Nagu lubatud, Eesti sünnipäevaks sain ma lõpuks valmis uue presidentide ühispildi. Kui suurte jaoks on see ehk lihtsalt tore ja teistmoodi lähenemine, siis pisemate inimeste jaoks võib sellest olla palju abi tähtsate tegelaste nimede ja nende järjestuse meeldejätmisel. 🙂
Algselt Mustika keskuse “Eesti (laste) tuba” kujunduskonkursi tarvis joonistatud vana pilt elas 10 aastaga oma aja ausalt ära.
Lisaks uuele, viiendale, tähtsale tegelasele selles reas, vajas kohendamist ka vanahärra Päts. Vanasti oli ta mu pildil vaid leivapätsina. Tema ise olevat ennast aga hoopis karupätsuna näinud. No kui karu, siis karu. Kaasaja lastele ei ütle karupäts vist kuigi palju? Igal juhul pistsin karule kaenla alla ka leivapätsi. No nii igks juhuks, sest siis on ehk rohkem lootust aru saada, kellega tegemist on. Kuigi siin kostus ka sahinaid, et ega ma äkki suurele kurjale Vene karule pole meie Pätsi kaenla alla väänanud, siis, ei, kindel ei. Tegelikult pole ma sellest hirmujuttude idanaabri karu-asjast kunagi aru saanud, sest minu meelest on Venemaal kõik karud seelikutes ja tantsivad balalaika saatel. Vähemalt nii arvasin ma lapsepõlves. Hiljem on lisandnud mu kujutluspilti Venemaa päritolu karu kui see suur armas ja hoolitsev hiiglane Maša ja Karu multikamaailmas.
Meri ja Rüütel ja Ilves tulid reipal sammul ja tegid lihtsalt ühe suure hüppe mu vanadest eriti lapseliku joonega piltidelt kaasaja kurvikamate joonte maailma. Ja kui te küsite, miks on Meri ilma liputa, siis vastus on lihtne – ma ei osanud seda tema külge pookida. Kõik, mille peale ma mõtlesin (lennuki ja laevasabad, kajakad ja pääsulinnud, majakad ja muud) oleksid tulnud merega konkureerima. Kuna aga meri ise on sümbolina nii tugev ja meie oma, siis nii ta jäigi me helesinitaeva alla hoogsalt lainetama. Oleksin ju ehk saanud ka silmapiir teha tumedamaks, et pilt ise tervikuna me trikoloori mõõdu ja mulje välja annaks, aga härra Meri ei olnud tormikuulutaja.
Ja kõige suurem pähkel oli alguses me värskeim president. Minu õnneks oli ta pildil üsnagi kujutatav. Aga kuidas? No kuidas nii, et sellest ka suhteliselt eksimatult võiks aru saada ja kuidas pildile veidi naiselikkustki lisada? Eks ma mõtlesin ja kaalusin ja kõhklesin ja proovisin teda nii ja naa – lihtsalt meres kõrguva kaljuna ja siis pisikese kivise maapinna killuna selle all ja helekollase liivaribaga ja lõpuks jäi kaalule kiduratest aga väga visadest taimedest rohetav laiuribakene kalju küljel. Ma usun, et nii on tore, kena ja hea.
Teate, mis oli kokkuvõttes kõige aeganõudvam kogu selle joonistamise juures? Vihje: midagi pisikest. Sinist.
See oli rukkilill! Ma alguses joonistasin selle rüütlile rinda. Ilus ja armas oli. Aga siis jäin mõtlema, et meie aumärgid meenutavad ka rukkilille ja see sinine hr Rüütli rinda vististi ei passi siis mitte? Igal juhul ma vaatasin ja kõhklesin ja jõudsin selleni, et ühe sõjamehe käes kõige ilusam rahusõnum ongi just meie oma rahvuslill. Nii ta seal siis seiab – ühes käes lipp uhkelt lehvimas ja teises rukkilill.
Mul on nii hea meel, et see võimas ajaloorivistus kokku nii vahvalt kõlab. Meie uuele presidendile soovin vapraid ja tarku mõtteid ja veel enam seesuguseid tegusid! 🙂
Ja kui plaanid nüüd kenasti sujuvad, siis õige varsti on oodata siia veebipoe lettidele ka printversioone minu presidendi-pildist. Ka mina ise ootan juba põnevusega 🙂
