17th March 2019
, Keerulised lood, Tervishoid

Kuula, kuis vaikus vahel karjub

Meie rassiv ja kiirelt tuiskav maailm ei vaja kurbi ja õnnetuid lugusid. Me soovime olla edukad, õnnelikud, igati hästitoimivad ja toimetulevad. Mitte ainult me ise, me ootame seda ka teistelt. Meil on omalgi probleeme küllalt, milleks tegeleda teiste muredega, on paljude viitsimatu arvamus. Või siis see, et ega meie ei muuda ju midagi. Ja see suhtumine ei käi vaid kaugete asjade kohta, see käib ka väga lähedal juhtuvate asjade kohta. Vahel isegi iseendaga juhtuvate asjade kohta.

Mida lähemal on probleem, seda keerulisem on seda taluda. Mida selgemalt ta sulle otsa vaatab, seda rohkem üksi sa oled seal oma karmi kaaslasega. Asju, mis meile rohkem ja vähem haiget teevad on erinevaid. Mõni neist poeb väga naha alla. Mõni neist teeb sisemusse pesa ja keeldub lahkumast. Kui palju on meis valu, mis meie see röögib ja kui sageli me astume temast üle ja ümber ja teeme näo, et me ei kuule teda. Kuuleme ju küll, see vaikus kisendab, aga õnnelikkust ihkavas maailmas, kus kõige halvaga hakkamasaamine peab olema norm,  pole sel justku kohta. Valu ja kurbus on häbi, millest tuleb üle olla, tuleb kiiresti lahti lasta ja minna lubada. Siis on ju kõigil parem. “Keskendu heale!” on see imal soovitus, mis justnagu peaks meenutama sulle kõike seda head ja toredat, mis su elus on ja see peaks olema siis vist ka auk, mille kaudu valul minna lasta. Noh, keskendud heale ja babahh, ongi kõik hästi? Ehk saab sedasi saavutada tuimust. Aga surnult elada pole sugugi kergem. Valu ei kao valuta.

***

Ma olin elus kaotanud nii mõndagi, sealhulgas iseenda, kui ma 21aastaselt oma esimese lapse kaotasin. Olgugi et rasedust oli selleks hetkeks vaid nii palju, et olin jõudnud näha ära oma täpikese pisikesed kiired südamevõbelused, siis minu jaoks oli ta päris. Väga päris. Ta oli minu oma laps. See oli 20 aastat tagasi. Öeldi mulle juba ju ka siis, et ooo, sa oled nii noor, küll sa veel sünnitad. Sünnitasingi. Jah, minu puhul see nudis seda üldist õudu, milles ma elasin ja andis kõigele uue mõõtme, aga ei, see kaotus ja valu, mida ma iga oma ihurakuga kõik need vahepealsed aastad tundsin ja tajusin ja kuidas maailm mu ümber ja sees kokku tõmbus, see on miski, mis on ja jääb minuga surmatunnini. Et lase minna sel, unusta ära? Seniilsena ehk unustangi, aga sinnani on see pärisosas minust ja mu olemisest. Seda ei kustuta miski ja seda ei peagi kustutama. See teebki minust selle, kes ma olen. Need on kogemused, mis raputavad me maailma ja seda muudavad, ongi need, mis tegelikult loevad. Endist maailma ei tule enam tagasi. Aga tuleb uusi. Aina uusi.

Leinamise näide on hea. Sest viisil või teisel oleme me siin elus kõik kedagi või midagi kaotanud ja pidanud asjadel ja inimestel ja tunnetel minna laskma.

Minu lein oli nii suur ja nii ehe. See haaras mu endasse. Ma oskasin seda peita ja varjata ja pugeda naeratuse ja agaruse taha. Kui ma ennast kogusin, siis hakkasin silmade põledes otsima midagi, mis mind toidaks ja aitaks eemal olla oma muredest. Midagi, mis mu valu leevendaks. Aga samal ajal kisendas mu sees vajadus kõigest sellest rääkida, mis oli peidus mu sees. Maske saab kanda erineval viisil. Selleks, et kellelegi meeldida, sh iseendale. Samas ei pruugi mask olla üldse mitte alati teesklus. See on lihtsalt ellujäämise ja toimetulemise viis. Koospüsimise ja uue reaalsuse viis.

Ma tahtsin oma leinast rääkida. Aga ma ei osanud. Või isegi ehk oskasin, aga polnud kedagi, kes kuulanuks. Need sõnad, millega inimesed mulle vastasid, kui ma ütlesin, et mu laps suri mu sees ega saanud kunagi nii suureks, et sündida, oli justnagu mingi looduse praak ja “nii ju oligi parem”. Mõtle, mis tal kõik oleks võinud viga olla. Mõtle, mis ema sinust nii noorena, üliõpilasena, oleks saanud. Mõtle, et nii oligi parem. Mõtle, et kõik ei peagi lapsi saama. Kõik, kes vaevaks võtsid midagi ütelda, vaid targutasid ja teadsid paremini, kuidas ma peaksin mõtlema. Mida iganes, ausalt, ainus, millele ma mõtlesin, oli see, et see laps ei jaksanud või minu keha ei saanud hakkama ja ma ei suutnud selle leinaga toime tulla. Ma ei vajanud ühtegi targutust ega lohutust. Mida ma vajasin? Ma vajasin võimalust rääkida. Rääkida oma lapsest. Rääkida tulevikust, mida tal ei olnud. Rääkida oma kaotusest. Rääkida taas lapsest, äkki isegi anda talle nime. Ma soovisin et nii suurt osa minu elust ei uhutaks minema. Et ei tehtaks nägu, et seda kunagi ei juhtunudki. Soovisin, et mind kuulataks ilma hinnagute, kriitika, arvamuste ja targutusteta. KUI palju on neid naisi ja mehi, kes elanud üle midagi sarnast ja polegi sellest kõigets kunagi rääkida saanud või ehk isegi mõistnud, et tegelikult oleks rääkimine, asjade oma nimedega nimetamine, võinud olla nii palju koormat kergendav…

Siis ma ei teadnud, aga nüüd, palju aastaid hiljem, oleks ma tegelikult vajanud, et mind defineeritaks emana. Ma olin seda last kandnud südame all ja ma olin teda oodanud. Mul oli tema olemasolust kahe triibuga test ja ultrahelipilt. Ta oli päris. Ta oli osa minust ja mu elust ja mu tulevikust. Aga noh, et mida on seal veel 20 aastat hiljem arutada? See on ju minevik. Asi, mida pole vaja mäletada, sest see on läinud. Ja ometi oli see sündmus, mis andis kogu mu eksistenstile uue mõõtme.

Kui ma viis aastat hiljem teise lapse kaotasin, siis kraapis see peidetud haua minus veel sügavamaks. Suureks tummaks sügavikuks. Tol korral ei olnud ma julgenud lapseootusest rääkidagi. Ta tuli, ta oli, ta pisike süda tuksus, ma ju ise nägin! Ja ta läks. Tühjus. Vaikus. Karjuv vaikus, sest kui mind ei kuuldud siis, kui ma olin rääkinud, et ootan titat ja see tita läks, siis veel raskem oli rääkida nii, kui tema käimisest isegi ei teatud. Nii intiimsete asjadega peaks igaüks justkui ise hakkama saama? See oli ju vaid hoomamatu raseduse algus, polnud isegi mitte poolepeale kantud rasedus, et mida ma nutan? Nagunii poleks see laps ju suutnud elada, kui ta juba nii varakult su kehas kasvamisest loobus? Last ootava pere jaoks ei pruugi olla tunnete osas üldsegi vahet, kas ebaõnnestus viljastumine, peetus või katkes algusjärgus rasedus, sündis liiga enneaegne laps, laps suri vahetult enne väljakantud raseduse lõppu või sündis, et surra. Igapks neist kaotustest võib olla nii lõikavalt valus, et võtab mõistuse. Leina ja leina ei ole vaja mõõta, sest ainult leinaja tunneb, kui suur ja sügav see on.

Vahe on küll selles, et mida kauem on last kantud, seda rohkem suudavad ümbritsevad inimesed ehk mõista, kuivõrd see võib peres leina esile kutsuda. Aga ka siis võib juhtuda, et keegi tark tuleb teatab, et ohh, tegelikult ikkagi oligi nii ju parem ja küll sa ise ka kunagi mõistad, et ega sa sellist elu sellise lapsega poleks tahtnud. Või öelda kaksikute vanematele lohutuseks, kes on ühe tita vikerkaare taha saatnud, et olge rõõmsad, sest teil on ju vähemalt üks laps veel. Samahea on öelda mulle, et noh, sul juba kaks last on, aitab neist ju kah. Ma ei ole kindel, kust ja kuidas sellised ütlemised sünnivad ja kui palju peegeldavad need tegelikult nende sõnade väljaütlejate endi reaktsioone olukorrale. Sest empaatiavõimega pole neil küll midagi pistmist.

Staistika ei pruugi üldse olla lohutav, sest kui kümnest lapsest üks sünnib enneaegsena, siis miks ei võiks see laps olla nende üheksa seas? Jah, paljud rasedused katkevad ja peetuvad raseduse esimesel trimestril. See on elu. See on loodus. Aga kui keegi tuleb seda sulle kaotuse hetkel nina alla hõõruma, et lepi sellega ja ela edasi, sest tugevate päralt on maailm, siis…  Ja need naised, kes on nii väga soovinud, oodanud ja lootnud, aga on saanud tunda vaid valu ja kurbust? Nemad siis peavadki leppima sellega vaikides ja ise, päris üksi, hakkama saama? Või saaks nad hakama paremini, kui kõik need tuhanded ja tuhanded naised ja mehed enne neid oleksid oma läbielamistest ja valust saanud rääkida selgete sõnadega ja neid oleks kuuldud ja mõistetud ja toetatud mõne teise tee ja valiku leidmisel? Ja kui me ei räägi praegu, et valul on vali hääl ja teda peab kuulma, siis on see tegemata töö ju tuleviku jaoks.

***

Aasta hiljem sain ma emaks ja sündis Tan. Kolmandal korral jõudis ta minu juurde.

Olen näinud neid imestunud pilke, kelle silmade taha ei mahu mõte, et mu lapsed teavad, et enne neid oli veel kaks tulemist. Mina olen iseenda jaoks mõtelnud nad ühe lapse tulemiseks ja kohalejõudmiseks. Ehk et Tan püüdis kahel korral enne tulla, aga maailm või mina või tema ei olnud siis veel selleks valmis. Aga ta tuli ja jõudis kohale. Just nii poisid seda teavadki, et Tan tuli kolmandal korral ja Vanc kiirustas liialt siia jõudmisega. Kindlasti on neid, kelle igal tulemisel on oma tunne, tegu ja nägu ja võib-olla neil on iga tulija olnud erineva laps. See on tunne, mis on püha ja ei kuulu vaidlustamisele. See on nii nagu selle lapse lähedased seda tunnevad ja ainult see loeb. See on nende elu ja lugu ja meie oleme vaid selle loo kuulajad.

Oodates oma viiendat olin ma iseenda jaoks teinud terve rea otsuseid. Just tuginedes enda kogemustel ja keskendudes ellujäämisele. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Esimesena pidi kõigest kuulma Andreas ja sealt edasi, kui asi kindel, testid positiivsed, sain hõisata juba, et me ootame titat. Ma ei kavatsenud enam kunagi oma muredega üksi jääda ja seepärast keskendusin rõõmule. Muidugi ma teadsin, et asjad ei pruugi minna ideaalselt. Uskuge, ma olen kõikvõimalike riskidega tänaseks päevaks tuhatkordselt rohkem kursis kui 20 aastat tagasi, kus ma isegi kuulnud polnud sellest, et loode su sees võib hukkuda ja tahta ise mitte väljuda. Jah, filmides rasedused katkesid, aga et nad ka peetuda võisid? Sellest ei teadnud ma midagi. Sellest ei räägitud. Ja paljukest seda siis ka tänapäeval niisama räägitakse. Pigem ikka siis, kui on seda ise kogetakse või lähedalt nähakse. Ikka ju soovitakse, et see karikas mööda läheks.

Ma olin oma peas ennast valmis pannud igasugu asjadeks. Asju, mida juba tead, pole raske ette kujutada ja endast läbi lastes talutavaks mõtelda. Vähemalt mina saan endaga sedasi hakkama. Ma olen ikka see, kes seedib läbi kogu õuduse, et oleks lihtsam ellu jääda. Enamasti on see mind ka säästnud ja aidanud kiiremini tagasi jalule tõusta.

