Kolimine!

Me oleme siin vahepeal elanud suure kolimise tähe all. Päriselu kolimised ja virtuaalse elu kolimiste planeerimised ja korraldamised ongi vist olnud siiani selle aasta põhiteema.

Aasta alguses sai selgeks, et me peame oma elupaika siin šokolaadimägede maal veidi vahetama. Elule lähemale ja logistiliselt mugavamaks. Ehk siis külast linnakesse. Lepingud on sõlmitud ja kolimine seisab ees aprilli lõpus. Seega meie suureks 80ndaks juubeliks (Andreas 40 + mina 40) aprilli lõpus, pole me endale targu puhkehetki vist siis planeerinud. Aga kõik külalised saavad vapralt meile appi tulla kaste ja kappe tassima. Mulle kolimine meeldib, sest selles on nii palju uut ja värsket energiat. Andreas aga ei salli seda silmaotsast, sest kogu see tassimine ja korraldamine on liiga ajamahukas. Milline veetlev tasakaal me vahel, hihii! Aga tegelikult on see nii äge, et me siin oma Päikesemäe nõlvalt kolime otse Draakonimajja. Aga sellest kõigest jõuan ma teile tulevikus veel palju rääkida, sest aprilli lõpuni on veel nii palju aega (ütlen mina?) 😀

Kolimist ootavad pakitsevalt ka minu eelmise elu mahajäänud osad Eestis. Hetkeplaanide kohaselt saavad ettevalmistused transpordiks valmis juulis. Ma püüan olla positiivne ja uskuda, et see lõpuks ka nii läheb, sest tegelikkuses olen ma ammu täpse ettekujutuse kaotanud, mis, kus ja kuidas seal siis käesoleval hetkel nüüd on. Mind ärritab, kui mul asjadest ülevaade puudub. Aga see eest oli meil siin vahepeal käsil midagi palju vahvamat ehk minu Bermuuda-blogi kokkukolimine. Mõtle, istud mugavalt arvuti taga, mõtled, klõbistad klaviatuuril ja kolid! Milline kergendus, et alati ei peagi raskete kastidega mööda treppe ronima. Tõime mu kullakese kenasti bloggeri-keskkonnast siia, päris oma õigele kohale. Ja kui ta juba siin oli, siis oli mul ilmtingimata vaja ka oma vana Pisihaldja-blogi isetegija.net käsitöökeskkonnast kuidagi siia saada. No et ühe asja kaks poolt saaksid kokku ja edasi saaks minna terviklikult. 10 aastat isiklikku ja isetegemiste lugu pildis ja sõnas ning 499 649 blogikülastust pole naljaasi, millest niisama loobuda ja minna lasta. Ju mu jutud ka kellelegi korda läksid peale mu enda. Ja see mõte sügeles mu sees väljakannatamatult, aga hakata kõiki neid 256 postitust sealt täies mahus ükshaaval siia tassima, tundus ebanormaalselt ajamahukas. Mõtle, kui kusagil mõni aps sisse poeb ja siis ei saa enam maad ega mütsi aru. Nii ma siis üle-eelmisel laupäeval, siis, kui mu suur presidendi-joonistamine oli oma esimese piduliku esitluse teinud, palusin mokaotsast, et Andreas vaataks, kas on üldse võimalik seda terviklikult siia, uuele aadressile, kolida. Ta viskas pilgu peale ja teatas, et see on nii kiviaegne süsteem, et see pole võimalik. Teda tundes ma juba tean, et tegelikult on kõik võimalik, aga ma ei pressinud targu peale. Tema aga tõusis seepeale kohe juba mu kõrvalt püsti ja nende kümne sammu jooksul, mil ta enda arvuti juurde jõudis, oli ta juba õhku lootustandva “Mul on üks idee!” poetanud.

Mitu head tundi ja 450 värvilist koodirida hiljem… oli peaaegu olemas! Mu Pisikesed Toredad Teod olid peaaegu terviklikult koos oma tekstide, piltide ja kommentaaridega saanud pärisosaks Sinust, minust ja Bermuudast.

Edasi sukeldusin juba mina siin oma viimase dekaadi sügavustesse. Andreas arvas küll, et nii nagu on, on ka hea, milleks raisata kaks nädalat millegi vana läbitöötamise peale, aga mul oli vaja see ilmtingimata läbi teha. Härra Monk minus ei maga kunagi 😉 Närisin läbi teemad ja pealkirjad, mida neil kunagi varem tehnilistel põhjustel ei olnud. Kammisin ja silusin ja vahetasin eriti kehva kvaliteediga vanad pildid võimalusel paremate vastu. See eeldas omakorda suurpuhastust kõvaketastel, kus eelmiste arvutite hingeelud kõik kenasti tallel on. Viis ja pool pikka ja põhjalikku päeva olin kadnud (arvatava kahe nädala asemel 😉 ). Ja siis panin oma virtuaalkolimisele punkti. Edasi saan nüüd veel soovi korral kabestada ja kohendada just nii nagu parem tundub. Kuigi see blogi on oma sisus ja pildis suuresti kõiksugu isetegemiste portfoolio kõrval mu laste kasvamise lugu, siis suuremat pilti vaadates on see eelkõige hoopis minu enda kasvamise ja arenemise lugu. See on nii äge kui selgelt joonistub välja alguse ebakindlus ja lõhe kahe maailma vahel – turvaline haldjapesa kõigi helgete tegude ja unistustega ja kriipiv reaalsus selle taustal. Mul endal oli nii hea näha seda, kuidas ma aastatega sellest välja kasvasin ja oma sise- ja välismaailma kokku suutsin liita, et olla lihtsalt mina ise. Nüüd, kus ka need blogid – pisihaldjas, draakonimamma ja mina ise – on siin kokku saanud, on mu süda rahul. Just nii ongi õige ja hea.

