Imestasin hommikul, et voodi oli kuiv, sest ma nägin terve öö unes, et ma jooksin vetsu vahet. 🙂 Stress on haaranud kehale lisaks ka vaimu, sest kas ma ikka suudan parajalt täis põiega protseduurini vastu pidada. Tegin nii nagu arst ütles – tund enne kõik tühjaks ning siis jood klaasi või kaks. 10 minutit hiljem olin ma valmis juba läbi ukse ründama. Autosõit oli päris jube. Kõik ajas naerma ja samas püüdsin ma nii väga mitte naerda. Andreas püüdis olla vait ja ka mitte naerda, aga kurrud ta silmanurkades reetsid ta olekut ja see ajas minu jälle naerma. Jube! Ja püüa siis tõsine olla!
Haiglasse jõudsime kuivalt ja see oli suursaavutus juba omaette.
Kuna meile hommikul kõnet ei tulnud, siis oletasime, et ju neil on, mida siirdada. Kuigi Andreas vahepeal jõudis juba ka kuri olla, ei, mitte minu peale, vaid süsteemi peale. Et mis värk! – elad nädala teadmatuses, pole mingit infot ja kõne tehakse planeeritud siirdamise hommikul ainult siis, kui midagi siirdada pole. Aga kui see kõne unustati? Et kas see pole ometi asjatult närvseööv lahendus. Passidki telefoni kõrval ja võpatad iga piiksu peale? Kui palju inimlikum oleks lihtsalt kokkulepe – siirdamise päeva hommikul kell 9 me helistame teile ja räägime olukorrast. Ma saan ju aru, et kõigil on kiire, aga see pisike asi tundub kuidagi nii suur ja oluline. Eriti ootajale.
Alt uksest ei tahetud meid koos sisse lasta, sest mehed pole lubatud. Ma teatasin see peale, et kuni mulle seda viljatuskeskusest öeldud pole, läheme me koos. Tädi astus seepeale kõrvale. Kohapeal selgus, et neil oli muuhulgas ka Andrease allkirja vaja ja loomulikult oli ta teretulnud. Embrüoloog selgitas kenasti inglise keeles Andreasele ka, et me 14 munarakust viljastus 12. Neist 9 pooldus kenasti ja 5 arenes blastotsüstiks. 4 neist blastotsüstidest tegi selle arengu läbi eeskujulikult. Nii siis kolibki üks pisike AA minu sisse elama ja tema kolm õde või venda lähevad jäätisena iluunne oma aega ootama. Igaks juhuks, kui peaks vajadus tekkima.
Kogu seda tähtsat juttu kuulasime ja allkirjastasime siirdamise luba ning beebijäätiste lepingut nii, et mina seisin. Ma päriselt ka ei suutnud oma põie otsas sel hetkel enam istuda ilma, et see ei plahvataks.
Edasi käis kõik kähku. Andreas suunati kenasti vastuvõttu istuma. Mind viidi palatisse ja täna sain endale selga hoopis ühekordse tumesinise lahtise sabaga kitlikese. See oli nii lühike, et ma ütleks, et see oli rohkem nagu vest, aga oma ülesannet täitis see kenasti. Müts pähe, suss jalga ja minek. Kiiruga jõudsin jalgu risti hoides veel endast ühe pildi teha. Nii olulised hetked peavad ometi pildil olema!
Õde tulle mulle vastu ja ma olin valmis minema juba oma ilusa uue öösärgi väel. Ta märkas, kui ukse vahel juba olin, et võtku ma ikka hommikumantel ka kaasa. Alles pärast hakkasin mõtlema, et nojaa, sedasi lahtise sabaga heljuv kittel pole vist tõesti miski, millega seal niisama ringi tatsata.
Heitsin pikali. Mitte päris horisontaali, aga peaaegu. Tunne oli küll, et nii, täis ma ennast siin lasen. Aga huvitaval kombel oli pikali päris inimlik olla. Järgmine hirm oli põiele läbi kõhunaha suruv ultraheliandur, et no selle peale ma ometi lõhken. Aga ei midagi. Arst sättis mu paika, läbipaistev aknaluuk minust paremal avanes (hea, et Annela oli mulle seda eile juba rääkinud, et seal on aken ja selle kaudu saabub mu Täpike! Oskasin kohe jälgida asja.) Nii ja siis avanes aknaluuk ja kuulsin oma nime. Arst sai sealt luugist midagi. Krõbistas. Õde hoidis ultraheliandurit ja hetk hiljem oligi kõik valmis. Ma ei tundnud reaalselt mitte midagi, kui kolm naist mu rasedaks tegid!
Arst soovis lahkudes kõike head ja õde palus mul püsti tõusmata kitsal laual, sellel samal, mille peal ma vaid nädal tagasi lebasin, kui munarakke mu seest välja võeti, ülespoole ronida. Tõukasin siis abaluud sügavale kergelt vetruva polstriga laua sisse ja ronisin nagu päevakoer 1-2-1-2 nii palju edasi, et olin terves pikkuses pikali. Mul oli täitsa hea olla ja nii nad jätsid mu sinna 10ks minutiks pikutama. Mul tuli mõttes laul peale ja juba pani puusa ka nõksuma. Mõtlesin, kui mõnus oleks seal natuke magada äkki isegi. Täis põis oli täiesti meelest läinud.
Siis lubati mul tõusta. Jõudsin mõne meetri jooksul Andreasele isegi lehvitada. Ju ta oli neid uksi hoolega silmas pidanud ja jälgis ka aega. Palatis tegin enda olemisest uue, palju reipama pildi ka.
Päike oli vahepeal välja tulnud!
Mu sõrmed ja varbad on juba kaks päeva nagu jääkuubikud. Veri on perifeeriast kolinud vist sinna, kus on stressiga vaja tegeleda ja suuri eluküsimusi lahendada. Kui me haiglast välja astusime, tundsin korraga, et mul on nii palav. Sõrmed on soojad. Korraga oli nii hea olla. Haiglamaja ees tegime Andreasega ühispildi ka. Alles pildil taipasime, et meil on maskid ikka veel ees.
Taevas oli taas nii äge! Läbi kõigi nende aastate on mul selle taevaga seal haigla ümber alati mingi teema olnud. 🙂
Autosse istudes taipasin sõnumeid vaadata. Selgus, et ajal, mil ma olin lapiti maas ja püüdsin mitte lõhkeda, oli maja ees meie päris oma AA toetustiim. Annela on me elus olnud 13 aastat ja heljus minu jaoks selle maja ümber juba siis, kui me seal alles Vancuga elu eest võitlesime. See on olnud üks imeline sõprus. Aitäh Sulle ikka ja jälle! Pisike Emil oli ka alguses üks tubli AA
Nüüd olen ma kenasti kodus tagasi ja minu sees on pisike elu! Edasi oleneb kõik sellest, kas ta kohaneb, haagib end mu külge õiges kohas, kasvab ja areneb nii, et suveks on me perel üks liige juures.
Ega meil muud nüüd teha pole, kui oodata. Trombiohu tõttu pean Clexanet igapäevaselt edasi süstima. Kui see on hea eesmärgi nimel, siis olen ma selle nimel vapper edasi.
Hetkel tundub 9 päeva ootamist terve igavik, aga ehk läheb seegi kähku. Järgmine kolmapäev annan verd ja saab taas veidi selgemaks, kuidas Täpikesel mu kõhus läinud on. Kuigi kiusatus on suur, siis niisama rasedusteste kodus pole mõtet teha, sest nendega võib saada valepositiivseid tulemusi ja asjatuid lootusi pole küll vaja. Aga see järgmise nädala veretest võiks küll üks tore ja viisakalt positiivne tulla, eks 🙂
Nii suur aitäh teile kaasaelamise ja mõtete eest! See heade mõtete ja soovide asi tundub meil siin toimivat, sest oleme taas sammukese lähemal suurele unistusele!
***
Vanc uuris, mis värk on. Rääkisin, et nüüd on nii, et üks titatäpp elab nüüd minu sees ja kolm ta õde või venda on haigla külmkapis nagu jäätised.
“Appi, kas te kavatsete NEED ühel hetkel kõik koju tuua?!” ahastab Vanc, kes õige pea saab 13.
“Me katsuks selle ühega hakkama saada ja teised on igaks juhuks varuks.”
Vanc huilgab vastu, et tema ei taha ei õde ega venda. Talle piisab iseendast täiesti ja Tannust ta ju ei pääse. Selgub, et põhjus olevat see, et titad karjuvad ja kakavad. Eksole. Püüdes tema vastuseisust aru saada, selgub aga hoopis see, et tegelikult võib see tita tulla küll, aga tingimus on ka. Vancul peab olema võimalus treenida titat nii, et ta käib Tannu toas karjumas. Vennarmastus, mis muud.
Vanc sätib end juba minekule…
“Nagunii te panete sellele titale mingi E-nime jälle!” toriseb ta üsna etteheitvalt.
“Ojaa, E-ga nime see tita saab. Selline on meie pere traditsioon. Ja siis on ta ikka nagu komplektist. Saab nii nagu teiegi, osa nime minult ja osa Andreaselt.”
Vanc hakkab seepeale nimedega mängima.
“Nagunii panete te talle nimeks mingi Eva!”
“Eva on vist juba olemas?”
Tundub, et kui peaks juhtuma ime ja meie majja kolib uus E-tita, siis Vanc kohe samal päeval välja ei hakka kolima ja oodata on teatavat leppimist. Nimeteema lõpetuseks pakun, et äkki ta praegu võib olla veel Täpike, sest ca 0,2mm läbimõõduga tegelane võib täitsa vabalt veel nimetu ka olla.
