Pühapäev. Koogipäev. Sündimise päev. Külaskäimise päev. Lumepäev. Ülestõusmise päev.

Ühel üksikemal sünnib 16. aprillil 1977. aastal kolmas tütar. Poeg on tal ka. Tema on lastest vanim. Kõik need neli last on see naine saanud viimase viie aasta jooksul. Seda kõike on liiga palju, et hakkama saada. Vastsündinud tüdruk on terve ja tragi. Ta saab nimeks Jane või ühe teise paberi järgi Jana.

Paar päeva hiljem lahkub üksikema haiglast ja naaseb koju oma laste juurde. Keegi ei tea, et ta vahepeal last isegi ootas. Pisike Jane-tita jääb Pelgulinna Sünnitusmajja, et oodata veel kaks nädalat ja sündida siis uuesti. Sündida päriselt. Sündida sellesse peresse, kus teda on väga oodatud ja igatsetud. Tema sündimise päevaks saab 29. aprill 1977 ja tema nimeks saab Eva. Ta kolib elama Haldjaorgu. 🙂

***

Kogu mu elu on olnud üks suur seiklusfilm ja kui ma 33lt lõpuks oma sündimise loost ja selle detailidest teada sain, siis ma ei isegi ei imestanud. See oli loomulik jätk või siis tegelikult algus kogu sellele kirevale loole. See loksutas asjad paika ja andis rahu. Rahu, mida ma nii väga otsinud olin ja see on hea tunne. Siiani on. Pealgi on mul nüüd kaks sünnipäeva. Mitte, et ma seda esimest tähistaksin või tähtsaks peaksin. Minu vanuses on alati lahedam natuke noorem olla. Ikkagi tervelt 13 päeva ja see ON kõva sõna 😀

KUI ma Andreasega poleks kokku saanud (mis on küll vähetõenäoline 😛 ), siis võib-olla oleksin ma sellel kahe sünnipäeva asjal juba minna lasknud, aga no enam ei saa. Miks? Sest Andreas on sündinud 21. aprillil 1977. Taipate juba? See tähendab, et bioloogiliselt olen ma temast vanem, aga passi järgi noorem. Ja mis te arvate, et ma saan siis selle vanuseasja kuidagi kõrvale jätta? Muidugi ei saa.

“Täna teeme nii, sest mina ütlen nii!”

“Miks?”

“Sest mina olen vanem ja paaaalju targem!”

Või siis mõnel teisel juhul:

“Sa pead mind aitama…”

“Miks?”

“Sest ma olen sinust noorem ja paaalju väetim!”

No ok-ok, nii hulle see asi nüüd ka pole. Aga nalja saab meil sellega ikka pidevalt. Selline tore seik, mida meievanuste ja noorematega just väga sageli ette ei tule. 🙂

Ja kuigi see 16. kuupäeva pole mulle oluline, siis ärge arvake, et ma ühele koogile sel päeval “EI!” suudaksin ütelda. Eriti kui see juba paar päeva kapis olemas on ja ootab pühapäeva.

Kui me veel kumbki Andreasega omas maailmas elasime, siis tuli selles kaugsuhtes üles ehitada puutepunkte ja traditsioone, et kuidagi jaksata. Nii oli meil igal pühapäeval oma Cake Day ehk Koogipäev. See tähendas seda, et kui me koos olime, siis me läksime kohvikusse ja kui me koos ei olnud, siis vaatas kumbki ise, kas tõi koogi koju või läks kohvikusse või mõtles midagi muud välja, aga oluline oli siis ühel ja samal ajahetkel koogiga maiustada ja omavahel mingil viisil jutustada. See andis eriti neil lahusolemise hetkedel nii palju koosolemist juurde.

Siin, igapäevaselt koos olles, on see koogivärk meil selline kaootiline olnud, aga vahel ikka tuleb meelde ja siis on nii armas. Täna oli meil kook aga täiesti juhuslikult kapis. Kuna oli pühapäev, siis oli juba teada, et täna me seda ka sööme. See, et täna on 16 aprill, seda taipasin ma alles siis, kui ma poole silmaga alles magasin ja avastasin, et Happy on ennast salamisi voodisse hiivanud ja lebab seal nagu suur jääkaru-vaip. No täiesti liikumatult, et me ometi teda ei märkaks ja teda suure kaarega jälle põrandale lähemale ei kupata. Aga kahtlaselt kitsas oli meil ikka. Ja seal see nunnunaator oli. Sirutasin käe kapile, leidsin telefoni, kaks klikki ja käsi sirgelt teises suunas. Palun väga Suur Nina Happy isikikult:

Kui ta liikumist märkas ja silmad avas, siis kargas ta ise ruttu voodist välja ja tegi näo, et tema pole midagi teinud, Aga me teame küll juba neid tema koerusi. Igal juhul oli see päeva alguseks igati armas hetk. Ja siis kasutasin ma juhust ja meenutasin Andreasele, mis päev täna on. Ta teatas seepeale, et ahahh, palju õnne siis. Oleks mul põrand talla all olnud, siis ma oleksin arvatavasti selle korralikult vastu maad kukutanud, aga voodis lapiti olles polnud efekti.

No ma siis proovisin teistmoodi neid asju suunata soovitud suunas ja küsisin otse, et mina, väga vana inimene, ei saa täna voodist enne välja, kui mulle kooki pole serveeritud. Kuna Andreas on veel suurem maiasmokk kui mina ja ühest koogist ütleb ta harva ära ja kuna täna veel kõigele lisaks oli ka koogipäev, siis hops ja tagasi ta oligi koos ühe parajalt suure mõnusa juustukoogi ja kahe kahvliga. Kes see neid tükke veel viitsib lõigata ja sööma peab ruttu. Igal juhul kiiremini, kui posid märkavad, muidu tulevad need ka veel oma kahlikestega ja nii jääb meil ju kõht tühjaks 😛

Palju õnne 40aastsel bioloogilisele minule! Hästi salaja, et keegi teine veel ei teaks 😀

Ja sedasi ma siis seal olin, nokk lahti nagu maailma kõige näljasemal linnupojal ja muudkui nõudsin koooki! Kooooki!

Isu sai enne kooki otsa. Tükiks ajaks. Vähemalt Andrease sünnipäevani 😀

***

Ja kui kook sai söödud, siis tuli kiire minek. Andreas oskas eelmisel suvel pool-vanaisaks saada. No sedasi, et kui mina tulin tema ellu juba kahe olemasoleva poisiga, kelle ta väga omaks võttis, siis oma eelmises, 13aastases abielus, jõudis ta samamoodi omaks võtta ja üles kasvatada kaks last – poisi ja tüdruku. Nemad kaks on nüüd juba suured, aga omavahel väga lähedased on nad endiselt. Ja kui siis tema kõige vanem poeg naise võttis ja eelmisel suvel ka lapse sai, siis sai Andreasest hoobilt keset meie suvepuhkust peaaegu-vanaisa. Ta ise ütleb, et ta on poolvanaisa. Ma siis itsitan ikka takka, et ma olen siis veerandvanaema. Kentsakas ja armas on see lugu me jaoks.

Täna oli meil kindel plaan neile külla minna. Magustoit kaasa ja teele. Tan, kes maasikaid enda käes hoidis, oigles terve tee, et me teda piiname ja tal neid juba süüa ei luba. No maasikad ootasid enne söömist kohtumist besee ja topeltkreemiga ju 😛

Noored elavad kõrgel. Kui meie asume siin igapäevaselt 600 meetrit mere pinnast, siis nemad on 1200 meetri kõrgusel. Sinna pääsemine on omaette kunst. Mina ei julge siiani seda teed veel ise sõita. No nii kitsas ja kurviline ja kui teine auto vastu tuleb, siis möödumiseks peab üks kusagil seisma ja palvetama, et tee välmises servas sõitja sealt servalt alla ei lendaks. Aga ilus on muidugi ka. Kui mina sõitma ei pea 🙂

Mida kõrgemale me jõudsime, seda märjemaks ja külmemaks läks. Kohe jõudes oli autoaknast üsna märg vaade.

Ja autost väljudes selgus, et kui meil sajab vihma, siis pisut ülevalpool juba langeb laia lund.

Toas oli hea ja soe. Sõime maasikaid ja koort ja beseed ja ajasime juttu ja vaatasime armunult pisikest Luanat. Ohh, kuidas meil ka sellist kiiresti kasvavat pisikest oleks vaja 🙂  Tan võttis seda beebiga möllamist eriti tõsiselt, roomas ja rassis ja tassis ja sättis ja naerutas. “Kus on beebi? Siin on beebi!” – seda vana laiskloom Sidi nalja jõudis ta selle aja jooksul vist 300 korda teha ja iga kord oli see pisikese jaoks naljaks.

Kaks tundi hiljem kattis maad tige lumekiht. Happy sõi lund ja Tan oli lihtsalt häpi ja mürgeldas oma kevadvormis talveilmas täie naudinguda 😀

Andreas sai oma lumes müdistamised ka tehtud – autol lebav lumevaip vajas veidi puhastamist 😀


Poolel teel mägedest all muutus lumi taas vihmaks ja orgudes istusid kinni üksikud pilved.

Tagasi kodus oli aga veelgi toredam olla. Soojem ja kuivem ka. Märjad riided kuivama ja ilmale vastavamad selga. Ikkagi ülestõusmispühad ja pühapäev ja natuke nagu sünnipäev ka. Lammas viis lambakoera jalutama. Või vastupidi 😀

Peaaegu 40ne mina…

… vot see peaaegu 40aastane mina ütleb vaid, et uskuge ja usaldage! Isennast ja oma valitud teed. Ja kui see tee ka on vahel raske või läheb vahepeal samm segi, siis minge edasi. Vakshaaval, sammhaaval, meeterhaaval, aga minge ja uskuge endasse ja kõike, mida te teete, tehke südamega ja südamest 🙂

Ulakas laupäev

Maailm õitseb ja särab. Eile algas siis meie kolimiste kaos ametlikult ja pika päeva peale saime kontori suuremas osas tiritud ja tassitud ja puhastatud ja ühendatud. Täna jätkame veel pisemate asjadega, aga nagu näha, siis arvuti ja nett on juba omal kohal olemas 😛 Puhata ei lasta, sest täna õhtul jätkame juba kodus ka. Kõik ikka korraga. Poisitel algas eile kahenädalane koolivaheaeg ja Tan teatas täna hommikul esimese asjana, et jube igav on. Tore. Kui igav, siis hophop pakkima ja tassima. Happyl on asjast oma arvamus. Ja see arvamus sobib hetkel ka meile. Olgu ta või voodis, peamine, et on vait ja rahulik ja selle kaose kenasti üle elab. Siin see ulakas troonib meie valvsate täppsilmade all 🙂

Ulakustest rääkides, siis meie majapidamises ulakusi ikka natuke jagub. Mäletate, ma hiljuti vihjasin sellele? 😉

Näiteks elab meie juures üks siga. Taevasinistes trussikutes ja loperdava maikaga roosa notsu, kes on kaenlasse haaranud salatileherohelise koheva saunalina ja hoiab peos pehmet hambaharja. Seal see rõõmus ja tegudevalmis puhtuse-siga seisab ja suunab kõik möödujad õige ukse poole. Mul oli selle pildi mõte nii palju aastaid – siga ja trussikutes. Arvatavasti juba sellest ajast, kui ma neid pisikesi vetsu- ja vannitoasilte joonistasin. Nüüd vaatan juba täie veendumusega, et ei peagi silt olema pisike ja ontlik, võib kohe täitsa suur ja ulakas olla. Natuke muigama paneb ju küll? 😉

Alguses plaanisin ma sea vannituppa elama panna, aga siis arvas Andreas, et ukse taga oleks tal palju lõbusam olla. Nii ta siiani elanud on, eks uues kohas paistab, kus ta endale uue uhke peatuskoha leiab. Aga enne seda, kui siga oma koha ukse kõrval sisse võttis, rippus selle naela otsas seal hoopis üks teine ja veel paaaaalju ulakam pilt, mida ma siin natuke salajas hoidnud olen. No Lilli on üks ontlik tegelane ja et siis kohe sedasi? Aga miks mitte! Kevad on käes ja meeled on valla. Pealegi on inimeses ju kõik ilus ja mulle meeldivad Lilli jooned ja kurvid. 🙂

Sedasi vaikselt ja omaette rannaäärsel soojal kivil istudes ja lastes tuulel end paitada on nii ilus olla. Hirmutava alastuse asemel näen mina hoopis ilusat hinge alastust ja ausust iseenda ja maailma suhtes. Kuigi mulle meeldivad Lilli lehvivad kleidid ja sitsisd-satsid ja kõiksugu olemised, siis vahelduseks on ka sedasi tore. Onju? <3

Sukeldnud nüüd tagasi oma kolimistesse ja teile, mu armsad, ulakat laupäeva! 🙂

Meie elu kolimiste keerises

Kuniks me siin agaralt kolimiste ja paari muu asjaga rakkes oleme, on aeg kuidagi eriti peenelt kasutuses. Ikka tallad sama rada ja samal ajal liigud eluga reipalt edasi. No umbes sedasviisi – vahel on õhtu ja siis on jälle hommik ja kleit vahetub, aga meel on rõõmus ja lemmikud on ka ikka täitsa samad :

Sorteerimisest ja pakkimisest ei oska ma teile hetkel suurt midagi tarka rääkida, aga mulle jäid hiljuti silma kaks meeleolukat pilti ühest eelmisest kolmisest. Umbestäpselt aasta tagasi saabusid autokastis Eestist siia minu kõige nunnumad – värvilised lauanõud ja mõned emotsinaalselt hindamatud maalid. Meie lumivalgete seinte ja lagedega suur ja lage elamine sai kohe elu sisse ja öeldagu, mis tahes, et meie ei oma asju vaid asjad meid, aga just need omad asjad tulid pika tee siia ja tõid killukese kodutunnet võõrale maale kaasa. Ja see on sellest ajast peale, nüüd siis juba aasta, pannud mind siin eemal ennast palju paremini tundma. Omade värvide ja asjade keskel hakkas heam ja tegelikult naljakam ka. See enne-ja-pärast-pilt iseloomustab minu meelest  väga hästi meie esimest 9 kuud siin, kus ma kategooriliselt keeldusin uusi asju soetamast, sest omad asjad ju ootasid Eestis, et siia tulla. Hakkama me saime ju kenasti, lihtsalt päikest ja kirevust oli nõks vähem. Ja kui nad kord tulid, siis vaadake ise – üks ja sama riiul – nii, nagu ta oli esimesed kuud ja nii nagu ta on nüüd olnud viimased aasta aega – onju vahe?! 🙂

Ja kui ma siis järgmisel hommikul ärkasin ja enda ette jalusti poole vaatasin, seisis eemal seina najal mu hiigelsuur Eesti laste pilt. Ikka veel kaitsvas kiles. Kui ma seda nägin, siis kiskus korraga suunurgad tuksuma ja pisar ronis silma. No niiiih ilus oli olla. Kohe nii ilus, et ma voodist enne välja ei saanud, kui ühe pildi olin üle tekiküngaste kobistades klõpsanud. Ikkagi tükike Eestimaad ja ilusaid mälestusi. Ja järgmisel hetkel ronisin juba voodist välja haamri järele, et pilt köögis seinale riputada. Vaat see on päriselt kodutunne ja selle võtame me õige ea uude elamisse jälle kaasa 🙂

Ja lisaks mu enda printsessi-perekonnamaalile, millest mul fotot vist polegi (või kui on, siis leiab selle Mustika-printsessitoa postitusest, ma arvan) saabus tol korral siia ka me päikesemõmmide perekonna paraadpilt. See oli mul aastaid kapi peal seisnud, äkki mingi viis aastat, ja äärejooni oodanud. Aega läks aastaid, aga siia jõudes sai ta endale kiiresti vajalikud puuduvad jooned ja siin ta on. Kaks mõmmikut tuleb kiiresti juurde teha, siis on pilt ka tõepärane, hihii 🙂

Ja kui ma siis selle toreduse sees elasin ja see kõik mu tuju nii palju tõstis ja nukrat olemist parandas, siis… sellesama jutiga sai Andreas endale eelmine aasta sünnipäevaks kahe hanega parajalt suure maali. Küsite, et miks haned?

Põhjus on marulihtne ja jälle natuke naljakas ka – rahvusvaheline armastus! Kuna meie kodune keel on inglise keel ja Andreas mind nunnutades ikka oma “honeyks”  kutsus, siis oli poistel pidevalt põhjust mind aasida, et nende emme on hani. Eksole. See tore ingliskeelne sõna, mis tähendab ingliskeeles kallis, kallike, kullake või mesi, hääldub üsna eesti “hane” moodi.  Kuna see poistele nii hirmsasti nalja tegi, siis õppis Andreas mõned ilusad eestikeelsed sõnad igaks juhuks ka ruttu ära nagu “minu tibu” ja “minu lepatriinu” ja “kallike”, mille L-tähte ta eriti nunnult ilma meile omase peene pehmenduseta hääldada mõistab. Aga ega hani siis kaduma läinud ja selle kinnituseks elab meie voodipeatsis nüüd kaks meega maiustavat armunud hanekest. Selle rohelise seinaga pean ma siin veel plaani, kas teha sinna mõned valged täpid või mummud või hoopis õrnad õiekesed. Hanede kodukujundusega jõuab veel terve elu tegeleda 😀

Korra mõtlesin, et näitan teile selle galerii lõpetuseks nüüd üht eriti ulakat maali ka. Aga vist jätan mõneks järgmiseks korraks. Igal juhul sedasi me siin oleme ja elame hetkel. Toredas kaosepöörises. Kulm ka ei liigu. Täiesti tavaliselt ja normaalselt oma hurmavate hullustega leppides:

“Nu, jadaega siis selleks korraks!”

 

* Kui te veel pole proovinud sedapidi portreefotosid endast jäädvustada, siis siit tuleb meie soe soovitus: proovige!

Tunniks ajaks olid naerupisarad tagatud ja kogu kamp lõi kaasa. Naer pidi terviseks olema 😀

Särgid kahele vennale

Kõik need viimased aastad, kui mu lapsed mühinal kasvasid ja ma ise koolis ja hullude graafikutega tööl käisin ja siis juba ka Eestist eemale kolisin, ei istunud ma käed rüpes. Tellimustöödest ma küll loobusin, aga jõudumööda tegutsesin omas taktis ikka. Lihtsalt oma tegemiste kajastamiseks polnud kiires elutempos enam mahti ega ka motivatsiooni, sest pisihaldja blogi oli kohmakuses minu jaoks oma aja ära elanud ja FB oli liiga kiire vooluga jõgi. Suure blogielustamise positiivne külg on kindlasti see, et järjest enam poeb mu vanadelt kõvaketsastelt ja mäluriiulitelt välja armsaid tegemisi, mis oma jutu- ja pildijärge on viksilt oodanud.

Üks mu viimastest tellimustöödest omal ajal oli Külliki palvel tema poistele “väike venna / suur venna” särkide joonistamine. Ta tõi mulle isegi toorikud valmis. See oli üks hirmus kiire aeg ja eks süümekad ikka närisid mind, et ma pean need kiiremini valmis saama, aga Külliki oli äärmiselt kannatlik ja rahustas mind rõõmsalt. Nii siis juhtuski, et tema poiste suure ja väikese venna särgid ootasid oma aega nii kaua, et väike jõudis kõhust välja pugeda, bodist välja kasvada ja enamvähem suure venna särki juba mahtuda, kui ma lõpuks päriselt joonistamiseni jõudsin. Selleks puhuks leidsin uued mõnusad särgitoorikud ja poisid said endale algavaks suveks venna-särgid.

Särgi-ootamise aeg oli pikk, aga meelepaha asemel hoidis Külliki mind poiste sirgumise ja nende hellitusnimede ja lemmikutega kursis. Meist said selle aja jooksul omamoodi sõbrad. Seega on see joonistamine mul meeles mitte suure mure ja stressi poolest, vaid hoopis kui üks eriti vahva ja armas tegemine. Suhtlemine nende kahe vahva venna eriti vahva emaga, andis mulle nii palju. Ja võib-olla oligi parem natuke selle joonistamisega oodata, sest vanuses, kui särgid neile parajalt selga passisid, oli suurem venna 3aastane ja pisem aastane. Parajad poisid, et koos oma särkides juba ringi vudida. Ja pildid said särkidele ka põnevamad kui nad oleksid ehk aasta varem olnud 🙂

Vahepeal on aeg aga nii kiiresti läinud, et poistest on sirgunud juba päris suured mehed. Mina aga puhun siin tolmu ühelt suurelt lasteaia logo-kujundamiselt ja linnupuult ja paljudelt teistelt asjadelt, mis varsti ka siia jõuavad 🙂

Haige Lotte

Õeks õppimise kõrvalt töötasin ma lastehaiglas. Sedamööda, kuidas õpingud edenesid, olin ma esimesed kaks aastat alguses õe abiline, siis hooldaja ja hiljem juba abiõde. Ma nentisin eile õhtul Andreasele, et lastehaiglas tööl olles meeldis mulle hooldajatöö oma olemuselt vist isegi rohekm kui õe oma. Miks? Sest hooldajal on oma töös luksust, nimega Aeg, mida kasutada patsiendiga vahetuks suhtlemiseks, mõistmiseks ja toetamiseks, käes palju vabamalt. See oli tore aeg! Ja ma usun täie veendumusega, et see kogemus on nii oluline stardipakk igale õeks õppijale ja testib inimesearmastust ja empaatiavõimet sügavuti. Ilma nendeta aga ei saa keegi kunagi päriselt heaks õeks. Pelgalt esimese kursuse kohustuslik hoolduspraktika seda kogemust ja sisemist selgust enamasti ei jõua pakkuda.

