Lõunapaiku mõtlesin, et näe, hotdogikostüümi-tunne on muutunud kummipingviini-tundeks. Ehk et tekkinud on teatav liikuvus ja keha toimub kõigest toiminust vist ikka pisitasa. Valu nagu väga ei ole, aga istuda ja iseäranis istumast tõsta on ebamugav. Täna sain ma enamuse päevast paratamatult istuda. See eest olen ma hirmus tubli olnud ja ära teinud terve hunniku asju, mis on oma järge kaua mu nimekirjades oodanud, mõned neist suisa kuid.
Ma ei olnud väga süvenenud IVF-ga seotud hormoonravi kõrvalmõjudesse, aga selgus, et kaalutõus võib olla üks neist, mida peljatakse. Kuna Andreas siin hoolega oma kaalunumbreid jälgib, siis olen seltskonna mõttes talle kaasteeliseks. Kahe nädala jooksul on mu kaal kahe kilo jagu vähenenud. teinud pole me muud, kui et peale kella 8 õhtul ei söö me enam midagi. Kui on midagi vaja, joome vett. Muidu oli ikka nii, et vahtisime südaööni filme ja nii mõnus oli kogu aeg midagi põske pista.
Õhtul oli meil vaja poodi minna. Kuna ma endiselt eelistan olla püsti või pikali ja kõiksugu kummardamist vältida, siis paterdasin poodi nii nagu ma siin end soojana olin hoidnud. Roosadele villasokkidele lükkasin otsa vanad roosad kroksilaadsed ja muigasin, et koroonaajastul on olnud omad eelised ja poeskäik pole enam ammu külla ega peole minek. See on pigem nüüd ikka selline esmatarbe mugavustsooni tegevus. Poes oli liiga palju rahvast ja üks tore vanem tädi mõõtis mind lihaleti vahel pealaest jalatallani üsna kohmetult. Ju ta pole veel muutunud maailmaga harjunud 🙂
Kui ma õhtuse süsti jaoks end valmis seadsin, siis oli kohati valus ka astuda. Andreas märkas mu grimassi ja küsis, miks ma valuvaigistit ei võta. Vabandasin, et no mul ju kogu aeg ei valuta, ainult istuma sättides, tõustes ja vahel natuke ka liikudes.
“Mulle annaksid sa sellise jutu peale küll rohu pihku!” surus Andreas käed puusa. Või vähemalt tundus mulle nii ta hääletooni kuulates.
“No vist annaksin jah, aga… äkki ma siis ikkagi ei märka, kui asi on hull ja tegelikult peaks haiglasse minema end näitama? Ma küll ei usu seda, aga samas see valu pole nii hull ka.”
“Kas sa õena patsiendile soovitaksid sellises olukorras valuvaigistit?” targutas Andreas hoolitsevalt edasi.
“Noh… vist küll.”
“No vot!” oli ta võidurõõmus ja tegi mulle sutsti süsti sinikatega kõhupoolele ära.
Torge oli valus ja ravim kipitas korralikult, aga mõte valuvaigisti peatselt saabuvast mõjust lohutas.
Andreasel oli juba kuu aega tagasi plaan, et kui punktsioon on tehtud ja tema eriti eeskujulikke eluviise eeldav eluliselt oluline panus protsessi on antud, siis on ta välja teeninud sauna, viski ja sigari. Saunateema lahendas ta kohe samal õhtul ära. Viski ja sigari jaoks praadis end veel veidike.
Kui ma oma süsti kätte sain ja kirjutama hakkasin, saabus tema, et tal on nüüd kähku kohe üht pilti vaja, sest ta peab oma preemiast maailmale ka ikka kuulutama. Ta oli kombo mulle köögilauale soojas valguses juba valmis ka seadnud. Tegin pildi.
Tulin tagasi siia ja tema läks sättis end maja ees terrassil mõnusalt istuma ja niisket pimedat ööõhku nautima. Vana väike ümmargune laud, millega koos ma pubekana ühes toas elasin ja mida ma nii väga vihkasin, sest ma tahtsin musta lage ja reformpõhjaga raudvoodit ainult enda tuppa, on nüüd Andrease eriline lemmik – tema sigarisuitsetamise laud. Ikka igale ühele midagi!
Homseni! Lähen nüüd Andreasele jälle külla!
