IVF

Kolmas ja hetkel viimane Cetrotide süst oli krdi valus. See pidur pidigi selline vastik olema… mõneks ajaks saab sellest nüüd rahu.

Kõige pealt püüdsin ma varjatult veebiloengus istudes pool tundi ennast ise süstida, et Andreast töökõne ajal mitte segada. Kui mitu korda võtsin ma hoogu! Korra torkasin paar millimeetrit ka, aga taipasin siis, kui nõel tagasi väljas oli. Kuidas iganes ma otsast alata ei püüdnud – kui ma KOHE ei torka, siis ei suuda… Aeg jooksis.

Kutsusin ikkagi Andrease appi. Torge oli nagu tulejutt, ravim tuikas ja see kõik oli nii valus, et ma hakkasin nutma ja siis hakkas Andreas nutma, sest ta ei tahtnud mulle haiget teha ja siis tõmbas ta süstla kohe, ilma sekundeid lugemata, peale ravimi manustamist välja, et mind päästa ja siis tuli kena tilk ravimit ka tagasi kõhule ja siis nutsime ja kallistasime me veel jupp aega. Kui palju vaprust see kõik nõuab!

Varahommikusest arstilkäigust on kehv tunne. Mitmes mõttes. Nii alla pole vist ükski arst suutnud mu emotsioone ja motivatsiooni kiskuda oma hoiatamisega, kui vähe on lootust ja mis KÕIK saab valesti minna… Muidugi saab, aga ei pea ju. Aga homme õhtul püüame me siis stimuleerimisega alustada. Vähemalt esimese viie päeva plaan on paigas ja ravim on käes. Lisaks vajalikule hormooniline läheb ka vana “sõber” verevedeldaja trombide ja peavalude ennetuseks. Kaks süsti kõhtu iga õhtu hea eesmärgi nimel ehk pole nii hull? Lootma peab ja lootma peab sedagi, et lisaks vaimule ka kere vastu peab sellele sekkumisele.

Õnneks sain ma päeva veeta armsate kaasteeliste seltsis coachingutunnis ja õhtul värvisin taas seina ja kappi ja küpsetasin koogi ka veel. Ahjaa. Eilsest süstist on mul kõhul lahe sinikas – valus polnud, sinikas tuli

Homseni!

Ahjaa, päevakajalist pilti näitan ka! Palun väga, me armas ahjukütja! Sellel hetkel polnud tal endal aimugi, et on natuke tahmaseks saanud.

Hommikul kiirustasime kõik koos linna Tannut arsti juurde viima. Ta silmaoppi oleme oodanud taas pol aastat. Teel olles helistasin enda arstile, et raporteerida olukorrast. Eks mul oli väike lootus, et ta saab mu üle vaadata ja ma ei pea rohkem pidurdamisega tegelema. Selgus aga, et täna pean ikkagi veel Cetrotide süsti tegema ja homme siis ultrahelis selgub, kas ja mis edasi saab.

Kuna Tan käis arsti juures, passida oli pikalt ja Andreast sisse ei lubatud, no et piisab lapsele ühest saatjast ka, siis sain süstida end ise ITK silmakliiniku vetsus. Sinna oleks muidugi koos Andreasega veidi kentsakas olnud minna ka vist.

Nii kibevalus see süst ei olnud kui eile, ka järelvalu möödus rutem, kuid süstimise ajal kiilus süstal poole peal kinni. Pisikese tagasitõmbe ja suunamuutusega sain asja tehtud ja lõpus selgus, et mingi tilk oli süstlasse kinni jäänud, kuigi tunne oli, et kõik on tehtud. See tilk pole määrav, aga veider on küll, et kui palju äprdusi võib keskmisel inimesel juhtuda kõige sellega omapead majandades. Tean, et vahel need süstlad lekivad, seda jälgin kullipilgul, aga et ka kinni kiiluvad?

Ja endiselt arvan ma, et enne kogu seda IVF tralli ja kindlasti selle ajal, peab keegi otsa vaatama ka inimese vaimsele heaolule ja olema taustal olemas, et kui kisub hõredaks, et kahekesi üksi ja auku ei jääks. Olgu see siis vaimse tervise õde, (raseduskriisi)nõustaja, psühholoog või keegi teine, kes teab, mõistab ja oskab. Kui oluline on ennetada, kui oluline on olla olemas siis, kui kõik on uus ja värske, lihtsalt nii ebakindel. Mitte virguda siis, kui juba kehvasti on läinud. Kui sedagi. Vähemalt küsida võiks? Anda info võimalusest?

Muidu ärkasime me täna hommikul valgesse lumemaailma. Tallinnas polnud lund. Kodus oli lumi olemas veel ka pealelõunal ja kõik roosid alles õitsevad ja koer on maruõnnelik. Talv on vist käest!

Nüüd see siis vist algab!

Nagu ikka juhtub kõik nädalavahetusel ja seega olude sunnil alustasime süstimist hoopis pidurdamisega, et tööpäevadeni välja venitada. Homme on esmaspäev ja eks hommikul helistan kohe arstile ja paistab edasi. No et kas tuleb start või ei, sest viimases ultrahelis vaatas arstile paremal poolel vastu “vedelikuga mull”, mida seal stimuleerimise ajaks olla ei tohi. Seega tuleb enne veenduda, et “mull” on kadunud.

Cetrotide süsti ettevalmistamine läks mul päris kenasti. Samas kui ma poleks ise õde, siis võiks see olla ikka paras väljakutse selle vähese ettevalmistusega, mis me nõustamisel saime. Poole poogna suruse juhendi lugesin hoolega läbi. Torge polnud hull, aga ravim oli valus ja hetkel lihtsalt kipitab vastikult. Emotsioonid lappavad. Ma vajan vastuseid, selgitusi, selgust ja hästi palju mõistmist. Ja seda, et see “mull” kadunud on mu seest.

Erinevalt minust on Andreas igal juhul hästi hakkama saanud, sest ma päriselt ka ei taha ennast ise süstida ja eriti veel kõhtu. Süstal tundub liiga suur võrreldes peniga. Peni sees on ravim kuidagi inimsõbralikumas vormis minu jaoks. Mine tea, äkki harjun lõpuks ikka ära.

Andreas võiks vabalt õeks õppida, käsi on kindel ja empaatiavõime on olemas, aga ta arvas, et talle piisab minu süstimisest küll.