Neid mõtteid siin mõteldes kaevasin ma välja oma kunagise õenduse eriala hoolduspraktika aruande. Selle aruande esimene pool ootab siin oma lahtikirjutamise järge, sest sellest koorus üks väga valus vaikima sunnitud lugu. AGA minu praktikaruande teine osa on hoopis teisest puust lugu ja täna soovin ma teiega jagada just seda ilusamat osa sellest. Siin on kirjas üks haiglapäev ühe hooldaja silme läbi ühest pisikesest patsiendi-preilist ja tema haigest sõbrast, aga minu jaoks oli see algus selles ametis julgelt ja loovalt oma kutsumusele läheneda 🙂

 

Haige Lotte

Pisike preili on meie väike sage patsient, kelle tujud ja eriti ütlemised on suuremad kui ta ise. Ta on justnagu Lindgreni raamatust välja astunud tilluke tark vanainimene. Ta on see, kes valib hoolega, kellega ta suhelda soovib ja millal suhtleb. Võiks ju ütelda, et temaga on keeruline hakkama saada, aga samas me ju mõistame, miks ta on just nii nagu ta on. Tema kodu on kaugel eemal ja vanemad pääsevad teda vaatama vaid nädalavahetustel. Tal on päriselt ka paha, igav, kurb, valus ja mis kõik veel olla.

Sel korral haiglas olles on ta päevadeks aheldatud erinevate voolikutega voodisse, aga tema vaim on vaba ja valmis tegema suuri tegusid. Ilmselgelt on tal igav, sest kõik meie pusled on selgeks saanud ja multikad pähe kulunud. Me kõik püüame jõudumööda talle tegevust leida. Aga olgem ausad, meie võimalused on piiratud mängutoa valiku ja töökorraldusega ning nendes raamides on mõistus suhteliselt otsas… kuigi südames soovid vaid parimat. Ja mida päev edasi, seda rahulolematum on meie pisike patsient. Seal ta enamuse ajast turritab ja vaid tema kodust kaasa tulnud sõber, multifilmi-Lotte, kössitab vaikides tema kõrval. Ja siis… siis tuli mul ühel päeval korraga mõte, et äkki Lotte on ka haige? Miks ta muidu haiglas on ja sedasi norutab seal padjal.

Ja teate mis? Tuli välja, et Lotte on puruhaige ja mitte keegi ei ole seda siiani märganud!

No siis ei olnud muud, kui tuli hakata Lottet uurima ja siis juba ka ravima.

Kõigepealt pidi Lotte aru saama, et kingadega voodis ei magata, eriti veel siis, kui haige ollakse. Aga keegi tark oli need talle jalgade külge kinni õmmelnud?!  Kuigi tal tundus nii üsna mugav olevat, aga meie haigla reeglitega see kokku ei läinud ja nii leidsime me pesuruumist Lottele jalga enneagsetele titadele mõeldud sipukad. Need varjasid kingad kenasti ära. Kleidi asemel sai ta pisibeebide särgi selga. Minimähkme leidsime ka, siis oli patsiendipreiliga hea kaupa teha – mina vahetan kõige pealt tema mähet ja tema vaatab hästi hoolega, kuidas ma seda teen ja siis tema ise vahetab pärast täääpselt samamood Lotte oma. Mina ainult vaatan ja võin juhendada, aga ta peab ise õppima Lotte mähkusid vahetama, sest mind pole ju alati kohal ja nii paha oleks, kui Lotte peab kakase pepuga ootama vahel mitu päeva, et ma tuleks tema mähkut vahetama. Eks. Ja siis nägi Lotte oma mähku ja tuduriietega juba täiesti ametlikult haige välja ja me võtsime ta preiliga koos ametlikult haiglasse patsiendina vastu.

Kui sa oled juba haiglasse tulnud, siis on vaja täita mõned paberid ja muidugi pidime seda tegema ka meie. Kui nimed ja sünnipäevad kirjas, siis on vaja teada lapse kaalunumbrit. Preilil polnud õrna aimugi, kui palju tema Lotte kaalub. Aga meil on ju osakonnas ka beebikaal pisititade kaalumiseks! Selle sõidutasin ratastega kapikese peale Lotte juurde ja kindel väike käsi asetas ta hellalt kaalule. Lotte isegi ei sipelnud ja beebikaal suutiski tema grammid kenasti kokku lugeda.

Lottet on kiiresti vaja ka kraadida, sest ta oli ju väga haige ja võib-olla on tal vaja kohe hakata palavikku alandama. Preili juba natuke teadis, mida tehakse siis, kui palavik kõrgeks läheb. Tavaline elektrooniline kraadikas aga ei näidanud Lotte kaenla all midagi. Selle kehakuumusega oli tal midagi ikka päris korrast ära. Joonistasin voodinurgal hästi kiiresti puidust spaatli, mis sai vajalikud kriipsud ja numbrid ja nägi kohevarsti välja nagu ekstra Lottele loodud päris kraadiklaas. See lihtsalt pidi toimima. Lotte lubas end taltsalt kraadida mitmeid kohe tunde! Talle meeldis see kraadiklaas ja kraadimise värk nii väga.

Aga Lotte ei oska rääkida ja kui ta just ei nuta, siis ei saa keegi aru, mis tuju tal on ja kas tal äkki ka kuskilt valutab. Preili juba teadis, et me tema enda käest küsime valu kohta ühe joonlaua moodi asjaga, millele on joonistatud näod rõõmsast väga kurvani ja preili siis saab näpuga näidata endale parasjagu sobiva näo peale. Lotte vajas samasugust, aga sellist, mis on koeralastele mõeldud. Teine puidust spaatel sai endale koguni kümne koera näod – eritirõõmsast eritikurvani ja pisaraidpristivani. No et kohe ikka väääga täpselt Lotte tuju ja tundeid tuvastada. Meie nimetasime selle nägudega spaatli Lotte Hea-Tuju-Mõõdupuuks. Esimesel korral näitas koon sinna kuskile keskele, aga päeva jooksul muutusid Lotte tujud pidevalt – ikkagi väga haige laps. See mõõdupuu aitas meid Lotte ravimisel ja temast arusaamisel väga palju. Kust me muidu oleksime nii selge täpsusega teadnud, mida teha. Lotte õppis ka ise meile koonuga näitama just seda nägu, mis tunne tal parasjagu oli.

Kuna Lotte oli nii-nii haige, siis mida on haigtel vaja, et terveks saada? Armastust? Musi? Paid? Naeratust? Süüa? Eiiiiii! Preili teadis täpselt – haigel on vaja süsti ja plaastrit, see viimane aitab vahel isegi kõhuvalu korral. Lotte vajab heatuju-süsti ja ta vajab seda nii mitu korda päevas, et mitte keegi ei hakka üht haiget last nii palju kordi päevas torkima. Seega vajas Lotte oma käele raviliblikat. Preilil oli üks selline hästi ilus ja armas helelillat värvi raviliblikas voodi juures mängimiseks juba olemas ja nii me selle siis korralikult Lotte käe külge kinni panime ja edaspidi sai Lotte alati mugavalt ilma nõelata süsti. Ikka liblika-loputus kõige pealt ja siis heatuju-süst ja loputus otsa ka veel. No et liblikas kuidagi umbe ei läheks ja ikka Lottele abiks oleks. Küll preili juba teadis, et see liblikavahetus pole teab mis mõnus asi. Aga väga vajalik ikkagi.

Ja siis see plaastri asi. Sellega on alguses natuke keeruline. Plaaster aitab küll mille kõige vastu, aga mis sa teed, kui su pehme isu on nii karvane, et see liimiga tavalisi plaastreid ei kannata? Selgus, et kui plaastrist pole abi, siis sobib ka side. Lotte saigi endale korraliku sideme ümber pea ja selle ümber veel ka jupikese võrksukka. Nii olevat Lottel väga hea. Seda kinnitasid nii Lotte koon Hea-Tuju-Mõõdupuul naeratvat nägu valides kui ka preili ise. Täiesti ühest suust.

Lotte sai vahepeal vist isegi terveks, aga pidi kohe ruttu uuesti haigeks jääma, sest saabus uus oluline imeriist – TORU! Kuulamise toru. Meil siin haiglas on ikka imevigureid igale poole peidetud! Mõtleks, kätekuivatuspaberi rulli seest ilmus välja Lotte kopsude ja südame kuulamiseks parim riistapuu. Ja teate, mis selgus? See toru osutus ütlemata otstarbekaks asjaks ja aitas meil teha suure uue avastuse – ühtpidi kuulates oli see tavaline kuulamise toru. Seda oskasime me oodata, AGA Lotte süda tegi lisaks tavalisele tuk tuk tuk tukile ka muid hääli. Kui tal oli hea meel, siis Lotte süda hüppas rõõmust auh auh auh auh ja kui meel oli kurb, siis kõlas tema südames kaeblik auuuuuu aauuuuuu, kui Lotte ikka päris kuri juhtus olema, siis tegi süda vahel ikka urisedes ggrrrhhhh gggrrhhhh kah! Tegelikult ju üsna loogiline, eks?

Ja teistpidi oli seesama papptoru vaatamise toru. Kuna meil puudus valgus ja peegel nagu kurgu-nina-kõrvaspetsialistidel, siis tuli välja, et Lotte kõrvad on äraütlemata mustad ja vajasid pidevat puhastamist. Ja kindlasti on tal veel palju avastamata muresid ja haiguseid. Tema raviprotsess peab igal juhul jätkuma. Õhtuks selgus, et me ei olegi enam oma väga haige Lotte ravimisega üksinda, sest mängutoa-tädi tõi enne tööpäeva lõppu preilile mänguasjade riiulist läbipaistva arstikohvri. Kui see varem tundus üks igav kast, siis nüüd oli seal korraga sees suur hulk väga vajalikke arstiriistu. Meie pisikesest haigest igavlevast preilist sirgus ametlikult haigele Lottele agar tohter või äkki ikka tema päris oma haiglaõde?

Ahjaa, peaaegu läks meelest, päeva jooksul sai pisike haige Lotte endale veel muuhulgas ka päris isikliku vetsupoti – tühjaks saanud kindakarp ja selle ovaalne ava olid Lotte jaoks täpselt parajas mõõdus.  See osutus äämiselt vajalikuks hetkest, mil vaene Lotte korraga kõhuviirusesse haigestus ja tema väike abiline enam mähet ei jaksanud nii sageli vahetada. Kui Lotte aga ohjeldamatult ka oksendama hakkas, siis alguses vingerdas ta vaeseke nagu keeristorm edasi-tagasi pead ja taguotsapidi tolle ovaalse ava kohal. See tundus hirmus väsitav ja nii leidsime me talle koonu alla papist neerukausi ja nad minust tol õhtul haiglasse maha jäid – Lotte poti peale istumas ja preili agaralt teda toetamas ja abistamas.

Loodetavasti on nii preili ise kui ka Lotte nüüdseks tervenenud ja naudivad terveksolemist ja seda vabadust, mis sellega kaasas käib.

Lottet oli nii tore ravida, sest see ravis preilit ka 🙂

***

Hiljem joonistasin ma seesuguseid “mõõdupuid” veel nii karude, jäneste, siilide, kui kelle kõigega juurde. Nii lastele kui tulevastele õdedele. Sest seesinane mõõdupuu on tegelikult üks hea ja tunnustatud viis valu hindamiseks. Sellega saab hinnata ka sügelust ja muid ebamugavusi. Ühel pool on lapse jaoks näod rõõmsast ja probleemivabast kuni kõige hirmsama mõeldava ebamugavuseni. Seda mõõdupuud enda ees hoides ja lastes lapsel kasvõi näguga näidata, milline tegelane kirjeldab hetkel tema olemist kõige täpsemalt, saad ise pulga tagant vaadata 10 palli süsteemis vastava numbri. See on täiesti arvestatav ja dokumenteeritav väärtus, hinnang oma olukorra kohta ja seda saab erinevate hetkede tulemustega jooksvalt kenasti võrrelda.

Minu kõige kallim kursaõde Annika sai omal ajal endale Hundi-mõõdupuu ja nüüd seda lugu siia kirja pannes selgus, et see on tal endiselt töö juures temaga kaasas ja siin on pilt mitu õnnelikku aastat elanud Hundi Hea-Tuju-Mõõdupuust <3

 

 

Eesti presidendid

Nagu lubatud, Eesti sünnipäevaks sain ma lõpuks valmis uue presidentide ühispildi. Kui suurte jaoks on see ehk lihtsalt tore ja teistmoodi lähenemine, siis pisemate inimeste jaoks võib sellest olla palju abi tähtsate tegelaste nimede ja nende järjestuse meeldejätmisel. 🙂

Algselt Mustika keskuse “Eesti (laste) tuba” kujunduskonkursi tarvis joonistatud vana pilt elas 10 aastaga oma aja ausalt ära.

Lisaks uuele, viiendale, tähtsale tegelasele selles reas, vajas kohendamist ka vanahärra Päts. Vanasti oli ta mu pildil vaid leivapätsina. Tema ise olevat ennast aga hoopis karupätsuna näinud. No kui karu, siis karu. Kaasaja lastele ei ütle karupäts vist kuigi palju? Igal juhul pistsin karule kaenla alla ka leivapätsi. No nii igks juhuks, sest siis on ehk rohkem lootust aru saada, kellega tegemist on. Kuigi siin kostus ka sahinaid, et ega ma äkki suurele kurjale Vene karule pole meie Pätsi kaenla alla väänanud, siis, ei, kindel ei. Tegelikult pole ma sellest hirmujuttude idanaabri karu-asjast kunagi aru saanud, sest minu meelest on Venemaal kõik karud seelikutes ja tantsivad balalaika saatel. Vähemalt nii arvasin ma lapsepõlves. Hiljem on lisandnud mu kujutluspilti Venemaa päritolu karu kui see suur armas ja hoolitsev hiiglane Maša ja Karu multikamaailmas.

Meri ja Rüütel ja Ilves tulid reipal sammul ja tegid lihtsalt ühe suure hüppe mu vanadest eriti lapseliku joonega piltidelt kaasaja kurvikamate joonte maailma. Ja kui te küsite, miks on Meri ilma liputa, siis vastus on lihtne – ma ei osanud seda tema külge pookida. Kõik, mille peale ma mõtlesin (lennuki ja laevasabad, kajakad ja pääsulinnud, majakad ja muud) oleksid tulnud merega konkureerima. Kuna aga meri ise on sümbolina nii tugev ja meie oma, siis nii ta jäigi me helesinitaeva alla hoogsalt lainetama. Oleksin ju ehk saanud ka silmapiir teha tumedamaks, et pilt ise tervikuna me trikoloori mõõdu ja mulje välja annaks, aga härra Meri ei olnud tormikuulutaja.

Ja kõige suurem pähkel oli alguses me värskeim president. Minu õnneks oli ta pildil üsnagi kujutatav. Aga kuidas? No kuidas nii, et sellest ka suhteliselt eksimatult võiks aru saada ja kuidas pildile veidi naiselikkustki lisada? Eks ma mõtlesin ja kaalusin ja kõhklesin ja proovisin teda nii ja naa – lihtsalt meres kõrguva kaljuna ja siis pisikese kivise maapinna killuna selle all ja helekollase liivaribaga ja lõpuks jäi kaalule kiduratest aga väga visadest taimedest rohetav laiuribakene kalju küljel. Ma usun, et nii on tore, kena ja hea.

Teate, mis oli kokkuvõttes kõige aeganõudvam kogu selle joonistamise juures? Vihje: midagi pisikest. Sinist.

See oli rukkilill! Ma alguses joonistasin selle rüütlile rinda. Ilus ja armas oli. Aga siis jäin mõtlema, et meie aumärgid meenutavad ka rukkilille ja see sinine hr Rüütli rinda vististi ei passi siis mitte? Igal juhul ma vaatasin ja kõhklesin ja jõudsin selleni, et ühe sõjamehe käes kõige ilusam rahusõnum ongi just meie oma rahvuslill. Nii ta seal siis seiab – ühes käes lipp uhkelt lehvimas ja teises rukkilill.

Mul on nii hea meel, et see võimas ajaloorivistus kokku nii vahvalt kõlab. Meie uuele presidendile soovin vapraid ja tarku mõtteid ja veel enam seesuguseid tegusid! 🙂

Ja kui plaanid nüüd kenasti sujuvad, siis õige varsti on oodata siia veebipoe lettidele ka printversioone minu presidendi-pildist. Ka mina ise ootan juba põnevusega 🙂

Kolimine!

Me oleme siin vahepeal elanud suure kolimise tähe all. Päriselu kolimised ja virtuaalse elu kolimiste planeerimised ja korraldamised ongi vist olnud siiani selle aasta põhiteema.

Aasta alguses sai selgeks, et me peame oma elupaika siin šokolaadimägede maal veidi vahetama. Elule lähemale ja logistiliselt mugavamaks. Ehk siis külast linnakesse. Lepingud on sõlmitud ja kolimine seisab ees aprilli lõpus. Seega meie suureks 80ndaks juubeliks (Andreas 40 + mina 40) aprilli lõpus, pole me endale targu puhkehetki vist siis planeerinud. Aga kõik külalised saavad vapralt meile appi tulla kaste ja kappe tassima. Mulle kolimine meeldib, sest selles on nii palju uut ja värsket energiat. Andreas aga ei salli seda silmaotsast, sest kogu see tassimine ja korraldamine on liiga ajamahukas. Milline veetlev tasakaal me vahel, hihii! Aga tegelikult on see nii äge, et me siin oma Päikesemäe nõlvalt kolime otse Draakonimajja. Aga sellest kõigest jõuan ma teile tulevikus veel palju rääkida, sest aprilli lõpuni on veel nii palju aega (ütlen mina?) 😀

Kolimist ootavad pakitsevalt ka minu eelmise elu mahajäänud osad Eestis. Hetkeplaanide kohaselt saavad ettevalmistused transpordiks valmis juulis. Ma püüan olla positiivne ja uskuda, et see lõpuks ka nii läheb, sest tegelikkuses olen ma ammu täpse ettekujutuse kaotanud, mis, kus ja kuidas seal siis käesoleval hetkel nüüd on. Mind ärritab, kui mul asjadest ülevaade puudub. Aga see eest oli meil siin vahepeal käsil midagi palju vahvamat ehk minu Bermuuda-blogi kokkukolimine. Mõtle, istud mugavalt arvuti taga, mõtled, klõbistad klaviatuuril ja kolid! Milline kergendus, et alati ei peagi raskete kastidega mööda treppe ronima. Tõime mu kullakese kenasti bloggeri-keskkonnast siia, päris oma õigele kohale. Ja kui ta juba siin oli, siis oli mul ilmtingimata vaja ka oma vana Pisihaldja-blogi isetegija.net käsitöökeskkonnast kuidagi siia saada. No et ühe asja kaks poolt saaksid kokku ja edasi saaks minna terviklikult. 10 aastat isiklikku ja isetegemiste lugu pildis ja sõnas ning 499 649 blogikülastust pole naljaasi, millest niisama loobuda ja minna lasta. Ju mu jutud ka kellelegi korda läksid peale mu enda. Ja see mõte sügeles mu sees väljakannatamatult, aga hakata kõiki neid 256 postitust sealt täies mahus ükshaaval siia tassima, tundus ebanormaalselt ajamahukas. Mõtle, kui kusagil mõni aps sisse poeb ja siis ei saa enam maad ega mütsi aru. Nii ma siis üle-eelmisel laupäeval, siis, kui mu suur presidendi-joonistamine oli oma esimese piduliku esitluse teinud, palusin mokaotsast, et Andreas vaataks, kas on üldse võimalik seda terviklikult siia, uuele aadressile, kolida. Ta viskas pilgu peale ja teatas, et see on nii kiviaegne süsteem, et see pole võimalik. Teda tundes ma juba tean, et tegelikult on kõik võimalik, aga ma ei pressinud targu peale. Tema aga tõusis seepeale kohe juba mu kõrvalt püsti ja nende kümne sammu jooksul, mil ta enda arvuti juurde jõudis, oli ta juba õhku lootustandva “Mul on üks idee!” poetanud.

Mitu head tundi ja 450 värvilist koodirida hiljem… oli peaaegu olemas! Mu Pisikesed Toredad Teod olid peaaegu terviklikult koos oma tekstide, piltide ja kommentaaridega saanud pärisosaks Sinust, minust ja Bermuudast.

Edasi sukeldusin juba mina siin oma viimase dekaadi sügavustesse. Andreas arvas küll, et nii nagu on, on ka hea, milleks raisata kaks nädalat millegi vana läbitöötamise peale, aga mul oli vaja see ilmtingimata läbi teha. Härra Monk minus ei maga kunagi 😉 Närisin läbi teemad ja pealkirjad, mida neil kunagi varem tehnilistel põhjustel ei olnud. Kammisin ja silusin ja vahetasin eriti kehva kvaliteediga vanad pildid võimalusel paremate vastu. See eeldas omakorda suurpuhastust kõvaketastel, kus eelmiste arvutite hingeelud kõik kenasti tallel on. Viis ja pool pikka ja põhjalikku päeva olin kadnud (arvatava kahe nädala asemel 😉 ). Ja siis panin oma virtuaalkolimisele punkti. Edasi saan nüüd veel soovi korral kabestada ja kohendada just nii nagu parem tundub. Kuigi see blogi on oma sisus ja pildis suuresti kõiksugu isetegemiste portfoolio kõrval mu laste kasvamise lugu, siis suuremat pilti vaadates on see eelkõige hoopis minu enda kasvamise ja arenemise lugu. See on nii äge kui selgelt joonistub välja alguse ebakindlus ja lõhe kahe maailma vahel – turvaline haldjapesa kõigi helgete tegude ja unistustega ja kriipiv reaalsus selle taustal. Mul endal oli nii hea näha seda, kuidas ma aastatega sellest välja kasvasin ja oma sise- ja välismaailma kokku suutsin liita, et olla lihtsalt mina ise. Nüüd, kus ka need blogid – pisihaldjas, draakonimamma ja mina ise – on siin kokku saanud, on mu süda rahul. Just nii ongi õige ja hea.

