Mumm jälle 22

Mitte väga ammu oli yks tähtis päev. Sõbranna Mummil oli synnipäev 😀 Kuna mul reisimise ja puhkamisega nii kiireks läks, siis jäid talle tehtud kingitused näitamata.

Kuna tegemist oli ilusa ymara numbriga, järjekordne 22, siis plaanisin alguses (tema enda suurel soovil) talle yhe kena maali kinkida. Aga see võtab minul nii kaua aega, et targu hoiatasin juba varakult, et maali selleks korraks ei tule ja nii vana ta ka pole, et ainult maaliga võiks minna 😀

Selle asemel tegin siis veel mitte nii vanale inimesele hoopis kaks kena pehmet patja. Noh, et iluuni kosutaks paremini, siluks kanavarbaid ja samas oleks koht, kus kadunud nooruse mäletuseks poetada mõnusalt paar pisarat. Ehhee, eksju, ma olen õel? Aga kahjurõõmus saan ma igal aastal olla vaid kaks nädalat, siis olen ise täpselt samavana – jälle 22! 😀

Ok, tegelikult pole asi yldse nii hull ja arvestades meie lapsemeelsust, siis vanaks ei jää me kunagi ja seepärast võibki Mummile sydamerahus kinkida kinke, mis sobiksid samahästi lasteaialapsele ja uskuge, vaimustus kingisaamise yle pole grammi võrragi tagasihoidlikum (ja mehed vangutavad nõutult päid) 😀

Ja et Mummi uni oleks magus, siis saab ta nyyd on leekpunast pead toetada sellistele patjadele:

Ja et ta hetkekski kõhklema ei hakkaks oma iginooruses, siis sai ta ka veenva mikrokaardi. Selle lennutas kohale vildist kylmkapimagnet. Pärast selle teostamist hakkas mulle ka vilt hirmsasti meeldima 😀

Palju õnne Sulle, armaskallis iginoor Mumm! Ja ära kunagi unusta, et mina jään Sinust alati nooremaks 😀