Öös on mõtteid… Rasked ja keerulisi, aga kuna elus on ikka ka head ja säravat, siis sissejuhatuseks jagan teiega hoopis enda ideid lastetubade kujundamisest 🙂
Midagi printsessile või printsile. Minu lahendust ja teostust sellele kavandile olete te juba aastavahetuse paiku näinud 🙂
Mõnusalt mahe ja maalähedane tuba
Rohujuurele lähemal väike, pehme, soe, särav ja armas 🙂
Pisikeste põnnide mängumaa 🙂
Kui pisikeses tüdrukus elab baleriinipisik…
Või ehk midagi tulevasele tshempionile?
Või minge te ka metsa! 😀 Kännud, muide on mõnusad ja pehmed ja nendega saab kasvõi padjasõda pidada 😀 Ja lõke on kujundlik element, mäletate ju ise ka, et Nuki kolis päris lõpsu ikka metsast inimeste sekka 🙂
Ja igavene suvi ja puhkus pole üldse mitte paha mõte! 😀
Ma olen jõudnud punkti, kus on aeg asjad ymber hinnata. Eriti need isetegemise asjad. Ma sain nii kõva paugu oma viimasest suurprojektist, millega mulle kõvasti liiga tehti ja veel rohkem teha taheti, et hetkel on minu jaoks kõik, mis ei puutu mu lastesse ja nende kõrgemasse heaolusse, küsitav. Heleda leegiga põleda on… valus :S
Olen viimaste aastate jooksul nii palju joonistanud, et asi on juba käpas – käsi käitub nii nagu aju käsib. Tegelikult on see imetabane tunne. Kõik on väga paigas. Vahel ikka mõtlen, et mis saab siis, kui mu töökäsi kaotab oma osavuse. Kui silmad ytlevad yles, kui juhtub midagi muud, mis võtab mult ära võimaluse teha seda, mida nii väga teha tahan. Aga ma tean, et see poleks kõik veel kaugeltki lõpp, kyll ma siis leiaksin muud vahendid ja väljundid ja lahendused. Kui ma vaid tahan. Tahe on vägev asi. Tahtejõud on aga teatud mõttes paras vaenlane ja enesetapurelv.
Miks ma joonistan? Miks istun ma igal jumala ööl pärast pikka päeva olenemate väsimusastmest siin laua taga ja joonistan uusi kavandeid, uusi särke ja värke tegelikult ju sageli võhivõõrastele inimestele? Ma ei tunne nädalapäevi, ei tunne pyhi. Kui olen ka käinud õhtul lastega väljas, peol või kylas, siis ikkagi istun siia ja teen, mida vaja. Tulen, kohe kui poisid lõpuks magama jäävad, reeglina mitte enne 23 ja tegutsen seni, kuni pisem nõuab 3-paiku oma öist söögikorda. Ja kuigi uni ja väsimus mind murda pyyavad, siis ajan ma puhtalt tahtejõu najal endale veenvalt korrutades MA PEAN! sealt soojast voodist ikkagi pysti ja tulen siia tagasi, vahepeal värviga kuivanud pintslite juurde, et jätkata sealt, kust pooleli jäi. Mulle ei meeldi töid pooleli jätta ja kui laste uni just väga rahutu pole, siis katsun võimalusel alati asja hommikuks valmis saada või vähemalt mingisse teise etappi viia. Ja äratus on taas kell 9-10. Lõunaund ei ole mu suurem maganud ajast, mil ta sai aastaseks. Pisema uinakud on kerged ja mööduvad valdvalt minu syles. Seega päeval pole mul lootustki leida aega puhkamiseks. Ja mul ei ole aeg endale. Ma ei mäleta, millal hoidsin viimati käes raamatut, mis polnud kirjutatud lastele või vaatasin mõnd filmi, mis polnud lastele. Mina ise olen teatud mõttes kaduma läinud. No tegelikult on siiski ka olnud vahel harva ka neid öid, kus ma lähen poiss magama panema ja avan silmad keset sygavat ööd või alles hommikul, ise täisriides ja pean tunnistama et nemad panid hoopis minu magama. Vahel ajan end siis ka veel tööle, vahel löön nördinult käega, lasen peast läbi kõik asjad, mis selle ajaga tegemata jäid ja magan syymekaid tundes edasi.