Blogi ja kogu koduka tehniline pool vajab veel palju tööd, kohendamisi, kasutajasõbralikumaks muutmist ja detailide kallal nokitsemist, aga ta juba elab! Mind on alati võlunud remondiaegne elukorraldus ja ju seepärast naudina ma ka praegust protsessi siin. See pisikese kaose aeg on alati selline natuke ulakas ja kindlasti väga värksendav. Tunnete, kuidas siinsed seinad lõhnavad magusalt alles värskest kruntvärvist ja siin seal on tolmu, millele sõrmega saab südameid joonistada? See tunne, et kõik kerkib ja kasvab ja loob, on nii uus ja ülev. Vundament on tugev, müürid kannavad ja teie olete juba praegu kõik teretulnud meie tegemistele siin kaasa elama. 🙂 

Aga kolimistega pole veel kõik!

Meie päriskontori kolimine on õhus rippunud juba jupp aega, sest kõrgemalt, majaomanike ja -haldjate poolelt, on ideed tulnud, läinud ja pidevalt muutunud. Eelmisel nädalal tuli aga konkreetne pakkumine ja sellest otsustasime me sel korral ka kinni haarata. Isegi Andrease kolimise vastumeelsust arvesse võttes, on tal hetkel selle üle täitsa hea meel, sest me kolime värskenduskuuri läbinud puhtasse valgesse ruumi, mis asub täpselt teisel pool koridori. Ehk siis meie praegusest uksest uue ukseni on 2 meetrit ja teetrassi pidevast mürast ja tolmust saame me ka kaugemale 😀

Ja kuidas näeb reaalselt välja kolimine minu moodi? Kõige olulisemad on numbrid ja kõiksugu mõõdud! Kui plaani pole, tuleb see kiirelt ja mugavalt visandada. Nii ka sel korral. Astusin mõõdulindiga üle ukse ja tadaaa, paremale-vasakule-üles-alla ja numbrid kiirelt kirja. Edasi tuli pinna tsoonideks jagamine, sest isäranis oluline on läbi mõtelda koeraga kontori hingeelu koosolekutele saabuvate klientide mätta otsast. Happy võib ju iga uue näo üle hirmus häpi olla, aga mitte alati ei ole kõik rõõmsast koerast nii väga vaimustunud. Seega said tööala ja külaliste-klientide ala kenasti visuaalselt lahutatud.

Edasi tuli minu jaoks loomulik osa – olemasoleva ja muidu vajaliku kraami paigutusega mängimine. Mõõtsin, joonistasin, lõikusin ja lauale kuhjus pisike isetehtud pusle 😀

Et puslega mängimine oleks kasutegurlikum, siis tegin veel teisegi mõõtudega pildi kogu kontori põrandapinnast ja sellele joonisin ka ruutmeetrid. Nii on lihtsam tulevast reaalset pilti tajuda.

Ja siis hakkasin puslega mängima. Vaatasin jämedalt üle, et elu ja asjad ikka kõik mahuksid, küll jõuab neid veel sättida ja täpsemat plaani pidada ja…

… viisin oma plaani ja pusletükid siis Andreasele. No, et kui aega saab, siis vaadaku ka, mida ja kuidas tema paremaks peab. Mänguruumi jagub ja vahel sünnib ka täiesti hullust ja esialgu kõrvale lükatud ideest, mõni eriti hea lahendus. Ainus reegel meie puslemängu juures on see, kui oled mingi enda arvates huvitava lahenduse, olgu see nii hull kui tahes, leidnud – tee pilt! Andreas oli igati tragi – mängis ja tegi pildi ka 🙂

Ja siis liikus mäng edasi ka Denny juurde, kes katsetas ja mängis vaat et veel kõige kauem meie uue eriti põneva isikliku lauamänguga 😀

Ja teate, mis on uue kontori kõige tähtsam element? Diivan! Seda meil siin veel ei ole, aga meil on seda ilmselgelt vaja, et edasipidi mööduksid lõunased pikutamispausid ja ka koogisöömised veidi vanainimesesõbralikumalt kui kotttoolis mööda maad koera kaisus lesiskledes. Selline kontorinurga vaatepilt avanes mulle näiteks eile lõuna ajal – pikutav Andreas ja jalutamist planeeriv koer truult tema virgumist ootamas 😀

Oma suurtes unistustes koliksin ma muidugi tavalise diivani asemel hoopis oma Tallinna Haldjaoru suure kasepuust Hülgelesila ehk Jääpanga siia, aga see on kauge tulevikumuusika ja helevalge unistus. Aga mine tea. Igal juhul mulle kolimine meeldib. Aga teile?  🙂

***

Nii ja siin ma siis nüüd olen oma tegemiste, lugude kirjutamiste ja piltide näitamisega. Üks suur asi – blogijuttude tassimine ja kokku passitamine, on tehtud, aga elu ise ju siit praegu alles algab. Hoidke nüüd hoolega pöialt, et kõik hakkab kenasti ja ladusalt liikuma ja mõtelge minuga ikka kaasa ja ütelge ka sõna sekka, eks! See on mulle väga oluline, sest koos on palju toredam <3

Ridi radi ralla, lumi sadas taevast alla!

Mulle meeldib lumi. Ok, mulle maitseb lumi. Ja mulle meeldib nii väga see, kuidas lumi lõhnab. Ja kuulata, kuidas ta karges õhus langeb. Ja kuidas ta talla all krudiseb. Ja kuidas ta krõbeda ilmaga päikeses sillerdab nii, et see on selge märk sellest, et haldjad on seal hiljuti korraliku peo maha pidanud. No kust mujalt see sätendus siis ikka tuleb kui haldjatiibadelt pudeneb? Ja see on ka hirmus tore, kui keegi mind kelgu peal vedada viitsib. Ja ooo, kuidas ma armastan jäälilli! Kollased Ikarus-bussid oma jäälilleliste akendega olid ilusaim osa mu väga pikast külmast kooliteest. Ja mu oma toa jäälilleline aken…
Jäälibedad tänavad mulle ei meeldi. Ja soolajõuga sulatatud lumi ka mitte. Lumesõda poel minu mäng ja lund rookida mulle ka teps mitte ei meeldi. Siin ma seda tegema ei pea ja seega oskan ma siin lumest märksa rohkem rõõmu tunda kui koduses Eestis. Uus aasta tõi lume mu rõõmuks ka meie õuele ja siiani ta püsib, vahepeal servast veidi sulab ja siis sajab jälle hoolega juurde. Laialt ja pehmelt, jääklibuliselt, niiskelt ja kuivemalt. Aga sajab 🙂
Parim osa lumest on sellega mängimine, keelega lumehelveste püüdmine ja peoga lume söömine, jäätunud sõrmede vahel telefoniga helvestest piltide tegemine ja purikate lakkumine ja lutsutamine muidugi ka. Jaajaa, ma tean, kui vana ma olen ja seda ka, et on jah, must ja kole see meie taevast alla sadav lumi, kui ta toas puhtas kausis veeks sulab. Ma teadsin seda juba kahe lillepeenra betoonkonnaga Kommunaari lasteaias käies, kus kasvatajad katkematult meiega tõrelesid, eeet lund ei tohi süüa ja ikka me leidsime võimaluse lumes roomates natuke seda imelist taevamannat haugata või mõnest purikast tükikese krõbistada. No kui rahus lakkuda ei lubatud. Ja vettind käpikute küljest jäätunud krobelisi lumemarju näksida oli ka täiesti ok. Iseäranis äge oli veel siis, kui käpikulõng veidi värvi andis. Siis sai kohe värvilist lund süüa ja sõbraga vahetada. Olid seal sedasi kõhuli hanges nagu viimane kubujuss ja tegid näo, et ei jaksa püsti tõusta. Ise maiustasid mõnuga.
Ma pole oma lastel kunagi keelanud lund ja purikaid maitsta. See on ju parim osa talvest üldse. Kelgusõidu kõrval. Sa ju ikka mäletad, mis maitsega on lumi? Aga purikad? Sa kardad, et ema ikka pahandab? Või haigeks jääda? A tunnete te kedagi, kes lumesöömisest haigeks on jäänud ja maha surnud? Mina mitte. Lumi on looduse kingitud jäätis. Mulle meeldib nii mõtelda. Ja mulle ta maitseb. Ma panin Andrease ka uuesti lund sööma. Ja kui süüa ei taha, siis vähemalt vea kopsud seda imelist lõhna täis enne, kui maa taas mustaks sulab.
Lumememmede meisterdamine on ka üks tore osa talvest ja lumest. Eelmisel aastal oli jubekaua pime ja lumeta. Siis ma panin meie kööki elama mõned vahvad memmed.
Maitset ja lõhna neil küll polnud, no seda lumeoma, aga nad olid niisama toredad kaaslased ja on meiega praeguseks hetkeks elanud juba üle aasta. Isegi me hullu suve elasid üle. Ja kui siis möödunud aasta jaanuaris korraks midagi lumelaadset maha sadas, siis kraapisime hoovi pealt kokku nii palju lund kui saime ja tegime oma pisikese lumememme. Rohkeaks ei jagunud, aga tegelikult oligi nii just kõige parem.
Hiljem, kui suur suvi tänu me pulmadele ja külmkapi-agaratele-tuulutajatele oli teatava väikese sulamisega ühe memme silma juba kaotanud, ristis maailma ta Olafiks. Olevat hoopis memme asemel mees teine. Ja siis saabus taas sügis ja lähenesid jõulud ja siis selgus, et kaua uut lund oodanud Olafil on seal pimedas kapis ehk üksi üsna nukker. Nii sai ta endale kaisukaru seltsiks:
Nii nad seal avatud jäätisekarbis vaikselt kahekesi on elanud. Vahel ikka avame ukse ja ütlema neile tere, aga vaid hästi kiiresti, sest enamasti on Happy siis kohe hakkamas ja tahaks Olafit oma pika kuuma ja kareda keelga tervituseks lakkuda. Ja kuna ma kardan Olafi heaolu pärast, siis on nad seal pigem omaette olnud. Kuni tänaseni.
Kui me lõuna ajal Vancuga linnast kontorisse maandusime, siis ei saanud me parklast enne tulema, kui minimemm oli valmis koos meiega üles tulema.
Ja kui me koduteel oma isu lumest täis olime söönud, oli selge, et ilmselgelt vajab meie kodune sügavkülmik ka VEEL üht lumememme!
Nii vahemärkusena olgu mainitud, et meil on täiesti normaalsete inimeste see külmem külmik – lisaks vanilje- ja kohvijäätisele (minu kõige lemmikum) ja tavalistele jääkuubikutele ja eelmise kevade sireliõitega kuubikutele, leiab sealt mõned ribid ja vorstid meie suvistest pulmadest, mis jäid tarbimata, kuna pruut läks jalga puhkama ja jaanilõkke äärde sööma enam ei jõudnudki. Eksole. No ja nii nad seal siis ootavad ma ei tea mida või keda. Või on lihtsalt memmedele seltsiks, ikkagi lihast ja luust tegelased seal külmkapi polaaröös 😛
Ja siin ta on, me uus lumine memm! Puhtatõuline ja sündinud vaid Evani korjatud selgest kohevast lumest. Seikluslikud paraadpildid nääripuu otsast kah enne “külmkoju” Olafile seltsiks maandumist.
Olaf, kusjuures läbis ka uuenduskuuri ja sai värske kohevama lumekuue. Oli teine ajaga pisut kõhetuks jäänud ja luud-kondid olid veidi jäässe kiskunud. Oma aastaga kaotatud silma sai ta ka tagasi. Nüüd on neil seal koos tore olla ja kudrutada. Mine tea, ehk on isegi järelkasvu oodata 😀
Mis ma teile uue aasta puhul siis oskan lisaks õnnele, rõõmule ja kordaminekutele soovida? Ma soovin igasse kodusse lumiseid memmesid! Ja jäälilli ka. Ja kui kellelgi teist on kodus või kusagil mujal õueõhust eraldatud hingi, siis viige peo ja kausiga neile pisut lund või peitke kappi Pealinna pelmeenide ja muu kraami vahele üks lumepall või memm. Neid on suvel päris põnev avastada 😀
Kui ma omal ajal haiglates praktikal ja tööl käisin, siis vahel ikka viisin õue tuppa ja sellest sündis ilusaid hetki. Peotäis kohevat lund lapsele, kes nina vastu haigla aknaklaasi on kaua vaadanud vaid selle aasta esimeste helveste vaikset langemist enne kui nad päris ära sulavad, haiglamaja eest kaasa haaratud kevadekuulutujast võilill aastaid toas hoitud halvatud memmele, öösel punetama hakanud pihlakobar… Nii palju imelist on me ümber! Seda ma teile soovingi 🙂
Ja homme läheme me kelgutama.

Blogipidamisest, pisihaldjast ja draakonimammast

Tadadadaaa! Täna on mu blogipidamise 10. aastapäeva! 🙂

Ma õppisin lugema hästi hilja. Alles kolmandas-neljandas klassis. Ja siis ei köitnud mind mitte üks raas lastekirjandus (selleni jõudsin ma suuuure ringiga alles ülikoolis) vaid üks mu esimesi raamatuid, mille alla neelasin oli “Perekond Thibault”. Ema ja mamma soovitasid kõrvalt enda lemmikuid – krimkasid ja armastusromaane, aga need pole mulle kunagi istuma hakanud. Seevastu kirjutama hakkasin ma sellest hetkest, kui ennast enamvähem lihtlausetega väljandada suutsin. Peamiselt kirjutasin iseendale, aga mu kirjanduse õpetajad olid läbi kooliaja mu lemmikud ja vastupidi ka. Ma hingasin raamatuid ja kirjutasin teistmoodi. Kirjutamist muidugi õpin ja harjutan siiani. Õnneks ei ole keegi püüdnud mind väga ka kärpida ega muuta.

Olin 11-aastane, kui hakkasin päevikut pidama. Alguses ma alles otsisin enda viisi, kuidas kirjutada ja kirjutasin nii nagu parasjagu hea tundus. Mõni aasta hiljem oli mul aga juba kaks erinevat paralleelset päevikut – üks kajastas lihtsalt toimunut faktiliselt. Teises oli kirjas kõik see, mida rääkida ei saanud, aga mis hädasti vajas ventiili, et jaksaks edasi olla. Kolmas kaustik oli ka, luuletuste ja teistmoodi joonistuste jaoks 😉 Noore inimese asi. Kuigi see sirgumine võttis mul omajagu aega, sest päevikut pidasin ma väiksemate pausidega 2004 aastani. Oleks edasigi pidanud, kui mu tollane elukaaslane poleks selle kallal nii karmilt kogu aeg närinud, et mul oleks aeg ometi suureks kasvada, sest ega ükski mees mingi lapsega (päevikut peavad vaid lapsed õpetaja sunnil, eksole?) ju küll koos olla ei taha 😉

Aasta oli siis alles 2005. Ma olin hea mitu aastat ekselnud internetiavarustest ja otsinud oma kohta. Perekool polnud ilmselgelt minu koht, kuigi ma sinna pikalt peatuma jäin ja maailmapäästmist hirmus tõsiselt võtsin. Isäranis raseduse teemasid, sest ma teadsin sellest liiga palju ja rumalus ajas mu tagajalgadele. Aga see ei pakkundu ei rahu ega tasakaalu. Salamisi olin käinud sõbrannade õhutusel ka isetegija.net keskkonnas käsitööblogisid lugemas ja vaatamas. Seal tundus kõik nii tore ja põnev ja nad tegid kõik nii uhkeid suuri ja ilusaid asju. Ma ei ole kunagi olnud suur kuduja, heegeldaja ega õmbleja, aga samas olen ma läbi elu olnud isetegija. Teinud lihtsalt teistmoodi ja omamoodi asju. Mõtlesin ja kaalusin ja mõõtsin, et no äkki ma ikka mahuksin ka sinna?

Kulus kuid, isegi terve aasta, enne kui ma ise selle keskkonnaga liitusin. Aga siis juba kindla hulljulge kavatsusega hakata ka ise blogi pidama. Oi, kuidas ma pelgasin. Ebakindlust oli mu sees rohkem kui midagi muud. No kuidas sa, eksinud hing, lihtsalt teed suu lahti ja räägid-kirjutad seal nagu omaette ja iseendale, aga tegelikult võivad seda näha kõik. Ja kes üldse peaks tahtma lugeda seda, mida mul öelda on? Kõhklusi mu sees oli nii palju. Kohe nii palju, et peitsin oma 175cm maist keha taas hapra, õrna, hella, aga turvalise Pisihaldja nime taha. No seda nime olin ma kasutanud juba 90ndatest, ammu enne enda klaviatuuride ja helendavate ekraanide ajastu algust. See pseudonüüm oli helge valgus ja lapsmeelne rõõm mu sees, haldjatolmune ja lootsurikas. Mis peamine, see oli vaba painest mahtuda kasti, kuhu igapäevane hall reaalsus mind vägisi suruda tahtis. See nimi oli minu turvapaik siin maailmas.

See oli väga keeruline aeg mu elus ja selleks, et mitte hakata liiga palju endast rääkima ja veel enam masenduma, sobis mulle antud formaat imeliselt – näita, mida sa oskad ja teed, muu ei olegi oluline. See sobis mulle sel hetkel ideaalselt, sest ma ei tahtnud halada ega ennast haledana tunda. Ma ei tahtnud endast esialgu üldse rääkida. Tahtsin tunda ennast hoopis muudmoodi, olla teises reaalsuses, seal, kus mu tegemistel oli kaalu ja neid hinnati. Ja ma uskusin täiesti siiralt, sest olin juba servast seda piisavalt kaua jälginud, et selles sõbralikus kohas jagub positiivsust rohkem kui hukkamõistu ja kriitikat. Seal suheldi läbi märkamise, tunnustuse ja kaasamõtlemise. See võlus mind ja mul oli seda nii väga vaja, et ehitada tuhast üles oma kindlus ja tugevus.

Esimese sammu astumine oli raske, aga samas oli kõik see nii põnev. Mul tundus, et mul ju justkui ikka on, mida näidata ja inimestega jagada. No et ma ei kujuta seda lihtsalt endale ette. Tagasi vaadates oli see umbes seesugune hetk, kus ma mõtlesin, saagu, mis saab, surusin silmad hästi kõvasti kinni ja sirutasin käe piiiiikalt välja, et õige nupuni ulatuda. Suunurgast jooksis läbi pisuke naeratuse sähvatus ka. Mis sellest, et käsi värises. Hing värises ju veel rohkem. See nupp, millele ma vajutasin oli blogiloomise nupp isetegija.net käsitöökeskkonnas. Minu veebipäevik “Pisihaldja pisikesed toredad teod” oli sündinud. See oli täna. Täpselt 10 aastat tagasi!

Ma olin pea ees sukeldunud tundmatusse reaalsusesse. See oli eriline ja uus tunne, sest perekoolis võisin ma südamerahus olla ka anonüümne kägu ja virtuaaljututubades võisin ma niisama jutustada, aga nüüd pidin ma ennast hoolega kontrollima, et kenasti joonel püsida. Minu esimene arglik postitus oli kaua kammitud ja hoolega kärbitud, et see ometi liiga pikk ja lohisev ei tuleks, et keegi seda ka lugeda jaksaks. Sel ajal ma veel ei teadnud ja muretsesin üleliia selle üle, mida teised arvavad. Tegelikult oli seda kõike kõige enam vaja hoopis minu enda pärast. Ühelt poolt just selleks, et leida üles eneseusk ja -kindlus, teisalt selleks, et mul oleks ühel heal päeval armas tagasi vaadata ja näha, mille kõigega ma vahepeal hakkama olen saanud. See on täiesti uskumatu kingitus, mille ma endale läbi aastate teinud olen. Seal ei ole kaugelt kõigest juttu, mida ma sel ajal tegin, aga õnneks on mu kõvaketsastel pildis olemas ka need lüngad mu tegemistes.

Kui esimene postitus oli arglik, siis teine lõi juba punni eest ja edasi läks juba palju libedamalt ja kergema südamega. Minu kõige esimesed postitused oli Mustika Keskuse Nutika Kujundaja konkursi jõulutoa kujundamisest, kuhu ma tegin oma piparkoogitoa. Ma olin ennast sellesse projekti nii palju pannud ja kuigi tulemusi veel polnud, siis tunne oli ometi nii võimas ja ülev.

Selle postituse teema ja kogu see toategu ise olid minu jaoks märgilised mitmes mõttes, sest esimest korda elus olin ma seal sirutanud välja oma tiivad ja saanud hetkeks ka tasakaalu kätte. Kõik, mis oli enne seda, oli olnud ebalev eklsemine, kuigi edukas, aga siiski ebakindel, siis ma aga korraga tundsin, et ma tegelikult ka suudan midagi luua. Mina ise. Ja nii ma jagasin mitu head aastata oma isetegemise rõõme seal blogis. Joonistades ja kirjutades kasvas minu eneseusk ja teadmine, et ma suudan, ma oskan, ma teen ja leidub isegi neid, kellele see meeldib. See oli nii imeline tunne ja see tiris mu enesehinnagu sügaviku põhjast pinnale tagasi. Läbi selle suutsin ma endale ka teadvustada, et nii ei saa ma enam ka oma päriselus edasi minna. Probleemid tuli lahendada ja seda ma ka tegin. Blogipidamine oli seejuures sel hetkel minu tugisammas. See hoidis mind koos aegadel, kui ma tulest veest ja kõigest muust läbi roomasin. Või noh, lõpuks astusin ma roomamise asemel juba üsna julge sammu ja sirge seljaga oma rada.

Kui ma uuesti kooli ja siis juba ka haiglasse tööle läksin, jäi pisihaldja blogi paratamatult soiku. Ma nagu ei osanud sinna midagi kirjutada enam. Suuri ülevaateid neist sajast asjast, mida vahepeal teinud olin, niisama ritta panna, tundus jama. Ma tahtsin ikka hoolega kõigele veidi aega pühendada. Ja ma tahtsin rääkida ka elust ja asjade sündimise lugudest, aga korraga tundus isetegija keskkond nii piirav. Just see risk, et ootuspärsast käsitööblogist võibki ühel hetkel vaid lobablogi saada ja puhtinimlikult püüan ma alati olla korrektne ja mulle ei meeldi kunagi tüli teha. Ja siis ma muudkui lükkasin ja lükkasin seda kirjutamise asja seal edasi. No ja vahepeal oli me ellu imbunud ka facebook ja seal oli kuidagi lihtsam niisama pisemaid tegemisi kajastada – kiirelt pilt üles, natuke juttu juurde ja olemas. Kuigi see ei olnud enam ikkagi see, mis blogis omal ajal.

See blogi siin sai alguses loodud üldse täiesti muudel eesmärkide ja esialgu hoopis bloggeris ja väga anonüümselt. Mul oli lihtsalt üks lugu, mis sügeles ja ma tahtsin seda maailmaga jagada. Aga pisihaldja blogis oleks see üle nii pika aja väga kentsakalt ja isegi võõralt mõjunud. Sõnad olid vahedamad. Alasti. Lugu ise oli segu minu tolle hetke reaalsusest ja ekslevatest mõtetest. Meil oli koolis psühholoogia praksi jaoks vaja kirjutada enda irrotsionaalsetest mõtetest. No tegelikult oli vaja lihtsalt nimekirja ja näiteid, aga ma sattusin hoogu ja kirjutasin sellest jutu kokku. Õppejõud oli rahul ja uuris, kas ma olen veel kirjutanud ja plaanin veel kirjutada. Lambike süttis. Ma ju tegelikult igatsesin tagasi oma blogipidamise juurde nii väga. Et ennast kuidagi tagasi rajale saada, tegin suvalise pseudonüümi all meilikonto ja selle külge kindla sihiga ka siis juba blogikonto. Sinna ma oma “irratsionaalse päeviku” üles pistsingi. Ja siis ta ootas seal üksi ja omapead. Ootas kaua. Ma tahtsin kirjutada, aga ma ei osanud uuesti algust teha, sest olin nagu kahe maailma ja kahe reaalsuse vahel. Bermuuda ja pisihaldjas. Bermuud või pisihaldjas? Maailm või mina?

Blogi pealkiri oli ka nagu oli, ma polnud sellega alguses päris rahul. Bermuuda oli juhuslikult sündinud elukeeristes ja ma küsisin endalt korduvalt, kas ma peaksin selle ära muutma äkki pisikesteks toredateks tegudeks/tigudeks või hoopis millekski muuks. See pidi olema uus ja teistmoodi. See pidi olema mina ise ja minu nägu. Tunnistasin endale, et pisihaldja blogi on mulle lihtsalt kitsaks jäänud, sest ei mu mõtted ega teod polnud enam ammu ainult nii pisikesed. Ja mitte alati ainult nii nunnud, sest maailmas me ümber on ka koledaid asju, mille ees silmi ei saa kinni pigistada ja millest peab rääkima. Heasoovlikult ja hoolivalt, tundlikult. Aga ometi ei saanud ma neist salajastest varajatud ja valgust kartvatest asjadest oma haldjablogis rääkida. See oli mingi teine koht, turvaline, soe ja helge. Just selline, kuhu selle kurja maailma eest põgeneda ja turvapaik leida. Mu vaikima sunnitud lood vajasid oma hääletoru, aga päris eraldi anonüümsetena oleks need jäänud kaugeks. Lihtsalt verevaks lihaks kõike näinud interneti-rentslis. Ilma luude ja nimeta. Seega vajasin ma tervikut, milles oleks kõik koos. Just see tasakaal, et pole halba ilma heata ja lootust ja usku, et iga õppetund on oma kasuteguriga ja kinnitust, et karastunud teras on üks igavesti vinge ja tugev tükk, mis annab kindluse, sihi ja teadmise. Sina, mina ja Bermuuda oligi just see, kus see kõik kokku sai. Nimi jäi ja asja mõte laienes.

Ega ma siis koos Bermuudaga oma pisikesi toredaid tegusid/tigusid kraanist alla ei lasknud. Ooo, ei! Pisihaldja tegemisi teen ma nüüd veel kindlama käega ja teadlikumalt. Ma ei laku enam nurgas oma haavu, ei peida end oma turvalises Haldjaorus ega maali meeleheites oma päevi ja öid ilusamaks. Täna, siin ja pragu püüan ma seda pelgupaika luua hoopis neile, kes vajavad seda rahusaart. Ja kõik, mida ma teen, on eesmärgiga tuua lohutust, leevendust, lootust, usku, armastust ja hästi palju rõõmu. Mu tegemised, millised tahes, olen mina. Mitte enam vaid osa minust. See on uus ja ilus tunne ka mu enda jaoks.

Pisihaldjas mu seest pole mitte kuskile kadunud ja tolmutab siin helgelt ja rõõmsalt omas taktis. Aga tavaelus pidavat ma olema rohkem nagu üks suur ja soe draakonimamma. Eksole. Andreas on algusest peale mind naljatades enda draakoniks kutsunud. No ma oskan õigel hetkel tuld pursata ju küll. Elu on oma töö teinud ja viimasel ajal on ka me poisinokad säutsunud, et ma ikka üks igavene mamma-draakon olen. No ok, draakon, siis draakon. Mis ma ikka vaidlen, lohemaod on lahedad ja see ju passib mulle täitsa kenasti. Isegi veetlevalt. Kas pole üks hurmav elukas, see provva mammadraakon? 😉

Või no olgem ausad, omajagu draakonit oli pisihaldja kõrval alati. Ja albumeid lapates tuli välja, et ma joonistasin endale ühe asjaliku lohesärgi juba siis, kui Vancu alles mu kõhusoojuses peesitas. Siis oli see küll pgem irooniline enesekaitse. Aga vahva oli seegi ja elav tõestus pealekauba, et olin ma mammadraakon juba ka 10 aastat tagasi, hihiii :
Oleme siin nüüd koos Andreasega pisitasa mu eva-herrera veebipesa üles ehitanud. Esimese asjani oli oluline saada Pisikese Tita Lugu netti üles. Ja mööda ilma laiali olevad blogid ei istunud mulle ka. Ikkagi minu enda lood. Nüüd peamegi plaani, kuidas mu bloggeri Bermuuda-blogi siia üle kolida ja jätkata siis juba siin, päris oma lehel, kõigi raskete ja keeruliste luguda kõrval, millest lihtsalt tuleb rääkida, ka pisikeste ja suuremate toredate tegude kajastamist. Elu käib ja Lillid ja Ellid ja karud ja jänesed ja piimaimejad ja haldjad ja kõik-kõik on ju täiesti olemas ja elavad oma vahvat elu. Varsti püüame ka oma vana pisihaldja blogi siia täies mahus üle kolida, et ta mitte kunagi kaduma ei läheks. Ja siis liigun edasi juba uute suundade poole.
Aga Bermuuda ja Teod ja titalugu pole kaugeltki ainsad asjad, mis meil siin hõõguvad ja oma aega ootavad. Ma ei teagi, kas te teate, aga lisaks nunnudele asjadele on ka mul mõistagi see krutskeid täis hämaram pool. Juba mitu aastat elab FB vaikselt oma salaelu Kassi ja Kaktuse Klubi (cat and cactus club)! Ma olen läbi elu itsitanud, et ainsad lilled mu elus, mis suudavad minu kõrval ellu jääda on kaktused, kõik teised taimed suretan ma paha tahtmata lihtsalt välja. Ka suure hoole ja armastusega nendega koos eksisteerida püüdes. Ja teisalt olen ma alati muianud, et elu on lill, olgu või kaktus. Seega kaktus ON minu lill. Ja kassid. Kuna mu lapsepõlvekodus kasse ei armastatud, siis ma olen läbi elu suht kassikauge olnud, aga mulle nii kooohuuuutaaaavalt meeldivad karvadeta kolekassid. Nad on nii võikalt lahedad ja ma olen alati teadnud, et ühel heal päeval mul on üks selline – aknalaual rida kaktuseid ja üks karvadeta kolekass – milline unelm! Kass ja kaktus EI ole vanatüdruku staatuse märgid, arvaku see maailm, mida tahab. Kassid ja kaktused sobivad suurepäraselt igale värske vaimu ja terava keele ja sisemiste küünistega iseteadvale naisele – nad on vinge naise valikud. Kui teravusest jääb elus puudu, siis tuleb seda ise lihvida ja luua 😀

Kassi ja Kaktuse Klubi (cat &cactus club) FB lehel kuigi aktiivne olnud, aga minu südames ta elab ja õilmitseb ja teie, kui teid kassid ja kaktused ja pisike teravus elus kõnetab, võite südamerahus www.facebook.com/cat.and.cactus jagada ka oma kelmikat okkalisust. See toob unisesse argipäeva parasjagu särtsu. Ühel päeval ma joonistan neid ka ise rohkem. Sest nad meeldivad mulle. Klubi tunnuspildi kaevasin ma ka lõpuks sahltipõhjast lauale ja tegin teoks. Ahjaa, ja sünnipäevaks võite südamerahus mulle kaktuseid tuua. Päriselt ka! Kuigi keegi kunagi mind ei usu ja isegi Andreas pole siiani seda sammu minu veenmistest hoolimata tihanud astuda 😀

Aga ennekõik olen ma naine. Mu kolme naisega päikesesõle märk on olnud mu südamel hetkest, kui ta 2011 aastal sündis. Nii oma ja nii ehe. Ta on kannatlikult oodanud, et ma talle ometi hoogu annaksin, et ta saaks omal jõul hakata ilu ja rõõmu ja kaitset jagama. Ja nüüd on siis nii, et need kolm vaprat naist on üsna pea valmis lõpuks suurde ellu astuma ja jagama oma lugu. See on minu lugu ja see võib olla ka Sinu lugu. Naiseks kasvamisest ja naiseks olemisest. Armastuse lugu iseenda ja maailmaga meie ümber ja sees. Naised ise on juba hoo sisse saanud ja tiirutavad hoole ja armastusega me elamise sõõris. Oma loo räägivad nad meile ise circle-of-women.com lehel. (Kui lugu avaneb ehk inglise keeles, siis lipu alt jõuate eestikeelse versioonini). Ja neil on ka paralleelne FB leht www.facebook.com/circleofwomenbyeva kus hakkame peagi ehk ka jooksvat juttu nende tegemistest kajastama. Varsti-varsti on lootust, et mul on teile ka juba enamat näidata-rääkida, kui vaid märk ja selle lugu. Kui kaua olen ma sellest unistanud! 🙂

Ja nii ma siin elan ja tegutsen. Vahel pisihaldjana ja vahel draakonimammana, aga tegelikult ikka vaid iseendana. Joonistades ja kirjutades ja tehes kõik, et see maailm oleks helgem ja valgem ja parem paik meie kõigi jaoks 🙂

Niiiiih suur aitäh teile kõigile, kes te olete mu kaaslased olnud läbi aastate ja teile ka, kes te vahel siia põikate. Aitäh, et te loete, kirjutate, kaasa mõtlete ja sekka ütlete! Aitäh!

Armastusega
Eva

Pisikese tita lugu

Täna on enneaegse sünni päev. Kui te juhtute hooneid ja muid rajatisi märkama lillas valguses ja inimesi rinnas kandmas helelillasid linte, siis teate 🙂
Mul on selle enneaegsuse asjaga oma lugu, sest mu noorem poeg oli just seesugune eriti uudishimulik tita, kes kippus 9 aastat tagasi siia ilma veidi liiga vara. Kogu selle teadmatuse, valu, hirmu ja raske ellujäämise võitluse võtsin ma kokku aga hoopis teises võtmes. Sellest sai titade ja haiglaõega pilt “Et igast pisikesest saaks kord suur” ja helge ja armas raamat – lugu, mida jutustab teile mu vanem poeg, kes sel ajal oli napilt kolmene.
Ma kirjutasin ja joonistasin oma tita-raamatu juba siis, kui veel Vancuga tema elu alguses haiglas elasin. 2008. aastal jõudis see raamat esialgsel kujul tagasi haiglasse. 2013. aastal sai temast nii eesti- kui ka venekeelne pärisraamat, mis on mõeldud kõigile enneaegsete lastega peredele kingituseks.
Paras hulk raamatuid on ka Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli raamatukogus õppematerjaliks, et ka tulevased õed teaksid ja oskaksid mõista, mida elab läbi liiga vara sündinud lapse pere.
Tänasel päeval on aga imetore teile hõisata, et minu “Pisikese tita lugu” on sündinud uuesti! Kabestatud ja mõne pildi jagu täiendatud, on see jutustus astunud nüüd helendavate ekraanide maailma, selleks, et jääda ja olla alati kättesaadav kõigile, kes seda lugeda soovivad.
Raamatu link on lisatud ka Tallinna Lastehaigla kodukal vastusündinute ja imikute osakonna veebilehele.
See on olnud pikk tee päris algusest tänase päevani ja siinkohal soovin ma tänada enda sõpru, kes aastate jooksul selle loo juures vapralt mu kõrval on seisnud. Sven, Sirli, Älin ja Kati aitäh teile nii-nii väga! Ja suured tänusõnad kõigile saatusekaaslastele ja mu enda poistele inspiratsiooni eest, dr Liis Toomele särasilmse julgustamise ja Andreasele selle eest, et kõik on nii nagu peab, sest nii ongi kõige parem!
Ja ikka, et igast pisikesest saaks kord suur! <3
Eva

Igavesti minu Päikesesõlg

2011 aastal oli Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu iga-aastase konkursi teema eesti-oma-ehe. Ma olin sellest konkursist mõned korrad varem juba edukalt osa võtnud, aga tol korral oli aeg otsas ja ikka ei leidnud ma kuidagi seda õiget joont enda sees. Olin valmis juba käega lööma ja siis ta lihtsalt sündis.

“Minu sõle kolm õde – õed, ühe naise mitu ainsust, eri põlvkonna naiste tugev side, lähedane naistevaheline mõistmine ja usaldus. Kolm vankumatut naist seisavad kõrvu, õlg õla kõrval, käest hoides, elusõõris koos tiireldes, üksteisele alati toeks olles. Iseenda ja teiste eest seistes. Alalhoidlikult, aga julgelt, kartmatult.

Katkematu naiselik ahel. Keskendunult on nad sulgenud silmad, et üheskoos siin kihutavas maailmas hingata, tabada hetki, osata neid hoida ning neist valgust ja elurõõmu kasvatada. Naised on hingelt ja vaimult tugevad. Neis on jõudu. Neis on vägi. Neil on, mida hoida, anda ja jagada. Neile võib toetuda. Neis võib kindel olla.

Naiste vahele moodustuv kolmjala kujutis on kaitsemaagiline päikesesümbol, mida kohtas eestlaste sõlgedel juba sajandeid tagasi. Selleks, et igas päevas peituvat killukest rõõmu pühitseda, kannavad need naised meie kauneid lilledega kirjatud käiseid. Käistealase tikandist lillesõõr õdede ümber ühendab, hoiab koos ja kaitseb nii neid kui sõle hoidjat ja kandjat ennast – kõiges on elamise maagiat.

Minu unistustes on see kolme julget, tugevat ja õnnelikku naist, ühtekuuluvust, südamesoojust, soovimise-energiat ja päikesevalgust kujutav sõlg hõbedast. Aga vaadates oma sõlemotiivi ja kaitsetades teda mitmel erineval viisil ja erinevatel materjalidel, jõudsin ma arusaamani, et minu jaoks muutub seda kasutades kõik eriliseks. Kõige tavalisemast plekitükist saab nendega koos uhke rinnamärk. Sõlemotiivi ei pea kaugeltki alati ja ainult rinda passitama. Lihtne ja kaunis on ta juustes, kõrvas, randme ümber, sõrmusekroonina ja ka paljudes teistes nähtavamates ja vähemnähtavamates paikades. Ta sobib rahvariietega, aga kujundina saab ta hakkama ka päris ise ja üksinda, sest sõnum, mida ta endas kannab on vaba ja võimeline kõnelema ise enda eest igale ühele just nii nagu tema seda tajub ja soovib ja vajab. Ehtima ei pea end teistele vaid ennekõike ikka iseendale. Ja ehtida võib alati ka maailma enese ümber. Nii on ilusam, kindlam, helgeb ja valgem olla!

Tallinn
Mai 2011″

***

Selle aasta 31. augustil, veel enne, kui märkasin mälestusavaldusi printsess Dianale, lappasin ma terve pika päeva pilte oma kõvaketastel. Sobrasin mälestustes, mis olid seal tolmunud riiulitel seisnud hetkest, kui ma nad alati kiiruga sinna kuhja lükkasin. Fotode seas on seal ka muud failid ja vanade arvutite koopiad. Algselt läksin ma sealt puntrast otsima Päikesesõle originaalfaili. Selle ma leidsin üles ja hakkasin vaikselt siis erinevate muude tööde pilte kokku tõstma ühte kausta. Selleks tuli mul läbi lapata sadu kaustu ja meenusid hetked, mille ma ammu unustanud olin. Mingil hetkel jõudis mulle kohale, mis päev on ja ma teadsin, et pean kirjutama. Loo illustreerimiseks tahtsin panna 9 aasta taguse pildi sellest, kus ma siilipea ja kasvava kõhuga pilk maas seisan väike Tan käekõrval. See oleks passinud kenasti pehmeks saatepildiks mu 9aastase vabaduse jutule. No et uje algus uuele elule ja kuidas me seal sügispuude all kolmekesi nukralt seisime ja mis kõik meist nüüdseks juba saanud on. Aga ju ma siis ei pidanudki seda pilti leidma, sest ma leidsin hoopis midagi palju suuremat.

Lisaks lõhkise moka pildile leidsin ma midagi, mida otsida ei osanud. Ma sain seal viimase 12 aasta pildimälestuste keskel teada midagi, milles keegi teine peale nende piltide vist iial poleks suutnudki mind veenda – olgu, kuidas oli, aga ma suutsin üsna üksinda anda oma lastele õnneliku lapsepõlve!

Ja tegelikult see ongi ainus asi, mis tegelikult oluline on. Tuhandetelt piltidelt vaatavad mulle vastu mu enda õnnelikud lapsed, kes pisitasa on suuremaks sirgunud ja lihtsalt nende õnnelikkus on värve ja variatsioone juurde kogunud. Nad on käinud minuga koos läbi tulest ja veest, kõvasti vintsutada saanud, aga nad on õnnelikud lapsed. Ja kogu see mõte ajas mind heameelest sel hetkel täiesti nutma. Ajab praegu ka. Ajab iga jumala kord, kui ma selle peale mõtlen. Ehmatasin alguses vaese Andrease hetkeks täiesti ära, pisarad voolasid ja ma ei leidnud sõnu oma õnneseisundi kirjeldamiseks. Ju mul oli vaja siis elada need 9 aastat, et mõista, et ma sain hakkama kõigi nende jalgade küljes tolgendanud pommide kiuste! 🙂

Aga miks ma otsisin sõle faili? Kui me mai alguses saime siin elamiseks loa, siis sadas taevast suur õnn kaela teadmise näol, et tõenäoliselt saame lõpuks ka abielluda. Ega me esiti mingit plaani ei pidanudki, tahtsime lihtsalt nii väga päriselt koos olla. Pidime lihtsalt abielluma ja kuna kõike korraga ei jaksanud, siis sõrmuste asemel valisime midagi püsivamat. Ehk meil oli vaja meie kroonidega tätokaid, millest me pikalt rääkinud ja plaanipidanud olime. Käisime nii mitmes kohas maad kuulamas, aga kas ei sobinud koht või tegija või siis olid ajad sügiseni kinni. Olime juba mõtet maha matmas, kuid panime igaks juhuks ikka ühes salongis aja kinni ja tegime ettemaksu ära. Mõni päev hiljem küll saime hoopis teisest kohast oma kroonid kenasti kätte ja pulmadeks olid need meil olemas. Sügisene salongiaeg jäi lihtsalt ootele, sest mõtteid ja soove meil jagus. Kui aeg kätte jõudis, arvas Andreas, et tema hetkel ei jaksa selle teemaga tegeleda ja seega sain mina end vabalt tunda meie mõlema eest. Mul oli ammusest ajast, tükk aega enne Andreast ja kroone juba, kaks kindlat mõtet. Kui kroonid on selline meie asi, siis nüüd tahtsin ma midagi iseendale ja ma teadsin juba kes teab kui kaua, et need kolm õde, kes mu päikesesõlel tiirutavad, peavad saama ka pärisosaks reaalsest minust. Mida lähemale tiksus september seda enam kaalusin ma oma kahe kindla mõtte vahel. No et kumb enne teha – kas õed või see teine värk. Ajastus sattus hetkel ideaalne, sest mõlemad on mulle üliolulised ja märgilise tähendusega ka tolle vabaduse-loo kontekstis.

Läks nii, et 4 tundi ja musttuhat torget hiljem…

… kannan ma nüüd igavesti seljal oma kilpi ja kaitset. Kaalusime korraks ka õlga ja muid kohti, aga jäi selg – uhke ja sirge ja kõige kese – parim koht, mis vajab ehk ootamatult kaitset sel ajal, kui ise vaatad unistavalt vaid enda ette. Alati olemas. Alati minuga. Need kolm tüdrukut, ühe naise kolmainsus, on olnud mu truuks saatjaks läbi igasuguse sita ja saju ja raju ja kui ma neid praegu seal vaatan, siis nad ju ongi seal alati olnud. Nad on mu arm, mida kanda uhkusega, sest ainult läbi võitluse sai valu välja ja haav paraneda ja nad on mu orden kinnituseks, et ma tõesti sain hakkama. Plaastritriibud vaid annavad aimu, et miskit on seal alles hiljuti toimunud. Nad on osa mu lihast ja luust, mu hingest ja südamest ja kõigest, mis mul on ja mida ma hoian ning tähtsaks pean. Need tunnid seal padjal kõhuli liikumatult lebades tegin ma läbi midagi erilist. Arusaadavalt on tätokategemine valus. No vähemalt natuke ikka. Aga sel korral oli see valu midagi muud. See on nagu sünnitusvaluga, millel on ilus ja hea ja õige põhjus ja kui Sa saad endaga üheks ja selle valu endast välja hingad ja minna lased, siis ta haihtub. Istusin seal vaikselt, suu sügaval padja sees, oma mõtetega ja vahepeal pisarad lihtsalt voolasid. Andreas muretses, et kas mul on nii väga valus. Pidin tunnistama, et ei ole valus. Mõnus ei ole, aga valus ka mitte. Ma lihtsalt ulgusin seal vaikselt ja liikumatult omaette rõõmust ja õnnest, sest nii hea ja kerge oli olla. Täiesti ebanormaalne ja ebastabiilne võib see väljast tunduda, aga seest on see kõik hoopis vastupidine. Ma tean nii hästi nüüd, mis tunne on ärgata ja märgata, kui palju ma tegelikult ise suutsin enda jaoks ära teha, et mu maailm saaks paremaks paigaks. Ja kõik need naised mu kõrval, te olete vägevad! Teiega koos on olnud seda teed astuda palju julgem ja tugevam.

