Elu ilusad hetked

Esimene vaatus ehk Tannu lugu

Pelgulinna Sünnitusmaja, 1. aprill 2005

Plaanisin veel enne oma elu esimest sünnitust imetamise loengusse jõuda. Aga paraku ei jõudnud. Loeng ootas mind ees esmaspäeval, aga mina oskasin poolduda juba sellele eelnenud reedel. Ametliku tähtajani oli jäänud veel vaid napilt kaks nädalat.

Kui vastsündinud Tan oli puhastatud ja üleni riidesse pandud (üks neist asjadest selle sünnituse juures, millest ma mitte iial aru ei hakka saama) ning lõpuks ometi mu rinnale tõsteti ja ta imema hakkas, siis tundus see lihtsalt maailma kõige loomulikum asi. Armas oli vaadata ja jälgida selle pisikese ilmaime tegemisi, kes veel loetud hetked tagasi oli mu kõhus peidus olnud.

Tan sündis südaööl ja esimese öö magasime ma kõrvuti voodites, sest mul ei lubatud teda enda kõrvale võtta. Lapsel on oma voodi, oli õe või ämmaka konkreetne käsk ja ma ei tihanud sellest üle astuda. Valus oli ka ja väsimus oli ka ja nii ma siis magasin terve öö kätt kõrgel üle klaasvoodikese serva hoides, et ma tunneksin lapse lähedust ja tema ehk minu oma ka. Varavalges tegi ta silmad lahti ja hakkas kägisema. Võtsin ta siis vaikselt enda juurde ja me hakkasime seda imetamise asja hoolega harjutama.

Haiglapäevad möödusid rahulikult. Meid külastasid iga päev rutiini korras arst ja õde-ämmaemand, iga päev uus nägu ning igaühel neist oli oma tõde ja soovitus muuhulgas ka imetamise kohta. Kui targad valgetes kitlites tädid sulle veendunult oma arusaamu kuulutavad, siis sa ju kogenematuna arvad, et neid peab uskuma, sest nemad teavad. Niisama tihti, kui vahetusid töötajad, vahetusid ka minu imetamispõhimõtted:

Esimene neist astus läbi esimese päeva ennelõunal ja seletas, et anna 10 minutit ühest rinnast, 10 teisest 3tunniste vahedega. Rohkem ei tohi, muidu jääb laps unelema ja ei õpi sööma. Talle tundus, et ega laps vist hästi piima kätte ei saa ja tõi meile voodi kõrvale kapikesele ka piimaseguga pudeli. Kui ma ütlesin, et ma tahan last kohe kindlasti ise imetada, siis ta nähvas, et last ei tohi näljutada ja üldsegi on mu rinnanibud lapse jaoks liiga suured…

Järgmine kinnitas veel samal õhtul, et eelmine viis on absoluutselt vale, kust ma küll nii rumalad mõtted võtnud olen. Kinnitasin, et ausalt, ma ei mõtelnud neid ise välja, aga pilgust oli näha, et ma võin mida iganes väita, ta ei usu mind nagunii. Tema siis seletas, et toitma peab korraga 15 minutit 2-tunniste vahedega. No et 15 minutit ühest rinnast, siis 2 tundi paus, siis 15 teisest ja 2 tundi paus ja nii edasi. Selle panin ma juba hoolikalt isegi kirja, et ma jumala eest oma peaga midagi segamini ei aja. Ja mis peamine, kui laps magab, tuleb ta üles ajada ja sööma panna. Kui ta üle 15 minuti imeb, tuleb söömine katkestada.

Kui ma seda uut värki katsetama hakkasin, siis tundus mulle nii jaburana lapse äratamine, sest ta vaatas mulle vaid häguselt otsa, võttis nibu suhu tegi paar laiska imemisliigutust ja magas nagu kott edasi. Kui uuesti üritasin, hakkas ta nutma ja nii mulle tundus, et targem on teha nii nagu laps soovib ehk toita teda  ikka siis, kui ta ise tahab. Titad ju ometi ei sure unepealt nälga? Seda ma uskuda küll ei tahtnud. Mulle tundus küll, et kui ta oli oma une ära maganud, siis tuli ka söömine edukamalt välja ja selle mõnusa nohina peale jäin ma tukkuma… Ikka mitu korda kohe jäin tukkuma, sest nii oli mõnus ja rahulik.

Kolmanda käest sain Teise päeva lõuna ajal võtta, et last imetades pikutasin voodil. Toita tohib last vaid istudes ja täielikus ärkvelolekus iga kolme tunni tagant maksimaalselt 20 minutit ja korraga ainult ühest rinnast – just nii, et rind täielikult tühjaks saab. KUI rind ei saa tühjaks, siis tuleb see pumbata tühjaks. No et muidu piim roiskub või midagi sellist. Nii ja kui laps magama jääb, tuleb ta üles ajada, et ta saaks söömise lõpetada ja edasi magada oma voodis. Kõigi oma õmblustega ei olnud ma väga võimeline istuma, aga selleks, et lapsel oleks parem, ma siis kuidagi ikka üritasin. Aga ma jäin ka pooleldi istudes tukkuma ja mu pisike rippus 20 minuti asemel mul ühel korral uimaselt tissi otsas tervelt poolteist tundi järjest. Ärkasin, kui seesama tädi tuppa sisse astus. Tiss ei ole lutt, teatas kuri tädi ja mul vajusid kõrvad lonti, sest ma olin ju nii loll ja paha ja ei teadnud, et niiviisi lutitades tekivad vaid lõhed ja siis olen mina hädas, et on valus ja laps ei saa korralikult süüa ja sedasi lõpetame ma ainult ühel viisil – pudeliga. Ja pudel on paha. Samas, ei mina ega laps tundnud end kuidagi halvasti. Kapinurgale ilmus taas pudel. Ka see jäi meist puutumata.

Uus tädi, uus arusaamine imetamisest. Mõni oli noorem, mõni vanem. No selles mõttes, et ei olnud ainult iganenud arusamaad, et “nii on alati tehtud”. Imelik oli see, et nad omavahel ei olnud eelnevalt kokku leppinud, millist juttu ajada ja keegi neist ei uskunud, et valve just lõpetanud inimene mulle sootuks teistsugust juttu ajanud oli. Ma oleksin seda nagu endale ise ette kujutanud? Mul oli eelnevalt kuidagi enda peas tekkinud ettekujutus, et imetamine ei tohiks küll kuidagi nii plaanimajanduse moodi värk olla, aga tõrjusin esialgu enda sisemise hääle kõrvale, surusin kõhklused kõravle ja püüdsin neid järjest uskuda, kiiresti õppida ja kohaneda ja teha eeskujulikult nii nagu kästi. Ma olin ju verivärske ema ja kui kogemustega inimesed, kes seda kõike igapäevaselt näevad ja teavad, sulle ikka kindlalt väidavad, et just nii on õige, siis sa tahad tunda, et sa oled tubli ja saad hakkama just nii nagu vaja. Mõistetav ju.

Iga tädi, kes meid külastas, kontrollis imemisvõtet (mis oli Tannul esimesest hetkest õnneks täiesti õige) ega rahuldunud kuidagi minu kinnitusega, et piima on ja laps saab seda kätte ka. Ikka pidid nad ise tulema ja pigistama. Ilma küsimata. Korra ka nii keset imemist, et sõrm lapsele suhu, laps rinnast eemale ja siis tugevalt kahe sõrme vahel litsudes mu rinnanibu, tahtsid nad näha, kas piima ikka on. Mõni tegi seda nii valusalt, et oleks tahtnud hammustada. Ma oleks ju võinud neile ise demonstreerida endale haiget tegemata, aga selle peale ei tulnud neist miskipärast keegi ja minul puudus sel hetkel veel julgus ennast seal kehtestada. Kolmanda päeva lõunal kirjutati meid õnneks välja. Viimased sõnad, mis peale loeti, olid imetamise kohta – iga 3 tunni tagant üks rind korraga maksimaalselt 20 minutit ja kui rind tundub ikka veel piima täis olevat, siis tuleb ülejääk välja pumbata.

Kodus oli nii hea. Keegi mind rohkem enam ei näppinud ega kiskunud ja mul oli kogu maailma vabadus olla koos vaid ise ja oma lapsega. Ja siis saabus esimene õhtu kodus… Juba enne ööd kiskus jamaks ja pistsin lapseisale raha pihku ja palusin tal endale poest tuua kõige parema rinnapumba nii kiiresti kui ta vähegi saab, sest haiglas ju kinnitati, et rind peab ilmtingimata piimast tühjaks saama…

Ma olin küll piimapaisust lugenud, aga ma ei uskunud iial, et see midagi nii hirmsat olla võib. Ma oleks võinud sealsamas vabalt uuesti sünnitada ja see oleks ikkagi olnud lillepidu võrreldes selle piimapaisuga, mis mu rindades tekkis. Ma olin täielikus ahastuses. Nutt tikkus vägisi peale ja olla oli nii sant, et pidin otsad andma. Pump ei leevendanud mu olemist grammivõrdki, tegi vaid rohkem haiget. Ma ei saanud enam käsi küljelt enda vastu toetada, sest neil polnud ruumi ja see kõik oli nii valus. Mu rinnad ei mahtunud mu külge enam ära, nad olid iga hetk valmis plahvatama ja tõesõna oleksin tahtnud esimesel piimapaisu-ööl neisse kivikõvadesse bowlingukuulidesse oma käega noa sisse lüüa, et piimaplahvatusega end piinavatest rindadest vabastada. See oli vist üks kõige jubedamaid füüsilise valu kogemusi mu elus üldse.

Õnneks jõudsin oma ahastuses tuttava kaudu ühe imetamisnõustajani ja nii ma siis poole öö ajal vaevatu ja kurnatuna helistasin võhivõõrale inimesele, et  kuidagi oma hädale leevendust leida. MIKS ma ometi ei kuulanud enda sisetunnet ega toitnud last nii palju, kui ta soovis ning vahetanud tunde järgi poolt, vaid üritasin järgida teiste nõuandeid, keda pidasin endast targemaks?

Imetamisnõustaja rääkis üldkokkuvõttes peaaegu sama juttu, mida ma ise arvanud olin ja kui ma oleks end kuulda ka võtnud, siis oleks kõik ehk veidi kergemini läinud. Et joonele saada läks elu lapse rütmi – imes janu ja isuga ühe poole pealt isu peaaegu täis ja kui ma väga vaevas olin ja tema veel imemisest huvitus, sai teise poole pealt veidi juurde, et mõlemal hea oleks. Kui ta imemise pealt kohe alguses oli magama oli jäänud ja peagi virgus, siis jätkas ärgates kõigepealt sama rinnaga. Kui ta vahepeal pikemalt magas. Sai kõige pealt teise poole pealt janu ja isu täis ja vajadusel esimesest veel veidi lisa.

Nädal peale sooja dušiga mässamist, et piim sujuvamalt tulema hakkaks ja kapsalehtedega mässamist, et kuumatunnet ja valu leevendada, olime omadega igati joonel. Piima tuli nagu kosest, kui laps parasjagu ei imenud, siis lekkis nii, et olin nabani märg, aga see taandus paari nädalaga ja paari kuuga oli unustatud teema.

Meie koostöö muutus ladusaks. Laps imes õhinal ja magas nagu mõmmik. Ta ei nutnud peaaegu kunagi, sest nii kui ta juba nihelema ja otsima hakkas, nii sai ta rinna suhu ja asus imema. Kuna ta oli kogu aeg mu kõrval, siis teadsin ma ka ilma kontrollimata, milla ta mähet vahetada. Tema elu koosneski imemisest ja magamisest ja enamuse uneajast ei lasknud ta ka minu küljest ennast lahti.

Me olime nii ööd kui päevad üks ja sama organism ikka veel. Ja nii oli nii hea. Kuiva lutti Tannul ei olnud ja ma ei näinud selleks ka vähimat vajadust. Mina olin ju olemas.

Kiiret mul polnud, tema juurest eemale minna polnud mul ei vajadust ega soovi ja nii ostsin ma suts enne tema kahenädalaseks saamist meile rõngaslina. Käisin Pirital lapsega koos pisikesel koolitusel. Pikk lina tundus sel hetkel kuidagi liiga ulmeliselt keeruline oma paigalduselt ja teiseks rääkis rõngaslina kasuks see, et ma sain lapse panna selle sisse ka külje peale. See oli minu liikumisvabaduse võti – ma sain kõike kahe vaba käega teha ja laps võis mu küljes imeda kasvõi 24/7 just nii nagu talle hea tundus.

Kumbki meist ei pidanud milleski järelandmisi tegema. Mul oli selle üle nii hea meel, et see rõngaslinavärk meil nii sujuvalt välja tuli. Ja hea meel oli mul ka selle üle, et ma olin juba eos teadnud, et mu laps kunagi vankriga ei hakka ringi liikuma ja olin selle ostu targu tegemata jätnud. Emal oli küll pikemaks ajaks urisemiseks põhjust, et miks ometi peab see poisslaps selles oranžis “kaltsus” olema sedasi nagu “need naised seal Aafrikas” lapsi kannavad. Ta oli seda mitme aasta jooksul ise Aafrikas elades lähedalt näinud ja võõrastas seda väga.

Noh, seda, et pool maailma naistest last kärutamise asemel enda küljes kannab, see mõte tundus talle nii võõras ja vana. See olevat ikka nii algeliste arengumaade teema, sest kõik teevad tööd ja keegi ei saa lapsi hoida ja seepärast peab lapsi enda külge siduma ja kaasas tassima, aga kaasajal on ju kõik peened vankrid ja kiiged ja värgid olemas. Mõtle kui mugav oleks laps kärus magama loksutada ja siis õue magama jätta mitmeks tunniks. Samal ajal saaks ema seda ja teist teha. Ja beebimonitor, miks mul ei ole beebimonitori? Ee, miks mul peaks seda vaja olema? Meie arvamused jäidki selles osas lahknema.

Seda, et mul ja lapsel sedasi mugav on, ta ei uskunud. Alguses kohe tükk aega ei uskunud. Nüüd 12 aastat hiljem aga usub vist küll. Ja siis ei uskunud ta seda mugavuse asja ka siis, kui ma kord lapse tema külge linaga panin. Liiga raske olevat olnud ja hirm ka, et äkki ta ikka libiseb sealt kaltsu seest välja. Ebaturvaline tunne olevat olnud. Kuna meil oli isegi üks moodne kõhukott kingiks toodud, mis tundus ema arvates palju viisakam versioon kaltsust, siis tema rõõmuks ma korra isegi proovisin seda. Aga lapsele selle sees ei meeldinud ja nii see meist kasutamata jäigi. Eks see kaltsu-jutt ja selle kallal õiendamine tegid mulle haiget küll, aga korraga oli minus ärganud mingit sorti ürgema, kes kuulas ja usaldas vaid iseennast ja oma last ja see tegi kuidagi veendunult tugevaks mind.

See ürgemavärk oli ühtaegu naljakas ja nii loomulik. Ma tegin lihtsalt seda, mida ma sisimas õigeks pidasin ja kõik muu jätsin tähelepanuta. See polnud oluline. Nagu näiteks ka see, kui ma vanemate juurde külla minnes köögis istudes lapsele otsimise peale särgi alt rinna suhu pistsin ja mu mõnes asjas äärmiselt konservatiivne isa peaaegu minestusse langes. Ennekuulmatu! Naeratasin südamerahus, et näe, sina sööd, mina söön ja laps sööb ka. Rohkem ei olnud mul selle üle ühtegi vestlust ja ei märganud ma kordagi ka, et keegi paaniliselt mind vältinud oleks.

Tan sõi igal pool.  Keset möllu ja remonditavat korterit.

Ja ta sõi kohvikus, pargis, loomaaias, külas, kontserdil, mere ääres, jaludades, magades. Püsti ja pikali ja igal pool 🙂

Igal pool ja igas asendis. Ma ei katnud teda, ma ei läinud last vetsu toitma, ma ei peitnud ennast, aga ma sättisin end istuma nii, et meie tegevus võimalusel silma ei kargaks ja arvestades lapse ja rinna asukohta, siis ei pidanud ma kunagi vajalikuks last toita dekoltee kaudu vaid särgiserv käis hops üles ja püsiski seal üleval. Ma oleksin ise ennast ebamugavalt tundnud, kui ma end avalikus kohas paljaks oleksin koorinud. Aga särgi alumisest otsast läheneda oli väga mõnus. Ei, särgiserv ei jäänud kuidagi lapse näo või pea peal. See jäi ikka sedasi, et tal oli sellest alati mõnus kinni hoida ja sõrmedega mängida. 12 aastat tagasi polnud me ühiskond üldse veel nii valmis, kui täna, aga mitte iial ei vaadanud keegi mu poole halva pilguga ja veel vähem võttis vaevaks kommenteerida. Ja ma olen väga kindel, et kuigi ma käisin igapäevaselt lapsega jalutamas Kadriorus ja ta imes oma piima nii kesklinnas, keset Raekoja platsi, lennujaamades ja lennukites ja rongipeatustes ja rongides ja bussides ja kohvikutes ja kaevanduses maa all ja kõikjal mujal, siis ei häirinud me oma elulise tegevusega mitte kedagi. See oli meie loomulik elu.

Kui esimese nädala kogenematusest tekitatud valusad katsumused välja arvata, siis tegelikult oli imetamine lihtne ja mõnus. Noh umbes nagu söömine ja magamine ja niisama tšillimine. Ainult hirmus mälestus piimapaisust püsis veel kirkalt meeles, sest rinnapõletiku hingus kuklas hirmutas mu alguses ikka päris ära. Kuu-kaks hiljem taandus ka see hirm ja kui vahel juhtus, et rind oli piima nii pungil täis ja läks küljelt veidi muhklikuks, siis mingit valu sellega ei kaasnenud. See oli lihtsalt väike ebamugavustunne ja teadmine, et kohe-kohe saabub lapse söögiaeg ja leevendus on lähedal. Hiljem esines seda vaid suuremate piimatekitamise rallide järel hetkeliselt, kui laps kasvuspurtide ajal oma piimakraane reguleeris. Ma olin Tannu piimalaev või piimaauto või tema mobiilne meierei ja need mõtted tegid mulle hirmsasti nalja. Mu keha töötas laitamatult ja oli igati harmoonias minu muude olemistega. Me moodustasime toreda paarisrakendi.

Lisaks sellele, et lapsele sobiv ja vajalik jook ja söök olid tal alati käepärast, oli minu jaoks nii armas teda lihtsalt jälgida. Seda, kuidas pisike mõnusalt rinnal nohises ja vahel kogu kehaga kaasa töötas, nõksutas rütmiliselt enda jalgu ja käekesi imemise taktis. Ka seda oli tore kogeda, kuidas ta jorisemisest vakatas, kui tiss talle suhu pisteti ja ta ahnelt imema hakkas klunks-klunks-klunks. Ja seegi oli vahva, kuidas ta vahel minu läheduses niisama mõnusalt pikutas ja siis korraga ärkas, end iminapana mu külge mõnulema ennast imeda. See turvatunne ja teadmine, et polegi vaja hädakisa tõsta, olid kuidagi nii erilised. Mind säästeti põletikest ja lõhedest. Tannul oli õige võte, mis ei läinud käest ära ka hammaste tulles ja me kasvasime rõõmsalt üheskoos.

Tannu elu esimestest elukuudest ja tervest suvest (ta sündis aprilli esimestel minutitel), ei meenu mulle suurt muud, et kus tahes ja mis ajal me olime, rippus tema tissi otsas ja imes. Teised tundsid vahel muret, et äkki ei saa laps ikka piisavalt piima kätte, aga see hirm oli asjata. No, et äkki oleks ikka vaja pudeliga lisaks anda ja nii. Tan aga kasvas nii, mis mühises ja võttis kaalus ilusasti juurde. Alguses muutus ta ümmarguseks ja siis kandiliseks. Eks see võis ju kõrvaltvaatajale naljaks küll tunduda, et me liikusime vaid sedasi lahutamatult kahekaupa, aga see oli meie olemise viis.

Et kas see väsitav pole, kui laps sedasi katkematult iminapana su küljes on? Minu jaoks ei olnud see mitte kuidagi ei tülikas ega väsitav. Kõik sai tehtud ja kui ta katkematult imes, siis tunde järgi ja nii umbes iga kolme tunni tagant vahetasin lihtsalt poolt ja elu jätkus kenas vanas rütmis. Mitte miski ei jäänud tegemata ja mitte kusagil ei jäänud käimata. Ma kujutasin endale üsna elavalt ette, kuidas ma oleksin pidanud mässama pudelite ja segudega ja ma poleks mitte iial vahetanud vabatahtlikult imetamist pudeliga toitmise vastu, sest see imetamine tundus kordades lihtsam ja mugavam.

Kui Tan pooleaastaseks sai ja vaikselt püreesid katsema hakkas, siis hakkas ema pärima, et noh, millal ma juba selle imetamisevärgi lõpetan. Mida kuu edasi, seda tungivamalt, et noh, kas lõpuks ometi lõpetan ka. Laps läheb varsti juba kooli ja ikka imeb? Millal sa võõrutama hakkad ometi? See pole ju normaalne, et hammastega ja rääkiv laps veel ema seest piima imeb?

Mu vastus oli neile küsimustele alati üks – laps saab rinda nii kaua, kuni ta seda soovib või erandolukorras minu tervis nõuab katkestamist. Ma olin väga veendnud, et küll laps loobub ise, kui tema jaoks aeg küps on. On see siis kaheselt, kolmeselet või vahetult enne kooli. Statistika räägib, et kooli ajaks on enamus lapsi vabatahtlikult ja turvaliselt imemise lõpetanud. Aga ma sain aru, et ma olen imelik. Ema polnud üldse ainus, kes oigas IKKA VEEL! See surve oli minu jaoks tüütav, et mis peaks kellegi teise asi olema, kas ja kuidas ja kui palju keegi sööb ja joob. Oleks ma siis piinelnud ja hädaldanud, et ohh, saaks see õudus kord juba läbi. Sellel puhul leiangi ma, et emast lähtuvalt on aeg imetamine lõpetada, sest laps imeb enda sisse ka ema emotsioonid ja tunded ja sellist ängi ja põlgust ei ole lapsele vaja. Sellel juhul on pudel parem variant. Aga mina olin valinud teise tee.

Mõtle, laps sai juba aastaseks ja ikka imes! Sai kaheseks ja ikka imes!

Seda, et lapse jaoks oli see üha enam vaid emotsionaalne vajadus kui eluoluline jook-toit, oli arusaadav, aga see oli meie lähedus ja minu asi oli olla oma lapse jaoks olemas just selles mahus, nagu see just tema jaoks vajalik ja oluline oli. Pole mitte kellegi teise asi kõrvalt arvata, mis on hea või mis mitte. Eriti see mittehea arvamus. Ja ei, ma ei tundnud end kunagi vangis ega ihanud sõbrannadega peole ja veinitama. Aga kui ma suutsin iseennast kaitsta, siis enda last ma ei pahatihti ei suutnud. Ema astus tuppa, nägi, et laps imeb ja kukkus urisema, et jälle ta imeb, rääkis lapsega, et kas sa ei arva, et aeg oleks see jama lõpetada, sa oled suur poiss ja aitab küll. No see on nagu nõme ja vastik ja paha, ega sa mingi titt enam pole… Ja vaat see tegi ja jääbki haiget tegema. See oli kogemus, mis on mind hiljem pannud inimestele südamele panema, et sellised asjad pole üldse mitte nende asi ja kõige vähem on neil õigust ennast kellegi teise ja tema lapse vahele ennast toppida oma arvamusega.

Aga pikk imetamine, luti ja lutipudeli ja vankri puudumine me majas, lapse “kaltsu” see kandmine polnud veel kaugeltki kõik, mis minust imeliku lapsevanema tegid. Ka lapse enda voodi ei omanud meie jaoks mingit väärtust ja laenuks võetud voodike rändas paar kuud hiljem täiesti kasutamata kujul omaniku juurde tagasi. Mähkimisaluse olin ma igaks juhuks ostnud, sest poes sedasoovitati kui möödapääsmatult vajalikku eset. Reaalses elus ei leidnud see mingit kasutust. Ma olin aastaid soovinud emaks saada ja ma nautisin seda. Just nii nagu mina seda enda ja oma lapse jaoks õigeks pidasin. Mul oli lapse jaoks kogu maailma aeg.

Tan elas linas aastaseks saamiseni. Siis võttis ta jalad alla ja hakkas ise maailma avastama. Esiteks ma muidugi enam ei jaksanud rõngaslinas seda 16kilost meest tassida, kaelale hakkas ja pika lina poole ma vaadata sel ajal ei taibanud. Samas polnud selleks ka vajadust. Kuna ma Tannuga koos hoidsin igapäevaselt ka enda sõbranna samavana last, siis ärkveloleku ajal mängisime aias ja magama läks teine poiss päevaund iseenda vankrisse.

Ema küll laenutas tuttava käest mulle kaksikute käru, et mul kahe aastase poisiputukaga lihtsam oleks liikuda, aga noh, see oli pehmelt öeldes katastroof. Ma tundsin vaid headmeelt, et sain sedasi vaid vabalt seigelda ega pidanud tõsimeelselt punktist A punkti B kulgema. Ausalt, maani kummardus kõigi vanemate ees, kes kaksikute kärumajandusega Tallinna linnas liigeldes hakkama saavad. See EI ole lihtne. Päris “põnev” oli linnatänavatel kulgeda. Kui keegi oli oma auto parkinud tee äärde, siis mingi imenipiga oleks ehk tavalise käruga veel läbi mahtunud, aga kaksikute omaga, unusta ära, siis tuli minna ringiga. Ikka kohe autotee kaudu parkivast autost mööda. Seega eelistasin ma liikuda pigem nii, et Tan tatsas omal jalal ja teine poiss sõitis ringi oma neljarattalise vahendi peal. Või tatsasid mõlemad 🙂

Teine vaatus ehk Vancu lugu

Tan oli 2 aastat ja 1 kuu vana, kui ma Vancut ootama hakkasin. Tannu jaoks ei muutunud sellega midagi. Me olime ikka koos, ma ei olnud temast kunagi rohkem kui tunnikese eemal olnud, kui sedagi. Ta oli tegus laps ja sõi ja jõi kõike mida teisedki. Päeval ta ei maganud ja öösel magas ta endiselt minu kaisus. Tema imemised olid jäänud peamiselt õhtusteks ja vahel ka öisteks. Vahel harva oli lohutust vaja ka päeval. Kuna ta haige ei olnud, siis seesugust leevndust ta ei vajanud.

Ja siis saabus novembri lõpp. Tan oli 2 aastat ja 8 kuud vana ja mina 7 kuud rase, kui Vanc otsustas, et temal on aeg nüüd siia ilma tulla. Ma läksin haiglasse kontrolli ja Tan jäi mammaga koju mind ootama. Haiglast mind enam välja ei lubatudki. Kaks päeva hiljem sündis Vanc. Ema ja mamma said Tannuga kenasti hakkama. Ta oli väga mõistlik laps ja tundis ennast mu vanematekodus turvaliselt. See oli ainus asi, mis mind sel jubedal ajal lohutas.

Vanc kolis elama akvaariumisse. Ja akvaariumis koliti ta ka kaks päeva hiljem kriitilises seisus lastehaigla intensiivi. Söömiseks oli tal nasogastraalsond, millega piimasegu otse tema makku pumbati.

Kui ma kaks päeva hiljem esimest korda korraks tema juurde pääsesin, siis olid Pelgulinna inimesed mul soovitanud topsiga piima kaasa viia. Ma viisin ja läksin tagasi oma haiglasse. Järgmisel päeval viisin jälle piima, aga siis öeldi mulle, et laps oksendas mu piima välja ja talle see ei sobi. Minu uus topsitäis visati kraanist alla. Päev hiljem viisin uues topsi. Uurisin, kas nad saaksid kuidagi testida, mis oli see, mis mu piimas võis valesti olla, mis pani lapse oksendama. Vastus oli, et piimasegu on lapsele turvalisem… Ometi kinnitati mulle Pelgulinnas, et mu piimaga on kõik korras, ravimid, mida ma võtan ei saa last kuidagi kahjustada ja ärritada.

Kui mind ennast koju lubati, siis magas Tan nagu pisike koaala jälle mu kaisus ja otsis vahel läbi une mu rinda. Viivitasin veidi ja tundes, et ma olen lähedal, ta rahunes ja magas edasi. See oli hetk, kus ma taipasin, et ta saab hakkama, tal on lihtsalt vaja kindlat ja turvalist lähedust. Need ööd, kui ma ise enda pärast haiglas olin, magas Tan mu ema kaisus.

Kui ma paar nädalat hiljem lastehaiglasse sisse kolisin, siis see oli esimene kord, kui ma oma lapse endale sülle sain võtta. Tegelikult sain ma siis teda esimest korda puudutada. Hiljem selgus, et oleks saanud palju varem juba, aga seda oleks pidanud aktiivsemalt nõudma? Samas visati mind palatist iga kord välja, kui lapse voodit korrastati või teda toideti või muid asju temaga ja tema juures tehti. See juhtus alati mu pisikese külaskäigu ajal… kui väga oleksin tahtnud lapse juures rohkem olla kui need ametlikud 20 minutit korraga… See tundus nii vale ja nii julm.

