Haige Lotte

Õeks õppimise kõrvalt töötasin ma lastehaiglas. Sedamööda, kuidas õpingud edenesid, olin ma esimesed kaks aastat alguses õe abiline, siis hooldaja ja hiljem juba abiõde. Ma nentisin eile õhtul Andreasele, et lastehaiglas tööl olles meeldis mulle hooldajatöö oma olemuselt vist isegi rohekm kui õe oma. Miks? Sest hooldajal on oma töös luksust, nimega Aeg, mida kasutada patsiendiga vahetuks suhtlemiseks, mõistmiseks ja toetamiseks, käes palju vabamalt. See oli tore aeg! Ja ma usun täie veendumusega, et see kogemus on nii oluline stardipakk igale õeks õppijale ja testib inimesearmastust ja empaatiavõimet sügavuti. Ilma nendeta aga ei saa keegi kunagi päriselt heaks õeks. Pelgalt esimese kursuse kohustuslik hoolduspraktika seda kogemust ja sisemist selgust enamasti ei jõua pakkuda.

Neid mõtteid siin mõteldes kaevasin ma välja oma kunagise õenduse eriala hoolduspraktika aruande. Selle aruande esimene pool ootab siin oma lahtikirjutamise järge, sest sellest koorus üks väga valus vaikima sunnitud lugu. AGA minu praktikaruande teine osa on hoopis teisest puust lugu ja täna soovin ma teiega jagada just seda ilusamat osa sellest. Siin on kirjas üks haiglapäev ühe hooldaja silme läbi ühest pisikesest patsiendi-preilist ja tema haigest sõbrast, aga minu jaoks oli see algus selles ametis julgelt ja loovalt oma kutsumusele läheneda 🙂

Haige Lotte

Pisike preili on meie väike sage patsient, kelle tujud ja eriti ütlemised on suuremad kui ta ise. Ta on justnagu Lindgreni raamatust välja astunud tilluke tark vanainimene. Ta on see, kes valib hoolega, kellega ta suhelda soovib ja millal suhtleb. Võiks ju ütelda, et temaga on keeruline hakkama saada, aga samas me ju mõistame, miks ta on just nii nagu ta on. Tema kodu on kaugel eemal ja vanemad pääsevad teda vaatama vaid nädalavahetustel. Tal on päriselt ka paha, igav, kurb, valus ja mis kõik veel olla.

Sel korral haiglas olles on ta päevadeks aheldatud erinevate voolikutega voodisse, aga tema vaim on vaba ja valmis tegema suuri tegusid. Ilmselgelt on tal igav, sest kõik meie pusled on selgeks saanud ja multikad pähe kulunud. Me kõik püüame jõudumööda talle tegevust leida. Aga olgem ausad, meie võimalused on piiratud mängutoa valiku ja töökorraldusega ning nendes raamides on mõistus suhteliselt otsas… kuigi südames soovid vaid parimat. Ja mida päev edasi, seda rahulolematum on meie pisike patsient. Seal ta enamuse ajast turritab ja vaid tema kodust kaasa tulnud sõber, multifilmi-Lotte, kössitab vaikides tema kõrval. Ja siis… siis tuli mul ühel päeval korraga mõte, et äkki Lotte on ka haige? Miks ta muidu haiglas on ja sedasi norutab seal padjal.

Ja teate mis? Tuli välja, et Lotte on puruhaige ja mitte keegi ei ole seda siiani märganud!

No siis ei olnud muud, kui tuli hakata Lottet uurima ja siis juba ka ravima.

Kõigepealt pidi Lotte aru saama, et kingadega voodis ei magata, eriti veel siis, kui haige ollakse. Aga keegi tark oli need talle jalgade külge kinni õmmelnud?!  Kuigi tal tundus nii üsna mugav olevat, aga meie haigla reeglitega see kokku ei läinud ja nii leidsime me pesuruumist Lottele jalga enneagsetele titadele mõeldud sipukad. Need varjasid kingad kenasti ära. Kleidi asemel sai ta pisibeebide särgi selga. Minimähkme leidsime ka, siis oli patsiendipreiliga hea kaupa teha – mina vahetan kõige pealt tema mähet ja tema vaatab hästi hoolega, kuidas ma seda teen ja siis tema ise vahetab pärast täääpselt samamood Lotte oma. Mina ainult vaatan ja võin juhendada, aga ta peab ise õppima Lotte mähkusid vahetama, sest mind pole ju alati kohal ja nii paha oleks, kui Lotte peab kakase pepuga ootama vahel mitu päeva, et ma tuleks tema mähkut vahetama. Eks. Ja siis nägi Lotte oma mähku ja tuduriietega juba täiesti ametlikult haige välja ja me võtsime ta preiliga koos ametlikult haiglasse patsiendina vastu.

Kui sa oled juba haiglasse tulnud, siis on vaja täita mõned paberid ja muidugi pidime seda tegema ka meie. Kui nimed ja sünnipäevad kirjas, siis on vaja teada lapse kaalunumbrit. Preilil polnud õrna aimugi, kui palju tema Lotte kaalub. Aga meil on ju osakonnas ka beebikaal pisititade kaalumiseks! Selle sõidutasin ratastega kapikese peale Lotte juurde ja kindel väike käsi asetas ta hellalt kaalule. Lotte isegi ei sipelnud ja beebikaal suutiski tema grammid kenasti kokku lugeda.

Lottet on kiiresti vaja ka kraadida, sest ta oli ju väga haige ja võib-olla on tal vaja kohe hakata palavikku alandama. Preili juba natuke teadis, mida tehakse siis, kui palavik kõrgeks läheb. Tavaline elektrooniline kraadikas aga ei näidanud Lotte kaenla all midagi. Selle kehakuumusega oli tal midagi ikka päris korrast ära. Joonistasin voodinurgal hästi kiiresti puidust spaatli, mis sai vajalikud kriipsud ja numbrid ja nägi kohevarsti välja nagu ekstra Lottele loodud päris kraadiklaas. See lihtsalt pidi toimima. Lotte lubas end taltsalt kraadida mitmeid kohe tunde! Talle meeldis see kraadiklaas ja kraadimise värk nii väga.

Aga Lotte ei oska rääkida ja kui ta just ei nuta, siis ei saa keegi aru, mis tuju tal on ja kas tal äkki ka kuskilt valutab. Preili juba teadis, et me tema enda käest küsime valu kohta ühe joonlaua moodi asjaga, millele on joonistatud näod rõõmsast väga kurvani ja preili siis saab näpuga näidata endale parasjagu sobiva näo peale. Lotte vajas samasugust, aga sellist, mis on koeralastele mõeldud. Teine puidust spaatel sai endale koguni kümne koera näod – eritirõõmsast eritikurvani ja pisaraidpristivani. No et kohe ikka väääga täpselt Lotte tuju ja tundeid tuvastada. Meie nimetasime selle nägudega spaatli Lotte Hea-Tuju-Mõõdupuuks. Esimesel korral näitas koon sinna kuskile keskele, aga päeva jooksul muutusid Lotte tujud pidevalt – ikkagi väga haige laps. See mõõdupuu aitas meid Lotte ravimisel ja temast arusaamisel väga palju. Kust me muidu oleksime nii selge täpsusega teadnud, mida teha. Lotte õppis ka ise meile koonuga näitama just seda nägu, mis tunne tal parasjagu oli.

Kuna Lotte oli nii-nii haige, siis mida on haigtel vaja, et terveks saada? Armastust? Musi? Paid? Naeratust? Süüa? Eiiiiii! Preili teadis täpselt – haigel on vaja süsti ja plaastrit, see viimane aitab vahel isegi kõhuvalu korral. Lotte vajab heatuju-süsti ja ta vajab seda nii mitu korda päevas, et mitte keegi ei hakka üht haiget last nii palju kordi päevas torkima. Seega vajas Lotte oma käele raviliblikat. Preilil oli üks selline hästi ilus ja armas helelillat värvi raviliblikas voodi juures mängimiseks juba olemas ja nii me selle siis korralikult Lotte käe külge kinni panime ja edaspidi sai Lotte alati mugavalt ilma nõelata süsti. Ikka liblika-loputus kõige pealt ja siis heatuju-süst ja loputus otsa ka veel. No et liblikas kuidagi umbe ei läheks ja ikka Lottele abiks oleks. Küll preili juba teadis, et see liblikavahetus pole teab mis mõnus asi. Aga väga vajalik ikkagi.

Ja siis see plaastri asi. Sellega on alguses natuke keeruline. Plaaster aitab küll mille kõige vastu, aga mis sa teed, kui su pehme isu on nii karvane, et see liimiga tavalisi plaastreid ei kannata? Selgus, et kui plaastrist pole abi, siis sobib ka side. Lotte saigi endale korraliku sideme ümber pea ja selle ümber veel ka jupikese võrksukka. Nii olevat Lottel väga hea. Seda kinnitasid nii Lotte koon Hea-Tuju-Mõõdupuul naeratvat nägu valides kui ka preili ise. Täiesti ühest suust.