Seda kõike siia kirjutama asudes tabasin end korraga mõttelt, et elu on jälle huvitavalt asju kokku mänginud, sest kogu mu elu põimub järjest enam. Tugevusse.

Eva <3

PS Andreas muudkui tiirutab mu ümber ja imetleb mu plaastritriibulist selga 🙂

PPS järgmiseks on mul ikkagi vaja selle vägeva väeringiga hõbesõlge. Või ülejärgmiseks 🙂

Vihmaussiarmastus ja putukaehted

Ma tunnen üht pisikest tüdrukut. Tal oli eile sünnipäev. Ta sai juba viieseks. Ema pani talle sündides ilusa, aga kavala nime – Ingel Brit. Enamasti on ta vaikne armas hele ingel. Nohistab omaette mängida, joonistada ja puslesid kokku pannes on ta hämmastavalt osavalt. Aga et maailmas on kõik ikka tasakaalus, siis noh jah, oskab ta olla ka krutskeid täis põrguline vahel. Ta oskab endal juukseid lõigata juba väga varasest east tubli regulaarsusega ja seintele lae alla joonistada ja igasugu muid pättusi teha. Vahel üksi. Vahel koos vennaga. Aga positiivse nurga pealt vaadates on see jamade jada ju tegelikult vaid puhas loovus. Lihtsalt selle suunamine on parajalt kaelamurdev tegevus neile, kes vastutama peavad. Tema emal peavad olema väääääga venivad närvid 🙂

Mis ta arvate, mis võiks ühele sellisele pisikesele tüdrukule hirmsasti meeldida? Te ei arva eluilmas ära.

Just, VIHMAUSSID! Tervitused siinkohal ka Mullile ja loo kirjutamisele lisab nalja veel ka see, et just hetkel näidatakse ETV pealt loodussaadet. Just oli juttu troopilistest hiidvihmaussidest. Ma mäletan oma lapsepõlvest seda, kuidas vihmikuid oli lahe jälgida ja loigust päästa. Ja maha matta, kui nad täitsa sodiks olid sõidetud suurte autode poolt kuskil lombiookeani sügavustes. Aga sedavõrd, et ma neid endale koju oleksin tahtnud viia… Kord juhtus, et Brit, temast veidi vanem vend ja nende ema ootasid bussi. Britul oli seljas uus imearmas mantel. Kõik suured inimesed heldisid pisikest nukukest nähes. Aga mida tegi nukuke? Tema leidis bussipeatusest vihmaussi. Ja tahtis teda kaasa võtta. Ema õuduseks ja venna naljaks. Vennas soovitas, et pane taskusse. Brit tahtiski oma suurt lemmikut taskusse pista ja koju kaasa viia, aga ohh häda. Taskut polnud. Ja Britu nuttis. Vihmaussipisaraid. Mitut seesugust tüdrukut teie tunnete? Mina tunnen vaid Ingel Brittu.

Tema sünnipäeva lähenedes lendas mul peast läbi igasugu mõtteid. Vihmaussisallist ja vihmaussikäevõrust vihmaussi pildiga koti ja särgini. Veel mitmete muude ideedeni, mida avaldada veel ei saa. Vihmaussiga plaastrid vajavad teostamist, aga esilagu piisab kui plaastrile kleeps peale kleepida. Aga vihmaussikleepsud on Britul juba olemas ja neid saab alati minu käest juurde ka. Aga kokkuleppel vanema põlvkonnaga sai Brit oma uksele või voodile pisikeses puidust sildi. Ikka temast endast:

Aga see vihmaussiarmastus on tema puhul nii veetlev. Ja ämblikuarmastus ka. Seega istusin maha ja lasin kääridel ja nõelal-niidil veidi tööd teha. Kollasel niidil. Sest juba pikemat aega kasutan ma ainult kollast niiti. Algselt oli asi selles, et mul oli kodus vaid kollane niit. Aga ühest hetkest alates tekkis tunne, et nüüd nii ongi ja sestpeale ongi kõik teadlikult kollase niidiga. Nagu oleks igas õmmeldud asjas mõni kiirejupp päikest. Britu kingitus sai pehme ja kerge, valgest fliisist. Kangale triigitud putukad peal – väikeloomade (sest mis muud need putukad ja mutukad on?!) sõbra jõuluehted. No tegelikult sobivad need üsnagi aastaläbi kasutada. Ja ka endale või millelel tahes külge riputada. Umbes nagu helkurit või niisama märki näiteks. Või suurest armastusest saab rinda kinnitada ka näiteks putukasõbra ordeneid? Või pisukese toimetamise järel saab neid muidugi ka ilma paelata, lihtsalt aplikatsioonina kasutada. Kui kõrvalseisjate närv ja maitsemeel vastu vaid peab 😉

Kes ütles, et ühed rõõmsad mutuk-putukad peavad nääripeost ilma jääma suure külma ja koheva lume tulles? Ei, sel korral nad pidu lihtsalt maha ei maga, sest Britu armastab neid. Ja nemad Britut ka. Seega on tal nüüd päris omad putukad. Sobivad suurepäraselt kohe varsti ka kuusele riputamiseks. Või jopeluku külge. Kui taskut pole. Pehmelt ja armsalt. Nii, et ka kõige pirtsumad tädid ei saaks väga pahandada asja olemuse üle:

Komplektis on koos loomulikult vihmik ja ämblik, ikka pea alaspidi, sest nii on lahe niidi otsas kõõluda. Siis lasin Britu emal veel kaks lisaks valida – tulid rohutirts ja siis lepatriinu. Lepatriinu on vist küll kõigi laste, eriti tüdrukute lemmik. Need on siis Britu päris oma jõulu- või näärirõõmuputukatega kuuseehted sel aastal.

Tegelikult veel enne, kui ma karukalendri joonistasin, olid mul juba needsamad putukad arvutis ootamas päris oma kalendrit. Vihmik sai sinna suuresti just tänu Britule sisse joonistatud. Aga kui karud suure hooga valmis said ja reaalne hinnamaailm mu tuju ära võttis, siis jäid putukad ootama paremaid päevi või veel paremaid ideid. Siis neist saidki kleepsud ja kilekanga-putukad.

Aga mina olin iseendast ja oma mõttest sedavõrd vaimustunud, et eile peolt naastes istusin taas maha ja tegin endale ka mõned samasugused rippuvad putukad. Ei saanud enne pidama kui olid olemas kõik. Kõik peale konna ja teo. Sest esimene on kuidagi väga teine ooper ja teise praakisin ma kleepsulehti sättides välja, et ruumi rohkem oleks. Seega mul lihtsalt pole seda veel kangal. See viga tuleb peagi parandada. Tigu peab ka peole tulema. Sest teod meeldivad mulle. Ja mu poistele ka 🙂

Aga siin siis meie putukad. Esimene sats isetehtud rõõmuputuka nääriehteid iseendale:

Näärieelne peaproov ka igihaljama taime otsas:

Toas pilte vaadates avastasin, et mesimumm on pildilt puudu (vihmikut mul endal pole, sest need kaks pilti kangal, mis mul olemas olid, on juba realiseeritud). Aga mummi otsides leidsin riilulit ka pooliku taldriku. Putukmutukataldriku. Pealkirjaga “Jäta pudi putukale!” 🙂

Aga putukakleepsudest sai õhtu lõpuks Brit endale käevõru. Ise tegi. Pildid tulid kahjuks suures sahmimises aga nii udused, et kriitikat ei kannata. Aga see mõte tasub uuesti proovimist. Sest see oli tõesti jubelahe! Vot siis. Seesugune vahva tirts on tüdruk nimega Ingel Brit, kellele meeldivad kõige rohkem vihmaussid. 🙂

Mardilaat 2010

Sellest laadast ei saa ma ei üle ega ümber. See oli nii oluline sündmus mulle väga mitmes plaanis. Mul ei olnud elus kunagi eriti sõpru olnud. Olen alati end pigem endale hoidnud, isegi sisimas omaette hoidnud. Usaldanud ja lootnud vaid isenedale. Ju on see veidra lapsepõlve või minu veel veidrama isiksuse ‘süü’. Mul on kohutavalt palju tuttavaid ja neid, kellele tere ütelda ja niisama juttu ajada, aga sõpru ei ole mul nagu eriti olnud. Võibolla ei ole ma ise endale kedagi lähedale lasknud. Kaitsereaktsioon? Kui poleks internetti, kunagist Jalutaja-jututuba ja kindlasti Isetegijat, siis poleks mul tõelisi sõpru ehk siiani. Aga on. Nii veider kui see ka on, siis nüüd julgen ma öelda, et mul on olemas head sõbrad. Ja ilma nendeta ei oleks ma mitte iial sinna laadale läinud ega jõudnud. Ilma nendeta ei oleks ma suutnud teha sel korral midagi. Krt, silm läks jälle märjaks. Ma ikka muudkui vesistan siin iga kord kui meenutan, mõtlen ja teile midagi jutustan. Kui Älin ja Krista poleks mind aidanud, toetanud, lohutanud, mõistnud ja teinud imesid, siis poleks ma iial sinna laadale läinud. Olin kogu aeg valmis loobuma, kui miski pisikegi asi oleks andnud vihje, et nüüd on aeg plaan koomale tõmmata. Aga ma jõudsin. Aitäh teile, kallid sõbrad ja kõik teisedki, kes kõik abiks olid! See oli uskumatu, uskumatult ilus, hea ja tugev tunne. Siiani on 🙂

Napp kaks nädalat enne suursündmust ennast, sain teada, et lähen sel aastal laadale. Ma ju olin kogu suve plaani pidanud, aga kõik venis ja enesekindlust ka nappis ja kui Mareli poleks mind otsustavalt kaasa võtnud, siis oma tagasihoidlikkuses poleks ma sinna ka jõudnud. Mul oli kaks nädalat, et ennast tõestada ja ületada. Viimase hetke shokid niitsid korraks päris jalust, aga nüüd olen ma siin ja fotod kinnitavad, et ma päriselt ka käisin Mardilaadal ja sisimas ma tean, et see oli väga väärt kogemus, kuigi parajalt hull ettevõtmine.

Meie pisike 2 x 2-meetrine minu riiulitest moodustuv ‘kuubik’ Mareli ja tema vilditöödega kahasse:

Minul oli meie boksis riiulitäis beebibodisid, sest särkide joonistamiseni ma lihtsalt enam ei jõudnud sel korral:

Pildimaalingute kestvuse elava näidisena jalutas ühel laadapäeval meie seas ringi ka poolteist aastat pidevalt pestud särgike tuttava tirtsu seljas:

Siis oli mul veel laadal kaasas korralik valik pistillukesi ühe-kommi-päkakaste ehk päkapike päris oma postkaste.

Minu lapsepõlve päkapikud ei käinud sussi ega soki sees. See mõte on mulle siiani võõras ja veider. Kasutasin aastaid päkapikkudele postkaste tehes tavalisi soolavakkasid, aga need jäid ühe lapse päkakastina kuidagi kohmakalt suureks. Üksik kommike kadus sinna kuidagi ära. Ja liiga mitme päkapiku jõudu ja tööd oli selleks tarvis, et kenasti postkasti täita. Mulle tundus palju armsamana mõte, et iga ühe päris oma päkapikk saaks rahus ja rõõmus käia just ekstra talle mõeldud kastikesse oma pisikesi üllatusi poetamas. Selleks hooajaks on mul pakkuda päris pisikesi parajalt päkapikumõõtu pärispostkaste:

Ja Mareli laual seadsid end rõõmsalt sisse minu kolm pisikest pehmikut.

Üks notsu puges Mareli lastemõõtu viltsussi sisse:

Teine puges Mareli imeilusasse lillega kotti (põrsas kotis? ;)):

Ja konn sättis end Mareli heatuju-sussidesse mõnulema:

Ja eestlased! Muidugi! Neid ei saa unustada, sest sildisadu täienes ka täiesti ehtsate eestlaste võrra! Pisikesed uksesildid said lisaks ka suure tugevast puidust pildi, millel teksti veel pole ja seda saab soovi korral siis lisada.

Ja kaks pärdikut pressisid end ka pildile ja kaasa 🙂


***

Meie laadaplats asus küll taga vasemas nurgas, aga oli siiski teravama silmaga vaatajale nähtav. Rohelised riiulid ehk reetsid:

Mul on hea meel, et ma laadale jõudsin. Mul on hea meel, et kohtusin seal paljudega teie seast ja kuulsin palju head ja tunnustavat. Mul on hea meel, et see laat läbi sai ja ma lõpuks ometi inimlikul ajal magada jälle saan. Mul on hea meel, et järgmine aasta on järgmine laat ja ehk mõni sündmus veel, kuhu jõuda võiks. Ja nüüd veel viimane vaade minu Pisikestele Toredatele Tegudele/Tigudele 2010. aasta Mardilaadal Mareli vilditööde kõrval:

Kirjutamise-joonistamiseni! 🙂

Sügisene sildisadu

Täpselt kolm aastat tagasi tegin ma mõned peotäied pisikesi uksesilte. Erinevad tegelased veetsid aega vannis ja potil. Ma ei ole siiani meie kaubanduses kohanud veel sarnaseid vahvaid silte, mis aitaks erinevates elamistes ja asutustes lihtsamalt orienteeruda. Parimal juhul leiab poest ikka vana tuttava potil istuva tüdruku või suure kaarega püsti pissiva poisi. Teate küll Neid silte 🙂

Vahepeal olen ma ainult mõned sarnased sildid sõpradele joonistanud kindlate nõudmiste ja ootuste peale, nüüd aga rääkis mulle Annela, et Meribeli Käsitöösalong lööb uksed Kristiine keskuses valla ja sinna oleks minu silte vaja. Selge. Kui sildid, siis sildid.

Pisihaldja siltide võlumaailma uksed avanegu!

Kõige pealt tulid vanad tuttavad potid ja vannid, sest reeglina vähemalt üks neist asutustest on igal ühel kodus ka olemas. Ma mõtlesin korra ka sellele, kuidas näevad välja ennast küürivad ja kergendavad kaasmaalased (rahvarõivais siis), aga see mõte alles küpseb täiuslikkuse suunas. Senikaua aga…

Koht, kus isegi kuningas ja keiser jala käivad

Ja vahel tuleb kiiremini teha, sest karul võib ka häda olla 😉

Kus karusid, seal ka mesilinde

Aga enamasti on inimestel kodudes peale nende kahe asutuse veel mõni ruum. Köögisildid on valmimisjärgus. Pisikeste maja- ja koduhaldjate uksed on valmimisjärgus, aga laste- ja rõõmsalt lapsemeelsete tubadele on mõned sildid juba ka ette näidata. Samas neid saab edukalt kasutada ka muudes paikades 🙂

Ja mõned sildid suts veel kelmikamas võtmes 😉

Usute, leidub inimesi, kes päriselt ka kardavad lapsi. On inimesi, kes ei oska laste seltsis käituda ja olla. On veel igasuguseid inimesi. Ja kui on heaks tavaks ja ka nõudeks, et inimestel on väraval koerast teavitav silt. Olgu ta siis kuri või hääsüdamlik, siis miks mitte teavitada pisemas ringis ka võimalikust kasside ja lastelähedusest või -ohust? Ämma- ja mehesilt on ka valmimisel. Ja minu meelest on oluline silt ka “Tähelepanu, siin mängivad lapsed”. Kes teab, see teab, et nt pisikesed legoklotsid võivad kujutada endast tohutut ohtu ja riski. Seega hoiatussilt lastetoale 😀

Ma vaevlesin päris jupp aega mõtete küüsis, kas teha lihtsalt pildiga silte või lisada ka tekst. Põhimõtteliselt ei ole ma siiani tahtnud teha silte muudes keeltes, sest las olla midagi jonnakalt ka päris meie oma. Aga samas kui kirjutada juurde, et asi on valmistatud Eestis? Siis äkki oleks see midagi kusagil võõrsil, mis meenutaks just meie maad? Ma ei saa midagi selle tunde vastu, et tekst annab neile siltidele natuke ka midagi juurde. Ja käsi ei tõuse ei vene, inglise, soome ega mõnd muud keelt kui meie enda oma kirjutama. Aga mida arvate teie?

Ja enamvähem kõik veel pundis koos ka. Koos suure “emapuuga”, mille külge ronivad pisemad sildid peagi elama ja olema. Suur silt on vaadeldav mõlemalt poolelt – sama pilt, sama tekst

Kui õues sajab lehti, siis meil siin sajab silte.

Teretulemast minu sildimaailma ja muidugi Meribeli Käsitöösalongi, kust leiab veel mitmete isetegijate kaunist kätetööd. Minu sildid on seal arvatavasti olemas alates reedest.

Lugu pisikesest titast

Isetegemisi on mitut sorti. Kes teeb peenemat näputööd, kes saeb, needib, joonistab, pildistab, kirjutab või lihtsalt mõtleb hulle ja helgeid mõtteid. Lubage mul siinkohal teile näidata minu eelmise aasta yhte kõige vahvamat isetegmist – raamatut. Päris oma peaaegu pärisraamatut.

Paar mu pisijutukest on ilmunud siin ja seal. Koduarvutis on kaust, kus sees on mu luuletusi ja muinasjutte, riiulikastis pildidki enamusele stardivalmis seatud. Kui aus olla, siis tegelikult on neist olemas ka käsitsi joonistatud-kirjutatud originaaleksemplarid. Lihtsalt iseenda ja oma laste tarvis. Aga trykkijõudmise osas on mõned tagasilöögid mind kõhklevaks muutnud. Eks maitseid on ju igasuguseid. Aga antud jutukese puhul on mu syda rahul ja rõõmu täis. Lihtsalt yks lihtne, armas ja õige asi. See lugu ei jõua tõenäoliselt kunagi kaante vahele traditsioonilises mõttes, sest sihtgrupp on väga väike (tegelikult oleks maailm palju parem paik, kui sellel raamatul sihtgrupp sootuks puuduks, aga see on vaid hele unistus). Õige pea rändavad selle raamatu printversioonid Tallinna Lastehaiglasse – sinna, kus on selle õige koht ja kodu, et olla toeks ja lohutuseks meie teistele saatusekaaslastele.

Kel huvi, aega, jaksu ja tahtmist – siin on minu titalugu:

ELUST-OLUST ENNEAEGSE TITAGA TALLINNA LASTEHAIGLA VASTSÜNDINUTE JA IMIKUTE OSAKONNAS

Tannule, mu vanemale pojale
Vantsule, mu pisemale, kes sündis enneaegsena
ja kõigile teile, keda see pisike jutustus puudutab ja liigutab.

Tere, mina olen Tannu. Ma olen kolm aastat vana ja ma olen juba suur. Emme rääkis mulle möödunud suvel, et minust saab järgmisel aastal suur vend. Kõigepealt tuleb sügis ja puudel langevad lehed maha, läheb külmaks ja pimedamaks. Siis sajab lumi maha ja ringi hakkavad käima päkapikud. Siis tuleb talv ja jõulud ja jõuluvana ja näärid ja uus aasta ja ilutulestik ja vaat siis läheb emme paariks päevaks haiglasse ja toob sealt meile ühe pisikese tita. Selleks ajaks on tita, kes emme kõhus elab, juba suureks kasvanud, tuleb kõhust välja ja hakkab päriselt meie juures elama.

Tavaliselt sünnivad titad siis, kui emmedel on juba hästi suured kõhud. Noh, umbes nii suured ja punnis nagu oleksid nad suure kõrvitsa või arbuusi alla neelanud või rannapalli kleidi alla peitnud. Vahel ei jõua emmed kohe üldse ära oodata, millal oma titaga juba ometi kord kohtuvad. Aga kui õige aeg lõpuks kätte jõuab, koputab tita kõhust emmele, nad lähevad haiglasse ja paari päeva pärast tulevad kahekesi koos koju tagasi.

Mõned titad on aga hästi uudishimulikud ja kannatamatud. Nemad tahavad meid üllatada ja tulevad emme kõhust hästi vara välja. Kui aga tita sünnib liiga vara, siis on ta veel väga-väga pisike ja väeti ning peab vahel emmega koos päris tükk aega haiglas arstide juures elama ja kasvama. Sellised titad vajavad alguses kohe hästi palju erilist hoolt. Mõni tita ei oska ise veel hingata ega süüa, mõni ei jaksa isegi soojas toas soojana püsida, kuigi tal on riided seljas. Mõni tita on vahel ka natuke haige.

Keegi ei tea miks, aga meie tital hakkas ka kiire ja ta sündis liiga vara. Tervelt kaks kuud enne õiget aega, siis, kui oodatud jõuludeni oli veel kuu. Minu väikevend kaalus vaid poolteist kilo. See on ainult nii palju kui suur pudelitäis vett. Õigel ajal sündinud titad kaaluvad tavaliselt nii palju kui kaks suurt pudelit vett või isegi rohkem. Aga mõned titad on sündides veel palju-palju pisemad kui minu väikevend.

Meie titaga oli alguses palju muret. Esimese nädala oli ta lastehaigla intensiivravi osakonnas ehk reanimatsioonis ja emme käis teda seal iga päev vaatamas ja talle piima viimas. Ta tegi titast iga päev palju pilte ja näitas neid siis kodus ka minule. Emme süles oli hea istuda ja kuulata, sest eks mina ju ka kartsin natuke. Kõik ütlesid mulle, et ma olen nüüd suur vend, aga meil polnud kodus ühtegi titat ja emme kõht oli ka alles päris punnis.

