Minu 3 päeva Tallinnas. Kohvik. Loomaaed. Sõbrad ja palju muud

Lugu sellest, millised nägid välja minu eelmise nädala kolm päeva Tallinnas. Tuleb välja, et kolme päeva sisse võib mahtuda väga palju ja selleks, et kõik otsast peale ilusasti ära rääkida, ĺäheb vaja kohe veel rohkem sõnu 😉

 

Viimati käisin ma Eestis detsembris. Siis oli meil Annikaga asja Toompeale, et Eesti Teadusagentuuri tunnustus me Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli lõputööle vastu võtta. See oli igavesti uhke värk, ikkagi parim baka-taseme uurimustöö omas kategoorias. Meie maailma parimad juhendajad, Mare ja Irma, olid ka kohal, et rõõmu jagada. Tallinn oli külm, pime ja märg, aga minu mälestustes oli see üks soe, valge ja helge käik.

Enne seda käisin ma Eestis augustis, et poiste nimemuutmise paberimajandus korda ajada. Ja enne seda eelmise aasta veebruaris ja märtsis, hingehoiu ja kahepäevasel psühholoogilise esmaabi koolitustel. Minu Eestis käimised on alati tiheda programmiga ja ma ei loo endale juba ammu illusioone, et jõuan kõike, mida soovin. Siiani olen ma igal korral vähemalt korraks jõudnud põigata Komeedile lisaks lastehaiglasse, kiirabisse ja Tervishoiu Kõrgkooli. Minu süda on nii tugevalt endiselt neis paigus.

Eks ma ihkasin Eestisse tulla juba ammu. Tegelikult teen ma seda sisimas kogu aeg. Aga Kadi andis mulle sel korral oma kirja ja kutsega imelise põhjuse – emade tunnustamine – ja seda käiku muude tegemistega ühildades sai kokku piisav põhjus, millega veenda ka Andreast enda elukorraldust veidi värkendama. Minu eemalolek tähendab tema jaoks tervet hulka lisakohustusi, millest ta hea meelega loobub, kui vaid saab. Aga ma tean ka, et kui vaja, siis saab ta alati suurepäraselt hakkama. Poistele mõjub ka kosutavalt, kui ma kogu aeg neile kuklasse ei hinga ja saab veidi meheleikumalt hinge tõmmata ja muid asju teha. 😉 Või vähemalt on mulle alati nii see tundunud. Nemad ise Eestisse ei kipu ja Tan on siiani solvunud, et me sel aastal suvepuhkuse ajal “Eestisse peame minema” nagu oleks see ma ei tea, mis karistus ja absoluutselt raisatud puhkus. Ma siiralt loodan, et ta kohapeal ikka asja ümber hindab ja ka midagi head selles näha oskab. Aga nüüd, juuni alguses, oli mul plaan üksinda korra kähku Eestis ära käia. Loomaaias ja kohvikus. Tallinna värk, teate küll.

Pealegi oli mul kõva plaan sel korral Andreast säästa ja ise omal käel rongiga Zürichisse seigelda. No et hoida ta niigi pingelist tööaega paremini kontrolli all ja säästa sellest vähemalt kolm tundi. No ja natuke seepärast ka, et veidi seda maailma avastada. Andrease jaoks oli see huvitav ja üllatav käik minu poolt, sest siiani olen ma siin pigem kojas kükitavat tigu esindanud kui seiklushimulist krabi. Aga vastu ta mulle ei vaielnud. Ostis hoopis internetist rongipileti ja selgitas, kuidas asjad rongis käivad. Minu jaoks on hirmus tähtis, et ma tean, kuidas asjad käivad. Eks ma seepärast eelistan ka alati raamatute ja filmide lõppe ette teada ja siis otsustada, kas ma üldse tahan edasi minna. Siiani olen ma ise omapead vaid Wilist Frauenfeldi sõitnud saksa keele kursustele ja nende kahe linna vahel kulgeb sootuks isemoodi otseliin ja rong. Pealegi oli see enam kui aasta tagasi, kui ma seda viimati tegin. Nüüd olin ma valmis aga suurde ellu astuma ja ise lennujaama avastama. Hästi ettevaatlikult, aga ikkagi ise.

Oma tillukese airBalticu käsipagasi nõudmistele vastava kohvrikese sain ma kõigi ootuspäraste prognooside vastaselt 10 minutiga kokku ja oligi olemas. Ei mingit stressi. 3/4 pagasist moodustasid nagunii kingitused mu õe lastele (eelmiste jõulude, sünnipäeva ja sündimise omade), mis ma kapist sirgelt kohvrisse tõstsin.

Minu seekordse Eestis käimise kindel plaan sisaldas küll ka unistust Tartust, aga kindlalt olid paigas vaid mamma turgutamine ja loomaaed. Ja soov kohtuda ja kallistada enda jaoks kallitega 🙂

 

Teisipäev – ma olen teel Tallinna!

Hommikul saatsin poisid kooli. Päike lõõskas juba enne 8 hommikul. Kreemitasin Vancu veel targu sisse ka. Tan kuulutab endiselt, et tema pole titt ja jõuga ma teda siin võõpama pole ka hakanud. Neil oli koolis erinädal, mis tähendas, et tundide asemel olid neil igal päeval mingid üritused ja käimised. Teisipäeval sõitsid nad näiteks kogu oma pisikese kooliga Kreuzlingeni planetaariumisse. Rongiga. Neljapäeval ootas ees 9 km pikkune matk planeetide rajal kusagil Frauenfeldi kandis.

Andreasel oli enne kella 10st koosolekut täpselt nii palju aega, et pleegitav juuksevärv mulle pähe tupsutada sinna, kus ma ise seda nägema ja tupsutama ei ulatu. Mu juuksed on nii pikaks kasvanud, et nüüd lähe vaja juba vähemalt kolme karpi, et kõik kaetud saaks. Uhasime 3,5 karpi seda sitket massi mulle pähe, sest mingist ajast, arvatavasti Tannu viimasest valgendukuurist, oli ka üks poolik ootel ja Andreas läks koeraga tööle. Mina toimetasin niisama ja ootasin värv peas juuste helenemist. Kirjutasin veidi ja koristasin kööki ja siis juba oligi aeg hakata end rongile sättima. Pesin pea kähku värvist puhtaks. Mu enda jubetumedad juuksed oli kollased nagu ikka. Esimese korraga nad heledamaks ei lähegi. Üks juuksur kord küll proovis, aga see lõppes mu juuste kärssamise, tema ja minu näpude ja minu kõrvalesta põletustega ja kokkuvõttes juuste mahalõikamisega. See turritav karv, mis mulle pähe jäi oli… porgandikarva 😉 Seega jah, rohkem ma juuksureid enda juukseid pleegitama ei lase ja teen parem sama protsessi korduvalt ise läbi. Väheke turvalisem või nii. 😀

Pleekinud punased juukseotsad olid aga nunnult roosad. Mul oli tegelikult kogu aeg plaan pea roosaks või lillaks või roosa-lilla-kirjuks värvida, aga siin ma olin ja kuidagi kiire oli. Mõtlesin veel, et no küll ma Eestis värvin. Pakkisin juba värvituubid isegi vedelike liitrisesse kotikesse, aga viimasel hetkel otsustasin ümber, et no küll ma need värvid ka Selverist saan. Aga seda, et mul selleks kõigeks Eestis veel aega on… ma olen ikka sinisilm, nagu ikka 😀

Otse jaheda duši alt tänavale astudes lõi mulle näkku lämbe kuumus. Teate kuidas suvesoojad männid lõhnavad? Rannailmaga mere ääres? Vat just nii imeliselt lõhnas maailm me kodu juures. Ja seda vaid mõnest männist. Kuigi ma teadsin, et Eestis ei ole mind ees ootamas troopilist 38 kraadi nagu siin, siis olin suure surmaga pikad püksid ikka niiskele ihule sikutanud ja suure puuvillase salli ja ühe õhukese kampsuni kaasa haaranud. Ma olin uuesti läbimärg enne, kui ma rongijaama jõudsin. Ja see asub meist mitte kaugemal kui 10 minutit ka logiseva kohvriga kruusal manööverdades.

Kohale jõudes oli mul veel 15 minutit aega. Aitäh, mamma, et sa mind varajaseks oled treeninud! Tuleb välja, et ma olen siiski midagi Su õpetatust omaks võtnud 😛 Käisin jaama kioskist läbi, võtsin piparmündiga jäätee ligi ja asusin õiget rada otsima.

Ma seisin perroonil kell 11:00. Ja ma teadsin, kust suunas 11:08 tuleb minu rong. Selle, kuhu poole lähevad Zürichi ja kuhu St Galleni rongid, olin ma endale targu aegsasti selgeks teinud. Aga tabloo minu pea kohal näitab, et 11:01 saabub rajale nr 2, ehk sellele minu rajale, rong, mis läheb sootuks vastasuunas ehk St Gallenisse. Appi!! 7 minutit kahe rongi vahe, sama rada ja täiesti erinevad suunad. On see võimalik?! Äkki ma olen ikka vales kohas?

Kirjutasin Andreasele, et appiii, on see ikka võimalik. Ta oli koosolekul ja vastust ei tulnud. Siis aga tuksatas rong minema, keris hoo sisse ning kadus kurvi taha. Tekst tablool kadus ja minuti pärast muutus selleks, mida mina eeldasin. Ehk on siiski kõik korras?

11:08. Rong tuhises pidurite kriginal ette ja mina astusin teiste järel rongile. Nii nagu Eestis, igaüks eelistab istuda sõidusuunas ja võimalusel hõivata nii palju privaatset ala kui vähegi võimalik. Seal nad istusid nelja vastamisi pingi peal üks inimene. Mul on sõidusuunast suva. Peatusin ühe pisema tädi juures, teretasin ja viipasin käega kahe tühja istme poole. Need olid vabad ja tädi tõmbas oma jalad veidi koomale. Mahtusime kenasti.

Kurvides on rong siin ulakas. Tuiskab uljalt ja minu ratastel pisike kohver otsustas ka hulkuma minna. Veel viimasel hetkel sain tal sabast kinni ilma põrandale viskumata. Tädi muigas. Surusin püsimatu kohvri põlvede vahele ja kohanesin kiirete kallutustega. Vagunisse saabus kontrolör. Kuniks ta aeglases tempos mulle lähenes, jälgisin hoolega teiste käitumist. Mõni ulatas vaid pileti, mõni jällegi ulatas pileti ja dokumendi. Panin igaks sajaks juhuks enda IDkaardi ka valmis, sest mu prinditud piletil oli peal mu nimi. Äkki tahab siis võrrelda või midagi. Äkki on hinnad erinevad?

Tuli onu. Naeratas. Teretas. Vaatas mu piletit, dokumenti ja mind, tänas ja liikus edasi. Minu vastas oleval tädil oli ainult pilet. Ju tal oli mingi teistsugune pilet siis.

Poole tunniga olin kohal. Rong peatub lennujaamas maa all. Astusin rongist üksinda vagunist välja ja vaatasin, kuhu kulgevad inimesed. Kõik inimesed suundusid aga samasse rongi, kust mina hetk varem väljusin. Ju nad siis läksid Zürichisse. Ainus, mida ma teadsin, oli see, et ma pean kuidagi ülespoole saama. Astusin edasi ja süda sai rahu. Liikuv trepp tõstis mu korruse jagu kõrgemale. Vaatasin ringi. Mitte midagi tuttavat ei hakanud silma, kuigi Andreas oli kinnitanud, et peatusest jaama tõustes leian end tuttvast kohast – kohvikute ja suure poe juurest. Leidsin plaani ja avastasin, et näe, lennujaamal on veel üks korrus, millest ma varem midagi ei teadnud. Liikusin siis veel korruse jagu kõrgemale ja õiges kohas ma olingi. Tunne läks julgemaks. Korraga oli mul niiiii palju aega, sest ma teadsin täpselt, kuhu minna ja mida edasi teha.

Kuidas sisustada poolteist tundi vaba aega? Kodus ma magaksin, aga lennuväljal? Üks on kindel, edaspidi lähen ma sellise ajavaruga, et otse oma lennuki väravasse marssida. No ma siis jalutasin. Tegin mitu ringi erinevaid treppe pidi ülevalt alla ja alt üles läbi, et edaspidi oskaksin kinnisilmi ka rongi pealt vajalikes suundades liikuda. 10 minutiga oli asi täiesti selge. Siis mõtlesin, et äkki sööks midagi, sest ega enne Tallinnat nagunii süüa ei saa ja siis on kell juba 19. Kuigi Eestis on poed vähemalt kliendisõbralikult lahti, mitte nagu siin, klõps, kella 19st kinni.

Lennuväljal on poe kõrval suur söögikohtade “pundar” – salatite lett, mäkk, kala ja võileivad, pitsad-pastad, niisama igasugu aasiapärased toidud ja kõige lõpus sushi. Salatid on head, aga mul polnud sel hetkel tuju kapsast närida. Mäkist ja kalast ja võileibadest ja pastast-pitsast jalutasin ka tuimalt mööda. Kana karrikastmega? Krevetid nuudlitega? Või äkki ikka hoopis sushi. Sushi hinnad on neil ebaisuäratavad. Lennujaama hinnad on nagunii hullemad kui muidu, aga noh, sushi väljapanekust ei tundunud miski selline, mis mu silma pilgutamata oleks pannud valikut tegema. Seega kulgesin tagasi sinna krevettide ja karride juurde. Ma vaikselt vaid vaatasin, aga pilusilmne tugevalt meigitud näitsiks küsis laia naeratusega, kas ta saab mind aidata. Kasvõi inglise keeles. No olgu, ma võtan abi vastu.

“Mida see päevapakkumine endast kujutab?”

“Ahh, see on tavaline riis kastmega. Pole üldse terav.”

“Nii, aga need krevetid?”

“Need pole ka teravad.”

Mõtlen korraks, et huvitav, miks ta mulle neid nii esitleb. No et kas ma näen sedasmoodi välja, et ma hirmsasti midagi tulist otsin. Mõtlen hetke ja küsin siis:

“Aga mis teil täna siin teravamat ka on?”

Preili naeratus venib veel laiemaks. No ikka kohe kõrvast kõrvani ja teatab süütult oma kunstripsmeid volksutades: “Ma ei ole Taist, ma ei tea.” No ja mina olen? 😛

“No aga TAVALISE inimese mõistes terav? Äkki see karriga värk seal?” püüan teda abistamisel aiadata. Kuigi endiselt imestan, et miks ta arvab, et mul midagi teravat vaja on. Nagu mul oleks  enne lendu veel vaja maitsešokki päristaipärase söögiga? 😀

“Ma ei tea…” venitab ta pikalt, “see vist on tavaline karri. Aga oodake!” Preili kaob korraks pottide ja pannide vahel askeldavate tegelaste juurde ja naaseb võidukal ilmel.

“Täna on roheline karri! See on hea.” Hea tähendab vist, et mulle sobiv ehk pakutavast see kõige kuumem tükk? Muigan sissepoole. Tore, et ta sellest vähemalt nüüd mind aidates teada sai, mis nende tillukeses menüüs täna esindatud on ja on valmis ka mulle midagi serveerima 😀

Võtan siis karri. Tema kohvijookide sooduskupongidest loobun viisakalt, maksan ja otsin endale lähima vaba koha.

Nina ja silmad jooksevad vett, aga maitseb jubehea. Telefon mu taskus võbeleb ja selgub, et Andrease koosolek on lõpuks läbi saanud ja tal on hea meel, et ma lennujaama ikkagi jõudsin. Mis ta kahtles minus või? 😉 No tegelikult oleks tal muidugi veel parem meel, kui ma nüüd teataks, et kuule, ma otsustasin ikkagi, et ma ei lähe. Ta teab küll, et ma olen niisugusteks tegudeks täiesti võimeline, aga täna pole see päev. Pealegi olen ma juba vähem kui kolme ööpäeva pärast tagasi.

Võtan poest emale-mammale pähklikoogi, sest emale on see eelmistel kordadel väga maitsenud, ning liigun turvakontrolli suunas. Kõik sujub ladusalt. Ma isegi ei tea, miks ma alati enne turvakontrolli olen oma veepudeleid enne äraviskamist tühjakskaaninud. Et siis teisel pool, ootealas, uus pudel vett osta lendamise jaoks. Lennukis ma ilma veeta ei saa. Pudel on mu peas kuidagi joogiga alati kokku kuulunud ja mul oli miskipärast tunne, et pudelit ei tohi nagu ka kaasa võtta. Arusaamatu, miks mul nii veider arusaamine oli. Või äkki on asi pigem selles, et Tallinna lennuvälja kraanivesi ei ole see kõige maitsvam? Kuigi kindlasti joodav, aga meil kodus, Nõmmel, on endiselt teise maitsega vesi ja seda ju suure pudeliga kaasa võtta ei saa. Siin on aga kraanist tulev vesi alati suht sama maitsega ja kahtluseta joodav, kui ei ole just märgitud teisiti ja seda on see äärmiselt harva.

Seega olin ma sel korral enda jaoks üllatuslikult nutikas. Enne turvakontrolli kulistasin oma piparmündivee lõpu endale sisse. Tühja pudeliga pole mingit probleemi kontrolli läbida ja teisel pool läksin sirgelt vetsu ja panin oma pudeli kurguni taas täis. 750 ml elan ma Tallinnani kenasti ära. Kui ei ela, küll ma siis leian muu lahenduse. Ise veel mõtlesin, et näe, ma oleks ju kodust võinud juba pudeli kaasa võtta. Isegi mingi tugevama pudeli oleksin võinud võtta, aga ei, see oleks olnud lisakaal, mida kergem, seda parem. Teine kord olen veel targem.

Ootesaalis on vaikne. Minu lennu värava ees on vähe istekohti ja need on juba hõivatud. Liigun veidi eemale ja otsisin endale mõnusa istumise koha. Nii tore olla. Andreas palub pilti mu vastpleegitatud peast. Palun väga, kui see nüüd just vajalik peaks olema, sest kohevarsti olen ma nagunii kärtsroosa või midagi sellist. Isegi ootesaalis on palav nagu troopikas.

Lennukile pääsemine venib. Tubli 20 minutit passime värava ees jõude. Siis lastakse meid piletikontrollist läbi, aga toru uks on alles kinni. Paaril inimesele minu taga palutakse pileti ettenäitamise järel oma kohvreid passitada raami sisse, mis näitab, kas pagas on ikka normmõõtude piires. Silma järgi on üks neist kohvritest ikka jupike paksem kui minu oma. Paks roosa kohver jääb küll raami sisse kinni, aga kätte see sealt saadakse ühes tükis ja lennukile lubatakse ka. Ja mina olen veel oma kohvri pärast muretsenud? Kuigi Tallinna liinil liikuvad pisemad lennukid on kitsamate laeriiulitega ja sinna mahub minu oma nibin-nabin sisse. Jalge ees ma kohvrit hoida ei taha, seega suuremat kohvrit ma otsima endale ei hakka. Vähem stressi.

Lennukis passime ka mõnda aega niisama. Valjuhääldist lubatakse meile “kaotatud aeg võimaluste piires sõidukiirusega tasa teha. Turvaliselt”. Siis tõuseb lennuk sujuvalt õhku ja mina ootan juba läbematult oma mustsõstra toorküpsiseid. Need lätlaste The Beginnings firma maiuspalad on vaieldamatult airBalticu toidumenüüs parimad. Vaatan hindu ja imestan, et näe, vanasti oli 3.50 ja poole aastaga on hind langenud 3 euroni. Paki suurust ei osanud ma hinnata. Kui ma lõpuks oma poole pisema pakendi küpsiseid pihku sain, siis korraks kihvatas küll, et nagu mis mõttes, alandame hinda 50 senti ja kogust mingi poole võrra? Aga küpsised on head nagu alati ja krõbistasin need neli sitket plaati endale sirgelt sisse. No niiiih hea! Ja siis keeran magama. Magamine reisi ajal on see, mis mulle nii väga meeldib, sest siis läheb aeg palju kiiremini. Aga see on luksus, mida saab nautida ainult üksi reisides. No ma siis naudin! 😀

Enne Riias maandmist oli selge, et lennukivahetamisega läheb kiireks. Aga lootust on. Ma olen kahel järjestikusel korral passinud öist Tallinna lennukit samadel põhjustel ja täna mul see kindlasti kavas ei ole. Stjuardess loeb kenasti meile inglise ja vene keeles ette, millisesse väravasse tuleb suunduda, aga poolkurt, nagu ma lennukis ikka olen, siis pole ma lõpuni kindel, kas ma ikka õigesti kuulsin.

Maandumine oli kiire ja valutu. Kappame paari teise eestlasega torust välja ja meie õnneks seisavad terminalis värava ees siltidega tädid, kes õige suuna kätte juhatavad. Saan vaid telefoni jooksu pealt sisse lülitada, emale ütelda, et 19:10 olen ma Tallinnas ja seejärel kohe teisest torust sisse joosta ja Tallinna lennukil otse oma uuele istekohale prantsatada. Lennuk on pisem, pagasiriiulis on vähem ruumi, aga jalgadel on seevastu palju rohkem ruumi. Mulle meeldib.

Selle elevuse peale olin ma ära teeninud veel ühe toorküpsiste minipaki. Noh, nagu teise poole kunagisest pakendist, mida ma tegelikult lennukist leida lootsin. Pakin pakendi ka endale kotti kaasa, et ehk ikkagi õnnestub neid marumaitsvaid palasid ka maapealt leida või tellida. Keegi teab?

Lasin korraks silma looja ja siis me juba olimegi Eesti õhuruumis. Mulle meeldib istuda akna all ja maailma uudistada. Aga sel korral olin ma sattunud istuma ainult vahekäigu äärde ja aknast õue väga ei näinud. Iseäranis tore on Tallinna kohal tuttavaid kohti otsida. Eks teine kord siis.

Esimest korda oli ema mulle vastu tulles ka saabuvate lendude ukse juurde jõudnud. Eelmisel suvel jõudis ta vaid terminali sisenda, kui me ta juba rajalt maha võtsime. Tavaliselt olen taksoga hakkama saanud, aga sel korral istus ta viksilt kohe ukse ees ja ootas mind. Ja olgugi, et ma üks esimestest olin, kes väljus, sain sugeda, et mis mul jälle nii kaua aega võttis. Ema! 🙂

***

Tallinnas oli… külm. Ja mina oma maika, läbipaistva kampsuni ja suvesalliga? Juba autosse istudes oli selge, et esimene käik tuleb Humanasse, et lapsele, ehk siis mulle, midagigigi selga leida. Vähemalt ei saanud ma ema käest riielda, et ma nii paljas olen. Kui ma kunagi neile Aafrikasse külla läksin ja keset kuuma Nigeeria lõunapäikest lennukist kampsun seljas väljusin, siis sain küll riielda. Olgugi, et ta polnud mind üle poole aasta vahepeal näinud, siis esimese lausega tuli riielda, et kas ma ei tea, kuhu ma tulin ja mis mõttes mul kampsun seljas on. 😀 Seda ta ju veel ei teadnud, et mulle, üksi reisivale 11aastasele plikale, oli lennukis joogiks pakutud veini, mille ma limonaadi pähe suhu lonksasin ja sama kiirelt ka välja sülitasin. Ega mul muud üleval otsas seljas polnudki, kui see õnnetu paks valge kampsun, sest kõik teised riided olid märjad ja lõhnasid jubeda veini järele. 😀

Igal juhul täna ma riielda ei saanud. 🙂 Järve Keskus on kenasti meil kodutee peal ja sellest on nagunii raske mööduda niisama. Humanast leidsime mulle ühe pikkade käistega särgi. Loomulikult rasedate sektsioonist, sest kõik muud asjad kipuvad mulle väiksed olema või siis telgina seljas loperdama. Rasedate riided on aga disainitud minu igapäevase kerekuju vorme vägagi arvestavalt. Särk oli aus. Kohe soojem hakkas. Hoopis suurem katsumus on minu jaoks Selveri külastamine.

Ma võin enne poodi minekut end olla ka silmini täis söönud, aga mul on sealt ikke kõike vaja. Ma itsitan iga kord läbisegi meeleheitega, et Šveitsis ei ole mitttte midagi head süüa peale juustu ja Eestis lähen ma iga kord lihtsalt hulluks. Tatsan ridade vahel ja tahaks kõike ja korraga. Aga nii ei saa. Siis püüan oma mõtteid veidi korrastada ja jagada erinevad palad erinevate päevade vahel, et endale liiga ei teeks, aga saaks natuke kõigest, millest ma nii kohutavalt puudust olen tundnud. Kui mul millestki Šveitsis elamise juures täielik kopp ees on, siis see on söök. Eestis aga õgin ma silmadega kõike. Selveri valmissalatitest on mulle siiani meeldinud vaid peedi-küüslaugu ja vahel ka sünnipäevasalat, aga sel korral avastasin mingi seenesalati. Sooja leti jätsin oma lillkapsahautisega vahele. Meie maheda maitsega hapukurke tahtsin ka nii väga. Šveitsis on kõik nii äädikased, et mina neid süüa ei suuda.

Kui me kell 21 lõpuks koju jõudsime, suskas mamma teravalt, et kas me tulime läbi Zürichi või. Tegelikult oli tal muidugi hea meel mind näha ja juttu jagus meil kauemaks. Ta on juba kuu aega olnud haige. Köhib endiselt üsna hullusti. Algas kõik viirusest ja siis kolis see jama püsivamalt kopsu. Ligi 94aastasena pole seesugune haigus naljaasi. Eks väsimus ja nõrkus on kontides ja voodist tõsta on raske ja seal ta siis ööd ja päevad lesis. Magas ja vahepeal vaatas natuke Vapraid ja Ilusaid ja päevauudiseid. Süüa ka ei tahtnud enam. Minu reisi suurim missioon oli ta voodist välja saada. Imekombel tekkis tal veel vastu ööd korraga söögiisu.

Seenesalatiga maisutamise vahel tuli korraks sõbranna Mumm oma spinnerite maailmast ehk tööpäeva lõpetuseks mind vaatama. Kiired kallistused värval, imeilus pisike helesinine Kuma liblikas ja tiibadega südametega kõrvarõngad mulle pihku, pakike tema poolt poistele jubeägedate helendavate spinneritega teise kätte ja kokkulepe, et me veel kohtume enne, kui ma jälle tagasi lähen. Ja siis jutustasin veel ema ja mammaga ja õhtust sai kuidagi öö. See oli mul esimene kord iseenda vanas elamises olla külalisena võõraste asjade keskel. Või noh, mis võõraste, lapsepõlvest tuttavate, aga mitte minu enda omade. Pugesin kitsukesele diivanile tehtud asemel ja uinusin alles vastu ehavalgust.

 

Kolmapäev – pakkimine, sorteerimine, Annika, värske beebi ja bussipeatuse-sushi

Raadio, millega ema hommikul ärkab, hakkas mängima punkt kell 6. Minu maailmas on see kell 5. Huhh. Uni läks ära. Siplesin. Papagoid lärmasid. Ema toimetas ringi. Kui ta poole 8 ajal tööle läks, ei saanud ma enam und, lindudest tekkis allergia ja mul oli kiiremas korras Zyrtecit vaja. Kell 8 kirjutasin Andreasele, et aeg on ärkama hakata. Ise hakkasin trepikojas oma kollasele riiulile pressitud kaste sorteerima. Kunagi juulis on mul vaja täielikku ülevaadet oma kastide sisust numbrite ja nimekirjadena. Vahepeal oli mu asjade ümberpaigutus olnud täiesti mõistuspärane, siis aga kolisid ema ja mamma alla minu juurde ja juba süsteemselt kokkupandud, aga sorteerimata asjad, jagati uuesti süsteemitult ümber. Nii näiteks leidsin ma ühest kastist niiskusest hallitava kaartide paki, mille kõrval olid poiste noolemängu nooled. Noolte vahelt tulid välja puntrasse surutud kummiservaga mustad sukad, mis mulle kindlasti ei kuulu. Ja nende alt 1964. aasta National Geographicu kaks numbrit. Aga ühest teisest kastist leidsin märgi, mille sain 1984 aastal, kui ma ujuma õppisin. Selle pakkisin puhtasse kasti ja panin hoiule. Nostalgia! 😀

 

Julgelt üle poole sellest segapudrust rändab paraku prügimägedele. Noppisin välja vaid emotsionaalselt olulised ja võimalikult vajalikud asjad. Suure hulga raamatuid jätsin maha. Mul pole plaanis Dekameroni enam lugeda ja feng shui ning meditatsiooniraamatuid ei vaja ma ka, joonestamise õpiku ja Kotleri turunduse, marksistlik-leninlik filosoofia ja mingid titade arenemise raamatud on minu jaoks alatiseks oma aktuaalsuse kaotanud.

Kui mamma ärkas, siis vudis ta kenasti kohe kööki vaatama, kas ma ometi süüa olen saanud. See oli hea märk, et ta end liigutas, aga ega ma pole õppinud endale ju 40 aastaga ise toitu hankima? 😉 Kuigi, ma olin nii kastidesse kaevunud, et söögile polnud ma veel mõtelda jõudnud. Ta pakkus rõõmsalt, et paneb sügavkülmast mõned saiakesed ahju. Ajasin alguses vastu, sest need pole ilmselgelt need, mida ma süüa tahaksin, aga siis mõtlesin, et no olgu, mis sel mammal ikka teha on ja lasta tal ennast natuke kasulikuna tunda, on vähim, mis ma tema heaks teha saan. Olgu. Paneme siis paar saia ahju. Minu suurust arvesse võttes leidis ta mõistagi, et ahju tuleb ikka terve pakk panna, sest mul on kindlasti kõht väga tühi. Eksole. Ja mitte vastupidi, et nii suured selliseid asju sööma ei peaks? 😛 Vähemalt oli tal hea meel, et laps sõi ja tema sai midagi teha. 🙂

***

Kuna Annikal on kohevarsti sünnipäev ja eelmisel aastal me seda tähistada ei saanud ja ta on alati hirmus osav minema imbumises, siis panin ma ta sirgelt fakti ette, et täna ta töölt otse koju ei lähe ja me tähistame ta sünnipäeva. Astub aga mõned sammud Keskhaigla poolt linna poole ja ongi pisike pidu. Solarises. Kohta ei muudeta. Ta ei vaielnud. Ma ronisin igaks juhuks veidi varem linna, et tal ei oleks võimalik mulle öelda, et kuule, mul sai tööpäeva juba läbi ja ma ikka lähen siis parem koju. Ei mingit viilimist.

Solaris asus endiselt oma kohal. Osaliselt oli ta remondis, aga Annika teadis hiljem rääkida, et vahepeal oli veel hullem. Tegin pisikese tiiru Tigeris ja Apollos. Otsisin oma Hayao Miyazaki kollektsioonist puuduvat Kiki’s Delivery Service (1989) dvd-d. Ma ei ole seda Eestis kunagi müügil näinud, aga lootus pole endiselt kadunud. Leidsin vaid vanad armsad Totoro, Pandad ja Ponyo – kes näinud pole, siis need kolm on kõige lihtsamad ja kõik nad on koohuuutaaavalt nunnud. Pandad sobivad ka kõige pisematele. Ja Ponyo, mis on omal moel natukene nagu meile tuttav väikese merineitsi lugu, on visuaalselt väga võimas. Ma võin seal neid merevaateid lummatult passima jäädagi. Vanasti oli Ghibli stuudios tehtud multikate valik meie poodides märksa suurem. Ei teagi, kas meie huvi jaapani multikate vastu on tõesti nii palju kasvanud? See oleks igavesti tore! Mu poisid on üles kasvanud Miyazaki pildis jutustatud lugudega ja see on olnud üks ilus kasvamine. Sootuks midagi muud kui lihtsakoelised disnikad, mille pilt ehk on küll korrektselt klants, aga sisu on suht õbluke. Ma vaatan neid multikaid ka ise alati hea meelega. Isegi Andrease, kes enne meiega tuttavaks saamist Ghiblist ja Miyazakist midagi ei teadnud, panime neid armastama. Nad on väärtus omaette. Nüüd ootan huviga juba ka uuemaid – From Up on Poppy Hill (2011), (The Secret World of) Arrietty (2010), The Wind Rises (2013).

Kell sai 14, Annikat veel polnud ja ma helistasin perearstile, et tema kommentaari mamma röntgenpildile kuulda. Meie oma arsti asemel oli telefoni otsas asendusarst, kes ütles, et no niiiii vanal inimesel võtab kopsupõletikust paranemine kindlasti kuu, kui mitte kaks, aega. Ravi polevat vaja jätkata, uus pilt 10 päeva pärast ja tehku hingamisharjutusi. Ok, no nendega saame me hakkama. Siis vaatasin veel korraks allkorrusel lapsemeelselt toredaid kõrvarõngaid ja Annika oligi juba platsis. Läbi Keskraamatukogu. Ta ikka jaksab ja vahel on ta arusamaatult kiire.

“Komeet või Vapiano?” küsisin ma otsustavalt, kui olime kõvasti kallistanud.

“Aga kui läheks ikka Lidosse?” vastab Annika tehtult tänitaval toonil, teades mu arvamust juba ette 😛

Lidoga on meil oma lugu. Omal ajal, kui me suure osa oma lõputööst just Solarises valmis kirjutasime, siis oli Lido alati Annika valik number üks. Mulle meeldis Vapiano rohkem. No see oli vaiksem ja rahulikum, aga jah, kallim kah. Nii me siis veetsime üsna suure osa kirjutamise ajast just Lidos. Kuigi me seal oma arvutiga ruumi võtsime, siis oli meil alati midagi söödavat laual. Keegi ei tea, kui palju raha meil kulus selle töö kirjutamiseks, et pidevalt midagi ka põske pista oleks 😛 Meil olid isegi omad lemmikud seal. Aega kirjutamiseks kulus ju omajagu, aga minul Rahumäelt tulles ja Annikal linnas tööl olles ja Lasnamäel elades oli see parim koht, kus kokku saada. Vahel olime Teaduste Akadeemia raamatukogus ka, aga see pandi alati liiga vara kinni. See eest olid seal meile sobivas saalis toredad kaktused. Nagu see jubeoluline nüüd oleks, aga meelde on need kohevad kaktused jäänud.

Igal juhul visati meid ühel heal päeval Lidost välja. Lõpp peaaegu juba paistis, olime graafikute joonistamise ja viimase vormistamise juures. Meil kästi koheselt lahkuda ja “endale kontor rentida”. Kusjuures saal oli sel õhtul pooltühi ja me isekeskis ikka itsitasime, et me oleme seal kenakesed kliendipeibutised. Ja ei istunud me seal kunagi niisama ega lärmanud ja ei võtnud ka kellegi kohta ära. Kui rahvast vahel liiga palju oli, siis liikusime mujale. Aga võta näpust, püsikliendile näidati inetult ust. Hiljem selgus, et see ennast mitte tutvustanud, ülbe ja ülespuhvitud rinnaga, mida valge särgiga kleidike hullult rõhutas, tädi, oli mingi vahetuse vanem.  Ju tal oli kehv päev või vihkas ta kliente, kes on Lidole truud? Oleks ta siis vähemalt viisakalt juttugi teinud enne väljaviskamist ja turvamehe poole viipamist… Me ju tegime vaid vabast tahtest olulist teadust. Natuke. Okas sellest on kusagil alles, aga hautatud oad ja külm keefirisupp on neil ikkagi head. 🙂

“Lähme parem Vapianosse,” teatas Annika uljalt ja selgus, et ta oli tööl juba nende kodukal käinud ja menüü selgeks õppinud ja pilte vaadates vesistanud. Mulle sobis. Ma olen ammu tahtnud proovida nende pestoga pastat ja iga kord ikkagi “loperdavate makarnoidega pikantse kana” valinud. Talvel ma sinna ei jõudnuki ja seekord oli mul pestokaid vaja.

Annika võttis uudismenüüst suvikõrvitsa nuudlid. Kui tavaliselt saab valmis kaks portsu korraga, siis sel korral kulges tujutu näoga neiu seal leti taga eriti uimaselt ja valmistas korraga vaid ühe eine. Annika oma sai esimesena valmis. Nentisime, et portsud on pisemaks jäänud. Minu oma valmis kiirelt ja lihtsalt. Pestoga pole mingit erilist siblimist kah.

“Jah, küüslauku ja tšillit võib ka panna. Küüsaluku kasvõi topelt.”

Võtsime istet. Annika maitses oma rooga. Jahe. No löö või maha, aga toit on jahtunud. Kuidas on see ometi nii kiiresti võimalik? Järelikult polnudki see kunagi päris soe? Annika on tragi ütleja. Marssis tuldud teed tagasi ja avaldas oma arvamust ning küsis, kas on võimalik see ports uuesti üle soojendada. Kasvõi mikrokas. Vapiano ja mikrolaineahi ei käi minu jaoks samasse ooperisse ja jäin huviga lahendust jälgima. Järjekord oli pikk. Inimesed vaatasid, kui Annika oma kausiga seal otsustavalt puhises ja passis. Neiu uimerdas ja Annikal viskas üle. Ütles midagi ja jättis oma kausi letile ootama ning tuli minu juurde tagasi. Ma tundsin end süüdi, et ta näljasena ootama pidi. Kuigi mis see minu asi oli end süüdi tunda. Inimene on ikka imelik elukas. Mu enda väga maitsev toit jahtus ka, aga õnneks ei ole mul probleemi jahtunud asjade söömisega. Ju on lapsed, haigla- ja kiirabitöö mind piisavalt drillinud, et ma sellest numbrit ei oska teha. 😀

Kasutasin pausi hoopis Annikale kingituse üleandmiseks. Natuke vürtsi ja pipart, seda ja teist ja julma tekstiga sünged plaastreid nagu näiteks “sa olid selle ära teeninud” ja muud seesugused. Annikale sellised kiiksuga asjad sobivad, sest ma ei tea kedagi teist, kes oma ütlemistes nii halastamatult otsekohene on, et see oma julmuses isegi veetlevaks osutub. Isegi mu skorpionist pinginaaber kahvatub tema kõrval, sest tema eelistab pigem oma terava arvamuse viisakalt enamasti endale hoida. Aga Annika oskab ütelda ja põrutada ja vahel on see väga tervistav ja temaga on nii ütlemata lihtne ja normaalne koos olla. Isegi kui ta mu välja vihastab. Mina vihastan teda ju ka vahel, eriti kui ma detailide kallal nokin. Aga pauk käib ära, sellele järgneb põhjendus ja siis on õhk jälle klaar ja pole mingit vinduvat vimma.

Kõige enam ei salli ma keerutamist ja Annika keerutada ei oska. Või no oskab, aga mitte mõtte ja sõnaga, vaid oma roosaruudulise mantli ja ilusate seelikute-kleitidega. Nõtkelt, hoolimatult ja kuidagi… nii prantslaslikult. Ja arvatavasti on ta ainus inimene, kellega koos ma midagi nii põhjalikult suurt ja hullu olin võimeline tegema, kui seda oli me lõputöö. Äliniga olen ma mida kõike koos teinud, aga meie tegemised on muudmoodi, kunstilisemad ja niisama elulised. Annikaga saab edukalt tõsist teadust teha, sest me oskame mingil seletamatul moel teineteist tasakaalustada. Pealegi, kui poleks olnud teda, kes lihtsalt läks ja julgelt tee sisse trampis, siis ma oleksingi seal haiglas andmeid kogudes omal ajal jäänudki mööda seinu käima ja häbenema ja heitlema oma eetiliste kriisidega. Ilma temata poleks me eluilmaski nii mitut uuritavat kokku saanud oma töö jaoks.

Ja kuigi Annika minus vahel avalduvat Monki (mäletate seda pedantset kiiksuga tüüpi, kes kõik hulluks ajas? 😉 ) silmaotsast ei salli ja alati siunab, siis ta teab, et ma ei nori iga punkti ja pisiasja pärast paha pärast ja tahan ju vaid parimat ühist tulemust. Mingil imelikul moel tahab ta mind tunda isegi pärast seda, kui me lõputöö maavärinad ja orkaanid lõpuks vaibuma on hakanud ja sellega sada ilmaimet ära on tehtud. Kuigi tal on sellest endal suur ja sügav kopp ees. Viimati päädis kõik sellega, et ma talle oma peaga CV-d kirjutasin, et saaks meie töö vajalikku kohta saata. 😀

“Mõtleks, me istume siin ja me ei räägigi lõputööst!” salvab ta kulmu kergitades ja suud õelaks naeratuseks kõveradedes. Üldse mitte paha pärast, see on vahel tema viis nalja teha. Mulle teeb hirmsasti nalja, sest ma nii traagiliselt pole osanud seda asja hiljem enam näha. Ja noh, mai alguses Portugalis õenduskonverentsil me uurimustöö tulemustest tehtud ettekanne on kenasti me juhendajate poolt ka ette kantud ja nüüd peaks tõesti selle looga olema kõik. Kuigi mine tea. Äkki ikka mõtleks selle asja jätkamise ja magistri peale? Teema ise, rinnavähiga patsiendi toetamine õdede poolt, on väga oluline. Meie mälestused ja emotsioonid juba tehtud tööst elavad edasi ja marineerivad mõrumagusalt omas mahlas.

Lõputöö kirjutamise ajal olime me vahel tüdinud, plahvatsuohtlikud ja ütlemata väsinud, sest kool ja töögraafik ei halastanud mitte. Ja kui me siis üsna kaitsmise eel veel viimasel hetkel palusime Älinil ja tema tütrel me tööd lugeda, et kas see tekst on ometi ka teemakaugele inimesele arusaadav ja no muidugi, et ka kõiksugu näpukaid tuvastada. Siis leidsid nad sealt kaks meie jaoks kõige naljakamat viga. Sõnapaari “õel on” olin ma suutnud kokku kirjutada “õelon” ehk nagu mingi eriti õel versioon õest? Ja “õed leiavad” oli ühe a-tähe puudumisel muundunud “õed leivad”. No jah, ühed parajad õed Leivad, olime me lõpuks küll, või kuidas seda üleküpsend tainast me peanuppude sees siis ikka nimetada sai? Need vead jätsid meie jaoks kustumatu naljapitseri sellele hullule pingutusele ja nii sündis sellest meie fiktiivne musta huumoriga vürtsitatud salaliit – osaühing Õelon. Kuigi õelad pole me kumbi, amet vaid selline naeratava näoga julm värk. Vahel. 😀

Annika soojendatud nuudleid laule tagasi oodates joonistasin talle sealsamas kaks suurt magnetilehte. Hea külmikule või muule haakivale pinnale panna, et ta ometi mind ära ei unustaks 😀

Pika ootamise järel saabusid nuudlid Annika juurde tagasi. Või no ta käis neid ise otsimas ja selgus, et nad jahtusid juba teist ringi seal leti peale. Aga nad olid soojad ja head ja Annika sai kõhu kenasti täis. Järgmine kord läheme vist vahelduseks Lidosse. Või Komeeti. Kassapreili oli märganud ebakõlasid ja arvet tasudes uuris, mis värk meil nende nuudlitega seal siis ikkagi oli. Ta vangutas vaid mõistvalt pead ja vabandas. No toit oli maitselt tegelikult ju väga hea, ehk on kokal teine kord ka parem tuju. Tujutult süüa teha ei saa.

Meie tuju oli aga väga hea. Pisike tiir linnas ja viimase kiiruga oli veel vaja ka meie kõigile napakatele ühispiltidele kiiresti bussiterminalis värsket lisa toota. Mine tea, millal jälle näeb ja koos lolle nägusid teha saab. Minu buss number 18 juba liikus maa-aluse kaja mürinal peatuse suunas, aga me jõudsime! 😀

Hunt, mina armastan Sind ka, jubedalt, Sa igavene õeluskott! Sinu Monk, alati. Millal magistrisse? 😀

***

Ema jõudis mulle mitu raksu helistada ja tagant kiirustada, et mul ometi õde ja tema lapsed nägemata ei jääks. Kuigi tal oli enne olnud plaan ise neile külla minna. Lapsi tahtsin ma muidugi näha. Üks neist on tublisti kasvanud, teine on ikkagi uhiuus, no nii uus, et tal pole veel nimegi ja ma vaid üht fotot temast näinud olen. Kiirustasin ja jõudsin.

Enne tuppa tuiskamist avastasin aias, et näe Tannu sünni puhul istutatud ilus kerakujulise võraga vaher on ikkagi elus. Kunagi murdis see mu südame, kui ema ühel aastal ta teadmatusest sandistas ja võramuna pealt lapikuks lõikas, no et see liiga kõrgeks ei kasvaks või nii. Oleks siis enne uurinud, millega üldse tegemist on, ega ma sinna kahe maja vahele mingit tavalist vohavat vahtrapuud poleks ju ometi istutanud. Puu aga otsustas seepeale mitmeks aastaks näiliselt maha surra. Mul oli seepärast väga paha tunne ja see kriipis. Minu rõõm oli nii suur, kui ma nüüd nägin, et tegelikult on see puuke ikkagi elus. Küll enam mitte sellisena, milline temast kirjade järgi pidi saama, aga vaher on ta ikkagi. Tan, vaata, ta on väga elus.  <3

Toas oli soe. Õhtupäike paistis nii tuttavalt mu vanasse kööki. Bhöhh, praegu pole nukrusel mu sees ruumi!

Õe suurem laps silkas ringi ja kopsis ja uuris ja torkis ja vaatas ja toimetas agaralt ning ema ja õe käed olid pidevalt tegemisi täis temaga. Kuna ta mind veidi pelgas, siis ma istusin ja vaatasin seda asja ilmse rõõmu ja rahuldustundega eemalt. Muigasin salaja, et kui minu omad veel pisikesed olid, siis asjad nii rahulikult ja lõbusalt siin majas küll ei käinud. Kõik arenevad, no et need suured siis ka ikka arenevad. See on igati positiivne 😀 Pisemal lapsel oli kõht mõnusalt täis ja tema tukkus. Need pisikesed on ikka nii ilmatuma nunnud. Suuremad ka, aga pisemad kohe eriti, kui nad ingellik nägu peas magavad ja selle maailmaga siin pisitasa kohanevad.

Sõime Šveitsist toodud pähklikooki ja ajasime juttu. Naljakas, mu oma lapsed olid ju just ALLES samasuured. Või veel enam, nad olid vaid mõned kuud vanemad, kui me siia elamisse tagasi kolisime ja see mu poiste ainsaks Eesti koduks sai. Ainsaks, mida nad mäletavad ja koduks peavad. Peatage aeg, ma tahan seda ikka veel nautida!! Lõpuks müttasime kõik koos mööda maja, uurisime mamma lambilülitit seest ja väljast ja ülemise korruse remonti ja rääkisime veel sajast ilma asjast. Ööuneaeg hakkas kätte jõudma, lapsi hakati sättima, aga mina jõudsin veel kiiresti Laagrisse seigelda.

Ühel heal hetkel istusin ma aga juba Äliniga kusagil Tallinna piiril bussipeatuses ja sõin Selverist kaasatoodud sushit. Kuna need pisikese sojakastmega palstkalakesed toodavad nii palju jäätmeid, sest neid on meil ikka kohe mitu-mitu vaja ja tüki hind on ka 20 kopikat, siis on Älinil nüüd juba kolmas vähekasutatud kastmepudel kodus. Ikkagi mõistlikum valik. Või oleks mõistlik üks pudel kastet alati kotis kaasas hoida? See oleks muidugi päris huvitav, aga elus on hullemaidki asju tehtud. Eriti hull, kui see kaste suvatseks kotis laiale joosta. 😛

Aga Selveri sushirullikeste maitse ja üldine olemine on poole aastaga (proovisin ma neid talvel?) või no igal juhul aastaga, sest eelmisel suvel ma kindlasti korra neid sõin, tublisti parenenud. Pole teab mis peen eritellimus, aga on igati aus ja maitsev eine. Kasvõi külmast lõdisedes suvalises bussipeatuses istudes. 😀

Selleks hetkeks oli minul juba jubedamalt külm ja sõrmed kiskusid vägisi kringliks. Vohmisin enda osa mõnuga sisse ja jooksime esimesele mööduvale bussile, et ometi sooja saada.

Älinil oli vaja vanemale tütrele poest leida veganitele sobiv majoneesisarnane toode. Mida Selveris aga polnud, oli läbipaistev kollase kaanega tops, milles see imeline ollus sees pidi olema. Umbkeelne Selveri punases kostüümis proua, kes samal ajal meie lähedal kaupa lettidele laotas, vaatas mu telefonist vastava toote pilti nagu ma ei tea mida ja teatas lahkelt naeratades, et kui siin pole, siis pole. Kah, uudis 😀 Älin muidugi arvas, et tädi ei saanud vist isegi aru, mida ma temast tahtsin. Naeratas ju küll lahkelt, äkki ikka sai? Igal juhul, me seda taimset majoneesi sealt ei leidnud ja siis oli mul hoopis kindel plaan roosa juuksevärv koju kaasa viia, et ema mind homseks säravaks võõpaks, aga Älin oli vankumatult seda meelt, et enne oleks hea sellest kollasest vabaneda ja nii kuu aega äkki blond ikkagi olla. Seda kirevat värvi on mul juuliks rohkem vaja kui praegu. Nojah, tegelikult on tal nagu vist isegi õigus.

Kuna ma oma ema arvamust roosast arvasin teadvat, siis haarasin letilt kaasa hoopis uue valgenduskuuri, et seda kollast siis veidi heledamaks pleegitada. Koju jõudes oli aeg aga juba seal maal, et ema tukkus lärmava teleka ees ja mina küsimuse peale, kas ta mu juukseid värvib sirutas end laiskleva kassina venitades, et kas ma kella pole vaadanud. Lõbustasin siis hoopis mammat. Tema magab hommikul poole lõunani, aga see eest on ta ka mulle sobivalt poole ööni üleval.

Õpetasin talle hingamisharjutusi. Haiglas kasutasime vahel erinevaid voolikuid, jupikest hapniku omast näiteks, et veepudelisse mulle puhuda ja sedasi kopse treenida. Ma olin just hommikul kastidest leidnud mingitel õppustel äraviskamiseks jäänud 8se intubatsioonitoru (mida ma siis alati päästsin, kooli ja vahel koju õppevahendiks ja näidiseks tassisin) ja pannud selle juba äravisatava kraami hulka. Kaevasin selle uuesti välja, pesin hoolega puhtaks ja panin mamma läbi jämeda toru mullitama. Ikka et sirge seljaga istub ja puhub. Mitte päris nii, et pilt tasku läheb, aga parasjagu, et tunneks, et asjast ka mingit tolku on. Proovisime ka peenema kõrrega, aga see oli tema jaoks liiga lihtne. Jämedamaga oli tal raskem, seega kasutegur ehk veidi suurem. Läkastama see teda ei ajanud. Kui palju sellest kokkuvõttes kasu on, on muidugi iseasi, aga nii on tal päeva jooksul kena 6 korda vähemalt põhjus end viieks minutiks sirgu ajada ja midagi teha ja see on väärtus juba omaette. Muidu lebas seal kerratõmbunult haige kopsu poole peal ja ootas vist teadagi midagi. Ja ennast lohutades mõtlesin, et no olgu, eks ma siis hommikul proovin ise nende juustega kuidagi hakkama saada. Või äkki palun mamma appi.

Ahjaa, pisikesele maailmakodanikule tõin endajoonistad pesu ka. Vancu valis. Kuigi mul oli ka erinevaid särgilaadseid loomakestega valmis, siis lasin Vancul valida kahe roosa eestikeelse bodi vahel. Vanc arvas, et “Ehtsast Eesti Titast” ägedam on “Eesti Printsess”. No olgu siis sel korral sedamoodi. Pealegi kutsus mu ema oma neljandat lapselast juba läbi õe kõhunaha printsessiks 🙂

Ja seepeale meenus mulle, et ma oma õe vanemale lapsele omal ajal katsikingituseks viidud särgikest ei ole teile ju ka veel näidanud. Kaevasin pildikuhjadest selle ingelliku Täpikese pisikese pehme särgiselja pildi välja. Titad on nii toredad ja neile joonistamine on puhta lust! <3

 

Neljapäev. 1. juuni –  kool ja loomaaed ja rahe ja väikesed hiiglased ja kaks ekleeri

Esimese asjana kappasin hommikul apteeki, et mammale uus rohi tuua. Meie päris enda perearst oli eile hilja õhtul veel pildivaatamise järel Soomest helistanud, uue ravi määranud ja lubanud, et tuleb laupäeval mammat ise vaatama. Vaat sellised perearstid mulle meeldivad! Mine tea, äkki tuleb mamma veel sirgelt haiglasse kosuma saata. Käisin raporteerisin mammale, et homsest on uus ravi ja nädalavahetusel tuleb arst ise ka, aga haiglast ei kõssanud me talle midagi. Haiglauudis võib ta äkki sootuks maha niita. Eks kui vaja, siis vaja ja iga asi omal ajal, aga kõigepealt tuleb teha endast olenev, et ta kenasti koivad jälle alla saaks. Küll see tervis siis ka taastub loodetavasti, sest kuu aja pärast on meil vaja tema 94. sünnipäeva pidada ja nii edasi.

Hommikul panin maunustamisjuhendiga rohu talle kööki lauale ootama ja lippasin ise suure kotiga medkooli suunas. Ma olin eelmisel päeval kastidest terve hunniku huvitavaid ja vajalikke trükiseid leidnud, vastutustundetu oleks neid ka ära visata. Seepärast uurisin, kas koolis võiks neist asja olla. Nüüd ma siis juba rühkisingi nendega üle raudtee ja läbi surnuaia bussi peale. Õhk oli jahe ja tuul karge, aga päike paistis nii tuttavalt. Bussini oli aega, aga jala poleks kiiremini jõudnud. Et ma ka varem ei taibanud graafikut vaadata… Ilmne oli see, et täpselt 11ks ma ei jõua. Tempot tehes jään ikkagi nii 5 minutit hiljaks. Saatsin sõnumi, et olen teel ja vabandasin, et kohevarsti laekun pisikese hilinemisega. See oli ok.

Ma oskan Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli minna ka kinnisilmi. See tee on mulle nii tuttav. Ja mulle meeldib see tee. Koolile lähenedes hüppas nukralt pähe mõte et tänasest vist algavad taas vastuvõtud. Nii väga tahaks uuesti kooli. Õppida ja harjutada ja lihtsalt elada kõige selle sees. Kasvõi päris algusest uuesti alustada. Pealegi oleks nüüd ju palju lihtsam, ma alles üks päev lugesin ajaviiteks üht üldpatoloogia raamatut.

Nagu koju tuleks. Klaasuksest läbi ja trepist üles astudes hõikasin tuttavale onule rõõmsalt tere ja pöörasin sealtsamast kohe üles paremale. Minu lemmikõpetajad, Mare ja Lily, olid oma staabis. Kühveldasin koti tühjaks ja Mare kinkis mulle viimaselt reisilt toodud lavendliõisi täis lõhnakotikese. Ma vist jätangi selle endale kotti, sest see lõhnab niiiiih hästi ja siis on ta mulle alati nii lähedal. Läksime koos alla kohvikusse sööma ja juttu ajama. Kuidas ma seda koolimaja tatraputru olen igatsenud! Kergelt kohtlane, eks? 😀 Kuniks menüüs on tatar, ei soovi mina mitte midagi muud.

Kohviku korraldus on veidi muutnud ajast, kui mina veel koolis käisin, aga kihavad õpilaste massid kulgevad majas ikka omasoodu ja õpetajad on samad. Nagu poleks viimase 6 aastaga, kui ma sinna kooli õppima asusin, suurt mitte midagi muutunud. Või no mõned tegelased on vahetunud ja mõned uued õpetajad on lisandunud, aga mitu neist on minu lennust, seega mulle tuttavad ja väga omad. Ja kõik nad õpetavad tublilt ja ennastsalgavalt ja see on nii suur väärtus Eesti tervishoiule tervikuna. 🙂

Kell 12 tulid ärevad üliõpilased oma lõputööst Marega rääkima. Ohh, milline nostalgia! Kiired kallistused ja teadmine, et vahemaa ei takista meil suhtlemast. Omal moel olen ma alati kohal ja oma südames ikka Eestis. <3

Lehvitused läbi klaasseina veel Irmale, kes ka õpilaste piiramisrõngas istub, ja juba ma tuiskasin tagasi kodu poole.

Oluline tuules lendlevate juustega kaader ka: “ma ja mu kool”

Koolist Tondi Selveri poole kõmpides lehvitan mõttes kiirabijaama poole. Kaugemalt kostub sireene. Pisike niuks kriibib korraks oma terava küünega mind seestpoolt. Kiirabisse ma sel korral ei jõua. Haiglasse ka mitte. Eks mõnel järgmisel korral. Minu seest ei kao nad nagunii kunagi. Surun selja sirgeks, tõmban kopsu õhku täis ja astun edasi. Pargis on puud kuidagi äkki vohama läinud ja nii suureks kasvanud, et nende võrad ulatuvad juba üle kõnnitee servade ja saavad keskel vaat et juba kokku. See on omal moel kuidagi nii ilus ja natuke metsik ka. Mu meel läheb rõõmsamaks seal tuules laperdava lehekoridori keskel oma teed minnes.

***

Kuna ilm oli külm ja tuuline ja minu garderoob äärmiselt piiratud, siis oli mul ütlemata hea meel, et üks mu Viktoria Okuneva tehtud satsiline seelik on endiselt Eestis ja ema ei ole seda mulle vahepeal jõudnud postiga Šveitsi saata. Paremat valikut poleks osanud selleks päevaks isegi soovida, sest vahepeal olid suure reisimisega mu hallid ja ühtlasi ainsad teksad veidi nagu alla andnud ja jalgevahelt kenasti katki rebenenud. Pingviinina astudes polnud nagu väga lugu, küll ma nendega Šveitsi tagasi jõuan, aga rahva ees pidulikumal viisil astudes oleks ehk välgatanud? Seega seelik oli kindel valik. aga kas kanda seda seelikuna või kleidina? See oli iseküsimus, sest selle ülemine veniv osa võimaldab seda kanda ka kleidina. Õues oli aga üsna talvine ilm ja nii ma siis venitasin ta endale seelikumoodi kleidiks, kaevasin mamma kapist välja ema igivana, aga väga armsa, kollase kampsuni. No ikka nii vana, et see minustki vanem on, aga üldse sedamoodi välja ei näe. Ega ma ka veel kuigi vana välja näe. 😛

Valmis ma olingi ja mul oli isegi veel aega. Juukseid ma muidugi värvida enam ei jõudnud. Viskasin need kummiga kuklasse krunni ja mõtlesin, et küll me Äliniga käigupealt midagi ikka välja mõtleme. Ja keegi julges kobiseda, et naistel võtab väljaminemiseks valmistumine alati jubekaua aega ja midagi pole selga panna? Ma ei tea, ma ei tunne selliseid.

Mul oli enne loomaaeda suundumist veel isegi nii palju aega, et mammaga veidi istuda ja jutustada ja siis ta tunnistas, et see hommikune uus rohi tekitab suhu jubekibeda tunde. Lugesime uuesti juhendi läbi. Seda võib võtta toidust olenemata nii enne kui pärast söömist. Pakkusin, et ehk aitaks, kui ta enne järgmist korda ikkagi midagi sööks, siis on maos midagi ees ootamas ja ehk ei ole pärast nii ebamugav. Seniks aga otsisin oma lennukotist välja Orbiti suhkruvabad marjamaitselised lutsukad. Ta on meil hirmus suhkrutundlik. Probleemi tal sellega pole, aga elu eest püüab hoiduda, kui vähegi saab. Vaielda temaga mõtet ei ole, aga suhkruvabade lutsukate mõtte müüsin ma talle maha. Ehk aitab maitset paremaks muuta ja häirib vähem, sest antibiotside võtmist pooleli ta jätta ei tohi ja kui ta ka tervet lutsukat ei taha, siis visaku poole pealt minema ja poest saab alati juurde tuua. Ta küll kahtles, kas ema neid leiab. Eksole. Kinnitasin, et ema teab täpselt, mis ja kus need poes asuvad. Ma ju tean, et ta teab. Mamma lihtsalt pole lutsukommi-inimene muidu. Jätsin jupp maad reipama mamma lutsukas põses ajalehti uurima ja ronisin liivasest mäest seeliku lehvides üles, et 36ga Nõmmele minna ja seal Äliniga koos teed loomaaia suunas jätkata.

Mu rohelise-ruuduline seelik oli vist paras eksootika selles tormiilmas, kus paljud inimesed salle-mütse-kindaid ja jopesid kandsid ja ninasid kraesse peitsid. Mul oli ju vaid õhuke läbipaistev kampsun teise, säravkollase, peal ja bussis ei saanud kaks prouat silmi mu seelikult. Täiesti varjamatult jõllitasid ja see oli minu jaoks nii naljakas. Enne Nõmmet, kusagil raudtee ülesõidu juures, küsis üks neist tasasel häälel, et kas ma ise tegin. Keegi ütles midagi eestlaste tagasihoidlikkuse kohta? 😀

Nõmmelt sõitsime 33ga edasi Kadaka Selveri juurde. Mul oli endiselt veel plaan poest vähemalt see ühekordne roosa juuksespreigi hankida ja see endale vetsus või tänaval pähe lasta. Älin polnud endiselt seda meelt, et mul seda roosat vaja on ja selle asemel istusime me hoopis kassade ette pingile ja ta punus mulle  klassikaks saanud patsikesed, mis kuklasse kokku läksid. Oli aeg, kus mul olid lühemad juuksed ja Älin suutis neid punuda kohevalt nii, et nad toredalt ulaka mulje jätsid. Eelmisel aastal pulmas pidi alguses ka tema mulle sama soengu tegema, aga siis sõitis kadunud-kasti-paanika meist oma puuduvate võililledega üle ja lõpuks tegi tol korral mulle samad patsid, aga hästi ludus vastu pead, hoopis ema. Tal on selline hästi sile ja puhas stiil patside tegemisel. Ilmtingimata kammiga tehtud.

Nüüd oli mul aga Älin ja kammi polnud ja lootust üks kohev pats saada oli ka. Mu kollase-heleroosakirjud juuksed olid tuulest parasjagu sasitud, aga ei midagi. Pingutustest hoolimata sättisid kirevad karvad end üsna vastu peanahka ja aega enam muud katsetada polnud. Eestvaates oli tore. Tagantvaates ilmus välja parajalt suur tume ala, mis blondeerimisest eriti osa ei olnud saanud, sest mina sinna nägema ei ulatunud ja Andreas järelikult ei märganud. Aga ega ma seda praegu ka ei näe. Kuigi mõtlesin, et näed, oligi hea, et veel roosaks ei jõudnud värvida. Selverist meid keegi isetekkelise juuksurisalongi loomise pärast välja õnneks ei visanud 😀

Patsidega oli mugav tuulega võidu kihutada. Vihma hakkas tibutama. Me olime kohal paraja ajuvaruga. Kuigi oli ju lastekaitsepäev, siis ilm oli ikka nii sant, et ootuspäraseid hiigeljärjekordasid kassas ja uste ees polnud. Meie kohtumise ja Virginia Woolfi grupi emade tunnustamise ürituse toimumise paik oli loomaaia Õismäepoolses väravas. Leidsin Kadi kohe ukse juurest üles ja ta juhatas meid klaasseinaga avara avatud saali suunas, mis jääb uksest sisenedes takistusteta paremat kätt.

Parkisime ennast Äliniga klaasist martsipaniriiuli kõrvale ja hakkasime häbelikult ringi vaatama. Vahepeal uurisime martsipanist loomakujukesi ka, et milliseid me varem näinud ja söönud oleme. Meil olid täiesti erinevad mälestused.

Rahvast juba natuke oli ja tuli veel lisaks. Piret Räni “Ugrilase värviraamatu” näitus sai veel viimast lihvi. Ei mingit paatoslikku Estonia Kontsertsaali. Ilus ja lihtne ja vahetu olemine. Kadi pisike laps tatsas uudishimulikult igal pool ja suuremad lapsed otsisid endale ise tegevust. Vahepeal surusin Kadile pihku enda Päikesesõlega helkurid. Olime eelnevalt jõudnud ühisele arvamusele, et nende taustalugu sobib tänase päeva üritusega, naistega, emadega, hästi. Ja kuigi helkur pole päris sõlg, siis täidab ta tänapäeva maailmas päris otseselt kilbi ja kaitse ülesandeid ja see on minu meelest äärmiselt tähenduslik. (Ma pole teile veel rääkinud, aga ma olen oma helkuritega niiiiih pööraselt rahul, ojaa! 🙂 )

Väikesed viivitused, pisikesed kohandused päevakavas ja Kadi, üks väga vinge ja sitke ja igast otsast ilus naine ja ema, juhatab päeva sisse. 🙂

(foto Õhtuleht / Alar Truu)

Algab härra Turovski sõnavõtt emadusest ja emadest loomariigis. Ta võikski rääkima jääda ja teda on nii tore kuulata. Puurib oma elavad terased silmad su sisse, paneb pea veidi viltu, teeb tillukese uuriva pausi oma jutus ja küsib korraga, kas sa ikka tead, kes on need mesimagusad lapsahve nunnutavad isased paavianid (? igal juhul mingid ahvid)? Ei, nad ei ole pedofiilid. Nemad olevat hoopis poliitikud. Ahvimammade poolt pukki pandud poliitikud. Ja siis räägib ta sellest, kuidas looduses emad lapsi ei karista vaid läbi vaimustuse tekitamise ja hoidmise vaid lapsi suunavad õigele teele. Kõik kõlab veenvalt ja ütlemata toredalt. Tema kõne lõpp jõuab tänase ettevõtmise põhjuste tuumani. Arusaamatu ema defineerimiseni läbi abikaasarolli. Tal on selle kohta oma tuline arvamus ja see mõjub mehe suust värskelt ja vaimustavalt. Ja selle koha peal kaevub ka minu enda mõte jälle väga sügavale emaduse teemasse. Tõstsin need mõtted siit eraldi postituse alla ja sellest saad lugeda SIIN.

Eiki Nestori sõnavõtt on lihtne, lühike ja tabav.

Ta edastab ka presidendi tervitused ja asub siis nimeliselt tunnustama emasid, kelle Virginia Woolfi grupp on välja toonud. 16 erineva taustaga naist ja ema.

Ma olen harjunud, et ma olen alati kusagil nimekirja keskpaigas ja sätin end seal magusa martsipanivitriini juures kenasti kaasa elama. Aga siis… mina olen esimene.

Huhh… Kõrvus kohiseb ja kepsud all värisemas astun õnnitlejate suunas ja mõtlesin, et nii tore oleks, kui ma suurest erutusest nüüd kogemata ei libise ja maha ei prantsata. Jalg tõsiselt väriseb.

Tugev soe käepigistus ja õnnesoovid härra Nestorilt, rahvusliku mustriga kotike pihku, nii ilus suur “Ema” pilt Piret Ränilt endalt kaenla alla ja magusalt lõhnavad lilled Miina Liiaselt teise kätte. Kadi toimetab taustal vilunult kindla käega. Oma kohale tagasi minnes mu jalg enam ei värise, süda aga küll. Pisar kipub ka korraga kurku.

(pilt Õhtuleht / Alar Truu)

Järjest uued nimed kuulutatakse välja ja rahvas plaksutab ja ma tahan ka nii väga plaksutada, aga ma ei raatsi oma pilti ja kotikest põrandale panna. Annan lilled Älini kätte ja sätin pildi seina äärde oma roosa käekoti otsa. Nii saab paremini kaasa elada ja rõõmustada. 🙂

Ja siis me õnnitleme kõik läbisegi teineteist ja teeme vägeva väega ühiseid pilte ka:

Ja ütleme sõna ka sekka, mis me sellest asjast siis arvame. Sellest, mida mina arvasin, kirjutas hiljem natuke ka Õhtuleht 🙂

Kas see ettevõtmine nüüd jääbki sedasi kestma, ma ei tea, aga algatus on igati tunnustust ja tegemist väärt ja ausalt suure sätitud aktuse asemel mõjus see tänane üritus märksa vahetumalt, loomulikumalt ja ka ilmselgelt emalikumalt. On, mida hoida, märgata, tunnustada ja edasi arendada. Aitäh teile, te hullud vinged Woolfi naised ja kõik teised ka! <3

Mina olen sahisevalt rahul ja jagan oma tunnustust edasi kõigile vapratele emadele! 🙂

(foto Delfi / Rauno Volmar)

Enne kojuminekut sikutasin veel ka kingikotis peitunud uhke sinise ema-särgi endale selga. “Maailmale oled sa lihtsalt ema, aga oma perele oled sa terve maailm!” Samasuguse, mida kandis meie president emadepäeval Estonias kõnet pidades. Ka tema oli täna tunnustatud 16 ema nimekirjas. Kotis olid veel Woolfi grupi poolt tunnustatud emade nimed, piletid teatrisse ja Tartusse sööma ja minu kolme naisega helkurid. Ja sellele kõigele lisaks veel soojad soovid ja Piret Räni ilusalt sümboolsed pildid. Pilt hetkest, mil need veel ootasid kättejagamise hetke 🙂

(foto Õhtuleht / Alar Truu)

Kui me lõpuks Loomaaiast tänavale astusime, siis sadas vihma. Külm oli ja tuul oli kange ja mina rullisin suure roosa salli kaelast maha ja pakkisin oma ilusa klaasraamiga pildi selle sisse, et see mitte mingil juhul märjaks ei saa. Mul oli kogu aeg mõttes olnud, et kui üritus läbi saab, siis me läheme Äliniga kohvikusse. Täpsemalt seal samas lähedal asuvasse Lioni, et süüa maailma parimaid ekleere. Älinil hakkas aga endast olenematutel põhjustel korraga väga kiire ja vihm muutus raheks ja ma panin ette, et kuule, kutsu sa takso ma lähen toon senikaua meile paar ekleeri ja küll me lõpuks mingi koha leiame, kus need pintslisse pista. Kõht oli hirmus tühi. Ma vist ei olnudki täna veel midagi söönud?

Lionis oli täpselt kaks šokolaadi-ekleeri ja seepeale rändas tühi taldrik leti alla. Karamellikattega oli ka, aga need mulle niiväga ei meeldi. Kolme askeldava neiu kõrval asjatas seal leti taga ka noormees, kes mu ostu peale lõbustatult ohkas, et näe, saimegi lõpuks neist kookidest lahti või midagi sellist. Neiud itsitasid ja mina itsitasin ka. Erinevalt nende kesklinna kovikust, kus teenindus on küll alati väga kena ja meeldiv, on neil Õismäe veerel alati vabam õhkkond, säravamad silmad ja pole ma sealt veel kordagi välja astunud hea tuju ja itsitamiseta. Headest kookidest rääkimata. Iga viimane kui kord.

Eks neid kooke tuli hiljem veel vast juurde, aga mina sain vähemalt oma kaks kooki kätte ja olin hirmus õnnelik. Krõbinal maha langevad raheterad muutusid suuremaks. Räästa all seista oli toredam kui üle välja bussile kiirustada. Tellitud takso eksles ja otsis teed ja mul oli seda oodates aega pilte klõpsida. Selles valguses on see juuste kollane ikka kohe väga kollane ja ma ise nii punane, hihiii, aga see ema-särk on ma-ru-la-he!

Lõpuks oli auto kohal ja meie tee läbi märja Tallinna võis alata. Mu sõidu ajaks turvaliselt põlvede vahele surutud lillekimp täitis kogu takso magusa lõhnaga.

Nõmmel olles helistas juba ema, et kus ma nüüd siis ometi olen. Tere-tore, ma võiksin endiselt loomaaias olla, mis siis? Aga emal oli tööpäev läbi ja ju tal oli igav. 😀

Parkisime Älini tema sihtkohta ja mina sõitsin ema rõõmuks sirgelt koju nagu hea laps kunagi. Ema ennast veel kodus polnudki, tema oli alles poes ja teel koju. No me siis uurisime mammaga koos mu Piret Räni pilti ja nuusutasime mu lilli ja siis vaatasime sel korral tunnustatud emade nimekirja, et kes on kes ja keda tema ka teab ja mu särgi teksti uuris mamma ka lähemalt ja siis vaatasime mu telefonist veel Älini tehtud pilte.

Veidi aega hiljem saabus meile külla mu ristiema, tädi Maie. Istusime köögis mu vana ümmarguse laua ümber. Vihm oli otsa saanud. Mändide okaste küljes sätendasid õhtupäikeses võbelevad veepiisad. Rääkisime maast ja ilmast ja sõime napolenikooki.

Älin tuli korraks veel meie juurest läbi ja me tegime temaga aia taga metsas ja niiskes niitmata muruga aias ühe ringi ja pidasime juulikuuks plaani. Otsisime mände ja ühe olulise pildi tegime oma ühise albumi jaoks ka. Ilma ei saakski! 🙂

Toas oli nii hea ja soe, sest ema oli kütte uuesti sisse lülitanud. Sellega, et minul külm on, sellega on ta läbi elu harjunud ega pane seda vist enam tähelegi. Aga mamma ei andnud talle enam asu ja nii saigi maja soojaks. Mul oli selle üle muidugi vaid hea meel. Pakkisin ja sorteerisin veel oma asju ja püüdsin kööki oma sorteerimise kraamist vabastada. Otsisin maja pealt kokku ka oma Pisikese Tita Lugu raamatute kastid, nii eesti- kui venekeelsed, et need homme hommikul viia sinna, kuhu need kuuluvad, ehk enneaegsete laste ja nende perede toetamisega tegeleva ühingu kontorisse. Nii on ka minul kindlam ja julgem tunne, et need raamatud ladusamalt õigete inimesteni jõuvad. Tassisime emaga kastid juba autosse homseks valmis.

Emal oli igav minu pakkimisi passida ja ta otsis endale muid tegevusi. Mamma puhus teises toas hoolega mullid ära ja tuli siis kööki süüa otsima. Ta on juba palju kõbusam, kui siis, kui ma üleeile saabusin. See on hea märk. Lutsutab vahepeal oma komme ja nii pidi rohuvõtmine tõepoolest talutavam olema. Hea seegi. Internetist vaatasime päevase sündmuse pilte ka.

Siis tuli emal korraga idee, et kas ma Väikeste Hiiglaste saadet ikka olen näinud. No et see olla olnud ikka hirrrrrmus lõbus meelelahutus olnud. Tunnistasin, et uudistest olen näinud pisemaid klippe, aga rohkemat ma sellest asjast ei tea. Ta siis käigu pealt selgitas asja olemust ja ise samal ajal otsis juba telekast paremate palade saate salvestust. See oli ikka veel nähtav. Ta ise vaatas seda juba ma ei tea mitmendat korda ja vaimustus polnud grammi võrragi lahtunud. Nalju teadis juba peast ja niheles rõõmsalt kõrghetki oodates. Mul oli naljaks nii saadet kui ka ema ennast silmanurgast jälgida. Soe ja armas.

Poole saate pealt sain oma asjad kokku ja läksin voodile istuma. Õnneks sai reklaame kerida, sest saade ise oli tore. Mul kiskus uni hirmsasti silma seal ekraani ees. Sättisin end vaikselt padja suunas ja siis leidsin oma roosa koti ja selle sees… karbi, mille kaanel oli Lioni tempel. Ja seal sees olid mu kaks ekleeri. Need nägid täitsa kenad välja, polnduki laiali sulanud veel. Kui suur saab olla rõõm kahest koogist, mis kunagi pärast südaööd su padja alt välja kargavad? Õige vastus – rõõm saab olla just nii suur, et need koogid tuleb kohe sealsamas itsitades nahka pista. Sorry, Älin, ema sai Sinu koogi sel korral endale. Ja ta ei nurisenud üldse. Need olid väga head. 😛

Lõbus saade sai otsa. Kell sai 2 ja meie jäime magama.

Reede – viimane päev, mille jooksul peab jõudma kõike ja pole aeg isegi ühte telefonipildi klõpsu teha 😀

Ema äratuskell ehk raadio hakkas laulma punkt kell 6. Ma pöörasin teise külje. Kell 7 küsis ema, mis kell ta mind äratama peab, et ma temaga koos tööle saaksin sõita ja päevaks ta auto enda kätte võtta. Pakkus veel, et no tegelikult võib ta ju bussiga ka linna sõita, aga ma olin kindel, et ma viin ta ära, ajagu mind üles näiteks 5 minutit enne seda, kui välja plaanib astuda.

Kel 7:30 ajas ta mu üles. Oiii, kuidas uni maitses, aga ei midagi, tuleb tegutseda. Ajasin end üles, kiired toimetused ja ajasin kõik mõeldavad riided, mis mul olemas olid peale satsiseeliku endale selga. Olin õhtul Andrease vana räbaldunud aiatööde jaki ka leidnud. Selle panin ka selga. Kamakaks, peamine, et külm pole.

Päike säras silma ja tee oli kuidagi nii oma ja tuttav. Mulle meeldib Tallinnas. Kogu selle lühikese siin oldud aja on mul tunne, et kuigi ma viimati korraks Eestis käisin enne jõule ja enne seda suvel, siis ma poleks nagu ära olnudki. No puud on märgatavalt suuremad ja Statoil on nime muutnud, aga muud nagu polegi. Kõik on nii turvaliselt tavaline. Ema kihutas tuttavat teed mööda oma töökoha suunas.

Teel olles olin mina ikka põdenud, et ma olen auto dokumentides kirjas kasutajana ju vana nimega. Isikukood isikukoodiks, aga mul on ainult Šveitsi load, nendel pole mingitki koodi ja teine perenimi nüüd ka. Ma olin emale juba varem pakkunud, et no teeme mulle igaks juhuks vähemalt tavalise volituse ka, aga ema jäi endale kindlaks, et pole mul mingeid lube vaja näidata, näitan aga IDkaarti ja seal on kood olemas ja kül nad ise registrist veenduvad, et lubadega on kõik korras ja isik on üks ja sama. Mina aga põen selliseid asju hirmsat moodi. Äkki ikka sõidan koju ja pargin auto maja ette ja saan ilma hakkama? Ma olevat loll, mis loll ja kedagi ei huvitavat mu peatimine nagunii. No ok. 😀 Aga kui ma avarii teen? No ja siis, oli vastus. Eksole. Päev tõotas tulla ülitihe ja esialgu oli mul vaja veenduda, kas ma selle autoga ikka veel sõita oskan. Vist oskasin. Erinevalt meie lahmakast Volvost on ema nunnu Nissan pisike ja kõrge ja ma suudan ilma lisaanduriteta seda isegi üsna osavalt juba parkida. Volvoga oskan ma nüüd juba ka. Pärast seda, kui ma kohaliku külapoe riivi meenutava metallmustiga seina sisse kenakese lohu tagurdasin. Jube osavalt, kusjuures.

Vahetasin Kuku-raadio mingi muusikalisema kanali vastu ja sõit sujus kenasti. Esimene peatus – Järve Keskus. Lubade hirm hakkas haihtuma. No küll ma neile kuidagi ikka selgeks teen, et ma hull blondiin olen, sest mis nende lubade ja paberitega ikka saab valesti olla?

Parkla oli tühi. Ma oma peaga mõtlesin, et Selver tehakse ka kell 7 hommikul lahti nagu siinsed poed. Mõned isegi kell 5. Aga õigus, siin on poed hommikul varem lahti, aga Eestis on nad õhtul mõistlikumalt avatud. Mul oli 4 minutit veel oodata. Turvamees ukseklaasi taga niheles ja vahtis oma telefoni. Võib-olla luges minuteid avamiseni? Hihii! Mulle meeldivad poed, kui nad tühjad on. Inimestest. Võtsin piiksutaja ja tegin kiirelt oma kiire ringi – juusturull mammale ja mulle endale Maisupala-kommid, need plastkotis munakujulised – mu uued lemmikud! ja aaloejook. Piiks piiks piiks ja kaart ja makse ja parklasse ja koju. Maja ees oli kolm autot. Üks neist vist oli mu õe pere oma. Uks oli laiali lahti. Ju vist ikka õe oma, sest kes see siin ikka sedasi asjataks nii vara hommikul. Mul oli aega. Kuulasin raadiot ja sõin komme ja ootasin südamerahus. Olidki nemad! Sain veel suuremal lapsel kõik triibud ta mütsil ja sukkpükstel ja särgil üle lugeda. Täitsa triibuline tegelane oli ja väänles naerust nii mis hirmus. 😀

Panin mammale piruka lauale tema ärkamist ootama ja pakkisin oma pisikese kohvri homseks hommikuks enamvähem kokku nii, et sinna veel puuduvaid asju mugav lisada oleks. Milline luksus on reisida käsipagasiga! vahepeal helistas ema, et ma pean ristiema juurest töölt läbi minema, sest ta leidis mulle suure sooja dressika ja pontšo. Ju tal oli eile mu külmunud olemist kurb vaadata. Vähemalt oli mul lootust enne seekordse külastuse lõppu sooja saada.

Kell 10 sõitsin tagasi Järve Keskusesse ja viisin kaks tita-raamatutega väga olulist pakki posti. Nende õnnelik kohalejõudmine nägi hiljem ühel juhul välja sedaviisi 🙂

Postkontoris harjutas õpilane kätt ja vanem tegija juhendas teda. Aega võttis, aga asja sai. Ma sain teada, et postkontorist saab pakke ka pakiautomaatidesse saata. Väga käepärane! Ja papist toru oma suure pildi turvalisekstransportimiseks ostsin ka. 🙂

Edasi sõitsin Nõmmele. Seal ootas mamma uue kopsuröntgeni saatekiri ja ühtlasi sain paar sõna vahetada ja kallistada meie hästi toredat pereõde Karmenit. Autosse tagasi kõmpides möödus minust klassitäis Nõmme Põhikooli lapsi. Vanuse poolest ehk isegi Tannu vanad klassikaaslased? Minu poisid ja Andreas olid samal ajal Šveitsis kõik koos koolis. Täna oli koolis vanemate hommikusöök. Alguses pidin mina minema Vancuga ja tema Tannuga, sest kooli vanuseastmed ja seega siis ka grupid lähevad täpselt nende kahe vahelt pooleks. Suuremad olid omaette koos ja pisemad omaette. Kui sai selgeks, et ma samal ajal hoopis Eestis olen, siis pakkus Vancu õpetaja, et pole üldse probleemi, kui Andreas mööda maja ennast jagab ja ta võib vabalt ka Tannuga Vancu hommikusöögile minna ja vastupidi. Ainult et lubatud sarvesaiad ja mahla ja või pidi ta ikka minu eest ka viima, sest kõik peale saiakeste olin ma talle juba eelnevalt koju valmis ostunud. See ei olnud probleem. Poistel oli elevust kõvasti ja piltide vaatamine viimase erinädala sündmustest olevat ka tore olnud.

Perearstikeskuse eest vaikselt jaama poole sõites turgatas mulle korraks pähe, et ehk peaks Sõõrikukohvikust Andreasele homseks tema kõige lemmikumaid moonirulle ostma. Siis jälle mõtlesin, et ei, aitab neist liigsetest kaloritest talle küll. Mulle muidugi ka. Naeratasin kurikavalalt ja litsusin jala halastamatult gaasile. Mustamäe poole sõites mõtlesin korraks, et lähen toon äkki selle pontšo ja dressika kohe tädi Maie juurest töölt ära, enne kui Liimi tänavale suundun, aga hea oli, et ma seda põiget ei teinud, sest muidu poleks ma õigeks ajaks oma raamatukastidega õigesse kohta kuidagi jõudnud. Liiklus Tallinnas on ikka isemoodi.

Kohtusime Liviaga kontormaja uksel kell 11 ja tassisime raamatutega kastid kolme korraga nende kontorituppa. Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühingu ruumid on kohe MTÜ Enneagsed Lapsed kontori vastas. See oli minu jaoks vahva avastus – palju toredaid, asjalikke ja vajalikke inimesi koos! 🙂

Tita-raamatutega koos viisin neile ka raamitult oma paljude titadega pildiga. Selle, mis on ka raamatu tagakaanel. Omal ajal alustasin selle joonistasimist ja värvimist puitplaadile juba eriti enneaegse Vancuga haiglas olles. Kodus lõpetasin ja kinkisin selle siis haiglale. Titamaja õepostist läks see aga ühel heal päeval teadmata suunas jalutama ja tagasi ei tulnud. Mõni aeg hiljem töötlesin arvutis sellest pildist tehtud foto printimissõbralikuks ja viisin haiglasse uue pühendusega pildi. Ka see olevat neil vist kaduma läinud. Fail ise on minu digitaalsetes kultuurkihtides ennast ära peitnud, aga raamatu tagakaanel on ta õnneks ikka veel olemas koos oma olulise sõnumiga, et ikka igast pisikesest saaks kord suur. Ja suure pakkimise käigus tulid päevavalgele ka kaks kunagist printversiooni sellest pildist. Neist ühe ma siis kontorisse kingituseks ka viisin. Teise pakkisin endale Šveitsi mälestuseks kaasa.

Kuigi seal maja ees tohib külastajate kohtadel vaid viieks minutiks peatuda, siis uskus Livia, et midagi hullu vast ei juhtu, kui ma seal veidi kauem pargin. Ja nii meil jagus juttu pikemaks. Tema oma elu ja kogemusnõustaja ja muude kogemustega ja mina oma elu ja kogemuste ja õe ja nõustaja ja muude kogemustega. Meil jaguks juttu vist alati pikemaks. Tugevad kallistused ja parimad soovid Sulle, Sa ilmatuma tugev vapper vahva naine ja Su pere. Minu suur ja sügav austus ja lugupidamine ja armastus kuuluvad Sulle, Livia!

Kui enneaegse lapsega perele seda raamatut haiglas juba ei antud, siis nüüd leiavad asjaosalised selle raamatu ka ühest kindlast ja õigest kohast – MTÜ Enneaegsed Lapsed kontorist. Kohtumise asjus tuleb kontorisse eelnevalt kirjutada või helistada, et sobiv aeg kokku leppida. Aitäh Livia ja Kristel! 🙂

***

Autos vaatasin kella. Pontšo järgi polnud hetkel sobilik aeg minna, sest tädi Maie oli kindlasti lõunal. Võtsin siis suuna hoopis Kristiine Keskuse peale. Aatriumi keskelt on Boost kadnud ja Apollo juurest on Sushi-rong minema kolinud ja Chopsticks on jälle asukohta muutnud. Vaatasin Apollosse. Ka neil ei olnud minu soovitud dvd-sid, aga avastasin, et Kumal on terve rida uusi nunnusid liblikaid. Tegelikult tulin ma Kristiines vaid Mummi vaatama Taibulasse. Ta oli omal kohal ja mattunud spinnerihuviliste lastejõukude alla. Enamvähem. Vaatasin poes ringi, uurisin uusi asju ja kui tal vahepeal hinge õnnestus tõmmata, siis tuli ja rääkis ka minuga paar sõna. Kallistasime ja ta kihutas lõunale.

Astusin juba tuldud teed tagasi, kui korraga meenus, et ma sain mingi aeg tagasi Tele2-st meili, et neil mingid asjad muutuvad. Ja midagi oli ka simkaartide vahetamisest. Kuna mu telefonis on kaart sees juba eeem… 2010st aastast, siis tänapäeva tehnika arengut arvesse võttes on see vist üsna aegunud asi. Tegin kannaka ja marssisin Tele2 esindusse.

Nooruke preili õppis ettevaatlikult ametit ja teda toetas neis asjus teine, kogenum töötaja. Mulle sobis. Nii on mu meelest alati lootust asjadele efektiivsemalt läheneda, sest valvsus on tugevdatud ja püüe head töökvaliteeti näidata, ka. Mul oli neile paras ülesanne, hea harjutada. Selgus, et mu simkaart on rohkem nagu antiikne juba. Kuidas ta siiani üldse veel toimis? Mina ei tea, nii vähe kui mul seda Eestis vaja on olnud, olen kuidagi hakkama saanud. Sain uue simi. Ja siis oli mul vaja, et nad mu viiest numbrist kolm niisama rippuvat numbrit sulgeksid. Üks neist on Tannu vana number, mida keegi nagunii ei kasuta enam, teine oli kunagise koduse neti oma ja kolmanda päritolu on mulle aasta otsa müsteerium olnud. Ma panin need juba eelmisel aastal kõik kinni, aga avastain nad mõni kuu tagasi uuesti avatuna oma arvelt. Selgus, et neti kaudu saab numbreid kinni panna vaid ajutiselt, aastaks. Ju siis sai vahepeal aasta juba täis. Panin nad siis kõik uuesti ajutiselt kinni ja tulin nüüd siis, nagu nende kodukal kirjas, isiklikult kontorisse neid sulgema.

Palju õnne, selleks, et neid jäädavalt sulgeda on vaja nad kõigepealt avada. Ja selleks et nad avaneksid ja neid päriselt sulgeda saaks, kulub mõni tund. Ja kahjuks ei saavat seda ka muul viisil korraldada, kui et ma pean ise uuesti kontorisse tulema. Eksole. Pakkusin, et no aga jätame nad siis kinni, et kui ma juulis tulen ja mul veidi rohkem aega on, et eks ma siis tegelen sellega. Seepeale teatas noormees, et hilja, juba lahti. Neiu oli väga vaikne ja tema pilk eksles ebalevalt. Noormees neiu selja taga suutis olukorra tobedust vabandada nii vahetult ja ootamatult kenasti. Ma usun, et sellises olukorras oskaksin ma ärrituda küll iga üleliigse kohustuse peale, aga no arusaadav, kui ei saa teisti, siis mis seal ikka, eks ma siis tulen mõne tunni pärast tagasi. Kuigi mul aega niigi napib, siis neid numbreid niisama ka nüüd lahti kuuks ajaks ei jäta, aga vihastada pole seepeale ka vaja. Saabki asja korda. Kahju ainult, et nad Järve Keskusest oma kontori minema kolisid. See oleks minu jaoks palju mugavam variant praegu. SMS teavitused lasin ka kinni panna. Mina neid tellinud pole ja mingi aeg hakkasid nad ise mu arvel ennast ilmutama. Võib-olla olid nad kunagi tasuta ja seepärast ei teadnud ma neist midagi? 19 senti pole teab küll mis number, aga niisama tühja seda maksta pole nagu ka mõtet. Selle lubasid nad kohe kinni panna. Väga hea.

***

Ma olin kaks päeva juba otsinud Vancule tema lemmikut patsijuustu. Teate küll neid suitsutatud patsi põimitud peeneid juustribasid, eks? Vanasti on neid alati ka Selveris müügil olnud, aga sel korral mina neid ei leidnud. Kristiines on aga Tele2 vastas Prisma ja neil oli see tagaotsitud juust kenasti olemas. Võtsin kaks pakki ja teel kassade suunas veel ka paki Dumle-komme ja olin rahul, et vähemalt üks linnuke on mu nimekirjas täna veel kirjas. Kassas avastasin, et mu pangakaart on kadnud. Selveri kaart ka. Kuhu ma nad siis nüüd toppinud olen? Peast kihutas miljon mõtet särinal läbi kuni selleni välja, et ma veel jõuan pangakontorisse vana sulgema ja uut avama ja eks siis ema saadab selle mulle jälle postiga Šveitsi nagu viimasel korral, kui ma nime vahetasin ja uue kaardi pidin tegema. Õnneks oli mul sularaha, aga kus, krt, see kaart ikkagi on. Parklasse astudes kiikan uuesti Taibula poole, Mumm on veel lõunal. Ta veel ei tea, et ma pean täna siia veel nagunii tagasi tulema. Jätan selle üllatuseks. See on magus teadmine. Aga see pangakaart…

Istun parklas. Panen silmad kinni ja käed enda ette sirgelt roolile. Kus ma seda viimati kasutasin? Hommikul Selveris. Sealt võtsin ma selle raudpoltkindlalt endaga kaasa. Sai see maha kukkuda? Ikka sai, aga vähetõenäoline. Lappan uuesti oma kotis, tõstan kogu selle sisu istmele. No pole, noh. Mis mul seljas oli? Äkki pistsin möödaminnes kiiruga taskusse? Haaa! Mul oli Andrease vana jakk taskus, äkki on seal taskus? Võimalik. Proovin mammale helistada, et ta kähku vaataks, kas on mu kaardid seal taskus ja panen juba vaimu valmis loenguks, et kuidas ma nii hooletu olen. 😛

Telefon ei toimi. Õigus nad ju ütlesid, et poole tunni pärast hakkab uus kaart tööle. Aga et see vana juba 10 minutit hiljem ei toimi… Aga olgu, vahetan kaardi välja. Tundub, et toimib. Püüan uuesti mammale helistada. Pole tema numbrit. Mis mõttes ei ole. Ema numbrit pole ka. Kuigi seda tean ma ühena vähestest endiselt peast, sest ta ei ole enam kui 20 aasta jooksul kordagi oma numbrit muutnud. Siis taipan, et need numbrid on mul ju vanale kaardile salvestatud. Seda, et neil kodus ka lauatelefon on, seda taipan ma praegu, seda lugu nädal hiljem siia kirja pannes. 😛 Aga arvatavasti poleks mamma selle helinat nagunii kuulnud ja no eks ma lähen vaatan kodus ise, kus need kaardid on. Rahulik on olla, ma usun, et nad on seal taskus.

Topin asjad kotti tagasi ja viimasena voldin oma kõigi tänaste ülesannetega suure paberilehe lahti. Kriipsutan läbi need, mis juba tehtud on ja joonistan ringid ümber neile, mida veel kindlasti tegema peab. Pean tunnistama, et päev päris kenasti sujunud. Eriti siis, kui ma need kaardid nüüd ka veel üles leian.

Sõidan mööda Nõmme teed. See viib mind üsna otse tädi Maie töökoha juurde. Aga teele jääb Räägupesa. Staabi juures foori taga oodates on selge, et kui parkimiskohti vähegi on, siis tuleb üks pisike kiirsöögi peatus. Mul on kõht tühi ja ühe pisikese portsu riivitud kapsa ja hapukoore-majoneesi kastme ja maitsestatud friikate vastu… ma… täna… ei… saa! 😀 Mina, kes ma friikaid vihkan, vajan sel hetkel just neid. Võimalik, et kapsa pärast. 😛 Ja need ma endale ka korraldan. Jubehead on.

Pontšo ja dressika sain kenasti kätte. Dressikas oli veel veidi pesemisest niiske, aga must pontšo istus mulle suurepäraselt selga ja oli soe ka. Aitäh, tädi Maie, mu eest hoolt kandmast! 🙂

Autosse tagasi minnes viib tuul mu lahtised juuksed lendu ja lajatab siis täiega näkku. Suu ja silmad on heleroosasid karvu täis ja selleks, et uuesti näha, pean tublisti vaeva nägema. Mööduva auto juht jääb seisma ja naerab. No on, jah, lõbus. Mul ka.

***

Kodus sättisin veidi oma kohvrit ringi, sest olin Taibulast poistele kaks värviliste ledidega spinnerit ostnud. Või saab ühe Andreas, sest ma tean, et ta tegelikult tahaks üht endale ka. Eks see paistab, aga nüüd peaks küll kõik kodus eriti rõõmsaks saama, kui ma kohvri lahti pakin. Oma kadunud kaardid leian Andrease jaki taskust ka üles. Huhh, see on kergendus.

Ajan veel mammaga juttu ja siis juba helistabki Ruta, et ta vabaneb varsti ja me võime ka varem kohtuda. Mulle sobib, mida rutem, seda toredam! Ülemistes või Järvel. Kaalule jääb Järve. Sätin end minema. Alguses plaanin üldse jala minna, aga siis läheb kiireks ja ema saabub koju ja tal on kõike teada vaja ja nii ma siis ikkagi kihutan autoga poe juurde. Reedene kellaaeg on seal maal, et Selveri parkal on suht puupüsti täis. Aga ma leian koha ja lippan Ampsu suunas.

Rutat on niiiii tore üle saja aja näha! Viimati vist päriselus kohtusimegi tublide koolilõpetajatena presidendi juures vastuvõtul käies. Ehk siis juba kaks suve tagasi? Ja tookord sõime veel pärast Kadrioru pargi veerel kohvikus makroone. Siis oli ilm märksa soojem. Järve keskuses makroone vist ei saa. Poest ehk, aga see poleks see. Teise korruse puhvet on remondis ja nii me Ampsu lehmanahksete pinkidega pubis oma koha sisse võtamegi. Kohvi ja väga maitsva mango-jäätisekokteiliga. Vahel ju natuke võib? Täna kindlasti. Selle koha juures meeldivad mulle tohutult teenindajate säravad silmad. Just pubisse sobiv vahetu suhtlus, märkamine ja kohalolek. Selle poolest erineb see kõigist teistest Järve Keskuse söögikohtadest märgatavalt ja sümpaatselt eeskujulikult. Kui nüüd meenutada, siis Andreasele meeldis siin ka.

Nii, aga Ruta!! Istume pubi tagumisse nurka, pikkadele lehmanahksetele pinkidele, sest see magusalt mugav koht on meie õnneks vaba. Tema on ühel- ja mina teiselpool lauda, valgus me vahel on madal ja mahe ja Ruta on see inimene, kellega meil vist jutt kuuuunaaaagi otsa ei saa ja keda ma nii hirmusväga armastan. Vahepeal lihtsalt vaatame üksteisele üle laua suurte silmadega otsa ja no nii ilmatuma ilus on olla. Kiirabist ja elust ja maailmast ja millest kõigest jõuame me rääkida. Ruta saatis mulle hiljuti postiga lugemiseks kaks enda lemmikut Pratchetti raamatut. Ma olen mõlemat pisut nuusutanud ja “Head ended” on algatuseks olnud veidi intrigeerivam. Kui mul ometi nii palju kirjutada poleks, et jõuks lugeda! 😀 Aga küll ma jõuan. Huvi on suur juba põhimõtte pärast. 🙂

See kohtumine Rutaga toob mu sisse kuidagi suure rahu, mis kahe ja poole eelneva päeva jooksul Eestis on kusagil eemal minust olnud. See pidev stress, et nii palju on vaja teha ja jõuda ja näe see ka veel ja see ja see. Mul oli kindel plaan enda pinginaabrile helistada täna õhtul, aga nüüd pole mul isegi tema numbrit, sest see on vanal kaardil ja ma ei tea, kuidas seda sealt kätte saada. Seega ju ma helistan talle mingil teisel reedel. Ega ta meelest mul ju kao. Ja Ruta aitas seda rahu mu sees tublisti taastada. Pinge on maas ja lihtsalt nii hea on olla. Aitäh, Sulle, kullakallis Ruta! Suvel jälle, eks! <3

***

Ruta kiirustas edasi ja mina mõtlesin, et teen oma paar kohustuslikku suitsuvorsti ja juustupulga ja kana-kiirnuudli ostu ära. Ega meil Šveitsis ju juustu ja vorsti pole? Aga vaat just selliseid pole. Ja hea, kui Vancu seda üht tüüpi nuudlitki vahel sööb. Andrease Kalevipoja šokolaad oli mul õnneks juba olemas. Aga siis vaatasin kella ja arvasin, et vist on targem kähku Kristiines uuesti ära käia. Vurasin sinna, ummikuid polnudki. Vist olid kõik juba pealinna hüljanud selleks hetkeks. Sain oma numbrid Tele2-s suletud ja mõtlesin veel korraks, et hüppan H&M-st läbi, aga seal uksel passisid… LHV šaakalid.

Et nad ka midagi targemat kenal reede õhtul teha ei mõista?! Ma olen alati neist osanud suht ladusalt vabaneda, täna lõuna ajal lihtsalt astusin mööda, aga nüüd, õhtul, tekkis hetkeks pilkkontakt ja oligi olemas. Jäin ühe küüniste vahele kinni. Ei aidanud ei “ma ei ela Eestis”, “ma ei käi tööl ja ükski mu sammas ei kõdune, mädane ega kasva” ega ka see, et “ei aitäh, mu raha elab juba Swedis”. Või õigemini, see viimane oli ilmne viga. Vanasti rehmasin ma ikka möödaminnes “aitäh, mul on kõik asjad juba teie juures”, kuigi polnud, aga olin selle võlukoodi kahjuks unustanud. See on muidu hea, siis on nad sahisevalt rahul ja lasevad sul enamasti minna.

Ma olin nagu puhevil võidusõiduhobune oma boksis ja ootasin vaid stardipauku ja keegi värava mu ees avaks, et ma saaks kaaauuuugele hüpata ja plagama pista, aga seal ma olin ja tüüp pinnis ja piinas. Ma olen nõrgaks jäänud ja ei oska selliseid ebameeldivaid tegelasi enam paika vist panna. Või on nemad lihtsalt aja jooksul, mil mind neid tõrjumas polnud, kõvasti trenni teinud. Meie jutt oli nagunii täiesti tühi määgimine ja ei mingit villa sealt ei paistnud, ma olin oma olematu numbriga pensionifantaasia eelmisel aastal tagasi Swedbanka viinud ja mul puudus igasugune vajadus seda mingiski suunas liigutada. Nagunii on see mu summa seal naljanumber ja ausalt, ma ei viitsi oma aega selle jura peale sekunditki enam raisata, aga LHV tüüp oli tüütum kui põhjapõdra rammusal verel nuumatud Lapimaa tigesääsk, kes kogemata näljasena Eestisse on eksinud.

“No aga miks te uuesti Swedi kolisite?” nuiab poiss.

Miks-miks? Krt seda teab, selleks, et kogu mu asjaajamine oleks lihtne ja ühes kohas koos? Ausalt, ma ei viitsi sellistele asjadele mõtelda ja mis see üldse sinu asi on, mõtlesin ma endamisi ja siis meenus midagi ja ma tulistasin varrukast, et tegelikult viisin, sest Swedis tehti mulle selgeks numbritega, et nende juures on ohutum ja parem olla. Mulle piisas. Jälle viga! Poiss läks äksi täis ja hoidis kujuteldavat väravat minu kui ärritunud hobuse ees veel julmemalt kinni, laiutas oma läpaka kaane lahti ja kukkus klõpsima erinevaid lehti, et mulle tõestada, kuidas Swedis ikka valetatakse ja petetakse ja tegelikult on AINULT nemad kliendi huvide eest väljas. Eksole. Krdi psühholoogilised mängud, siunasin ma ennast mõttes, et no miks ma ometi sealt minema ei marsi. Viisakus ei luba. On see tüüp viisakas? Ei. Miks mina peaksin? Aga vaat sisemine kood ei lase nii käituda. Miks mind nii kasvatati? Söödaks? Huhh…

Isegi Starmani tüübid pole nii ebameeldivalt pealetükkivad ja oma firmale vaid solgivett peale tõmbavad kui LHV omad. Ausalt, koristage need müügimehed keskusest ära ja teie pangal läheb palju paremini nii virtuaalse arveavamise võimaluse kui kõige muuga. Inimesed ei ole rumalad, nad leiavad huvi korral ja valikuid kaaludes ka ise tee teie juurde ja vaat siis, kui on olemas vastastikune soov ja huvi, siis laske neil võimekatel müügimeestele näidata kõiki oma võimed. Nii palju vastikust ja pahameelt jääks olemata, kui nende töö ei seisneks inimeste tülitamises ja tümitamises.

Mul viskas täiega üle ja teatasin tüübile, et teate, mul on nüüd juba VVVÄGA kiire. Kuigi ma olin seda ka meie piinamise alguses talle ütelnud ja sellest oli juba 10 minutit kindlasti möödas.

“Kuhu ja miks?” pärib tüüp. No mis see sinu asi on??

“Lennukile.” Nali naljaks, aga see hädavale polnudki enam varsti vale, sest kui ta nii jätkab, siis ma ei tõesti ei jõua oma varahommikusele lennule.

“Mis kell lennuk läheb?” Apppiiii….

“Ma ei mäleta, aga kell 18 pean ma jaamas olema.” pobisen otsustavalt suvalise numbri, teadamata, mis see kell juba praegu olla võiks. Vaatan otsustavalt oma käekella. Tüüp vahib kella oma arvutiekraani nurgas. Kell on 18:05. 😛

“Aga siis olete te juba hiljaks jäänud,” vahib ta mulle irvitava näoga otsa ja loodab, et ma lasen ennast veel edasi piinata? Lootku pealegi! Adjöö, good bye, pakaa!

“No näete siis, mul on KIIRE! Head õhtut!” ja ma pistan kandade välkudes parkla poole jooksu. Ma vist pääsesin!

Taibulas teen ähkides peatuse. Tüüp pole mind jälitanud. No on jubedad tegelased! Kui see pole ahistamine, siis mis on? Naisena Hispaania tänavatel meeste vilede saatel astuda on märkmisväärselt talutavam kui LHV tüüpide eest kaubanduskeskuses puhtalt kõrvale põigata. See ju ometi ei tohiks nii olla?

Mumm on pikast spinneripäevast väsinud, aga mind nähes hirmus rõõmus. Mina teda nähes ka. Vahetame paar sõna ja juba ma liigungi edasi.

Kõik need päevad pidasin ma meeles, et ma pean kindlasti Mäkdoonaldsisse jõudma, et vaadata, kas neil seal väikest nunnut valget hüljest on. Šveitsis on hetkel mingid karvased elukad lasteeinega koos, aga siin ei saa sedasi valida nagu Eestis ja eraldi osta neid ka ei saa. Tuleb see, mis tuleb ja see on jubetüütu. Enamasti jätame me needki vähesed mänguasjad kõik söögikohta maha. Ja iga kord arutleme, miks ometi ei võiks neil olla nii, et saaks ka kohe keelduda sellest “mänguasjast”, sest enamasti on see puhas kräpp. Aga vaat see valge hüljes on tore. Vanc arvas, et see on meie kerahüljes Aurora tütar, no selle pallpehmiku, kes minu sünnipäeval meie juurde sisse kolis. Ja Vancu suur soov oli, et kui ma nüüd Eestisse tulen, et ma siis püüaksin Aurorale siit tillukese nunnu tütre leida. Ei õnnestunud. Eestis olid sedapuhku hoopis mingid jubenukud valikus.

***

Olen vahepeal mitu korda proovinud helistada Jancile. Tema number on mu telefonis õnneks alles. Telefon kutsub, aga ta ei vasta. Sõidan tagasi Järvele ja ostan oma juustud ja vorstid ja paar Vancu pakisuppi ja nuudlipakki kokku ja käin veel ka korraks ülemisel korrusel. Seal kohtun Carmeniga, kellega sain tuttavaks haiglas töötades. Ma olen ikka imestanud, kuidas on võimalik normaalseks jäädes töötada keskuses kunstvalguse käes nii, et hommikul minnes ja õhtul tulles on öö. No enamvähem ja talvel kindlasti. Tema on igal juhul palju aastaid edukalt vastu pidanud. Müts maha! 🙂 Jutustame lastest ja roosadest juustest. Temaga on tore rääkida! Ja see tunne, et lähed Selverisse üle poole aasta ja ta on seal, naeratab ja lehvitab sulle, see on üks igevasti vahva tunne 🙂

Ja ongi siis vist selleks korraks mu Eestiskäik sooritatud, mõtlen endamisi.

Autosse istudes avastan, et Janc on mulle tagasi helistanud. Valin ta numbri. Ta vastab kohe. Reipalt. Ma olen juba kaks päeva taskus kaasas kandnud tema jaoks oma Päikesesõle pildiga helkurit. Tal õnnestus hiljuti üsna kehv avarii läbi teha ja üks helkur, kui kaitsev kilp ja hea mõte, kulub ka talle kindlasti ära. Vähemalt nõndaviisi, sümboolselt head soovides, ma mõtlesin. Küsin, kas ma tohin korraks läbi tulla. Muidugi tohin. Sõidan üle mäe kodust mööda ja otse Nõmmele ja päike paistab turu ja jalakäiate silla juures puulatvadele nii soojalt ja suviselt. Õhk on veidi soojemaks muutunud. Või on mu süda lihtsalt soe, sest ilmateate kohaselt pidi ilm ju hoopis külmemaks muutuma.

Janc on kodus ja tema nunnu tütar on ka kodus ja kõik nende suured ja uhked kalad on ka. Tervituskallistuseks peame ettevaatlikud olema, et Janci vastopereeritud kätt mitte puudutada. Teisel käel on tal kanüül, aga sellega oskan ma ettevaatlikult ise ka ringi käia. Kuigi läksin vaid korraks helkurit viima ja teda kallistama, siis rohkem kui tund hiljem avastame kumbki endiselt keset tuba seistes, et aeg lihtsalt kaob ja Janci käsi on hullemini valutama hakanud. Aeg on teha üks valu leevendav süst. Ise ta seda teha ei saa, sest kanüülivaba käsi on salliga kaelas ja sõrmed veel kuigi osavad pole. Kas ma saan aidata? Muidugi saan!

Mul tulevad veel ka praegu seda kirja pannes naudingust külmavärinad, kuidas ma rullisin sidemejupi ta roosa kanüüli ümbert maha, avasin puhtalt korgi ja loputasin kanüüli.

Ja siis tuli esimene rohi ja siis teine hääääääästi aeglaselt jaühtlaselt ja siis loputus otsa ja kanüül kinni ja side peale. Huuuu!

(nii suur aitäh Janci isiklikule lapsfotograafile piltide eest! Jancile ka! <3 )

Ma ei ole täpselt kaks aastat teinud mitte ühtegi süsti, aga see tunne, et sa tead absoluutselt veendunult, milline liigutus on õige, et mitte jätta õhku süstla otsa ja samas mitte tilkagi ravimit kaotada, kuidas hoida paigal kanüüli, et see süstlaid vahetades ei liiguks, kuidas süstida hästi aeglaselt suurest raskelt liikuvast süstlast nii, et see kogemata sulle pinge all näkku ei lajataks ja teha seda kõike puhtalt, valest kohast kinni võtmata ja mis kõik veel. See oli seesugune nauding, mida arvatavasti teemakauged inimesed mitte kuidagi vist mõista ei suuda. Mul oli nii hea meel, et see teadmine ja tunnetus pole kadunud ja ma võiks siinsamas kinnisilmi hetkel vist kanüüle ka paigaldada. Tead, Janc, ma tean küll, et Sul oli neist rohtudest abi, aga tead Sa ka, kui palju mulle sellest ühest pisikesest “roosa liblika toitmisest” või “roosa lennuki tankimisest” abi oli. Ma olen siiani vaimustuses. Aitäh Sulle, kohe kõige-kõige eest ja taastu nüüd jõudsalt ja püsivalt ja varsti näeme taas! <3

Ettevaatlikud kallistused veel uksel ja kojusõit. Päikesevalgus polnudki veel päriselt kadnud. Diskgolfi juures olid veel pikad autode parkimise read. Sõitsin läbi Nõmme, mööda mu lapsepõlve Rahumäe leivapoest, millest nüüd on restoran saanud. Maailm muutub, aga põhiosa sellest jääb alati samaks. Tunne jään. Mälestused. Miskipärst on mul korraga nii igavikuline tunne. Kummaline, aga väga hea.

***

Kell 21:30 parkisin auto maja ette ja läksin tuppa. Ema ütles, et mamma olevat juba nii kõbus, et tahab ise pessu minna. Ema kartis rohkem et kas haigena ikka tohib ja nii nad siis mind ootasid. Palavikku mammal pole. Enesetunne on parem. Köha ei lämmata ega poo. Tuba pole ka enam nii jahe ja no alati on saadud kõik pestud siin. Ajan aga vannitoa soojaks ja saame hakkama. Uskumatu on hoopis see, et üks kohevarsti 94aastane selge mõistusega igavesti kabe inimene, kel ei valuta midagi ja pole häda muud, kui see õnnetu viirusest tüsistunud kopsupõletik nüüd, on oma pika kireva elu elanud nii, et me kõik sisimas sooviksime olla sama igihaldjad, vintsked ja säravad tüdrukud, kui tema. 🙂

Mammal on hea olla, palju saab tehtud. Vahepeal toimetame emaga muude asjadega ja siis, kusagil südaöö paiku avastab ta, et kuule, tegelikult on ta ka juba jupp aega tahtunud oma pead värvida. No jah, värvime siis selle ka ära. Mul on kella 4:30 veel mitu tundi aega. Nokin ema kallal armsalt, et kui ta mu hommikul ise lennujaama viib, siis ma värvin. Värviksin ju muidu ka, aga mulle meeldib alati takso asemel pigem temaga koos jaama sõita.

Kell on 2, kui me lõpuks uinume. Enne olen ma jõunud veel oma kolme viimase päeva käigud ja mõtted ja emotsioonid läbi käia. Tead, Kadi, mul on niiiih tohutult hea meel, et Sa mulle nii ilusa põhjuse tulemiseks andsid. Need kolm päeva Eestis olid iga sekundit väärt kohalolemist! Ja mammal on ka parem juba. <3

 

Laupäeva – tagasi Šveitsi

Ärkame kell 4:30. Tänavad on tühjad, aga päike juba piilub. Kell 5 lehvitan emale ja ta sõidab tagasi koju. Temaga kohtume me juba õige pea taas. 🙂

Logistan oma kohvrikesega turvakontrolli. Saba on, aga mitte pikk. Jõuan kenasti. Laon oma kohvri ja pontšo ja kampsuni ja salfakte paki ja telefoni ja käekella karbikesse. Kingad võivad jalga jääda.

“Läptop? Vedelikud?”

“Ei midagi,” vastan üsna virgelt naeratades toimekale tädile enne “kotiteleviisorit”.

Turvaväravast läbi astudes teeb see pika piiiksu. Jälle olen mina see, keda paberiga tupsutatakse ja kontrollitakse, ega mul pole olnud kokkupuudet keelatud ainetega. Ei ole. Samal ajal on mu kohvri sisu “telekavaatajale” huvi pakunud. Avame koti. Vaat see imelik pulk seal kotis on nende jaoks huvitav. Röntgenpildilt ei saa ma aru, kas see “pulk” on ema poolt poistele kaasa sokutatud hirvelihast suitsuvorst või mu turvaliselt rulli keeratud Piret Räni joonistatud “Ema” pilt, mille ma emade tunnustmise ürituselt sain. Pildiraami olin sunnitud Tallinna jätma, sest see oli suurem kui airBalticu lubatud käsipagasi suurus. Aga mul on samasugune raam kodus juba ootel, oluline on vaid pilt turvaliselt koju toimetada. Turvatädi heidab pilgu mu vosti ja papptoru, juustu ja šokolaadi sisaldvale kotile ja arvab, et ma võin lendama minna küll.

R-kioskist ostan endale uued Orbiti lutsukad. Samasugused, mis ma mammale andsin. Need läksid mul eile Selveris puhta meelest, aga lennukisse on mul midagi vaja. Pudeli tavalist vett võtan ka. Jõuangi vaid vetsust läbi põigata, Andreasele kaks vägavarahommikust sõnumit kirjutada, et ma nüüd hakkan koju tagasi lendama ja tema magagu rahus edasi. Ju ta magabki, sest vastust ei paista. Las magab, sest täna on natuke nagu oluline päev kah. Pealgi oli ta eile jonnakalt otsustanud, et ta ei hakka mulle rongipilteit ostma, sest ta tahab ise mulle lennujaama vastu tulla. No saan ma siis teda tagasi hoida? 😀

Ma olin Riia lennul sattunud istuma üsna ette. See oli mugav. Peenes sinises ülikonnas lipsustatud noormees läks akna alla istuma ja mina panin oma kohal traksid kinni, tropid kõrva ning silm vajus ise looja. Sudafed ja paratsetamool olid mul juba igaks juhuks hinge all. Juba me olimegi Riias. Kirjutasin Andreasele paar rida ja jalutasin oma värvasse. Sel korral tuli lennukile bussiga sõita. Päike paistis, aga õhk oli jahe. Seisin bussi lahtiste uste all ja sisendasin endale, et kohe hakkab see liikuma ja siis saan ma lennukisse magama ja siis hakkab soe.

Lennukisse pääsesin ma esimesena. Kohver, hops, üles, ja pugesin oma ainsale aknaalusele kohale sellel reisil. Vaatasin veel, et oo, huvitav moodsam lennuk sel korral. Jalgadel oli veidi enam ruumi kui tavaliselt, kuigi istmed lõppesid minu jaoks juba vaat et poole kintsu peal otsa. Sättisin end mugavalt kerra. Traksid jälle kinni, tropid kõrva, näkku puhuv õhuvool kinni. Näe, neil on isegi tillukesed ekraanid iga istmerea poole kohal. See oli midagi uut. Tegin silmad lahti kusagil väga kõrgel. Päike paistis, pilvi polnud, metsad ja põllud juunistasid lapitekke. Pisike ekraan näitas sõiduteekonda. Vancule see meeldiks. Noodimappidega tüdruk mu kõrval oli end külili keeranud ja magas nunnult üle kahe istme. See oli hea, et meie vahel oli üks vaba istekoht. Ehh, olid ajad, kui mina ka sedasi igal pool magada sain, mõtlen ma unelevalt. Nüüd enam ei mahu. Kahjuks. Aga teda oli ikkagi armas vaadata. Panin silmad uuesti kinni ja ärkasin siis, kui lennuk juba maandumas oli. Tüdruk mu kõrval pidi ka end istuma tagasi ajama. Turvanõuded. Panin silmad uuesti kinni ja avasin siis, kui rattad uuesti maad puudutasid. Võtsin tropid kõrvast. Mitte mingisugust kurtust. Sel korral läks küll väga hästi. Tallinnas olin paar päeva tagasi pool päeva ikka puhta kurt alguses. Eks see on iga kord isemoodi.

Lülitasin telefoni sisse ja astusin terminali. Andreas oli vahepeal kirjutanud, aga praegu ta mulle ei vasta. Ei telefonile helistades ega läbi interneti. Nojah, ehk on alles teel? Ummikus? Jäi kodus magama? Pole probleemi, ma oskan siit koju minna küll! 😛

Pagasit mul oodata pole vaja. Tipin sirgelt lintidest mööda ja saabuvate lendude väravast läbi. Keda seal lilledega ootamas pole, on Andreas. Vaatan veel ringi, et äkki mängib peitust või midagi. Teda pole. Imelik. Helistasin. Ta vastab kõnele kohkunult. No et kuidas ma sedasi taevast helistada saan. 😀 Ta olla vaadanud, et lennuk hilineb üle poole tunni ja läks hoopis sööma. Samal ajal temaga telefonis rääkides astun juba ta kohviku suunas. Seal ta istub, selg minu poole, oma kohvi ja singi-juustu sarvesaiaga. Ikka veel on ta kohkunud olemisega. Ja lilli ei jõudnuki osta. No ausalt, ma saan suurepäraselt ka lilledeta hakkama. Kuigi tema jaoks on need alati olulised. Ja armsad ja toredad ka. Mulle piisab tema nägemisest täiesti. Peamine, et ma olen tagasi! 😀

“Ja tead, Komeeti ma sel korral ei jõudnuki!” kuulutan ma lõbustatult.

“Juulis läheme koos. Kasvõi kaks korda!” pole Andreas üldse kurb, et mul üksinda üks hea koogitükk söömata jäi. Ma seda ei pea talle vajalikuks mainida, et ma Solarise Boostist ühe Mango Magicu ikka vedasin käigupealt endale hinge alla. Ta oleks kade. 😉 Tegelikult jäid mul ka Nõmme turu värsked hapukurgid sel korral söömata. Need maitsevad Andreasele ka. Eks me siis sööme neid juulis. Hästi palju.

“Aga tead, moonirulle ma sulle sel korral ei toonud.”

“Miks?”

“Sest ma hoolitsen su figuuri eest,” mugistan ma mõnuga.

“Noh, eks ma siis teen sporti ja lähen ise neid Nõmmele sööma,” vastab Andreas muiates. “Tegelikult mulle maitsevadki need mmooooonihrhulllid värskena rohkem!” See, kuidas ta muus ingliskeelses jutus “moonirull” ikka ja alati vaid hoolega huuli rullides eesti keeles oma saksapärase aktsendiga ütleb, on nii kohutavalt nunnu. “Mmoooonihrhullll!”

***

Teel autosse ootame lifti. Lifti kõrval on väljuvate ja saabuvate lennukite infoga tablood. Nojah, müsteerium on lahendatud. Ta ootas väljuvat, mitte saabuvat, Riia lendu! 😀

Õues on troopika. Isegi varjulises parklas on soe. Koorin kõik vatid maha ja istun autosse. Autos on õnneks jahedam. Happy väänleb tagareas rõõmust. Kõik on nii nagu peab ja mu juuksevärv on ütlemata imelik. Kas ma nägin seda unes, et ma Eestis käisin? 😀