Selle postituse esimesest osast on juba hea pool aastat möödas (7. september 2016) ja tänaseks päevaks on mu poisid siin Šveitsi šokolaadist mägede maal koolis käinud julge poolteist aastat. Vanc kes läks siin eelmisel õppeaastal 1. klassi käib hetkel 3. ja Tan, kes käis esimesed kolm klassi Eestis käib siin hetkel 5. klassis. Meie koolielu-kogemustepagas kasvab aina edasi. Vahel mõni asi siin ikka üllatab meeldivalt, vahel näen ma siin toimivaid asju, millest meie vaid unistame ja vahel paneb mõni asi ka kulmu kergitama, vahel pean lihtsalt nentima, kui erinevad on kahe maa süsteemid, tavad, arusaamad, harjumused ja ka eesmärgid. Kindlasti olen ma siin juba mõne asjaga ka juba nii harjuda jõudnud, mida enam välja ei oskagi tuua, aga mis Eesti koolisüsteemist väga eristub. Aga küll see ühel hetkel jutuks tuleb ja siis saan selle siia lisada.
***
Pidulikkus või tavaline elu?
Päris alguses tekitas minus kõige suuremat segadust esimene koolipäev. Mis mõttes ei olegi aktust? Isegi esimesel klassil mitte? Vancu läks ju esimesse klassi… Aabits? Lilled õpetajale? Midagigi? Eip. Mitte midagi. Täiesti tavaline koolipäev. Ja nii nad Vancu esimese klassi esimesel päeval kooli poole astusid:
Vanemad saadavad lapsed kooli, saavad õpetajaga tuttavaks ja teevad lastele tsaupakaa. Esimese klassi esimese tunni jooksul elatakse sisse, seatakse asjad õppetööks valmis, tehakse igast lapsest foto, prinditakse see mõnes eksemplaris välja ja kleebitakse muuhulgas ka klassiuksel asuvale suurele neljaks jaotatud paberile. Seal on aastaaegade kaupa kirjas kellel, millal on sünnipäev – pilt, nimi ja kuupäev – nii on lastel lihtsam teineteist tundma saada ja ka sünnipäevasid meeles pidada. Ja siis kirjutatakse nimed töövihikutele-raamatutele. Kõik koolis vajaminevad tarvikud vihikutest pliiatsite ja kustutuskummi ja teritajani on kooli poolt lapsel laual karbikeses olemas. Ja kooliaasta on alanud. Sama muuseas lähevad mööda jõulud ja kooliaasta lõpud. Mittemingit pidulikkust, mida meie nii iseenesest mõistetavaks peame. Lasteaia lõpp polevat aga vabsee mingi näitaja ja esimene koolipäev on elu loomulik osa. 6nda klassi lõpus lähevad nad lihtsalt teise kooli vastavalt enda tasemele ja nii ongi – kes läheb edasi lihtsustatud programmiga ja kes siis õpib intensiivsemalt, et hiljem veel soovi ja valmisoleku korral edasi õppida. Põhikooli lõpus oled nagunii pooltäiskasvanu juba ja tähistad sõpradega. Kui tähistad. Elus olevat muudki olulist. Eks seepärast ka Andreas ei saanud aru, mis värk mul selle medkooli lõpetamisega oli. Alles pärast vaatas aktusest pilte ja küsis suuril silmil, ohhoo, et kohe sedasi? No et üritus selline nagu ma oleks mehele läinud või midagi sellist 😀