Vanc on nõus. Suured ülesanded võivad veidi oodata. 🙂
Uni oli hea. Läbi une leidsin külilasendis naba toetamiseks Vancu vana hea lapiku mesilase. Mugavus ikka enne kõike! Keset ööpimedust uuris Andrease korraga, mis asi see on me teki all ja mina kuulutasin rõõmsalt, see on minu BellyBee. Ta vist oli pooleldi unes, sest hommikul uuris ta uuesti, kust see mesilane siia sai. Ja mina imestasin, et kuidas ma keset und sellise toreda nime me töömesilasele leidsin 🙂
Isadepäeva hommik oli päikseline ja armas. Traditsiooniliselt joonistas Tan Andreasele panda ja Vanc jätkas pere huumoripiltide sarja. Ta kunagi aastal 2015 unistas nii väga playstationist ja nii joonistas ta Andreasele isadepäevaks perepildi, millel oli peale meie ka PS. Kõik järgmised aastad on see olnud naljaga kohustuslik perepildi osa. Huvitav on see, et üle aastate olen mina sel korral kõige pikemaks saanud ja me kõik oleme suisa kriipsuks kuivanud 🙂
Kui mina koolitusele lippasin, läks Andreas õue oma uuest panda-tassist kohvi jooma ja uut sigarit katsetama. Kui ma lõpetasin, oli ta ikka veel seal. Loendasime naljaga kokku kõik ta lapsed:
kaks suurt Šveitsis
kaks keskmist siin
vähemalt üks pisike taevas
14 pisikest või nii palju kui neist hetkel alles, ootavad laboris
ja lisaks omadele veel ka kaks lapselast. See on ikka igavesti uhke seltskond ju!
Minu enesetunne on täna kuidagi nii hea, valu pole, raskust on vähem, et kui ma end teadlikult ei pidurdaks, siis oleksin ma läinud selle aasta viimaseid lehti vist riisuma. Nüüd sai selle rõõmu Andreas kõik endale. Ta ei raatsinud isegi poisse kutsuda. Ühelt poolt otsin ma tegevusi, mis aitaks mul mõtteid mujal hoida ja teisalt mõtted hüplevad ja raske on keskenduda. Kui homme hommikul ei tule kurba kõnet, et kõik munarakud loobusid arenemisest, siis peame lõunaks olema haiglas. Sealt edasi on teadusel vähe teha ja loodus võtab üle. Ehk on ta sel korral meile toeks.
Enne päikeseloojangut meenus mulle korraga, et me oleme ju igal aastal emade- ja isadepäeval orelivile-pilte teinud. Sättisime selle kamba kenasti ritta ja siis teatas Andreas, et aga Tan on temast ju pikem ja peab ikka esimene olema. Et kas ma kehalise tunnis siis ei käinud. Eksole. Happyl oli asjast oma arvamus. Teda oli raske pildile saada, sest tal oli vaja naabrikutsikaga aialippide vahelt musitada. Seega on ka tema asetus pildil täiesti juhuslik ja poriseid käpajälgi kogu plats täis. Kehalise tunnis ei ole ta ju ometi käinud.
Sedasi me siin homset siis ootame. Värisevaid südameid ka näete? 🙂
Peas tiirleb miljon küsimust, sest ma ei tea homse kohta muud, kui pean kell 12.30 pooltäis põiega platsis olema. Aga palju me lapsehakatisi alles ja olemas on? Kui mitu neist viljastus? Kui mitmel läks pooldumine kenasti? Mitmest neist arenes kobarloode ehk moorula? Kui mitmest on homseks saanud põisloode ehk blastotsüst? Kuna plaan on siirdada just blastotsüst, siis kui nad on olemas, siis kuidas neil läheb? Millised hinded nad saavad?
Kas keegi räägib minuga enne? Või pärast? Kas üldse räägib? Ma olen kogu selle nädala sügavas teadmatuses olnud ja tehniliselt mu rasedus ju juba kestab, mis sellest, et väljaspool keha. Miks ma pean haigla öösärgi selleks pühaks ürituseks taas selga panema? Kui neil on seal konveier ja protseduuri järel saab lesida 10 minutit, siis kuidas osad on saanud tund aega pikutada? Kas tund aega on parem kui 10 minutit? Kas ma pildi saan oma täpist? Selle mikroskoobi oma? Või sellest, kui ta paika on pandud? Ma tunnen, et ma vajan mingit reaalset visuaalset kinnitust, et kui kõik ei lähe nii nagu unistatud, siis on mul midagi. Ja eks see ole ka muidu tore mälestus. Ja siis veel ka see, et kas Andreas saab mind oodata administraatorilaua juures samal ajal? Jälle jõuan ma selleni, kui nõudlik võib see protsess olla vaimse tervise osas ja kui vajalik on, et oleks olemas tugisüsteem. Sedasi üksi oodates, eriti veel autosse aetuna, on ikka väga nukker. Ta on ju ka oluline osaline selles kõiges.
Milline saab olema mu edasine raviplaan? Millal ma taas väljanäitusele pean tulema? Mis siis saab, kui asi nässu läheb? Aga kui keegi alles jääb, kui kauaks neil mõistlik külma on jääda? Ja siis veel 999 979 küsimust. Ma saan ju aru, et kui on, mida siirdada, siis kokkuvõttes sõltub kõik sellest, kas see pisike põisloode pesastub, viskab ankru õigesse kohta ja hakkab kenasti arenema.
Kuna ma ei talu teadmatust ja see tekitab minus jubedalt ärevust, siis nii ma siin grillin. Õnneks on mu ümber inimesi, kellel on kogemusi. Kõigile mu küsimustele ei tea vastust nagunii keegi. Osadele on õnneks võimalik mingeid vastuseid leida. Selgitasin Andreasele ka veel, et mis on see, mida me homme ootame ja mis edasi saab, kui kõik sujub. Ta noogutas teadjalt kaasa, sest olevat tegelikult juba kõike videost vaadanud. Vot siis, millega tema vahepeal tegeleb. 🙂
Õhtune süstimine läks hästi. Või no mida pidada heaks minekuks süsti puhul? Nahk oli pehmelt läbistatav. Kergelt kibe oli, aga valus mitte. Ravim voolas naha alla sujuvalt ilma valuta ja kui välja arvata väike kipitus sutsu järel, siis oligi kõik eeskujulik. Süstimisest hakkab vist rutiin saama. Ma vaatan torget ka ise aina sagedamini. Enda süstmiseni läheb muidugi veel aega. Ehk ei ole vajagi.
Nüüd täidan veel homseks ära patsiendi tervisedeklaratsioonid, et saaks ukse vahelt ladusamalt läbi ega peaks ummikus istuma. Andreasele täidan ka, sest ta teatas, et ta tuleb minuga kaasa. Isegi kui nad ta välja saadavad ootama, siis on ta olemas ja kui keegi tahab enne rääkida, siis tema tahab ka seda kõike kuulda. Järelikult läheme koos üles. Ja ikkagi – ma olen hetkel kuuendat päeva juba rase, lihtsalt kehaväliselt. See mõte on äge! 🙂
Oodata ongi veel vaid 14 tundi.
Hoidke meile siis homme nii-nii väga pöialt jälle, eks! Teeme nii, et homme hommikul ei tule kõnet, et pole põhjust tulla ja teeme nii ka, et kõik sujub homme lõunal kenasti ja tulen koju koos pesastumisvalmi täpikesega
Hommikul osalesin hingamise ja hiljem leinanõustamise koolitusel Kui leinanõustamise koolitus on juba iganädalaselt harjumuseks saanud, siis hingamise ja mediatsiooni asja soovitati meile läbi kogemusnõustamise ettevõtmise. Mul oli nii hea meel, kui ka see netti kolis. Enamuse ajast kuulasin, võimlemist vaid jälgisin ja hingamist tegin ettevaatlikult kaasa. Mul on laste jooga õpetajaks õppimise ajast juba selged mu mugavuse ja lubatud pingutamise piirid. Viimane asi, mida hetkel vaja on, on endale liiga teha. Seega võtsin vabalt ja lihtsalt lõõgastusin.
Päeval avastasin, et venitusarme on lisandunud. Veider on see, et mu kõhuümbermõõt ei ole üheski suunas muutunud. Miski ei ole muutunud väliselt. Äkki peaks nendega midagi tegema? Q10 närima? Kui me oma kiilakale meriseale linna heina ostma läksime, hüppasin apteeki ka. Vaatasin seal emade ja laste letis tõtt ja muigasin, et no tore, ennetada pole siin enam midagi. Samas kuna mu kõht ei kihele, siis otsest vajadust ma ei tunne ja kreemitaja tüüp pole ma iial olnud. Käte- ja näokreeme ei salli ma silmaotsast ja pole neid iial kasutanud, aga äkki ikka leian midagi oma nabale? Midagi, mis ei ole rasvane, sest rasvased asjad on vaaastikud näpuvahel 🙂
Seisime farmatseut-apteekriga leti ees ja ta viitas mu punnis nabale, et kas ma ikka tahan venitusarmidele või opihaavale midagi. Ma uuesti, et värsketele venitusarmidele. Ja mitte enam ennetuseks vaid tupsutamiseks, et neil äkki kuidagi parem olla oleks. Tädi teatas kohmetult naerdes, et ta tõstab käed üles, ta tõesti ei tea. Noh, kust minagi siis tean. Ma tean, et Tannu ajal oli mul mingi Weleda õli, mille lõhn mulle üldse ei meeldinud ja seepärast seda ka ei kasutanud. Rohkem pole mul kunagi mingit asja olnudki. Polnud ju venitusarme tänase päevani ka. Pakkusin siis tädile, et äkki on abi Bionecti kreemist. Nende spreiga on mul head kogemused, äkki on kreem ka aus. Värsketele haavadele niisutamiseks? Tädi arvas, et ega ta halba ei tee ja nii ma sealt siis haavakreemiga lahkusin. Mine tea, äkki on isegi kuidagi turgutuseks mu sebrakõhule.
