglisse. Hmm, et üldpilt harmoonilisem saaks, tuleks silmad ehk rohkem esile tuua? Kaevasin kapist entusiastlikult oma ainsa silmakarvavärvija välja. Palju õnne! See oli kuiv nagu kõrbetolm. Ma tean küll, et ma pole seda pool aastat avanud juba ja internet räägib, et silmatilkadega saab asja taas vedelaks, aga meil pole silmatilkasid. Huvitav, kas see vedelik, mille sees Andrease ühekordsed läätsed ujuvad, võiks ka sobida? Variant on ka kasutada silmade ja sel juhul siis ka juba kulmude elavdamiseks näiteks markerit? 😛 Sel korral igaks juhuks ei riski, poistel on teisipäeval koolis pidu ja kui ma otsutan kõrvad koju jätta, siis see veekindel marker mu näos võib küsimusi tekitada 😉

Olles pühapäeva pealelõunal mu kõrvadega äralõbustanud kõik möödujad ja tanklatöötajad, tankijad ja muidumuigajad-itsitajad, tekitanud ärevust turvatöötajates, jõuame me kontorisse. Andreas tõmbab silmad pähe. Nii me seal siis olime – üks eriti terava kuulmise ja teine teravama nägemisega. Täiesti normaalsed.

Happyle pistsime hiirekõrvad ka pähe, aga tal oli muudki teha, kui meiega soliidselt pildile ronida 😉

Esmaspäev

… oli täiesti tavaline kõrvakandmise päev. Kuigi kontorimajja tulles hüppas üks naaberkontori onu ukselt tagasi, kui ma kõrvatipud tungivalt ettesuunatult trepist üles tema suunas rühkisin ja siis uksel irvitas, kui nägi Happyt, sest selle tegelase ta vähemalt tundis ära. Ei noh, palun vabandust.

Teisipäeval

… oli poistel koolis sooja sulanud juustu pidu ja vastu tulles perekonna tungivale mõttepausile võtsin ma siiski kõrvad enne söögisaali astumist peast. Aga garderoobis pistin ma nad uuesti pähe. No kes siis ilma kõrvadeta õue saab minna?! Ja kuna garderoob asub klaasseinadega ruumis kohe söögisaali kõrval, siis lahkusin ma areenilt inglisekuningannalikult oma neljasõrmeliste kinnastega veetlevalt lehvitades. Poiste õpetajad naersid miskipärast ja lehvitasid rõõmsalt vastu. Nad vist polnud enne nii ilusaid karvaseid kõrvu näinud?

Poisid kiirustasid koju, aga Andreasel oli kähku veel midagi linnast vaja. Nii me siis käisime linnas ja kui ma mitu kuud suutsin vastu panna, et selle peene provvaga mitte koos pildile ronida, siis nüüd enam ei suutnud. Too punase kübaraga daame kolis me kesklinna peatänavale juba suvel ja on endiselt veel üsna suvises rüüs. Ja kuna Vancu nagunii arvab kogu aeg, et ma pole oma kõrvadega mitte nahkhiir vaid hunt, siis kõikide punaste mütsidega tüdrukute aitamine on minu taltsutamatu kirg. Vist. Või mis teie arvate? No on ju teine külmunud olemisega? Ma püüdsin teda soojendada pisutki ihihiii! 🙂

Kolmapäev

… oleks võinud alati paanikaga, et kuidas ma Vancule homseks kooli jaoks need Daimi koogid küll Ideast kätte saan, aga ei alanud paanikaga, sest ma juba teadsin, et Andreas peab õhtul minema St Gallenisse töökohtumisele ja seega polegi muud, kui ma sõidan selle linnapiirini temaga kaasa ja käin Ikeas üks ära. Autos muidu selgus, et mu katkise ämblikvõrgulaadse ekraaniga Eesti telefon on mul küll kaasas, aga Andrease telefonil on täpselt üks protsent akut. Minul puudub internet ja temal minu number ja tegelikult olime me juba selle sebra juures, kus ma pidin uksets välja astuma. Kuna tema kohtumine pidi kestma kella mitte kauem kui kella 20ni ja ostukeskus suletakse kell 19 ja parkla on tasuline ja keeruline ja kontaktivõtmise võimalus on meil ütlemata puudulik, siis pakkusin, et ma tean suurest ostukeskusest veidi eemal üht tsiklipoodi, et ma siis jalutan lihtsalt sinna ja ootan seal ees. Andreas arvas, et seal kõrval on kohvik ka, et seal on vast soojem passida, aga ma pole suurem asi üksi tundmatus kohvikus passija. Seega ootan suletud poe ees ikka. No ok. Hüppasin autost välja ja läksin vajalikku kraami hankima. Vahepeal oli mulle kohale jõudnud, et ma pean sealtsamast poest ju ka homseks klassikaaslaste jaoks joogid ära ostma, sest ühtegi teise poodi ma täna nagunii ei jõua enam.

Sain kahvlid ja küünlad ja pisikesed taldrikud ja joogipakid kätte ja astusin siis selle mitme kiloga Ikea suunas. Seal püstitasin enda kõigi aegade rekordi ja mul oli isegi kahju, et Andreas minuga kaasas polnud, et saavutuse üle uhkust tunda 😛 Nad ehitsasid suvel kogu poe ringi ja kui ma varem teadsin, kust sai lõigata, siis nüüd nägin vaid ühte auku ja see läks ka sinna, kus ma juba olnud olin. Mul on neis asjus vahel üllatavalt hea mälu. Avastasin ka seda, et nad on maast oma suunda näitavad noolekleepsud kokku korjanud ja nüüd on nooled valgusega laest alla lastud ja lihtsamalt muudetavad hädaolukorras ja no muidu ka. See tundus mõistlik.