Sel korral tuli pauk uuest suunast. Eks ma ju nägin ja mõtlesin kaasa arstidega, kui nad ultraheliga me pisikest taga otsisid. Asi polnud õige. Mõistus sai aru, aga süda ikka lootis, sest arstid lootsid ka. Ma olen selleks piisavalt kaua süsteemis viibinud, et teha vahet lohutusel ja lootusel.

Sellele, et mu rasedus on emakaväline, sain ma kinnituse siis, kui ta oli meiega olnud seitse nädalat ja neli päeva. Hetk hiljem anti mulle paber allkirjastamiseks, et ma nõustun raviga ja seejärel pandi haiglasse, et teha süst. See pole see ravim, millega raseduse katkemine esile kutsutakse ehk nö abordipill. Ma sain üksikdoosi vähiravimit, mis peatab rakkude paljunemise ja peatab eelduse kohaselt loote arengu. Uuringud on kinnitanud, et kui patsient on hemodünaamiliselt stabiilne, siis võib see meetod olla hea (ja naise keha säästvam) alternatiiv munajuha eemaldamise operatsiooni asemel. Kui loote areng ikkagi ei peatu, siis saab ravi korrata. Aga aeg tiksub ainult ema terviseohtude kahjuks. Kui lapse areng ravimi mõjul peatub, siis edasi tuleb ootamine. Ootus on see, et ta imendub ajas vaikselt ise kõhuõõnde. Imendumise hetkel võib ta ikkagi rebestada munajuha ja see põhjustab sisemise verejooksu, mis toob ikkagi kaasa munajuha eemaldamise. Loodetavasti ei enamat. Seepärast peab olema äärmiselt ennastsäästev. Füüsiline koormus tuleb minimeerida vaikseks kulgemiseks. Tuleb püsida adekvaatse arstiabi lähedal. Ja käia regulaarselt verd andmas ja kontrollis. Enda arsti ja tema usladusringi ees võtan mütsi maha. Nad on tõeliselt olnud olemas füüsilise minu jaoks.

Süsteemi osas muutuvad mu mõtted aga tõrksaks. Mulle (ja veel enam Andrease jaoks) jäi täiesti arusaamatuks, miks ma analüüside vastuseid sel päeval süsti oodates ei võinud koos Andreasega oodata. Milleks oli mind kohe teadasaamise järel vaja plaanipäraselt kuueks tunniks sisse kirjutada haiglasse ja lahutada ainsast inimesest, kellel oli vaja minuga sel hetkel samapalju koos olla kui minult temaga. Me oleks võinud vabalt istuda need kuus tundi koos ka koridoris pingil. See oleks olnud palju parem. Aga see polnud ok. Ma saan aru, et süsti järel tuleb mingi aeg patsienti jälgida ja kui siis tekib komplikatsioone, siis jah, kiirelt haiglasse võtta, aga muidu? Arstil on asjast nagunii ülevaade ja õenduslugu tehakse valmis ilma patsiendita ka siis, kui ta haiglas on. (Sellel teemal ei jaksa ma hetkel isegi mitte peatuda). Ja vererõhku saab käia mõõtmas ka koridoris pingil istudes. Ei? Saab küll.

Õhtul hiljem lubati mind koju. Ma polnud päeva jooksul midagi söönud, sest hommikul käisin ma teisel vastuvõtul, seejärel andsin verd ning võis arvata, et sellest verest määratakse ka veresuhkur. Ehk et süüa poleks eelnevalt tohtinud. Hiljem istusime tunde vastuvõtus ja ootasime ja siis kui mind haiglasse sisse kirjutati, siis anti mulle küll voodi, aga toitu mulle ette polnud nähtud. Ma oleksin vist hobuse lohutuseks nahka pistnud. Mul oli kotis üks kommipakk ja käisin vetsu kraanist vett joomas. Kommid ajasid tühja kõhu  iiveldama. Kui ma haiglast vabanesin, käisime kiirelt mäkis söömas. See Paldiski maantee mäkk on see, kus ma 2004. aastal istusin ja pinginaabrile helistasin, et kõik on taas läbi. Ta oli mu elus olnud üsna ainus, kellele ma sain asjadest rääkida vahel.  Ja nüüd istusin ma taas seal. Püüdsime Andreasega mõlemad olla vaprad. Mälestustes on lüngad.