Mulle on jäänud mulje, et ma olen siin ainus, kes ikka veel arutleb, et äkki peaks neis päevades ka pisut ikka pidulikkust olema. Nemad siin aga arvavad, et milleks. Aja, raha ja närvikulu ainult. Lapsele on esimene koolipäev niigi stressirohke, milleks siis veel mingi hümn ja lilled ja lipsud ja tehtud palagan. Kui ma selle peale sügavamalt mõtlema hakkasin, siis mulle endale on mu esimene koolipäev küll imearmsalt meelde jäänud – Jaan Kreuksi nimelise Tallinna 37. Keskkooli trepil ootasid tüdrukud, kes meile pihikseeliku rinnatasku külge magusalt lõhnavad hiireherne õied kinnitasid ja pärast abiturientide näpu otsas aulasse minnes pistis minu paariline, suur mees, mulle salaja fanta-kommi pihku ja esimene koolitund! Aga näiteks Tan enda esimesest koolipäevast sai puhta trauma. Koolini astus ta väga rõõmsalt, tee oli eelkoolist tuttav. Lips oli ees ja suur päevalill nagu vihmavari peos. Ja kuigi ma eelnevalt rääkisin talle, kuidas see päev koolis arvatavasti välja näeb, siis oli tema jaoks ikkagi ebameeldiv üllatus, et peab suurde saali minema kellegi tundmatu suure inimese kõrval – 9ndikud on pisikeste kõrval ikka ka päris suured ju!. Ja saalitäie plaksutava rahva ees minema kutsumise peale oma aabitsale järele… Kõigepealt ta nuttis. Siis keeldus üldse minemast ja lõpuks nõustus vaid õpetaja, keda tundis, käekõrval saali minema. Hiljem ta küll rahunes, aga midagi meeldivat selles erilises hetkes tema jaoks polnud. Me võisime siin vaid ette kujutada, kuidas Vancu oleks sarnases olukorras käitunud ja olla rõõmsad, et meid kõiki sellest säästeti.
Sedasi läks mu kamp kooli selle õppeaasta esimesel koolipäeval:
Andreas arvab, et see meie suur tähistamine on äkki nõuka-aegne relikt. Neil pole siin midagi sellist kunagi olnud. Ma pole küll mamma käest küsinud, aga ma kaldun uskuma, et see väike pidulik moment vähemalt kooli lõpetamise juures kuulus ikka vast ka tema lapsepõlve juurde. Või tõesti tekkisid kõik need lasteaia ja kooli lõpupeod ja esimese klassi kooliminek alles viimase poolesaja aasta jooksul? Seda asja peab uurima!
Samas käesurumine on siin elementaarne. Igal hommikul läheb õpilane õpetaja juurde ja ütleb talle kätt surudes “tere hommikust proua see ja see” ja iga päeva lõpus samamoodi. Nimeliselt. Ja õpetaja vastab samamoodi. Kui vahepeal on kehalise või käsitöö tund (ehk teise õpetajaga tund), siis kordub sama tunni alguses ja lõpus ka teise õpetajaga. See on nii loomulik. Ja nende võime nimesid meelde jätta on minu jaoks endiselt ulmeline. Nüüd me oleme kõik ühe perenimega, aga alguses, esimesest päevast peale, mäletasid nad kõik mu nime ja nii ka tervitasid ja jätsid hüvasti. Arvake ära, kui imelikult Andreas end alguses Eestis tundis? Kui me ka tervituseks ja hüvastijätuks käe anname, siis ega me ikka kõlavalt kellegi nime korrata iga kord küll ei tihka. No ebaloomulik on. Ja juhtus ka tihti, et tervituseks anti käsi ja tutvustamise osa jäi sootuks olemata. Nüüd Andreas juba teab, et see on selline Eesti värk. Me oleme hirmus tagasihoidlikud vahel. Aga posiid on siin õppinud, et siin käivad asjad sedaviisi.
