Eva Herrera

Tere yle väga pika aja. Alles oli talv ja juba ongi jälle sygis. Suvi kadus märkamatult ja varsti on jälle jõulud. Peaks kuskile soojale maale kolima, siis oleks kogu aeg suvi ja jõulud tuleks yllatusena 😀

Vahepeal on olnud vaikne aeg. Siis töö mõttes. Viimase kuu jooksul oligi vist ainult laadalkäik. Kylm, vihmane ja tormine pyhapäev Vabaõhumuuseumis, kus suure osa ajast kõik kena kraam oli peidetud kattekilede alla. Siin siis väike valik minu pakutud valikus:

Meie vahva laadalaud

paremas servas on näha eestlastega kotid:

Siis tegin mõned suuruselt katsikukingiks sobivad bodyd, mis halva ilma tõttu lauale peaaegu ei jõudnudki. Need on masinpestavad, aga vihm oleks kaubandusliku välimuse ikkagi rikkunud 🙂

Kaks joonistatud pisikest kotti:

Ja minu enda suured lemmikud – kelmikad vannitoa- ja vetsusildid olid meil ka suuremas valikus kaasas. Pildid eriti popp ja juba mitu korda tellitud siiliduo:D

 

Teile aga ilusat, sooja ja päikselist sygist 🙂

See on lugu sellest, kuidas Tannu endale päris oma liivakasti sai 😀

Poiss juba nii suur, et varsti võtab naise, aga pole ise veel endale päris oma liivakastigi saanud!? Nii ei lähe mitte! Kuna minust endast suuremat ehitusmeest pole vähemalt hetkel, siis tuli rääkida, rääkida ja veel kord tyydata teisi. Lõpuks oli asjal jumet. Ei tea, kas syymekad või niisama igavus andsid viimase tõke ja mõni nädal tagasi, kaunil laupäevasel päeval, pakkisime hunniku tööriistu autosse ja seadsime suuna Puumarketisse ja ehituspoodi.

VAJALIKUD ASJAD:

100 x 100 x 3000 mm immutatud puidust prussi 1 tk (hind 175 krooni)
21 x 95 x 5100 mm immutatud terrassilaudu 4 tk (hind 380 krooni)
28 x 120 x 3300 mm immutatud lauda 2 tk (hind 196 krooni)
immutatud puit on kyll kallim, aga samas säästavad need mõned lisakroonid jällegi suuremast murest ja töötegemisest.

siis veel ehituspoest peitpeaga kruvisid:
4,5 x 40 60tk (hind 17 krooni)
4,5 x 50 30tk (hind 11,5 krooni)
3 x 30 10tk (hind 2 krooni)

ja siis veel
2,1 m männipuust liist 1 tk (hind 20 krooni)
160 mm geotekstiili 2 jm (hind 26 koorni)
klambripystol ja klambrid (hind 234 krooni)

liiv endal olemas

KOKKU:
kulutused rahas 827,5 krooni materjalile + klambripystol
töötunde 4 ehitamiseks + 0,5 tekstiili kinnitamiseks + 1 augu kaevamiseks ja liivaveoks
Tulemuseks mängutunde LÕPUTULT 😀

KASTITEGU:

Tund aega poodides (sinna sekka ka juba Puumarketi hoovil parajatakes juppideks saetud lauajupid) ja maandusime siis oma sihtkohas.

Valisin välja koha. Noh tegelikult on see koht juba aia visioonis ja planeeringus ammu paigas, aga reaalsuses on teostunud vaid kaootiline osa sellest 😀
Igal juhul koht sai valitud nii:

kast ei jää mitte millelegi ette
kast jääb majast piisavalt kaugele
kast täidab ära sobiva tühjalt seisnud nurga
pinnase tõttu ei kasva seal nagunii mitte midagi
koht on päikseline suure osa päevast
kastis mängides on hea vaade enamus aiale (et laps ei tunneks end nurkasurutuna ja mahajäetuna)
kastist endast on hea ylevaade nii köögiaknast kui toarõdult (eriti laiskade vanemate, kes ei viitsi kogu aeg kastis koos lapsega mängida, unelm või kui mängivad, siis on hea ka muu maailmaga sedasi suhelda :D)
aeda sisenedes autoväravast (mida meil enamus teeb) on kast optiliselt nii vertikaalis kui horisontaalis just nagu õige koha peal. No nagu oleks olnud seal aegade algusest. Seega hea koht 😀

Nurgad rihitud, kastiplats märgistatud, võisid mehed käised yles käärida ja tööle asuda. Mina tegin õunapuude paljakssöömise kõrvalt neist jõudumööda pilte.

Kõigepealt said jämedad prussid otsast kirvega teravamaks tahtud ja siis kangiga maasse surgitud aukudesse taotud. Siis looditud ja võiski esimese ringi kyljelaudu kinni kruvida.

Töödejuhataja kontrollis isiklikult olukorda:

Ja mina heitsin vahepeal pilgu töödele ka köögiaknastst:

4 töötundi hiljem oli meie kena 1,5 x 1,5 m maapealne kast valmis – istmelauad ja liistud ka kenasti paigas:

Kui ma alguses rääkisin, et noh poolteist-korda-poolteist kast oleks hea kyll, siis vaatasid mind kõik, et mis see laps kyll nii suures kastis peale hakkab ja kes selle liiva täis veab. Mul endal oli lapsena meeter-kord-meeter kast ja no ajas asja ära kui yksi pidi mängima, aga mitmekesi pidi mängimise ajal ise kastist väljas istuma. Nyyd saab aga kenasti kastis istuda 😀

Kast seisis nädalakese niisama ja siis tuli tähtis päev. 20. august, esmaspäev ja vaba päev. Päikseline ka. Liivakaevamiseks just sobilik. Meie liivakastiteo juures oli muidugi yks suur ja soosiv tegur – liiva ei pea poest ostma ega kaugelt transportima – Nõmmel on liiv igal yhel endal aias olemas. Kaeva vaid auk, 20cm mullaga segunenud mustemat liiva pealt ära ja sulle vahibki juba vastu kena puhas jämedama fraktuuriga ehitusliiv – selline, mida saab ka sõeluda ja ilusaid kivikesi otsida. Ime kah, et seal suurt midagi ei kasva. Muld sööb liiva ära. Ja ma ei tea nii palju numbreidki kui mitu veoauto koormatäit mulda meie aeda on aegade jooksul veetud sinna. See on selline arusaamatu asi neile, kes ise liival pole elanud 😀

Nädala sees sai tegelikult geotekstiil kenasti kasti alumiste siseservade kylge klammerdatud (klambripyss on yks tore vidin, mida ma ammu endale ihkasin, aga mille ostmiseks kunagi väga pakilist vajadust polnud. Nyyd on mul see olemas ja ennast igati õigustanud)

Ja läkski liivaveoks ehk esimene kärutäis liiva. Minu isa tuli ka appi. Siin on spetsialistid kõik ninapidi asja juures:

10 kärukoormat liiva ja kast ongi täis. Vaja veel vaid veidi tampida ja asja lähemalt uurida:

Õnnelik kastiomanik oma kastis:

Ja korralik mängujuht paneb kõik mängima. Neli põlvkonda (mina teen pilti:D) pluss neljajalgne:

Ja mängida kõlbab igal ajal, nii pimedas kui paduvihmas:

No ja kuna see kastitegu nii sygisesse jäi, siis ei näe ma vähimatki mõtet selle edasituunimisel hetkel. Kyll aga on mul kuri plaan järgmisel suvel selle kasti peal kätt proovida. Nyyd vaja vaid veel kena ja korralik kate leiutada kastile ja võibki talv tulla. Eelmise aastat kogemus näitas muidugi kyll seda, et liivakastis sai mängida aastavahetuseni. Näib, kuidas sel aastal. Igal juhul on poisil hommikul Õismäel ärgates esimene mõte see, et pakime asjad ja lähme Rahumäele päris enda liivakasti mängima 😀

Kindlasti võib ka liivakasti osta poest nagu pea kõiki asju tänapäeval, aga mis on ikkagi peamine, see on isetegmisrõõm 🙂

Vahepeal on igasugu asju juhtunud ja tehtud saanud, aga alustan eilsest, et siis tasapisi taastada läinud ajad. Tasakesi, samm-sammult.

Eile oli ilus. Vihma sadas. No vähemalt minu poiss arvab, et vesi on ilus. Muda veel ilusam. Ja ma suutsin ta enamvähem puhtana bussi tassida, aga tema rõõmuks peatus buss meie sihtkoha peatuses otse suures veeloigus. Vabandust, poriloigus. Ta hyppas sinna mõnuga sisse, nii, et minul endal on põhjust jälle pykse pesta (pori ju pritsis temast endast kaugele eemale ju ka) 😀

Ja kui me siis paarsada meetrit veel vaevaliselt edasi liikusime, ikka läbi poriloikude, siis paistis minu jaoks juba veidi helgem väljavaade – ma sain minna tuppa sooja ja jätta poisi sydamerahuga tema jaoks põgenemiskindlasse aeda rahuga mängima. Mõistagi kasutas ta elavalt oma fantaasiat. Vanaema ahastas aknal ja mina keskendusin taignateole 😀

Paar tundi hiljem õnnestus meil siiski läbimärg ja jääkylm poiss tuppa tassida ja sooja dushi alt läbi lastes meelitada ta midagi põnevat tegema – pirukaid kypsetama 😀 Plaanisin kyll alguses liha-riisipirukaid teha, aga liha puudumisel sai tehtud vyrtsikaid riisipirukaid. Kui aga kolmandik tainast veel tegemist ootas, siis mõtlesin, et ahh, aitab kah, teeme parem midagi toredat. Alati on saanud neist viimastest taignajuppidest midagi teha, aga nii, et oleks materjali vabalt käes, vaat nii pole enne midagi teinud. Ju seepärast, et reeglina on taignategu vanaema hooleks jäänud ja temal on kõik grammid eriti arvel ja midagi ei tohi ‘raisku lasta’. Sel korral tegin kõik ise ja nii ma siis seda vabadust ka vabalt kasutasin. Ja oiii, kuidas poiss rõõmustas 😀

 

Minu lemmik – Tigu Tuudur

Poisi tehtud ussikesed. Voolis teine neid jupp aega ja rääkis nendega pikalt juttu. Ahi kasvatas ussipoegadest korralikud tegelased 😀

Minu yllatus oli tegelikult nii suur, et need elukad nii kenasti kerkisid ja nii mõnusad pehmed jäid. Õhtuks olid muidgi kõik otsas, aga need mõned tunnid polnud kyll mingeid kõvastumise märke täheldada. Ja see oli ka vahva, et kui piruka ymber tainas eriti kerkima ei kipu, siis loomad kerkisid kyll. Kilpkonnal läksid isegi jalad kõhualla peitu 😀

Ja mõistagi oli suursöödikuks poiss-kes-muidu-saia-ei-söö ise 😀

Suurt patsboad oli hea syya, sest iga punumisjätku sai eraldi veel murda ja suhu toppida 🙂

No ja karumõmmi puhul tuli esimesena ära syya naba, siis silmad ja siis amputeerida tema jäsemed ja kõik kenasti järjest põske pista.

 

Vot siis sedaviis möödus meie eilne kena vihmane poripäev. Ja ma miskipärast arvan, et edaspidi võib pirukaid teha keegi teine. Kogu meie pärmitaigen läheb edaspidi elukate meisterdamiseks 😀

Alles eile, kui lõõmas päike ja kuumus oli lõunamaine, oli tunne, et mis te ajate, et suve pole nagu sel aastal olnudki. Kogu suvi on olnud yks paras päikeserabandus. Ja nyyd, kus päike on pilve taga varjus, kuigi on soe, on juba tunne, et kas suvi tõesti oli või nägin seda unes. No ja kui ta isegi oli, siis nyyd on ta kindlasti läbi. Talvel suure pimeduse ja kylmaga maadeldes meenuvad kindlasti need ykskud hetked, kui päike säras, sai jääkylmas merevees millimallikate vahel sulistada, aga suve ju nagu ikka polnud. Ja nii igal aastal. Oleme oma kliimavööndi ohvrid 😀

No ja lapsena tundus suvi alati soojem ja pikem ja mõnsuam ja ilm polnud yldse nii heitlik. Hakka või seda vanainimeste muru-oli-rohelisem-juttu uskuma. Kui mul last poleks, siis võibolla usuksingi, aga tema tegemisi jälgides on ysna selge, et suvi kestab laste jaoks ka meie geograafilist asendit arvestades vähemalt pool aastat ja elu on ilus. Hakka või jälle ise ka uskuma. No vahel tuleb mulle kyll karm reaalsus koju kätte ka, kui pean liiga sygavale (põlvini) vette läinud last kargama jäisesse merevette riietega päästma. Aga kaldalt on tema hullamist vahva vaadata. Eriti jope ja mytsi ja kinnastega 😀

Istun hetkel siin arvuti taga koos oma pärdikupoisiga. Sööme jänkukrõpse. Sõnad ‘krõps’ ja ‘dipikaste’ toimivad ja sobivad söögiks igal ajal iga ilmaga. Olen kyll lugenud vastavat kirjandust ja pyydnud aru saada sellest imelisest märgisyteemist ja sõltuvust tekitavatest ainetest, aga no mõni asi jääb siin elus mysteeriumiks. Öelge mulle, kust teab laps, kes pole iial oma elus käinud mäkdoonaldsis vms kohas söömas, et sealt saab midagi syya? Aga juba väga pisikesena elavnes ta silmmärgatavalt, kui mäki kollane M-täht kuskile tee äärde jäi ja nõudis elavalt ‘mämm-mämm’. Sama käib ka Statoili kohta kust keegi temale ja temaga koos olles pole süüda ostnud. Miskipärast arvab ta, et sealt peaks saama syya. No saab ju ka, aga kust tema seda teab?

Vot ja lisaks selle märgisysteemile on tal selge ka see, et söögiks on head kartulikrõpsud ja muu selline. Sest vahel mõnel sünnipäeval ju on pakutud. Aga mul endal on tunne, nagu ma neid pidevalt koju ostaksin ja ise himuga tema ees sööksin ja ahvatleksin. Õnneks on ta aga veel nii väike, et pisike kavalus on abiks – lõika suur kausitäis värskeid porgandeid ja kurke kangideks, tee juurde mahe dipikaste (sobib ka täiesti tavaline matsestamata jogurt) ja ytle lapsele rõõmsalt, et täna sööme hoopis jänkukrõpse (no ikka selle peale, et tema on eelnevalt ahastades nõudnud mult kartulikrõpse). Sõnal ‘krõps’ on võluvägi ja poiss vitsutab näost sisse värsket kraami nagu muidu sööks ainult puhtaid pahasid E-sid. Aga kauaks seda jagub? Või äkki kinnistub teatav harjumus?

Ma ise olen teatavas sõltuvuses kokakoolast. No ei taha, aga vahel peab. Eriti vihkan Selvereid, sest neis on kenasti kassade juurde veetud pisikesed kylmkastid higistava rämpsjoogiga. No ei suuda ma vahel mitte vastu panna, kui on vaja pikalt sabas seista ja oodata pääsemist. Nõrk olen. Aga lapsele ma ei anna – koka on emme jook, õlu on issi jook ja tema jook on kraanivesi või mõni muu võimalikult naturaalne gaasivaba jook. Varsti ei saa nagunii enam kätt ette panna, aga kuni saab, seniakaua panen ka 😀

Päikesevaba ilm muudab jutukaks. Ja kirjutada tahaksin veel paljust. Viimaste nädalate jooksul on saanud ysna palju tehtud ja lõpuks ometi hakkab mulle tunduma, et asjad saavad kuidagi joonele. Tööasjad siis. Muud asjad ei saa nagunii enam kunagi joonde, sest on asju, mida ei saa parandada. Kahjuks.

Aga kui endal midagi pole, mille nimel pingitada ja millest enam unistada, siis on mul olnud elus vähemalt see imearmas võimalus, et saada veidi osa teiste õnnest ja rõõmust. Jah, ok, mul on laps ja varsti on neid ehk kaks ja nemad ongi mu elu mõte ja tugevus ja nõrkus ja elushoidev jõud. Aga selleks, et olla õnnelik on vaja olla osa perekonnast ja yksikema koos lastega pole terve ega terviklik perekond. See on poolik ja katkine perekond. Võibolla tõesti toimiv syteem ja elokuorraldus, aga kindlasti mitte see, millest enamus meist unistab ja õigeks peab. Jah, ennast saab petta, luua illusioone, aga perekond koosneb siiski mehest, naisest ja järelkasvust (eriolukorrad ja surm on paratamatud, neist ma ei räägi). On ju nii?

Pulmad, abiellumine ja perekond on minu jaoks alati olnud sydamelähedane teema. Kodu ja perekond on yldse tähtsaimad ‘asjad’ mu arvates. Ja siis, kui ise oled kõigest ilma jäänud vastu oma soove ja tahtmisi ja tundeid ja otsid vaid elumõtet ja pyyad end niigi palju kokku võtta, et veel yks päev jaksata olla, siis on nii kosutav joonistada perepilte, kokkuhoidvaid ja armastavaid, pilte pulmadeks noorpaarist, armunutest, lastest. Noh, nagu peidaks end muinasjuttu, sest reaalsus on liiga valus. Talumatult valus. Eks see on omal moel seesama viis saada osa lähedusest ja heast olemisest, nagu mõned lapsed varastavad teiste laste asju. Mitte puudusest. Reeglina on nad hästi toimetulevate vanemate lapsed, neil on olemas kõik ASJAD, mis eluks vajalikud. Aga pole armastust, lähedust, turvatunnet ja selle kompenseerimiseks võtavad nad nende laste asju, kelle puhul neil on tunne, et ehk saavad nad ka ise siis osa heast enesetundes-enesekindlusest, mida need teised lapsed endast kiirgavad. Suure inimesena ei lähe ma ju teiste asju võtma, teiste elu elama, eriti vägisi, aga kuna mul see võimalus teiste elust veidi osa saada vahel lihtsalt on, siis olen selle eest sydamest tänulik neile.