Tegelikult on mul kõht terve päeva pinges olnud. Sisemiselt. Kontrollin end ikka pidevalt, et kas hingata on ok, ega kusagil turseid pole ja muud seesugust. Rõhku mõõtsin kodus ka enne poodi, see oli minu jaoks suht tavaline. Kuue heinapaki tassimine pakkus omajagu väljakutset. Kui me muidu püüame poes vahetustega käia selle koroonajama pärast, siis koeratoidu tassimiseks võtsin Andrease poodi kaasa. Sealsamas poe ees lugesime me infoekraanilt ka seda, et Biden võitis USA presidendivalimised. Kõik need mitu päeva, mis me grillisime ootuses ja ärevuses ja nüüd siis sedasi, Prisma ekraanilt, selline nii oodatud uudis! Arvake, kas ma kiljatasin rõõmust keset suurt parklat? Sellised asjad jäävad meelde. Naljakas.
Täna vist oligi pigem selline vaikne ja horisontaalasendeid otsiv päev. Või on see diivan kuidagi tõmbav. Teist päeva järjest tuleb pilt just siit. Iga päev nad sedasi riidas ei ole. 🙂
Õhtune süstimine oli omaette ooper. Andreas torkas. Mul oli ropult valus ja nõel läbi naha ei läinud. Ta arvas, et ta torkas mind vaid mõni millimeeter, mul oli tunne, et ta oli otsaga mu neerudes. Verd jooksis, aga süst oli tegemata. Andreas teatas, et mu nahk on nii pinges, et nõel ei lähe sellest läbi. Pole teada, kuidas seda nahka küll lõõgastada saaks. Teiseks torkeks võttis ta hoogu. Nahka läbides käis reaalne plaksatus, nagu olek õhupallist läbi torkanud, aga kõht ei lõhkenud, nõela ta mu kõhtu sai ja süsti sai ka tehtud. Valus ei olnud ei torge, ravim ega süstimise järel. Mis on kuidagi eriti veider. Kõht on valus, aga pehme. Kõhunahk on pinges ja venitusarmid võtavad maad.
Tundsin, et mul on vaja pikali heita. Üldine ebamugavus koos teadmisega, et äkki ikka peab haiglasse minema, sest keha ei jaksa, oli hirmutav. Ei taha ju teisi hirmutada ka, sest Andreas juba päeval ütles, et ta kardab, mis siis saab, kui ma rase olen. Ma küll püüdsin teda lohutada, et selleks ajaks ehk mõni ebamugavus ikka kaob ja lõpuks kaovad nad kõik. Sel hetkel lootsin ma lihtsalt, et pikali olles hakkab parem. Vaatasime Andreasega ühe osa House of Cardsi, mis sobib hetkel reaalsete presidendivalimistega nii hästi. Tunnistan, et ilma selle sarjata ei teaks ma nende süsteemidest vist midagi. Pole minu teema olnud.
Plaanisin filmivaatamise järel oma tänase jutu teile teele panema, aga uni murdis mu maha. Mingi tohutu väsimus on kontides.
Võib-olla aitas eileõhtune valuvaigisti kehal veidi pingest vabaneda ja magasin tänu sellele hästi. Kohe terve öö magasin ühe jutiga ära. Gonali süstimise ajal jooksin öösel 3-4 korda kindlasti vetsu ja seetõttu tundus pikk uni kohe eriline luksus. Kusjuures eile õhtul ma valu ja ebamugavuse vähenemist selle ühe 500se paratsetamooli peale ei märganud, aga uni tuli ruttu ja ilmselgelt kosutas. Samas võimalik on ka see, et keha ise taastub ja valuvaigisti lihtsalt aitas ajul aru saada, et pole vaja end enam nii krambis hoida. Ilmne on ju see, et lihaspinged tekivad ka valest sundsendist, mida keha valukartsuses hoiab.
Hommikul kõlgutasin voodiserval päikeselaigus jalgu ja avastasin… et mu punnnitava nabasonga kohale on tekkinud 5x10cm alale tugevad naharebendid. Ma olen see, kes on saanud oma lapsed ja teinud läbi 50kilose kaalumuutuse läbi ilma ühegi venitusramita. Ja nüüd siis sedas?! Tundus kuidagi uskumatu. Lasin Andreasel kontrollida. Ta on varasemas elus venitusarme lähemalt näinud kui mina. Ja ongi. Ainus selgitus sellele kõigele on see suur hormoonide virr-varr, mis mu kerest selle IVF ajaga läbi on käinud. Mul on aegade algusest olnud testosterooni tase kõrgem kui vaja, äkki on see mind kaitsnud? Kui mõtelda, siis vist naistel esineb nahal venitusarme rohkem? Või see vaid tundub mulle nii, sest naise keha teeb lühikese aja jooksul läbi tunduvalt sagedamini suuri kasvamisi ja kahanemisi? Kiire guugeldamine igal juhul ei kinnita, et naistel meestest rohkem venitusarme tekiks. Kindel on vaid see, et mul on nüüd keset kõhtu lambist venitusarmid. Naljakas, aga ma olen nagu natuke uhke nende üle. Nagu oleks aumärgid saanud tehtud suure pingutuse eest 🙂
Küll aga julgen ma hormoonide arvele päris kindla käega kirjutada kuumahood. Progesterooni infolehes oli see selgelt kirjas ja kuna seal olid kirjas kõikvõimalikud asjad, mida kõike saab selle ravimi süüks panna, siis nii ma arvan, et see on just progesterooni kõrvalmõju. Kuum laine tuleb, bufff, sajab nagu ootamatu hoovihmana pähe ja siis see tunne püsib. Mõne aja pärast tuleb uus sahmakas. Jahedamat hetke nagu polegi. Naljakas tunne on. Ja siis see tunne lihtsalt kaob. Järgmise ootamatu korrani.
***
Vaatasime täna taas võimalikule sünnitähtajale otsa. Kui kõik ikka õnnestub, siis tundub, et meie Rammsteini nägemine jääb jälle ära! Kui nad 2019 Riias olid, siis loobusime viimasel hetkel, sest Andreas tuli värskelt seljaopilt ja suudaks ta siis vaikselt istudes sellist asja vaadata. Muidugi mitte. Müüsime piletid maha. Meie pulmaastapäeval toimuma pidanud selleaastane Tallinna kontsert lükati teadupärast edasi. Meil on piletid etteritta. Praeguse kava kohaselt toimub kontsert järgmine aasta samal juulikuu päeval, aga mu tähtaeg on üsna samas hetkes. Rammsteini kontserdil lava ees sünnitada oleks muidugi mingis mõttes elamus, aga ma jätaks selle vahele.
Mul on peas muidugi ka mingi pilt sellest, kuidas ma üksi sünnitama lähen ja Andreas laululavalt läbi ummikute püüab end kuidagi linna hääletada. Kargleb autode vahel kätega vehkides ja püüab eesti keeles purssida, et tal on nii väga tranpsort haiglasse vaja. Kuna kogu see lugu on omaette seiklus olnud ja kui kõik õnneks läheb, siis miks peaks see sündimise kõrghetk kuidagi igavam tulema? Kuigi. Kui keegi minult küsib, siis ma muidugi valin täiesti igava versiooni vist sel korral.
Aga vaat mai lõpus Green Day kontserdile Helsingisse tahan ma saada! Ka nende kontsert jäi sel kevadel ära ja liigutati järgmisele aastale. Green Day on minu absoluutne lemmikbänd läbi aegade ja nende kontserdid on olnud minu maailma parimad ja kas ma oleksin selle nüüd nõus vahele jätma? Oo, EI! Seal võin ma kasvõi lava ees sünnitada, püstiseistes imetada ja kui ma sel ajal väga liikuv pole, siis võib Andreas mind ratastooliga lükata kah. Vahet ei ole. Saagu see koroonavärk ometi juba turvaliselt otsa, palun. 🙂
***
Alakõhu valu üle ma enam kurta ei saa. Raskustunne on aga alles. Nagu käiks pooliku telliskiviga ringi. Terve tellis oleks liiga raske. Kummipingviinitundest on saanud vanniparditunne – kui end hästi kiigutan ja sirutan, siis ulatun vabalt jälle ka põrandani. Kontrollitud – ma kallasin avokaadode paki kogemata maha. 🙂
Õhtune Clexane süst oli vaaa-luus. Andreas veel küsis mu käest, kas ma olen ikka kindel, et tahan täna süsti saada ja mis mul üle jäi, ütles, et jaaa, muidugi tahan. No ta siis oli nõus mind süstima. Enne veel vaatasime mu nabapealsete venitusarmidega tõtt ja imestasime, et kust ja miks need nüüd ikka sedasi ilmusid. Neil on olnud pool elu aega tulla ja nad tulid nüüd, täna öösel või hommikul.
Süstlatorge oli ok, aga esimene kokkupuude ravimiga tekitas vastiku kibeda valu. Pekikramp! Urahtasin ma läbi hammaste hingates ja hoolega lõdvestuda püüdes. Tore on see, et see valu ja krambitunne möödusid mõne minutiga. Me elame täiesti esmaspäeva ootuses.
Tänane päevapildiseeria tuleb Andreasest, kes arvas, et kõige naljakam asi on lugeda eestikeelseid reklaamlehti. Tõsi. Ja mitte ainult lugeda vaid ka kuulata. Seda nalja võiks isegi filmida.
“Mõtle, nad müüvad siin: PÕÕDEER!” veerib ta hoolega jõulutulede ja -dekoratsioonide leheküljelt.
*** Paraku pean tänase õhtu lõpetama teisti.
Täna õhtupoolikul jäid mu tegemised pooleli ja mõtted liikusid mälestusi otsima nagu surmateadete puhul vist ikka.