Ühel päeval helistas emme haiglasse ja sai teada, et meie tita on viidud üle teise majja. Vanaema viis meid autoga tita pildiga haiglamaja juurde ja emme läkski natukeseks ajaks haiglasse mu väikevenna juurde elama. Mina elasin senikaua vanaema juures. Aga emme helistas mulle iga päev ja ütles alati, kui väga ta mind armastab. Alguses sai emme vahel päeval, sel ajal kui tita haiglas magas, mul kodus külas käia. Ja mina käisin vanaemaga teda haigla ees vaatamas ja hoovis jalutamas. Sisse mind veel ei lubatud, sest ma olevat alles liiga väike. Paar korda käisime koos lähedal asuvas poes ja kohvikus ka. Vanaema ütles, et on väga oluline, et emme ennast vahepeal natuke tuulutada saaks.

Iga kord, kui me emmega kokku saime, võttis ta mu sülle ning kallistas hästi kõvasti ja kaua. Ja siis ta jutustas mulle kõigest, mida nad titaga koos haiglas teevad, kus tita elab, kuidas ta kasvab ja üldse kõigest-kõigest.

Tuli välja, et meie pisike tita ei magagi tavalises voodis. Isegi mitte sellises pulkadega titavoodis nagu meil kodus on, vaid ta on nagu piske kosmonaut, kes elab ööd kui päevad oma tillukeses klaasist kosmoselaevas. Emme ütles, et selle paljude numbrite ja anduritega klaaskasti nimi on kuvöös ehk inkubaator. Seal on tital hea ja soe olla, temperatuur ja õhuniiskus on talle sobivaks seatud. Kui kuvöösi peal on tume kardin, siis on tital seal hämaras hubasem – justnagu ikka veel emme kõhus.

Alguses ei saanud meie tita hingamisega päris ise hakkama ja üks masin hingas tema eest. Hiljem aga olid titale hingamisel abiks pisikesed õhuvuntsid. See on selline õhutoru, kust kaks pisikest kõrrejuppi titale ninna õhku puhuvad (CPAP). Ja kui tita juba päris tragi oli, sai ta endale igaks juhuks nina ja suu juurde ühe voolikuga kopsiku. Emme ütles, et selle asja nimi on hapnikumask, aga minu meelest näeb see küll rohkem välja nagu mikrofon. Äkki tahab meie tita lauljaks saada ja harjutab juba varakult?

Tihti lähevad titad alguses õige natuke kollaseks. Kui aga titad väga kollaseks lähevad ja nende veres bilirubiini tase liiga kõrgeks tõuseb, pole see eriti hea ja siis hakatakse titasid päevitama. Meie tita päevitas ka kohe üsna mitu päeva. Tal võeti riided ära ja pandi pisikesed paberist päevitusprillid pähe, et silmad eredas valguses viga ei saaks. Tema kosmoselaeva kohale veeti mängupäike. See on selline hästi heleda valgusega lamp, mis titat soojendab ja päevitab. Päikesevõtmise ajaks tõmmatakse kuvöösile hele kardin ka ümber, siis on veel eriti valge ja hea. Kuna tital võib vahel päevitades liiga palav hakata ja tuuletõmbust kuvöösi luuke avades tekitada pole hea, siis haiglatädid või emme ise jälgivad titat hoolega selle protseduuri ajal. Vahel käivad ka täiesti õigel ajal sündinud ja muidu igati terved titad seal pisikeste juures päevitamas.

Kuvöösis ehk selles kosmoselaeva moodi klaaspesas on titadel soe ja turvaline olla, aga kui nad on juba nii tragid, et neid võib sealt välja võtta ja pärisvoodisse panna, siis vajavad nad alguses vahel endale külje alla sooja vesimadratsit. See aitab titadel soojana püsida ja nii ei külmeta nad tavalises toaõhus ära. Toaõhk on neile ju alguses harjumatult jahe. Emmed kraadivad ja haiglatädid jälgivad tita kehatemperatuuri. Kui ta püsib ise soojana, keeratakse pehme loksuva madratsi kraade järjest madalamaks. Ja kui madrats on sama jahe kui tuba, võetakse see üldse ära.

Minu vennake oli kuvöösis kaks nädalat, aga soojal vesimadratsil mõnules peaaegu terve kuu. Emme itsitas, et meie tital on täiesti luksuslik elamine – kõik tehakse ette ja taha ära, tema aga mõnuleb soojas ja pehmes vesivoodis.

Titavoodeid on haiglas kahesuguseid – pealt avatud akvaariumi moodi klaasvoodikesi ja pisikeste puuride moodi võrevoodikesi. Meie tital oli võrevoodi ja talle meeldis vahel hirmsasti võrepulkadest kinni hoida, kui emme või artitädi tahtsid teda voodist välja tõsta. Eks ta ütles neile omal moel, et ärge torkige mind, tahan puhata ja mõnuleda.

Kui kuvöösis oli mõnus ja soe ning tital polnud riideid vajagi, siis tavalises voodis on tal vaja nii riideid kui ka sooja tekki. Kuna tita pea on suur ja toaõhk võib selle kaudu kogu keha temperatuuri liiga palju jahutada, siis peab tita ka toas mütsikest kandma. Kui tita sõrmed ja varbad kippusid külmaks minema, pandi talle kätte tillukesed sokimoodi kindad ja jalga sokikesed.

Tekk on omaette põnev teema. Tavaline baikatekk on küll mõnus ja soe ning sobib suurpäraselt õigel ajal sündinud titadele, aga pisitillukeste titade jaoks on see tihti liiga raske.

Kord, kui meie tita kaalus veel alla kahe kilo, tegi emme koos haiglatädiga katse – nad kaalusid ära tita tekid. Baikatekk ja pealistekk kaalusid kokku üle kilo! Katsu ise magada teki all, mis kaalub pool sinu keha raskusest! Emme seadis küll raske teki tita jaoks alati kenasti tunneliks, et see talle peale ei suruks, aga siis ei saanud jällegi kindel olla, kas tital ikka piisavalt soe on. Haiglatädid soovitasid emmel tuua titale fliistekikese. Fliis on küll tehismaterjal, aga see on kerge ja aitab tital soojana püsida – just sobiv ja hea pisibeebile. Reanimatsiooniosakonnas olid titad tihtipeale ilma riieteta fliisitüki sisse pisikesteks kapsaussikesteks keeratud.

Kapsaussiks või vorstikeseks keeravad haiglatädid titad sageli ka titamaja teisel korrusel. Nii tunnevad titad end turvalisemalt, sest ka emme kõhus on nad olnud mõnusalt kokkupakitud. Sel moel rahunevad nad sageli ka siis, kui emmet lähedal pole.

Vahel juhtus ka nii, et meie emme läks titale süüa andma, tema polnudki veel näljasena ärkvel ootamas, vaid magas tihkelt lina sisse mähituna magusasti. Pühade ajal said emmed isekeskis armsalt nalja visata oma tillukeste jõulu- ja näärivorstikeste üle.

Emmedel ja titadel on haiglas kindel päevaplaan. Iga kolme tunni tagant mõõdetakse kraadiklaasiga titade kehasoojust, et teada saada, kas nad tunnevad end ikka hästi ja veenduda, et neil pole liiga palav ega liiga külm. Kui nad on kakanud või palju pissinud, tehakse neil pepud puhtaks. Päevas antakse haigla poolt titadele viis mähet, seepärast on hea, kui emmel on igaks juhuks varuks mõni mähku. Digitaalse kraadiklaasi, niisked pepulapid ja beebikreemid peavad emmed ise muretsema. Haigla poolt on titade tarvis olemas ravimid, naba ja huulte hooldusvahendid.

Kord päevas titasid kaalutakse ja vaadatakse, kui palju nad kaalus juurde on võtnud. Nende numbrite põhjal oskavad arstitädid ja -onud ütleda, kui palju peab titale edaspidi süüa andma. Kaalust sõltuvad sageli ka erinevate ravimite kogused. Seepärast kannavad arstid tihti taskus kaasas pisikest arvutusmasinat.

Kord päevas tehakse titad ka üleni puhtaks. Päris sageli puhastatkse pisititasid lihtsalt niiske lapikesega, aga kui haiglatädid lubavad, võib titat ka kraanikausis kähku dušitada või vannitada. Titadele meeldib tavaliselt vesi väga, aga kui nad natuke pelgavad, pannakse nad vee alla nii, et pehme rätik on ümber keha. Siis läheb kõigepealt rätik mõnusalt soojaks ja märjaks ning tita ei ehmugi. Kui ta on vee soojusega harjunud, võib rätiku vees õrnalt ära võtta ja tita kenasti puhtaks pesta.

Pärast pesu tuleb tita hästi ruttu kuivatada ja riidesse panna, et ta külma ei saaks. Titale saab puhtad riided selga ja ka kuvöösi või voodikesse pannakse iga päev uued linad. Vajaduse korral vahetakse nii riideid kui ka linu tihedamini, sest märgade ja määrdunud riiete vahel ei ole tital hea olla. Haiglatädi annab titale kasutamiseks 2 komplekti riideid ja 5 lina päevas. Reedel arvestatakse ka eeloleva nädalavahetusega ja tuuakse kõiki asju kolmekordselt.

Titad saavad süüa iga kolme tunni tagant. Kõik vajalikud protseduurid tehakse enne söömist, sest siis saavad titad kohe pärast einet rahus magama jääda. Nii pole karta, et nad loksutamise pärast kogemata toitu kurku või välja ajaksid. Kui aga tõesti juhtub nii, et tita kakab söömise ajal või kohe pärast seda, siis on mõistlik mähkme vahetamisega igaks juhuks pool tunnikest oodata. Piss imendub mähkmesse, aga õrna peput ei tohi happelise kaka sisse kauaks hauduma jätta.

Kuna meie tita alguses ise süüa ei osanud, siis oli tal suus, hiljem ninas, toidutoru. See on pehme, peenike ja pikk kõrs, mis läheb ninast otse kõhtu. Arstitädid nimetavad seda kõrt sondiks. Tital ei ole sellega valus, aga see ei ole mänguasi, haiglatädid paigaldavad selle titale hästi ettevaatlikult ja panevad siis plaastriga põse külge kenasti kinni. Kui titad toidukõrt ise lahti ei tõmba ja sond muul moel viga ei saa, vahetavad haiglatädid seda iga 5 päeva tagant. Sondi kaudu saavad titad tavaliselt enne sööki ka kõik arstide poolt määratud vitamiinid ja suukaudsed ravimid.

Alguses, kui meie tita oli veel hästi pisike ja tema toidukogused väga väikesed, oli toidutoru ühendatud söögiautomaadi ehk perfuusoriga. See on selline automaatne süstal, mis teab täpselt millal ja kui palju peab titale süüa andma. Selle aparaadiga saab anda hästi ühtlaselt imeväikeseid koguseid. Perfuusorit kasutatakse ka mõnede ravimite ja muude vajalike vedelike manustamisel. Automaatsüstla piiksumine annab haiglatädidele märku, et süstal on tühjaks saanud või tekkinud pisike tõrge süstla töös. Emmedel pole vaja selle pärast muretseda, turvalise süstla-aparaadi piiksumine ei tähenda, et lapse seisund on halvenenud ega ohusta titat kuidagi.

Kui meie tita oli juba natuke suuremaks kasvanud ja tema söögikogused suurenenud, lubas arstitädi emmel hakata ise titale süstlaga läbi ninasondi piima andma. Emme ühendas piimaga süstla sondi külge ja iga natukese aja tagant vajutas süstlast pisut piima titale kõhtu. Sellist söötmise viisi nimetatakse boolustena toitmiseks. Seitse korda päevas käis emme ise titale süüa andmas, ainult kell 3 öösel tegi vana tuttav automaatsöötja emme eest tähtsa töö ära.

Kuigi emmed võivad tegelikult kogu aeg oma titade juures olla, siis vahepeal peavad ka nemad puhkama ja korralikult sööma. Teise ja kolmanda korruse emmed käivad kolm korda päevas ise kolmanda korruse söögitoas söömas. Tööpäeviti pääseb keldrikorruse kaudu puhvetisse ja igal korrusel on emade söögi jaoks ka külmkapp. Vahel õnnestub lipata ka lähedal asuvasse poodi, aga siis tuleb kindlasti haiglaõdedele oma käikudest teada anda, et nad ise tital silma peal hoiaksid.

Selleks, et titad, kes ise veel süüa ei oska või ei saa, saaksid ikka kõige paremat ja kosumiseks sobivaimat toitu, käivad teise korruse emmed vahetult iga toidukorra eel pumbajaamas või askeldavad ise ja toovad oma lastele maitsvat piima. Öiseks toidukorraks koguvad emmed päeva jooksul piima ja annavad selle siis haiglatädide juurde piimaruumi hoiule. Kui emmedel endal piima ei ole või ei jagu, siis toovad piimatädid titadele maitsvat piimasegu.

Pärast söömist ja ravimite manustamist söögivälisel ajal, tuleb sond alati puhastada. Tavaliselt kasutatakse selleks ORS-nimelist lahust, mida ilma nõelata süstlaga sondist läbi lastakse. Pisititade puhul on iga tilk oluline ja seepärast peab täpselt teadma, kuidas ja mida titale anda, ning kindlasti tuleb ka see pisike puhastusvedeliku kogus tarbitud vedelike arvestusse kirja panna.

Kui titad on juba piisavalt hakkajad, algab tähtis ise söömaõppimise protsess. Vahel on see päris pikk ja keeruline ettevõtmine. Haiglatädid, keda kutsutakse ämmaemandateks, tulevad emmedele appi. Iga toidukorra eel ja järel kaalutakse riides titat, et teada saada, kas ja kui palju ta sõi. Arvel on iga gramm. Ise söömine on titade jaoks suur pingutus ja neil kulub selleks palju energiat. Vahel juhtub ka nii, et tita sööb ja imeb innukalt, aga kui pärast söömist kaalutakse, siis kaalub ta hoopis mõni gramm vähem kui enne söömist.

Kehatemperatuur, pissimine-kakamine, söömine ja kaalumine on pisitillukeste titade puhul arstitädide jaoks väga tähtsad asjad ja seepärast panevad emmed kõik need asjad hoolega paberile kirja. Seda paberit nimetatakse ema päevikuks ja mõnel emmel võib sellest saada kohe täitsa ema raamat. Minu emme päevikus oli lõpuks tervelt 12 lehekülge. Haiglast lahkudes annavad emmed oma märkmed haiglaõe kätte ja need lisatakse tita haigusloole. Minu emme arvas, et neid märkmeid, kuidas tita päev-päevalt kasvas ja mida tegi, võib olla kunagi hiljem huvitav vaadata, ning kirjutas nende märkmete põhjal päris oma raamatu.

Kord päevas, reeglina hommikupoolikul, käivad titasid vaatamas ka nende oma raviarstid. Pühade ja puhkepäevade ajal külastab teise korruse intensiivi titasid valvearst. Tema vaatab last ja ema päevikut ning vestleb emaga. Tavaliselt arstid kuulavad tita kopse ning vahel mõõdavad pea ümbermõõtu ja räägivad vajalikest asjadest. Titade pikkust aitavad mõõta haiglaõed, kui arstid on nii palunud. Vahel on arstid määranud titale raviks ja kosutuseks mitu erinevat rohtu ja siis on hea, kui emme paneb kõik ka enda jaoks kirja kasvõi sinna ema päeviku servale.

Kui arst ei ole erakorraliselt midagi määranud, siis võetakse titadelt kõik vereanalüüsid hommikul. Vahel võetakse proov sutsti näpust, vahel veenist. Emmedel on õigus protseduuride ja uuringute ajal oma tita juures viibida, aga kui emme ise neid protseduure natuke pelgab ja end ebakindlalt tunneb, nähes oma pisikese võimalikku valureaktsiooni, siis on parem, kui kogenud analüüsivõtjad üksi rahulikult vajaliku ära korraldavad. Pisititad tajuvad ülihästi emmede hirme ja kartusi ning on parem neid lisaks mitte ärritada. Samas rahuliku emme kindlusttekitavast jutust ja käesthoidmisest võib olla titale palju abi ja tuge.

Sama kehtib ka teiste protseduuride kohta nagu sondivahetus, nina- ja kurgupuhastamine ehk aspireerimine ja klistiiri ning “gaasitoru” tegemine. Kui tita püsib rahulik, on vägagi võimalik, et ei sondivahetus ega ninapuhastus põhjusta talle vähimatki valu. “Gaasitoru” võib küll tunduda emmedele hirmutav, aga tegelikkuses ei nuta titad mitte sekkumise, vaid ikka nendesamade gaasivalude pärast, mis kõhus pakitsevad. Kui protseduur tehtud, tunneb titagi end reeglina peagi paremini. Kõik sellised “surkimised” tehakse alati enne söömist, et tita õrna kõhtu mitte ärritada.

Tihtipeale on vaja eriarstidel pisititasid jälgida ja uurida. Kuna nii tillukesed beebid on veel väga õrnad ja haigustele vastuvõtlikkud, siis on parem, kui nad püsivad võimalikult samas keskkonnas. Emmed ei pea tillukesi teise korruse titasid ise lastehaigla teistesse osakondnadesse uuringutel viima, vaid peened aparaadid tulevad koos doktoritega ise nende juurde. Ratastel sõidab kohale nii ultraheliapararaat, mis on nagu suur arvuti või televiisor kui ka röntgenimasin, millega saab tita sees olevatest luudest ja organitest pilti teha. Ainus protseduur, kus kõrvalistel isikutel, sealhulgas ka emmedel, palutakse palatist korraks lahkuda, on röntgenpildi tegemine.

Väga vara sündinud väikese sünnikaaluga pisititadel uuritakse reeglina kogu haiglasoleku ajal ka silmi. See käib nii, et kõigepealt tuleb haiglatädi ja paneb titale silma tilgad. Mõnikord käib ta koguni kaks korda. Kui silmapupillid, need on need mustad terakesed seal värviliste osade keskel, on tilkade mõjul hästi suureks läinud, tuleb silmaarst ise kohale. Tal on peas väike vahva kaevurilambike ja ta vaatab läbi suurendusklaasi titale hästi sügavale silma sisse. Vahel punnivad titad hoolega vastu ja suurest võitlemisest on silmad pärast paar päeva veidi turses, aga see möödub peagi ja tähtsam kõigest on ju ikkagi teadmine, et lapse silmad on korras.

Intensiivravi osakonnas ehk teisel korrusel elavad emmed ja titad küll eraldi palatites, aga emmedel on õigus kogu aeg oma tita juures viibida. Kui haiglatädid ja arstid on lubanud ja tita seisund võimaldab, siis on väga kasulik titasid võimalikult palju süles ja enda vastas hoida, lasta neil kuulata tuttavaid südamelööke, harjuda lõhnade ja häältega. Titale võib voodikese juurde tuua ka värvilise mänguasja. Talle võib selga panna ka päris tema enda riideid, siis lihtsalt peab emme ise hoolitsema nende pesemise ja hooldamise eest ega või neid palatis olevasse üldisesse musta pesu kasti pista.

Peaaegu kõigi teise korruse titade juures on piiksuvad aparaadid. Käe või jala külge on õrnalt, aga kindlalt ühendatud andurid, mis näitavad tita südamelööke ehk pulssi ja hapniku taset veres ehk saturatsiooni. Iga tita jaoks on vastavalt vanusele, kaalule ja muudele iseärasustele ette nähtud kindlad normid ja seda oskavad arstid emmedele kenasti selgitada, mida ja kuidas jälgida. Kuigi emmede asi on pigem jälgida oma titat mitte numbreid ja need aparaadid on olulised pigem haiglatädide jaoks, siis paratamatult ehmatavad valjult piiksuvad masinad emmed vahel päris ära. Enamasti pole paanikaks siiski vähimatki põhjust, sest mõni aparaat on lihtsalt väga tundlik ja reageerib valjuhäälselt igale tita liigutusele, kuigi tita ise näib end tundvat suurepäraselt. Aktiivselt siputavatele titadele pannakse andurid plaastriga käe või jala külge kindlamalt kinni, sest õigelt kohalt nihkunud andur annab muidu pidevalt häälekalt valehäireid. Kuvöösi-titadele saab vajaduse korral püsivalt panna külge ka kehasoojuse mõõtja, mis annab märku, kui temperatuur normist kõrvale kaldub.

Mina olen alles nii väike, et mind haiglasse titat vaatama ei lubatud. See võib pisikestele beebidele väga ohtlik olla, sest lastel on omad haigused, mida ainult nemad põevad ja edasi võivad anda ning mitte keegi ju ei taha, et imetillukesed titad mõne sellise haiguse saaksid. Aga minu vanaema on suur ja tema käis küll meie titat piilumas. Ta sättis end kenasti riidesse, tegi lokid pähe, pani sinised kilesussid jalga ja pesi enne titaga kohtumist käed mitu korda hoolega puhtaks. Kui ta koju tuli, siis ta muud ei rääkinudki, kui et “Sa ei kujuta ette, kui pisike meie tita on. Ta pole mitte nii suur kui konnapoeg, vaid ta on kohe nii tilluke nagu kirp.”

Kuna mind haiglasse ei lubatud, siis mõtles emme välja nipi, kuidas ka mina titat päriselt näeksin – ta näitas meile titat palati aknast. Kui tita ennast juba paremini tundis ja enam kuvöösis elama ei pidanud, sai emme teda ka rohkem süles hoida. Vahel me leppisimegi temaga kokku, et tuleme vanaema ja vanaisaga koos tita palati akna alla ning emme tuleb siis mu väikevennaga aknale. Lastehaiglal on natuke peegeldavast klaasist tumedamad aknad ja päevasel ajal ei pruugi eriti hästi tuppa paista. Õhtul aga, kui palatis tuled põlesid, oli emmet koos titaga hästi näha. Mina lehvitasin titale ja emme aitas tital ka mulle lehvitada.