***
Kooliskäimine
Algkoolis algab koolipäev kell 8:00. Aga klassis pead sa olema 7:50, sest siis jõuad sa oma sahmimised ära sahmida, kodused tööd ja vanemate poolt allkirjastatud testid (kinnituseks, et tulemus on nähtud) selleks määratud kasti viia ja kui teine koolikell kell 8:00 kukub, siis algab tund. Ilma viivitamisteta. Kui vajalikud paberid selleks hetkeks pole oma kohal, siis kukub õpilane käitumist ja hoolsust kajastaval tahvlil allapoole ja see on kõva põnts, mida püüavad kõik vältida. Ja kui laps ei ole koolis 8:15 ja vanemad ei ole sellest õpetajat varasemalt teavitanud, siis helistab õpetaja vanematele. Popitegemine, kui selline, on sisuliselt võimatu. Hilinemise suhtes ollakse karmid ja reeglina seda ette ei tulegi. See saksa täpsuse asi on neil siin väga veres. Trenn on karm, sest lisaks ajakulule on see otsene austuse väljendus – iseenda, kaasõpilaste, õpetaja ja kooli suhtes. Aegadest kinnipidamine ja mittehilinemine on siin nii elemnaatrne, et kui buss või rong minuti hilineb, siis on juba nihelemist märgata. Hilinemiste peale mõeldes meenub mulle ikka oma kooliaeg, kus alati teatud kindlad näod ja unesassis pead imbusid kohale alles siis, kui tunnil hoog juba sees oli.
Koolist puudumine on selgelt reguleeritud. Üldiselt saab missiganes kodusel põhjusel paluda lapsele vabasid päevi või tunde mõistlikus mahus. Näiteks Vancu arstiajad jäävad sageli koolipäeva sisse ja meie lihtsalt lepime õpetajatega enne kokku, mis kellast, mis kellani teda koolis ei ole. Kui on vaja pikemalt puududa, siis kuni kaks päeva saab vabastuse anda klassiõpetaja. 3-5 päevaks koolist eemale jäämiseks on vaja teavitada direktorit ja saada temalt kirjalik nõusolek ja see peab olema korda aetud vähemalt 2 nädalat enne puudumist, et direktor saaks kõik asjad eelnevalt läbi kaaluda kui loa annab – õppetöö ei tohi kannatada, ei õpetajale ega õpilasele ei tohi tekitada suurt lisakoormust, sest see tekitab stressi ja alandab õppimisvõimet ja motivatsiooni. Korraga rohkem kui nädal koolist eemal olemiseks on vajalik juba kohaliku haridusametniku kirjalikku nõusolekut.
Pikema haiguse korral tuleb teavitada kooli ja arsti ja mõlemat olukorraga kursis hoida. Meie poistest pole selle aja jooksul kumbki rohkem kui üks-kaks päeva haige olnud õnneks. Silmaringi laiendamiseks aga selline info, et Vancu koolist tuli just eelmine nädal kiri, et koolis on gripilaine ja palve, et ärge tooge lapsi kooli enne seda, kui viimastest kui haigustunnusest on möödas 24 tundi. Palavikuga ja palavikualandajatega paluti lapsi mitte kooli saata, sest õpetajad ei saa olla kindlad, et nad jõuvad kõike jälgida laitmatult. Ma vaatasin seda paberit suuuurte silmadega, et kas on üldse olemas võimalus, et ma saadan haige lapse kooli ja veel palavikuga ja eeldan, et õpetajad seal tema olemist parandaksid. Minu peas kerkis marutorm, kus ometi on nende eriti kõrgelt arenenud vastutustunne nüüd. Ja siis selgus, et nii nagu meie saame haigete lastega kodus olla… vaat nemad nii ei saa. Üks vanem saab haige lapsega kodus olla maksimaalselt 3 päeva. Teine oma 3 ja ongi kõik. Kui seda juhtub liiga sageli, siis on tööandjal võimalik tööleping üles ütelda, sest nende kolme päeva eest maksab tööandja, mitte kindlustus, mitte haigekassa ja mitte keegi ei taha endale sellist töötajat kaelale. Ehk et vastutustunne on olemas ja tuleb teha karm valik ja tööle minna haige lapse kõrvalt. On muidugi firmasid ja võimalusi, et vastastikusel kokkuleppel saavad vanemad ka mingi valemiga olla kodus kauem. Tavaline praktika näeb aga ette, et kui vanem läheb tööle ja laps enamvähem suudab, läheb ta ka kooli. Kui ta kooli ei saa minna, siis tuleb vanematele appi üks mitmest võimalikust organisatsioonist. Näiteks pakub siin haige lapse hoiu teenust muuhulgas ka Punane Rist ja kodõdesid/hooladjaid koondav ettevõtmine. Ka vanemate jaoks on olemas tugiorganisatsioonid, mille kaudu saab leida last hoidma kellegi. Aga kokkuvõttes on see juba täitsa eraldi teema ja jätkan nüüd koolielust rääkimisega. Et siis kooliskäimisest käis jutt.
Õppeaastas on lapsel võimalik omal soovil ja oma lõbuks vanema allkirjaga puududa ühe koolipäeva (pool + pool on samuti võimalik). Tan näiteks kasutas pool päeva siin hiljuti teises koolis käiva parima sõbra sünnipäeval käimiseks – kui poleks vabastust saanud, oleks peol jõudnud olla vaid pool tundi ja see tundus selles vanuses võrdne maailma lõpuga. Küsis alguses meilt, et me õpetajale kirjutaksime, et tal on kindlast vaja peole minna. Selle asemel saatsin ma ta hoopis kutsega õpetaja juurde, et ta ise küsiks. Küsis ja saabus eluõnnelikuna koju kaustaga, kuhu ma vaid allkirja pidin panema, et sellega nõustun, et ta oma pool päeva nüüd sellisel põhjusel ära kasutab. Usupühade suhtes ollakse mõistvad. Krisitlikud pühad on nagunii kalendris või siis langevad pühapäevadele ja koolielu need ei puuduta. Küll aga on siin suht suur protsent lapsi peredest, kes usuvad millessegi muusse ja neile olulistel päevadel lapsed koolis ei ole ja vanemad seda eraldi põhjendama ei pea. Nii lihtsalt on. Ja usuline kuuluvus on igas vajalikus kohas välja toodud ja seda austatakse vastastikku.
***
Info liikumine kodu ja kooli vahel
Igasugune info kooli ja kodu vahel liigub reeglina koos lapsega paberkandjal. E-kooli siin pole, aga ma ei oska sellest ka vähimatki puudust tunda, sest pidasin seda need vähesed kuud, mil ma seda Eestis omal ajal jälgima pidin, pigem tülikaks ühepoolseks mahamaandamiseks. Siin käib asi vanamoodsalt paberi ja pliiatsiga. Eriti tähtsad asjad tulevad koju postiga – näiteks tunniplaanid ja lastevanemate koosolekute info ja delikaatne täikontrolli kuupäev. Veel olulisemad isiklikud kirjad tulevad tähitult nii, et pead need postimehe käest lunastama allkirja vastu või minema teavitusega ise postkontrorisse. No nii nagu meil. Aga jooksva info toob laps koolist ise koju. Mina annan vaid vastavasse kausta jälle allkirja, kui mitu teadet mulle sel päeval saabus ja asi korras. Unustada ei tohi, sest siis kukub õpilane oma käitumise/hoolduse tahvlil allapoole. Suhtlus on pidev, samas mida nad koolis õpivad, sellest pole meil rohkem ülevaadet kui laps ise räägib. Kui ma alguses uurisin, et ma ikka tahan ka kursis olla, et last paremini toetada, siis pandi mind sirgelt paika, et õpetamine on nende asi ja kohustus ja pole minu asi end sellega vaevata. Nii ma siis ei teagi rohkem kui näen kodutööde pealt ja laps ise räägib. Ja no hiljem tunnistuselt loen ka.
Vancu koolis on lisaks kasutusel ka kooli ja kodu vahet iga päev liikuv pisike vihik. Värske info, mured-rõõmud ehk kõik, mis hingel ja meeles liigub minult õpetajale ja õpetajalt minule koos lapsega vahetult. Hommikul läheb kooli ja klassi ukse taga on kolm kasti – nimeline joogipudel, nimeline einekarp ja pisike kool-kodu-vihikute karp. Päeva lõpus seisab ta juba kooli ukse ees päevik näpu vahel, et meile näidata. Kui sinna on midagi kirjutatud, siis paneb teine poole kinnituseks alati vähemalt allkirja, et asi on kohale jõudnud.
Tan kasutab koolis tavalist päevikut, kus on kirjas tema isiklikud märkmed kodutööde ja testide kohta, et ta ise enda tegemisi reguleerima ja arvestama õpiks.
