Kingitus kõige pisematele

Kuna ma endiselt kindlat elukohta ei oma siis käin juba mõnda aega ringi suure kotiga. Lisaks lasteriietele, mähkmetele, inhalaatorile ja muule eluks vajalikule kraamile on pidevalt yhes värvid ja kotitäis võõraid särke-värke, mis ootavad valmistegemist. Mul on lihtsalt tunne, et ma ei saa neid kunagi valmis, kui ei kasuta ära iga viimast kui hetkekybet. Tavaliselt need sobivad hetked ju ette ei hyya ja saabuvad just siis kui kõige vähem ootad. Ma siis katsun ootamatusteks valmis olla. Kui uni mind vabamal hetkel maha ei murra. Aga elu on ikkagi kogu aeg kotiga igaks juhuks kaasas.

Kui ma detsembri alguses ise lapse juurde haiglasse läksin, siis võtsin kohe kaasa ka yhe vineerplaadikese. Juba siis oli mul kindel plaan haiglale omalt poolt midagi toredat vastu anda. Noh, aga nagu tavaliselt ikka, arvasin minagi, et haiglas on kindlasti jube igav ja palju aega. Võibolla tõesti, kui ise vagalt voodis lesid on aega nii, et tapab ja igavus tahab maha murda. Need, kes lastega haiglas on olnud, eriti just seal, kus meie, need teavad väga hästi, et aega ei ole. Pole vahel niigi palju, et jõuaks magada, syya või end kammida. Eriti hull on veel tita-maja intesiivis, kus on kindel 3-tunnine ajagraafik ja talvisel pimedal ajal ei saanud pärast nädalat enam ise ka sotti, kas kell on 6 õhtul või hommikul. No nii segi pööras see maailm.

Aga natuke ma siiski joonistasin ka haiglas. Uneajast. Aga ainult pisikesi asju ja kingituseks. Ja arvasin siiralt, et ehk kui yles korrusele (edasijõudnutesse) saadetakse, siis olen kogu aeg lapse lähedal ja kuna ta suure osa ajast magab, siis saan mina omi asju ka teha. Ehh, ei mingit oma aega… oleksin seda võinud ju ometi esimese lapse pealt teada

Aga nii palju ma siiski pingutasin välja, et puitplaadile said jooned veetud ja titadel näod roosaks. Natuke midagi veel. Pilt seisis mul voodi kõrval ja koristajatädid olid sellega alati hästi ettevaatlikud. Ja siis lubasin ma veel naljaga Ritale, et selle pildiga ma siit koju kyll ei lähe… Kojuminek tuli äkki ja nii ma siis viimasel õhtul vahtisin selle  pildiga tõtt. Et kas kiire töö ja magamata öö või läheb veel terve igavik. Kuna aga magamatusega riskida ei saanud, sest laps vajas ju yle kõige piima, mida mul niigi napilt sel hetkel oli alles, siis leppisin igavikulise projektiga.

Ja kui nyyd kalendrisse vaadata, siis eeeem… kaks kuud ja veidi peale on sellest kulunud kui koju saime. Pisitasa, pintslitõmmete kaupa, olen ma lõpule lähemale hiilinud ja nyyd on ta siis lõpuks valmis. Peaaegu. Tekst on veel puudu. Selle kallal teeb mu pea 24/7 nyyd tööd ja ka teie ideed on igati teretulnud. Siin see siis on, koos kogu loo põhjuse endaga.
Pildi mõõdud 43 x 53 cm:

Ja siinkohal tahan veel kord edastada oma austusavalduse ja palavad tänusõnad Tallinna Lastehaigla vastsündinute ja imikute osakonna toredatele arstidele ja õdedele. Et neil jaguks ikka ja alati sydamesoojust ja inimlikku hellust ja headust ning tähelepanu kõigi pisikeste patsientide jaoks. Ning pikka närvi, kannatust ja inimlikku mõistmist nende pisikeste tegelaste vanemate jaoks. (Ka nii hullude jaoks kui mina seda nende jaoks olin )

SUUR-SUUR TÄNU TEILE!

Pilt ise jõuab kohevarsti ka kohale. Kohe, kui tabav tekst on välja mõeldud ja kirja pandud. See on minu kingitus kõige pisematele, nende vapratele lähedastele ja kõigile neile, kes neid sellel teel toetavad ja aitavad.

Ja et igast pisikesest saaks kord suur!
PS valge laiguke päris pildi serval pole praak ega pildiviga. See on hoopis yhe toreda arstionu kitlisaba. Noh, selline muljetavaldav tore tegelane, kes absoluutselt alati kohal oli ja samas alati tuuleiilina ringi kihutas meie unises rutiinikarmis maailmas. Teda on seal haiglas raudselt mitu ekspemplari. Olgu siis yks veel