Minu kiiksud aastal 2007

Mannu, tore tydruk, viskas siis palli mul. Ta vist ei osanud kahtlustada, et kui mul vĂ€hegi aega on, siis tuleneb sellest palliviskamisest yks paras eepos. No mis teha, kui inimesel on suhtlemisvaegus 😉

Kiiksude ĂŒlesaane nĂ€gi vĂ€lja seesugune:
Pane kirja mÔni oma naljakamatest vÔi veidramatest kiiksudest, mida julged teistega jagada
1) kokkamises
2) majapidamises
3) vaba teema
MÔtle, kellele vÔiks teatepulga edasi anda

Ja mul oli korraga nii palju kirjutada 😛 Kuigi… kas need ongi kiiksud… minu arvates tĂ€iesti normaalne igapĂ€evane elu ja olemine.

KOKKAMINE

– kokkamise eelduseks on reeglina inimlik vajadus syya. Kuna ma olen kehv sööja, söön valikuliselt, vĂ€ga paljusid tavalisi asju ei vĂ”ta suu sisse, samas vĂ”iksin elada hallitusjuustude, oliivide ja vĂ€ga vyrtsika hiina toidu ja kokakoola peal ja samas söön suvalisel ajal, kui kĂ”ht parasjagu tyhjaks lĂ€heb, siis on mu kokkamised ka pigem sellised loomingulised tegemised. Kui last poleks, siis vĂ”iksin ma vabalt pĂ€ev otsa kypsiseid nĂ€ksida ja öösel siis hoolega vohmida, lapsega tuleb veidi arvestavam olla, eksole. KaalujĂ€lgijat minust ei saaks, sest ma pole suuteline igat suutĂ€it arvestama ja isegi mitte mĂ€rkama. Söömine peab ju ikkagi nauding olema?

– tegelikult sobiksin ma hĂ€sti ahvipuuri elama – saaks pĂ€evad otsa ainult head ja paremat syya. Söögivalmistamine vĂ”iks piirdudagi baananikoorimise ja Ă”unapesemisega. Mu elu parim aeg söömise mĂ”ttes oli lapsena pool aastat Aafrikas. Ma ei tea, et oleksin seal muud peale puuviljade söönud 😀

– kaks aastat oma kenast kooliajast Ă”ppisin Soomes, see oli mu kokanduslik kĂ”rgtaseme periood. Raha oli kopika pealt loetud – kogu nĂ€dala söögiraha oli max 15 eurot, reeglina pidi 10ga hakkama saama. Need kaks aastat ei vĂ”tnud ma suu sise suutĂ€itki lihatooteid. Minu pĂ€evasöök oli absoluutselt rangetes reeglites – 1 Ă”un, klaas keefiri, kaks rĂ€nnumehe leiba (kokku 4 Ă”hukest viilu), nende vahele peakapsa leht ja niisutuseks veidi hapukoort vĂ”i maitsestamata jogurtit – olenes kummal oli soodukas. Ja janu jĂ€rgi kraanivett. Vahel Ă”htul vĂ”i öösel, kui viitsisin 100 meetrit arvutiklassist yhikasse astuda, siis pisike kausitĂ€is keedetud magedat tatart vĂ”i pikateralist riisi majoneesiga. Need kolm viimast olid kĂ”ik kodust kaasa ostetud. Aga selle nimel, et saaks veel Ă”ppida, olen nĂ”us kohe tagasi minema ja tĂ”epoolest isegi hapukoorest loobuma. See oli mu elu kĂ”ige Ă”nnelikum, tegusam ja toredam aeg 😀

– kokaraamatuid on mul palju. KĂ”ik on ostetud ainult piltide ja pealkirjade pĂ€rast. Parimal juhul vaevun lugema koostisained. KĂ”ik muu on omalooming – pildid peavad piisavalt inspireerivad olema 🙂

– kuna ma ise liha ei söö, no ei maitse lihtsalt, siis on minu jaoks suurim katsumus olnud liha töötlemine – no mĂ”ni inimene elamises siiski sööb liha. Aga mul on vastik liha katsuda.

– eriti ylejĂ”ukĂ€ivad on jahu- ja koorekastmed. Ma ei suuda neid isegi maitsta ja seepĂ€rast pole ma suutnud ise neist yhtegi iial teha ka. KĂ”ik toidud kĂ€ivad tomati vĂ”i muude alternatiivkastemetega.

