1. osa: Minu helendavad ekraanid. Luba Šveitsis elamiseks. Tulnukaks kuulutamine

Esimene lugu me armastuse loost. Sündmused leiavad aset aasta tagasi maikuus ja enne seda 🙂

 

Tegelikult on mul juba jupp aega plaan rääkida teile ühe armastuse lugu. Minu ja Andrease oma. Ma omast arust hakkasingi seda siia kirjutama, aga 2500 kirjapandud sõna hiljem pidin tõdema, et mõte pani lippama juba alguses. Sõnal “internet” on meie suhtes oluline võtmeroll. Helendavad ekraanid ja intenet olid need, mis meid kuidagi kokku viisid, vajaliku aja koos hoidsid ja lõid kõik eeldused, et sellest saaks midagi palju enamat kui vaid netisõprus. Nii ma seda lugu siis alustasin.

Selleks, et me armastuse lugu kirja saaks, peabki alustama internetist ja ekraanidest ja iseäranis sellest, kuidas kõik oleks võinud untsu minna. AGA ei läinud 🙂

 

Mina ja helendavad ekraanid

Internet on üks tore leiutis. Ilma internetita poleks ma hetkel siin, abielus ja see lugu, mida te praegu loete, oleks hoopis teine. Netita kirjutaksin ma endiselt täitesulepeaga kasutikusse, sest minu tõrge klaviatuuride vastu oli omal ajal ikka hirmus visa kaduma. Soov ja tahtmine kirjutada olid suured ja esimesed lood arvutis algasid ja lõppesid alati sellega, kui vastumeelne on mulle klahvidel kirjutamine ja kuidas see klõbin rebib katki mõttelõnga ja no kirjutamine lihtsalt ei sobi nii, et käed on ühes kohas ja teksti jälgid teises kohas. Praegu on seda jura lugeda üsna naljakas. Niisama tšättimine pole kunagi probleem olnud, aga mingi loo kirjutamine on hoopis teine asi. 15 aastat tagasi oma lõputööd kirjutades olin totaalselt ahastuse augus. Joonestada ja pilte töödelda oli arvutis täiesti ok, aga kirjutada… eeeei! Kuigi sellest on nii palju aega möödas, siis mäletan enda emotsioone ehedalt.

Läks aeg ja kolme klaviatuuri osad klahvid said 12 aasta jooksul lohkudesse kulutatud nagu väga vanade majade kivitrepid. Inimesed ikka naersid mu üle mu läpakaid nähes, et nemad pole enne sellist asja näinud – no see, et trükitud tähed maha kuluvad, on ok, aga et klahvid sedasi lainetavad ja on suurest kasutamisest kurrusliste lohkudega, mõtleks! Ju mul siis oli neid klahve väga vaja, et juttu ajada. Just jutuajamised jututubades ja messingeris olid need, mis mu arvuti, ekraani ja klahvidega sõbraks tegid ja ühel hetkel avastasin, et ka pikemate lugude kirjutamine sel kaasaegsel moel polegi enam nii keeruline minu jaoks. Eks koolitööd andsid sellele veel ka oma lihvi. Ja siin ma olen ja mul on selle üle väga hea meel. Samas mingi korrektorivärgi peaks ma endale siia hankima küll, sest vahel silm ikka kohe üldse ei seleta neid tähti ja sõnu, mille sisu mul juba mitmest lugemisest peas on.

Kuigi kõiksugu asjade kasutamises olen ma endiselt viimane stagnant. Mul pole iial olnud kontot ei twitteris, instas, snapchatis ega pinterestis (need kaks lisas Andreas praegu siia nimekirja, kui ma küsisin, et mis oli selle asja nimi, kuhu kõik emailid kokku tulevad 😛 ), sest ma pole aru saanud, milleks mulle neid peaks vaja olema. No vot ja nõndaviisi on mul olnud pikaajaline suhe vaid orkuti ja hiljem facebookiga. Viimasega tegin liitumise ära küll kunagi üsna alguses, aga selle kasutamise kasutegur mulle kohale ei jõudnud. No mis ma neist roosidest ja naeratustest ikka saadan. Nii ta seisis hea mitu aastat enne, kui orkut hakkas hingusele minema ja ma avastain, et maailm on facebooki ümber kolinud.

