Jõuluootus ja meie veidi pöörane elu

Õues on teist hommikut härmatis maas. Kuigi eile päeval oli õhk suht soe. Isegi nii soe, et mu 2,5-aastane keeldus kategooriliselt kindaid kätte panemast, kätel polevat yldsegi kylm, ja mängis sydamerahus liivakastis veel oma selle aasta viimaseid liivamänge. Hobukastan on tänase ööga visanud maha kõik oma lehed. Talv on käes. Jõulud on peaagu käes 😀

No ja nagu tunnistuseks eelpoolkirjutatule, kilkas poiss just nende eelnevate ridade kirjutamise ajal lõbustatult suurest seinakapist: ‘Ämme, tuleee vaata, jõuluvana!’ Mõtlesin, et mis jõuluvana tal seal riidekapis siis nyyd on, aga tuli välja, et muu kraami vahele oli end peitnud yks pudelikarp, jõuluvana pildiga.

Ja sellest, et jõulud on kohe käes, annab ka tunnistust tõsiasi, et juba on esimesed jõulukingid rännanud emmede-isside peidukohtadesse, kus uudishimulikel oleks kindlasti palju avastamisrõõmu. Selle aasta esimesed ‘linnukesed’ oli kaks päkapiku postkasti kahele pisikesele Tartu tydrukule

Kuigi ma ise olen pigem näärivana-usku, siis ega ju tuuleveskite ja kogu ymbritseva meluga ei võistle. Minu lapsepõlves oli näärivana ja…

‘Ämmeeeee, tule appppiiii!’ kõlas just maja teisest otsast. Ma pole teab mis uimane kirjutaja nii, et kujutlege end kirjutamas neid ridu siin samal ajal hihii 🙂 Paterdasin oma suure kõhuga nii kiiresti kui suutsin hädise hääle suunas ja mis te arvate, mis selle mõne minutiga oli juhtunud? Noh selle mõne hetkega, mil poiss ennist kapis jõuluvana avastas. Ta oli end porgandpaljaks koorinud, dushi alla roninud, minu õe peene shampooni endale peale kallanud, peaagu terve suure pudeli, ja vaatas suunurgad kõrva taga mulle elukavalalt otsa… ‘Ämme, pese mind puhtaks!’ kõlas vastupandamatult 😀 Nagu ma teda sealt oleks ilma pesemata saanud välja lasta. Hea, et kedagi peale meie kodus, või noh, vähemalt toas, hetkel pole. Aga tuba on jahe. Pesin ta puhtaks, keerasin oma pysimatu pärdiku kolme paksu rätiku sisse ja teatasin, et nyyd on talv, peaagu jõulud ja tema on kookonis ja ootab kevadest. Panin istuma enda kõrvale. Täpselt nii kaua kuni seda lõiku siin kirjutasin, ta paigal pysiski. Just hetk tagasi kaapis ta siit minema. Niiskete rätikute hunnik vaid kinnitab tema eelmist käkki.

‘Tannu ise kuivas ära, Tannu ise kuivas ära…’ kostub veel vaid hääbuv hääl majasygavustest. Ja sellise kõrvalt saab siis yldse midagi teha? Ja kolme kuu pärast on neid hulle mul kaks 😀

Eksole… ajasin end just pysti, et minna vaatama, mis siis nyyd toimub. Enne, kui uksest välja sain jooksis mulle juba vastu.. eem, ma siis nyyd ei teagi, misasi. Minu kybar peas ja võtmepaela otsas kuljus ainsaks kehakatteks. Ise kiljus ja naeris nagu pöörane. Troopiline hullunud põhjapõder? Mulle tundmatu tõug. Vähemalt senitundmatu. See hullunud põdravasikas naeris ja vingerdas ja puikles hoolega vastu, kui teda riidesse pyydsin saada. Ja siis yllatus-yllatus. Vaatab seinale ja loeb järjest yles kõik Eesti Vabariigi presidendid:

Kysin, kes need on. Vastab pikalt e-d venitades ‘Eesti presidendid’. Endal jube tähtis ilme peas. Isamaaline vaim on tuntav 😀 Noh, ma riputasin mõne aja eest need endajoonistatud presidentide pildid seinale:

ja tundub, et asi päriselt toimib. Numbrid ja tähed on alles täiesti segi, tembud on ytlemata pöörased, aga presidnendid on selged. Aa ja veel, positiivne on minu meelest see, et enne tviinide ja teletupsude nimesid – neidki ju kõiki neli vaid meelde jätta, said selgeks palju märkimisväärsemad tegelased. Mis sa, hing, veel lapsest tahad?! 😀

Hetkel sain ta korraks jälle istuma. Surusin pirni pihku. Nyyd roomab juba mööda põrndat ja ytleb, et tema ehitab mulle maja. Sekund hiljem tormas ta juba toast välja. Hmm, peaks puuri muretsema? Või yldse mitte arvuti taha istuma või sööma või vetsus käima?? Tema tagasimeelitamiseks hyydsin, et võtku Talu-raamat (see ta yks suurimaid lemmikuid, palju pisikesi detaile) kaasa ja tulgu mulle seltsiks. Ta veel hõikas vastu, et kas raamat või raamatukorv. Mõistagi mõtlesin ma raamatut, mitte seda suurt korvi saja raamatuga. Aga mis vahet sel on, mida mina ytlen. Juba ta säraski ukse vahel, raamatukorv lohisedes sabas. Istus ja vaatas isegi 3 minutit raamatut. Otsis öökulli. Kuigi hetkel on mul hea meel, et ta koos korviga tuli. On terve selle lõigu aja kenasti siin toas pysinud ja raamatuid uurinud. Peabki lõpetama, sest juba tõi jõuluvana emmele kingituse – raamatute hunnik lajatati mulle sylle, et ma neid lapsele ette loeksin. ‘Jõuluvana kinkis ämmele,’ ytles poiss, tõstis narmendava ‘Inetu pardipoja’ raamatu mulle nina alla ja ise ronis vanale paberirullile kõõluma ‘Tannu uisutab. Tannu on lumehelbeke. Ämme loe sedaaa!’ Ja ega ma sellest raamatust enne ei pääse, kui lugema hakkan või midagi paremat välja mõtlen.

Minu kaastunne lasteaiakasvatajatele, kelle hoole all on selliseid pysimatuid purikaid palju. Ja ma olen kindel, et ainsad kannatajad pole kasvtajad vaid ennekõike ikkagi lapsed ise, kellele kasvatajatel lihtsalt puhtfyysiliselt ei jätku energiat, aega, võimalusi. Olen sygavalt veendunud, et antud vanuses jõuan, suudan ja saan ma siiski veel ise talle kõige enam pakkuda, just sel põhjusel ei käigi ta lasteaias ja mina veeren oma suure kõhuga tal nii kiiresti sabas kui suudan ja mõtlen välja yha uusi trikke jalapsemagneteid. Et vältida suuremaid katastroofe ja et lapsel ikka lõbus ja tore ka oleks. Mina ise, minu elu, see on hoopis midagi muud. See kõik tuleb alles siis, kui laps on magama pandud ja õues on pime. Kaks eri maailma, kaks eri elu. Arusaadavalt ju sellise prääniku kõrvalt tööd teha ei saa. Pole ka sydant. Sest kauaks neid vahvaid tempe ikka on 😀

Igal juhul kirjutan ma sel aastal näärivanale kirja.. ehh, enne jäigi jutt seal nääride juures pidama! Enne, kui poiss tembutama hakkas. Yhsõnaga kirjutan ma näärivanale sel aastal lyhikese kirja, soovin vaid sooja päikese kätte, palmi alla puhkama ja seda, et keegi ajaks natuke aega minu eest mu pärdikut taga. Ma vaataks hea meelega seda nalja pealt. Rahuliku kõrvalseisjana. Ja koguksin enne uut pärdikut veidi jõudu, et siis kahega edukalt rinda pista. Yksinda. 😉