Lapsesaamine on olnud meie jaoks pikk ja keeruline teekond. Unistus, mis sai tiivad 2014. aasta sügisel, on andnud ja võtnud, teinud katki ja teinud meid ka tugevamaks. See teekond on testinud meie suhet ja tahet. Pikalt tundus, et aeg libiseb käest ja võimalusi jääb aina vähemaks.
Eelmisel aastal pandi meid mu emakavälise raseduse tõttu ootele ja sügisel ootasime pikalt arstiaega. Talvel suunati meid tagasi viljatusravisse, mille nimi võiks ehk positiivsuse mttes olla viljakusravi? No ja siis saabus koroona. Olles nüüd alates maikuust taas risti ja põiki läbiuuritud, elanud üle vähihirmu ja lootusetusegi, on meil lõpuks ometi uus pisike lootuskiir! Täna sai selgeks, et pole enam vaja passida ja me proovime IVF-ga seda lapsesaamise asja. Otsus sai kõigi osapoolte jah-sõna – minu ja Andrease suur soov vajas kinnitust. Kui kõik sujub, stardime juba oktoobris. Hetkel tundub see kõik alles nii ulmeline.
Riskide ja ebaõnnestumiste kalkuleerimises olen ma meitser, aga lõpuks ometi on meil siht. Teadmisi ja oskusi on ka natuke ja küll neid tuleb nüüd veel kuhjaga juurde. Andreas peab süstima õppima. Et kas ma kardan? Muidugi kardan. Rumal oleks mitte karta. Andreas kardab minu pärast. Kas ma tahan vähemalt proovida? Jah, üle kõige. Andreas tahab ka. Väga-väga.
Siit algab meie IVF teekond. Õnne ja beebitolmu meile kuhjaga kaasa sellele teele. 
