Eva Herrera

Ma olen elus ja tervis paraneb pisitasa. Rõhk langeb vaikselt normi poole ja systlaid karpides aina väheneb. See systimine on nii kohutav… mõnikord torkan nõela kõhtu ja valu peale tõmban kohe välja ja selleks, et rohtu manustada pean end ikkagi uuesti torkama. Yhe süsti tegemine võtab vahel pool tundi… Ja isis jälle torkan nõela hoopis sõrme kogemata… Viimaste nädalate tormilised syndmused on aga nagu udune unenägu ja kui ma iga päev ei seaks oma samme Mustamäele lastehaiglasse, et last need 20 minutitki näha, siis tõenäoliselt ei usuks ma ise vist ka, et asjalood nyyd sedaviisi juba on, et mul päriselt ongi juba pisike pojake 🙂

Tänan teid kõiki toetuse, head soovide ja mõtete eest! Raskel hetkel oli sellest tohutult abi ja praegugi kisub heldimusest silma märjaks, kui teie kommentaare loen. Aitäh! Ma vähemalt ise tahan uskuda, et kõige kriitilisemad hetked on nyyd on möödas ja tasapisi saab end uude elurytmi häälestada.

Veel enne poisi syndi telliti minult yle saja yhesuguse käsitsijoonistatud koti, mis pidid olema valmis novembri lõpuks. Noh, aega oleks pidanud lapse synniga olema vaat et veebruari keskpaigani, nii ma siis võtsin asja rahulikult ja igal õhtul istusin ja joonistasin natuke. Graafik oli paigas. Aga elu lõi need plaanid mõistagi segi. 40 kotti sain valmis, 10 jäid pooleli ja kui ma nyyd haiglast välja sain, siis ongi mu aeg möödunud peamiselt öösiti kotte tehes. Kyll mitte nii käsitsi enam, aga siiski, hmm, poolkäsitsi. Tubli isetegemine ikkagi. Lõpuks kyll suuresti mitme inimese koostegemine, sest yksi ei käinud lihtsalt jõud kogu sellest pooleteisest sajast kotist lihtsalt enam yle ja ema ja mamma tulid mulle appi. Elu õpetab, kohutava individualistina ja suht lootusetu omaette nokitsejana, noh, tõsise isetegijana, on mul alati olnud probleeme tööde delegeerimisega. No ei usalda ja ei viitsi seletada, lihtsam on ise ponnistada ja punnitada ja teha, kui riskida sellega, et sinust ei saada sõnasaõnalt aru või tehakse asju pisut omamoodi. Aga jah, elu õpetab ja see on hea. Ja nyyd on need kotid valmis. Ema ja vanaema juba hullusid. Käivad ja nihelevad ringi. Kohe imelik tunne, polegi nagu midagi teha 😀 Aga on kyll. Yks suur asi – mu printsessi tuba Mustikas – tuleb veel enne uut nädalat valmis saada 😉

Pildile õnnestus pyyda pooled ehk 80 kotti (kymnekaupa hunnikutes-kottides). Ja ma ei liialda, kui ytlen, et kogu meie suur elamine oli mõnda aega yhesuguseid kotte täis:

Parema käe sõrmed surisevad juba kolmandat ööpäeva, käsi on kange ja mugavam oleks seda yldse vist paelaga kaelas kanda, aga kyll ta taastub, sest peagi saan suurte tegemiste juurest veel suurema ja tähtsama juurde. Kui ma arvasin, et minu aasta 2007 suurimateks isetegmisteks saavad kevadine Mustika-tuba, seesama eelpool kirjeldatud kotitegu või siis käimasolev Mustika lastetubatuba, siis ma eksisin. Konkurentsitult on minu selle aasta kõige suurem isetegemine mu pisike poiss, kes pidi alles veebruaris syndima, kuid kasvab nyyd juba siin ilmas iga päevaga yha suuremaks. Tänasest on ta juba teises osakonnas ja tõenäoliselt reedest olen ka mina haiglasrezhiimil tema juures. Teile aga kõike head ja kui enne jõule ei kuule-kirjuta, siis rahulikke ja rõõmsaid pyhi ka! 🙂

Minu 2007. aasta tegu nr1 🙂

Mitte väga ammu, no umbes siis, kui teine suurem laar neid vetsuukse-silte valmis sai, kirjutas mulle Laantelaps, et tal ka silte vaja. Ja mitte kahte vaid kolme, köögiuksele ka. Ja tegelaseks arvake ära kes? Mõistagi nende pere silmatera, Horrit, te ju kõik juba tunnete teda! 😀

Käsk kätte saadud, hakkasin ma igat uut pilti Horritist uurima suure huviga. Kaardistasin tema laigukesi ja joonistasin eest-tagant, paremalt-vasakult vaateid mitu head lehekylge täis. Siis alles julgesin ette võtta pisikesed puitplaadid ja neile jäädvustada kolmes versioonis Horriti. Värvimise ajaks kirjutasin iga laigu sisse tähekese, et mis värvi see ikka olema peab – noh, nagu mõnedel lastele värvimiseks mõeldud piltidel 😀

