24th August 2017
, Elu ilusad hetked, Pisikesed toredad teod

Kuidas ma suvel loomi ja… lund joonistan

Huuhh, ma olen tagasi kodus ja omadegi hetkel nii jännis, sest mul on NIIII palju teile rääkida ja samas pole mu tiivad kunagi nii vägevalt veel kandnud erinevate suurte eesmärkide poole, millest kõigest veel rääkida ei saa. Kas saab veel vastuolulisem lause olla? Kindlasti saab 😀

Nii, ma panen nüüd kõrvaklappidesse Good Charlotte laulma ja asun asja juurde.

Ma näen korraga nii selgelt ja nii kaugele ja see on nii hea tunne. Hirmutav? Seda mitte. Pigem hoopis põnev ja külmavärinaid tekitavalt lahe. Õhus on asju. Palju asju!

Paar viimast päeva enne Eestisse minemist joonistasin ma hoolega üht jõulukaarti. Õues lõõskas siis ja lõõskab ka täna suur kuumus ja mina… mina joonistan lund 🙂

Tegelikult proovisin ma neid jõulupilte ikka nii ja naa juba pikemat aega, sest vaja oli toredat jõulukaarti. Kavandeid tuli nagu Vändrast… triibulisi kudusokke? 😀

Kõik oli ju oma ja armas, aga ikka polnud päris SEE, mida ma otsisin. Näitasin Andreasele oma kavandihunnikut ja siis ka näidisena sedasama vana kalendripilti siin. No et äkki tal tuleb mõni eriti hea idee.

Ta viskas kõigele vaid kiire pilgu ja küsis nii veendnud häälega:

“Miks sa ei pane sellele pildile sadat jänest?” ja sukeldus tagasi oma koodide maailma.

“Hmm, sada jänest…” kordasin ma mõttes nagu Mõmm-Aabitsa Mõmmi uut tähte avastades. Suur naeratus venitas ennast mu näkku ja siis ta tuli. Suur ja selge pilt! Ilmselgelt saab sellest kõige armsam jõulukaart, mida ma kunagi joonistanud olen. Milleks ja kellele ma seda teen, seda kuulete siis, kui maailm jõuludeks küps on, aga öelda saan ma praegu nii palju, et see on nii äge projekt, et mul hakkavad rõõmust varbaküüned ka sügelema selle peale. Vahin siin armunult mustandit ja asun kohe, kui see lugu siin purgis on, seda puhtaks joonistama.

Teile saan aga näidata üht teist jänkut, mis siin kontoris meie juures juba mõnda aega elab ja ka vaikselt oma plaane peab 🙂

 

Mõnusat mõmmit võin ka näidata

Isegi mitut sündimise järgus uuemat tegelast 🙂

Veidi varasemast ajast ka paar pilti, mida te veel näinud ei ole, aga kuidas mu absoluutselt korras ( 😛 ) töölaud vahel välja näeb. Kodune, eks? 😉

Ja kuidas need nunnud, kes veel värvi, teksti ja kes triikrauakuumust ootavad 🙂

Nad ootavad siin hoolega, et ma nende juurde ometi tagasi pöörduksin. Varsti-varsti, rahustan ma neid ja ennast. Enne tuleb paar pakilist asja korda ajada, et saaks neid nautida ja ikka mõnuga edasi toimetada. Enne on mul vaja jänkudega jõulukaart valmis vormistada ja teele panna ja siis räägin ma teile marutoredast Hanna-Liisa unistuste päevast ja ikka ja jälle oma pulmadest ja veel niiiii paljust muust! 🙂

Comments 4

  1. No küll on armas see sinu nunnudemaailm! Ükskõikkes – jänku või mõmmi, tiibadega ükssarvik või triibu-liine mesimumm! Neis on nii palju sind – sinu hinge ja armastust! Ikka veel loodan, et saaksin oma pisiinimesele ühe sinu armsakese selga… 🙂 Jõudu sulle!

    1. Post
      Author

      Sa ikka oskad… iga kord! 🙂 Aitäh!
      Pisiinimese asja peame arutama. Kui ma oma jänesed kokku saan, siis ootab mind nagunii üks pisiinimese asi ees ja noh, järelikult siis ootab kaks nüüd 🙂

  2. Ma mingiaeg sattusin sellele blogile aga ei jäänud siia kauaks. Paar päeva tagasi sattusin jälle ja lugesin öösel kella 1ni, sest no nii põnev oli et ei saanud kuidagi lõpetada. 😀
    On olnud pisaraid ja õnnetunnet- niisugused emotsioonid siis. Aitäh.

    1. Post
      Author

      Tere tulemast ja olemast! 🙂
      Eks siis ongi vist kogu see elu koos ja korraga, rõõmust sügava kurbuse ja valust õnnetippudeni, sekka mida kõike. Vahel haarab kõik see kaasa ja vahel on liiga raske, et järge pidada. Aga siis ehk jälle.
      Aitäh! 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *