Mina võitsin! Ma võitsin Mustika rahvusliku toa konkursi! :)

Mina võitsin! Mina võitsin! Hurraa!! Ma olen hetkel alles täielikus eufooriast, sest neid hetki, kui elus saab lihtsalt õnnest kiljuda, pole just liiga palju. Täna oli Mustika Keskuse rahvuslike tubade kujundmise konkursi finaal ja autasustamine. Ja et nii rahvas kui zhyrii olid yhel meelel minu lastetoa osas, siis seda enam olen ma õnnest täiesti oimetu hetkel. Juhhuu!! Ja niiiiid suured aitähid teile kõigile kaasaelamise ja toetuse eest! 🙂

Põhjalikuma ülevaate minu konkursitoast leiab SIIT! 🙂

***

Hiljem lisatud:

13. aprillil 2007 ilmus Õhtulehes Siret Mägi sulest ka Mustika rahvuslikust sisekujunduskonkursist LUGU 🙂

foto: Õhtuleht

Mul on päris oma koduleht!

Kysisin just oma pisipoja käest, et kas me õue läheme. Vaikus. Vaatan ringi. Tyhjus ja ikka vaikus. Kiikan kööki. Kuulan vaikset nahistamist. Teen kraanikausi all oleva kapi ukse lahti. Tannu istub seal. Paljas kui porgand. Peas jänesekõrva-myts, käes minu kindad. Needki tagurpidi ja pihku on surutud kahvel. Kysin siis uuesti, et kas me õue läheme. Mõtleb ja noogutab siis elavalt. Teen ettepaneku riidesse panna. Vaatab mulle pika pilguga otsa ja hakkab siis kinnast ära kiskuma. Mis ei tule käest ära, on kinnas. Ähib ja puhib ja kisub, aga kinnas on käes. Sest kahvel on kõvasti pihku surutud, aga seda ta, pisike vigur, ei taipa 🙂

Aga teile on mul täna kohe eriti tore jutt! Yks minu jaoks väga suur ja oluline asi on vahepeal valmis saanud. Aega võttis, mis võttis, kuid valmis ta siiski sai – minu päris oma Pisikeste Toredate Tegude/Tigude galerii ehk Pisihaldja koduleht hot.ee lehel. Esilehel võtab teid vastu minu lilleline maailm mutukputukate ja pisikee toreda teoga. See pilt on pärit minu yhest armsast lasteraamatust, mis ootab oma trykkimise aega ja on mälestus sellest ajast, kui ma veel pliiatsidega oma mustadele piirjoontele värvi lisasin 🙂

Ma joonistasin, sobitasin, mässasin ja kujutasin ette, kuidas kõik peaks olema. Ja seejärel oli mul vaja abi, et enda pisike panus internetitaevasse üle saada. Tuhat tänu mu veebigalerii tehnilisele teostajale, ilma kelleta ei oleks ma ise yksinda sealt keeruliste krõnksude ja vigurite rägastikust läbi närinud. Hullem, kui hiina keel, mida mul tõenäoliselt iial aega õppima hakata pole 

Natuke kahju on sellest, et ma kunagi alguses ei teinud oma tegemistest eriti üldse pilte. Palju väärt kraami on seetõttu jäädvustamata jäänud, aga lohutan end sellega, et kyll jõuab veel palju uusi asju juurde meisterdada. Hetkelgi mitu tegemist käsil ja loodetavasti saab neid siis ajas mu kodukal ka värskendada või täiendada.

Panen siis pildid sellest ka, milline hästi lihtne, aga kirev ja kirju mu haldjakodukas siis sai. Menyyd jagunevad kaheks – tegelaste-teemade ning erinevate materjalide (millele ma joonistan) menyy. Ehk siis suht terviklik ylevaade sellest, millega ma siin tegelenud olen ja mida kujutavad endast minu pisikesed toredad teod. Te olete neid pilte kyll eraldi postitustes näinud, aga nyyd, yheskoos, on minu meelest ikka kohe nii äge! 🙂

 

      

 

Nii, et teretulemast minu tööde ja tegemiste galeriisse!

Ahvipärdik või mitu

Minu lapsepõlve lemmikhellitussõna oli pärdik. Isa kutsus mind nii. Tädide illikukutamine polnud pooltki nii armas ja vahva, kui isa pehmelt põristatud errrrriga pärdik. Olin meeleldi ahv. Väga nunnu ja pai pärdik.

Aga nyyd on siis käes. Mu oma laps on ahv. No tõeline pärdik, mis pärdik. Tema bioloogilises isas ma neid jooni pole. Tal pole üldse ei naljasoont ega mängulusti. Vigurit lihtsalt pole. Seega on see ahviksolemise-värk ikka ainult minult päritud 😀

Mu poisi tempude kirjeldamine võtaks liiga palju ruumi ja kirjamusta, seepärast säästan ma teid sellest, aga võite vabalt lasta oma kujutlusvõimel lennata. Ja ma usun siiralt (kardan natuke ka), et hiilgeajad on alles ees.

Ja justkui enda lohutuseks joonistasin ma täna pildi oma armsast ahvipärdikust. Siin siis pilt sellest hetkest, kui ma hommikul silmad avan – silm ju kohe ei seleta ka, kõik kohad on yhte pisikest pärdikut ja tema suuri viguriga tempe täis. Kõik pead ja sabad on läbisegi! 😉

Vähemalt elu on lõbus ja igav ei hakka veel nii pea. Elu tulebki ju huumoriga võtta. Musta huumoriga 😀

Ja kysimus teile ka: Mitu ahvi on kujutatud pildil? 😀

Minu Mustikas nr 2: Eesti Laste Tuba

Mustika Keskus kuulutas uue aasta alguses välja rahvuslike tubade sisustamise konkursi. Eelmise sügise jõulutoast, kus ma finaali pääsesin, olid mul nii head mälestused ja emotsioonid. See oli mu rutiinist välja kiskunud ja andnud põhjuse midagi suurt ja terviklikku teha. See andis põhjuse ennast teostada ja iseendale tõestada. Ja ma vajasin seda.

Mõtted sündisid kohe. Sellest pidi saama mitte ainult rahvuslik tuba vaid tuba Eesti lapsele. Ma olin enda sees läbi teinud kasvamise ja veendunud, et ma teen edaspidi asju ainult nii nagu ma ise tunnen ja püüa sobituda kellegi meeleheaks, sest ainult nii saan mina olla mina ja teha asja nii, et mul seda tehes ja hiljem tagasi vaadates on hea tunne. Õige tunne.

Kavand ketras suures plaanis mu peas ennast valmis mõne tunniga. Samal ajal käis taustal sügavam protsess. Mis on Eesti mõistes rahvuslik? Mis teile meenub esimese asjana, mis on päris Eesti oma Asjad? Tegin ennist ka kysitluse tuttavate seas. Kaheksast 5 ytles esimese asjana laulupidu. Mainiti ka rukkilille, rahvariideid ja maastikke, pankrannikut ja merd ja metsa, soid ja ka lipp käis paar korda läbi. Minu jaoks seostuvad rahvusliku teemaga eelkõige rahvariided, laulud, loodus. Kõik see lipu- ja uuema kirjanduse värk on selline uuema aja asi ja pole nagu päris juured või nii. Ma ikka otsisin sygavamalt, sealt asjade algusest. Nu päris jääaja taandumise ja viikingiteni välja ei tihanud minna, aga sellises veel kuidagi käega katsutava kogemuse jagu vaatasin tagasi küll.

Ma olin oma rahvsuliku toa sisekujundusvõistluse kavandi Mustikasse saatnud lapseisa vingumise kiuste, et korra juba edukalt osalesin, aitab küll. Aga ma niiniiniii väga soovisin seal osaleda ja mu usk sellesse, et ma tahan õiget asja teha ja sellega ka finaali pääsen, oli nii tugev, et aju ragistas servast kogu aeg, mida ja kuidas teha juba enne rõõmusõnumit ennast.

Kavand ise oli selline:


Ma pääsesin finaali! Finaalipääs tähendab seda, et sul on võimalik Mustikas oma tuba reaalselt üles ehitada. Elevus ja rõõm mu hinges olid nii suured juba ainuüksi finaalipääsust. Eeltööd algasid veebruari alguses. Päristöö algas sellest hetkest, kui ma eelmise nädala teisipäeva õhtul sain kätte oma värvid. Mitu toredate värvidega emailvärvi purki Caparolilt. Kuna ma ehituspoest ega ka mujalt, ei suutnud leida suuremõõtmelist pappi või õhukest vineeri, siis kruvisime vana kapi tagant ära vineertahvli ja töö algas. Värvid, olgugi, et emailid ja katavad väga hästi, imendusid nagu võluväel mitukymmend aastat kuivanud vineeri (paberil kusjuures jäävad nad imemõnusad). Mis siis ikka, ahastuses, et enam pole aega muud alust leida ja poognasuurune paber on antud juhul ka liiga väike ja ebamugav ka, pidin jääma oma ajast veidi näritud vineeri juurde ja võtsin appi endale tuttavad värvid. Hoolega Caparoli värve enda omadega segades ja kõvasti pintseldades sai neist kokku minu elu suurim maalaken. Maalaken just seepärast, et maali alumist raami asendab nö aknalaud. See on yks selliseid asju, mida ma ikka inimestele mõtlemiseks soovitan, kui nad tahavad lasta täis joonistada enda elamise seinu. Eriti lastetubasid, sest suur inimene võib ju 10 aastat yhe pildiga elada, aga lapsed kavavad ja katsu sa pubeka seinale piiluparte ja jänkusid jätta nii, et sellest suuremat probleemi ei synniks 😉 Aga maalakna tõstad mujale, pakid või kokku või vahetad pildi ja elad edasi. Mõistlik mõte, eksole? 🙂 Pealgi otstarbekas ka – on ka riiul, kuhu asju sättida ja teisalt tekitab see eriti pisemas ruumis avaruse ja avatuse tunnet. Selline visuaalne efekt, mida kasutatakse päris palju ka aiaikunstis. Näed siis, kaldusingi teemast kõrvale…

Minu maalaken ‘Eestimaa(l)’ on mõõtudega 160x100cm + raamid ja selle tegemiseks kulus mul mitu õhtut ja ööd ja selle tegemisest sain ma kahel korral totaalse peavalu, sest põlvili kylmal põrandal, pea kramplikult kuklas asja teha polnud just maailma mugavaim, aga tulemus on tore. Ja korraliku shoki sain korra ka. Olin terve öö värvinud ja vastu hommikut korraks unne suikunud. Kui ärkasin, siis… no mu pisipoja pisikesed käekesed olid mind aidanud. Lammastest olid saanud sebrad ja minu ahastus oli suurem kui see maal. Nii siis ongi lammastel värvi peal nagu villa. Kohe palju villa, oma kümm kihti, et varjata nende sebralikku olemust 🙂

Minu kõige lemmikum on lamp. Lamp ise on hästi vana ja mulle väga kallis mälestusese. Sain selle päranduseks kadunud vanatädilt, kelle juures ma pisikesena ikka neid lambivarje pähe sobitasin ja kujutasin ette, et need on peened kybarad. Plastikust varjukatted ise olid ajaga aga nii räbaldunud, et võtsin need juba mõne aastat eest raamilt maha ja panin paremaid aegu ootama. Ja kui tuli idee see lastetuba teha, siis teadsin kohe, et nüüd saab ka lamp uue elu. Selle ta ka sai ja ma olen ise väga rahul. Muhu motiividega rõõmsad varjud sai minu kallis lamp 🙂

Alguses pidin yhele laste tsärgile lihtsalt joonistama rahvariides lapse. Kui ma olin aga oma lambivarjud valmis saanud ja seda seeliku allääre riba veel parasjagu yle oli, siis vaatasin, et ohhoo! Ja täiesti juhuslikult syndis imearmas särk. Hakka või tootma 😀 Riidepuusaagisin pisemaks ja sellele joonistasin ka paar lille, et lõbusam oleks 🙂

Ja yhes õiges toas peab ju ikka mõnus olema. Pehme ja mugav. Ja patjadega on see asi, et nende pind kohe kutsub endaga midagi peale hakkama. Yks padi sai endale siidised rahvariideseeliku triibud ja seiklevad lepatriinud. Padi ise on 50x50cm, pilt selle on 40x40cm siidimaal.

Ja teine padi, see mis uneajal peab mõnus põse vastas olema ja yhtlasi und valvama, on Unelamba padi. Mu pisipojale meedivad lambad nii väga. Pehme ja kosutavalt jahe nagu pisike pilv. 100% puuvilla ja jooned siidiguttaga.

Juba ma-ei-tea-mis kuust teen ma selle aasta kalendrit, kavand on valmis, isegi osa pilte on suurelt valmis, aga no lõpuni ei ole jõudnud teha. Pakun, et see aasta saab enne otsa, kui kalender valmis. Aga siis on hea – muudan kuupäevad ära ja ongi järgmise aasta oma olemas. Igas asjas on midagi positiivset 😀

Igatahes selle aastat veebruar on eesrindlikult isamaaline

Ja siis leidis kasutust ka juba eelmisel sygisel valminud nagiplaat. Eesti tydrukuga kotike on uus.

Pisikestest detailidest olid toas näiteks need tillukesed Eesti tydrukutega vineerkarbikesed:

Ja minu härrad presidendid võtsid ka omad kohad sisse 😀

Pisike Tannu oli hirmus väga vapper ja kannatlik ja sai need pikad pinevad päevad Mustikas kenasti hakkama. Mis teha, kui emme töö on selline omamoodi 😀

Tema lemmik oli meie “toa” ees muhedalt laiutav suuuur õhku täis Caparoli triibuline elevant 🙂

Kui nüüd tagasi vaadata, siis tegelikult saigi kogu see lugu alguse sellest, et mõtlesin hoolega eestluse ja eestlaseks olemise üle. Ja siis hakkasin välja töötama korralikku omaenda eestlaste kogukonda.

Eelkõige just selleks, et luua eestlaste päris oma malemäng, aga muidu ka. Mõtteid, mida nendega veel teha saaks, on paljupalju. Uurisin raamatutes ja netis hoolega rahvariideid ja yhel hetkel taipsin, et mul ON ikkagi vaja seda vana head rahvariiete raamatut. Aga kust seda veel leida? Antikvariaadist? Mul on tunne, et kõik, kelle see on, hoiavad seda ihu ja hingege.. samas mine tea. Juurtest kaugele triivinud eestlasi on tegelikult nukrusttekitavalt palju tänapäeval. Ja noh, eks ta ju on nii, et rahvariided ise, sellisena, nagu nad olid, 19. sajandi lõpus ja 20. alguses, on tänapäeval rohkem muuseumieksponaadid ja kasutusele võetakse vaid laulu- ja tantsupeoks. Ja siis ka hädaldades, et suvel on nendega nii palav ja torkiv ja paha. Ja täiskomplektid ongi ehk liiga pidulikud. Aga miks mitte võtta pisikesi vahvaid detaile ja kilde ning neid kasutada ka igapäevselt? See ju on ometi midagi meile ainuomast? See ju pole ometi pyha asja ryvetamine?? Minu meelest ei pea alati ju vinnipuhh ja mikihiir ja mäkdoonalds igal pool tooni andma. Ja kui kõhul võib julgelt kanda naigi ja adiidase märke, siis miks ei või kanda rukkilille? See Eesti Oma Asi on ju ikka pigem uhkusega kandmise kui varjamise värk 🙂

Ja nii see lastetuba mul valmis saigi! Mahedat maleruudilist vaipa ma Mustikast ei leidnud, selleks laenasime ehituspoest paraja hulga põrandaplaate. Vigurid said joonistatud, prinditud, lõigutud, kleebitud. Voodi ja raamatulugemiseks kôige mõnusama tugitooli laenasime Mustika mööblipoest ja tekstiilid kangapoest. Valge lambakujulise rahakassa tõime alt kingipoest. Põrand valgeks, liist ilusaks roheliseks ja nii ta on! Valmis sissekolimiseks 😀

Igatahes enda poisile teen juba lähitulevikus yhe vahva eesti mehe särgikese. Tõenäoliselt endale ka midagi.

Elagu kodumaa! Pikki ja tugevaid juuri ning ilusat aastapäeva teile! 🙂

Erki nimetahvel

Nii, yks nimetahvel (20x25cm) on valmis! Juhhuu!!

Erkil on homme 6. synnipäev. Nagu mõned postitused tagasi t-särgi juures sai juba kirjutatud, siis meeldivad talle ryytlid ja lohed. Puidust nimetahvlile pidid siis ilmtingimata tulema lisaks Erki nimele ka väike ryytel Erki ja tema suur sõber lahe lohe. Sedapuhku on lohe natuke häbelik, aga pisut kelmikalt kaval ka. No ja siis joonistasin omal algatusel Erki plaadile ka mesimummi, sest tema emme on ju Mumm 🙂

Aga pilt oli ikka veel kuidagi tyhi ja poolik. Pidasime siis Mummiga nõu ja tema arvas, et tema suur lemmik, minu koer Possu, peab ka ilmtingimata pildile piiluma tulema. Ja kui kutsu oli oma koha vapra ryytli kõrval leidnud, siis hakkas juba taamalt paistma ka loss. Pidupäeva puhul kenasti lipud tornimastides. Ja siis oligi kõik yhtäkki paigas. Nyyd on veel vaja kõik kenasti kokku pakkida ja eriti salaja Mummi kätte toimetada, sest synnipäevayllatust ei tohi ometi lapselt röövida! Ise jään siin kannatamatult ootama homset, et saaks juba teada, mida Erki ise asjast arvab – see on minu jaoks kõige tähtsam maailmas – teate ju kyll, lapsesuu ei valeta 😀

Ja teisesest kahest nimetahvlist on ka juba 75% valmis. Hirmsasti tahaks juba täna öösel needki valmis saada, aga vist päris täisaauruga ei kannata edasi panna, muidu murrab yleväsimus ja magamatus mu lihtsalt maha. Aga sõrmed sygelevad hirmsasti ja mõtted on kogu aega toredate tigude juures 😀

PS ma saan aru, et heegeldades-kududes-nõeludes võivad sõrmed vahel pisut katki kuluda, aga kas te teadsite, et pintslihoidmisest ja värvipurkide-tuubide lahtilkeeramisest võib ka raku sõrmele saada? Mul õnnestus endale selline täna öösel hankida 😀

Edasi tegudele! 😀

Tädi Mumm ja tema mummid

Mul on sõbranna, kelle nimi on Mumm. Mesimumm. Tannu jaoks on ta tema tädi Mumm 🙂

No kui meie tutvuse juured ei ulatuks paarikymne aastat taha, siis arvaksin vist siiralt, et ta pärisnimi ongi Mumm (nagu teeb seda enamus tema uuematest tuttavatest). Või tegelikult ju ongi ta lihtsalt yks igavene Mumm. Ta on alati rõõmus, tegus ja vahvalt triibuline. Selline ytlemata kelmikas tegelane, kes eirab turjale kerivat aastate koormat samavõrd innukalt kui mina. Mis tähtsust on passis kirjas olevatel numbritel, sest meie oleme ikka ja alati 22 ja ei milligrammigi vanemad! 😉

Vot ja kuna Mumm tegi nyyd kenasti pilte neist vahvatest asjadest, mis talle kodus näppu jäid ja mille autorlus kuulub minule, siis näitan neid teilegi. Sest olgu, normaalne täiskasvanu vist on viks ja viisakas ja muinasjutupidusid enda synnipäeva puhul ei pea, aga paljudel teist on ju lapsed, ning ehk on vahvate ideede järgitegemiseks pisut abi neistki pisikestest asjadest. 😉

Kuna minu sõbranna on Mumm, siis peab yhel korralikul Mummil olema endast ikka hulk jäädvustusi, nt pilt. Ja pildil on kindlasti lõbusam olla mitmekesi – seltsis ju segasem. Ja nii siis seisabki tema köögiseinal pilt temast ja minust. Kohe kogu aeg on silma all. Sõbrad peavad ju ikka ligi olema, siis on hea olla. Selle pildi joonistasin ma talle siis, kui tema noorem poeg oli veel pisipisi ja minu oma polnud veel sündmise peale isegi mõtlema hakanud. Ehk siis väga ammu! 😛

Ja kord, kui Mummil oli synna, siis kinkisime talle konna ja mummiga särgi, aga mul on see pisike kiiks, et kui ma kinki põnevalt pakkida ei saa, siis võin selle täitsa pakkimata jätta. See kord sai aga Mummile särk yle antud sellises guashidega värvitud mummi-pakis, mis ripub tal siiani (juba aastaid) laes voodi kohal. Õhtul ytleb head und ja hommikul soovib ilusat uut tegusat päeva vist 🙂

Tahtsin ääred kenasti õmmelda, aga paber kippus punnis ja pungitava sisu pärast rebenema. Seestpoolt ääri liimides kippus see ka lahti naksatama ja nii sai siis äär lihtsalt teibitud. (Mul oli kogu kingi pakkimiseks 15 minti aega, sinna sisse mahtus idee synd ja teostus ja kodust välja synnipäevapeole kihutamine). Ja kes ei tea veel, siis guashid määrivad ka kuivana. Olen lugenud, et soovitatkse pva-liimi sisse segada, siis pidi tulemus olema puudutuskindlam. Või juukselakiga valmis pind üle spreitada, aga niiske guash arvatavasti ei arvaks ka sellest suurt midagi, Rääkimata sellest, et ega mul ju juukselakki kodus pole 😀 Ise kasutan ma nyyd akryyle just sellel samal põhjusel, sest need õnneks ei määri 🙂

Ja siis sai kunagi yhe yrituse raames tehtud peasilte – teate kyll sellised nagu lastel lasteaiapidudel vahel peas on – kapsas, porgand, jänes on kinnitatud pappriba kylge. Või no vähemalt minu lapsepõlves oli nii 😉 Vot, meie peol olid ka sellised. Mängisime nendega äraarvamismängu. Et igayks sai istuda toolile ja siis pandi talle pähe kaunis peakaunistus ja ta sai hakata arvama, kes või mis ta on. Selline ‘jah’ ja ‘ei’-vastustega arvamise mäng oli. Jube lõbus oli! Eriti arvestades seda, et enamus olid suured ja tõsised halli ärgipäeva mattunud juba jube vanad tööinimesed. Ja siis kui teised said igasugu muud vidinad ja elukad endale otsaette, siis Mumm oli mõistagi ikkagi mumm

Et siis sellised lood on meil Mummiga. Ja saladuskatte all võin öelda, et Mummil on varsti jälle synnipäev. Tal on see igal aastal ja igal aastal saab ta mugavalt… 22. Ja isegi siis, kui me oleme hirmus vanad, isegi siis on meil selle numbrimajandusega lihtne – uus sünnipäev toob alati ringiga tagasi värske numbri 22 ja kõik algab uuesti samanooruslikult! 😉

Lugu sellest, kuidas sündis meie karumõmm ehk eriti tehniline kirjeldus

Kunagi detsembris tegin oma pojale yhe kena mõmmi ja kui nyyd mõne päeva eest panin inksu jaoks kirja ka selle tegemise kirjelduse omal kilplasemoodi moel, siis mõtlesin, et äkki tunneb mõni teist veel huvi sellise mõmmi tegemise vastu. Mu enda arvates peaks sellise joonise ja jutu järgi ka väga õmbelmiskauge inimene karumeisterdamisega hakkama saama. Ka pisut suuremad lapsed saaksid kenasti sellega hakkama. Mäletan, kuidas lapsena pyydsin ise meeleheitlikult mõmmit teha. Lõige oli suht lihtne, aga no ei tulnud välja, viskasin lõpuks lihtsalt selle käkerdise minema. Suuremana olen nyyd targem – milleks peened lõiked, kui saab palju lihtsamalt – teen sellise asja nagu justnimelt tahan ja vaimusilmas näen. Ilma lõiketa 😀

No see lõige pole ikka yldse kohe lõige, rohkem lihtsalt mingi joonistuse moodi joonis. Aga ehk on siiski abiks. Tähtsamad kui täpsed mõõdud (joonisel sentimeetrites) on proportsioonid? No igatahes pistan kaasa ka karu täpse pildi. Kui selle valmis joonistad, siis saad kõik tykid vist niigi kätte. Ainult need jalaotsa heledamad ‘tallad’ pole pildilt otsevaates näha, aga no need on samasugused nagu ylemiste käpakeste omad, lihtsalt pisut suuremad. Lõikasin need ise ausaltöeldes täitsa silma järgi välja meie mõmmile.

Nii, ja tegelikult on sedasi, et esialgu ma mõtlesin yldse, et lõikan kohe kõik yhes tykis välja – pea, kõrvad, kere ja käpad, et siis lihtsalt need heledamad osad oleksin pärast juurde lõiganud ja peal õmmelnud, aga sattusin esimese mõmmiga nii hoogu, et lõikasin isegi kõik käpad-kõrvad kenasti topelttykkidedena välja ja siis muudkui nõelusin. Teise mõmmi plaanin kunagi ise ka yhes tykis teha, näis, millal see aeg kyll kätte jõuab. Ma usun, et nõndaviisi yhes tykis tehes, peaks ta jääma pehmem ja nt öösel kaissuvõtmiseks veidi mugavam elukas, aga see on vaid mu ettekujutus.

Mina aga tegin meie mõmmi nii, et lõikasin kõige pealt välja tykid 1-sentimeetrise varuga neist mõõtudest, mis mu kentsakal joonisel kirjas on. Ehk siis tykk:
‘A’ pea x2
‘B’ kere x2
‘C’ jalg x 4 (2 + 2 peegelpildis)
‘D’ käpake x 4 (2 + 2 peegelpildis)
‘E’ kõrv x 4 (2 + 2 peegelpildis)
‘F’ nina heledam osa x 1
‘G’ kõhu heledam osa x 1
Ja siis veel ilma tähistuseta ja siin ka ilma konkreetsete näidistena lõikasin välja 2 alumiste käppade heledamat otsa ehk nö tallad siis, ja 2 ylemiste käppade heledamat osa ehk siis peopesad ja siis ka 2 kõrvade heledamat osa. Ja nagu eelpool öeldud, siis need pisemad heledast riidest ringikujulised tykid said välja lõigatud silma järgi nii, et oleks lihtsalt kena vaadata. Mina lähtusin siis neist proportsioonidest, mis mõmmi-pildil ka näha on.

No ja tegelikult võiks ju yhel karul olla ka saba, aga meie omal veel pole 🙂

1 – Kõige pealt õmblesin kokku kõrvad, pöörasin ümber, toppisin vatiini täis ja siis kõrvade peale kinnitasin peitepistetega heledama osa.
2 – Siis õmblesin kokku käpad ja pöörasin ringi ja toppisin täis.
3 – Siis võtsin ette suured keretykid, panin pahempidi kokku ja nende vahele siis sättisin alumised käpad ja õmlesin need kerega koos kokku ja samamoodi ka siis ylemised käpad. Pöörasin kogu kere ymber ja toppisin täis. Hakkas juba looma 🙂
4 – Võtsin ette peatykid ja õmlesin samamoodi nagu kere puhul käpad, pea kylge siis kõrvad. Peatykil õigetpidi pöörd ja täidist täis.
5 – ja siis kohendasin kere ja pea kokku kenasti ja muudkui õmlesin pea kere kylge või siis vastupidi – kere pea kylge.
6 – Siis peale ninaosa heledam lapp peitpistetega kylge ja kui enamus on kyljes, siis pisut vatiini ka vahele, et ikka kohevam oleks. Ja samamoodi ka kõhutykiga.
7 – Siis veel kõigi käppade otstesse heledamad ringikujulised lapid (ylemistel siis lihtsalt käpa sisemisele poolele, alumistel aga talla alla (õmblus jäi siis täpselt lapi alla talla alt). Ja ylemiste käpakeste tykkidele ka pisut vatiini vahale, et ikka mõnusalt kohev oleks.
8 – suur must nööp ninaks, 2 pisemat silmadeks ja samasugune pisike veel nabaks ja ongi mõmmi valmis 😀

Mina tegin mõmmi froteest, tavalisest uuest käterätikust. Algselt kyll otsisin mõnusalt siledat puuvillast materjali, aga ei leidnud ilusaid värve. Aga tegelikult saab seda ju millest tahes teha vist.

Häbenen siin nyyd silmad peast, sest ma tõepoolest pole peale põhikooli kunagi enam lõigetega kokku puutunud (rohkem kui neid ema jaoks kalkale kopeerinud), aga loodan sydamest, et ehk sain siiski abiks olla neile, kel huvi säärast mõmmit ka teha. Kui soovid umbes samas mõõdus mõmmit nagu meie oma, siis oleks hea tegelikult mõmmi pilt a3 formaadis välja printida nt, aga enamvähem mahub ta a4 peale ka ära 🙂

Toredat meisterdamist!

Tervitustega,
pisihaldjas ja mõmm 🙂

Kolm pisikest isetegijat ja mesimumm Tannu

Uus nädal on alanud, aastavahetuse puhkus on läbi ja mina olen taas kõige kõrvalt ka endanimelise loomaia direktor 😀

Istun ja vaatan siin oma kolme hoolealust, just nimelt vaatan, sest ega mul eriti sekkuda ei lasta – kolme puhkusenädalaga on kahel neist toimunud arengus murranguline läbimurre ja kätte on jõudnud suur isetegemise aeg. Minu hoole all on seega kolm suurt ISETEGIJAT –
isepäine vanapoisist koerajuurikas – selline, kes linnalegendides lapsi sööb ja kaks 2aastast (teate kyll, mida ma silmas pean ;)). Ja kuigi nad nõudlikult tahavad kõike teha ISEEEE ega luba yleni näost kohupiima ja mustikamoosiga koos olles minul isegi oma suud puhtaks pyhkida, siis nemad kolmekesi võivad teha ikkagi kõike KOOS. Miskine Isetegijate salaliit vist?! 😀

Nyyd mõistate? Minu asi on vaikselt vaadata, et õnnetusi ei juhtuks ja vajadusel neid peenetundeliselt ja märkamatuks jäädes teenindada ning sobival hetkel ruttu telefoniga pilti teha. Kõige muuga saavad need kolm tegelast suurepäraselt ISE hakkama 😉

Aga reede öösel tegin mina ka midagi ise. Nimelt seisis meil laupäeva õhtul ees yks vääääga pidulik yritus ja kõigil oli kohustus ilmuda kohale pingviinidena ehk siis kenasti viksilt ja viisakalt mustvalges riietuses. Noh, endale surusin ikka musta pika kleidi selga, aga lapse puhul meel tõrkus. Fakt oli see, et kaasa ta tuleb, sest eraldi veel kutsuti, aga minu praktiline meel ei lasknud kohe mitte 2-aastasele ylikonda selga hankida – nagunii oleks see vaid väljaminek yheks korraks, milles ta end sugugi mugavalt ei tunneks ja seepärast kaapisingi poodi, et tuua sealt kaks kena riidetykki – natuke kena kollast ja natuke muhedat musta. Niiti ma ei ostnud ja alles kodus avastasin, et kolimiste käigus jumal-teab-kus asuvad õmblustarvikud on haihtunud ja mul on ainult nyri imeväikse silmaga nõel ja õhuke must niit. Õmblusmasinat mul mõistagi pole ja kõik, mis ma iial õmmelnud olen, on tehtud nagunii käsitsi ja ilma igasugu lõigeteta.

Mõeldud-tehtud, alati polegi ju vaja suurt arsenali ja saab ka hädapärasega midagi toredat teha. Kangas, käärid, niit, nõel olemas ja mõned tunnid näputööd, valutavad sõrmed ning laupäeva õhtul kihutas suurte ja pikkade pingviinide vahel ringi väike vilgas mesilane. Tundis end hästi ja mugavalt ja mis mulle veel meeldis, keegi ei nimetanud teda umbmääraselt lapseks (nime ju nagunii keegi kunagi ei viitsi mäletada) vaid toredasti mesimummiks. Poiss pidutses kohe kella 1-ni öösel, tantsis ja kihutas ja mida rõõmsamaks muutus peorahvas seda lõbustatum oli ka minu pisike mesimumm. 😀

Pidu oli väga tore ja igati shikk! Ilutulestiku ja mille kõigega. Aga mis te arvate, et pisike mees arvas, et kui pidu on läbi, siis on läbi ka tema mesimummipõlv? Ooo, ei! Kes ytles, et see oli vaid peoriietus? Nüüd on see tal rohkem nagu igapäeva-riietus, millega isegi jaledates kortermaja koridorides patseerida ja inimesi armsalt itsitama panna 🙂

Sellised lood siis meie soos. Olge terved ja nautige ilusat päikselist ilma. Järgmise korrani! 🙂

Tere, mina olen mõmmi

Tere, mina olen mõmmi.

Ma syndisin eile õhtul suurest armastusest, froteest, niidist, neljast nööbist ja mõnest asjast veel, mis mind pysti hoiavad. Kuna mulle anti nägu ja tegu ainult pisikeste nobedate näppude vahel, siis läks minu loomisega veidi enam aega, kui kaasaegse tehnika abil syndinud sugulastel. Aga nii umbes 4-5 töötunniga sai karumõttest karu. Kes ytles, et mõttejõud pole tugev, kui sellest juba karumõmmid synnivad?

Kuna minu reaalne olek algas kõrvadest, siis oli mul mõni tund aega aru pidada ja kõike hoolega kuulata enne, kui mulle silmad anti ja ma kõike imelist enda ymber ka näha sain. Kogu minu loomise protsessi saatis yks pidev protest ja kisa, mis muutsid vahel ka nõelapisted veidi konarlikuks ja närviliseks. Olin isegi veidi segaduses, et äkki olen valesse kohta sattunud ja mind yldse ei oodatagi.. aga tuleb välja, et mu hirm oli asjata, pisikesed inimesed on lihtsalt vahel veidi läbematud, veidrad ja pisut jonni täis. Kuid kui ma silmad pähe sain, siis olingi valmis ja siis korraga tundsin ma, et olen ainuõigeimas kohas.

Mind anti soojade käte õrna embusse. Ja juba hetk hiljem vallandasin ma oma uues parimas sõbras tõelise õnnetunde. Ma tunnen nyyd, et olen jõudnud koju. Oh, eile õhtul sai kõvasti mängitud ja autoga sõidetud ja poes käidud ja öösel sai kaisus magatud ja täna hommikul jätkus taas kõik veel suurema hooga. Ja see on ka tore, et leidsin siit eest hulga uusi sõpru. Mõni neist on ka veidi minu nägu. Sugulased vist 😀

Minu, mõmmi, elu on ilus. Loodan, et Sinu oma ka! 😀

Minu Mustikas nr 1: Jõulutubade konkurss

Nii tore! Nyyd olen ma siin siis kaelast saati sees ja keeruline on mind siit minema tõrjuda 😉

Ja tänud teile positiivse vastukaja eest minu päris esimesele postitusele. Seega, teie lahkel loal räägin teile oma jõulutoa tegemisest veidi rohkem ja tutvustan ka detaile.

Ma saatsin Mustika Keskuse jõulutoa sisustamise konkursile kaks kavandit. Esimese tegin sellise täiesti enda nägu päkapikulise, rõõmsa ja lapsemeelse:

Kuna mu lapseisa aga arvas, et see küll kellelegi meeldida ei saa, et tegemist on ju ikka suurte inimeste üritusega ja ma olen kergelt kohtalne, kui ma sinna oma päkapikke toppima lähen, siis igaks juhuks jooksis mu mõtetes ka alalhoidliklt veidi pehmema joonega mõte, mis minu arvates oli piisavalt minu enda moodi, aga samas väga suure inimese sõbralik ka. Selle kavandi nimetasin ma “Magusalt Vürtsikas” ja kirjeldusse lisasin, et läbi värvide ja kujundite loon hubase ruumi, milles on jõuluajale omast magusat vürtsi.

 

Läks nii, et mind valiti finaali! Kui küsisin kumma kavandi alusel, sain vastuseks, et saan ise valida, mõlemad on toredad. No ma siis mõtlesin naaatukene veel ja panin kaks asja kokku ehk et minu toast sai mõnus, pehme, vürtsikas ja mängulusti täis ruum. Üsna selline, kus mul endal ja ka mu lapsel oleks väga mõnus elada ja olla. Ka jõuluajal. 🙂

Piparkoogid oli mu idee keskpunkt ja selle sooja ja magusalt vürtsise värvi ümber ehitasin ülejäänud terviku. Mandariinioranzh! Sest see lõhn ja maitse on lahutamatu osa jõuluajast. Teie arvates ka? Ja natuke aniisi ja muidugi suhkruglasuuri. Oranzh ise sobitub minu jaoks imeliselt kokku roosa ja helerohelisega. Mul ei ole lemmikvärvi, mulle meeldivad kombinatsioonid. Näiteks on mu suur lemmik hernes-porgand-mais. Või hernes-porgand-mais-paprika. Ja siis meeldivad mulle mango-arbuus-papaia ja kiivi-arbuus-mango ja mango-maasikas mmmm! Ja nii edasi, värve saab nii mõnusalt kombineerida. Saate aru, eks? Ja selle toaga oli mu kindel plaan piparkoogi- ja shokolaadipruun siduda valge suhkruvaaba, mandariinide, arbuuside ja natuke ka kerge laimiga. Sekka näpuotsaga punast tshillivürtsi päkapikkude näol.

Kuna mu boks koosnes kahes otsaseinast ja kogu tagumine külg oli avatud Mustika aatriumisse, siis oli see nagu hiigel suur aken. Jagasin mõtteliselt toa kaheks. Poole said endale suured inimesed pehme suure oranzhi värvi diiavani ja kohvilauaga ning teise poole said endale lapsed piaprkoogikuuse ja piaprkoogi-mängumajaga. Kuna mul oli alt mööblipoest lemmikdiivan juba välja valitud, siis seinavärvi osas ei olnud mul enam kahtlust – oranzh diivan pidi saama roosa seina enda taha. No et tulemus oleks ikka eriti soe ja magus. Teise seina tegin veidi jahutavama selles soojas toas ja see sai helerohelise katte.

Värvimine oli omaette vinge katsumus. Meie värvid tulid Caparolilt ja neil on valikus igasugu vahvaid ja veel vahvamaid värve. Kuna seinapind oli üsna väike, siis soovisin ma sinna õhlisemalt ja elavamalt mõjuvat emotsiooni luua. Nii valisingi ma ArteLasur efektvärvi. Selle lõpptulemus pidi olema näiliselt natuke nagu krohvitud pind, aga pole ei terav ega kraapiv vaid mõnus, pehme ja sile. Natuke liivase muljega krunt läks alla – oleks pidanud minema ühtlaselt rulliga, aga soovisin veidi  ebaühtlasemat tulemust ja pintseldasin selle tupsutades suure pehme pintsliga hoopis. Ja efektiga kiht, milles on pisikesed säbrulised tükid sees, oli mõeldud seinale kanda sellesama suure pehme pintsliga. Mina sain oma värvilised purgid kätte ja see lõhn lihtsalt niitis mu jalust. Ei-ei, mitte see hull vana-aja hull värvilõhn vaid midagi sellist, mida oleks võinud lusikaga süüa. Rääkimata värvist, mis oli nii isuäratav. Ja pehme pintsli asemel võtsin mina mõningaste veidrate katsetuste asemel kasutusel hoopis kõige tavalisemad põrandalapid. Esimene kiht roosat sai kiirelt seina. See oli oluline, sest muidu oleks jäänud segavad triibud jätkukohtadesse. Kuigi purgist vaatas mulle vastu magus tumedam roosa, siis seinal jäi tulemus liiga hele. Roheline sein jäi veel heledam esimese kihi järel. Teise kihi järel hakkas juba looma. Mu pisike armas 1,5aastane Tannu oli kohe eriti vapper selles suures sahmimises ja kiirematel värvimise hetkedel leidis ise minu lähedal endale vahvaid tegevusi 😀

Ja siis kui Mustikas ööseks kinni pandi, siis läks väikene väsinud mees ilusasti kodus tuttu ja mina sain magava lapse kõrval teiste vajalike asjadega tegutseda. Teha oli ju nii palju! Päkapikupiltidest kuni piparkoogisüdame-kardinani ja kuusk ja maja ja kastid ja padjad ja mis kõik veel!

Järgmisel hommikul värvisin kolmanda kihi efekti seina ja mulle meeldis tulemus üha enam. Roheline oleks tegelikult eeldanud veel paari kihti, et saavutada see tumedusaste, mida ma temalt ootasin, aga aeg seadis omad piirid. Roosa oleks võinud ehk nõks tumedam olla, aga ma armastasin teda ka juba sellisena 🙂

Alt poest leidsin kanga – valge, läbipaistva, tihedamas koes valgete ebakorrapäraste mummudega. See oli nagu unelm! Sest see oli ju täpselt nagu tihe lumesadu ja kardinana suutis see mu tuppa tulles peita Mustika kireva aatriumi ja oleks katnud ka kõige sombusemad ja tormisemad hallid ilmad pehme valge lumevaibaga. Kuna ostukeskuse plaaditud hallikas kivipõrand mind hirmsasti häiris ja head vaipa ma ei leidnud, siis sealstamast kangapoest tõin ka valget pehmekarvast kaalukangast, mis koheva lumevaibana maad hakkas ka toas katma. Jaa, muidugi ma saan aru, et see ei ole absoluutselt praktiline ja mis kõik veel. Aga jõlude puhul ju vahest võib vallatust teha? 🙂

Riiet oli poes just nii palju, et sain poole oma suurest “aknast” katta lumesajuga ja ülejäänu sai endale tamiili külge liimitud papp-piparkoogidest kardina. Ma ise olin selle üle kohe eriti õnnelik, sest see andis suure diivani massivsuse juures ruumile nii palju liikumist juurde.


Kuna Rosin kommentaarides just mu jõulutoa patjadest juttu tegi, siis räägin neist veidi enam 🙂


‘Joonistatud’ on need villasele kangale. Osetud Abakhanist, kilohinda kahjuks ei mäleta, aga kuna annab kenasti käristada, siis nentis myyja, et kvaliteetne kraam. Asjatundmatuna ei oska ma ka vastu hakata 😀 Pruunid padjad on 70×70, valge põranda oma on suurem, aga mõõte peast ma ei mäleta.

Ja piparkoogiks teeb need padjad seesama Fun Liner (Marabu), mida on kasutatud ka maja puhul. Kuna aga toosama kvaliteetne villane on krdima paks materjal, siis kahjuks ei kinnitu ega paisu ‘glasuur’ nii nagu peaks. Õhemate kangaste puhul lased sellel fanlaineri-joonel lihtsalt 6 tundi kuivada ja siis triigid puuvillase reziimil pahemalt poolelt pehmel alusel 10-60 sekundit ja siis värv paisub ja kinnitub masinpestavaks.

Villase puhul triikisin vist mingi 10 minti. No ei midagi. Siis viskas yle ja triikisn õigelt poolelt läbi kypsetuspaberi. Kyll pigem vaid korra sõitsin kuuma rauaga sealt yle ja värv hakkas kohe kerkima. Mõnes kohas kerkis isegi veidi yle, aga vaat kinni ikka ei jäänud ilusasti 🙁

Eks need padjad sihukesed vanainimeste ja muude rahulike tegelaste iluasjad võivad olla. Õrnalt kannatab neid isegi pesta, aga mina endale koju neid tuua ei saa, sest pisikesed sõrmed nokiksid põnevalt kobrutava valge värvi sealt kohati kindlasti päris edukalt lahti. Nii, et väikese koormustaluvusega ilusad iluasjad 😉

Õnneks nende pisemate motiividega läks rohkem õnneks ja nii selle valge põrandapadja kui ka tassialuste valge Fun Lineri joon kinnitus märksa paremini.

Samas on mul juba olemas sama toote analoog, oli vist firmalt Tulip (myygil samuti Vunderis, kuhu jätan ma iga kuu lõviosa oma sissetulekutest ;)) ja peagi teen katseid sellega. Kuna seda kinnitatakse kanga kylge teisel viisil, siis ehk hakkab see siiski korralikult ja kindlalt ka villase kylge. Näis, mis sest tuleb. Alla ei kavatse ma veel vanduda, sest tahan endale ka kõrge koormustaluvusega piparkookpatju jõuludeks koju saada 😀

Kokkuvõttes olen ma oma elu esimese avaliku etteastega siskujunduse vallas väga rahul. Arglikult küll, aga esimeseks sammuks üsna piisavalt kenasti, sest auhindade väljakuulutamise tseremoonial sain rahvalemmiku tiitli – aitäh teile kõigile, kes te minu poolt hääletasite! Ja lisaks rahvalemmiku auhinnale andis ka meid värvidega toetanud Caparol enda eriauhinna minu toale – huvitava värvilahanduse ja kastist-väljas-väga-kena-tehnilise-teostuse eest! Auhinnaks sain nende värvilehvikutega suure kohvri! Ja ühe panga, kes oli antud ettevõtmises ka sponsor, eriauhinna sai mu jõulutuba ka! Nii, et tubli algus, mis andis mulle nii palju julgust ja indu juurde. Millal uus konkurss tuleb?! 🙂

Hiljem lisatud:

15. detsembril kirjutas Õhtulehes Regina Hansen sellest üritusest SIIN 🙂

Pisihaldja kõige esimene blogipostitus :)

Pole kyll eriti minu moodi, aga sedapuhku olen kyll hiiglama kaua hoogu võtnud enne tegutsemist. Olen teid siin isetegija käsitöökeskkonnas luuramas ja teie tegemisi imetlemas käinud juba möödunud kevadest ja alles nyyd võtsin vastu otsuse teiega liituda. Nii, et sydamlikud tervitused siinsele rahvale!

Kuna ma peamiselt siiski joonistan mitte ei koo, heegelda ega õmble, siis kahtlesin pikalt, kas yldse sobin klassikaliseks isetegijaks. Aga kuna minugi tegemised on valdavalt oma pea ja kätega tehtud, siis vast ikka sobin 🙂

Mina olen Pisihaldjas

ja minu Pisikesed Toredad Teod räägivad minu eest 🙂

Viimase aja kõige kaelamurdvam isetegemine – jõulutuba Mustika Keskuse Nutika Kujundaja sisekujundusvõistlusel – ei lasknud mul nädala jagu öid magada, aga tulemusega olen ise ysna rahul. Jõulumeeleolu puges igatahes juba hinge. Lapsed – oma ja tema sõbrad – rõõmustasid kõige enam mängupiparkoogimaja yle, mida ma mitu päeva kodus ehitasin. Kuna aga sinane eksemplar väljanäitusele rändas, siis peavad nad mängulusti paar kuud taltsutama või pean ma lihtsalt yhe uue mängumaja veel tegema. Aga et maja end yksildase ja mahajäätuna Mustika Keskuses ei tunneks, siis palusime ahvipärdikutel see mõneks ajaks asustada 😀

(Ma siin alles õpin systeemi tundma, nii, et andestage mu asjatundmatus, kui millegagi mättasse panen!)

Maja tegemisel on kasutatud kolme pappkasti. Kui maja peab taluma ka pisikeste tegusate päkakate rööveldamisi, siis peaks see vastupidavuse huvides olema vähemalt 2-kordsest papist (kolme lehe vahel oleks 2 lainelist kihti). Saab hakkama muidugi ka kahe kastiga, aga mulle tundus, et kui alumine osa on kahest osast kokku tehtud, siis on see tugevam. Kandvaid osi on lihtsalt rohkem – ytles mu inseneriettekujutus 😉

Ilus piparkoogipruun on tegelikult myygil Vunders (Pirni 5, Tallinn) tavaliste akrüülvärvide seas, aga kuna sealsed purgid on pisikesed ja kallid, siis tõuseks maja hind RÖÖGATUKS. Ja nii läksin suurte pindade puhul minagi lihtsama vastupanu teed ja värvisin maja peale kokkuõmblemist-kleepimist-teipimist Caparoli tavalise lateks-seinavärviga (toon oli vist Korall 100) Kahjuks on see pisut punakam kui peaks, aga abiks ikka, sest lähedasemat värvi seal polnud. Värvikulu ma paraku öelda ei oska, sest muuhulgas sai värvitud ka kuusk ja mitu kingikarpi ja kokku kulus värvi 5 ruutmeetri jagu. Kuna papp imab suht palju, siis läks värvi kaks kihti, see kattis päris kenasti.

Ja kõige lõpus siis ‘glasuuriks’ Vunderist ostetud Fun Liner valge paisuvärv.

Vot selline asi kukkus siis nii toimides välja. Ei midagi keerulist, lihtsalt veidi aega ja tegutsemist nõudev nagu kõik isetegemised 😀

Nii, aga esimeseks katsetuseks vast sellest siin piisab, aga järgmise korrani!
Soojust ja sära hinge ja nobedaid näppe teile! 🙂