Uue aasta alguses saadeti minu emme koos titaga kolmandale korrusele elama, siis tegelikult kodu juba peaagu paistis, ütles emme. Teise korruse intensiivist tulnutele on kolmas nagu edasijõudnute korrus. Seal sai ta titaga kogu aeg koos olla. Tita magas tema voodi kõrval pisikeses voodikeses ja vahel puges emmele kaissu ka. Tita juurest võeti järjest ära igasugu piiksuvad aparaadid ja voolikud. Seejärel võisid nad juba korra päevas isegi õue jalutama tulla. Tegelikult siis ma nägingi meie titat esimest korda päris lähedalt. Arstitädi oli küll emmele ütlenud, et parem on, kui keegi titat ei puuduta ega liiga lähedale ei tule, aga ma pidin oma väikevennale ometi korralikult elu esimese tere ütlema. Tegin talle salaja kähku kalli ja otsaette ühe pisikese musi ka. Õnneks ei juhtunud sellest midagi halba.

Selleks ajaks, kui meie tita oleks pidanud tegelikult sündima, oli ta juba kaks kuud vana. Ühel päeval leidsid arstitädid, et minu väikene vennake on piisavalt suur ja tragi – oskab ise hingata, soojana püsida ja ise süüa ning on aeg minna katsetama, kuidas oleks elada oma päriskodus. Sellest päevast peale tean ma täpselt, mis tunne on olla suur vend. Aga iga päev õpin ma selles raskes ametis üha uusi nippe ja trikke.

Kui tita ennast juba paremini tundis, tegi emme temast vahvaid pilte, kus oli hästi näha, kui pisike ta päriselt on. Tavalisel titapildil ei saa päris täpselt aru, kui suur või väike laps on, aga selliseid asju on palju, mille suurust oskavad hinnata kõik ja millega võrreldes saab igaühele selgeks, et mõni tita ongi päriselt imetilluke. Meil on titast pildid tavalise tita papudega – need on talle hiigelsuured, umbes sama suured, kui emme kingad minu jalas. Siis on meil pilt tita jalasäärest ja kraadiklaasi topsikust. Need on peaaegu ühejämedused. Siis on pilt suure veepudeliga – meie tita pole sellest sugugi palju suurem. Ilus pilt on ka sellest, kuidas tita hoiab emme sõrmest kinni. Tema käsi on tibatilluke! Hästi vahvad on need võrdluspildid, kus mu väikevend on kõrvuti ühe oma mänguloomaga – mida aeg edasi, seda pisemaks jääb see mänguloom.

Jõuludeks joonistas emme tita sipukatele päkapiku ja kirjutas “ma ei ole väikene tita, olen hoopis suur päkapikk”. Ahjaa, meil on kodus ka emme saadetud jõulukaardid, kus on peal pisitita käe- ja jalajäljed. Nad olid koos haiglatädiga need meile üllatuseks ja mälestuseks teinud. Emme oli mu väikevennaga haiglas ju nii jõulud kui ka näärid.

Suveks oli meie tita juba pooleaastane ja seitsmekilone vahva poiss. Talle meeldis emme süles süüa, mitte eriti palju magada ja talle meeldis hirmsat moodi see, kui temaga räägiti ja koos naerdi. Talle maitsesid hirmsasti ta enda varbad ja tegelikult kõlbasid kõik asjad pakitsevate igemete sügamiseks. Suve alguseks õppis ta kõhuli keeramise selgeks ja kesksuveks istus ning roomas juba usinalt. Veel enne sügise algust oli tal hammas suus, ta roomas ülikiirelt, peamiselt selleks, et end igale poole püsti ajada ja käia oskas ta toe najal ka. Talle meeldis mänguasju uurida ja kõigega trummi mängida. Sügise alguses hakkas ta häälekalt ka süüa nõudma: mämm-mämm-mämm. Ja nüüd, aastasena, on tal juba neli hammast, ta käib kahel jalal ja on mulle juba vahvaks mängukaaslaseks.

Mina olen aga emme suur abimees. Kui vaja toon puhta mähkme, vahel lubatakse mul ka mähkmevahetuses osaleda, kui ma tahan. Titale toon ma mänguasju, mängin talle muusikat, laulan ja tantsin. Ta on lõbus ja tore poiss ning mulle meeldib ta väga. Vahel tahaksin ma muidugi ise tita asemel emme süles istuda ja temaga rohkem mängida. Siis olen ma emmele soovitanud, et andku titale parem pudelist piima. Aga emme naeratab, teeb mulle pai ning ütleb, et tita sööb kähku ära, siis ta kohe tuleb ja me teeme jälle kõik koos midagi põnevat. Pealegi on emmel kaks põlve ja mina mahun talle koos titaga veel suurepäraselt sülle.

SUURTELE LUGEJATELE

Enamuse siinloetust panin märksõnadena kirja haiglas neil öödel, kui oma pisikese und haiguse ajal teise korruse esimeses intensiivis valvasin. Kribasin hämaras valguses põlve otsas käepärasele kätekuivatuspaberile ja mõtlesin, et kui palju on meil, erineva taustaga emadel, siin ühist. Kõik need hirmud ja mured, sageli ka teadmatus, ent samas ka piskesed naljad liitsid meid väga.

Miks ma kirjutasin? Seepärast, et nii mina kui ka mitmed minuga koos haiglas oma laste juures viibinud emad tundsid puudust sellisest lihtsast, just selle osakonna ja korruse eripära arvestavast igapäeva elu ja toimetusi selgitavast materjalist. Paljud toimingud ja väljendid, mis õdede ja arstide jaoks on igapäevatöö ja käibefraasid, tekitavad sageli meditsiinikaugetes vanemates asjatut hirmu ja segadust. Reeglina küll tutvustatakse uuele asukale päevakorda ning kõike muud elu-olu ja lapse tervisega seonduvat, kuid vahel läheb suures infotulvas murest niigi murtud vanemate jaoks mõni oluline killuke kaduma. Teisalt, kõik ei saagi korraga meelde jääda ja kõike uuesti üle küsima hakata ka nagu alati ei tihka ja ei oskagi. Ehk on just siis sellest väikesest kirjutisest veidi abi. Samas rõhutan, et ärge kartke ja küsige julgelt õdedelt või arstilt, kui teil midagi hingel kripeldab!

Miks ma kirjutasin sellises vormis? Esiteks kindlasti seepärast, et sedasama lugu olen ma teatud mugandustega jutustanud oma vanemale pojale, kes polnud pisema sündides veel kolmeaastanegi. Kuna kogu see olukord puudutas ja puudutab siiani väga sügavalt ka teda, siis tundsin, et rõõmsate piltidega ilmestatud selgitava juturaamatu abil suudan ma aidata tal kogu seda väikese inimese peas ja südames tekkinud küsimuste sasipundart paremini lahti harutada. Lisaks on tõenäoline, et pisipoiss soovib kunagi ka ise teada, mis ja kuidas oli. See on väga tähtis osa tema elust ja selle algus pole olnud kahtlemata tavapärane. Nii tundus mulle täiesti loomulikuna esitada see tegelikult absoluutselt tõetruu lugu rõõmsates toonides lapse suu läbi.

Teiseks usun, et üks tugev peotäis positiivusest selles nukras ja hirmutavas olukorras ei tee kellelegi paha.

***

Üheksas ehk vastsündinute ja imikute osakond, seesama tore tita pildiga maja Tallinna Lastehaigla suure maja taga, on väga teistmoodi osakond nii oma elurütmi kui ka korralduse poolest. Alustades sellest, et kui kõik alati arvavad, et haiglas on hirmpalju aega ja kohutavalt igav päevi surnuks lüüa, siis siin seda muret ei ole – programm on tihe ja hea, kui ema endale veidi aega leiab. Talvisel ajal ei saanud üsna ruttu enam aru, kas kell on 6 hommikul või 6 õhtul. Ja elu näitas, mida aeg edasi, seda kiiremaks ja tihedamaks meie programm läks.

Ma ju tean, et see kõik ei ole üldsegi lihtne. Haiglas pole kerge olla. Enda last on raske näha kannatamas. Tean, kuidas juhuslikult mööduva kiirabiauto nägemine veel tükk aega hiljem võpatama võib panna, kuidas piiksuvad aparaadid kummitavad veel kaua pärast nende kadumist poodides-pankades-liftikellades, kuidas öö ja päev sassi lähevad. Tean ka seda, kuidas murest murtuna kõige hullemat kartes ei julge oma kallist last endale justnagu südames väga lähedale lastagi. Hirm tema kaotamise ees on nii kohutav. See tunne, mis mind valdas siis, kui alguses oma pisipoega iga päev reanimatsioonis vaatamas käisin, oli kohutav. See ei unune kunagi. Iga kord soovisin osakonna uste vahel käsi puhastades, et oleksin kaelkirjak ja saaksin juba ette veenduda, enne kui mu keha, süda ja mõistus kohale jõuavad, et kuvöös on kenasti omal kohal ja mu lapsega on kõik korras. Need loetud sammud osakonna uksest palatini olid alati kõige hirmsamad teadmatuse ja enese rahustamise, samas halvimaks ettevalmistamise hetked. Kuigi tema seisund muutus vahepeal ka halvemaks, siis oli õnneks kõik siiski alati omal kohal. Ja meil läks õnneks. Aga kõigil ei lähe.

Titamajja kolimine oli suur kergendus. Samas selle maja teisel korrusel kehtiv kord, kus lapsed ja emad elavad eraldi, muutus pikapeale kurnavaks ja painavaks. Nii väga oleks tahtnud olla segamatult kogu aeg oma lapse kõrval. Selles mõttes oli kolmandale korrusele pääsemine tohutu edasiminek, see mõjus hästi ja arendavalt meile mõlemale.

Tean ka tunnet, kuidas tahaks oma last nii väga sülle võtta ja hoida, aga kuidas aparaadid seepeale kisama pistavad ja näitavad, et lapse seisund halveneb. Päris sageli tuleneb see vaid ema erutusest kiiresti löövast südamest – emaga veel väga tihedalt seotud tita mõistab südemekeelt ja erutub, kui kuuleb ja tunneb, et ema on ärevuses. See on ka põhjus, miks pisike võib õdede käes palju rahulikumalt käituda, aga seepeale ei maksa meelt heita, kõik hakkab pisitasa sujuma.

Ka seda veidrat tunnet tean, kui võtad oma pisikese sülle ja su oma käed on kuidagi liiga suured ja pikad tema jaoks – nii pisikest kullakest ei saagi nagu hästi süles hoida ja piisavalt toetada, ta kaob justkui sülle ära. Kuigi ma olen ka varem vastusündinuid tõstnud ja sülle võtnud, siis miski sellest ei sarnane enneaegse lapse hoidmisega, kes on kuvöösis nii soe ja niiske ja lõtv, ent samas vahel ootamatult äkilisi-jõulisi liigutusi teeb. Selle kõigega tuleb lihtsalt harjuda.

Kogu niigi raske olukorra tegi minu südames raskemaks aga see, et mul oli kodus kolmeaastane kodune laps, kes oli harjunud minu pideva kohal- ja lähedalolekuga. Kõik toimus nii äkki ja kiiresti, et ega mul suurt võimalust polnud temaga rääkida ja teda rohkem ette valmistada ja nii kukkus temagi ootamatult tundmatusse. Hullemasse tundmatusse, kui see hoomamatu suureks vennaks saamine muidu oleks iial tähendanud.

Iga laps ja lugu on erinev, kõigist asjadest ja suure inimese hirmudest ei tohigi väikelapsele rääkida, aga ma pidasin vajalikuks oma kolmeaastasele päris paljusid asju selgitada ja temale arusaadavaks teha. Mõistagi ei osanud ta ise küsida paljut, aga näha oli, et teda ühelt poolt painas ja teiselt poolt ka huvitas kõik tema ümber ja meiega toimuv, eriti see, miks mina tema juures enam püsivalt pole. Minu jutustuste peale elavnes ta alati silmnähtavalt ja kuulas huviga ning küsis kohe hästi palju küsimusi. Ja küsib siiani, kui me oleme juba terve aasta pisikesega kodus olnud.

Asju pole vaja ülemäära ilustada, sest keegi ju lõpuks ei tea, millal valed üle pea kasvavad ja tõehetk võib olla seda valusam. Samas, raseduse edenedes ei saa ju hakata kohe ka last hirmutama, et tita võib mingil põhjusel varem sündida või üldse “ära kaduda”. Kuna meie tita olukord polnud päris tükk aega just kõige parem, olime haiglas kokku 2 kuud, siis pidin ma olema ise valmis halvimaks ja jätma endale alati võimaluse sellest ka suuremale lapsele temale sobival moel selgitusi jagada ja emotsionaalselt toeks olla. Kuigi paljud pidasid mu käitumisviisi ja teemakohaseid selgitusi nii väikesele lapsele naeruväärseks, et mida see kolmeaastane ikka taipab, siis elu näitab, et taipab päris paljut ja kahtlemata huvitab teda, miks pole emmega kõik korras, miks emme on mures, närviline, hirmunud, kurb, väsinud. Miks tema ei saa koos emmega haiglas elada ja isegi mitte väikest vennakest vaatama tulla. Ta vajas vastuseid, et hinge ei jääks aastateks kriipima rahutus, valus teadmatus ja segadus.

Aga kogu selle mure ja valu juures tean ma nüüd ka seda, et enneaegsena sündnud laste vanematel on üks suur õnn ja rõõm rohkem kui tavaliste titade vanematel – seda kiidetud, alati liiga lühikeseks jäävat ja sageli tagaigatsetud õnnelikku “titaiga”, on neil märkimisväärselt kauem. Kui muid suuremaid muresid pole, siis olgu vähemalt see armas teadmine see, mis teie ebakindlust ja vahel ka nukrust täis päevad juba ette rõõmsamaks värvib.

Ja et ikka igast pisikest saaks kord suur!

idee, tekst ja pildid Eva Herrera
2008

Emaksolemisest ja läbipõlemisest

Öös on mõtteid… Rasked ja keerulisi, aga kuna elus on ikka ka head ja säravat, siis sissejuhatuseks jagan teiega hoopis enda ideid lastetubade kujundamisest 🙂

Midagi printsessile või printsile. Minu lahendust ja teostust sellele kavandile olete te juba aastavahetuse paiku näinud 🙂

Mõnusalt mahe ja maalähedane tuba

Rohujuurele lähemal väike, pehme, soe, särav ja armas 🙂

Pisikeste põnnide mängumaa 🙂

Kui pisikeses tüdrukus elab baleriinipisik…

Või ehk midagi tulevasele tshempionile?

Või minge te ka metsa! 😀 Kännud, muide on mõnusad ja pehmed ja nendega saab kasvõi padjasõda pidada 😀 Ja lõke on kujundlik element, mäletate ju ise ka, et Nuki kolis päris lõpsu ikka metsast inimeste sekka 🙂

Ja igavene suvi ja puhkus pole üldse mitte paha mõte! 😀


Ma olen jõudnud punkti, kus on aeg asjad ymber hinnata. Eriti need isetegemise asjad. Ma sain nii kõva paugu oma viimasest suurprojektist, millega mulle kõvasti liiga tehti ja veel rohkem teha taheti, et hetkel on minu jaoks kõik, mis ei puutu mu lastesse ja nende kõrgemasse heaolusse, küsitav. Heleda leegiga põleda on… valus :S

Olen viimaste aastate jooksul nii palju joonistanud, et asi on juba käpas – käsi käitub nii nagu aju käsib. Tegelikult on see imetabane tunne. Kõik on väga paigas. Vahel ikka mõtlen, et mis saab siis, kui mu töökäsi kaotab oma osavuse. Kui silmad ytlevad yles, kui juhtub midagi muud, mis võtab mult ära võimaluse teha seda, mida nii väga teha tahan. Aga ma tean, et see poleks kõik veel kaugeltki lõpp, kyll ma siis leiaksin muud vahendid ja väljundid ja lahendused. Kui ma vaid tahan. Tahe on vägev asi. Tahtejõud on aga teatud mõttes paras vaenlane ja enesetapurelv.

Miks ma joonistan? Miks istun ma igal jumala ööl pärast pikka päeva olenemate väsimusastmest siin laua taga ja joonistan uusi kavandeid, uusi särke ja värke tegelikult ju sageli võhivõõrastele inimestele? Ma ei tunne nädalapäevi, ei tunne pyhi. Kui olen ka käinud õhtul lastega väljas, peol või kylas, siis ikkagi istun siia ja teen, mida vaja. Tulen, kohe kui poisid lõpuks magama jäävad, reeglina mitte enne 23 ja tegutsen seni, kuni pisem nõuab 3-paiku oma öist söögikorda. Ja kuigi uni ja väsimus mind murda pyyavad, siis ajan ma puhtalt tahtejõu najal endale veenvalt korrutades MA PEAN! sealt soojast voodist ikkagi pysti ja tulen siia tagasi, vahepeal värviga kuivanud pintslite juurde, et jätkata sealt, kust pooleli jäi. Mulle ei meeldi töid pooleli jätta ja kui laste uni just väga rahutu pole, siis katsun võimalusel alati asja hommikuks valmis saada või vähemalt mingisse teise etappi viia. Ja äratus on taas kell 9-10. Lõunaund ei ole mu suurem maganud ajast, mil ta sai aastaseks. Pisema uinakud on kerged ja mööduvad valdvalt minu syles. Seega päeval pole mul lootustki leida aega puhkamiseks. Ja mul ei ole aeg endale. Ma ei mäleta, millal hoidsin viimati käes raamatut, mis polnud kirjutatud lastele või vaatasin mõnd filmi, mis polnud lastele. Mina ise olen teatud mõttes kaduma läinud. No tegelikult on siiski ka olnud vahel harva ka neid öid, kus ma lähen poiss magama panema ja avan silmad keset sygavat ööd või alles hommikul, ise täisriides ja pean tunnistama et nemad panid hoopis minu magama. Vahel ajan end siis ka veel tööle, vahel löön nördinult käega, lasen peast läbi kõik asjad, mis selle ajaga tegemata jäid ja magan syymekaid tundes edasi.

Ma ei ole hea ema. Ohhei, see pole mingi hala ega enesehaletsuses või labane syydistus kiituse norimiseks! Olen vahel sisimas närviline, pahur, kuri, kurb, yksildane ja selle kõige tõttu kokku veel ydini õnnetu ka. Kuigi võiks ju olla õnnelik, sest mul on kaks last. Jah, kahtlemata me kõik vahel ärritume, kui lapsed ei käitu nii nagu me neilt ootame, aga see ärritus võib kasvada väga suureks, kui ise ei ole puhanud ja endaga rahul. Me ju vihastume kyll pigem enda peale, aga lapsed võtavad seda ka isiklikult. Ma tean, et elan ise oma elu raskeks, seda on mulle nii palju kordi öeldud ja selles on kahtlemata palju tõtt, aga ma ei oska teisiti. See tasakaaluleidmine, kus ma välise rabamisega ometi suudaksin sisemise rahu ja õnne saavutada on nii raske. Ma tean oma peas, kuidas on õige ja ometi teen ma ise vastuolulisi asju valides sageli otsuseid mis on kyll mu laste huvides tehtud, aga kas nad on neile parimad? Jah, ma isegi enam ei unista teemal ‘kui mu kõrval oleks toetav mees, perekond, lastel oleks isa, kes ka osaleks nende kasvamises ja kasvatamises’. Kahe väikese lapsega yksi ei ole kerge. Ma võin ju öelda, et saan hakkama ja kahtlemata saangi. AGA ma tahaksin saada hästi hakkama, tahaksin olla parem ema oma lastele. Kindlasti on see mingis mõttes edasiviiv, samas yhel hetkel hakkab see ‘ma tahan’ hävitama. Kuigi ma katsun teha omi asju, st tööd, sel ajal kui nad magavad, siis ikkagi need asjad kipuvad meil kattuma. Neil on nagu andurid, et kui ma nende uneajal ei viibi kõrval, siis on kohe uni häiritud. Ja siis olen mina sisimas pahane, et miks nad ometi ei taipa magada – neil on vaja puhata, selleks et kasvada ja mul on vaja nende heaks rabada. Kuigi jah, ehk ytlevad nad oma tahtmatu käitumisega mulle just seda, et ka mina pean puhkama. Muidugi pean, aga ma ei saa seda endale kahjuks hetkel lubada. Elades olukorras, kus meil pole suurt kindlustunnet. Kus pidevalt midagi hõõgub ja aegaajalt ka valusalt põleb ja plahvatab ja ennast ikka ja jälle valusalt meelde tuletab, siis pean ma leppima ja enda ego absoluutselt kokku pakkima ja ennast tagant sundima ja tegema kõik, et yhel hetkel ehk jõuan omal jõul vähemalt mingi satbiilse ja inimliku lahenduseni. Praegune olukord ei ole normaalne ja see on kestnud liiga kaua. Ma jälestan selle mõju endale, oma lastele.

Kahtlemata meeldib mulle joonistada, tunnen end meelitatuna kui tullakse ja öeldakse häid sõnu mu tegemiste kohta, aga sel moel see asi ei tööta. Puhtfyysiliselt ei jõua ma täita kõigi soove, kuigi tahaksin. Ja ma ei oska asju lõdva randmega teha ja korralikult tehes võtab mul kõik aega. Ehk jõuaksin mingi eesmärgini, kui teeksin neid omi asju kõigile öödele lisaks ka kõigil päevadel, aga nii ma ei saa. Lahendus oleks palgata abilised? Aga kas siis oleks ikka kõik veel nii nagu peab? Võtta asi suuremalt ette? Kas trykituna oleks need asjad enam need, mis nad on? Teha hoopis midagi muud? Myya oma oskused ja nägemused kellegi heaks maha? Leida endale mees ja lastele isa? No see on tegelikult teine teema, mis on kyll otseselt kõigega vägagi seotud, aga no millal mul veel selle jaoks aega oleks… ainult laste arvelt ja vaat seda ma endale lubada ei saa. Aga tööalaselt võimalusi on, aga milline neist see õige on? Ja tegelikult, mis tähendab, et ma pean??