Ja piima ma intesiivioskaonda rohkem enam viia ei julgenud, sest mis ma ikka vaatan, kuidas see taas kanalisatsiooni rändab. Titade osakonnas tuli aga selgest taevast pakkumine, et mis mõttes ei too ma oma lapsele piima. Esimese hooga oli muidugi veider ka see, et keegi ei ütelnud mulle, et ma võin kohe haiglasse kolida, kui laps on titade osakonda üle viidud ja ma teadsin endiselt, et tohin last külastada vaid külastusajal ja seal osakonnas siis makismaalselt kaks tundi päevas. Külastusajal ei olnud aga lapse raviarsti enam kunagi majas ja nii ei teadnudki ma päris täpselt, mis toimub. Ma olin täiesti murdumas. Kuni siis ühel heal päeval oli tööl õde, kes nähvas, et mis mõttes ma lapsel vaid külas käin, ammu peaksin haiglas olema. Ok… Keegi oleks võinud selle info ka minuni toimetada?

Nii ma siis kolisin järgmise hommikul haiglasse ja sain lapse esimest korda endale korraks sülle. Voolikud ja juhtmed ja piiksuvad aparaadid ei võimaldanud mul endal teda endale omapead sülle võtta, aga ma sain vähemalt olla ta juures ja läbi ümmarguse klaasluugi talle sõrmega pai teha. Peagi koliti ta teise palatisse soojale vesimadratsile ja algas ka ise söömaõppimise protsess. Iga toidukorra eel oli kiire kaalumine, siis laps rinnale. Ta ei haaranud. Suitsust lehkavad ämmakad käisid oma kollaste sõrmedega meid sudimas ja targutamas, kuidas mu olen nii saamatu ja kuidas mu rinnanibud on lapsele suured ja ebahügieenilised ja ebaesteetilised ja toppisid aga hoolega silikoonist nibukaitset minu ja lapse vahele. Mul oli sellega valus ja seda haaras laps veel vähem. Siis toodi järgmine mudel. Jälle tühikatse. No ikka need nibud on liiga suured! Mis ma siis teen? Lõikan kääridega parajaks?

Aga et laps vähegi saaks osa oma ema piimast, siis pigistasin igal vabal hetkel hambad ristis rinnast piima välja need mõned milliliitrid, mis ma suutsin. Palju ei suutnud. Aina vähem suutsin. Erinevad pumbad, mis ma ära proovisin tegid ainult rõvedalt haiget ja kasutegur oli neil minu jaoks miinustes. Piima ei tulnud. Alles hiljem sain teada, et tegelikult oleksin pidanud pumbaga jändama lihtsalt pikema aja jooksul kui need 30 sekundit, mis mina üritasin, et sõnum piima anda ka nibust mu ajju oleks jõudnud. Nii palju kui ma käsitsi piima kätte sain, nii palju laps seda ka nina-mao-sondi kaudu sai ja ülejäänud sai lisaks siis piimasegu. Ja ta kasvas pisitasa.

Ma üritasin nagu segane. Igapäevasel kemplesin ämmakatega, et ei ole asi selles, et ma ei oska või taha või muidu loll oleksin. Ma ju tahan! Ma olen oma vanemat last ilma ühegi pudelita toitnud rohkem kui 2 ja pool aastat jutti. See ole minu jaosk ei tülikas ega keeruline! Ma püüan! Aga näed, laps ei jaksa imeda. Saturatsioon kukub kolinal alla, kui ta püüab imeda. Sond ninas on limaskestad tursesse ajanud ja ta ei saa normaalselt nina kaudu hingata. Iga kord peale söömist kaaludes oli Vanc mõned grammid kaalust hoopis kaotanud… Palusin, kas ma tohin lapsele süstlaga piima keelele tilgutada, et ta saaks tunda piima maitset, et ta prooviks neelata. Aga ei, ma olevat hull rongaema, kes ei taha ise oma last toita ja otsib lihtsamaid lahendusi. Minu asi olevat õppida imetama oma väeti lapse nimel. Iseäranis kõik enneaegsed vajavad emapiima. Eksole. Ma ei teadnudki seda! (See oli ülimalt irooniline, saite aru, eks?).

Rongaema olin ma nagunii, sest piima jäi ju järjest vähemaks. “Rongaema” süüdistus on miski, mida seoses imetamisega küll keegi kuuldavale ei võiks tuua. Saati siis veel seesuguses osakonnas ja eeldatavalt professionaalide poolt. Kes veel, kui mitte nemad, peaksid mõistma emade muresid, hirme ja laste erinevusi?! Nemad ju ometi peaksid teadma, et sellest valdkonnas ei ole mitte ühtegi kuldreeglit peale ühe – KÕIK ON ERINEVAD ja pole kellegi kolmanda asi suutlikkust, valikud ja võimalusi hukka mõista. See on ema ja lapse vaheline asi ja ämmaka asi on vaid toetada ja aidata, kui laps seda vajab ja ema seda soovib ja otsib. Pole absoluutselt mitte kellegi asi targutada ja hukka mõista emasid nende valikute osas, kuidas nad oma last kavatsevad toita kuniks lapsel on kõht täis ja mõlemal on hea olla. See on ju ometi eesmärk omaette?

Igapäevaselt kemplesime me ka õdedega, kes ei pidanud paljuks valjult üle koridori rääkida meist, enneaegsete laste emadest, kui väärakatest, narkaritest, ebardlike laste vanematest, kes ei peaks üldse elama ja ellu jääma, sest see on looduse tahte vastu. Meie lapsed olid abordijäänukid ja meie olime suutmatud sünnitama täisväärtslikke lapsi. Kuna see jutt käis vene keeles ja ma sain aru vaid toonist ja kuulsin teiste tõlkimise läbi asja sisu, siis ma ei tahtnud ega jaksanud nendega tädidega seal kakelda. Oleks keegi neist julgenud eesti keeles kobiseda, siis… Aga sel ajal oli osakonnas vaid üks eesti õde. Ja tema oskas olla. Enamasti. Minul temaga probleeme ei olnud, mõnel teisel aga küll.

Sellest, kuidas vanemaid ei viidud kodukorraga kurssi, kuidas neid ei õpetatud laste eest ise hoolitsema, vaat see oli see, millest ma ei saanud mitte kunagi aru ja me olime sisuliselt seal osakonnas nagu vangis ja pidime toetama ja õpetama teineteist, emad omavahel. Seda, mis seisundis me tegelikult olime, seda teadis vaid vana jumal taevas, aga see ei huvitanud karvavõrd õdesid, kes oma tükitööd tegid. Ja kõike, mida me tegime, tegime me valesti. Võtad lapse sülle, laps karjub, tuleb õde, võtab lapse enda sülle, laps jääb vait. Seepeale teatab õde sulle, et sa teed kõike valesti, sa oled halb ema, sest näed, minuga on laps ju nii rahulik. Aga? Ega laps ju ometi ei saanud ema stressist ja ärevusest aru ja ei karjunud näiteks seepärast? Ja sellise suhtumisega õde aitas emal kuidagi ärevust maandada? Huhhh, see ajab mind siiani, ka 10 aastat hiljem veel, tigedaks, aga tagasi imetamise teema juurde.

Kõige ärritavam oli see, kui me emadega igaüks omal rindel püüdsime oma lapsi isesiesvalt sööma õpetada ja palusime, et kui lapsed öösel ärkavad, siis meid kutsutaks. Seda EI olnud liiga palju palutud, sest ei olnud meie valik lastest eemal magada. Ja kui siis ametliku söötmise ajani oli vaikus olnud ja sa kohale kulgesid, et püüda last rinnale saada  ja leidsid ees PULGAKS keeratud lapse, kes magas nagu nott, siis oli selge, et lisaks jõumeetodile on lapsele antud ka sondikaudu juba söögikogus kätte. Liikus legend, et õed andsid lastele ka glükoosilahust, et nad rahuneks ja magaks edasi. See tekiga kõvaks pulgaks keeramise jutt oli see, mille ma dr Toome palvel oma tita-raamatus ära muutsin, sest ta ei suutnud uskuda, et midagi sellist veel aset võib leida. Ta rõhutas, et see on ikka hoopis lapsele mõnus känguruhoolduse värk… Unistustes ehk jah, aga reaalset oli see laps pulksirge kange pulk nagu just need, keda ma nõukaaegsetel sünnitusmajade piltidel näinud oleme – sardell, mitte konn. Laps ju rahuneb sedasi kiiremini, kui ta ei saa siputada? Mul hakkab siiani halb, kui ma selle peale mõtlen… Need öised käigud olid tühikäigud, laps oli juba sondi kaudu täissöödetud ja magas.

Et sellist julma ja hoolimatut isetegevust vältida pisititade puhul, kelle puhul iga viimane kui gramm oli alati arvel ja oskus ise sööma õppida oli aegkriitilise tähtsusega, leidsime me teiste emadega alternatiivse lahenduse, mis vihastas õed mõistagi lõpuni välja. Me tõime oma laste juurde beebimonitorid ja raadiosaatjad. Nii kui laps ärkas ja kägises olime me krõpsti kohal ja see oli tülikas. Oi, kui tülikas ja vastik see oli. Aga nii oli meil ja lastel turvalisem selles džunglis. Kindlasti ei propageeri ma seesugust metsikut tegevust, AGA kui sinust üle sõidetakse, siis see on vähim, mida sa enda ja oma lapse heaolu heaks saad teha.

Kõige suurem tagasilöök Vancu jaoks oli see, kui tema palatikaaslase, mõned nädalad ennesegse, aga kollasuse pärast haiglasse päevitama suunatud lapse vanavanemad nohustena oma esimesele lapselapsele vaimustust tulid avaldma ja möödaminnes ka pea ka Vancu voodi kohale pistsid, et “issand kui väike see veel on!” Rohkemat polnudki vaja. Ma ei olnud enda lapse juurde külalisi lubanud, aga oma viiruselitaka sai ta kätte teise lapse külaliste käest! Mis see väike nohu ikka teeb? Kõik, kes sellise idiootse avaldusega julgevad nõrgema immuunsusega inimestele ja iseäranis enneagsetele titadele läheneda, peaksid oma mõtted väga ümber vaatama. See “lihtne nohu” tegi Vancu söömiskatsetused võimatuks. See nõrgestas teda sedavõrd, et jõuluõhtu möödus elu eest võideldes ja vereülekandeid üle elades. Ta jäi meiega ja minu peas muutus lapse sööma- ja kojusaamine kinnisideeks. Ma püüdsin veel püüdlikumalt. Väliste ärritajate suhtes olin ma plahvatusohtlik ja õed olid õppinud mind mitte torkima. Ma ei vajanud neid muuks, kui sondivahetuseks ja ka seda oli mulle praktikal olev nooruke ämmaemand salaja juba õpetanud. Saabus uus aasta ja kui ma siis ühe juhusliku valvekorra ajal dr Toomele oma tunnetest ja muredest rääkisin, et ma ei suuda enam siin sedasi olla, siis saime me järgmisel päeval üle viidud kolmandale korrusele ja see oli… kergendus. Ega seal lihtne polnud ja jamasid juhtus ka seal, aga mina ise suutsin veidi rahuneda ja ämmakatel polnud enam igapäevaselt meie juurde asja.

Laps kasvas, kops kosus, kaal tõusis, ületas juba kojulubamise miinimumi piiri, nina limaskest oli sondidest turses, vahetamine alati komplitseeritud ja nina kaudu hingata peaaegu võimatu, aga kodu ei paistnud, sest laps ei imenud ise. Pusisin ise nii nagu oskasin. Saime koos ja kõrvuti pikutada ja oma peaga oleksin ma Vancu püüdnud ööseks imema ahvatleda just nii kauaks, kui tal soov on, aga hapnikumask lahutas meid endiselt sellest vabadusest. Küsisin ikka ja jälle, kas ma ometi tohin lapsele süstlaga piima maitest tutvustada. No selle mõttega, et ta ju isegi ei tea, mis maitse sellel piimal on, ta on ju kogu oma pisikese elu vaid sonditoitu saanud ja minu lõhn ei pruugi talle enam tähendada seda, mida vastusündinutele nende ema ja piima lõhn tähendab. Tema turvatunne oli ammu katki tehtud ja minu tümitamisega rikuti seda veelgi, sest ma olin keset haiglat oma katkise lapse ja katkise iseendaga puhta murtud ja üksi.

Korra julgesin enda lapse noorukeselt raviarstilt küsida, et kas ma tõesti siis ei tohi lapsele proovida süstlaga piima suukaudu anda, kui ta ise imeda kohe kuidagi ei suuda. Või siis äkki pudeliga piima anda alustuseks? No et veenduda, et ta suudab ise süüa. Aga ei, ei tohi ei süstla ega pudeliga, sest sellega rikun ma ta ära ja temast ei saa enam iial rinnalast. Jajah, rongaema olen, tean juba. Ja ainus lahendus on laps imema saada, muidu me koju ei saagi? Paar nädalat katstetamist tundus nagu terve igavik. Aga siis hakkas korraga päike piiluma!

Meie edasijõudnute sektsiooni palatikaaslaseks oli suulae lõhega poiss koos oma emaga. Poisile toodi ühel päeval harjutamiseks spetsiaalse lutiga pudel. Tema juures käisid kõiksugu sõbralike olemiste ja asjalike juttudega tegelased abiks poissi pudelist imema õpetamas ja kontrollimas ta edusamme. Pidasime omavahel tema emaga plaani. No et mis oleks, kui ma oma mure neile teistele spetsialistidele ka kähku ära räägin. Sest lõputu paigalseis oli mu kannatust päris tõsiselt katkestamas.

Võtsin julguse kokku ja küsisin. No et kas sondist vabanemiseks, oleks neil äkki soovitada mõni hea vahevariant. Kinnitasin, et mu eesmärk ei ole olla rongaema, aga ma tunnen ennast palju rongama emana, kui ma lasen lapsel siin õuduses veel edasi piinelda selle sondiga veel ühe päeva edasi elada. Mu mure kuulati ära, kinnitati, et ei ühel ega teisel viisil ei oleks ma ühestki otsast rongaema ja kuna juhtumisi oli valves dr Toome, kes samal ajal meie palatisse juhtus ja mu mure ka ära kuulas, siis poole tunni pärast oli mul samasugune vahva lutipudel piimaseguga näpus vahel ja Vanc imes oma elu esimesed sõõmud piima suu kaudu. Arst meid käis vaatamas, oli tema ja minuga rahul. Sond eemaldati koheselt ja paar päeva hiljem kolisime me haiglast laenuks saadud nebulisaatoriga koju. Oli 2008. aasta jaanuarikuu lõpp. Aeg, mil Vanc oleks võinud ajaliselt sündida, aga tema oli juba kahekuune.

Piimaga oli mul alguses koju jõudes kitsas käes. Päeval ma ei jaksanud rohkem kui 5 ml endast välja lüpsta ja Vanc sai vajalikud lisakogused kätte asendusmaterjalist. Päeval suure näljaga imedes oli ta liiga rahutu ja nõudlik ja pudel oli ainus variant. Aga kuna ta kaal kenasti kasvas, siis öösiti ei jätnud ma talle valikut ja pudelit talle ei pakkunud. Ta pidi ise oma joogi ja söögi minu seest kätte õngitsema. Ja piimakogus hakkas vaikselt kasvama. Ja kasvama. Pisitasa asendus pudel üha enam rinnaga.

Aprillikuus, siis kui Vanc oli umbes 4 ja poole kuu vanune, lahkus meie majast viimane pudel, poolik segupakk rändas teise lapse juurde, kes seda rohkem vajas ja sealt edasi sai Vancust iseenda ja maailmaga rahul olev alati rõõmus ja roosa professionaalne piimavampiir. Just nii ma teda hellitavalt kutsusin – minu piimaimeja, minu piimavampiir! 😛

Kolmekesi kasvamine

Juba haiglas olles olin ma otsinud võimalusi, kuidas oleks mõnusam lapsega koos kulgeda. Rõngaslina, mis kodus ootas, tundus alguses liiga ebakindel. Märss? Seda mul polnud võimalust katsetada, AGA psühholoogi kabinetis oli haiglale kingitud pikk trikoolina. Ikka selleks, et ta aitaks emadel lastega lähedasemaks saada ja toetata neid nende mõlema arengus. Psühholoog oli aga ise lapsehoolduspuhkusel ja lina kogus toas tolmu. Minu küsimise peale toodi see mulle sealt proovimiseks. See oli mugav ja hea. Liikusin sellega nii haiglas kui ka haigla hoovis last värske õhuga harjutamas käies. Laps kergesse kombekasse, linaga minu toariietes keha külge ja siis kõige peale, ka lapse ümber, minu jakk. Nii, et laps olid lapse kiirelt jahtuvad jäsemed soojas ja peanupp oli väljas ning õhk pääses vabalt tema näoni. Tal oli hea ja mul oli ka hea. Pikk trikoolina oli meile ideaalne valik. Ideaalne kindlasti ka selles mõttes, et jättis tõepoolest mu käed vajadusel vabaks ja ma sain samal ajal Tannut kallistada ja süüa ja nõusid pesta ja no isegi bowlingut sain mängida koos oma konnapojaga 🙂

Vancu rahulolevat magavat naerunägu näete? Ta on siin veidi vähem kui kolmekuune 🙂

Üksikemana polnud mul valikut. Esimesest päevast, kui me haiglast välja saime, käisime me koos poes ja kõikjal, kus vaja oli. Ma pidin hakkama saama. Ja sain hästi hakkama. Vanc oli linas ja Tan oli käeotsas või kui ta väga ära väsis, siis ka mu seljas. Kui ma selle kõige kõrvalt oleksin pidanud veel käru lükkama ja last pudelist toitma, siis oleksin ma pigem istunudki nendega turvaliselt toas. Aga ma ei oska sedasi istuda. Ja noh, ega mul ju polnud valikut kah.

Käsime Männipargis mängimas 🙂

Ja lumbehelbeid püüdmas

Poisid käisid minuga koos igal pool ja mina käisin poistega igal pool

Ka öölaulupeol ei jäänud meil käimata 🙂

Ja sügisel, siis kui Vancu oli umbes 9kuune, käisime jälle Hispaanias. Lina kasutusvõimalused ei piirdu ainult lapsekandmisega. See on ka ideaalne tekike ja vajadusel ka sall. Kaitseb nii kuumuse kui ka jaheduse eest. Igati praktiline ese 🙂

Ja nagu siin on näha, siis olen ma kodust kaugemal viibides võtnud kaasa igaks juhuks mõlemad linad – nii oranži rõngaslina kui ka helekollase pika trikoolina. Kasutasin just seda, mis parem tundus ja kui parasjagu last kanda polnud vaja, siis katsin nendega ennast külma eest. 🙂

Mina, Tan ja mu pisikese kukkurtita Vancu kuulusime kokku ja kasvasime ja tegutsesime alati koos. Vanc kasvas hoolega ja hakkas venivas trikoolinas üha enam läbi vajuma. Teele asusime heas tugevas asendis, sihtpunkti jõudes olid jalad rippu vajunud ja lina lõtsi vajunud. Pingutamisest polnud enam nagu abi. Siis ma veel ei teadnud, et sellise kaalu juures oleksin ma pidanud leidma arvatavasti juba ammu teistsuguse kandmise vahendi, tugevama lina.  Antud pilt on tehtud poest koju jõudes ja vahetult enne linast väljapääsemist. Jalad puha rippumas. Olgu õeldud, et õige asend on siis, kui laps on nagu konnapoeg ja tema jalgadest ja pepust moodustub M-täht.

Umbes aastaselt kolisin siis Vancu vaikselt linast Batapum kotti ümber. See oli selline tugevam “tasku”. Ma oleksin ju võinud ka mõne tugevama pika lina võtta, aga pidasin seesugust kotti enda jaoks sobilikumaks. Lapse jalad olid heas asendis, ta sättis neid ise nii nagu parem oli ja talle meeldis mu kukrus kulgeda ja mul oli sedasi väga mugav. Alguses oli ta mul küll ka kotiga kõhul, aga kolis peagi jäädavalt seljale. Esiteks oli ta juba nii suur, et mul oli käte- ja nägemisulatusega vahel üsna keeruline – ma veel jaksasin, aga mulle tundus, et nii pole enam ohutu, kui ma enda ette ei näe. Ja teiseks oli tema enda suur huvi maailma julgemalt uudistada, mida ta mu seljas sõites paremini teha sai. Eks ma kandsin mõlemat poissi ju ka niisama seljas ja süles, ilma linade ja kottideta, aga ilmselgelt oli abivahendiga see asi kordades mugavam ja ka kergem.

Selga jäi Vanc mulle mitmeks aastaks. Meil oli isegi mugav trikk välja mõeldud, kuidas ma ta hopsti! üle õla viskasin ja me siis ühes koos seljaosa talle mugavalt ümber ja traksid mulle selga sättisime. Kukkurlapse seljakotis elas ja kulges enda 4 ja poole aastseks saamiseni.  Pikematel käikudel läks kott muidugi veel ka hiljem kasutusse. Igaks juhuks hoidsin seda alati käepärast. Loomulikult oleks ta võinud ka ise omal jalal astuda, aga need olid just need meie hetked, kus laps seda vajas. Eriti stressirohke lasteaiapäeva järel. See oli lapsele selline igakülgne puhkus ja ta näis seda vajavat.

Vahel tuli ette, et hilja peale jäädes väsis ka Tan ära. Siis lasin traksid pikemaks ja Tan ronis sisse. Ta oli selle pildi peal 6 ja pool 🙂

Ja ta magas seal magusalt nagu kukkurloomake ja kuna Vanc oli temast jupp maad kergem, siis polnud mul ka raske teda samal ajal süles hoida sel ajal. Tema magas lõpuks mu õlal.

Ja siis nad kasvasid ja kasvasid…

Ja kasvasid veel ja veel…

Ja veel…

Ja kasvavad ikka edasi ja edasi 🙂

Lõpetuseks

Aga mis sai Vancu imetamisest? Tema oli minu piimaimur. Nagu Tannu puhul, lasin ma lapsel olla ega teinud omalt poolt ühtegi liigutust, et ta selle imemise asjaga otsi koomale hakkaks tõmbama. Ta imes innukalt, otsis kaitset ja lohutust, turvatunnet. Aasta sai täis ja teine ja kolmas…

Mul oli hea meel, et mitte keegi meie kallal enam eriti ei urisenud nii nagu omal ajal Tannut imetades, et “appi, kaua sa kavatsed teda veel sedasi toita!”. No mõni küsis ettevaatlikult ja isegi kaastundlikult, aga selle elasin ma üle ja selgitasin, et kaastunnet ei vaja ma ühestki otsast, imetamine sobib meile suurepäraselt ja mingeid veini- ja klubiõhtuid ei pidanud ma enne ega tunne neist ka nüüd vähimatki puudust. Aga suuremaid rünnakuid enam ei tulnud kuigi mul oli nii hea vastuski selleks puhuks olemas. No et kui keegi tuleb jälle õiendama, et miks nii suur laps veel rinda saab ja kaua ma kavatsen seda jama jätkata, siis ütlengi, et mul on kindel plaan teda tema ülikooli astumiseni imetada. Aga mul polnudki väga võimalust enam hiilata, sest maailm me ümber oli justkui leppinud, et ma imetangi nii kaua, kui ma seda heaks arvan ja laps ise loobub ja selles osas, et lapse valikuid ei tohi mõjutada, olin ma Vancu ajaks piirid sirgelt juba paika vedanud.

Minus oli kindlus, et ma teen õiget asja ja see sobis meile kolmele hästi ja muu ei olnudki oluline. Lihtne oli olla lihtsalt ema.

Kuigi mu lastel oli mingist ajast olemas ka oma tore värviline narivoodi, siis magasid nad veel tükk aega mõlemad mu kaisus, Vanc imes ja Tan oli selja vastas ja minu käsi oli üle tema. Ma vilistasin tõsimeeli kõigi nende arvamuste peale, mis rääkisid, et ma jäängi sedasi igaveseks üksinda ja rikun ära oma lapsed ja nii edasi. Et nad arvasid, et keegi neist veel ka 13aastselt mulle kaissu kipub?

Sealt, kus mina oma juuri tunnen tundvat, selliste asjade üle isegi ei arutletud. See oli loomulik, et ema oli oma laste jaoks olemas ja nendega koos kõiges ja kõikjal. See tundus mulle ainuõige ja hea ja minu kohus oli lihtsalt olemas olla ja kasvatada nad iseendaga toimetulevateks kaelakandvateks inimesteks. Sisimas muidugi lootsin, et seeläbi saab olema ka nende süda õiges kohas, nad oskavad märgata, hoolida, austada ja armastada, teda vahet heal ja pahal, õigel ja valel ja olla inimesed, kellel on iseendaga ja iseendas hea olla.

Vanc sai rinda 3 aastat ja 10 kuud ja kopikad. Oleks kauem saanud, KUI see oleks meist sõltunud, aga kahjuks ei sõltunud, sest ma pidin ühe tädi rõõmuks hakkama “normaalseks vastutustundlikuks emaks” – minema tööle (ja kooli) ja lapsed lasteada saatma… Õnneks ei olnud see imemise värk Vancu jaoks enam nii eluoluline ja ma saime hakkama. No hobikorras oleks ta veel hiljemgi vahel ludistanud veidi, aga siis polnud enam piima.

Veidi sõrmedel arvutamist ja kahe järjestikuse lapse peale kokku tuleb minu piimaandja staažiks pisut rohkem 6 ja pool jooksvat aastat.

Kui ma sellele praegu tagasi vaatan, siis 6 ja pool aastat peaks ju tunduma pikk aeg? Mina olen 40, Tan on 12 pool ja Vanc varsti 10. See aeg oli nagu viiv, lihtsalt üks käega katsutav hetk. Ja see oli vaat et kõige rahulikum ja mõnusam aeg mu elus vist üldse ja ma teeksin seda iga kell uuesti. Samas nüüd, olles enda ellu leidnud ka Andrease, on võimalik, et ma tema ja lapse suhte nimel tõenäoliselt mõtleksin ka pudelimajanduse peale osaliselt. Ikka selleks, et ka tema oma osa sellest imest vahetult kätte saaks. See on side, mis tõeliselt kannab. Ma tean, kui oluline see on talle, kes ta on kaks last kenasti suureks kasvatanud ja kasvatab hetkel meie omasid ja pole ometi kunagi ühegi lapse loo juures päris algusest peale olnud. See tundub mulle kuidagi nii oluline, sest Tannu ja Vancu puhul mul polnud isegi vaja sellele kõigele mõtelda. Nende jaoks olin olemas vaid mina ja see oli lihtne.

Ma usun täiesti siiralt, et mu poiste “taskus”ehk linakukrus kasvamine oli see, mis nende arengut väga toetas. Eriti veel Vancu puhul, kes tuli välja asjadest, millest paljud kunagi välja ei tule. Mina ise olen enda jaoks kukkurtitade värgi väga ära tõestanud ja KUI meil peaks olema õnne ja meie ellu tuleb veel lapsi, siis käru ei vajaks ega tahaks ma ka nüüd, vaid valiksid kõigi nende imeliste toredate linade ja kottide vahel, sest ma olen jäägitult kukkurtitade usku. Ja Andreas oma seljahädaga eelistaks päris kindlasti pigem last kõhule kui kärutassimist 🙂

***

Seda lugu kirjutades lappasin ma läbi kõik oma laste albumid. Pole teada, millal mul lõpuks on aega neid korrastada. Aga ma vaatasin nad läbi ja imestasin väga, kui vähe mul reaalselt on pilte nendega koos – sest enamasti olin mina ise see, kes pilte tegi ja selfivärk polnud veel nii arenenud. Ja imestasin ka selle üle kui vähe on mul pilte nende piimaimemistest. Ma tean, see oli mu lähedaste jaoks ebamugav teema. Eks see selgitab kõik. Aga mul on hea meel, et ma siiski midagi leidsin ja oma loo tuleviku tarvis kirja sain.

Mida ma tahan teile ütleda, on see, et julgege ennast kuulata. Julgege teha seda, mis paneb teid ennast tundma hästi. On see siis lapse imetamine või pudeliga toitmine või pudeliga asendaja andmine, see ei oma kokkuvõttes mingit tähtsust.  Ka see, kui kaua te last imetate, pole mitte kellegi teise asi. Kõik lapsed kasvavad suureks, kui neile see võimalus on antud. Palju olulisem, kui end millegi pärast süüdi tunda, on tunda endas rahulolu. Just nii nagu on, ongi hea. Lapsel on kõht täis ja ta kasvab ja miski muu ei loegi. ja kui te hätta jääte, siis otsige abi. Imetamisnõustajad oskavad aidata, ausalt! Oskavad ka lisatoidu ja võõrutamise ja palju muu osas aidata 🙂

See, kas laps peaks magama kaisus, oma voodis või hoopis enda toas, ei oma samamoodi tähtsust, kui see sobib lapsele ja perele. Ka oma toas maganud lapsed kasvavad suureks ega ole kuidagi seepärast paremad või halvemad, kui kaisus maganud lapsed. Ja sama käib ka kõigi muude valikute kohta – kas osta poest tutikaid või kasutada teise ringi riideid, kas kasutada riidest mähkmeid või ühekordseid, kas aimata sobivat vanniveetemperatuuri enda käega või panna huupi või mõõta termomeetriga, kas kanda last linas või süles või vankris, kas anda esimene lisaamps isetehtud või poepüreest, ausalt, sellel kõigel ei ole kokkuvõttes mingisugust eluolulist vahet kuniks see valik teile sobib. Ühe lapsega sobis nii, teisega naa.

Need teie valikud ei pea sobima kellelegi teisele. See ei ole isegi kellegi teise asi. Ja seda arvan ma ka, et kui ema (või ka isa) peab päevast päeva kuulma lapse isa või kellegi teise lähedase tänitamist ja õpetamist ja kuulma, kui loll ja saamatu ta on, siis on aeg abi otsida ja sellest august ennast välja võidelda. Meie lapsed on seda väärt. Nad on väärt endaga rahus elavaid vanemaid, kes soovivad oma lastele vaid parimat.