***
Hinnangud ja hindamine
Vancu koolis on igal lapse nädalapäevik. Ühel lehel on teemade kaupa kirjas õpetaja juhendamisel lapse endale seatud õppimise eesmärgid selleks nädalaks ja siis reedel annab ta ise endale ka hinnangud. Õpetaja vaid lisab kommentaarid ja tagasilöökide korral pakub lahendusi. Teisel lehel on lahter, kuhu saab kirjutada või joonistada, mis oli sel nädalal koolis kõige ägedam. See peegeldab tegelikult lapse rahulolu kooliga märksa paremini kui miski muu. On nii oluline, et tal on seal ka kõige muu kõrval tore olla. Vancul on seal pilte metsapäevadest ja koolikohvikust ja taimede kasvatamisest ja batuudil hüppamisest. Üks on näiteks selline eriti õnnelik ja uhke pilt projektipäevast, mil nad rakette ja allveelaevu ehitasid:
Ja samal lehel on ka käitumise lahtrid, kuhu laps oma käega kirjutab, milles ta peaks ennast arendama ja siis nädala lõpus vastus, kas ma juba jõudsin eesmärgini või peaksin veel edasi tegelame sellega. No näiteks ei viitsinud ta vahepeal vahetusjalatseid jalga panna ja vehkles seal sokkis ringi. Siis oligi eesmärk hoida sandaalid jalas ja see tuli tal kenasti välja 🙂 Kõige all on õpetaja kokkuvõte nädalast pühendusega lapsele. Seal toob ta välja positiivse ja kui vaja, siis innustab järgmisel nädalal rohkem mõnes asjas pingutama. Näiteks mul on nii hea meel, et sa osalesid aktiivselt selles ja selles ja see oli super, et sa sel nädalal proovisid lõunapausil ka uut köögivilja ja me kõik ootame sind mänguringi meiega koos mängima (tal pole olnud eriti lihtne teistega liituda ja käsu ja sundimise asemel on hoopis julgustamine). Ja siis kõige all on paar rida mulle, kui mul peaks olema midagi lisada ja koht kuupäevale ning allkirjale. Selle päevikuga tuleb laps reedel koju ja mina saadan ta esmaspäeval sellega jälle kooli. Iga nädal algab uuelt lehelt nii päevikus kui reaalses elus. Mul on tunne, et see võtab lapselt ära vinduva igavikulise stressi, kus just halbu asju kiputakse pidevalt meenutama. Uus esmaspäev annab alati võimaluse teha uuel nädalal midagi paremini kui varem ja saada tunnustust just selle eest ja kui midagi ka eelmisel nädalal kõige paremini ei läinud, siis keegi ei ohi selle kallal, vaid see on lõpetatud ja proovi lihtsalt uuel paremini.
Hindeid pisematele ei panda. Kirjalikel töödel on punktid või protsendid, mis näitavad palju materjalist on omandatud. Tan saab hindeid 6 palli süsteemis. Hinnatakse reaalseid mõõdetavaid tulemusi ehk need meie alati hambus kurinahad – kehaline, käsitöö, kunstiõpetus, laulimine EI ole siin hindelised vaid õpetaja annab hinnagu tunnis osalemisele ja tahtele. Tunnustavalt ja julgustavalt. Hinded tulevad üheselt mõõdetavatest testidest mitte suulistest vastamistest, kus õpetaja hinnang võib olla subjektiivne. Mul meenub selle peale alati, kuidas meie kirjanduse õpetaja mu pinginaabrit alati peetis – luuletus tuli pähe õppida ja see oli tal peas. Oleks ju võinud oma viie kätte saada. Enamus saigi. Aga olid mõned, kellele ta seda viite kinkida ei tahtnud, minu pinginaaber nende seas, ja siis ta hakkas peetima neid mõistetega ja ta tegi alati nii, et ta sai viie asemel vähemalt kolme keerata. Oli see aus? Oo ei ja see tekitas viha ja on siiani meeles. Aga siin on hinne põhjendatud ja selge, kust ta tuleb.
Kusjuures minu jaoks on üllatav see, et lapsed ei karda teste, need on täiesti loomulik osa kooliskäimisest. Tunnikontroll võib tulla millal tahes, kontrolltöö on ette teada ja maakonna väga rasked tasemetestid on kaks korda aastas etteteatamiseta ja viimane näpistas hiljuti koolitööst kaks poolikut päeva. Tunnistuse mõiste on mul siin endiselt segane. Pole nii, et veerandi või poolaasta viimasel päeval tuleb laps koolist tunnistusega. Mingeid hinnagutega pabereid on ta toonud suvaliselt ka keset kooliaastat koju allkirjastamiseks. Mis on aga oluline, on korra poolaastas toimuv arenguvestlus, mis käsitleb eelmise poolaasta kooliskäimist. Seal istuvad koos ühe laua taga õpetaja ja õpilane ja vanemad. Õpetaja näitab selgeid graafikud selle poolaasta arengutest ja lapse tasemest klassi lõikes. Samuti annab ta oma hinnangu, milles peaks olema püüdlikum, mida harjutama ja mida tegema teistmoodi. Kõik ained on üksipulgi lahti kirjutatud. Asjalikult ja põhjalikult. Ja mis on mulle sümpaatne on see, et kui tulemus polegi hiilgav, siis ei jää sellest kuklasse kraapima mingit silti, et sa ei saanudki hakkama. Analüüs on alati adekvaatne ja neutraalne. Eesmärk on kinnistada koostööd, usaldust ja võimalusel parandada tulemusi. Ka koolielu sotsiaalne külg arutatakse läbi ja õpetaja püüab omalt poolt olukorda suunatad nii positiivselt kui võimalik. Tugev ja hea tunne on sealt vestluselt koju minna.
***
Kodutööd ja lugemisharjumuse kasvatamine
Vancul kodutöid pole. Ainult siis, kui ta pole oma koolitöid valmis saanud, siis võib õpetaja helistada, et kas on ok, kui ta pool tundi kauem koolis on, et asjad tehtud saaksid. Seda on juhtunud selle õppeaasta jooksul kaks korda. Tan saab koolist ka kodutöid. Aga see on ilmselgelt lihtsalt kordamine ja koolis õpitu harjutamine. Tavalisele kodutööle on lisaks ka veel vabatahtlikud lisaharjutused. Kodutööd on reedest kogu eeltulevaks nädalaks olemas. Õpetaja kirjutab need tahvlile ja need püsivad seal hetkeni, kui aeg on käes. Selleks päevaks peab asi olema hommikul enne tunnikella kodutööde kastis, aga sisuliselt on sul selleks alati mitu päeva aega ja saad ise valida, kuidas oma aega planeerid. Vastutus ja enesemajandamine on olulised väärtused, mida varakult harjutada. Ja pole nii, et laps laekub koju ja siis päevikust veerid, et ohhsapoiss, homseks on mida kõike vaja õppida. Suuremad kontrolltööd on teada vähemalt nädal varem ja reeglina on test reedeti. Kahte testi ühele päevale ei panda.
Ühist kohustuslikku kirjandust ei ole. Ka mitte veel 5. klassis. Lugemist toetatakse ühiste raamatukogu külastustega. Nelja nädala tagant käiakse kogu klassiga koolipäeva lõpus raamatukogus ja iga lapse valib omal soovil ja õpetaja suunamisel kaks endale parajat raamatut. Ühe neist jätab ta kooli ja seda loeb ta siis, kui on tunnis oma klassitööga valmis saanud ja peab vaikselt ootama. Teine tuleb koju ja seda peab laps siis koolipäevadel lugema. Iga 15 minuti eest annan mina graafikusse allkirja ja maksimaalselt tohib ühel päeval lugeda 30 minutit ehk siis annan korraga kaks allkirja. Ja arvake, kui sageli saab sellest üle 30 minuti lugemise keelust ikka veidi rohkem, sest põnev on ju 😉
Vancu koolis on lugemise harjutamine ja lugemisharjumuse tekitamine käinud kahel erineval viisil. Ta käib kakskeelses koolis, kus inglise keele õppes on neil kasutusel Cambridge ülikooli keeleõpetamise programm ja seda toetavad kõrvalt ka spetsiaalsed juturaamatud. Nii tuleb ta igal esmaspäeval koju kahe õhukese raamatuga ja järgmisel esmaspäeval viib ta need jälle kooli tagasi ja toob järgmised kaks. Kodus loeb ta neid meile igal õhtul rõõmuga ette. Lisaks lugemisele endale on rõhk hääldusel ja sõnadel, mis läbi toreda jutu lapseni jõuavad. Saksa keeles on neil aga mingi eraldi programm, kus nad kodus arvutis käivad asju lugemas ja uurimas ja saavad siis punkte teenida ja ka see näib lapsi motiveerivat. Igal juhul pole ka kummagi poisi puhul näinud protesteerimist lugemise vastu. Siiski, Tan elab siiani üle oma Eesti traumasid ja eestikeelseid raamatuid on ta proovinud, aga need ei lähe mitte. Vancul endal huvi pole, aga kui ma talle mingi teksti ette panen, siis ta pusib. Ladus see pole, sest inglisekeelne hääldus kipub vahel sisse sõitma ja r-täht on endiselt probleem, aga ta saab hakkama. Ja mis kõige olulisem – mõlema funktsionaalne lugemisoskus on märkamatult arenenenud. Küll see eesti keel ka kord tuleb, kui siin asjad rohekm paika saavad. Senikaua loen mina neile meiekeelseid raamatuid ette.
***
Käitumise/hoolsuse ja motivatsioonisüsteemid
Mis mulle siin meeldib on erinevad motivatsioonisüsteemid. Või no tegelikult on need küll vajalikud käitumise ja hoolsuse seisukohast, et lapsed saaksid selgelt aru, mis on ok ja mis mitte. Suure karistusüsteemi asemel on tegelik eesmärk luua lapse jaoks keskkonna, kus ta ise soovib paremini hakkama saada. Tavakoolis on neil pisemate variatsioonidega nelja-astmeline süsteem. Päike-pilved-vihm-äike. Päike kõige parem ja äike midagi sootuks muud. Igal nädalal alustad sa päikeselt ja kui siis hilined või unustad kodutöö teha või vanemalt allkirja paluda või enda nime töölehele kirjutada või pole asjad kellaks vajalikus kastis või pole kekariideid kaasas või segad tundi, siis hakkad kukkuma. Kui veel kehvemini käitud, siis on karistus vahel ka mitme astme jagu. Tahvel on klassis seinal ja iga lapse nimega magnet seisab seal vastaval pildil. Mitte keegi ei lollita ega tõsta neid ringi. Enamus on enamasti päikese peal, sest see on nii jubeoluline. Kui sa oled päikese pealt alla langenud, siis läbi heade tegude on sul võimalik end ka tabelis kergitada. Kuigi see pole lihtne. Aga paneb lapsi seda enam pingutama. Ja kui sul aasta lõpus on teatud hulk nädalaid koos, mille lõpuks sa päikesel olid, siis saad sa valida paari auhinna vahel. Üks neist oli igal juhul omal valikul pool vaba koolipäeva. Arvake, kas see paneb värsked pubekad tegutsema? Ja kuidas veel. Ometi on see vaid pool päeva terves poolaastas. Selle ajaga jõuab hea käitumine ja kohusetundlikkus juba üsna harjumuseks saada 😉
Pisemates klassides on nii öelda auhinnani jõudmine kiirem. Esimes klassis oli neil mäng, et kõik, kes nädala lõpuks olid päikese peale said mingis mängus sammu edasi ja kui mäng läbi sai, siis said oma pisikese auhinna. Integratsiooniklassis oli Tannul mingi muu süsteem, millest ma päris täpselt aru ei saanudki, no enne sai intergreerumine otsa. Aga ma teadsin, et talle oli jubeoluline alati parimal astmel olla, sest siis sai ta kuu lõpus õpetaja käest mingi pisikese nännikingituse – laheda värvilise markeri või hästi hea kustuka vms. Ta ise hoiab ja kasutab neid siiani suure hoolega.
