Me päriselt ka stimuleerime ehk siit tuleb 1. stimuleeriv süst!
Ärkasin hommikul silmipimestava peavalu, iivelduse ja januga. Valuvaigisti, tekk üle pea ja veepudel kaissu. Õhtuks taastusin enamvähem ära. Verevedeldaja vajadus tundub hetkel vist ilmne.
Pidasime plaani, et õhtul kell 9 teeme esimesed süstid ära. Mina lugesin igaks juhuks uuesti veel juhendeid ja kell 9 saabus Andreas, kes oli üleval korrusel pirni vahetades oma pöidla nii ära põletanud, et tal on nüüd kenad villid ja ropp valu. Burnshield ei leevendanud, sai Pepsiga valuvaigisti ja veekausi ja ma mõtlesin siis, et ok, las istub siis mu kõrval, ma püüan ise hakkama saada.
Muhvigi!
Tegin kõik ettevalmistused ära ja hangusin. Jõllitasin värisevas käes süstalt ja ja oma kõhtu ja ei midagi. Ma ei suuda end torgata. Vahtisin nagu tola seda nõela ja ei suutnud mõista, milleks! Miks ei või asjad lihtsad olla ja õnnestuda nagu muuseas? Kui ängistav võib see olla? Läheb see kunagi kergemaks? Kui suur peab motivatsioon reaalselt olema, et seda taluda?
Andreas kuivatas oma haige käe ära, kordas protseduuri üle samm-sammult ja tegi peniga stimuleerija sutsti ära. Oma villilise pöidlaga surus ravimi vapralt mu kõhunaha alla. Nõela välja tõmmates käsi liikus ja noh, seda oli pehmelt öeldes tunda. Eks me õpime. Mõlemad.
Enne teist ravimit tahtis ta täpsemalt teada, mida jälgida ja kuidas on süstalt parem hoida. Harjutasime siis kuivalt vanade süstaldega detailselt. Ma ikka mõtlen kogu aeg, kui palju lihtsam on teist inimest süstida või kui keegi kõrvalt juhendab süstijat. Isegi juhendis on kirjas, et esimene süst tehakse arsti või MEDITSIINIõe (pole selge, kas keegi neid tõlkeid kunagi ajakohastab ka, sest Eestis pole õed meditsiiniõed juba väga kaua aega!) järelvalve all. Ma oma elu esimese süsti inimesele tegin 13 aastat tagasi iseendale. Sellesama Clexane, millega ma õnnetult tõtt vahtisin ja püüdsin juhendist aru saada, mida ja kuidas ja torkasin siis nõelale korki peale pannes nõela korgist läbi ja enda pöidlast ka läbi. Hiljem oli muidugi hea teisi juhendada ja hoiatada.. Või see kord, kui ma torkasin pika praadimise järel nõela kõhtu ja tõmbasin selle kohe tagasi, sest nii valus oli. Teine kord oli ületamatu ja kuna keegi mulle selgitanud polnud, miks ma end süstima pean, siis ma loobusingi. Aga siin me oleme ja taaskord on menüüs Clexane. Mul on hea meel, et mul on olnud head õpetajad ja patsiendid ja õpilased ka.
Andreas tundis end teiseks süstiks tugevamalt. Leotas vahepeal oma sõrme veel jahedas vees ja oligi tehtud. Nõel plaksatas läbi naha. Andreas polnud sellist plaksatust varem kogenud. Ma tõsimeeli ei mäletanud, et see ravim nii kipitab! Või olen ma hirmus tundlikuks muutunud? Igal juhul olen ma elus ja ühes tükis. Nüüd tuleb tugev olla igas mõttes ja pühapäevani vormis püsida. Nädala pärast esmaspäeval on jälle ultraheli ja selguvad edasised plaanid. Ehk on see plaan ikka pikem kui need viis päeva. 
Andreas pakkus itsitades välja me oma relatiivsusteooria – me mõlemad peame süstima – tema on lihtsalt paremas süstla otsas. Eksole. Üks saab, teine teeb. Nojaa, ma hea meelega süstiks hoopis teda vahelduseks. Üle päeva näiteks.
Homme on uus päev!
Aitäh teile toetuse ja kaasaelamise eest 