Ma ei ole hea ema. Ohhei, see pole mingi hala ega enesehaletsuses või labane syydistus kiituse norimiseks! Olen vahel sisimas närviline, pahur, kuri, kurb, yksildane ja selle kõige tõttu kokku veel ydini õnnetu ka. Kuigi võiks ju olla õnnelik, sest mul on kaks last. Jah, kahtlemata me kõik vahel ärritume, kui lapsed ei käitu nii nagu me neilt ootame, aga see ärritus võib kasvada väga suureks, kui ise ei ole puhanud ja endaga rahul. Me ju vihastume kyll pigem enda peale, aga lapsed võtavad seda ka isiklikult. Ma tean, et elan ise oma elu raskeks, seda on mulle nii palju kordi öeldud ja selles on kahtlemata palju tõtt, aga ma ei oska teisiti. See tasakaaluleidmine, kus ma välise rabamisega ometi suudaksin sisemise rahu ja õnne saavutada on nii raske. Ma tean oma peas, kuidas on õige ja ometi teen ma ise vastuolulisi asju valides sageli otsuseid mis on kyll mu laste huvides tehtud, aga kas nad on neile parimad? Jah, ma isegi enam ei unista teemal ‘kui mu kõrval oleks toetav mees, perekond, lastel oleks isa, kes ka osaleks nende kasvamises ja kasvatamises’. Kahe väikese lapsega yksi ei ole kerge. Ma võin ju öelda, et saan hakkama ja kahtlemata saangi. AGA ma tahaksin saada hästi hakkama, tahaksin olla parem ema oma lastele. Kindlasti on see mingis mõttes edasiviiv, samas yhel hetkel hakkab see ‘ma tahan’ hävitama. Kuigi ma katsun teha omi asju, st tööd, sel ajal kui nad magavad, siis ikkagi need asjad kipuvad meil kattuma. Neil on nagu andurid, et kui ma nende uneajal ei viibi kõrval, siis on kohe uni häiritud. Ja siis olen mina sisimas pahane, et miks nad ometi ei taipa magada – neil on vaja puhata, selleks et kasvada ja mul on vaja nende heaks rabada. Kuigi jah, ehk ytlevad nad oma tahtmatu käitumisega mulle just seda, et ka mina pean puhkama. Muidugi pean, aga ma ei saa seda endale kahjuks hetkel lubada. Elades olukorras, kus meil pole suurt kindlustunnet. Kus pidevalt midagi hõõgub ja aegaajalt ka valusalt põleb ja plahvatab ja ennast ikka ja jälle valusalt meelde tuletab, siis pean ma leppima ja enda ego absoluutselt kokku pakkima ja ennast tagant sundima ja tegema kõik, et yhel hetkel ehk jõuan omal jõul vähemalt mingi satbiilse ja inimliku lahenduseni. Praegune olukord ei ole normaalne ja see on kestnud liiga kaua. Ma jälestan selle mõju endale, oma lastele.
Kahtlemata meeldib mulle joonistada, tunnen end meelitatuna kui tullakse ja öeldakse häid sõnu mu tegemiste kohta, aga sel moel see asi ei tööta. Puhtfyysiliselt ei jõua ma täita kõigi soove, kuigi tahaksin. Ja ma ei oska asju lõdva randmega teha ja korralikult tehes võtab mul kõik aega. Ehk jõuaksin mingi eesmärgini, kui teeksin neid omi asju kõigile öödele lisaks ka kõigil päevadel, aga nii ma ei saa. Lahendus oleks palgata abilised? Aga kas siis oleks ikka kõik veel nii nagu peab? Võtta asi suuremalt ette? Kas trykituna oleks need asjad enam need, mis nad on? Teha hoopis midagi muud? Myya oma oskused ja nägemused kellegi heaks maha? Leida endale mees ja lastele isa? No see on tegelikult teine teema, mis on kyll otseselt kõigega vägagi seotud, aga no millal mul veel selle jaoks aega oleks… ainult laste arvelt ja vaat seda ma endale lubada ei saa. Aga tööalaselt võimalusi on, aga milline neist see õige on? Ja tegelikult, mis tähendab, et ma pean??