***

Ja nüüd pean teile veel ühe vana vindiga nalja rääkima. 😛

Kui Vanc sündis, siis olin ma omadega juba väga üksinda, aga Tannu sündides oli kandidaat veel mu kõrval ja ma unistasin ja lootsin.

Kui Tan oli umbes kaheaastane ja meie sõbrad said järgmise lapse, siis ma õhkasin heldinult. Vastne isa oli oma naisele haiglasse viinud ilusad lilled, kinkinud kaelakee, noh nagu ordeni või nii ja lapsele viis armsa nimelise kaisukaru. See tundus kuidagi nii ilus ja eriline ja vajalik. Minu isa kinkis emale omal ajal minu sündides sõrmuse ja õe sündides vist kaelakee, kui ma ei eksi ja ma olin alati selle erilise tunde ja teadmisega elanud, et kui perre sünnib laps, siis vanemad tähistavad seda ka iseenda ja teineteise jaoks kuidagi eriliselt.

Lapse sünd oli minu jaoks olulisem kui abiellumine ja miski muu siin elus. Ok, Milleks siis veel see butafooria, kui tegelikult peaks tundma rõõmu, et laps on käes? Tundsingi rõõmu, aga märgilises mõttes tundus see MISKI nii eriline ja ilus, millest ma ilma olin jäänud. No vähemalt lilledki… või kallistus? Musi? Õnnesoov? Rõõm? Midagigi, millest kinni hoida oma mälestustes? Null. Minu laste bioloogiline isa ei tulnud iial millegi sellise peale, kuigi teadis mu mõtteid ja soove ja unistusi suurepäraselt. Ju polnud oluline. Või noh. Kui Tan sündis, siis kinkisin mina talle laheda sõrmuse ja raamatu koos pühenduse ja õnnesoovidega isakssaamise puhul. Talle oli see küll oluline sel hetkel.

Neelasin vaikselt oma nukruse alla ja ohkasin. Ohkasin, et see on nii ilus ja mul on kurb, et mul ei olnud võimalik midagi sellist kogeda. Tema küsis seepeale, mis mõttes?! Selgitasin, et no need lilled ja kaelakee ja mõmmik olid kuidagi nii liigutavad. Ja siis tuli vastus, mis mind ka veel täna, 10 aastat hiljem, lihtsalt irvitama paneb. Ma olin olnud pime ja loll ja polnud märganudki, et siis, kui, Tan sündis, siis ta ju tegi mulle kingituse küll. Ma sain tema käest kojusaabumise õhtul RINNAPUMBA! Kuidas ma ometi midagi sellist unustada sain?!

Mitte, et ta seda minu antud raha eest suure hädaga mulle ostmas ei käinud tol jubedal piimapaisu ööl, kui ma mõtlesin, et ma jalapealt nüüd kohe maha suren. Aitäh, see rinnapump, mida ma mitte kunagi ei kasutanud, aga mida kasutas edukalt oma kahe lapsega mu sõbranna ja mis lõpuks hoopis Lõuna-Eestisse rändas, oli kustumatu väärtusega kingitus mu esimese lapse sündimise puhul. Iga kord, kui ma selle peale mõtlen, ajab see mind itsitama. Romantilise kingiideena suisa võrratu ja ma vahin ikka ja jälle selle hobuse suhu ja ei jõua ära imestada. No pole võimalik! Aga näed, on 😛

Küll aga olin ma ettevõtlik üksikema ja kandsin hoolt, et mu mõlemad poisid said endale sündides sõrmused, millest nad midagi ei tea ja saavad need kätte enda 18ndal sünnipäeval. See on see, mis mulle meeldib. Ja mul endal on Andreas. Temaga koos pole mul vaja ei lilli ega kulda ega karda, sest mul on olemas kõik, mida ma soovin ja rohkemgi veel. Ja nii ongi kõige parem! 🙂

Eilne Vancu söömistest ja mittesöömiste lugu, mille leiate ka SIIT, jätkub täna minu enda ja Tannu lugudega 🙂

Maailma jaoks lõppes mu lapsepõlve eeskujulik sööjakarjäär selle hetkega, kui ma Malõši ja Maljutka peal kasvanud titena aastaselt piimasegu ületarbimisest hullult täpiliseks läksin ja oma isu ära kaotasin. Iseäranis piimatoodete suhtes. Mis ei takistanud mul küll veel mõnda aega tatsata ringi väliselt  heas toitumuses lapsukesena. 😛

Enamuse oma varasest lapsepõlvest veetsin ma koos ema ja mammaga, sest isa oli sel ajal pikalt merel. Ema käis tööl, aga mamma oli minuga kodune. Mu ema ja mamma, kes söövad väikeste eranditega suht kõike, olid iseendana mulle alati eeskujuks, aga näe, ei hakanud mulle nende toitumiseelistused ja -valikud külge. Me istusime sama laua taga, aga sõime (samu) asju erinevalt. Keegi ei kommenteerinud ega kritiseerinud kellegi valikuid. Aga polnud ka mingit hullu sulesabistamist, et appi, sa pead midagi ikka sööma. Kui ma ei söönud, siis ma lihtsalt ei söönud. Ja see oli ok. Mul lihtsalt ei olnud kõht tühi ega ka isu ja ma ei jorisenud, et pakkumises mulle meelpärast polnud.

Mitte iial ei ole mind sunnitud midagi jõuga maitsma ega ka taldrikut tühjaks sööma. Pole mind ka lusikaga mööda maja taga aetud, et no äkki seeee asi sobib.

Seda, et mõnd last pandi kodus ennast süüdi tundma mittesöömise pärast, sellest sain ma teada palju hiljem. Küll olid mängus rõhumine vanemate raske tööga teenitud rahale ja tõsiasjale, kui raske oli paremaid palasid hankida. Tegelikult kuni selleni välja, et pole viisaks jätta pakutud sööki söömata, sest mõtle, mida tundsid inimesed Leningradi blokaadi ajal ja kuidas Aafrikas nälgivad lapsed. Ka Chaplini saapasöömise näited olid need, millega õpetati lapsi tänulik olema selle toidu eest, mis neile nina ette oli lükatud kohustusega see sisse vohmida. Sealjuures mõistamata seda, et ega ikka kõigile kõik ei maitse küll. Isegi enam – kõigile kõik ei sobigi. Aga paks laps oli sel ajal ilus laps. Khmm! Kas selle sundimise ja süütundega tehti kuidagi maailm paremaks? Kui me heaoluühiskonna inimesel on nälg ja ta kannatab, küll ta siis ütleb ja leiab midagi hamba alla.

Ühe olulise asja õppisin ma kodus juba lapsena selgeks – ma õppisin ütlema toidule süümepiinadeta EI, kui ma midagi ei soovi (ei juurde ega üldse maitsta) ja õppisin, et toiduga ei mängita ja seda ei songita – kui ei maitse, siis nii tulebki ütelda, et ma ei soovi ja pole probleem millegi söömine peatada poole pealt.

Aga seda, et mind arvatavasti näljutatakse, selle teadmisega kasvasin ma kodust väljas mingis kõverpeeglis üles. Seda, et ma näen välja nagu koonduslaagri vang või kimp konte nahkköites, seda kuulsin ma ajast, millest ma ennast mäletan. Teadmata isegi, kas see on siis hea või paha ja mis asi see koonduslaager veel on? Vang? Ma tundsin end hästi, seega see ei saanud midagi halba ju olla?

Mõnede tädikeste maailmas, kus armastus ja elu ise vaid millegi kompenseerimiseks kõhu kaudu käisid, olin ma alati imelik, vaat et paha, laps. Nende häältes kõlas mingi haletsusnoot minu õblukesest väljanägemisest rääkides ja sellest räägiti ALATI. No ei saanud ju üht õblukest tüdrukut vaadates jätta ütlemata, et ta ikka NII kõhnake on. Aga ma lihtsalt ei söönud. Selles see probleem nende jaoks oligi. Äkki ma ikka soovin seda? Või seda teist? Kolmanda? Ei, aitäh! Ei, tänan, ma ei soovi! Ja ikka vahel mõni solvus, sest “ei”  pole neile sobiv vastus. “Palun veel” on vastus, mis neid paitab. See, et mulle miski ei sobinud ja ma nende rõõmuks viisakusest midagi maitsmast keeldusin, see näitas ikka kui veider ja kasvatamatu ma olen. No et kõike peab ikka maitsma?! No ega ikka ei pea küll!

Ma vahel ikka mõtlesin, kui normaalne ja lihtne oli minu kodus. Ma ei pidanud kunagi oma toitu koerale söötma, pekitükke lillepotti või taskusse peitma või suus vetsupotti viima. Nüüd, hiljem? olen ma ikka mõtelnud, et milliste toitumisharjumuste ja minapildiga kasvasid üles need inimesed, kel kodus selline sundimine ja sudimine ja süütundetekitamine kogu aeg käis. Andreas on mulle enda lugu rääkinud. Tal on siiani mitme asja söömisel tõrge ja samas kalduvus üle süüa, sest sügaval sees on sund, et taldrik peab ju tühi olema…

Arvake ära, kui suur oli minu imestus, kui mu poiste lasteaias oli kehtestatud söömisel kolme ampsu reegel?! See võib olla positiivne lähemine ja innustmine uute maitsete proovimisel, sest teada ju on, et kollektiivis võtavad lapsed vahel omaks asju, mis kodus niisama naljalt ei juhtu. Samas erinevate tõlgendajate käes võib see reegel vahel olla äärmiselt tülgastav ja vale. Kuidas on võimalik, et suht sügaval veneajal meid ei sunnitud sööma, aga kaasaja lapsi sunnitakse mõne isiku poolt tingimuslikult maitsma ja sööma ka vastumeelset asja mõttega, et laps on loll, ei tea, mis talle hea on, ja kui ta nüüd need kolm täiskuhjaga lusikat endale sisse kangutab, siis hakkab talle see mittemeeldiv asi korraga maitsma? Kust tulevad nii rumalad arvamused? Tõenäoliselt ne de inimeste endi lapsepõlvest, kus taldrik pidi söögikorra lõpuks läikima.

Kolm täisampsu oli tingimus, et lastel üldse avaneks võimalus näiteks magustoitu maitsta (sellest jäi laps lihtsalt ilma) ja mina mõtlesin? Et kui mul endal lasteaias ja koolis poleks lastud vahele jätta soe toit ja süüa vaid magustoitu, siis ma oleksingi selleks päevaks puhta söömata olnud. Häiritud ka.

Vahel keelati lastel ka lauast lahkuda, kui nad oma kolme ampsuga maha ei saanud. Teised ammu mängisid ja nemad vaid vaatasid ja piinlesid. Arvestades toidukordade arvu lasteaias ja pakutavad sööke, siis mina ise oleksin seal enda poiste lasteaias maha lihtsalt surnud, kui keegi mind sundinud oleks. Mul oli niigi tegemist, et kõrvadega hingata, kui ma lasteaeda sisse astusin ja seal toidulõhn vastu võttis. See on üks püsivamalt evameeldibamaid lõhnasid, mida ma tean. Oli mu lapsepõlves ja on siiani. Kuigi toidud alati nii jubedad polegi.

See kolme ampsu reegel on valedes kätes väga vale asi. Läbi toidu karistamine ei ole ju meie kaasaja toitumishäirete maailmas ometi ok? Ja oleks siis kolm ampsu ainult, needsamad paar õpetajat (Tannu üks ja Vancu üks õpetaja koos abilisega) olid tegelikult sirge eesmärgiga, et lapse taldrik peab alati ka tühjaks olema söödud. Ports, mida nemad on oma käega tõstnud… Ma kaklesin ja sõdisin selle vastu viimase hetkeni, et see on asi, mis peab palju konkreetsemalt kokku olema lepitud ja palusin lasteaia juhataja juures ka võimalust teha selle kohta kirjalik avaldus, et mitte keegi ei tohi jõuga mu lapsi sundida sööma. Selle reegli rakendamine oli mõnel puhul liigagi otsene vägivald ja oma avalduse võisin ma unustada. “Meil siin käivad asjad sedasi!” Eksole…

Veel kord:

Julgustamine, pakkumine, innustamine, asjade erinevalt serveerimine, mängimine, jututamine ja põhjendamine – JAH, andke tuld ja leidke võimalusi! Ennegi on sedasi mõni laps söönud midagi ootamatut ja avastanud, et see talle maitseb. Selline lähenemine on igati positiivne.

Sundimine, toiduga ahistamine ja (avalik) alandamine ja pikale veniv karistamine – EI!! Ja veel kord EI! Mitte iial!

Mul on hea meel, et mind säästeti söömasundimise traumast ja seda liini olen ma rangelt hoidnud ka enda lastega. Samal ajal olen ma püüdnud neid kaitsta ka liigaktiivsete tädikeste eest ja hoida nende kommentaarid stiilis “Issssand, kui kõhn ta sul on!” laste kõrvust eemal. See “issand kui kõhn” pole grammivõrd parem kui “issand kui paks ta sul on” ja sellest saavad kaasajal ju kõik aru, et seda pole viisakas ütelda? Isegi kellegi koera kohta. Igasugune välimiku kommenteerimine lihtsalt ei sobi, kui see pole just siiras imetlus, kui hea leegi välja näeb ja siis ka peaks see olema valitud hetk ja tulema läbi tunnetuse, kas see sobib. Aga mure kellegi olemise pärast on nagunii nii kauge ja pinnapealne, et ei vääri vaeva. No on jah kondine ja kõhn, mis siis. Ausalt, ta ei ole näljas! Ma jäin küll ilma paksukskiusamise traumast, aga ega pidevalt oma kondise kerega kellegi hammaste vahel olla polnud ka teab, mis tore. Aga kehajuttu räägin ma teile mõnel teisel homsel, sest see on ka oluline teema 🙂

Täna aga söömisest ja mittesöömisest.

Vesi ja leib ja kurk

Selleks ajaks, kui ma sain kolm ja mind lasteaeda viidi, koosnes minu menüü kraaniveest ja poolikutest leivaviilukestest. Ka pidudel ja sünnipäevadel võisid need suitsukalkunid ja lehmade keeled ja süldid ja kasukad ja salatid vabalt kellegi teise poolt söödud saada. Mina sõin leiba ja peale rüüpasin vett. Ja inimesed naersid, et mind on odav pidada. Seda naersid ka, et mu menüü on samakesine kui vangil. Mina olin eluga rahul, kui sain oma veeklaasi ja leivakääru pihku ja rohkem ei olnudki vaja. Ju siis vangidel oli ka hea elu?

Lasteaia söögtädi, kes mu vanemad tundis, rääkis neile, et tegelikult vahel sõin ma mingi segusupi seest herneid ja hapukurgitükke ka. Hapukurk pärines äkki seljanakast? Mul endal pole sellest aimugi, sest suppi ennast ei söönud ma siis ega söö ka nüüd. Äärmisel juhul läheb kaasajal mu torudest alla kord aastas vastlapäeval ilma lihata hernesupp ja Lido külm keefirisupp, mis on sisuliselt vedel kartulisalat. Võib-olla sellepärast see maitsebki jubehea? Ilma lihaolluseta kartulisalat meeldib mulle küll.

Herneid ja hapukurki söön ma muidugi siiani. Kui koduste käest küsida, et mida ma sel ajal kodus sõin, siis on vastus – makarone!

Ma ei suuda eelülikooliaegsest ajast meenutada, et mul kunagi kõht tühi oli. Ja kange isu mõne asja suhtes? Kui, siis ehk kihk kevadeti värske kurgiga kohtuda. Ma mäletan nii selgelt lapsepõlvest kevadeootust. Mitte ilmade soojenemise ja päevavalguse pärast vaid kurkide pärast. Talvel ju värsket kurki polnud võimalik hankida. Aprilli lõpuks, minu sünnipäevaks, võlus ema alati kuidagi paar värsket krõmpsuvat kurki välja. Need lõhnasid imeliselt ja maitsesid imeliselt. Need olid kevadekuulutajad nagu sinililled, mis talve valitsenud alpikannid mu sünnipäevaks kenasti välja vahetasid.

Imepeenikeste viiludena sai seda kurki võiga leiva peale panna ja soola peale pudistada. See oli mu absoluutselt lemmikuim söök üldse. Tegelikult on siiani. Ei mingit sinki ega vorsti ega muud. Lihtsalt kurk. Võimalikult väike ja peenike kurk, pisikeste seemnetega ja krõmps ja noh, viilud võivad kaasajal tugevamad olla, sest kurke leiab õnneks poest aastaringselt. Aga mu lapsepõlves sai suve edenedes, kui kurke oli vabamalt liikvel, pisikese torkiva avamaa kurgi pooleks lõigata, kontrollida, et ega otsad kibedad pole ja soola peale panna ja süüa. Nii selgelt on mu mälus pilt, kuidas ma jälle taskutäie kurkidega toast sitsikleidi saba lehvides õue silkan, et neid kurke seal kõrge vahtrapuu otsas vetruval oksal kiikudes krõmpsutan. Hapukurk ja marineeritud kurk olid ka head. Vahel istusime me Violaga tema aias helesinise plekkgaraaži katusel ja sõime otse kolmeliitrisest purgist hiiglaslikke hapurkurke. Selliseid purke sai vanematelt küsitud kopikate eest osta Männiku tee äärsest Trepipoest. Just nii, kurgiselt, maitses minu lapsepõlv! Ehk et minu ideaalmenüü koosnest millest? Veest, leivast ja kurgist, mis on sisuliselt ju ka üks vesi 😀

Ka kaasajal pole mitte midagi paremat, kui tükeldada kaussi üks kena kurk, suts soola peale, leib kõrvale ja nauding missugune. Või kui on eriti kena ja krõmps sale kurk, siis siuhh pooleks, soola peale ja läheb niisama. Imeline!

Ja värsket hapu- ja soolakurki võin ma süüa ka kell viis kuus hommikul keset Tallinna linna! Alati!

Värske kraam

Kurgile lisaks meeldisid mulle kõiksugu värskeid marjad ja viljad ja juurikad. Olenes, mille hooaeg parasjagu oli, see läks alati loosi. Ema ikka muigas, et ma võiks vabalt elada mõnel troopilisel saarel, siis poleks minu söömiste peale vaja üldse rohkem mõtelda ja ma oleksin kõige õnnelikum täis kõhuga laps.

Eestis tuli kohaliku ja kättesaadava kraamiga hakkama saada.

Värske peakapsas! Kaalikas! Naeris! Porgand! Porgand isegi nii palju, et ma neid ühe me naabritädi aiamaalt näppamas käisin ja sealsamas, kahe vao vahel, neid mullasena sõin. Tädike oli äärmiselt hoolitsev. Selgitas mulle, et tead, ise pole viisakas sedasi võtta, küsi, ma annan sulle ja teen puhtaks kah. See sobis! 🙂 Ja redised! Paaril suvel viitsis isa me kidura mullaga aias jännata ja katsetas rediste kasvatamist. Ussidega pooleks me neid sõime, aga need olid nii head. Murulauk kasvas me aias ka. Sibulat polnud. Sest see ei meeldinud ei emale ega mammale. Üldse oli mul lapsena arvamus, et sibulat süüakse vaid viinajoomise kõrvale. Kuna viina meil kodus ei joodud, siis sibulat polnudki. Aga ma olin tundnud purjus inimeste juures sibula lõhna. Ju sealt see arvamus tuligi.

Sõin ma kõiki neid looduse ande vaid toorelt ja tervelt. Äärmisel juhul suurte tükkidena. Ei kaalikat ega naerist ega porgandit ei suuda ma tänase päevani riivitult süüa. Iseäranis muutub porgandi maitse ja mida peenemaks on ta riivitud, seda ebameeldivamalt ta minu jaoks maitseb.

Arbuusid ja melonid on mulle alati maitsenud, aga melon juhtus me koju väga harva, sest keegi peale minu seda ei armastanud vist. Aga vahel külas ikka pakuti. Arbuusi sõin ma alati koos seemnetega. Nende maitse oli nii hea. Ma sõin arbuusiseemneid veel ka siis, kui arbuusidest polnud enam jälgegi ja need vanemate poolt puhastatuna ja kuivatatuna lasteaias aknalaual karbikeses olid ja ootasid mõnd kunstitundi. Lastaeaia lõpurühmades mäletan ma ka oivalisi maitseelamusi vahalille nõretavate õite lakkumisest. Eks me kõik koos seal salaja vahepeal lakkumime neid, kui löögile saime. Ja hanges keelatud lume söömist mäletan ma ka. Lume maitset ka. Mu lapsepõlv maitses ikka imeliselt! 🙂

Puuviljadest oli minu lapsepõlves kättesaadav kõige enam õun. Koduaia õunad olid head, aga enamasti ussidega ja neid tuli kohe süüa. Juba koolieelikuna oskasin ma ise pisikese noaga peos õuna puhastada nii plekkidest, sisust kui ka koorest. Nii ma olengi läbi elu harjunud õuna sööma, kuigi kohalikke õunu söön ma vahel ka koos koore ja kogu täiega. Mõned neist on ikka nii maruhead. Pirne ma ei mäleta.

Aias kasvasid meil ka ploomid. Mõnel aastal sai neid ikka mõnuga süüa. Mu elu kaks ainsat valusat kohtumist herilasega leidsid aste lapsena puu otsast ploome süües. Mõlemal korral oli kuupäevaks 25. august, papa sünnipäev. Ploomide isu jäi alles. Kaasajal ma ploome süüa enam ei saa. Siis tuleb kiire jooks.

Isegi siis, kui kirsipuud me aias lookas olid, siis ikka ei saanud neid piisavalt süüa, sest osa panid nahka linnud ja ülejäänust tehti kompotti. Aga korjama pidin ma neid küll, sest keegi teine kõrgete peenikeste okste peale turnima ei pääsenud. Ja talvel sai kompotti ainult jaopärast ja seda, et ma iial oleks saanud neist isu täis süüa, seda pole minu elus veel juhtunud. Täpiliseks pole ma end ka süüa saanud 😛

Viinamarjad mulle lapsena ei meeldinud. Neil olid alati jubesuured ja tearavad ja paha maitsega seemned sees. Ja neid seemneid välja nokkida ma ometi ei viitsinud. Liiga tülikas, eksole.

Talvel sai muidugi ka mandariine ja apelsine süüa. Need seostuvad minu jaoks siiani talvega ja mandariinide lõhn kuuluv nääride juurde. Ahjaa, ja mingil hetkel ilmusid müügile paksu läikiva koorega tumepunased õunad. Mäletate? Nende sisu oli magus ja mahlane, aga see koor… No see tuli lihtsalt ära koorida. Ja siis õppisin ma ema eeskujul greipi puhastama ja sööma.

Tikreid ja punaseid ja musti sõstraid meil küll oli aias, aga need pole väga minu teema. Aga mustikad, vaarikad ja maasikad! Palju maasikaid! Veel rohkem maasikaid! Mingid aastad üritasid ema ja mamma ka maasikapeenraid meil aias pidada, aga liiv sõi mulla ära ja teod maasikad ja sinna see maasikakasvatamine kadus. Vaarikataimed kiratsesid aastaid õlimahuti veerel, aga neid paari marja ei saanud seal suurt millekski pidada. Aga mu ema sõbrannal oli suvila ja neil oli palju vaarikaid! Eriti head on vaarikad siis, kui keegi teine neid korjab. Peamine põhjus on ämblikud. 😛

Moosidest söön ma vaid muraka oma. Värsket murakat pole ma kunagi maitsta saanud. Kuna ma olen totaalne puugifoobik ja ma kardan madusid ja ei suuda rabas ja soos ennast kuidagi hästi tunda, siis nii polegi ma kunagi värsket murakat maitsnud. Aga moosina on ta nagu magus sulakuld ja mu absoluutne lemmik. Külmutatud marjad mulle peale vaarika ei meeldi. Aga värskelt! Andke vaid ette 🙂

Aga näiteks rabarber mulle ei meeldi ja kõige hirmsam asi on rabarberikissell, mis Tannule hirmsasti meeldib. Ja toores rabarber mulle ka ei meeldi, sest see on liiga hapu ja magusaks tegemiseks peaks seda pistma suhkru sisse, nagu ka Tan teeb, aga mulle ei meeldi krigisev suhkur. Magus peab olema pehme ja sile minu jaoks. Ega ju tuhksuhkruga saa rabarberit süüa? Selle peale tulin just praegu. 😀

Kartul

Kartulit õppisin ma sööma võiga. Alguses eelnevalt keedetud praekartulit. Siis keedukat ennast kah. Vanus oli mul siis kusagil nelja aasta ringis. Mäletan ennast päris hästi.

Viiner ja makaron läksid ka loosi. Kes veneaega mäletab, siis makaron küll mitte, pigem ikka pisikesed peened nuudlid ja teokarbid olid mu menüü põhitäide. Neid pappkarbi pikki ja pakse makarnone meil kodus vist polnudki kunagi. Keedumuna söömine lisandus mu menüüsse ühel kuumal suvepäeval Kloogarannas tädi Helgaga suvitades. Tädi Helga juurest kodust tulid mu menüüsse ka pisitillukesed marineeritud männiriisikad. Ma isegi paljastasin tädi Helga emale, kes kunagi 100aastaseks elas, et tegelikult ei anna nad mulle kodus üldse süüa! Tädi Helga ema küll teadis, et keegi mind ei näljuta, aga sellegi poolest otsis ta mulle maiuspalaks kapipõhjast veel ühe seenepurgi välja. 🙂

Sellega sisuliselt saigi minu lapsepõlve menüü vist otsa – vesi, leib, juurikad ja teised värsked asjad, keedu- ja praekartul. Mis veel?

Toidu lõhn ja väljanägemine on see, mis on mul elus takistanud paljude söökidega tutvust sobitamast.

Näiteks koolisööklast tuttav ühepajatoit on minu meelest oma plönniks keedetud pruunika välimusega endiselt jube ja ka lõhnab sedasi. Oleks siis vaid juurikad seal sees, aga miks ometi on seal ka liha sees? Aga mitte miski ei ületa oma lõhnaemotsiooni võikuselt minu jaoks hakklihaga värske kapsa hautist. Asi, mida ema ja mamma alati hirmsasti armastanud on. See oli lapsepõlves üks jubedamaid asju. Juba majauksest sisse astudes oli selge, et täna söövad nad jälle seda jubeda lõhnaga asja. Mitte, et mulle keegi seda pakkunud oleks. Nad teadsin küll, et ma ei söö ja see polnud mingi probleem. Ma sõin sel päeval siis lihtsalt keedukartulit, mida nad oma hautise kõrvale ikka tegid. Ma pean tunnistama, et mitmed mu sõbrad peavad sedasorti hautist siiani oma lemmiksöögiks ja mina pole suutnud seda mitte iial isegi maitsta. Lõhna pärast. Ja veel enam liha pärast.  Oleks see vaid kapsas, siis oleks tõenäoliselt lihtsam. Samuti pole ma siiani kunagi maitsnud jahuga tehtud meie klassikalist halli hakklihakastet, mida paljud armastavad. Seda küll välimuse pärast. Ma ei söö tänase päevani väga paljusid asju, mida minu meelest kõik normaalsed inimesed süüa suudavad, aga ma ei näe selles siiani mingit probleemi, sest nälga ma ennast päris kindlasti ei jäta. 🙂

Head lapsed söövad ju putru!