– ainus supp, mida söön on hernesupp ja seda yks kord aastas (teadagi millal) ja rangelt ilma igasuguse lihalise olluseta. Kui kodus keegi suppi soovib, siis on olemas kuubikud ja purgisupid ja nad peavad sellega ise hakkama saama.

– ma armastan vyrtse. Karrid, piprad njĂ€mm. Igasugu maltsad – puned, tillid jne vĂ”ivad mu poolest vabalt olla kuivatatud ja tulla pakist, peaasi, et olemas on. Samas soola ei kasuta ma peaagu yldse. Ja kui yldse, siis mitte tavalist keedusoola. Ja suhkur ihh, kui paljudis tabas Euroliitu astudes suhkrupaanika, siis meie ostsime just oma kolmanda kilose paki nende aastate jooksul. Seda lihtsalt ei kulu me majas.

– vaikselt olen nyyd suutnud Ă”ppida rohekm arvestama reaalse vajadusega, aga pahatihti teen ikka veel syya tervele rygemndile, samas soojendatud toitu ma ise reeglina kunagi ei söö. No ei maitse. Seega on koeral pidu.

– bestbifoori yletanud kaubad, mis oma kapis on seisnud, vaatan kriitiliselt yle. Reeglina siiski viskan kohe minema. Ja siis on maailma Ă€rritavaim, kui helistab taas ema, et tead, ma sain turult odavalt seda ja seda, noh nt aasta aega tagasi relaiseerimiskuupĂ€eva yletanud kypsiseid. Kord leidis mu Ă”de oma hĂ€sti hoitud shokolaadi seest ussid. VĂ€ikesed valged vaglakesed. Nii njĂ€mma. SeepĂ€rast vaatan vĂ€hemalt vanematel kylas olles alati kĂ”igepealt toitude kuupĂ€evad yle 😀

– jĂ€lgin hoolega asjade koostisosi. Kui tegemist on ikka igikestva asjaga, siis ei osta. Nt Hispaanias oli tĂ€itsa suur hĂ€da kohe. Mitte ykski piimatoode ei sĂ€ilinud vĂ€hem kui aastaid. Ko-hu-tav. Eriti tĂ€pselt uurin alati jĂ€rgi need E-d (eriti vĂ€rvained), mida sisaldavad mu lapse lemmiktoidud. Juba ammu ei saa ta nt yhtegi vaarikatarretist, sest see, mis tarretise punaseks tegi, vaat seda tema ie kannata.

– tee sees ei kĂ€i kunagi suhkur, see rikub tee maitse Ă€ra. musta teed ma ei joo sellest ajast kui ei pane tee sisse suhkrut ehk siis juba 20 aastat. kui ma yks kord kahe aastat jooksul kohvi joon, siis on seal sees ohtralt suhkrut ja vĂ€hemalt samapalju piima kui kohvi 🙂

– kodumaised juustud sobivad ainult saiaga. juustuga vĂ”ileiba ei ole minu jaoks olemas. Juust peab olema kas vĂ€ga peene riiviga peenestatud vĂ”i hĂ€sti Ă”hukeste viiludena saial. Samas nii sini- kui valgehallitusjuust sobivad suurepĂ€raselt nii peenleiva kui musta leivaga.

– krĂ”psupakk peab olema kaussi kallatud ja alati söön kĂ”ige pealt Ă€ra pisikesed, katkised, ebastandatrse kujuga krĂ”psud ja puru. Nii jÀÀvad lĂ”puks alati kausi pĂ”hja mĂ”ned ilusad krĂ”psud, mida siis magustoiduks peenelt kahe nĂ€pu vahel ampsata 😀 krĂ”psudest eelistan maisiomi, sest neist on vĂ”rratult vĂ€hem igasugu saasta sees (vĂ”rreldes siis kartuli omadega)

– korralikku praadi syyes jÀÀb salat alati viimaseks. See on mu maisupala ja sĂ€ilitan seda iga hinna eest (kui toit ise vĂ€hegi söödav on ja ei pea seda salatiga koos alla saatma). Aga mu lapseisal on arusaam, et see minu salat on alati jĂ€etud talle ja mina seda ei soovi. No ta saab ise alati oma toidu varem otsa ja siis nokib minu taldrikust mu meelispalu rrrrhhh ja ma ei saa talle kuidagi viisakalt öeldud, et kuule hei, ma hoian seda endale magustoiduks 😀