Mul on kodus kaks väikest last, minu asi ei oleks praegu end siin halastamatult ribastada, tappa ja kurnata vaid kinkida neile õnnelik lapsepõlv. Minu kohus on olla nende kõrval, olemas olla nende jaoks. Miks ometi ei saa ma teha asju lihtsalt rõõmust ja peamiselt just neile? Ja õigepea on nad suured ja paljud asjad on sygavale ajju ja sydamesse kinnistunud ja mida nad siis kodust kaasa said? Pildi õnnetust, yksildasest emast, kes rygas nagu idioot mingi unistuse nimel, et meil oleks õnnelik pere ja kodu. Et neil oli ema, kes ei saanud neid alati sülle võtta ja alati ära kuulata, kes vahel järsult hoiatas, et ära tule lähedale, värv pole kuiv, joon läheb viltu, kes ytles aina oota nyyd natuke, oota veel veidi, ja küsis, miks sa ometi ei maga… ja lapse jaoks on ootamine pikk, une tulemine võtab aega… Ema, kes võttis lapse päriselt kaissu vaid öösel sygavas unes, siis kui hing rändamas oli… Ema, kel pole jaksu ja aega nendega koos mängida ja õue minna nii palju kui ilm lubaks ja laps sooviks. Neil oli ema, kellel ei olnud nende jaoks aega ja jõudu. Miks ma yldse soovisin lapsi, kui ma ei suuda olla nende jaoks 100 protsenti olemas olla heas vormis? Jah, ma arvestasin kahjuks sellega, et ma ei pea kõigega yksi hakkama saama. Tegin valearvestuse, inimlik viga, eks? Kas ma tõesti rikun oma laste elu ja tuleviku lootusetult ära, et ma iga hinna eest nende isa meie juures kinni ei hoidnud? Millised mehed neist kasvavad? Sellised, kes leiavadki, et naised peavad nende nimel end haigeks rabelema ja arvavad, et naistel polegi justnagu õigust olla hoitud, armastatud, viisakalt koheldud? Mul ei ole neile kahjuks kuskilt head eeskuju võtta ja ma ju tean, et sõna ja õpetus ei maksa iial nii palju kui luust ja lihast näited.
Vot selliste mõtete käes olen ma sellel väga pingelisel tööperioodil juba jupp aega piinelnud ja olen jõudnud äratundmisele, et kõik! Aeg maha! Ma PEAN lõpetama ummisjalu mingi ebamäärase tuleviku ja oma kodu, kasvõi sellesama siinse kodu loomise nimel rygamise, sest minu jaoks yksinda on see kättesaamatu unistus ja mu lapsed vajavad mind nyyd, siin ja praegu ja ma PEAN hoopis olemas olema nende jaoks. Laste puhul ei toimi teesklus, nad võivad kyll osavalt kaasa mängida ja leppida, aga nad tabavad iva suht kenasti ära. Ja ma miskipärast usun, et kokkuvõttes on elukeskkonnast tähtsamad armastus ja lähedustunne ja usaldus. Suudaksin ma vaid lõpetada enda sundimise ja piitsutamise? Eks see on ju teatud mõttes olnud lohutuseks, nii on olnud hea yksinduse ja kurbade mõtete eest põgeneda.
