Minu siiruviiruline sisekosmos

Mis ma muud oskan kokkuvõtvalt alustuseks ütelda, kui et kõik-kõik on uus selle aasta septembrikuus! Aga ma alustan algusest. Võtke istet ja olge ootamatuteks pööreteks ja kelmikateks kurvideks valmis.

Kõik algas sellest, et ma armastan tohutult oma tööd õpetajana ja mulle nii väga meeldivad me (üli)õpilased ja nendega koos kasvada ja areneda ja maailma avastada. Ma võin vist uskuda, et mina või see viis, kuidas ma õpetamist ja õppimist näen ja edasi annan, meeldib mu õpilastele ka, sest minu selle kevade viimane tund lõppes suure maasikakausi ja kallistustega. Istusin tookord veel jupp aega klassis, sõin magusaid maasikaid, mõtisklesin elu üle ja nühkisin liigutusest pisaraid. Päev varem olin ma koju läinud teise rühma suure meloniga. See oli nii armas ja nii ootamatu minu jaoks. Aitäh, teile, mu kõige ägedamad tulevased õed!

Kuna kogu see õenduse ja õpetamise teema nii väga mu soontes pulbitses ja ma soovisin veel paremaks saada, teadlikult ja sihipäraselt, siis rääkisin edasiõppimisest õenduse magistriõppes ka enda otsesele ülemusele. Tundus loogiline, et tema on see, kes seda kõige tulisemalt pooldada võiks. Ma proovisin rääkida kahel korral. Ta ei tahtnud mind kuulda, väitis, et “enne lähevad need, kellel rohkem on vaja”. No mis mõttes. Mul on ju ka vaja ja nüüd ja kohe mitte järgmisel või ülejärgmisel aastal või mitte kunagi! See on ometi ka koolile lisaväärtus ja minu jaoks on see minu elu ja minu aeg.

Loomulikult oli ka lihtsam lahendus olemas – saada kraad endise spetsialiseerumise lipu all kätte omas koolis. Seda poleks mulle ammugi võimaldatud. Ja ma soovisin õppida justnimelt õenduspedagoogikat ja -juhtimist, et saada paremaks õdede õpetajaks. Seda uutel magistriõppe õppekavadel tervishoiu kõrgkoolides eraldi ei õpetata. Seega seadsin ma omad sammud Tartusse ja sain ka ülikooli kenasti sisse.

Selleks, et anda ülikoolile oma õppimatulemise kohta jah-sõna, oli mul vaja saada meie kooli rektori heakskiit. Teades, et mu otsene ülemus sellel teemal tahab kaasa rääkida (loe: omada kontrolli), saatsin oma nakatava rõõmuga kirja neile mõlemale. Rektori, kellest ma väga lugu pean, vastus ei jõudnudki minuni. Otsene juht aga vastas. Kibedalt. Valusalt. Alandavalt. Diskrimineerivalt. Ja mitte ainult minu suhtes inetult.

Püüdsin seda põlgust enda jaoks söödavaks muuta. Ja alla neelata. Kuu aega püüdsin. Aga kõrvus kumisesid ähvardused. Ma olin kevadsemestri jooksul näinud juba liiga palju… Seda, kuidas osasid vanu olijaid, tegelikult raudvara, mõnitati ja alandati. Ja kui ma lisasin sellele põhjused, miks mind jäeti kõrvale projektidest, juhendamistest, muuhulgas ka preemiast, mille ma väga olin ära teeninud, ning suhtumisest minu edasisse arengusse, siis vaatasin ma endale ausalt otsa ja küsisin, kas ma saan, suuda ja tahan sedasi seal selle juhi ainuvalitsemise ajal jätkata? See otsus ei olnud lihtne, sest mulle meeldib mu töö tohutult ja mulle meeldib olla osake tulevikuõdede kujunemise teel. Aga sedasi, hetkel, nii nagu seal praegu on, ma ei saanud jätkata ka kogu austuse ja armastuse juures selle kooli, endale kallite õpetajate ja õpilaste suhtes.

Seega läksin ma Šveitsist naastes, kus mul oli aega asjad enda peas väga pulkadeks võtta, kooli ja andsin teada, et ma ei jätka oma töösuhet hetkel antud õppetooliga, sest on minu inimõigus õppida ja areneda ja olla koheldud võrdsena. Pealegi, mis oleks parem olnud? Näiteks see, et ma keset semestrit suure pauguga lihtsalt minema tulen? Ei, kui, siis nüüd ja kohe. Ausam kõigi vastu.

Kas ma lahkun igaveseks? Kui see minust sõltub, siis kindlasti mitte. Kokkuvõttes lähen ma just selle nimel Tartusse õppima, et tagasi tulla (või edasi minna) ja Eesti tervishoidu sisulise kvaliteedi poole suunata. Ma usun, et see muutus on võimalik. Kui ma seda ei usuks, siis ma ei raiskaks oma elu ja aega selle nimel. Vahel on elus aga see hetk, kus tuleb osata lasta asjadel minna. Endale kallite inimeste, õpetajate, üliõpilaste jaoks olen ma alati olemas.

Paberimajandus sai korda ja siis korraga toimus mu peas mingi vabanemine. Kes ma olen? Mida ma tegelikult elult tahan?

Ega ju õenduse õppimine ja õpetamine pole kitsalt ainus, mida ma teen ja tulevikus teha tahan. Ma olen seda ju kogu aeg teadnud, aga pole teile täpsemalt rääkinud, et ma olen ka kriisiabi kogemusnõustaja. Ma olen läbinud esimese taseme pereterapeudi õppest ja soovin selle teemaga ühel hetkel kindlasti jätkata. Ma õpin hetkel grupijuhtimist, mis on esimene tase superviisori õppest. Need teemad on omavahel minu jaoks nii väga seotud ja täiendavad teineteist. Jah, ma soovin teha paljut ja olla paljut. Soovin olla õpetaja, nõustaja, terapeut, rühmajuht, superviisor, coach ja kõike seda eraldi ja kõike seda korraga ka. Minu elu keerleb inimeste heaolu ümber ja kuna mul on suutlikkus ja valmisolek olla olemas ka väga keerulistel hetkedel, siis see on see, kes ma olen ja olla tahan. Ja mul on väga palju veel õppida, et jõuda sinna, kuhu ma soovin ja ma teen selle nimel järjepidevalt tööd.

Aga on veel midagi.

Magusad mustikad jogurtijäätises? Mitte ainult…

Mul on olnud nii kaua, kuni ma ennast mäletan, üks suur unistus.

Unistused teatavasti on selleks, et täide minna? Muidu pole ju mõtet unistadagi. Lotovõidust pole ma kunagi vaevunud unistama, sest see tundub liiga ebareaalne, aga oma unistusest (laste)kohviku loomise kõrval olen ma rääkinud ka teile varasemalt, et ma olen alati soovinud osata pildistada. Ma olen aegade jooksul mõnedki korrad proovinud ise õppida ja ma võin saada aru paljust, aga kardan ikkagi kaamera tehnilist poolt. Ma saan aru, et mul on võimalik kaamera selge loogika järgi panna tegema neid asju, mida ma soovin ja kui on selline ruum ja valgus, siis saab sellise ja sellise pildi just selliste sättimistega ja nii edasi, aga vaat just see on see, mida ma pole läbi hammustanud. Ja mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin ma oma kaameraid kartma. Need olid kuivikuna riiuli katusel ja ootasid seal ma ei teagi mida. Samas ei ole mu hirm takistanud aga telefonikaamerat igapäevaselt ja igas olukorras kasutamast, sest ma märkan ja näen ja püüan kinni. Hetki, inimesi, emotsioone.

Et siis millest ma unistan ja mida ma oma elult tegelikult tahan kõige selle kõrval mida ma nagunii teen?

Seda küsisin ma ka endalt. Ma tahan olla fotograaf. Ma tahan osata pilte teha. Vabalt, voolavalt, teadmisega ja ka ülinõudlikul hetkel anda endast parim, et tulemus õnnestub. Maksimalist minus elab ju nagunii oma elu. Vot seesuguseid mõtteid heietasin ma oma peas, kui ma viimaseid puhkuse päevi päriselt ka puhkusena tundma hakkasin. Ja siis vaatas mulle korraga ekraanilt vastu Tallinna Polütehnikumi reklaam, et neil vastuvõtt alles käib… ka fotograafiasse… Ja ainus tunne, mis mind korraga valdas, oli see, et ma TAHAN oma unistuse teoks teha, sest mu vabandus, et tehniline oskus hoiab mind tagasi, on juba üks ütlemata hale vabandus ja kui palju on neid, kes pole kunagi fotograafiat õppinud ja saavad suurepäraselt hakkama. Mina olen aga see, kes usub kooliskäimisesse ja õppimisse juhendaja käe all, kes asja valdavad. Mulle meeldib õppida ja mulle meeldib õppimise protsess palju enam kui ise helikopterite leiutamine. Seega, see on minu võimalus!

Nii. Vaatasin üle nõudmised ja tingimused kooli sissesaamisele. On vaja läbida 15minutiline vestlus, mis koosneb kolmest osast – portfooli analüüsist, kodusest ülesandest ja ingliskeelsest ettekandest. Nii, oma portfoolio saaksin ma mingis mõttes kokku. Ülesandega, mis eeldas 15. augusti ajalehest artiklile sobiva foto tegemist, sellega uskusin, et tulen ka toime. Ja inglise keeles ennast inspireerinud ja eeskujuks olnud fotograafi leidmisega mul probleemi polnud, see tuli varrukast. Neid oli palju, aga keskendusin kahele. Hingasin sügavalt sisse ja välja.

Kuna koolis õpetamine mind sel sügisel ees oodatud kujul ei oota, siis ootamatul kujul koolis õppimine oleks väga tore lahendus? Kahes koolis õppimine, kui korrektne nüüd olla, aga kuna teine on sessioonõpe, mis toimub neljal päeval kuus ja seda teevad teised ka täiskohaga töö ja vahel ka enama kui täiskohaga töötamise kõrvalt, siis ma saan kahe kooliga hakkama küll. Peale Andrease ja Ingridi, kes iga päev mu selja taga istuvad, ei julgenud ma sellest mõttest kellelegi kõssata enne otsustavat sammu.

Ja siis ma viisingi oma paberid vastuvõtu töötaja kätte. Neil on Polükas veel vana hea vanakooli süsteem – tuleb kohale minna ja avaldus täita ja tunnistust näidata – ma leidsin isegi oma keskkooli tunnistuse üles! Ja üks dokumendifoto oli vaja ka neile viia. No ja siis tuli leida endale nimekirjast sobiv vestluse aeg ja ka sobiv aeg testi tegemiseks. Test?! Seda polnud ma inforägastikus näinud. Test polevat üldse hull, põhikooli reaalainete materjali peale. Johhh… mina ja mu põhikooli reaalained. Kangestusin. Mida ma sellest ajast üldse mäletan? Peas haigutas tühjus. Meenus füüsikaõpetaja irvitav hääl, et kui me, lollakad, tema (füüsika)tundidest ka midagi muud meelde ei jäta, siis Ohmi seadus peab meil surmatunni peas olema. Veider, aga peale õpetajatrauma on see tõesti ainus valem, mis mul peas on füüsikast. Mitte, et selle sisu mulle ülemäära selge oleks. Aga valem on peas. Ma pean tunnistama, et optika oli füüsikas ainus, millest ma üldse kunagi päriselt aru sain kooliajal, aga see oli juba keskkoolis. Aga keemia? Matemaatika? Uiiiii!!

Arvake ära, millest olen ma läbi elu näinud õudusunenägusid? Sellest, et ma olen tagasi põhikoolis. Ja ma ei saa hakkama. Põhikooli vaieldamatult kõige ilgemad ained ja ka vastikumad õpetajad olid mul just füüsikas ja matemaatikas. Ma päriselt ka kartsin neid inimesi ja nad elavad mu õudustes siiani. Kaasajal tahan ma muidugi uskuda, et ega nad inimestena nii vastikud polnudki, aga ju see oli mingi olek või poos, millega enda üleolekut näidata ja arvata, et see aitab meil keerulisi aineid kergema vaevaga omandada? Mine tea, aga minu alateadvus on seal 7.-8.-9. klassis veel väga kinni ja ma olen seda teemat väga kartnud. Kui väga kartnud, sellest sain ma aru hetkel, kui selgus, et ma pean minema tegema testi sellel ajal õpitud materjali peale. Sellest pidi saama korraga minu tõehetk, sest ma pidin reaaselt ja ilmsi sellele õudusele otsa minema vaatama. Kas ma suudan? Kas ma saan hakkama?

Ingrid, kes alles sel suvel sama kooli lõpetas, arvas, et see ei saa nii keeruline test olla. Aga tont minu peas oli suurem kui ma ise. Guugeldasin meeleheites, et no mida nad seal ikkagi küsida võivad. Ainus, mille ma leidsin, oli kellegi vihje läbi lillede, et peab Pythagorase teoreemi teadma. Onu nimi oli kusagilt tuttav, aga tema teoreemi sisu? Avastasin, et ega see sisu ka nii väga võõras pole. Ja siis avastasin veel igasugu asju, mis olid mu lapsemälus talletunud kui hirmsad, jubedad, arusaamatud, kättesaamatud, et nojaah, tegelikult on nii paljud asjad ju suisa loogilised ja elatud elu on need mulle palju lihtsamal viisil läbi praktika selgeks juba teinud. Tundus suisa kuritegelik, et kusagil mu sees elas väikene laps, kes selle õudustundega endiselt siples. Täiesti asjatult. Noogutasin endamisi, et näe, veel üks põhjus, miks ma usun koduõppesse aina enam.

Kolmapäeva lõunal olin ma nii valmis, kui ma olla sain. Nuti-Mik-Kerli olid mulle pidanud kümneminutilisi kiirloengu põhikooli reaalainetest ja Andreas püüdis veel selgitada kiirus, teepikkuse ja aja suhet. Astusin mööda päikselist Liivalaia tänavat kooli suunas ja siis juba suunatigi meid ID-kaardi näitamise järel klassiruumi. Ja siis algas test. Vaatasin kaks lehepoolt kiirelt läbi ja avastasin enda rõõmuks, et kõik minu vanad sõbrad olid seal koos ja hakkasin lustiga asja täitma. Mõned muidugi panin valesti ka, sest ülemõtlemine käib asja juurde. Pool tundi hiljem kepsutasin koju. Teepeal helistasin Andreasele ka, et maaa oooooleeeen eeeluuus! 🙂 Ja arvatavasti ei näe ma enam mitte kunagi õudusunenägusid sellest, kuidas ma põhikoolis tagasi olen. Vaat, milleks mul oli vaja sisse astuda veel ühte kooli. Elu ise tervendab meid, kui me tal seda teha lubame. No tuleb ju nii välja?

Ja tund aega hiljem tatsasin ma mustade kaantega portfoolio kaenlas jälle kooli tagasi. Tore, kui kool kodule nii lähedal asub. Neil oli graafik veidi lappama läinud ja ma sain oodata oma aega veerand tundi. See oli hea. Vaatasin koridoris ringi ja pidasin endamisi aru. Ja siis oli tõehetk käes ja vestlus algas umbes sedaviisi:

“Tere, mina olen Eva.”

“Tere, Eva, räägi meile, miks sa siin oled?”

“No ma arvan, et see on ilmne! Ju me kõik oleme siia tulnud ühe eesmärgiga?” vastan ma lõbustatult.

“No aga katsu erineda!” põrkub samalõbustatud küsimus mulle tagasi.

Löön pilgu maha, hingan sügavalt ja vastan häbelikult… sest ma tean, et see võib olla viimane asi, mida mul öelda lubatakse, asi, mis võib kõigele sirge kriipsu peale tõmmata, sest mul on viimastest päevadest kolme inimese poolt olemas soovitus SEDA teemat seal mitte puudutada… aga ma ei saa, ma pean olema aus, iseenda ja komisjoni suhtes ka, sest kui ma ei sobi nii nagu ma olen, siis polegi ju kõigel mõtet. No pole ju vähimat mõtet luua neile lilledest ja liblikatest illusiooni, kui minu sees on palju-palju sügavam teadmine ja vajadus osata…

“Mulle soovitati seda teemat mitte puudutada… sest see võib teid ehmatada ja häirida, aga kui ma päris aus olen…” vaatsin neljapealisele seltskonnale kartmatult silma… “siis ma soovin üle kõige maailmas osata ilusalt pildistada surnuid ja surevaid imikuid. Sest see hetk, kui laps on alles nii uus ja kõik on alanud traagiliselt ja temast ei ole veel olemas ühtegi reaalset mälestust, võib see üks ja ainus pilt olla see üks ja ainus asi, mis jääb vikerkaare taha läinud lapsest siia ilma päriselt alles ja võib vanematele nende suures leinaprotsessis olla väga palju toeks…”

Vaikuse, mõistmatuse ja ninakirtsutuste asemel nägin ma sootuks midagi muud. See oli nii hea tunne. Me rääkisime veel paljust, teemast laiemalt ja muudest asjadest ka. Võimalustest ja potentsiaalist, mis minus veel olemas on ja mida ma tulevikus veel teha saan. Ettenähtud 15 minutist sai 35 minutit. See eluhell imeline hetk, kui ma ruumist välja astusin, tungisid pisarad mu silmadesse. Ja ka praegu, seda kirjutades, äigan ma pisaraid, et ekraani näha. Ma sain korraga aru ühest väga olulisest asjast. Sellest, et isegi kui ma ei saa sel korral kooli sisse, siis see on see, mille ma teoks teen ja ma saan sõbraks kaameratega ja ma õpin selle asja selgeks. Sest tegelikult on mu unistus ju veel palju suurem, mis koos selle kaameratundmisega minu jaoks reaalsuseks saab.

Ma olen tänulik neile neljale säravale silmapaarile, kes seal laua taga pika päeva järel istusid, mind kuulasid, küsisid, ütlesid, kaasa mõtlesid, julgustasid, suunasid. Ma olen tänulik endale, et ma selle teekonna ette võtsin ja ma olen tänulik Andreasele ja Ingridile, kes mind väga toetasid ning Nuti-Mik-Kerlile, kes mulle ultrakiire e-kursuse reaalainetes tegi ja kõigile neile, kes sellest hullust plaanist vähem või rohkem teadsid ja pöidlaid hoidsid. Aitäh teile!

Reede hommikul astusin ma reipal sammul mööda Liivalaia tänavat grupijuhtimise koolitusele. Fooripunase taga oodates värises telefon mu taskus. Kobasin telefoni endale pihku… Kiri Polütehnikumist…

“Lugupeetud fotograafia erialale kandideerija. Te olete vastu võetud fotograafia erialale.” 

Mu süda hüppas rõõmust. Vastasin kirjale ja helistasin Andreasele ning huilgasin üle Liivalaia hommikuse liiklusmüra talle otse kõrva sisse, et ma sain kooooooolist vaaaastuse!!! Ohh, taevas, kui õnnelik ma olin ja olen!

Südames sügeles ja ma tahtsin nii väga seda kõike juba ka teile rääkida, aga ootasin, et teen kenasti pühendunult koolituspäeva lõpuni, käin ära väga olulisel kohtumisel ja siis räägin teile ka enda elu suurtest sündmustest. No ikka kohe mõnuga ja suure rõõmuga.

Läks aga nii, et mu öösel alanud peavalu paisus aina hullemaks ja hullemaks ja lõuna ajal kattusin ma üle kere jääkülma higiga ja no nii paha oli olla, et sure või maha. Hommikul ootasin ma lõunapausi, aga lõunapausil letil toite ja menüüd vaadates tundsin, et EI, nüüd on sirgelt kojuminek. Kas te teate seda tunnet, kui te astute tuttavat teed, teil on minna mõnisada meetrit, iga meeter on kaalul, iga hetk on kaalul? Vaatasin vaid ringi, et kui ma nüüd kohe oksendan, siis kuhu ja kuidas seda viisakam teha on. Mul seesugune kogemus varasemast puudus. No nii hullult paha pole mul avalikus kohas veel elades olnud. Aga ma jõudsin koju. See oli koleda olemise juures hea tunne. Ja siis vajusin meritähena voodile. Litsusin pea kahe padja vahele ja avasin silmad järgmine kord viis minutit enne koolituspäeva lõpp. Jubekahju oli, et ma päeva teisest poolest ilma jäin, aga ma usun, et ma suudan selle puuduva osa ise üles ehitada enda jaoks.

Õhtul võtsin end kokku ja vedasin kodust välja väga olulisele kohtumisele. Pea valutas endiselt. Iiveldas endiselt. Aga kohtumine oli nii armas ja tore ja vajalik ja õhtune õhk oli vanalinna külje all nii vaikne ja ilus. Pardid sulistasid tiigil ja ma pidasin endamisi plaani, et äkki meil võiks kodus akvaarium olla. Hiljem, koju minnes, tuli Andreas mulle poolele teele vastu. Itsitasime mu südamepahaduse üle, et nooooh, kui see pole nüüd mingi veider haigus, siis kas see võib olla reaalne, et kui ühes kohas on koos juba imeline täius, siis on nüüd vaja üht pommuudist ja kõige tipuks selgub, et ma olen veel rase kah?! Ei noh, see me elust hetkel ju just puudu veel ongi. Just siis, kui arvad, et mis seal ikka, aeg on edasi liikuda. Aga saatuse magusa irooniana oleks see muidugi omal kohal. Hetkel vastust ei tea. testmiseks on liiga vara ja veretesti ma selle pärast ka tegema ei torma. Seega on, kuidas on, eks ma hoian teid kursis, sest see iiveldus on jube. Tõenäoliselt on see ikkagi vaid mingi imelik haigusevärk, aga no mine tea. Kolmas päev iiveldust ja peavalu? Ideid? Kehatemperatuur on normis.

Aga mõelda vaid, minust saab päriselt fotograaf! Ja ma õpin usinalt õendusteadust ja kõiki neid muid asju, mis mind just minu teel kõige paremini toetavad.

Ma olen teel. Mugavate roosade papude sahinal astun oma samme. Ja mis muud, kui astume siis koos uuele hullule ja huvitavale kooliaastale vastu. Ma olen varsti elukestva õppe üsna väljapaistev eksemplar, eks? Igal juhul valitseb minu sisekosmoses iiveldusele ja peavalule lisaks imeline ootusärevus ja selline suur selgus, millesarnast pole ma seal veel varem näinud. Ma tõsimeeli usun, et unistused on selleks, et neil teostuda lasta ja usun ka, et kui miski, mida muuta ei saa, tundub vale ja valus, siis tuleb sel minna lasta, sest õiged asjad leivad alati tee (tagasi või edasi) Su juurde. Unistage julgelt, sest elu ongi üks suur seiklus! Vuuhhhuuu!

 

PS olgu lisatud antud loo esimese teema jätkuks, et mu koolipoolne meiliaadress kustutati enne, kui ma neile oma töölt lahkumise põhjustega nõutud Exceli tabeli sain tagasi saata. Tegelikult ei huvitanudki kedagi, miks ma minema pidin? Ju siis. Aga nüüd korraga huvitab? Või huvitab hoopis miski muu?

 

Robottüdruk Nuti-Mik

Varakevadel oli nii, et kui ma polnud parasjagu koolis tööl ega ise koolitusel, siis arvake ära mida ma tegin. Magasin ja mängisin? Vale vastus! 🙂

Kuigi lugemist vajavate raamatute hunnik mu laual aina kerkis, siis minu töö- ja õppimise vabasid hetki täitsid maruvahvad jooned. Ja siis ühel õhtul seisin ma valiku ees ja küsisin Andreaselt:

“What is the natural color of the naked robot?”

ehk et maakeeli võiks see siis umbestäpselt kõlada:

“Milline on palja roboti nahavärv?”

Andreas naeris ja arvas, et me võiks selle küsimuse ühtlasi oma unistuste punkbändinimede nimekirja lisada. Nooh, ma olen sellega täitsa nõus

Asi sai alguse tegelikult sellest, et Kerlil oli vaja endast pilti. Robottüdruku pilti. Roboteid olen ma varem ka joonistanud meedia-raamatusse ja tunnustegelasteks. See oli juba ma-ei-tea, äkki kümme aastat tagasi, kui ma neid joonistasin, aga ma usun, et te pole neist kuulnud. Mina ka pole. Igatsus on peal, kui nad vahel mulle pildikaustade vahel vastu piiluvad. Aga korraga süttis minus tuluke, ahh, et ma saan jälle robotit joonistada?! Ja veel kombinatsioonis robot, tüdruk ja bikiinid muidugi ka? See on meil Kerliga vana ja ilma habemeta nali. Mida ma pean teile ju jälle rääkima, eks? Muidugi pean, sest äkki kõik veel ei tea seda.

Nimelt juhtus kunagi ammu-ammu nii, et mina abiellusin. Aasta oli siis 2000 ja suur pulmapidu peeti Folgi ajal Viljandis. Sellest hullust hollivoodlikust pulmast olen ma siin ka varem rääkinud, ja vot just selles pulmas oli kohal kallite külaliste seas ka Kerli. Robottüdruk ta siis veel ei olnud. Oli üliõpilane Tartu Ülikoolis ja saabus pulma naksikas minikleidis. Tantsisime hommikuni ja kui kätte jõudis kojuminemise hetk ja oleks tahtnud riided teise päeva mugavamate riiete vastu vahetada… selgus… et kiiruga Tartust teele asudes oli ta haaranud kahest ühesugusest kilekotist selle, milles EI olnud tema teise päeva riideid… vaid bikiinid. Seega minu esimene pakkumine Kerlile robottüdrukut kujundama asudes oli seesugune:

No ma ei suutnud jätta neid päevitusriideid kujutamata! Itsitame vanu aegu meenutades ja no ok, jätame need bikiinid siis sel korral kleidi alla peitu. Preili robot ise on aga igati vahva ja temaga tegelesin ma edasi. Joonistan roboti puhtamaks. Et siis kuidagi sedaviisi?

Sobib! Kui nüüd veel hammasrattad ka kleidile saaks, siis oleks asi suurepärane, arvas Kerli. Hammasrattad? Muidugi saab! Ja veidi liikuvamad jäsemed saab ka.

Ja siis joonistasin ma robottüdruku valmis ja hakkasin värvidega katsetama ehk jõudsin selle loo alguspunkti, kus oli vaja tuvastada sobiv nahavärv robotile. Oleks ta päevitusriietes olnud, oleks ehk lihtsam olnud, aga harmoonia kleidi ja muude aksessuaaridega oli ka omal kohal. Nii või naa või kuidagi kolmandat viisi?

Kerli valik oli kiire ja konkreetne. Ju ta tundis ennast siin selles parempoolses sinikleidilises tegelases kohe ära.