– kuna ma kardan hirmsal moel kuuma ja elu on nĂ€idanud, et mĂ”ne teise jaoks kĂ€esoe asi vĂ”ib mulle pĂ”letusvillid pĂ”hjustada, siis olen kuumade asjadega eriti ettevaatlik. Ahjust vĂ”tan asju vĂ€lja hiiglaslike kinnastega, millega mĂ”ni mees vĂ”iks ehk isegi keevitada vms.

– kĂ”igest hoolimata meeldib mulle hirmsasti syya teha ja katsetada igasugu pĂ”nevaid asju. Samas maailma parim söök on keedetud vĂ€rkse kartul kylma hapukoorega, lisandina rohelise sibula-kurgi-tomati salat. Ja maasikad 🙂

MAJAPIDAMINE

– korrast on mul oma arusaam. Mitte keegi teine ei kipu minuga seda jagama. KĂ”ige hirmsam asi maailmas oli see, kui vanaema igavusest mu kappe ja sahtelid kooliajal koristamas kĂ€is. No mitte muhvigi ei leidnud siis enam yles. Ja siis oli tal hea tĂ€nitada, et nĂ€e kui segi sul siin kĂ”ik on 😀 Oma ‘segaduses’ orienteerun ma ise suurepĂ€raselt ja vĂ”in tohutu paberipaki vahelt yhe kiire liigutusega vajaliku paberi leida, tingimusel, et keegi pole seda liigutanud.

– nĂ”ud tuleb otse laualt Ă€ra pesta ja ei tohi vahepeal virna olla laotud – vastik on kaussi vĂ”i taldrikut kĂ€tte vĂ”tta, kui see on ka alt toiduga koos. Kuigi altpoolt pesen seda nagunii. NĂ”usid pesen alati jooksva veel all, samas hambaid ja kĂ€sitsipestavat pesu ei pese iial jooksva vee all. Kui nĂ”usid ei saa kohe pesta, siis vĂ”ivad nad minu poolest oodata kraanikausis kuni see tĂ€is saab, oma elu elama hakkab vĂ”i kui nĂ”ud lihtsalt otsa saavad.

– ma ei armasta köögirĂ€tte, sest need muutuvad nartsuks juba pĂ€rast kahe kausi kuivatamist. SeepĂ€rast kuivavad asjad ise kuivaks ja veepritsmed-jĂ€ljed saab pĂ€rast puhta lapiga Ă€ra nyhkida.

– enamus mu asju on viimased 12 aastat kastides olnud.

– mul pole oma töökohta ega lauda. Töötegemiseks on köök. Köögilaud peab alati enne töötegemist sĂ€rama ja mitte keegi peale minu ei tohi sellele töötegemise ajal liiga lĂ€hedale tulla. SeepĂ€rats teengi ma tööd öösel 😀

– kĂ€in pidevalt mööda elamist ja kustutan pĂ”lema/tööle jĂ€etud lampe ja seadmeid

– vetsupaber vĂ”ib kĂ€ia mistehes pidi, peaasi, et paber olemas on. Koomiline on, kui mĂ€rkan, et keegi on paberi ymber sĂ€ttinud. Vahel, kui kylalised kĂ€ivad, siis juhtub seda Ă”htu jooksul mitu korda 😀 Vetsupberi puhul on tĂ€htis, et ta oleks kvaliteetne, ei laguneks kĂ€es vaid alles kanalisatsioonis 😀

– kuumakartuse pĂ€rast pole triikraud mu sĂ”ber ja elu on nĂ€idanud, et jumala vabalt saab ilma triikimata ka riideid sirgeks 😀 Kostyyme ja muid peenemaid asju mu garderoobis pole, seega pole ka probleemi. Voodilinad saavad sirgeks yhe ööga 🙂

– tolmurullid on need, kes ytlevad, milla on aeg koristada. Indikaatorid, noh 😀 No kui see kunagi isegi ehk oli nii, siis koera majjatulek tĂ”i meile ka karvamere ja seepĂ€rast peab palju varem tolmuimeja tagumisest toast vĂ€lja tooma. Ja tegelikult koristame suht kogu aeg, poiss suudab pidevalt asju maha ajada ja hoolitseda selle eest, et koristamis vajav materjal ei saa iial otsa 😀

VABA TEEMA

– maailma raskeim asi on kogu elu olnud see, et mul pole oma kodu (no oma tuba, oma luba). Vanemate pool oli nende maitse ja tahe ja raha, mis kujundasid mu toa. Viimased 12 aastat on olnud elupaigaks yhikad ja yyrikad ja vabadus vĂ€rvida sein kasvĂ”i kollaseks, on puudunud. See on krimilaaselt ahistav. Tihti ei tohi isegi naela seina lyya.

– ma vihkan hilinemist. Lapsest peale. Teised vĂ”ivad hilineda, see on normaalne ja ikka tuleb ootamatusi vahele, teiste suhtes olen ma mĂ”istev, aga ise ei tohi ma iial hilineda. LĂ€hen kohutavalt nĂ€rvi ja Ă€rritun hirmsal moel. Ma olin valmis terve koolipĂ€eva kasvĂ”i vahele jĂ€tma, et ei peaks klassi astuma 3 minti hiljem ja kĂ”va hÀÀlega vabandust paluma.

– sĂ”nnidele omaselt on mul vĂ€ga raske vabandust paluda. MĂ”ttes palun, aga vĂ€lja ei ytle. Viha ei pea, aga meeles pĂŒsib kĂ”ik. Kannatus on elevandi oma.
Samas kui ebaÔiglust ja rikkumisi mÀrkan, siis astun vahele ja politsei/pÀÀsteteenistuse number on mul pahatihti viimase valikuna ikka telefoniekraanil, sest ma kohe juhtun igasuguste asjade keskele.

– erialastes tellimustöödes olen karm ja resoluutne. Kui tuleb jĂ€rjekordne inimene lootustandva jutuga, et ma tahan midagi ilusat oma aeda, hoovi vĂ”i Ă”ue ja siis lyhikese jutu sees selgub, et ilus on ikkagi smargadirivi (elupuu vorm) ja muruvĂ€ljak, siis olen konkreetne mutt ja saadan ta uut inimest otsima. Söön kasvĂ”i kuivikuid, aga vastu vĂ”tan ainult huvitavaid pakkumisi, mis mulle ka midagi pakuvad peale raha. Tundub lihtsalt nii vale vĂ”tta raha selle eest, mida inimene saab ise teha ilma igasuguse vaimupingutuseta.

– rahutu, uudishimuliku ja Ă”pihimulisena pole ma veel ikka maha matnud mĂ”tet minna Ă”ppima Ă€mmaemandaks, psyhholoogiks, Ă”petajaks. Minu meelest sunnitakse meie riigis lapsed erialavalikut tegema lambist ja ilma igasuguse ettevalmistuseta. Meil olid kyll keska ajal (bioloogia eriklass) iga nĂ€dal spets praktikumid haiglates, loomaaias, geenilaboris jne, aga ikkagi… Ma ei kahetse Ă”pitud eriala, praeguses tegevuses tulevad kĂ”ik need lĂ”putud joonestamised, joonistamised, vĂ€rviĂ”petused, kompositsioonid, 3d modelleerimised, muud meisterdamised ja kindlasti pilditöötlus- ja joonestusprogrammide valdamine kasuks. No ok, silmaringi laiendamise mĂ”ttes tulid kasuks ka pĂ€heĂ”pitud pulli suguelundid, munajĂ”udluse arvutamine, lehmade geenhaigused, hĂŒdraulika ja kĂ”rgem matt ja kĂ”ik need maaviljeluse, maaparanduse ja muud ained. Lastele ju tore selgitada, et hobused kĂ”nnivad keskmisel varbal ja lehmad-sead kolmandal-neljandal varbal. Ja mis peamine – pĂ€rast pĂ”llukoolis 😀 Ă”ppimist pole rohi enam iial roheline vaid mĂ€rkad seal sadat erinevat taime, seegi on vĂ”imalus elu huvitavaks elada.

– ma vihkasin sygist kuni 18. eluaastani. Kasvades NĂ”mme mĂ€ndide all on sygis mĂ”ttetult pime, rĂ”ske ja lĂ€gane aeg. Tartus aga Ă”ppisin sygist yle kĂ”ige armastama – yle paari aasta on seal ikka maailma ilusaim aeg yldse. Isegi rabasygised pole nii ilusad kui ToomemĂ€e kuldne sygis.

– kevade tulles tahaks ruttu sĂ”ita lĂ”unapoole, kasvĂ”i Tatrusse, sest seal on siis juba kindlasti kevad ja nii saab ka Eestisiseselt ilusaid aastaaegu pikendada. Kui sĂ”ita ei saa, siis on vĂ€hemalt mĂ€lestused ja teadmine, et kuskil on juba suur kevad 🙂

– voodist astun vĂ€lja alati vasaku jalaga, lapsest peale, tĂ”enĂ€oliselt protestiks, et kukutada ebausku. Musta kassi nina eest yle tee jooksmise peale sylitan kolm korda yle Ă”la, aga ise alati mĂ”tlen, et mis need siis tegema peavad, kel endal kodus must kass 😀

– raamatuid ostan sisule lisaks peamiselt piltide pĂ€rast. Luuleraamatuid autorte ja sisu jĂ€rgi.

– mul on ilmselgelt liiga palju asju (eriti arvestades mu pidevaid kolimisi), aga mis teha, on paljut, mida lihtsalt peab tulevastele pĂ”lvedele hoidma ja pĂ€randama, sest elame me ju eri ajastutel. Enamuse mu kaasavarast moodustavad raamatud.

– ma armastan koledaid ja kortsus ja kiiksuga koeri. Kiilakaid ja kortsus kasse (kuigi ma pole yldse kassiinimene ja kassi endale tĂ”enĂ€oliselt iial ei vĂ”ta). Minisigu, kui nad liiga paksuks pole end söönud ja ikka liikuda jaksavad. Kuna olen kasvanud enamvĂ€hem loomaaias – kalad, ligi 20 viirpapagoid, hamstrid, merisead, veidi aega salaja ka rott, kilpkonn ja vĂ€ga mitu koera, siis olen loomadega harjunud. kahjuks viimased kaks kuud tekitab papagoide ja merisigadega yhes ruumis vĂ”i isegi selle ruumi lĂ€hedal viibimine tĂ”sisise allergilise reaktsiooni kogu pĂ€evaks, nii et karta on, et minu poiss endale miniloomaaeda ei saa. Aga koer peab majas olema ja ma kasvĂ”i elan pĂ€evast pĂ€eva respiraatoriga selle nimel 😀

– yle kĂ”ige maailmas armastan ma magada. Ma olen sydamerahuga vĂ”imeline magama mitu ööpĂ€eva jĂ€rjest. Vahepel natuke unelen ja siis pikutan edasi. Enamasti mul magada ei lasta. Varajane Ă€rkamine on loomuvastane. Ma ei suuda iial pidada töökohta, kus peaksin kohal olema hommikul enne kella 10, seegi on kahtlane, kas jĂ”uaksin ikka kohale. Latseada ja kooli tassiti mind lapsena magavana. Kuni 18. eluaastani aeti mind kodus jĂ”uga yles, et kooli jĂ”uaksin. Enamasti viidi ka autoga kohale. Lasteaia ajast meenub mitu seika, kus istusin poolunes voodiserval, ema andis kĂ€tte sukkpyksid ja mina tĂ”mbasin need pĂ€he. Olin jĂ€nes. Huvitaval kombel ei mĂ€leta ma suuremaid riidlemisi. VĂ”i olin ma tĂ”esti nii unine, et ei pannud tĂ€hele.

– ma vĂ”in mĂ”nd suuremat projekti tehes ennast unustada ja olla vabalt magamata yleval nĂ€dala ja enamgi. See delirka, mis pĂ€rast paari ööpĂ€eva saabub on nii selge olek ja ma olen nii palju kordi imestanud hiljem, kuidas ma kyll midagi nii geniaalset vĂ€lja olen mĂ”telnud. Eks see yks suur enesehĂ€vitamine on, aga hea on teada, et tahtejĂ”ud ja suutlikkus on suured. Kui vaja on. Aga nyyd, lastega, on see vaid mĂ€lestus möödunud aegadest ja piiride katsumisest.