Kogu see rabamine ei ole olnud kaugeltki asjata, sest tänu sellele olen ma yles leidnud iseenda, olen saanud palju julgemaks, tugevamaks, iseseisvamaks, kindlasti ka kompromissitumaks ja sallimatumaks. Asjad on muutunud lihtsamaks ja selgemaks, samas mustvalgest värvilisemaks. Olen saanud sõbraks endaga ja kuigi see sõber mu aegajalt vihast värisema paneb, siis just nyyd ongi see aeg, kus tuleb paremad kyljed välja otsida ja poegade teenistusse anda. Sest hiljem oleks mul syydistada vaid iseend. Nyyd ma juba tean, et palju asju sõltub vaid minust endast ja ma ei usu, usalda ega looda enam teiste peale. Nii on kõigil lihtsam. Eelkõige mul endal.
Praegune otsus on selline, et lähen määramata ajaks puhkusele. Täidan ära need tellimused, mis lubanud olen. Ka need, mis on endiselt veel ootavad ja mille pärast mul ytlemata paha tunne on, sest mulle ei meeldi katteta lubadused ja tegemata jäetud tööd. Need kripeldavad ja kummitavad ja rahu ei anna. Talvel suutsin kogemata kustutada ära terve portsu kirju – neis kirjutatu on mul katkendlikult meeles, kyll on aga haihtunud aadressid, nii, et kui keegi teist, kes ikka veel kannatlikult ootab, loeb siinset juttu, siis andke märku, panen kõik uuesti kirja ja teen valmis nagu lubatud, sest tunne, et keegi kuskil kannab kauna mu peale mõne tegemata jäänud teo pärast, on õudne. Ja kui ma siis kõik kunagi valmis saan, siis olen olemas vaid oma laste jaoks. Kõik mida ma teinud olen, olen teinud rõõmuga, aga ma sooviksin veel rohkem jõuda ja suuta ja anda ka oma lastele endast rohkem head. Tahan neile aastate pärast otsa vaadata häbita, julgelt, tundes uhkust ka enda yle, et ma sain hakkama ja sain väga hästi hakkama. Maksimalist minus ei uinu vist kunagi. Mõistate?
Ja läbipõlemine ei olegi ju tegelikult paha. See on hea võimalus puhata ja siis leida uus võimalus tuhast tõusmiseks. Ihh, huumor või asi, aga mul kiskus suunurgad hetkel yles kyll. See minu peamine kärssamise põhjus oli mahukas. Väga suur ja vägev ja ma andsin endast väga palju ja need ideed on mulle ju ikka väga kallid ja armsad. Ma tean, et ühel päeval ma teen kõik selle veel yhes teises kohas ja teisel moel ära, aga üht tillukest killukest sellest suurest mõttest (tube oli rohkem) saan ma teile ka kohe praegu näidata – mõnusalt pehme lepatriinuhäll, istumisklotsid, millel ka putukapilte kokku panna ning millega lahe on ka muud ehitada, 100-jalgse-kiik on mul valmis ja olemas. Kõik teised asjad on samuti olemas ja valmimisjärgus. Ja ma armastan seda ideed!:
Teile aga mõnusat sooja suve ja mis muud kui vahvate isetegemisteni! Äkki jõuan varsti minagi puhkamise, raamatute, varraste ja heegelnõelani 🙂
***
Lisaks kogu alljärgnevale öisele loole on mul ka yks vahva tähelepanek nyyd hommikul lisaks – veidi aega tagasi, nii umbes 10-ajal piiluti siia blogisse 100 000. kord. Vahva! Nii palju nulle! Ise nägin ära 99 997 ja 100 003. Veel yks pisike murdepunkt 🙂
26 thoughts on “Emaksolemisest ja läbipõlemisest”
Kalli-kalli! ja jõudu sulle selle mõtte teokstegemisel. Võõras nagu ma olen, ei saagi ma sulle ju muud öelda, et – su mõtted on õigel teel ja hoia neist kinni ja ära seda puhkust väga kaugele edasi lükka. Hooli endast!
PS Tee laste rahus kasvatamiseni kulgeb läbi su oma hingerahu.
Nojah, nende isadega on vahel nii et justkui võtaksid natuke koormust enda peale küll, aga samas röövivad selle nn. tekkinud vabaaja ja energia endale. Mees võib olla kohati suurem aja ja energia röövel kui mitu last kokku, kusjuurs alguses ei saa arugi.
Puhata on sul vaja kindlasti, kohe nüüd ja praegu. Kui saaksid endale ööund lubada, muutuks elu tunduvalt elamisväärsemaks ja lapsed magaksid ka kindlasti paremini.
Ma tahaks sind kõvasti kallistada! Iga ema on oma lastele parim, ära seda unusta!
Kui lugesin Sinu kirjutist, siis lõikas valusalt hinge- oleksid nagu kogu minu eelneva elu kokkuvõtte teinud (väikeste erinevustega,mina nii hästi ei joonista!)Tegin ka ise mõned väga radikaalsed otsused mõni aeg tagasi.Ega seda hingerahu ja tasakaalu ei leiagi nii ruttu.Ikka mõtled, kas see KÕIK on seda KÕIKE väärt!!Ja tegelikult, ega meile muud ei jäägi lõpuks ainult lapsed.Kui meil nende jaoks ka aega ei ole olnud, siis pole meil enam midagi.
Olen pikka aega jälginud Sinu tegemisi, alates Sinu pisipoja keerulisest sünniloost, tihedamalt.Hoia ennast, Sa oled seda väärt. Päikest Sulle ja lastele!
Olen Tiigrikutsuga ühel meelel, et mehed ongi põhilised aega ja energia röövijad=) Mehed on sellised inimesed, kes vbl tulevad ja vbl lähevad, lapsed on ALATI sinu lapsed.Just hiljuti vaatasin üht huvitavat saadet, kus räägiti sellest, et kui inimene väga väga TAHAB midagi, seda ta saab, aga ta peab kindlasti teadma, mida ta tahab ja kuidas see välja näeb. Niikaua kuni inimene sundib ennast midagi tegema ja pidevalt räägib MA PEAN, õnne tunnet ei tulegi. Keegi pole veel sunniviisiliselt õnnelikuks saanud. Puhukuse mõte on väga hea, sa saad aega võtta just endale, mõelda oma soovide peale ja teostada seda, mida oled ammu tahtnud, aga ei saanud endale lubada. Kalli-kalli sulle, see elu on üks pikaajaline haigus, mis lõpeb tavaliselt surmaga, aga haiguse kulgu meie saame kuidagimoodi korrigeerida. Sina oled üks vapustav ja andekas noor (kena ka veel) naine ja kuula oma südant ja kõik su unistused saavad teoks! Kalli-kalli, musi-musi!
inimene ei ole masin – ja seegi tahab vahepeal puhata, või muidu ütleb üles. kas ei oleks kedagi nn. tugiisikut, kes vähemalt korra nädala-paari jooksul võtaks lapsed päevaks enda juurde – ema, õde, tuttavat naabritädi?
küllap aitaks seegi, kui vahepealgi saaks korralikult välja puhata. ja tõepoolest, kui muu ei aita, siis lihtsalt aeg maha! majanduslik külg on oluline, aga armastus ja lähedus kindlasti tunduvalt olulisemad. ja tegelikult ei lähegi sinna ju nii kaua aega kui lapsed lähevad lasteaeda ja sul on päeval võimalus süümepiinadeta tööd teha.
P.S mul on ka praegu raske aeg aga sinu postitust lugedes sain aru, et ma ei tea veel õieti raskustest midagi ja justkui jõudu juurde – aitäh!
Kuigi olen sulle võõras-siiski kallistan sind kõvasti,kõvasti ja soovin sulle edaspidiseks palju jõudu ja vastupidavust(peamine on see et tuleb mõelda positiivselt)sirvisin nyyd ka rohkem su blogis ja avastasin,et oled vapustavalt super joonistaja ja mitte ainult,oled ka hea kirjutaja,sinu jutud kohe tõmbavad lugema ja lähevad hinge…ole siis tugev…
Just Sinu joonistatud padjal ärkasin ma täna hommikul! Täna, oma esimesel puhkusepäeval. Kohe muidugi tagus mul peas mõte, ma peaks tegema seda, seda ja seda, et mitte õhtul kahetseda asjatult kadunud päeva. Järgmisel
hetkel manitsesin end, on ju ometi puhkus, miks ma ei oska puhata? Nii ma siia arvuti taha sattusin ja lugesin kogu Su jutu korralikult läbi. Tõesõna, minu läbirääkimised iseendaga, et kas teha või mitte teha on köömes selle loetu kõrval. Minu lapsed asjatavad praegu omapead, üks on merel praktikal ja teine otsustas vanaema juures suvitada, abikaasa on tööl ja mina olen vaid enda päralt ja maadlen naeruväärse dilemmaga. Vaadates siin läbi aegade Su joonistusi pole ma iial osanud aimata nende tegelikku hinda. Ja teise inimese südamemure suurust ei oska ma ammukski ära aimata. Hea, et Sa kirjutasid. Hoian pöialt, et tehtud valik tooks Sulel rõõmu ning rahulolu. PS Ma olen valmis tellimusest loobuma, võta minuga ühendust.
kahjuks on jah me elu nii kiire ja rabelev, et ise kipud ära kaduma… ja enda uuesti avastamine on raske…
ma loen Sind sageli, imetlen Su tahet ja jaksu, seda, et jaksad kahe lapsega üksi vastu pidada.
osalt ka tänu Sinule otsustasin nüüd, et jätan maha oma senise elu (vägivaldse mehe) ja alustan otsast – nullist, sest midagi tema käest ei lootustki saada, hea kui saan oma seljariided ja käsitööasjad ja need raamatud, mis õnnestub vargsi kaasa võtta. ei ole enam jaksu kuulata iga päev jutte teemal mil viisil ta mind maha lüüa kavatseb…
kolin ära, teise linna, alustan uuesti koos oma lapsega, kes isa iseloomu pärast juba 5-dast eluaastast peale mu vanemate juures kasvas. nüüd on ta 19, läheb ülikooli ja ütles mulle selgesõnaliselt – ema, tule ära, hakkame koos elama, me saame palju paremini hakkama ja ta ei ole olnud mulle mingi isa.
ma ei kujuta seda uut algust veel hästi ette – üürikorter, raha meil eriti pole…
aga selle eest olen ma vaba, see ilmselt maksab rohkem kui kõik maailma raha ja asjad
ja kunagi ei või teada, millal tuleb keegi, kelle jaoks oled sa ainuke ja kes arvab, et löömine ei ole ainuke suhtlusviis.
jah – palju asju sõltub meist endast, meie julgusest ja otsustamisest, aga usu, et on palju häid inimesi, kes aitavad vajadusel, kes rõõmustavad siiralt su edu üle, kes tunnevad siiralt kaasa su murele ja siiralt aitavad kui vaja…
parandamatu optimistina arvan siiani, et kunagi pole nii hull, et ei saaks hullemaks enam minna
ja et kui oled rentslisse maandunud, siis ainus tee on üles õhku tagasi, teadmisega, et nüüd tead, kuidas mitte enam tagasi maanduda
puhkuse võtmine on õige mõte, pärast on pilt selgem
jään Sind tagasi ootama, et seda ümmargust maailma jälle piltidel näha
kalli-kalli Sulle ja äkki õnnestub meil kunagi kohtuda…
Magamatust ei suuda keegi pikka aega ilma tagajärgedeta taluda. Selles suhtes sa oled vist täiesti "normaalse" tulemuseni jõudnud… Teema pole see, aga ma olen näinud, kuidas inimene peale üleväsimust pool aastat magab ja on ärkvel paar tundi päevas. Magamatus ON ohtlik asi.
Aga unistused ilusamast elust… Kompromissid laste arvelt pole kõigile vastuvõetavad. Meestest, ah mis nendest üldse rääkida. Hea mees on juhuslik õnn (ei ole ju nii, et hea ja tubli naine saab toreda mehe ja laisk ja paha saab halvema mehe. ehkki mõned nii vist arvavad). Ja juhusliku õnne nimel ei saa ise midagi teha. Ühinen siin teiste arvamusega, et mehega koos ei pruugi kergem olla.