Ja siin siis mõnulev Horrit vannis varbavahesid puhastamas

häbelik Horrit potil asju ajamas

ja andunud Horrit perele syya valmistamas. Sygava armastuse ja heldumisega. Ehk terve majatäis Horritit 😀

Ja kuigi Horrit pole vist suurem asi keelenäitaja-koer, siis väljendamaks tema ylimat rahulolu oma elu ja perekonnaga pidin ma roosa keelekese talle ikka igal pool hammaste vahel välja meelitama. Efektimõttes, noh 😀

PS sildid on tegelikult kenalt kõik korrapärased ristkylikud, lihtsalt fotod on veieid kõverad. Ja mõõdud näivad siin ka ehk veidi eksitavalt kolossaalsed, tegelikkuses 13 x 8,5 cm 😀

Viimased ööd on olnud pikad. Noh, nii normaalsete inimeste hommikuni kestvad (meil siin mõni ärkab sel ajal, kui mina magama sätin) 😉
Aga hoog on sees ja nyyd tuleb vaid gaasi juurde anda. Varsti nagunii saab rabada vaid beebimajandamise rindel. Tehtud on palju, kõike ei saa hetkel veel näidata, sest yllatusi ei tohi ju nässu keerata. Kuigi tõenäosus, et kingisaajad siia piiluvad, on suht olematu, siis igaks juhuks parem karta kui kahetseda 😀

Aga yhte, õigemini kahte asja, saan näidata kyll. Printsessiga vetsu- ja vannitoasildid.

13 x 8,5 cm (keskohtadelt) suured ja sellised kerged (pysivad kenasti ka kahepoolse teibiga uksel). Nii, et kel huvi, siis andke märku. Hetkel tuleb uutesse silditöödesse pisuke paus sisse kuni novembri lõpuni, aga detsembist jälle 🙂

Nyyd aga kuubikuid disainima. Poroloonist neli hiigelkuubikut ootavad oma kirevaid putukupiltidega külgi. Poiss juba teist päeva käib mulle peale, et emme, hakkame joonistama ja seda ei lase ma endale liiga mitu korda ytelda 😉

Nii nagu sportlased enne suuri võistlusi teevad kõvasti trenni ja pyhenduvad oma eesmärgile ja tulemuste parandamisele, siis olen mina hetkel silmitsi faktiga, et ees seisab yhe hästi suure tellimuse täitmine. Ja suht kiirtäitmine, mis nõuab minult veel teadmatus koguses pingutust ja seepärast teen mina ka juba paar päeva sooja. Kuna katsetmist vajasid nii värvid kui toorikumaterjalid, siis langes mulle osaks suur õnn saada ka endale yks kott. Tegelikult kyll teine ja seegi siis tegelikult proovitöö, kuid siiski päris oma kott. Ma olen siiani käinud poes ise vaid puhaste (täisjoonistamata) toorikutega ja neid iga kord pestes mõtelnud, et vaat nyyd ma joonistan, aga iga kord on vaja olnud enne jälle poodi minna ja kott on pisut mustaks saanud ja nii on need isikliku koti joonistamised veninud juba aastaid 😀

Ja siis täna sain ma endale päris oma koti. Või kui nyyd arvestade siinsetel fotodel nähtavat, siis kas ikka sain mina endale koti või poiss uue lõbustusatraktsiooni? 😀

Siin siis kott

Tekst kotil, mida täies hiilguses kyll näha pole:

‘Nimekiri:
1 lauasai
300gr hapukoort
palju komme
ja veel palju head’

Osa sellest nimekirjast pärit teate kyll millisest jutustusest (oli teine mu yhel lapsepõlve lemmikvinyylikal) 😀

Ja see pilt vist kommentaare ei vaja 😀

Kott on aus – suur ja tugev. 16 kilo vingerdavat ja 94cm kokkuvolditud poissi mahub sisse ja kannab ära nagu naksti. Kiiiguta mind! Kiiiiiiiguta! 😀

Õues ei lähegi enam valgeks vist. Veel kaks kuud läheb aina pimedamaks ja pimedamaks ja kylmemaks. Miks on meid nuheldud säärase kliimaga? Või miks saadetud just siia elama 😀

Aga kogu sellest niiskest, isegi rõskest, sombusest ja pimedast ilmast hoolimata on ikkagi kuidagi suht reibas olla. Ja pisitasa valmib iga päev midagi. Eks asjade koorem lihtsalt pressib peale ja pole kuskile pakku pugeda. seda enam, et peas keerleb veel sada muud kõrvalmõtet ja ideed 😀

Mõne päeva eest said valmis kaks kotti. Yks suur ja teine pisike 🙂

Pisike siilikesega kotike

ja suur notsuga kotike

Eks ikka kõik yhe kena eesmärgi nimel – et oleks vahva kott käes ringi käia ja vajadusel midagi toredat sinna sisse pista kui taskusse ei mahu

PS köögis kerkib pärmitaigen 😉

Vahepeal, enne sooja suve lõppu ja selle igikestva sygise algust, syndis siia ilma yks pisike tydruk. Omal moel sain mina tänu sellele pisitydrukule tädiks. Või noh, ma elasin tema ootamisele rõõmuga kaasa ja kui asjad oleksid nii nagu nad peaksid olema, siis oleksin ma hetkel talle yks vahva onunaine. Või vähemalt minu suguvõsas kutsutakse onunaisi ka tädideks. Nyyd olen ma aga lihtsalt väike pai haldjas talle. Ja mida teeb esimese asjana yks korralik haldjatädi? 😉

Eks ikka yhe nimesildi, kuidas ma muidu ikka saan 😀

Palju õnne ja rõõmu ja säravaid silmi, Sulle, pisike printsess! 🙂

Teate ju kyll neid kulunud lugusid, kus pagari lastel pole saia ja kingsepa omadel saapaid? No vot, ma pole ka yldse parem tyyp 😀 Ei julge nyyd täpset arvu pakkuda, aga tubli mõnikymmend nimesildikest olen teinud ikka kyll. Kellel aga polnud oma silti? Mu enda pisikesel pärdikul 🙂

Tegelikult kyll joonistasin juba yhele plaadile ammu aega tagasi tegelased valmis, aga värvimiseni ei jõudnud ja see plaat seiab endiselt vanas kodus vist köögilaual. Aga poiss ju juba nii suur (mina olla selles eas oma nime juba ise kirjutatad osanud?!) ja temal oma nime kirjapildist suht hõre ettekujutus. Seega siis puhtpedagoogilistel kaalutlustel tuli endal natist kinni võtta ja ka enda präänikule silt teha 😀

Pildil olemas yliolulised tegelased – bullterjer Possu, kelle järele ta iga päev miljon korda kysib ja hirmsasti igatseb. Tiiger, sest ta on ise yks igavene tiigrikutsu, kellele koledal kombel naeru kõhistada meeldib, kui ta triipe loetakse. Kuu, sest see oli ta esimene sõna ja alates eelmise aasta jõuludest saan ma igal hommikul kysimuse peale ‘mis sa unes nägid’ vastuseks, et ta nägi kuud. Noh, ju siis on sel toredal öidvalgustaval taevakehal temaga mingi eriline seos või talle mingi eriline tähendus. Tähed on ka tähtsad.

Ja oma edevuses lendasin ma ka ise ta pildile. Laps vajab ju ikka pisikest abistavat ja toetavat haldjakest ennast jälgima oma ulakatel käikudel 😀 No ja kuna ruumi veel on, siis tuleb sinna kindlasti juurde veel mõni putukas, need ka poisi suured lemmikud. Mõni lepakas ja ämblik ja kindlati mumm. Tädi Mumm on ka Tannu suur lemmik. 🙂

Aa ja siis muidugi peab pildipoisi särgil olema ka yks pisike ahv. Et ikka oleks nagu päriselt 😀
Ja siin pisike pilt äratundmisrõõmust – pärdik tunneb ikka pärdiku ära. Hea veel, et ytles, tunnustavalt ‘afipärdik’, mitte ’emme vaata, mina siin!’ ihii 😀

PS suures jõulueufoorias sai täna seinale ka poisi päkakast

Esialgu toimib see tema jaoks vaid panipaigana. Kastanimunade ja tammetõrude hoidjana suurepärane valik. Asjad pysivad koos ja mina ei kuku pikali 😀 Isenesest ju jõuludeks veel veidi vara valmistuda, aga kuna see kast mulle igal pool kogu aeg ette jäi, siis parem rippugu seinal ja oodaku lund ja päkakaid ja seda päris õiget aega. Mina toitun senikaua piparkookidest 😀

Kui ma hommikul teatasin, et hakkan täna piparkooke kypsetama, siis vaatasid ema ja vanaema mind pikalt ja pööritasid silmi. No, et kas ma kuupäeva ka vaadanud olen, oktoober ju alles! Õnneks oli mul kaks maailma parimat vabandust. Esiteks mu raskejalgsus vabandab välja vist pea kõik ajutise hulluse märgid. Vähemalt viimase nädala jooksul on nad mõlemad pidevalt mu mõtteavalduste peale vaikselt nentinud, et ju see kõik tuleneb ‘olukorrast’ 😀 Ja teiseks oli meile külla tulemas tädi Krista saadetud fotograafionu, sest meie Pere ja Kodu lugu vajas ka pilte. Ja kolmas põhjus oli ka – mul oligi päriselt kooohuuutaaav piparkoogi-isu ja selles oli suuresti süüdi ema ja mamma eilne õhtusöök – siinse maja traditsiooniline jõuluroog – ahjukapsas, ahjuliha ja ahjukartul. Ega ikka eriti ei juhtu kyll seda, et nad sellist asja sööksid mittejõuluajal. Vanaema sylt oli vaid puudu. Ja ainult mina olen oma piparkookidega hull?! 😀

Olgu sellega, kuidas on, aga poiss oli rõõmus kui poodi suhkrusiirupit tooma suundusime. Aitas mul pärast nelki purustada ja suhkrut mõõta ja mune pooleks lyya ja siirupit maitsta. Tainas tuli hea. Öösel kokaraamatuid uurides vaatasin, et see vana hea pirukate-kookide raamatu esimene piparkoogikas on suht lihtne ja arusaadav mulle ja otsustasin seda katsetada. Heledam, kui poeoma ja pisut teise maitsega, aga siiski tõeline piparkoogikas. Kypsest peast kyll veel vähem harjumuspärase poetaigna maitsega, aga siiski nagu päris. Kuni vanaema ahjus omi asju ajas, seisi meie tainas tunnikese kylmas ja siis see kõik algas.

Tainas andis kenasti rullida, lõikasin noaga välja koera ja kassi ja mesilase ja siis hakkasin mõtlema, et mis pagana rullimine, käega voolida palju mugavam. Ja nii siis saidki kõik teised lihtsalt kätevahel oma vormi ja kuju. Pudeneb kyll tiba rohkem, aga täiesti vormitav siiski. Poiss ytles järjest, keda või mida teha ja mina siis muudkui teostasin tema ideid.

Esimene pann enne ahjuminekut selline

Täiesti yllatavalt palju kerkis see tainas ja oli ylimalt positiivne, et lahtiselt peale pandud silmad ja kõik muu kerkis kenasti kinni. Pärmitaignaga on alati see suur jama, et pisikesed detailid kipuvad kyljest ära kukkuma või siis üheks suureks plönniks kokkukerkima. Algselt plaanisin ka kooke kaunistada, seepärast jäid need isegi munaga määrimata, aga kui nad ahjust väljas juba olid, tuba jõuluhõngu täis, siis vaatasin, et esimeseks korraks on nad sel kujul ka väga head. Äkki ajakski muidu liiga kirjuks 😀

Ja siin nad siis on, minu ja poisi elu esimesed vigurpiparkoogid:

Pealik oma lemmikut, bullterjer Possut, maitsmas. Esiti haaras sabast

ja siis lasi saba lahti ja näksas kõrvast

ja siis pistis juba kahe suupoolega

Ja siis tuli ahjust teine pannitäis

Kompositsioon ‘Kaotatud paradiis’. Kuigi poiss tellis kõigepealt issi ja siis emme 😀 Aga ma ei suutnud vastu panna ja pidin yhe madu-ussi ka sekka torkama. Seda enam, et mind lapsena just sel teemal mitte vähe ei tögatud, et kus mu Aadam on, eksole. Noh, nimi ju selline 😉

Ja kompa nr 2 ‘Taasleitud paradiis’

Et siis jõulud ongi käes? Oktoober pole veel läbi, õues on aga juba enne kella 17 kottpime. Lähen pistan nyyd kõrvitsakrõllidesse uued kyynlad sisse ja mugin veidi piprakaid. Kuna ma olen lapsest peale alati peljanud ilusaid asju syya, ju see on tulnud sellest, et kõiksugu kenad martsipanid ja värgid pisteti kappi klaasi taha imetlemiseks ja syya ei lubatud 😀 siis tegin endale krõbistamiseks mõned piparkoogipätsikesed, ilma teo ja näota, siis hea emotsioonivaba syymekaid tundmata syya 😀

Nii, aga ema ja mamma juba keetsid endale kohvi ja on asunud mu piparkookide kallale. Kuna koogid on mõnusad, pehmed ja muredad, siis kunsthambad rõõmustavad ja mamma esialgne torin, et need ju lähevad alati nii kõrvaks, on asendunud vaid mõnusa nohinal mugimisega… Nii, ruttu kööki nyyd, muidu jään veel ise ilma ka oma kookidest 😀

Et siis hõu-hõu-hõu, vahvaid jõule! 😀

Rahutus on hinges ja see sunnib pidevalt toimetama. Hiljuti valminud kõrvitsakrõllide puhtakskraapmisest saadud sentimeetrise läbimõõduga vill läks eile katki ja valutas mitte just kõige mõnusamalt. Poiss muudkui käis ja paitas mu sõrme ja andis ohtralt soovitusi, mida kõike teha, mis valu ära võtaks. Soovitused olid alates kommisöömisest kuni käe sygavkylma panemiseni 😀

Ja täna õhtul oli mul ikkagi valu trotsides vaja teha valmis allesjäänud hiigelsuvikõrvitsast ka teised kaks tegelast. Mis sellest, et mu sõrm täna öösel tõenäoliselt valust kyljest kukub, eesmärk oli yllas ja aus – noh, meie eesaial on kaks väravat ja seega neli posti. Ja kus see siis sobib, et autoväraval on toredad kõrvitsakrõllid, aga jalgväravapostid seisavad niisama ööpimedusse uppunult ja kurvalt.

Kaks uut tegelast vahetult peale syndi

Ja kuna õues oli selleks ajaks juba pime, siis pidime need ka kohe õue viima

Ööpimedus näeb meie ukselt ysna kelmikalt tontlik välja nyyd (esiplaanil kummituslikult peaspetsialist isiklikult. Ööd on meil siin mustad ehk siis krõllivalged ;))

Nyyd on meie pool sajandit vanade ja igati kulunud nelja aiaposti otsas neli toredat krõlli. Olgugi, et hälloviin on meie juurde tulnud vist mikihiiremaalt, siis alati pol võõras paha. Eriti siis, kui see omal moel omaks ja toredaks teha 🙂

Nyyd vaja hakata piparkookidele mõtlema. Ei, tegelikult on enne vaja kõvasti joonistada ja värvida. Enne ikka töö, siis saab alles syya. Olen enda suhtes halastamatu 😀

Paar päeva tagasi käis meil külas Pere ja Kodu ajakirjast tädi Krista. Ja selleks, et jutt veel magusamalt sujuks oli meil muu jutu puhumisele lisaks plaanis  ka vigurpiruktegu. Kuna sel korral oli tegijate seltskond suurem, olid ka tulemused uuenduslikumad. Esimene pannitäis rändas ahjukuumalt juba meie juurest minema ja pilti ei jõudnudki suure sahmimise vahepeal teha, kuid neid tegelasi olete te valdavalt ka juba kohanud varsemates pirukategudes.

Teine pannitäis tuli aga ahjust välja sellisena:

Ja sai ylevaatajalt positiivse hinnagu:

Ja selle korra kaks peategelast olid tädi ja onu. Rosinasilmne tädi on meil kaugelt kylla tulnud tädi Krista meistriteos, ulakas onu on minu jagu 😀

Kõik saiakesed peale onu ja tädi on juba ammu söödud. Ja mina, paha ema, pole lasknud lapsel suurest palumisest hoolimata tal veel hambaid onu ja tädi sisse lyya. Tahaks veel veidikenegi seda kaduvat kaunist kunsti imetleda 😀

Ja mõtleda välja uusi vigureid. Ja kui juba saaks piparkooke teha.. ehhh! Ma pole piparkoogitainast iial ise teinud, sest minu jaoks on endiselt vanades retseptides toodud ‘siirup’ suht arusaamatu mõiste. Pole see ju vees lahustatud tavaline suhkur? Pole see ka vist see joogisiirup, mida poes myyakse? Või ameerikapärane vahtrasiirup? Või lihtsalt mingi lahjendatud mesi? Kui keegi, kena inimene, mulle selle keerulise asja lahti seletaks, siis mine tea, äkki tulevad järgmisel korral juba piparkoogid ka. Kuigi minu puhul on alati see oht, et tainas saab enne otsa kui pirukad ahju. Eriti kehtib see piparkoogika puhul 😀

Tänud teile kõigile toetuse ja heade sõnade eest! 🙂

Eilset pikka päeva kroonis see, et kui kell 21.15 läksin poissi magama panema, siis kukkusin ise enne ära. Igal juhul kui ma kell 1.30 silmad avasin, täisriides, oli maja pime ja poiss ka juba magas. Kuigi ta kell 4 hommikul yritas mind veenda poodi minema, sest tal olevat vaja just yht kindlat pisikest kilekotti, mida saab ainult Selverist, pähklileti kõrvalt. Anna kannatust! 😀 Ja kell 7 rääkis ta seda juttu mulle uuesti. Ei tea, mida ta kyll unes näeb ja kust sellised ideed? Igal juhul tema veel hetkel magab ja mina olen yle miljoni aasta sellisel kellaajal yleval – pole ju harjunud 9st õhtul magama jääma enam. Aga veel vähem olen ma harjunud hämaras ärkama 😀

Kui ma siit eile tõusin, siis kindla kavatsusega minna ja teha yks maitsev roog suvikõrvitsatest (tzukiinid või kabatshokid, kuidas keegi ka siis arvab heaks neid kurgi moodi kõrvitsaid nimetada). Hea sõbranna tassis kilekoti kärisedes juba augusti lõpus mulle oma ema aiamaalt kaks hiiglast ja kuna peale minu siin majas suvikõrvitsaaustajaid pole, siis ootasid nad mind ja mu olematut ettevõtlikkust pea kaks kuud. Et te ei arvaks, et sõna ‘hiiglane’ nende kahe 65cm pikkuse juraka kohta oleks liialdus, siis, palun väga, kakaokypsise näo ja särgiga poiss näitab teile enne enda suurpuhastust kõrvitsad ette:

Kõrvitsaid lähemalt uurides hakkasin kahtlema nende sihtotstarbes. Jube suured, jube tugeva koorega. Või mis kahtlema, hoopis lambike lõi peas põlema, et asju saab ju kasutada mitmel moel 😀

Kuna mul pole maavanaema, kelle kompostihunniku veerel kasvaks tõllasuuruseid õigeid kõrvitsaid, siis on igal aastal enne hälluviini (ilus maakeelne sõna, eks?) on mul suur kõrvitsajaht turule. Õues ju pime ja hingedeaeg tuleb ikka korralikult vastu võtta. Sel aastal pole veel jõudnudki turule kõrvitsaid passima ja ega must endast hetkel tassijat pole ju ka. Endal suur kõrvits põlle all 😉

Ja nii siis tärkaski mu peas hiiiiilgav idee, mille yle poisil oli veel eriti hea meel. Noh, muidu oleksin ma need kõrvitsad lihtsalt seibideks lõikunud, hea ja parema kraami sinna kõrvitsaviilu sisse toppind ja ahju pistnud, aga nyyd oli midagi palju põnevamat ees ootamas.

Suure lihanoaga sisuliselt raiusin yhe kõrvitsa pooleks. Seemnetega pehme osa kraapis kõrvitsast välja poiss ja ylejäänud osa uuristasin suures osas välja mina (sellest sai kusjuures maitsva vormiroa 🙂 ). Selle suure kraapimise tunnistuseks on mul parema käe keskmisel sõrmel ka kena 1cm-läbimõõduga rakk, mis öösel mõnusalt valutas. Siidkäpp, noh 😀 Ja seepärast ootab ka teine kõrvits hetkel alles tegelemist. Siis lõikasin terava noaga, poisiga igat sammu arutades, kõrvitsapoolikutele pähe silmad-nina-suu ja tema urkis siis veidi nyrima noaga sealt veel kõrvitsasisu jäänuseid välja.

Tulemus ootas köögilaual pimedust

Ja kui hämarduma hakkas, siis viisime kõrvitsakrõllid, sellise nime me neile koos andsime, välja, uude elupaika. Mõistagi näoga toa poole, sest me ju ise tahtsime neid ka näha 😀

Kell 8 õhtul olime sunnitud minema poodi uute teekyynalde järele, sest eelmised hakkasid kustuma. Poiss käis ise neid kogu aega vaatamas ja vedas kõiki majaelanikke iga natukese aja tagant ka aknale oma krõlle vaatama. Seega ei saanud ma kohe esimesel õhtul lubada neil kustuda enne magamaminekut. Ööpimeduses nägid nad muidugi veel eriti vahvad välja.

Ja kui uneaeg tuli, siis käisime neile lehvitamas ja nemad lehvitasid oma tulekeeltega meile vastu. Mine tea, äkki oli nende lehvituses mingi imetabane vägi, sest miks ma muidu magama jäin ja praegu magada ei mõista, kuigi maja on alles uneuimas? Igal juhul on vahva tõdeda, et isetegemisest on sujuvalt saanud koostegemised. Seltsis ikka ju segasem 🙂

Ann kirjutas mulle, et tal on maailma kõige ägedam Lonni. Ja õnnest oli puudu just üks Lonniga kott. Kui ma kasse olen saanud joonistada palju ja laias laastus on nad kõik ikkagi suht sarnased – kasside eripära – suured kassid on ju hoopis teist nägu ja nime, siis koeratõugudega pole ma väga palju mässanud, neid on ju nii erisuguseid ja minu joonistused kipuvad olema kõik suht sarnase näo ja teoga. Mõttes on keerelnud ja mõnda tõugu olen väga kaua ka juba harjutanud (nt shotikaid on kõik märkmiku ja kaustade nurgad täis juba :D), aga peamiselt olen siiski teostanud vaid enda bullterjeri ja sõbranna shiba pilte. Ja nyyd siis oli vaja yht vahvat viinerkoera, kelle sees on meetrite kaupa rõõmu ja armastust 😀

Joonistasin neli kotikavandit, kyll yhtpidi rõngas ja teistpidi painutuses, kyll yhes otsas pea ja teisest otsast paistmas saba…

… aga see pilt jäi sel korral kõige peale ja yks uudishimulik Lonni-kutsu asuski lähemalt uurima lepatriinusid 🙂

Ja siin siis terve komplekt koos ka – Ann ja Lonni ja kott! Aitäh Sulle, Ann, foto ja võimaluse eest joonistada üks tore taksikoerakott! 🙂

Öös on mõtteid. Mul on neid viimasel ajal nii palju, et pähe ei mahu ja magada ei saa. Kuna ma pean lapsekasvatamise ja paljude muude asjadega yksi hakkama saama, siis mõnes asjas oleks vahva kellegagi ikkagi koostööd teha. Äkki keegi huviline ja asjapulk juhtub lugema mu öiseid hullutavaid, aga samas nii lihtsaid ideid ja see paneb ka nende mõtte liikuma 🙂

Tallinnas, kindlasti ka mujal, on ysna palju kohvikuid. Mõned on heal järjel ja suure kylastatvusega. Mõned on veidi väiksema kylastatavusega, aga samas siiski kenasti toimivad. Mõned kindlasti ka virelevad ja otsivad alles oma mõtet ja kliente. Kohvikuid on palju ja neid on ka eriilmelisi, kuid kõik peenemad ja erilisemad neist on reeglina ka kolekallid ja omade kirjutamata või ka kirjutatud reeglitega nii, et tavainimestel neisse eriti asja pole.

Samas tänapäeval on ju suur mood kõike ymber teha ja uus elu asjadele anda. Miks ka mitte, kui asjal jumet on? Mul on ideid nii, et lämmatab. Aga pole kohvikut. Pole isegi pisikest nurka, kuhu teha nt mängu- või peotoakest. Võiks ju yyrida, aga tyhja koha pealt päris yksi alustada? Ok, kõik on kuskilt alustanud. Samas, kui sinus on rohkem kõiki muid soolikaid kui seda ärisoolikat (yks pisike rudiment muidugi on ja ehk ärkab see ka tegevuse käigus ellu, kuid hetkel pole see arvestatav), siis tuleb otsida lahendusi muul viisil. Kindlasti saab ka yksi, aga koos oleks toredam. Mis teie arvate? 🙂

Ja vot seesuguseid ideid-mõtteid on tõesti nii palju, et magada on raske. Karm elu, hihii. Aga ausalt, mulle meeldivad kohvikud! Kohvi ma ei joo, aga kohvikud on nii minu kohad! Olete valmis? Mina olen rohkem kui valmis 🙂

Sättisin siin võõras arvutis oma ajutisi kaustu korda ja leidsin muuhulgas mõned asjad, mis kyll ammuilma oma uute omanike käes, aga pole siiani kajastamist leidnud. Tegelikult on selliseid asju nii palju, millest mul isegi pilti endal pole. Aga kes see jõuab igat liigutust klõpsida 😀

Aga siin siis kaks kotikest.

Kiisuga kott läks yhel pisikesele tydrukule. Olen igasugu kiisusid teinud, aga kuna anti vabad käed, siis ennast täpselt korrata ka ei tahtnud ja nii siis mõtlesin tõsiselt, milline see pisikese tydruku kotikese kiisu peaks ikka olema. Sai siis selline 🙂

Ja pisikese tydruku emme soovis endale ka kotikest. Hobuse või ykssarvega. Ykssarv tundus mulle joonistamise hetkel kuidagi ahvatlevam ja nii ta sinna siis unelema pugeski 🙂

Kohevarsti valmib ka yks taksikoeraga kotike. Sai seda meetri-kaupa-myydavat kutsat kyll yhte, kyll teist pidi kotile väänatud, aga kotile ta mahtus ja näeb juuuube vahva välja ka. Viimasel ajal on yldse koerateema popiks muutumas. Shotikad, Russelid, bullikad, shibad, muidugi taksid, iiri setterid ja mitmed teised. Puudleid oleks hea lihtne teha, aga need on vist suht väljsurnud tõuks muutunud meie kandis, nii peangi siis end pingutama ja kangutama ja mõtlema, kuidas yhte nägu elukatele uusi jooni kylge pookida nii, et nad ka äratuntavalt oma tõu esindajad oleksid 😀

Aa, ja isetegija mõju on tuntav! Ilma kylmenedes kaevasin ma kapist vardad välja. Kyll käpiknuku jaoks, aga siiski. Soe villane lõng ja vardad vaevalt mu kätte suvesoojuses eksiksid. Ja ilma isetegijata vist ka mitte 🙂

Kuna mu suuremad tööd, need, mis oma lõppviimistlust juba terve igaviku ootavad on kohas, kust ma neid hetkel kuidagi kätte ei saa ja ise olen kohas, kus ma neid suuremaid asju kuidagi tegema ka ei mahuks, siis olen nokitsenud pisemate asjade kallal. Paar ööd tagasi kroonis rakkus kätt, magamata öötunde uus ports vetsu- ja vannitoasilte. Kohe keset ööd tuli kõigile tellijatele kuulutada, et seebivahused ja natuke häbelikud, aga väga kelmikad sildid on valmis. No nii rõõmus meel oli mul neist kohe 🙂

Konnadega

ja karumõmmidega

ja triibukassidega

ja triibuvabadele kassidega ka

ühe üksiku siiliga ka 🙂

lisaks sai sel korral tehtud ka pruunidele taksikoertega

ja kaelkirjakutega sildid

Hetkeseisuga on enamus vahvaid tegelasi teel oma uude kodusse või juba ka kohal. Taksikutsud ka juba uksele kinnitatud 🙂

PS nalja ka.
Miks taksikutsu istub tassil? 😀
Vanema põlvkonna esindajad ehk ei kahtle, millel need tegelased kyll niisama häbelikult, kyll raamatuga istuvad. Aga pisematele võib see tõesti paras pähkel olla. Jäin isegi mõtlema, miks just selline pott. Tänapäeval ju sellseid enam pole. Aga minu lapsepõlves oli, ema pärandus. Ehk siis seepärast? 🙂

Yllatav, aga isegi mu mamma on õppimisvõimeline (kuigi ma selles viimased 30 aastat sygavalt kahelnud olen :D). Yhesõnaga kysis ta täna nõudlikult yle maja, et kelle pärm see siin kapis on. Ytlesin, et minu oma, tahtsin lapsega vigurpirukaid teha. Ta siis kysis, et kas võib selle ära kasutada, kui ma seda kohe ei vaja. Lubasin. Aga enne õueminekut mainisin, et kui tal pole plaan porgandipirukauputust tekitada (see jutt oli vaid suusoojaks, sest hirmu, et siin majas mõni pirukas alles jääb, pole. Kui on toores, söön mina. Kui kõrbend, sööb isa. Kui keskmiselt kenasti kypsend, söövad kõik teised. Ja neid on palju). Et siis, mainisin vanaemale, et ma olen väga rõõmus, kui ta meile pisut tainast meisterdamiseks jätab.

Olime paar tundi ära ja kui uksest sisse sadasime lõi vastu mõnusalt magus pirukaaroom. Kiikasin yle köögiukse, yks pann oli ahjus, teine kohe valmis ahjupanekuks. Kahtlustavalt vaatasin vanaema poole… Ta ennetas mu kysimust ja kuna tal oli jahune pirukas parasjagu näppude vahel, siis osutas ta kyynarnukiga paksu froteerätikuga kaetud kausile. Mu suu vajus yllatusest lahti – ta oli meile eraldi kausitäie tainast teinud. Ikka yhe tubli portsu 😀

Käed puhtaks, põlled ette, suurematel suured panged, pisematel pisikesed.. ei, see oli teine lugu 😀 Suuremale suur rull, pisemale pisike, minu lapsepõlvest, ja nii me siis töid alustasime. Esimese panni jagu vehkis 2,5ne mees huviga kaasa teha. Mätsis tainast ja pläkerdas niisama rõõmsalt. Tegi krokodilli, kellest sai päevakoer ja veeretas mune, neid naerupalle siis. Siis niheles tykk aega, et saaks juba munaga määrida ja kaduski minema ja omi asju ajama. Teise panni ajal käis ta mind vaid kiusamas ja siit-sealt pannile valmis seatud asju nokkimas kavalalt, sest vaja oli maitsta, mis imevigureid see emme ikka teeb. Vahepeal andis ta ka nõu keda teha. Eriti popid olid tähekesed ehk kaheksajalad. Munaga pidi saama muidugi mõista tema pintseldada. Rõõmu kui palju. Segadust ka. Õnneks on köök kindel koht (kui esivanemaid läheduses pole) 😀

Ja siin siis pildireportaaz ka 😀

Esimene pannitäis enne ahjuminekut, kuigi parajalt juba kuumal pannil kerkinuna

Esimene pannitäis ahjust tulles

Teine pannitäis enne ahju

Teine pannitäis ahjusoojalt

Kõiksugu selgrootud, limukad, roomajad ja muidu elukad

Päikseline pärastlõuna teomaal

Naerupallid 😀

Peakokk degusteerimas

Parimad ideed tulevad ju ikka siis, kui öö on lyhikeseks jäänud pikaleveninud värvimisest. Või pigem syytundest, et peab lapsele midagi põnevat leiutama? Võta nyyd kinni. Igal juhul siis selline palav ja meeldivalõhnaline õhtupoolik oli meil köögis. Selline elus ja ajas kooskulegmine, mis loob häid mälestusi.

Nyyd nad istuvad kõik koos köögis ja söövad neid imeelukaid. Vigurpirukaid 😀

Järgmise korrani! 🙂

Sten on vahva heledapäine poiss. Ta elab järve ääres ja läks sel sygisel kooli. Talle meeldib igasugune sõjaväekraam, lapilised asjad ja eriti lennukid. Need olid asjad, mis mulle Steni kohta kohe meelde jäid ja olid abiks, kui talle nimetahvlikest joonistama hakkasin.

See, et yks kaitsevärvi lennuk peab taevas olema, oli ilmselge. Ja mis see lennuk seal taevas ikka rahuajal teeb, las teeb vigirlendu ja joonistab taevasse ka yhe vahva S-tähe, sest lennukile meeldib Sten ju ka! 🙂

Ja koolikott pidi ka seljas olema. Ikka uhke koolipoisivärk kohe. Ja päike. Päike on alati suur laste sõber ju olnud. Ja yks unistav ja uudishimulik lepatriinu. Ning kuna ma päris täpselt ei teadnud, millise järve ääres Sten elab, siis mõtlesin, et hundinuiad ja nende kohal tiirutav kiilipoiss annavad igal juhul aimu veekogu lähedusest. Vaat sellise sildi sai endale Sten. Vahvat kooliteed Sulle! 🙂