Ma olin 17 ja Kaileen oli 19, kui me esimene korda 1990ndate esimeses pooles ühel hilissuve õhtul Hiiul kohtusime. Terve päev oli sadanud vihma ja siis tuli päike välja. Mäletan suurt ja sooja tunnet. Imetlust. Ma olin harjunud olema päike ja siis kohtusin ma teise päikesega. Mul polnud varasemast sellist kogemust, See oli ootamatu.
Elu läks oma rada edasi ja kui Sa teleekraanile ilmusid, siis oli korraga tunne, et näed, keegi oma on seal teisel pool helendavat ekraani. Seesama mõnus tunne oli mul ekraanil Arnit näha. Tema meid ju omal ajal tutvustas. Mis seal salata, Kapitali-saadet vaatasin ma vaid selleks, et Sind vahel näha. 🙂
Viimati kohtusime me üle aastate eelmise aasta 27. novembril. Istusime vägivallakonverentsi lõunapausil koos mu vanas koolimajas, mu endises töökohas ja ma ütlesin välja, miks mul on seal raske olla. Rääkisime, mida me tänasel päeval teeme, rääkisime enneaegsest sünnist ja mu hetke õppimistest ja plaanidest. Vanemate nõustamine ja mänguteraapia kõnetasid Sind väga, uurisid, kuidas inimesi mu juurde saata saad.
Ma olen pea terve selle aasta kandnud südames Sinu julgustust, et ma ei kurvastaks selle üle, mis on läinud, kättesaamatu ja haiget teeb, vaid kasutaksin julgelt seda, mida kõike mu teadmiste ja oskustega peale saab hakata. Kõhklemata. Sa haarasid innukalt mu härjal sarvist ja uskusid minusse sel hetkel rohkem kui ma ise endasse. Sa olid ikka ja jälle päike. Tol viimasel kohtumisel kiluvõileiba süües sõin endasse korraga ka ootamatult suurema usu. Sa panid mu tukkuvad mõtted vibreerima, andsid tõuke. Sa tead ju ise ka, et olid ja oled mulle eeskujuks.
Sinu sära ja kergus, see siiras usk ja julgus olla nii loomulikult vaba, krõbe julgus mõtelda, ütelda, arvata… Armas Kaileen, Sa oled mu südames suure sooja särava päikesena! Alati.
Lõunapaiku mõtlesin, et näe, hotdogikostüümi-tunne on muutunud kummipingviini-tundeks. Ehk et tekkinud on teatav liikuvus ja keha toimub kõigest toiminust vist ikka pisitasa. Valu nagu väga ei ole, aga istuda ja iseäranis istumast tõsta on ebamugav. Täna sain ma enamuse päevast paratamatult istuda. See eest olen ma hirmus tubli olnud ja ära teinud terve hunniku asju, mis on oma järge kaua mu nimekirjades oodanud, mõned neist suisa kuid.
Ma ei olnud väga süvenenud IVF-ga seotud hormoonravi kõrvalmõjudesse, aga selgus, et kaalutõus võib olla üks neist, mida peljatakse. Kuna Andreas siin hoolega oma kaalunumbreid jälgib, siis olen seltskonna mõttes talle kaasteeliseks. Kahe nädala jooksul on mu kaal kahe kilo jagu vähenenud. teinud pole me muud, kui et peale kella 8 õhtul ei söö me enam midagi. Kui on midagi vaja, joome vett. Muidu oli ikka nii, et vahtisime südaööni filme ja nii mõnus oli kogu aeg midagi põske pista.
Õhtul oli meil vaja poodi minna. Kuna ma endiselt eelistan olla püsti või pikali ja kõiksugu kummardamist vältida, siis paterdasin poodi nii nagu ma siin end soojana olin hoidnud. Roosadele villasokkidele lükkasin otsa vanad roosad kroksilaadsed ja muigasin, et koroonaajastul on olnud omad eelised ja poeskäik pole enam ammu külla ega peole minek. See on pigem nüüd ikka selline esmatarbe mugavustsooni tegevus. Poes oli liiga palju rahvast ja üks tore vanem tädi mõõtis mind lihaleti vahel pealaest jalatallani üsna kohmetult. Ju ta pole veel muutunud maailmaga harjunud 🙂
Kui ma õhtuse süsti jaoks end valmis seadsin, siis oli kohati valus ka astuda. Andreas märkas mu grimassi ja küsis, miks ma valuvaigistit ei võta. Vabandasin, et no mul ju kogu aeg ei valuta, ainult istuma sättides, tõustes ja vahel natuke ka liikudes.
“Mulle annaksid sa sellise jutu peale küll rohu pihku!” surus Andreas käed puusa. Või vähemalt tundus mulle nii ta hääletooni kuulates.
“No vist annaksin jah, aga… äkki ma siis ikkagi ei märka, kui asi on hull ja tegelikult peaks haiglasse minema end näitama? Ma küll ei usu seda, aga samas see valu pole nii hull ka.”
“Kas sa õena patsiendile soovitaksid sellises olukorras valuvaigistit?” targutas Andreas hoolitsevalt edasi.
“Noh… vist küll.”
“No vot!” oli ta võidurõõmus ja tegi mulle sutsti süsti sinikatega kõhupoolele ära.
Torge oli valus ja ravim kipitas korralikult, aga mõte valuvaigisti peatselt saabuvast mõjust lohutas.
Andreasel oli juba kuu aega tagasi plaan, et kui punktsioon on tehtud ja tema eriti eeskujulikke eluviise eeldav eluliselt oluline panus protsessi on antud, siis on ta välja teeninud sauna, viski ja sigari. Saunateema lahendas ta kohe samal õhtul ära. Viski ja sigari jaoks praadis end veel veidike.
Kui ma oma süsti kätte sain ja kirjutama hakkasin, saabus tema, et tal on nüüd kähku kohe üht pilti vaja, sest ta peab oma preemiast maailmale ka ikka kuulutama. Ta oli kombo mulle köögilauale soojas valguses juba valmis ka seadnud. Tegin pildi.
Tulin tagasi siia ja tema läks sättis end maja ees terrassil mõnusalt istuma ja niisket pimedat ööõhku nautima. Vana väike ümmargune laud, millega koos ma pubekana ühes toas elasin ja mida ma nii väga vihkasin, sest ma tahtsin musta lage ja reformpõhjaga raudvoodit ainult enda tuppa, on nüüd Andrease eriline lemmik – tema sigarisuitsetamise laud. Ikka igale ühele midagi!
Öösel ei leidnud ma õiget külge. Luud-kondid valutasid ja kõht tuletas end meelde vaid siis, kui ma püüdsin uut mugavat asendit leida, et und jätkata. Mul oli kohe hea meel, et pidin täna varakult ärkama, et oma superviisoripraktikat jälle teha. Õpingute lõpp küll juba paistab, aga vaid harjutamine teeb meistriks.
Eks ma pisut pelgasin, kas mu keha ikka suudab see poolteist tundi ekraani ees nihelemata istuda ja kas ma ikka suudan täielikult keskenduda. Hea oli mu meel, kui kõik kenasti sujus.
Hommikuse progesteroonidoosiga sain ma kenasti hakkama. Progesteroon on arvatavalt olnud see võtmetegelane, mille vähesuse tõttu on mu kaks rasedust peetunud ja kaks lapse sünniga lõppenud rasedust olnud pikalt ohus. Arstid on sellest teadlikud, aga ma saan aru, et selline lähenemine on IVF puhul vist igaks juhuks kõigil. Seega mulle sobib, kui vähegi on võimalik riske maandada kuidagi ja teha omalt poolt midagi, mis võiks õnnestumisele kaasa aidata.
Kui ma eile õhtul progesterooni infolehte lugesin ja kõrvalnähte tõlkisin, naeris Andreas, et kas on üldse midagi, mida see ravim ei või põhjustada. Esinemissagedusi jälgides tundub küll, et vähesed pääsevad ja tõepoolest võib vist kõikvõimalikud muutused ja kaebused selle ravimi tarvitamise ajal julgelt selle süüks panna. On nagu on. Hetkel on mul tugev usk, et see on mulle toeks.
Kõht ei valuta, aga istuda ja astuda ning eriti kummarduda on veidi keeruline. Ma oleksin nagu hotdogi kostüümis – üks sirge vahtkummistpulk. Sedasi on täitsa mugav olla, aga vaat kummardu sedasi! Kohe tunned, et varbad asuvad kusagil teises maailmas. Päevapeale on see tunne muidugi väiksemaks jäänud, aga istuda ei ole endiselt kuigi mugav. Seepärast otsustasin, et sukeldun lõputöösse homsest ja täna jälgin rahulikult veebi vahendusel SAVE isadepäeva konverentsi.
Algus oli sujuv, siis hakkasid järjest kõigil konverentsi ülekandjatel vist ühendused jamama. Delfi kadus üldse kuhugi ära, Postimees vahepeal oli, siis polnud, SAVE enda lehel oli justnagu alguse salvestus selle hetkeni kui kadus ka Delfi ja seda olin ma juba näinud. Võimalik, et probleem oli kuidagi minupoolne. Igal juhul jändasin omajagu aega sooviga ikka kõigest osa saada, mingiks ajaks Postimehega taas õnnestus, aga siis tuli lõunapaus peale ja siis jooksis ülekanne jälle kinni. Loobusin. Ju saab seda kõike hiljem vaadata, sest tore oleks ju ikkagi kuulda-näha, mida räägiti.
Ülejäänud päeva olen korduvalt mõtelnud aga just esimene esineja, rahvastikuministri, ettekande peale. Algus pani mind kulmu kergitama. Kuulasin koos oma 15aastesega ja paar korda ikka kobisesin vahele ka. 15aastane ainult naeris, et ahh, las ta räägib. Edasi läks teema rohkem abielu peale. Suures osas olen ma ministriga nõus kõiges selles, mis on abielu ja milleks see hea ja tore ja vajalik on.
Pole saladus, et ma usun, et minu jaoks on abielu üks eluliselt ilus ja oluline koosolemise vorm. Ma ei oleks nõus ilma abielusolemiseta koos elama. Ministri kõnest jäi kriipima minu jaoks aga hoopis see, kui ta veendunult kinnitas, et tema on valinud ametliku registreeritud abielu, sest see on turvalisuse küsimus. Mulle hakkas kõrva sõna VALINUD. Mu mõte läks oma radadele ja viimase aja aktuaalsetele teemadele. Sest kuigi ma jagan ministri seisukohti abielu olulisusest, siis võib-olla valiksid samadel alustel, põhinedes kõigel sellel olulisel, mida ta välja tõi, miks abielu on hea ja vajalik, ka need abiellumise, kellel ei ole hetkel võimalus oma kooselu ametlikult abieluks vormistada. Et miks siis nt samasoolistel paaridel ei ole sedasama õigust ja VALIKUvõimalust iseenda, oma pere ja laste ellu tuua sedasama turvalisust samadel alustel? Nad on olemas, nad jäävad olemas olema ja sedasi elatakse elud, sedasi saavad lapsed suureks – ilma võimaluseta isegi valida, ilma turvalisuseta, mida vanemate abielu nende ellu võiks lisada! See teema ilmselgelt käivitab mind, kuigi see ei peaks nagu kuidagi minusse puutuma ja ei puutunud ka tänasesse ministri ettekandesse, aga ikkagi see VALIKUVABADUS!
Kas ei kõla see valikuvabaduse puudumine absurdselt, et abiellumise võimalus kõigile täisealistele ei laiene ja kõik see nii oluline, mida välja toodi, on vaid limiteeritud seltskonnale kättesaadav? Keegi kusagil teab paremini ja võtab vastutuse, et osade täisealiste omavahelised õnnelikuks tegevad valikud on paremad ja õigemad? Me ei räägi ju inimese õigusest abielluda hobusega, vaid inimeste õigustest, inimõigustest, abielludes teise täisealisega, keda armastatakse ja kellega soovitakse abielluda. Vot selle õiguse, valikuvabaduse puudumine, teeb mind kurvaks, sest kahe täisealise omavaheline südamevalik ei saa olla teiste kritiseerida ja otsustada, kohati ka mõnitada ja põlastada. Kes meist tahab, et tema valikuid vähemväärtustataks ja saati siis veel peetaks ebaeetilseks ja jälestusväärseks kellegi kolmanda poolt, kes üldse asjasse ei puutu, aga arvab, et tal on õigus moraalist ja eetikast ja normidest rääkida? Et ühed on õiged ja teised on valed? Miks ei või olla inimesed õnnelikud oma valikuvabaduse üle ja jätta ka kõigile teistele nende valikute tegemise vabadus?
Mu pahameel ja mõistmatus antud teema ümber on kasvanud kaua. Olen end tagasi hoidnud, sest tean, et osad teist ei jaga seda maailmapilti ja mul puudub igasugune soov kakelda. Minu jaoks oli täna oluline need mõtted välja ütelda ja see ei ole kuidagi seotud ministri tänase ettekandega ega kuidagi tema pihta suunatud, vaid päästikuks sai minu jaoks usk abielu olulisusesse ja sinna juurde vastukaaluks kuuldud sõnapaar “võimalus valida”, mida kõigil võrdsetel alustel ei ole.
Aitäh, kui siia vahele tikkunud teema nüüd kaasa või üle elasite 🙂
***
Õhtupoolikul palus Andreas, et ma ta vererõhku mõõdaks. Rahulikult laua taga istudes tundis ta korraks rinnaku keskel veidrat tugevat valu. Nagu sees oleks kõik kokku kiskunud. Ja nagu süda lööks imelikult. Rõhk oli tema jaoks tavapärane. Pulss oli tiba kõrge ja kuulamise ajal muutus tagasi regulaarseks. Halb tunne läks üle.
Leppisime kokku, et kui sama tunne uuesti tuleb või ta tunneb end muul viisil mittetavaliselt, siis otsime vastavalt olukorrale võimaluse abi. Saab EKG teha jne. Eks ta sees on ju ka pinge ja võib-olla ka väike pingelangus ja pole enam teab mis noor ja ülekaal ja eilne saun üle pika aja. Ehk et mõistlik on pigem sellele tähelepanu pöörata kui oodata, et asi möödub. Hetkel on tal ok olla.
***
Ma tegelikult mõõtsin tunnike varem enda rõhku ka, sest pea on kuidagi laokil. Arvasin, et äkki on rõhk ikka kõrge või tõsunud, aga ei, oli teine langenud. Ma ju tean ise ka, et ma tõusmist ei märka, ikka langemist, aga iga korda arvan, et ensetunne on seotud pigem vererõhu tõusmisega. Ehk see rõhk nüüd loksub omale kohale tagasi ja ebamugavuse hajumisele aitas kaasa juba teadmine, et olukord normaliseerub. Võib-olla peaks ikka mõne normaalse rõhumõõtmise masina hankima. Ma mõõdan siiani ise pumbates ja kuulates, sest see on alati täpsem mulle tundunud. Eks paistab.
Mõte eksib ikka haiglalaborisse. Et kuidas me 14 muna seal läheb? Paljud neist alles on? Paljud poolduma hakkasid? Mida nad mõtlevad? Millised on nende plaanid? Nii väga tahaks kursis olla nii heade kui mitte heade uudistega. See ootamine on paratamatu, aga kuklas on ikka kogu aeg tunne, et äkki tuleb kõne, et pole vaja esmaspäeval tulla. Ega selle hirmuta vist ei saa kuni esmaspäevani ja sealt edasi on juba järgmised hirmud. Vabadus end vabaks lasta tuleb minu jaoks siis, kui terve laps süles on. Siis on kõik juba rohkem meie kätes ja vastutada.
Andreas arvas, et kui ikka vähemalt üks tegelanegi vastu peab ja siirdamine õnnestub ja ta pesastub ja rasedus saab kinnitust ja areneb kenasti, siis hakkame aga järgmist suve ootama. Ma lõikusin ta suure tähtajaplaani ruttu pisemateks eesmärkideks. Algusest kuni raseduse kinnitamiseni on sammud selged. Sealt edasi tulevad aga ka täiesti normraseduse puhul OSCAR testi tulemuse ja kenasti esimese trimestri lõpuni jõudmise eesmärk, siis looteanatoomia ja tegelikult ei pääse ma arvatavasti ka looteveeanalüüsist, brrr, see tähendab taas resonatiivsüsti ka ja kuigi see pole ise eesmärk, siis eesmärk on see turvalisel üle elada! Ja siis on järgmine eesmärk jõuda sinna 24. nädala kanti, et kui minu kere vastu ei pea ja pisike nõuab sündimist, et tal oleks suuremad võimalused ellujäämiseks. Ma juba arvutasin välja ka, et kui ma nüüd rasedaks jään, siis meie sünnipäevade paiku sündides oleks see pisike suht samas vanuses kui Vanc oli sündides ja selle olen ma edukalt korra juba läbi teinud. Et kui niiiii kauagi vastu peaks, siis on väljavaated juba päris head ju. Ja sealt edasi on eesmärkide omamine juba lisaväärtusega.
***
Õhtune Clexane süst läks kenasti. Naljakas, et vaid kahepäevane paus tundus nii pikana. Torge valus ei olnud. Ravim kipitab pisut, aga ju möödub seegi pea. Nüüd veel õhtuse progesterooni protseduurid ja ongi üks päev jälle lähemale esmaspäevale!
Tänane möödus kuidagi nii, et mitte ühtegi uut pilti ei tulnud mu telefoni sisse. Küll aga on mul seal mõne päeva tagused Andrease kineetilise liivaga mängimise tulemused. Ta oli tööst väga pinges ja ma lükkasin talle liivakasti sülle. Pea tunni jändas ta sellega ja siis nii muuseas munes mulle mune ka. Nali naljakas, aga täpselt 14! Mine tea, palju neid hetkel alles on, aga sel hetkel oli me endi teadmata täpselt 14 🙂
Jõudsime hommikul kenasti enne ummikuid haigla juurde ja uksel ootav kraadiklaasiga tädi imestas, et ooo, meil on vajalik koroona-paber juba eelnevalt täidetud. Muidugi on, sest ükskord üks kraadija soovitas, et võtke aga patakas koju kaasa, siis ei pea kohapeal kitsas ruumis seal tunglema. Mulle see mõte meeldis väga. Jälle oli meil täpselt sama kehatemperatuur. Ma olen juba harjunud naljaga vastama, et me ju tuleme samast keskkonnast – soojast autost Käed puhtaks, maskid ette ja suure maja peale orienteeruma. Nende käikude peale oskab juba Andreas ka majas liikuda.
Kell 7:50 olime platsis. Astusime uksest sisse koos administraatoriga ja kuniks ta end tööks valmis sättis ja meie kaardi välja otsis, ootasime viksilt pehmetel toolidel. Siis pisteti Andreasele tops pihku ja saadeti koridori lõppu. Mind juhatati palatisse 305, paremale, aknapoolsele kohale. Mulle meeldivad aknapoolsed kohad. Ja kuigi need on kaetud nii, et välja ei näe, siis ikka oli mul hea meel selle üle. Valgus on nii oluline mu jaoks.
Mulle näidati kätte voodil ootavad sinine mütsike, kilesussid, öösärk ja punasest fliisist hommikumantel ning paluti oodata õde, kes tuleb minuga rääkima. Küsisin, kui kiire on, et kas ma äkki jõuan veel Andreasele seltsiks ka minna, et ta end seal liiga üksi ei tunneks. Muidugi mul lubati minna.