Lotte sai vahepeal vist isegi terveks, aga pidi kohe ruttu uuesti haigeks jääma, sest saabus uus oluline imeriist – TORU! Kuulamise toru. Meil siin haiglas on ikka imevigureid igale poole peidetud! Mõtleks, kätekuivatuspaberi rulli seest ilmus välja Lotte kopsude ja südame kuulamiseks parim riistapuu. Ja teate, mis selgus? See toru osutus ütlemata otstarbekaks asjaks ja aitas meil teha suure uue avastuse – ühtpidi kuulates oli see tavaline kuulamise toru. Seda oskasime me oodata, AGA Lotte süda tegi lisaks tavalisele tuk tuk tuk tukile ka muid hääli. Kui tal oli hea meel, siis Lotte süda hüppas rõõmust auh auh auh auh ja kui meel oli kurb, siis kõlas tema südames kaeblik auuuuuu aauuuuuu, kui Lotte ikka päris kuri juhtus olema, siis tegi süda vahel ikka urisedes ggrrrhhhh gggrrhhhh kah! Tegelikult ju üsna loogiline, eks?

Ja teistpidi oli seesama papptoru vaatamise toru. Kuna meil puudus valgus ja peegel nagu kurgu-nina-kõrvaspetsialistidel, siis tuli välja, et Lotte kõrvad on äraütlemata mustad ja vajasid pidevat puhastamist. Ja kindlasti on tal veel palju avastamata muresid ja haiguseid. Tema raviprotsess peab igal juhul jätkuma. Õhtuks selgus, et me ei olegi enam oma väga haige Lotte ravimisega üksinda, sest mängutoa-tädi tõi enne tööpäeva lõppu preilile mänguasjade riiulist läbipaistva arstikohvri. Kui see varem tundus üks igav kast, siis nüüd oli seal korraga sees suur hulk väga vajalikke arstiriistu. Meie pisikesest haigest igavlevast preilist sirgus ametlikult haigele Lottele agar tohter või äkki ikka tema päris oma haiglaõde?

Ahjaa, peaaegu läks meelest, päeva jooksul sai pisike haige Lotte endale veel muuhulgas ka päris isikliku vetsupoti – tühjaks saanud kindakarp ja selle ovaalne ava olid Lotte jaoks täpselt parajas mõõdus.  See osutus äämiselt vajalikuks hetkest, mil vaene Lotte korraga kõhuviirusesse haigestus ja tema väike abiline enam mähet ei jaksanud nii sageli vahetada. Kui Lotte aga ohjeldamatult ka oksendama hakkas, siis alguses vingerdas ta vaeseke nagu keeristorm edasi-tagasi pead ja taguotsapidi tolle ovaalse ava kohal. See tundus hirmus väsitav ja nii leidsime me talle koonu alla papist neerukausi ja nad minust tol õhtul haiglasse maha jäid – Lotte poti peale istumas ja preili agaralt teda toetamas ja abistamas.

Loodetavasti on nii preili ise kui ka Lotte nüüdseks tervenenud ja naudivad terveksolemist ja seda vabadust, mis sellega kaasas käib.

Lottet oli nii tore ravida, sest see ravis preilit ka 🙂

***

Hiljem joonistasin ma seesuguseid “mõõdupuid” veel nii karude, jäneste, siilide, kui kelle kõigega juurde. Nii lastele kui tulevastele õdedele. Sest seesinane mõõdupuu on tegelikult üks hea ja tunnustatud viis valu hindamiseks. Sellega saab hinnata ka sügelust ja muid ebamugavusi. Ühel pool on lapse jaoks näod rõõmsast ja probleemivabast kuni kõige hirmsama mõeldava ebamugavuseni. Seda mõõdupuud enda ees hoides ja lastes lapsel kasvõi näguga näidata, milline tegelane kirjeldab hetkel tema olemist kõige täpsemalt, saad ise pulga tagant vaadata 10 palli süsteemis vastava numbri. See on täiesti arvestatav ja dokumenteeritav väärtus, hinnang oma olukorra kohta ja seda saab erinevate hetkede tulemustega jooksvalt kenasti võrrelda.

Minu kõige kallim kursaõde Annika sai omal ajal endale Hundi-mõõdupuu ja nüüd seda lugu siia kirja pannes selgus, et see on tal endiselt töö juures temaga kaasas ja siin on pilt mitu õnnelikku aastat elanud Hundi Hea-Tuju-Mõõdupuust <3