Kuidas minust sai õde

2011. aastal läksin ma kooli, et saada õeks. Tegelikult läksin ma sinna juba 2009. aastal, aga viimasel hetkel loobusin oma kohast, sest Vancu oli ikka veel liiga pisike ja ma oleksin petnud ennast, oma lapsi, kooli ja maailma, kui ma sel hetkel oleksin hakanud proovima kuidagi hakkama saada oma elu ja olemisega kõigi ja kõige arvelt vaid selleks, et oma unistusi jonnakalt ellu upitada. Panin enda jaoks kogu selle protsessi ootele. 2010. aasta kevadel sain tuttavaks Iviga, särava naise ja ämmaemandaga, kes on töötanud kiirabis õena ja sel hetkel tegutses kaitseväes. Ivist sai omal moel minu eeskuju ja kangelane. Tema oli mu lihast ja luust päriselu inspiratsiooniallikas. Aga mina pidin oma asjadega veel veidi ootama ja küpsema.

See, et ma lasteaias poiste sõjamängude lahinguväljadele ainsa tüdrukuna medõena mängu pääsesin, oli palju aastaid lihtsalt heaks näiteks sellest, kuidas ma poiste ja meestega paremini klapin ja neist tüdrukute õrnematest nuku- ja kodumängudest suurt midagi ei arva. Eks natuke oli see ka näide sellest, et veri ja valu mind juba mõttes öökima ja põgenema ei pane ja tõelise nõukogudeaja lapsena, kes sõjafilmide keskel üles kasvas, oli valge põlle ja kätiste ja tanuga näitsik lahinguväljal justnagu asjalik ingel, kellest vahel sõltus nii mõndagi. Just see ma ihkasin juba pisikese plikana olla.

Tõeline tegelikkus oli muidugi aga see, et ma olin lapsest peale, nii kaua kui ma ennast ise mäletada mõistan, maadelnud selgete kujutluspiltidega avariidest, õnnetustest ja traumadest. Ei, need ei juhtunud minu endaga ja ma ei olnud neid ka päriselus kunagi näinud. Sel ajal ei näinud väga võikaid asju isegi televiisorist. Aga mina nägin ennast nii unes kui ka uitavates mõtetes ilmsi ikka lähedalseisjana, kes oleks võimeline aitama. Küsimus, mida ma siis teen, kui ma sellisesse ja mõnda teise olukorda peaksin sattuma? See stress näris ja piinas mind. Mul oli neid teadmisi vaja.

Teadmine, et ma tean, et neis olukordades saab enamasti ka paljaste kätega palju ära teha ja mis peamine, mitte teha asju, mis võivad kuidagi inimest tema haavatavas olekus lisaks kahjustada, oli minu jaoks kõrgema kategooriaga isiklik vajadus. Ma pidin seda une pealt teadma, mida ja kuidas teha ja toimida ja mida mitte kunagi teha. See oli teadmine, mida ma vajasin ja otsisin. Ma olin käinud mitmel esmaabikursusel, aga ma ei leidnud vastuseid oma küsimustele, vaid põgusad võtted, mida ma teadsin juba keskkooli ajal. See oli puhas kordamine ajas veidi muutuvate nüanssidega. Ma ei leidnud veendumust ja mis peamine, ma ei leidnud enda sees rahu. Ja ma vajasin seda rahu ja kindlustunnet.

Elu on mind üsna ilusasti hoidnud. Minu isiklikud kogemused on elu jooksul tervishoiu- ja meditsiinisüsteemiga olnud üsna põgusad. Küll aga kogunes mulle aja jooksul kogemusi patsiendi lähedasena. See on olukord, kus sa oled piisavalt lähedal, et märgata, hoolega jälgida ja samas saad seda kõike teha teatavalt distantsil, sest asjad ei toimu otseselt sinu endaga ja pea püsib selgem. Päris kindlasti andsid oma tõuke minu õeksaamisele mu enneaegse Vancu sünd, meie ühised haiglakuud, hiljem haiglaga vägikaika vedamine vale ravi, ebakohase käitumise ja muude segaduste pärast ja sellele lisandus aasta hiljem veel ka mu isa haigus ja surm. Selle kõige kõrvalt süvenes soov ja mitte ainult soov, vaid juba vajadus, seda kõike ise õppida ja osata, sest olla abituna ja teadmatusse tõugatuna haiglas on emotsionaalselt hullem, kui seal üldse mitte olla. Eks selles õppimise ja teadasaamiste soovis oli omajagu meeleheidet ja valu. Aga see oli hea motivaator, mis ladus tugevat vundamenti. Eriala, mille ma ülikoolis omandanud olin, oli kahtlemata huvitav ja selles on minu jaoks palju omast ja meeliköitvat, aga see ei olnud minu tõeline kutsumus.

2011. aasta kesksuve lämbe New York pani mind elu ja asju kindlama käega ümber hindama. Ma olin 34 aastat vana. Poisid olid ka juba suuremad ja hakkasid vaikselt kaela kandma. Ma olin valmis. Tagasi Tallinnas olles magasin ühe rahutu öö ja hommikul ärkasin kindla teadmisega, et nüüd lähen ma kooli, sest ma ei saanud enam elada ilma kindla teadmiseta, kuidas neis keerulistes olukordades õige on käituda.

***

Päike paistis soojalt ja Nõmme tee äärsed pärnad tilkusid mett, kui ma kindlal sammul Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli suunas astusin. Mul oli kindel plaan võtta kõigest maksimum, säästa oma elu ja aega ja saada kiiremini küpseks ehk siis ma olin otsustanud erakorralise meditstiini tehnikuks saada. Mõtle, töötada kiirabis ja hoida vaim pidevalt virge!? See oli see, mida ma ihkasin.

Esimene tagasilöök oli see, et mu pabereid sellele erialale sisse ei võetudki – esiteks olevat neil seal sel aastal kohad juba kiirabis töötavate autojuhtidega ette täidetud, sest neil on just seda paberit vaja ja mul pole ju ei kogemust, suunamist ega soovitusi. Nende arvates oli mul vaja hoopis õeks saada. Või ämmakaks. Mina ajasin vastu, et õppeaeg on ikka liiga pikk ja ma soovin kohe ülepea asja sisse sukelduda ja igal rindel õppida. Preili, vastuvõtulaua teisel poolel, vaatas mulle sügavale silma sisse, kummardas pea veidi minu poole ja ütles vaiksel hääle:

“Kas te üldse kujutate ette, mis töö see on? Tehnikuna olete te kiirabis sanitar. Te ei saa teha mitte midagi põnevat ja olulist. Teie asi on vaid laibatükke kokku korjata.”

Soohh… vaatasin teda kipras kulmuga. Et no mis jutt see siis selline on, mul oli ju kindel plaan. Preili jätkas aga positiivsemalt:

“Kui te midagi päriselt teha tahate, õppige õeks ja minge siis kuhu tahate. Kooli ajal saab juba tööl ka käia.”

Esialgu olin isegi veidi pettunud, sest 3,5 aastat koolis tundus kahe väikese lapse üksinda kasvatamise kõrvalt ilmvõimatu. Ämmaemanda ametist olin ma väga kaua mõelnud, oma olemuselt sobiks see mulle hästi. Aga et nüüd kooli kohe aastateks? Minu ainus tugi kodus lastega hakkamasaamisel oleksid olnud mu ema ja mamma ja enne minu kooliminemist polnud nad selles lapsehoidmise protsessis kunagi kaasa löönud.

Minu kooliminek aga… mamma on alati oma arvamuse endale hoidnud ja see ei tulnud mulle ka sel korral üllatusena. Ei liha, ei kala. Ei ütlemist, et tee mida tahad, ega ka, et ära seda küll tee. Aga ema ei mõistnud, milleks mul heale ülikooliharidusele lisaks nüüd korraga jälle kooli on vaja minna. Ja veel aastateks. Selle asemel oleks ma ju võinud hoopis otse tööle minna, raha teenida ja palju paremini oma eluga siis toime tulla. Aga minu sisemine veendumus, et mul on VAJA seda kõike õppida, oli nii tugev, et ma pidin vähemalt proovida saama. Tõotasin emale, et kui olukord kodus tõesti nõuab, siis ma loobun ja jätan kooli pooleli ja lähen tööle.

***

Esimesed nädalad koolis olid väga rasked. Läbi pisarate, pideva loobumise surve, üha kasvava tahte ja totaalse magamatuse närisin ennast sellest kõigest läbi. Õppida oli  NII palju. Palju rohkem, kui ma kunagi varem olin õppinud. Ma olin ülikooli ajal jaganud tuba oma hambaarstiks õppiva pinginaabriga ja elanud kaasa tema luude ja lihaste õppimisele. Meil oli vahepeal kodus terve lauatäis luid tol ajal. Ja seal ma siis nüüd aastaid hiljem istusin. Raamatukuhjade vahel ja otsisin, kirjutasin välja ja õppisin pähe nende eesti- ja ladinakeelseid nimetusi. Meditsiinisõnastik oli tol ajal mu lemmikraamat, mida ma alati endaga kaasas tassisin ja sellele isegi sõnade algustähtede kleepsud kiiremaks orienteerumiseks külge kleepisin. Ja õpetaja soovitusel käisin ka turul sea siseelundeid ostmas, et neid koos atlasega uurida seest ja väljast. Sealt hakkas tekkima arusaamine sellest, mis muidu vaid paberilt värilise pildina vastu vaatas.

Kindlasti oleks saanud ka lihtsamalt hakkama. No teinud just nii palju, et saaks parasjagu arvestuse kirja ja liiguks edasi. Aga ma ei läinud sinna kooli ju asjadest läbi libisema ja paberi pärast. Ma läksin päriselt õppima. Isekalt iseendale, oma lastele, lähedastele ja kogu maailmale. Mitte ükski allahindlus ei tulnud isegi mõttesse, sest iial ju ei tea, millal neid teadmisi ja oskusi vaja võib olla. Soov ja veendumus õeks saada kasvasid aina kindlamaks.

Vaid napp kuu hiljem, maadeldes koolis anatoomia ja füsioloogia ja õenduse alustega, oktoobist, olin ma juba tööl Tallinna Lastehaiglas. Esialgu poole kohaga. Graafikute osas tuldi mulle haiglas väga vastu. Väiksematele sutsakatele lisaks sain teha pikki valveid nädalavahetusel, kui ema kodus oli. Nii sukeldusin ma tõeliselt ja täielikult tervishoiumaailma. Natuke reaalsusest kriipiva, aga väga magusa naudinguga. Mu lapsed olid vaprad ja ma andsin endast kõik, et kogu see pöörane protsess nende jaoks võimalikult valutu oleks. Ma tänan oma ema ja mammat taevani ja tagasi, et me üheskoos selle hulluse teoks suutsime teha.

Alguses olin ma haiglas õe abiline. Töö oli sama mis hooldajal, aga palk veel pisem. Ma muigasin alati, et see ei ole töö, mida teha raha pärast. Seda saab teha ainult südamest ja südamega. Palganumber oli sel hetkel naeruväärne, 125-175 euro ringis. See oli minu boonusega praktika ja parim praktika, mida soovida oskasin. See andis õeõpingutele sootuks avarama mõõtme. Samas hoolduspraktika ajal ühes hoopis teistsuguses haiglas ametit harjutades, lendas mu maailmapildi hetkeks ikka väga uppi. Ma nägin ehmatuse ja õudusega ära selle valdkonna teise äärmuse. Võib-olla selle kõige inetuma. Kuigi ma teadsin juba paljut, kuidas asjad käima ei peaks, siis sealt sain ma kogemuse sellest, kuidas õenduses asjad kohe kindlasti käia ei tohi. See oli valus, aga väga valgustav ja oluline kogemus.

Esimese kursuse lõpus haarasin kursaõed kaasa ja sukeldusime vapralt ka Eesti Õdede Liidu tegemistesse.

Osalemine üliõpilasena neil tervisepäevadel kõrvu õppinud ja kogenud õdedega, oli igavesti uhke tunne ja ka sellised kogemused on tulevaste õdede jaoks väga väärtuslikud. Hiljem aktiveerus ka kool ja see on üks väga vahva ja vajalik samm nii õetöö mainekujunudses, usalduse võitmises ja kui üleüldises  pildis olemises.

Aasta hiljem sai minust hooldaja. Veel aasta hiljem abiõde. Ma olen täiesti nõus, et kooli kõrvalt tööl käimine ei ole lihtne ja võib õpinguid segada, aga kui töö toetab õpitavat, siis on see suur väärtus omaette. Mul oli imeline võimalus jungast tüürimeheks sirguda ühes eriti toredas ja ägedas osakonnas – Tallinna Lastehaigla kirurgias – ja ma olen selle võimaluse eest lõpmata tänulik kõigile hooldajatele, õdedele, arstidele ja kindlasti patsientidele ning nende lähedastele, kes mu teekonda õeks saamisel seal toetasid. 🙂

