Koogid ja kohvikud ja igatsus ja isud

Minu esimene ja kõige tugevam seos sõnaga “kohvik” on mu enda mamma. Teisena tuleb mamma sõbranna tädi Helga. Need kaks daami üheskoos kohvilaua taga peenelt taldrikult kahvlikesega koogikest ampsamas ja koorekohvi maitsmas. Kohvikus või kodus kohvikust toodud koogikestega. See hubane pilt on mu sees vist vanem kui ma ise. Nemad kaks olid mu lapsepõlve-maailma sattunud nagu mingist teisest galaktikast.  Eks nad olidki täiesti teisest ajastust ja maailmast pärit. Kuigi nad elu jooksul nii paljust, mis nende noorusajale omane oli, loobuma pidid, siis oli neis ometi see miski, mis kunagi kaduma ei läinud ja mille nad edasi andsid. Seal nad olid, vestlesid vaikselt, kihistasid naerda ja sõid maailma parimaid kooke. Tühja sest kohvist, just koogid on mu kolmas kohviku-märksõna! Kohvik ja koogid ja mamma ja tädi Helga olid minu jaoks turvatunde ühisnimetajad. Magusad ja mõnusad.

Tädi Helgal oli kombeks meil nädalavahetustel külas käia. Ja pikal teel Tallinna teisest otsast meie juurde põikas ta alati Toome kohvikusse ja tõi sealt kaasa rummipalle ja ekleerikooke. Siis muutus ajastu taas ja ekleerikoogid läksid kaduma. Kui ma suureks sain, siis ma otsisin ekleerikooke taga. Rummipalle veel leidis, aga ekleerid olid vastikud. Kuniks ma paar aastat tagasi avastasin Lyoni-kohviku, kust saab suht sama maitsega maailma parimaid ekleerikooke kui minu lapsepõlves. Vahel on neid päris tore jälle mekkida.

AGA minu kõige lemmikum on Komeet. See on kuidagi nii minu ja Älini ja mu Lilli moodi ka. Vaade ja koogid ja pehmus ja lihtsus. Avar ja samas hubane. Ja kuigi neil on seal ka muud head, siis mina lähen sinna ikka ja jälle kookide pärast. Nende chai latte pärast ka. Aga peamiselt kaneeliga mascarpone-meekoogi ja vaarika-beseerulli pärast. Ma olen aegade jooksul seal proovinud vist igat viimast kui kooki, aga need kaks on mu vaieldamatud lemmikud. Ja apppppppi, kuidas ma neid siin igatsen!!! Istun ekraani ees, vaatan pilte ja vesistan. Saate aru, see on kohvik, kuhu ma lähen vabalt ka täiesti üksinda, et süüa rahus ära oma kook. Aga toredate inimestega koos on veel lahedam. Älin, ma igatsen Sina ja Komeeti! Selle kinnituseks ka pilt meist. Mina olen see triibuline eriti õnnelik koogimaias koib esiplaanil 😀

Vaarikarullikesekene… ma niiniinii igatsen Sind! Mitte kordagi pole ma Eestis käinud veel nii, et ma vähemalt korra kohvikust läbi ei lippaks.

Omal ajal vedasin igal võimalusel ka Andrease kohvikusse. Jagasime sõbralikult – kummalegi isiklik vaarikarull ja kahe peale jagamiseks üks mascarponekook. Kui puudu jäi, sai ju alati juurde tellida. Ja ka Andreas armus Komeedi kookidesse. Kohe nii väga, et olen talle korduvalt Eestist tulles neid kaasa toonud. Vaarikarull küll reisi ideaalvormis vastu ei pea, aga maitset see ei sega. Seda saab ka kinnisilmi ja pimedas süüa, sest see on lihhhtsalt nii hea.

No meil ju on siin ka kohvikuid. Aga nende koogid… nad üritavad ja püüavad ja teevad, aga no pole SEE! Selle eest on meil siin aga suures valikus beseed ja topeltkreemi (rasvasem kui vahukoor, purgis paks nagu hapukoor ja suts magus ka ilma suhkruta) ja vaat see on üks kiire ja hurrrmavalt dekadentlik asi. Marjad, purustatud besee ja koor…

Ja vahel olen ma tragi ja teen kooke-torte ka. Vanc ei puudu endiselt ühtegi marja. Tan armastab marju ilma koogita. Nii me siis Andreasega suure koogu tavaliselt kaheks jagame ja oleme sahisevalt rahul, et lapsed meile konkurentsi ei paku selles tähtsas asjas. Vancu näiteks teadustas seda allpool oleva vaarika-põldmarja tordi peale, et iiiuuuu, need ASJAD on ju karrrvased!! Ta pidas silmas maailma parimaid vaarikaid. Ka praegu, selle pildi peale siin, tuli sama reaktsioon. Huvitav, vaarika karvad pole mind kunagi häirinud. Ja mida rohkem on koogis-tordis marju ja vahukoort, seda parem 😀

Kookide tegemises pole nad siin just hiilgavad, aga igasugu küpsetised on neil väga head – pähklitäidisega ja kirssidega pirukad ja muud. Ja kohalik kohvikukett Kuhn oma mummuliste tassidega on mu absoluutne lemmik. Saate aru, mul puudub kohviarmastus, aga neil on kolmes mõõdus mummulised tassid! Ma olin esimesel korral sinna kohvikusse minnes vaimustusest oimetu. No tegelikult olen siiani 🙂

No ja komme ja šokolaadi ja makroone oskavad nad siin ka teha. Imelisi. Mulle nii meeldib igasugu vastuvõttudel käia, sest just desserdi pooles pole ma mitte kunagi pidanud pettuma. Viimane kord sättisin end kenasti õiges kohas toetuma… ja… nautisin. Ja neid kandikuid jagus. 🙂

No ja suure hädaga leiab siin muidgi mõne hea koogikese ka Mäkist. Ja vahel on ka sellest teisest kohast 😀

***
Aga arvake ära, mis on Andrease kõige lemmikum kookide ja igasugu küpsetiste seas kogu maailmas? Miks ma arvan, et te ei arva seda ära, hihii 🙂

Tadadadaa, Andrease kõige lemmikumad on (Nõmme) Sõõrikukohviku moonirullid! Nagu neil siin poleks moonirulle. Muidugi on, aga need pole liiigilähedalegi nii head. Kaks aastat tagasi sai ta sünnipäevaks ja üksisöömiseks 20 rulli. Mul õnnestus sealt ka mõned saada. Iga kord toon ma talle Eestist tulles neid talle kaasa. Näide Eestist Šveiti rännanud rullidest ja nende ahelhävitajast alloleval pildil 😀

Ta libises just mu selja tagant läbi ja teatas, et nende moonirullide nimel on ta nõus kasvõi Eestisse kolima. Ja pakkus, et äkki istuks kohe autosse ja sõidaks rulle sööma. Milline kiusatus… Nagu te aru olete saanud, siis me siin nõrkeme näljast ja aeg on minna sööma ja nautima. Ja nautige teie ka! Reedet, nädalavahetust, päikest, kevadet, armastust ja KOOKE! Eriti magusad tervitused kõigile kohvikute armastajatele ja mu mammale ja emale ja kookidest lahutamatule Älinile! Lilli juba naudib. Ma lippan ka.

Musid ja kallid! Täna võib, sest nii ilus ja ulakas on olla, hihiii! Kirjutamiste-joonistamisteni ja kõik kohvikusoovitused on ääärmiselt teretulnud 🙂