Vancu praeguses koolis on neil aga kasutusel aardekaart.
Iga nädala alguses saad 3 kullatükki (kullavärviga kaetud kivikest). Need on sul lauanurgal. Kui pättust teed, siis kaotad oma kullakesi, kui millegi eriti tragiga silma paistad, siis on lootust juurde teenida. Pisematel lastel on 5 kullatükki, sest nad on pisemad ja ei oska veel alati nii hästi olla ja käituda. Põhjendus oli laste jaoks nii veenev, et keegi ei protestinud. Korra küll keegi tark oli virutanud ära kõigi teiste kullatükid, aga need leiti üles ja jagati ausalt tagasi 😀 No vot ja siis kui nädal saab läbi, siis saad oma aardekaardile märgitud teekonnaringidele nii mitu templi, kui mitu kullatükki sul reedel käes on. Esmaspäeva jälle uus kullaring. Kui kaart saab täis, saad kingituseks pisikese kingituse – Vanc sai viimane kord mullitaja, mida ta autos hoiab ja parklas oodates vahel puhub. Kuna ta oli esimesel korral esimene, kes oma templid kätte sai, siis ta oli nii eluõnnelik, et õpetaja kirjutas mulle sellest veel eraldi kirja ka, et ta pole iial Vancut nii õnnelikuna näinud. 😀 Ja kui üks kaart on täis, siis saad alustada uuega.
Ehk asjad, mis võiks mõnes valguses paista avaliku häbipostina ja karistusaktsioonina, on siin (minu alguse kõhklustest hoolimata) osutunud motivastioonisüsteemideks.
***
Ja teate, mis on kõige naljakam asi siinses koolis, nii tava- kui erakoolis? Kõik lapsed pesevad koolis hambaid! Igal ühel on oma tops ja hari ja pasta. Juba siis, kui meie Andreasega väikesed olime, olla siin targad inimesed aru saanud, et kodus pole vanematel lastele nii lihtne seesuguseid asju korrektselt õpetada ja nende täitmist kindlameelselt jälgida. Juba 30 aastat tagasi harjasid siin lapsed koolis pärast söömist oma hambaid. Ja nii ka nüüd. Võibolla tuleks see ka meie koolides kasuks 🙂
Vancu koolis peavad talvel olema kõigil lastel koolis pori ja vihma kannatavad püksid ja jope ja kommikud ja kindad ja suvel on vajalik isiklik päikesekaitse kreem ja mütsike. Ja vahetusjalatsitena kasutatakse tavalisi pehmeid toasussikesi, no neid, mis meil ajast aega keelatud on olnud.
***
Kuna mu jutt on juba nii loheks kasvanud, siis haridusüsteemi ülesehitusest, mis on meie omast üsna erinev, räägin ma teile selle loo kolmandas osas. Kui ma kirjutamise ajal oma küsimusi Andreasele esitasin, siis ta pani töö kõrvale ja ronis siia minu kõrvale ning teatas, et tema peab selles loos ka osaleda saama, sest see olevat nii põnev. Seega annan ma talle selle võimaluse ja teil on oodata sellele loole veel vähemalt ühte järge. Ja küsimusi võite ka küsida 🙂
Aa, ja üks asi veel. Vanc ei oma Eesti koolist mälestusi, aga kui küsida, mida me suurem poiss siin koolikäimisest arvab, siis teatas ta, et talle meeldib siinse kooli juures kõik. Kui küsida, mis on siin siis märkimisväärselt parem kui Eestis oli, siis teate, mida ta alati vastab? Siinsed õpetajad on õiglased. See olevat õpetaja juures kõige olulisem. Ja nad ei karju. Tema Eesti kogemused alles ootavad oma jutujärge. Usun, et sealt leiab teist nii mõnigi samastumise momendi ja äratundmise.