Elu ja töö lastekirurgia osakonnas on oma argipäevalt kirev. Seal professionaalselt kasvada ja areneda oli turvaline ja tugev tunne. Paralleelselt oma põhitöökohale sattusin ma täiesti juhuslikult kliinilise õenduse praktika käigus ka lastehaigla endokrinoloogiasse. Paktikast sai sujuvalt teine ametlik töökoht. See oli teismoodi koht ja kogemus. Seal oli patsientidel vähem füüsilist ägedat valu võrreldes kirurgiaga, aga palju rohkem kestvat hingevõitlust elu eest. Samuti oli õdedel seal märksa enam iseseisvat tööd patsiendiga. Sealt kabinetist viis elu mind lõpuks süvitsi edasi veel teiste õenduse tahkude juurde – otsese koolitamise ja nõustamise juurde. Sellel teel olid mulle innustajaks ja toetajaks ettevõtlikud vedurid Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühingust ja ka Tervise Arengu Instituudist. Aitäh teile, et te mind õena hindasite. Head asjad sünnivad heas ja toimivad vaid koostöös. 🙂

Kolmanda kursuse alguseks olin ma hakanud maailma kogema juba täielikult läbi õe silmade. Minu kogemused lasteõendused olid kasvanud isiklikust kogemusest palju suuremaks arusaamiseks – lisaks pidevale tööle kahes väga erinevas osakonnas, olin ma teinud oma koolipraktikad väga erinevates lastehaigla otstes – hoolduse (kirurgias), kliinilise (endokrinoloogias), vaimse tervise õenduse (lastepsühhiaatria erinevates osades) ja kirurgiapraktika (opiblokis ja polikliinikus). Lastehaigla oli mu südames saanud nii minu majaks. Rääkimata sellest, et mul õnnestus end haiglas sättida juba ka abilise ja hooldajana kõikvõimalikele õdede nii sise- kui ka väliskoolitustele.  Minu, kui patsiendi ja patsiendi lähedase kogemus aga ei kadunud kuhugi. See jäi tasakaalus hoidma minu õeksolemist. Neist kogemustest sai kirja ettekanne lasteõdedele sellest, millised siis ikkagi on lapsevanema tegelikud ootused õele – selle ettekande leiate te SIIT.

Kolmanda kursuse talveks hakkas kool justnagu juba läbi saama. Selge oli juba ka me lõputöö teema. Ees ootas suur esmatasandi praktika perearstikeskuses ning veel järgmise sügise intensiiv- ja erakorralise meditsiini õenduse ained – need, mille pärast ma alguses üldse kooli läksin. Talvisel vaheajal peatusin ma paar nädalat Puerto Rico palmide all. Kuum ja igav oli seal tol korral minu jaoks, sest ma olin nii väga harjunud oma üliintensiivse eluga. Nüri igavus aga pani mu mõtte taas tööle. Aeg oli küps, et teha teoks oma suur unistus.

Puhkamise asemel kaevusin ma kiirabi ravijuhenditesse. Koolitarkust ja kogemust oli juba nii palju kogunenud, et ma isegi sain asjadest juba midagi aru. Käe võttis kergelt värisema, et appi, kas on võimaliks seda kõike teada, mäletada ja osata? See oli innustavalt hea tunne. Pidasin veidi nõu juba kiirabis töötava kursaõega ja saatsin oma CV Tallinna Kiirabisse.

Tagasi Eestis olles seadsin sammud vestlusele. Nii see kõik algas. See oli mu elu vaieldamatult kõige tormilisem ja kõige põnevam ajajärk. Ma olin valmis ja õppisin töö käigus iga päev nii palju uut, et seda kõike sõnadesse panna ei ole võimalik. Seal on nii paljut, mis kooli õppekavasse lihtsalt ei mahu ja igale üldõele ka vajalik pole, aga minu jaoks oli see minu unelma pidev täitumine. Ja harjutamine.

Ma pole elus ühtegi tööd nii väga armastanud kui oma kiirabitööd. Ja see rahu, mida ma otsisin, teadmine, mida ma vajasin ja oskused, mis mulle alati nii olulised olid, tulid ise mu juurde ja mu sisse. Ma sain aru, et kõike ei saagi alati teada ja pähe õppida, aga paigas asjadele põhinedes õpid sa märkama ja seoseid looma seal, kus sa varem iial ei oleks osanud neid vast näha. Kiirabis ei ole sa kivi, kelle peale sammal nii kergelt kinni jääb, et võiks rihma lõdvaks lasta ja igavlema hakata. Kindlasti on see piir olemas ja ka ületatav, aga siis on alati võimalik edasi liikuda või leida muid väljundeid samas süsteemis. Eeskujud ja elusad näited on kogu aeg su lähedal, su kõrval ja sulle toeks. Kui sa tahad olla paadis, siis sa seal ka oled. Kiirabitöö on nii erinev haiglatööst. Kuigi kiirabis pole su elus haiglast õnnelikult ja tänutundega lahkuvaid patsiente kommkarpide, lillede ja suitsuvorstidega, siis on sul midagi palju hinnalisemat – teadmine, et sa praegu päriselt aitasid, võib-olla isegi päästsid ja kindlustunnet pakkuv meeskonnatöö kogemus. Kui ka vahel harva pole, siis enamasti on ja see on väärtus, mille nimel olla, vormis püsida ja mitte alla anda.

Ja erakorralise meditsiini tehnikud ei ole kiirabis sanitarid ja nad ei korja kokku ainult laipade tükke vaid täidavad meeskonnas oma väga olulist ja vajalikku osa ühegi allahindluse või kõrvalejätmiseta. Kuigi vastuvõtulaua preilit pean ma kokkuvõttes ikkagi tänama, sest mind õeks õppima suunates ta võib-olla juba aimas, et tehniku erialale lisaks tuleksin ma ühel päeval kooli ikkagi tagasi, et õeks saada. 🙂

***

Minu ja Annika ühine lõputöö oli rakendusuuring, mida me pusisime täiel rinnal teha kolmanda kursuse varakevadest. Sedalaadi lõputöö on võimalus, aga mitte otsene vajadus, et üldõe-õppe lõppedes peaks rakendusuuringu tegema. Pigem on see erand, sest oma tasemelt on see märksa nõudlikum kui ehk vaja oleks. Kuigi kogemus, mis tuleb õendusteaduslike artiklite läbitöötamisele lisaks andmeid kogudes, reaalsete inimestega suheldes, andmeid töödeldes ja analüüsides ja järeldusi tehes, on midagi, mis annab kogu sellele osale koolist ja loomulikult ka õendusele endale, sootuks laiahaardelisema mõõtme. Tõele au andes, see oli väga raske töö, aga see oli kokkuvõttes seda pingutust ka väga väärt. Kui ma peaksin uuesti valima, siis mina valiksid ikka pigem kvantitatiivse kui kvalitatiivse lõputöö tegemise.

Viimased poolteist aastat koolist möödusid suures osas praktikatel viibides. Seal toimus juba julge erialane müüriladumine ja mitte enam niisama õrn kompamine, et mis asi see õendus selline siis ikka on. Selleks ajaks oli ka üsna selge, kes tulevikus kuhu suunas vaatab. Minu isiklik arvamus on, et esmastasandi õenduse praktika on liiga suure mahuga või vähemalt on seda ühes ja samas kohas läbida mitte kõige õigem. Minul vedas väga, sest ma läbisin selle praktika kolmes erinevas jupis – kooliõenduses, perearstikeskuses ja lastehaigla polikliinikus. Kõrvalt teiste kogemusi kuulates, polnud nende esmatasandi praktika alati üldse nii hea ja valgustav. Kooliaeg on see, kus tuleks võimalikult palju erisuguseid kogemusi saada ja liiga sageli on see praktika oma kogemustelt liiga ühekülgne ja kui siis veel praktikant lükatakse tegema ühte ja sama rutiinset töölõiku, sest inimesi on kohatäiteks vaja ja teda suunata ja õpetada on kiires töötempos sageli väga koormav, siis mida võidab sellest pikast praktikal olemisest Eesti pereõendus tegelikult? Mitte midagi, sest sellise praktikakogemuse peale ei taha enam see tulevane õde kindlasti saada pereõeks ja ometi on pereõe amet see esmane ja väga oluline meie kirevas tervishoiusüsteemis ja head hakkajad õed on ka seal väga vajalikud.

Kooliaeg ja peamiselt just praktikad on need, mis näitavad suures plaanis ära, millisesse õenduse valdkonda lõpuks edasi suunduda soovitakse. See ei ole mõistagi absoluutne, sest alati saab edasi liikuda ja tagasi ka ja mitut asja saab korraga ka teha, aga ilmne on see, et ühele istub rohkem vaiksem polikatöö ja teisele intensiivi pingeline elu. Üks soovib end pühenduda konkreetsele kitsale valdkonnale, teine jälle teha õena tööd hoopis koolis. Või vanglas. Või sõjaväes või minna üldse missioonile. Või keskenduda hambaraviõendusele või laboris analüüside võtmisele. Ühel paneb vere vemmeldama valu ja veri ja patsiendi vaevuste leevendamine osakonnas, teine soovib oma osa anda hoopis vaimse tervise õenduses. Ühele meeldib töö eakate inimestega, teine näeb end vaid lasteõenduses. Ja elu opiblokkides on sootuks isemoodi. Ja koduõenduses kolmandat moodi. Kiirabist rääkimata. Valikuid ja võimalusi on palju. Mul õnnestus oma kooliaegsete praktikate komplekt panna kokku nii, et ma sain nuusutada kõike ja lõpus seda ka suunata just nii nagu ma ise soovisin end edasi arendada erakorralise medistiini osakonna, intensiivi- ja anesteesiõe praktikandiks olemiseni välja. Kõike seda eraldi ja samas väga korraga.

***

Nagu ma juba ütlesin, mitte üheski koolis ei ole ma nii palju õppima pidanud kui õeks õppides. See oli mu elus esimene kool, mis mind õppima õpetas ja see õppimise lihas arenes seal aja jooksul ikka väga tubliks ja tugevaks. Mitte kunagi varem polnud õppimine olnud nii suur nauding, sest ballastaineid, nii nagu ülikooli ajal, meil praktiliselt ei olnud. Kõik oli ühel või teisel viisil oluline. Loomulikult saab nuriseda, et mõnda ainet oleks võinud palju enam olla, mõnda teistmoodi ja mõnda ainet oleks võinud anda mõni teine õppekjõud ja küsimused praktikate omavaheliste proportsioonide osas olid õppimise seisukohast veidi nihkes, aga palju enam on neid asju mille üle rõõmustada ja paremaks saab seda õppekava ajas alati siluda. Eks ta ise muutub ja kohaneb vajadustega. Ma arvan sellest teemast väga palju, aga kolm asja kripeldas mul juba kooli ajal väga hingel ja nüüd seda enam.

Esimene neist on õdede suhtlemisoskuse treenimine ja maailmapildi üleüldine avardamine. Nii oluline on, et õde oskab inimesi mõista mitte hukka mõista. Lisaks inimeseks olemisele on see õe jaoks hindamatult oluline tööriist. Kui muidu ei saa, siis tuleb end mõtelda tagasi kasvõi sinna lahinguväljale, kus abi tuleb anda sõdivast poolest, emakeelest, rahvusest, nahavärvist, soost ja millest kõigest olenemata KÕIGILE abivajajatele isiklikke eelistusi omamata. Õde peab oskama suhelda. Kui arst, oma ala spets, saab veel hakkama kesisema suhtlemisoskusega ega kaota oma professionaalsuses seeläbi paljut, siis õde peab oskama suhelda, sest tema suhtlusest patsiendiga sõltub liigagi palju. Samuti peab õde omama või vajadusel arendama endas oskusi suunata ja toetada inimesi paljudel erinevatel viisidel. Ta peab armastama inimesi. Kõik need, kes ütlevad, et empaatiavõime ei ole arendatav, siis üleüldine suhtlemisoskus, viisakus, tähelepanelikkus, sõbralikkus on kõik treenitavad. Ja kuigi kooliprogramm on tihe, siis see on see osa, mis peab sees olema juba alates õenduse alustest esimese kursuse alguses, et tulevased õed taipaksid tegelikult, mida neilt oodatakse ja mis suunas peavad nad arenema. Mõistagi on veeni kanüleerimine, südamerütmide mõistmine ja mis kõik veel kordades põnevamad asjad mida õppida, sest suhelda oskame me omal viisil ju kõik, aga patsiendi ja tema lähedastega suhtlemine, nende hirmude, valude, tagasilöökide mõistmiseks ja nende motiveerimiseks on vaja enamasti ka õel endal õppida. Ka suhtlemist ja olukorda sobituvat käitumist. Siis saab temast palju parem õde. 🙂

Muidugi tuleb seda suhtlemise harjutamist koolis hoolimata puuduvast eraldi ainest ka läbi situatsioonide harjutamise ette ja on nii hea, kui õpetaja pöörab ka lisaks käelistele tegevustele tähelepanu õigele suhtumisele ja suhtlemisele. Näiteks Ivi, kes on suuresti “süüdi” selles, et minust sai õde, õpetab nüüd koolis ka ise tulevasi õdesid. Tema korrutab neile kõige muu tarviliku kõrval ka seda, kuidas on õige käituda. “Kui sa käitud nii, nagu sa soovid, et käitutaks sinu, sinu lapse või sinu emaga, siis on kõik hästi”. Selles on austus ja hoolimine juba algselt sissekodeeritud, eksju? Aga teate, sellel avatud, ausal ja hoolival suhtlemisel, endast palju andmisel, on ka teine pool. See, mis seda tasakaalus hoiab. Õe oskus ennast kaitsta läbipõlemise eest, on väga oluline. Ainult andes kustub igas lambis ühel hetkel tuli isegi siis, kui tööandja ise on igati tore ja toetav. Motivatsioon peab tulema enda seest ja millest kõigest veel, sest pingelises õetöös ei pruugi seda sageli tööst endast väga tulla. Selles töös on paljut, milles pingutusest hoolimata loodus tahab teisiti. Seda mõistes ja jõudu mujalt ammutades saab ehk vältida ka seda, et särasilmsena kooli lõpetanud õed mõne aastaga tööpostil oma silmasära ei kaotaks. Nii oluline on, et õde ikka tahaks ja jaksaks teha oma väga tänuväärset tööd.

Teiseks on minu arvates oluline kutseoskuste eksami taastamine kooli lõpus. Lõputöö võib olla, sellel on omad kasulikud nüansid nii kooli kui ka üliõpilase jaoks, sest see arendab teistsuguseid vajalikke oskusi, mida õde muuhulgas oma elukestva õppe jaoks vajab. Aga eksam peab olema. Kõigile. Et oleks võimalik enne diplomi taskusse pistmist ja ellu purjetamist end uuesti kokku võtta, õpitu üle korrata. Seda on vaja õppijale, et ta ise tunneks, et ta on valmis ellu astuma, koolile, et uksest astub välja kvalifitseeritud lend ja samaväärselt ka tööandjale ja patsiendile. Seda enam on seda vaja, sest meil ei ole (veel) kindla intervalli tagant kutseoskuste sertifitseerimise eksameid enamus asutustes. Ja nii võibki juhtuda, et igivanad ja aegunud meetodid on kasutusel ja peavad ajale ja uuele verele ikka veel jonnakalt vastu. Seda ei taha meist ju keegi? Me ju ikka ootame, et teadus ja tervishoid/meditsiin käivad oma arengutes ajaga käsikäes? Ma olen kuulnud ka vabandust, et eksam kooli lõpus on probleem selles mõttes, et siis oleks liiga palju põrujaid ja see oleks omakorda koolile suur probleem. Saate ju ise ka aru, et see ei ole mingi argument. Ma võtaks seda nii, et see on lihtsalt üks oluline oskuste ja teadmiste kontroll. See on oluline põhjus end kooli lõpus uuesti käsile võtta, korrata üle kõik oluline õpitu ja näidata ning tõestada maailmale, et ollakse valmis õena ellu astuma. Ja olulised pole kaugeltki mitte ainult käelised tegevused vaid kogu tervik just nii nagu see reaalses elus välja peab näegama – suhtlemine koos selgituste, toimingu endaga, dokumenteerimise ja sellele eelneva ja järgneva õetööga. Tundub ju igati mõistlik ja mõistetav? Minu meelest küll. Pealegi, nagu öeldud, see on tunnustuseks koolile, vajalik üliõpilasele, tugevam tunne tema tulevasele tööandjale ja need, kes sellest kõige enam võidavad on ju patsiendid, sest see on otseselt seotud tema elu ja tervise kvaliteedi toetamise, säästmise ja parendamisega. No nagu kvaliteeditunnus või nii.

Ja kolmas… kui sa oled metsiini/tervishoiukauge inimene ja keegi ütleb sulle, et ta on õde, siis milline on sinu kujutluspilt temast kui õest? Mida ta oskab? Millega ta saab vajadusel aidata? Ja nüüd mõtle, et sa oled kriitilisel hetkel kusagil metsade vahel ja sinuga ühes pundis on õde. Sul pole aimugi, mida teha, aga su juhe jookseb ikka täiega kokku, kui viimane õlekõrs, õppinud õde, teatab, et tema ei oska ka midagi teha. Võib-olla juhtub see temaga ka seepärast, et ta on koolis nii palju õppinud sellest, mis kõik võib valesti minna ja õigetest asjadest selget ettekujutust väga pole. Jaa, kriitilisel hetkel, turvalisest keskkonnast väljas, oleme me kõik lihtsalt inimesed, aga just sellel kriitilisel hetkel on sotsiaalne ootus suunatud õele ja arstile seal metsas, et nemad oskaks kuidagigi aidata. Tundub ju loomulik? Aga kas õed oskavad kinnisilmi anda esmast ja esmaabi? Kas täna kooli lõpetav õdede leegion saab hakkama ka lihtsa elupäästva ja säästva abistamisega? Mul on tohutult hea meel, et võrreldes minu mõne aasta taguse kooliajaga on neis asjus nüüd juba tunda julgustavamaid hääli. Aga minu enda kooliajal oli mul sellest tuliselt kahju, et see meist kuidagi muuseas nagu mööda läks. Muidugi on teadmised EKGst ja intubeerimisest ja õhkrinna lahendamisest kõik väga head ja ühel hetkel ehk ka eluliselt vajalikud, aga kui mis iganes töökoha valikuga üldõde ei oska elementaarset abi kutsuda ja jookseb kokku hetkel, kui kogu muu maailm vaid ahastuses talle otsa vaatab, siis on oluline, et kusagil koolis on treenitud hoolega, kuidas seda abi siis ikkagi kutsuda, kuidas suhtuda ja suhelda, kuidas sulgeda verejooksu või vähemalt seda takistada, kuidas hinnata hingamist ja mõõta pulssi ja osata neid ka normiga võrrelda, et saada ja osata ka edasi anda olukorrast adekvaatsem pilt. See on see, mida mina ootaksin igalt viimaselt kui õelt ja seda ei ole ju nii palju? 🙂

***

Ma olen natuke kurb, et see 3,5 aastat õhinapõhist kooliskäimist möödusid nii kiirelt ja ma nüüd laste nimel mõneks ajaks ameti maha pidin panema ja eemale kolima. Jaa, muidugi saab veel ju ka lisaks õppida spetsialistiõppes ja magistriõppes ja käia koolitustel, hoida kätt pulsil muul viisil ja ehk ka ühel heal päeval ise õpetada, sest see on parim enese kokkuvõtmise ja õppimise viis. Siin eemal igatsen ma neid aegu taga ja hästi salaja unistan ka tulevikust. No nii väga tahaks veel õppida ja kõige selle sees olla. Aga ühel heal hetkel tuleb see päev taas ja Eesti õenduse jaoks pole ma ka siit eemalt üldsegi kadunud hing. Ma olen õde ja mõttes olen ma ikka teiega. 🙂

Kõik  teie, kes te veel mõtlete ja kõhklete, olenemata vanusest ja eelnevatest valikutest, kas minna õppima õeks, siis ma ei saa teile ütelda, et see on kerge töö ja kerge kooliskäimine. Selles pole midagi kerget, aga selles pole ka mitte midagi kontimurdvat, kui vaim on valmis väljakutseteks ja inimesearmastus on veres. Õe töö pole turvaliselt mugav tükitöö. See on nõudlik amet, mis eeldab erksat vaimu, soovi suhelda inimestega, neid aidata, toetada ja mõista ja teha koostööd. Õe töö on meeskonnatöö. Ideaalis eeldab see ka säravaid silmi ja oskust hoida isiklikud emotsioonid seal, kuhu need kuuluvad. Ausalt ja siiralt. Näitemänguga kriitiliselt hetkel ei veena kedagi.

Õe amet on ilus, oluline ja vajalik amet. Palganumber ehk ei ole alati vastavuses panuse ja pühendumusega, aga see ei ole ka sandikopikas, mis tööd ja vaeva ei kataks. Selles töös on nii palju kirjeldamatult ilusat, olulist ja head, et see muudab ka selle palganumbri rahuldustpakkuvaks, kui töö ise meeldib. Õde saab olla vaid seda tööd tõeliselt soovides teha, hoolides ja pühendudes. Ja kui õde juba olla, siis olla vaid hea õde. Kui hea ei jaksa olla või on vahepeal hingetõmmet ja vaheldust vaja, siis saab nende samade oskuste ja teadmistega teha ka muid asju. Pealgi on õenduses nii palju erinevaid valdkondi, et igaüks leiab endale midagi. Häid õdesid pole aga kunagi liiga palju, aga heaks saada polegi tegelikult nii keeruline. Proovida tasub kindlasti 🙂

Selline nägi välja minu selle kooli kõige viimase praktika kõige viimase päeva kõige viimasem minut PERHi erakorralise meditsiini keskuses. Mitte ühegi varasema kooli jooksul ei olnud ma iseenda edusammude üle nii suurt rõõmu osanud tunda. Aitäh, kõigile, kes te mulle sellel teel saatjaks ja juhiks olete olnud! Need teadmised, mis ma koolist ja töölt sain ja ise nõudlikult juurde õppisin, aitavad mul ka kaugel maal iseenda ja oma perega turvalisemalt hakkama saada. See on hea tunne.