08:05 seisime me mu palati uksel ja kallistasime kaks minutit. Maskiga musi väga ei tee. Natuke oli hirmus olla ka. Poleks koroonaajastu, saaks ta mind osakonda ootama jääda. Kui oluline on sellisel hetkel koosolemine. Ta võinuks koju sõita ja oodata mu kutset seal. Samas uskus ta ise, et esiteks pole tark sellise ärevusega liikluses olla ja edasi-tagasi sõitmisel mõne tunni jooksul pole mingit mõtet. Ta otsustas, et ootab mind parem siis maja ees autos. Tegin veel oma palatiukse sildist pildi Andrease telefoniga, et olulised detailid meelest ei läheks.
Andreas läks autosse ja mina pugesin oma naljaka öösärgi sisse. Muigasin veel, et ei tea, kas mahun, aga mahtusin vabalt. Plaanisin veel Andreasele pildi saata täisvormist, aga juba oligi õde kohal ja kutsus mu kaasa. Kell võis olla heal juhul 08:10. Ma arvasin, et ju ta paigaldab kanüüli või midagi, et kuna ma süsti sain üleeelmise päeva õhtul kell 20:45, siis natuke on nagu veel aega. Aga ei midagi. Üks ruum edasi ootas mind sagimist täis ruum.
Mul paluti pikali heita. Kuniks teised veel siblisid saabus mu pea kohale kukla poolt anestesioloogi suur kuju ja teatas muiates mu narkoosilehte näpuvahel hoides:
“Te olete siia mulle igasuguseid asju kokku kirjutanud.”
“Jaa, ma püüdsin püüdlik olla,” muigasin ma vastu.
“Te olete ikka väga haige inimene selle põhjal.”
“Jaa, mis teha!” itsitasin ma vastu. Sest kuigi ma olin enamus vastustele saanud panna vastuseks EI, probleemi pole, siis täiendasin hoolikalt võimalikke lünki, et keegi ei saaks ütelda, et ma eelnevalt ei teavitanud.
“Nii, aga lapsi tahate?”
“Tahaks küll, kui antakse,” kiskus juba naeru peale.
Kokkuvõttes luges see, et ma olen kahel korral varasemalt narkoosis olnud ja kere tuli sellega kenasti toime. Ulatasin käe, sain roosa kanüüli ja tänasin mõttes õnne, et nad ei pidanud vajalikuks mulle rohelist panna. Roosa meeldib mulle rohkem. Esimest korda elus ei olnud mul valus, kui narkoosiravim veeni voolas. Mäletan nii selgelt seda tulejutti eelmisest kahest korrast. Tunne läks hetkega naljakaks ja mäletan veel, et mainisin valujutti oodates, et äkki on mõnsam, kui mask mind enne rõõmsaks teeb. No täitsa udujutt tuli juba mu suust. Järgmine hetk tundsin, et anestesioloog sätib mu maski, tegin silma lahti ja pakkusin abi, et võin ise selle eest võtta. Selgus, et ta tahtis seda juba tagasi panna. Uskumatu.
Udjasin end laualt voodile ja sõitsin palatisse. Uni oli kadunud. uurisin õelt, et kaua ma magasin. 10-15 minutit. Nii ruttu? Kas kõik ikka õnnestus või tuli miskit ette ja jäi pooleli? Kõik olevat kenasti läinud. Seda oli hea teada.
Püüdsin end vaikselt liigutada. Valus ei olnud. Kõht oli mõnusalt pehme. Telefon oli kusagil selja taga alumises kapisahtlis, aga sain selle väikese üritamisega kätte. Kell oli 08:35. Ma olin arvanud, et sellel ajal ma alles hakkan ennast protseduuridele sättima. Tegin endast pildi ja kirjutasin Andreasele, et saad sa aru, mul kõik juba tehtud ja nüüd pean oma kohustuslikud kaks tundi siin lihtsalt täis tiksuma.
Seepeale läks Andreas rahulikuma südamega Statoili (no ok, Sööklkeisse) kohvi jooma ja ma mõtlesin, et magan siis natuke õiglase und, aga oli mul siis und? Kerge eufooria oli hoopis. Päike tuli välja ja nägin, et oranž eralduskardin on tegelikult kokku kootud kollasest ja punasest. Päikese käes oli see nii ilus kollane, teises suunas vaadates oranž. Need mõlemad on minu jaoks rõõmuvärvid ja teadmata tulemust ja kõike, mis edasi saab, tundsin lihtsalt, et selles hetkes oli hea olla.
Kõik, mis minuga sel hommikul toimus, tundus kuidagi nii pehme ja õrn. Ega mul pole vist kunagi olnud võimalust olla nii toredal põhjusel haiglas ja selle üle rõõmustada. Tannu sünd samas haiglas oli nii läbipõimunud sünnitusaegsest vägivallast ja Vancu sünd oli üldse omaette udune kaos. Muud korrad on lihtsalt väga kurvad olnud ja nüüd siis sedasi täitsa teistmoodi! Tundus, et isegi nõukaaegne valgeks võõbatud radiaator naeratas mulle akna alt vastu.
Teised läksid ja tulid. Siis kuulsin kardina tagant tuttavat anestesioloogi häält. Ta piilus mind ühelt poolt ja anesteesiõde piilus teiselt poolt. Lehvitasin tervituseks. Arst kommenteeris:
“Noh, ta oli juba kohe ärkvel.” Muidugi olin, sest mitte midagi ei tohi kaotsi lasta.
Uksel Raporteeris ta kellelegi meie seisundit:
“Kõik hingavad!” ja ma turtsatasin valjult naerma, sest see oli liiga naljakas. Mõtlesin, et näed, mitte ainult ei hinga vaid naeravad ka.
Natuke aega oli vaikus. Õde käis vaikselt ja sättis kardinaid me vahel nagu kohendaks tekki. Ma kirjutasin telefonis ja mõtlesin, et huvitav, kas mugavam on kanüülikäe peal lamada või vastupidi. Katsetasin nii ja naa ja meenus, kuidas ma kord mammaga päevaravis opil kaasas käisin ja kõik oma kanüülidega käsi nagu pakke sirgelt hoidsid, et nõel paigast ei liiguks. Mõtlesin, et kui kergendav võib olla ikka teadmine ja mõistmine ja kui kramplik oleksin ma siis, kui arvaksin ka, et mu käe sees on selle roosa nupu all jäik nõel, mitte pehme painduv plasttoru ja nõel kadus kohe peale torget.
Siis toodi topsiga vett ja lubati võtta lonks. Kui iiveldama ei aja, siis 10 minuti pärast võib ülejäänud topsitäie ära juua. Muigasin omaette, kui õde sedasama juttu vene keeles teisel pool kardinat rääkis. Sellisest venekeelsest jutust saan ma vaevata aru, see on selline haiglajutt. Ma isegi oskaksin seda päri sise rääkida oma olematu vene keele oskuse juures.
Veetopsiga tegin nii nagu kästud ja siis tundsin, et mul on kohutavalt igav. Ajasin end istuli. Tunne oli ok. See öösärk on ikka nii naljakas. Sellest oli mul pilti vaja!
Ajasin end püsti. Ikka oli tunne ok. Tegin paar sammu. Kõik ok, aga vaat kõht oli tühi. Unistasin Räägupesa friikatest. Naljakas, kes millest unistab, eksole, aga ma teadsin, et ma vajan täna just neid – friikad, hapukoore-majoneesikastme ja riivitud kapsaga. Et kui ma ükskord haiglast pääsen, siis just neid on mul vaja. Kirjutasin sellest Andreasele ka ja ta oli mu üllatuseks täiesti päri, ei mingeid alternatiive.
Kell 09:30 otsustasin, et aitab, ma rohkem ei jaksa patsient olla. Vahetasin riided ära ja leidsin kotis oma pisikese ükssarviku, mille Andreas mulle eelmisel talvel printis, et kui ma teda väga igatsen või on keeruline hetk, aga teda ei ole lähedal, et siis on mul see ükssarvik, keda peos hoida ja ta toob mulle rahu ja rõõmu. Sättisin ükssarviku oma sinise mütsikese sisse ja see oli ta ümber nagu pehme pesa. Ja teise nurga alt oli see nagu tutuseelik. Naljakas hakkas. Ju see on ikka narkoosi mõju, et kõik nii nunnu tundub. Tegin ükssarvikust hunniku pilte ja alles hiljem avastasin, et noh, teravad need küll ei saanud, aga kokkuvõttes loeb vaid tunne.
Olin kotti pistnud ka mõned paberilehed, sest ma juba tean, et haigla on koht, kus ma joonistan ja kirjutan. Õde tuli mind piiluma:
“Oii, te olete juba riides!?”
“Jaa, mul hakkas igav.”
“No ma toon teile siis teie jogurti!”
Ma ei söö jogurtit. Ja kui söön need kaks erandlikku korda aastas, siis maitsestamata jogurtit. See mulle täitsa maitseb, aga kuna ma iial ei tea, millal mul isu on, siis ma teda valmis ei osta ja kui teda kapis ei ole, siis ma teda ka ei söö. Magusat jogurtit sõin ma viimati Andrease vanemate juures 2016. aasta suvel puhkusel olles puhtalt viisakusest. Noh, selle haiglajogurti vohmisin ka kähku sisse, sest mu mõte oli ainiti mu friikate juures. Jogurt oli täitsa hea. Aga mitte nii hea, et ma seda endale ise valiksin.
Joonistasin mõned kavandid. Sellised päevakajalised. Lapsesaamise romantikast on asi kaugel, samas on see nii teistsugune, nüansse võrreldes võiks ju isegi ütelda, et ristivastupidine kogemus, millel on omad võlud ja võimalus selles aegluubis detailideni osaleda. Ja pildile on seda kõike nii palju lihtsam panna. Kui mõtte pabreile sain, tegin pildi ja saatsin edasi.
