Temp ja Vemp

Täpselt aasta tagasi, siis, kui me veel Lasnamäel elasime, andsin ma oma sõna, et hakkan hoidma lisaks enda poisile ka yht teist poissi. Õige pisut nooremat kui minu enda oma. Kõik sujus algusest peale kuidagi loomulikult ja valutult ja nii veetmise me kolmekesti koos kokku tubli 8 kuu lyhendatud tööpäevad. Nemad olid minu pisikesed armsad pärdikud ja mina endanimelise loomaia direktor (isegi ametinimetust kinnitav särk sai kunagi tehtud :D). See oli vahva aeg, sai laenatud kaksikute käru, et saaks poistega mõnusalt koos jalutada. Pärast korduvaid katseid kahe käruga ma lihtsalt loobusin, aga kaksikutena oli neil endal ka tore ja põnev. Vahepeal elasin pool aastat vanemate kodus ja seal oli palju mõnusam kui Lasnamäel ja hiljem jätkasime oma lõbusa päeva-loomaaiaga juba Õismäel.

Ja aeg on läinud (keegi ikka teab, kuhu see kaob?). Minu poiss on juba 4 kuud 2-aastane ja teine poiss sai 2 just eile. PALJU ÕNNE VEEL KORD! 😀

Synnipäevakingituse yle ei olnud vaja pikalt juurelda, see oli kuidagi täiesti iseenesest mõistetav, et tuleb teha pärdikusärk. Ja kindlasti kaks tykki. Kuna poisid enam aktiivselt koos pole, siis olgu nendevaheline side kuidagimoodi vähemalt muul viisil vahvalt märgistatud 😀

Synnipäevalapse särk. Tema ise on Vemp ja tal on sõber Temp

Minu pärdiku särk. Tema on siis Temp ja tema sõber on Vemp

Pisikesed pärdikupoisid Temp ja Vemp elu yle mõtisklemas ja maailma uurimas

Ja pärdikud mõtlikult mänguhoos. Mäng on väga tõsine töö 🙂

Elagu pisikesed vahvad pärdikud! Kuigi poisid ise on veendunud, et nende särkidel on mõmmid ja jääkarud. No mida teha! Ikka veel ei suuda ma joonistada ahve nii, et need ka laste jaoks ahvid oleksid. Aasta otsa olen aktiivselt asjaga tegelenud, katetanud ja harjutanud ja ahv jääb karuks. Asi saigi alguse täpselt aasta tagasi. Sai samale poisile kingitud nimeplaat.

Muuhulgas oli sellel pärdik. Kõik kysisid aga, miks on karul pikk saba. Ma siis võtsin asja käsile ja asusin ahve aktiivselt ahvistama. Suured inimesed juba saavad aru, et tegemist on ahvidega. Või vähemalt ytlevad minu lohutuseks seda. Aga lapsed, neid ei peta, ja nemad ise ka ei peta. Ja minu ahv on endiselt karu. Mis sellest, et suurte külgmiste kõrvade ja piiiiika sabaga. Pean veel selle asjaga vaeva nägema või lootma, et needsamad ‘karupojad’ suurekas kasvavad ja lõpuks näevad ka karude asemel ahve 😀

Alguses plaanisin seljale veel kirjutada, et ‘põgenenud loomaaiast’ või ‘ulakad ja eksinud pärdikud toimetada tagasi loomaaeda’ või et ‘loomaaias on lahtiste uste päevad’ aga jätsin oma vaimukused targu endale, sest kindlasti on neidki, kes traumeeruvad ainuyksi sellest, et ma lapsi pärdikuteks julgen kutsuda. Meie õnneks, mina ja teise pärdiku ema, selles midagi halba ei näe. Ainult toredat. Aga ega ma oma kelmikaid mõtteid veel maha pole matnud, vähemalt mu oma poiss (kui ta sõnumit oma särgil õigustada juba mõistab) ja ma ise saame varsti kindlasti igasugu ulakate sõnumitega särke kandma 😀

PS ma ei ole kedagi unustanud ja kõikide soovid ja ootused on kenasti kirjas ja meeles ja katsun need lähiajal ka teostada/yhendast võtta. Lihtsalt väga rasked ja segased ajad on olnud. Loodan, et need saavad peagi mööda. Kõike head ja ilusat ja veel paremat teile! 🙂