19th June 2017
, Elu ilusad hetked, Meie armastuse lugu, Meie elu Šveitsis

6. osa: Ettevalmistused pulmadeks. Pimesi ja läbi interneti

Kuues lugu me armastuse loost. Sündmused leiavad aset aasta tagasi maikuus 🙂

 

Teisipäev – 24. mai 2016

Hommikul avastasin, et lambad on jälle raudtee äärde toodud. Tan kindlasti rõõmustab, kui koolist tuleb 🙂

Kohtumine külavalitsuse majas koos tõlgiga sujus lõbusalt. Ilm oli imeilus ja lõunapäike lõõskas kuumalt. Kõige pealt täitsime ära abiellumise avaldused nii nagu kord ja kohus. Allkirju saime nii mitmesse kohta anda, et mul läks järg käest ära, aga see tunne, et asjad päriselt liiguvad, oli üks igavesti hea tunne. Vahepeal jäi tõlk tõlkimisega hätta ja siis Andreas tõlkis ise ja Itaaliast pärit proua noogutas vaid elavalt kaasa, et just-just seda mõtles tema ka. Eksole. Kuidas selle kaameli mahamüümisega lood olidki? 😀

Siis oli jutujärg tunnistajate juures. Pidime nad ametlikult ära registreerima ja kinnitama. Olemine oli nii vahetu, et me Andreasega jõudsime juba nalja rebida, et jaa, mu oma ema tuleb, et anda allkiri, et minust lahti saada ja kohustused tulevasele abikaasale üle anda. Tõlk läks seepeale näost kangeks, aga rahunes, kui me naerdes järgmise teema juure asusime.

Kinnitasime ametlikult ka tseremoonia toimumise kohaks külavalitsuse. Või no mis tseremoonia, allkirjade andmise kohaks. Ametnikupreili ajas ikka, et tema tahaks meile vähemalt natuke armastusest rääkida. Sest nii on kombeks. Mul lehvis peast läbi mitmeid pulmi, kus me kõik oleme seda võõraste poolt kokkuklopsitud pean-rääkima-armastusest-klišeejuttu kuulnud ja no ausalt, ei, aitäh, õnneks ei abiellu roosa ja rohelisena esimest korda 😀 Meil puudus igasugune huvi võõra inimese seesugust juttu sel päeval kuulata. Aga kui ta enamvähem anudes kauples, et kas ta sissejuhatuseks ühe vääääikese luuletuse võib vähemalt lugeda, siis hakkas meil temast kahju ja me olime nõus. Ise mõtlesin, et tehku mida tahab, aga tehku nii lühidalt kui saab.

Lahkudes oli selge, et seesama tõlk meile registreerimise hetkel appi tulla ei saa, ta on puhkusel. Seega oli meil vaja sama nimekiri uuesti läbi helistada, et leida 23. juuniks keegi kindel tulija ja tema andmed kiiremas korras külavalitsuse ametnikupreilile saata. Kuigi meie abiellumise sooviavaldused alles laual edasisaatmist ootasid ja ametlikku vastust tuli veel vähemalt nädal oodata, no et kas me üldse saame abielluda, siis ometi läks lukku meie abielu registreerimise kellaaeg. Korraga muutus kõik nii reaalseks – 23. juuni 2016 kell 11:00 peame me koos tunnistajate ja tõlgiga platsis olema ja nii ongi! 🙂

***

Me pulmal peab olema mingi stiil. Ei no mitte et see nüüd peab olema ja et kõik sellest ülepea huvituks. Igaüks peab oma pulmi ikka nii nagu talle hea ja tore tundub, aga mina ei saa ilma teema ja stiilita. Ju see om mul mingi veider kiiks jälle. Ma teadsin, et oma kirsikleidis ma tervet seda päeva veeta ei taha, sest hing ihkas midagi pehmemat ja õrnemat ja romantilisemat, selline särtsuva kirsi mürts ja pauk olen ma enamuse ajast nagunii ju. Ja loomakostüümides mutionu-peo oli Andreas ka sedapuhku tagasi lükanud. Ehk mõni teine pidu. Samas kogu pulmateemast ja -stiilist oli tal üsna kama kuniks ma temalt sabakuube, torukübarat ja muid ahistavaid elemente ei eelda riietuses. Hmm, aga mis oleks, kui teeks siis ühe troonimispeo, et minust saab tema kuninganna ja temast mu draakon. Või kunigas. Omavahel itsitasime, et kuna me kodus endiselt istume Andrease vanemate suletud restorani välivarustuse metalltoolide otsas ja need on ühed ütlemata ebamugavad istumisalused, et äkki meil oleks aeg endale vähemalt kaks mõnusat tugitooli nagu trooni hankida. Seda, et meie majja kaks ühesugust tugitooli kunagi tee leiab, no see on nagunii ulme valdkond juba. Esiteks on meil liiga erinev maitse ja kumbki meist istub korraga vaid ühel toolil ja seega võib ju ometi kumbki endale eraldi oma maitsele vastava trooni või siis tugitooli saada, eks. Natuke nii nagu “Üles” (“Up”) multikas. See on ka meie suur lemmikmultikas. Vanasti oli see minu meelest lihtsalt tore, aga kuna see Andreasele nii väga meeldis, siis ma hakkasin seda ka uue pilguga vaatama. See on üks natuke nukker, aga hästi ilus armastuse lugu. <3