Aga ideed las laagerduvad, muutuvad ainult paremaks 🙂
kallid
Kalli kalli sulle! Puhkus tuleb kasuks!
lugesin kõik läbi ja kohati tundsin õudusega ära oma kunagised mõtted (just selle halb ema olemise koha pealt, et ei suuda pakkuda neile sellist lapsepõlve, millest olen ideaalis unistanud). kalli Sulle, tõesti!
seda tahan öelda (ma olen hakanud nüüd vastukaaluks nii mõtlema ja tundma), et see, millest meie unistame om alaste jaoks ja arvame, et neil õnnelikuks lapsepõlveks ja täisväärtuslikuks inimeseks kasvamiseks kaasa vaja saada on, on tegelikult meie unistus, mitte nende oma. lapsed on õnnelikud just nii nagu nad on. nende jaoks ongi kodu ja pere ja elu selline nagu reaalsus parasjagu on. nad ei oska (veel) muust unistada. nii et kui nad just puudust ei tunne ja ahistatud pole, siis on nad sinuga õnnelikud ka nii nagu see elu teil parasjagu läheb 😉 Ja kui kasvades hakkavadki kunagi nägema, et midagi oleks võinud teisiti olla, siis kasvades tuleb ka mõistmine, miks ei olnud. Nii et take it easy, lapsed ei heida sulle küll midagi ette, ära tee seda siis isegi. Sa pakud ju neile halvas olukorras parimat, mis su võimuses ja sellest piisab.
Kena puhkust!
sa oled väga hea ema, sest sa tunnistad, et teed vigasid ja oled valmis oma vigasid parandama. sinu lastel on kodu ja ema ja kummalgi oma vennake :). Neil on olemas kõik, mida nad oskavad soovida ( ja palju rohkem nad väikestena soovida ei oskagi). Kõik muu, mida sa arvad, et neil vaja on, on su enda ettekujutuste vili. Kui nad pubekateks saavad, siis joonista müügiks – sii on neil materiaalsed soovid tekkinud. Praegu joonista oma lastele ja lastega. Ja küpseta oma ägedaid saiakesi (millest ma öösiti und näen)ja maga koos lastega lõunaund ja ööund. Ja unusta ära teised – sina ja su lapsed olete su elus kõige tähtsamad. Ja sa pead ennast hoidma ja armastama, sest su lastel on sind vaja. Te olete vahvad ja paljud kadestavad teid!
Isver, Muhv, ma poleks osanud sedasama paremini kirja panna.
Kalli Sulle, Pisihaldjas! Poolikult magades kaua ei põtki, olen seda mitmeid kordi kogenud. Natuke puhkust ja oledki jälle nagu uus!
Jõudu lastega möllamiseks!
Ma ei tunne sind,kuid sinu probleemid on mulle tuttavad.Löö selg sirgu-sa oled parim ema.Puhka natuke ja jõuad jälle.Kallistan sind kõvasti ja soovin rohkem enesekindlust,mis tuleb aastatega.
Sa oma kirjutisega tõid jällegi mu silma pisara- nii lugematu arv kordi olen ma samuti mõelnud, kui halb ema ma olen…Olen pikalt püüdnud rabada ja teistele vastu tulla oma puhkuse ja tervise arvelt ja erilist kasu pole sellest mulle küll tekkinud. Sa pead puhkama, enne kui Sinu tervis otsustab Sind sundpuhkusele saata. Minul läks süda rivist välja selle pingutamise peale, polnud ka võimalik öösiti magada nagu vaja, kuna töö on selline. Ja siis lollike püüdsin hästi kiiresti haiguslehelt tagasi saada, et teised ei peaks minu äraolemise pärast rohkem pingutama-polnud ma korralikult terveks veel saanud…Ja mis ma sellest sain, et teiste peale mõtlesin ja jätsin oma pere ja eelkõige lapsed tahaplaanile- palavikus olen tööl käinud praeguseks juba 3 kuud, mingi imelik haigus muudkui süveneb, inimesena ei tunne end enam üldse- ja kasu pole minust enam kellelgi, sest olen niiiii väsinud ja kurnatud…. Palun ära tee Sina ületöötamise viga, sest vastaseljuhul pole sust kasu ega abi oma pojakestele enam tükiks ajaks.