Viimase aja tegemistest teile ka yks pilt. Tegelikult kaks, sest sain teha sisuliselt kaks yhesugust pilti ja see annab soodsa võimaluse näidata valmis pildi kõrval ka valmisvärvitud, aga piirjoonteta pilti. Vahel soovib mõni näha poolvalmis pilti ja siis on alati suur segadus, et mis asi see on ja miks on nii ja kui siis äärejooned saavad paika, siis on kõik äkki korras. Just selle pärast ei kipu ma poolikut tööd näitama. Pigem siis tõesti lihtsalt mustaga kavand, aga mitte värviline äärejoonteta pilt 🙂

Et siis poolik ilma äärejoonteta töö:

Ja valmis töö:

Ja palju-palju-palju õnne asjaosalistele endile! 😀

Ja Susa, suur-suur tänu Sulle tunnustuse eest! Ma olen omadega nii rabas, et sellised asjad tulevad mu jaoks kyll täiesti lambist, aga vähemalt hetkeks võlub see naeratuse suunurka ja seegi on juba hea algus. Aitäh, Sulle! Uurin ja mõtlen veidi selle asja yle ja tegutsen siis ka ise 😀

Ja päike tuligi välja. Suvi polegi veel läbi. Kui veel edasi kirjutaks, siis jõuaks varsti ehk öö ka kätte. Mõnusat sooja suvepäeva teile kõigile! 😀

Kunagi ammu-ammu kirjutas mulle tumevalge ja rääkis oma mõttest. Vaja oli kahte padjapyyri. Käisin mööda poode ja uurisin asja. Kuna padjapyyridele tuli joonistada, siis jäid kohe ära mõned varemproovitud ebakindlad asjad ja tuli kindlapeale minna Kreenholmi satiinpyyride peale. Huvitaval kombel on kvaliteetsete padjapyyride valik (just värvivalik) kuidagi ysna väike. Seega padjapyyrid said valged, laiade koetriipudega 🙂

Kuna tumevalgel oli kindel nägemus, kes peavad patjadel olema, siis jäigi mul yle asi vaid vormistada 😀

Yhe pyyri paremasse serva sai ‘nurrrrr’ ytlev kiisu

ja teise pyyri vasakusse serva ‘mõmmmmm’ ytlev mõmmi

Ja nagu ma hiljem kuulsin, siis võeti pyyrid väga hästi vastu ja neile osteti seltsiks täiesti uus voodiriiete komplekt. Ja elu on jälle ilusam. Magusaid unenägusid Nurrrr ja Mõmmmm ! 😀

PS Kreenholmi (kaubamärk on vist Krenholm, st yhe e-ga) valged staiinpyyrid 50x60cm. Joonistatud musta siidiguttaga. Kirjade kohaselt kannatab masinpesu kuni 40 kraadi juures (mittevalgendava ehk siis värvilise pesule mõeldud vahendiga). Ise pesen juba mõnda aega 60 kraadiga (katsetanud olen ka 90 kraadiga) ja värv pysib kenasti. Samas mõne teise pyyriga kahjustub värv, eriti suuremad mustad pinnad, nt ninad, juba esimese pesuga. Katsetustööd igal juhul jätkuvad. Ja nyyd lähen jälle värvima. Mul on käel juba kaks rakku puhtalt pintsliga vehkimisest ja äärejoonte vedamisest ja lõppu veel ei paista. Ja õues on troopika 🙂

Kunagi olid loomad. Igasugused loomad. Kohe terve suur ja lai loomariik sai yhele pildile kord joonistatud. Siis aga tuldi ideega, et asja saab ka kitsamalt käsitleda ja nii syndis siis särgipilt meie oma metsade elukatest 🙂

Täpselt aasta tagasi, siis, kui me veel Lasnamäel elasime, andsin ma oma sõna, et hakkan hoidma lisaks enda poisile ka yht teist poissi. Õige pisut nooremat kui minu enda oma. Kõik sujus algusest peale kuidagi loomulikult ja valutult ja nii veetmise me kolmekesti koos kokku tubli 8 kuu lyhendatud tööpäevad. Nemad olid minu pisikesed armsad pärdikud ja mina endanimelise loomaia direktor (isegi ametinimetust kinnitav särk sai kunagi tehtud :D). See oli vahva aeg, sai laenatud kaksikute käru, et saaks poistega mõnusalt koos jalutada. Pärast korduvaid katseid kahe käruga ma lihtsalt loobusin, aga kaksikutena oli neil endal ka tore ja põnev. Vahepeal elasin pool aastat vanemate kodus ja seal oli palju mõnusam kui Lasnamäel ja hiljem jätkasime oma lõbusa päeva-loomaaiaga juba Õismäel.

Ja aeg on läinud (keegi ikka teab, kuhu see kaob?). Minu poiss on juba 4 kuud 2-aastane ja teine poiss sai 2 just eile. PALJU ÕNNE VEEL KORD! 😀

Synnipäevakingituse yle ei olnud vaja pikalt juurelda, see oli kuidagi täiesti iseenesest mõistetav, et tuleb teha pärdikusärk. Ja kindlasti kaks tykki. Kuna poisid enam aktiivselt koos pole, siis olgu nendevaheline side kuidagimoodi vähemalt muul viisil vahvalt märgistatud 😀

Synnipäevalapse särk. Tema ise on Vemp ja tal on sõber Temp

Minu pärdiku särk. Tema on siis Temp ja tema sõber on Vemp

Pisikesed pärdikupoisid Temp ja Vemp elu yle mõtisklemas ja maailma uurimas

Ja pärdikud mõtlikult mänguhoos. Mäng on väga tõsine töö 🙂

Elagu pisikesed vahvad pärdikud! Kuigi poisid ise on veendunud, et nende särkidel on mõmmid ja jääkarud. No mida teha! Ikka veel ei suuda ma joonistada ahve nii, et need ka laste jaoks ahvid oleksid. Aasta otsa olen aktiivselt asjaga tegelenud, katetanud ja harjutanud ja ahv jääb karuks. Asi saigi alguse täpselt aasta tagasi. Sai samale poisile kingitud nimeplaat.

Muuhulgas oli sellel pärdik. Kõik kysisid aga, miks on karul pikk saba. Ma siis võtsin asja käsile ja asusin ahve aktiivselt ahvistama. Suured inimesed juba saavad aru, et tegemist on ahvidega. Või vähemalt ytlevad minu lohutuseks seda. Aga lapsed, neid ei peta, ja nemad ise ka ei peta. Ja minu ahv on endiselt karu. Mis sellest, et suurte külgmiste kõrvade ja piiiiika sabaga. Pean veel selle asjaga vaeva nägema või lootma, et needsamad ‘karupojad’ suurekas kasvavad ja lõpuks näevad ka karude asemel ahve 😀

Alguses plaanisin seljale veel kirjutada, et ‘põgenenud loomaaiast’ või ‘ulakad ja eksinud pärdikud toimetada tagasi loomaaeda’ või et ‘loomaaias on lahtiste uste päevad’ aga jätsin oma vaimukused targu endale, sest kindlasti on neidki, kes traumeeruvad ainuyksi sellest, et ma lapsi pärdikuteks julgen kutsuda. Meie õnneks, mina ja teise pärdiku ema, selles midagi halba ei näe. Ainult toredat. Aga ega ma oma kelmikaid mõtteid veel maha pole matnud, vähemalt mu oma poiss (kui ta sõnumit oma särgil õigustada juba mõistab) ja ma ise saame varsti kindlasti igasugu ulakate sõnumitega särke kandma 😀

PS ma ei ole kedagi unustanud ja kõikide soovid ja ootused on kenasti kirjas ja meeles ja katsun need lähiajal ka teostada/yhendast võtta. Lihtsalt väga rasked ja segased ajad on olnud. Loodan, et need saavad peagi mööda. Kõike head ja ilusat ja veel paremat teile! 🙂

Mul on siin vahepeal kogunenud kõiksuguseid asju, mida ma polegi teile veel näidata jõudnud! See viga tuleb vähemalt servast parandada 😀

Nii! Kõigepealt on õige mitu vahvat poissi saanud endale nimetahvlikesed. Iga pilt on sündinud personaalselt just lapse enda ja tema või ta lähedaste lemmikute ja eelistuste põhjal. See on alati pikk ja põhjalik protsess, aga tulemus on minu meelest alati nii haaravalt armas:

 

Ja särgijuttu ka sekka!

Gregor on yks vahva pisike poiss. Heledapäine ja helge, nagu pisike telepoiss. Vaatab uudsihimulikult ja lehvitab rõõmsalt. Ja yhel korralikule poisile meeldivad kindlasti autod – yks selline on end parkinud Gregori särgile 😀

Andreas on oma pisikese õe suur vend. Talle meeldivad igasugused asjad, aga kui kuulsin, et tema yks lemmikutest on ka meri, siis ei suutnud ma vastu panna soovile joonistada yks mereteemaline särk. Nii palju kui ma olen merd ja hullavate laste rannapilte joonistanud, ei ole ykski neist kunagi särgile jõudnud. Nyyd siis olen joonistanud ka yhe mereteemalise särgi. Mõnus tuuleõhk sasib juukseid ja lõbus naeratus ja lehvitus Andrease esituses 😀

Enelis on pisike tydruk. Väike Pöial-Liisi. Ta elab lille sees ja tal on hästi pikad juuksed ja pisikesed tiivad. Ta on hästi armas ja nunnu, noh, nagu yks tõeline pisike tydruk ikka. Tal on pisikesed tiibadega sõbrad ka – liblikas ja mesimumm ja varrukale on roninud ka yks lepatriinu 😀

Printsess Karolin on alles hästi pisike. Ta alles syndis. Pole teada, milliseks ta tulevikus täpselt sirgub, aga kindlasti saab ta olema hästi ilus ja armas – ikka tõeline printsess. Ja yhe õige muinasjutuprintsessi jaoks on lillelõhnaline aas kindlasti meelispaik. Ja pisikesed liblikad tantsivad printsessile rõõmutantsu 😀

Ja hetkel lõpetuseks ka kaks kelmikat istumise kohta. Sellise pildi peal ei saagi vist kaua istuda. Igati tervilikud ja silmale rõõmu pakkuvad, eks ju?! 😀