Meie pulmast sai mõttes meie suveööunenägu ja kui me siis minu sajad pildid, mis ma ideede jaoks netist kokku olin kogunud ja salvestanud, väga suurte kääride üle käisime, siis tunne, mis selles kestma jäi oli hele ja helge ja õhuline ja kerge ja valge ja nii soe ja sume tunne. Üldse mitte üks ühele. Aga selline lihtne ja õrnalt lilleline. Natuke napakas ehk ka, aga ju meile siis istuvad sedamoodi asjad. 😀 Või kuidas teile tundub?

(pildid internetist, igaüks isekohast ja ma ausalt ei oma aimugi, kust, aga nad kõik on nii nii ilusad, magusad ja head <3 )

Meie jaoks oli see elluärganud idee ise juba nii lummav. Sadagu sealt taevast siis päikest või märga tuld. Selline lihtne ja minu meelest paduromantiline. Suvine. Kuu peale kõik need tärgeldatud triiksärgid, poovad kikilipsud ja ülikonnad ja kontsadega kingad! Tahad, viskad vesti võssa ja nööbid kaeluse nabani lahti ja heidad seelikusaba üle õla. Tunned, et tahad hoopis väsinud varbad sügavale rohu sisse suruda, vabalt! Ainus reegel on see, et ole nii, et sul on hea ja mugav olla. See tundus aus, lõbus ja armas ja piisavalt meie unelmate moodi, et see võtta aluseks kõigele edasisele, mis kõik veel vähem kui nelja nädalaga ära tuli korraldada.

***

Püüdsin oma rähklevaid mõtteid koondada. Eks elevus oli ka ikka sees. Mõtle, ma lähen mehele. Mina? Mehele? Päriselt? No ju kui nüüd tuleb pidu… siis tuleb pidu. Ja mul oli korraga täielikult vaba voli tuua lagedale kõik need mõtted ja ideepojad ja -tüdred, keda ma kogu elu olin kogunud ja endaga kaasas tassinud, et vaadata üle, mis neist siis nüüd parasjagu on selline, mis võiks ilmtingimata kuuluda me peo juurde. Paar asja panin nimme Eesti jaoks kõrvale, paar langesid eos ise ära, mõned veidi hiljem, ühed teisenesid ja teised paljunesid.

Andreas keskendus söögile. Kui mina arvasin, et ostame 10 kilo maasikaid ja sööme ennast nendest täpiliseks ja kui väheks jääb, siis grillime ja tšillime niisama. Tema aga tundis hirmsasti muret, et äkki inimesed jäävad nälga ja ajas oma oote ja söögi asja oma jonniga. Minu lihtne lahendus, et osta siis mõni vorst rohkem, talle ei passinud. Rohkem salatit, polnud ka lahendus. Aga teeks siis nii et igaüks tuleb oma grillipalaga ja siis saabki kokku üks tore piknik. Ma talle oma tavalisi kurgi-porgandi-paprika kangikesi ja lillkapsa kobarakesi dipikastmega ei hakanud isegi pakkuma, sest siis ta oleks arvatavasti hullunud, sest midagi nii imelikku polevat ta iial mitte kusagil mujal, kui Eestis näinud. Ta ei jõua Eestis kunagi ära imestada, kuidas inimesed päriselt ka tooreid juurikaid rõõmuga krõbistavad. Ta ei tea, et ega mu ema ka ei saa sellest aru ja ometi on ta puhast verd eestlnae 😛 Ja minu veidrate peomenüüde eelistuste pärast kannatab nüüd kogu eesti rahvas. Palun vabandust. Kuigi ma tean, et ma ei ole ainus, kes krõpsu asemel pigem juur- ja köögivilju närib. (Pange vaim valmis, Eestis hakkame me peol porgandit närima! Kasvõi ainult selleks, et Andreasele tõestada, et saab pidu ka kurgi ja porgandiga pidada hihii! 😀 )