/Sirts/
Jeerum, no muidugist puhka ja maga ja ole koos lastega!
Sest kuigi me kahtlemata kõik armastame hirmsasti su joonistatud asju, ei pea sina mitte püüdma projekti "Pisihaldja tehtud pilt igasse <vali sobiv riik> kodusse!" nüüd ja kohe lõplikult valmis teha 😉
Aitäh teile! Suur-suur aitäh!
Kalli- kalli, jõudu ja jaksu! Eks igaüks aeg- ajalt mõtleb et on halb lapsevanem. Täitsa normaalne peaks olema selline tundmine. Võta aega ja puhka, eks rabeleda jõuab alati!
Kui Sa kavatsed puhata Lõuna-Eestis, siis peale seda, kui oled lastega koos puhanud ja tahad ise puhata – olen valmis Sinu imearmsate põnnidega aega veetma. Ja seda täiesti tõsiselt.
Sa oled võrratu ema oma kallitele poistele ja oled väärt aega enese "laadimiseks".
Kalli-kalli teile!:)
Kunagi ütles mu töökaaslane väga tabavalt ületöötamise kohta. Kas need inimesed kelle heaks Sa töötad (selles kontektsis ülemused) tulevad sinu hauale lilli tooma? Ei tule. Sinu heaolu läheb aga korda Sinu lähedastele, kelle arvelt Sa tööd rabad.
Ilusat puhkust sulle!
Pai Sulle, väike armas haldjake! Lugesin su öist juttu ja kangastus üks multifilm pisikesest õnnetust haldjatüdrukust, kelle võlukepike rikki oli läinud. Aga sõprade abiga sai kõik jälle korda:)
Tite-ema elu kipub jah selline olema, et koguneb üks pikk-pikk unevõlg – esmalt ei saa pisikese pärast korralikku sügavat "magab nagu kott" und endale lubada ja teisalt, need omaette olemise ja nokitsemise hetked muutuvad nii oluliseks (ning mille arvelt siis ikka, kui mitte ööune…). Küllap hetkel on Sul tegemised üle pea kasvanud ja puhkust vajad Sa kohe kindlasti, aga võibolla on see joonistamise-asi osa sinust – täielikult seda likvideerida ei saa… Kui soovitada võib, siis soovitaksin teha mingi plaani, kuidas uneaega juurde võita ja osa oma tööst (see osa, mille Sa hetkel veel ilmtingimata äratehtava nimekirja oled arvanud) päeva-aega ümber kantida. Ehk aitaks kui aeg-ajalt keegi paar tundi lapsi hoiaks (usun, et Sa ei raatsi sellest veel mõeldagi, minuga on küll nii – kuigi väsimus vahel ülepea kokku lööb – olen hetkel ajutiselt kuu aega oma pisikese rööbikuga kahekesi olnud). Hiljuti just üks sõps rääkis, et tema kaalub varianti oma vanem poiss (1a8k) aeg-ajalt 3-ks tunniks päevahoidu viia, et ta seal pisut sotsialiseeruda saaks (linn peaks ca 1800 krooni kuus kompenseerima). Kui Sul peaks õnnestuma see pisema uneajaga ühildada, et pisut sel ajal joonistada, siis oleks sel ehk mingi kasutegur olemas… Pärast oled ise ka puhanud-rõõmsam-ja-värskem, et oma põnnidega koos mängida.
Kirjutasin vist segaselt -olen hetkel ise ka üks udu, kes 4-5 tundi öösiti magab;)
Päikest Sulle kullake !
Ja need lastetoad on nii armsad, poiss õhkas siin kõrval : emme, tahan ka 🙂