Ei ole need isetegemised sugugi tahaplaanile jäänud siin muu kirjatöö kõrval. Kuidagi on viimasel ajal nii välja kujunenud, et vahepeal on natuke vaikne ja siis saab korraga palju asju valmis. Yks esimesi linnukesi, mis nyyd sellest satsist teele läks oli suurematsorti uksesilt Vedru talule 😀

Juba ainuyksi see nimi – Vedru talu – oli nii vahva, et kui olin läbi lugenud nimekirja, kes peaksid sildil olema, kargas kohe pähe, et taluelanikud saavad endale vedrud jalatalla alla. Ja nii siis ongi pildile end vedrutanud perenaine, peremees ja pisike perepoeg. Kaks koera on ka, nemad on niigi väledad ja seepärast neil pole päka all vedrusid 😀

Kuna selle talu õues kasvab palju ilusaid lilli, siis mõistagi sai ka pildile yks paras ports õitsvaid õiekesi joonistatud ja kõige yle särab päike. Ilma päikseta poleks ju ei valgust ega õieilu – loogika on mul paigas ihii 🙂

Ja nyyd siis ruttu tagasi tööle. Lõpetamist vajavad mõned puuasjad ja paras ports särke-värke 🙂

Mannu, tore tydruk, viskas siis palli mul. Ta vist ei osanud kahtlustada, et kui mul vähegi aega on, siis tuleneb sellest palliviskamisest yks paras eepos. No mis teha, kui inimesel on suhtlemisvaegus 😉

Kiiksude ülesaane nägi välja seesugune:
Pane kirja mõni oma naljakamatest või veidramatest kiiksudest, mida julged teistega jagada
1) kokkamises
2) majapidamises
3) vaba teema
Mõtle, kellele võiks teatepulga edasi anda

Ja mul oli korraga nii palju kirjutada 😛 Kuigi… kas need ongi kiiksud… minu arvates täiesti normaalne igapäevane elu ja olemine.

KOKKAMINE

– kokkamise eelduseks on reeglina inimlik vajadus syya. Kuna ma olen kehv sööja, söön valikuliselt, väga paljusid tavalisi asju ei võta suu sisse, samas võiksin elada hallitusjuustude, oliivide ja väga vyrtsika hiina toidu ja kokakoola peal ja samas söön suvalisel ajal, kui kõht parasjagu tyhjaks läheb, siis on mu kokkamised ka pigem sellised loomingulised tegemised. Kui last poleks, siis võiksin ma vabalt päev otsa kypsiseid näksida ja öösel siis hoolega vohmida, lapsega tuleb veidi arvestavam olla, eksole. Kaalujälgijat minust ei saaks, sest ma pole suuteline igat suutäit arvestama ja isegi mitte märkama. Söömine peab ju ikkagi nauding olema?

– tegelikult sobiksin ma hästi ahvipuuri elama – saaks päevad otsa ainult head ja paremat syya. Söögivalmistamine võiks piirdudagi baananikoorimise ja õunapesemisega. Mu elu parim aeg söömise mõttes oli lapsena pool aastat Aafrikas. Ma ei tea, et oleksin seal muud peale puuviljade söönud 😀

– kaks aastat oma kenast kooliajast õppisin Soomes, see oli mu kokanduslik kõrgtaseme periood. Raha oli kopika pealt loetud – kogu nädala söögiraha oli max 15 eurot, reeglina pidi 10ga hakkama saama. Need kaks aastat ei võtnud ma suu sise suutäitki lihatooteid. Minu päevasöök oli absoluutselt rangetes reeglites – 1 õun, klaas keefiri, kaks rännumehe leiba (kokku 4 õhukest viilu), nende vahele peakapsa leht ja niisutuseks veidi hapukoort või maitsestamata jogurtit – olenes kummal oli soodukas. Ja janu järgi kraanivett. Vahel õhtul või öösel, kui viitsisin 100 meetrit arvutiklassist yhikasse astuda, siis pisike kausitäis keedetud magedat tatart või pikateralist riisi majoneesiga. Need kolm viimast olid kõik kodust kaasa ostetud. Aga selle nimel, et saaks veel õppida, olen nõus kohe tagasi minema ja tõepoolest isegi hapukoorest loobuma. See oli mu elu kõige õnnelikum, tegusam ja toredam aeg 😀

– kokaraamatuid on mul palju. Kõik on ostetud ainult piltide ja pealkirjade pärast. Parimal juhul vaevun lugema koostisained. Kõik muu on omalooming – pildid peavad piisavalt inspireerivad olema 🙂

– kuna ma ise liha ei söö, no ei maitse lihtsalt, siis on minu jaoks suurim katsumus olnud liha töötlemine – no mõni inimene elamises siiski sööb liha. Aga mul on vastik liha katsuda.

– eriti ylejõukäivad on jahu- ja koorekastmed. Ma ei suuda neid isegi maitsta ja seepärast pole ma suutnud ise neist yhtegi iial teha ka. Kõik toidud käivad tomati või muude alternatiivkastemetega.

– ainus supp, mida söön on hernesupp ja seda yks kord aastas (teadagi millal) ja rangelt ilma igasuguse lihalise olluseta. Kui kodus keegi suppi soovib, siis on olemas kuubikud ja purgisupid ja nad peavad sellega ise hakkama saama.

– ma armastan vyrtse. Karrid, piprad njämm. Igasugu maltsad – puned, tillid jne võivad mu poolest vabalt olla kuivatatud ja tulla pakist, peaasi, et olemas on. Samas soola ei kasuta ma peaagu yldse. Ja kui yldse, siis mitte tavalist keedusoola. Ja suhkur ihh, kui paljudis tabas Euroliitu astudes suhkrupaanika, siis meie ostsime just oma kolmanda kilose paki nende aastate jooksul. Seda lihtsalt ei kulu me majas.

– vaikselt olen nyyd suutnud õppida rohekm arvestama reaalse vajadusega, aga pahatihti teen ikka veel syya tervele rygemndile, samas soojendatud toitu ma ise reeglina kunagi ei söö. No ei maitse. Seega on koeral pidu.

– bestbifoori yletanud kaubad, mis oma kapis on seisnud, vaatan kriitiliselt yle. Reeglina siiski viskan kohe minema. Ja siis on maailma ärritavaim, kui helistab taas ema, et tead, ma sain turult odavalt seda ja seda, noh nt aasta aega tagasi relaiseerimiskuupäeva yletanud kypsiseid. Kord leidis mu õde oma hästi hoitud shokolaadi seest ussid. Väikesed valged vaglakesed. Nii njämma. Seepärast vaatan vähemalt vanematel kylas olles alati kõigepealt toitude kuupäevad yle 😀

– jälgin hoolega asjade koostisosi. Kui tegemist on ikka igikestva asjaga, siis ei osta. Nt Hispaanias oli täitsa suur häda kohe. Mitte ykski piimatoode ei säilinud vähem kui aastaid. Ko-hu-tav. Eriti täpselt uurin alati järgi need E-d (eriti värvained), mida sisaldavad mu lapse lemmiktoidud. Juba ammu ei saa ta nt yhtegi vaarikatarretist, sest see, mis tarretise punaseks tegi, vaat seda tema ie kannata.

– tee sees ei käi kunagi suhkur, see rikub tee maitse ära. musta teed ma ei joo sellest ajast kui ei pane tee sisse suhkrut ehk siis juba 20 aastat. kui ma yks kord kahe aastat jooksul kohvi joon, siis on seal sees ohtralt suhkrut ja vähemalt samapalju piima kui kohvi 🙂

– kodumaised juustud sobivad ainult saiaga. juustuga võileiba ei ole minu jaoks olemas. Juust peab olema kas väga peene riiviga peenestatud või hästi õhukeste viiludena saial. Samas nii sini- kui valgehallitusjuust sobivad suurepäraselt nii peenleiva kui musta leivaga.

– krõpsupakk peab olema kaussi kallatud ja alati söön kõige pealt ära pisikesed, katkised, ebastandatrse kujuga krõpsud ja puru. Nii jäävad lõpuks alati kausi põhja mõned ilusad krõpsud, mida siis magustoiduks peenelt kahe näpu vahel ampsata 😀 krõpsudest eelistan maisiomi, sest neist on võrratult vähem igasugu saasta sees (võrreldes siis kartuli omadega)

– korralikku praadi syyes jääb salat alati viimaseks. See on mu maisupala ja säilitan seda iga hinna eest (kui toit ise vähegi söödav on ja ei pea seda salatiga koos alla saatma). Aga mu lapseisal on arusaam, et see minu salat on alati jäetud talle ja mina seda ei soovi. No ta saab ise alati oma toidu varem otsa ja siis nokib minu taldrikust mu meelispalu rrrrhhh ja ma ei saa talle kuidagi viisakalt öeldud, et kuule hei, ma hoian seda endale magustoiduks 😀

– kuna ma kardan hirmsal moel kuuma ja elu on näidanud, et mõne teise jaoks käesoe asi võib mulle põletusvillid põhjustada, siis olen kuumade asjadega eriti ettevaatlik. Ahjust võtan asju välja hiiglaslike kinnastega, millega mõni mees võiks ehk isegi keevitada vms.

– kõigest hoolimata meeldib mulle hirmsasti syya teha ja katsetada igasugu põnevaid asju. Samas maailma parim söök on keedetud värkse kartul kylma hapukoorega, lisandina rohelise sibula-kurgi-tomati salat. Ja maasikad 🙂

MAJAPIDAMINE

– korrast on mul oma arusaam. Mitte keegi teine ei kipu minuga seda jagama. Kõige hirmsam asi maailmas oli see, kui vanaema igavusest mu kappe ja sahtelid kooliajal koristamas käis. No mitte muhvigi ei leidnud siis enam yles. Ja siis oli tal hea tänitada, et näe kui segi sul siin kõik on 😀 Oma ‘segaduses’ orienteerun ma ise suurepäraselt ja võin tohutu paberipaki vahelt yhe kiire liigutusega vajaliku paberi leida, tingimusel, et keegi pole seda liigutanud.

– nõud tuleb otse laualt ära pesta ja ei tohi vahepeal virna olla laotud – vastik on kaussi või taldrikut kätte võtta, kui see on ka alt toiduga koos. Kuigi altpoolt pesen seda nagunii. Nõusid pesen alati jooksva veel all, samas hambaid ja käsitsipestavat pesu ei pese iial jooksva vee all. Kui nõusid ei saa kohe pesta, siis võivad nad minu poolest oodata kraanikausis kuni see täis saab, oma elu elama hakkab või kui nõud lihtsalt otsa saavad.

– ma ei armasta köögirätte, sest need muutuvad nartsuks juba pärast kahe kausi kuivatamist. Seepärast kuivavad asjad ise kuivaks ja veepritsmed-jäljed saab pärast puhta lapiga ära nyhkida.

– enamus mu asju on viimased 12 aastat kastides olnud.

– mul pole oma töökohta ega lauda. Töötegemiseks on köök. Köögilaud peab alati enne töötegemist särama ja mitte keegi peale minu ei tohi sellele töötegemise ajal liiga lähedale tulla. Seepärats teengi ma tööd öösel 😀

– käin pidevalt mööda elamist ja kustutan põlema/tööle jäetud lampe ja seadmeid

– vetsupaber võib käia mistehes pidi, peaasi, et paber olemas on. Koomiline on, kui märkan, et keegi on paberi ymber sättinud. Vahel, kui kylalised käivad, siis juhtub seda õhtu jooksul mitu korda 😀 Vetsupberi puhul on tähtis, et ta oleks kvaliteetne, ei laguneks käes vaid alles kanalisatsioonis 😀

– kuumakartuse pärast pole triikraud mu sõber ja elu on näidanud, et jumala vabalt saab ilma triikimata ka riideid sirgeks 😀 Kostyyme ja muid peenemaid asju mu garderoobis pole, seega pole ka probleemi. Voodilinad saavad sirgeks yhe ööga 🙂

– tolmurullid on need, kes ytlevad, milla on aeg koristada. Indikaatorid, noh 😀 No kui see kunagi isegi ehk oli nii, siis koera majjatulek tõi meile ka karvamere ja seepärast peab palju varem tolmuimeja tagumisest toast välja tooma. Ja tegelikult koristame suht kogu aeg, poiss suudab pidevalt asju maha ajada ja hoolitseda selle eest, et koristamis vajav materjal ei saa iial otsa 😀

VABA TEEMA

– maailma raskeim asi on kogu elu olnud see, et mul pole oma kodu (no oma tuba, oma luba). Vanemate pool oli nende maitse ja tahe ja raha, mis kujundasid mu toa. Viimased 12 aastat on olnud elupaigaks yhikad ja yyrikad ja vabadus värvida sein kasvõi kollaseks, on puudunud. See on krimilaaselt ahistav. Tihti ei tohi isegi naela seina lyya.

– ma vihkan hilinemist. Lapsest peale. Teised võivad hilineda, see on normaalne ja ikka tuleb ootamatusi vahele, teiste suhtes olen ma mõistev, aga ise ei tohi ma iial hilineda. Lähen kohutavalt närvi ja ärritun hirmsal moel. Ma olin valmis terve koolipäeva kasvõi vahele jätma, et ei peaks klassi astuma 3 minti hiljem ja kõva häälega vabandust paluma.

– sõnnidele omaselt on mul väga raske vabandust paluda. Mõttes palun, aga välja ei ytle. Viha ei pea, aga meeles püsib kõik. Kannatus on elevandi oma.
Samas kui ebaõiglust ja rikkumisi märkan, siis astun vahele ja politsei/päästeteenistuse number on mul pahatihti viimase valikuna ikka telefoniekraanil, sest ma kohe juhtun igasuguste asjade keskele.

– erialastes tellimustöödes olen karm ja resoluutne. Kui tuleb järjekordne inimene lootustandva jutuga, et ma tahan midagi ilusat oma aeda, hoovi või õue ja siis lyhikese jutu sees selgub, et ilus on ikkagi smargadirivi (elupuu vorm) ja muruväljak, siis olen konkreetne mutt ja saadan ta uut inimest otsima. Söön kasvõi kuivikuid, aga vastu võtan ainult huvitavaid pakkumisi, mis mulle ka midagi pakuvad peale raha. Tundub lihtsalt nii vale võtta raha selle eest, mida inimene saab ise teha ilma igasuguse vaimupingutuseta.

– rahutu, uudishimuliku ja õpihimulisena pole ma veel ikka maha matnud mõtet minna õppima ämmaemandaks, psyhholoogiks, õpetajaks. Minu meelest sunnitakse meie riigis lapsed erialavalikut tegema lambist ja ilma igasuguse ettevalmistuseta. Meil olid kyll keska ajal (bioloogia eriklass) iga nädal spets praktikumid haiglates, loomaaias, geenilaboris jne, aga ikkagi… Ma ei kahetse õpitud eriala, praeguses tegevuses tulevad kõik need lõputud joonestamised, joonistamised, värviõpetused, kompositsioonid, 3d modelleerimised, muud meisterdamised ja kindlasti pilditöötlus- ja joonestusprogrammide valdamine kasuks. No ok, silmaringi laiendamise mõttes tulid kasuks ka päheõpitud pulli suguelundid, munajõudluse arvutamine, lehmade geenhaigused, hüdraulika ja kõrgem matt ja kõik need maaviljeluse, maaparanduse ja muud ained. Lastele ju tore selgitada, et hobused kõnnivad keskmisel varbal ja lehmad-sead kolmandal-neljandal varbal. Ja mis peamine – pärast põllukoolis 😀 õppimist pole rohi enam iial roheline vaid märkad seal sadat erinevat taime, seegi on võimalus elu huvitavaks elada.

– ma vihkasin sygist kuni 18. eluaastani. Kasvades Nõmme mändide all on sygis mõttetult pime, rõske ja lägane aeg. Tartus aga õppisin sygist yle kõige armastama – yle paari aasta on seal ikka maailma ilusaim aeg yldse. Isegi rabasygised pole nii ilusad kui Toomemäe kuldne sygis.

– kevade tulles tahaks ruttu sõita lõunapoole, kasvõi Tatrusse, sest seal on siis juba kindlasti kevad ja nii saab ka Eestisiseselt ilusaid aastaaegu pikendada. Kui sõita ei saa, siis on vähemalt mälestused ja teadmine, et kuskil on juba suur kevad 🙂

– voodist astun välja alati vasaku jalaga, lapsest peale, tõenäoliselt protestiks, et kukutada ebausku. Musta kassi nina eest yle tee jooksmise peale sylitan kolm korda yle õla, aga ise alati mõtlen, et mis need siis tegema peavad, kel endal kodus must kass 😀

– raamatuid ostan sisule lisaks peamiselt piltide pärast. Luuleraamatuid autorte ja sisu järgi.

– mul on ilmselgelt liiga palju asju (eriti arvestades mu pidevaid kolimisi), aga mis teha, on paljut, mida lihtsalt peab tulevastele põlvedele hoidma ja pärandama, sest elame me ju eri ajastutel. Enamuse mu kaasavarast moodustavad raamatud.

– ma armastan koledaid ja kortsus ja kiiksuga koeri. Kiilakaid ja kortsus kasse (kuigi ma pole yldse kassiinimene ja kassi endale tõenäoliselt iial ei võta). Minisigu, kui nad liiga paksuks pole end söönud ja ikka liikuda jaksavad. Kuna olen kasvanud enamvähem loomaaias – kalad, ligi 20 viirpapagoid, hamstrid, merisead, veidi aega salaja ka rott, kilpkonn ja väga mitu koera, siis olen loomadega harjunud. kahjuks viimased kaks kuud tekitab papagoide ja merisigadega yhes ruumis või isegi selle ruumi lähedal viibimine tõsisise allergilise reaktsiooni kogu päevaks, nii et karta on, et minu poiss endale miniloomaaeda ei saa. Aga koer peab majas olema ja ma kasvõi elan päevast päeva respiraatoriga selle nimel 😀

– yle kõige maailmas armastan ma magada. Ma olen sydamerahuga võimeline magama mitu ööpäeva järjest. Vahepel natuke unelen ja siis pikutan edasi. Enamasti mul magada ei lasta. Varajane ärkamine on loomuvastane. Ma ei suuda iial pidada töökohta, kus peaksin kohal olema hommikul enne kella 10, seegi on kahtlane, kas jõuaksin ikka kohale. Latseada ja kooli tassiti mind lapsena magavana. Kuni 18. eluaastani aeti mind kodus jõuga yles, et kooli jõuaksin. Enamasti viidi ka autoga kohale. Lasteaia ajast meenub mitu seika, kus istusin poolunes voodiserval, ema andis kätte sukkpyksid ja mina tõmbasin need pähe. Olin jänes. Huvitaval kombel ei mäleta ma suuremaid riidlemisi. Või olin ma tõesti nii unine, et ei pannud tähele.

– ma võin mõnd suuremat projekti tehes ennast unustada ja olla vabalt magamata yleval nädala ja enamgi. See delirka, mis pärast paari ööpäeva saabub on nii selge olek ja ma olen nii palju kordi imestanud hiljem, kuidas ma kyll midagi nii geniaalset välja olen mõtelnud. Eks see yks suur enesehävitamine on, aga hea on teada, et tahtejõud ja suutlikkus on suured. Kui vaja on. Aga nyyd, lastega, on see vaid mälestus möödunud aegadest ja piiride katsumisest.

– olles kasvanud surnuaiast vähem kui 50 meetri kaugusel, ei tunne ma selle koha vastu mingit hirmu ega kartust. Isegi mitte öösel. Olen elus näinud sadu matuseid ja selle kogemuse juures kõige ‘koomilisem’ on see, et lapsena ei võetud mind kunagi vanemate poolt yhelegi matusele kaasa – polevat laste koht. Nõmedad vana aja arusaamad 🙁

– ma ei tarbi põhimõtteliselt tilkagi alkoholi, ei suitseta ega kasuta muid aineid. Ei proovi ka. Kui kõigest muust saavad teised veel aru, siis see, kuidas ma ikka ei taha isegi maitsta head veini või mõnusat siidrit, jääbki enamusele mysteeriumiks. Minu arvates on nt Marianne-kommi tykkidega Fazeri shokolaad miljon korda parem asi lihtsalt 😀

– reisile minnes asju pakkides koostan alati kõigepealt nimekirja. Nimekiri on kindlalt systeemis. Kogun nimekirja alusel kõik asjad suurele voodile või selle puudumisel põrandale. Asjad lähevad kotti taaskord nimekirja kontrollides. Ja reisilt tagasi tulles on taaskord sama nimekiri abiks. Vahel kontrollin ka lahtipakkimisel nimekirja. Kui pea ei tööta, siis peab muid vahendeid kasutama 😀 Aga siiani pole ma veel kunagi midagi olulist maha jätnud 🙂

– kui on võimalik, siis otsin tähistaevast alati Suurt vankrit. Langevat tähte nähes soovin alati yhte ja sama soovi.

JA kõige tähtsam totakas kiiks – olin kindel ja masendunud, et mitte miski ei päästa mind perekoolisõltuvusest. 5-aastane sõltuvus on ikka hirmus asi kyll. Pärast isetegija avastamist on see teine mu mälust peaagu kustunud. Elagu isetegija 😀

Kui ma nyyd selle kiiksujutu kriitiliselt yle loen, siis tahaks enamuse ära vist peita ja kustutada 😀 Kindlasti võiksin seda lõputult jätkata, sest ega ma normaalne inimene ikka pole kyll. Aga las ta läheb pragu nii yles. See oli hea pilguheit endasse 🙂

Ja teatepulga annan edasi, ma olen kyll pyydnud hoolega jälgida, et kes kellele, aga kui nyyd dubleerin midagi, siis andestage. Et siis sibulaplix ja -lola- – jagage meiega ka oma kiikse 😀

Kayl andis faktikirjutamise järje mullegi yle ja katsun nyyd siis veidi lyhemalt teha kui eelmisel korral 😀 Kuigi pea muudkui töötab ja meenuvad yha uued ja uued kiiksud 😛

*Ja teate, mis on tegelikult minu kõige suurem kiiks? Juuksed! Need on mul olnud igas pikkuses ja lokisuuruses ja peaagu igas värvis ka (ainult must on proovimata) 😀

Näiteks selline olin ma mingi aja eelmisest aastast…

… ja selline olen ma praegu 😀

FAKTID

1. viimased 2,5 kuud astun neljakymnendaid (no need numbrid, mis on üle 30, eksole), aga tunne on endiselt nagu oleksin 19.

2. elu on andnud mulle armastada ja taltsuda yhe vahva myrakaru. Teine alles kasvab sydme all.

3. kuna isa nimetas mind lapsest peale pärdikuks, siis tuleb välja, et sõnal on ikka väga tugev jõud. Vaadates oma poega pean pidevalt nentima, et tema koht oleks pigem loomaaias. No on kohe selline pisike armas ja ulakas pärdik 😀

4. autot ise ei oma, aga sõita oskan ja lube oman juba eeeem yle 10 aasta. Aastaid oli parkimine minu jaoks kohutav probleem, aga tasapisi on hakanud see ka tulema. Kui meespool nii sageli autosid ei vahetaks, siis ehk õpiksin korralikult parkima ka yks kord. No kabariidid on olnud sõidukitel nii pagana erisugused 😀

5. vihkan tugevaid lõhnu. Eriti nö kollaseid parfyyme. Ja võin isegi minestada, kui mind sunnitakse koos olema inimesega, kes on mõne seesuguse kangema kraami sees vanne võtnud. Samas õrnad ja kerged lõhnad on head 😀

6. mulle meeldivad selged ja puhtad värvid. Ilusad multifilmid ja lasteraamatud (nii pildilt kui sisult). Mulle meeldib joonistada, meisterada ja kirjutada.

7. ma jumaldan hariliku sireli ja ebajasmiinide lõhna. Võiksin neisse uppuda. Lemmiklilled on päevalill, see suure pruuni sydamega ja valge kalla, see, mida vanainimesed järjekindlalt matuselilleks peavad.

Ja faktid endast võiksid kirja panna chanet -lola- Mannike

Täna siis, enne kui sukeldun värvipottidesse, kotieri 🙂

Kõigepealt suur ja tugev lepatriinukott

Siis pisikese poisi siiliga kotike

Isegi printsessid käivad vahel poes 😀

Ja pisikesed printsessid käivad ka poes 😀

Nii, et mis muud, kui poodi ostlema 😀

Mannu kirjutas mulle, et tal on mure. Mure seisnes selles, et naabrinaisele oli vaja synnipäevaks kingitust. Yht toredat sporditegemise särki. Aga on Mannu yks ytlemata nutikas tegelane – kui kõik alati räägivad, et kahju on midagi ära kinkida, siis Mannu tellis targu endale ka samasuguse särgi ja nyyd ei saa ma enam ytleda, et pole elus teinud kahte yhesugust särki. No särkide toon erines kyll parsjagu – yhele helesinine, teisele heleroheline ja eks käsi ka veidi vedas jooni teisti, aga põhimõtteliselt sain joonistada kaks yhesugust särki. Parim nali on veel see, et tegin särkdest pilti mingi tobeda vihmailma õhtuvalgusega ja särgid on pildil äravahetamiseni sarnased, täiesti hallikad, nii et isegi mina ei tee neil vähimatki vahet 😀

Piiiiikkkk kirjavahetus ja detailide kooskõlastamine ja töö võis alata. Spordisärgid Mannule ja tema naabrinaisele pidid olema kahe kelmika tegelasega – ehk nende endi kahega, kes nad usinasti trenni teevad. Keeled pikalt suust väljas, kepid käes, muud pisemad iseloomulikud detailid lisaks ja siis suur silt ‘surmaring’ – eks see ilu tuleb ju ikka meie kehasse ja vaimu suure valuga hihiii! 😀

Ja et sildi mõte ka teadmatule kohale jõuaks, siis mägine rajake lillede ja puudega tasutaks.

Noh, mis ma muud oskan öelda, kui palju-palju õnne naabrinaisele ja et need särgid teile varsti väikseks jääksid! Ehh, see tähendab et SUUREKS IKKA! 😀 Ja kui jäävad, siis võite neid kuumadel kraadidel pesta, et need taas kehasse istuksid ja oleks põhjust edasi mytata. Või kohe nii suureks, et saaks talvel jopele peale tõmmata. Igal juhul suur kummardus teile, väga tublid olete. Mul on kepid kapis pakendis kolm aastat juba lihtsalt seisnud. Kuri plaan on järgmisel suvel neid siiski kasutama hakata. Kui aega saan. Paganama mugav olen ikka. Aga teie olete heaks pinnuks mu silmas nyyd ja ehk innustab see veel mõnda meie seast lõbusalt liigutama. Nii, et kepid kätte ja mägedele!! 😀

Tunnistuseks sellest, et ma pole ainus lapsemeelne inimene siinmail on viimasel ajal tulnud ysna mitu särgitellimust täiskavanutele. Mul on kohe nii hea tunne, et ma polegi ainus (no raske on ikkagi uskuda ju veel!) 😀

Mõni aeg tagasi sain kirja, kus paluti särki sõbrannale. Sellisele hästi vahvale sõbrannale, kes armastab lapsi, lepatriinusid, rulluuisutamist. Peab kodus kameeleoni ja kassi. Vaatab vahel igatsevalt taevasse suurte lennukite poole ja on muidu yks ytlemata vahva pisut plikalik tädi Triin. Ja maailma parim sõbranna, keda synnipäeval meeles pidada kelmika särgiga 🙂

Loetelu asjadest, mis teda köidavad või iseloomustavad oli nii mõnus ja väga-väga pikk. Loen alati mõnuga neid kirjeldusi, mis mulle tellimustega laekuvad ja pole neil eestlastel midagi nii kylmad ja kalgid mõtted ja sydamed. Pigam ikka vastupidi, et välise tagasihoidlikkuse varjus on näiliselt tundekylmad eestlased ikka nii hellad ja soojalt armastavad ja õrnahingelised, et lausa lust ja minu meel läheb kohe paremaks. 😀

Ja siin siis minu nägemus maailma kõige vahvamast tädi Triinust koos sõbranna laste ja kõigi muude toredate tegelastega 😀

Ja teile kõigile, kui enne just ei kohutu, hääd vihmavaba ja ytlemata vahvat jaani! 🙂

Kuna hetkel on raskemad tööd (nagu puidu lihvimine-saagimine ja muul viisil suuremate asjade töötlemine) olnud vastunäidustatud, siis olen tegelenud peenema näputööga (kuigi peaks pigem usinalt istuma arvuti taga ja joonistama-joonestama, aga see on nii tyytu ;))

Et siis täna tuleb särgieri, sest neid on kogunenud siin suurem hulk ja mõned veel, millest pole pilti jõudnud veel teha või pildinäitamiseks lubatähte saanud.

Tegelikult sain ma juba ammu-ammu kirja ja ka särgid, kuhu paluti joonistada yks väike armas printsess

ja teisele jalgpallipoiss

Erilised on need särgid selle poolest, et said äärejoontele lisaks ka värvid selga. Yhtlasi pidin taaskord veenduma, et pean ikkagi tekstiilivärve katsetama hakkama, sest siidivärvid võivad puuvillasel käituda imelikult. Värvid kyll pysivad, aga nende toon ei tule pahatihti selline nagu mina seda soovin. Lisaks kipub siidivärv valguma ja selleks, et enamvähemagi puhas äär saada peab igat värvilaiku enamvähem nõelaotsaga värviseks tippima. Aga armsaid said nad ikkagi 🙂

Printsessisärgid on aga kujunenud viimasel ajal mu lemmikteemaks 😀 No mis saab olla toredam, kui pisikese tydruku või tema emme soovi täitmine. Vahva on ka see, et iga särk on omamoodi ja mitte kordagi pole ma veel saanud teha kahte täpselt samasugust särki. Kuigi kahte täpselt samasugust olekski vist keeruline teha, sest vahel käsi ikka kisub mujale pisut 🙂

Kes on printsess, kes haldjas, kes haldjaprintsess, kes lihtsalt nunnu tydruk, aga kõigis on midagi erilist ja oma ja head. Iga laps on ju omamoodi omade lemmikute ja vaid talle tähtsate asjadega – ehh, elu on ilus ja armas 😀

Hea uudis on aga see, et kilele prinditud ja kinnitriigitud värvilise pildiga eesti-särk peab täiesti kenasti pesus vastu.

Pärast 40-kraadist pesu (soovitav on kuni 30 tegelikult) on kyll arusaada, et pilt pole enam tuttuus, aga täiesti aus ja äratuntav ja kasutatav on see kyll, värvid on kenasti alles, ainult sinine läks tibatibake heledamaks. Nii, et päris beebide riietele vast ei tasu teha selles tehnikas pilte (no, kui peab paari tunni tagant eset pesema), aga suurematele täiesti vabalt. Aga jätkan katsetamist, et täiesti kindel olla pildi pysivuses. Huvi on mul nii suur, sest käsitsi sellist värvilist ja nii peene joonega pilti ma veel teha ei mõista ja siiditrykiga nii paljude värvidega on keeruline – Eestis lihtsalt pole väidetavalt veel vastavat aparaatigi olemas. Tegelikult ma tean, et on, aga seda ei saa ma kasutada, nii et tuleb muid lahendusi otsida hetkel 😀

Kõigile särgikandjatele palju rõõmu särgikandmisest ja valgust-soojust sydamesse! 😀

PS just äsja lõi kylastuste numbriks ette 30 001 jehhuu!
Tundub, et ma pole siin yksi, nii nunnu 🙂

Eesti värk on yks vägev ja väega värk. No selles kohe on midagi erilist 😀

Tuli mõte, tegelikult mõte oli juba ammu (Mustika Eesti lastetoa aegadel) ja nyyd tuli ka teostus. Prooviks, kas ja kui paljudele meeldib. Kes paneks selle selga-jalga-kätte-pähe endale, lapsele, mehele, turistist sõbrale? Tekst pidi ka olema, aga milline ja mis keeles? Me siin oleme harjunud oma pisikese kodumaa kirjapilti nägema nii Estonia, Estlandi, Virona. Aga kas peaks? Kas Londoni, Pariisi, NY särkidel on muus keeles tekste? Costa del Sol on ikka seesama ja keegi vääna seda turisti jaoks ei saksa ega inglise keelde.

Oi, mäletan aegu, kui rahvale näidati esmakordselt velkammtoestoonia-märki.. mõne päeva pärast ehtis mu rinda sama vormi aga sootuks tabavama tekstiga särk. Seda täitsa-p*s-särki kandsin mõnuga aastaid. Protestiks. No see Eesti oma märgi teema on nagunii yks ‘hea’ teema, aga kas siis on tõesti nii, et suured võivad reklaamida end vabalt ja yheselt omas keeles, aga pisemad peavad sulanduma? Olgu, Rootsis-Soomes, olen ka näinud inglisekeelseid või vähemalt kakskeelseid särke ja värke. Aga pole ju päris nii, et pead tegema sama toote sajas erinevas keeles, sest turist võib tulla ka maailma teisest otsast. Meile endile sobib oma keel ju nagunii kõige paremini.

Aga vähemalt esialgu jään endale kindlaks – Eesti kirjapilt on piisavalt ilus ja lihtne, et turist suudaks selle abil meeneks ostetud asjadelt meeles pidada, kus ta käis ja mida nägi, eks? Pealegi, kas alati peab iga Eesti oma asi olema turistile suunatud? Ei pea, Äkki on meil endil ka aeg vanas vormis aga uues kuues enda juuri tunnetada-otsida ja oma laste juuri kasvatada. Ega peale laulu- ja tantsupeo ju poelgi suurt enam kohta, kus rahvariideid suuremas koguses koos näha saaks. Argipäeval bussiga sõitev rahvarõivais vanamemmede punt mõjub laste jaoks pigem klounaadina (mul on kaks kogemust :S) . Ja ometi on kõike seda ilu nii palju, et patt on seda mitte kasutada ja kanda mu meelest. Villane seelik on suvel kolepalav, lihtne tsärk, aga just sobiv.. No ma ei saa just öelda, et ma ise enda mõttest ja teostusest vaimustuses poleks ihii 😀

Pika jutu peale pilte ka 😀

Tannul on uus komme, nii kui kaamerat märkab, nii on suu lahti nagu jõehobul. Häält sealt suurest suust ei tule, hambaid pyyab vist näidata või kurku päevitada. Suu sulgus alles siis, kui käsnakalle talle pihku pistsin. Nii, et multikulti Ehtne Eesti Mehe särk “Meie Eesti” ehtsa pisikese eestlase seljas 😀

Suurte särk ka

Ja kotte tegin prooviks ka. Mitu tükki ja erinevas mõõdus. Triigitav printkile kannatab suhteliselt edukalt heledale kangale “kleepimist” ega jäta servale inetuid rante. Vähemalt enne suuri pesemisi näevad nad igati nägusad välja 🙂

Päris beebimõõdus sai ka yks proovitöö tehtud, see jäi hästi armas, pole ainult veel yhtegi titat, kellele seda hetkel selga suruda ja lihtsalt pilt särgist ei anna vahvat ettekujutust, ma arvan. Seega tuleb otsida sobivas suuruses modell. Pakkumisi? 😀

Viimasel ajal võtab põhitöö kogu aja (ja õues on suvi grrrrh), suuremaid asju pole saanud jupp aega teha muudel põhjustel ja nii ongi vahepeal teele läinud ainult mõned särgikesed ja yhel ilusal päeval rändasid neli puitplaatidel pildikest Hiiumaa suunas 🙂

Kevad on käes. Tegelikult ju peaaegu juba suvi ja koolides ja lasteaedades on igal pool muudkui lõpupeod. Yhelt poolt on see ju nii tore, teisalt natuke kurb ka. Ma mäletan nii väga selgelt oma lasteaia lõpupidu. Nukker tunne oli. Põhikooli lõpus ulgusin kogu aktuse aja lohutamatult. Keska lõpus oli minu pidada lõpukõne ja vaid 20 minutit enne aktust sesisin kodus ahastuses karjudes peegli ees, sest mu kreemvalgel siidkleidil sai ühest tilgast verest korraga suur punane lärakas võimust. No me siis kiirelt pesime, ema triikis keldi peaagu kuivaks ja me isegi jõudsime kohale. No oli teada, et päris õigel ajal see üritus ju nagunii ei alga ka. No ja siis ma seal seisin rahva ees ja rääkisingi midagi, millest ma ise sõnagi ei mäleta, aga kõik plaksutasid eriti hoolega. Ylikooli lõpp… no see oli kyll sedapuhku maailma parim tunne, et see jama kord õnnelikult läbi sai! 😀

Sel kevadel sain taaskord tunda seda toredat millegi-lõpetamise-tunnet – nimelt paluti mul joonistada neli pilti. Laste poolt kallitele kasvatajatele. Armas ja tore tegemine. Noh suuri inimesi ei saa ma just kuigi tihti joonistada ja kuna tegu oli värvikate tegelastega, siis seda põneva oli kogu see tegemine.

Kasvataja Signe on maailma toredaim kasvataja, kes õpetas lastele kannatlikult selgeks tähed ja numbrid. Muuhulgas on ta suur aiandushuviline 🙂

Kasvataja Hele on hästi tore ja armas ja alati mängulusti otsast otsani täis. Talle meeldib teha teatrit ja lapsi nunnutada 🙂

Kasvataja-abi tädi Ilona on yks hästi vahva tädi, mõnusatele kõhutäitele lisaks jõudis ta tydrukute pikkadesse juustesse teha imevahvaid soenguid ja poistel aitas ta meisterdada 🙂

Tädi Koidu on ka yks hästi tähtis ja tore tegelane. Tema oli ka varem laste söögitädi ja temale meeldib hirmsat moodi kypsetada 🙂

Vaat sellised vahvad tädid on aidanud yles kasvatada suure hulga vahvaid Hiiumaa poisse ja tydrukuid. Iga tädi pildi taha said ka kenasti kõigi laste nimed kirja, et mälestus jääks ikka võimalikult kirkalt meeltesse helisema. Ilma ilusate mälestusteta oleks elu ju palju tyhjem ja vaesem, eks? 😀

Juba ysna ammu, märtsis, kirjutas mulle endine klassiõde ja rääkis, et tema Inglismaa-sõpradel syndis pisike poisipõnn. Mis siis ikka teha, kui vahemaad nii suured on – siis tuleb saata yks vahva kingitus, et vähemalt sydames vahemaad väheneksid 😀

Kuna pisike Aidan on Austraalia-Iiri päritolu, siis pidid pildile, lisaks tumedapäisele poisile endale, saama ka nende kahe toreda maailmanurga tegelased. Austraaliaga oli lihtne, seal elavad mu suured lemmikud – koaalad ja kängurud. Aga Iirimaaga oli alguses keeruline. Kyll ma mõtlesin kasutada harfi kyll vilepilli kyll ristikheina. Iiri hundikoer tuli ka meelde, aga need olid kõik kuidagi mittesobivad Austraali vahvate elukatega.

Aidani D-tähest oleks saanud kyll harfi, aga see ei tundunud pisikese lapse pildil nagu omal kohal olevat. Siis joonistasin känguru vilepilli mängima, aga ka see polnud piisavalt kõnekas detail. Koaala näpus olnud ristikhein tundus võõrkehana. Mõtlesin ja kaalusin ja siis turgatas – LAMMAS! Ja siis sai veel Kängu taskusse Ruu, et kokku oleks ikka korralik känguru ja nii see pilt juba kaks kuud tagasi Inglismaa poole rändas. Kes ytles, et ka joonistamine ei või hariv olla? Aitäh väljakutse eest, armas Helika! 😀

Kotivahetus on selleks korraks ka minu jaoks lõppenud. Kuna me Karmeniga kotivahetusse veidi hiljaks jäime ja paarilised juba loositud olid, siis kaasati meid tegemistesse nii, et vahetasime omavahel kotte. Mis pole karvavõrdki vähem põnevam kui täielik yllatusprojekt 😀

Lugesin Karmeni postitusi ja blogi edasi ja tagasi läbi ja korraga oli mul sada ideed, millist kotti talle teha. Ta ootas midagi sellist, kus võiks olla ka tasku rahakoti ja muu peenema kraami jaoks. Kuna ma õmmelda eriti ei mõista, siis jäid muud variandid. Pean tunnistama, et mul on nyyd kodus mitu kotti, mis algselt olid kõik mõeldud talle. Yhel kõrbes lõppviimistluse ajal siid kivikõvaks ja rebenes puruks. Teisel läksid pesus värvid laiali – villane lõng võib olla ettearvamatu ja nii siis olin juba enamvähem kassiahastuses ja mõtlesin, et no teen vähemalt yhe pisikese poekotikese valmis ja siis vaatan edasi.

Soengumoodi vaatasin piltidelt ja et oleks ikka nagu päris, siis sai kõhutaskule ka K-täht joonistatud 🙂

Postitamiskuupäev trampis seljas ja mis sa hädaga teed – hädas abiks ikka kindlal rajal astumine ja nii siis läkski tema poole teele mu lemmik – heleroheline kotike

Kott ise parasjagu taskumõõdus ja kui vaja, siis saab taskukotist võtta pisut suurema poekoti moodi kotikese ja ylejäänud kraami sinna pista. Kuidas see oligi – inimesel peab kott alati kaasas olema, iial ei tea, mida kuskil antakse?! 😀

Eks mu syda ikka valutas ka, et kas Karmenile meeldib see kotikomplekt, aga kui lugesin päev enne paki kättesaamist tema postitust foorumist, siis sain kõvasti naerda (tema spekulatsioonid vastasid enamvähem 100% tõele saadava koti/kottide osas) ja siis rahunesin ka maha 😉

Ja kõige selle keskel ootasin kannatalikult ka enda pakikest. Teadsin, et see on teel, aga kuna mu postimajandus käib mitte kodu vaid lapsepõlvekodu kaudu, siis vahel tuleb ette viivitusi. Aga Karmen andis vihje ja nii teadsin ma kindla peale minna uurima, kus mu kott on. Pakke saada on ikka nii vahva! Eriti selliseid 😀

Tõeliselt armas ja ilus ja tore kott. Nii ilusate värvidega! Olen vägaväga rahul oma uue kotiga, aitäh Sulle, Karmen!

Hetkel on mu elus väga rasked ja keerulised ajad, aga armsaks lohutuseks kõige selle juures on teadmine, et Eestimaal elab nii palju vahvaid pisikesi printsesse ja haldjatydrukuid 🙂

Mulle kirjutas Dragonfly, et temalgi on kodus kasvamas yks pisike haldjaprintsess, kellele oleks vaja pisikest temaatilist särki. Pikad lahtised juuksed ja suu rõõmsalt kõrvuni seisab see pisike muinasjututydruk oma suurte sõprade keskel. Kõige tähtsamad on mesimummud, siis lepatriinud ja siis liblikad. Yks tõeline pisike haldjaprintsess, mis muud!! 😀

Kogu see printsessi- ja haldjateema on mind pannud mõtlema enda lapsepõlve peale. Ohh, kuidas ma unistasin baldahiiniga voodist ja printsessikleidist. Kohe kogu lapsepõlve! Tegelikult unistasime me sellest lapsepõlvesõbrannadega koos. See oli ja jäi unistuseks. Me istusime sirelipõõsas, see oli meie loss ja mängisime nukkudega ning lasime neil olla printsessid. Rääkisime tulevikust ja tytardest, kes meil yhel kaunil päeval saavad olema ja kuidas neistki saavad printsessid. Isegi tuliseid vaidlused said maha peetud teemadel, kas ikka tohib tytrele päriselt nimeks panna Okasroosike. Ehh, olid ajad.

Tänapäeva elu on kuidagi hyppeliselt edasi liikunud. Ma pole kunagi kysinud, millest unistasid minu vanaema ja ema lapsena, võibolla nemad ei tahtnudki printsessid olla ja see on pigem minu põlvkonna soovunelm olnud? Võibolla ongi tänapäeval asi selles, et need, kes ise unistasid printsessiksolemisest on pyydnud oma lastele anda seda, mida meie ajal peeti vaid lapse mänguks, tobedaks kapriisiks ja kasvuraskuseks. Igatahes ei tea ma yhtegi tydrukut enda lapsepõlvest, kelle oleks olnud uhket printsessikleiti või peeneid kardinaid-patju või isegi temaatilist maali seinal. See kõik jäi raamatute (ka ehk mõne multika) ja laste endi fantaasia pärusmaaks.

Aga kaasajal tean ysna mitut tydrukutirtsu, kelle oma tuba on tõeline printsessi buduaar või pisikese haldjapesa. Minu meelest on see nii tohutult armas ja heldimapanev. Ehk korvab pisut seegi meie teostumata unistusi, et saame oma laste unistusi ja soove poolelt sõnalt mõista ja toetada? Minu meelest saab muinasjutust nõnda palju täiuslikum lugu võibolla isegi elulugu 🙂

Mitte väga ammu oli yks tähtis päev. Sõbranna Mummil oli synnipäev 😀 Kuna mul reisimise ja puhkamisega nii kiireks läks, siis jäid talle tehtud kingitused näitamata.

Kuna tegemist oli ilusa ymara numbriga, järjekordne 22, siis plaanisin alguses (tema enda suurel soovil) talle yhe kena maali kinkida. Aga see võtab minul nii kaua aega, et targu hoiatasin juba varakult, et maali selleks korraks ei tule ja nii vana ta ka pole, et ainult maaliga võiks minna 😀

Selle asemel tegin siis veel mitte nii vanale inimesele hoopis kaks kena pehmet patja. Noh, et iluuni kosutaks paremini, siluks kanavarbaid ja samas oleks koht, kus kadunud nooruse mäletuseks poetada mõnusalt paar pisarat. Ehhee, eksju, ma olen õel? Aga kahjurõõmus saan ma igal aastal olla vaid kaks nädalat, siis olen ise täpselt samavana – jälle 22! 😀

Ok, tegelikult pole asi yldse nii hull ja arvestades meie lapsemeelsust, siis vanaks ei jää me kunagi ja seepärast võibki Mummile sydamerahus kinkida kinke, mis sobiksid samahästi lasteaialapsele ja uskuge, vaimustus kingisaamise yle pole grammi võrragi tagasihoidlikum (ja mehed vangutavad nõutult päid) 😀

Ja et Mummi uni oleks magus, siis saab ta nyyd on leekpunast pead toetada sellistele patjadele:

Ja et ta hetkekski kõhklema ei hakkaks oma iginooruses, siis sai ta ka veenva mikrokaardi. Selle lennutas kohale vildist kylmkapimagnet. Pärast selle teostamist hakkas mulle ka vilt hirmsasti meeldima 😀

Palju õnne Sulle, armaskallis iginoor Mumm! Ja ära kunagi unusta, et mina jään Sinust alati nooremaks 😀