Mul on kodus kaks väikest last, minu asi ei oleks praegu end siin halastamatult ribastada, tappa ja kurnata vaid kinkida neile õnnelik lapsepõlv. Minu kohus on olla nende kõrval, olemas olla nende jaoks. Miks ometi ei saa ma teha asju lihtsalt rõõmust ja peamiselt just neile? Ja õigepea on nad suured ja paljud asjad on sygavale ajju ja sydamesse kinnistunud ja mida nad siis kodust kaasa said? Pildi õnnetust, yksildasest emast, kes rygas nagu idioot mingi unistuse nimel, et meil oleks õnnelik pere ja kodu. Et neil oli ema, kes ei saanud neid alati sülle võtta ja alati ära kuulata, kes vahel järsult hoiatas, et ära tule lähedale, värv pole kuiv, joon läheb viltu, kes ytles aina oota nyyd natuke, oota veel veidi, ja küsis, miks sa ometi ei maga… ja lapse jaoks on ootamine pikk, une tulemine võtab aega… Ema, kes võttis lapse päriselt kaissu vaid öösel sygavas unes, siis kui hing rändamas oli… Ema, kel pole jaksu ja aega nendega koos mängida ja õue minna nii palju kui ilm lubaks ja laps sooviks. Neil oli ema, kellel ei olnud nende jaoks aega ja jõudu. Miks ma yldse soovisin lapsi, kui ma ei suuda olla nende jaoks 100 protsenti olemas olla heas vormis? Jah, ma arvestasin kahjuks sellega, et ma ei pea kõigega yksi hakkama saama. Tegin valearvestuse, inimlik viga, eks? Kas ma tõesti rikun oma laste elu ja tuleviku lootusetult ära, et ma iga hinna eest nende isa meie juures kinni ei hoidnud? Millised mehed neist kasvavad? Sellised, kes leiavadki, et naised peavad nende nimel end haigeks rabelema ja arvavad, et naistel polegi justnagu õigust olla hoitud, armastatud, viisakalt koheldud? Mul ei ole neile kahjuks kuskilt head eeskuju võtta ja ma ju tean, et sõna ja õpetus ei maksa iial nii palju kui luust ja lihast näited.

Vot selliste mõtete käes olen ma sellel väga pingelisel tööperioodil juba jupp aega piinelnud ja olen jõudnud äratundmisele, et kõik! Aeg maha! Ma PEAN lõpetama ummisjalu mingi ebamäärase tuleviku ja oma kodu, kasvõi sellesama siinse kodu loomise nimel rygamise, sest minu jaoks yksinda on see kättesaamatu unistus ja mu lapsed vajavad mind nyyd, siin ja praegu ja ma PEAN hoopis olemas olema nende jaoks. Laste puhul ei toimi teesklus, nad võivad kyll osavalt kaasa mängida ja leppida, aga nad tabavad iva suht kenasti ära. Ja ma miskipärast usun, et kokkuvõttes on elukeskkonnast tähtsamad armastus ja lähedustunne ja usaldus. Suudaksin ma vaid lõpetada enda sundimise ja piitsutamise? Eks see on ju teatud mõttes olnud lohutuseks, nii on olnud hea yksinduse ja kurbade mõtete eest põgeneda.

Kogu see rabamine ei ole olnud kaugeltki asjata, sest tänu sellele olen ma yles leidnud iseenda, olen saanud palju julgemaks, tugevamaks, iseseisvamaks, kindlasti ka kompromissitumaks ja sallimatumaks. Asjad on muutunud lihtsamaks ja selgemaks, samas mustvalgest värvilisemaks. Olen saanud sõbraks endaga ja kuigi see sõber mu aegajalt vihast värisema paneb, siis just nyyd ongi see aeg, kus tuleb paremad kyljed välja otsida ja poegade teenistusse anda. Sest hiljem oleks mul syydistada vaid iseend. Nyyd ma juba tean, et palju asju sõltub vaid minust endast ja ma ei usu, usalda ega looda enam teiste peale. Nii on kõigil lihtsam. Eelkõige mul endal.

Praegune otsus on selline, et lähen määramata ajaks puhkusele. Täidan ära need tellimused, mis lubanud olen. Ka need, mis on endiselt veel ootavad ja mille pärast mul ytlemata paha tunne on, sest mulle ei meeldi katteta lubadused ja tegemata jäetud tööd. Need kripeldavad ja kummitavad ja rahu ei anna. Talvel suutsin kogemata kustutada ära terve portsu kirju – neis kirjutatu on mul katkendlikult meeles, kyll on aga haihtunud aadressid, nii, et kui keegi teist, kes ikka veel kannatlikult ootab, loeb siinset juttu, siis andke märku, panen kõik uuesti kirja ja teen valmis nagu lubatud, sest tunne, et keegi kuskil kannab kauna mu peale mõne tegemata jäänud teo pärast, on õudne. Ja kui ma siis kõik kunagi valmis saan, siis olen olemas vaid oma laste jaoks. Kõik mida ma teinud olen, olen teinud rõõmuga, aga ma sooviksin veel rohkem jõuda ja suuta ja anda ka oma lastele endast rohkem head. Tahan neile aastate pärast otsa vaadata häbita, julgelt, tundes uhkust ka enda yle, et ma sain hakkama ja sain väga hästi hakkama. Maksimalist minus ei uinu vist kunagi. Mõistate?

Ja läbipõlemine ei olegi ju tegelikult paha. See on hea võimalus puhata ja siis leida uus võimalus tuhast tõusmiseks. Ihh, huumor või asi, aga mul kiskus suunurgad hetkel yles kyll. See minu peamine kärssamise põhjus oli mahukas. Väga suur ja vägev ja ma andsin endast väga palju ja need ideed on mulle ju ikka väga kallid ja armsad. Ma tean, et ühel päeval ma teen kõik selle veel yhes teises kohas ja teisel moel ära, aga üht tillukest killukest sellest suurest mõttest (tube oli rohkem) saan ma teile ka kohe praegu näidata – mõnusalt pehme lepatriinuhäll, istumisklotsid, millel ka putukapilte kokku panna ning millega lahe on ka muud ehitada, 100-jalgse-kiik on mul valmis ja olemas. Kõik teised asjad on samuti olemas ja valmimisjärgus. Ja ma armastan seda ideed!:

Teile aga mõnusat sooja suve ja mis muud kui vahvate isetegemisteni! Äkki jõuan varsti minagi puhkamise, raamatute, varraste ja heegelnõelani 🙂

***

Lisaks kogu alljärgnevale öisele loole on mul ka yks vahva tähelepanek nyyd hommikul lisaks – veidi aega tagasi, nii umbes 10-ajal piiluti siia blogisse 100 000. kord. Vahva! Nii palju nulle! Ise nägin ära 99 997 ja 100 003. Veel yks pisike murdepunkt 🙂

Eesti-Soome sõpruse kell

Tegin kella. Teemaks oli Eesti ja Soome sõprus. No minu vaimusilmas said pildil kohe kokku lapsed, yks eestlane, teine soomalne, mõlemal lipud käes, et ikka igayks asjast aru saaks (kui ma rahvusliku riietusega peaksin väga puusse panema) 😉

Tegin hunniku kavandeid, mõned neist siin nyyd ka siis. Alguses mõtlesin, et teen sellise suure pildi ja panen seierid kyljelt paistva päikese sisse. Aga suurus sai piiratud ja nii pidin pildi suuruse ja seierid omavahel klapitama. Mõtlesin siis, et pistan seierid lihtsalt taevasse ja taustaks looduse, mis meil suures osas on siiki ysna sarnane – mets, meri, põllud, heinamaad ja järved ka. Hmm, ei olnud nagu see, mida otsisin.

Algselt kyll mõtlesin ka kaskede-tammede, pääsukeste-luikede ja maikellukeste – no kogu selle rahvsuliku krempli peale, mida võrrelda, aga kokkuvõttes läks kõik väga kirjuks ja siis koristasin taustalt kõik ära. Valgena jäi kõik jällegi liiga steriilne mu meelest

Siis mõtlesin uuesti loodustausta juurde ja joonistasin ka kellanumbrid yles taevasse.. no siis jälle ei meeldinud mulle seal need numbrid. Jätsin ka need ära. Ja olles lõpuks teinud hunniku erinevaid katseid, teostasin sellise kella. Pilt sai väga lihtne ja lihtsalt nunnu. (Foto nõksa ehk liiga kollane)

See on ka minu rahvusliku projekti teine töö selles satsis 🙂

PS Eestimaa pidi vaarikatesse uppuma ja hetkel pidavat olema kõrghooaeg? Miks siis turul on kilohind eilsega võrreldes 10 krooni tõusnud? Vaarikad on nii head! 😀

Meie mamma 85

Minu mamma on yks igavesti vinge mutt ja seda sõna “mutt” tuleb hääldada väga tundeliselt ja pehmelt, sest see peab kõlama peenelt nagu särtsuvale daamile kohane 🙂

Nooruses oli ta niiiii ilus. Minu arvates oli ta kohe kõige ilusam maailmas. Ja viimase kolmekymne aasta jooksul ei ole ta grammigi vananenud mu meelest – ikka ilus mamma 🙂 Alati oli nii naljakas, et kõigi mu sõprade ja koolikaaslaste vanaemad kippusid olema sellised pisikesed nunnud hella krobelise paiga hallipäised matsakad memmekesed, aga minu mamma oli peen nigu piitsavars, pikk ja sirge seljaga. Paljude minuealiste vanaemad elasid maal, minu mamma oli peaaegu läbilõhki Tallinna tydruk sellest mõnusast tubakahõngulisest tantsuklubide ja kohvikute põlvkonnast, kes olid noored veel enne teist ilmasõda.

Ta sai mõne päeva eest 85 aastaseks ja käib endiselt väljas vaid kontskingadega. Iga päev krutib ta endale pähe rullid ja tupsutab põsele puna. Pidupäeval on alati ripsmed värvitud ja kyyned roosaks lakitud. Tema garderoob on suhteliselt roosa. Mida vanemaks jääb, seda roosamaks see muutub ja me ikka aasime ta kallal, et mida vanem eit, seda… tema ainult kihistab rõõmsalt naerda. Põlle ja rätikut tal pole kunagi olnudki vist.

Ta on kursis kõigi päevauudistega, omab toimivat meiliaadressi, hoiab kaasaegselt raha pangas, tal on valik kõiksugu aktsiaid, mille käekäiku ta hoolega jälgib. Kõik tema eakaaslased-sõbrad peale noorema õe ja eksabikaasa on juba aastaid lahkunud ja kogu tema seltsielu piirdub koduse seltskonnaga. Ta käib alati eeskujulikult valimas ja pärast käime me siis kohvikus. Ta ootab alati innukalt nädalavahetust, et siis ema sõidutaks ta kuskile poodi ringreisile – peen provva sätib endale siis kõpsukad alla, kybara pähe, tõmbab mantlikrae elegantselt poolyles, sätib kurte (vöö) oma peene piha ymber ja istub siis kenasti autos tagapingile.

Välimus on petlik, ta on väga töökas! Nad ehitasid vanaisaga kahekesi yles meie maja, mamma tassis suuri segu- ja liivakotte maa ja taeva vahel. Selle peaaegu ebamaise legendiga oleme me siin kõik üles kasvanud. Vanaema kätetöö ja suur hool ja armastus oli meie aed. See aed, mis oli minu lapsepõlves ja mis juurdeehitusega hävis. Sellest oli mul nii kohutavalt kahju. Tema aga kääris käised ja rassis ja tassis suuri kivilahmakaid nagu Linda muiste, mida mina hädiselt veeretada ehk jaksasin, ja ehitas aia uuesti yles. Kyll enam mitte seda lopsakat eriliste liikidega võimsat iluaeda, mida mõnigi spetsialist kunagi pildistamas käis, sest uus aed oli palju varjulisem. Aga arvestades mamma vanust, siis no myts maha ikka kyll.

Ja ta on tohutult võimukas. Kõik lihtsalt peab käima nii nagu tema tahab. Tegelikult ongi mamma see, kes meie kodust paraadi on alati juhtinud, mitte kaelana mõne mehe pea otsas vaid ikka uhkelt ja yksi ja ise. Ohh, ta on nii kummaline ja totakalt armas oma naljakate arusaamade, prantsuse lastetoa, saksa täpsuse ja veidra kõnepruugiga. Nii on kleidil peal alati kurte, aias võiks olla gloobe, esteks käis ta aias, sirm tuleb alati kaasa võtta, kohvi joob ta kruugist, vett meil vahel põle, kohvile pannakse manti jnejnejne kõik naljakad laenud ja valed sõnakujud ei meenugi kohe.

Aga kõigi katsumuste kiuste on ta alati nii särav ja kaunis ja hoolitsetud olnud. Kunagi, kui silm teravam oli, siis tegi ta ka hästi palju käsitööd ja mina olen enamuse oma oskustest temalt õppinud. Ja nyyd võite arvata, kui ko-hu-ta-valt hea meel mul on, et mu poistel on võimalus teda tunda. Muide mu suurema poisi yks lemmikunejutte on mamma-muinasjutt – mina siis pean jutustama ymber seda, kuidas mamma titana kõrtspoe letile pissis ja suvel karjas kurja oinaga sõitu tegi, mõisaaiast rabarberid putkede pähe maha niitis ja moonakate silgusöömise peale suud vesistas, kuidas ta metsas peatuvaid mustlasi kooliteel pelgas ja kõigest muust ka. Ma ei aimanud iial, kui suur väärtus võib olla neil mälestustel, aga kõik need lood, mida tema on enda lapsepõlvest rääkinud on nii elavad ja vahvad ja lastelegi nii põnevad. Poisid veel ei tea, et mul on papast neile ka põnevaid jutte rääkida ja dadast ja babast ka. Endast muidugi ka. 🙂

Vot ja kuna mamma põhikoht on viimased aastad köögis (enne juurdeehitust oli meie köök 1,5 ruutmeetrit väike. Jajah 1,5, mitte 15, no ja nyyd ta siis peab uut suurt kööki enda toa pikenduseks. Oma toas tegi ta muide möödunud aastal ise remonti ja siis otsustas, et ta ikka parem kolib minu vanasse tuppa yldse. Pakkis kola kokku ja koliski. Enne võõpas suures osas seinad ise erkroheliseks. Ja papagoid võttis ka enda tuppa elama, sest ta oskab nendega rääkida. 😉

Nii aga tagasi köögi ja pliidi juurde tulles… kinkisime me mammale sel korral päris tema enda personaalse pajakinda. Talle meeldib kypsetada, aga vahel ikka juhtub, et kook või pirukas jääb liiga kauaks ahju. No nyyd enam ei jää, sest nägus käekaitse tuletab talle seda meelde. Ja mitte mamma ei kõrbe, vaid ikka ‘Mamma, kõrbeb!’ No alguses kaalusin ka ‘koduköögi kuningannat’ ja ‘pliidiprintsessi’ ja muud seesugust, aga lõpuks tegin ikka lihtsalt ja tema moodi 🙂

Palju õnne ja ylipikka iga Sulle, kallis mamma!

Meeleolupilt tänaselt peolt. Tyypiline 85-aastane, eks? 😉

Kingitus kõige pisematele

Kuna ma endiselt kindlat elukohta ei oma siis käin juba mõnda aega ringi suure kotiga. Lisaks lasteriietele, mähkmetele, inhalaatorile ja muule eluks vajalikule kraamile on pidevalt yhes värvid ja kotitäis võõraid särke-värke, mis ootavad valmistegemist. Mul on lihtsalt tunne, et ma ei saa neid kunagi valmis, kui ei kasuta ära iga viimast kui hetkekybet. Tavaliselt need sobivad hetked ju ette ei hyya ja saabuvad just siis kui kõige vähem ootad. Ma siis katsun ootamatusteks valmis olla. Kui uni mind vabamal hetkel maha ei murra. Aga elu on ikkagi kogu aeg kotiga igaks juhuks kaasas.

Kui ma detsembri alguses ise lapse juurde haiglasse läksin, siis võtsin kohe kaasa ka yhe vineerplaadikese. Juba siis oli mul kindel plaan haiglale omalt poolt midagi toredat vastu anda. Noh, aga nagu tavaliselt ikka, arvasin minagi, et haiglas on kindlasti jube igav ja palju aega. Võibolla tõesti, kui ise vagalt voodis lesid on aega nii, et tapab ja igavus tahab maha murda. Need, kes lastega haiglas on olnud, eriti just seal, kus meie, need teavad väga hästi, et aega ei ole. Pole vahel niigi palju, et jõuaks magada, syya või end kammida. Eriti hull on veel tita-maja intesiivis, kus on kindel 3-tunnine ajagraafik ja talvisel pimedal ajal ei saanud pärast nädalat enam ise ka sotti, kas kell on 6 õhtul või hommikul. No nii segi pööras see maailm.

Aga natuke ma siiski joonistasin ka haiglas. Uneajast. Aga ainult pisikesi asju ja kingituseks. Ja arvasin siiralt, et ehk kui yles korrusele (edasijõudnutesse) saadetakse, siis olen kogu aeg lapse lähedal ja kuna ta suure osa ajast magab, siis saan mina omi asju ka teha. Ehh, ei mingit oma aega… oleksin seda võinud ju ometi esimese lapse pealt teada

Aga nii palju ma siiski pingutasin välja, et puitplaadile said jooned veetud ja titadel näod roosaks. Natuke midagi veel. Pilt seisis mul voodi kõrval ja koristajatädid olid sellega alati hästi ettevaatlikud. Ja siis lubasin ma veel naljaga Ritale, et selle pildiga ma siit koju kyll ei lähe… Kojuminek tuli äkki ja nii ma siis viimasel õhtul vahtisin selle  pildiga tõtt. Et kas kiire töö ja magamata öö või läheb veel terve igavik. Kuna aga magamatusega riskida ei saanud, sest laps vajas ju yle kõige piima, mida mul niigi napilt sel hetkel oli alles, siis leppisin igavikulise projektiga.

Ja kui nyyd kalendrisse vaadata, siis eeeem… kaks kuud ja veidi peale on sellest kulunud kui koju saime. Pisitasa, pintslitõmmete kaupa, olen ma lõpule lähemale hiilinud ja nyyd on ta siis lõpuks valmis. Peaaegu. Tekst on veel puudu. Selle kallal teeb mu pea 24/7 nyyd tööd ja ka teie ideed on igati teretulnud. Siin see siis on, koos kogu loo põhjuse endaga.
Pildi mõõdud 43 x 53 cm:

Ja siinkohal tahan veel kord edastada oma austusavalduse ja palavad tänusõnad Tallinna Lastehaigla vastsündinute ja imikute osakonna toredatele arstidele ja õdedele. Et neil jaguks ikka ja alati sydamesoojust ja inimlikku hellust ja headust ning tähelepanu kõigi pisikeste patsientide jaoks. Ning pikka närvi, kannatust ja inimlikku mõistmist nende pisikeste tegelaste vanemate jaoks. (Ka nii hullude jaoks kui mina seda nende jaoks olin )

SUUR-SUUR TÄNU TEILE!

Pilt ise jõuab kohevarsti ka kohale. Kohe, kui tabav tekst on välja mõeldud ja kirja pandud. See on minu kingitus kõige pisematele, nende vapratele lähedastele ja kõigile neile, kes neid sellel teel toetavad ja aitavad.

Ja et igast pisikesest saaks kord suur!
PS valge laiguke päris pildi serval pole praak ega pildiviga. See on hoopis yhe toreda arstionu kitlisaba. Noh, selline muljetavaldav tore tegelane, kes absoluutselt alati kohal oli ja samas alati tuuleiilina ringi kihutas meie unises rutiinikarmis maailmas. Teda on seal haiglas raudselt mitu ekspemplari. Olgu siis yks veel

Jehhuu! Mustika lastetubade kolmas koht!

Mustikas oli täna toakujundamise konkursi tulemuste väljakuulutamine.

Jehhuu! Minu Pisikese Printsessi Lossikambrike sai eriti tubli kolmanda koha ja oli ka rahvalemmiku netihääletuses parima koha vääriline!

Ma olen rõõmust ja õnnest täiesti rõngas 🙂 Arvestades seda, millal ma selle alles yles sain ja mis syndmused mu elus ja mõtted mu peas kõigest hoolimata vahepeal olnud on, siis oli see kõik yks ytlemata positiivne ja ootamatu yllatus. Te ikka teate, mis pilguga vaadatakse haiglas inimest, kes istub oma voodil ja õmbleb draakoni pea külge silmi ja ninasõõrmed? Või laotab haiglakoridoris oma mitememeetrist keksuvaip vahepeal maha, et mõõta ja hinnata, et saaks kindlama käega jätkata? See vaip valmis täies mahus haiglas. Käsitsi. Ja mulle see vaip nii väga meeldib! Ja meie lohe meeldib ja kõik-kõik meeldib kohe nii hirmus väga! Iga viimane kui detail ja nüanss! Ja no see tänane võit! Kolmanda koha võit on ka võit, eksju! Ja isiklikus plaanis on see ulmeliselt suur töövõit ja iseenda võit ja nii kindel teadmine, et nüüd peab ka kõik muu hästi minema. No see kõik-kõik teeb kohe nii rõõmsaks! 🙂

Tänud ja tervitused kõigile abilistele, toetajatele, kaasaelajatele ja kindlasti kõigile isetegijatele! 🙂

Toad on yleval 3. jaanuarini, nii et veel jõuate ka pärituba vaatama. Keksuvaip on hetkel küll veidi tesises asendis, sest ehitusmeeste porised-tolmused voorid läbi printsessi kambrikese on lakkamatud ja neil pole aeg keksu nagunii hüpata 🙂

Aga nyyd, kus pisipoja on kenasti oma toidu ja hoolitsuse kätte saanud selleks kellaks ja magab rahulikku und enne järgmist seanssi, on mul aeg pisut pidutseda – lasteshampus ja mu suured lemmikud – Maiuspala-kommid ja pidu haiglamoodi on igavesti vaikselt vägev. Nagunii tuleb siin peagi mööda saata pojakese kuuvanuseks saamine, jõulud ja aastavahetus, seega on õige aeg hakata miljöösse sisse elama. Nii, et nunnu pildiga libavahuvein pauguga lahti ja hurraaa! Vahvat õhtut teilegi! Ma armastan ennast, maailma ja teid kõiki nii nii nii väga! 🙂