Siis tuli õde mind taas piiluma. Nägi tühja topsi ja ütles, et võtab mu kanüüli nüüd ära. Hetk hiljem oli ta tagasi ja jõudsin õigel hetkel talle ütelda, et ma soovin seda roosanupulist kanüüli endale. Ta imestas, et milleks küll. No et mis ma sellega teen. Vastasin, et vajan seda mälestuseks. Ma olen aru saanud, kui oluline on minu jaoks reaalne kontaktis olemine toimuvaga ja kui kõik läheb hästi, siis pole midagi, aga kui kõik ei lähe hästi, siis on need asjad miski, mida vajan nii väga leinatöös. Ma olen selles osas õppinud end hoidma ja tean, et parem on valmis olla kui takkajärgi seda kahetseda. Nii ma siis saingi endale plaastripakis roosa kanüüli haiglast kaasa.
Õde lubas minna vaatama, kas arst saab mu juba vastu võtta. Panin oma asjad kokku ja ootasin voodiserval nagu Lastehaigla bussipeatuses linnasuunal nr 17 bussi. Miskipärast oli mul just selle peatuse tunne.
Vaid mõni minut hiljem oli õde kohal ja võttiski mu kaasa.
Arst selgitas, et nad said tubli tulemuse 7 + 7 munarakku ja et kui nüüd kõik kenasti kasvab ja areneb, siis esmaspäeval tuleb siirdamine. Ta tegi mulle vajalikud edasist protsessi toetavad retseptid progesteroonikuulide (mis on rohkem ikka küünalde kui kuulide moodi) jaoks ja alates homsest õhtust pean taas Clexanet edasi süstima. Täna ei ühtegi süsti!
Uurisin veel, et mis on see, mille peale peaksin kohe haiglasse tagasi pöörduma – tugev kõhuvalu ja raskus hingamisel. Ta lisas kohe juurde, et ei usu, et see mind tabada võiks. Kuna ma tundsin, et ebamugavus kõhus hiilib järjest enam ligi, küsisin, kas on ok, kui ma õhtul paratsetamooli võtan. Ta kinnitas, et jah, valu ja krambitunne on ok, sest ta torkis mind ikkagi piiiika nõelaga ja paratsetamool on ok, ibuprofeen mitte. Arusaadav, seda ma tean.
Küsisin veel, et juhul, kui nüüd ükski neist munarakkudest edasi ei arene või loobub enne esmaspäeva lõunat, et kas nad siis annavad mulle teada. Jah, siis nad helistavad mulle esmaspäeva hommikul. Aga samas kui mitu tegelast end nii kaugele välja võitleb, siis siirdatakse üks ja teised lähevad külma.
Administraatori juures püüdsin tänase eest maksta. Ma olin kodus eelnevalt ekstra üle vaadanud, et limiidid oleksid sobivad ja arvel oleks piisav number ja tipin mina oma pin-koodi ja masin vastab, et “ületab päevalimiiti”. No ma ei tea. Variant oleks kutsuda Andreas tagasi üles. Lahendusena saan arve meilile ja lepime kokku, et maksan kodus ja kui ikka on mingi tõrge, siis esmaspäeval tasun kasvõi sularahas. See sobib.
Soovin kõigile rõõmsalt head päeva ja tipin alla auto suunas. Päike paistab taas. Kohtun maja ees Andreasega ja ta naerab:
“Ma ju ütlesin, et me saame 14mikud!”
“Tõsi, see number on algusest peale läbi käinud.”
“Et mis see arst ütleski, et kui saadakse 10, siis 5-6 läheb kasvama ja 1-2 jõuab sinna 5-6 päeva juurde. Oli nii?”
“Umbes nii võib olla jah.”
“Ja kui nüüd saadi oodatud hea 10 asemel 14, siis on ju lootust nõks rohkemgi, et meil ikka õnnestub?”
“Kui keegigi neist vastu peab ja siirdamise järel pesastub ja kenasti areneb ja raseduse kinnitust leiab ja sealt edasi ka kõik kenasti sujub, mu keha vastu peab, siis ma usun, et on täiesti võimalik, et õnnestub.”
Apteegiskäik käib kiirelt, sest mu mõte on üksiti Räägupesa friikate juures. Ma ei mäleta, millal ma neid viimati sõin, aga mu ajus on mingi link, mis raiub, et just neid on mul täna vaja.
Riivitud kapsas on kibe. Lasen Andreasel maitsta, Tundlik, nagu ta on, tema küll ei saa aru. Ju on siis asi minus ja mingis narkoosijärgses mõjus. Kaste ja friikad on head.
Koduteel uurin Andreaselt, et kas mulle ainult tundub, et mu pea kergelt alles sumiseb, või saab ta ka aru sellest. Ta ütleb, et mul on keel nagu natuke pehme ja mõtlemine tiba aeglasem. Noh nagu oleks kergelt napsine. Sellest ma ise aru ei saa. Kuna ma pole kunagi purjus olnud, siis ega ma ei oska ka võrrelda. Lihtsalt selline kergelt zumm-zumm on olla. Samas haiglast lahkudes oli mu vererõhk 165/93, äkki see nüüd langeb ja seepärast siis selline tunne. Võta siis kinni.
Lõunapaiku koju jõudes tunnen, et ma olen jälle näljane. Pole võimalik! Aga kuna ebamugavustunne kõhus süveneb, siis tunnen, et pean pikali viskama. Tark oleks vist magada. Kerin end köögidiivanile päikeselaiku ja kannan sõpradele FB ette, et olen elus ja kodus ja kõik sujus kenasti. 14 munarakku on igati ilus saak.
Und ei tule. Siplen ja vähkren ja püüan leida head asendit. Valu on vastik. Kummarduda on valus. Mõõdan rõhku. Veidi allapoole on läinud, aga ikka on kõrge. Köögiaknast välja vaadates avastan, et Vanc ja Happy on õue läindu linde vaatlema ja filmima. Igal ühel omad huvid.
Teel paratsetamooli suunas astun läbi kontorist. Andreas uurib murelikult mu olemise kohta. Eks valu on näost näha vist ka. Vastan, et valus on. Kui õde on oma kodused välja treeninud, siis ei pea ta imestama, kui tuleb nõudlik küsimus:
“Mitmepalline valu on?”
“Mmmm, äkki mingi 5-6,” vastan kaalumise järel ja mõtlen endamisi, et kui ma selle küsimuse oleksin endale ise esitanud, siis oleksin vastanud vist 3-4. Huvitav, millest see vahe, sest reaalselt tajusin ma valu tõepoolest 5-6sena pigem.
Arutlen endamisi, et kas võtta 500 mg või peaks kohe 1000 võtma. Andreas hüppab jälle mu mõtete vahele:
“Võta täislaks ja õhtul enne und ka veel!”
“Ei noh… ma praegu võtan, aga õhtul ma enne ikka vaatan, et kas valu üldse veel on…” pobisen ma vastuseks.
“Ei ole midagi. Sa ise ütled alati, et valuravis on oluline valu ennetamine, mitte sellega võitlemine. Sa vajad praegu valust puhkust.”
Sohh… kus ma olen endale jüngri kasvatanud?! Luban, et kui ma vähegi tunnen, et valu kipub piiluma, võtan õhtul ka. Ma ei saa ju temalt võtta võimalust mu eest hoolitseda, kui ma ise nii sageli seda nautida olen saanud. Selgitan talle, et tegelikult on oluline, et ma vajadusel ikkagi taipaksin, kui valu väga hulluks läheb ja peaks hoopis haiglasse pöörduma. Samas usun ise ka, et kui see valu nii hulluks läheb, siis on sellest paratsetamoolist vähe kasu.
Võtan kaks 500 mg paratsetamooli sisse ja sätin end uuesti diivanile nii mugavalt kui oskan. Silm vajub kinni ja kui lõpuks arkan, on õues pime. Liigutan end hästi ettevaatlikult. Ma tunnen pinget ja kerget valu, aga ma saan liigutada ja enesetunne on parem. Lappan juutjuubis IVF protseduuride videosid. Ma tahan teada, mida ja kuidas täna tehti. Selgub, et asi polnudki väga hull ja mu aju seedib seda materjali väga kenasti. Saadan ühe lingi Andreasele ka edasi. Ühtlasi saame teada, et “protseduuri tulles ärge kasutage lõhnaõli” ei olnud tavapärane opieelne puhta naha jutt vaid sellel oli reaalne point – tugevad lõhnad võivad munarakke, kui nad välja imetakse, häirida. Vot siis. See põhjendus võiks arstilt küll tulla, sest osad kasutavad parfüüme meeleolu tõstmiseks ja enese jõustamiseks ning see on üsnagi see hetk, kus seda emotsionaalselt vaja võib olla.
Ülejäänud õhtu olen diivanil poollamavas asendis. Kummarduda on raske. Istudes peavad jalad olema võrdselt kõrgusel. Kui jalad on teineteise peal kuidagi, siis on kohe valusam. Samas nii valus enam ei ole, et peaks uue ravimpoosi poole vaatama.
Õhtu lõpetuseks läheb Andreas preemiasauna. Tal oli küll plaan end premeerida sauna, sigari ja viskiga, sest ta on ju ka tubli töö ära teinud ja selle aja jooksul vaid oma sigareid niiskuskapis nuusutamas käinud, aga väsimus murdis maha ja nii valis ta lihtsalt sauna. Homme olevat ka päev. Muidugi on.
Ja mina valisin kirjutamise, sest ma juba tean, kui oluline võib olla hiljem siia tagasi pöörduda.
Aitäh teile! Pöialdest ja mõtetest-soovidest oli ja on nii palju abi!
Üks naljakas pisike asi veel pikale jutule lisaks:
Andreas nimetas punktsiooni spunktsiooniks, sest kui punkt on tehtud, siis tuleb spunk ja edasi on kõik üks suur määdsik. Mulle oli sõna “spunk” tuttav vaid Pipi-lugudest. Läksime siis itsitades koos sõnaraamatusse vaatama, kas leiame ka tähenduse. Kui Urban sõnastik annab väga sirgjoonelise tähenduse sellele sõnale köhh-köhh, siis Cambridge oma annab sellele sõnale erilise tugevuse ja energia, mida me spunkidel just vaja on. Seega olgu tänane päev siis pealgi me ajalooraamatus nimetusega spunktsioon!
Juba 16. päev ja täna ei tee ega saa me mitte ühtegi süsti!
Hommik algas koroonatestiga, sest homme hommikul on vaja teada, et selle asjaga on kõik korras. Andreasel oli varasem kogemus juba olemas. Minu kogemused ninaneelust analüüside võtmisel on piirdunud vaid vatipulga kellegi teise pea sees keerutamisega. Ei noh, kas nad seda analüüsi kuklapoolt kuidagi lihtsamini kätte ei saaks? Tunne oli küll, et vatipulk viibis 10 sekundit lihtsalt otsaga mu ajus. Vähemalt saadi vajalik materjal ühelt poolt kätte. Andrease üks ninasõõre ei olnud miskipärast läbitav ja nii surgiti teda ikkagi kaks korda. Nii totakalt naljakas oli see kõik. Pisarad lihtsalt jooksid. Hingamisel oli korraga täiesti uus kvaliteet. Nüüd siis ootame vastuseid.
Ma olen viimasel ajal digiloos luurel käinud üle päeva. Septembri alguses käisin nahaarsti juures regulaarses kontrollis nagu ma ikka üle kahe aasta seal käinud olen. Sel korral leiti, et mu parema abaluu juures olev sünnimärk on läbi teinud muutused ja tuleb kiiremas korras eemaldada. See oli šokk. Arst ja õde kinnitasid, et enamasti ei tähenda see kokkuvõttes midagi halba ja sünnimärk tuleb lihtsalt eemaldada. Kartsin seda protseduuri väga, aga ma sain aru, et tuleb minna. Andreas hoidis vapralt mu kätt minnes ja tulles ja puhastas hoolikalt igal õhtul mu õmmeldud haava.
Sünnimärgi eemaldanud arst oli mulle ütelnud, et kui kõik on korras, siis 3-4 nädalaga tuleb vastus digilukku ja kui ei ole korras, siis ta helistab ja räägib, mis edasi. Vastust ei tulnud ega tulnud. Olin ärev, sest samal ajal IVFga jännates oleksin ma nii väga tahtnud juba kindel olla, et kõik on korras. Kevadised munasarjavähi kahtlused ja analüüsid olid mu piisavalt ära hirmutanud juba. Kui ikka arst ütleb, et ta näeb mingit selget kõrvalekallet – kandilise kujuga tsüsti, mida seal olema ei pea ja millesarnast isegi olla ei tohiks ning on ise seejuures silmnähtavalt vaatepildist häiritud, siis noh, käsi püsti, kellel ei võta seest õõnsaks. Selle kõigega läks kõik õnneks kenasti ja nii lootsin ma, et ehk tähendab sünnimärgi loo vaikus sama. Äkki lihtsalt unustati vastus sisestada või midagi.
Sünnimärgi väljalõikamise protseduurist on möödas 5 nädalat. Ja täna pealelõunal helistas arst… Ta peab uuesti lõikama. Tegemist ei olevat küll pahaloomulise moodustisega, aga midagi jäi maha ja see tuleb nüüd jälle ruttu kätte sealt saada. Mul hakkas kõrvus kohisema. Kokkuvõttes ei ole asi hetkel ju kuidagi liiga hull, aga eks me vist kõik oleme neid lugusid kuulnud… Mul on päriselt ka hirm. Ja katsu siis süveneda ja teha nii olulisi koolitöid selliste mõtetega hetkel, kui ärevuseks on piisavalt muidki põhjuseid.
Õnneks on nüüd õhtuks tunne tiba tugevam, Annela on mind hoolikalt homseks ette valmistanud, teadmatust tõrjunud ja vastanud mu kõikvõimalikele küsimustele. Seega üks asi korraga, kõigepealt elan vapralt üle homse narkoosi ja punktsiooni üle ja siis selgub, mis selle asjaga edasi saab.
Tore on see, et täna pole vaja tõepoolest teha ühtegi süsti. Keretunne on küll suur ja raske, kõris pitsitab kergelt, kõht on raske, aga eks ma ju kannan ka suuremat hulka tegelasi kõhus, keda muidu sedasi tunda ei ole ja neid ei oleks seal korraga kunagi ka nii palju sellises faasis. See on natuke isegi äge ju.
See tänahommikune analüüsijärgne naerupisarapilt kinnitab halastamatult, et ma vajan kiirkorras ka juukselõikust. Muidu pean hakkama lokirulle külgedele kruttima või midagi. Lähen parem masinat laadima
Hommikul võtsin külmkapist viimase Cetrotide süsti. Soovin nii väga, et see teenib oma eesmärki, kaitseb folliikuleid lõhkemise eest, kenasti. Ma olen selle nimel ikka täitsa vapper olnud ja Andreas on ka vapper olnud, sest ilma temata poleks mu vaprusest olnud suurt kasu. Tänane süst sujus kenasti ja kuigi arst soovitas mul hästi vaikselt võtta, mitte siblida ja sahmerdada, siis kus ma tundsin energiat tulvamas!
Kui Andreas kell 2 päeval hommikusöögiks peekoniviilud praetud sai, sukeldusin ma kööki ja veidi aja pärast oli vaarika-vahukoore-besee-kook külmkapis ja mustikapirukas ahjus. Järgmised tund aega utsitasin Andreast, et me peame õue minema, sest linnud ootavad uut rasvapalli – kes teab, kas talv üldse tulebki, aga linnukesed meile meeldivad. Ja noh, Volli, me tubli iseseisev murusöömismasin, võiks tegelikult juba mitu aega talveunes olla, aga tukub teine endiselt õunapuu all. Ja kui me juba õues olime, siis riisus Andreas veidi lehti kokku ja mina lõikasin äraõitsenud lilled tagasi. Tundub, et iirised vajavad mingit katet selleks ajaks, kui päriselt külmaks peaks minema. Ma ei tea lilledest midagi, aga kaasavaraks saadud peenar on olnud kena ja ehk elab ta ka mu oskamatused üle
Panin õhtuseks täppisajastusega süstiks helisema terve rea äratuskellasid:
20:00 – loe Ovitrelle juhend läbi!
20:15 – võta ravim külmkapist välja!
20:30 – säti ennast süstimiseks valmis, tee kõik vajalikud ettevalmistused
20:43 – tähelepanu, valmis olla!
Suutsin selle programmi eeskujulikult täita. Hea oli, et ma aegsasti alustasin, sest taaskord ei tulnud uuel penil alguses nõela otsa vajalik tilgake ravimit. Kuna ma olin juhendid üksipulgi läbi lugenud, siis teadsin täpselt, et vaja on kruttida täpini, vajutada ja siis juba oligi ravim kenasti nõelas ja mina süstimiseks valmis. Tan aitas mul seda täppi otsida, sest ma reaalselt ei näinud seda ise. Vaja on vist ikka prille
Andreas saabus 20:40, tegi käed puhtaks ja viisin ta veel kõigega detailselt kurssi. Mitte, et see minutimäng nüüd nii kohutavalt täpne on, aga siiski, kui nii on öeldud, siis olgu nii.Kell 20:45, täpselt 36 tundi enne planeeritud punktsiooni, sisenes nõelaga pen Andrease osava liigutuse abil mu kõhunaha alla ja pool milliliitrit Ovitrelle hormoonisüsti läks küpsetama mu ettevalmistatud munarakke. Tundsin, aga valus ei olnud. Andreasel oli hea tunne, et peniga süstimine oli tal juba varasemalt selgeks saanud ehk ei midagi uut ja hirmutavad peale suurema ravimikoguse. Loodame siis, et mu munarakud teevad koostööd, on kenasti omal kohal ootel ja kasvavad kenasti just sedasi nagu vaja
Kuigi me Clexanet, seda, mis aitab ennetada trombe, oleme mulle süstinud tavaliselt 21:30, siis tundus loogiline, et Ovitrelle saab selle lisaks kohe, mitte 45 minuti pärast. Torge ei olnud mugav, aga kogu protseduur sujus kenasti.
Enesetunne on hetkel täiesti ok. Suurolemise tunne on ikka nii nagu see olnud on need päevad. Kurgus veidi pigistab ja janutunne on olemas, aga muidu on kõik rahulik. Ehk nii ka jääb. Lootma ju peab.
Erandlikult ei ole mul homme vaja saada ühtegi süsti! Küll aga läheme hommikul koroonatesti andma koos Andreasega. Teisipäevase narkoosilehe täitsin juba ära ja juuksed on ikka lõikamata. Äkki siis homme
Tänaseid rõõmsaid ja täpse rihtimisega meeleolusid kajastab kõige paremini ehk see pilt?
Ja veel – suured kallistused lähevad siit Kairile, kelle paari päeva tagusest sõnumist, kui oluline on see, mida ma siin jagan, innustust saades, otsustasin meie IVF teekonna blogis ka avalikuks teha.
Käed puhtaks, maskid ette ja suure maja peale orienteeruma. Nende käikude peale oskab juba Andreas ka majas liikuda. 
Tunne oli küll, et vatipulk viibis 10 sekundit lihtsalt otsaga mu ajus. Vähemalt saadi vajalik materjal ühelt poolt kätte. Andrease üks ninasõõre ei olnud miskipärast läbitav ja nii surgiti teda ikkagi kaks korda. Nii totakalt naljakas oli see kõik. Pisarad lihtsalt jooksid. Hingamisel oli korraga täiesti uus kvaliteet. Nüüd siis ootame vastuseid.