Sedasi sündiski sel kevadel koos lumikellukestega üks vahva pildikeelne robottüdruk Nuti-Mik. Muidu oli Nuti-Mik juba mõnda aega olemas olnud ja usinalt tegutsenud ka, aga keegi polnud teda täpselt veel näinud. Ainult aimanud. Siis aga astus ta ilusa sinise hammasrattalise kleidi, punaste sääriste ja randmesoojendatega ellu. Või on need kindad? Labakäed? Sokid? Kummikud?  Valik on igal ühel enda teha. Igal juhul hakkas elluastunud Nuti-Mik just nii väikeste inimeste maailmas veel suuremaid ja olulisemaid tegusid tegema. Ajapikku hakkas mulle kogunema kollektsioon robottüdruku tegemistest:

Nuti-Mik oli oma uues kuues juba jupp aega oma elu elanud, kui ma lõpuks selle postituse tegemiseni lõpuks jõudsin. Kerli kaevas mulle oma lugu rääkides varudest veel vahvaid pilte lisaks.  Selgus, et kõik sai alguse hoopis Silverist! Silver on Kerli copartner nagu ta ise ütleb. Silver pisike on robot 🙂

Silveri lugu on ka Kerli lugu. Oli aeg, kus Kerli lapsed jorisesid, et emme on kogu aeg koolis tööl ja nemad tahavad ka emmega mingeid põnevaid asju teha. Kui Kerli oleks minu emme, siis ma tahaks ka temaga kogu aeg põnevaid asju koos teha. Edasine on aga paljude jaoks unelm. Kerli ise võtab selle kokku mängleva kergusega ja nii loomulikult nagu elus käikski need asjad nii mõnusa hooga:

“Siis nad said endale Robot-Silveri ja siis juba moosisidki mu koolist koju… sest ma olin lubanud, kui nad kooli lähevad, siis ma ise enam koolis pole. Noojah ja siis ma tulingi suht kindlameelselt koolist ära, sest septembris läks laps kooli. Ja kõik hommikud, mis me enne ta lõunast kooliminekut koos olime, veetsime legorobotitega jännates ja siis ma mõtlesingi, et kurjam… miks ma ei võiks hakata üldse sellega lastele rõõmu tegema- Ja nagu mul ikka, mõeldud ja tehtud. Nüüd on vanamees vähemalt õnnelik, mina olen õnnelik ja lapsed on äraütlemata tänulikud, et emme on hullumeelne mutt… hellitavalt Nuti-Mik.”

Ja mitte, et Kerli lapsed ise sama hullult vahvad poleks! Nad ei jää oma emmest üldse maha ja osalevad tema tegemistest samuti suure hoolega – juhendavad, õpetavad, innustavad ja julgustavad teise lapsi robotite maailmale lähemale astuma ja seda avastama. See käib neil näiteks sedaviisi:

 

Ja veel! Kevadel sai Nuti-mik elu esimese medali!

 

Nii lihtne see ongi! Kes robottüdrukust ja Kerli tegemistest rohkem teada soovib, siis nende veebikodu asub SIIN 🙂

 

Järgmiste tegude ja võitudeni, mu väike suur sõber! 🙂

***

Minu joonistustele lisaks kasutatud fotod on siin Kerli loal. Fotode autor on Nuti-Miku ihufotograaf Kadi Karro ja osad pildid on purki püüdnud ka Kerli ise. Ja fotodel olevate laste vanemate käest on küsitud luba 🙂

Jutustavate piltide lugu

Eestisse tagasi kolides arvas FB, et mulle võiks huvi pakkuda lugude jutustamise kunst pildis ehk parem teadmine, kuidas siis ikkagi päriselt ka on hea raamatuid illustreerida. Siiani olen ma seda ju vaid kõhutunde najal teinud. Arvake ära, kas ma kõigi oma tuhande tegemise vahelt pidin sellele kursusele jõudma? Muidugi pidin!

Illustratsioonikursus “Lugude jutustamise kunst” Gerda Märtensi eestvedamisel alustas märtsi esimesel päeval. Ma ei olnud mitte kunagi varem Eesti Lastekirjanduse Keskuses Pikal tänaval käinud. Juba see maja oli elamus omaette ja kursus neelas mu esimesest hetkest endasse.

Me kohtusime kord nädalas. Teooriatunnid vaheldusid praktiliste tundidega. Imeline Gerda võttis meie kamba käekõrvale ja viis raamatuillustratsioonide võlumaailma südamesse. Enda vaimustuse väljendamiseks kilkasin mõnedki korrad FB-s, kui äge see teekond on. Näiteks:

“Ma tean nüüd ka päriselt, et see kõik, mida ma teinud olen, on olnud äge ja see, mida ma teha plaanin, on veel ägedam ja lisaks enda tekstidele suudan ma ka teiste tekste pildis elama panna omal viisil. Tänane 10minutiline proovitöö oli seesugune. Juhhuuu ja saialilled! Täiega!”

Neis kooskäimistes oli minu jaoks see ülioluline miski, mis andis lisaks tahtele, tekstile ja joonele väga olulise teadmise tehnikast, julguse lammutada raamid ja tahtmise eksperimenteerida ja tegutseda. Ka siis, kui sada muud olulist asja ootas kiiret teostamist. Kuigi ma oma isiklikuks projektiks valisin algselt leinaraamatu, mis kavandina mu riiulitel liiga kaua on oodanud, siis sain ruttu aru, et iganädalane suts oli just see, mida ma vajasin, et pea kümme aastat teel olnud ja pidevalt edasi nihkunud enneaegse ja haige vastsündinu teretulemust-raamat jõuaks teostumisele lähemale.

Mul on selle valiku üle nii kohutavalt hea meel, sest asi on edasi liikunud eesmärgi suunas ja nagu meie kursuse lõpupäeval, suurel tööde esitlusel, ka öeldi – minu areng varemilmunud titaraamatu ja tereraamatu vahel on mõõdetav valgusaastates. Ma olen sellega väga nõus. Selle eest saan ma väga paljuski tänada just Sind, Gerda! See mida ja kuidas Sa teed, see on lihtsalt imeline. See rõõm ja kirg ja teadmine ja oskus näidata illustratsioonide maailma ja juhendada ja suunata ja toetada ja õpetada ja julgustada ja sütitada! See säde Sinus on nakatav ja niiiih ilus. Aitäh! Samasuured tänud kuuluvad me inspireerivatele kursakaaslastele! Igaüks isemoodi eriliselt ja vahvalt muutis meie terviku nii kirevalt põnevaks. 

Lambivalgusest kollane ülevaade ka mu pisikesele väljapanekule lõpetamise päeval. Pildil kohtuvad minevik ja tulevik. Siin on võrdluseks koos all vasakus nurgas ammune rakett ja selle kohal dummy-bookis (planeeritavas suuruses ja kujunduses mustand-raamat) kaasaegne rakett. Ja kavandid ja südamesse mahtumise pilt. Nüüd polegi muud… kui puhtaks joonistama!

Juba kursuse lõpetamise hetkel oli õhus võimalus, et meie tööd saavad minna Tallinna Keksraamatukokku näitusele koos teise õpetaja illustratsioonikursuse õpilaste töödega. Muidugi olime me kõik kohe hakkamas ja sel ajal kui tragimad korraldamise enda peale võtsid, püüdsin mina hakkama saada esitlemisele minevate piltidega ja oma kavandeid puhtaks joonistada. Ja sain ka! Kohe mitu lehepaari sain valmis ja pooleldi valmis veel enam.

See puhtaksjoonistamise protsess oli nauditav. Palju teadlikum ja selgema sihiga kui kunagi varem. Mu titaraamatu pildid olid omal ajal kõik täispildis tekstile lisatud ja huvitavaid lõikeid seeläbi ei tekkinud. Oligi tekst ja sellel lisaks pildike. Mängulust oli tehniliselt suht olematult. Nüüd tundub mulle aga, et tereraamatusse suudan ma selle sisse tuua. Ja kui tiitellehe algne versioon mulle ekraanilt vastu vaatas, hakkas asi juba päris päris tunduma.

Saatsin printidest Gerdale pildi ka.

Illustratsiooninäituse kuulutus sai valmis ja hakkas levima. Kuulutuse joonistuse on teinud me kursusekaaslane Eike Ülesoo-Tikman. Tema joonistuste pisikesed detailid on nii üliarmsad!

Eelmine esmaspäev oli minu elus üks väga tähtis päev – näituse ülespanek, minu magistriõppe vestlus Tartus ja õhtul pidulik näituse avamine. Näitust üles panema ma paraku ei jõunud, sest samal ajal olin ma hoopis Tartus Biomeedikumis ning seepärast viisime Andreasega mu pildid mapi vahel juba juba laupäeval raamatukokku valmis. Teadsin vaid, et mu prindid lähevad arvatavasti vitriinkappi.

Sisseastumisvestlus oli intensiivne ja äge. Ma tean, mida ma tahan, seepärast polnud mu sees isegi hetkeks ühtegi kõhkluse värinat. Tartust tagasi Tallinna poole sõites saatis Gerda mulle Selle pildi 🙂

Ja lisas hiljem veel ka selle. Aitäh!

Tallinna jõudes käisin raamatukogust läbi. Veel viimased pildid ja detailid olid sättimisel ja mul õnnestus ka käed viimasel hetkel külge panna – kleepisin näitusesaali suurtele klaasustele meie kuulutuse.

Seejärel lippasin koju, võtsin Andrease kaasa ja juba kell kuus oli näituse pidulik avalmine.

Rahvast oli kohale tulnud omajagu ja siis pidas Gerda tervituskõne, tutvustas järjest osalejaid ja nende tööde asukohti. Seal, kus me seisime, oli tore vaade toimuvale. Tabasin asjalikult kõnet pidava Gerda läbi Eike joonistusega klaaskapi.

Plaksutasime ja juubeldasime ja tunnustasime ja nautisime kogu seda vahvat toredust. Pilti tegime ka ja tehti meist ja me töödest ka 🙂

Andreasele oli just päev varem kohale jõunud mu hullude tegemiste läbiv joon.

Milleks mul ikkagi on vaja tööle lisaks õppida kriisiabi kogemusnõustamist, pereteraapiat, kunstiteraapiat, grupijuhtimist, minna õenduse magistriõppesse ja lisaks siis veel ka õppida, kuidas raamatuid illustreerida. Sellel kõigel puudus pealtnäha ju loogiline ja selge seos? Siiani leppis ta lihtsalt tõsisasjaga, et ma kõike ja korraga lisaks tööle teha tahan ja see mu õnnelikumaks teeb, aga eesmärk ja põhjus olid talle kuidagi kaugeks jäänud. Võimalik, et kui ma hirmus asjalik olen, siis tundub vaid mulle endale, et teised ka aru saavad, mis plaane ma pean. Kuigi mulle tundub, et ma räägin neist asjadest kogu aeg. Vot ja saades teada, et mu suurem eesmärk on toetada läbi lapse seisundi kriisi sattunud lähedasi ja neid, kes seda toetusvajadust peavad oskama märgata, mõista ja ka pakkuda, pani Andreas ka oma peas ühe suure pusle hoobilt kokku.

Ta paistis sel päeval kohe iseäranis uhke olevat mu üle.

Näituse avamise pidu oli ülev ja kell kaheksa tuumikuga koos peosaali koristades puges kontidesse magus rammestus. Teadmine, et midagi on juba saavutatud ja samas saab siit üheskoos edasi minna ja turvaliselt areneda, on hea tedamine. Ma pean siinkohal taas tunnustama Gerdat. Ta on suurepärane koolitaja, alati 120% kohal, asja juures südamega, soe, armas, märkav, hoolas, täpne ja tegutsev. Väärtused, mida kohtab enamasti kahe-kolmekaupa on temas kõik korraga olemas ja on nii suur au ja rõõm olla olnud osa tema koolitusgrupist ja sellest kõigest osa saada. Meie grupp on elav tõestus sellest, et me tahame veel ja veel sellest osa saada. 🙂

Ega nüüd polegi muud, kui ennast käsile võtta ja raamat valmis joonistada ja vormistada. Põhjust on enam kui küll.

Lisaks mu enda pöörasele perele, kes minu kirevusega toime tuleb, soovin ma tänada ka kõiki teid, kes te mind inspireerite ja kursil hoiate. Tereraamatu pühendus on hetkel selline:

Ja meie palavad meenutused ja tänusõnad lähevad veel ka kahele kanale, kes meie näituse avamise peo fantastilises rabarberikoogis süüdi olid. Meil oli Andreasegi kurikaval plaan Mr Beani moodi võtta üks pisike taldrik, asetada sinna paar koogitükikest ja siis suure taldriku ja paljude tükikestega vaikselt irduda. See kook oli lihtsalt liiga hea. Kui ma koogiautorilt retsepti kohta pärisin, siis naeris ta suure häälega ja teatas, et kõik algab kanadest. Ehk et retsepti esimene punkt on: võta endale kaks kana! No selge, siis tuleb vist selle nimel ka pingutada, sest sellist kooki on meil vaja rohkem kui vaid näituste avamisel ja Tan on aastaid ajanud, et tal on kana vaja. Oleks ta seda kooki maitsta saanud, oleks meil täna kodus juba vähemalt üks kana 😉

 

Teie aga minge Estonia puiesteele Tallinna Keskraamatukokku meie pisikesele näitusele, sest…

Joonistus ikka Eike Ülesoo-Tikman 🙂

 

OLULINE INFO:

Kuni 23. juulini on näitus suletud raamatukogu korrastustööde tõttu. See-eest on näitust pikendatud augusti lõpuni 🙂

Eesti Õdede Liit 95!

Täna oli meie koolis karjääripäev. Praktikabaasid, tulevased tööandjad ja muud seotud ettevõtmised tulid ennast üliõpilastele tutvustama. Just ühel seesugusel päeval, hea mitu aastat tagasi, astusin ma esmakursuslasena kevadiselt päikselisel hommikul koolis trepist alla esimese korruse koridori ja kohe trepi kõrval oli Eesti Õdede Liidu laud.

“Ahsoo, et üliõpilased saavad ka siis juba Õdede Liitu astuda ja peagi selleks veel kooli olema lõpetanud?”

Selgus, et just nii see ongi ja ka üliõpilased saavad liidu liikmeks astuda. See oli ühtaegu nii põnev kui ka auväärne värk. Täitsin koos paari kursakaaslasega kohe seal laua ääres avalduse ja nii said meist Eesti Õdede Liidu liikmed. Uhke tunne oli. Paar nädalat hiljem olin ma sujuvalt juba liidus meie piirkonna aktiivi liige ja kooli üliõpilaste esindaja. Edasi läks tegutsemiseks ja mul on nii lõpmata hea meel, et ma sain sellel tuiksoonel omal ajal olla koos maruägedate õdedega, kes kord kuus suure laua taga kokku said, asju arutasid, plaanisid ja need plaanid ka teoks tegid. See oli minu jaoks uus osa õendusest ja õeksolemisest ja seepaelus mind tohutult. Need õed tulid oma põhitöölt kohale vabast ajast ja olid kõik Õed suure algustähega. Ja see kõik köidab mu meeli siiani!

Need aastad, kui me Eestist eemal olime, ei kadunud õeksolemise tunne mu seest kuhugi. Vastupidi! See tunne hoopis kasvas ja selgines ja sai selgemaid sihte juurde. Nüüd on mul selle üle muidugi mõnus muheleda. Aga enne veel, kui me Eestisse tagasi jõudsime, isegi veel enne seda, kui meil oli plaan üldse tagasi kolida, kavandasin ma Lastefondi jõulukaarti ja kavandeid tuli nagu Vändrast saelaudu ja sõbrad said pakkuda, mida veel oleks vaja ja kes veel vajaks jõuludeks kaarti. Ivi oli jälle kohe hakkamas ja arvas, et tal oleks vaja üht õdedega jõulukaarti. Aega kulus hea mitu kuud, aga see mõte surises mu peas edasi ja enne veel, kui me kolima hakkasime, sain ma valmis õdede jõulukaardi. Trükkimisega jäin ma hiljaks, küll aga saatsin ma need failid Gerlile Õdede Liidust, et kõigile õdedele ilusat jõuluaega ja tegusat uut aastat soovida. Ja ikka seda, et nad hoiaks oleks ise ka hoitud.

Koos jõulukaardiga hakkas idanema idee. Eesti Õdede Liit saab sel aastal 95aastaseks ja nii väärikas eas on iga juubel suuremat tähelepanu ja tähistamist väärt. Et kas ma teeksin Õdede Liidule juubelikujunduse? See pakkumine oli midagi sellist, millest ma ka kõige pöörasemal hetkel kolimise ja tööleminemise ja poiste individuaalsete õppekavade kokkukirjutamise ja miljoni muu asja keskelt loobuda ei saanud. See oli ja on minu jaoks auasi ja ma tänan liidu imelisi vedureid usalduse eest nii väga! Gerli ja Anneli ja nende meeskonnaga oli lust koostööd teha 🙂

Idee idanes mühinal. Südamega, südamest, üheskoos inimese tervise heaks. Õed, logo, 95, rõõm ja lust, koostegemine, ühtehoidmine! Vormisin oma mõtted lennult kavanditeks.

Ja siis liikusime edasi juba selgemate plaanidega. Tegelased said kindlamad vormid ja värvid. Eesti suureks sünnipäevaks astusid tegusad õed esimest korda avalikkuse ette. Enda suurest päevast nad siis veel ei rääkinud. Esialgu tervitasid nad rõõmsalt üheskoos Eestit – rahvuslikult ja lippudega. Otse tööpostilt ja otse südamest 🙂

Juubeliplaanid ja traditsioonilise maikuu kevadkonverentsi mõtted arenesid. Samal ajal olid mul valmis saanud aga juba ka meie oma pidupäeva pildid ja juubelilogod – kahest stiliseeritud südamest logo on Õdede Liidul juba ammu ja pidulikel puhul on sellele veidi vürtsi lisatud. Nii ka sel korral. Ma panin erinevad mõtted kokku ja liidu pool tegi omad valikud:

12st jäi lõpuks kaalule ilus õhuline ja väga südamlik valik 🙂

Vabariigi suur sünnipäev sai mööda ja aeg oli lipud korraks käest panna ning ennast meie oma suureks peoks valmis panna! Ja siis nad tulid. Igaüks omast osakonnast ja valdkonnast ja sättisid end järjest kenasti paarikaupa pildile. Õendus on selles osas nii võrratult võimas eriala, et ühe suure õe nime alt võite te leida nii palju erinevaid tegijaid ja spetsialiste! Meie mõte oli nad sel korral kõik kenasti kokku tuua, et teie ka kõik näeksite, kui palju meid on ja kust kõikjalt meid leida võib. Algkoolist ja vanglast opitoani ja haiglast ja perearstikeskusest kiirabi ja reisilaevani, hambaravist telemeditsiini ja kõrgkooli õpetajateni välja. Maal ja metsas ja linnas ja kui vaja, siis ka kõrgel õhus. Mõte me suurest peost oli hoogsalt liikvele läinud ja nii nad siis kogunesid kõik kenasti pidulikult, õhupallid peos 🙂

Vahepeal juhtus aga veel midagi väga olulist – märtsikuus sai tuule tiibadesse Eesti Õdede Liidu õendusüliõpilaste seltsing, millest ma omal ajal salamisi unistasin, aga tegudeni me ei jõudnud. Seda uhkem on mu meel nüüdsete värskete tegijate üle, kelle võimuses on tõeliselt liita omavahel Tallinna ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õed ja ämmaemandad, neile lisaks ka Tartu Ülikooli õdedest-ämmakatest magistrandid. Ja jälle olen ma justnagu kogemata õigel ajal õiges kohas, sest läbi meie maruvahva esmakursuslase, Kerli, kes neis tegemistes aktiivselt osaleb ja meie kooli üliõpilasi esindab, saan ma vahetult ka üliõpilaste tegemistele kaasa elada. Ajalugu natuke nagu kordub ja on oma spiraalides nii palju uut ja vahvat endaga kaasa toonud. Mul on selle üle nii hea meel.

Nii, aga kõik need tragid ja tegusad õed tulid kokku ja neist moodustus üks vahva rivi õdesid! Just õdesid, mitte medõdesid. Nii nagu pole meil enam medkooli, pole meil enam ka medõdesid, vaid on lihtsalt õed. Miks nii? See sõnaalgus “med” on veidi eksitav, sest tegelikult on õed tervishoiutöötajad, mitte medtöötajad ja ainsana on õdedest meditsiinimaailmas käpp sügavamal sees erakorralise meditsiini valdkonnas. Ja sellegipoolest on ka nende töö alustalad ikkagi otsaga tervise hoidmises, säilitamises, edendamises. Seega on õed õed ja just sellised õed said kokku ka me lustakal paraadpildil!

Kuigi ma teadsin juba nädalakese, et meie neli korda aastas ilmuva erialase ajakirja “Eesti Õde” kevadnumbri kaanel ja natuke ka seespool, on needsamad tegelased, siis no oli ikka uhke tunne küll neid luust ja lihast enese ees näha!

12. aprill on õenduse Suure Ema, Florence Nightingale sünnipäev ja ühtlasi rahvusvaheline õdede päev. Õed tähistavad seda päeva ja nädalat selle ümber enda pidupäevana. Nii ka meie. Seega, meil on juba pragu suur pidu! Ja juba nädala pärast toimub meie juubelikonverents. Mul on tõsiselt suur au ja rõõm olla õde, Eesti Õdede Liidu liige, tulevaste õdede õpetaja, paljude õdede sõber ja ülepea selles õenduse asjas sees.

Palju õnne teile, õed, endised õed ja tulevased õed ja kõik õdede sõbrad ja lähedased! See on meie pidupäev ja meie nädal! 17ndal konverentsil kohtume!

Palju õnne, Eesti Õdede Liit! Hurraa!

 

Ma mahun Su südamesse!

Enneaegsete laste teema on mu südames olnud just nii kaua, kui mul on olnud au ja rõõm tunda Vancut – varsti siis juba 11 aastat. Enne seda ei teadnud ma enneagsest sünnist suurt midagi. Polnud lihtsalt minu teema. Aga nüüd on. Olles kord seal olnud, siis see jääb su sisse. Ja see ei pea olema koorem ja vaev. See saab olla ka rõõm ja lohutus ja jagamine. See on kogemus, mis ilmselgelt tegi mind tugevamaks ja andis elule uued sihid ja tõuke neid teostada. Siin ma siis nüüd olen ja elan oma unistustes. Ja jagan neid teie ja maailmaga 🙂

Kevad on olnud me Enneagsete Lapsed tiimi jaoks tegus aeg. Kevadel ärkab maailm uuesti. Talvel südames kantud ideed tahavad päriselt sündida ja ja sünnivadki. Nende projektide ja ettevõtmiste saateks puges ka mu südamekaardi idee taas ühel koosolekul mõttest paberile.

Ikka see sulnis mõte, et ole sa nii suur või väike, ikka mahud sa selle südamesse, kes sind armastab. Alati. Kristelile meeldis see mõte ka väga ja nii läksin ma koju seda puhtaks joonistama. Saatsin faili Kristelile, Kristel saatis trükki. Mina tõin nad trükist ära ja siin need nunnud on! Juhhuu!

Tan tuli piiluma ja sai endale ka kaardi pihku.

“Noooh, mahud sa mu südamesse?” küsisin ma kavalalt oma 13aastaselt varsti minupikkuselt tüübilt.

“Mmmuidugi!”

Ja mahubki! Proovisime, hihiii! Ka siis, kui ta minust kolm pead pikemaks peaks kasvama, ikka mahub. Süda on ju selline imeline elund, mis suudab mauhutada kõik olulise ja ikka ei ole seal sees kitsas 🙂

Ühtlasi kirjutas Tan mulle selle kohta kohe ka pühendusega kinnituse 🙂

Hetkel on need kaardid emadepäevaks justnagu loodud, aga sobivad kindlasti kasutada ka muul ajal. Väga oluline on ka see, et neid kaarte ostes toetad Sa enneaegselt sündinud lapsi ja aitad edendada nende laste perekeskset ravi ja hooldust. Päriselt ka!

Kaarte saab osta viiekaupa enneaegsedlapsed.ee lehelt SIIT! 🙂

Sest me kõik mahume üksteise südamesse!

Ja siis mahuvad meie südamesse veel ka paljud muud asjad, sest samal ajal oleme juba aprilli algusest tegutsenud ilmatu armsa ja suure “Maailmale nähtavamaks” projektiga. Sellega soovime näidata, et ka kõige enneaegsemalt sündinutest, pisematest ja väetimatest võitlejatest, võivad ühel hetkel sirguda suurte unistuste ja tegudega vinged tegijad. See video on algus suurematele plaanidele ja neist räägin ma teile ka peagi.

Sel korral on ka meie Vancu pundis. Videos astub üles viimasena  <3

 

Ja siis sündis ühel täiesti tavalisel hilisel öötunnil, justkui muuseas, hoopis üks teistlaadi mõte. Kristel oli pikalt mõtelnud, milliseid üritusi ja ettevõtmisi oleks veel vaja ette võtta, et enneaegsete laste lähedasi paremini toetada. Ta oli mulle servast rääkinud juba ka varem, et planeerib esmaabikoolitusi ja küsinud, kas ma olen nõus appi tulema. Tol õhtul tuli see taas jutuks. Istusin. Mõtlesin kaks sekundit. Vanematele laste esmaabist ma rääkida hetkel nagu ei taha. KÜLL aga võin ma rääkida lastele esmaabist ja samal ajal saab Kristel vanematega vestlusringi läbi viia. See mõte oli nagu magus plahvatus mu peas ja Kristel tuli sellega kohe kaasa. Pingu, Enneaegsete Laste maskotiloom, tuli ka kampa ja hommikuks oli kuulutus olemas – ja selle leiad SIIT!

 

Esimesed registreerujad olid olemas praktiliselt kohe. Paari päevaga oli selge, et meie enda ruum jääb kitsaks ja ühest üritusest jääb väheks. Selge, siis teeme suuremalt ja julgemalt. Teeme sel korral kasvõi kaks korda 🙂

Vot sellised lood sel korral!

Ja teadke, et te mahute alati mu südamesse  <3

 

Küünlasaaga osa 2

Meie jabur emadepäeva küünla pildidraama Võhma Valgusevabrikuga on kestnud nüüd juba kolm nädalat.  Nende ignorantsus või siis kaitsepositsioon valevorstist poliitdisainer Piret Hallik-Sassiga seoses on minu jaoks kummastav. Kuidas nii saab? Aga näed, saab küll, isegi pisikeses Eestis. Mõõnade ja veel sügavamate mõõnadage on need 20 päeva mööda saanud. Mul on valus ja mul on väga paha selle kõige pärast. Minu hämming inimeste rumalusest, ülbusest ja lihtsalt inetust käitumisest kestab. Ja see on vastik ja väga kurb on see ka.

Suurte kalade jaoks on see ehk sõda supikausis ja vaht küündimatute kriipsujukude ûmber, aga ometi on selles varjul baaseetika väärastumine, mida ka lapsemängudes olla ei tohiks sellisel kujul. Ka kriipsujukut saab igaüks omamoodi oma pea ja käega teha või nende puudumisel netist tasuta lahendusi abiks leida. Võimalusi jagub. Aga nende valikute seast otsustas proua poliitdisainer vôtta just minu pildi ja selle enda omaks kangutada.

Küünlalugu algas siit… kui Piret Hallik-Sass võttis mu 10 aastat vana tita-raamatu pildi (arvates, et see vale kunagi välja ei tule), kustutas ära tegelase käed, mütsi ja värvis juuksed ja kleidi samal pildil olnud teise tegelase järgi. Seejärel müüs ta selle koos oma roosamanna kujundusega Võhma Valgusevabrikule emadepäeva küünlatopsi etiketi kujunduseks. (Täpsem kirjeldus olukorrale eelmises postituses).

Alustan nüüd siit, kus asi eelmisel korral pooleli jäi.

 

Ma kirjutasin Võhma Valgusevabrikule järgneva kirja:

“Tere

Kirjutan Teile seoses roosa emadepäeva küünla kujundusega.

Ei kulunud tundigi, kui kaks tuttavat kirjutasid mulle paralleelselt ja rõõmsalt, kas ma olen teinud Teie firmaga koostööd emadepäeva küünla kujunduse osas. Olin hämmingus, kuna mu stiil ja pilt olid sellel eksimatult äratuntavad. Olukord jahmatas… Sellest ka minu esmane reaktsioon.

Lisan siia kirjale ka kiire võrdluse teie küünlakujunduse ja käepäraste piltide vahel. Ja veel ka detailsema pildi võrdluses ühega neist kohakuti. Kuna küünal on kumer ja pilt veidi ülevalt alla, mitte otsevaates, siis teatav väike erinevus on mõistetav, samas sarnasusi on ilmselgelt liiga palju.

Nõustun, nagu kinnitasin ka Teie FB lehel, et idee ise on väga armas ja mul on ühelt poolt rõõm näha enda joonistust sellel küünlal. Teisalt kõik see, kuidas mu pilt sellele kujundusele jõudis ja mis sellega nüüd kaasnenud on väidetava kujundaja poolt, on inetu. Tema rünnak minu suhtes kukkus haledalt läbi ja mul on kahju, et nii mina kui Teie sellise keerulise olukorra ees seisame. Kahju enda ajast ja närvikulust ja Teie mainele kaela sadanud prohmakast.

Ma soovin uskuda, et te olete antud loos heauskne kannataja ja oskan omalt poolt hetkel lahenduseks pakkuda järgmist:

Te kasutate/mainite antud toodet esitledes/reklaamides (FB, koduleht/veebipoodi, muud võimalikud kanalid) kujunduse pildi autorina minu, Eva Herrera (lastekunstnik) nime ja ma saan hüvitiseks kena kastikest nimetatud küünlaid.

Mina omalt poolt korjan ära teie lehelt pildi alt enda kommentaarid ja jagan rõõmsalt enda blogis ja FB lehel Teie antud toodet.

Parimat soovides

Eva Herrera”

 

Järgmisel päeval sain enda kirjale vastuse:

 

“Tere Eva

Suur tänu emaili eest. Olen öö läbi selle olukorda seedinud. Just arutasin abikaasaga, mida Teile kirjutada, ja kuidas me saaksime selle lahendada.

Me oleme väike käsitööettevõte ja et me saaksime kuidagi suurte firmade ja välismaa konkurentide kõrval püsima, loome pidevalt tähtpäevadeks eripakkumisi. Mitmel korral aitas meid Piret armsate disainidega. Nii ka see kord. Kui tema idee sai saadetud, arutasime kollektiiviga ja kõigile meeldis. Kuna mina pole kunagi Teist midagi kuulnud ega Teie loomingud näinud, ei tulnud mul ka midagi tuttav ette. Ka meie tiimis ei ole keegi midagi öelnud.

Ma olen 100% kindel, et Piret ei ole midagi kopeerinud, see poleks üldse tema teguviis ja ta on ise ju samuti väga andekas ja aastaid tegelenud lastekunstnikuna. Aga paraku on lõpptulemus siiski Teie piltidega võrreldes väga sarnane. Ma usun, et me olime kõik sellest väga šokeerinud L Ma ise kahjuks pole kunstnik, aga ma kujutan ette, see on nagu helilooja, kes loob imeilusa, tema jaoks ainulaadne meloodia. Ja järsku kuuleb, et keegi teine lõi midagi sarnast.

Teie pakkumine on väga lahke ja vastutulelik! Oleme ise mõelnud, mida Teile pakkuda, sest me mitte mingi juhul ei taha tüli kellega.

Ainuke asi, mida meie ei saa otsustada, on autoriõiguse küsimus. Kas oleks mõeldav, et me saaksime kõik kokku ja arutaks koos, kuidas edasi liikuda? Ma hea meelega võtaksin postituse fbs juba maha, sest selline avalik sõda on meile kõigile kurb. Kas see on Teie jaoks ok?

Kasti täie küünlad saadame hea meelega ja saate ise otsustada, kas edasi müüa, kinkida, tarbida… Kui see esialgne lahendus sobib, siis palun aadress/automaadi aadress, kuhu paki saata.

Oleme väga huvitatud et antud olukord saab lahendatud ja oleme nõus kõik endast sõltuv selle jaoks teha.

Väga vabandan ebameeldivuste pärast. Luua armsa kingituse armastatute emade jaoks, poleks iialgi tahtnud nii palju pahameel tekitada. Meie, tootjana, ei olnud selline olukord ette näha.

Parimate soovidega,
Elke Wüthrich
Gift Line OÜ
www.valgusevabrik.ee”

 

See kiri tegi mu veel kurvemaks. Vihaseks tegi ka. Aga peamiselt nõutuks, et kas inimesed on lihtsalt pimedad, rumalad või mis neid selle pildivargaga seob?

Et nad siis usuvadki, et see libakujundaja ongi ilus ja hea ja tore ja aus ja kuulus lastekunstnik pealekauba? Päriselt? Ja et on küll kokkulangevus minu tööga, aga pehmenduseks ruttu takka, et ikka ju juhtub kokkulangevusi? Et kohe sellisel tasemel? Seda enam, et sel valevorstist poliitdisaneril pole mitte midagi minusarnases stiilis varasemast ette näidata. Olgem otsekohesed, tal pole nagu mitte midagi sellelaadset ette näidata. Aga tema on kuulus kunstnik, keda mina plagieerin – nagu ta ise suures hädas salvata püüdis. Jah, pole mingi kunst teha kaks täppsilma ja kõrvast kõrvani suu ja ümar peanupp – selliseid võib teha meist igaüks, hällis kasvõi hauani, samas on väike vahe, kas teha seda omal viisil või kopeerida kellegi pildi pealt oma täpid ja jooned ja need enda nime all maha müüa suure kusntina. See on see, millega ma leppida ei saa ega kavatsegi.

Nõme oli ka see, et rõhk jäi kuidagi küünlakastile. Et saaks saata need ruttu minu poole teele, et ma vait jääks? Nii ma seda küll ei arvanud. Kes lugeda oskab, loeb selle minu esmasest pakkumisest ikka vähe teise rõhuasetuse välja küll.  Minu pakkumine ei käinud ju selles järjekorras! Pakkumine oli lihtne – kasutad mu pilti, maini mind ja kõik on rõõmsad ja ma isegi ei nuta selle roosamanna kujunduse üle seal ümber. Ja mida ma tegelikult ootasin, oli tunnistus, et nad on samamoodi täbaras seisus, SEST neid on petetud ja ära kasutatud libadisaineri poolt või siis äärmisel juhul selget vabandust, et nii valesti asi läks ja kiireid parandusi. Ju ma olen siis naiivne ja usun endiselt, et inimesed on ilusad ja head ja kui nad näevad viga, siis nad parandavad selle. Ausalt.

Kuna kogu see jama toimus nädalavahtetusel, mis oli mul juba ammu varem tihedalt täis planeeritud muid väga olulisi tegevusi ja kohustusi, siis jäi kirjale vastamine uude nädalasse. Mul oli seda asja vaja veidi seedida.

Kaks päeva hiljem, esmaspäeva hommikul, saabus aga uus kiri:

 

“Tere Eva

Võtsime ühendust autoriõiguse spetsialistiga.

Autoriõiguse vaidlustega tegeleb justiitsministeeriumi juures asuv Autoriõiguse Asjatundjate Komisjon. Autorlus kehtib konkreetsele teosele mitte stiilile. Komisjon hindab kattuvust, kas töö on üksühele kopeeritud. Vajadusel mõõdetakse detailide asukohad.

Kuna tekkis vaidlus etiketil kasutatud pildi osas, siis vaidluse ajaks asendame pildi uuega.

Lugupidamisega,

Elke Wüthrich”

 

Mitte, et selles infos mulle midagi uut oleks olnud. See seadus on mulle arvatavasti kõigist Eesti seadusest saanud kõige tuttavamaks. Kahjuks. Pidasime aru. Vihasemad ja verisemad soovitasid muidugi sõtta minna ja mõned piiksusid ka, et lase neil asi müüki lasta ja siis lajata tulise rauaga. Ma andsin endale üsna realistlikult aru, milline on olukord ja endiselt nägin ma süüd lasuvat vargal, mitte nii väga firmal, mis teda pimesi endiselt kaitses. Aga et asi vajas kiiret edasiliikumist, siis vastasin kohe ja väga konkreetselt:

 

“Tere Elke

Pilt Teie roosa emadepäeva küünla etiketil on vähima kõhkluseta minu joonistuse koopia.

Kui te asendate antud etiketil pildi püsivalt uuega, siis ma lepin ja loen asja meie jaoks lahendatuks.

Kui te soovite jätkata kujundusega, millel on minu pilt, siis peame jõudma vastava kokkuleppeni.

Parimate soovidega

Eva Herrera”

 

Oskasin ma elades arvata, mis edasi juhtuma hakkab? Ei. Ei osanud… ja ma polnud ainus.

18. aprillil saadeti mulle vihje, et Võhma küünalde lehel on uus pilt ja üllatus-üllatus, sellel on nüüd ühe minu näitsiku asemel kaks minu omadele LIIGA sarnast tegelast. Jajaa, stiil ei kuulu kaitsmisele ja üleöö on sellest saanud nüüd siis poliitdisainer Piret Hallik-Sassi autorikäekiri? Kust iganes ta sel korral need pildid leidis, khmm.

See konkreetne foto on pärit Võhma Valgusevabriku FB lehelt 18. aprillil.

Päriselt?!

Jah, kleidiosa on veidi kitsam ja juuksed ühel pildil veidi tuules sasitumad, no umbes nii nagu nad mul mustanditel on, AGA päriselt ka saab see valevorst oma hõõguva tagumise otsa päästmiseks lagedale tulla seesuguse lahendusega? Eesmärk oligi mind uduõrna seaduse piires mõnitada? Hale katse. Tõelise Kunstniku Tõeline auväärt tegu…

Kui ma rääkisin etiketil pildi asendamisest, siis ma pidasin silmas ASENDAMIST täielikult, mitte sama nõmeduse jätkumist… Aga see oli tulem. Jagasin seda kohe ka oma lehel ja üks mu sõpradest läks kommenteeris nende lehel, et ta on kurb, et nad ei austa autorit ja tema loomingut, mille peale kadus koheselt pilt nende FB lehelt. Kohati hakkas mul tekkima tunne nende kiirreaktsioone jälgides, et mida nad ometi kardavad. On seal taga veel midagi? Mida see libakunstnik veel kokku on varastanud ja oma nime all müünud ja mis veel võib välja tulla? See avastamise “rõõm” jääb meile alles. Samuti ei saa me keegi olla kindlad, et need etiketid, mis nüüd vahetatud on, on vahetatud kõigil toodetel ja no antud juhul polegi sel kõigel enam vahet, sest ega need kaks uut varianti ju paremad pole. Pole jah, otseselt VIST üks ühele minu mõnelt konkreetselt pildilt, küll aga… aga et nad koostöö asemel (Piret Hallik-Sassi küünlakujundusel pildi autorina minu mainimisest oleks piisanud ju!) ja kena olukorra lahendamise asemel eelistasid sellist komejanti, tundub üha absurdsem.

Esimese pildi kohakuti panemise lugu ja ehmatus on kirjas juba eelmises postituses. Teema vajas paraku edasiarendust. Panin eile kokku väikese skeemi uute piltidega.

Selgituseks juurde – üleval vasakul nurgas on pilt, “versioon nr 1”, mille Piret Hallik-Sass müüs kui enda joonistuse Võhma Valgusevabrikule emadepäeva küünla kujunduse osana. Selle kõrval olevad kaks tegelast on praeguse etiketi kaks versiooni. Panin nad kõrvuti. Sarnasus oli juba enne seda ilmne. Hopp! pöörasin esialgse pildi peeglisse ja palun väga. Ülevalt alla praeguse kujunduse kaks tegelast + esimene versioon ja tulemus? Valevorst polegi teinud muud, kui on lihtsalt minu pildi pannud peeglisse, juustes oma käega õige pisut sasinud ühel neist ja kleiti kitsendanud! Kõik!

Värvikasutusest ma ei räägigi. Poliitdisaineri poolt lisatud uduõrnad roosad põsetupsud on kogu selle jama juures… noh, need ei oma selle kõige juures enam vähimat tähtsust. Taotlus oli lisada veidi isikupära mu pildile?

Kuigi tulemi juures on vargus antud juhul osaliselt vaieldav, siis teades eellugu, on see ebaeetiline ja sügavalt lugupidamatu lugu ikka küll. Kuidas üks inimene, kes on pürginud muuhulgas Pärnu linnapeaks saab endale sellist prohmakat avalikult lubada? Äkki ei peaks siis kujundamise ja joonistamisega tegelema, kui endal sulg kuidagi joosta ei taha? Siinkohal võiksin päris eraldi postituse teha veel sellest, kuidas provva ennast haledalt põrmustas midagi tõestada püüdes tol esimesel ööl, aga jätan selle veel endale tagataskusse.

Värske seisuga on pildid uue kujundusega Võhma emadepäeva küünlast suuremas mahus levinud nende kodulehel ja e-poes ja ausalt, mu eestlaslik elevandikannatus sai just nüüd päriselt otsa. Seepärast ka see lugu siin, teie ees.

Mida ma selle kõigega siin nüüd taotlen ja mida ma ootan?

Lihtne.

Ma ootan, et poliitdisainer Piret Hallik-Sass vabandab minu ees. Ei, ma ei soovi temast endale teha ei kraed ega topist, aga avalik vabandus on möödapääsmatu. Ootan ka Võhma Valgusevabriku vabandamist.

NII need asjad meil Eestis lihtsalt ei käi! Isegi mitte kriipsujukudega.

Punkt.

Ei peagi olema kuulus Prantsuse kunstnik

Sellel nädalal lõi meedias laineid kenake mädamunade skandaal. Masendavalt kurb ja õõvastav, et nii ägeda Kuldmuna asja juures inimesed julgevad nii süüdimatult tunda rõõmu võõraste sulgede tagumikku toppimisest ja siis arvata, et asi välja ei tule. Keegi ometi pidi seda teadma ja maha salgama enne, kui toru teises otsas keegi asja kokku viis?! Inetu, kurb ja masendav. Kui ettevaatlikuks ja kahtlustavaks teeb see toredate asjade eestvedajad edaspidi? See pole prohmakas vaid auhinnasaajale. See on tume vari ka konkursikorraldajale ja täiesti teenimatult, sest heauskselt on nemad ju hinnanud töid, mis neile on esitatud. Kes loost ei tea, siis leiab infot muuhulgas ka näiteks SIIT.

Ühtlasi sain mina eile õhtul teada, et olen mitte midagi tegemata ja täiesti enda teadmata, saanud vähemalt 2066 korda kuulsamaks. Just nii palju oli eile jälgijaid ühel lehel, kus rõõmsalt oma uut emdaepäeva küünlatoodet reklaamiti. Küünlakarbil on just minu joonistus.

***

“Kuule, sa pidid ikka eriti inspireerivalt sellele disainerile mõjuma!” mühatab korraga 13aastane naerdes, kes üle õla mu ekraanitegemisi siin veidi aega juba jälginud on. Nojaa… tundub tõesti nii. Roosale emadepäeva küünlale pilku peale visates ja enda joonistust seal nähes, tean ma täpselt, mis ajastust see pilt isegi pärineb. Isegi seda tean, kust see tõenäoliselt maha viksitud on. Oleks siis joonedki võõramad või värvid teised. Omaeenda käekirja inimene ju ikka tunneb? Ja noh, tegelikult sai asi alguse sellest, et mu käekirja tundsid ära teised, kes arvasid, et antud juhul olen ma oma miljonile tegemisele lisaks teinud koostööd ka selle küünlapurgi kujunduse osas. Pole vähetähtis, et emadepäev on mulle väga oluline teema.

Aga ei. See ei ole minu koostöö, kuigi pilt on ilmeksimatult minu oma. Mõte ja kingitus emale ise on ju igavesti nunnud. Minu jaoks ehk liiga roosamannased ja fondid on küsitavad, aga see on juba maitseasi. Mu pilt sellel on aga väga armas 🙂

Arvan esimese hooga, et ju on keegi tahtnud head ja välja on kukkunud nüüd natuke kehvasti. Et no ju ise tegid ja otsisid mööda guuglit lahendusi ja siis korduks vana laul “aga me leidsime selle nunnu pildi guuglist ja seal polnud nime ja seega autor polnud määratletav ja seega on see vabaks kasutamiseks kõigile!” Isiklikuks otstarbeks kleebi oma vets üle kelle iganes töödega, aga kasusaamise nimel asju tehes, vabandust, on vaja veidi rohkem asjade tausta kontrollida. Samas, kui sa usaldad kujundajat pimesi, aga tema teod on kurikavalad ja ta kõrge kaarega eetikale ning seadusele sülitab, siis kellele jääb vastuse koorem?

Selgub (ja jääb vähemalt veenvalt mulje), et tegemist on heauskset tootjat ära kasutanud libakujundajaga, kes kasutab oma kujundustöödes ebaausaid võtteid. Firma seda sel hetkel muidugi vist veel ei teadnud, vähemalt ma loodan nii, sest kirjutasid nad oma firma FB lehel toreda küünlapildi alla avalikult, et antud kujunduse on teinud just “SEE teine disainer ja kunstnik”. Mmmmm, ok. Selle disainer-kunstniku tegelane seal purgil on käinud sama juuksuri juures, kus minu tegelased ja ühtlasi on ema talle selga õmmelnud samast materjalist kleidi või palitu? Jah, käed on kuidagi peitu jäänud, aga see ei suuna mõtteid kellegi teise kujunduse juurde. Isegi kanga materjal ja värv on samast vabrikust. No andke kannatust! Mul on seesugune hingesugulane, kes veab jooni täpselt sama kaare ja konarusega?!

Aastate jooksul olen näinud inimesi, suuri ja väikeseid, nõusolekuga ja ilma, valdavalt enda tarbeks minu joonistusi joonistamas ja muul viisil kujutamas (tordist vilditud teki ja seinamaalinguni), ma teen liigagi selgelt vahet, kui on püütud jäljendada ja tabada ja kui on püütud üksühele minu tööd enda oma pähe esitleda nii, et ka juuksekarv teeb oma viguri just selles ühes ja kindlas kohas. Kokkusattumus?! Pole esimene kord mu elus.

Firmal on kurb, sest nad olid rõõmsad oma toreda toote üle. Mul on ka kurb.

Pisut aega hiljem soovib keegi minuga FB privaatselt rääkida. Ja näe, ongi (liba)kujundaja isiklikult! Ju ma olen elus selliseid vingerdisi juba omajagu näinud, sest vastikusest muigama ajas vaid see libe loba, millega ta ennast vabandada püüab. Parim kaitse on rünnak? Mitte alati! Tema räägib aiast, mina pistan august natuke vastu, et aiast pole vaja rääkida, ikka august! Ikka ainult august! Ta teeb näo, et ta ei saa aru, et kõik on selge ja iga ta sõna kaevab auku tema jaoks vaid sügavamaks ja sügavamaks. Vingerdab, mis kole.

Kui Andreas koju jõuab, olen ma üsna ühepoolse vestluse väidetava küünlapurgi kujundajaga juba maha pidanud. Tõlgin Andreasele kiirelt tolle arrogantse etteaste, kus inimene püüab mind veenda, et see ongi tema stiil ja tegelikult olen mina teda hoopis kõik need aastad plagieerinud järelikult. Kõik need aastad oma sarnastel sadadel joonistustel paberil, ekraanil, toodetel? Aga tema joonistas “sedaviisi” juba aastal 1991, kui ta ühes Eestimaa ääremaa nurgalehes koomikseid joonistas või midagi sellist. Mina pidavat minema raamatukokku neid otsima, sest seal olevat selge tõestus, et too küünlapilt on tema, mitte minu, looming – ikka pikad peened käed ja suured ninad ja mummsilmad – mitte täppsilmad jne.

Tema tööde sarnasus minu töödega? Absurd, sest näidata midagi ligilähedast, mis isegi eos meenutaks midagi ja mis kinnitaks, et too plika seal küünlal on tema joonistatud, tal pole. Jätan siikohal need kaks katset presenteerimata, mida ta enda töödena veel esitles, sest halba disaini leiab kahjuks liiga sageli. AGA võtke teadmiseks, et muuhulgas on tema kujundatud vist ka kuulus kollane naerunägu (olgu-olgu, julmalt must  huumor!), sest ta kinnitas, et üks seesugune kujundustöö ühe ürituse avalikuks reklaamimiseks on tema autorilooming – ainus joonistuse moodi asi seal on kollane naerunägu. Ma ei oska seepeale midagi enam arvata.

Nii, aga siis, kui Andreas koju jõuab, viskab ta ekraanile vaid pilgu ja nihutab selle siis 35 cm vasakule. Seal on kuhi kaustu, mille otsas on kilekott mu titaraamatutega. Jope seljas, porised saapad jalas, möirgab ta vihaselt naerda ja teatab:

“Ma vean kihla, et see pilt on sellest raamatust!”

“Kas just samast, aga sellest ajastust raudpoltkindlalt!” noogutan ma väsinult kaasa.

Tan kargab ka ligi, võtab sama raamatu teise koopia ja lappab. Ma vaatan ka. Jääme kahe pildi juurde pidama.

Kuigi “disainer-kunstnik” on pildi oma jõududega arvatavasti vektoriseerinud ehk enda arvates siis minu joonistuse enda omaks teinud, siis miskipärast pärineb see ühelt konkreetselt pildilt just minu enneaegse tita raamatust. Klappimist juuksesalkude vahel on ebaloomulikult palju. Isegi nii palju pole ta viitsinud muuta ja oma jura varjata, et pilti peeglisse pöörata vms. Ka küünlapurgilt puuduvatele tüdruku kätele on lihtlabane selgitus korraga olemas. Oleks see kõik lihtsalt sarnane ja meenutav, aga pole ju! See on sulaselge vargus.

Muidugi, mu raamat on aastatega mitmes liinis ja vormis kättesaadav olnud kellele iganes ja oma eesmärki kenasti täitnud, aga et keegi sellest enda nime all kujundustööde jaoks materjali maha viksib, vaat see on uus tase. Sellele, et selle raamatu pilte õdede-hooldustöötajate ettekannetes kasutatakse, olen ma läbi sõrmede vaadanud. Eks eesmärk on neil veidi teine ja märksa õilsam. Antud juhul on tegemist tootega, mille ainus loomise eesmärk on läbi rõõmu valmistamise kasu saada. Nii lihtne see ongi. Arvas too enda võõraste sulgedega ehtija tõesti, et Eesti on nii suur, et see välja ei tule? Ju vist. Muuhulgas arvas ta ka, et mina olen loll nagu lauajalg ja kui heaga mind vaikima ei saanud, siis tuli uus katse. Sel korral ähvardusega:

“Tere Eva – vaatasin üle sinu kommentaarid XXX lehel ja juhul kui need ei ole homme hommikuks kustutatud, siis pean mina pöörduma kohtusse oma nime laimamise tõttu. Palun eemaldada mind solvavad kommentaarid XXX postituse alt, sa ei ole isegi tutvunud minu töödega ega antud kujundusega!”

Aa, et tema läheb kohtusse, sest mina laiman teda? Tore. Aga kui mina lähen kohtusse, et tema varastas minult? Minu palvele näidata mulle midagigigigi ligilähedast, mis veenaks mind, et tema stiilil on minu stiiliga MINGIGI suhe olemas, ta ei vastanud juba eelnevalt.

Soovin talle lahkelt kohtusseminemamises edu, sest no mida pean ma selle teadmisega peale hakkama? Et kaamel pole kaamel ja lehmad tegelikult ikkagi lendavad?

Ma tahtsin jätta ametliku kirja kirjutamise esmaspäevaks, sest esiteks olin ma eile õhtul puruväsinud ja haige ja valutasin pead, kui kogu see absurditeater algas. Mul oli olnud hull päev ja veel hullema tempoga nädal ja olulised tegemised ka nädalavahetusel ootamas. Aga ei, asi oli juba nii kuum, et enam ei saanud. Pidasime tiimiga nõu ja kirjutasin eriti pehme ja leebe ametliku kirja ka tootjafirmale:

 

“Tere

Kirjutan Teile seoses roosa emadepäeva küünla kujundusega.

Ei kulunud tundigi, kui kaks tuttavat kirjutasid mulle paralleelselt ja rõõmsalt, kas ma olen teinud Teie firmaga koostööd emadepäeva küünla kujunduse osas. Olin hämmingus, kuna mu stiil ja pilt olid sellel eksimatult äratuntavad. Olukord jahmatas… Sellest ka minu esmane reaktsioon.

Lisan siia kirjale ka kiire võrdluse teie küünlakujunduse ja käepäraste piltide vahel. Ja veel ka detailsema pildi võrdluses ühega neist kohakuti. Kuna küünal on kumer ja pilt veidi ülevalt alla, mitte otsevaates, siis teatav väike erinevus on mõistetav, samas sarnasusi on ilmselgelt liiga palju.

Nõustun, nagu kinnitasin ka Teie FB lehel, et idee ise on väga armas ja mul on ühelt poolt rõõm näha enda joonistust sellel küünlal. Teisalt kõik see, kuidas mu pilt sellele kujundusele jõudis ja mis sellega nüüd kaasnenud on väidetava kujundaja poolt, on inetu. Tema rünnak minu suhtes kukkus haledalt läbi ja mul on kahju, et nii mina kui Teie sellise keerulise olukorra ees seisame. Kahju enda ajast ja närvikulust ja Teie mainele kaela sadanud prohmakast.

Ma soovin uskuda, et te olete antud loos heauskne kannataja ja oskan omalt poolt hetkel lahenduseks pakkuda järgmist:

Te kasutate/mainite antud toodet esitledes/reklaamides (FB, koduleht/veebipoodi, muud võimalikud kanalid) kujunduse pildi autorina minu, Eva Herrera (lastekunstnik) nime ja ma saan hüvitiseks kena kastikest nimetatud küünlaid.

Mina omalt poolt korjan ära teie lehelt pildi alt enda kommentaarid ja jagan rõõmsalt enda blogis ja FB lehel Teie antud toodet.

Parimat soovides

Eva Herrera”

 

Selline siis kiire klapitus küünlapurgi ja minu raamatupildiga. Klapp on ebanormaalselt tabav. Kui võtta fail, mille too eetikavaba proua on oma tööna küünlafirmale esitanud, siis ma pakun, et klapp tuleb veel kurjem, sest antud hetkel on küünlast tehtud foto kumeral purgil ja suunaga veidi ülevalt alla, mitte otsevates. Et nagu päriselt viitsib ja julgeb keegi selliste asjadega tegeleda?!

 

 

Oleks selle pildi autor mõni Sitsiilia külakese memm või keegi teine kaugem, siis võib-olla tõesti ei tuleks see kõik kunagi välja ja emad saavad roosadest küünaldest rõõmsalt rõõmu tunda ning küünlafirma ja libakujundaja saadud tulust oma naudingu. Jäägu see selliste tegelaste südametunnistusele, aga antud juhul tundub, et selle inimese kujundustöödes pole iial mingit endapanust olnudki?

Tänane hommik on toonud juurde nii palju inimesi, kes astuvad ligi umbestäpselt nii “Oo, mis värk selle küünlaga on, ma vaatasin kohe, et see on ju sinu joonistus!” No ongi minu joonistus. Lihtsalt mitte minu teadmisel.

Vastust veel pole. Laupäeva hommik ju kah. Eks vastus määrab, mis edasi saab. Seadus paraku on minu poolel, aga esialgu puudub mul vähim ambitsioon asja nugadele ajada ja käsitlen tootjafirmat teatud mõttes kaaskannataja ning libakujudaja ohvrina. Aga noh, kui vaja maid jagada, siis eks me jagame neid, sest õiglustunne lihtsalt ei luba meil asja nii enam jätta, tegemist on tulusaamise projekti, mitte millegi muuga. Kõigi nende nimel, kes selliste süüdimatute tädide pärast kannatanud on, väärib see kõik hetkel khmm… küünlaid.