Tollest lasteaia kolme-ampsu-reeglist veel rääkides, siis meile Äliniga (kes oli üks Tannu lasteaiaõpetajatest ja sai selle reegli kasutamisega väga kenasti vägivallata hakkama) meeldib näitena tuua iseennast – me pigem sureme maha kui maitseme näiteks, hmm, rosoljet. Kasvõi keeleotsaga. Kolmest ampsust rääkimata. Kui sulle miski ikka üldse ei meeldi, siis kolme ampsu järel ei hakka see ka kuidagi meeldima. Mille peale mulle hetkel meenus siiski, et üks inimene mu elus ei suutnud leppida, et ma kõike ei söö. Üks korralik laps sööb ju putru? Minu pudruvalikud said otsa tatra ja odrakruubi järel. Riisi meil kodus pudru ega lisandina minu lapspõlves ei söödud. Riis käis ainult hirmmagusa piimasupi sisse ja see polnud minu maitse. Aga putrudest ei võtnud ega võta ma endiselt suu sisse ei manna- ega kaerahelbeputru. Kellele meeldib, saab vabalt ka minu portsu endale. 🙂

Paraku esines nii manna- kui ka kaerahelbepuder koolisööklas sageli. Ma käisin esimeses või teises klassis, kui mu klassijuhataja, kes oli üldse üks patriootlik nõukogude inimene ei suutnud leppida sellega, et ma seal lauas südamerahus istun, klaasist läägelt magusat leiget teed lürbin ja kõrvale leivaviile haukan. Mitte iial ei näinud ma ise selles probleemi. See oli isegi hea. Ja samas olin ma ka rõõmus, kui oli vahel harva mulle meelepärane asi söögiks (näiteks tatar) oli ja olin rahul, kui mul oli leiva- või saiaviil võimalik põske pista. Söömine ei põhjustanud minu jaoks koolis mingit stressi…

Aga tema, mu õpetaja, arvas, et see pole ok ja kõik eeskujulikud oktoobrilapsed peavad sööma, sest mis siis saab, kui jälle sõda tuleb (?) ja lugupidamatu olen ma kokkade suhtes ka (viimane asi, millega kedagi sööma survestada!) võttis mu enda haardesse ja surus loperguse alumiinimlusika välkudes mulle lusika kleepuva kaerahelbepudruga hammaste vahele. Ja siis veel teise… ja järgmisena lendasid need samad lusikatäies vastassuunas talle sülle. Ei, ma polnud  ebaviisakas, ma ei sülitanud teda. Ma ei suutnud end tagasi hoida ja oksendasin ta lihtsalt täis. Sain riielda terve klassi ees. Vanemad said riielda, et ma selline tänamatu ja kasvatamatu olen või midagi sellist, aga rohkem see mutt mind jõuga toita ei proovinud, lasi mul isegi kohustuslikult pioneeriks saada ja söömise teema pole rohkem kunagi minu jaoks probleem olnud ja nagu näha, siis ka selle seiga olin ma üsna unustanud. Hea, et nüüd näitena meelde tuli. 😀

***

Esimest kuuenda klassini nägid mu koolipäevade söömised välja üsna sedamoodi:

• hommikul enne kooli magus tume sidrunitee, mida mamma solgutas tassist tassi, et ma seda juua saaksin, sest ma saa kuumi asju juua. Hiljem avastas ta jääkuubikute kiire toime, nii läks kiiremalt. Ja tee kõrvale oli mingi pisike võileib. Nad ju teadsid küll, et ega ma koolis tõenäoliselt ei söö.
• nii igaks juhuks sokutas mamma mulle ikka mingi õuna või leivakuiviku-kuubikud kotti kaasa, mida vahetunnis nohistada. Neid oli hea sõpradega jagada 😀
• koolisöögiga oli nagu oli. Enamasti piirdus see saia ja leivaga. Kraanist veel vett peale ja asi korras.
• kuna mu kodu asus Rahumäel, aga kool ja laulukoor Mustamäel, siis vahepeal ma koju ei jõudnud ja mulle oli kodust kaasa pandud kopikad, mille eest sai trollide vahetamise ajal Szolnoki peatuse pisikesest puhvetist osta imepeeneks riivitud juustuga saiaviile. Need olid maruhea! Kodus ma juustusaia ei söönud. Sest seal olid viilud. Ka jämedamalt riivitud juust poleks läinud. Ainult imepeenena oli hea ja kodus seda ei tehtud. Ja juust läheb minu jaoks kokku vaid saiaga, et ma seda süüa suudaksin. Leivaga ei suuda ma juustu isegi ette kujutada. Siiani. 😀
• * vahel, olenevalt päevast, juhtus, et enne koju sõitmist jätkasin ma teekonda veel kahe peatuse jagu ja käisin läbi leivakombinaadi “sooja-leiva-poest”, just nii me seda nimetasime, ja ostsin endale koduteele kaasa ühe pooliku pehme peenleiva, mille ma seest tühjaks sõin. Sai mind ei huvitanud. Küll aga täienes hiljem valik mu elu esimeste kartulikrõpsudega, mida müüdi Kaja peatuse lähedal põllumajandussaaduste poes. Need olid need pisikestest pakkides peenikeste pulgakeste kujulised krõpsud, teate, eks?
• õhtusöök oli enamasti mingil kujul kartul. Hapukoore ja kurgi/marineeritud kurgi viiludega taldriku serval. Ja sedasi otsast peale.

Kondine, väsinud, nutune ja näljast nõrkemas koolilaps Eva aastal 1989? 😉 Tegelikult mitte. Mul oli lihtsalt kurb meel, et vanemad keset kuuma talongiaega tagasi Aafrikasse läksid ja minu isu kadus koos nendega. Koolipluusi all on mul paks soe alussärk. No et kui keegi arvas, et ma piisavalt kondine ei näi siin pildil 😛

Pubekana hakkasin ma korraga koguseliselt rohkem sööma. Hapukoor ja peenleib. Vahel pool leiba korraga. Peale peenleiva me majas muud leiba polnud. Vormileib olevat olnud lehmadele. Lapsena ma sellest päris täpselt aru ei saanud, sest meil Rahumäe pisikeses leivapoes, kus kaasajal on hoopis üks tore söögikoht, müüdi ju seda vormileiba küll, aga viimane lehm oli meie kandist kadunud ammu enne minu sündi. Milleks siis linnas lehmaleib? Ju keegi ikka siis sõi ka seda. Meil kodus aga mitte.

Kuidagi kasvasin ma “peaaegu mitte midagi” süües üles. Ise Aafrikas elades sain tuttavaks kireva puuviljavalikuga, mida sealne loodus ja kasvandused pakkusid. Neid igatsesin hiljem hetkeni, mil Eesti vabaks sai ja ka meie lettidele vaikselt neidsamu frukte imbuma hakkas. Mangod ja papaiad ja avokaadod on mu suured lemmikud siiani. Mul vist ongi nii, et kui miski ikka kord meeldima on hakanud, siis ta lemmikuks ka jääb.

Kui isa Soome ja Rootsi liinide peal sõitma hakkas, siis rikastus mu toidueelistuste valik laeva restoranis mõnegi huvitava asja võrra. Seal julgesin ma elus esimest korda ka krevette proovida, sest vahel sõid inimesed neid seal ju lausa mägedega. See pidi mingi huvitav asi olema, mida proovida. Ja mulle meeldis. Kohe väga.

Tartusse ülikooli minnes koosnes esimesel semestril me menüü saiapätsidest ja Kellukese limpsist ja vahel sekka mingist segasalatist, mida purgis müüdi. Pinginaabriga toakest jagades hullus ühiskorteris, polnud meil eriti ligipääsu köögile ja aega polnud ka ja väljas söömas sel ajal ei käidud. Või noh, polnud väga kusagil käia ju kah. Kesklinnas oli Toidutorn, aga seal oli räigelt räpane, prussakad jooksid ringi ja toidud polnud ka teab mis head. Alates teisest semestrist oli meil etem eluase ja võimalus ise süüa teha. Seal ajal koosnes meie rikkalik menüü riisist ja tatrast. Nädal riisi, nädal tatart, nädal riisi, nädal tatart. Ketšupi ja majoneesiga. Need on kaks asja, mida ma pärast seda aastat pole iial hiljem enam suutnud süüa. Riisi ja tatart söön aga siiani. Kartul kadus mu menüüst ülikooli minnes. Ju oli mul sellest siis küllastus tekkinud. Hiljem kadus mu huvi sooja toidu vastu täielikult. Mitte et mul selles suhtes kunagi üldse mingi vajadus oleks olnud, pigem harjumus, et nagu peaks. Sõin salateid. Nii valmissalateid kui ka ise kurgist tehtud salateid. Tartus oli seal ajal, eelmise aastatuhande lõpus, minu maitse järgi suurepäraseid salateid. Punase kapsa salatit, mida Anne poe juurest kulinaariast sai, igatsen ma siiani. Vana kaubamaja valikus oli ka mõni väga hea ja Pepleri ja Kuperjanovi tänavate kohtumiskohas oli mingi jubehea valikuga salatipood kah. Ohh, mul läheb kõht sedasi siin veel meenutades tühjaks! 😀

Prantsusmaal elades avastasin enda jaoks kõiksugu pehmed juustud, eriti haisvad ja maitsvad nende seas. Ja ka rohelised lehed, millest salateid sai teha, nendega sain ka tuttavaks. Selle hetkeni tundsin ma vaid Eestis laiemalt kasutusel olnud tavalist salatitaime ja selle kõrval polnud hiinakapsas kunagi minu rida olnud. Nii need rohelised lehttaimed kui ka juustud meeldivad mulle siiani.

Soomest võtsin edasisse ellu kaasa karjalapirukad. Soojalt ja sulava või või määrdejuustuga. Mämmi on üks asi, mis mulle väga meeldib ja lihavõtete paiku Soome meelitab. Tegelikult oli Soomes elamine toitumise mõttes äärmiselt huvitav kogemus minu jaoks. Kahe aasta jooksul ei söönud ma ühtki suutäit midagi liha- ega kalalaadset toodet. Mul lihtsalt polnud selleks raha. Ja polnud ka vajadust. Ja polnud ka vähimatki huvi või vajadust. Ma sõin iga päev paar viilu koorikleiba, selle vahele panin värske kapsa lehe. Margariini pole ma kunagi suutnud süüa, aga või jaoks mul raha polnud. Selle asemel läks leivale parematel päevadel tilk hapukoort, kehvematel maitsetamata jogrurt. Klaas keefiri kuulus päevemenüüsse ja teiseks toidukorraks sõin sedasama värsket kapsast suuretükilise salatina. Vahel sõin Eestist kaasa viidud tatart või riisi, mida mul oli kumbagi kilo paari kuu peale. Ja õhtusöögiks oli alati üks õun. Mul pole elus nii palju energiat olnud, kui tol ajal. Aga hetkest, kui oli võimalik endale rohkemat lubada, ei suutnud ma enam samas menüüs püsida. Kuigi enesetunde mõttes sooviksin, et ma suudaksin sedasi eladagi.

Šveitsis lisandusid mu menüüsse nende vedelad soojad juustud, milleta ma elu enam ette ei kujuta. Kuigi siin on need talvine toit, siis meie sööme neid aastaringselt ja silm ka ei pilgu 😀 Pilt pärineb küll Andrease kunagisest einest, sest mina  jätan saia vahele ja söön seda venivat juustu õuna- ja šampinjonitükkidega.

Ja kõrvitsat maitsesin ma elus esimest korda alles siin, Šveitsis. Kodus ei olnud meil kunagi kõrvitsat ja mulle tundus, et kõrvits tähendaski neid kollakaid kuubikuid äädikamarinaadi ja nelgiseemnetega purgis. Kuna kõrvits mulle rohkem nagu soolasema toidu mulje oli jätnud, seda söödi ju prae ja muu sooja toidu juurde ikka, siis häiris mind purgikõrvitsa magus maitse. Hiljem oli see lihtsalt dekoratiivne taimesaadus, mida sai hälloviini ajal lastega koos lõikuda, puhastada ja küünlaga õue viia. Mitte kordagi ei taibanud ma neil kordadel kõrvitsat maitsta. Siin aga mainis Andreas kord, et tegelikult on kõrvits täitsa hea. No ok… Seega alles siin avastasin, et toores kõrvits on imehea. Nii me siis vahel ostamegi Andreasega pisema kõrvitsa, puhastame ära ja pistame sirgelt pintslisse.

Liha

Nii, aga liha? Ema väidab, et päris pisikesena ma sõin liha. Mina ennast sellest ajast ei mäleta.  Võib-olla ma sõin, sest see oli taldrikul ja mul oli kõht tühi, siis sõingi? No et ei osanud veel valida ja alles avastasin ennast ja maitseid ja maailma? Hiljem oli viiner ja üht tüüpi suitsuvorst ja grillkana ainsad lihalaadsed tooted, mida ma tunnistasin. Ükski neist ei olnud minu lapsepõlves kuigi kättesaadav ehk siis sai neid harva poeleti alt kätte. Nali naljaks, aga ma mäletan Liivalaia tänava, mis iganes nime see sel ajal kandis, Kikase (?) poodi, kus kohapeal uute tuulte tulles kanasid grilliti. Kana mulle süüa ei meeldinud, kui, siis vaid laitmatult valget rinnaosa, aga see lõhn oli seal niiii hea.

Mis mulle aga meeldisid oli mõnekopikalised lihapirukad. Need rasvast läbiimbunud piklikud pruunid pirukad, mille sees olevat olnud kõige odavam liha ja see oli veneajal ikka midagi eriti jubedat vist? Ema judises alati õudusest, kui ma me Rahumäe leivapoes endale üht seesugust pirukat palusin. Tema arvates olid need ühed ilmatuma rõvedad asjad. Ta isegi hirmutas mind, et see sisu seal sees võib olla rotilihast ja ma ei tea mis kõik veel. Mõned korrad ma isegi uurisin ettevaatlikult selle piruka sisu, no et kas paistab mõni viiruline saba või midagi, aga rotte seal sees polnud ja mulle need pirukad meeldisid. Isegi külmalt, sest ega need seal poes siis õhtuks enam soojad polnud. Samasugused moosipirukad mulle ei meeldinud. Hiljem ma neist pirukatest loobusin või kadusid nad lihtsalt müügilt ja minu isu sai otsa. Aga mamma tehtud pärmitaignast lihapirukad meeldisid mulle ka. 🙂

Lihavärgist söön ma veel ka mamma ja ema tehtud sülti aastavahetuse paiku. Ettevaatlikult, aga söön, Ühtegi teist sülti ma ei puutu. Ja ühelgi muul ajal kui aastavahetusel ma sülti ei söö. Nääridest rääkides…

… meenus mulle praegu, et üks kord elus, koolieelikuna, on mind siiski ka kodus proovitud sööma saada midagi, mida ma süüa ei soovinud. 😉

Isa oli nääride paiku kodus käimas ja söögiks olid verivorstid. Ema ja mamma ja isa armastasid verivorste. Erinevalt emast ja mammast, kes mitte iial ei teinud draamat minu söömise või mittesöömise pärast, arvas isa, et no nii head asja pean mina küll vähemalt maitsma. Seal ma siis istusin, põrnitsesin seda vorsti. Ikka pikalt. Teised olid ammu lõpetanud. Isal viskas lõpuks üle, no et kui ma nii loll olen, et nii head asja isegi maitsta ei kavatse, siis polegi vaja. Möirgas ja neelas mu vorstijupi alla. Muide, meie majas süüakse verivorsti suhkruga. See oli ja on minu jaoks endiselt üsna võigas vaatepilt. Lõhnast ma ei räägigi. Aga 2015. aasta jõuluõhtul tegin ma enneolematu julgustüki ja maitsesin elus esimest korda verivorsti. Ühe pisitillukese kahvliotsa täie. Nagu näha, ma jäin ellu, aga elan südamerahus ilma verivorste söömata edasi. Kes soovib, saab minu omad ka endale 😀

Ma ei saa ütelda, et ma mingi põhimõtteline taimesööja oleks kunagi olnud. Taimed väga maitsevad ja kui ma saan valida, siis ei vali ma kunagi liha. On vist õige öelda, et ma õppisin elu jooksul liha sööma ja mõni läbiküpsend taine amps maitseb vahel tõesti isegi hea. Aga mulle ei meeldi see tunne, kui ma liha olen söönud. See on raske tunne ja tekitab väsimust. Ütleme siis nii, et üldiselt liha mulle lihtsalt ei meeldi. Kui väga vaja, siis hädaga saan ta söödud, aga ta ei isuta mind ja jääb kõigele lisaks ka vastikult kiududena hammaste vahel kinni. See on tüütu ja tülikas. Õnneks ei ole minu lihapõlglikkus kunagi olnud probleem (ja ka doonorina oli mu hemoglobiini tase alati väga heal tasemel) ja rõõmustajaid selle üle, et nad saavad minu lihajao ka endale, on alati jagunud.

Kala

Kalaga on teine lugu. Mulle meeldib väikses koguses vürtsikilu ja suitsulest ja suitsuahven ja mõni suitsune kala veel. Ja mõni neist on hea ka ahjust tulles. Kindlasti ei meeldi mulle marineeritud kala. Ja kalasupp on huuuuu… no korra elus olen ma mingil merelindude loendusel valiku puudumisel seda isegi söönud. Värskelt püütud kala löödi lõkke kohale potti, ma maitsesin ja jäin ellu 🙂 Eriti ei-ei kalaliigid on silmud, angerjas ja heeringas minu jaoks. Kasukaga või ilma, rosoljes või ilma. Aga kui ma pean ka maitsva kala puhul seda ise puhastama, siis ma jätan ta heal meelel pigem söömata. 😛 Krevetid, kui nad on värsked ja ilusad, siis need meeldivad mulle väga, aga seda ma juba ütlesin eelpool. Kaheksajalad ja teod ja iseäranis austrid võivad minu poolest südamerahus edasi elada. Mina neid ei puudu 😀

Suši mulle meeldib, aga see võib vabalt ka ilma kalata olla

Aga üks intensiivse tööperioodi kena lõunasöök võiks välja näha näiteks selline 😛

Kui Tan sündis, siis hakkasin ma korraga aurutatud juurikaid ja ahjus küpsetatud köögivilju sööma. Ma võisin neid süüa iga jumalama päev. Ma tahtsin neid süüa iga jumalama päev. Ma usun, et nende valmimise lõhn pole suurt erinev ühepajatoidu lõhnast, aga süüa ma seda siiski ei suuda. Iga tükk peab mu taldrikul olema oma nägu ja tegu ja värvi, siis on kõik väga hea. Ja talvel on ahjus küpsetatud külmutatud brüsseli kapsas sama hea kui mu lemmikud, Fazeri suurte pähklitega sinine šokolaad ja La Muu kohvijäätis! 😀

Aga mis peamine, ma eelistan süüa asju suht lihtsalt ja üsna vähetöödelduna. Mis tõi mu meelde nüüd kastmed! Ainsad soojad kastmed on vist tomatiga, mida ma söön. Rasva ja jahu ja koore ja juustu ma ei tea millega tehtud kastmeid ma ei söö. Näiteks koorekastmega makaronid jätan ma kindlasti vahele. Ja seda valget vorstikastet mäletate, mida koolisööklast ikka sai?

Minu jaoks mingi probleem asju kuivalt süüa ja kui neile päikeses kuivatatud tomateid ja küüslauku ja oliive juurde panna, siis lähevad nad ludinal. Kõrvitsa sõpradest meeldib mulle kaasajal ka suvikõrvits. Küll toorelt, grillitult, küll ahjus. Ja võib vabalt juhtuda, et ma pistan ahju plaaditäie pooleks lõigatud mugulsibulaid ja söön need korraga ära. Või pool plaaditäit puhastatud küüslauguküüsi. Ja maisitõlvikud on grillitult või ahjus imehead.

Mulle meeldis ja meeldib lõunase toidu söömisel igav rutiin. See annab turvatunde ja ei võta liiga palju energiat. Kunagi kontoris maastikuarhitektina töötades, sõin ma igal tööpäeval kahe aasta vältel samal kellaajal lõunaks alati täpselt sama portsu tatraputru sinepiga. Ma pean tunnistama, et ma loodan, et see saab tulevikus taas võimalikuks, sest tatar mulle meeldib kohe väga. Õhtusöögi võin ma vabalt vahele jätta või süüa midagi täiesti spontaanselt. Reeglid puuduvad.

Poodi minnes tean ma harva, mida ma süüa kavatsen. See tunne peab mulle seal lettide ja riiulite vahel ise peale tulema. Nii on kõige mõnusam. Teadmine, et homme sööme makarone ja ülehomme juustusaiu jne on minu jaoks äärmiselt kurnav ja paneb momentaalselt protestima ja plaane murdma. Ma ei oska ega taha oma söömisi planeerida, kui ma pole olukorras, kus igal õhtul ongi üks ja sama riis või tatar mu laual. Ja ka see on ok, aga mingi kireva menüü koostamine on päris kindalt ei-ei. Kust mina hommikul või veel varem ette tean, mida mu keha mu käest õhtuks palub. Nii lihtne see ongi 😀

Aga üks  kurk või mõnus salat läheb alati loosi. Ma võiks isegi ütelda, et seesugune salat on mu lemmiktoit?

Kuidagi õnnestus mul saada kaks isemoodi last. Üks selline, kes valib, aga samas sööb igasugu imelikke asju. Teine selline, kes valib ja ei söö justkui mitte midagi. Ja kolmandaks leidis oma koha mu elus ka Andrease, keda kodus sunniti kõike vähemalt maitsma ja kellel on lapsepõlve sundimiste tõttu mitu asja, mida ta süüa ei suuda ega taha. Lisaks on tal terve rida asju, millepeale ta organism reageerib – keel läheb paksuks, kurk hakkab kipitama ja/või kisub kitsaks, silmad ja nina hakkavad vett jooksma jms.  Siis tuleb tal söömine kohe peatada, kiirest allergiarohi sisse võtta ja oodata, kas läheb paremaks. See oleneb nii erinevatest asjadest tal. Lapsena oli olukord veel hullem, ta käis pidevalt süstimas seepärast. Aga ikka sunniti sööma. Enamasti on asi puu- ja köögiviljades. Ja vabalt võib juhtuda et poole lusika pealt peatab ta ka näiteks tordisöömise, sest selles on midagi, mida ta sel korral süüa ei saa. Mul on siis natuke muidugi ka hea meel, et saan tema pooliku tüki ka endale 😛 Aga ma olen ka kohanud neid, kes tema katkestatud söömise peale solvuvad ja see on… kurb.

Ja teate! Kõigist asjadest kõige enam ei salli Andreas minu lemmikut, värsket kurki! Ma ikka itsitan, et me seepärast nii hästi sobimegi, et me oleme tasakaalus. Palju jubedam, kui talle ka kurk meeldiks ja ma peaksin seda temaga jagama. Nüüd saan ma tema kurgiportsu taldrikuservalt alati endal. Šveitsis küll mitte eriti, sest neil siin kurki eriti üldse ei sööda ja avamaakurke pole isegi kusagil saadaval, aga Eestis küll, kus kurk on praetaldriku servas suht kohustuslik osa 😀 Kurgitasakaal kehtib ka Tannu ja Vancu vahel. Tan ei söö värsket kurki. See vist on ainus värske asi, mida see inimene ei söö. Vanc seevastu sööb kurki väga hea meelega. Vahel ta kurki ainult sööbki. Samas värsket hapu- ja soolakurki söövad me majas jällegi kõik. Isegi Andreas. 🙂

Tan ja tema söömised

Vancu lugu te eile juba kuulsite ja Tannust ei ole mul söömise kontekstis suurt midagi rääkida, sest ta sööb märkimisväärselt julgemalt, kui mina ise iial seda teinud olen. Aga tasakaalu huvides räägin teile tema loo ka 🙂

Tan sai mu kõhus elades ja ka hiljem minu küljes rippudes ja kõhtu piimaga täites osa minu söödud vürtsisest ja vägavürtistest riisiroogadest ja hautatud köögiviljadest. See selgitab ka ehk ka seda, miks ta alati on taga otsinud maitseteravusi ja armastanud taimi. Juba päris pisikesest peale. Ta on alati olnud avatud uute asjade katsetamisele ja talle meeldivad paljud sellised asjad, mille avastamise ja meeldimahakkamisega läks minul aega pool elu ja rohkem. Igasugu imelikud juustud ja puuviljad ja india ja thaipärased toidud kõigi idude ja võrsete ja lisadega. No asjad, mida keskmine eesti laps reeglina ikka ei söö küll ja võib-olla pole kunagi lähedalt isegi vaadanud. Ma pole iial olnud nii julge proovija kui tema.

Kuigi tema mälus on tempel lasteaiast, kus teda sunniti valimatult kolme ampsu kaupa sööma ka tema jaoks mittesobivaid asju (nt mingeid hapukoorega segasalateid, mida ta siiani ei puudu), sunniti taldrikuid tühjaks sööma ja jäeti ilma lemmikmagustoidust, sest ta ei suutnud süüa… See torkab talle vahel ikka meelde, kui äärmine ülekohus ja kui jube oli lasteaias käimine ühe õpetaja päevadel. Muu söömise osas on ta igati avatud ja mängulusti täis. Ta eksperimenteerib maitsetega vahel ise, teeb asju veel teravamaks ja naudib söömist. Asi, mida mina õppisin tegama alles koos tema sündimisega vist. 🙂

Ja marjad! Ja puuviljad! Suvel võiks see laps vabalt elada vaid marjapõldude ja puude-põõsaste vahel. Ta oli see laps, kes mingil aastal, kui meie toimetulek oli keeruline, palus sünnipäevakingiks vaid üht kinki – maasikaid. Aprilli alguses oli see sel ajal juba täiesti võimalik. Nii sai ta kingituseks mitu kilo maasikaid ja oli selle üle ilmatuma õnnelik. Kuigi ta on õnnelik ka külmutatud marjade üle. Konservid ja kompotid ja moosid talle ei meeldi. Aastaid oli külmkast ema keldris Tannu suviseid marjatopse täis ja kui tal oleks lastud süüa soovi järgi, oleks see augutiks unustatud teema olnud. Peamine, et tema elus on teravus ja MARJAD ja maitsvad puuviljad, siis on ta kõht täis ja hea olla! Näide eelmisel aastal ühe piduliku päeva hommikust. Seltskond on teel garaaži, et kooli sõita – üks hoiab käes oma mangokaussi ja teine hoiab tugevalt peos vaniljejäätise tuutut. Tasakaal milline! 😀

Šveitsis lisandusid Tannu lemmikute nimekirja ka soojad vedelad juustud, milleta ta väidetavalt elada ei saa. Tema armastab neid veel rohkem kui mina. Või vähemalt tunneb ta huvi sagedasema söömise suhtes, sest pole harvad need päevad, kus ta koolist tuleb ja endale ise fondüüd potis teeb. Ja kõiksugu kohalikud niisama-juustud meeldivad talle ka. Me ikka muigame Andreasega, et see laps on šveitslane rohkem kui enamus šveitslasi 🙂

Tan sööb vabalt ka kõiksugu juurikaid värskelt ja aurutatult ja grillitult. Ma ei tea palju lapsi, kes sedasi juurikaid sööksid ja ka oma valikuid nende kasuks seaksid. Iseäranis imeloomana imetleb teda Andreas, sest siin lapsed värskeid juurikaid lihtsalt ei söövat. Selline meie sünnipäevade-pidude dipitav juurikavalik on tema meelest siiani ulme. Ma jälle ei kujuta vastupidist ette. No kujutan, aga krõpsukauss kest lauda on ju äärmiselt poolik ja kallutatud lahendus?

Kartul on ainus juurikas vist üldse, mida Tan ei söö. Ainsad kartulilaadsed, mida ta sööb on hirmteravad krõpsud ja vahel harva ka friikad. Kõik muud viisid kartulist põlgab ta kurvalt ära. Kurvalt, sest süüa talle meeldib ja kartul teeb ta kurvaks, sest seda ei suuda ta kuidagi süüa. 😛

Tan oli see laps, kellele ma titena vaaritasin iga püree oma käega. Purgipüreesid ta vaid puristas suust välja ja neid võisin ma ise süüa. Muidugi mõista ma neid ei söönud 😀 Ainus, mis tal põsest alla läks purgi omadest oli läila kõrvitsapüree ja seda ei näinud jälle mina mingit vajadust talle pakkuda. Kuidagi läks nii, et tema üheks lemmikmänguks kujunes “toidumäng”. Joonistasin papile ringid nagu keskmises täringu ja nuppudega mängitavas lauamängus kunagi. Lisaks üles- ja allaliikumistega olid seal vahepeal ka ülesanded, stiilis, söö ära üks porgandikang, paku teisele mängijale viil kurki, kolm oravapählit, juustutükk, maasikas jne. No mis iganes parasjagu kodus oli ja mille hooaeg kaubanduses valitses. Iga kord oli mäng veidi isemoodi ja see oli hirmus lõbus. Sest kaugeltki mitte kõik asjad neist ei olnud ka minu lemmikud, aga nii me õppisime erinevaid asju katsetama. Ja noh, kui ikka üldse ei tahtnud midagi ära süüa, siis jäi sinu käimiskord vahele. Tannuga toimis see mäng mul imeliselt. Ja finišisse jõudes ootas alati midagi eriti head, kausike mangot vms. Seda siis jagasime omavale sõbralikult 🙂

Teine tore asi söömisega oli “jänksipiknik”. Lõikusin karbikestesse või kaussidesse porgandi, kaalika, kurgi, nuikapsa, redise kange ja tükke ja tegin dipika ja siis me läksime Tannuga piknikule. Toanurka teki alla taskulambiga või talvel rõdule või maja taha metsa või istusime niisama puntras ja mugisime nagu jänkud. Jänesevärk toimis temaga suurepäraselt. Hiljem, palju suuremana, käis ta vahel ise küsimas, et kas ma teeks talle seda “jänksipikniku” kraami, et ta läheb õue sööma. Vahel on mul tunne, et Vanc nagu polegi meiega koos elanud 😀

Aga salateid Tan ei söö. Vist mitte mingisuguseid. Aga asjad eraldi, palun väga. Ja koolis siin meeldivad talle vist kõik toidud. Ja kui küsida, mis on tema lemmiktoit, siis need on minu tehtud toidud. Ema! Kuuled! Ma tean, et sa ei usu, aga küsi Tannu enda käest 😀  Tema absoluutne lemmik on minu tehtud karrikaste kana ja kikerhernestega. Kas siis riisi või kuskussiga. Ja kui ma talle veel avokaadodipikat viitsin teha, siis keerab ta end üldse rõõmust rulli 😀

Oota, aga magusatest asjadest ma ei rääkinudki veel midagi?

Magus jutt

Maiustustega oli mu lapsepõlves nii, et tööpäevadel mulle kommi ei antud. Samas võisid meil olla kommid kausiga laual ka nädala sees ja mul puudus nende vastu huvi. Neid käisid söömas ema sõbrannade tütred, kellel kodus meie reeglit polnud. Igal laupäeva hommikul pisteti mulle pisike assortiikarp pihku. Ma võisin selle tervenisti üksi ära süüa. Aga kõik ei mahtunud kunagi. Mida ma sellest kogemusest ellu kaasa sain oli tõeline tülgastus Kalevi assortiikommide vastu. See kestab mul tänase päevani 😀 Minu lemmik oli lapsena lagritsakomm, mida isa merelt tulles ikka tõi. Ja soolased maapähklid, mis tulid isaga koos plekkpurgis (ei, isa ei olnud purgis, pähkid olid 😀 ) ja mida sai nii harva, et ka need minu maailmas ka magustoiduks klassifitseerusid, Hiljem, Aafrikas, sain ma neid nii palju, et suurem tung hajus.

Tan sai elus esimest korda šokolaadi kaheaastasel. Sõbranna Mumm oli mulle Fazer sinise šokolaadiga külla tulnud ja Tan nihverdas laualt endale ka ühe tüki põske seda head asja, mide me Mummiga rõõmsalt sõime koerasügamise vahele. Poiss pani tüki suhu ja tardus ja SEE naer, mis sealt selle peale tuli ei unune minul ega Mummil vist iial. See tuli nii sügavalt südamest ja oli nii õnnelik, et seda saigi ainult esimene kohtumine šokolaadiga esile kutsuda. 😀

Lapsena meeldisid maiustusest mulle veel suures pappkarbis müüdavad maisikepikesed. Ja kõige enam meeldisid mulle selle karbi põhjas olevad kokkusulunud magushapud tuhksuhkru tükid. Kõrsikud olid toredad.

Suuremana pidi neid sööma nii, et kõige pealt püüad terve kõrsikupikkuse risti pooleks näksida nii, et kõrsik ei murdu ja siis sööd ära ülejäänud pika näritud pooliku. Põltsamaa tuubimarmelaad oli hea aga seda sai harva.

Jäätis! Jäätis oli hea, sulas ruttu ja otsa sai veel kiiremini. Jäätist sai suvel Rahumäe poe juures olevast putkast. See oli igapäevane kohustuslik ring ja lahutamatu osa suvest. Ja sealt sai vahel kalja ka! Vahvlijäätist seal ei olnud, aga seda sai vahel Niguliste kiriku juurest roheliseks võõbatud putkast näiteks. Noh, enne kui saabus Pingviini-ajastu. Siis oli mu suur lemmik lilla mustikajäätis, millel mustikaga mingit pistmist ei olnud, aga see maitses nii hea.

Ja Tõnismäel olid joogiautomaadid, sealt sai siirupivett. Ja igal nädalavahetusel käis mammal külas tema sõbranna, tädi Helga, ja vist mitte iial ei tulnud ta ilma koogikesteta. Šokolaadiekleer ja rummipall olid ja on mu lemmikud. Ja tuhksuhkrused õhulised kohupiimataskud! Kindlasti suudaksin ma magusaid asju veel leida, mida heal meelel sõin. Peab mõtlema. Ainus jama on see, et ega magusaid asju minu lapsepõlves siis söögiks ei peetud. Ainult isurikkujateks, eksole 🙂

Kooke ja pirukaid armastab Tan ka omal väiksel moel. Ja seda pilti vaadates meenus mulle kaks olulist asja veel, mis mulle maitsevad – puhtad seene- ja riisipirukad. Viimaseid neist ei suuda mu ema üldse taluda, aga mulle nad maitsevad nii väga. Pole isegi vahet, kas neid hoiab koos pärmi- või lehttaigen, on nad piruka või struudlikujulised. Nad meeldivad mulle.

Aa, muide pannkoogid, mis enamasti lastele ikka meeldivad, seostuvad minule vaid hapuks läinud piima, rasvas ujunud  liiga pruunide  ja üleküpsenud imeõhukeste kookidega, mille ebaühtlane serv nad veel iseäranis eemaletõukavaks muutis minu jaoks. Ma vaatasin alati multikate ja filmide imelisi ühtlase servaga pakse heledaid pannkooke, pisemaid ja ülepannikooke, ja unistasin, et küll need tunduvad head ja ilusad ja vaat neid ma sooviksin maitsta. Aga mamma selliseid ei teinud. Suurt pannkoogisõpra pole minust siiani saanud, aga mul on olnud võimalus maitsta häid pannkooke ja sellest mulle piisab. Mamma pannkoogid on ikka tumepruunitäpilised ja läigivad rasvast. Mingil imelikult viisil need mu poistele maitsevad natuke 😀

Šokolaad meeldib meile kõigile. Tavaline lihtne piimakas. Kuigi seda siin ka pannitäite kaupa müüakse 😀

Niisama mõnus näksimine, kui kõht juba üsna täis on, näeb meie majas välja umbes selline:

Vanc käiks valikust kaarega mööda. Andreas sööks kõike või kõige vähem oliive, mina nokiksin juustu ja oliive ja Tan jätaks vahele vaid saiaviilud.

***

Tulime just lõunalt. Rääkisin Andreasele, millest ma siin pikalt kirjutanud olen.

“Sa ju sööd päris paljusid asju. Juba.”

“Eksole, JUBA! Aga tead, ma võin süüa erinevaid huvitavaid asju, aga Eestis mõistes ei söö ma ikka ja endiselt normaalseid asju. Kõiksugu lihakastmed ja hautised on minu jaoks ei-ei ja sa võid minu portsu alati endale saada. Kui ma sinu kurgiviilud saan.”

“Sobib!!” 🙂

PS leidsin nüüd pildi enda 2012. aasta sünnipäeva peolauast. Rabarber, lillkapsas, porgand, patsijuust, Ossi krõpsud, jogurtijoogid, klaasid morsi jaoks, minivinkud, dipikaste, marineeritud kurgid, rohelised oliivid, brie ja sinihallitusjuust, värske kurk. Pisikese purgiga kummikommid ja kellegi külakostiks toodud soolaste küspsiste karbike. Seda sain ma siis eee… 35 ja pidu kestis hommikuni 😀

“Vancu, mida sina tänu õhtusöögiks sooviksid süüa?”

“Maaa ei teaaaa!” ohkab peagi 10aastane mees nõutult.

“Aga midagi ikka soovid?”

“Suppi! Kas sa suppi saad teha?”

“Ok, saan küll.”

“Eii, tegelikult… kas meil kurki on?”

“On küll.”

“Ma tahan täna hoopis kurki.”

Täna räägin ma söömisest. Või siis pigem ikka… mittesöömisest (ja Vancu palus kindlasti mainida, et ühelgi neist fotodest siin postituses ei ole ta paljas ja ühtlasi plaanib ta edaspidi pildi peal ka särke kanda. No tore on. Jään põnevusega ootama.) 🙂

Kuidas teil on lood söömisega? Aga teie lähedastel-lastel? Kõik söövad kõike? Või on mõni selline ka, kes nagu midagi eriti ei söö. Ei valikult. Ei koguselt. Rääkimata kõigist neist värvilistest olulistest asjades, mida igapäevaselt peaks manustama. Ja kui nad ka söövad, siis pigem neid asju, mis igal eeskujulikul inimesel ja tervislikkuse poole püüdlejal vaid õudusjudinaid tekitavad – kommidele ja muule magusale lisaks on nende vesi limonaadipudelis, kartul krõpsupakis ja mais plaksatanud popkorniks? Võib-olla päris mitte nii ekstreemselt, aga siiski mitte päris nii nagu arvatakse olevat kasulik ja vajalik. Neid, kes ei söö suurt midagi, jagub, aga ometi nad kasvavad ja arenevad. Tuleb tuttav ette? Eks meil kõigil on asju, mida me ei söö. Mõnel on neid lihtsalt märksa rohkem.

Mina ise olin see laps, kes ei söönud midagi. Ma sõin vähe ja kesiselt. Või noh, omast arust sõin ma ju täiesti normaalselt, sest vanemad ei tekitanud minus kunagi tunnet, et ma kuidagi imelik olen ja maailma surve selle vastu ei saanud.

Meie Vancu on samasugune laps, kes suurt midagi ei söö.  Ta ületab ka minu lapsepõlve mittesöömiseid. Või noh, tema menüü on sama kesine, kui see omal ajal minul oli. Lihtsalt kaasajal on olemas erinevaid õuduseid, mida minu lapsepõlves (vähemalt meil kodus) polnud ja seepärast puudus mul ka võimalus valida ja otsustada selliste asjade kasuks. Äkki ma oleksin ka kuivi kiirnuudleid ja pakisuppe armastanud siis? Kuigi vaevalt. Ja minu olematu söödavate asjade nimekiri erines tema omast ka selle poolest, et ta ei söö sisuliselt ühtegi värsket asja peale kurgi ja õuna. Mul on vahel päriselt tunne, et ta vajabki kasvamiseks vaid õhku, vett (sh kurki) ja armastust. 😉

Kõik algas sedasi

Elu esimesed kaks kuud polnud tal toidu maitsest aimugi. Piim vuhises läbi sondi sirgelt ninast tema pisikesse kõhtu.

Vanc hakkas rinnapiimale lisaks muud toitu maistma umbes seitsmekuuselt nagu soovitused ette nägid ja tema huvi arenes. Tasa ja targu. Suurema ahnitsemiseta, aga ka suurema tõrkumiseta. Ta polnud nii valiv, kui Tan pisikesena. See tähendab, et ma sain talle enda tehtud püreede kõrval ka mõnikord purgikaid sisse söödetud. Kasvas ta igati kenasti ja püsis alati kenasti oma kasvukoridori alumises normireas. Oli lihtsalt pisike.

Isu pole tal kunagi suur olnud ja pealtnäha on ta oma söömiselt paljus mind ennast lapsena meenutanud – väikesed kogused, kitsas valik, nälg ei näpista, ise ei kurda ja uusi asju katsetama on igati tõrges. Kraanivesi läheb alati. Toidu lõhn ja värv ja väljanägemine määravad ette ära, kas seda asja üldse kätte või kahvli otsa võetakse. Selleks, et asi mingi võõra asja maitsmiseni jõuaks, selleks kulub energiat kordades rohkem, kui üks suutäis iial tagasi suudaks anda 😉

Millest elab meie Vancu? Kust saab ta kõik eluks ja kasvamiseks ja normaalseks arenguks vajalikud ained? Ma ei tea. Genereerib ise? Õhust? Armastusest? Võimalik, sest muudmoodi on seda raske seletada 😛

Ta sai 3 aastat ja 10 kuud rinda (arvutasin just sõrmede peal selle numbri kontrolli mõttes üle) ehk et ta oli minu pisike usin piimaimeja 😀

Selleks ajaks, kui ta piimaga lõpparve tegi, sõi ta enamvähem lihtsustatud kujul kõike, mida me kodus söögiks tegime. Lihtsal ühe teema kaupa. Maitseid segada ei võinud. Ta sõi puhtalt riisi, tatart, makarone. No selles mõttes puhtalt, et miski taimede-, liha- või kastmelaadne asi riisi-tatra-makaroni kõrval oli välistatud. Ka värske kurgi tükid, mida ta muidu söödavaks pidas, seal kõrval olid ei-ei. Ainuüksi nende teiste söödavate palade olemasolu samal taldrikul võis kogu toidukorra korstnasse kirjutada. Ja ma arvestasin sellega ja tundsin headmeelt, kui ta midagigi sõi.

Ja siis läks Vanc lasteaeda, kus ootas teda paha lapse tool ja kolmeampsu reegel ja üks kasvataja ja temaga tiimis ka abiline, kes tegid midagi nii, et see laps rohkem enam ei söönud. Kuna ta sel ajal ennast veel hästi väljendada ei osanud, siis jäi õhku liiga palju hämarat. Ka see, et seesama kasvataja ta “juustele haiget” teeb iga päev, selgus alles hiljem. Abilisel õnnestus teda oma pikkade küüntega mitmel korral kurgu alt ja põskedelt kriimustada, mida ta küll vabandas millega tahes, aga ma olen enam kui kindel, et seal oli tegemist selgelt vägivallaga lapse suhtes ja muuhulgas ka söömasundimisega. Mul on viimased 30 aastat pikad küüned olnud ja ometi ei ole ma oma lapsi iial küünistanud…

Kui ma Vancu järgmisel aastal teise lasteaeda üle viisin, siis seal ta lihtsalt enam ei söönud. Ainus, mida ta pidi tegema, oli söögi ajal laua taga istuma ja vaatama, kuidas teised söövad. Ka seda ei pidanud mina õigeks, aga nendega seal kakelda ma lihtsalt ei jaksanud tol ajal. Õnneks käis ta lasteaias just täpselt nii palju, kui minu töö ja kooli pärast oli hädavajalik ja ei hetkegi rohkem.

Praegu sellele kõigele tagasi vaadates on mul tunne, et lasteaiast pääsenuna alustasime me tema söömistega nagu nullist. Ta lihtsalt ei tundnud ega tegelikult ei tunne ka siiani ise huvi söögi vastu. Tema menüü on äärmiselt piiratud ja plass. Värviskaalas jääb see helehalli ja beeži vahele, kui värske kurgi heleroheline välja arvata. Toit, mida ta sööb on selline kahvatu ja mittemidagiütlev. Enamasti kuiv. Värvid on tema jaoks hirmsad ja hirmutavad. Paljud maitsed on. Teravused on. Ta ei naudi söömist. Ta sööb, sest vahel harva on tal seda vist siiski vaja teha. Ainult soolane ja magus on head. Kõik need tuhat ja üks viisi, kuidas ma olen püüdnud talle asju näidata ja selgitada ja koos teha, et keha vajab ka värvilisi asju, on alati sirgelt mutta jooksnud. Ta keeldub neid värvilisi isegi maitsmast. Väidab, et tema keha ei vaja, tema on tulnukas. No mine tea, äkki siis ongi, sest viga tal midagi ju pole ja jõuga ei saa…

Ütlen täiesti ausalt, et minu jaoks on päev kirjas, kui see laps MIDAGI päeva jooksul sööb ja tunnen rõõmu iga pisema rikastava edusammu üle. Olgu see samm maailma jaoks siis nii veider kui tahes. See on ikkagi samm edasi.

Kiirnuudlid

Oli aeg, kus ta justnagu mitte midagi ei söönud. Mingi nipiga oli ta nõus mu ema juures maitsma kiirnuudleid. Teate küll neid kuivi krõbisevaid pakke? Ta sõi Selveri kanamaitselisi kiirnuudleid. Kui Selveri omad müügilt kadusid, siis asendus see mingi analoogse kanamaitselise nuudlisordiga. Sõi ta neid ilma pakis oleva õli ja roheliste lisanditega, aga soolaga. Sellel hetkel, kui ta avastas, et neid saab ka kuivalt süüa, ta neid soojas vee sees leotatuna enam ei soovinud. Ainult vahel harva. Samal ajal levis netis ka video, kuidas need nuudlid ei kõdune ega mädane ja on kõike muud kui kehasõbralikud. Sellest ajast peale pole Tan neid söönud. Vanc aga kehitab vaid õlgu ja tal on sellest asjast suva. Siin on kiirnuudlite valik väike ja enamus on kuidagi karri või muude ainetega segatud. Neid ta ei söö. Kui ma ise Eestis olen käinud või mu ema on küsinud, mida meile saata, siis Vancu enamasti soovib oma kananuudleid. Statistika ütleb, et viimase aasta jooksul on ta söönud neli pakki kiirnuudleid. Rohkem polegi vaja. 😉

Supp

Kui ta pisem oli, siis käisin temaga nii palju, kui vähegi võimalik, ka väljas söömas, et seda ahtakest menüüd laiendada. Järve keskuse Ampsu söögikohast möödudes vedas ta kord lõhna peale ninaga ja teatas, et see lõhn on nii hea. See oli supi lõhn. Astusin ligi. Temaga peabki olema kiirreageerija ja lugema igat märki. Pakkumisel oli kanaga selge supp. Tellisin talle seepeale supi. Ta maitses ja sõi kogu kausi tühjaks. Kuna ma ise suppe suu sisse ei võta ja Tan ka suppe ei salli, siis edaspidi hakkasin Vancule vahel ise puljongikuubikuga suppe tegema ja vahel Ampsust tooma valmis suppe. Vahel käis ta mu ema ja mamma juures “lihapallisuppi” söömas. Vahel sõi ta isuga, vahel küsisi isegi juurde, vahel mitte. Tema päevad ei olnud ega ole kunagi vennad. Siis avastas ema, et Selveris müüakse lihata seljanaka põhja, et äkki läheks see ka loosi. Mõte oli selles, et ta sõi ka teatud tüüpi viinereid ja ilma lihata seljanka sisse sain ma talle neid ise lisada. See oli supp, mille lõhn mulle üldse ei meeldi, aga Vanc sõi ja selle nimel olin ma valmis taluma mida iganes. Ühel hetkel aga sai ta isu otsa ja rohkem seljanka loosi ei läinud.

Siia kolides oli väljas süües alati ta esimene küsimus, kas suppi ka on. Enamasti ei olnud. Kui, siis pigem püreestatud suppe, mida ka tema ei söö. Paaris kohas siiski pakutakse ka suppi ja need on vaieldamatult tema lemmikkohad, kuhu ikka ja jälle minna.

Supp on erandlik toit ka kodus, sest kui tema käest küsida, mida sa soovid, siis on vastus on enamasti, et ta soovib suppi. Supp tähendab kodus tema jaoks vaid üht sorti pakisuppi – makaronitähekestega pakisuppi. Seda hakkas ta sööma siin, klassivenna sünnipäeval. Jälle oli esimene emotsioon see, et appi, kui hästi see asi seal tulel lõhnab. Toda suppi tehti lõkke kohal keetes pimedas aias keset talve. Nagu vanadel skaudipäevadel öösel metsas, muheles Andreas ja luristas ühes käpikus sangaga suur kruus ja teises suur lusikas, et kuuma suppi endale suhu tõsta. Vanc tahtis ka proovida ja sellest ajast peale ta sööb tähesuppi. Minu asi on sellest porganditükid välja korjata. Aja jooksul on nii palju paremaks muutunud, et ma enam peensusteni neid sealt välja ei pea nokkima. Te nüüd küsite, et miks ma teda sedasi teenindan? Väga lihtne!

Kui mul on valida, kas ta sööb midagi või ei söö mitte midagi, siis ma valin enamasti esimese. Kui ma varasemalt talle kausi, nii nagu see supp sealt pakist tuleb, nina alla oleksin pistnud kõigi porganditega, siis ta oleks lusikaga seda keerutanud, hinganud kausi kohal enda jaoks maitsvat lõhna sügavale kopsu ja teatanud, et tead, ma tegelikult ikkagi ei taha süüa. Kui ma siis pakkusin, et no, ok, ma korjan need porgandid sealt välja, siis ta oleks ohates ütelnud, et ei, ei ole vaja, mul ei ole kõht tühi ja oleks nelja tuule poole kadunud. Kuigi ma tean, et tegelikult ikka on küll see kõht tühi. Aga selleks, et ta need porgandikillud ise sealt välja kalastaks või kõrvale lükkaks, selleks kulub nii palju aega, energiat ja emotsioone, et selle järel ei söö ta seda suppi enam üldse. Toit peab olema lihtne. Nii lihtne see ongi. Ja aja jooksul on asi nii palju paranenud, et ma suuremad porganditükid, mis pinnal ujuvad, lükkan välja ja ongi kogu moos. Pisematega saab ta hakkama. Vahel on tal vaja kaht portsu. Ma olen üsna kindel, et ühel heal päeval saab ta selle kõigega ise hakkama 😀

Kurk ja õun

Värsketest asjadest sööb Vancu kurki ja õuna.

Kurki ei söö ta mitte viilude või tükkidena vaid pikuti pooleks lõigatud kangidena. Ma julgen ütelda, et kurk talle meeldib.

Peenema kurgi puhul sobivad ka pikuti lõigatud poolikud. Kurki sööb ta soolaga. Arvestades tema soolatarbimist, kasutame me kodus vaid roosat Himaalaja soola. Kurk ei tohi olla pehme ega hapuka maitsega ega liiga suurte seemntega. Uuendusena avastas ta sel suvel enda jaoks Nõmme turu värsked soolakurgid.

Teine söödav taimesaadus on õun. Laitmatult plekitu. Laitmatult puhastatud nii, et seal mitte midagi muud kui puhas viljaliha vastu ei vaata. No, et ei koort, ega seemneid ega seemnepesasid. Ikka selline, mille tükid liiga kiirelt aeglase söömise juures ei jõua veel pruunikaks tõmbuda, sest siis on see juba kahtlane kraam. Ja noh, maitsma peab see õun ka hästi.

Paar korda aastas on ta suure arbuusihooaja jooksul ka peensusteni puhastatud suupäraseid ampse arbuusi manustanud. Aga see on pigem väga suur erand.

Päris pisikesena sai ta banaaniga kenasti hakkama.

Viimati suutsin ma ta banaani sööma saada eelmise aasta augustis Tallinna lennuväljal varahommikul enne lendu jutuga, et lennata pole tühja kõhuga hea ja samas kell 5 hommikul pole ok ka krõpsu süüa. Ainus valik moodustus tema jaoks lennujaama R-kioskis pirni ja banaani vahel. Neist leppis ta banaaniga, pirni pole ta kunagi maitsnud. Tujutult mugis ta pisikese banaani endale sisse. Kodus võivad äädikakärbsed banaane süüa, temast jäävad need puutumata ka siis, kui kõht tegelikult tühi peaks olema. Pealegi teadis ta mulle rääkida, et banaan olevat ahvide toit ja tema pole ju ahv. Eksole. Kust iganes ta oma arvamuse võtnud on.

Aastate jooksul ei ole pakkumine ega eeskuju ega mängimine pannud teda kodus proovima ühtegi teist värsket vilja. Aurutatud köögiviljad lõhnavad ta meelest “hhhrõvedalt” , no nii ta ise ütleb ja töödeldult läheb loosi ainult kartul.

Kartul

Kuna meie Tannuga kartulit kodus ühelgi kujul ei söönud, (pidupäevade krõpse, ma ausalt, kartuliks ei pea), siis eraldi seda Vancu jaoks valmistades ei tundnud ta keedukartuli vastu vähimatki huvi. Kiirsööklaid vältisin juba Tannu ajal teadlikult ja Vancuga jätkasin sama liini nii kaua, kui elu ise oma töö tegi ja ta kõrvaliste inimeste abiga avastas ta enda jaoks friikad. Neid nokkis ta võimalusel ikka paari pulga jagu. Nimetaski neid “tead küll, need pulgad, mida ma söön”. Kui friikad ja kartulikrõps peaks kartuliks kvalifitseeruma, siis sõi ta kartulit muidugi ka juba varem kui vaid viimase aasta jooksul. Sealjuures ei söö ta kaugeltki mitte igat krõpsu ja friikat.

Kartul on üks väheseid asju, mida Tan suu sisse ei võta. Väga äärmisel juhul nokib friikaid, aga muul kujul kindlasti mitte. Kuna ma põhimõtteliselt friikaid kodus kunagi ei ole teinud, siis ei ole Tannul ka väga harjumust tekkinud neid süüa. Vancul on aga friikatega tekkinud oma teema. See on tema turvaline valik. Alguses ma ei jõudnud siin ära imestada, et igas viimases kui söögikohas, olgu see siis aasia või itaalia või türgi köök, igas viimases kui kohas on alati valikus olemas friikad. Võib-olla on Eestis ka, ma pole kunagi selle peale tulnud, aga siin ma alguses ikka imestasin pidevalt, et päriselt ka on neil oma põhimenüüle lisaks kasvõi leti all olemas ka friikad? Milleks? Andreas kehitas mu küsimuse peale vaid õlgu ja teatas, et aga lapsed ju tänapäeval siin muud ei söö. Ta muide vaatab siiani suure imetlusega nagu ilmaimet meie pidudel pakutavaid värskeid juurikaid-vilju, mida KA lapsed ja mitte ainult trendikad täiskasvanud krõmpsuatavad. Siin oleks see välistatud, et keegi isegi sellise valiku poole vaatab. Tõestatud Vancu sünnal. Tegelikult kinnitavad seda ka siinsed poeletid, et värsked viljad ja juurikad ei ole popid. Eesti valikuga ei anna isegi võrrelda. Vancule see muidugi sobib.

Aga kartulipuder? Ahjukartul? Keedukartul? Kuigi ma kartulit ei söö, siis mulle on jäänud mulje, et meei söögikohtades esineb kartul ikka mõnes muus võtmes veel peale friikate? Aga siin on ikka ja enamasti ainult just friikad valikus. Asi, millest ma siiani aru ei saa, aga Vancuga väljas süües on see muidugi olnud enamasti asi, mis päeva päästab ja ma olen leppinud, sest seda juhtub piisavalt harva. Samas võib vabalt juhtuda, et ta maitseb ära esimese “kartulipulga” ja sellega saab söömine läbi, sest tunne, maitse, soolasuse aste ja mis kõik veel pole tema jaoks sobiv.

Kodus aga sööb Vanc sellest suvest alates kartulit ja võiga praetud keedukartulit. Värsket praekartulit mitte. Putru ka mitte. Vancu nimel olen isegi mina hakanud uuesti servast kartulit sööma. Andreas sööb nagunii.

Muud söödavad asjad

Lisaks kartulile suudab ta süüa teatud pisemat sorti makarone, vahel harvem ka tatart, riisi ja kuskussi. Sealjuures on oluline, et riis ja tatar on ühtlaste eralduvate teradega ja pastatooted heledast jahust. Munanuudlid ei sobi talle üldse. Neid tunneb ta juba eemalt lõhnast. Ilmselgelt peavad need kõik olema puhtad, eraldi, lisandite ja praakideta. Ta on alati soolast eelistanud ja teravusi toidus mitte talunud. Pakkuda ei tohi neid asju mitte kunagi kaks päeva jutti ja ideaalis on vahel piisavalt pikk, näiteks kuu, et ta suurema porinata sööma tuleks. Õhkab küll, et mis köögis nii hästi lõhnab, aga kui potis ja pannil on midagi, mis talle ei meeldi, siis lõhnast ei piisa teps mitte. Pealegi on hirmus tüütu süüa kord kuus makarone? Tatart?

Aga ta sööb saia. Seda pikka küüslauguvõiga saia, mida saab poest eelküpsetatuna osta ja siis ise kodus ahjus krõbedaks kütta. Võileiva jaoks peab tal olema valge sai. Terasai, tumedam sai, sepik ja leib ei sobi. Mitte, et siin eriline valik sepikut ja leiba oleks. Helevalge, ühtlane ja pehme peab tema sai olema. Ja ideaalis käib sellele ka kaas ehk teine saiaviil peale, et ta ei peaks ninas tundma singi lõhna nii tugevalt. Pilt eelmise pühapäeva hommikust. Mingil arusaamatul moel ei olnud tol korral probleemiks tõsiasi, et ühel taldrikul olid koos kurk ja võileib. Sõi ta neid mõistagi eraldi. Ja noh, need ei olnud asjad, mida peaks kahvliga sööma ja mis teineteist kuigivõrd määrida võiksid. 🙂

Tavakoolis käies käisid lapsed kodus lõunal. Koolis siin süüa ei pakuta. Erakas aga on möödapääsmatu söömine ja väga head toidud Tannu väitel. Hommikusöögiks sõi ta alati ühe kooritud õuna. Viimased kaks päeva on annus tõusnud ootamatult kahele õunale. Kella 1oseks ooteks võttis ta eelmisel aastal kaasa ainult kurki, sel aastal on ta palunud võileiba kaasa. Tannu luureandmed kinnitavad, et ta selle ka ära sööb. Lõuna ajal on neil võimalus erinevate asjade vahel valida. Enamasti on valikus kaks omavahel sobivat komplekti. Ise valid nii, et kõhtu jõuavad vähemalt kaks valikut salatite/värskete asjade letilt ja kaks soojade asjade letilt. Keegi jõuga ei sunni ei valikut ega kogust. Kena on oma toit ära süüa ja juurde võib ka võtta.

Värsketest üks on Vancul alati üks ja sama – kurk, teine on keerulisem. Aga ta on ühe tera kaupa maitsenud maisi ja pisikese seibikaupa ka porgandit. Kumbki neist ei maitse talle üldse, aga ta vähemalt on proovinud nüüd. Tühine asi enamuse jaoks, nii suur asi Vancu enda ja meie jaoks. Soojadest asjadest on ta koolis enda jaoks avastanud polenta, millest mina mitte midagi varem ei teadnud. See olevat kogunisti koolis ta lemmiksöök, mida ta juurde käib küsimas. Kodus seletas ta mulle, et see võib ju olla maist, aga see ei maitse üldse nagu mais. See olevat palju parem. Ja mõned korrad on ta rääkinud, et sõi koolis ka makarone “mingi punase kastmega”, mis oli ka väga hea. Kodus ei söö ta ei kastet ega midagi punast. Seega koolil on olemas oma positiivne mõju erinevalt lasteaiast 🙂

Vahel meeldib talle kodus süüa pehmeid tortillalehti. Lihtsalt niisama paljalt. Ja india pähkleid õppis ta siin sööma. Ja pistaatsia pähkelid, kui neid liiga keeruline pole koorida, sööb ta miskipärast ka. Muud pähklid ei lähe mitte. Maisikrõpse ta sööb mõõdukalt. Maisipulgad ei sobi, eriti mitte need magusad, mis minu lapsepõlve lemmikud olid. Kunagi mingi sort Horvaatias oli, mida ta sõi, Hiljem mitte.

Maisist juustupallid lähevad loosi. Olid äkki Taffeli omad. Kollases pakis. Siin neid pole. Need on artikkel, mida ta Eestist alati soovib. Popkorni ta sööb vahel, aga see on pigem mingi kinoskäimise värk. Kuna mul ei ole kunagi olnud (ega ka tule) mikrolaineahju ja muul viisil ma maisiteradest popkorni saamise võimalusi kardan veel rohkem, siis kodune krõbistamine see tal õnneks ei ole.

Juustudest sobib talle vist ainult ja ainult patsikeeratud suitsujuust. See on piisavalt soolane, ma oletan. Aga seda saab vaid Eestist. Siin selliseid pole. Muud juustud ei sobi. Mingi juustvõileib ei tule kõne allagi. Fondüü on tema jaoks suisa rõve. Aga samas kui ma ahjus juustusaiu teen, siis viimased paar korda on ta neid isegi söönud. Mis minu jaoks mingile loogikale ei allu, aga ma olen vait. Väga vait. Ja rahul, et ta sööb. 😛

Liha ja kana ja muud sarnased

Liha pole ta kunagi väga tahtnud. Eestis elades sõi ta vahel viinereid. Täiesti toorelt. Sobisid kaks sorti – Rakvere Rakvere oma või mingi konkreetne e-vaba vinku, mille tootjat ma ei suuda meenutada. Teised viinerid ei sobinud. Hoiaks veel taevas, et seal sees on juust või maitse on kuidagi suitsusem või nahk kuidagi naturaalsem. Lastevorsti viilud sobisid vahel ja mingi e-vaba suitsuvorsti viilud. Viinereid on siin vaid üht sorti ja need talle ei meeldi. Vahel üliharva sööb ta laupäeva-traditsioonide kohaselt tänavalt ostetud suurt ja kuuma praevorsti koos Andreasega. Eestis sõi ta vahel viineripirukaid, aga pigem eelistab ta hot dog´i.  Selle sai tundub talle turvalisem. Mõistagi sööb ta viinerisaia ilma ühegi kastmeta. Kuivalt – vorst pluss sai.