Kuna mul toidu osas erilisi ootusi ja vajadusi ei olnud, oma viimases pulmas sõin ma vist kaks hernetera ja viilu hapukurki enne pärastsüdaöist tordilaksu, siis andsin ma selle osa korraldamise hea meelega Andreasele, sest tema jättis heal meelel kõik ülejäänu minu majandada. See see meie suhtes kõige toredam ongi, et mõnes pakiliseses asjas ajab kumbki päris oma asja ja vahepeal saame kokku ja vahetame muljeid. Kuna meil aga piisavalt kokkupuutepukte nii mõtlemises kui üleüldises maailmatunnetuses on, siis see viis sobib päris hästi.

Nii, aga kuniks Andreas juustutordist (mitte juustukoogist vaid ehtsatest juustuketaste tehtud tornist, eksole) unistas ja muust säärasest ka, tegelesin mina oma asjadega. Minu jaoks oli selleks hetkeks kindel, et meil on vaja sireliõisi ja hästi palju jääkuubikuid, lilledega ja ilma ja puhutavaid võililli, mida tuleb kohe koguma asuda, enne, kui nad nelja tulle suunas heljuvad ja siis on meil vaja templivärve ja haldjakohvikut ja klaaspurke ja ema peab Eestis poodi minema vajalikke komme ostma, sest siin on valik nii kitsas ja siis on mul vaja veel sadat muud asja.

Kiuslikul kombel oli korraldamise ajaga selleks hetkeks just nii nagu oli. Ja mina olin veel see, et kes viimased 16 aastat oli kuulutanud, et kui ma kunagi peaksin uuesti abielluma, siis kavatsen ma asja tõsiselt ja mõnuga võtta ja hoolega valmistuda, et ei oleks jälle seda lõpupaanikat. Älin, Annika, ema, kusss! Ei irvita siin midagi!! 😛 Aga siiski, sireliõitega olin ma igati graafikus. Olin need juba nädal varem imeilusateks jääkuubikuteks teinud ja kappi meie minilumememme kõrvale elama pannud.

Õhtul koeraga jalutama minnes tulid ka elevuses poisid minuga kaasa. Me ei olime poistele abiellumisest rääkimisega end tagasi hoidnud kuniks asi tõeliselt selge on. Nüüd tundus, et no on ikka selge vist küll. sSee tähendab, et pidu oli paigas, saab neist allkirjadest siis, mis saab. Poiste jaoks oli see mõistagi põnev. Natuke ebaselge ja arusaamatu, sest polnud neil kummalgi varasemast elust mingeid isiklikke pulmakogemusi. Ja mis te arvate, kui ma nad metsa äärde kaasa võtsin selleks, et pulmadeks äraõitsenud võililli korjata, siis neile see pulmavärk kuidagi selgemaks sai?

Palusin neil ka üle kontrollida, kas need meie metsa võililled ikka korralikult töötavad. Ja midagi soovida tuli neil ka. Kuidas siis muidu! Esimese lillega arvas Vanc, et tema võilill on küll rikkis. Aga siis tahtis Tan talle näidata, et pole midagi, aga siis arvas Vanc, et Tan saab tema soovi siis endale ja puhus kohe hässsti kõvasti ja tuli välja, et võilill tahtiski lihtsalt kõvema kopsuga rohkem tuulekõdi saada, et minna Vancu soove täitma. Sobib! 🙂

Lõbus oli neil küll ja ma ise salamisi loodan, et nad kogu sellest ettevõtmisest hoopis selle teadmise ellu kaasa võtavad, et pole olemas üht kindlat ja kivisse raiutud pulmapidamise viisi. Limusiin, must ülikond, valge kleit, loor, lillekimp, kirik, tikuvõileib, vahuvein, pulmavalss, süldilaud, pulmareis ja nii edasi peavad olema tahe ja vaba valik, mitte midagi sellist, mida maailma ootustele vastavalt pakkuda. See on päev, hetk, elu, mida jagada enda jaoks oluliste inimestega, mitte kohustus kedagi toita ja katta ja lõbustada. Kõike saab teha teistmoodi, omamoodi ja nii ongi kõige ägedam. Loodud mälestused on need, mis alles ja südamesse jäävad 🙂

 

Laupäev. 27. mai 2016

Nii, ma olen üle pea romantikalainel. Endal on ka natuke naljakas. Mul on juba olemas nunnu valge kolmveerand varrukatega särk…

…ja selle alla on mul vaja kerget puuvillast pitsi-satsilist kaharat pikka seelikut. No sellest romantilist ja eriti nunnut. Otsisin siit ja otsisin sealt, no pole. Kui on, siis on number selline, et mul oleks kaht seelikut vaja, et need endale kintsude ümber venitada või nii. 😀 Tellida enam ei jõuaks, sest need, kellelelt uurisin, neil olid rullid juba talvest valmis ja/või uusi asju ette võtta sellise kiirusega poleks saanud. Lapiseelikuid vaatasin ka, aga küll ei istunud mulle kanga värvid ja mustrid ja siis kaevasin välja omaenda lemmikkangaste kasti. Kes kogus nätsupabereid, kes plekkpurke ja kilekotte, mina kogusin juba üsna ammu aega tagasi endale kangajupikesi, mida vahel välja võtta, silitada ja siis kenasti tagasi õigesse järjekorda panna. 😀

Vaatasin nii ja vaatasin naa. Need linnukestega jupid, roosa ja lilla, on jubenunnud, aga esiteks oli mul neid ilmselgelt liiga vähe ja teiseks kangastus mul silme ees ema põlgust täis nägu, et mis ma nüüd laste voodilinas kavatsen pittu minna või midagi. Mitte, et see viimane mind eriti morjendanud oleks, sest nagunii oli mul seda ülinunnut kangast liiga vähe ja ema jäi sel korral traumeerimata ja isegi testimata.

Aga kui ta leiaks poest sama kanga või midagi sarnast?! 🙂

 

 

Pühapäev. 28. mai 2016

Õues oli nii imeilus suvi! Me tõesti abiellume!

Lisasin meie FB pulmagruppi mõned pildid meist ja kirjutasin ka ühe pikema postituse. Jutu alguses kasutasin üht Andrease kirja minule, et tema sõnadega tabavalt kirjeldada, kes me sellised siis nüüd üldse koos oleme. Andreast tema sõbrad muidugi teadsid ja tundsid, kes juba lapsepõlvest, kes hilisemast, aga minu olemasolust oli neil vaid hõre aimdus Andrease FB ajavoost läbivoolanud piltide põhjal. Kui sedagi. Ja kuna nad minust suurt midagi ei teadnud, kohtunud ma nendega polnud, siis väikene tutvutus enne kutset “tulge meie pulma”, tundus vajalik. Ja jutu teise osaga püüdsin kohalikule kirevale seltskonnale Šveitsist, Itaaliast, Saksamaalt, Portugalist, Filipiinidelt, Ungarist ja võib-olla kusagilt veel anda lühiülevaate, mis asi see eestlaste jaanipäev selline on, et nad teaksid, milline imelik ja siinses mõttes väga teistmoodi pisike pidu see me pulmapäev tõotab tulla:

“Eva ja Andrease pulmad 

23.06.2016

Hull, naljakas, magus, vürtsine, julge, kartmatu, kindlameelne, seiklushimuline, pühendunud ja ülemõistuse armunud – nii võime me kumbki kirjeldada iseend ja oma suhet. Ja me usume nii väga imedesse ja elamise maagiasse. Armsal ja ilusal viisil.

Meil on miskipärast tunne, et Armastus, mida me jagame, eksisteeris vist juba enne, kui universum me ümber loodi. See Armastus on justku tervik, mis lihtsalt kuulub lahutumatult kokku. Me oleme väga koos ja pole üldse veider, et esimest korda me elus tundub kõik väga tõeline, õige ja omal kohal.

Kurjade lohemadude, äikesetormide ja salakavalate nõiamooridega võitlemised, me Armastuse kaitsmise nimel, on võideldud. Rasked lahingud on peetud ja võidetud ja täna seisame me siin, et tõestada enda armastust ja pühendumist kogu maailmale. Me soovime jagada seda hetke teiega, armsad sõbrad. Kuigi draakonid hoidsid meid viimase hetkeni tagasi ja veel ka hetkel on asjades palju ebaselgust, siis meie armastus on kindel ja samakindel on ka meie tähtsa päeva kuupäev, mis on valitud suure hoolega.

23. juuni ehk jaanilaupäev ja sellele järgnev jaaniöö ja jaanipäev on põhjamaades, kus päikesevalgus ja pimedus pidevalt omavahel võitlevad, üks kõige tähtsam hekt kogu aastas. Pikal talvel mähib pimedus maailma jahedusse. Seevastu suvel võidutseb soojus ja valgus. Jaanipäeva paiku on põhjapool ööd kõige lühemad ja juba aastatuhandeid tagasi, mil inimesed elasid loodusega kooskõlas, peatusid nad sel ajal, et pidutseda ja pühitseda päikest, soojust ja valgust, sest need on meie elus nii olulised.

See on päev, mil kantakse heledaid kergeid rõivaid, süüakse õues, pestakse end enne ööd saunas või allikal, korjatakse lilli ja tehakse neist pärgasid ja pidutsetakse, lõbutsetakse ja päikese loojudes süüdatakse lõkked. Lõkketules püsib soojus ja valgus elus esimeste päikesekiirteni, et valgusering saaks täis, et teda tänada olemaolemise eest. Ja tantsimine, tantsimine, tantsimine ja lõbutsemine ja hullamine läbi öö ja imedesse uskumine ja märkide otsimine on need, mis jaaniööst nii erilise teevad. Jaaniöö on aasta kõige maagilisem öö. See on Armastuse otsimise, leidmise ja hoidmise püha. Sel päeval pühitsetakse Armastust. See on parim päev abiellumiseks ja parim aeg, et veeta see koos sõpradega rõõmsalt pidutsedes. 

Me oleks nii hea meel, kui te sel aastal veedaksite 23. juuni ja sellele järgneva jaaniöö, koos meiega, et saada osa meie elu ühest eriti helgest hetkest.

Teie Eva ja Andreas

PS kui vihma peaks sadama, siis… ilma veeta poleks elu me Maal. 🙂 “

Andreas oli rahul, et ta ei pidanud tegema muud, kui soovitud inimestele saatma kutse grupiga liitumiseks. Moodsa aja asjad on vahel sotsiaalfoobikute jaoks väga suured abimehed. Tema rõõm oli nii suur, kui mitmed grupiga liitujad rõõmust hõiskasid, meile õnnes soovisid ja kindlasti kohale lubasid tulla. 🙂

Õhtul laotasid pehmed pilved end madalamale maale kohevaks tekiks. Seal silmapiiril enne tumedaid mägesid, näete? 🙂

Esmaspäev. 30. mai 2016

Suure kaevamise tulemusel avastasin Kangadzungli lehelt kanga, mis mulle sümpaatne tundus. Pisikeste nunnude roosidega. Ma küll otsisin veidi hõredama mustriga kangast, aga ega kui asja lähedalt ei näe, siis täpselt ei tea ka. Pealegi hõrdamat ma lihtsalt ei leidnud.

Teise kanga leidsin ka. Kuigi pildil tundus roheline mulle liiga hallikas. Ma ju ihkasin värve. Aga kangas ise oli ütlemata sümpaatne. Hiljem muidugi kuulsin, et kellel on kodus samast riidest padjapüür ja tekikott, aga sedaägedam see kõik mulle juba tundus – hommikul olen omas pulmas karnevalipoest ostetud kirsikelidis ja õhtul jalutan ringi tekikotis. 😀

Nii, kangas võiks nüüd ehk isegi olemas olla, kui seda poes ikka on ja jagub, aga mis saab edasi?

Selleks hetkeks olin ma aga üsna kindel, et ise ma seda seelikut endale käsitsi õmblema ei hakka. Vanarahvast teadnud rääkida, et ise ei tohigi, toovat halba õnne, aga seda ma ei uskunud, ma hoopis olin veendunud, et ma lihtsalt enam ei jõuaks. Lõpuks kirjutasin Älini utsitusel Kellyle. Ma olin ise tema ja ta ilusate tegemiste peale pikalt juba varem mõtelnud, aga ei tihanud ligi astuda. Sellistel hetkedel, mitte et mul neid elus nüüd just liiga palju oleks, ma lihtsalt ei julge inimesi oma asjadega tülitada. Aga ma siis lõpuks ikka kirjutasin, et kas tal oleks võimalik mind mu hädas kuidagi oma pisikese tütretirtsu ja muu elu kõrvalt aidata või teab ta ehk kedagi teist soovitada, kes selle keerulise ülesandega hakkama saaks.

