Kolmas lugu me armastuse loost. Sündmused leiavad aset aasta tagasi maikuus ja enne seda 🙂
Korraga hakkas koitma, et nüüd vist ikka läheb päriselt asjaks. Varem niisama mõttes rõõmu ja lõbuga unistustemullis läbimängitud ideed nihkusid mitu head sammu reaalsusele lähemale.
Esialgu polnud meil mingit peoplaani. Vähemalt mitte siin ja sedasi ehku peale, sest polnud ju veel üldse kindel, et meil päriselt ka abielluda lastakse. No et kui tunne on tugev, siis eks me kunagi hiljem, ühel heal päeval, siis peame Eestis mingi pisikese kena istungi sõprade ja koogisöömisega. See tundus armas mõte ja rohkem ma ennast selle peovärgiga ei painanud.
Kalendrisse vaadates oli minu jaoks vankumatult kindel vaid üks asi – me pidime saama abielluda enne juunikuu lõppu ja numbreid kaaludes oli minu üks ja ainus soov teha seda jaanilaupäeval. Siin on see täiesti tavaline päev ja jaanipäeva ei tähista mitte keegi. Minu õnneks oli Andreas kord juba jaanipäeval Eestis viibinud ja teadis hästi, mida see päev ja eriti öö, minu kui eestlase jaoks, tähendab. Ma ei pidanud midagi seletama ega selgitama ja tema oli asjaga igati päri, et jaanipäev on üks igavesti tore päev. Olgugi, et 2016. aastal langes see päev neljapäeva, mitte tavapärase abiellumise nädalapäeva, reede, peale. Nädalapäev on igal aasta isemoodi, aga number ja jaanilaupäev jääb alati oma kohal, Eestis on see alati pidupäev ja järgmine päev on ka vaba.
Jaaniöö on mulle alati kuidagi väga oluline olnud. Ilmselgelt olulisem kui jõulud ja olulisem ka kui uusaastaöö. Ja mis võiks veel toredam olla, kui et sellest saaks ka minu abiellumise päeva. Mul on isegi palju aastaid tagasi üks pisike luuletuse moodi asi kirjutatud ja mõned aastad varem (isegi veel enne Andreast) joonistasin ma selle juurde ka unistava pildi, mis nüüd ühtäkki kuidagi eriti prohvetlikult kõlas.
Nii ja vot kui ma siis endamisi arutlesin, et miks ikkagi on see jaaniöö minu jaoks nii hirmus oluline, siis taipasin, et oma rolli mängib selles ka meie omadele uskumustele ja jaaniöömaagiale lisaks mu armas Shakespeare. Minu eriti romantilist meelt on läbi aegade toitnud Underi ja Alveri kõrval tema sonettidele lisaks just naksikalt ulakas Suveöö unenägu. See raamat on mul aegade jooksul üsna kapsaks õhatud ja armastatud ja selle ingliskeelne pealkiri on antud juhul isegi tabavam kui eesti lihtne suveöö.
Ühel hetkel sai see jaanilaupäeval abiellumise soov veendumuseks, mis vaigistas ka kogu selle jabura bürokraatiatormi me ümber ja me panime omavahel paika, et ISEGI, kui kogu see paberimajandus korda ei saa ja meil ametlikult abielluda ei lasta, siis meie abiellume 23. juunil ja punkt. Tore ju oleks, kui paberi peal oleks ka kirjas 23.06, hea vanast peast meeles pidada vähemalt teiste abiga, aga kui see ka ei õnnestu, siis enda jaoks paneme kuupäeva pidulikult lukku ja tunnistame vaid seda, kui veel üht toredat verstaposti me armastuse teel. No et kaua võib rippuda ja oodata ja unistada, aeg on elada!
Meie plaan…
… oli sisuliselt äärmiselt lihtne. No et käime anname oma allkirjad ära ja ongi kõik. Pärast läheme lastega kohvikusse ja loomaaeda või minu poolest kasvõi mäkki friikartuleid sööma, kui see peaks pereenamuse suur ja väga pidulik soov olema. Või kui Andreas peab ilmtingimata tööle minema, no siis mingu. Minu ainus kindel isiklik mõte oli, et õhtul enne abiellumist, tahan korra veel Mamma Mia filmi vaadata 😛 Mitte, et ma seda vähemalt 100 korda juba näinud ei ole plaadilt ja Brodwayl esiridades istudes.
Riietuse osas puudus igasugune stress. Vaatasin üks päev kodus peeglist, et näe, mu mõned aastad tagasi Humanast kahe raha eest ostetud sinkas maani suvekleit on täitsa kabe. Lehvib teine tuules laia saba plaginal ja mina näen selles enda jaoks täitsa kabe välja. No et tõmban midagi veel paljaste õlgade peale ja ongi olemas. Nii, aga mis on veel oluline abiellumise juures? Sõrmused? Need, kui abielulepingu kinnitamise ja kõrvu asetsedes ka igaviku sümbol. Teate küll, sõrmused ju ikka kuuluvad reeglina abiellumise juurde, eks?
Me olime sellest nii palju möödaminnes rääkinud, et kollane kuld pole meie kummagi rida. Seda enam, et me mõlemad olime omal ajal just neidsamu kollasest kullast rõngaid juba kandnud. Andreas küll julgelt 10 aastat kauem kui mina. Valge kuld on tore, aga nii pehme, et täkked muudavad selle kiirelt närituks. Kuigi mulle valge kuld meeldib oma kerguse ja pehmuse poolest, kui teda puudutada. No jah, on igasugu hõbedavärvilisi ja tugevamaid versioone ka, aga ausalt, ma olen üsna veendunult hõbedausku. Endiselt. Ka Andresele meeldib hõbe. Kuidagi tahumatum ja karmim on see metall ja omal moel meie olemisega kuidagi rohkem klappivam kah.