Mul oli kunagi tükk aega vaid üks meiliaadress hot.ee-s, aga kuna see kogu aeg umbes oli, siis aastal 2000 sukeldusin hotmaili maailma. Mingil hetkel tuli gmail ja siis kadus kõik muu. Ma olen korra elus kasutanud outlooki ja seal korraliku kaose tekitanud, olulised asjad taastamatult maha kustutanud, seega ei, ma ei taha sellest mitte midagi teada. See oli vist aastal 2006 või midagi. Ja ühe korra olen ma pidanud kasutama dropboxi, siis kui Tan lasteaia lõpetas 2012. Ma ju tegin küll nii nagu palutud, aga kustutasin ikkagi mingid olulised ühiskasutatavad pildid enda lapsest maha, seega ei, see pole koht minu jaoks. Kui hädavajadus mu sinna saadab, siis pean Andrease appi paluma. Nüüd oskab juba ka Tan mind aidata. Need kaks on kahepeale hea tiim ja mina ei pea ennast väga vaevama lahenduste leidmisega. Elus peab ikka tasakaal olema ja iga tegelane saaks keskenduda oma liistudele ja sellele, milles just tema hea ja osav on ja nende teadmiste ja oskustega teisi aidata.

Sotsiaalne suhtlus on mulle helendavate ekraanide taustal alati kõige olulisem olnud. Aegade jooksul käisin ma mõned korrad seiklemas kohtades, kus sai kontakte luua uute inimestega ning seeläbi enda suhtlusringkonda laiendada. Friendfinder oli algusaastatel üks tore koht, kus sai ka lihtsalt sõpru, kirjaõpru ja muidu sõpru otsida ja leida üle suure maamuna. Ega ma seal kunagi kaua ei peatunud, aga see oli tore koht, kuhu mõned korrad tagasi minna. Mingil viisil oskasin ma oma profiili info ja tutvustavad tekstid sättida nii, et ma tõepoolest valdavalt vaid toredate inimestega jutule juhtusin ja aegade jooksul said mõnest neist ka päriselu pärisõbrad. Mida ei saanud ütelda eesti altenratiivi kohta, kus ma endast väljusin mõnepäevase ringivaatamise järel ja pidasin maha paar eriti kurja loengut “korralikele eesti abielumeestele”, kes armukest otsisid ja üksikemasid, kui kõige pehmemat akvaariumi rämpskala, ülbelt kahvaga kalastasid. Selle kohaga tegin enda närvide säästmiseks kiirelt lõpparve. Muide, rate.ee-s pole mul kunagi kontot olnud. Polnud minu teema ega huvi ja ma vist olin liiga vana ka selle asja jaoks 😛

Aga mul on hea sõbranna, kes mind järjest uute seesuguste kohtadega kursis hoidis. Kodumaiste ja välismaistega, kus liikus muuhulgas ka Eestis elavaid või külastavaid välismaalasi. Miks välismaalasi? Sest sel hetkel oli minu usk vabadesse ja vallalistesse ja vastuvõetavatsesse eesti meestesse igaveseks haihtunud. Ma kõhklesin väga kaua enne, kui tegin eraldi meiliaadressi, et teha endale konto Badoos. See oli aastal 2014 üks neist kohtadest, mis sel hetkel aktiivselt pildil püsis.

Minu peamine suhtlus läbi helendava ekraani on käinud läbi aegade erinevate messingeride ja hiljem veidi ka läbi skaibi. Kuigi mulle skaip ei meeldi. Muudest uuematest asjadest rääkimata. No ma räägin, et ma üks vana pidur olen. Aga kuniks ma suheldud saan, sobivad mulle järeleproovitud toimivad lahendused hästi. Nagunii on mul neid vaid kirjutamiseks vaja, sest räägin ma reeglina vaid enda ema, mamma ja ühe sõbrannaga, kes on neis internetiasjades veel sirgjoonelisemalt tõrjuvam kui mina. 🙂

Oluline suhtluskanal on omal moel ka mu blogi. Raskematel hetkedel oli see tegelikult ainus, mis mind püsti hoidis ja elavana aitas tunda. Ilusamatel hetkedel on aga oma oluline roll. Ja nüüd sellelel kõigele tagasi vaadates on nii hea tõdeda, millest kõigest läbi on tuldud. Oluline pole vaid oma loo rääkimine vaid läbi kommentaaride, vastuste ja mõtete saab see kõik sootuks uue ja olulise mõõtme. See on minu aja lugu ja see nii oluline mulle. Ka täna, siin ja praegu ning ka edaspidi.

***

Selline üsna selge ja kindlate piiridega on mu elu siin internetimaastikel olnud. Ühed ja samad kindlad rajad ning tuttav harjumuspärane ekraanikeskkond sobivad mulle. Mis on iseenesest küll huvitav, sest reaalses elus meeldib mulle teekondadega alati eksperimenteerida. Virtuaalmaailmas aga mitte. Nii nagu ma kardan tehnikat, nii kardan ma ka kõikvõimalikke uusi äppe ja asju ja kuniks keegi väga lähedane pole mind veenda suutnud mingi asja hädavajalikkuses ja ette näidanud ja võib-olla selle ka ise mu telefoni sisse sikutanud, siis saan ma läbi ka nii nagu on. Lihtsalt. Võib-olla kardan ma asju lihtsalt pekki keerata. Muidugi kardan! Ja mul puudub aeg ja huvi ja uudishimu mingeid uusi asju avastamas käia. Andreas on selles osas minu absoluutne vastand ja minu nägemust mööda teeb ta seda kõike mitme eest. Minu eest ka ja ma pole kade, avastagu ja uurigu neid asju omas rahus 😀

Facebook on minu hea helendava ekraani abimees. Mulle meeldib, et ta aeg-ajalt tuletab ammuste postituste põhjal meelde, mis juhtus aasta, kaks ja ammu enne seda, sel samal päeval. Ma olen üsna agar kustutaja ja kontrolli omamiseks oma tegemiste üle käin ma aegajalt oma ajajoone läbi ja kustutan maha kõik, mis pole enam ajakohane või millel lihtsalt pole sinna enam asja. Aastaid valitses seal aegajalt puhas tühjus ja siis vahel oli isegi nukker, et näe, sealt oleks ju hästi saanud ajalugu taastada ja kenasti kronoloogiasse sättida oma mälestusi. No saab ju omas arvutis fotokausta andmete põhjal ka, aga seal pole juures ju minu enda tekste. Nii olen ma end viimase aasta jooksul veidi lõdvemaks lasknud ja rohkem asju alles jätnud. Ja seda, et see tegus aastaring täis on saanud, seda ei lase FB mul enam ometi unustada ja kostitab mind nüüd üle päeva mõne mälestusega.

Need mälestused vupsavad korra silma ette ja sukelduvad siis taas ajavoogu. Kui neil sabast kinni ei võta, siis virtuaalne ja ka reaalne elu sõidavad lihtsalt neist üle ja mööda. Aga on asju, mida on nii tore iseenda ja maailma jaoks veidi paremas vormis säilitada kui seda võimaldab FB ajajoon. Nii siis hüppan ma ajas nüüd kena sammu tagasi ja võtan ka teid lahkelt ühele ilusale, aga kohati üsna vintsutusterohkele ajarännakule kaasa. Ma ei alusta päris algusest, aga küll ma sinna ka jõuan. Sobib? Ega siis midagi, kinnitame turvatraksid ja… 🙂

 

Kui sa oled kaamel, siis sa oled kaamel

Kui me 2015. aasta juulikuus poistega siia šokolaadimaale Andrease juurde puhkama tulime, siis jah, me teadsime, et meie omavahel tahame alati koos olla ja meil oli kindel plaan ka abielluda, aga kogu meie elu ja tulevik keerlesid ikka Eesti ümber. Andreas oli kuulanud maad ja teinud ettevalmistusi esialgu poole kohaga Eestisse kolimiseks, et pisitasa meie juurde paikseks jääda. Juulikuuks oli aga poiste koolidega olukord nii hapu ja lahendusi polnud ja nii me siis mõtlesime, et proovime siin, Šveitsis, ja vaatame. No et ehk leiame me siin selle, mida Eesti haridussüsteem me poistele pakkuda ei suutnud. Kuna siin algab kool juba augusti teise nädalaga, siis võtsin ma väga rahulikult, et vaatame need mõned nädalad, kuidas sujub ja kui sujub, siis jääme poiste heaolu nimel ehk tõesti isegi siia. Sellel hetkel oli mul Eestis veel töökoht ja kodu. Me olime siia tulnud vaid kerge käsipagasiga puhkama.

Kui poisid kooli läksid, siis käisime ka kohalikus omavalitsuses uurimas, et millal ja kus ja kuidas me end siin arvele peame võtma. Leti taga naeratav neiu teatas, et pole kiiret. Kolm kuud võib niisama olla ja elada, siis saab turistisaatus läbi ja tuleb end elamisloa saamiseks üles anda. Seega oli meil aega oktoobri keskpaigani. Poistel sujus koolis kenasti ja alternatiivide puudumine Eestis tegi valiku lihtsaks.

2015. aasta oktoobris seadsime õigel ajal sammud õigesse kohta, et end ametlikult siin arvele võtta ja siis hakkas tulema…

Olime igaks juhuks varem juba välja uurinud, milliseid pabereid registreerimiseks vaja läheb, sest meil oli mitu keerulist asjaolu, mis vajasid selgust ja selgitamist. Kui palju lihtsam oleks ka sel rändekriisi ajastul ühes pagulaste meelissihtkohas, mis arusaadavalt on riigi, selle rahva ja kõik selle ametnikud ärevaks ja tõrksamaks teinud, kahel noorel armunul ühte heita. Kui meil oleks olnud VAID suur armastus ja soov abielluda, siis oleks üsna valutult vormistatud ajutine elamisluba pulmade ettevalmistamiseks ja lisaks oleks pidanud esitama ametnikele siis sünnitõendi ja abieluvõimetõendi ja palun väga, te olete abielus ja elamisluba järgmiseks viieks aastaks on olemas. Lisaküsimusteta. Nüüd te küsite, et miks peaks kohe abielluma? Meil Eestis pole see nii rutakalt ometi kombeks. Kui üldse. Siin oli veel 90ndatelgi võimatu üürida koos korterit, kui naine ja mees polnud abielus. See on neil nii sügaval sees ja see ei kao nii kiiresti, kuigi see kaasajal juba võimalik on. Hästi sellele nagunii ei vaadata, aga vaatamine pole oluline, inimestele endile on see loomulik ja oluline, et kui koos, siis ametlikult. Küsimusi tekitav on siin pigem 10 aastat koos elada ja proovida, kas suhe ja kooselu toimivad. Aga nii palju siis kultuurilisest eripärast.

Meie puhul oli paberimajanduse keerukus juba ette teada. Meil oli mõlemal oma ajalugu – Andreas oli sel hetkel paberite peal “lahutamas”, aga lahutus polnud veel jõustumise lähedalgi, sest raha ja numbreid ei saadud paika, aastate jooksul olid rehkendused liiga mahukaks kasvanud. Mina omakorda olin lahutatud ja mul olid registreerimata kooselust (loe eriti irooniliselt: hea seegi, et ühe ja sama mehega) kaks last, kes ei kandnud minuga sama perenime. Kuna nad polnud sündinud abielust, siis oli seeläbi ametlikult lahendamata nende hooldusõiguse küsimus, mis kõik omakorda veel keerulisemaks tegi – kolimiseks oli möödapääsmatult vajalik laste bioloogilise isa kirjalik nõusolek. Kuigi ta laste ellu praktiliselt ei puutunud, siis selleta ei saanud.

Kõige lihtsam oleks olnud, kui ma oleksin rääkinud keelt ja kohe (enne elamisloa taotlemist) tööle läinud. Siis oleks nii palju jantimist vähem olnud, aga selle protsessi sees oli välistatud minu tööle minemine, sest see oleks “liiga kahtlane” tundunud. Mida iganes nad sellega mõtlesid. Mingis mõttes oleks olnud ehk lihtsam kokku saada ka abiellumiseks vajalik dokumentatsioon, kui lihtsalt elamisluba oodata, aga meil polnud õigust abielluda, sest 2015. aasta oktoobrikuuks olime me siin elanud juba kolm kuud, aga abiellumiseks ajutise elamisloa taotlemiseks oleksin saanud elamisloa taotleda vaid mina üksi pulmade ettevalmistamiseks ja selleks oleksin ma pidanud värskelt Eestist tulema, mitte siin juba paikne olema. Elamisloa saamise protsessi ajal abielluda polnud ka tehniliselt mingil viisil võimalik. Isegi mitte Eestis, sest selleks, et Andreas oleks saanud siit oma abieluvõimetõendi, oleksin mina pidanud esitama kõik oma Eesti dokumendid alguses siia, et nad siis nende põhjal oleksid otsustanud, kas nad üldse lubavad meil abielluda.

Kõigest kõige ärritavam kogu selle õuduka sees olles, oli minu jaoks tõsiasi, et meil polnud tervisekindlustust. Ühelt poolt oli probleem muidugi sellest, et elamisloa taotlemiseks pidi meil olema kehtiv tervisekindlustus, aga veel hullem oli minu jaoks see, et meil seda reaalselt polnud. Eesti jaoks elasime me siin ja sealt meid kindlustada ei enam ei saanud. Kohalikud kindlustusfirmad saatsid meid siin aga sirgelt minema – neil on liiga palju halbu kogemusi, et tuleb välismaalane, kasutab aktiivselt oma võimalusi ja siis kaob nelja tuule poole oma osalust tasumata. Ehk et kuigi see on põhiseaduse vastane, siis nii on ja kindlustust ei andnud meile keegi – saate elamisloa, siis kindlustate. Kindlustus on kohustuslik. Seda ei jätnud keegi ometi rõhutamata.

Seega kindlustust meil polnud, aga vähemalt sobis lõpuks selle hoolega dokumenteeritud jagelemise tulemusel migratsiooniametile fakt, et kuniks meil pole elamisluba ei saa me ennast ka kindlustada. Tore seegi, sest mina elasin nagu sütel. Jälle!! olin ma samas olukorras kus 2010. aastal, kui Vancu sai kolmeseks ja ma lastega veel kodus soovisin olla. Ainuüksi mõte sellest, et mul pole kindlustust ega ligipääsu arstiabile, tegi mu haigeks. Lastel oli veel mingis mõttes euroopa ravikindlustus Eesti kaudu. Kuigi see poleks arvatavasti kokkuvõttes enam kehtinud, sest meie tegelik elukoht oli ju Šveitsis, aga Eesti rahvastikuregistris ei saanud me oma aadressi muuta, sest meil oli vaja siin korduvalt tõestada, et meie ametlik registreeritud elukoht on ikka veel Eestis, et neile meie Eestist toodud paberid sobiksid. Samas tahtsid nad alguses meilt ka paberit, mis kinnitab, et me Eestist välja oleme kirjutatud. Ma selgitasin, et sellist paberit ei ole. On vaid registris muudatuste tegemise kohta võimalik saada paber, et enne oli aadress see ja nüüd on see või midagi sellist, aga ma ei saa kolida musta auku, ma vajan aadressi ja see peab olema ametlik. Ametlikuks saab aadress aga hetkest, kui on elamisluba. Nokk ja saba? Ojaa!

Stardipaku taga seistes ja esimestel kordadel ootusärevalt lootes, et see jama saab ruttu läbi, inimesed on inimesed ja bürokraatia valitseb kusagil mujal, kui maailma kõige demokraatlikumas riigis… No see ootusärevus ja lootus kadusid kiiresti ja asendusid lootusetuse ja ahastusega. Me olime kaamelid ja me püsisime kaamelid ja lõpuks olime me ka süüdi, et me oleme kaamelid.

Korraga oli esimene probleem see, et ma ei räägi keelt ega käi tööl, kuigi see oleks olnud liiga kahtlane, kui ma korraga oleksin tööle läinud ja jälle halb. Seega ma pidin olema töötu, aga seda lihtsalt nii, et ma ei käi tööl. Töötuna arvele võtta ei saa end enne, kui on mingi kena aeg tööl juba käidud. See tähendas, et Andreas peab tõestama ja kinnitama, et kannab igal juhul meie eest hoolt. See eeldas omakorda paberitööd, mida keegi meist uneski ei osanud näha. Kas ta üldse teenib nii palju, et ta saab seda võimaldada. Reaalsuses saime me ju vaikselt kenasti hakkama, aga kas ka otsustajate silmis? Esimesel korral jäi kõigist neist tuhandetest 150 franki puudu. Meile anti võimalus asjad läbi vaadata ja tagasi saata 10 päeva jooksul. Närvipinge oli sel ajal nii laes, et Andreas tööd enam teha ei suutnud. Aga numbrid saime me läbi raamatupidaja abile paika ja asi läks uuele läbivaatamisele. Kuu hiljem tuli paber, et no nüüd sobib küll. Vahepeal jõustus ka Andrease lahutus. Küll kahjulike kokkulepetega, aga vähemalt sai see asi korda ja lahku mindi sõpradena. Kergendus oli aga üürike.

Kogu see jant venis. Kindlustusega sai jälle maid jagatud. Kord sobinud paberid sobisid ja järgmisel korral mingi muu asjaga seoses uuesti klaasleti taga seistes enam ei sobinud. Küll oli paberite väljaandja vale või nende jaoks kahtlane, küll dokumendi vorm selline, mida nende kataloogis polnud, siis oli kuupäev aegunud, sest me ju sünnime iga poole aasta tagant uuesti? Ja nii edasi. Kogu selle kribu-krabu valguses oli kõige suurem ja ületamatum probleem aga see, et laste bioloogiline isa keeldus andmast oma kirjalikku nõusolekut poiste kolimisele. Suusõnaline nõusolek oli olemas, aga paberit ei järgnenud. See oli kõige valusam ja kurnavam teema tervisekindlustuse puudumise kõrval. Olgu siin riigis asjad imelikud, aga et nuga lendab selga ka omade poolt… seda oli liiga palju. Kokkuvõttes oli see teema, mis oleks ka tervisekindlustuse probleemi lahendanud, sest kõik muu oli meil talve alguseks korras. See nõusolek oli vajalik laste pärast, sest minul polnud vaja siin elada, mul sujus kõik Eestis suureäraselt, seega oli ja on meie siin elamise põhjus me poiste heaolu ja haridustee parim toetamine. Kulus palju kirjamusta ja mida kõike veel, et lõpuks see nõusolek paberile saada aasta viimasel päeval.

Meie õnnetundele tõmmati aga rasvane kriips peale, sest vahepeal oli saabunud uus aasta. Mida see tähendas? Seda, et seesama paberimajandus, mille alusel vaadatakse, kas Andreas on ikka võimeline meid siin üleval pidama, tuli uuesti läbi teha. Kogu eelmise sügise suur maksujõulisuse tõestamine kirjutati sirgelt korstnasse. Lisaks eeldas see kiirendatult, mõne nädala jooksul, kogu majandusaasta raamatupidamise aruandeid, tasutud makse, kindlustusi ja mida kõike veel. Asju, millega muidu on aega pool aastat ja vajadusel ka kauem. Kui see kõik taas korda sai aetud, siis oli tükk vaikust ja siis algas taas kindlustuse puudumise saaga.

Kevad oli juba käes, kui pika veenmise järel ja kohaliku sotsiaaltöötaja aktiivsel sekkumisel, oli kindlustus lõpuks valmis tegema erandi ja meid kindlustama, kui me esitame neil lihtsalt oma siinse ametliku elukoha aadressi. Korraks tundus, et valgus juba paistab, aga siis selgus, et selle ametliku paberi peab väljastama kohalik omavalitsus ja neil puudub selle paberi väljastamise õigus enne, kui pole kehtivat elamisluba. Nokk ja saba, saba ja nokk, nokk ja hambad, no mida pekki, ausalt!

Selleks ajaks olid ka Vancu probleemid suureks paisunud. Andreas oli elu suurimas masenduse sügavikus ega suutnud enam tööle minna. Rääkimata töötegtemisest. Kui mina olin läbi ja lõhki ahastuses ja tige ja iga hetk valmis tagasi Eestisse või kuhu iganes mujale kolima, siis tema oli pettunud ja kurb ja abitust vihast tige, et kuidas saavad asjad sedasi inimesi mõnitades mitte liikuda riigis, mille toimimisse on ta alati jäägitult uskunud. Tema maailmapilt kukkus selles osas ikka üsna kokku. Olgem ausad, ma ei saanud ega ka tahtnud õppida ära keelt, mis oleks andnud mulle võimaluse ise sirge seljaga sõtta minna selle totaalselt idootse süsteemi vastu. Ma oleksin endale korraliku jama sellega kaasa toonud, mida mul neile ütelda oli ja vahel harva oli mul kohe hea meel, et ma kohalikku keelt ei räägi ja nemad siin valdavalt inglise keelest mõhkugi ei taipa. Teesklusest, et nad ei taipa poleks mulle piisanud, siis oleksin ma oma sõnavõtud juba väga ammu ära vormistanud. Nad päriselt ka ei oska siin inglise keelt. Kahjuks ja natuke ka õnneks.