Pilt nende lehel, mille all disaner-kunstnik endale mitmel korral pika õhtu jooksul vee peale tõmbab, on aga endiselt alles. Koos minu ja paljude teiste kommentaaridega. Tema eileöised haledad katsed tõestada, et tal on antud küünlapildi loomisega mingigi seos, on ka alles. Ta väitis õhtul, et läheb magama ja siis läks paanikas kähku joonistama, et näidata, et ka tema stiil on minu omaga sarnane. Klopsis siis midagi kokku, aga noh, ka see katse kukkus tal kolinal läbi. Paraku. Oleks tal mingigi anne, austus ja ausus koore ja kupli all, siis ju ta oleks alustanud vabandamisega, enda hulgaliste sarnaste tööde eksponeerimise ning enda tekitatud kahju korvamisega. Aga parim kaitse on rünnak isegi siis, kui sa tead, et oled kõigi reeglite vastu eksinud ja julmalt varastanud? Rünnak, hoomamata kus, kuidas ja kelle pihta, oli antud juhul liiga vale valik. Seda sügavam on nüüd tema disainer-kunstniku mutiauk. Kaitseks taevas ja maa loojaid ja tootjaid seesuguste soperdiste eest.

Ilmselgelt see lugu jätkub. Nagu näha, ei peagi olema kuulus Prantsuse kunstnik, et seesuguse kuritöö ohvriks sattuda. Saab ka meil siinsamas. No nii… omavahel ja väga julmalt ja julgelt. Kurb ja vastik. No tõsiselt, noh!

 

Värskendus: Kirjale on saabunud vastus ja pildid on nüüd FBst maha võetud. Mul on need targu kõik kenasti printskriinidena muidugi salvestatud. Kuna mul on täna ja homme tihedalt tegemisi, siis vastusega läheb aega. Mida ma aga kohe oskan ütelda, siis seaduse järgi on mul õigus saada näiteks kasu antud toodete müügist kuni selleni, et mul on õigus keelata neil antud toodet sellisel kujul üldse levitada, sest sellel on minu pilt minu nõusolekuta ja nõuda enda joonistuse sellelt eemaldamist/asendamist või lepingu sõlmimist ka mulle sobivatel tingimustele. See võib päädida sellega, et nad trükivad ja vahetavad välja kõik olemasolevad küünalde etiketid. Ja vinti annab veel keerata. Seega minu nime mainimine antud joonistuse autorina on praeguses olukorras leebeim viis asi kiirelt ja valutult lahendada. Just nende jaoks.

Eks ma hoian teidki kursis 🙂

 

Lugu jätkub siin…

Kolmas advent ja Õdede Liidu jõulutervitus

Ma tõusin lendu, kui selgus, et päkapikud mind siiski unustanud pole. Juuhuuuu! Õnn on maandunud suuuuure lipu plaginal mu juurde!

Kui see üks minu jaoks eriti äge kingitus nüüd kõrvale jätta, siis tulevad meie pere selle aasta jõulud unustamatult teistmoodi. Seesugust pakkimist ei ole meist keegi varem läbi ja üle elanud.

Kolmas advent pani meist kihutades mööda. Kingituste lahtipakkimise asemel me hoopis pakime kogu oma elamist kokku, et kogu täiega Eestisse kolida. Kuuske vaatame sel aastal Vancu toa aknast – teisel pool teed on romantiline hotell ja neil on tore kuuusk, 10 korda suurem, kui meile tuppa mahuks ja ometi on see iga hetk meil silma all nagu oleks otsaga toas. No ja kuuski näeme me eesootava 2500 kilomeetri jooksul kindlasti veel kilodega.

Aga sel ajal, kui meil on siin kiire-kiire, siis teil seal Eestis on ikkagi võimalik ehk hinge tõmmata ja jõulud tuppa ja põue lasta. Ma vähemalt loodan, et see nii on ja see teadmine annab mulle pisut ka hingerahu.

Kuna ma aga sel aastal valmistusin jõuludeks juba keset suurt suve, siis juba tol hetkel rääkis mulle Ivi, et õdedel on vaja jõulukaarti. Kaardi sain ma valmis, aga alles nii hilja, et kõigi muude suurte mõtete keskel selle trükkimiseni enam ei jõudnudki. Õnneks on meil olemas vahva sotsiaalmeedia, kus sõnumid ja pildid levivad kiiremini kui talvised postituvid neid kanda suudavad ning sel korral läks nii, et ma saatsin oma kaardid Eesti Õdede Liidule digitaalselt. Kuigi neil oli endal juba jõulukaart olemas, siis läksid minu joonistatud pildiga jõulutervitused FB teele kolmanda advendi pealelõunal ehk eile 🙂

 

Meie planeeritud stardini on nii vähe aega alles, et ma ei tea, kuidas see kõik valmis saab, pole ju ainult asjad, on inimesed ja tunded ja mälestused ja plaanid ja sada muud asja veel… Seega… hoidke ja olge hoitud! See soov on ka meile väga oluline.

Ja meile pöidlaid ja varbaid hoidke, palun, ka, sest endiselt pole teada, kuidas ja millega me Eestisse jõuame, aga me tuleme. Kohevarsti juba! 🙂

Kui kalendreid saab süüa

Ärkasin täna kell 12. Teil oli siis juba kell 1 päeval. Õues oli lumevalge ja mul oli kõht veel heledam. Loivasin kööki, avasin külmkapi ja… seal polnud midagi söödavat. Mnjah. Aga!! Toas ju on üks suutäis midagi head!

Sel aastal ootame me jõule sedasi – peale Giulietta, me kääbushamstri, on meil kõigil päris oma advendikalender 🙂

Ma ei suutnud meenutada, millal mul viimati enda kalender oli. Väga ammu. Aga enda elu esimesi jõulu-ootamise-kalendreid mäletan ma küll – need olid piltide avamisega. Lihtsalt oligi akna taga täheke või küünal või jänku. Mäletan siiani selle kalendri ja järgmise aasta oma trükilõhna ja avamise elevust… see oli nii ilus ja hea ja ma olin sel ajal kindlasti üle kümne juba.

Aga niisama päkapikud käisid mul ikka edasi jõulupostkastis, mille õmbles ja tikkis mulle mamma õetütar Anne. Seepärast pole mu elus kunagi olnud aknalaual susse vaid ikka mu maruarmas päkapikuga postkast. See on minuga jõulude ajal olnud läbi kogu mu elu. Ja sellest inspireerituna on mu lastel olnud oma päkapiku postkastid.

Kuna me hetkel pakime, siis arvasin et sel aastal saab hakkama ilma jõuluasjadeta. Aga vist ikka ei saa… sest nüüd on mul ikka mu postkasti vaja. Mine tea, äkki on selle tasku täiesti punnis lõhnavatest mandariinidest ja ootab mind?! Tuleb kontrollida, sest ega neid päkapikke ei tea ju kunagi.

Imeilusat jõuluootust teile ja ma nüüd lähen otsin midagi süüa ka, muidu panen nagu muuseas terve kalendri korraga nahka. Ja teiste omad ka, ihiii!

 

***

No ja tegelikult ei saa ma teile siin näitamata jätta enda ülemöödud aastal Andreasele tehtud juustukalendrit. pesuehtsa šveitslasena oli tal selle üle muidugi ütelmata rõõmus meel. Ohh, oleks mul selline täna kapis ootamas olnud vaid! 🙂

Hiigelsuure päkapiku jõulud

Ma küll pidasin esialgu plaani oodata selle postitusega pühapäevani, aga no ei saa, sest nii põnev on. Pealgi on täna esimene jõulukuu päev ehk täiesti paras hetk rääkida taas jõuludest ja kaartidest 🙂

Kogu see päkapikulugu sai tegelikult alguse juba 10 aastat tagasi. Aastal 2007 veetsin ma jõulud pisitillukese Vancuga koos haiglas. Vancu oli selleks ajaks täpselt ühekuuseks saanud ja lõpuks ometi sain ma vahel teda ka enda sülle võtta korraks. Ajalise terve lapsega ei kujuta seda keegi vist isegi ette, et sa ei saa oma last kuu või kauemgi lihtsalt sülle võtta, sest sa riskid ta üldse kaotada. Isegi puudutada ei saa nii palju, kui sooviks. Või noh, päris alguses ei saa isegi alati lapse juures olla. See oli Vancu üks esimesi üle paari minuti kestnud sülesolemisi üldse – tema 31. elupäeval.

Vahetult enne jõule käisid teda piilumas päris esimesed külalised ja kõik nad ohkasid ühest suust, KUIIII pisike me Vanc ikka on. No mis mõttes ta siis nüüd nii pisike on?! Ta oli selleks hetkeks juba tublisti kosunud ja polnud enam üldse nii pisike. Mida siis nende pisikeste imede vanemad veel tundma pidid, kelle lapsed olid veel pisemad? Kui suur see laps siis ikka olema peab, kui ta nii palju varem sündinud on? Vaat, ei tea. Vanc oli ise ka kohe väga mõtlik selle asja üle juureldes. Ma ütleks, et ta oli kohe üsna nõutu.

Ja siis tuli meil Vancuga koos mõte! Selline jõuluselt lõbus mõte. No et pole need meie titad midagi nii pisitillukesed. Tegelikult on nad ju hoopis hiiglesuured päkapikud, kes meile jõulurõõmu on tulnud tooma 🙂

No näete ise, mida Vancu sellest asjast arvab. Muidugi pole ta liiga pisike tita. Tema on päkapikk. Täiesti korralikus mõõdus silmale nähtav ja rõõmusõnumist pakatav päkapikk. Isegi kuused ta külje all tunduvad kohe kuidagi väikesed.

Aga selleks, et kõik teised meid ka usuksid, otsustasime me Vancuga ta püksiseljale vajaliku teksti kirjutada. No et tema ei ole pisike tita ja on hoopis hästi suur päkapikk.

See mõjus. Seepeale ei ütelnud enam jupp aega mitte keegi, et ta liiga pisike oleks ja samas ei olnud mureks ka see, et ta liiga suur päkapikk oleks. Mine tea, kui suured need tavalised päkapikud siis ka on, aga inimestele näis see mõte omajagu nalja tegevat. Eriti Tannule, kes oma väikevennast hiigelpäkapikku väga koju ootas.

Meiega koos sel ajal haiglas elanud tillukesed saatusekaaslased said aga oma pisikesed päkapiku-tunnistused 🙂

Elu läks pisitasa edasi ja jõulude ajal me mõnel aastal ikka uurisime Vancu käest, kuidas meie hiigelsuur päkapikk elab ja kasvab ning on selgunud, et ta kasvab ikka igal aastal natuke veel ja veel. No et nüüd on ta juba 10 aastase päkapiku suurune. Aga ikka päkapikk ja väga suur selline 🙂

Vancu kümnenda sünnipäeva lähenedes tuli mul mõte…

Kuna ma endiselt veel siin Euroopa teises otsas olen, siis ei jõudnud ma sel korral 17. novembril Eestisse enneaegse sünni päevale pühendatud üritustele. Märkasite, kuidas mõnigi hoone ja ehitis sel õhtul helelillaks värvus? Aga mõttes olin ma kõigi meie saatusekaaslastega ja kõigi tegusate toimetajatega ja tahtsin omalt poolt ka panustada. Lastefondi jänkud müdistasid rõõmsalt juba oma tegemisi teha ja minul pakitses mõttes ikka üks pisike tita… või noh, mis pisike tita, ikka hiigelsuur päkapikk ju! Selline tore tegelane, kes jagaks oma jõulurõõmu me kallitele ja armsatele ja paneb mõnegi suunurga muigamisest tuksatama. Lihtsalt sellega, et ta olemas on. Ja neile, kes päris täpselt aru ei saa, mida see pisike tita selle päkapikujutuga mõtleb, annab see samas võimaluse uurida, miks on just nii nagu on. 😉

Alguses sündis päkapikk ja siis puges ta veel ka pingviinile sülle ka. Ma ei suutnud valida, sest mõlemad olid joonistades armsaks saanud ja ootasid läbematult elluastumist. Ja ellu nad astusid! Kingitusena enneaegsetele lastele <3

 

Kui enneaegsete titade ja nende lähedaste heaolu teid puudutab või teile lihtsalt meeldivad hiigelsuured päkapikud, siis neid jõulukaarte saad enneaegseid lapsi toetades tellida endale SIIT 🙂

Armsat jõuluaega teile kõigile! 🙂

 

Agent H. Happy

Happy on meie koer ja te olete temaga piltide kaudu vast juba tuttavad? Ta on meie pere liige olnud veidi enam kui 2 ja pool aastat. Eestist Šveitsi kolinud Šveitsi valge lambakoerana tekitab ta siinsetest elanikes tõu äratundmist ja tunnustavat mühinat. Ikkagi oma. Kuigi mul on alati tunne olnud, et temasuguseid valgeid koeri leiab Eestist palju rohkem kui siit. Ta on selline pikakarvaline ja üldse mitte pikajuhtmiline. Tema on koer ja meie oleme tema lambakari.

Võiks ju arvata, et ta on täiesti tavaline perekoer. Tahab joosta, mürada, süüa-juua, väljas käia, magada ja mängida. Või seda kõike ja korraga.

Ja tahab alati inimese juures olla ja noh, diivanil tahab magada ka. Kodus on tal oma onn, aga töö juures on ta seal, kus toredam. Näiteks täna oli lõunapikutust tegeva Andrease juures. Magada talle meeldib. Eriti, kui ta pole ainus, kes magab. Selles osas on ta nagu Vancu – hea on magada siis, kui keegi lähedal mõnusalt rahulikult nohiseb 😛

Nii. Et me siis arvasime, et ta on täiesti tavaline koer. Meie jaoks eriline, aga muidu ikka tavaline. Aga kui me Ungaris Andrease vanemate juures üleelmisel suvel külas käisime, siis selgus korraga, et me oleme oma rinnal soojendanud… tõelist missioonitundega salaagenti! Poisid ei tahtnud magama minna ja Andreas siis rääkis neile suure saladuse, mida ta ühel ööl näinud oli. Vancu ei suutnud alguses seda kõike isegi uskuda, aga noh, üks pluss üks sai kokku pandud ja pidi ka tema nentima, et tõesti, Happy vist ikka tõesti on enamat, kui lihtsalt meie nunnuloom.

Vahel ikka tulid agent H. Happy (see H häälgib meie majas inglispäraselt  “eidzh”, aga teie hääldagi ikka nii, nagu teile rohkem passib ja see H tuleb tema ametlikust nimest Helevalge Happy, mis on elu jooksul täienenud ja tema täisnimi on pidulikult Estrellest Helevalge Habras Helbeke Happy, sest vahel on ta peast ikka täitsa helbeke 😉 ) nii, ühesõnaga vahepeal tuli agent H. Happy teema poistega taas jutuks ja nad uurisid, et millega ta vahepeal ka tegelenud on. Ajapikku lisandus talle ka pisike abiline, agent G. Giulietta, keda me arvasime olevat lihtsalt meie kääbushamster, aga ei. Meie majas ju toimub kogu aeg midagi. Oligi palju arvata, et see hamster siis vähemalt normaalne on.

Mõni aeg tagasi sai Vancu endale jutumasina – karp, mille peale saab asetada sellega klappiva tegelase ja siis see tegelane räägib oma loo. Komplektis oli ka üks tegelane, öökull Lulu, kelle sai ise rääkima panna. See tähendab, öökull lubab enda mälusse salvestada sinu enda jutu. Lulu peale rääksid Vanc ja Andreas koos esimese ametliku “Agent H. Happy” loo ja mul on ammu aeg see sealt ka paberile kirja panna, aga pole veel jõundud. Vanc kuulab seda pea igal õhtul ja me oleme Tannuga paaril korral Vancu tuppa rõõmsalt vaatama kiirustanud, et kas Andreas on töölt juba koju saabunud… aga ei, ta vaid räägib agentkoera lugu karbi ja öökulli vahendusel 😛

Aga eelmisel nädalal oli vaja Tannul kooli jaoks kirjutada lühike lugu. Vaba teema. Peab olema algus, teemaarendus, lõpp. No et laused peavad omavahel kuidagi koos ka püsima. Tan imes virtuaalset sulepead nii ja naa ja ahastas, et no tema ei oooooskaaaa. Nojah, inspiratsioon tuleb üles leida. Pakkusin, et meil on jutukuubikud, et äkki on neist abi. Veeretas nii ja veeretas naa, no muhvigi, juttu ei tulnud. Vanc sättis juba magama ja tema toast kostus tuttav lugu… Muidugi, millest siis veel kirjutada, kui mitte oma koerast! Ja Tan hakkas kirjutama. Ja kirjutas. Vahepeal küsis nõu ja arutasime asja üle veidi ja selleks ajaks kui Andreas õhtuselt jalutuskäigult Happyga naases, oli lugu purgis. Andreas aitas veidi vigu parandada ja Vanc ei suutnud enam oma voodis püsida, vaid tuli ka seda põnevat värki vaatama.

Kuna Vanc endiselt saksa keelega sõber pole, ega minagi pole, aga lugu ma juba teadsin, siis tahtsin hoopis hirmsasti teada, et kui nüüd Andreas selle loo saksa keelest inglise keelde Vancule tõlgib, et kas lugu jääb ikka samaks. Lugu kõlab eestikeelselt umbestäpselt nii:

AGENT H. HAPPY

Mul on koer. Tema nimi on Happy. Ma arvasin alati, et ta on täiesti tavaline koer. Aga eile selgus, et tegelikult on ta hoopis salaagent. 

Ma ärkasin öösel miskipärast üle ja märkasin, et aken on lahti. Tulin voodist välja ja tahtsin akna kinni panna… aga sel samal hetkel lendas Happy akna kaudu tuppa ja sättis ennast minu voodile istuma. Ma olin sõnatu.

“Minu nimi on Happy, agent H. Happy ja ma töötan salateenistuse heaks. Ma palun väga vabandust, et sulle akna lahtijätmisega ebamugavusi põhjustasin.”

“Minu koer… räägib? Kas ma magan?!”

Aga Happy jätkas:

“Ma ei saa sulle rääkida kõigist oma tegemistest, aga sa pead mind usaldama ja hoidma meie tänase juhtumi kindlasti saladuses. Ma saan hetkel ütelda vaid nii palju, et me päästsime täna öösel meie linna tuleviku. Sul on vaja nüüd uuesti magama jääda. Head ööd, Tan.”

“Head ööd… agent H. Happy.”

Kui ma hommikul ärkasin, magas Happy oma kohal. Ma nägin täna öösel ikka eriti imelikku und… aga kui ma akna juurde läksin ja välja vaatasin, siis nägin ma seal väljaspool Happy jalajälgi. Aga me elame üheksandal korrusel.

***

Sellesama loo saatis Tan kooli:

Koolis pidi ta selle klassi ees ette lugema. Viimane lause pani kõik naerma ja õpetaja oli temaga rahul ja Tan oli elu ja enda ja Happyga rahul. Positiivsed kogemused on nii-nii olulised, olgu pealegi siis lihtsad ja lühiksed, aga ikkagi üdini positiivsed ja aitavad pisitasa uuesti kindlust üles ehitada. 🙂

Sellega oli siis ametlikult Happy-lugude algus tehtud ja Vancu oli veel enam kindel, et meil on vaja Happyst veel palju lugusid jutustada ja kirja panna ja mina pean neile lugudele pildid joonistama, AGA tema ütleb, mis neil piltidel olema peab. Ma küll ootan kõigi osapoolte koostööd, aga kuna Vanc on sujuvalt ennast projektijuhiks sättinud, siis no hea küll, ma kuulan tema ideed ka kindlasti ära. Ja nii siis tegin mina ka vaikselt asjaga algust.

Esimene katsetus kujutada agent H. Happyt lendamas näeb välja just seesugune. Uups… te ei teadnudki ju veel, et Happy oskab kõrvadega lennata? No jäägu see meie saladuseks hetkel veel, eks?

 

Kuna ma kõrvadega lendavast salaagentkoerast juba nii mõndagi tean, siis ei suutnud ma vastu panna ja pidin ta kiivermütsile kirjutama ka päris uue salajase lennufirma nime. Igaks juhuks selgitan ka. Kui Eestis oli omal ajal Estonian Air ja šveitslastel Swiss Air, siis “air” tähendab neis nimedes “õhk”. Aga õhk hääldub vägagi sarnaselt ühe teise sõnaga, mis on “ear” ja tähendab hoopis “kõrv”. Kui on olemas šveitslasest koer, kes öösiti salaja kõrvadega lendab, siis ilmselgelt kuulub tema lennutegevus uue salafirma “Šveitsi Kõrv” kõrgemal tasemel reeguleeritud vastutusalasse. Või midagi sellist. Lookirjutajad ei ole mulle veel edasisi juhtnööre andnud, aga selle pisikse nalja pookisin ma juba enda jaoks asjasse sisse ja jään nüüd huviga järgmist absoluutselt hullu agent H. Happy seiklust ootama 😉

Üheskoos suudame rohkem ehk jänkude jõulukaart

See lugu sai alguse juba kevadel. Umbes sel ajal, kui ma olin enda kalli pisikese sõbranna Hanna-Liisa palunud endale pulma pruutneitsiks ja kuna tema minu jaoks tohutusuure teene tegi, siis tahtsin samaga vastata ja teha ka tema heaks midagi ilust ja head. Uurisin, kas ma saaksin joonistada midagi, mille läbi õnnestuks toetada ettevõtmist, mis aitaks kaasa Hanna-Liisa suurele unistusele – uuesti käimasaamisele. Selgus, et saan küll ja tegelikult saan teha veel palju enamat – saan aidata kaasa paljude laste ravi ja unistuste toetamisele. Selleks pidi sündima jõulukaart 🙂

Jõulukaardi mõtet suures soojas suves hellalt endaga kaasa kandes, hoidis Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi Mõmmik mind pikalt karude juures. Mulle meeldivad mõmmid väga. Pidasin plaani nii ja naa. Aga ühel ööl… hiilisid märkamatult mu juurde pikkade sametiste kõrvadega väikesed valged tegelased ja sosistasid läikivate ninade võbeledes hästi tasakesi mulle kõrva sisse:

“Me oleme siin! Me tahame ka aidata!”

Panin silmad kinni ja uinusin magusa teadmisega, et abivägi on leitud ja nüüd tuleb veel vaid sobiv koht leida, kus lumejänkud pildile püüda, et jõulud saaks päriselt tulla.

Kui ma hommikul ärkasin, olid jänkud kadunud. Ainult hästi palju pisikesi lumiseid jalajägi oli mu voodiesine ja lauapealne täis. Mõtlesin endamisi, et huvitav, kui palju neid siin öösel siis käis ja mida nad nii agaralt siin toimetanud on. Ja siis avasin ma oma arvuti… ja seal nad olid! Lastefondi Mõmmik oli öösel pisikeste jänkude toimetused kiiruga salaja pildile klõpsanud ja mulle saatnud! 🙂

Tuli välja, et ajal, kui mina magusalt magasin, olid nemad leidnud üles meie metsa kõige vahvama kuuse, selle, mis üksi öösinise taeva taustal lumisel künkal kelmikalt kükitab. Nad olid üheskoos tegutsedes sellest üle öö ehtinud kõige armsama jõulupuu, mida ühed väikesed jänkud oma unelmates ette oskavad kujutada.

Kuldse tähekese asemel olid nad kuuselatva upitanud suure punase südame ja kohale toonud oma talvevarudest ka koormatäie magusaid porgandeid. Nende sagimises oli nii palju armastust ja hoolimist ja rõõmu ja koosolemist, palju valgust ja südamesoojust! Just selline on pisikeste jänkude jõulusoov ka kõigile meile, et me hoiaksime kokku, sest koos on parem. Nii on toredam, julgem ja kindlam. Koos tegutsemine teeb meid tugevamaks ja nii suudame me palju enamat.

Tegusad jänkud kogunesid minu helendavatele ekraanidele ja siis ma pesin ja kammisin ja paitasin neid just nii nagu nad vajasid ja soovisid ja täpp täpi haaval ärkasid nad viimne kui üks sellel pildil ellu

Ja siis veel veidi lihvimist ja silumist, et koostöö toimuks valatult ja…

… lõpuks olin ma suutnud taastada just selle olukorra, mis valitses tol ööl, kui mina rahumeeli magasin ja jänkud tegutsesid.

Suve lõpuks olime me kõik koos jõuludeks täiesti valmis! Ja siis asus tegeutsema Lastefondi Mõmmik koos oma abilistega ja sellest kõigest sündis üks i-me-li-ne jõulukaart, mis aitab kaasa sellele, et me kõik üheskoos saaksime anda tiivad raskelt haigete laste unistustele ja nende ravitingimuste parandamisele. See on üks ilus ja hea põhjus ning jänkud kinnitavad meile, et üheskoos suudame me rohkem! 🙂

Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi veebiuudistest oli jänkudest ka päris oma lugu SIIN 🙂

Hoidsin jänkude tegemistel ikka silma peal. Nad on mulle ju nii kallid ja armsad, et ega ma ei saa nendeta. Ja teate mis?! Täna hommikul kiikasin korraks postkasti. Eile läks mul kuidagi meelest ära posti kontrollida ja kes seal olid?! Seal olid needsamad jänkud! Nad olid terve tee Tartust minu juurde lennanud ümbriku sees koos selle eriti nunnu helkuriga <3

Nii me siis võtsimegi täna Happyga kohad sisse ja jõulud olidki korraga täiesti kohal 🙂

Ohh, kui ilus ja hea ja tore on olla! Aitäh Lastefondile ja Mõmmikule ja jänkudele selle võimaluse, olemasolemise ja kõigi heade tegude eest 🙂

Kui Sina soovid enda jõulusoovid ka jänkudega koos teele panna, siis jänku-kaarte saad soetada Lastefondi lehelt heategevustoodete juurest SIIT 🙂

Üheskoos suudame rohkem!

Imeliselt jänkulist jõuluaega Sulle!

 

PS naljakas on see, et seda postitust kirjutades jäi mulle pilte otsides esimesena näppu üks ammune kaart minu enda Mõmmikust. Ta on päris kindlasti Lastefondi Mõmmiku sõber ja sugulane. Jõuldeni on täpselt neli nädalat, seega:

Tähtis täna ja tore eile

Viimasel ajal olen siit veidi eemal olnud ja nii miljon asja on toimumas ja kõigest tahaks rääkida ja kirjutada, aga no ei saa endal sabast kinni. Küll aga tuleb täna endast märk maha jätta, sest tänane kuupäev on veidi isemoodi. Ja kui juba tänasest rääkida, siis räägin sutsuke eilsest ja eelmisest nädalast juba ka 🙂

21. november 2017

17 aastat tagasi sündis mu sõbrannal laps. Ta oli sel ajal minu suhtlusringkonnas ja minuealistest esimene, kes lapse sai. Hiljem viis elu mu (uuesti) kokku teiste sõpradega, kelle lapsed isegi vanemad juba olid, aga sel ajal oli tema ainus ja see oli kuidagi eriti eriline tunne. No nagu selline suureksaamise tunne. Ma olen kohutavalt mannetu kuupäevade ja sünnipäevade meeldejätmises. Aga see kuupäev ja päev on mul alati meeles.

11 aastat tagasi tegin ma oma elu esimese blogipostituse Kui FB poleks mulle seda meelde tuletanud, siis seda poleks ma ise mäletanud, aga ometi oli see täna üks esimestest asjadest, mis mulle silma jäi. Et siis juba tervelt 11 aastat!

10 aastat tagasi värvisin ja õmblesin ma terve öö silmatäit magamata ja paistes jalgu ignoreerides oma lahedat lohet, et hommikul korraks haiglasse oma Vancuga kõhtu näitama minna. Rasedust oli sel hatkle 29 nädalat ja 3 päeva. Praeguseks hetkeks olin ma juba haiglas, päevasest osakonnast statsionaari üle viidud, sest 170se rõhuga keelduti mind koju laskmast, kuigi ma ise nagu üldse aru ei saanud, et midagi valesti oleks. Sellest rohelisest lohest sai nende päevade keerises isemoodi ellujäämise ja tugevuse sümbol – meie Lootuse Lahe Lohe. See maailmarändurist draakon on meiega alati koos seigelnud ja hoolimata sellest, et teda on tahetud ahju toppida, ära osta, soovitatud ära kinkida või maha müüa – no mis sa tassid sellest tobedast kobakast kaasa!, ei ole ma sellest katkise kapitaguse peale värvitud lohest nõus olnud loobuma. Laperdava tiiva ja vildakalt asetsevad silmad sai ta endale siis, kui ma Vancuga juba koos haiglas elasin ja ta teab liigagi hästi, mis elu me seal haiglas tegelikult elasime. Neid silmi ja tiiba ei ole ma hiljem isegi parandada tahtnud, sest nii nagu ta on, on väga hea. Pealgi käis ta ju Mustikas ja tõi sealt auhinna koju koos oma seltsilistega! Ta teab meie lugu ja seepärast on ta oma ja ma lihtsalt ei saa teda meie juurest minema saata. Tegelikult on kõik selle toa pildid meiega alati kaasas, lihtsalt lohe on neist kõige kõigem ja varsti lendab ta meiega koso taas Eestisse. Ma ei tea, mida inimesed muidu endaga koos kolivad, aga mina ilmselgelt kolin oma lohet ja teisi pilte, särke-värke 🙂

Selline nägi meie Lahe Lohe välja 10 aastat tagasi

Ja selline näeb elunäinud Lahe Lohe välja täna. Väikeste tugivahenditega saaks ta taas turgutada sama naksikaks nagu 10 aastat tagasi. Võimalik, et tagasi Eestis olles võtan selle taas ette. Ja see soe ja hele lambihoidmise mõte meeldib mulle ka endiselt 🙂

Mina ja mu Lohe 🙂

Vot selline päev on see tänane päev me elus. Aga mida me siin muidu teeme?

Säntispark

Eile arvas Andreas keset päeva, et ta on nii palju tööd teinud, et vaja oleks veidi puhata. Normaalne inimene oleks oma aastatepikkuse 60-80 töötunniste nädalate peale ammu audis, aga näe, tema tiksub tragilt edasi. Aga jah, puhkust on tal vaja. Eriti, kui ta seda ise kinnitab. Ilm oli kehvapoolne ja ma siis pakkusin nagu muuseas, et mis oleks, kui me poisid koolist peale nopime ja kõik koos veekeskusesse läheme? Andreasele see mõte meeldis, aga kas veekeskus esmaspäeval üldse lahti on? Muidugi on! Poisid olid rõõmsalt üllatunud, kui meid kooli juurest ootamast leidsid. Veepargi mõte meeldis ka neile. Säntispark on vaieldamatult mu lemmik veekeskus, kus ma käinud olen. Ma pole suurem asi veearmastaja ja ma ei salli silma otsast, kui mul külm on. Seal on aga vee- ja õhutemperatuur kuidagi sedasi seatud, et mul pole mitte kunagi külm. Ei vette minnes ega veest tulles.

Õues oli kaks kraadi, aga juba eemalt oli näha, et soojendusega välibassein on kenasti avatud ja auras kenasti taeva poole. Vanc tahtis kohe joonelt sinna minna, aga lainebasseinis oli parasjagu suur lainetus. Püüdsime mõned lained ja suundusime siis kõik koos õue. Seal oli tõesti mõnus. Edasi läks Andreas sauna, Vanc lastebasseini ronima ja mina pidin Tannuga kaasa minema torude juurde. Kevadel avati seal 7 uut toru, üks hullem kui teine ja neist peaks aimu saama SIIT lehelt. Eelmisel korral sulistamas käies olid järjekorrad pikad ja Tan kõhkles. Esmaspäeva õhul oli aga veekeskus puhta lage ja üheski torus polnud järjekorda.

Tan valis esimeseks kõige lihtsama. See oli igav. Eksole. Tüüp, kes hüüpab tavalises basseinis vette kõige kõrgemalt ja teeb kõiksugu hullusi, arvas, et kõige leebemas torus peaks tema jaoks midagi põnevat olemas? Järgmine oli veidi huvitavam olnud. Kahe eelmise kõrval oli kõige hullem, mis vajab alati kohaliku assistendi nupuvajutust ja sissepääsu juures on suur silt, et südamehaigetele on see kategooriliselt keelatud jne. Tan piidles, aga arvas, et jätab selle ikka viimaseks. Neli järgmist atraktsiooni asusid korrus kõrgemal, aga olid kõik rõngastega allalaskmiseks mõeldud. Esimene oli jällegi jube igav.

“Tavalistele pensionäridele ja sulle sobiv,” oli kommentaar minule. Eksole. Ma kuulun samasse kasti tavaliste pensionäridega. Ainsad pensionärid, keda ta tunneb, on minu ema ja mamma ja Andrease vanemad ja neist ei ole ilmselgelt keegi tavaline. Meenutagem või mu ema, kes kaks aastat tagasi jääl tagurpidi hüüet tehes kukkus ja käeluu murdis ja alles mõni aastat tagasi lastega sellisest mäest alla kelgutas, kust mina juba viimased 30 aastat keeldun alla tulemast. Ehk et siis tavaline pensionär olen. Minugi poolest. A mis ma teha saan, kui mulle ei meeldi, et mulle vett ja lund ja pori näkku pritsib ja liiga palju raputab ja keerutab? Ma ikka parema meelega olen rahulik merielevant ja lasen lainetel ennast paitada 😛

Teine rõngaga toru oli huvitavam, kolmas oli mingi “jääliug”, mida ma seal üleval passides kaamerasilam läbi näda sain. Siuhh ühele poole ja siuhh teisele poole ja varsti ilmus ta taas treppidel oma rõngaga nähtavale. Viimane oli päris hull olnud, aga nüüd oli hammas juba nii verel, et see kõige hullem vabalangemine torusse tuli ikka ka ära proovida. Tan ronis püstiasendis torusse, pani jalad risti ja käed rinnale risti ja tädi vajutas nuppu ja põrand Tannu alt kadus lihtsalt ära ja ta kukkus blumpsti tühja auku ja kaks sekundit hiljem oli teda juba näha jupp maad eemal toru läbipaistvast osast läbi tuiskamas. Assistent muigas mulle, et ta pole ammu näinud, et keegi nii stoiliselt rahuliku näoga sealt alla lendaks. Ma siis muigasin, et tavaliselt kurdab ta alati, et kõik on liiga igav, et see nüüd küll vast igav polnud. Varsti oli Tan tagasi ja ronis jälle kapslisse. Ja veel. Ja veel. Ja veel… Ma rohkem ei viitsinud enam passida ja läksin alla vaatama, mida Vancu teeb.

Vanc oli inimtühjas eriti sooja veega beebide basseinis avastanud kalad. Laest tuleb alla vee pinnale värviliste ujuvate kalade liikuv pilt ja kui sa seal vaikselt lesid, siis ujuvad kalakujundid ka sinust üle. Me arvasime Vancuga, et see vist on isegi natuke kõdi, kui nad su peal ujuvad. Veidi suuremate titade basseinis müttas Vanc pumbata veidi vett, aga noh, üldiselt on ta sellest vanusest väljas, et viitsiks üksi beebibasseinis mängida. Lastebasseinis on veidi huvitavam ikkagi ja kui meie juba kohal oleme, siis tuleb Vanc igale poole. Ka käänulise mägijõe peale ronib ta teistega koos liuglema. Sinna, kuhu mina endiselt uuesti minemast keeldun, sest… ma ei mäleta, kas ma olen teile siin seda rääkinud (FB küll), aga kaks aastat tagasi läksin ma siis uljalt kogu oma julgust kokku võttes sinna veeliule, sest isegi Andreas kinnitas, et see on täiesti ok ja pole üldse hull. Usu veel hülge juttu! Mul oli tegemist, et ma sealt selg ees robinal alla ei sõidaks. Ja kui ma siis end seal küünte ja hammastega lõpuni püüdsin juhtida, oli korraga mu ees enne lõppu mingi suur mees ja tal oli veel laps ka süles. Püüdsin pidurdada oam hoogu nii nagu suutsin, aga lõpuks käis ikkagi blumps liiga kähku ja ma sadasin neile kohe basseini maandumise hetkel selga. No selle elaks ma veel üle, AGA maandudes libises mu jalg onu ujukatesse ja säärest välja kah veel. Siplesin, et kuidagi püsti tõusta ja hingata, aga eriti edukas ma selles ei olnud. Õnneks taipas onu, et minust vabanemiseks peab ta oma ujukad päris alla lükkama. Selleks hetkeks, kui ma lõpuks oma jala kätte sain ja püsti end ajasin, oli onu juba laps kaenlas treppidele kadunud. Ise samal ajal veel pükse sikutades. Mul oli hea meel, et selle ajal jooksul keegi vahepeal meile omakorda selga ei sadanud ja selleks hetkeks, kui Andreas minu järel alla jõudis kõõksusin ka juba naerupisarais ja -krampides. Liiga naljakas oli see, et seda jama uuesti läbi elada. Edaspidi on meil alati liutorude mõõdupuuks see, et kas mul on võimalus taas kellegi püksi pugeda või mitte. Seega ma tõesõna olen parem tavaline pensionär 😛

Kuna rahvast oli vähe ja ööpimeduses oli välibasseini tuledemäng nii vahva läbi aurava õhu, siis ei taibanud me keegi õigel ajal välja ronida ja elus esimest korda maksime trahvi 😛 Aga noh, järgmise korrani, sest mõnus on seal igal juhul 🙂

Veekeskuses sees ei tohi pilti teha, aga ukse taga arvas Vanc, et temast ja hülgest peab ikkagi ühe klõpsu mälestuseks tegema. Mõlemad ilusad sinised ja hambutu naeratusega ju ka 🙂

Täna ootab meid poiste koolis fondüü- ja raqlette- ehk suur sooja juustu pidu, aga vahepealsetest seiklustest räägin ma teile õige pea järgmises loos 🙂

Vihaloom nimega Nunnu. Topelt

Vancul läks koolis eile kehvasti. Kehalise tunni ajal jooksis juhe kokku, kui ta mängust liiga vara palliga välja visati. Ta sai hirmus vihaseks. Kohe nii vihaseks, et tegi pool tund vaid vigastatud hülge häält, värises üle kere ja keeldus asju edasi kaasa tegemast. Kuna kehaline oli viimane tund ja koju oma ärritust kaasa ta võtta ei tahtnud, siis autosse istus juba igati viks poiss. Aga autosse tuli ka  Tan, kes esimese asjana teatas, et ta suri häbi pärast täna maha ja Vanc teenis kehalises vist punase kaardi – ehk et järgmises tunnis ta osaleda ei saa ja peab selle asemel klassis istuma ja koolitöid hoopis tegema. Kuna suurematel lastel on kehaline kõigil korraga, siis on Tannul alati hea ülevaade Vancu tegemistest. Vahel ehk liigagi hea.

Kui Tan oma kiirversiooni oli edastanud. Uurisime Vancu käest, et kuidas tema seda olukorda nägi ja palusime tal uuesti kogu olukorda kirjeldada enda vaatenurgast. Vanc teatas vaikselt, et Tan ju juba rääkis, ta on jutuga nõus. See polnud mulle piisav vastus. Järgmisena tuli klassikaline “ma ei mäleta”. Oli väga oluline asi kohe ära klaarida, et see minna saaks. Küsimused-vastused stiilis saime ta loo kokku. Oluline oli just see emotsionaalne pool ja mis tunne see oli ja kas seda oleks saanud kuidagi vältida või teisendada.

Ja me jõudsime taas ringiga Vihalooma juurde tagasi! Kui me Vancu vihal ja ärritusel kooliaasta alguses sarvest haarasime (sellest saad lugeda SIIT), siis asja loomuliku lahendusena tuli ka mõte kasutada Vihalooma, kes aitaks lapsel ärritusest pehmemalt vabaneda. No mingi ese, mida enda lähedal hoida, et siis ärrituse tekkides see kohe hästi-hästi kõvasti selle abivalmi sõbra läbi maandada.

Viimasel suuremal kohtumisel psühholoogi ja õpetajatega tõime selle uuesti teemaks ja kõik olid minuga päri, et vaja on vaid leida sobiv ese. Katsetasime pehmeid stressipalle ja erinevaid muid asju, miski ei polnud päris see. Oli oluline, et Vancul endale tekib äratundmine, et just see asi võiks teda aidata. Selleks pidi sel esemel olema aga õige värv, tekstuur, suurus, raskus ja mis kõik veel. Taskusse pidi see ka mahtuma. Ja siis leia selline tegelane poest! 😛

Kuna sellist ärritust polnud tal enam ammu esinenud ja teraapilise vihalooma mõte oli veidi suikunud, siis eile jõudsime me jälle tagasi oma mõtte juurde. Pahandamise asemel, et sa ju tead, et nii pole ok (mis nagunii ei aita, sest ta teab väga hästi, et nii pole ok), teatasin ma talle, et meie tänase päeva kõige olulisem ülesanne on leida üles see õige vihaloom. Vanc oli päri. Tal vist oleks tõesti üht sellist vaja.

“Aga poes ju pole õiget?!” ohakb Vanc.

“Võib-olla isegi on, me pole ju igas poes käinud. AGA ma arvan, et kõige kindlam värk on see vihaloom ise teha. Ma heegeldan sulle looma.”

Murelik nägu asendus üsna rõõmsaga.

Tegelikult plaanisin ma Tannu ja koera koju parkida ja otsejoones poodi marssida koos Vancuga, aga siis selgus, et mu kaardimajandus on kontorisse ununenud ja ma saaksin need kätte tunni aja pärast, kui Andreas korraks linna tuleb. Ok, tund on hea aeg ja selle aja jooksul saame me ära otsustada, milline see Vancu õige ja oma vihaloom siis olema peaks. Palusin tal tuua kasuta ja pliiatsi ja joonistada mulle enda vihaloom. Ja ta joonistas:

Muigasin endamisi. Ma kujutasin vihalooma ette veidi teise näo ja olemisega. Aga tema vihaloomal oli nii helge nunnunägu peas, et kuidas sa sellist muljud ja litsud? Samas see on tema nägemus asjast. See tegelane peab aitama teda, mitte mind ja keegi pole ju ütelnud, et see loom peaks ise vihane välja nägema.

Lippasime linna, saime Andreaselt mu rahakoti ja suundusime poodi. Otsisime suurest poest lõnga, aga seda polnudki seal. Ju oli kunagi mingi kampaania raames siis lihtsalt olnud, et mul selline hõre mälestus kuklas kummitas. Selle asemel käisime aga sama poe jõulumaal, jah, siis saan juba mitu nädalat isegi kingitusi pakkida jõuluvana kingikotti, rääkimata kõigist tuledest ja viledest, mis jõulude juurde kuuluvad. Ostsime kaks hästi toreadt kuuseehet. Ja itsitasime Vancuga, et näe, me oleme juba oktoobris jõuludeks valmis. Aga ikkagi see lõng!

Kell oli juba kuus õhtul ja suuremad poed veel vaid pool kuni tund avatud. Autoga liikudes oleksin ma kohe teadnud, kuhu minna. Jala oli teine tera. Korraga meenus mulle, et keskuse jalakäiate tänaval on ka üks suur pood, kus ma päris kindlasti lõnga olen näinud. Vudisime sinna. Viimaselt korruselt leidsime lõngad. Vanc kappas ligi ja kühveldas endale kas suurt sobivas toonis sinist kera kaenlasse. Üks oli villane, teine sünteetiline. Ma olin oma peas mõtelnud kogu aeg miskipärast punasele värvilie, aga olin vait, sets see on tema vihaloom. Suunasin ta puuvillaste lõngade juurde. No et need on antud juhul sobivamad ja lasin tal ka näidiseid katsuda, et ta taipaks, mis neil peos olles vahet on. Ok, puuvillane oli väga hea. Mitme erineva ühtlase sinise seast valis ta valge-hallika-sinise kirju lõnga hoopis. No ok. Valisin sobiva heegelnõela ja tavalise suure silmaga nõela ka ja saatsin Vancu tagasi puuvillaste lõngade juurde ülesandega tuua sealt ka materjal suu ja silmade jaoks. Ta valis musta. See tundus peos mõnus.

“Kuule, aga äkki tahad üleni musta tegelast?”

“Ei! Siis ei paistaks ju nägu välja!”

Ma ei hakanud teda veenma, et tumedale saab heledaga ka silmi ja suid teha. Ta oli oma sinisega väga rahul ja liikusime kiirel sammul koju, et vihaloomale elu sisse puhuda.

Hmm, millega täita üks teraapiline loom, kes peab hakkama saama ühe väikese mehe suure vihaga ja selle hoopis rahuks ja rõõmuks muundama? Tatar? Riis?

“Nii, Vanc, vaata, millise luu ja liha peaks su vihaloom endale saama?”

Ta valis riisi. Riis, siis riis. Otse heegeldatud palli sisse ma seda panna ei tahtnud. Kaevasin kapist ükskiku soki ja andsin talle uue elu. Kalausin ja mõõtsin ja vaatasin, lasin Vancul vahepeal testida, aga kui sokist riispall valmis sai, oli see liiga suur. Paras pigem mulle. Vanc arvas ka, et see peaks pisem olema ja veidi pehmem ka. See tähendab, et lihtsamini muljutav, et ehk sisi soki sisse pidi jääma rohkem vaba ruumi. Ok, sellest teen siis midagi muud. Tõin järgmise ükski soki. Ma pole raatsinud neid ära hävitada, set sma siiani usun, et ühel päeval ehk tulevad ende paarilised tagasi, aga püha missiooni nimel, olin valmis mõned ohvrid tooma. 🙂

Uus riisipall sai pisem ja pehmem. Vanc katsetas nii ja naa ja see sobivat hästi. Ja rohkem polnudki muud, kui palusin Vancul tuua endale joonistatud kujunduseg akausta, et ma ikka täpselt teakdin, kuidas see tegelane välja peab nägema ja istusin heegeldama. Kui ma ujumise ja rattasõiduoskuse olen elu jooksul suhteliselt minetanud, siis heegeldada oskan ma natuke endiselt. See on vahva tunne.

Vanc vaatas suuril silmil oma uue sõbra sündi.

Saage tuttavaks! Tema on Vancu vihaloom, kelle nimi on… Nunnu.

“Sest ta on lihtsalt nii nunnu!” kudrutas Vanc oma vihaloomaga.

Ma ei hakanud nime kahtluse alla seadma. Selline nimi tundus kokkuvõttes isegi nunnu 🙂

Töötab ta siis umbes nii:

Aga teda saab veel palju enam kokku suruda, kui väga vaja on. Tal on siis kõdi ja hea ja ta võtab rõõmuga kõik lapse mure enda sisse ja teeb olemise hoobilt nunnumaks 🙂

Nunnu sai liiga ruttu valmis ja mul näpud alles sügelesid. Teise, selle esimesena valminud suurema riisipalli ümber heegeldasin ma musta naha. Ja suured helesinised silmad tegin talle ka.

Ma olin üsna kindel, et Andreas tahaks seda endale, aga kuna tema oli tööl ega teadnud, mis täna kodus on toimunud, siis läksin seda hoopis Tannule tutvustama teadmisega, et eks see sinna elama jääbki. Tan palus selle Nunnu endale ja võttis selle kohe ka kaissu. Leidsime mõlemad, et see tegelane meenutab natuke neid armsaid tahmapalle meie kõige lemmikuma multikameistri Miyazaki Totoro ja Vaimudest viidud lugudest 🙂

Öösel tegin korraks elamises tiiru ja korjasin teraapilised Nunnud kokku, et teha neist ka ühispilt. Paremat valgust otsides kohtusin Happyga. Ka tema avaldas oma sümpaatiat uute kaaslaste suhtes. Hea, et tal pole kombeks midagi närida 🙂

Sellised need meie eileõhtused nunnud vihaloomad Nunnud siis saidki, hihiii! Ja pildituuri järel viisin nad tagasi oma uut sõprade juurde pikutama. Öösel on viha vähem. Siis on eriti lihtne nunnu olla 🙂

Ja täna hommikul läks Vancu helesinine Nunnu tema peos kooli. Päris esimest korda.

 

Ma soovin nii väga, et igast vihast ja ärritusest saaks üks eriti nunnu olemine! Iga päev ja alati! 🙂

 

TÄIENDUS üks päev hiljem:

Eile hommikul oli nii kiire ja Andreasel polnud väga aega vihapallidesse süveneda enne, kui need juba koolis olid. Koduteel näitasid poisid lahkelt aga oma uued sõbrad ette ja selgus, et Nunnu oli vahetunni ajal juba katusele lennanud ja õpetaja käis seda sealt redeliga alla toomas. Selgitasime Nunnule, kelle nimi koolis on Cute (Kjuut), et tema ülesanne on siiski taskus või peos püsida, mitte lastega koos ulakusest hulluks minna. Ta vist sai aru. Eks eismene päev ongi sisseelamiseks. Aga Andreas armus neisse pallidesse ära ja teatas, et tal on ikkag ka päris oma palli vaja. Selge. Kui oma palli, sisi oma palli. Ta arvas, et selline suurem, nagu Tannul, sobib talle väga suurepäraselt. 🙂

Õhtul istusin maha ja tegin siis veel ühe musta palli. Sinisilmse. Kui see valmis sai, küsisin Tannult, kes mu kõrval seisis, et kumb talle rohkem meeldib. Siis küsisin Andreaselt ja selgus, et Tannule meeldib uus rohkem ja Andreasele seesama olemasolev rohkem. Seega sai Tan uue endale ja Andreas selle, mis talle algusets peale väga meeldis.

Täna on meie osariigis vaba päev. Andreasel oli küll plaan tööle minna, aga tunnike kauem magada võis ikkagi. Mul oli hea meel, et ma hommikul poisse ei pidanud kooli ajama ja kui ma siis lõpuks silmad lahti lõin, nägi esimene kaader maailmast välja just selline. 😛

Ja siis selgus, et vahva tahmapalli meenutav vihaloom on endale vahepeal ka päris oma nime saanud – Ballbert 🙂

Käesoleval hetkel istuvad Andreas ja Ballbert juba kontoris ja teevad usinasti tööd. Neil klapib koostöö suurepäraselt.

Vot siis sellised lood meil siin hetkel.

 

Nokitsevad täiskasvanud, suured poisid ja pisikesed titad

Pühapäeva õhtul olin ma kontoris ja vuntsisin oma jäneseid. Nad olid ammu juba valmis, aga vaat see mikromillimeeter mingist punktist vajab vahel siia- või sinnapoole nihutamist ja ma ei saa elada ja seda pilti vaadata rahus, kui ma seda pole teinud. Umbes miljon korda. Ja see näeb välja täpselt nii, et ma istun täiesti valmis pildi ees ja teen midagi. Tunde. Päevi.

Selle pärast on karmid tähtajad vahel head asjad, siis ma suudan nokkimisest veidi varem loobuda ja asja kuulutada valmisolevaks. Mis muidugi ei tähenda, et ma sellega iseenda jaoks hiljem ei jätka. Või endale hullemini piitsa ei anna ja päevale lisaks ka terveid öid nokitsemisega ei sisustaks. Seda pean ma tunnistama, et arvutiga asju tehes olen ma kohutavalt aeglane, AGA väga täpne, sest silm ja käsi paberil ei zuumi mitte kuidagi 600 korda üht joonekest sissepoole nii, et ma selle hingeelu äärmiselt detailselt näeksin. Aga mulle meeldib nii. See annab mulle tööst suurima rahulduse lõpuks. Käega veetud joonte osas pean ma silmi kinni pigistama ikka ja jälle ja need häirivad mind kogu aeg. 😀

No vot. Seda siis ma siis seal joonistasin ja Andreas, kes ise palju parem pole, kirjutas üle 20 aasta kokku oma cv-d. Noh, ütleme nii, et mõnigi asi on siin elus selle aja jooksul muutunud ja täienenud ja täna on naljakas lugeda, kuidas meie universumit valdas 1999. aastal tehnoloogilise maailma lõpupaanika. Ta töötas sel ajal suures haiglas ja veetis oma uusaasta öö tööpostil, et kõik sujuks valatult 😀

Nii, ja tema, kes ta nokitses oma cv kallal umbes nii nagu mina oma jäneseid, teatas korraga itsitades:

“Kui sa kunagi cv-d hakkad kirjutama, siis isikuomadustes pead ära mainima ka selle, et sa tööasjades hull perfektisonist oled.”

Ja ma vastasin täiesti tuimalt: “Nähh. Ma kirjutan, et ma olen Eva Monk. Sellest piisab. Juba koolis nad kiusasid mind sellega, kui ma meie ühistöid parmaks nokkisin. Ma olen leppinud.”

Muhelev paus. Kumbki on ninapidi oma asjade kallal täie pühendumusega.

“Aga sa ära unusta enda omasse lisada, et su naine on draakon.”

Naerame.

Ma pean tunnistama, et mul on juba palju aastaid mitu cv-d. Maastikuarhitekti oma, mis vahel on kombineeritud ka mu vabakutselise kunstniku osaga. Vahel on see kunstiosa täiesti eraldi ja siis kolmas on täiesti eraldi õenduse ja tervishoiuteemaline cv. Ja kõik ilukirja- ja siidimaali-, baaridaami- ja lilleseadekursused ning lapsepõlve suursaavutused olen ma neist kõigist ammuilma välja visanud. Keda see huvitab, harjumatule silmale liiga kirev on see elu mul nagunii juba olnud ja tööd ma neil aladel nagunii ei otsi. Seega selge joon cv-s kaalub üles kogu muu müra. Kuigi tuleb tunnistada, et ma olen vist vaid ühe korra elus oma cv saatnud tööpakkumise kuulutuse peale. Saatnud pimesi, oodanud vastust ja kutset vestlusele. See üks läks tookord, mingi 20 aastat tagasi, Majaka Teeninduskooli huvijuhi kohale. Pääsesin isegi ühe teise kandideerijaga koos lõppvooru, aga lõpuks sai määravaks mu tol ajal absoluutselt olematu vene keele oskus (mitte, et see mul kaasajal sellise töö jaoks piisav oleks). Kogemuste ja korraldamiste osas oleksin neile hästi sobinud. Kõik ülejäänud cv-d oma elus olen ma lihtsalt vormitäitena uude kohta endaga koos kaasa viinud.

Aga teile pidin ma täna rääkima üldse mitte cv-st ja jänestest vaid hoopis Tannust ja Vancust 😀

Lugu sai alguse sellest, et sel samal pühapäeva õhtul, kui poisid nautisid oma vaba hetke ja meie ninad töös olime, helistas mulle Tan:

“Kuule, kus see meie titaraamat on?”

“Emmm, milline? See Vancust?”

“Jaa, ma ei leia seda. Mul on seda koolis homme vaja.”

“Aaa, ok. No see on mul siin tööl, aga mis sa sellega seal koolis teed?”

“Mul on vaja teha poster raamatust, mis on minu meelest kõige parem.”

Selle koha peal liigutasin ma kõrvu. Või noh, liigutan hetkel ka. Kuulete, kuidas tuul vihiseb?

“Hmm, ok. Kas sa valisid selle selleks, et sa oled seda umbes miljon korda kuulnud ja näinud ja lugenud ja see on mugavalt lihtne valik või sul on tunne, et sa ei ole ammu ühtegi teist raamatut lugenud, millest võiks tolle posteri teha?” urkisin ma veidi kahtlustavalt ikka edasi.

“Ei, ma tahan selle teha just titaraamatust.”

Ok. Raamatu tõin koju ja rohkem ma teda usutlema ei hakanud. Kui mees vanuses 12 ja pool arvab, et selline raamat on koolis klassi ees esitlemiseks hea, siis järelikult nii ongi. Pakkusin talle küll ka veebiversiooni, et seda on klassi ees ju lihtsam näidata, kui paberraamatut, aga ta jäi endale kindlaks, et paberil on ägedam. No minugi poolest.

Reedeks, ehk siis tänaseks, oli vaja see poster valmis teha pealkirja, autori, aasta ja mõne faktiga. Ta pidi selle tegema koolis arvutis, aga eile jooksis projektitunni ajal süsteem seal kokku ja nii helistas ta mulle kojusaabudes jooksust alles ähkides, et kas mul on võimalik talle mõned raamatupildid välja printida, et noh, nüüd tuleb tal see asi ikkagi paberile teha ja ta tahab selle ikka ilusaks tuunida orginaalpiltidega. Arvasin, et pole probleemi, aga mida ma kiiruga enam ei leidnud, olid selle raamatu pildifailid. Ma ei tea, millisel välisel kõvakettal need veel on, aga arvutis mul neid igal juhul ei ole. Aga õnneks oskan ma endiselt veel joonistada 😀

Plakatitegemise paberi osas muigasin Andreasele ka, et meil on kodus vaid A4 koopiapaberit ja ma juba tean, et Tan arvab, et see on kindlasti piisavalt suur tahvli ette ronimiseks. Aga eieiei, ma haarasin kaasa suurelt koosolekute tahvlilt õrnalt ruudulise paberi ja suur oli Tannu imestus, kui ma sellega koju jõudsin. Itsitas ja muigas ja oigas läbisegi. No et:

“Niiiii suur! Kuidas niiiii suure paberi peale saab midagi teha?”

“Eee, tuleb suuremalt kirjutada? Mul polnud pisemat ja tavaline A4 on liiga väike ja seda ei näeks eemalt keegi, mis sul seal kirjas on.”

Muhelesin mõnuga. Ta veel ei teadnud, et mul oli kaasas ka terve pakk vildikaid ja mõnusa jooksuga marker ja ta saab elus esimest korda ka seesugust vanamoodsat plakatitegemise asja harjutada.

Mustandi lasin tal ka teha. Sest aukartus suure paberi ees ajas ta õudusest judistama selga. Virises alguses küll, et miks ta peab sama asja kaks korda tegema, aga siis taipas ise ka, et suurt pilti ta kaks korda ometi teha ei tahaks, kui midagi nässu läheb. Seega oli see pisike paber oma mustandiga igati omal kohal. Elevus oli sees, aga pinge polnud liiga suur. Kõige suurem oli vist isegi rõõm. Paber laotati põrandale ja hakkas pihta.

Seal kõhuli maas olles tähti vedades uuris ta nagu muuseas:

“Kuule, kas sa mu pea saad punaseks värvida? Gian Micah ei usu, et sa lubaksid.” itsitas mees põrandalt, sest ta teadsis samahästi kui mina, et ma ei näe karvakatte värvimises mingit probleemi.

“Ma ei tea, kas mul punast on, see vist on Eestis. Aga mul on roosat, lillat ja sinist,” ja nende sõnadega toon oma suure värvikoti tema tuppa.

Plakati tekstiosa saab valmis. Meie oleme vahepeal Vancuga ära sorteerinud kogu maja pesus käinud sokid ja neid on meil nii palju nagu elaks siin neli sajajalgset. Tan tuleb uurib juuksevärve. Roosa sobivat. Õhin kasvab. Ma olen samal ajal tema plakatile joonistanud õe, Vancu, Tannu ja enda. Siis veel kosmoselaevaga Vancu ja veel ühe lehvitava tita-Vancu. See käib mul kähku. Pole punkte, mille kallal kaks nädalat jurada 😀

“Iiiiii, mõtle, kui lahe oleks homme sedasi kooli minna!” õitseb Tan unistavalt.

“No ma ei tea, võta särk seljast ja mine istu vannituppa.”

“Päriselt?”

“Ei, mängult!” ja vean endale kummikindad kätte.

Tan hüppab rõõmust lakke ja Vanc uurib, kas ta tohib samal ajal äkki Tannu plakatit värvida. Vanc ja värvida? Et nagu peamine, et ei peaks magama minema? Aga ma olen võlutud tema aktiivusest ja kuna mul teise tüübi juuksevärvimisega natuke tegemist on, siis…

“Lase käia! Värvi vaid titad. Kui värve ei tea, vaata raamatust.”

Ja Vanc kaevus vildikakarpi, mida ta pole aasta jooksul kordagi puudutanud. No koolis pole vildikad lubatud ja kodus on tal muudki teha olnud.

Roosa värv saab kähku pähe. Heledaks pleekinud salatiroheline on ta varem blondeeritud peas muutunud kollaseks. Kollane omakorda tähendab seda, et juuksed jäävad tuubist värvi pähe uhades roosa-oranži-punase kirjud. Mis Tannu meelest on muidugi kohe eriti äge.

“Mõtle, kui need juuksed jääksid sedasi tumedalt lillakasroosaks!?”

“No mis siis? Siis saad koolis ütleda, et näe, uups, sõin eile peeti ja vaat mis juhtus. Proovige ka. Kui värv ei muutu, pole õige kogus peeti.”

“Ähh!” puhistab noor mees naerda.

“Teil ikka on ok kooli ilmuda roosa peaga?”

“Ma ei tea, me klassi ainus tüdruk tuli täna kooli tumesinise peaga.”

“Noh, ju siis on ok. Eestis peab muidugi vaatama, minu lapspõlves lõikas õpetaja klassis tunni ajal ühel poisil juustest sabatuti ära. Värvide peale oles ta minestusse langenud ja laps oleks internaati saadetud. Siis olid ikka eriti hullud ajad mu meelest. Waldorfkoolis oli selles mõttes hea, seal oli puhta kama, kuidas sa kooli ilmusid, said olla just nii nagu hing ihkas, aga tavakoolis on vist siiski keerulisem ka tänapäeval. Aga ma ei tea ka.”

“Eestis on vist narrimist rohkem,” muutub noormees mõtlikumaks.

“Sa pead silmas seda, et kui sa teistest eristud, siis oled kohe gay ja narrimise objekt?”

“Mnjah.”

“Sa kardad seda? A siis sa võid ju ütelda, et sa oled kunstnik. Söögu sepikut, kui neid torgib ja ise elada ei julge. Mind narrisid mõned jobud 11-aastaselt litsiks. Et nagu normaalne, onju?”

Tan noogutab ja mina jätkan:

“A mitte, et see, kellegi asi oleks, kui sa oledki gay. See on ka täiesti ok. Ja juuksevärvid on sul igal juhul ägedad!”

Peseme värvi maha. Lakk leegitseb lambivalguses nagu pühademuna ja see on nii lahe. Tan vaatab rahulolevalt peeglisse, vaatab mind enda kõrval…

“Kuule, ma olen kasvanud?!”

“Oled-oled. Palju hullem, kui sa kahaneksid. Näe, sa oled mulle juba silmini ja varsti oled minus pikem ja võtad mu kaenlasse.” 😀

Vanc on vahepeal saanud värvimistega valmis. Titad on värvitud. Ta tahaks veel värvida, aga kell on juba öö ja nii on väga hea.

Tan kuivatab pea ära ja hiilib vaikselt Andreas juurde, kes oma kange nohuga on lapiti maas kogu melust eemal olnud. Toas on hämar. Tan poeb Andreasele hästi lähedale ja pistab oma juuksed talle enamvähem ninaauku.

Andreas ajab kaela õiele ja uurib asja. Natuke tsirkust käib asja juurde. Seepärast ajab ta silmad suureks ja teeb näo nagu minestaks.

“Väga äge!” patsutab ta tunnustavalt Tannule õlale.

Tan kekutab ja on enda ja elu ja meie ja kõigega rahul. Poisid lähevad magama ja mina teatan Andreasele õhates:

“Ma palusin universumilt, et mul oleks võimalik kanda kõiksugu juuksevärve ja korraga ja läbisegi… ja universum saatis mulle Tannu. Nii jõuan ma palju rohkem.”

Naerame kogu südamest. Nende meesteta oleks mu elu palju… kahvatum?! 😀

Hommikul kooli minnes…

vedas moosipurgisiili näoga Tan kapuutsi kavalalt silmini. Lisaks lahedale peale on tal täna võimalus rääkida oma lemmikraamatust ja ühtlasi sellest, et Vanc oli titana Eviani veepudeli suurune ja üldsegi on kogu see raamat räägitud tema enda suu läbi.

Selle raamatu valmist esitluseks ei suunanud lihtsama tee otsing vaid hoopis uhkusenoodike, millest mul eilseni aimugi polnud. Võiks ju eeldada, et kui sul on vanust 12 ja pool aastat ja sa kekutad nunnult iga plika ees ja värvid oma juukseid roosaks, et siis on su valikud sootuks teistsugused, aga ei. Kuna ma seda oodata ei osanud, siis seda ägedam on see tunne pragu minu jaoks. Meie kõigi titaraamat rokib ja isegi Vanc oli kõigest sellest ülevoolavalt heas tujus täna Tannu sabas kooli poole lipates. 😀

 

Imeilusta päeva teilegi! <3

 

PS Vancu tahab nüüd veel veendunumalt Pikachu-kollast pead ja meie titaraamatu leiad siit 🙂

Kuidas ma suvel loomi ja… lund joonistan

Huuhh, ma olen tagasi kodus ja omadegi hetkel nii jännis, sest mul on NIIII palju teile rääkida ja samas pole mu tiivad kunagi nii vägevalt veel kandnud erinevate suurte eesmärkide poole, millest kõigest veel rääkida ei saa. Kas saab veel vastuolulisem lause olla? Kindlasti saab 😀

Nii, ma panen nüüd kõrvaklappidesse Good Charlotte laulma ja asun asja juurde.

Ma näen korraga nii selgelt ja nii kaugele ja see on nii hea tunne. Hirmutav? Seda mitte. Pigem hoopis põnev ja külmavärinaid tekitavalt lahe. Õhus on asju. Palju asju!

Paar viimast päeva enne Eestisse minemist joonistasin ma hoolega üht jõulukaarti. Õues lõõskas siis ja lõõskab ka täna suur kuumus ja mina… mina joonistan lund 🙂

Tegelikult proovisin ma neid jõulupilte ikka nii ja naa juba pikemat aega, sest vaja oli toredat jõulukaarti. Kavandeid tuli nagu Vändrast… triibulisi kudusokke? 😀

Kõik oli ju oma ja armas, aga ikka polnud päris SEE, mida ma otsisin. Näitasin Andreasele oma kavandihunnikut ja siis ka näidisena sedasama vana kalendripilti siin. No et äkki tal tuleb mõni eriti hea idee.

Ta viskas kõigele vaid kiire pilgu ja küsis nii veendnud häälega:

“Miks sa ei pane sellele pildile sadat jänest?” ja sukeldus tagasi oma koodide maailma.

“Hmm, sada jänest…” kordasin ma mõttes nagu Mõmm-Aabitsa Mõmmi uut tähte avastades. Suur naeratus venitas ennast mu näkku ja siis ta tuli. Suur ja selge pilt! Ilmselgelt saab sellest kõige armsam jõulukaart, mida ma kunagi joonistanud olen. Milleks ja kellele ma seda teen, seda kuulete siis, kui maailm jõuludeks küps on, aga öelda saan ma praegu nii palju, et see on nii äge projekt, et mul hakkavad rõõmust varbaküüned ka sügelema selle peale. Vahin siin armunult mustandit ja asun kohe, kui see lugu siin purgis on, seda puhtaks joonistama.

Teile saan aga näidata üht teist jänkut, mis siin kontoris meie juures juba mõnda aega elab ja ka vaikselt oma plaane peab 🙂

 

Mõnusat mõmmit võin ka näidata

Isegi mitut sündimise järgus uuemat tegelast 🙂

Veidi varasemast ajast ka paar pilti, mida te veel näinud ei ole, aga kuidas mu absoluutselt korras ( 😛 ) töölaud vahel välja näeb. Kodune, eks? 😉

Ja kuidas need nunnud, kes veel värvi, teksti ja kes triikrauakuumust ootavad 🙂

Nad ootavad siin hoolega, et ma nende juurde ometi tagasi pöörduksin. Varsti-varsti, rahustan ma neid ja ennast. Enne tuleb paar pakilist asja korda ajada, et saaks neid nautida ja ikka mõnuga edasi toimetada. Enne on mul vaja jänkudega jõulukaart valmis vormistada ja teele panna ja siis räägin ma teile marutoredast Hanna-Liisa unistuste päevast ja ikka ja jälle oma pulmadest ja veel niiiii paljust muust! 🙂

3. osa: Sõrmused sõrme või äkki hoopis kroonid… kätte?

Kolmas lugu me armastuse loost. Sündmused leiavad aset aasta tagasi maikuus ja enne seda 🙂

 

Korraga hakkas koitma, et nüüd vist ikka läheb päriselt asjaks. Varem niisama mõttes rõõmu ja lõbuga unistustemullis läbimängitud ideed nihkusid mitu head sammu reaalsusele lähemale.

Esialgu polnud meil mingit peoplaani. Vähemalt mitte siin ja sedasi ehku peale, sest polnud ju veel üldse kindel, et meil päriselt ka abielluda lastakse. No et kui tunne on tugev, siis eks me kunagi hiljem, ühel heal päeval, siis peame Eestis mingi pisikese kena istungi sõprade ja koogisöömisega. See tundus armas mõte ja rohkem ma ennast selle peovärgiga ei painanud.

Kalendrisse vaadates oli minu jaoks vankumatult kindel vaid üks asi – me pidime saama abielluda enne juunikuu lõppu ja numbreid kaaludes oli minu üks ja ainus soov teha seda jaanilaupäeval. Siin on see täiesti tavaline päev ja jaanipäeva ei tähista mitte keegi. Minu õnneks oli Andreas kord juba jaanipäeval Eestis viibinud ja teadis hästi, mida see päev ja eriti öö, minu kui eestlase jaoks, tähendab. Ma ei pidanud midagi seletama ega selgitama ja tema oli asjaga igati päri, et jaanipäev on üks igavesti tore päev. Olgugi, et 2016. aastal langes see päev neljapäeva, mitte tavapärase abiellumise nädalapäeva, reede, peale. Nädalapäev on igal aasta isemoodi, aga number  ja jaanilaupäev jääb alati oma kohal, Eestis on see alati pidupäev ja järgmine päev on ka vaba.

Jaaniöö on mulle alati kuidagi väga oluline olnud. Ilmselgelt olulisem kui jõulud ja olulisem ka kui uusaastaöö. Ja mis võiks veel toredam olla, kui et sellest saaks ka minu abiellumise päeva. Mul on isegi palju aastaid tagasi üks pisike luuletuse moodi asi kirjutatud ja mõned aastad varem (isegi veel enne Andreast) joonistasin ma selle juurde ka unistava pildi, mis nüüd ühtäkki kuidagi eriti prohvetlikult kõlas.

Nii ja vot kui ma siis endamisi arutlesin, et miks ikkagi on see jaaniöö minu jaoks nii hirmus oluline, siis taipasin, et oma rolli mängib selles ka meie omadele uskumustele ja jaaniöömaagiale lisaks mu armas Shakespeare. Minu eriti romantilist meelt on läbi aegade toitnud Underi ja Alveri kõrval tema sonettidele lisaks just naksikalt ulakas Suveöö unenägu. See raamat on mul aegade jooksul üsna kapsaks õhatud ja armastatud ja selle ingliskeelne pealkiri on antud juhul isegi tabavam kui eesti lihtne suveöö.

Ühel hetkel sai see jaanilaupäeval abiellumise soov veendumuseks, mis vaigistas ka kogu selle jabura bürokraatiatormi me ümber ja me panime omavahel paika, et ISEGI, kui kogu see paberimajandus korda ei saa ja meil ametlikult abielluda ei lasta, siis meie abiellume 23. juunil ja punkt. Tore ju oleks, kui paberi peal oleks ka kirjas 23.06, hea vanast peast meeles pidada vähemalt teiste abiga, aga kui see ka ei õnnestu, siis enda jaoks paneme kuupäeva pidulikult lukku ja tunnistame vaid seda, kui veel üht toredat verstaposti me armastuse teel. No et kaua võib rippuda ja oodata ja unistada, aeg on elada!

 

Meie plaan…

… oli sisuliselt äärmiselt lihtne. No et käime anname oma allkirjad ära ja ongi kõik. Pärast läheme lastega kohvikusse ja loomaaeda või minu poolest kasvõi mäkki friikartuleid sööma, kui see peaks pereenamuse suur ja väga pidulik soov olema. Või kui Andreas peab ilmtingimata tööle minema, no siis mingu. Minu ainus kindel isiklik mõte oli, et õhtul enne abiellumist, tahan korra veel Mamma Mia filmi vaadata 😛 Mitte, et ma seda vähemalt 100 korda juba näinud ei ole plaadilt ja Brodwayl esiridades istudes.

Riietuse osas puudus igasugune stress. Vaatasin üks päev kodus peeglist, et näe, mu mõned aastad tagasi Humanast kahe raha eest ostetud sinkas maani suvekleit on täitsa kabe. Lehvib teine tuules laia saba plaginal ja mina näen selles enda jaoks täitsa kabe välja. No et tõmban midagi veel paljaste õlgade peale ja ongi olemas. Nii, aga mis on veel oluline abiellumise juures? Sõrmused? Need, kui abielulepingu kinnitamise ja kõrvu asetsedes ka igaviku sümbol. Teate küll, sõrmused ju ikka kuuluvad reeglina abiellumise juurde, eks?

Me olime sellest nii palju möödaminnes rääkinud, et kollane kuld pole meie kummagi rida. Seda enam, et me mõlemad olime omal ajal just neidsamu kollasest kullast rõngaid juba kandnud. Andreas küll julgelt 10 aastat kauem kui mina. Valge kuld on tore, aga nii pehme, et täkked muudavad selle kiirelt närituks. Kuigi mulle valge kuld meeldib oma kerguse  ja pehmuse poolest, kui teda puudutada. No jah, on igasugu hõbedavärvilisi ja tugevamaid versioone ka, aga ausalt, ma olen üsna veendunult hõbedausku. Endiselt. Ka Andresele meeldib hõbe. Kuidagi tahumatum ja karmim on see metall ja omal moel meie olemisega kuidagi rohkem klappivam kah.

Ma ei tea, mis Andreasele pähe lõi, aga ühel lõunapausil leidsin end ootamatult juveelipoes temaga koos läbi vitriiniklaasi sõrmuseid uudistamas. Talle olevat paberimajandamise vahel tulnud korraga kõhklev tunne, et ehk on mulle ikka oluline, kui meil ikka ka sõrmused saavad õigel hetkel sõrme. Kui poetädi taipas, mida me seal vaatame, siis juhatas ta meid sirgelt poe tagumisse nurka punasele sametdiivanile istuma. Laes rippuv pidulik kroonlühter ja pehmelt vetruv diivan ja õhevil tädi andsid märku, et see siin vist ongi nüüd romantika emalaev, kust saavad särava kohustusliku pitseri armastuse lood ja meie asi on vaid rahakoti raudasid paotada ja jalustrabav õnn oma õuele lasta 😀

“Soovite te midagi juua? Kohvi? Vett? Koolat?” küsis tädi hästi kenasti. Ta ju lootis, et ta suudab meile vähemalt kaks kallist sõrmust maha ärida.

Mul polnud vähimatki plaani siinna kauemaks vahtima jääda. Tulime me ju ainult piiluma, mida pakutakse. Minu õnneks suutis ka kohvihoolikust Andreas joogist viisakalt keelduda, mis andis lootust kiiremini minekut teha ja tädi asus kohe õhinal asja kallale. Meie põlvede vastas oli madal ümarate servadega paksust klaasist lauake. Tädi libistas sujuva liigutusega sellele mõned kataloogid kaasavõtmiseks.

Kuuldes, et kollane ja punane kuld on välistatud, asus ta meie ette karbikeste kaupa kõikvõimalikke muid näidiseid laduma. Igas 20 x 20 cm mustas sametpapist karbis oli neli omavahel sobituvat paari sõrmuseid. Kord juba olukorras olles, on siin ääääärmiselt (no ikka veel kordi enam kui Eestis) ebaviisakas oma tüdimust välja näidata ja kella vaadates niheleda. Me, eestlased, oleme loomult märksa praktilisemad ja kui asi ikka kohe mitte ei lähe, siis me seda enamasti teeselda ka ei viitsi. Siin aga nii ei saavat. Seega vaatasime me viisakalt ja püüdlikult, kuigi me teadsime omavahel muljed vahetamatagi, et siit poest ei vaja me midagi. Aga kuna me vist siiski piisavalt osavõtmatud olime või miski meile ei sobinud ning midagi pikemalt me uurima ei jäänud, siis läksid tädi pakkumised aina põnevamaks. Mustast puidust detailidega nägusate sõrmusteni välja. Pean tunnistama, et need olid tõesti ilusad, aga üldse mitte minu maitse. Hinnad olid tuhat ja enam. Ühele sõrmusele. Meie kogu eelarvegi polnud ligilähedale nii suur, kui nende ühe sõrmuse hind. Ise ta veel särasilmselt lisas, et no tellimisega läheb mingi 3-4 nädalat. No näed, võib-olla isegi jõuaks, mõtlesin ma muiatas ja me saime kataloogid kaenlas sealt kenasti tulema.

Tegelikult teab Andreas hästi minu pulmade korraldamise reeglit nr 1 ehk ära kunagi maini, et sa seda või teist vajad pulmadeks! Ütle, et sul on stiilipidu või üllatussünnipäev või no mis iganes üritus, milleks sul just neid ühesuguseid sõrmuseid või kleiti või soengut või meiki või torti või mida iganes vaja on. Ma saan aru küll, et ülepea armununa tahaks suurejooneliselt üle universumi röökida, et maaaa lääääääheeeen meeeheleeee, vaadake, aga ei, tasub targu vait ja tagasihoidlik olla. Miks nii? Sest iga inimene saab aru, et suvalise peo ja sünnipäeva ja kingituse eelarve on KORDADES pisem, eufooria selle ümber tagasihoidlikum, kui pulmade oma võiks olla. Kuigi see võib-olla isegi ei vasta tõele. Lihtsalt stressi ja planeerimist ja korraldamist ennast on pulmadega ehk enam. Ahh, meie hukas saamahimus tarbimisühiskond ja meie oma ihadega selle kõige keskel!

Ma sain oma vitsad kätte aastal 2000 omaenda eelmiseks pulmaks valmistudes. Kooliraha polnud targu küll kõige hullem, sest ka siis ajasime me lihtsalt ja bravuurita läbi, aga mõned asjad siiski olid, mis sel hetkel kuidagi möödapääsmatud tundusid. Elus esimest korda ilusalongi minnes ei taibanud ma mitte, et kui tavaline pidulik meik maksab ühe summa, siis sisuliselt seesama pidulik meik, mis mulle pähe maaliti kui pulmameik, oli hopplaaa! topeltsummas. Soengu hinda ma ei mäleta, sest polnud ma ka kunagi varem ega hiljem juuksuris soengut käinud tegemas, aga usun, et ka see armas punupats oleks niisama tänavalt tulles ja patsi soovides, sootuks teise hinnaga olnud.

Oma kimbust ma ei räägigi, sellest pean ma teile kohe ikka pikemalt rääkima, sest see oli täiesti ehe Poola porno ehk midagi nii jubedat, mida ma varem kunagi näinud ei olnud. Selle õuduse eest maksime me “fikseeritud pulmakimbu hinda” antud lilleäris ehk 500 krooni. 500 selle eest, mille eest poleks letilt ostes keegi eluilmas isegi 50 krooni maksnud. Ausalt, noh! Võrdluseks – ma tegin pruutneitsite kolm samasuurt ja märkimisväärselt kabedamat kimpu nii sisult kui ka väljanägemiselt pärisroosidest 25 krooni eest. Kusjuures mu kimp ei meenutanud mitte millegi poolest seda kergelt kreemikate roosidega kera, mille me näidise järgi tellinud olime. Ma soovisin ainult valgeid roose ja ei mitte midagi muud. Kipslill ajab mind endiselt endast välja ja mu pulmakimp oli viimane, kus ma seda täiteainet näha soovisin. Ja mis ma sain?

Longu vajunud roosade rooside närbunud õienupud, millel pruunikad välimised kroonlehed olid ära rebitud ja pehmed varrejupid nõelte abil oasisesse surutud… no need olid NEED lilled, mis muidu võiks end näiteks jäätmete hulgast leida, aga ei, kõik läks kaubaks. Neile roosadele nirudele lisaks oli kimbus umbes poole “taldriku” jagu (pidi ju kera olema?) rooside asemel hoopis roosad nelgid.  Ausalt, nelk on maailma kõige viimasem lill, mis mulle meeldida võiks mu pulmakimbus. Ju mul on veel nõukaaegne lilletrauma nendega. Ja kõige krooniks oli roosade nelkide ja roosinirakate vahel arvake ära mis? Kuivanud kipslille puhmad. Ja kõige krooniks kõigi lillekimpude õud – õite vahele oli äiteks surutud ka beezhid hõredaks töödeldud kuivatatud lehed!!! Need siis ilutsesid seal tumerohelise oasise sees, mis läbi kimbu mitmest kohast selgelt silma paistis. See oasis, mille sisse lilli kinni torgitakse, oli surutud veel mingisse totakasse varrega plastlehtrisse. Ometi olin ma tellinud lilledest kimbu, millel näidise peal kõik varred kenasti punti olid seotud. Plastikust varre jõudsin ma viimasel hetkel veel valge paelaga katta, et midagi päästa.

Esimesed õied lendasid kimbust juba uksest väljumisel… Noppisin need üles ja surusin kuidagi tagasi – nõelad olid ju küljes. Ma olin nutma puhkemas ja poleks mul ropult kiire olnud Tartust Viljandisse ja peas olnud hirmkallist pulmasõjamaalingut, siis ma oleksingi törtsu vihast ja õnnetusest seal nagu kõige haledamas multikas pisaraid kahes kaares pritsides, nutnud ja oma raha tagasi nõudnud ja ise endale kimbu teinud. No ausalt, see kimp oli kõige hirmsam kimp, mida ma iial lähedalt näinud olen. Ma ei tahaks sellist isegi matusteks saada 😀 Aga ometi oli see tehtud ekstra mu pulmadeks täis pulmakimbu raha eest. Samas küsin ma endalt siiani, miks ma ometi üht pruutneitsite kimpu lihtsalt endale pihku ei võtnud. Arusaamatu.

Kaevasin ajaloost teie jaoks selle kimbu näitamiseks isegi ühe eriti naljakalt armsas pildi välja, kus kikilpsustatud papa mugistab pikkade kulmukarvade võbinal naerda ja isa musitab mind eufoorias miskipärast otse suule, et kohevarsti samm edasi astuda ja jälle üks põrutav endamoodi pirn maha panna ehk surmtõsiselt mu vastse abikaasa kõrva sosistada: “S*ta valiku tegid!”. Isa ikka oskas 😀

Nii, aga näete seda kimpu mu käes? Paremat ja lähemat ja selgemat pilti mul paraku polegi ja ega see lillepunt siin ju nii hull tundugi vist, kui tausta ei teaks. Aga tuleb tunnistada, et ka pildil on ta kõike muud, kui ma soovisin – beezhid kuivatadu lehed, kipslill, roosad närbund nõeltega roosid ja noosad nelgid! No pole ju lihtne valge kera ja see kuradima tumeroheline märg vaht ehk oasis vahib sealt kimbu paremalt servast ju otse vastu ka täna ja siin! 😀

Just nii sain ma omal ajal oma pulmaõppetunni kogu eluks. Ei iial enam ei telli ma midagi seesugust pulmadeks, sest pole see ei lillepoe, ilusalongi, juuksuri ega kellegi teise asi, mille jaoks mul seda või teist ülepea vaja peaks olema. Ma maksan teenuse ja tulemuse eest ja mida ma sellega teen, on sügavalt mu isiklik asi. Ma lubasin häälekalt endale ja maailmale, et minu edasise elu pidulikud sündmused saavad kaubanduse ja teenuseosutajate jaoks olema alati vaid “tagasihoidliku eelarvega stiilipeod”.

Andreas on minu suhtumisega üsna algusest peale kursis. Kui ta hoolega meenutas, siis pidi ta tõdema, et ka tema oli omal ajal üle maksnud näiteks fotograafi eest, kes eranditult kõik pildid kogemata pekki keeras ja neid kuidagi päästa enam ei suutnud. Nüüd ta muidugi on nõus ka muude asjade osas, et pole aus, kui hind vaid seepärast muutub, kui asja nime ette “pulma-” kinnitub. Seega, me oleme vanemad ja paaaalju targemad 😉

 

Sõrmused või mitte?

Aga ikkagi need sõrmused. Kas meil on neid üldse vaja? No tore oleks, aga kallimate jaoks raha hetkel lihtsalt ei ole ja aega otsida niisama meelepäraseid nagu ka pole ja kuna meil nagunii oli plaan see pisike peopidamise asi Eestisse kavandada, siis mõtlesime, et no las need sõrmused siis jäävad ka ootama seda Eesti värki. Ega me siis seepärast vähem abielus pole, kui meil nüüd seda ametlikku rõngast ninast läbi pole. Või sõrmes. Pealegi muigas Andreas, et oma eelmise abielu esimese sõrmuse suutis ta vaid mõned päevad hiljem juba ära kaotada Vahemere vahustesse lainetesse. See kaotamise ja püsivuse mõte viis meid ringiga tagasi millega palju püsivama juurde, kui seda on sõrmused, mis elus ja ajas võivad nii suureks kui ka kitsaks jääda. Kui see kokkukuulumise kinnitus on aga tindi ja nõelaga naha sisse toksitud, siis on ta märkimisväärselt püsivam nähtus. Kindlam ju ka. Naljalt ära kaotada ei saa. Isegi mitte Vahemerre.

Tätoveeringu mõttega olime me mänginud juba ajast enne seda, kui me reaalses elus kohtusime. Meil mõlemal oli varasemast elust üks tätokas. Mõlemal vasaku käe õlavarrel. Sõnni tähtkujus sündinud Andreas lasi oma pulli endale teha 19selt, mina enda päevalilled aasta hiljem. Tema oli enda eluka ammu enne tegemist välja otsinud, pildi CDle salvestada lasknud ja selle eest ka kena kopika kasutustasu maksnud. Tegemisest mäletab ta vaid seda, kuidas iga torge, mis suuna kaenalaugu suunas võttis, oli jubetult valus. 20 aastat hiljem näeb tema märkmisväärselt kasvanud käel see elukas välja selline. Kusjuures pull ise pole õnneks laiusesse väga veinud. Mustadest teravatest joontest on elu jooksul saanud aga tore sinakashall võib-olla-pulli-moodi-tegelane 😉 Aga no olgu, kujutis on endiselt äratuntav.

Andreas avastas jupp aega hiljem oma BMW tsiklile mingeid juppe otsides juhuslikult, et üks firma on sellest samast, vabalt müügis olnud pullist, endale logo teinud. Tema muidugi itsitas, et tema omast, sest tema tätokas oli vanem. No on alles sakslased, kasutavad šveitslaste tätokaid enda firma reklaamiseks, eksole 😛 Nüüd uuesti, seda pilti siin minu jaoks otsides, avastas ta, et sedasama pullipilti kasutavad kaasajal juba mitmed teisedki ettevõtmised. Kui sa ikka oled (rohkem tõenäoliselt) mees, kes armastab verist liha süüa, siis see pilt ju ometi on see, mis su maitsemeelte kõige heledama litakaga nitro plahvatama paneb? 😀

(see konkreetne pilt siis internetist, päritolu on arusaadav 🙂 )

***

Minul oli kodutöö kenasti tehtud – olin hoolega uurinud koolivennalt saadud kes-teab-mis-päritolu, aga mitmetest kätest läbi käinud paljundusi vene vangide tätokatähendustest. Ja ühtlasi olin ma veendunud, et näiteks okastraati ega ka roosi, ei okastega ega ilma, liblikat, inglit, kotkast ma endale pääääris kindlasti ei tee. Ostsin endale ekstra veel ka ilusa paksu ja värviliste piltidega sümbolite raamatu. Kaaluisin kaua enda jaoks olulisi asju ja jäin lõpuks veendunult pidama päevalille juurde. Mul oli vaja päevalilletätokat.

Mulle meeldivad päevalilled. Kohe hirmus väga meeldivad. Mulle meeldib nende tugevus, nende lõhn, nende iseloom, nende värv ja see, kuidas nad on nagu maapealsed päikesed. Üks minu kõige suurematest unistustest oli lapsest peale seista keset õitsvat päevalillepõldu. Ma olin küll veidi varem käinud Ungaris ja seal näinud sügisest päevalillepõldu, aga unistus minu sees püsis. Pealegi oli isa mulle samal aastal sünnipäevaks kinkinud Elizabeth Ardeni Sunflowers lõhnaõli ja tualettvee ja ma lihhhtsalt armastasin seda lõhna. Ja see polnud veel kõik – minu lapsepõlve kõige lemmikum multikas oli pisikesest tiigrist ja tema sõprusest päevalillega. Külmade tulekul jäi ta üksinda looduse meelevalda ja nii see kõik algas. Külmal talvel oli tal turvalise pesa ühe talveks pea maha toetanud päevalille all. Lillest pudenenud seemned kogus ta endale kaissu ja kui ta kevadel ärkas, siis leidis ta end kõrgel taevas päevalillepõllu keskel ühe lille peal ja kui mu mälu mind ei peta, siis oli iga päevalille sees lõpuks keegi. Mäletate seda nunnut multikat? Ma olen seda nii mitu korda juutjuubist püüdnud leida, aga tulutult. Pealkirja ma ei mäleta ja vene keeles ei oska paraku vist otsida.

TÄIENDUS: mu lemmikmultikas on tänu Ivi abile leitud! Link asub loo lõpus kommentaarides. Ja see multikas on veel nunnum kui ma mäletasin. Ma ei olnud seda vähemalt 25 aasta näinud ja kõike päris täpselt enam ei mäletanud, aga no ausalt, see on veel parem ja ka visuaalselt ilusam, kui mäletada tihkasin. Aitäh, Ivi!  <3

Mingil hiliskevadisel hetkel seadsin siis koos koolivennaga sammud Vene tänava lõpus asuvasse asutusse. Tuba oli tühi. Tätoveerija, vanem kiilakas mees, istus jõude. Lappasime rahus katalooge. Koolivennal oli oma kavand kaasas, mingi lihtne mustaga ornament. Seega temaga oli lihtne. Minuga aga üldse mitte, sest endal mul vaid üldine idee, et see peab olema päevalill. Mõtlesin, et kui ma näen sellist, mida ma tahan, siis ma tunnen selle ära. Onu muidugi õitses ühe lühikese hetke, kui ta mulle peopesa suuruseid julgeid õisi demonstreeris, et tema teeks nad mulle õlale. Mina aga tahtsin midagi paaaalju pisemat ja tagasihoidlikumat, sest aasta varem olin ma koju juba oma kiila peaga läinud ja isal kulus vaat et kuu, et minuga uuesti rääkima hakata. Mis siis nüüd veel saab, kui ma oma “kotkaga” koju jalutan.  Paneb mind äkki veel pliidiukse külge kinni? Eesti filmiklassika distsiplineeris kuigivõrd 😛 No sel ajal ei olnud tätokad veel kaugeltki nii moes ja igapäevased kui nüüd, aastaid hiljem.

Lõpuks leidisme mingi muu lille ja onu siis joonistas sellele nii, et see nägi välja igati päevalille moodi. Tõmmis käele ja juba läkski suristamiseks. Valu ma ei mäleta. Huvitav ja eriline tunne oli hoopis. Kui ta minuga valmis sai, siis jätkas ta selle sama musta värvi ja nõelaga mu sõbra õlal tema ornamendiga. See oli see hetk, kus minul kuul kokku jooksis. Aga küsida ei julgenud ma midagi. Põdemist jagus mitmeks aastaks. No et kes seal veel enne mind oli äkki olnud? Ma olin sel ajal agaralt doonoriks käinud ja no ok, pool aastat polnud mingi ilmatum aeg oodata vahepeal, aga ma tõsimeeli kartsin, et mine tea, mis ma sellest nõelast kõik saada võisin. Aasta hiljem võtsin end kokku ja käisin tegin igaks sajaks juhuks kõik võimalikud testid. Kõik oli korras, aga õppetund oli käes ja teadmine ka, mida tulevikus hoolikamalt jälgida.

Igal juhul nägi mu kahe õiega päevalilleke mingi viis aastat hiljem mingi kauge ja arusaamatu nurga alt välja seesugune mittemidagiütlev pisike kribal. No seal mu vasaku õla juures, märkate? 😀

Aastate jooksul selgus muidugi, et päevalillel on ka väga kehv tähendus – ta on sõgeda ja ennasthävitava armastuse sümbol ja leidus inimesi, kes pidasid vajalikuks mind ikka ja jälle selles osas valgustada, no et kas ma ikka juba tean, millesse ma end mässinud olen. Ja üldsegi, päevalill on alati vaid ühe peaga, aga miks minu omal kaks on 😛 No anna kannatust. Maailma rõõmuks oli mu lillepilt siiski nii pisike ja minu kasvades jäi kuidagi veel pisemaks ja muutus aina kahvatumaks ja kahvatumaks. Kümmekond aastat hiljem oli mu päevalilleke kaotanud enamuse oma kollasest ja pruunist värvist, veel vaid äärejooned ja lehtede roheline vaatasid vastu. Nüüd, kaks aastakümmet hiljem, on kollane ja pruun haihtunud minevikku. Mustast on saanud kokkusulanud hall ja rohelist võib ehk hallist võõranduva kumana aimata. Seal ta on ja vananeb vaikselt koos minuga 😀

Mis ma muud oskan kosta, kui et õnneks taipasime me mõlemad noorusest hoolimata oma tätokad teha üsna heale kohale, et isegi kerede kosudes ei muundunud need millekski muuks. Mulle meeldib alati näitena tuua veidi lopsakamalt vohavamatele kehaosadele ilutsema pandud liblikaid, mis pringil noorel ihul igavesti ilusad on, aga kehakaalu tõustes võivad vabalt ühel hetkel nahkhiire mõõdu välja anda. Ja sellega, et tätoveeringud aastate minnes oma värvi muudavad, no see oli ilmne juba ammu. Eks nad elavad ju meiega koos me elu.

Ja siin me siis nüüd olime. Sisuliselt oleksime me mõlemad võinud kaaluda vanade tätokate värskendamist või millekski muuks tegemist, aga meie lustisime hoopis ideedega millestki uuest ja millestki sellisest, mida omavahel jagada. Või no tegelikult vahel ma ikka tegin Andrease käega nalja ka ja tuunisin tema pulli natuke nii ja natuke naa. Näiteks sebraks ehk tiigerhobuseks. Ta vist isegi ei pannud tähele, sest markeriga joonistamine ei ole valus 😛

Nii, aga see jagatud tätokate jutt ikka! Paaride ja sõprade ja laps-vanem tätoveeringuid leiab internetiavarustest ohtralt ja me kaalusime neid asju julgelt nii ja naapidi.

Kas teha nii, et meil mõlemal on täpselt ühesugused pildid? Või nii, et ühel on pildist üks ja teisel teine osa? Pildina või tekstina, et tähistada kahe tervikut. Või kirjutada kuupäev? Aga siis esimese suhtlemise või kohtumise või mõne käepalumise või kokkukolimise või abiellumise oma? Või linnukesed, kellega meil on oma lugu, millest ma räägin teile teine kord. Või aatomid, millega Andreasel on oma lugu. Või lihtsad ringid või lõpmatuse märgid suure armastuse kinnituseks. Neid kõiki on nii palju kasutatud. Sekka surus end naljaga ka meie päris isiklik huumor, et mis oleks kui meil mõlemal oleks naha sisse toksitud minu nimi. Mitte lihtsalt nimi, aga nii, et V-st saab südame teha ja siis saabki kokku, et E armastab A-d.

tegelikul on minu nimes kogu me armastuse lugu juba kirjas 😉

Valik oli peadpööritavalt lai, aga midagi, mille peale me mõlemad ahhaaa ja ohhooga lakke oleksime hüpanud, polnud. Täpselt nii, nagu keegi kuskil juba teinud on, ka ei tahtnud. Kiiret polnud.

Mõned internetinäidised teile ka:

Mingil hetkel hakkas Andreas ajama, et meil on kroone vaja. Internet on neid puupästi täis. Nii ühe- kui paarikaupa. Vaadake erinevaid variante või eelpool oleva pildi ülemises reas. Mind alguses see ei kõnetanud. Aga seda, et mina tema kuninganna olen, sellega olin ma juba harjuda jõudnud. No kui keegi sulle seda pidevalt kinnitab, siis ühel hetkel tuleb ju harjumine. Just kuninganna, mitte printsess. See printsessifaas on mul elus kuidagi täiesti vahele jäänud ja haldjaks hakkasin ma ka päris ise. Isegi enda isa jaoks olin ja jäin ma tema pesueht pärdikuks. Alati. Ja mind kõrvust lae alla sikutades tahtis ta mulle alati Pariisi-linna ja Eiffeli torni näidata. Ei mingeid poputatud printsesse, hoopis lihtne loomarõõm ja esireas barrikaadidele roninud rebenenud särgikaelustega kangelannad. Aitäh, isa, huvitavate süvahoiakute loomise eest, hihii! 😀

Andreas, kelle lapsepõlve lemmikmuinasjutt oli Printsess herneteral, ei ole osanud minust kunagi printsessi näha. Ma ju pole selline peen ja peps preili ja päästmist pole ma ka kunagi vajanud. Mina olen hoopis tema leedi olnud. No nii ta kutsus mind alguses. Ja tema oli rüütel oma raudsel kaherattalisel ratsul. Mingil hetkel segunes leedi-jutt kuninganna omaga. No kui kuninganna, siis kuninganna, mis ma ikka meelitustele vastu pusklen. Iseenda maailmas olen ma ikka ju pisihaldjas ja draakonimamma kah. Aga Andrease maailmas võin ma olla kestahes tema heaks arvab ja ma võtan selle rolli suurima hea meelega vastu. Ja vot kui mina olen tema kuninganna, siis arusaadavalt on tema minu… tuldpurskav lohe? Või siis hoopis kuningas? Ta arvas, et kui ta nüüd kuningannaga abiellub, siis on ta igal juhul kuningas. Minu poolest olgu või kojanarr, mina armastan teda ikka. Ja kui ta tahab kuningas olla, siis olgu aga. Päris uhke värk on oma kuningaga abielus olla vist 🙂

Pulmamõtetega koos võttis Andreas pähe, et tema igal juhul tahab endale krooni. Ma olin valmis asja uurima ja kaaluma. Sukeldusin. Vaatasin nii ja vaatasin naa. No EI ei kõnelenud need peente detailidega ja kõiksugu kaardimastide kuningad ja kuningannad minuga. Krooni mõte iseenesest hakkas mulle meeldima. Ja mis oleks, kui meil polegi pulmas sõrmuseid vaid on hoopis kroonid?

Andreas teatas, et tal oli just seesama mõte, et mõtle kui äge, kui me oma muinasjutu sedamööda siis ka ametlikuks teeme. Püüdsin veel suurema hoolega leida enda jaoks sobivaid kroone. Ma isegi proovisin mõnda neist endale käele siia ja sinna joonistada. No ei olnud minu oma see must värk. Kõik need kroonid olid kuidagi liiga massiivsed või liiga kribudetailsed või liiga muhvinid ja no igat moodi mitte nii nagu mulle endale hea tunduks. Ma pidin leidma sellise krooni, millegi ma mitte ainult ei suuda vaid ka tahan igavesti koos elada ja selle pidev nägemine mind mingilgi viisil ei häiriks ega ärritaks.

Ja siis korraga tuli äratundmine…

Ma ei leidnud mitte midagi ja mingil täiesti suvalise päeva suvalisel hetkel lasin käel ja pliiatsil ja paberil enda eest mõtelda. No et, ma joonistan selise krooni nüüd, millist ma tahaksin. Ma olen aegade jooksul joonistanud nii kuningannasid kui printsesse. Isegi enda haldjakehastusele olen mõned korrad krooni kuklasse surunud. Joonistasin endamoodi krooni ja värvisin selle seest ka harjumuspäraselt kollaseks. No nii nagu ma ikka olen teinud, sest kroonid on ju ometi kollased? 😀 Mulle meeldis see kroon. Näitasin Andreasele. Talle meeldis ka ja ta teatis siis seepeale, et kuule, joonista mulle ka, aga must ja triibuga allservas. Joonistasin. Kohe mitu varianti. Kuigi üleni must pole minu teema, siis mina seda ju kandma ei hakka ja minu joonekiri on sellel ikka juures ja kokku sobivad nad minu kollasega ka.

Mina oleksin rahuldnud vaid krooniga. Ma usun, et pilt räägib oma lugu ise just nii nagu vaja. Esialgu oli mulle teksti mõte isegi võõras. Ja kui, siis miks inglise keeles? Äkki hoopis tema saksa ja mina eesti omas? No ok, inglise keelega ta veenis mind üsna pea. Aga ikkagi see tekst. No kuidas? Netist muidugi nägi mida kõike, aga minu jaoks olid need oma kujunduselt võõrad. Liiga toretsevad, liiga igavad, liiga sogased, liiga libedad, liiga kandilised, liiga keerulised ja noh, ühesõnaga väga võõrad ja selgelt ei-ei-eid!

Lõpuks me midagi Andreasele nagu isegi leidsime, aga mulle endale see ikka ei meeldinud.

Siis küsis Andreas, et ma ju kirjutan oma töödele igale poole oma käega ja endale iseloomulikult alati alla, no et miks ma seda teksti siis ei võiks ka ise meie kroonide juurde kirjutada. Proovisin. Tundus täitsa sümpaatne. Igal juhul palju parem, kui kõik need läbiproovitud kirjastiilid guugli kirjastiiliotsingus.

Korraga oli meil olemas selge idee . Joonistasime neid kroone prooviks erinevas suuruses ja erineva asukohaga ja veidike ka viguritega käte peale, et selge ettekujutus saada sellest, mis meid lõpuks võiks ees oodata ja eluks ajaks saatma jääda.

Happy võttis kogu seda taidelmist külma kõhuga ja poseeris veetlevalt igas vajalikus asendis, mis talle endale parasjagu kontomööda oli. Krooniga ja ilma 😛

Nii oli väga hea ja igavesti lõbus katsetada. Ma oleksin esialgu valinud märksa pisema versiooni, aga kuidagi läks see mõte kasvama ja võttis lõpuks oma julge vormi just nii nagu ta võttis.

Mina teadsin, et ma tahan oma krooni vasaku käe randmele. Kuna ma juba mõnda aega taas käekella kasutan ja see keerleb mu vasaku randme ümber, siis pidi mu kroon justnimelt paremale saama. Ja eemale ka mu päevalillest, et kehatasakaal säiliks. Käsivarre keskosa mulle ei meeldinud, sest ma kujutasin elavalt ette, kui jubedalt valus võiks selle tegemine olla. Kuigi see torgitud värvine pind isegi suur poleks olnud või nii, siis ikkagi jäin ma oma randmevalikule kindlaks. Andreas seevastu arvas, et tema kroon peaks olema vasakul poolel ja justnimelt käsivarre siseküljel, sest ka tema ei tahtnud, et tema kroon käekella alla jääks. Peamine, et me ise enda valikuga rahul oleme, arvasime me mõlemad, sest kokku kõlame me nagunii hästi ja eraldi oleme ka täitsa iseenda moodi ja kui meie kroonid on erinevatel kätel, siis moodustame me alati omavahel mingitmoodi ringi. Ja mina saan oma kollase krooni! 🙂

Tore lugu oli muidugi see, et kuidas leida kiiremas korras see inimene, kes meile meie kroonid, nii nagu vaja, kenasti kiirelt toksivate nõeltega me nahka talletaks. Esimene koht asus meile lähedal, omanik, ise üleni 2 pikkusmeetri ulatuses tindiga kaunistatud, naeratas leti tagant lahkelt ja ütles, et tulge nädala pärast kohtuma ja asja arutama ning soovis juba poole tööraha ulatuses ettemaksu. Arveldamine ainult sulas. Läksime juba suure hurraaga raha tooma, kui küsisin Andreaselt, et kui me nädala pärast alles vestlema ja detaile kokku leppima tuleme, siis millal asjaks võiks minna, et äkki peaks ikka enne seda ka uurima. Hea mõte. Läksime ilma rahata tagasi ja selgus, et no kohtumine on nädala pärast ja kunstnik, siis joonistab asjast oma nägemuse ja teha saaks ta neid näiteks kuu aja pärast. Ei aitäh, nii paraku ei sobi. Ma saan aru küll, et on neid, kes teevad kõike ja igas soovitud stiilis ja kasvõi sedasama liblikat 1500 korda, aga on ka neid, kes teevadki asju ainult omal viisil. Antud juhul oli meil paraku vaja just seda esimest, sest mina olin enda sees jõudnud absoluutse veendumuseni, et mul on vaja veel üsna mitut tätokat ja iga viimane kui asi, mis mu nahale kantakse peab olema ilmeksimatult minu enda käega kujundatud. Vähemaga ma lihtsalt ei lepi ja pigem olen ilma piltideta 🙂

Teine koht meile lihtsalt ei meeldinud. Kolmas oli ka kahtlane. Neljas oli ootamatult kinni ja viiendasse kohta helistades öeldi, et tulge parem kohale ja räägime otse. Läksime. See oli igavesti peen koht St Galleni serval. Sametist vanaaegsed toolid ja sohvad muidu ultramoodsas keskkonnas. No selline omamoodi ja lahe koht. Mitte küll stiililt minu maitse, aga vähemalt väga huvitav. Pealtnäha ka puhas ja igati korras. Saime ankeete täita ja kinnituse, et saame oma kroonid nii nagu soovime… ainult et septembris. Meil oli mis kuu? Mai. Ja mis ajaks oleks meil tore olla kroonitud? Hiljemalt juuni keskpaigaks, et haavad ka paraneda jõuaksid veidi. Kuna paremat aega aga ootamas polnud, siis panime oma ajad kirja, tegime pisikese ettemaksu ja leppisime sellega, et kroonid tulevad, aga hiljem.

Samal õhtul rääkis Andreas meie mõttest ja otsingutest oma kontorinaabriga. Tema, 50ndates kepsakas proua, teatas rõõmsalt, et ta just alles lasi endale ühe täotka teha kusagile ribide vahele tütre soovitusel ja ta võib meile lahkelt kontakte jagada, sest tegijal on väga sarnane stiil minu omale ja ta kindlasti saaks hakkama ja tutvuse kaudu ehk leiab ka aja lähemale kui septembrisse. Andreas kirjutas. See üle kere kirju tšikk elab mägedes ja teeb tööd oma kodustuudios pisikese imiku kõrvalt. No sel ajal, kui beebi magab või midagi. No nii mõned tunnid päevas. Homme lõunane aeg olla just ära öeldud. Hmm, ok. No homme ja lõunal siis!

 

18. mai 2016 – kroonid, siit me tuleme!

Mul võttis autoga kiirelt mägedesse tõustes kepsud all veidi värisema. Lisaks sellele, et ma nii kõrgele minnes vahel ikka veel poolkurt olen. Tšikk tegi minu pildist tõmmise, kleepis selle mulle nahale ja me kõik koos leidsime, et seda asja on vaja veidi nihutada. Sinakaslillad abijooned sipsti maha ja tõmmis uue koha peale. See sobis. Viskusin pikali ja toksimine algas. Mõne koha pealt, eriti sealt, kus veenid naha alt punnitasid, oli ikka kuradima valus korraks, aga ilu nõuab ohvreid, lohutasin ennast ja no mis see kroonimise valu siis ära ka pole. Ja juba me valisime mulle kollast värvi. Pakkumisel oli rohekas sidrunikarva kollane ja soe kollane, mis purgis oli küll veidi liiga intensiivne, aga tšikk kinnitas, et lõpptulemus jääb paranemise järel sarnane sellele, milliseks mina oma kavandi vildikatega tupsutanud olin. Mulle sobis. Ja juba ta saatis meid mu verevermeis randmega toast välja, et seda puhastada ja kilesid vahetada ja kõik asjad Andrease jaoks valmis panna.

Imesime seal veejoomisele lisaks mägede karget kevadõhku endale ninna ja nentsime, et kodus on juba palju rohelisem. Jahedam kliima mängib märkmisväärset rolli meist vaid vähem kui poole sõidutunni kaugusel.

Andreasel oli valus. Ma ei hakanud isegi tänitama, et maaa juuu ütlesin, et see on ropult vastik ja valus koht, no umbes nagu see otsapidi kaenlaalune. Aga enam polnud midagi teha. Enamuse ajast kannatas ta vapralt seal ära, aga vahepeal tegi hirmsaid grimasse. Näiteks seliseid.

Kuigi, olgem ausad, tibi kiirustas ja vajutas ka enneolematult tugevalt oma toksimismasina peale nii, et see korduvalt kinni kiilus. Ta küll kinnitas, et nii jääb asi parem ja püsivam, aga kõrvalt vaadates oli seda üsna valus vaadata. No et mine tea, äkki torkab veeni välja või midagi 😉 Õnneks sai see valu ruttu läbi ja juba me istusimegi autos ja passitasime oma kojusõiduks kiletatud veritsevaid iluhaavu kõrvu.

Lahe tunne oli! Ja paranesid nad ka kenasti kreemiselt ja probleemivabalt.

No kui ma hirmsat moodi nokkida ja norida tahaksin, siis minu oma annaks muidugi ka veidi korrigeerida, aga aastad teevad nagunii lõpuks oma töö 🙂

Andrease oma peaks aga tegelikult ka veidike korrigeerima. Nii väliskontuuri kui ka täite osa, aga sisuliselt on ok ka just nii nagu on.

Eks see kõik ole üks suur ja puhas maitseküsimus, aga meile igal juhul meeldib, sest see kõik tuli loomulikult ja lõbusat. Ja kokkuvõttes ongi see ainus, mis tegelikult loeb. Ja mina sain korraga hoogu oma uute mõtetega aina juurde ja juurde. Andreas ka, aga tema ootab minu kujunduste taga. Ja mina ei ole suutnud seda pähklit veel läbi pureda, et mis ja kuidas oleks talle kõige parem. Minu endaga on aga lihtne, ma tean väga täpselt, mida ja kuhu ma kunagi veel tahan. Aga abiellumiseks valisime me sõrmuste asemel hoopis kroonid ja saime need enne pulmi sõna otseses mõttes kätte kah. Vahel ikka veab! 😀

Pikad pühad, sibulamunad ja mis kõik veel

Denny hakkas meil kontoris juba kuu aega tagasi rääkima, et varsti on lihavõtted ja mida me siis ikka sööme ja teeme. Ma kehitasin õlgu, et no Eestis sõime me pühade ajal pashat ja kulitši, aga kuna need kuuluvad mu ema lihavõtterepertuaari, siis sel aastal piirduvad minu tegemised vaid munade keetmisega. Denny imestas. Mina imestasin vastu ja siis lihtsalt muigasin omaette, et noor näljane mees, muust ei mõtle kui toidust. No nagu söömiseks oleks tal mingit põhjust vaja, sest söögiteema on meil nagunii iga päev siin põhiline 😀

Aga siis taipas Andreas mulle valgustada tagamaid – olgu nende jõuludega, kuidas on, aga sakslaste jaoks on aasta kõige tähtsam püha lihavõtted ja siis nad vaaritavad ja söövad ja vaaritavad ja söövad veel ja veel. Olgu, saan aru. Šveitslaste suhtumine on jahedam ja rohkem sarnane meie arusaamadele. No et kõigepealt ei kasva reedel isegi muru ja siis värvime mune ja siis sööme mune ja lihtsalt oleme. Ja no ok, neil siin on ka ammusest ajast juba šokolaadist jänesed ja munad, mida justnagu peaks lihavõtete paiku kilodega suutma süüa. Me saime ühest poolhiigeljänesest juba kuu aega tagasi isu täis. Seega minu meelest on siin kõigil juba enne lihavõtteid šokolaadist totaalne kopp ees. Isegi Vancul. Ehk et need pühad tähendavad lihtsalt neli päeva kestvat minipuhkust – esmaspäev on ka vaba ja täna, teisipäeval, me siin siis lõpuks virgume. 😀

Pühade lähenedes sai selgeks, et Dennyl on kindel plaan ka meid oma suure lihavõtte-elevusega nakatada. Nii palju läksime me selle aktsiooniga siis kaasa, et nõustusime neljapäeval veidi tõsisema lõuna maha pidada. Suure sorteerimise ja praakimise tulemusel nägi kontor neljapäeva ennelõunal endiselt välja nagu paras plahavatus ja seda olukorda ei teinud paremaks agar Happy, kes avastas, et kiirköitjatega saab mängida ja neid lohistada ja lõgistada.

Seda mängimise asja võttis see elukas ikka väga tõsiselt. Lisaks on ta eeskujulikult hoidnud oma talvekasuka uue kontori ja elamise jaoks seljas. Mõtle kui tore on uues kohas kõik ikka kohe omaks teha ja enda järgi heledamaks karvatada. Minu ähvarduste peale ta kiilaks ajada, ta vaid irvitab ja ootab huviga, millal ometi juba uude kodusse hullama pääseb. Kasvanud on ta ka. Eile just mõõtsin. Tema turi on mulle pea poolde reide ja pea on puusani. Või olen siis mina vananemisega madalamaks vajunud. Aga suur on ta küll. Naljalt nii suuri koeri siin ringi ei liigu. 🙂

Neljapäeva lõunal läksime siis sööma. Mul oli miskipärast juba enne söömist kõht täis. Meil kõigil on omad lemmikud ja koha osas kokkuleppele jõudmine on paras tegemine. Ühes kohas, keset Wili linna, leiame me aga kõik alati midagi meelepärast. Sinna me siis suundusimegi. Mina piirdusin maisitõlvikuga. Endiselt ei oska ma seda veel multikategelaste komble osavalt süüa, aga hea oli ta küll. Lõuna oli tore ja Denny sõi mitme eest ja oli õnnelik. See oligi peamine.

Tagasi parklasse jalutades põikasime Wili peatänavalt läbi. Andrease lapsepõlves oli see lihtsalt kohvikute ja poodidega ääristatud tänav, kus auto sai otse ukse ette parkida. Tal on sellest ajast hulgaliselt armsaid mälestusi, küll emaga kohvikus- ja isaga poeskäimistest. Kaasajal on see liiklusele suletud jalakäijate ala ja sellel tänaval leiavad aset ka suuremad rahvasündmused linnas. Näiteks vastlakarnevali rongkäik ja jõuluturg. Praegusel hetkel on seal aiandusväljapanek. See tähendab seda, et kogu peatänav on lahedalt palistatud väga erinevat tegu ja nägu pisikeste aiasaarte või -nurgakestega. Kohalikud ettevõtted saavad seal oma tegemisi eksponeerida mesitarudest peegliteni ja taimedest taaskasutatud plastikuni. No umbes nagu meil seal Balti Jaama kandis see aiakunsti värk Tallinna Vanalinna Päevade paiku, aga suuremalt ja kuidagi avaramalt.

See roostes autoga plats on minu lemmik. Ja mu teine lemmik on erinevatest materjalidest  ringrada, mida soovitatakse läbida paljajalu. Suured inimesed nihelesid häbelikult ja vaatasid, kuidas pisimad tiirutasid üle golfipallide ja tennispallide ja kastanimunade ja kuusekäbide ja kiviklibu ja liiva ja kruusa ja mulla ja süte ja turvaklaasi puru ja plaatide ja muru ja samblamätaste ja nuluokste ja saepuru ja koorelaastude ja oksaseibide ja mille kõige veel. Hirmus äge minu meelest ja kui me poleks kiirustanud, siis oleksin ma juba sealsamas ka tiirutama läinud. Aga ma veel teen selle triki ära koos poistega varsti 🙂

Reedel oli vaikne. No kohe nii vaikne, et muru ei kasvanud ja sisuliselt ma vist lugesin ja magasingi päeva maha. Andreas mängis poistega. Alguses ühega ja siis teisega ja siis mõlemaga ja siis eraldi ja siis üksinda. Vahepeal käis ta mind vaatamas. Minu kõrvad istuvad talle suurepäraselt! Meil on vist teist paari ka vaja. 😀

Pühapäeva hommikul vaevles ta motivatsioonikriisis. No teha on nii palju – tööd ja pakkida ja kolida ja korraldada ja mida kõike veel ja kogu aeg tundub, et mitte midagi ei jõua. Ja nii ta siis istus ja vahtis lakke. Kuni ma hiirekõrvad pähe tõmbasin ja talle kana-, või tema puhul siis kukemütsi, pähe suskasin.

Esimese ehmatuse järel leidis ta selle endale täitsa passivat. Lihavõtted ju ikkagi. Tan oli lammas, Happy oli koer ja Vanc teatas, et tema on poiss ja ei keegi muu. Või ok, siga võib ta korraga ka olla, sest ta on sea-aastal sündinud, siiani protsestis ta selle vastu ägedalt. No et tema ei taha olla sea-aastal sündinud. Tundub, et see probleem on ennast ise ära lahendanud, aga kuna meil seakostüümi pole, siis on ta endiselt lihtsalt Vanc, kelle ema on hiigelsuur hiir ja isa on sedapuhku kukk. 😀

Ega siis asi polnud täna karnevalis. Kukemüts oli vaid sissejuhatus! Meil oli 30 muna, mis ootasid tuunimist!

Ma avastasin poest juba poolteist kuud tagasi pakitud sibulakoored ja näitasin neid Andreasele. Tema ei reageerinud ja ma siis seletasin, et vaata, teil on asjad juba kenasti kõik valmis, maksa paar franki/euri ja lähed mune keetma, meie ikka käime kaks nädalat enne lihavõtteid Selveris sibulaid koorimas, et kuidagigi norm täis saada. Ta vaatas mind tuhmil pilgul ja mina mõtlesin itsitades, et ehhh, mehed, kust nemad teavad, millest need naised peavad läbi roomama, et kogu seda elamise ilu luua 😛 Sel hetkel ma veel ei taibanud, et tal polnud halli aimugi, mille jaoks kellegi peaks mingeid sibulakoori vaja olema. 😀

Pühad lähenesid ja ma vaatasin ja kaalusin erinevaid variante. Sibulakoortega kohtusin mitmes variandis. Ühes poes olid need ühtlasemalt kollakamad, teises oli pakis segu punastest ja kollastest. Minu eesmärk oli kindlasti leida midagi, milles ka poisid kaasa lööksid ilma pirisemiseta. Lõpuks väljusin ma neljapäeval poest kolme kasti maasikate ja kotitäie nendesamade kollaste sibulakoortega. Igaks juhuks oli mul kodus kapis varuks mingid Eestist kaasatulnud tablettvärvid. Seega äädika ostsin ka. Ma juba aimasin, et see sibulakoorevärk on Vancu jaoks midagi, mida ta puudutada ei taha. Ma ei eksinud. Vanc hiivas end kustumise peale esimesena kohale, vaatas üle laual olevad esemed, teatas, et SEE ajab nutma ja kadus padjakuhjade vahele piiksuvat austrit mängima enne kui teised kohale jõudsid.

Kui me viimati sibulatega mune värvisin, oli Tan veel üsna pisike. Seega vajas ta esimese munaga väikest juhendamist. Siis selgus aga, et ka Andreas pole elu sees teinud ega isegi mitte näinud sibulakoortega värvitud mune. Kaevasin kiiresti siitsamast blogist näidismaterjaliks välja 2010 aasta munade pildid ja mees armus. Tema polevat midagi sellist kunagi varem näinud. Tema lapsepõlves olid kõik munad kirevad nagu ikka. Näitasin esimese ette ja mul oli kõva plaan lasta neil kahepeale 20 muna ära kaunistada ja jätta viimased 10 Vancule muudmoodi kaunistamiseks, aga ei saanud nad pidama enne, kui 25 muna oli kenasti sisse mässitud ja suurde potti surutud.

Kuniks kõik munad, nii sibulakasukates kui ka tavalised valged keesid, ootas lömmis kukepeaga mees kannatlikult järgmist tegutsemise sessiooni. Tuli välja, et kukel on kiire tukastamise aeg – üks silm magab, teine mängib ja lõualott on kenasti rinnale puhkama asetatud. Happy ronis ka siia pildile, et küsida, kuidas see ometi võimalik on. No näed, Happy, on. Kuked on meil osavad. Isegi munevad, mis siis veel muu üle imestada. 😀

Valged munad said valmis ja värvid meelitasid kohale isegi Vancu. Vancu pani kausid ja mina kuuma vee ja äädika valmis ja tema siis asus värvitablette lahustama. Andrease tuli ka, sest tema ei jää võimalusel ühestki sellisest asjast kõrvale. Tan arvas, et tema munakaunistamise norm on selleks aastaks täis ja Happy jälgis kogu seda munatsirkust rahulikult kõrvalt. Viis valget muna läksid värvivanni.

Ja tulid mõningase solgutamise järel sealt vannist ilusa ja värvilisena välja. Vancu lemmik oli kõige tavalisem kollane. Teadagi miks – see ju Pikachu värv. Mulle meeldisid sinine. Ma püüdsin Vancut värvimise ajal ikka veenda, et kui me nüüd valmis saame, siis äkki ta sel aastal soovib ka koos meiega võidukoksida ja muna maitsta. Ta pole oma 9 eluaasta jooksul seda veel kordagi teinud. Ei praetult, ei keedetult. Koksima oli ta sel korral valmis küll, aga süüa võivat me neid ikka ise. Polevat veel see päev, kui tema on valmis. Aga seda lugu, kuidas mina oma elu esimese muna ühel kuumal suvepäeval Kloogarannas sõin, seda kuulab ta iga kord ikka ja jälle huviga. Ise küsib, et ma uuesti räägiksin, kuidas mamma sõbranna, tädi Helga, oma lõunasöögi-kotikega alati randa keedumune kaasa võttis ja neid mõnuga sõi.

Tegelikult on see huvitav, kuidas kõik asjad peavad Vancu jaoks enne selged olema, kui ta midagi teha saab. Eriti käib see söömise kohta. Talle meeldib söögist rääkida. Söömine on iseasi. Aga et kindel “ei” saaks oma teed minna, selleks on vaja asja enne analüüsida ja hoolega iga kandi pealt kaaluda. Kuna ma ise toitusin enne ülikooli minemist sisuliselt veest ja leivast ja hiljem lisandus valikusse ka kartul ja sedagi hakkasin ma sööma alles ma ei tea mis vanuses, siis ma üldse ei imesta, kui keegi ei suuda või taha midagi süüa. Kõige jubedam on see, kui midagi toppima või sundima hakatakse – ma laseks õhku iga asutuse, kus kõigile lastele kehtib sunduslik kolme ampsu reegel ja sellest räägin ma teile ühel päeval veel ilmatuma loo, aga tädi Helgaga oli mul mingi eriline söögi-usaldus. Juba päris pisikesest peale. Tal õnnestus mulle täiest möödaminnes huvitavaid uusi asju tutvustada ja need hakkasid mulle meeldima. Kord käisin ma isegi ühe peo ajal tägi Helga mammale köögis salaja seletamas, et mulle kodus üldse süüa ei anta ja mul on nüüd ja kohe ilmtingimata vaja saada neid tibatillukesi marineeritud männiriisikaid sealt külmkapi ülemiselt riiulilt. Ma olin sel ajal ehk 4ne 😛

Sibulakoortega munad said ka valmis ja Andreas läks neid puhastama ja pesema. Kuna Vancu mune süüa ei planeerinud, siis napsasin ma laualt tema lemmikmuna ja värvisin sellele silmnäo pähe.

Ma sain ka sel aastal siis oma munakaunistamise normi täis. Mis te arvate, kas sellest sai Vancu lemmikmuna läbi aegade? Loomulikult! 🙂

Ja siis istus härra Kukk uuesti maha ja imetles munatulemust. Mõtleks, ise tegin! Mina ise tegin! No mingi lammas tegi ka neid, aga no me kahekesi koos päris ise tegime seesugused kaunid peaaegu kullast munad. Sibulaga! Ja me isegi ei nutnud. Ai-ai-ai, kui nunnud nad on! Minu munakaunitarid! 😀

Uuris ja hellitas neid seal kohe jupp aega, keerutas igaüht eraldi peos ja mina pidin siis pilte tegema, et ta saaks neid muuseas ka oma vanematele saata ja uhkusega näidata, millega ta hakkama on saanud. See uuenduslik lähenemine pühadele munadele olevat tema vaieldamatu lemmikstiil. Ma ei ütle midagi. Lapsena ma suisa vihkasin neid sibulamunasid. Ma ju unistasin neist kirevatest munadest, mis tema jaoks nii tavalised olid. Ehk siis muhe kukk ja tema mahedate vabakanade mahedad munad 😀

Ja kui härra Kukk oma munaeufooriast tagasi meie sekka maandus, siis selgus, et homme, ehk siis pühapäeval, läheme me mägedesse külla pisikesele Luanale. (Sellest lumisest seiklusest kirjutasin ma juba kaks päeva tagasi, eelmises postituses.) Tore, et Andreas seda mulle pühapäeva hommikul ei ütelnud, sest Luanale ei saa ma külla minna ilma isetehtud kingituseta. Liiga armas on see pisike tüdrukutirts me jaoks.

Sõitsime kontorisse, ma kühveldasin oma värvid ja pintslid ja pisikese kotitooriku ja juba valgeks võõbatud põhjaga puidust sildi kokku ja kimasime koju tagasi. Kuna Luana pole ei haldjas ega printsess vaid on üks armas titatüdruk rohetavate mägiaasade keskelt, mille taustal selge ilmaga kivised mäetipud kõrguvad, siis lill ja lepatriinu on täitsa tema teema. Mõned tunnid hiljem oli olemas:

Sama soojaga tupsutasin ka juba jõuludest viimase vormistamise ootel olnud beebibodidel südamed punaseks. Nüüd jääb veel vaid värvide kinnitriikimine oma aega ootama 🙂

Andreasel oli igav. Ta tahtis ka hirmsasti midagi teha. Kõike muud, kui pakkida ja koristada. Kuigi ma pakkusin talle, et ma joonistan jooned ette ja ta võib servast juba mu asju värvima hakata, siis ta pelgas pintsleid ja seda, et kui nässu läheb, siis mul pole meil rohkem uusi toorikuid ja no mida kõike veel. Seega otsustas ta oma aega sisustada teisel pool lauda mandalaid värvides. See oli tol õhtul tal juba teine pilt. Pühapäeval lisandus veel ka kolmas. Ta ikka jaksab! Ja Tan on üsna samast mastist mees. Igav nendega pole. 🙂

 

Pühapäev. Koogipäev. Sündimise päev. Külaskäimise päev. Lumepäev. Ülestõusmise päev.

Ühel üksikemal sünnib 16. aprillil 1977. aastal kolmas tütar. Poeg on tal ka. Tema on lastest vanim. Kõik need neli last on see naine saanud viimase viie aasta jooksul. Seda kõike on liiga palju, et hakkama saada. Vastsündinud tüdruk on terve ja tragi. Ta saab nimeks Jane või ühe teise paberi järgi Jana.

Paar päeva hiljem lahkub üksikema haiglast ja naaseb koju oma laste juurde. Keegi ei tea, et ta vahepeal last isegi ootas. Pisike Jane-tita jääb Pelgulinna Sünnitusmajja, et oodata veel kaks nädalat ja sündida siis uuesti. Sündida päriselt. Sündida sellesse peresse, kus teda on väga oodatud ja igatsetud. Tema sündimise päevaks saab 29. aprill 1977 ja tema nimeks saab Eva. Ta kolib elama Haldjaorgu. 🙂

***

Kogu mu elu on olnud üks suur seiklusfilm ja kui ma 33lt lõpuks oma sündimise loost ja selle detailidest teada sain, siis ma ei isegi ei imestanud. See oli loomulik jätk või siis tegelikult algus kogu sellele kirevale loole. See loksutas asjad paika ja andis rahu. Rahu, mida ma nii väga otsinud olin ja see on hea tunne. Siiani on. Pealgi on mul nüüd kaks sünnipäeva. Mitte, et ma seda esimest tähistaksin või tähtsaks peaksin. Minu vanuses on alati lahedam natuke noorem olla. Ikkagi tervelt 13 päeva ja see ON kõva sõna 😀

KUI ma Andreasega poleks kokku saanud (mis on küll vähetõenäoline 😛 ), siis võib-olla oleksin ma sellel kahe sünnipäeva asjal juba minna lasknud, aga no enam ei saa. Miks? Sest Andreas on sündinud 21. aprillil 1977. Taipate juba? See tähendab, et bioloogiliselt olen ma temast vanem, aga passi järgi noorem. Ja mis te arvate, et ma saan siis selle vanuseasja kuidagi kõrvale jätta? Muidugi ei saa.

“Täna teeme nii, sest mina ütlen nii!”

“Miks?”

“Sest mina olen vanem ja paaaalju targem!”

Või siis mõnel teisel juhul:

“Sa pead mind aitama…”

“Miks?”

“Sest ma olen sinust noorem ja paaalju väetim!”

No ok-ok, nii hulle see asi nüüd ka pole. Aga nalja saab meil sellega ikka pidevalt. Selline tore seik, mida meievanuste ja noorematega just väga sageli ette ei tule. 🙂

Ja kuigi see 16. kuupäeva pole mulle oluline, siis ärge arvake, et ma ühele koogile sel päeval “EI!” suudaksin ütelda. Eriti kui see juba paar päeva kapis olemas on ja ootab pühapäeva.

Kui me veel kumbki Andreasega omas maailmas elasime, siis tuli selles kaugsuhtes üles ehitada puutepunkte ja traditsioone, et kuidagi jaksata. Nii oli meil igal pühapäeval oma Cake Day ehk Koogipäev. See tähendas seda, et kui me koos olime, siis me läksime kohvikusse ja kui me koos ei olnud, siis vaatas kumbki ise, kas tõi koogi koju või läks kohvikusse või mõtles midagi muud välja, aga oluline oli siis ühel ja samal ajahetkel koogiga maiustada ja omavahel mingil viisil jutustada. See andis eriti neil lahusolemise hetkedel nii palju koosolemist juurde.

Siin, igapäevaselt koos olles, on see koogivärk meil selline kaootiline olnud, aga vahel ikka tuleb meelde ja siis on nii armas. Täna oli meil kook aga täiesti juhuslikult kapis. Kuna oli pühapäev, siis oli juba teada, et täna me seda ka sööme. See, et täna on 16 aprill, seda taipasin ma alles siis, kui ma poole silmaga alles magasin ja avastasin, et Happy on ennast salamisi voodisse hiivanud ja lebab seal nagu suur jääkaru-vaip. No täiesti liikumatult, et me ometi teda ei märkaks ja teda suure kaarega jälle põrandale lähemale ei kupata. Aga kahtlaselt kitsas oli meil ikka. Ja seal see nunnunaator oli. Sirutasin käe kapile, leidsin telefoni, kaks klikki ja käsi sirgelt teises suunas. Palun väga Suur Nina Happy isikikult:

Kui ta liikumist märkas ja silmad avas, siis kargas ta ise ruttu voodist välja ja tegi näo, et tema pole midagi teinud, Aga me teame küll juba neid tema koerusi. Igal juhul oli see päeva alguseks igati armas hetk. Ja siis kasutasin ma juhust ja meenutasin Andreasele, mis päev täna on. Ta teatas seepeale, et ahahh, palju õnne siis. Oleks mul põrand talla all olnud, siis ma oleksin arvatavasti selle korralikult vastu maad kukutanud, aga voodis lapiti olles polnud efekti.

No ma siis proovisin teistmoodi neid asju suunata soovitud suunas ja küsisin otse, et mina, väga vana inimene, ei saa täna voodist enne välja, kui mulle kooki pole serveeritud. Kuna Andreas on veel suurem maiasmokk kui mina ja ühest koogist ütleb ta harva ära ja kuna täna veel kõigele lisaks oli ka koogipäev, siis hops ja tagasi ta oligi koos ühe parajalt suure mõnusa juustukoogi ja kahe kahvliga. Kes see neid tükke veel viitsib lõigata ja sööma peab ruttu. Igal juhul kiiremini, kui posid märkavad, muidu tulevad need ka veel oma kahlikestega ja nii jääb meil ju kõht tühjaks 😛

Palju õnne 40aastsel bioloogilisele minule! Hästi salaja, et keegi teine veel ei teaks 😀

Ja sedasi ma siis seal olin, nokk lahti nagu maailma kõige näljasemal linnupojal ja muudkui nõudsin koooki! Kooooki!

Isu sai enne kooki otsa. Tükiks ajaks. Vähemalt Andrease sünnipäevani 😀

***

Ja kui kook sai söödud, siis tuli kiire minek. Andreas oskas eelmisel suvel pool-vanaisaks saada. No sedasi, et kui mina tulin tema ellu juba kahe olemasoleva poisiga, kelle ta väga omaks võttis, siis oma eelmises, 13aastases abielus, jõudis ta samamoodi omaks võtta ja üles kasvatada kaks last – poisi ja tüdruku. Nemad kaks on nüüd juba suured, aga omavahel väga lähedased on nad endiselt. Ja kui siis tema kõige vanem poeg naise võttis ja eelmisel suvel ka lapse sai, siis sai Andreasest hoobilt keset meie suvepuhkust peaaegu-vanaisa. Ta ise ütleb, et ta on poolvanaisa. Ma siis itsitan ikka takka, et ma olen siis veerandvanaema. Kentsakas ja armas on see lugu me jaoks.

Täna oli meil kindel plaan neile külla minna. Magustoit kaasa ja teele. Tan, kes maasikaid enda käes hoidis, oigles terve tee, et me teda piiname ja tal neid juba süüa ei luba. No maasikad ootasid enne söömist kohtumist besee ja topeltkreemiga ju 😛

Noored elavad kõrgel. Kui meie asume siin igapäevaselt 600 meetrit mere pinnast, siis nemad on 1200 meetri kõrgusel. Sinna pääsemine on omaette kunst. Mina ei julge siiani seda teed veel ise sõita. No nii kitsas ja kurviline ja kui teine auto vastu tuleb, siis möödumiseks peab üks kusagil seisma ja palvetama, et tee välmises servas sõitja sealt servalt alla ei lendaks. Aga ilus on muidugi ka. Kui mina sõitma ei pea 🙂

Mida kõrgemale me jõudsime, seda märjemaks ja külmemaks läks. Kohe jõudes oli autoaknast üsna märg vaade.

Ja autost väljudes selgus, et kui meil sajab vihma, siis pisut ülevalpool juba langeb laia lund.

Toas oli hea ja soe. Sõime maasikaid ja koort ja beseed ja ajasime juttu ja vaatasime armunult pisikest Luanat. Ohh, kuidas meil ka sellist kiiresti kasvavat pisikest oleks vaja 🙂  Tan võttis seda beebiga möllamist eriti tõsiselt, roomas ja rassis ja tassis ja sättis ja naerutas. “Kus on beebi? Siin on beebi!” – seda vana laiskloom Sidi nalja jõudis ta selle aja jooksul vist 300 korda teha ja iga kord oli see pisikese jaoks naljaks.

Kaks tundi hiljem kattis maad tige lumekiht. Happy sõi lund ja Tan oli lihtsalt häpi ja mürgeldas oma kevadvormis talveilmas täie naudinguda 😀

Andreas sai oma lumes müdistamised ka tehtud – autol lebav lumevaip vajas veidi puhastamist 😀


Poolel teel mägedest all muutus lumi taas vihmaks ja orgudes istusid kinni üksikud pilved.

Tagasi kodus oli aga veelgi toredam olla. Soojem ja kuivem ka. Märjad riided kuivama ja ilmale vastavamad selga. Ikkagi ülestõusmispühad ja pühapäev ja natuke nagu sünnipäev ka. Lammas viis lambakoera jalutama. Või vastupidi 😀

Peaaegu 40ne mina…

… vot see peaaegu 40aastane mina ütleb vaid, et uskuge ja usaldage! Isennast ja oma valitud teed. Ja kui see tee ka on vahel raske või läheb vahepeal samm segi, siis minge edasi. Vakshaaval, sammhaaval, meeterhaaval, aga minge ja uskuge endasse ja kõike, mida te teete, tehke südamega ja südamest 🙂

Ulakas laupäev

Maailm õitseb ja särab. Eile algas siis meie kolimiste kaos ametlikult ja pika päeva peale saime kontori suuremas osas tiritud ja tassitud ja puhastatud ja ühendatud. Täna jätkame veel pisemate asjadega, aga nagu näha, siis arvuti ja nett on juba omal kohal olemas 😛 Puhata ei lasta, sest täna õhtul jätkame juba kodus ka. Kõik ikka korraga. Poisitel algas eile kahenädalane koolivaheaeg ja Tan teatas täna hommikul esimese asjana, et jube igav on. Tore. Kui igav, siis hophop pakkima ja tassima. Happyl on asjast oma arvamus. Ja see arvamus sobib hetkel ka meile. Olgu ta või voodis, peamine, et on vait ja rahulik ja selle kaose kenasti üle elab. Siin see ulakas troonib meie valvsate täppsilmade all 🙂

Ulakustest rääkides, siis meie majapidamises ulakusi ikka natuke jagub. Mäletate, ma hiljuti vihjasin sellele? 😉

Näiteks elab meie juures üks siga. Taevasinistes trussikutes ja loperdava maikaga roosa notsu, kes on kaenlasse haaranud salatileherohelise koheva saunalina ja hoiab peos pehmet hambaharja. Seal see rõõmus ja tegudevalmis puhtuse-siga seisab ja suunab kõik möödujad õige ukse poole. Mul oli selle pildi mõte nii palju aastaid – siga ja trussikutes. Arvatavasti juba sellest ajast, kui ma neid pisikesi vetsu- ja vannitoasilte joonistasin. Nüüd vaatan juba täie veendumusega, et ei peagi silt olema pisike ja ontlik, võib kohe täitsa suur ja ulakas olla. Natuke muigama paneb ju küll? 😉

Alguses plaanisin ma sea vannituppa elama panna, aga siis arvas Andreas, et ukse taga oleks tal palju lõbusam olla. Nii ta siiani elanud on, eks uues kohas paistab, kus ta endale uue uhke peatuskoha leiab. Aga enne seda, kui siga oma koha ukse kõrval sisse võttis, rippus selle naela otsas seal hoopis üks teine ja veel paaaaalju ulakam pilt, mida ma siin natuke salajas hoidnud olen. No Lilli on üks ontlik tegelane ja et siis kohe sedasi? Aga miks mitte! Kevad on käes ja meeled on valla. Pealegi on inimeses ju kõik ilus ja mulle meeldivad Lilli jooned ja kurvid. 🙂

Sedasi vaikselt ja omaette rannaäärsel soojal kivil istudes ja lastes tuulel end paitada on nii ilus olla. Hirmutava alastuse asemel näen mina hoopis ilusat hinge alastust ja ausust iseenda ja maailma suhtes. Kuigi mulle meeldivad Lilli lehvivad kleidid ja sitsisd-satsid ja kõiksugu olemised, siis vahelduseks on ka sedasi tore. Onju? <3

Sukeldnud nüüd tagasi oma kolimistesse ja teile, mu armsad, ulakat laupäeva! 🙂