Kuidagi läks see vanker sedasi veerema, et mu vapper vahva Kelly kui tõeline päästeingel andis oma sõrme ja edasi läks kõik juba nii nagu mõnes seiklusfilmis. Või no sai see pulm üldse kehvem olla, kui üks seiklusfilm? Olgu kõige selle eest kiidetud telefonide akud, mis vastu pidasid ja toimivad netiühendused ja kõik te mu pöörased naised – Kelly, mu ema, Älin, Jane-Ly ja mitmed teised, kelle nimegi ma ei tea, aga kes aitasid kaasa selle suhteliselt võimatu missiooni toimimisse 🙂

***

Ema pidi sel päeval töölt veidi varem vabaks saama ja tal oli juba plaani paigas, et peab minema mulle haldjatolmu ostma ja Tigerist erinevaid komme hankima. Vaarikamaitselisi lutsukaid ja mentoolimaitselisi pisikesi südamekujulisi kommikesi. Pildi saatsin talle ka, et ta mitte mingil juhul midagi muud ei ostaks ja vajadusel saaks kassapreilide käest abi ka paluda.

Ema helistas mulle Solarise Tigerist. Ta polnud varem sinna poodi omapead sattunud ja korraga lõi silme eest kirjuks. Ma tean, et ka mu sõprade seas on veel mitu inimest, kel on targem sellest poest hoiduda, sest tühjade kätega sealt naljalt välja ei saa. See on nagu üks suur lõks, kust leiab igasugust nänni, milleta saab elada. Aga ometi on nii paljut hädasti vaja. 😛

Lisaks kommidele oli mul tegelikult sealt veel paari pisiasja asja vaja – tillukesi värvilisi lipukesi ja südametega paberkõrsi näiteks 😀

ja neid hullupööra totakaid salfakaid 😀

Need meenusid mulle siis, kui ema juba otsaga poes oli. Ehk isegi distantsilt on see pood liiga tugeva mõjuga. 😛 Ema oli poes, telefon kõrva ja õla vahel ja otsis asju minu juhtnööride järgi. Õnneks on mul sellistes asjades hiilgav mälu, et mis kus mis värvi jne. Hoopis hullem oli see, et mu muidu nii tugeva enesekontrolliga ema läks seal poes ka pehmelt käest ära ja jõudis korda 50 mu käest vahepeal vist küsida, kas mul seda ka vaja on ja seda ja teist ja kolmandat ja viiekümnedat. Vahepeal oli tal vaja me kõne ka video peale lülitada, et ma ikka oma silmaga näeksin. Selle poe kaubavaliku sai ta endale selleks korraks igal juhul selgeks. Ema leidis kõik vajaliku üles, tegi veidi oma peaga isetegevust ka ja tund aega hiljem sai ta poest välja suure kotiga. 😛

Selleks hetkeks olin mina saanud juba ka Jane-Lylt vastuse, et kui ema nüüd otse kangapoodi läheb, siis saab teda seal keegi kangaste ja pitside otsimisel abistada. Ema võttis suuna Tartu maantee poole. Meie läksime samal ajal Andreasega aga hoopis Mazdaga testsõidule, sest meie Volvo oli nii vanaks jäänud, et aeg oli ta välja osta või uus auto võtta. Andreas ahastas juba nädal otsa, et no et kõik need asjad peavad ka korraga olema. Tegelikult oli autoga augustini aega. Algse plaani kohaselt poleks siis asjad kuidagi kattuma hakanud. Aga kuna nad seal kõik puhkama hakkavad ja müügitöö hapukurgitama läheb, siis esindus tahtis, et asi oleks enne puhkuseid korras.

Me isegi käisime kahte uuemat Volvot testimas. Need olid väga toredad, aga nende hind oli liiga krõbe. Andreas kiilus üsna kinni. Ma siis möödaminnes küsisin, et kuule, maailmas on veel autosid, Volvo on tore, aga üldse mitte ainus. Eks talle meeldivad mõned veel, aga need on veel kallimad, aga odavamate peale ta väga mõtelnud polnud. Meil on kontori kõrvalmajas Mazda esindus ja kuna selle poe omanik on Andreasele tuttav, siis võtsime lõuna ajal suuna otsustavalt sinna, et anname Mazdale võimaluse. Paberimajandamine proovisõiduks käis kiirelt ja juba me mõõtsimegi plastiku naginal tuttavaid mägesid, orge ja keerulisi kurve. Andreas oli vait ja ainult nohises. No polnud see tema auto. Iste oli mugav ja mul polnud kõrvaistujana häda midagi, aga see nagin häiris. Kuniks helistas ema. Ta oli otsaga Kangadzhunglis.