Pisemana õnnestus mul ta ühel hetkel saada proovima ahjus küpsetatud pelmeene. Jällegi oli asi “maitsvas lõhnas”. Alguse kahtlused hajusid näidismaterjali ja selgituste peale, et sa ju sööd lihapallisuppi, eks. Saia sööd sa ka. Pelmeen ongi seesama lihapall krõbeda saia sees. Mu ema juures sõi ta ka minipelmeene, aga kodus sobisid ainult Pealinna omad. Vahel nokkis ta sisse kaks-kolm, vahel sõi rohkemgi. Mingil hetkel sõi ta ka mamma valmistatud keedupelmeene – asi, mida ma pole iial isegi maitsta suutnud. See libe tainas seal ümber on minu jaoks liiga ilge. Aga kuniks Vanc sööb, on kõik ok. Siin aga pelmeene ei ole ja minu tehtud lihapallid talle ei sobi. Eestis käies on ta aga endiselt nõus neid sööma. Suvel sai proovitud 🙂

Šveitsi kolides avastasin ma ennast korraga maailmast, mis ei ole võrreldav eesti poolfabrikaatide toidupõrguga. Valik on nii palju kitsam ja suures rahvuste paabelis on eelistused nii erinevad, asjad et turgu on vaid lihtsatel asjadel. Eeltöötlemise piir kulgebki enamasti puhastamise, tükeldamise ja pakendamisega. Tannu osas polnud probleemi. Siia kolimisest alates on ta alati julgelt väitnud, et minu tehtud toidud on kõige paremad. Mõtleks, mina, kes ma Eestis elades toorest liha isegi kätte ei võtnud ilma kummikindata ja sedagi äärmisel vajadusel vaid 😀 Nii Tannu kui Andrease lemmikud on minu tehtud karri, maapähklite ja kikehernestega kana kui ka punaste ubade ja paprikaga tšilline hakkliha. Mingi hetkeni sobis talle variant, et enne, kui ma lisasin valmis kanale või lihale muidu aineid, siis ma tõstsin tema jao sealt välja. Aga enam ammu ei ole see variant toimiv. Ta lihtsalt ei söö. Vancu ei arva neist kummastki midagi. Pisemana sõi ta ka ahjus tehtud kanafileed. Laitmatult puhast. Aga enam mitte. Siin avastas ta aga ühel hetkel hoopis, et talle meeldivad Andrease grillitud ribid. Tema, kelle jaoks on ilmatuma oluline, et toitu saab lihtsalt ja ennast määrimata süüa, sööb ribisid? Kus on loogika? Aga seda polegi,

Kord, 2015. aasta hilissügisel, maitses ta Mäkis käies Andrease kõrvalt kananagitsaid. Ma seda hetke ei suuda enam isegi meenutada. Ju see tuli kuidagi muuseas. Kodus ma neid ei teinud ja siin ma isegi ei tea, kas ja kus neid müüakse. Väljas süües ta vahel ikka tunneb huvi, kas pakkumises on ka nagitsad, aga selgunud on, et talle sobivad maitse ja välimuse ja ma ei tea mille kõige poolest ainult Mäki ja ühe kohaliku türklaste toiduputka nagitsad. Näiteks päriskanast tehtud nagitsad ei sobi talle üldse. Neil olevat vale maitse. No võta siis kinni. Samas näiteks ka Säntise tipus olevas restoranis on vale maitsega tavalised kananagitsad 😉

Ta sõi ühe pika näksimise peale ära. Andreas sai endale ülejäänud portsu. Maitse polnud õige. Mina ei oska kaasa rääkida, sest mina neid süüa ei suuda ka suure näljaga. Olgu nad siis roosast vahust või päriskanast tehtud. Aga Vancu ikka üritab proovida ja annab kananagitsatele vähemalt võimaluse enamasti, kui nad suurelt menüüs kirjas on. Mis sellest, et tema tavaline taks ongi üks kananagits toidukorra kohta.

Pitsa

Eelmisel ehk 2016. suvel käisime me Ungaris. Ühe pika seikluse järel muuseumis ja koobastes suundume hilinenud lõunat sööma. Friikaid, nagitsaid ja selgeid suppe – ainsad asju, mida Vancu kodust väljas proovida julgeb – menüüs ei olnud ja nii jäi ta lihtsalt ootama hetke, kui me söödud saame, edasi liigume ja talle ka midagi hamba alla leiame. Kui meie taldrikud lauale toodi, siis podises ta kaks korda, et nii hea lõhn. Teada oli, et pakkumise asemel peab see asi talle võimalusena tunduma, sest sellises situatsioonis keelduks ta kindlasti juba põhimõtte pärast muidu. Seega tema hea-lõhna-jutu peale ma vaid mühatasin, et ju see pitsa on, mis muud ja sõin rahus edasi. Väikene mees vaatas, mõtles, vedas ninaga enda jaoks meeldivat lõhna ja küsis… kas ta võib proovida. Seda Andrease oma. Sellel olid peal vorstiviilud, mis teoorias oleks võinud olla midagi, mida ta isegi sööks. Minu singi ja šampinjonidega pitsa oli juba ette maha kantud tema jaoks. Lõhn võis hea olla, aga vaatepilt kindlasti mitte. Taimed ju! Andreas ulatas talle jupikese oma viimasest pitsaviilust.

15. juulil 2016 kell 15:40 maistes sel hetkel 8 aasta ja 8 kuud vana Vancu elus esimest korda pitsat! 🙂

Sama päeva õhtul, tagasi levis olles, kirjutasin ma nii olulisest edusammust ka FBs sõpradele järgmised read:

“Jagan oma suurt veidrat rõõmu tänasest päevast!

Vancu (8a) istub mõtlikult restoranis laua taga ja mälub oma elu esimest pitsaampsu. Me oleme kõik hästi tasa ja lihtsalt vaatame. Lummatult.

“Ma pean oma hirmudest üle saama,” ütleb ta rahulikult, justkui muuseas, enne teist ampsu ja jätkab:

“Täna sain ma ühest hirmust jagu. Seda vorstiga pitsat ma võin süüa.”

Ja mälub edasi. Ükski närv tema meeleolus ei liigahta. Tervelt neli ampsu Andrease salaamipitsa viimasest viilust kaob Vancu kõhtu. Ta sööks vast veel. Kui oleks. Ehk järgmine kord.

Me oleme täitsa vait ja vahetame vaid tunnustavaid pilke. Enne avaldust on vaja end veel koguda.”

Et mis see pitsa siis nüüd ära pole? Enamus vanemaid muidugi rõõmustaks pigem oma laste huvipuuduse üle, kui jutt käib seesugusest toidust. Meie rõõm oli sellepärast nii suur, et see on see meie kaheksane mees, kes ei söö nagu eriti midagi. See päev, kui tema põske jõuab ühe päeva jooksul mitu erivärvilist taimesaadust, on veel valgusaastate kaugusel, aga küll see ka kunagi tuleb. Pisitasa. Tol hetkel olime me rõõmsad just selle üle, kui ta võttis neli ampsu pitsast. Reeglina keeldub ta maitsmast kõiki uus asju, kui see just selgest suhkrust pole ja jumala eest mingeid marju ei meenuta. Hirmufaktor, mida ta mainis, on tema jaoks tavapärane. Kõik on hirmutav. Kõik uus on kordades hirmutavam. Tol samal päeval sai ta endast võitu ka siis, kui nõustus istuma plekkvanni, mis täitis paadi ülesannet maa-alustes koobastes ringi aerutades. See võib olla käänuline teekond, aga see viib meid veel ühel päeval sihile.

Selle tähtsa päeva mälestuseks ripub mu seinal ka pilt päevast, mil Vancu esimest korda pitsat maitses. Paar päeva hiljem tellis ta endale eraldi pitsa ja sõi sellest julged 1/3 ka ära. Hiljem on ta vaid paaril korra võtnud paar ampsu ja sellega on tema pitsasöömine piirdunud, aga ta vähemalt teab, mis asi see on nüüd 🙂

Marjad? Neid võivad teised süüa!

Ta on laps, kes pole oma elu sees maitsnud mitte ühte marjamammu. Isegi mitte keeleotsaga.

25. märts 2017

“Emmeeee, sa ju tead, et mulle ei meeldi maasikad!!”
“Tean-tean! Mulle peaaegu et juba meeldib, et sulle maasikad ei meeldi! Jääb mulle rohkem!” muigan ma nõutult oma järjekordse uudse katse luhtumise üle.

Et siis marjad? Nägu näete? Ta isegi hingab lõpustega, et magus maasikalõhn mitte mingil juhul tema nina ei ärritaks. Piisab sellest, et ta seda nägema peab ja see on juba ÕUDNE! Lisaks solvumine, et ma üldse nii nõme olen ja vaevaks võtan teda selliste jubedate asjadega vahel harva ärritada. Nagu ma seda tema ärritamiseks teeksin?

Kõigi nende aastate jooksul ei ole meie pere suur marja-armastus seda last suutnud nakatada. Nii mina kui Andreas kui eriti veel Tan, võime maasikaid ja muid marju süüa ausalt… kilodega. Aga Vanc pole oma elu sees ühtegi isegi kätte võtnud, nuusutanud, maitsmisest rääkimata. Korra, siis kui ta miski viiene oli, viskas mul korra üle ja litsusin talle ühe mesimagusa vaarika korraks suust väljas rippuva keele vastu jutuga, et vaata, see on tõepoolest nagu komm. Need olid imelised  vaarikad ja ma nii väga soovisin temaga seda maitset lõpuks jagada. Aga selle peale sülitas ta vaid solvunult tuld ja tõrva.

Vitamiinid? Milleks neid veel vaja on? Kui vaja on, siis neid saab ka purgist ja annaks taevas, et sellele purgil mingi marjapilti peal pole. Tema raviarst, pulmonoloog-allergoloog, ei näinud muide kunagi probleem, et ta värskeid asju ei söö. Marjade osas julges ta pakkuda välja ka teooria, et kuna ma ei ole last kunagi sundinud ja jõuga söötnud, siis äkki on ta nii rikkumata, et teab, et tema kehale need lihtsalt (veel) ei sobi. Võib-olla tõesti ja nii ma olengi talle jätnud aja ja ruumi ja võimalused.

Aga ma usun, et ühel päeval leiab ka tema tee marjade. Ühel täiesti suvalisel päeval ta võtab nõuks proovida ja talle hakkavad need mõistagi maitsma. Järgnevad kaks episoodi on pühendatud see riukaliku raja esimestele käänakutele. Need näited n sellised, millest need, kelle lapsed kõiksugu asju söövad, arvatavasti kuidagi aru ei saa ja peavad me rõõmu ebanormaalseks. 😉

Jõehobulimonaad

29. aprill 2017

Me olime oma uude kodusse alles sisse kolinud ja elasime kastide otsas kui täiesti ootamatult saabus minu sünnipäev. Muidu oleme me siin sünnipäevade puhul ikka tanklast mingi kihiseva keeratava korgiga veinipudelilaadse asja ostunud, mille sees on mulliga viinamarjamahl. See on lihtne ja magus ja ilma ühegi tilga alkoholita ja keegi ei tea, et see on tehtud viinamarjadest ning nii on mul läinud õnneks Eestis levinud värvilisi lastešampuse moodi asju siin vältida. Või no õigupoolest ma tean siin vaid kahte lastešampuse varianti siin ja neist kumbki poistele ei maitse nagunii. No vot. Aga siis oli korraga minu sünnipäev käes ja tanklat ma uues kohas otsima ei viitsinud hakata ja seadsin sammud otse poodi. Vaatasime Tannuga suure limpsileti ees, et noh, mis me siis sünnipäevajoogiks koju võtame. Tema tahtis Rivellat. See on kuulu järgi mingi šveitslaste leiutis juustutootmise subproduktidest? No mingi pesuvesi või ma ei tea mis (kui keegi teab, siis rääkige mulle ka 😀 ). Kuniks ma ei teadnud, mis see on, siis ma elasin selle teistmoodi maitse üle. Vahepeal ei suutnud ma valgustatuna pudelit nähes juustu peast saada ja no nüüd vahel harva olen ma mõne lonksu ikka võtnud. Kõige hullem polegi. Poisid seda juustujuttu ei tea, seega nende jaoks on see lihtsalt kohalik limps, mida vahel harva kodust väljas saab. Tan võttis oma pudeli, mida ta pühalikult Andrease ja Vancuga jagada lubas ja mina vaatasin veel ringi…

Roosa limonaad. Jube nunnu jõehobu pildiga. Seda pidin ma saama. Ikkagi minu sünnipäev. Kodus läksid limpsid kappi külma ja minul oli veel sada muud tegemist. Ja siis saabus Andreas koos südaööga koju ja aeg oli mind õnnitleda. Limpsid ronisid ka lauale koogi kõrvale. Ma ei ole mitte kunagi kaotanud lootust, et ühel päeval Vanc sööb ka muud, kui tema kitsuke menüü hetkel lubab. Või noh, ma ei ole endal lasknud selle pärast muretseda, sest Vancu visadust arvestades oleksin ma sel juhul juba ammu närvidega ravil 😛 Aga proovimast pole ma kunagi loobunud, sest nii nagu ma omal ajal ise, nii ka tema, on ootamatusi täis.

“Vancu, kumba jooki sa soovid?” küsin täiesti muuseas, hoides ühes käes roosat limpsi ja teises juustu oma. Juustuoma on talle tuttav.

“Mis jook see on?” vaatab ta kõhklevalt roosa limpsipudeli poole.

“Hmm, see on mingi jõehobu limps. Ma proovisin, see oli jubehea.”

“Mmmmokei… pane mulle natuke… palun.”

Ma hoian enamvähem hinge kinni ja loodan, et Tan ometi vait on ja kadedusest kisama ei pista, et see on ju vaarikalimonaad ja seda Vanc küll juua ei tohi. No et talle jääb muidu kõigest jälle puudu, eksole.

Ulatan Vancule klaasi, mille põhjas on veidi üle sentimeetri kihisevat jooki. Vanc maitseb keeleotsaga. Võtab siis väikese lonksu ja kummutab korraga põhja peale.

“Jah, see on hea. Palun veel!”

Te võite mind pidada viimaseks idioodiks, ausalt, aga ma olin nii koletult õnnelik, et see laps proovis ja talle see imelik asi maitses hoolimata sellest, et jõehobul oli süles suur vaarikas. Andreas vaatas ja muigas. No see kõik oli lihtsalt nii uskumatu.

Korra minuga koos poes olles küsis Vanc ise, et kuule, kas siin seda jõehobuga limonaadi on. Aga polnud. Polnud väga põhjust limpsi juua ka, aga limpsi ennast ta mäletab ja seda, et ta seda juua suudab. Korra hiljem on ta seda veel joonud. Siis juba küsimusi esitamata, sest see oli sobivaks tunnistatud joogipoolis.

Jõehobujäätis

Kevade edenedes ilmusid meie kohalikku kitsukese valikuga toidupoodi mingid pappkarbid mahlajää tuutudega, mida kodus ise külmutada sai. Palju sel asjal mahlaga pistmist on, no võta kinni. Arvatavasti mitte väga. Aga ilmad kiskusid kuumaks ja Tan palus nii väga, et ma mõned karbid koju ikka varuks ostaksin. No ma siis ostsin, aga ta pidi lubama, et kõik korraga kappi ei lähe ja kõik korraga söödud ei saa. Ta lubas. Ta on meil see mees, kes võib vabalt ka 25 jäätist päeva jooksul sisse süüa ja siis ehmatada, et ohh, juba otsas, miks nii vähe oli 😛

Tannu arvates kuulus talle kõigest pool. Pool maasikamaitselisest ja pool vaarikamaitselisest ja pool koolamaitselisest pakist. Ta teadis suurpäraselt et Vanc neist vaid koola omasid sööks. Ehk et kolmest kümmepakist oleks pidanud Tan tema enda arvutuste kohaselt saame 25, samal ajal, kui Vanc oma viie koolaga leppima pidi. Ma arvasin seepeale, et järelikult on kõik 10 koolat Vancu jagu. Tan sellega mõistagi rahul ei olnud. Me oleks võinudki sinna kemplema jääda. Noh, teine korda toon koju vaid üht sorti ja jagavad omavahel lihtsalt koolakaid siis. Lihtsam?

Paar päeva hiljem olid selleks külmutuse satsiks koola omad otsas, sest muidugi oli Vanc lahke poiss ja andis vennale ka. Pea pooled.

21. mai 2017

Vancu vahtis niisama, kui Tan hoolega oma lemmikut, maasikamaitselist jääpulka, lakkudes oma tuppa marssis. Kapis oli veel vaid vaarika omasid.

Ja siis tabas mind maailma kõige geniaalsem idee. Roosa limps! Vaarika maitse ja pilt. Jõehobu! Mahlajää. Roosa. Vaarika pilt. Selge!!! See vaarikaga asi…. on tänasest meie kodus jõehobujäätis. Ja nüüd arvake!?!

Pistsin käe otsivalt külmkappi ja teatasin nagu muuseas:

“Vanc kuule. Mul on siin veel ainult jõehobulimpsi maitsega mahlajääsid. Tahad?”

“Mis asjad sul on?” ja peanupp pistab ennast nurga tagant välja.

“Nu vaata. Samasugused jääpulgad nagu selle roosa limpsi maitse oli, mis sulle maitses.”

“Aga siin on vaarikas peal,” kõhkleb Vanc nina kirtsutades.

“No sa tead küll, et inimestele meeldivad marjad. Nad arvavad, et marjad on tervislikud. Ja seepärast müüvad ka marjapildiga tooted paremini. See on puhast turundustrikk, vaat et petukaup, sest ma ausalt ei usu, et siin suurt miskit päriselt vaarikatega seostub peale ettekujutuse,” ja ma ulatan Vancule jaheda tuutu.

“Maitse! Kui ei meeldi, ma söön hea meelega selle ise ära.”

Ja… Vanc rebib tuutul paberkaane pealt ja MAITSEB! Vaarikamaitselist mahlajääd!

Näksib servast krõbisevat valkjasroosat jääd. Näksib teisest servast ka. Kulm ei liigu. Nina ei kisu kirtsu. Käsi ei tõuse minu suunas, et ma selle õuduse ta käest ära koristaksin. Küsin kõige neutraalsemat nägu pähe vormides, et noh, maitseb?

“Mmm, jaaa,” mühiseb mees vastuseks, endal värviline jää hammaste vahel.

“Siis on tore,” naeratan ma rahulikult oma maailma malbeimat naeratust ja sisimas teen galaktika suurimat võidurõõmutantsu. Teen end aeglaseks sundides asja teise tuppa ja kirjutan Andreasele, et ta ei tea, mis praegu just juhtus.

“Saaaaaaaaad sa aru!!! Vanc istub ja sööb vaarikapildiga vaarikamaitselist jääpulka. Vaarika!!! Saad aru?!”

Andreas mõistab ja jagab me rõõmu. Pisarateni rõõmu. Ja siis ilmub oma toast välja Tan. Näeb, mida Vanc sööb, keerab kannalt ringi, tuleb minu juurde ja ahastab:

“Miks sa talle selllllle jäätise andsid? Ta ju ei söö seda! See on marjadest! Ja mida mina nüüd sööma pean. Kuidas ta seda üldse sööb? Ja need jäätised olid ju kõik minu omad…”

Poisi silmad läigivad ja nägu on peas selline nagu oleks ta maailm päriselt just nüüdsama kokku kukkunud. Ma tean… ma tean… minu maailm kukkus ka kunagi kokku, kui mu väike õde otsustas ühel heal päeval, et talle maitsevad soolapähklid ja lagritsakommid. Ema naeris veel kaua, et see oli puhtalt kadedusest. Need ei maitsenud talle, aga need olid me majas isa kodukülastuste järel alati väärtkaup ja head asja peab ju sööma? Sellest hetkest peale pidin ma oma lemmikuid õega jagama ja see oli valus, oiii kui valus. 😀 Ma mõistan Tannu valu, aga ma olen Vancu ja enda leidlikkuse üle nii uhke, et kuku või pikali. Olgu need siis pealgi limonaad ja mahlajää, millel pärisvaarikatega miskit pistmist pole, aga puhtpsühholoogilises plaanis on see SUUR samm edasi ja nüüd olen ma enam kui kindel, et saabub veel päev, kus Vanc ka pärisvaarikat maitseb. Olgu selle nimi siis minu poolest kasvõi jõehobumari! 😀

Kõiksugu söödavad magusad asjad

Vancul ei ole ühtegi lemmiksööki. No sellist, mille peale ta iga kord eranditult silda viskaks ja seda süüa sooviks. Ka mitte iga maiustus ei sobi talle. Aga talle meeldib suhkur. Kui tal vaid lubataks, siis ta sööks suhkrutoosist lusikaga. Või suhkrutükid on ühed toredad asjad. Ja ka pisikesed paberpakid talle meeldivad ja ta sihib neid alati, kui Andreas kohvi joob kusagil väljas, kus selliseid pakutakse. Ma hoidsin vahepeal meie pikkade reiside ajal isegi autos paari roosuhkruga pakikest, et kui ta peaks väga midagi magusat soovima, siis saab talle pakikese pihku pista selle asemel, et kusagilt tanklast midagi värvilisemat ja suuremat hankima minna. Üks pakike lahendab reeglina alati magusamure, kuigi ma seda vähe kasutanud olen.

Kui mingi komm on maasika- või mis iganes marja- või puuviljamaitseline, siis selle saab keegi teine endale. Tema poolt söödavad kommid võivad olla värvilised, aga pakendil ei tohi olla ühtegi viidet marjadele või puuviljadele. Vähegi naturaalsema sisuga kummi- ja marmelaadikommid jäävad tema poolt kauge kaarega puutumata. Kuivatatud puuviljad ja marjad? Unustage ära! No ärgu siis söögu. Tavalist piimašokolaadi ta sööb. Batoonikesed talle meeldivad. Vahukommid lõkkel ei lähe mitte, külmalt vahel mõni sort natuke sobib. Lutsukate osas on valiv, reeglina sobib vaid koolamaitseline ja ma ei suuda hetkel isegi meenutada, millal ta mõne lutsuka või pulgakommi ära sõi. Pole väga tema teema. Küll aga meeldivad talle rohelise-kolli-kommid (on mingid roosas pakendis müüdavad värvilised poolpehmed magusad, seest valged munad). Need olid kord ainsad asjad, mida ta endale jõuludeks soovis. Pikapikkudel õnnestus leida karp neidsamu kolli-komme, mis olid kõik pruunika kattega ja koolamaitselised. See olla olnud tema elu parim jõulukink. Selleks, et mitte liiga palju korraga süüa, palus ta mul karbi ära peita nii, et ta ei tea, kus see on ja siis iga päev pisikese jao kaupa neid saada. Asi toimis kenasti. Karbist jagus kauaks ja laps oli ütlemata rõõmus. Ja ma räägin siin söögist? 😛

Kommidega meenub mulle aga hoopis teine häiriv teema – need tädikesed! “Ohh sa vaene lapsuke, sa näed nii närb välja, söö vähemalt siis kommigi?!” Ma korra olen bussis selle peale hullu stseeni osaline olnud, kui ma julgesin tädile ütelda, et see ei ole ok võõrastele lastele sedasi ühistranspordis rääkida sellest, millised nad välja näevad ja seepeale veel kommi ka toppida. Muidugi olin mina koletis. Tädi silmis ja noh, lapse silmis ka, kommi oleks ta ju tahtnud küll. Ta ei teadnud, et see komm oli maasikamoosi sisuga ja seda poleks ta eluilmas söönud. Oleks hea pilt olnud, kui ta selle siis põske oleks pistnud ja poole pealt välja sülitanud. Ma ei kujuta ette, mis see tädi siis oleks veel teinud 😛

Vanuses 5-6 avastas ta poes lahtiselt müüdava šokolaadiga kaetud sefiiri. Nagu ikka, kui tal vähegi huvi on, ostsin kohe asja igaks juhuks prooviks. Talle meeldis. Edasipidi nimetas ta neid “pontsakäppadeks”. Mida iganes see siis tähendas, aga kui ta palus pontsakäppa, siis oli teada, et huvi on sellesama sefiiri järele. Just ainult selle lahtiselt müüdava. Sorditundlik, nagu ta on.

Selleks, et ta kooki või torti isegi kaaluks maitsta peab ta eelnevalt uurima, et sellel pole vähimat kokkupuudet olnud marjadega. Aga kaasa meeldib talle lüüa ka siis, kui ta ise sööma ei hakka. Küpsisetorti meeldib talle ka teha. Teistele muidugi. Kuigi on ette tulnud ka juhuseid, kus ta kindlapeale marjavaba küpsisetorti on maitsnud ja selle heaks kiitnud. Antud juhul peab ta marjaks ka banaani. See rikub tema jaoks iga koogi ära.

Hommikuhelbeid pole kumbki mu lastest söönud. Andreasele need kunagi meeldisid ja nii avastas Vanc kord kapist pakid, mida ta pika piidlemise peale nõustus lähemalt uurima ja maitsma. Ühed neist meenutasid pisitillukesi šokolaadiküpsiseid. Pakid said pika aja peale lahendatud. Mõistagi kuivalt. Aga rohkem juurde ta pole ta neid soovinud, kui poes pakki olen näidanud.

Küpsistest sööb ta Selga šokolaadiküpsiseid. Kalevi omad ei sobi. Heledad ka mitte. Kuna neid Šveitsis pole, siis küpsiste vastu ta huvi ei tunne. Mesikäpa kahepoolsed küpsised olid ka sellised, mida ta maitses ja mõned sõi, aga üldiselt pole küpsis tema rida. Vahvel veel vähem.

Samas kui nad koolis jõuludeks panid kokku küpsiste küpsetamise komplekte, siis oli ta hirmus õnnelik oma purgiga. Mitte, et me sellest nüüd küpsiseid hakkame tegema vaid, et ta saab siis kiht kihi haaval oma lemmikasjad seal ära süüa. Alustades pähklitest, šokolaadipudist ja suhkrust 😛

Muhvineid talle meeldib teha. Tegelikult talle üldse meeldib hirmsasti aidata toidutegemisel, kui ta just tooreid asju käega ei pea katsuma. Aga süüa talle neid ei meeldi. Need konkreetsed muhvinid tegi ta kevadel teraapiatunnis. Oli ise hirmus uhke ja õnnelik. Isegi maitses, aga poole pealt andis ikkagi mulle põhjendusega: “ma arvan, et sulle maitseb see rohkem”. Aga need muhvinid lõhnasid imehead ja see meeldis Vancule väga 🙂

Ka siis, kui me tema sünnipäeva ajal muhvineid kaunistasime, oli ta igavesti hakkamas ja abiks. Ja silmad olid suhkrust ja värviline mass oli ka tegelikult ju suhkrust ja kõigi eelduste kohaselt oleks ta võinud ju ühe muhvini ikka ise ka ära süüa. Aga koolis oli ta lõpuks ainus, kes mitte ühtegi ei söönud. Polnud see päev, kuigi need olid lahedad muhvinid ja need meeldisid talle väga.

Limonaadijuttu te juba lugesite. Koolajoogid talle meeldivad, aga tal ei ole probleemi valida nende asemel ka lihtsalt vesi. Selle üle on mul muidugi ütlemata hea meel. Mahlajookidest läheb ainsana loosi õuna oma. Täismahl ise on liiga kange.

Jäätis

Lisaks koola- ja jõehobujäätisele sööb ka ta tavalist valget ja šokolaadijäätist. Ilma lisandita. Ja üllatusliku kolmanda sordina…

13 juuni 2017

Suveõhtu oli sume, und polnud meist kellelgi ja kell 10 õhtul seadsime me sammud kodust viieminutilise jalutuskäigu kaugusel asuva kohaliku vaksali suunas, kus asub kena käsitööjäätiseid pakkuv kohvik. Vanc juba teab, et nende šokolaadijäätis on liiga tugeva maitsega ja seda ta ei soovi. Ja ju polnud tal siis ka vaniljejäätise päev. Vaatas siis ca 20st vannist koosnevat valikut ja mõtles. Samal ajal sõi Tannu tema kõrval juba isuga oma Red Bulli jäätist ja kiitis. et see on tema lemmikjäätis kõigi teiste lemmikjäätiste kõrval. Seal valikus on muidugi vaevalt sellist, mida Tan ei sööks. Red Bulli jäätise kuulid olid Tannu topsis ilusalt kollases, mis on Vancu lemmikvärv Pikachu pärast. Ja jäätis lõhnas magusalt ja ma palusin Tannult, kas ta lubaks Vancul maitsta, kui ta peaks soovima. Tan lubas ja Vanc soovis-proovis. Jäätis maitsevat ka tema meelest hea. Sel korral mängis rolli siis söödava asja värv ja tõsiasi, et selle juurde ei olnud kirjutatud “apelsin” või “mango” vaid mingi tema jaoks täiesti ebamäärane “red bull”.