Blogi ja kogu koduka tehniline pool vajab veel palju tööd, kohendamisi, kasutajasõbralikumaks muutmist ja detailide kallal nokitsemist, aga ta juba elab! Mind on alati võlunud remondiaegne elukorraldus ja ju seepärast naudina ma ka praegust protsessi siin. See pisikese kaose aeg on alati selline natuke ulakas ja kindlasti väga värksendav. Tunnete, kuidas siinsed seinad lõhnavad magusalt alles värskest kruntvärvist ja siin seal on tolmu, millele sõrmega saab südameid joonistada? See tunne, et kõik kerkib ja kasvab ja loob, on nii uus ja ülev. Vundament on tugev, müürid kannavad ja teie olete juba praegu kõik teretulnud meie tegemistele siin kaasa elama. 🙂 

Aga kolimistega pole veel kõik!

Meie päriskontori kolimine on õhus rippunud juba jupp aega, sest kõrgemalt, majaomanike ja -haldjate poolelt, on ideed tulnud, läinud ja pidevalt muutunud. Eelmisel nädalal tuli aga konkreetne pakkumine ja sellest otsustasime me sel korral ka kinni haarata. Isegi Andrease kolimise vastumeelsust arvesse võttes, on tal hetkel selle üle täitsa hea meel, sest me kolime värskenduskuuri läbinud puhtasse valgesse ruumi, mis asub täpselt teisel pool koridori. Ehk siis meie praegusest uksest uue ukseni on 2 meetrit ja teetrassi pidevast mürast ja tolmust saame me ka kaugemale 😀

Ja kuidas näeb reaalselt välja kolimine minu moodi? Kõige olulisemad on numbrid ja kõiksugu mõõdud! Kui plaani pole, tuleb see kiirelt ja mugavalt visandada. Nii ka sel korral. Astusin mõõdulindiga üle ukse ja tadaaa, paremale-vasakule-üles-alla ja numbrid kiirelt kirja. Edasi tuli pinna tsoonideks jagamine, sest isäranis oluline on läbi mõtelda koeraga kontori hingeelu koosolekutele saabuvate klientide mätta otsast. Happy võib ju iga uue näo üle hirmus häpi olla, aga mitte alati ei ole kõik rõõmsast koerast nii väga vaimustunud. Seega said tööala ja külaliste-klientide ala kenasti visuaalselt lahutatud.

Edasi tuli minu jaoks loomulik osa – olemasoleva ja muidu vajaliku kraami paigutusega mängimine. Mõõtsin, joonistasin, lõikusin ja lauale kuhjus pisike isetehtud pusle 😀

Et puslega mängimine oleks kasutegurlikum, siis tegin veel teisegi mõõtudega pildi kogu kontori põrandapinnast ja sellele joonisin ka ruutmeetrid. Nii on lihtsam tulevast reaalset pilti tajuda.

Ja siis hakkasin puslega mängima. Vaatasin jämedalt üle, et elu ja asjad ikka kõik mahuksid, küll jõuab neid veel sättida ja täpsemat plaani pidada ja…

… viisin oma plaani ja pusletükid siis Andreasele. No, et kui aega saab, siis vaadaku ka, mida ja kuidas tema paremaks peab. Mänguruumi jagub ja vahel sünnib ka täiesti hullust ja esialgu kõrvale lükatud ideest, mõni eriti hea lahendus. Ainus reegel meie puslemängu juures on see, kui oled mingi enda arvates huvitava lahenduse, olgu see nii hull kui tahes, leidnud – tee pilt! Andreas oli igati tragi – mängis ja tegi pildi ka 🙂

Ja siis liikus mäng edasi ka Denny juurde, kes katsetas ja mängis vaat et veel kõige kauem meie uue eriti põneva isikliku lauamänguga 😀

Ja teate, mis on uue kontori kõige tähtsam element? Diivan! Seda meil siin veel ei ole, aga meil on seda ilmselgelt vaja, et edasipidi mööduksid lõunased pikutamispausid ja ka koogisöömised veidi vanainimesesõbralikumalt kui kotttoolis mööda maad koera kaisus lesiskledes. Selline kontorinurga vaatepilt avanes mulle näiteks eile lõuna ajal – pikutav Andreas ja jalutamist planeeriv koer truult tema virgumist ootamas 😀

Oma suurtes unistustes koliksin ma muidugi tavalise diivani asemel hoopis oma Tallinna Haldjaoru suure kasepuust Hülgelesila ehk Jääpanga siia, aga see on kauge tulevikumuusika ja helevalge unistus. Aga mine tea. Igal juhul mulle kolimine meeldib. Aga teile?  🙂

***

Nii ja siin ma siis nüüd olen oma tegemiste, lugude kirjutamiste ja piltide näitamisega. Üks suur asi – blogijuttude tassimine ja kokku passitamine, on tehtud, aga elu ise ju siit praegu alles algab. Hoidke nüüd hoolega pöialt, et kõik hakkab kenasti ja ladusalt liikuma ja mõtelge minuga ikka kaasa ja ütelge ka sõna sekka, eks! See on mulle väga oluline, sest koos on palju toredam <3

Jälgi mind Facebookis:

Leave a comment