2. osa: Kuidas ma šveitslasega abielluda kavatsesin

Teine lugu me armastuse loost. Sündmused leiavad aset aasta tagasi maikuus ja enne seda 🙂

Harjutused sabale ehk kuidas tekkisid kõik eeldused abiellumiseks

Andreas on mu käest lugematu arv kordi küsinud, kas ma talle naiseks tulen. Tema küsimised on alati olnud lihtsad ja loomulikud, tseremoonitsemata ja ka planeerimata. No ei mingit hollivuudi ega midagi. Just nii nagu tunne on kandnud. Vaatab mulle sügavale silma sisse oma rohepruunide silmadega ja küsib: “Will you marry me?” ja mina pole kunagi suutnud talle ära ütelda 😛

Me saime tuttavaks 5. juunil 2014 ja kohtusime esimest korda silmast silma sama aasta oktoobris. Novembris tuli ta esimest korda Eestisse meile küll. Ta saabus ööl enne Vancu seitsmenda sünnipäeva pidu ja Vanc räägib siiani, et sai endale sünnipäevaks issi. See olevat olnud tema läbi aegade parim sünnipäev. Seda kinnitab ta alati veendunult. Kuigi keegi Andreast talle isana ei tutvustanud, siis ju oli neil mingi oma äratundmine. Vancu pärissünnipäev oli päev hiljem, 23. novembril,  ja meil oli korraks mahti Andreasega ka kahekesi linna põigata. Ma lihtsalt pidin talle Komeedis oma lemmikkooke tutvustama. Vancu sündimise päev on omal moel ka minu uus sünnipäev. Seal me siis istusime kahekesi kolme koogi taga.

Andreas pani korraga koogikahvli hästi mõõdetud liigutusega taldrikule ja see ei jäänud mul märkamata. Siis võttis ta minu sõrmed oma sooja pihku ja vaatas mulle silma sisse.

“Kas sa tahad minuga abielluda?”

See oli kõige esimene kord. Aeg oli küps, sest tema paberil eksisteeriva abielu lahutus oli sisse antud ja eelmise suhte emotsionaalne pool lahendatud. Kõik läksid eluga edasi. Tegelikult ei tulnud see küsimus minu jaoks ootamatult. See oli juba üsna kaua õhus heljunud, aga mind võlus tema küsimise lihtsus. Ei mingit kihevil ootamist, et näe, kohe on jõulud, kas ta küsib nüüd või äkki uusaastaööl? Valentinipäeval? Naistepäeval? Minu sünnipäeval? Jaaniööl? Siis oleks vist juba lootusetuse kuristik käega katsuda. Oi kui hästi tean ma neid ootamisi ja pettumisi enda varasemast elust 😉

Andreas ei ole kunagi osanud mind piinata. Või vähemalt pole ta seda kunagi vajalikuks vist pidanud. See käis ilmselgelt ka selle käepalumise kohta. Ja mina ei ole kunagi vajalikuks pidanud mingit hullu ettevalmistust ja planeerimist nii olulise ja lihtsa asja kokkuleppimiseks. See on ju ainult normaalne elu osa. Armastus on, koos tahame olla, abielus olemine on loomulik. Lihtne ju?

Komeedist läbi jaheda talvehämaruse Jaani kiriku poole bussile kõmpides libistas ta mulle sõrme enda vana hõbedast sõrmuse. Ma olin talle kuu aega varem möödaminnes ütelnud, et kui tema jaoks käib abiellumise kavatsus kokku sõrmusega, siis mul oleks pigem hea meel, kui sellel ka mingi isiklik lugu ja väärtus taga on. Kivid, kuld ja hind ei oma minu jaoks mingit tähtsust, kui need vaid ühel eesmärgil steriilsest poest tulevad. Ja korraga oli minu sõrmes tema sõrmus, mida ta viimased 20 aastat katkematult kandnud oli. Ta ostis selle Rolling Stonesi kontserdilt. See oli ühtlasi ainus ehe, mis talle endale midagi olulist tähendas. Seda teadsin ma juba varasemast ja mul oli hirmus ilus olla sellega. Ju on maailm kord juba nii tahtnud, et lisaks sama vanad olemisele on meil muuhulgas ka täpselt samasuured käed ja sõrmusenumbrid. Lõbus siduv seik selle sõrmuse päritoluga oli ka see, et me mõlemad oleme sellesama tuuri Rolling Stonesi kontserdil käinud. Kõigist neist paljudest teistest esinejatest, kelle etteasteid me näinud oleme, on see läbi aegade ainuke, millel me mõlemad kohal oleme olnud. Küll erinevates kohtades, aga see oli üks ilmatuma äge kontsert ja enne kui Green Day Eestisse jõudis oli see mu absoluutne lemmik läbi aastate.

Samal õhtul ootas meid aga esimene ühine kontsert. Roxette oma. Oo, lapsepõlv!! 😀 Nagu näete, on seesama sõrmus siin juba Andrease sõrmest minu omasse rännanud 🙂

Veel üks asi! Samal õhtul taipasin mina, et minu lemmiksõrmus, mu pöidlas, passib suurepäraselt ka Andreasele. Miks peaksid kihlasõrmuseid kandma ainult naised? Sõrmuste vahetamine tundus mulle kuidagi palju armsam. Andreas nõustus. Sellest päevast peale oli asi ametlik ja meil oli kindel plaan ühel heal päeval kungi tulevikus abielluda.

Aegade jooksul on ta mu käest küsinud, kas ma temaga abielluda tahan vist peaaegu igal pool. Mina tema käest ka. Meil on selle küsimisega oma tore lugu. Ja me harjutasime pidevalt ja tegime sellega nunnult nalja kah. Näiteks nii. Ühel päeval joonistas Andreas mulle  ühe eriti ilusa kollase sõrmuse. Palus mu väikese sõbra appi ka 😀

2. detsembril 2015 ehk veidi enam kui aasta esimesest küsimisest hiljem, siis kui Andrease lahutus ametlikult jõustunud oli, sain ma endale Säntise tipus ka tillukeste läbipaistvate kivikestega sõrmuse sõrme. Säntis on siin meie piirkonna kõrgem mäetipp, millest kohalike jaoks algavad Alpid. Selgema ilmaga vilksab see kivimürakas siin taustal sageli. Kui suuri maju ees ei oleks, siis näeksime seda praegu ka koduakendest. Mina olin selleks ajaks seal juba paar korda käinud, aga poiste jaoks oli see päris esimene kord. Vancu vaatas parkimispatsil taevasse, no sinna, kuhu me “vaguniga” tõusma pidime, klammerdus nagu liimitud koaala enda ees oleva istme külge ja teatas, et tehke mis tahate, aga tema küll nii jubedasse kohta ei tule. Ohtlik ja paha ja hirmus ja mis kõik veel. Pool tundi draamat Kohviveski (“Suvitajate”) stiilis ja mingi ime läbi jõudsime me enne loojangut isegi tippu.

Seal oli niiiiiih ilus ja kui Vanc purika pihku sai ja seda sööma asus, siis arvas ta, et ta võib teine kordki Säntise otsa sõita.

Vaade alla kodu poole:

Vaade kivistele mägedele, mis Säntisest alguse saavad:

Ühesõnaga kogu selle müdistamise taustal oli Andreasel taskus pisike nunnu sõrmus ja selle pistis ta mulle poiste juuresolekul sõrme kõrgel jahedas taevas, kui soe päikeseloojangu valgus üle lumiste mäetippude oli valgunud.

Minu jaoks polnud sellel kõigel olulist tähtsust, aga talle oli oluline, et nüüd, kus lahutus on jõustunud ja ta on ametlikult täiesti vaba mees, et ta saaks uuesti mu kätt ja südant täiesti ametlikult paluda. Vist selleks, et ma ei saaks mitte kunagi poole sõnaga viriseda, kui mul peaks selleks tahtmine tekkima. Sedasi muigasin ma endamisi. Vaadake, kogu mu pere mahub mulle pihku! Vanc on juba klaasuste taha sooja pugenud 😉

Tegelikult leidsime me mõlemad pigem, et see on oluline hetk ka me poistele ja võimalus neid kaasata nii, et neil sellest armas mälestus jääb ja et nad kunagi ei kardaks ennast avada, väljendada ja proovida. See on arvatavasti parim eeskuju, mida me neile ellu kaasa oleme püüdnud anda kõige muu olulise kõrval. Otse ja lihtsalt. Või minu poolest kasvõi kuumaõhupalli ja ilutulestikuga. Seda peavad nad ise teadma, mida ja kuidas just neile passivad need asjad tulevikus. Aga oluline on see, et nad ei kardaks end väljendada.

 

Ja kuidas päriselt abielluda?

Meie olime abiellumiseks ammu valmis. Selles polnud ei kahtlust ega küsimusi.

Kuna me tegelikult lootsime, et elamisloaga läheb märksa kiiremini ja ehk õnnestub meil juba veebruaris või hiljemalt märtsis abielluda, siis kuulas Andreas siin hoolega maad, pidas ametnikega kirjavahetust, et vältida sedasama saba-ei-tea-mida-pea-teeb elamisloa taotlemise kaost. Selle info alusel võtsin ma 2015. aasta detsembri lõpus maavalitsusest välja abiellumiseks vajalikud saksakeelsed dokumendid:

  • sünnitõendi
  • abieluvõimetõendi
  • abielu lahutust kinnitava tõendi
  • eelmist abiellumist kinnitava tõendi

Viimase siis selleks, et siinsetele nõuetele vastavat lahutuse paberit, kus on peal abiellumise kuupäev, abiellunute/lahutajate nimed ja isikukoodid, lahutuse algatamise (?) ja jõustumise kuupäev, pole Eestis sellisel kujul olemas. See oli siin mingil põhjusel ületamatult oluline info ja õnneks taipas maavalitsuse äärmiselt meeldiv osakonnajuhataja mul soovitada võtta välja ka abielutunnistus, sest kahe paberi peal sai vajaliku info enamvähem kokku. Seepeale oleks paberi peal võinud kõik olla justkui korras, aga kas ka päriselt?  Igal juhul olime me stardivalmis.

Aprilli keskel oli meil elamisloaga seoses hea tunne, et nüüd ometi on kõik tõestatud ja lõpuks saab toredatele asjadele ka keskenduda. Sel ajal, kui mina lastega Eestis koolivaheajal olin, käis Andreas asja igaks juhuks ka kohalikus külavalitsuses uurimas ja olemasolevaid pabereid näitamas. Kõik olevat väga tore, AGA puudu olevat selle väljaregistreerimise paberi asemel nüüd hoopis meie ametlikku aadressi kajastav tõend. Ehk siis Eesti aadressiga paber, sest elamisluba meil siin ju veel polnud. Nii minu kui mu laste oma. Ja kui ma oleksin nende nõudmisel end juba Eestist jõudnud välja registreerida, et neile “Eestist ärakolimise tõend” viia, siis oleksin ma maa ja taeva vahel, sest Šveitsi aadressi poleks ju aktsepteeritud? Ma vihastasin end siiruviiruliseks ja tänasin õnne, et ma meeleheites mingeid hektilisi samme ei astunud ja endiselt registri järgi Eestis elukohta omasin. Ok, sain need paberid ingliskeelsena Pärnu maanteelt perekonnaseisuametist kätte. Tundus, et nüüd ometi on kõik korras.

Esmaspäev, 9. mai 2016

Kuidagi elasime me nädalavahetuse läbematult üle ja esmaspäeva hommikul seadsime sammud jälle tuttavas suunas, et abielluma hakata. Nüüd ei saanud enam mingit takistust olla. Ulatasime õnnelikult läbi klaasseina pilu oma paberipaki ja jäime õhevil olemisega ootama, et hakata täitma abiellumise soovi väljendavat ankeeti. Paberid võeti vastu, neid on vaja hakata uurima. Ankeeti ei antud. Kui paberid on korras, siis saame ka ankeedi täita ja abiellumiseks oma sooviavalduse esitada.

Me oleksime võinud õlgu kehitades vähemalt teeselda, et ega me arvanudki, et see meie abiellumine kuidagi lihtsam saab olema, kui juba kogemused elamisloa taotlemisega varnast võtta olid. Aga me tõsimeeli arvasime, et nüüd on koer ja saba ületatud ja alles on vaid rõõm ja lustipidu ja nii mitme ametniku poolt oli ka kinnitus, et kõik nõutud paberid on meil olemas ja täiesti korrektselt sealjuures. Mis see abiellumine siis ära ei ole! Neil on värkselt isegi kõik meie teised paberid ju olemas ja tõestatud ja kinnitatud.

Ei takista vallid, ei takista kraav… Või siiski?

Selleks, et Šveitsis šveitslasega abielluda, on kaks võimalust:

1. Elada siin ja omada elamisluba – rusikareegli järgi eeldab see ka töölkäimist siin, aga õnneks on võimalikud ka erandid
2. Taotleda abiellumise ettevalmistusteks eraldi ajutine lühiajaline elamisluba (mis eeldab, et ma oleks taotlemise hetkel elanud Eestis ja tulnud siia vaid abielluma)

Kahte korraga ei saa ja kuna meil oli juba mu laste kooliskäimise pärast vaja päriselamisluba, siis sellega alustasimegi ja pidime lõpuni viima enne, kui tekkis üldse võimalus abielluda. Katkematu ja kurnav ma-ei-ole-kaamel-protsess päädis lõpuks küll loa saamisega, aga selleks, et abielluda, tuleb välja, on vaja kogu see trall sisuliselt uuesti läbi teha. Uute imeliste ja ettearvamatute nõudmistega.

Tegelikult poleks Eestis abiellumine ju muidu nii keeruline, aga selleks, et Andreas oleks siit paberid Eestis abiellumiseks saanud, oleks ma ikkagi pidanud esitama eelnevalt kõik oma paberid siia ja siis nad oleks otsustanud, kas ikka tohib. Ja kuna ma sel hetkel olin siin sisuliselt illegaal, mida mul kunagi unustada ei lastud, siis poleks luba antud ja oleks ka elamisloa taotlus tagasi lükatud. Ja kui miski nipiga oleks luba antud, siis Eestis väljastatud abielutõendit poleks siin ikkagi kinnitatud. Seda öeldi meile juba varem. No et Eesti jaoks võime me ju kuidagi abielluda, aga nemad seda sel juhul ei tunnistaks.

Meie eeltöö oli muidugi kõik väga tore ja kõik mu maavalitsusest detsembris võetud paberid sobisid. Kuigi neil oli vaja ikka veel ringiga üle kontrollida, kas väljaandja võib tõesti ka maavalitsus olla – neil sellist templite näidist ja asutust endal kataloogides ei olnud, aga saksakeelsed paberid rõõmustasid neid väga. Selle üle nad imestasid ka, et kas tõesti on võimalik, et originaale saab ka saksa keeles. Rahvastikuregistri paberid sobisid ka, aga kohe oli küsimus, et miks siis need ei ole saksa keeles. Kinnitasin, et osasid pabereid tõesti saab ka saksa keeles. Kõiki mitte. Oma peas juba mõtlesin mõru muigega, et näe, milline äriidee, hakkaks kireva taustaga eestlastest üksikvanemaid siin maale tooma – kui see jube tee kord mõistust kaotamata läbi on käidud, siis juba tead, kust nurgast võib järgmine kirves või nool tulla. Tegelikult ei tea, sest iga ametnik on kuningas ja sina oled ei keegi. Selle sama klaasiga teeninduslaua tagant vaatas meile vastu olenevalt päevast vaheldumisi neli erinevat nägu ja iga jumalama kord olid elamisloa taotlemise ajal igal ühel neist oma jutt ja nõudmised varuks. Kord üks asi sobis, järgmine kord oli välistatud, et selline asi sobida saaks. Kaamel, eksole?! Abiellumise puhul oli olukord väga sama.

Ja siis hakkas tulema… Elu Eestis on nii mitmes mõttes palju lihtsam, mugavam ja ilusam. Ja päris kindlasti inimlikum…

Kolmapäev, 11. mai 2016

Selgus, et puudu on mu poiste sünnitõendid. Saksakeelsed. Mitte vanemad kui 6 kuud. No ja nende Eesti passid ja siinsed tulnukapassid ka. Vihastasin end juba siiruviiruliseks, et Andreas ju ei abiellu mu lastega või me ei tegele momendil lapsendamisega… Milleks kõik see veel?! Seda enam, et migratsiooniametil on ju kõik värskelt olemas ja kontrollitud. Kui me elame siin ühel ja samal aadressil, siis arusaadavalt jääb kõik laste suhtes samaks ka abiellumise järel. Kas Eestis üldse küsitakse abielludes laste olemasolu kohta rohkem kui nende arvu?

Kas ma pean nende paberite pärast nüüd jälle Eestisse minema? Pakkusin, et meil on ju olemas siin sünnitunnistuste eestikeelsed originaalid, mis on ametlikult tõlgitud saksa keelde ja nende õigsus kinnitatud notari poolt. Ei sobinud. Esiteks on neil vaja originaalpaberit endale ja teiseks peab see olema Eestis väljastatud otse registrist ja saksakeelsena. Nojah.

Hullu korraldamise peale ja maavalituse äärmiselt meeldiva proua toetuse ja lohutuse toel sain vajalikud paberid tellitud, need said kohe valmis, mina sain käigu pealt tehtud enda emale volitused, ema sai töölt korraks ära küsida, et paberid ära tuua, kiirelt skanneerida, siia saata ja siis originaalid posti viia. Seda kõike mõne tunni jooksul. Päris ausalt – ilma enda ema ja Harju Maavalitsuse vastava osakonna juhataja mõistmise, toe ja abita, poleks me eluilmas vist siin abiellutud saanudki. Ma nutsin vahepeal mitu ookeani ja olin valmis kivi kivi haaval selle kohaliku külaputka siin maha lammutama, sest see kõik hakkas selgelt mõistusele.

Poiste paberite näidised saatsime kohe neile meiliga ülevaatamiseks, no et kas sedasi nüüd ometi sobib. Neile tundus, et vist on ok, aga nemad ei otsusta ja enne kõrgemalt küsida ei saa, kui orginaalid on käes. Need saabusid imede ime! juba laupäeva hommikuks.

Esmaspäeva, 16. mai 2016

Seadsime sammud taas vanal tuttaval aadressil. Aeg jooksis. Kas me veel jõuame? Kõik minu Eestist toodud paberid on kehtivad 6 kuud (iga poole aasta tagant sünnin ma ju uuesti?). Aprilli omadega ei olnud hetkel hullu, aga detsembri omad hakkasid vaikselt kehtivusaja lõpule lähenema ja peavad sellegi poolest reaalsel abiellumise hetkel ka veel kehtivad olema. Detsembri lõpus arvestasime umbestäpselt optimistlikult veebruariga. Või märtsiga.. siis kadus juba lootus suht ära. Me oleksime ammu abielus olnud, kui poleks seda lõputut elamisloa jama olnud. Aga nüüd oli asjaga korraga väga kiire. Maikuu selgroog oli juba murtud, aga paberid olid kehtivad vaid juuni lõpuni.

Teel olles tegime isekeskis nalja ja kruttisime saatuse irooniale veel mitu vinti peale selles üdini absurdses olukorras. No mis oleks näiteks, kui nüüd selgub, et meil abiellumiseks vaja ka mu laste bioloogilise isa nõusolekut. Või eksabikaasa oma? Me vanemate oma? Ja siis on meil vaja esitada ka fotod, väljavõte karistusregistrist ja hullumajast ja niisama arstitõendid ehk ka. Äkki on korraga oluline teada meie veregruppi? Ikka tõendatud kujul, muidugi. Ja kui see kõik on korras, siis on ehk vaja ka mu õe kilpkonnade kohta täpsustavat tõendit Tallinna Loomaaiast või päritoluriigist. Nii et, õeke, säti oma konnad valmis!

Nali naljakas, aga tegelikult oli meie tunne tugev ja lootust veel ju oli, et ehk siiski jõuame enne juuni lõppu asjad korda saada.

Koha peal selgus, et rõõmustamiseks põhjust pole. Tegelikult on neil vaja nüüd ikkagi minu “Eestist välja registreeritud” paberit, sest olukord on muutunud ja elamisluba on nüüd ju olemas. Selgitasin hästi kannatlikult uuesti, et sellist paberit, et ma Eesti Riigist välja olen registreeritud, ei ole olemas. Minu eelmise elukoha paberid rahvastikuregistrist on neil kõik kenasti olemas ja nädal varem sobisid need kenasti. Minu praegust ja täiesti ametlikku aadressi näevad nad ise igal pool alates mu tulnukapassist kuni enda kataloogid ja registriteni. Parim, mis ma saaksin neile nüüd veel ehk tuua on rahvastikuregistri tõend oma praegusest elukohast. No et eestlased kinnitavad, et ma elan Šveitsis. See neile ei sobinud, vaja oleks ikka “väljaregistreerimise kinnitust”, aga õnneks pandi see mõte korraks ootele, no et nad peavad uurima, kas ja mis ja kuidas siis ikka sobib ja mis mõttes ei ole olemas väljaregistreerimise tunnistust. Mõte Eesti Riigile – palun tekitage seesugune paber, igaks juhuks 😀

Ja meie viimase 300+ päeva lemmikteema, tervisekindlustus, oli ka menüüs tagasi. Abielluda ei saa enne, kui pole kehtivat tervisekindlustust. Või korrektselt väljendudes, abiellumise soovi ei saa avaldada enne, kui kindlustus ei kehti. Selleks hetkeks oli meil nüüd ju isegi võimalik see kohustuslik kindlustus soetada. Elamisluba oli lõpuks olemas. Kusjuures meie kindlustus oli ka juba makstud, aga hakkab see kehtima alates järgmisest ehk juunikuust. Seega, arusaadavalt, peame oma avaldusega ootama juunikuuni, et siis kindlustusest tellida kinnitav paber ja nii edasi.

Mina hakkasin nutma ja marssisin klaaskastist tummalt välja. Ebanormaalne!!

Vahemärkusena veel ka see, et pole üldse vähetähtis, et kindlustusele peame me nüüd pool aastat maksma karistuseks topeltsummasid, sest siin viibitud aja jooksul, mil meil ei olnud kindlustusele ja arstiabile ligipääsu, polnud meil kohalikku kindlustust. Kindlustus on kohustuslik, eksole. Saate aru!? Trahv selle eest, et nemad ise ei andnud seda võimalust end kindlustada? Andreas kirjutas neile ja küsis, mis mõttes on neil õigust sedasi meid peedistada ja sai vastuseks, et tooge meile külavalitsuset paber, kus on näha, et teile ei antud kindlustust elamisloa taotlemise ajal. Arusaadavalt pole neil ametnike jälle õigust midagi sellist väljastada, sest kindlustus on kohustatud kõiki kindlustama, kui tegemist on kohustusliku tervisekindlustusega. Ja ametnikel on vaid õigus nõuda kindlustust inimestelt, mitte kindlustuselt. Kõik maigutasid ja laiutasid käsi ja nõudsid oma osa. See kindlustus ei ole üldse odav värk ja maksta seda topelt on… ilmselglt liiga palju, aga valikut polnud.

See kindlustuse värk oli kõige viimane piisk Eriti Rahuliku Andrease kannatuse hiigelsuurde karikasse. Ta kirjutas oma elu kõige kurjema kirja kohaliku külavalitsuse juhatajale ja teatas, et seesugune mõnitamine ei ole enam taaaluuutaaav. Ta oli mulle ka juba varem ütelnud, et šveitslastele käib kõige enam hinge pihta see, kui keegi välja ütleb, et teda on solvatud ja halvasti koheldud. Ma muidugi küsisin kohe, miks ta seda kirja neile juba ammu ilma varem ei saatnud, aga seepeale vabandab ta, et kuniks meil ei olnud elamisluba, siis olime me liialt nende meelevallas, nüüd aga, kui mul on siin riigis sisuliselt kõik õigused peale valmis/hääletusõiguse, siis inimväärne kohtlemine võiks ometi olla kõige aluseks. Ja ta lajatas täiega.

Pikk, põhjalik ja väga suurt nördimust väljendav kiri läks teele hilja õhtul. Mina kirjutasin sel õhtul ka. Sõpradele FBs. Sest ausalt, kogu see jama hakkas närvisüsteemile. Tugevalt. Kui ma muudel põhjustel ei oleks pidanud sel hetkel siin elama, siis oleksin ammu Andrease, lapsed ja koera kaenlasse võtnud ja tagasi Eestis. Palusin sõpradelt, et nad meile nüüd kohe väga-väga pöidlaid hoiaksid ja häid mõtteid saadaksid. Ja nad olid meie jaoks olemas.

Üks neist vastas mulle ka nii:

“Kuule, kui kogu see värk nüüd Sinu jaoks õnneliku lõpu saab (minu kõhutunne ütleb, et see õnnelik lõpp on lähedal), siis peaksid sa kirjutama sellest raamatud

1) kuidas Švetsis mehele minna ja

2) 100 põhjust miks pole hea armuda Švetsi riigi kodanikku”  🙂

Paberist raamatut pole, aga seesama blogi siin ongi minu ajaraamat ja siin on see lugu nüüd kirjas, aitäh, Pille, julgustamise eest! 😀

 

Teisipäev, 17. mai 2016

Andrease kurjast kirjast ja minu ema ja mamma ja sõprade pöidlahoidmisest oli vist päriselt kasu, sest juba järgmisel hommikul, enne tööpäeva algust, helistas juhataja Andreasele ja nad leppisid veel sama päeva pärastlõunaks kohtumise kokku.

Juhataja oli maja pealt kogunud kokku meie paberid ja nendega tutvunud. Rääkisime ära kogu oma loo. Emotsioone varjamata. Minu õnneks sai ta aru inglise keelest, kuigi ise vastata ei julgenud, aga selle osa tõlkimisega sai Andreas ladusalt hakkama. Ametnikutädi lubas asjaga isiklikult tegelema hakata. Ta helistas kaks päeva hiljem uuesti. Ja imeväel… hakkasid kõik asjad korraga liikuma. Teha oli veel nii mõndagi, aga kõiki asjaolusid arvesse võttes, ka seda, et minu paberid aeguvad juuni lõpus, lubas ta anda endast parima, et meid aidata. Lõpuks ometi oli meil päriselt lootust!!

 

Kogu selle kaose sees oli aga meie plaan abielluda juba kindlamast kindlam. See pidi juhutuma sellel suvel ja meil olid meie väikesed mõtted, millest me unistasime suurelt 🙂

 

Jälgi mind Facebookis:

4 thoughts on “2. osa: Kuidas ma šveitslasega abielluda kavatsesin”

  1. Äh…Pooleli jäi juuuuu…Mina ei mängi ….VEEEEl VEEEEL!!!!!!!! 😛
    No seda ilusat Ellumise asja ka ikka tahax lugeda 😉

    Reply
    • Hihiii! 🙂 Mitu korda jääb veel pooleli, sest et kui kogu lugu korraga siia ühte postitusse suruda, siis oleks see rohkem juba nagu raamatu mõõtu või nii 😀
      Ellumise lugu tuleb mõistagi ka. Varsti hakkan pilte sorteerima, kirjutamist pole veel alustanud 😉

      Reply

Leave a comment