Carol Liina südameke

Vahepeal, enne sooja suve lõppu ja selle igikestva sygise algust, syndis siia ilma yks pisike tydruk. Omal moel sain mina tänu sellele pisitydrukule tädiks. Või noh, ma elasin tema ootamisele rõõmuga kaasa ja kui asjad oleksid nii nagu nad peaksid olema, siis oleksin ma hetkel talle yks vahva onunaine. Või vähemalt minu suguvõsas kutsutakse onunaisi ka tädideks. Nyyd olen ma aga lihtsalt väike pai haldjas talle. Ja mida teeb esimese asjana yks korralik haldjatädi? 😉

Eks ikka yhe nimesildi, kuidas ma muidu ikka saan 😀

Palju õnne ja rõõmu ja säravaid silmi, Sulle, pisike printsess! 🙂

Jälgi mind Facebookis:

13 thoughts on “Carol Liina südameke”

  1. Tänud, timps. Ainult et failinimesid siin enam muuta ei saa ja mul pole neid pilte kuskilt enam uuesti võtta ka, seega…

    Reply
  2. Ohh, kui polegi "paberitega" onunaine, siis lapse jaoks on ikka oluline see, et üks lahe tädi on tal ikka olemas 😀 On ju.
    Vahel lihtsalt on asjad natuke…omamoodi.
    Su töö on jälle superfantast (lahe sõna tuli kokku :P).
    Jõudu ja jaksu!
    Aa, kas kõrvitskrõlludel silmad ikka siravad? 🙂

    Reply
  3. Ehh, Mull, Sind ja Su sõnavigureid 😀 Kõrvitsad ärkavad igal õhtul pimeduse saabudes ellu. Kohusetundlikult. Ainult yks, see kõige peenem ja vildakam, on kylmast võetud ja vajab homme valguse käes veidi remonti :))

    Reply
  4. Süstid seda…noh, mis see on, mida huulde ja kulmu alla ja otsaette kortsude vahele ikka süstitakse, kõrvitsa nahavahele? 😛

    Reply
  5. Pigem ehitan kanderaami (kandva raami) siis. Systalt nähes langeks ta minestusse tõenäoliselt. Ja ega tal suurt liha alles polegi, ainult nahk hoiab teist pysti ja naha perforeerimine vaid nõrgestaks tema niigi kehva seisukorda 😀

    Reply
  6. Küll sa oled tubli ja jaksad palju. Mul tuleb alati heldimus peale kui ma su pilte vaatan ja veel juttu ka juurde loen. Sa kohe oskad!

    Reply

Leave a comment