Mulle meeldib lumi. Ok, mulle maitseb lumi. Ja mulle meeldib nii väga see, kuidas lumi lõhnab. Ja kuulata, kuidas ta karges õhus langeb. Ja kuidas ta talla all krudiseb. Ja kuidas ta krõbeda ilmaga päikeses sillerdab nii, et see on selge märk sellest, et haldjad on seal hiljuti korraliku peo maha pidanud. No kust mujalt see sätendus siis ikka tuleb kui haldjatiibadelt pudeneb? Ja see on ka hirmus tore, kui keegi mind kelgu peal vedada viitsib. Ja ooo, kuidas ma armastan jäälilli! Kollased Ikarus-bussid oma jäälilleliste akendega olid ilusaim osa mu väga pikast külmast kooliteest. Ja mu oma toa jäälilleline aken…
Jäälibedad tänavad mulle ei meeldi. Ja soolajõuga sulatatud lumi ka mitte. Lumesõda poel minu mäng ja lund rookida mulle ka teps mitte ei meeldi. Siin ma seda tegema ei pea ja seega oskan ma siin lumest märksa rohkem rõõmu tunda kui koduses Eestis. Uus aasta tõi lume mu rõõmuks ka meie õuele ja siiani ta püsib, vahepeal servast veidi sulab ja siis sajab jälle hoolega juurde. Laialt ja pehmelt, jääklibuliselt, niiskelt ja kuivemalt. Aga sajab 🙂
Parim osa lumest on sellega mängimine, keelega lumehelveste püüdmine ja peoga lume söömine, jäätunud sõrmede vahel telefoniga helvestest piltide tegemine ja purikate lakkumine ja lutsutamine muidugi ka. Jaajaa, ma tean, kui vana ma olen ja seda ka, et on jah, must ja kole see meie taevast alla sadav lumi, kui ta toas puhtas kausis veeks sulab. Ma teadsin seda juba kahe lillepeenra betoonkonnaga Kommunaari lasteaias käies, kus kasvatajad katkematult meiega tõrelesid, eeet lund ei tohi süüa ja ikka me leidsime võimaluse lumes roomates natuke seda imelist taevamannat haugata või mõnest purikast tükikese krõbistada. No kui rahus lakkuda ei lubatud. Ja vettind käpikute küljest jäätunud krobelisi lumemarju näksida oli ka täiesti ok. Iseäranis äge oli veel siis, kui käpikulõng veidi värvi andis. Siis sai kohe värvilist lund süüa ja sõbraga vahetada. Olid seal sedasi kõhuli hanges nagu viimane kubujuss ja tegid näo, et ei jaksa püsti tõusta. Ise maiustasid mõnuga.
Ma pole oma lastel kunagi keelanud lund ja purikaid maitsta. See on ju parim osa talvest üldse. Kelgusõidu kõrval. Sa ju ikka mäletad, mis maitsega on lumi? Aga purikad? Sa kardad, et ema ikka pahandab? Või haigeks jääda? A tunnete te kedagi, kes lumesöömisest haigeks on jäänud ja maha surnud? Mina mitte. Lumi on looduse kingitud jäätis. Mulle meeldib nii mõtelda. Ja mulle ta maitseb. Ma panin Andrease ka uuesti lund sööma. Ja kui süüa ei taha, siis vähemalt vea kopsud seda imelist lõhna täis enne, kui maa taas mustaks sulab.
Lumememmede meisterdamine on ka üks tore osa talvest ja lumest. Eelmisel aastal oli jubekaua pime ja lumeta. Siis ma panin meie kööki elama mõned vahvad memmed.
Maitset ja lõhna neil küll polnud, no seda lumeoma, aga nad olid niisama toredad kaaslased ja on meiega praeguseks hetkeks elanud juba üle aasta. Isegi me hullu suve elasid üle. Ja kui siis möödunud aasta jaanuaris korraks midagi lumelaadset maha sadas, siis kraapisime hoovi pealt kokku nii palju lund kui saime ja tegime oma pisikese lumememme. Rohkeaks ei jagunud, aga tegelikult oligi nii just kõige parem.
Hiljem, kui suur suvi tänu me pulmadele ja külmkapi-agaratele-tuulutajatele oli teatava väikese sulamisega ühe memme silma juba kaotanud, ristis maailma ta Olafiks. Olevat hoopis memme asemel mees teine. Ja siis saabus taas sügis ja lähenesid jõulud ja siis selgus, et kaua uut lund oodanud Olafil on seal pimedas kapis ehk üksi üsna nukker. Nii sai ta endale kaisukaru seltsiks:
Nii nad seal avatud jäätisekarbis vaikselt kahekesi on elanud. Vahel ikka avame ukse ja ütlema neile tere, aga vaid hästi kiiresti, sest enamasti on Happy siis kohe hakkamas ja tahaks Olafit oma pika kuuma ja kareda keelga tervituseks lakkuda. Ja kuna ma kardan Olafi heaolu pärast, siis on nad seal pigem omaette olnud. Kuni tänaseni.
Kui me lõuna ajal Vancuga linnast kontorisse maandusime, siis ei saanud me parklast enne tulema, kui minimemm oli valmis koos meiega üles tulema.
Ja kui me koduteel oma isu lumest täis olime söönud, oli selge, et ilmselgelt vajab meie kodune sügavkülmik ka VEEL üht lumememme!
Nii vahemärkusena olgu mainitud, et meil on täiesti normaalsete inimeste see külmem külmik – lisaks vanilje- ja kohvijäätisele (minu kõige lemmikum) ja tavalistele jääkuubikutele ja eelmise kevade sireliõitega kuubikutele, leiab sealt mõned ribid ja vorstid meie suvistest pulmadest, mis jäid tarbimata, kuna pruut läks jalga puhkama ja jaanilõkke äärde sööma enam ei jõudnudki. Eksole. No ja nii nad seal siis ootavad ma ei tea mida või keda. Või on lihtsalt memmedele seltsiks, ikkagi lihast ja luust tegelased seal külmkapi polaaröös 😛
Ja siin ta on, me uus lumine memm! Puhtatõuline ja sündinud vaid Evani korjatud selgest kohevast lumest. Seikluslikud paraadpildid nääripuu otsast kah enne “külmkoju” Olafile seltsiks maandumist.
Olaf, kusjuures läbis ka uuenduskuuri ja sai värske kohevama lumekuue. Oli teine ajaga pisut kõhetuks jäänud ja luud-kondid olid veidi jäässe kiskunud. Oma aastaga kaotatud silma sai ta ka tagasi. Nüüd on neil seal koos tore olla ja kudrutada. Mine tea, ehk on isegi järelkasvu oodata 😀
Mis ma teile uue aasta puhul siis oskan lisaks õnnele, rõõmule ja kordaminekutele soovida? Ma soovin igasse kodusse lumiseid memmesid! Ja jäälilli ka. Ja kui kellelgi teist on kodus või kusagil mujal õueõhust eraldatud hingi, siis viige peo ja kausiga neile pisut lund või peitke kappi Pealinna pelmeenide ja muu kraami vahele üks lumepall või memm. Neid on suvel päris põnev avastada 😀
Kui ma omal ajal haiglates praktikal ja tööl käisin, siis vahel ikka viisin õue tuppa ja sellest sündis ilusaid hetki. Peotäis kohevat lund lapsele, kes nina vastu haigla aknaklaasi on kaua vaadanud vaid selle aasta esimeste helveste vaikset langemist enne kui nad päris ära sulavad, haiglamaja eest kaasa haaratud kevadekuulutujast võilill aastaid toas hoitud halvatud memmele, öösel punetama hakanud pihlakobar… Nii palju imelist on me ümber! Seda ma teile soovingi 🙂
Ja homme läheme me kelgutama.
6 thoughts on “Ridi radi ralla, lumi sadas taevast alla!”
Aitäh,Eva, et oma lumerõõmu jagasid. Mingi maagia sellel valgel ollusel tõesti on. Ta on mindki lummanud ja sellest sai ka vahva lugu kirja pandud. 🙂 Hetkel möllab meil siin Hr Pakane ja mina oma tuttuue beebiga õue ei kipu. Seda toredam on lugeda teie lumelugu. 🙂
Aitäh Sulle, Sofikene! Pakasel on igasuguseid nägusid ja ma vahel ikka mõtlen, et nii tore oleks kui mul oleks maja, kus avad ukse ja astud suurde talve-külmkappi ja siis avad teise ukse ja oled laisalt loksuva rannaga suves ja saad palmi alla võrkkiike pikutama visata. Hmm, peaks sellise maja endale ehitama 😀
Lumi on nii äge! Meie toome alati pesukausiga lund tuppa ja siis saab seal sees ehitada.
Mõnel aastal on aga lund nii vähe, et siis tuleb suvised raheterad kokku koguda ja sügavkülma panna.
Jaaaa! 😀 Raheterad on ka nii ägedad! Kui mu vanem poiss veel pisike oli, siis meil oli kogu aeg kapis vähemalt üks lumepall. Ni igaks juhuks. Ja jäätise-vormides olen talle ka palja veega jääpurikaid teinud söömiseks suvisel ajal 😀
Kallid Vancule ja Sulle! 😀 Häädemeestel on lund vähe,aga karbimemme saaks tehtud!
Aitäh Marju! Kallid Sullegi ja Vancu ja karbimemm lehvitavad ka. Meil lumi siin püsib. Ehk jõuab veel ikka mõne suure memme ka sel aastal teha 🙂