– olles kasvanud surnuaiast vĂ€hem kui 50 meetri kaugusel, ei tunne ma selle koha vastu mingit hirmu ega kartust. Isegi mitte öösel. Olen elus nĂ€inud sadu matuseid ja selle kogemuse juures kĂ”ige ‘koomilisem’ on see, et lapsena ei vĂ”etud mind kunagi vanemate poolt yhelegi matusele kaasa – polevat laste koht. NĂ”medad vana aja arusaamad 🙁

– ma ei tarbi pĂ”himĂ”tteliselt tilkagi alkoholi, ei suitseta ega kasuta muid aineid. Ei proovi ka. Kui kĂ”igest muust saavad teised veel aru, siis see, kuidas ma ikka ei taha isegi maitsta head veini vĂ”i mĂ”nusat siidrit, jÀÀbki enamusele mysteeriumiks. Minu arvates on nt Marianne-kommi tykkidega Fazeri shokolaad miljon korda parem asi lihtsalt 😀

– reisile minnes asju pakkides koostan alati kĂ”igepealt nimekirja. Nimekiri on kindlalt systeemis. Kogun nimekirja alusel kĂ”ik asjad suurele voodile vĂ”i selle puudumisel pĂ”randale. Asjad lĂ€hevad kotti taaskord nimekirja kontrollides. Ja reisilt tagasi tulles on taaskord sama nimekiri abiks. Vahel kontrollin ka lahtipakkimisel nimekirja. Kui pea ei tööta, siis peab muid vahendeid kasutama 😀 Aga siiani pole ma veel kunagi midagi olulist maha jĂ€tnud 🙂

– kui on vĂ”imalik, siis otsin tĂ€histaevast alati Suurt vankrit. Langevat tĂ€hte nĂ€hes soovin alati yhte ja sama soovi.

JA kĂ”ige tĂ€htsam totakas kiiks – olin kindel ja masendunud, et mitte miski ei pÀÀsta mind perekoolisĂ”ltuvusest. 5-aastane sĂ”ltuvus on ikka hirmus asi kyll. PĂ€rast isetegija avastamist on see teine mu mĂ€lust peaagu kustunud. Elagu isetegija 😀

Kui ma nyyd selle kiiksujutu kriitiliselt yle loen, siis tahaks enamuse Ă€ra vist peita ja kustutada 😀 Kindlasti vĂ”iksin seda lĂ”putult jĂ€tkata, sest ega ma normaalne inimene ikka pole kyll. Aga las ta lĂ€heb pragu nii yles. See oli hea pilguheit endasse 🙂

Ja teatepulga annan edasi, ma olen kyll pyydnud hoolega jĂ€lgida, et kes kellele, aga kui nyyd dubleerin midagi, siis andestage. Et siis sibulaplix ja -lola- – jagage meiega ka oma kiikse 😀

Kayl andis faktikirjutamise jĂ€rje mullegi yle ja katsun nyyd siis veidi lyhemalt teha kui eelmisel korral 😀 Kuigi pea muudkui töötab ja meenuvad yha uued ja uued kiiksud 😛

*Ja teate, mis on tegelikult minu kĂ”ige suurem kiiks? Juuksed! Need on mul olnud igas pikkuses ja lokisuuruses ja peaagu igas vĂ€rvis ka (ainult must on proovimata) 😀

NĂ€iteks selline olin ma mingi aja eelmisest aastast…

… ja selline olen ma praegu 😀

FAKTID

1. viimased 2,5 kuud astun neljakymnendaid (no need numbrid, mis on ĂŒle 30, eksole), aga tunne on endiselt nagu oleksin 19.

2. elu on andnud mulle armastada ja taltsuda yhe vahva myrakaru. Teine alles kasvab sydme all.