Elevusest kergelt hingeldades ronis ta juhtnööride järgi õigesse kohta ja vajas nüüd minu arvamust. Nad olid müüjapreiliga kahepeal kokku kaevanud mulle sinna igasugu kangaid, mis kõik ka võiksid sobida. Ema pani video käima ja show algas. Niipidi ja naapidi. Küll oli pime ja oli vaja valgust otsid ja siis oli vaja kätt paigal hoida, et ma ikka näeksin. Sädistamist jagus ikka nii, et kohe oli. Mazda esinduse ees, parkisime auto oma kohale ja Andreas läks sisse detaile arutama. Mina oma sädistava telefoniga võtsin suuna parklale, kus meie oma auto ootas.

Istusin autosse. Me olime parasjagu jõudnud pistide hindamise juurde, et vaadata, milline neist kangaste ja mu soovitud seelikutüübiga kokku võiks sobida. Mina, kes ma pole eluski pitsi ostnud, sain teada, et on nii palju erinevaid sorte pitse. Mul oli vaja sellist pitsi, mis poleks liiga kitsas ja ilmatuma lai ja oleks mõlemalt poolt ühesugune. See tähendab siis, et ülevalt ja alt, et see seeliku erinevate ribade vahel nunnult kobrutaks. Ema ja müüja sahmisid seal midagi ja korraks oli eetris vaikus, kui tundsin, et mulle hingab midagi väga tugevalt kuumalt küünarnukile…

Vaatasin tahavaate peeglisse… võpatasin korraks, sest nägin…

… meie tavapäraselt auto tagaotsas reisivat tegelast korraga täies ilus ja hiilguses keset tagumist pinki mõnusalt lebasklemas. Minu ehmatuse peale ajas ta end ka veidi üles. Kuidas ta vahevõre maha tõmbas ja sedasi sealt lae alt läbi end pressis, pole teada. Ajalugu vaikib, aga ilmatuma naljakas oli see minu jaoks küll. Jätsin ta sinna ootama ja lesima kuniks Andreas tuli, et ta ka naljast osa saaks. Kunagi varem või hiljem pole Happy sellist trikki teinud.

Mazdat me võtnud. Isegi ilusa hinna ja mis iganes lisadega. Aga selle esimesena näidatud imearmsa pisikeste tihedate roosikestega seelikuriide ja pitsi tõi ema kahe tunniga poest ära.

 

Eelmisel õhtul oli Älin Magistralis pisikeses käsitööpoes. Läbi aja oleme me Äliniga teineteisele poes pilte teinud huvitavast kraamist, et teine teaks, kus ja mis on ja vajadusel ka asju kohe ära ostnud. Esimest korda elus juhtus nüüd aga Äliniga selline lugu, et mulle pitsist pilti tehes tuli sekkumine. Ta püüdis küll kauplusemüüjale selgitada, et sõbranna abiellub ja pole Eestis ja kleiti õmmeldakse Eestis ja hädasti on pitsiabi vaja. Ei midagi. Pildid pole lubatud ja kui ta siis mulle helistas ja püüdis kirjeldada pitsi ja selle hinda mainis, siis visati ta sealt poest, kui viimane luuraja, sirgelt välja, sest ma olen siit eemalt ju kohutav konkurent ja tahan nende tillukest toredat poodi vaid hävitada… Nagu päriselt! Kui see pole antud juhul kliendivaenulikkus, siis mis see üldse on? Öelge mulle, blondiinile, millist kahju saab see pilt ja kirjeldus ja hinna avaldamine ühele pole teha? Mida nad päriselt kartsid? Et me päriselt tuleme seda pitsi ostma?

Aga kaks pilti tõi  ta oma telefoniga sealt ikkagi välja. Üks oli hästi ilus, aga kahjuks venivalt kummine.

Teine oli selline kitsam nunnukas. Ma küll otsisin algusest peale kitsamat broderiipitsi, kahepoolset, mida ma nii selgelt oma lapsepõlvest mäletan, aga selliseid pitse polnud sel hetkel me kaubanduses saadaval. Seega üks arvestatav variant oli meil suure äkšjoni lõpuks olemas. Hea, et Älinile veel turvakat või politseid ei kutsutud pitside vaatamise peale. 😀

Esmaspäeva õhtul, pärast seda, kui ema oli Tigeri ja Kangadzhungli missioonid edukalt sooritanud, võttis ta suuna Magistrali Keskuse peale. Ühelt poolt olime me kõik veendnud, et olemasolevas pitsist tuleb puudu ja teisalt tundus tore, kui oleks ka mingit teistsugust pitsi selles seelikus, kui vaid see üks, mille ema juba ostis. Ema marssis käsitööpoodi, millest Älin eile sirgelt välja visati ja pistis Älini tehtud fotoga telefoni, nagu õige mees kunagi, müüjale nina alla, et tal on vaja just seda pitsi. Ema teadis küll, et teda võib ees oodata poest välja viskamine, aga see ajas ta hoopis julgemalt puhevile. Ta oli ju just tundide kaupa teinud erinevatest kauplustest mulle otselülitusi ja mitte keegi ei näinud selles turvariski ja jubetud probleemi, vaid ikka kaasaja võimalusi teha teoks asju, mis muidu võimalikud poleks. Pimesi kotis põrsast osta pole üldse ju see, kui ise asjas otseselt osaline olla. Ju oli ema seal poes siis nii konkreetne või oli müüja teine, aga pitsi ta sai ja nüüd polnud muud, kui vaadata, et kõik see kraam pidulikult Kellyni jõuaks. <3

 

Teisipäeva. 31. mai 2016

Eestis oli sel päeva “Padjaga tööle” tööpäev. Alguse sai see asi juba jupike aega varem meie eriti piinatud riigikogulastest, kes ohkisid, kui keeruline neil on aastas üks öö veidi pikemalt tööd teha. Pole oma voodit ja patja ja lemmikloomad peavad kannatama ja mis kõik veel. Appi-appi, eksole. Tervisehoiu- ja meditsiinitöötajad ei saanud seepeale enam vait olla ja avaldasid asja kohta ka oma arvamust. Inimesed võtsid tööle padjad kaasa ja tegid kõikmõeldavaid lõbusaid pilte, sest ega nad ju tööl muud ei teegi, kui käivad seal magamas. Annika näiteks võttis sel tööpäeval magamisasendis siis sootuks huvitavas kohas oma kabineti ukse taga.

Tegelikult magab ta seal sedasi iga päev ja kui patsiendid midagi tahavad, siis peavad nad tabama õige hetke, kui ta end sirutab või asendit vahetab. Muidu ei tohi teda segada! 😛

Meie otsustasime Happyga oma solidaarsust kaasvõitlejatele Eestis üles näidata ja tegime ka pilte. Padi oli kaasas ja isegi lemmikloom oli tööl kaasas. Tegelikult on mul nii padi kui koer tööl kogu aeg kaasas, aga see pole üldse oluline. Täna oli see niisama väärt fakt. Magasime koos Happyga laua all ja tegime hullu moodi poliitikat ja siis selgitasime Andreasele ka, et mis asja me seal laua all magame sedasi. Ja siis näitasime tukkuvate Eestimaa haiglate ja polikliinikute töötajate pilte talle ka. Talle see meeldis, ikkagi šveitslane! 😀

Hiljem tegin mina juba muid asju, aga Happy jätkas “Padjaga tööle” lainel.

See muu asi, mida mina tegin oli joonistamine. Me pidu vajas oma signatuuri. Minu kahe hane pilt polnud nagu hetkel see, mis pulma passis. Jaaniöö seostus mu peas pärjaga. Natuke ristikut ja karikakart ja maasikaid ka ehk. Visandasin pärja. Jänkud? Oravad? Need meeldivad Andreasele kangesti. Lepatriinud? Nii kutsub Andreas mind aegade algusest. Niisama sipsikud? Hmm… aga linnukesed? Meil on see ikka see “märka lindu” teooria kõvasti naha vahel ja nii me tibud tulid. Panid nende nööpsilmad unistavalt kinni ja nokad kokku. Võib-olla nad musitavad, aga võib-olla on niisama teineteisele hästi lähedal. Huuuu, see oli nii äge tunne! Andreasele meeldis ka, kohe esimeses hetkest.

Poisid said minu tibojoonistamisest aga omakorda hoo sisse ja sealsamas laua taga sündis ka Tannu versioon meist 🙂

Ja ka Vanc võttis aega, et enda nägemus asjast pildile saaks. Mesilasearmastaja, nagu ta on, ta ei saa neist ei üle ega ümber 😀

Palun väga, mesilane Eva ja mesilane Andreas ja hässssti suur armastus, “maalitud Evani poolt” mingis saksa-inglise-eesti segukeeles omal moel 😀

***

On 2016. aasta maikuu viimane päev ja meie pulmadeni on aega 22 ja pool päeva. Meil ei ole endiselt veel ametlikku vastust, kas me üldse saame abielluda, aga me abiellume ikkagi. Meil ei ole veel peokohta ja kõike, mis selleks vaja on, aga meil on hirmus palju armastust ja usk, et metsa saab alati kõik minna, aga äkki seekord ei lähe! <3

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *