Kõrvitsakrõllid

Tänud teile kõigile toetuse ja heade sõnade eest! 🙂

Eilset pikka päeva kroonis see, et kui kell 21.15 läksin poissi magama panema, siis kukkusin ise enne ära. Igal juhul kui ma kell 1.30 silmad avasin, täisriides, oli maja pime ja poiss ka juba magas. Kuigi ta kell 4 hommikul yritas mind veenda poodi minema, sest tal olevat vaja just yht kindlat pisikest kilekotti, mida saab ainult Selverist, pähklileti kõrvalt. Anna kannatust! 😀 Ja kell 7 rääkis ta seda juttu mulle uuesti. Ei tea, mida ta kyll unes näeb ja kust sellised ideed? Igal juhul tema veel hetkel magab ja mina olen yle miljoni aasta sellisel kellaajal yleval – pole ju harjunud 9st õhtul magama jääma enam. Aga veel vähem olen ma harjunud hämaras ärkama 😀

Kui ma siit eile tõusin, siis kindla kavatsusega minna ja teha yks maitsev roog suvikõrvitsatest (tzukiinid või kabatshokid, kuidas keegi ka siis arvab heaks neid kurgi moodi kõrvitsaid nimetada). Hea sõbranna tassis kilekoti kärisedes juba augusti lõpus mulle oma ema aiamaalt kaks hiiglast ja kuna peale minu siin majas suvikõrvitsaaustajaid pole, siis ootasid nad mind ja mu olematut ettevõtlikkust pea kaks kuud. Et te ei arvaks, et sõna ‘hiiglane’ nende kahe 65cm pikkuse juraka kohta oleks liialdus, siis, palun väga, kakaokypsise näo ja särgiga poiss näitab teile enne enda suurpuhastust kõrvitsad ette:

Kõrvitsaid lähemalt uurides hakkasin kahtlema nende sihtotstarbes. Jube suured, jube tugeva koorega. Või mis kahtlema, hoopis lambike lõi peas põlema, et asju saab ju kasutada mitmel moel 😀

Kuna mul pole maavanaema, kelle kompostihunniku veerel kasvaks tõllasuuruseid õigeid kõrvitsaid, siis on igal aastal enne hälluviini (ilus maakeelne sõna, eks?) on mul suur kõrvitsajaht turule. Õues ju pime ja hingedeaeg tuleb ikka korralikult vastu võtta. Sel aastal pole veel jõudnudki turule kõrvitsaid passima ja ega must endast hetkel tassijat pole ju ka. Endal suur kõrvits põlle all 😉

Ja nii siis tärkaski mu peas hiiiiilgav idee, mille yle poisil oli veel eriti hea meel. Noh, muidu oleksin ma need kõrvitsad lihtsalt seibideks lõikunud, hea ja parema kraami sinna kõrvitsaviilu sisse toppind ja ahju pistnud, aga nyyd oli midagi palju põnevamat ees ootamas.

Suure lihanoaga sisuliselt raiusin yhe kõrvitsa pooleks. Seemnetega pehme osa kraapis kõrvitsast välja poiss ja ylejäänud osa uuristasin suures osas välja mina (sellest sai kusjuures maitsva vormiroa 🙂 ). Selle suure kraapimise tunnistuseks on mul parema käe keskmisel sõrmel ka kena 1cm-läbimõõduga rakk, mis öösel mõnusalt valutas. Siidkäpp, noh 😀 Ja seepärast ootab ka teine kõrvits hetkel alles tegelemist. Siis lõikasin terava noaga, poisiga igat sammu arutades, kõrvitsapoolikutele pähe silmad-nina-suu ja tema urkis siis veidi nyrima noaga sealt veel kõrvitsasisu jäänuseid välja.

Tulemus ootas köögilaual pimedust

Ja kui hämarduma hakkas, siis viisime kõrvitsakrõllid, sellise nime me neile koos andsime, välja, uude elupaika. Mõistagi näoga toa poole, sest me ju ise tahtsime neid ka näha 😀

Kell 8 õhtul olime sunnitud minema poodi uute teekyynalde järele, sest eelmised hakkasid kustuma. Poiss käis ise neid kogu aega vaatamas ja vedas kõiki majaelanikke iga natukese aja tagant ka aknale oma krõlle vaatama. Seega ei saanud ma kohe esimesel õhtul lubada neil kustuda enne magamaminekut. Ööpimeduses nägid nad muidugi veel eriti vahvad välja.

Ja kui uneaeg tuli, siis käisime neile lehvitamas ja nemad lehvitasid oma tulekeeltega meile vastu. Mine tea, äkki oli nende lehvituses mingi imetabane vägi, sest miks ma muidu magama jäin ja praegu magada ei mõista, kuigi maja on alles uneuimas? Igal juhul on vahva tõdeda, et isetegemisest on sujuvalt saanud koostegemised. Seltsis ikka ju segasem 🙂

Jälgi mind Facebookis:

17 thoughts on “Kõrvitsakrõllid”

  1. Wopaa. Väga lahedad kõrvitskrõllid. Poiss hiiglastega pildil on eriti armas 🙂 Selline semude pilt 🙂
    Lahe on lugeda, et laste kõrvalt ka lapsevanemad oma lapsemeele ikka ües leiavad ning koosolemist/tegemist naudivad.
    Päikestt teile!

    Reply

Leave a comment