Ja siit tulevad… vigurpiparkoogid

Kui ma hommikul teatasin, et hakkan täna piparkooke kypsetama, siis vaatasid ema ja vanaema mind pikalt ja pööritasid silmi. No, et kas ma kuupäeva ka vaadanud olen, oktoober ju alles! Õnneks oli mul kaks maailma parimat vabandust. Esiteks mu raskejalgsus vabandab välja vist pea kõik ajutise hulluse märgid. Vähemalt viimase nädala jooksul on nad mõlemad pidevalt mu mõtteavalduste peale vaikselt nentinud, et ju see kõik tuleneb ‘olukorrast’ 😀 Ja teiseks oli meile külla tulemas tädi Krista saadetud fotograafionu, sest meie Pere ja Kodu lugu vajas ka pilte. Ja kolmas põhjus oli ka – mul oligi päriselt kooohuuutaaav piparkoogi-isu ja selles oli suuresti süüdi ema ja mamma eilne õhtusöök – siinse maja traditsiooniline jõuluroog – ahjukapsas, ahjuliha ja ahjukartul. Ega ikka eriti ei juhtu kyll seda, et nad sellist asja sööksid mittejõuluajal. Vanaema sylt oli vaid puudu. Ja ainult mina olen oma piparkookidega hull?! 😀

Olgu sellega, kuidas on, aga poiss oli rõõmus kui poodi suhkrusiirupit tooma suundusime. Aitas mul pärast nelki purustada ja suhkrut mõõta ja mune pooleks lyya ja siirupit maitsta. Tainas tuli hea. Öösel kokaraamatuid uurides vaatasin, et see vana hea pirukate-kookide raamatu esimene piparkoogikas on suht lihtne ja arusaadav mulle ja otsustasin seda katsetada. Heledam, kui poeoma ja pisut teise maitsega, aga siiski tõeline piparkoogikas. Kypsest peast kyll veel vähem harjumuspärase poetaigna maitsega, aga siiski nagu päris. Kuni vanaema ahjus omi asju ajas, seisi meie tainas tunnikese kylmas ja siis see kõik algas.

Tainas andis kenasti rullida, lõikasin noaga välja koera ja kassi ja mesilase ja siis hakkasin mõtlema, et mis pagana rullimine, käega voolida palju mugavam. Ja nii siis saidki kõik teised lihtsalt kätevahel oma vormi ja kuju. Pudeneb kyll tiba rohkem, aga täiesti vormitav siiski. Poiss ytles järjest, keda või mida teha ja mina siis muudkui teostasin tema ideid.

Esimene pann enne ahjuminekut selline

Täiesti yllatavalt palju kerkis see tainas ja oli ylimalt positiivne, et lahtiselt peale pandud silmad ja kõik muu kerkis kenasti kinni. Pärmitaignaga on alati see suur jama, et pisikesed detailid kipuvad kyljest ära kukkuma või siis üheks suureks plönniks kokkukerkima. Algselt plaanisin ka kooke kaunistada, seepärast jäid need isegi munaga määrimata, aga kui nad ahjust väljas juba olid, tuba jõuluhõngu täis, siis vaatasin, et esimeseks korraks on nad sel kujul ka väga head. Äkki ajakski muidu liiga kirjuks 😀

Ja siin nad siis on, minu ja poisi elu esimesed vigurpiparkoogid:

Pealik oma lemmikut, bullterjer Possut, maitsmas. Esiti haaras sabast

ja siis lasi saba lahti ja näksas kõrvast

ja siis pistis juba kahe suupoolega

Ja siis tuli ahjust teine pannitäis

Kompositsioon ‘Kaotatud paradiis’. Kuigi poiss tellis kõigepealt issi ja siis emme 😀 Aga ma ei suutnud vastu panna ja pidin yhe madu-ussi ka sekka torkama. Seda enam, et mind lapsena just sel teemal mitte vähe ei tögatud, et kus mu Aadam on, eksole. Noh, nimi ju selline 😉

Ja kompa nr 2 ‘Taasleitud paradiis’

Et siis jõulud ongi käes? Oktoober pole veel läbi, õues on aga juba enne kella 17 kottpime. Lähen pistan nyyd kõrvitsakrõllidesse uued kyynlad sisse ja mugin veidi piprakaid. Kuna ma olen lapsest peale alati peljanud ilusaid asju syya, ju see on tulnud sellest, et kõiksugu kenad martsipanid ja värgid pisteti kappi klaasi taha imetlemiseks ja syya ei lubatud 😀 siis tegin endale krõbistamiseks mõned piparkoogipätsikesed, ilma teo ja näota, siis hea emotsioonivaba syymekaid tundmata syya 😀

Nii, aga ema ja mamma juba keetsid endale kohvi ja on asunud mu piparkookide kallale. Kuna koogid on mõnusad, pehmed ja muredad, siis kunsthambad rõõmustavad ja mamma esialgne torin, et need ju lähevad alati nii kõrvaks, on asendunud vaid mõnusa nohinal mugimisega… Nii, ruttu kööki nyyd, muidu jään veel ise ilma ka oma kookidest 😀

Et siis hõu-hõu-hõu, vahvaid jõule! 😀