Aga mis ei tapa… teeb tugevamaks? Siin meil sõpru ega tuttavaid pole, kellega läbi käia. Isekeskis olime me selle jura sees nagu nii üle peade. Minu ainus koduväline ventiil ja suhtluskanal oli sel hetkel FB. Enamus asju neelasin alla, sest ma tõesõna ei tahtnud kõigi nende peksasaamiste järel ekraani ees pidevalt ulgumas käia, aga vahel siiski prahvatasin suurema pinge õhku, et suudaks edasi olla. Mu lohutavad, mõistvad ja kohati sügavalt hämmingus sõbrad elasid meile meie meeleheite äreva piiri peal hoolega kaasa. Nende seas ka üks juba ammusest ajast Šveitsis elava eestlane, kes kuulas meie saagat nagu ulmejuttu. Meil ei jäänud üle nentida muud, et maailm ja elu on muutunud.

 

Reede, 6. mai 2016 – Tulnukaks kuulutamine

Ma lihtsalt pean teiega oma mõõtmatut rõõmu jagama. Ei saa lihtsalt jagamata jätta 😀

Hetk tagasi saabus post. Siin liiguvad endiselt arved ja kirjad vanamoodsalt posti teel. Kõige muu vahel oli paks ümbrik kolme isikutunnistuse ja kaaskirjaga. Mul polnud aega Andreaselt vastust ja tõlget oodatata, sest ma juba aimasin ja toksisin jutu ruttu guugeltranslaatorisse. See tõlkis minu sisestatud saksakeelse jutu inglise keelde sõna sõnalt järgmiselt :

“Your new alien identity card has arrived. Please sign the alien identity card still below the matching photos.”

Ma istusin põrandale ja lugesin uuesti ja uuesti ja uuesti ja edaspidi ja tagurpidi ja veel kord. Meil on nüüd päriselt elamisluba? Ja see siis ongi mu uus “tulnukapass”?  Ja poiste omad ka. Ja kõik ongi korraga nagu korras? Rohkem polegi vaja midagi tõestada? Me peame nüüd veel vaid enda pildi alla allkirja kirjutama sellele tulnuka tuvastamise kaardil. Toimub see päriselt? Ohhh, seda rõõmu! 😀

Saate aru!! 301 päeva ootamist, piinlemist, pisaraid, pettumusi, luhtunud lootusi, allaandmiskavatsusi, edasilükatud elu ja plaane ja nüüd siis selgus tõde – me oleme pika protsessimise ja tõestamise järel Šveitsi migratsiooniameti poolt ametlikult tulnukaks kuulutatud! 😀

See sõnademäng tulnukaga pakub mulle äärmiselt suurt naudingut, sest ausalt, nad on teinud kõik, et panna meid ennast tundma siin tulnukatena. Kaameltulnukatena. Kolm nädalat oli totaalne vaikus, kartsime juba kõige hullemat ja nüüd siis sedasi hoobist saabusid me elamisload?! Küll kaheks, mitte viieks aastaks, nagu alguses lubatud oli, aga algus seegi! Kaheks, sest mina ei käi tööl ja Andreas on ennast ribadeks tõestanud, enamvähem alasti, pea ja saba peal linnavalitsuse klaaslettidel kontoritädidele tangot tantsinud, et ta meie eest hoolitseda suudab. Kuigi mulle siin elada ei meeldi, siis kaks aastat on palju parem kui eitav vastus, mis enam edasikaebamisele poleks kuulunud.

Kujutate ette, ma olen ametlikult tulnukas! Mingil täiesti veidral moel on mul selle üle nii hirmus hea meel. 😀

Aga olgu, ma teen siis nii nagu kaaskiri nõuab ja kirjutan oma pisikese rõõmust väriseva tulnukakäega oma libablondide juustega (pea karvad? No need, mis mul juba pool aastat punased on olnud, aga kui me seda asja-ajamist alustasime ja neile nõutud pildi viisime, siis olin ma veel puhta blond ju) tulnukapildi alla oma ilusa tulnukaallkirja ja tunnistan end ka ise ametlikuks eestlasest tulnukaks Šveitsis. Kaheks aastaks. Vähemalt. Ja me saame nüüd lõpuks ometi tervisekindlustuse endale!

 

Ebamääraselt helendades ehk siis tulnukalikult õnnest õhetades

Teie
E.T

vabandust, ikka E.M või E.H või no ja nüüd siis varsti äkki isegi passi järgi E.N, sest unistama peab alati suurelt! 😀