Ma ei tea, mis Andreasele pähe lõi, aga ühel lõunapausil leidsin end ootamatult juveelipoes temaga koos läbi vitriiniklaasi sõrmuseid uudistamas. Talle olevat paberimajandamise vahel tulnud korraga kõhklev tunne, et ehk on mulle ikka oluline, kui meil ikka ka sõrmused saavad õigel hetkel sõrme. Kui poetädi taipas, mida me seal vaatame, siis juhatas ta meid sirgelt poe tagumisse nurka punasele sametdiivanile istuma. Laes rippuv pidulik kroonlühter ja pehmelt vetruv diivan ja õhevil tädi andsid märku, et see siin vist ongi nüüd romantika emalaev, kust saavad särava kohustusliku pitseri armastuse lood ja meie asi on vaid rahakoti raudasid paotada ja jalustrabav õnn oma õuele lasta 😀
“Soovite te midagi juua? Kohvi? Vett? Koolat?” küsis tädi hästi kenasti. Ta ju lootis, et ta suudab meile vähemalt kaks kallist sõrmust maha ärida.
Mul polnud vähimatki plaani siinna kauemaks vahtima jääda. Tulime me ju ainult piiluma, mida pakutakse. Minu õnneks suutis ka kohvihoolikust Andreas joogist viisakalt keelduda, mis andis lootust kiiremini minekut teha ja tädi asus kohe õhinal asja kallale. Meie põlvede vastas oli madal ümarate servadega paksust klaasist lauake. Tädi libistas sujuva liigutusega sellele mõned kataloogid kaasavõtmiseks.
Kuuldes, et kollane ja punane kuld on välistatud, asus ta meie ette karbikeste kaupa kõikvõimalikke muid näidiseid laduma. Igas 20 x 20 cm mustas sametpapist karbis oli neli omavahel sobituvat paari sõrmuseid. Kord juba olukorras olles, on siin ääääärmiselt (no ikka veel kordi enam kui Eestis) ebaviisakas oma tüdimust välja näidata ja kella vaadates niheleda. Me, eestlased, oleme loomult märksa praktilisemad ja kui asi ikka kohe mitte ei lähe, siis me seda enamasti teeselda ka ei viitsi. Siin aga nii ei saavat. Seega vaatasime me viisakalt ja püüdlikult, kuigi me teadsime omavahel muljed vahetamatagi, et siit poest ei vaja me midagi. Aga kuna me vist siiski piisavalt osavõtmatud olime või miski meile ei sobinud ning midagi pikemalt me uurima ei jäänud, siis läksid tädi pakkumised aina põnevamaks. Mustast puidust detailidega nägusate sõrmusteni välja. Pean tunnistama, et need olid tõesti ilusad, aga üldse mitte minu maitse. Hinnad olid tuhat ja enam. Ühele sõrmusele. Meie kogu eelarvegi polnud ligilähedale nii suur, kui nende ühe sõrmuse hind. Ise ta veel särasilmselt lisas, et no tellimisega läheb mingi 3-4 nädalat. No näed, võib-olla isegi jõuaks, mõtlesin ma muiatas ja me saime kataloogid kaenlas sealt kenasti tulema.
Tegelikult teab Andreas hästi minu pulmade korraldamise reeglit nr 1 ehk ära kunagi maini, et sa seda või teist vajad pulmadeks! Ütle, et sul on stiilipidu või üllatussünnipäev või no mis iganes üritus, milleks sul just neid ühesuguseid sõrmuseid või kleiti või soengut või meiki või torti või mida iganes vaja on. Ma saan aru küll, et ülepea armununa tahaks suurejooneliselt üle universumi röökida, et maaaa lääääääheeeen meeeheleeee, vaadake, aga ei, tasub targu vait ja tagasihoidlik olla. Miks nii? Sest iga inimene saab aru, et suvalise peo ja sünnipäeva ja kingituse eelarve on KORDADES pisem, eufooria selle ümber tagasihoidlikum, kui pulmade oma võiks olla. Kuigi see võib-olla isegi ei vasta tõele. Lihtsalt stressi ja planeerimist ja korraldamist ennast on pulmadega ehk enam. Ahh, meie hukas saamahimus tarbimisühiskond ja meie oma ihadega selle kõige keskel!
Ma sain oma vitsad kätte aastal 2000 omaenda eelmiseks pulmaks valmistudes. Kooliraha polnud targu küll kõige hullem, sest ka siis ajasime me lihtsalt ja bravuurita läbi, aga mõned asjad siiski olid, mis sel hetkel kuidagi möödapääsmatud tundusid. Elus esimest korda ilusalongi minnes ei taibanud ma mitte, et kui tavaline pidulik meik maksab ühe summa, siis sisuliselt seesama pidulik meik, mis mulle pähe maaliti kui pulmameik, oli hopplaaa! topeltsummas. Soengu hinda ma ei mäleta, sest polnud ma ka kunagi varem ega hiljem juuksuris soengut käinud tegemas, aga usun, et ka see armas punupats oleks niisama tänavalt tulles ja patsi soovides, sootuks teise hinnaga olnud.
Oma kimbust ma ei räägigi, sellest pean ma teile kohe ikka pikemalt rääkima, sest see oli täiesti ehe Poola porno ehk midagi nii jubedat, mida ma varem kunagi näinud ei olnud. Selle õuduse eest maksime me “fikseeritud pulmakimbu hinda” antud lilleäris ehk 500 krooni. 500 selle eest, mille eest poleks letilt ostes keegi eluilmas isegi 50 krooni maksnud. Ausalt, noh! Võrdluseks – ma tegin pruutneitsite kolm samasuurt ja märkimisväärselt kabedamat kimpu nii sisult kui ka väljanägemiselt pärisroosidest 25 krooni eest. Kusjuures mu kimp ei meenutanud mitte millegi poolest seda kergelt kreemikate roosidega kera, mille me näidise järgi tellinud olime. Ma soovisin ainult valgeid roose ja ei mitte midagi muud. Kipslill ajab mind endiselt endast välja ja mu pulmakimp oli viimane, kus ma seda täiteainet näha soovisin. Ja mis ma sain?
Longu vajunud roosade rooside närbunud õienupud, millel pruunikad välimised kroonlehed olid ära rebitud ja pehmed varrejupid nõelte abil oasisesse surutud… no need olid NEED lilled, mis muidu võiks end näiteks jäätmete hulgast leida, aga ei, kõik läks kaubaks. Neile roosadele nirudele lisaks oli kimbus umbes poole “taldriku” jagu (pidi ju kera olema?) rooside asemel hoopis roosad nelgid. Ausalt, nelk on maailma kõige viimasem lill, mis mulle meeldida võiks mu pulmakimbus. Ju mul on veel nõukaaegne lilletrauma nendega. Ja kõige krooniks oli roosade nelkide ja roosinirakate vahel arvake ära mis? Kuivanud kipslille puhmad. Ja kõige krooniks kõigi lillekimpude õud – õite vahele oli äiteks surutud ka beezhid hõredaks töödeldud kuivatatud lehed!!! Need siis ilutsesid seal tumerohelise oasise sees, mis läbi kimbu mitmest kohast selgelt silma paistis. See oasis, mille sisse lilli kinni torgitakse, oli surutud veel mingisse totakasse varrega plastlehtrisse. Ometi olin ma tellinud lilledest kimbu, millel näidise peal kõik varred kenasti punti olid seotud. Plastikust varre jõudsin ma viimasel hetkel veel valge paelaga katta, et midagi päästa.
Esimesed õied lendasid kimbust juba uksest väljumisel… Noppisin need üles ja surusin kuidagi tagasi – nõelad olid ju küljes. Ma olin nutma puhkemas ja poleks mul ropult kiire olnud Tartust Viljandisse ja peas olnud hirmkallist pulmasõjamaalingut, siis ma oleksingi törtsu vihast ja õnnetusest seal nagu kõige haledamas multikas pisaraid kahes kaares pritsides, nutnud ja oma raha tagasi nõudnud ja ise endale kimbu teinud. No ausalt, see kimp oli kõige hirmsam kimp, mida ma iial lähedalt näinud olen. Ma ei tahaks sellist isegi matusteks saada 😀 Aga ometi oli see tehtud ekstra mu pulmadeks täis pulmakimbu raha eest. Samas küsin ma endalt siiani, miks ma ometi üht pruutneitsite kimpu lihtsalt endale pihku ei võtnud. Arusaamatu.
Kaevasin ajaloost teie jaoks selle kimbu näitamiseks isegi ühe eriti naljakalt armsas pildi välja, kus kikilpsustatud papa mugistab pikkade kulmukarvade võbinal naerda ja isa musitab mind eufoorias miskipärast otse suule, et kohevarsti samm edasi astuda ja jälle üks põrutav endamoodi pirn maha panna ehk surmtõsiselt mu vastse abikaasa kõrva sosistada: “S*ta valiku tegid!”. Isa ikka oskas 😀
Nii, aga näete seda kimpu mu käes? Paremat ja lähemat ja selgemat pilti mul paraku polegi ja ega see lillepunt siin ju nii hull tundugi vist, kui tausta ei teaks. Aga tuleb tunnistada, et ka pildil on ta kõike muud, kui ma soovisin – beezhid kuivatadu lehed, kipslill, roosad närbund nõeltega roosid ja noosad nelgid! No pole ju lihtne valge kera ja see kuradima tumeroheline märg vaht ehk oasis vahib sealt kimbu paremalt servast ju otse vastu ka täna ja siin! 😀
Just nii sain ma omal ajal oma pulmaõppetunni kogu eluks. Ei iial enam ei telli ma midagi seesugust pulmadeks, sest pole see ei lillepoe, ilusalongi, juuksuri ega kellegi teise asi, mille jaoks mul seda või teist ülepea vaja peaks olema. Ma maksan teenuse ja tulemuse eest ja mida ma sellega teen, on sügavalt mu isiklik asi. Ma lubasin häälekalt endale ja maailmale, et minu edasise elu pidulikud sündmused saavad kaubanduse ja teenuseosutajate jaoks olema alati vaid “tagasihoidliku eelarvega stiilipeod”.
Andreas on minu suhtumisega üsna algusest peale kursis. Kui ta hoolega meenutas, siis pidi ta tõdema, et ka tema oli omal ajal üle maksnud näiteks fotograafi eest, kes eranditult kõik pildid kogemata pekki keeras ja neid kuidagi päästa enam ei suutnud. Nüüd ta muidugi on nõus ka muude asjade osas, et pole aus, kui hind vaid seepärast muutub, kui asja nime ette “pulma-” kinnitub. Seega, me oleme vanemad ja paaaalju targemad 😉
Sõrmused või mitte?
Aga ikkagi need sõrmused. Kas meil on neid üldse vaja? No tore oleks, aga kallimate jaoks raha hetkel lihtsalt ei ole ja aega otsida niisama meelepäraseid nagu ka pole ja kuna meil nagunii oli plaan see pisike peopidamise asi Eestisse kavandada, siis mõtlesime, et no las need sõrmused siis jäävad ka ootama seda Eesti värki. Ega me siis seepärast vähem abielus pole, kui meil nüüd seda ametlikku rõngast ninast läbi pole. Või sõrmes. Pealegi muigas Andreas, et oma eelmise abielu esimese sõrmuse suutis ta vaid mõned päevad hiljem juba ära kaotada Vahemere vahustesse lainetesse. See kaotamise ja püsivuse mõte viis meid ringiga tagasi millega palju püsivama juurde, kui seda on sõrmused, mis elus ja ajas võivad nii suureks kui ka kitsaks jääda. Kui see kokkukuulumise kinnitus on aga tindi ja nõelaga naha sisse toksitud, siis on ta märkimisväärselt püsivam nähtus. Kindlam ju ka. Naljalt ära kaotada ei saa. Isegi mitte Vahemerre.
Tätoveeringu mõttega olime me mänginud juba ajast enne seda, kui me reaalses elus kohtusime. Meil mõlemal oli varasemast elust üks tätokas. Mõlemal vasaku käe õlavarrel. Sõnni tähtkujus sündinud Andreas lasi oma pulli endale teha 19selt, mina enda päevalilled aasta hiljem. Tema oli enda eluka ammu enne tegemist välja otsinud, pildi CDle salvestada lasknud ja selle eest ka kena kopika kasutustasu maksnud. Tegemisest mäletab ta vaid seda, kuidas iga torge, mis suuna kaenalaugu suunas võttis, oli jubetult valus. 20 aastat hiljem näeb tema märkmisväärselt kasvanud käel see elukas välja selline. Kusjuures pull ise pole õnneks laiusesse väga veinud. Mustadest teravatest joontest on elu jooksul saanud aga tore sinakashall võib-olla-pulli-moodi-tegelane 😉 Aga no olgu, kujutis on endiselt äratuntav.
Andreas avastas jupp aega hiljem oma BMW tsiklile mingeid juppe otsides juhuslikult, et üks firma on sellest samast, vabalt müügis olnud pullist, endale logo teinud. Tema muidugi itsitas, et tema omast, sest tema tätokas oli vanem. No on alles sakslased, kasutavad šveitslaste tätokaid enda firma reklaamiseks, eksole 😛 Nüüd uuesti, seda pilti siin minu jaoks otsides, avastas ta, et sedasama pullipilti kasutavad kaasajal juba mitmed teisedki ettevõtmised. Kui sa ikka oled (rohkem tõenäoliselt) mees, kes armastab verist liha süüa, siis see pilt ju ometi on see, mis su maitsemeelte kõige heledama litakaga nitro plahvatama paneb? 😀
(see konkreetne pilt siis internetist, päritolu on arusaadav 🙂 )
***
Minul oli kodutöö kenasti tehtud – olin hoolega uurinud koolivennalt saadud kes-teab-mis-päritolu, aga mitmetest kätest läbi käinud paljundusi vene vangide tätokatähendustest. Ja ühtlasi olin ma veendunud, et näiteks okastraati ega ka roosi, ei okastega ega ilma, liblikat, inglit, kotkast ma endale pääääris kindlasti ei tee. Ostsin endale ekstra veel ka ilusa paksu ja värviliste piltidega sümbolite raamatu. Kaaluisin kaua enda jaoks olulisi asju ja jäin lõpuks veendunult pidama päevalille juurde. Mul oli vaja päevalilletätokat.
Mulle meeldivad päevalilled. Kohe hirmus väga meeldivad. Mulle meeldib nende tugevus, nende lõhn, nende iseloom, nende värv ja see, kuidas nad on nagu maapealsed päikesed. Üks minu kõige suurematest unistustest oli lapsest peale seista keset õitsvat päevalillepõldu. Ma olin küll veidi varem käinud Ungaris ja seal näinud sügisest päevalillepõldu, aga unistus minu sees püsis. Pealegi oli isa mulle samal aastal sünnipäevaks kinkinud Elizabeth Ardeni Sunflowers lõhnaõli ja tualettvee ja ma lihhhtsalt armastasin seda lõhna. Ja see polnud veel kõik – minu lapsepõlve kõige lemmikum multikas oli pisikesest tiigrist ja tema sõprusest päevalillega. Külmade tulekul jäi ta üksinda looduse meelevalda ja nii see kõik algas. Külmal talvel oli tal turvalise pesa ühe talveks pea maha toetanud päevalille all. Lillest pudenenud seemned kogus ta endale kaissu ja kui ta kevadel ärkas, siis leidis ta end kõrgel taevas päevalillepõllu keskel ühe lille peal ja kui mu mälu mind ei peta, siis oli iga päevalille sees lõpuks keegi. Mäletate seda nunnut multikat? Ma olen seda nii mitu korda juutjuubist püüdnud leida, aga tulutult. Pealkirja ma ei mäleta ja vene keeles ei oska paraku vist otsida.
TÄIENDUS: mu lemmikmultikas on tänu Ivi abile leitud! Link asub loo lõpus kommentaarides. Ja see multikas on veel nunnum kui ma mäletasin. Ma ei olnud seda vähemalt 25 aasta näinud ja kõike päris täpselt enam ei mäletanud, aga no ausalt, see on veel parem ja ka visuaalselt ilusam, kui mäletada tihkasin. Aitäh, Ivi! <3
Mingil hiliskevadisel hetkel seadsin siis koos koolivennaga sammud Vene tänava lõpus asuvasse asutusse. Tuba oli tühi. Tätoveerija, vanem kiilakas mees, istus jõude. Lappasime rahus katalooge. Koolivennal oli oma kavand kaasas, mingi lihtne mustaga ornament. Seega temaga oli lihtne. Minuga aga üldse mitte, sest endal mul vaid üldine idee, et see peab olema päevalill. Mõtlesin, et kui ma näen sellist, mida ma tahan, siis ma tunnen selle ära. Onu muidugi õitses ühe lühikese hetke, kui ta mulle peopesa suuruseid julgeid õisi demonstreeris, et tema teeks nad mulle õlale. Mina aga tahtsin midagi paaaalju pisemat ja tagasihoidlikumat, sest aasta varem olin ma koju juba oma kiila peaga läinud ja isal kulus vaat et kuu, et minuga uuesti rääkima hakata. Mis siis nüüd veel saab, kui ma oma “kotkaga” koju jalutan. Paneb mind äkki veel pliidiukse külge kinni? Eesti filmiklassika distsiplineeris kuigivõrd 😛 No sel ajal ei olnud tätokad veel kaugeltki nii moes ja igapäevased kui nüüd, aastaid hiljem.
Lõpuks leidisme mingi muu lille ja onu siis joonistas sellele nii, et see nägi välja igati päevalille moodi. Tõmmis käele ja juba läkski suristamiseks. Valu ma ei mäleta. Huvitav ja eriline tunne oli hoopis. Kui ta minuga valmis sai, siis jätkas ta selle sama musta värvi ja nõelaga mu sõbra õlal tema ornamendiga. See oli see hetk, kus minul kuul kokku jooksis. Aga küsida ei julgenud ma midagi. Põdemist jagus mitmeks aastaks. No et kes seal veel enne mind oli äkki olnud? Ma olin sel ajal agaralt doonoriks käinud ja no ok, pool aastat polnud mingi ilmatum aeg oodata vahepeal, aga ma tõsimeeli kartsin, et mine tea, mis ma sellest nõelast kõik saada võisin. Aasta hiljem võtsin end kokku ja käisin tegin igaks sajaks juhuks kõik võimalikud testid. Kõik oli korras, aga õppetund oli käes ja teadmine ka, mida tulevikus hoolikamalt jälgida.
Igal juhul nägi mu kahe õiega päevalilleke mingi viis aastat hiljem mingi kauge ja arusaamatu nurga alt välja seesugune mittemidagiütlev pisike kribal. No seal mu vasaku õla juures, märkate? 😀
Aastate jooksul selgus muidugi, et päevalillel on ka väga kehv tähendus – ta on sõgeda ja ennasthävitava armastuse sümbol ja leidus inimesi, kes pidasid vajalikuks mind ikka ja jälle selles osas valgustada, no et kas ma ikka juba tean, millesse ma end mässinud olen. Ja üldsegi, päevalill on alati vaid ühe peaga, aga miks minu omal kaks on 😛 No anna kannatust. Maailma rõõmuks oli mu lillepilt siiski nii pisike ja minu kasvades jäi kuidagi veel pisemaks ja muutus aina kahvatumaks ja kahvatumaks. Kümmekond aastat hiljem oli mu päevalilleke kaotanud enamuse oma kollasest ja pruunist värvist, veel vaid äärejooned ja lehtede roheline vaatasid vastu. Nüüd, kaks aastakümmet hiljem, on kollane ja pruun haihtunud minevikku. Mustast on saanud kokkusulanud hall ja rohelist võib ehk hallist võõranduva kumana aimata. Seal ta on ja vananeb vaikselt koos minuga 😀
Mis ma muud oskan kosta, kui et õnneks taipasime me mõlemad noorusest hoolimata oma tätokad teha üsna heale kohale, et isegi kerede kosudes ei muundunud need millekski muuks. Mulle meeldib alati näitena tuua veidi lopsakamalt vohavamatele kehaosadele ilutsema pandud liblikaid, mis pringil noorel ihul igavesti ilusad on, aga kehakaalu tõustes võivad vabalt ühel hetkel nahkhiire mõõdu välja anda. Ja sellega, et tätoveeringud aastate minnes oma värvi muudavad, no see oli ilmne juba ammu. Eks nad elavad ju meiega koos me elu.
Ja siin me siis nüüd olime. Sisuliselt oleksime me mõlemad võinud kaaluda vanade tätokate värskendamist või millekski muuks tegemist, aga meie lustisime hoopis ideedega millestki uuest ja millestki sellisest, mida omavahel jagada. Või no tegelikult vahel ma ikka tegin Andrease käega nalja ka ja tuunisin tema pulli natuke nii ja natuke naa. Näiteks sebraks ehk tiigerhobuseks. Ta vist isegi ei pannud tähele, sest markeriga joonistamine ei ole valus 😛
Nii, aga see jagatud tätokate jutt ikka! Paaride ja sõprade ja laps-vanem tätoveeringuid leiab internetiavarustest ohtralt ja me kaalusime neid asju julgelt nii ja naapidi.
Kas teha nii, et meil mõlemal on täpselt ühesugused pildid? Või nii, et ühel on pildist üks ja teisel teine osa? Pildina või tekstina, et tähistada kahe tervikut. Või kirjutada kuupäev? Aga siis esimese suhtlemise või kohtumise või mõne käepalumise või kokkukolimise või abiellumise oma? Või linnukesed, kellega meil on oma lugu, millest ma räägin teile teine kord. Või aatomid, millega Andreasel on oma lugu. Või lihtsad ringid või lõpmatuse märgid suure armastuse kinnituseks. Neid kõiki on nii palju kasutatud. Sekka surus end naljaga ka meie päris isiklik huumor, et mis oleks kui meil mõlemal oleks naha sisse toksitud minu nimi. Mitte lihtsalt nimi, aga nii, et V-st saab südame teha ja siis saabki kokku, et E armastab A-d.
tegelikul on minu nimes kogu me armastuse lugu juba kirjas 😉
Valik oli peadpööritavalt lai, aga midagi, mille peale me mõlemad ahhaaa ja ohhooga lakke oleksime hüpanud, polnud. Täpselt nii, nagu keegi kuskil juba teinud on, ka ei tahtnud. Kiiret polnud.
Mõned internetinäidised teile ka:
Mingil hetkel hakkas Andreas ajama, et meil on kroone vaja. Internet on neid puupästi täis. Nii ühe- kui paarikaupa. Vaadake erinevaid variante või eelpool oleva pildi ülemises reas. Mind alguses see ei kõnetanud. Aga seda, et mina tema kuninganna olen, sellega olin ma juba harjuda jõudnud. No kui keegi sulle seda pidevalt kinnitab, siis ühel hetkel tuleb ju harjumine. Just kuninganna, mitte printsess. See printsessifaas on mul elus kuidagi täiesti vahele jäänud ja haldjaks hakkasin ma ka päris ise. Isegi enda isa jaoks olin ja jäin ma tema pesueht pärdikuks. Alati. Ja mind kõrvust lae alla sikutades tahtis ta mulle alati Pariisi-linna ja Eiffeli torni näidata. Ei mingeid poputatud printsesse, hoopis lihtne loomarõõm ja esireas barrikaadidele roninud rebenenud särgikaelustega kangelannad. Aitäh, isa, huvitavate süvahoiakute loomise eest, hihii! 😀
Andreas, kelle lapsepõlve lemmikmuinasjutt oli Printsess herneteral, ei ole osanud minust kunagi printsessi näha. Ma ju pole selline peen ja peps preili ja päästmist pole ma ka kunagi vajanud. Mina olen hoopis tema leedi olnud. No nii ta kutsus mind alguses. Ja tema oli rüütel oma raudsel kaherattalisel ratsul. Mingil hetkel segunes leedi-jutt kuninganna omaga. No kui kuninganna, siis kuninganna, mis ma ikka meelitustele vastu pusklen. Iseenda maailmas olen ma ikka ju pisihaldjas ja draakonimamma kah. Aga Andrease maailmas võin ma olla kestahes tema heaks arvab ja ma võtan selle rolli suurima hea meelega vastu. Ja vot kui mina olen tema kuninganna, siis arusaadavalt on tema minu… tuldpurskav lohe? Või siis hoopis kuningas? Ta arvas, et kui ta nüüd kuningannaga abiellub, siis on ta igal juhul kuningas. Minu poolest olgu või kojanarr, mina armastan teda ikka. Ja kui ta tahab kuningas olla, siis olgu aga. Päris uhke värk on oma kuningaga abielus olla vist 🙂
Pulmamõtetega koos võttis Andreas pähe, et tema igal juhul tahab endale krooni. Ma olin valmis asja uurima ja kaaluma. Sukeldusin. Vaatasin nii ja vaatasin naa. No EI ei kõnelenud need peente detailidega ja kõiksugu kaardimastide kuningad ja kuningannad minuga. Krooni mõte iseenesest hakkas mulle meeldima. Ja mis oleks, kui meil polegi pulmas sõrmuseid vaid on hoopis kroonid?
Andreas teatas, et tal oli just seesama mõte, et mõtle kui äge, kui me oma muinasjutu sedamööda siis ka ametlikuks teeme. Püüdsin veel suurema hoolega leida enda jaoks sobivaid kroone. Ma isegi proovisin mõnda neist endale käele siia ja sinna joonistada. No ei olnud minu oma see must värk. Kõik need kroonid olid kuidagi liiga massiivsed või liiga kribudetailsed või liiga muhvinid ja no igat moodi mitte nii nagu mulle endale hea tunduks. Ma pidin leidma sellise krooni, millegi ma mitte ainult ei suuda vaid ka tahan igavesti koos elada ja selle pidev nägemine mind mingilgi viisil ei häiriks ega ärritaks.
Ja siis korraga tuli äratundmine…
Ma ei leidnud mitte midagi ja mingil täiesti suvalise päeva suvalisel hetkel lasin käel ja pliiatsil ja paberil enda eest mõtelda. No et, ma joonistan selise krooni nüüd, millist ma tahaksin. Ma olen aegade jooksul joonistanud nii kuningannasid kui printsesse. Isegi enda haldjakehastusele olen mõned korrad krooni kuklasse surunud. Joonistasin endamoodi krooni ja värvisin selle seest ka harjumuspäraselt kollaseks. No nii nagu ma ikka olen teinud, sest kroonid on ju ometi kollased? 😀 Mulle meeldis see kroon. Näitasin Andreasele. Talle meeldis ka ja ta teatis siis seepeale, et kuule, joonista mulle ka, aga must ja triibuga allservas. Joonistasin. Kohe mitu varianti. Kuigi üleni must pole minu teema, siis mina seda ju kandma ei hakka ja minu joonekiri on sellel ikka juures ja kokku sobivad nad minu kollasega ka.
Mina oleksin rahuldnud vaid krooniga. Ma usun, et pilt räägib oma lugu ise just nii nagu vaja. Esialgu oli mulle teksti mõte isegi võõras. Ja kui, siis miks inglise keeles? Äkki hoopis tema saksa ja mina eesti omas? No ok, inglise keelega ta veenis mind üsna pea. Aga ikkagi see tekst. No kuidas? Netist muidugi nägi mida kõike, aga minu jaoks olid need oma kujunduselt võõrad. Liiga toretsevad, liiga igavad, liiga sogased, liiga libedad, liiga kandilised, liiga keerulised ja noh, ühesõnaga väga võõrad ja selgelt ei-ei-eid!
Lõpuks me midagi Andreasele nagu isegi leidsime, aga mulle endale see ikka ei meeldinud.
Siis küsis Andreas, et ma ju kirjutan oma töödele igale poole oma käega ja endale iseloomulikult alati alla, no et miks ma seda teksti siis ei võiks ka ise meie kroonide juurde kirjutada. Proovisin. Tundus täitsa sümpaatne. Igal juhul palju parem, kui kõik need läbiproovitud kirjastiilid guugli kirjastiiliotsingus.
Korraga oli meil olemas selge idee . Joonistasime neid kroone prooviks erinevas suuruses ja erineva asukohaga ja veidike ka viguritega käte peale, et selge ettekujutus saada sellest, mis meid lõpuks võiks ees oodata ja eluks ajaks saatma jääda.
Happy võttis kogu seda taidelmist külma kõhuga ja poseeris veetlevalt igas vajalikus asendis, mis talle endale parasjagu kontomööda oli. Krooniga ja ilma 😛
Nii oli väga hea ja igavesti lõbus katsetada. Ma oleksin esialgu valinud märksa pisema versiooni, aga kuidagi läks see mõte kasvama ja võttis lõpuks oma julge vormi just nii nagu ta võttis.
Mina teadsin, et ma tahan oma krooni vasaku käe randmele. Kuna ma juba mõnda aega taas käekella kasutan ja see keerleb mu vasaku randme ümber, siis pidi mu kroon justnimelt paremale saama. Ja eemale ka mu päevalillest, et kehatasakaal säiliks. Käsivarre keskosa mulle ei meeldinud, sest ma kujutasin elavalt ette, kui jubedalt valus võiks selle tegemine olla. Kuigi see torgitud värvine pind isegi suur poleks olnud või nii, siis ikkagi jäin ma oma randmevalikule kindlaks. Andreas seevastu arvas, et tema kroon peaks olema vasakul poolel ja justnimelt käsivarre siseküljel, sest ka tema ei tahtnud, et tema kroon käekella alla jääks. Peamine, et me ise enda valikuga rahul oleme, arvasime me mõlemad, sest kokku kõlame me nagunii hästi ja eraldi oleme ka täitsa iseenda moodi ja kui meie kroonid on erinevatel kätel, siis moodustame me alati omavahel mingitmoodi ringi. Ja mina saan oma kollase krooni! 🙂
Tore lugu oli muidugi see, et kuidas leida kiiremas korras see inimene, kes meile meie kroonid, nii nagu vaja, kenasti kiirelt toksivate nõeltega me nahka talletaks. Esimene koht asus meile lähedal, omanik, ise üleni 2 pikkusmeetri ulatuses tindiga kaunistatud, naeratas leti tagant lahkelt ja ütles, et tulge nädala pärast kohtuma ja asja arutama ning soovis juba poole tööraha ulatuses ettemaksu. Arveldamine ainult sulas. Läksime juba suure hurraaga raha tooma, kui küsisin Andreaselt, et kui me nädala pärast alles vestlema ja detaile kokku leppima tuleme, siis millal asjaks võiks minna, et äkki peaks ikka enne seda ka uurima. Hea mõte. Läksime ilma rahata tagasi ja selgus, et no kohtumine on nädala pärast ja kunstnik, siis joonistab asjast oma nägemuse ja teha saaks ta neid näiteks kuu aja pärast. Ei aitäh, nii paraku ei sobi. Ma saan aru küll, et on neid, kes teevad kõike ja igas soovitud stiilis ja kasvõi sedasama liblikat 1500 korda, aga on ka neid, kes teevadki asju ainult omal viisil. Antud juhul oli meil paraku vaja just seda esimest, sest mina olin enda sees jõudnud absoluutse veendumuseni, et mul on vaja veel üsna mitut tätokat ja iga viimane kui asi, mis mu nahale kantakse peab olema ilmeksimatult minu enda käega kujundatud. Vähemaga ma lihtsalt ei lepi ja pigem olen ilma piltideta 🙂
Teine koht meile lihtsalt ei meeldinud. Kolmas oli ka kahtlane. Neljas oli ootamatult kinni ja viiendasse kohta helistades öeldi, et tulge parem kohale ja räägime otse. Läksime. See oli igavesti peen koht St Galleni serval. Sametist vanaaegsed toolid ja sohvad muidu ultramoodsas keskkonnas. No selline omamoodi ja lahe koht. Mitte küll stiililt minu maitse, aga vähemalt väga huvitav. Pealtnäha ka puhas ja igati korras. Saime ankeete täita ja kinnituse, et saame oma kroonid nii nagu soovime… ainult et septembris. Meil oli mis kuu? Mai. Ja mis ajaks oleks meil tore olla kroonitud? Hiljemalt juuni keskpaigaks, et haavad ka paraneda jõuaksid veidi. Kuna paremat aega aga ootamas polnud, siis panime oma ajad kirja, tegime pisikese ettemaksu ja leppisime sellega, et kroonid tulevad, aga hiljem.
Samal õhtul rääkis Andreas meie mõttest ja otsingutest oma kontorinaabriga. Tema, 50ndates kepsakas proua, teatas rõõmsalt, et ta just alles lasi endale ühe täotka teha kusagile ribide vahele tütre soovitusel ja ta võib meile lahkelt kontakte jagada, sest tegijal on väga sarnane stiil minu omale ja ta kindlasti saaks hakkama ja tutvuse kaudu ehk leiab ka aja lähemale kui septembrisse. Andreas kirjutas. See üle kere kirju tšikk elab mägedes ja teeb tööd oma kodustuudios pisikese imiku kõrvalt. No sel ajal, kui beebi magab või midagi. No nii mõned tunnid päevas. Homme lõunane aeg olla just ära öeldud. Hmm, ok. No homme ja lõunal siis!
18. mai 2016 – kroonid, siit me tuleme!
Mul võttis autoga kiirelt mägedesse tõustes kepsud all veidi värisema. Lisaks sellele, et ma nii kõrgele minnes vahel ikka veel poolkurt olen. Tšikk tegi minu pildist tõmmise, kleepis selle mulle nahale ja me kõik koos leidsime, et seda asja on vaja veidi nihutada. Sinakaslillad abijooned sipsti maha ja tõmmis uue koha peale. See sobis. Viskusin pikali ja toksimine algas. Mõne koha pealt, eriti sealt, kus veenid naha alt punnitasid, oli ikka kuradima valus korraks, aga ilu nõuab ohvreid, lohutasin ennast ja no mis see kroonimise valu siis ära ka pole. Ja juba me valisime mulle kollast värvi. Pakkumisel oli rohekas sidrunikarva kollane ja soe kollane, mis purgis oli küll veidi liiga intensiivne, aga tšikk kinnitas, et lõpptulemus jääb paranemise järel sarnane sellele, milliseks mina oma kavandi vildikatega tupsutanud olin. Mulle sobis. Ja juba ta saatis meid mu verevermeis randmega toast välja, et seda puhastada ja kilesid vahetada ja kõik asjad Andrease jaoks valmis panna.
Imesime seal veejoomisele lisaks mägede karget kevadõhku endale ninna ja nentsime, et kodus on juba palju rohelisem. Jahedam kliima mängib märkmisväärset rolli meist vaid vähem kui poole sõidutunni kaugusel.
Andreasel oli valus. Ma ei hakanud isegi tänitama, et maaa juuu ütlesin, et see on ropult vastik ja valus koht, no umbes nagu see otsapidi kaenlaalune. Aga enam polnud midagi teha. Enamuse ajast kannatas ta vapralt seal ära, aga vahepeal tegi hirmsaid grimasse. Näiteks seliseid.
Kuigi, olgem ausad, tibi kiirustas ja vajutas ka enneolematult tugevalt oma toksimismasina peale nii, et see korduvalt kinni kiilus. Ta küll kinnitas, et nii jääb asi parem ja püsivam, aga kõrvalt vaadates oli seda üsna valus vaadata. No et mine tea, äkki torkab veeni välja või midagi 😉 Õnneks sai see valu ruttu läbi ja juba me istusimegi autos ja passitasime oma kojusõiduks kiletatud veritsevaid iluhaavu kõrvu.
Lahe tunne oli! Ja paranesid nad ka kenasti kreemiselt ja probleemivabalt.
No kui ma hirmsat moodi nokkida ja norida tahaksin, siis minu oma annaks muidugi ka veidi korrigeerida, aga aastad teevad nagunii lõpuks oma töö 🙂
Andrease oma peaks aga tegelikult ka veidike korrigeerima. Nii väliskontuuri kui ka täite osa, aga sisuliselt on ok ka just nii nagu on.
Eks see kõik ole üks suur ja puhas maitseküsimus, aga meile igal juhul meeldib, sest see kõik tuli loomulikult ja lõbusat. Ja kokkuvõttes ongi see ainus, mis tegelikult loeb. Ja mina sain korraga hoogu oma uute mõtetega aina juurde ja juurde. Andreas ka, aga tema ootab minu kujunduste taga. Ja mina ei ole suutnud seda pähklit veel läbi pureda, et mis ja kuidas oleks talle kõige parem. Minu endaga on aga lihtne, ma tean väga täpselt, mida ja kuhu ma kunagi veel tahan. Aga abiellumiseks valisime me sõrmuste asemel hoopis kroonid ja saime need enne pulmi sõna otseses mõttes kätte kah. Vahel ikka veab! 😀