Siin on pilt sellest päevast, kui Vancu avastas enda jaoks me kohalikus jäätisekohvikus uue jäätise ja oli enda kuulikese juba pintslisse pistnud ja mina talle enda kohvijäätist maitsmiseks pakkusin:

Kaugeltki mitte iga jäätis ei sobi sellele mehele. Oo ei! Ma võin südamerahus oma kohvijäätist ise edasi süüa teda sellega vaevamata. Aga tavalised valged ja ka valged šokolaadikattega pulgajäätised sobivad talle ja vahvlituutud sobivad ka. Nii valged kui pruunid. Raudne reegel on üks – jäätis ei tohi olla marjadega ja marjamaitseline! Olgu selle jõehobuvärgiga nüüd, kuidas on 😀

Kõiksugu smuutid ja kokteilid pole teema. Mine tea, äkki on sinna salaja mingeid marju sisse peidetud. Aga piima kakaoga ja šokolaadikõrtega joob ta vahel küll. Meil polnud aastaid kodus piima, sest keegi meist ei joo seda, aga koos kakaoga on Vancul vahel ilmnenud soov kodus ka piimaga kohtuda. Keskmine kulu võiks olla äkki liiter kahe kuu jooksul?

 Üldiselt…

… ei saa ma kurta Vancu söömiste üle. Jah, need on kesised ja kahvatud, aga ta siiski sööb ju midagi. Järelikult piisavalt, kui ta kenasti kasvab ja areneb? Muidugi võime me rääkida kaugest tulevikust ja kehva toidu riskidest ja geenmuundatud toidust ja üldse elamise ohtlikkusest, aga kuidagi tuleb meil ka hinges püsida lisaks füüsilisele eksisteerimisele, eks?

Põhiline jama on minu meelest hoopis selles, et Vanc tüdineb kõigest ruttu. Vahel tüdineb nii, et ta pikalt meeldinud asja enam ühel hetkel ei taha. Mitte kunagi. Sellele ei oska mina kaasa rääkida. See, mis mulle meeldinud on, meeldib mulle alati. Aga talle mitte ja vaheldust vajab ta enamus asjadega ka väga pika intervalliga ja see muudab olukorra vahel üsna keeruliseks. No et mida ta siis sööb. Aga siis tulevad varrukast taas tema leivanumbrid ja päev veereb õhtusse. Kurk ja õun on reeglina need, mis siis lisaks supile appi tõttavad.

Ma ei ole osanud või jaksanud ennast selles kõiges süüdi tunda ja ma ei kavatsegi seda teha, sest kasu see ei tooks. Ma ise olin samasugune kehva söömisega laps. Ma kasvasin üles sundimiseta ja ometi hakkasin ka mina sööma. Ja ma olen väga kindel, et ühel heal päeval hakkab ka Vancu sööma. Just nii nagu vajadus ette näeb ja nõuab. Senikaua on meie asi aidata tal siin maailma kohaneda ja leida võimalusi ja anda aega. Just nii palju kui ta seda tegelikult vajab.

Üldiselt on mul olnud õnne, et lähedased on jaganud minu mõtteid või pole vähemalt oma halvustava suhtumisega lapse ees taidlema hakanud. Küll aga arvas kunagi üks tuttava irvitades, et ma ise olen loll ja lasen lapsel lolli mängida. Visaku ma ta kuuri ja kui ta seal nädal otsa on külmas ja näljas, siis pärast seda sööb ta ka briketti ja mul pole tema söömisega kunagi enam muret…  Ma oskasin selle peale küsida vaid ühe küsimuse: aga kõige muuga?

Hiljem jõudis mu kõrvu teine jutt, et ma näljutan oma lapsi. Loomulikult, mis muud ikka teha on? Elades lastega, kellest üks valib ja teine peaaegu midagi ei söö ja sellega kestvalt tegeledes on natuke nagu… valus… sellist seljatagust etteheidet kuulda. Aga noh, inimesi on igasuguseid. Tolle tegelase enda samavana laps oli paras tugev tükk ja tõepoolest vitsutas juba koolieelikuna lõunasöögiks nahavahele alati paar juustuburgerit kõigi lisanditega. Seda ajal, mil minu omad Mäkis muud ei taibanud teha, kui friikartuleid servast nokkida.  No sorry, mu lapsed ei söö burgereid. Peaksin sundima? See oleks vastuvõetavam? Vanc pole iial hamburgerit maitsnud ja Tan leiab muudki süüa. Neile ei maitse selline toit. Aga et mina neid näljutasin? Peaks ma end süüdi tundma, et Mäki toit neile ei meeldi? Ma ei leia, et ma peaks. Vastupidi, mul on selle üle omal väiksel moel isegi hea meel. 🙂

Kuna Vancu puudub söömasundmise kogemus ja pole ka kunagi olnud survet taldrik tühjaks süüa, siis on ta laps, kes ei songi toitu. Ta oskab keelduda ja süütundeta ka söömise sisetunde ajel katkestada. Ta ei puuduta endale tundmatut toitu enne, kui pole kõigist sajast tõrkest ja tõkkest enne üle saanud. Ja noh, ilmselgelt on lihtsam juua klaasitäis vett ja paluda söögiks midagi enda kindlatest valikutest, kui kõht ikka tõesti täitmist vajab. Enamasti hõikab ta juba eemalt, et uurida, mis täna söögiks on. Vahel heljub kohale, et hmm, siin on mingi hea lõhn, mis see on ja kui see asi pole üldse see, mida ta ootab, siis võib see lõhn jääda ta meeli köitma, aga maitsma ei nõustu ta sellegi poolest. Samas äkki ühel päeval nõustub.

Ma olen aja jooksul oma söögitegemise töövoo suutnud sedavõrd pingevabalt ära lihvida, et pole vahet, kas ma teen kõigile eraldi süüa või söövad kõik samade asjade erinevas etapis kõrvale tõstetud palasid. Eesmärk on üks, et me kõik samal ajal laua taha saaksime. No näiteks Vanc sööb paljast kuskussi soola ja võiga. Andreas sööb kuskussi ja kanatükilise karrikastmega nii, et kumbi on eraldi ja saavad kokku alles suus, sest talle ei meeldi segatud asjad ja vahel jätab ta kuskussi üldse võtmata ja sööbki ainult eraldi kanakastet. Tan sööb nii, et kõik on läbi segatud kokku ja lisatud on veel ka teravust. Mina söön sellise valiku juures kuskussi ja kastme sätin nii, et kana mu taldrikusse ei jõua, küll aga kõik ülejäänud taimsed kompnendid. Kõik söövad nii nagu neile hea tundub ja kõhud saavad täis, päev on kirjas ja elu läheb edasi 🙂

Kui me siin juba mõnda aega elanud olime, siis ma küsisin Vancu käest, mis või kes on see, mida ta Eestist kõige enam igatseb. Arvake? Tema igatsuste nimekirjas oli kaks asja. Mõlemad söödavad!? Nõmme Sõõrikohviku sõõrikud ja ForumCinema popkorni-pulbrid. Ühel hetkel ma siis tõin talle Eestist neid pulbreid. Nendega käis ta siin kinos ja oli väga rahul. Sõõrikuid kahjuks sellisel kujul, et ta neid ka sööks nii kaugelt talle tuua ei saa. Kui me suvel Eestis käisime, oli kohvik tema ja Andrease suureks kurvastuseks remondis. Ükski muu sõõrik talle ei meeldi. Seega ühel heal päeval läheme me taas Nõmmele lootuses, et remont on otsa saanud 😀

Kui ma seda lugu kirjutades tema käest täna küsisin, et milline toit talle kõige enam meeldib ja siis vastupidi, et milline ei meeldi, siis vastused tulid hoobilt. Talle meeldib tähesupp. Ja kurk. Talle ei meeldi lillkapsas. Selle viimasega seostub talle tema elu suurim toiduavarii. 😉

30. juuni 2017

Vancu saadeti koolist tund varem koju, sest ta oksendas. Haige ta polnud. Ta, vaene laps, oli koolis lõunapausil õnnest uimas, kui tema peaaegu et lemmiktoit – kananagitsad – talle söögitoas vastu vaatasid (kuigi ta igat kananagitsat ei söö, siis koolis tundus see ulmelise maiuspalana) ja ta võttis õhinal kohe mitu tükki tavapärase nokkimismaterjali asemel. Istus maha ja lõi hambad oma nagitsasse.

Nagitsa seest vaatas vastu mingi limane hele ollus, mis tema arvates haises ja oli kõike muud kui kana…

Imelik, et ta lõhnast juba varem ei taibanud, et midagi on tema jaoks valesti. Kuidagi sai ta oma tüki söödud. Piinles. Aru ei saanud, mis asi see oli ja muutus puhta haiglaseks. Klassi tagasi jõudes ta oksendas. Õpetaja taipas küll, et ju see lillakapsas oli. Arvas ka seda, et kuna see laps peale värske kurgi ja piinlikult puhastatud õuna ühtegi taime ei söö, siis ju tal läks kõrvust puhta mööda, mis asi see selline üldse söögiks oli. Lillakapsas on tema jaoks olnud vaid mingi kahtlase väärtusega asi pildil või meie taldrikul, mida tema ei proovi ega söö. Lõhnab ju ka pahasti, eksole.. See, et ta lillkapsapüreed beebina ikka vahel sõi, seda ta ei mäleta ega tahagi teada 😉

Vaene vaevatud laps piinles koolis veel kaks tundi oma mõtetega halvaks läinud kananagitsast ja ei saanud olla, kuni jälle ajas südame läikima. Seepeale saatis õpetaja ta koju ja helistas mulle, et neil juhtus väike äpardus ja Vancu sõi kogemata lillkapsast kananagitsa pähe ja ei saanud vist aru, mis asi see oli. Muidugi oli mul Vancust kahju, õpetajal oli ka, aga no ikka jubenaljakas oli ka, niiviisi salaja, Vancu eest varjus.

Koju jõudes leidsin ma eest voodis lebava lapse, kes oli söönud halvaksläinud nagitsat ja kelle maailm oli üsna koledasti kokkukukkunud. Ta ei teadnud selle hetkeni, et tegemist oli hoopis paneeritud lillkapsaga. Selgitasin. Esimese hooga oli ta pahane, et miks talle seda enne ei räägitud. Ja kui ma pakkusin, et ju tal oli nii lummatud vaatepildist ja lihtsalt ei kuulanud, et need polnud kananagitsad, siis ta rahunes maha ja arvas, et järgmine kord uurib lähemalt igat asja. Mine tea veel, mida sinna nagitsakeste sisse peita osatakse 😛

See oli hetk, kus ka Tan mõistis Vancu pettumust ja jagas seda temaga. Kuigi Tan sööb ka paneeritud lillkapsast probleemideta, siis ju ta kujutas ette, et kui sa hammustad midagi, mis pole üldse see, mida sa ootad, siis see võib ikka vastik olla küll.

***

Ma olen siin nüüd jupp aega mõtelnud ja seda pikka juttu ja nimekirja asjadest, mida Vancu sööb, vaadanud nii ja naa ja ma ei suuda rohkem midagi meenutada, mis veel puudu võiks olla. Selleks, et see pikk lugu topeltpikem poleks, tõstsin ma enda söömised ja mittesöömised eraldi looks. Aga terviku mõttes on oluline seegi, sest mittesöövast lapsest olen ma kuidagi ometi suureks kasvanud ja enda ja eluga rahul. Ja isiklikule kogemusele tuginedes mõistan kindlasti ka Vancu teekonda paremini. 🙂

Ahjaa, üks asi veel! Vancu sööb jääkuubikuid ja vahel ka lund. Need võiks tal olla isegi lemmikute esikümnes ma arvan 😀

Miks ma selle teema juurde nii detailselt üldse jõudsin?

Sest ma tahtsin iseenda kogemused kokku koguda ja läbi analüüsida ja veenduda ka ise, et mul on selles mittesöömiste teemas ka ühtteist kaasa rääkida 🙂

Mitte väga ammu käis tuline arutelu laste kehva söömise üle ühes FB lapsevanemat grupis. Asi sai alguse toidulisandite pakkumisest, aga kasvas üsna kiiresti ka ühes suunas targutamiseks ja hukkamõistuks nende suunas, kelle lapsed midagi ei söö või söövad kellegi meelest ikka veel valesid asju. Stiilis siis, et küll pole lapsele pakutud õigeid valikuid piisavalt ja teda pole suunatud ja ikka selles võtmes, et see on vanema süü, et tema laps (midagi) ei söö ja ta ise ei näita piisavalt tervislikku eeskuju või ei hooli või ei tegele piisavalt. See on tore, kui linnupojukesena krõpse nokkinud laps korraga 15aastaselt sööma hakkab väliste mõjutuste sunnil. Võib-olla on see tohutu vanemate püüdluste töövõit, aga äkki oli asi hoopis selles, et see laps kasvas ja tema vajadused lihtsalt suurenesid? Võta kinni, aga seda kuulutada, et näe meie saime küll äbariku sööja sööma nii ja naa ja see on ainuõige viis ja te kõik olete lollid, kui te sedasi oma last sööma ei saa… noh, see lihtsalt ei sobi.

Ja ikka see klassikaline eeskuju jutt, et kui kõik koos istuvad ja söövad, siis laps hakkab ka sööma. Tore. Mõni kindlasti hakkabki. Teine ei hakka. Nagu need lapsed elavad puhtas isolatsioonis? Me kõik oleme erinevad ja meil on erinevad eelistused ja vajadused ja soovid ja mis kõik veel. Ja kõige hävitavam on sellises olukorras tulla enda näite varal kuulutama, kuidas kõigi teiste katsumused ja katsed on tühi töö ja vaimu närimine ja nad ise on saamatud ja pole oma lastele piisavad eeskujud.

See teema puudutab mind vägagi. Mitte, et ma ise selles hullu probleemi oleks kunagi näinud, aga ma oskan liigagi hästi tajuda neid etteheiteid, mis minu ja mu saatusekaaslaste ja nende läheaste suunas pritsitud on. Ja see pole lihtsalt ei aus ega õiglane. Me kõik tahaksime ehk hakkama saada paremini ja sooviksime, et asjad oleksid teistmoodi, aga nad on just nii ja me elame seda elu nende probleemide ja väljakutsetega just sedasi, kuidas me oskame ja suudame ja jaksame. Arvab keegi tõesti, et on palju abi sõrmeviibutusest stiilis, et kõik su lapse probleemid on kinni vales toitumises? Targutajaid, milline see toitumine olema peaks, leiab kaasajal iga nurga peal, aga kuidas selleni jõuda, kui mitte kõigil osapooltel puudub soov või võime täiel rinnal panustada? Ka meie Vancu teab, mis on vajalik, aga kas see paneb teda sööma? Peaks see panema mind teda jõuga söötma? No vot.

Muidugi läks mul tol korral seal selle teema juures kõik sees keema. Noh, nii isiklikus kui ka üldises plaanis, sest ma leidsin, et tehti liiga neile, kes ise paljut muuta ei saa. Muidugi on mul hea meel, et neid, kes on enda jaoks olulisele probleemile leidnud lahenduse. Ja muidugi on tore neid lahendusi kuulda ja ehk ka midagi õppida ja enda ellu üle kanda. Aga paljudel teistel ei ole vahel lugenud ei aastad, eeskuju, sundimine, mittesundimine, kõik maailma võimalused. Laps lihtsalt ei söö ja kõik. Samas kui ta nurgas näljast ei nuta ja kasvab ja areneb ja ennast hästi tunneb, siis on ka ju see ok. Sama ka siis, kui krõps või nagits ongi tema ainus söök. Sellest, kuidas mingi toiduaine meid mõjutab või ei mõjuta, võib leida kõiksugused tõestatud fakte, eksole. Ka ristivastukäivaid. Oleneb puhtalt sellest, kes on huvigrupp ja selles rägastikus ei ole üht ja ainsat tõde, sest me KÕIK oleme erinevad ja veel enam. Me kõik oleme pidevas muutumises.

Kõige enam soovin ma siin selle looga näidata just neile, kes end pidevalt õigustama ja tõestama peavad, miks nad ise või keegi nende lähedastest sööb midagi või ei söö midagi, et see ongi mitmekihiline teema ja selles pole ühte ainsat tõde, mille eest meid risti lüüa. Ma soovin teile nii väga kinnitada, et teil ei ole põhjust tunda end süüdi, isegi kui keegi raiub, et just teie olete süüdi. Neid, kelle laste söömasaamine on üks lõputu võitlus proovimise, leppimise, suunamise, piiramise ja allaandmise piiril, neid on palju. Neil on muudki teha, kui teisi käia hukka mõistmas ja targutamas, et te pole piisavad ei selles ega teises asjas.

Me võime püüelda enda seatud ja ühiskonna pealesunnitud peavoolu ideaalide poole, jättes kõrvale isegi selle suure küsimuste kaose, mis siis ikkagi on tervislik, sest tõdesid on palju. Elu läheb ikka nii nagu läheb ja vahel mugib ka paduvegan salaja kööginurgas rasvast nõretav suu kõrvuni peas ribisid ja tunneb end süüdi. No las ta siis sööb, Ju tal on seda vaja. Aga süütunnet tal küll vaja pole.

Me kõik tahame tunda, et nii nagu me oleme, on hea. See loob meile elamiseks vajaliku hea tunde. Me peame elama endaga koos. Koos kõigi oma ihade ja kiiksudega ja sealjuures olema endaga sõbrad. Tervislikkus kipub omama trendiküsimuse staatust ja olema tehtud mõõde. Aga ma kipun arvama, et see tervislikkus on pigem olemise viis, kus kogu katsumuste paine peab olema tasakaalus ka rahulolutundega. Muidu poleks ju üldse mõtet rabeleda? Me kõik elame oma elu nii hästi ja halvasti kui me oskame, saame ja suudame. Ja usun, et me kõik soovime oma lastele vaid parimat. Me soovime üle kõige, et nad elaksid, kasvaksid ja oleksid terved. Söömine käib lahutamatult selle juurde. Ja kui keegi tunneb, et rahulolu ja hea tunde nimel pole tal vaja süüa või on vaja süüa kasvõi saepuru ja raudnaelu, siis ka see on ok. Keegi teine seda seedima ei pea. See on puhtalt isiklik küsimus. Nii lihtne see keeruline asi minu meelest ongi. 🙂

***

See teema jätkub homme minu enda mittesöömiste ja Tannu söömiste looga SIIN 🙂

Täna on tähtis öö. 10 aastat on möödas sellest hetkest, mil ma sain füüsiliselt vabaks vägivaldsest suhtest. Kuigi jah, hirm ja valu ja pinge hoidsid meid veel pikalt ka pärast seda oma ikke all, siis pisitasa muutus kõik paremaks. Palju-palju paremaks. Nii palju paremaks, et kui täna õhtul uuris Tan, millest ma sel korral siin kirjutan, siis ütlesin talle, et alustasin sellest, et täna, täpselt 10 aastat tagasi, me põgenesime sinuga kodust ja alustasime uut elu. Ta teab ja ta mäletab. Mingis mõttes on mul selle üle hea meel, et ta mäletab, sest siis saab ta vajadusel tulevikus sellega teadlikult tööd teha. Liiga palju olen ma näinud neid, kelle elu häirivad blokeerunud ja unustatud mälestused. Sellised asjad ei kao jälgi jätmata. Kuid tänu sellele ja paljudele teistele võidetud võitlustele on tal võimalus olnud kasvada peres, kus ei ole vägivalda ja on midagi palju paremat.

Seal ta seisis. Minu suur poeg. Silmad tegid paar kiiremat liigutust ja üle selle heledalt helge näo venis üks suur ja lai naeratus. Ta võttis mu käest kinni ja…

“Ma armastan sind!”

“Mina Sind ka. Alati.”

Juba ainult selle hetke ja tunde väljaütlemise nimel oli kogu see heitlus omal ajal seda pingutust väärt. See oli ainuõige tee.

***

Aasta on möödas päevast, mil ma oma loo “9 aastat vabadust” kirja panin. Aasta on möödas sellest, kui ma end nüüd ka sisimas tegelikult vabana tunnen. Selle kõige kirjapanemine ja halastamatu analüüsimine ja asjast rääkimine tegid mu päriselt vabamaks ja lasid mu valu ja hirmu päitsetel lõdveneda. Aasta tagasi ma seda veel ei teadnud. Nüüd tean.

Viimasel ajal on vägivallateemast lähisuhtes rohkem juttu olnud. Vägivallast naise ja mehe vahel. Ema ja isa vahel. Sellistes suhetes kasvanud laste kogemustest ja arvamustest. See on raske, aga nii oluline teema. See on minu teema ka, sest kuigi ma iseenda rahu olen tagasi saanud, siis ma mäletan ja tean. Kogemus on alles.

Vägivald (olgu see füüsiline või vaimne) on miski, mida ei pea keegi taluma… ei, EI TOHI! keegi taluda ja asi, millest peabki rääkima, et kõik need, kes parasjagu kannatavad ja ka alles ohumärke aimavad, taipaksid, et nad ei ole üksi ja näeksid, et ON olemas väljapääs. Et kõik need, kes kõrvalt näevad, et midagi on toimumas, oskaksid mõista ja toeks olla. See teine osa, meie suhtumine, on samaoluline kui ohvri isiklik võitlus sellisest suhtest väljumisel. Kõige koletum, mida sellele inimesele teha saab, on teda ja tema olukorda mitte mõista, veel hullem – hukka mõista, alavääristada ja leida kergekäeliselt vabandusi ja õigustusi ja panna teda kahtlema oma tugevuses ja võitlusvõimes ja tungivas vajaduses sellisest suhtest vabaneda.

Ma ei mõtle sellele teemale isiklikus plaanis enam ammu nii palju kui vanasti, aga ometi tabasin end nädal tagasi lapsepõlvekodu keldris oma viimaseid asju sorteerides ja pakkides milleltki oluliselt. Kogusin seal ühte suurde kasti kokku oma teiste poolt laialipillutatud vanad päevikud. Need kaustikud ja märkmikud räägivad mu lugu hetkes. Need on kirja pandud vanuses 12-25. Peaaegu igast viimasest kui päevast. Ma ei pidanud neid isegi avama, et teada, mis neis kirjas on, sest mu elu lugu on kord seal juba läbikirjutatud. Seda blogi siin ei suuda ma hoida päevakajalisena, siin kirjutatu on enamasti alati analüüs ja paljudest asjadest kokku üheks looks kujunenud jutt. Siin ei ole päeviku kujul lihtsalt faktid toimunust ja selle hetke vahetutest tunnetest. Üks joon on neis, mu päevikutel ja blogis, siiski ühine – ma kirjutasin ja kirjutan sellest, millest ma ise tahan ja mitte keegi ei saa mulle seada piiranguid ega sulgi suhu toppida. Ka vaikima ei saa mind panna, kui ma leian, et seda lugu on vaja. Seda kasti seal keldris vaadates… See mees ja see taak, millest ma 10 aastat tagasi vabanesin, võttis minult pikaks ajaks võimaluse asju kirja panna. Ma kaotasin sedasi oma laste sirgumise lood ja palju enamat, kui vaid laste esimeste hammaste tuleku, juuksesalgud, sammud ja sõnad. Aga võib-olla oligi nii parem, sest sellega koos kaotasin ma enda ajamälust ka tema olemasolu. Teda ei olegi enam olemas? Ta on vaid hall udu selle kõige kohal, mis ajas aina hõredamaks kulub ja see tunne on hea. See on kogu aeg aina parem tunne. Reaalne tunne, et see vari päriselt ka kuhtub su kohal ja ühel hetkel seda enam ei ole, see tunne on vabastav.

Kui Älin mulle ütles, et ta räägib nüüd oma loo ka ära, oma nime ja näoga, siis mul tulid pisarad silma. Kui palju kordi ma nende aastate jooksul talle rääkisin, et pangu see lugu kirja? Palju. Aga ju ei olnud siis tema aeg veel küps ja minu asi liialt teda torkida. Sain vaid oodata ja loota, et see päev tuleb. Ja see tuli. Nüüd on see aeg käes ja kergendus, mida ma tundsin sel hetkel, kui ta mulle paar ööd tagasi oma loo lugemiseks saatis… haaras mind endasse. Eile oli Älini tähtis päev, sest tema lugu astus tema käe läbi, tema nime ja pildiga ellu, siia, meie maailma. Ka inimeste keskele, kes olid pisikesed killud selles loos ja võisid äkki alles nüüd taibata, mis tegelikult toiminud oli. Tema lugu kestis palju kauem ja oli palju valusam kui minu oma. Kui neid kuidagi mõõta ja kõrvutada saab. Inimesi, kes aimasid ja teadsid, oli palju rohkem kui minu loos, aga ometi viis vool ta nii mitmel korral tagasi sinna, kuhu poleks vaja olnud.

Älin on kange naine. Kange ja kannatlik. Tema lugu on krdi valus, aga seda lugedes ei tundnud ma enam seda tema valu vaid aina enam ja enam headmeelt, et ta sellest kõigest lõpuks ikkagi vabaks sai. Ka mina olen selles loos, sest Äliniga sain ma lähemalt tuttavaks ja parimaks sõbraks ajal, mil ma parasjagu just oma eelmise eluga lõpparvet tegin, neil päevil 10 aastat tagasi. See oli aeg, kui ma ei teadnud tema õudustest ja enda omadest rääkisin vaid väga õrnalt ja vihjamisi. Ma püüdsin elu eest tugev olla. Ma ei saanud lubada endale nõrkolemist, sest siis oleksin ma ehk alla andnud ja tagasi koju roomanud. Älin oli näinud minu võitlust vabaduse kätte ja minust sai osa tema võitluses. Ma olin seal, kui ta end välja võitles. Ja siis tagasi langes. Uuesti vabaks sai ja jälle tagasi läks. Ja siis päriselt vabaks end võitles. Ma käisin kõik need tõusud ja mõõnad temaga kaasa, sest tema elu oli ka osa minu elust. Sõime koos ahjus küpsetatud brüsseli kapsaid ja otse karbist jäätist ja jäime kuidagi ellu.

Täna on tähtis päev, sest lisaks minu kümnele vabaduse aastale, mis väärivad mäletamist ja tähistamist, on Älin nüüd, 5 aastat ja 2 kuud vabanemisest hiljem, saanud kirja ka enda loo (jah, sellel lool on neid koledaid kihte paraku veel mitu, aga alustuseks on oluline seegi ära rääkida). See on  valus, vastik, aga nii oluline lugu.

Älini lugu

Olin just 18 saanud, kui Kesk-Eestist pealinna kolisin ja ühes pitsabaaris tööle asusin. Sealsamas pitsaleti taga toimetades ma teda kohtasingi. Astus ühel augustikuu keskpäeval koos vennaga uksest sisse, juuksed ehitusprahti täis, vaatas nimesilti mu rinnas (sellel seisis Allen ja all sulgudes ÄLIN) ja küsis, et mis asi see Älin on. Teatasin, et Älin pole müügiks ja suunasin ta pitsamenüüd uurima.

Temast sai pitsabaaris sage külaline. Ega ma sellest esiti eriti välja teinud, püsikundesid oli meil teisigi, ikkagi kaks blondiini leti taga. Töökaaslane millalgi mainis, et on kindel, et üks neist kundedest (ta käis seal nimelt pea alati koos vennaga) on suht kindlalt mulle silma peale pannud. Sellise järelduse tegi ta nimel sellest, et tema vahetustel jõid tegelased kohvi, hammustasid midagi peale ja lahkusid, minu vahetustel istuti pool õhtut ja kaasati vestlustesse ka mind. Mingil hetkel soovis ta mind õhtuti tungivalt autoga koju viia ja kui ma keeldusin, siis sõitis mul järel ja jälitas isegi bussi, millega sõitsin. Temaga oli tore vestelda ja nalja sai ka.

Üks asi viis lõpuks teiseni ja uue aasta tulekuks polnud me mitte lihtsalt koos vaid tulemas oli ka meie ühine laps. Planeerimata, kuid siiski oodatud. Tema tuli töölt ära mingi konflikti tõttu ning oli kodus. Kui külas käisime, siis koos. Enamasti tema sugulaste ja tuttavate juures. Kord olin kutsutud ühele sünnipäevale, siis veenis ta mind ümber ikka koju jääma. Midagi suurt ja romantilist meie vahel nagu polnud, aga laps oli tulekul ja mina olin rahul, et tema jalga ei lasknud vaid oli valmis isarolli astuma.

Kuna pitsabaari bossile suure kõhuga blond pitsaneiu ei sobinud, sain veebruaris kinga. Ometi ei saanud nad seal ilma minuta hakkama ning Teeviida messi ajaks palus pitsabaari juhataja mind taas appi. Juhtus, et kliente jagus hiliste tundideni palju ning jäin appi noormehele, kes seal ametlikult töötas. Minema sain üsna hilja, lisaks eksisin ära, sest väljusin pimedas vales peatuses bussist, seega jõudsin koju peale südaööd. Ta oli märgatavalt närvis. Karjus mu peale, tõstis ähvardavalt käe ja teatas, et olen üks igavene lits, kes ringi hoorab. Loomulikult ma solvusin, olin sel hetkel ainus, kes pere ülalpidamiseks midagi tegi. Selleks pidin kogu uhkuse alla neelama ja tegema tööd asutuses, kust mind lahti lasti ning tema julgeb nii öelda. Võtsin oma jope, korjasin paar asja kaasa ja otsustasin vanaema juurde minna. Ta takistas mind, võttes mul üsna robustselt ümbert kinni. Siis küll vabandas. Põhjendas seda käitumist varasemate haigetsaamistega ning lubas, et rohkem seda ei juhtu. Ja mina uskusin.

Tööle ei läinud ta kuni tütre sünnini. Mingeid „otsi“ kuskil vahel tegi. Sai selleks korraks kütust osta või pätsi saia-leiba. Sõime sageli sõna otseses mõttes kartulikoori (no kuidas muudmoodi nimetada pöidlaotsa suuruseid läinudaastaseid mugulaid, üks koor puha ju), veest ja jahust pannkooke jms veidrat. Tema käis vahel üksi ära, mina istusin enamasti kodus, harva käisin vanaema juures või sõbrannaga jalutamas. Siis usutleti, et mis ja kus ja kui palju ja kellega. Lõpuks lihtsalt otsustasingi mitte minna, et säilitada kodurahu. Sõnavahetusi tuli ette sageli. Selles olla süüdi olnud minu rasedushormoonid ja liiga suured nõudmised (nt tuua maalt ära beebivoodi või otsida tööd, et saaks lapsele riideid osta).

Kui tütar sündis, keeldus ta teda oma nimele võtmast. Tema ema öelnud, et see pole kasulik. Tema ise arvas ka, et tahaks kodu osta ja laenu ei anta pereinimestele väga kergelt. Kuna sel ajal olin sisse kirjutatud oma lapsepõlve koju, tuli nime panema minna Põltsamaale. Emale ei julgenudki kohe tunnistada, et tulime koos lapsele nime panema ja ometigi isa lapsel nagu polekski. Ei julgenud rääkida ka sellest, millised meie suhted päriselt olid. Sellest kuulis ema alles selle suhte viimasel aastal.

Ühel hetkel tuli tal mõte maale kolida. Tädi aitas tal leida ühe uberiku Vasalemmas ja sinna me kolisimegi. Minul otsustusõigust polnud. Tema hakkas Keilas tööl käima ja mina kärutasin aedlinna vahel üksinda beebiga. Sageli juhtus, et tema läks reedel tööle ja saabus koju nt pühapäeva õhtuks. Mobiili, mis olin vennalt ostnud, kui veel tööl käisin, oli ta veel linnas elades maha müünud, seega helistada ma talle ei saanud. Istusin öösiti ja vaatasin maanteelt tulevaid tulesid ning ootasin. Nõnda mitu ööd. Etteheiteid teha ei võinud, siis tuli sõim. Ajuhälbega lehm, värdjas, lits jne. Mõnikord võtsin julguse kokku ja teatasin, et kui ta ei lõpeta, siis ma lahkun, kuid päriselt minna ei julgenud. Talusin seda kõike hirmus, et laps jääb isata. Samas mõtlesin sageli, et miks ma ometi tol esimesel korral tagasivaatamata ei lahkunud.

Kaheselt läks tütar lasteaeda, mõni kuu hiljem sain ka töökoha samas lasteaias. Õnneks oli valikute puudumine meid ringiga pealinna tagasi toonud. Minu tööleminek ei tundunud talle just eriti hea mõte, aga suutsin teda veenda, et saan siis ise lapsele ja endale riideid osta. Ja noh, tema ema ju ka ootas, et ma tööle läheksin. Ehkki töö õpetaja-abina just eriti sisse ei toonud, olin rahul. Sain rahulikult koduseinte vahelt välja ja inimestega suhelda. Lisaks oli lasteaiatöö mind alati huvitanud. Tööl tegin näo, et olengi üksikema. Nii oli lihtsam.

Meie omavahelistele suhetele tööleminek muidugi hästi ei mõjunud. Sõnavara minu pihta muutus aina hullemaks ning lõpuks juba pea iga õhtu kuulsin ma seda juttu, et paki oma asjad ja kao minema värdjas, paks eit (praegusega võrreldes olin ma tol hetkel tegelikult suhteliselt normaalkaalus) Sa ei suuda oma palga eest elada, sa oled mõttetu eit jne, võtan sult lapse ära, hoora siis niipalju kui tahad.

Uue aasta algul soovisin töökoha poolt korraldatud üritusele minna. Tema keeldus aga lapsega koju jäämast. sest just sel päeval olla tal väga palju tegemist ja ta ei näinud põhjust, miks peaksin sellistel üritustel käima. Mina olin tänu tööl käimisele, ning sealsetele eduelamustele saanud piisakese julgust ja otsustasin siiski minna. Üks mu väga hea tuttav võttis sel päeval lapse lasteaiast kaasa ja hoidis teda. Minagi läksin sinna, et siis hommikul saan lapsega koos koju minna. Aga niimoodi eemal olles tajusin, et ma ei suuda, ega taha tagasi minna, sest see polnud kodu, see oli pigem vangla. Peavari oli olemas, seega tegin esimest korda sammu, et pääseda. Tegelikult oli see põgenemine plaanis, aga tuli ometi äkiliselt.

Pidasin vastu kaks nädalat. Esimesel nädalal oli enamvähem vaikus, teisel hakkasid tulema sõnumitena ähvardused ja vabandused läbisegi. Telefon säutsus vahetpidamata. Sõnumeid tuli igasuguseid. Mõni oli süüdistav, mõni ähvardav, mõnes olid sees nii vabandused, armuavaldused kui ähvardused. Ala, armastan teid nii väga ja ei suudaks lapsega ka enam kohtuda, kui sa koju tagasi ei tule. Täna tundub see jabur, aga siis see mõjus. Ta teadis hästi seda, kui oluline see minu jaoks oli, et laps saaks kasvada koos isaga ja kasutas seda relva minuga manipuleerimiseks. See isaga kasvamise kinnisidee tuli mul lapsepõlvest. Kasvasin ise isata ja soovisin nii väga tema lähedalolekut. Sellist igatsust ma oma lapsele ei tahtnud. Ühesõnaga, võtsin oma kotid ja läksin tagasi tema juurde, et kogeda kahte normaalset nädalat ning siis veel hullemat taluda. See oli ka viimane kord, mil ta vabandas. Esialgu lisandus juba tavaks saanud vaimsele terrorile juustest või kõrist haaramine ja rusikatega ähvardamine.

Esimesed päris hoobid, mida selgelt mäletan, on aastast 2004. Oli 25. detsember. Ootasin oma kolmandat last. Minu õde elas oma õpingute tõttu meie juures. Tüli sai alguse sellest, et soovisin paar sõna rääkida enne kui ta sõprade juurde läheb. Tahtsin teada millal tagasi tuleb, et teha plaane ülejäänud jõulupühadeks. Ühel hetkel lendasin vastu garderoobi ust ja kukkusin maha, tema tagus mind jalaga ja sakutas juustest. Õde oli hüsteerias ja röökis, et kui ta kohe ei lõpeta, siis kutsub politsei. Mina, hirmust ja valust kägaras, karjusin õele, et kui helistab, otsigu endale uus peavari. Õde ei helistanudki. Tema läks rahulikult oma teed ja tagasi tulles polnud tal justkui meeleski, et midagi juhtunud oleks. Ülejäänud aeg, mil õde meil oli, oli enamasti füüsilises mõttes rahulik. Ilmselt ta pelgas, et õde räägib emale või vennale või helistabki politseisse. Küll ei hoidnud ta ennast tagasi, kui õde oli ära.

Ühel järgmisel korral helistasin ise politsei numbril, aga hoobid olid jagatud ja tema oli selleks hetkeks juba läinud ning minu jaoks oht puudus. Politsei välja ei tulnud. Neil oli muudki teha, kui peretülidesse sekkuda. Jaoskonda avaldust kirjutama minna polnud mul paraku julgust.

Järgmine eredamalt meeles olev rusikatega vehkimise situatsioon leidis aset õnnepalee ees. Läksime oma kolmandale lapsele nime panema. Eelmised lapsed olid mõlemad minu nimel ja sünnitunnistusel isa andmed puudusid. Seekord oli eelnevalt kokku lepitud, et sel lapsel saab olema sünnitunnistusel ka isa nimi. Tema aga keeldus autost välja tulemast, taaskord jutt, et vaja ju oma kodu muretseda jne. Tuletasin talle kokkulepet meelde. Põhimõtteliselt anusin, et ta tuleks kaasa. Selle peale sain mitu hoopi ja mind tõugati autost välja. Komistasin, ajasin ennast püsti, kogusin väärikuseriismed kokku ja ajasin paberid korda. Auto oli endiselt palee ees kui väljusin. Mõtlesin, et jalutan lihtsalt minema, aga see ei õnnestunud. Nähes, et ma hoopis vastassuunas liigun, tormas ta autost välja. Ta rabas mul turvahälli käest, viskas selle koos lapsega tahaistmele ja toppis mind jõuga autosse. Ega ma ei saanudki kuhugi mujale minna kui koju, teised lapsed olid ju kodus. Nendeta ma lihtsalt ei saanud kusagile minna.

Majanduslik seis muutus peres paremaks. Toit oli normaalne. Lapsed riides. Enamasti oli nii, et tema maksis eluasemega seonduvad kulud ning ostis vastavalt tujule head, paremat. Mina hoolitsesin selle eest, et lastel riided seljas ja kõht täis oleksid. Õnneks olen alati taaskasutuse fänn olnud, seega polnud mul probleemi „teise ringi“ poodidest asju soetada. Mõnikord oli paraku nii, et kingad jäid väikseks või oli uut aluspesu vaja juurde soetada ajal, mil minu rahapäevadeni veel kõvasti aega oli. Siis olin sunnitud küsima, et kas oleks võimalik neid soetada. Lahkemas tujus olles sai poodi mindud, enamasti aga karjus ta mulle, et nõuan alatasa midagi, koguaeg pean midagi saama ja tahan ainult raha, raha, raha. Vaatamata kõigele oli meie koju tekkinud vahepeal arvuti. Läbi selle oli mul võimalus erinevate inimestega tutvuda ja mõnega lähedasemakski saada. Tema läks hommikul tööle ja enamasti saabus alles peale keskkööd. Väitis, et tegi lisatööd. Samas lisaraha nagu ei paistnud väga tekkivat. Kord sõprade seltskonnas selgus, et ta mängib hoopis arvutimänge õhtuti tööl olles.

Mina õppisin ka tasapisi arvutit kasutama. Lugesin uudiseid, veetsin aega „Perekooli“ lehel. Sealt sattusin msn jututuppa „Lapsed 2004“, kus sama aasta laste vanemad omavahel rõõme ja muresid jagasid. Tekkisid tuttavad, kellel sai vahel lastega külas käia ja toredalt aega viita. Sealsed naised olid enesele teadmata minu tugisambaks. Nendega sain olla mina ise, kartmata vastureaktsiooni. Teine seltskond kogunes minu ümber Isetegija.net käsitööfoorumist, kus käisin oma käsitöömõtteid jagamas. Hakkasin korraldama Harjumaa käsitöötegijate kokkusaamisi, korraldasin lastele meisterdamise konkursse ja minu ideest sai alguse „Aasta isa“ ja „Aasta ema“ tekkide heegeldamine/kudumine.

Üks foorumis aktiivne nobenäpp töötas Tallinna Pedagoogilises seminaris ja tema utsitas mind, et pühiksin dokumentidelt tolmu ja viiksin paberid kõrgkooli sisse. Viimasel sisseastumiskatsete päeval uuris ta, kas olen juba käinud. Tal õnnestus mind veenda siiski minema, haarasin paberid, lippasin kiirelt fotograafi juurest läbi ja siis kooli. Sinna sisse saamine oli minu egolaks sel hetkel ja ka muus mõttes oluline verstapost. Õppisin eelkoolipedagoogikat ning muuhulgas valgustati meid ka erinevatest lapsi ja peresid puudutavatest kriisisituatsioonidest, kuidas neid ära tunda, kuidas käituda ja ka sellest, kuidas need lapsi mõjutavad jne.

Istusin ühes Ingrid Veskiväli loengus nagu puuga pähe saanud. Ma olin 27 aastat vana, kolme lapse ema, kui ma reaalselt endale teadvustasin, et olen perevägivalla ohver. Alles siis sain ma aru, et olin talle kogu aeg vabandusi välja mõelnud, endale vabandusi mõelnud. Alles siis tajusin, et mitte mina üksi ei kannata, sain aru, et kogu olukord mõjutab suuresti ka minu lapsi. Aga ma ei suutnud veel astuda suuri samme, et sellest välja astuda.

Tema jaoks oli minu kooli astumine taas probleem. Mul oli ju töö olemas, milleks kool? Olulistele eksamitele ma sageli ei jõudnud, sest mina olin see, kes pidi haigete lastega vajadusel koju jääma. Tema ju haiguslehte võtta ei saanud. Tülid sagenesid veelgi. Sain peksa kui olin vait ja sain peksa kui rääkisin. Sain selle eest, kui soovisin temaga koos olla ja selle eest, kui julgesin veeta aega teistega. Tüli oli majas kui wc paber oli otsas või oli seda ostetud liiga palju, kui soust oli vale maitsega. Tülid ei piirdunud enam ainult tema poolse ärplemisega. Kui lapsi läheduses polnud, püüdsin vastu hakata ja ennast kaitsta. Karjusin, lootes naabrite sekkumist.

Otsisin pidevalt võimalust pääsemiseks, aga teadmised olid väikesed. Panin üles üürikuulutusi, uuisin ise kõiki, aga alati oli vaja korraga liiga palju raha. Kuhu pöörduda, mida teha, mida öelda, kellele öelda?

Kui Tallinna teise ehitusprogrammi raames hakati jagama kortereid noortele peredele ja linnale vajalikele töötajatele uurisin otsast pisut asja. Tema ema käis muudkui peale, et taotleksime ka endale sealt korterit. Otsustasingi seda teha, aga põgenemiseks. See ju oli minu võimalus. Korter, mille leping oleks minu nimel. Sügisel tegin avalduse ja kevadel sain teate, et saangi korteri. Kindel plaan oli kolida korterisse ilma temata.

Põgenemine polnud aga nii lihtne kui arvasin. Ta oli nagu kleepekas mu küljes. Pisut peale sissekolimist suutsin ta siiski millegagi nii välja vihastada, et ta taas mulle kallale tuli. Põhjust ma täpselt ei mäleta. Oli see liigselt raisatud wc paber või vaatas poes keegi mees mind sellise pilguga nagu tunneks mind. Igal juhul lapsed põgenesid oma tubadesse ja röökisid nutta. Mina püüdsin politseisse helistada, kuid ta võttis mu telefoni ära ja viskas vastu maad. Lükkas mu diivanile ja lahmis lahtise käega. Istusin seal diivanil ja kuulasin kuidas ta karjus, et kas piisas või tahan veel. Minu ees diivanilaual lebasid käärid ja ma sirutasin oma väriseva käe nende järele. Mõtlesin, et kui veel lööb… Õnneks ei jõudnud ma seda mõtet kaugemale arendada sest samal hetkel kostis suurema tüdruku hääl:

„Kui sa kohe ära ei lähe, siis ma helistan politseisse.“

Õnneks see mõjus ja ta läks. Kadus kuuks ajaks täielikult. Ma olin rahast lage, aga õnnelik ja üle pika aja rahulik. Samas ärevil, et kuidas päriselt kolme lapsega majanduslikult hakkama saada. Suvekuudel polnud hullu, oli aega uurida ja lisatööd otsida.

Siis tekkis pisematel isa igatsus. Nad nutsid ja palusid, et ma issiga räägiksin. Tema ei vastanud kõnedele. Õnneks. Aga ühel päeval ilmus välja ja ära ei läinud. Ma ei julgenud kõigele vaatamata midagi öelda. Aasta siis oli 2010. Ta hakkaski tulema ja minema kuidas jumal juhatas. Tuli siis, kui mul oli palgapäev ja läks alati teades, et mul taskud tühjad. See oli hea vahend manipuleerimiseks taas.

Kui senimaani olin vaikinud ja polnud oma kodusest elust kellelegi rääkinud, siis ühel hetkel tegin suu lahti. Tavapäraselt tulid lapsed lasteaeda isaga, ajal, mil mina seal juba töötasin, siis hakkasime aga koos käima. Loomulikult tundus see töökaaslastele kummaline ja nad hakkasid küsima. Ütlesingi, et asjalood on sedasi, et talle meeldib kodus rusikatega vehkida ja nüüd olen üksi. Töökaaslased olid hoolivad. Neist oli palju kasu. Nooremad olid koos minuga vihased, vanemad aga rõhusid sellele, et pean mõtlema ka majanduslikule poolele. Ehk on ikka targem kui kannataksin, kuidas ma üksi kolmega saan?

Aastatega õppisin minagi manipuleerima erinevate asjadega. Mõneski olukorras aitas, kui teatasin, et mul on kahe peksmise kohta arstitõend ja kui lööb, on kolmas ka. Abiks oli seegi, kui ähvardasin kohtusse pöörduda, et tuvastada isadus ja nõuda välja elatisraha. Vaimse terrori vastu see paraku ei aidanud.

Isetegija foorum ja Gordoni perekool viisid mind kokku Evaga. Tema oli esimene, kes mõistis kogu lugu. Mõistis mu jõudu vägivallatseja välja visata ja nõrkust, mis lasi tal taas tulla ja jääda. Nii mõnigi kord laiutas ta neis olukordades käsi, kuid ta polnud vait. Ta oli alati minu poolt. Raskuste kiuste tegelesin ikka jooksvalt ka kooliasjadega. Hilistel tundidel tegin koolitöid ja vestlesin Evaga, et und peletada. Vabadel hetkedel läksin koos lastega külla ja vahel jäin mitmeks päevaks. See oli uus tüli teema. Tihti üritas ta lugeda, millest me Evaga omavahel kirjutame, enamasti ma ei lubanud, sest tihti oli jutt ju temast ja tema käitumisest. Need tülid viisid lausa sinnamaale, et ta hakkas mind lesbiks sõimama.

Kord käis ta oma sõbra naise sünnipäeval üksi. Mina olin elutoas, tegin koolitöid ja vestlesin sõbrannaga kuni uni tuli. Kui ta keset ööd tuli, olin diivanil ja just arvuti kaane kinni vajutanud. Teesklesin magamist. Arvuti oli diivanilaual, mina seljaga sinnapoole. Ta tuli tuppa, kohmitses midagi. Äkki tekkis tuppa valgus… nojah, ta avas mu arvuti, et selles nuhkida. Selle peale ütlesin, et ärgu puutugu, mul koolitööd avatud seal. Avatud oli ka vestlus Evaga, mida ta näha ei tohtinud. Haarasin arvuti tal käest ja keerasin koos sellega diivanile tagasi. Hetke pärast tekkis taas valgus, seekord oli tal mu telefon käes. Ta ei reageerinud, kui küsisin, mida ta otsib. Ütlesin, et andku mulle oma telefon, ma uuriks ka seda pisut, seepeale tõusis taas rusikas. Karjusin talle, et ärgu isegi mõelgu mind veelkord selle käega puudutada ja mingu ära minu kodust. Ta viskas mu kõrvale diivanile ja hakkas nutma. Teatas, et ta nüüd teab, mida tema isa tundis ja on valmis sama tegema, mis isa. Tema isa poos ennast üles, kui ta oli 8.

2012 aastal lõpetasin lõpuks Tallinna Pedagoogilise seminari. Saatsin kooli ühe lennu lasteaialapsi. Aasta oli olnud raske. Lisaks pereelule muud pinged. Suur koormus koolis ja rasket haigust põdev ema. Juuni lõpus pidime pidama poja sünnipäeva. Kodus oli tohuvabohu, jõudu polnud, lapsed mässasid. Siis helistas ema, ütles, et peab minema uuele opile. Sel hetkel elasime koos. Tema oli tööl. Tundsin, et ei jaksa ja helistasin talle. Palusin, et ta tuleks töölt varem koju ja aitaks. Viiks lapsed kuhugi mänguplatsile, et saaksin rahus toimetada. Ta tuligi, aga…

Ta oli suhteliselt tige. Karjus, kui saamatu ma olen ja hakaku ma ennast liigutama. Tema ei kavatse kodus orjama hakata. Tõusin arglikult toolilt, kui ta võttis laualt postri ja rullis selle lahti, küsides karjudes, et mis kurat see on. Vaatasin ja ei suutnud meenutada postril oleva näitleja nime, vastasin , et see on mees. See oli viga. Ta tundis, et tema pole piisavalt mees ja see oli loomulikult põhjus taas rusikad tõsta. Mul hakkas pea ringi käima, oksendasin, kui ta lahkus. Mitu päeva olid peavalud.

Seekord lubasin, et ma ei lase sel enam kunagi korduda. Mitte kunagi enam ei tõsta ta minu vastu oma kätt.

Poolteist kuud hiljem astus tegelane ühel hommikul uksest sisse. Tulin just tualetist, napp t-särk seljas, kui ta uksest sisse astus. Olin maruvihane. Tema leidis, et tal on oma laste juurde õigus tulla siis, kui tahab ja mul pole mõtet põdeda, sest ta on mind paljamaltki näinud. Viskasin ta välja ja nõudsin võtmed endale. Mõne nädala pärast selgus, et tal on veel ühed võtmed. Needki sain ähvardades kätte. Seekord oli mul tahtejõudu rohkem. Seekord pidasin vastu.

Paljudele mu tuttavatele tundus veider, et inimene, kes on just lõpetanud suhte, särab kui päike. Kahtlustati isegi, et ehk oli lahkumineku põhjuseks uue armastuse leidmine. Tegelikult oligi, ma hakkasin armastama iseennast 😊

See kõik jättis aga sügavad vaod nii minu kui laste hinge. Me kõik tegeleme ikka veel oma hirmudega ja muude probleemidega. Ärevushäired, raskused koolis ja suhtlemisel jne. Nooremate laste omavahelisi kaklusi lahutades sain algul üsna sageli vastuseks, et aga issi ju tegi sinuga ka nii.
Mina võin ikka veel äkitsi tekkinud baarikakluse keskel lihtsalt tarduda ja jääda alandlikult oma hoopi ootama. Sama võib minuga juhtuda ka siis, kui mõni meesterahvas ootamatult üle tänava sõpra hüüab. Iga päevaga õnneks üha harvem. Mul on sageli raske taluda ka nt olukordi, kus tunnen, et mind rünnatakse.

Kõik löömise episoodid, va üks, leidsid aset, kui ta oli kaine. Miks see kõik minuga juhtus? See on ilmselt üks suur kokkusattumuste kombo. Isata kasvamine, eeskuju puudumine ehk ka lähedusvajadus.

Miks ma ära ei läinud? See on samamoodi suur kombo. Mul oli kinnisidee, et laps peab kasvama isaga. Mul puudus julgus. Mul oli hirm, et kaotan oma lapse/d. Hirm, et jään lastega koduta, rahata. Sellist elu nagu ise esimese raseduse ajal elasin, sellist ma oma lastele ei soovinud. Olin teadmatuses, mul puudus info erinevatest võimalustest. Mul oli häbi lähedastele rääkida, kartsin nende hukkamõistu.

Millal olukord paranes? Tänu tööle minekule ja arvutile tekkis mu ümber seltskond, kes pidas minust lugu, see tõstis minu enesehinnangut. Uuesti õppima minnes avanesid minu silmad. See, mida olin teiste puhul hukka mõistnud, toimus minu oma kodus. Ma hakkasin inimestele rääkima ja mind toetati.

Jah. Mina olen järjekordne naine, kes avalikustas oma loo, aga ohvriteks võivad olla ka mehed. Ka neil peab olema julgust leida väljapääs. Ka neid tuleb märgata!

Mul ei ole anda teile valemit, et teiega sellist asja kunagi ei juhtuks. Aga kui see juhtub, siis põgenege.

Ära mõtle, et see võib üle minna, et mõnel teisel on veel hullem. Paarisuhetes ei ole alandamine, mõnitamine, lähedastest lahutamine ega peksmine mitte mingil juhul normaalne.

***

Sedasi nägi välja Älini üsna verivärske vabadus minu silme läbi 🙂

Ja sedasi nägi see välja sel suvel, viis aastat hiljem, kui me veel ühe peatükiga sellest loost rahu sõlmisime.

Ma tahan teile kõigile nii väga südamele panna, kes te sellises olukorras inimese lähedal olete või korraga taipate, et silutud särava fassaadi taga midagi toimub…

Kui kannatav pool on teinud kasvõi argliku sammu vägivallatseja haardest väljavõitlemise suunas, siis pole mitte kellegi asi temalt küsida, kuidas ta kavatseb üksinda hakkama saada. No et koos on ju kergem? Pole mitte kellegi asi mainida, et lapsed vajavad ju isa. Ja küsida, miks sa said need lapsed sellise mehega… ok ühe, aga kaks? kolm? Sa ei pruugi teada kogu tõde sellest loost, sest sellest on valus ja vastik ja raske ehk rääkida, see on alandav ja valehäbist läbi imbunud õudus. Kõigi nende küsimuste asemel paku hoopis oma diivanit ja tagatuba. Anna amps oma võileivast. Kui sa ei suuda seda kõike uskuda, siis hoia oma imestus endale (jah, see on šokk ka kõrvalseisjatele, aga sel hetkel on vaja end kohe kokku korjata). Kõige vähem jaksavad sellises olukorras inimesed end tõestada ja õigustada, sest neile on pidevalt tambitud arvamust, et nagunii keegi neid ei usu ja keegi neist midagi head ei arva.

Kõigi küsimuste ja hinnagute asemel vaata parem talle silma ja kui sa muidu ei saa ja ta ei räägi, siis küsi lihtsalt kas asi on väga hull. Sest asi on hull nagunii. Väga hull, aga see võib olla hea päästik, et julgeda rääkida. Kuula, mitte ära jaga hinnanguid. Ole olemas, ole valmis. Mõtle koos, paku lahendusi ja võimalusi ja näe kasvõi kõige sügavamas mülkas päikest. Joonista see sinna lakke kõige ja kõigi kiuste, sest see on SEE, mida see inimene sel hetkel vajada võib – teadmine, et see, milles ta elab, on vale, tema ei ole vale, olukord on vale ja ka seda, et eksisteerib elu pärast õudust ja hakkamasaamine on tegelikult lihtsam, kui see sel hetkel tundub ja seda pidevalt korrutatud on. Väited ja mõtted, et lastel on isa vaja, nad igatsevad isa ja koos on kergem ja miljon muud põhjust, tirivad teda oma nähtamatatute ahelatega nagunii kongi põhja tagasi. See on kord juba meie elamise viis. Aga see ei ole õige. Vägivald ei ole mitte kunagi õige.

Vägivallatseja ähvardused, et lapsed võetakse ära, keegi sinust ei hooli ja mis kõik veel… on enamasti tühipaljas vale. Võimalik, et need on vaid nende endi hirmud, mida nad teistele peegeldavad. Tegelikult valitseb siin elus neis asjus enamasti ikka selge õiglus ja ähvardused jäävadki ähvardusteks. Kuigi need jäävad hinges sügavale hirmuna alles, siis see ongi vägivallatseja eesmärk – tekitada hirmu ja alandust ja lasta ohvril sellest läbi imbuda kuniks ta ise ka usub seda saasta. See on see, millest tema oma naudingu saab või tunneb, et nii omab ta kontrolli asjade üle, mille üle tal isegi õigust pole kontrolli omada. Kõige selle valguses on oluline see, et aktid on fikseeritud, et on tunnistajad, et olete olemas teie, kes te neid pragusid olete selles koledas kuplis näinud. Tehke pilte, aidake salvestada, minge temaga kaasa, veenge ja vedage ta vajadusel perearsti juurde, emosse, politseisse, kuhu iganes, kus neist asjadest jäävad maha märgid, et midagi toimub. Hiljem võib see olla määrava tähtsusega. Ja vajadusel kaitske teda mühaklike ametnike rünnakute eest, leidke see uks ja inimene, kes tahab ja oskab aidata. Sest jaks võib olla väga väike.

Kõige hullem on ignoreerimine ja teesklus, et mitte midagi pole näha või kuulda või teada. Reegel, et kes lööb, see armastab, pole iial paika pidanud. Sõnadega löömine teeb sama välja.

Ja veel. Kui ohver ka läheb tagasi. Siis pole kellegi asi käega lüüa ja alla anda ja süüdistada, et ise oled nõrk ja loll ja vääridki seda kõike. Siis sa lihtsalt pöörad uue lehe ja oled valmis, oled olemas. Järgmine kord ei jää enamasti tulemata. Vägivaldsed suhted ei parane võluväel, nende ainus rohi on nende hävitamine ja on vaid aja küsimus, millal midagi jälle juhtub. See on visa ja vintske võitlus, mis tuleb läbi teha ja seljatada. See on sõda, mida ei võideta enamasti ühe lahinguga. Ja mitte alati ei suudeta seda sõda võita. Ja ka siis ei vaja nad meie haletsust, vaid nad vajavad, et me oleme olemas. Oleme see rahusaar ja päikesekiir, võileivaamps ja tagatoa diivani nurk. Lootus. Võimalus. Isegi, kui see tundub kättesaamatu, siis me oleme olemas, valmis. Mõistame. Austame. Hoolime. Sellestki võib piisata.

***

Kui neist meie lugudest keegigi abi ja tuge leiab, et mõista enda või teise olukorda, võidelda end välja valest, hävitavast suhtest või olla toeks kellegi kannatuste rajal, siis ma räägin neid lugusid kasvõi veel sada ja tuhat korda uuesti. Et ka neil inimestel, kes hetkel arvavad, et vägivalla talumine ongi nende ainus võimalus ja nad peavad suutma seda taluda, oleks võimalus tähistada enda uue elu alguse esimesi päevi igal aastal uuesti. Mida aeg edasi, seda paremate tunnetega. Nii uskumatu, kui see kõik võib seal augus piineldes tunduda, siis sellest kõigest on olemas väljapääs. Kõige raskemad on esimesed sammud.

Minu ja Älini sõjad on võidetud. Nende võitluste armid on ja jäävad. Vahel teevad nad valu. Neid arme ei pea peitma, varjama ega maha salgama. Need on armid, mis teevad meid sügavaks, teadjaks, mõistjaks, ilusaks. Need on need, mis on meie omad ja omal veidral viisil need kaunistavad. Alati.

Ja teadke… te ei ole üksinda.

Meil kõigil on õigus elada elu, milles ei ole vägivalda.