Rallisin peaaegu inimtühja poe kähku läbi, sest mul oli vaja Andreasele ka kõrvu! Ta ise ütles esmaspäeval, et kui tal oleks, siis ta kannaks ka neid. Seda ei pidanud keegi mulle kordama. Mul oli tema jaoks ka kõrvu vaja. Kuigi Vancu ihaldatud Daimi koogi oleksin ma kätte saanud ka poodi läbimata.

Kui ma pikast ootamisest läbikülmunult lõpuks soojas autos maandusin, ulatasin elegantse liigutusega Andreasele tema kõrvad. Ja tema naeris. Kodus vabastas ta need pakendist ja pistis pähe. Need sobisid talle veel valatumalt kui mulle! Isegi ilma silmavärvita ja mulle meenutas ta koheselt Viimse reliikvia filmist Ivo Schenkenbergi  😛 Kokkuvõttes arvasin ma, et Andreasel on vaja uut passipilti. Ja eieiei, see ei ole müts! Need on ta enda kõrvad! Ja need kõrvakarvad!! 🙂

Neljapäev

… oli Vancu sünnipäev ja sellest rääkisin ma juba SIIN. Kokkuvõttes oli see üks väga tore päev.

Reede

… algas sellega, et Vanc ajas selga oma tavalised riided ja sinna otsa tõmbas eile kingiks saadud pehme Pikachu kombeka. Ta oli juba eile õpetajale teadustanud, et tal on homseks üllatus. Ja see üllatus oli see, et ta läheb täiskomplektis ehk kollases kombekas ja kollase kotiga kooli. Laps, kes esimesse klassi minnes palus koolikotti ja pinalit musta, ilma vidinateta, et see mitte mingil juhul LAPSELIK poleks on vanuseks 10 saanud nii suureks, et võib juba tudukombekas koolis käia. Aga noh, mis mul saab selle vastu olla. Andreas vaid itsitas ja kui Vanc hommikul ukse kõrval üleni kollasena minekuvalmis oli, pidas vajalikuks Tan tänitada, et ta teeb ennast kindasti mudaseks ja siis ei saa seda kombekat enam puhtaks. Sest ta tegevat koolis iga päeva vahetunnis ennast mudaseks.  Ma siis arvasin, et ma pole veel näinud, et Vanc mudane oleks olnud (laps, kes väldib enda määrimist üsna äärmuslikult) ja pakkusin, et olgu tal siis vähemalt üks päev rõõmu kui tobe igatsus midagi teha, mida teha ei lubata.

Alguses arvas ta, et ta pistab käed varrukatest sissepoole ja siis hoiab eest kaelust ja kapuutsi koos. No selleks, et ta oleks nagu päris Pikachu. Aga ma arvasin, et kuna ta on piisavalt lühikest kasvu, siis kui ta alla vaatab, siis näevad kõik temast pikemad nagunii vaid tema nunnukaid kõrvu ja punaseid punnpõski. Edasi astuski ta siis sedasi näiliselt norutades ja ise samal ajal eriti püüdlikult püüdes päris-Pikachu muljet jätta 😛

Autosse ronides jäi Pikachul saba ukse vahele. No eksole! Kui Sa pole harjunud elama sellise sabaga, siis võtab harjumine aega. Mina pidin esimesl korral oma saba potti poetama.

Alles kooli poole sõites hakkasin mõtlema, et Vanc Vancuks, see on suur asi, et ta tahab ja julgeb, aga äkki õpetaja pole asjast üldse nii vaimustunud. Rääkisin siis Vancule, et tead, kui õpetaja palub sul selle kombeka ära võtta, siis ära kurvasta, sest sul võib küll tore ja hea olla, aga võib-olla mõni laps ei suuda siis keskenduda ja koolitööd teha, kui mingi kollane krõll talle teiselt poolt kalssi vastu vaatab. Vanc arvas, et no kui õpetaja palub, siis ta võtab ära. Hea, et tavalised riided kombeka alla läksid. Pärast saab ju edasi Pikachu olla.

Enne kooli tõmbasin ma pisi-Pikachule (ehk täna siis koolikotile) enda kõrvad pähe ja arvasin, et selline võiks välja näha tema tumedam pool. Perekonda sobib ta igal juhul. Ikkagi ilusad kõrvad. Olgu siis kollased või hämaramad.

Ja juba kadusidki kollased mustate tippudega kõrvad koolimaja ukse vahelt sisse. Tan astus häääästi rahulikult tema järel. Eks Tan teab. Tal on mitu aastat konnaksotüümi kogemust kodus tööl ja puhkehetkel ju ette näidata 🙂

Istusime autos ja itsitasime. See kõik oli nii hirmus nunnu. Või peaks ahastama?

Ma arvan, et mitte. Andrease tavaline tööpäev näeb välja seesugune. Hea, kui ta taipab silmad lauale asetada hetkel, kui keegi kohtumisele tuleb. Aga noh, on ka ette tulnud seda, et ta unustab 😛

Elu tuleb ise lõbusamaks elada. Aja jooksul oleme me isegi minu eriti ontliku ema Tannu konnakostüümikandmisega nii ära treeninud, et kui ma talle eile õhtul rääkisin, et Vanc läheb täna kollase kombekaga kooli, siis vastas ta selle peale vaid ahahh.

Aga mida Happy asjast arvab? Andreas räägib alati, kuidas neil oli tema lapsepõlves koer, kes läks hulluks, kui keegi kindaid kandis ja mingisuguse veidra tolkneva sabaga Pikachu söönuks ta sirgelt ära. Happyl on aga täiesti kama kaks, kes ja kuidas temaga jalutab.

Selline see koera elu on! Ta vist teistsugust elu ei kujuta lihtsalt ette? 😛

Aga ma teile seda juba rääkisin, et ühel eriti märjal hilisel õhtul Happyga jalutades koperdasin ma korraks kergelt. Midagi jäi nagu jala alla. Arvasin esimese hooga, et mõni vigastatud loomake, sest see asi liikus. Tegin õudujudinates kiire sammu vasakule ja järgmisel hetkel pidin naerust püski pissima. Miks? Sest ülevalt alla avanes just täpselt selline vaade.