3. kuna isa nimetas mind lapsest peale pĂ€rdikuks, siis tuleb vĂ€lja, et sĂ”nal on ikka vĂ€ga tugev jĂ”ud. Vaadates oma poega pean pidevalt nentima, et tema koht oleks pigem loomaaias. No on kohe selline pisike armas ja ulakas pĂ€rdik 😀

4. autot ise ei oma, aga sĂ”ita oskan ja lube oman juba eeeem yle 10 aasta. Aastaid oli parkimine minu jaoks kohutav probleem, aga tasapisi on hakanud see ka tulema. Kui meespool nii sageli autosid ei vahetaks, siis ehk Ă”piksin korralikult parkima ka yks kord. No kabariidid on olnud sĂ”idukitel nii pagana erisugused 😀

5. vihkan tugevaid lĂ”hnu. Eriti nö kollaseid parfyyme. Ja vĂ”in isegi minestada, kui mind sunnitakse koos olema inimesega, kes on mĂ”ne seesuguse kangema kraami sees vanne vĂ”tnud. Samas Ă”rnad ja kerged lĂ”hnad on head 😀

6. mulle meeldivad selged ja puhtad vÀrvid. Ilusad multifilmid ja lasteraamatud (nii pildilt kui sisult). Mulle meeldib joonistada, meisterada ja kirjutada.

7. ma jumaldan hariliku sireli ja ebajasmiinide lÔhna. VÔiksin neisse uppuda. Lemmiklilled on pÀevalill, see suure pruuni sydamega ja valge kalla, see, mida vanainimesed jÀrjekindlalt matuselilleks peavad.

Ja faktid endast vÔiksid kirja panna chanet -lola- Mannike

JĂ€lgi mind Facebookis:

15 thoughts on “Minu kiiksud aastal 2007”

  1. nii pika jutu peale tahaks öelda et sa puha kiiksuga inimene ju:D
    see kiiksu teema on ikka pĂ€ris vahva 🙂

    Reply
  2. Tead, mannu, minu suurim viga on see, te ma ei oska lyhidalt asjadest rÀÀkida. Mu keska lĂ”pukirjand oli ka oodatud 3-4 lehe asemel 10,5 lehte pikk. Seega veel yks kiiks – ei suuda end raamidesse suruda. KĂ”ige raskem ongi alati just ajakirjadele kaastöid teha. Ikka suurte okskÀÀride tuleb ju jutust yle kĂ€ia ja lĂ”puks ei tunne ma sealt enam iseennast Ă€ra. Kui ikka korralik blÀÀgublÀÀgu pole, siis pole nagu Ă”ige jutt 😛

    pisihaldjas

    Reply
  3. oh kĂŒll see kiiksu teema on vahva, minul mees sĂ”nn, seega tean vĂ€ga hĂ€sti kui raskelt nad vabandust paluvad:P

    Reply
  4. Lahe lugu ja sa oled tĂ”esti ĂŒks ĂŒtlemata vahva tegelane! Marianne-kommi tĂŒkkidega Fazeri ?hokolaad on minu lemmik ka.

    Reply
  5. Kui sa perekoolisÔltuvuse all mÔtled perekool.ee-d, siis sellest pikaajalisest sÔltuvusest sain ka mina lahti isetegijasse tulles ja sellest sÔltuvusse sattudes.

    Reply
  6. nii hea oli "blÀÀgublÀÀgu"-t lugeda. VÀga armas, tÔesti!

    Aga perekool on ĂŒks kahtlane nurgake internetis. Ma vahel kĂ€in ja vajun ka silmini sisse. VĂ€lja tulles avastan, et emotsioon on valdavalt negatiivne- liiga palju rumalat vingumist… Aga eks seal ikka asjalikku ja head ka leiab, ega muidu vist kĂ€iks. IT jĂ€lle jĂ€tab 99% pos emotsiooni

    Reply
  7. No sa ju ka tĂ€iesti normaalne inimene 😉
    Kusjuures minu "lemmikud" on ka need smaragdi+muru inimesed. Mul elab ĂŒks selline kĂ”rvalmajas. Iiiiiik :S

    Reply
  8. See on nii tuttav, et sĂ”nnile omaselt viha ei pea, aga pean meeles ja kannatus on elevandi oma :)), muide mul on must kass 😛

    Reply
  9. Ihhiiiii…peaxki varsti sulle sokulaadiga kylla tulema:P.(Mul ju Pipi kleiti vaja :P)….Minu nunnu kiiksundus:P…Jagame siis oma vapraid ogarusi ja sööme end mĂ”nusax:)….kallid…Ootan jĂ€rgmist toredat lisa sinu suurepĂ€rasesse kogusse;)……
    Mumm:)

    Reply

Leave a comment