Vigurpirukad osa 2

Yllatav, aga isegi mu mamma on õppimisvõimeline (kuigi ma selles viimased 30 aastat sygavalt kahelnud olen :D). Yhesõnaga kysis ta täna nõudlikult yle maja, et kelle pärm see siin kapis on. Ytlesin, et minu oma, tahtsin lapsega vigurpirukaid teha. Ta siis kysis, et kas võib selle ära kasutada, kui ma seda kohe ei vaja. Lubasin. Aga enne õueminekut mainisin, et kui tal pole plaan porgandipirukauputust tekitada (see jutt oli vaid suusoojaks, sest hirmu, et siin majas mõni pirukas alles jääb, pole. Kui on toores, söön mina. Kui kõrbend, sööb isa. Kui keskmiselt kenasti kypsend, söövad kõik teised. Ja neid on palju). Et siis, mainisin vanaemale, et ma olen väga rõõmus, kui ta meile pisut tainast meisterdamiseks jätab.

Olime paar tundi ära ja kui uksest sisse sadasime lõi vastu mõnusalt magus pirukaaroom. Kiikasin yle köögiukse, yks pann oli ahjus, teine kohe valmis ahjupanekuks. Kahtlustavalt vaatasin vanaema poole… Ta ennetas mu kysimust ja kuna tal oli jahune pirukas parasjagu näppude vahel, siis osutas ta kyynarnukiga paksu froteerätikuga kaetud kausile. Mu suu vajus yllatusest lahti – ta oli meile eraldi kausitäie tainast teinud. Ikka yhe tubli portsu 😀

Käed puhtaks, põlled ette, suurematel suured panged, pisematel pisikesed.. ei, see oli teine lugu 😀 Suuremale suur rull, pisemale pisike, minu lapsepõlvest, ja nii me siis töid alustasime. Esimese panni jagu vehkis 2,5ne mees huviga kaasa teha. Mätsis tainast ja pläkerdas niisama rõõmsalt. Tegi krokodilli, kellest sai päevakoer ja veeretas mune, neid naerupalle siis. Siis niheles tykk aega, et saaks juba munaga määrida ja kaduski minema ja omi asju ajama. Teise panni ajal käis ta mind vaid kiusamas ja siit-sealt pannile valmis seatud asju nokkimas kavalalt, sest vaja oli maitsta, mis imevigureid see emme ikka teeb. Vahepeal andis ta ka nõu keda teha. Eriti popid olid tähekesed ehk kaheksajalad. Munaga pidi saama muidugi mõista tema pintseldada. Rõõmu kui palju. Segadust ka. Õnneks on köök kindel koht (kui esivanemaid läheduses pole) 😀

Ja siin siis pildireportaaz ka 😀

Esimene pannitäis enne ahjuminekut, kuigi parajalt juba kuumal pannil kerkinuna

Esimene pannitäis ahjust tulles

Teine pannitäis enne ahju

Teine pannitäis ahjusoojalt

Kõiksugu selgrootud, limukad, roomajad ja muidu elukad

Päikseline pärastlõuna teomaal

Naerupallid 😀

Peakokk degusteerimas

Parimad ideed tulevad ju ikka siis, kui öö on lyhikeseks jäänud pikaleveninud värvimisest. Või pigem syytundest, et peab lapsele midagi põnevat leiutama? Võta nyyd kinni. Igal juhul siis selline palav ja meeldivalõhnaline õhtupoolik oli meil köögis. Selline elus ja ajas kooskulegmine, mis loob häid mälestusi.

Nyyd nad istuvad kõik koos köögis ja söövad neid imeelukaid. Vigurpirukaid 😀

Järgmise korrani! 🙂