Liikuda ei julgenud. Varvas lirtsus ja tald, see oli mu ettehoiatamiseta ühe loivaliigutusega lihtsalt hüljanud. Tegin pildi, helistasin naerukrampides ähkides ja kõõksudes Andreasele, et nad poistega aknale tuleks, sest kohe ma saabun maja ette ja nad peavad seda jama nägema. Olen mina enne auke igale poole jalanõudesse kandnud, aga seda, et tald sedasi otsustavalt lahkub keset teed, vaat see oli uus kogemus 😛

 

Nii! Aga kena õhtut teile ja hoidke kõrv kikkis!

Kõrvikud tervitavad ja arvavad veendunud, et elus peab natuke karnevali alati olema. Alati! 🙂

Ja kui teie öös liigub kahtlaseid kikkkõralisi varje, siis karta pole vaja. Need oleme kõigest meie. Hullud, aga üldse mitte ohtlikud. Varsti ka täies koosseisus Tallinna tänavatel  😉

 

Ahjaa! Poistel oli koolis täna väga lõbus olnud. Õpetajatel ka  🙂

Järgmine pähapäev on juba esimene advent? Igal juhul kena pühapäeva jätku teile 🙂

 

Vancu 10

Esimesena uuris sel aastal minu ema, mida Vancu sünnipäevaks soovib.

“Vanc, kuule! Baba uurib, mida sa sel korral sünnipäevaks saada sooviksid.”

“Eee… ööö… ütle talle, et ma tahaksin kananuudleid.”

“Ainult kananuudleid tahadki?”

“No juustupalle siis ka.”

“Hmm, midagi veel? Magusat äkki?”

“Eee… Muumimamma komme… ja siis neid Lotte omasid… piparkoogi ja küpsisega. Need on mu lemmikud. Tead neid?”

“Tean. Ja see on kõik? Need on need asjad, mis sa sünnipäevaks sel korral sooviksid?”

“Jah!” ja Vanc kepsutab rõõmsalt minema.

Ehk siis, kui käes on see hetk, kui laps võiks kõik oma unistuste paelad valla päästa ja soovida mida kõike, no küsida ju ikka võib, tahab see närbi söömaga laps oma vanaemalt ja vanavanaemalt sünnipäevaks saada vaid… süüa. Kui sa saad 10 aastat vanaks ja su unistuste sünnipäevakink koosneb kiirnuudlitest, maisipallidest, Marianne ja Lotte kommidest, siis on enam kui kindel, et su unistus saab ka täidetud. Elu on ikka naljakas selle lapse kõrval. Mitte, et see elu selle suurema lapse kõrval, kes mõne kilo maasikate üle kingitusena samamoodi eluõnnelik on, vähem naljakas oleks 😛

Aga, see polnud veel kõik. Kui ma iseenda jaoks uurisin, et mida ta võiks sünnipäevaks soovida, siis oli vastus veel lihtsam – Daimikooki, seda Ikea oma ja piparkooke, ka Ikea omasid. Tavalises poes siin normaalseid piparkooke paraku pole ja ise ma neid tegema tõesõna ei viitsi hakata, sest ma käkerdan alati midagi sedasi ära, et need mulle lõpuks ei maitse ja kui need juba mulle ei maitse, siis ei maitse need Vancusel ammugi mitte. Pealegi Eesti juba paistab koos oma piparkoogitaignaga.

***

21. novebri õhtul Vancut magama pannes uurisin igaks juhuks ikkagi üks kord veel, et kas tal on mõni salasoov, mida ta mõttes soovib, aga pole meile rääkinud. No et nüüd on tagumine aeg sellega ikka igaks juhuks lagedale tulla. Eelmisel aastal sain ma ta ühest ja ainsast jõulukingi salasoovist täiesti juhulsikult teada. Tema oli sünnipäeva ajal puhunud küünlaid ja soovinud ja arvas, et ju need päkapikud selle soovi ikka kätte said. Lesib siis mõtlik mees oma voodis ja teatab, et no hea küll, kui sa tahad mulle midagi kinkida, siis kingi mulle sokke.

“SOKKE?!” pidin ma peaagu põrandale kukkuma. “Sa mõtled seda päriselt?”

“No jah, sa ju alati räägid, et baba kingib alati sokke ja sel korral ma baba käest sokke ei palunud.”

“Miks sa sokke tahad?”

“Mul on vist kõigis sokkides augud sees.”

“Nalja teed või? Sul on meie majas kõige enam sokki ja auke pole neis üheski. Need koolis läbikantud legomehikestega sokid viskasin ma pesemata minema, millel sa koolis põhjad alt ära uisutasid!”

“Päriselt?”

“No mine vaata ise, sul on vähemalt 20 paari täiesti korralikke sokke, aga jah, pooled neist on madalad.” Ma ju tean küll, et pragu saabastega madalaid sokke kanda ie saa, sest see olevat vastik tunne, kui saabas palja naha vastu läheb, aga et sünnipäevak son sokke vaja, siis see tuli küll nagu nali selgest taevast 😛

“Et sa tahadki siis sünnipäevaks sokke?”

“Nojah, kui baba arvab, et nii on hea, siis ju võib?”

Uskumatult isemoodi tegelane, see meie Vanc! Räägin Vancule sellest, kuidas mul on lapsepõlvest ilge trauma ja ma ei taha siiani teiste ees oma kingitusi eriti avada, sest minu lapsepõlves oligi nii, et ema sõbrannade lapsed tulid mu sünnipäevale ja kinke avades tuli ühest pakist välja öösärk ja teises sukkpüksid ja kolmandast… kord kinkis isa mulle roosade ja helesiniste jõehobudega alukad. Hirmus defka värk ja nunnud olid nad ka, aga no halloooo, ma häbenesin end maa alla. Kohal olid ju ka poisid 😉 Seepärast meeldisid mulle hiljem klassikaaslaste kingid palju enam, sest neist pakkidest ei tulnud vähemalt ihupesu välja 😉

Vancu jaoks on see nii kauge maailm, aga noh, jõehobudega alukaid teiste ees pakist välja võtta ei tahaks tema ka. Selles on ta kindel.

***

Eile hommikul oli Vanc kindel, et sünnipäeval peab ta kooli viima Daimi-kooki. Põhjendus oli veenev – siis saan ma ise ka süüa. Ühtegi teist kooki see laps siin ju ei söö. Ta küll kõhklevalt uuris, et teise variandina tuleks kõne alla minu tehtud küpsisetort, aga siin pole ei Kalevi ega Selga küpsiseid ega midagi, mis neid ligilähedaseltki meenutaks ja kõik, mis pole just selline nagu team peas, nagunii ei sobiks, seega Daimi-kook. Minu õnneks ja veel enam Vancu õnneks oli Andreasel õhtul St Gallenisse asja ja nii ma siis neid kooke hankima kihutasin.

***

Eile õhtul uuri Vanc, kes viimastel päevadel vaat et tunnitäpsusega arvet pidas, kui palju veel ta sünnipäevani aega on, et kas meil on ikka meels ja ega me kogemata magama ei jää enne südaööd, sest tema tahab ka nii, et ta kell  null null üles aetakse ja õnne soovitakse. Kõigi tulede ja viledega. Ma veel kõhklevalt uurisin, et kas ikka siis kõigi kingituste ja koogi ja küünaldega? No et äkki on hommikul siis kuidagi tühi tunne või nii. Ei! Kõige ägedam on ikka südaööl täisprogramm läbi teha, sest siis algab ju tema sünnipäev! No minugi poolest.

Magama oli teda keeruline saada. Vaja oli lugeda meie raamatut.

Sellest on kuidagi märkamatult saanud traditsioon. Mõelda, see raamat saab ka ju kohevarsti kümme aastat vanaks! Ja mul pole aimugi, kui alju kordi ma seda lugenud olen. Kusjuures kumbki ei taha ise lugeda, mõlemad tahavad endiselt, et mina loen ja Vanc tahab, et ma iga kord veel eraldi pilte ka näitan. Mõtle, ma elasin kosmoselaevas ja aparaat hingas minu eest ja kõik need muud vidinad ja värgid! Muide, ma lappasin siin mingi päev asju kokku ja jäin uurima Vancu sünnitusmaja haiguslugu ja kuidas alguses oli kõik nagu täitsa lootustandev, apgar 7/7, hingas ise jne ja kuidas ta siis kolmanda elupäeva hommikul sisuliselt tunni aja jooksul tema seisund käest ära läks ja RDS-i ja sepsise diagnoosikahtlusega elutu ja näost sinakashallina intubeerituna lastehaiglasse üle koliti. Palju aastaid olid need paberid mul lihtsalt olemas, alles nüüd, kümme aasta hiljem, saan ma neid lugeda teadmise, arusaamise ja üleliigse emotsionaalsuseta. Lihtsalt faktid.

Mul on nii ko-hu-ta-valt hea meel, et kümme aastat hiljem on see väikene mees meiega. Nende aastate jooksul on tema 44 sentimeetrine pikkus kolmekordistunud ja täna on ta 133,5 cm pikk. Ja kaal! Olles sündides kaalunud vaid suure veepudeli jagu, poolteist kilo, siis nüüd on sada grammi vähem kui veerandsada kilo. Kleenuke küll ja kasvatab alles jäävhambaid, aga sisemiselt väga palju arenenud viimase aastaga. Progress missugune!

***

Kui Vanc lõpuks magama jäi, hiilis Andreas autosse, kuhu me Vancu pakid jätnud olime – üks pakk oli minu emalt. Sain selle sama päev hommikul postkontorist kätte. Käigu pealt olin ma paki seest Tannu lemmikkrõpsud välja võtnud ja kaanel Eva nimele N-tähe lisanud, et oleks nagu päriselt päris värk. Meie endi kingitused olin ma juba päeval kõik ühte suurde kasti kokku kühveldanud – sea oli Vancu kohalike lemmikkommidega ämber, piparkoogimehike, tema elu esimene käekell – väike ja lihtne ehk harjutamiseks hea. Ja siis oli seal Super Mario uus mäng, mille Denny nädalavahetuselt Saksamaalt tõi ja see oli natukene tema poolt ka. Ja siis oli seal jubenunnu Pikachukujuline seljakott, mille sisse me eelpool nimetatud kella ja mängu pistsin. See kott on tädi Annela poolt ja meil on sellega oma tore diil, et kui Vanc ühel heal päeval nii suureks saab, et Pikachu pensionile jääb, siis rändab kott jälle tädi Annela juurde tagasi. 🙂

Ja kastis kõige peal oli marupehme Pikachu kombekas! Jaanika saatis mulle juba 10. novembril vihje, et Tallinnas ühes poes on üks selline kombekas. Ilmselgelt oli meil seda kombekat lihtsalt vaja ja siis läks siblimiseks – kirjutasin otse poodi, Kombekas lubati erandkorras broneerida. Siis oli vaja leida inimene, kes selle sealt kähku ikkagi ära toob, sest info püsis netis ja mine tea, äkki läheb see nunnudus ikkagi vahepeal kaduma ja siis ma oleksin silmad päest ära nutnud jne 😛 Suurepärase koostöö ja valmisolekute tulemusel rändas kombekas juba samal õhtul turvalisse kohta ja uue nädala alguses alustas koos Pikachu koti ja minu kahe lemmikšokolaadiga teekonda meie suunas. Aitäh suurepärase koostöö eest, Jaanika, Kerli, Sondra ja Annela! <3

Nii ja see udupehme kombekas siis jäi pakis kõige peale. Saba jätsin ka nurgast välja rippu, et Vancul oleks lõbuam pakki avada. Sel samal põhjusel ei tahtnud ma ka kasti ära pakkida. Otsisin tutti või paela, aga midagi asjalikku ei jäänud silma, aga kui ma õhtul oma kõigi aegade Ikea-külastuse kiirusrekordi – 12 minutiga olin ma läbinud kogu poe, haaranud kaasa paar pisemat vajalikku eset, nende seas kuldse paelaga rulli ja kassade juures olevast toidupoest ostnud neli Daimi-kooki kooli jaoks. Ise olin ma enda üle ütlemata uhke. Ja kui me lõpuks taas Andreasega kohtusime, siis läks tema koeraga jalutama ja mina sidusin 5 meetrit kuldset paela suurele kastile ümber ja lipsuks lisasin ka soovitud 7 uut paari sokke. Nalja peab ju elus ometi saama 😛

Vaat sellised pakid tõi Andreas autost tuppa ja kuna mul oli hirmus igav ja Eestis jõuab südaöö ometigi tund aega varem kätte, siis milleks oodata kohalikku uut kuupäeva, kui saab juba tund varem alustada?!

Kook kapist välja, lõikasin tükkideks, et oleks kergem ja kiirem seda sööma asuda ja Andreas loendas küünlaid, kaks korda luges üle, sest esimesel korral oleks Vanc justkui 9 alles aaanud 😛 Aga kus on tikud? Andreasl pole aimugi. Gaasisüütaja peaks vist keldris olema? Ma olen kindel. et ma nägin hiljuti kusagil tikke. Aju on tuhm nigu mullaga kuivanud kartul. Meelde tuli! Need olid selles piknikukorvis köögi aknalaual, millega me eelmise aasta jõulude ajal metsas lõket ja fondüüd tegemas käisime. Hurraaa, mul on oivaline mälu ja veel oivalisem oskus asju “kindlasse” kohta ära panna. Saime küünlad põlema ja Tan tuli ka kohale. Esimest korda oli tal Vancule jaoks päris enda valitud ja enda raha eest ostetud kingitus. Võimalik, et poleks olnud, aga kui nad eelmisel nädalal koos koolist koju tulid, siis oli Vanc Tannule kurvalt teatanud, et suur vend ei hooli temast üldse. Ja see polnud üldse sünnipäeva kontekstis. Lihtsalt selline tunne olevat tal olnud. Ja irvikkassist suur vend muutus seepeale õige pisut sentimentaalseks ja tundis korraga äärmist vajadust end tõestada, et hoolib ikka küll ja lubas seepeale, et sünnipäeval ta siis tõestab seda.Või noh, ta muidugi väitis, et tal tegelikult juba on Vancule kingitus juba olemaski ja siis tuli kähku minu käest nõu küsima, et kust ja kuidas ta vajaliku mängu leiab 😉

***

Kell kukkus 23:00 ja meie marssisime paraadiga Vancu tuppa.

Laulsime kolmes keeles sünnipäevalaulu ja Vanc vaatas meid vadi vidukil silmadega ja tõmbas seejärel teki üle pea. Eksole, tema magab ja mingid klounid laulavad ta voodi ees keset ööpimedust 😛 Aga alles pildi pealt avastasin, et Vancu taha seinale tekkisid koogiküünalde leekidest valgustäpid. Tervelt kümme täppi! 🙂

No hea küll. Need küünlad võin ma ju ära puhuda. Muidu jäätegi siia laulma ja mind passima. No umbes sellise näoga oli see unine sünnipäevalaps….

… unine oli ta selle hetkeni, kuni Tan ta tähelepanu voodi servas ootavate kastide peale suunas. Kes siis kingitust ei taha! Nüüd ja kohe ja keset ööd, et sünnipäev ikka kauem kestaks! Vahepeal oli Tan küll arvanud, et me peaksime õnnesoove edastamata igale ühele sündmise kellaajal. Kuna tema oskas sündida 9 minutit pärast südaööd, siis tema jaoks on öine õnnitlemine väga ok, aga kuuldes, et Vanc sündis kell pool 7 õhtul ja tema sünnipäeva oleks seega siis vaid 5 ja pool tundi pikk, siis taipas ta ise ka, et nii vist ikka ei saa. 😉

Vanc nihkus kastidele lähemale. Tan ulatas Vancule enda kingituse ja kuna ta ei viitsinud riideid panna, siis ma ei hakanud teda pildile toppima. Aga see oli armas ja liigutav hetk vahelduseks nende kahe üsna okkalises suhtes. Vancul oli mängu üle hea meel, sest kujutate ette, seda mängu ta isegi veel ei teadnud. Meil on vahel küll tunne, et ta teab vist juba kõiki maailma mänge 😛

Suure kasti otsas oli pisem kast. Selle otsustas ta avada esimesena. Ja sünnipäevalapse unistus oligi täide läinud, sest baba ja mamma olid Tallinnast talle saatnud just seda ja natuke isegi rohkem, mida ta nii väga soovis. 🙂

Selleks, et midagi kaduma ei läheks, palus ta mul kasti turvalisse kohta panna. Ma siis panin Giulietta puuri otsa. Koogi kõrvale. vahepeal oli me pisike hamstritüdruk ka nina oma majast välja pistnud ja Vancut õnnitlema tulnud

Kui ma kasti tema maailma laele toetasin, siis jooksi ta uudishimulikul tkohe vaatama, mis toimub. Ja siis avastasime me kõik koos, et Giulietta jaoks on tänane ka ju tähtis päev – ta on juba tervelt aasta elanud meie juures! 🙂

Siis hakkas Vanc kuldse paelaga pusima. Sokkide osas oli ta vana rahu edasi. Ma küll ootasin mingit kommentaari enda ebanormaalsuse kohta, aga seda ei tulnud. Andreaselel tegi aga endiselt nalja kastist väljarippuv Pikachu saba. Vanc vaatas seda, tiris õrnalt ja sai aru, et enne on vaja ikkagi kast avada. Kui vaid need sokid sealt kätte saaks 😛

Sel hetkel taipasin mina, et meil oli Andreasega ju kokkulepe, et ta ajab kinki üle andes ka Pikachu kostüümi selga. Kuniks Vanc veel paelaga jändas, kehastus Andreas suureks kollaseks Pokemoniks ja astus siis tuppa sõnadega “Tule minu juurde, mu poeg!” Vanc itistas ja siis avas paki! 🙂

Esimene reaktsioon oli, et oooo, nii behhhhme! Vancu, kes materjalide suhtes eriti tundlik ja valiv on, ei suudaks näiteks meie kostüümi kanda, aga enda oma ajas ta kohe joonelt selga ja lasi siis isa-Pikachul ennast kõrva tagant sügada ka 🙂

Ja siis ilmus kastikõhust nähtavale tädi Annela saadetud Pikachu-kott ja selle sisu uurimine oli ka omaette ülesanne. Õigus jah, Mari-mängu ja kella kõrval oli sel ka üks uue Tähesõdade filmi särk 🙂

Andreas aitas Vancule ta elu esimese käekella käele. Vanc valis parema käe kella jaoks. Eks see vajab harjumist. Ma mäletan enda esimest kella. See oli olnud mu ema oma, hästi pisike, seieritega hõbedane kell. Aga palju selgemalt mäletan ma enda teist kella – sain selle 9aastaselt kingituseks. See oli kollase plastrihmaga elektronkell ja selle numbrite juures olid elevant ja keegi veel, keda ma hetkel enam meenutada ei suuda, aga ma tean, et see on mul ema juures keldris ühes kastis alles. Ma suvel nägin seda ja see oli mu elu esimene lemmikkell. Aastal 99 sain ma oma teise lemmikkella – see oli tiigri ja Puhhi ja seierite vahel ujuvate tähekestega. Ise ostsin, Pariisist, Disney poest 🙂

Ja kui Vanc oli kasti sisuga tutvunud, siis ma küsisin, mis ta sel korral siis sünnipäevaks sai. No et testida, kui ärkvel ta ikkagi on. Ta krahmas seepeale sokipuntra endale pihku aja teatas, et sokid sai. Palju õnne! 🙂

Tan läks magama, aga Vanc oli nii elevil ja rõõmus, et käis ja kallistas meid kordamööda. Mul vist on ka Pikachu kombekat vaja?

Ja siis näitasid nad ennast mulle täispikkuses ka!

“Kas keegi peale Giulietta kooki ka soovib?”

Ei soovinud keegi. Tan juba magas. Andreas arvas, et hommikul maitseb kook paremini ja Vanc ei teadnud millest alustada, veertas käes piparkooki ja vaatas kommiämbrit ja uuris, kus see baba saadetud kast sai ja siis itsitas, et ta vist hommikul ei mäleta midagi, et kus mis on ja kas üldse on. No et äkki ta nägi kõike unes. Mille peale mina naersin, et pole probleemi, me võime hommikul sellesama paraadiga tulla. Ma saan kõik uuesti pakkida ja puha, kui see on Vancu soov. Aga tema ainult naeris ja kallistas ja puges Pikachu-kesta seest välja ja tagasi teki alla. Tema naeratus ulatus kõrvast kõrvani ja ta oli täna maailmaga ilmselgelt rahul. Maailm temaga ka 🙂

***

Kui ma tavaliselt ärkan kell 6:30, ajan poisid üles ja lähen veel tagasi tunnikeseks magama, siis täna läks mul uni kell 6 ära. Praegu jäin mõtlema, et 10 aastat tagasi täna läks mul ka uni kell 6 hommikul ära, sest Vanc koputas mulle kõhust, et ta nüüd hakkab ikkagi ise tulema. Mul on hea meel, et ma täna ei pea valust kõveras mööda seinu käima ja teise käega tilgajalga lükkama ja kõik on palju-palju paremini kui siis. Täna on kohe läbinisti tore. Vanc oli krõps ärkvel. Ajas Pikachu-kombe selga, võttis Pikachu-kotiga piparkoogimehikese ja Tannu kingitud mängu kaasa ja tatsas hirmõnneliku näoga suurde tuppa.

Kuna selle kombeka jalgevahe asub kusagil allpool põlvi, siis tavapäraselt jalad sõlmes istuda on vist ekstra sürr. Vähemalt vaadata on küll. Ja siis veel see saba! 🙂

Ja nüüd küsige, kas meist kellegi oli aega hommikul kooki süüa? Ei! Aga Vanc läks koogiga kooli, seega tema saab oma isu juba koolis täis süüa ja küll meie siis hiljem kodus ülejäägid nahka pistame 🙂

Et siis selline äge päev on täna!

Teine võrdlus veel! No vaadake juba ainuüksi neid sokke! Need valged on kaks korda suuremad kui tavalise vastsündinu sokid ja need olid tal veel kuuselt (vanus pildidl) suht lõdvalt jalas. Ja no need teised on need, mis on hetkel tip-top parajad. Ikkagi 10 aastat! 🙂

 

Palju õnne, Vancu, esimese suure juubeli puhul!

Palju õnne, Tan, Sul on tänaseks 10 aastat suure venna staatust täis ja Sa oled sellega suurepäraselt hakkama saanud!

Palju õnne meile kõigile <3

 

Ja Andreas kinkis mulle täna pisikeste klaaskuulidega kõrvakad, mille sees on liikuv haldjatolm! 🙂

Tähtis täna ja tore eile

Viimasel ajal olen siit veidi eemal olnud ja nii miljon asja on toimumas ja kõigest tahaks rääkida ja kirjutada, aga no ei saa endal sabast kinni. Küll aga tuleb täna endast märk maha jätta, sest tänane kuupäev on veidi isemoodi. Ja kui juba tänasest rääkida, siis räägin sutsuke eilsest ja eelmisest nädalast juba ka 🙂

21. november 2017

17 aastat tagasi sündis mu sõbrannal laps. Ta oli sel ajal minu suhtlusringkonnas ja minuealistest esimene, kes lapse sai. Hiljem viis elu mu (uuesti) kokku teiste sõpradega, kelle lapsed isegi vanemad juba olid, aga sel ajal oli tema ainus ja see oli kuidagi eriti eriline tunne. No nagu selline suureksaamise tunne. Ma olen kohutavalt mannetu kuupäevade ja sünnipäevade meeldejätmises. Aga see kuupäev ja päev on mul alati meeles.

11 aastat tagasi tegin ma oma elu esimese blogipostituse Kui FB poleks mulle seda meelde tuletanud, siis seda poleks ma ise mäletanud, aga ometi oli see täna üks esimestest asjadest, mis mulle silma jäi. Et siis juba tervelt 11 aastat!

10 aastat tagasi värvisin ja õmblesin ma terve öö silmatäit magamata ja paistes jalgu ignoreerides oma lahedat lohet, et hommikul korraks haiglasse oma Vancuga kõhtu näitama minna. Rasedust oli sel hatkle 29 nädalat ja 3 päeva. Praeguseks hetkeks olin ma juba haiglas, päevasest osakonnast statsionaari üle viidud, sest 170se rõhuga keelduti mind koju laskmast, kuigi ma ise nagu üldse aru ei saanud, et midagi valesti oleks. Sellest rohelisest lohest sai nende päevade keerises isemoodi ellujäämise ja tugevuse sümbol – meie Lootuse Lahe Lohe. See maailmarändurist draakon on meiega alati koos seigelnud ja hoolimata sellest, et teda on tahetud ahju toppida, ära osta, soovitatud ära kinkida või maha müüa – no mis sa tassid sellest tobedast kobakast kaasa!, ei ole ma sellest katkise kapitaguse peale värvitud lohest nõus olnud loobuma. Laperdava tiiva ja vildakalt asetsevad silmad sai ta endale siis, kui ma Vancuga juba koos haiglas elasin ja ta teab liigagi hästi, mis elu me seal haiglas tegelikult elasime. Neid silmi ja tiiba ei ole ma hiljem isegi parandada tahtnud, sest nii nagu ta on, on väga hea. Pealgi käis ta ju Mustikas ja tõi sealt auhinna koju koos oma seltsilistega! Ta teab meie lugu ja seepärast on ta oma ja ma lihtsalt ei saa teda meie juurest minema saata. Tegelikult on kõik selle toa pildid meiega alati kaasas, lihtsalt lohe on neist kõige kõigem ja varsti lendab ta meiega koso taas Eestisse. Ma ei tea, mida inimesed muidu endaga koos kolivad, aga mina ilmselgelt kolin oma lohet ja teisi pilte, särke-värke 🙂

Selline nägi meie Lahe Lohe välja 10 aastat tagasi

Ja selline näeb elunäinud Lahe Lohe välja täna. Väikeste tugivahenditega saaks ta taas turgutada sama naksikaks nagu 10 aastat tagasi. Võimalik, et tagasi Eestis olles võtan selle taas ette. Ja see soe ja hele lambihoidmise mõte meeldib mulle ka endiselt 🙂

Mina ja mu Lohe 🙂

Vot selline päev on see tänane päev me elus. Aga mida me siin muidu teeme?

Säntispark

Eile arvas Andreas keset päeva, et ta on nii palju tööd teinud, et vaja oleks veidi puhata. Normaalne inimene oleks oma aastatepikkuse 60-80 töötunniste nädalate peale ammu audis, aga näe, tema tiksub tragilt edasi. Aga jah, puhkust on tal vaja. Eriti, kui ta seda ise kinnitab. Ilm oli kehvapoolne ja ma siis pakkusin nagu muuseas, et mis oleks, kui me poisid koolist peale nopime ja kõik koos veekeskusesse läheme? Andreasele see mõte meeldis, aga kas veekeskus esmaspäeval üldse lahti on? Muidugi on! Poisid olid rõõmsalt üllatunud, kui meid kooli juurest ootamast leidsid. Veepargi mõte meeldis ka neile. Säntispark on vaieldamatult mu lemmik veekeskus, kus ma käinud olen. Ma pole suurem asi veearmastaja ja ma ei salli silma otsast, kui mul külm on. Seal on aga vee- ja õhutemperatuur kuidagi sedasi seatud, et mul pole mitte kunagi külm. Ei vette minnes ega veest tulles.

Õues oli kaks kraadi, aga juba eemalt oli näha, et soojendusega välibassein on kenasti avatud ja auras kenasti taeva poole. Vanc tahtis kohe joonelt sinna minna, aga lainebasseinis oli parasjagu suur lainetus. Püüdsime mõned lained ja suundusime siis kõik koos õue. Seal oli tõesti mõnus. Edasi läks Andreas sauna, Vanc lastebasseini ronima ja mina pidin Tannuga kaasa minema torude juurde. Kevadel avati seal 7 uut toru, üks hullem kui teine ja neist peaks aimu saama SIIT lehelt. Eelmisel korral sulistamas käies olid järjekorrad pikad ja Tan kõhkles. Esmaspäeva õhul oli aga veekeskus puhta lage ja üheski torus polnud järjekorda.

Tan valis esimeseks kõige lihtsama. See oli igav. Eksole. Tüüp, kes hüüpab tavalises basseinis vette kõige kõrgemalt ja teeb kõiksugu hullusi, arvas, et kõige leebemas torus peaks tema jaoks midagi põnevat olemas? Järgmine oli veidi huvitavam olnud. Kahe eelmise kõrval oli kõige hullem, mis vajab alati kohaliku assistendi nupuvajutust ja sissepääsu juures on suur silt, et südamehaigetele on see kategooriliselt keelatud jne. Tan piidles, aga arvas, et jätab selle ikka viimaseks. Neli järgmist atraktsiooni asusid korrus kõrgemal, aga olid kõik rõngastega allalaskmiseks mõeldud. Esimene oli jällegi jube igav.

“Tavalistele pensionäridele ja sulle sobiv,” oli kommentaar minule. Eksole. Ma kuulun samasse kasti tavaliste pensionäridega. Ainsad pensionärid, keda ta tunneb, on minu ema ja mamma ja Andrease vanemad ja neist ei ole ilmselgelt keegi tavaline. Meenutagem või mu ema, kes kaks aastat tagasi jääl tagurpidi hüüet tehes kukkus ja käeluu murdis ja alles mõni aastat tagasi lastega sellisest mäest alla kelgutas, kust mina juba viimased 30 aastat keeldun alla tulemast. Ehk et siis tavaline pensionär olen. Minugi poolest. A mis ma teha saan, kui mulle ei meeldi, et mulle vett ja lund ja pori näkku pritsib ja liiga palju raputab ja keerutab? Ma ikka parema meelega olen rahulik merielevant ja lasen lainetel ennast paitada 😛

Teine rõngaga toru oli huvitavam, kolmas oli mingi “jääliug”, mida ma seal üleval passides kaamerasilam läbi näda sain. Siuhh ühele poole ja siuhh teisele poole ja varsti ilmus ta taas treppidel oma rõngaga nähtavale. Viimane oli päris hull olnud, aga nüüd oli hammas juba nii verel, et see kõige hullem vabalangemine torusse tuli ikka ka ära proovida. Tan ronis püstiasendis torusse, pani jalad risti ja käed rinnale risti ja tädi vajutas nuppu ja põrand Tannu alt kadus lihtsalt ära ja ta kukkus blumpsti tühja auku ja kaks sekundit hiljem oli teda juba näha jupp maad eemal toru läbipaistvast osast läbi tuiskamas. Assistent muigas mulle, et ta pole ammu näinud, et keegi nii stoiliselt rahuliku näoga sealt alla lendaks. Ma siis muigasin, et tavaliselt kurdab ta alati, et kõik on liiga igav, et see nüüd küll vast igav polnud. Varsti oli Tan tagasi ja ronis jälle kapslisse. Ja veel. Ja veel. Ja veel… Ma rohkem ei viitsinud enam passida ja läksin alla vaatama, mida Vancu teeb.

Vanc oli inimtühjas eriti sooja veega beebide basseinis avastanud kalad. Laest tuleb alla vee pinnale värviliste ujuvate kalade liikuv pilt ja kui sa seal vaikselt lesid, siis ujuvad kalakujundid ka sinust üle. Me arvasime Vancuga, et see vist on isegi natuke kõdi, kui nad su peal ujuvad. Veidi suuremate titade basseinis müttas Vanc pumbata veidi vett, aga noh, üldiselt on ta sellest vanusest väljas, et viitsiks üksi beebibasseinis mängida. Lastebasseinis on veidi huvitavam ikkagi ja kui meie juba kohal oleme, siis tuleb Vanc igale poole. Ka käänulise mägijõe peale ronib ta teistega koos liuglema. Sinna, kuhu mina endiselt uuesti minemast keeldun, sest… ma ei mäleta, kas ma olen teile siin seda rääkinud (FB küll), aga kaks aastat tagasi läksin ma siis uljalt kogu oma julgust kokku võttes sinna veeliule, sest isegi Andreas kinnitas, et see on täiesti ok ja pole üldse hull. Usu veel hülge juttu! Mul oli tegemist, et ma sealt selg ees robinal alla ei sõidaks. Ja kui ma siis end seal küünte ja hammastega lõpuni püüdsin juhtida, oli korraga mu ees enne lõppu mingi suur mees ja tal oli veel laps ka süles. Püüdsin pidurdada oam hoogu nii nagu suutsin, aga lõpuks käis ikkagi blumps liiga kähku ja ma sadasin neile kohe basseini maandumise hetkel selga. No selle elaks ma veel üle, AGA maandudes libises mu jalg onu ujukatesse ja säärest välja kah veel. Siplesin, et kuidagi püsti tõusta ja hingata, aga eriti edukas ma selles ei olnud. Õnneks taipas onu, et minust vabanemiseks peab ta oma ujukad päris alla lükkama. Selleks hetkeks, kui ma lõpuks oma jala kätte sain ja püsti end ajasin, oli onu juba laps kaenlas treppidele kadunud. Ise samal ajal veel pükse sikutades. Mul oli hea meel, et selle ajal jooksul keegi vahepeal meile omakorda selga ei sadanud ja selleks hetkeks, kui Andreas minu järel alla jõudis kõõksusin ka juba naerupisarais ja -krampides. Liiga naljakas oli see, et seda jama uuesti läbi elada. Edaspidi on meil alati liutorude mõõdupuuks see, et kas mul on võimalus taas kellegi püksi pugeda või mitte. Seega ma tõesõna olen parem tavaline pensionär 😛

Kuna rahvast oli vähe ja ööpimeduses oli välibasseini tuledemäng nii vahva läbi aurava õhu, siis ei taibanud me keegi õigel ajal välja ronida ja elus esimest korda maksime trahvi 😛 Aga noh, järgmise korrani, sest mõnus on seal igal juhul 🙂

Veekeskuses sees ei tohi pilti teha, aga ukse taga arvas Vanc, et temast ja hülgest peab ikkagi ühe klõpsu mälestuseks tegema. Mõlemad ilusad sinised ja hambutu naeratusega ju ka 🙂

Täna ootab meid poiste koolis fondüü- ja raqlette- ehk suur sooja juustu pidu, aga vahepealsetest seiklustest räägin ma teile õige pea järgmises loos 🙂