Poistele rääkimine tuli kuidagi loomulikult. Nad näitasid mõistmist, hoolimist ja armastust. Selgitasin neile, et vahel lihtsalt on nii, et kui sa midagi niiiiii väga ootad ja see keegi ka nii väga tulla tahab, siis võibki juhtuda nagu meiega. Tita lihtsalt hakkas rabistama ja viskas kindluse mõttes ankru välja liiga vara. Ja kui ankur oli juba paika saanud, siis ei julgenud ta enam end vabaks lasta ja õigesse kohta loksuda. See koht aga, kuhu ta kiirustades pidama jäi, on selline koht, kus ta saab kasvada veel vaid mõne nädala ja sealt edasi pole tal ega mul enam ruumi ja selleks, et vähemalt üks meist alles jääks, tuled sekkuda ja teise kasvamine peatada. Rääkisimegi sellest, et kui see tita ikkagi tulla tahab, siis küll ta leiab uue aja ja võimaluse. Ma usun, et see info on me poistele nende endi tuleviku ja ka suurema maailmapildi parendamise jaoks oluline. Selle info mahasalgamine ja rääkimatajätmine, et mis need lapsest selles infoga teevad,  on see, mis loob olukordi, kus asju ei nimetata õigete nimedega ja valusast vaikusest kostuvaid karjeid ignoreeritakse. Ma loodan kogu südamest, et kui neil on iial vaja mõista ja osata kuulata, siis nad saavad hakkama või tulevad vähemalt nõu küsima.

***

Hommikul ärgates oli tunne nagu oleksin öösel trammi alla jäänud. Polnud kohta, mis ei valutanud. Kõik liigesed olid kanged. Iga liigutus tegi haiget. Mõtlesin paralleelselt sellele, et kuidas pärisvähiravi inimesi võib ennast tundma panna. Põdeda polnud aega. Oli vaja teha tööd ja minna pildistama. Elu ei lase seisma jääda.

Teine päev oli veel hullem. Ma oleksin nagu üle kere haige olnud. See kurnas keha veel omakorda. Vaimust ei räägi.

Kolmas päev oli vaja end kooli vedada. Füüsiliselt muutus olukord talutavaks. Samm korraga. Päeva korraga. Vereanalüüs ja selle vastus korraga. Nädal korraga.

Nädal hiljem tekkis mul aga tunne, et ma olen täiesti rase. Keha läks lühisesse. Mõtlesin õudusega, et kas see keha oskab nii lühisesse ka minna, et hakkab piima tootma vms. See oleks ikka eriti valusalt hale olnud. Hormoonide tase püsis ja langes ilmselgelt liiga aeglaselt. Kas see pisike putukas ei andnud siiski alla, kas ta ei saa aru, et ta on vales kohas ankrus ja püüab ikkagi kasvada, et meie juurde tulla? See mõte oli nii kurb ja valus. Sulgesin end sügavale enda sisemusse.

Üks asi on käia ringi nii, et kogu aeg tunnetad oma keha ja oled temaga dialoogis, et kas kõik on ikka kontrolli all või tuleb nüüd minek. Nüüd kohe? Või vaatame veel veidi? Teine asi on see pool, et mis tundega peab naine käima ringi nii, et tema südame all on hukkunud lapse alge. Üldse mitte müstiline ja mikroskoopiline vaid kena 1,5 + 1,4 mm. See on suts pisem kui 10sendine münt. Ja isegi, kui ta minus ühel heal päeval lahustub, siis jääb ta minusse. Või leiab ta pisitasa ikkagi tee minust välja? Ma isegi ei tea, mis on parem, kas see, et ta on ja võibki jääda või nii nagu kaks esimest mu seest mehhaaniliselt välja puhastati. Sest tegelikult jäid ka nemad mu sisse ja südamesse alatiseks.

“Sind ju ometi nõustati?”

“Ei.”

“Keegi ju ometi saadeti sinuga rääkima?”

“Ei.”

Ma ei tea, mis sel meie maailmal siin viga on, aga jah, selliste mõtetet ja tunnetega pered jäätakse omapead hakkama saama. Või saavad nad abi siis, kui nad arsti jala külge klammerduvad ja nutta röökides abi paluvad? Kui väga soovin ma seda kõike ikkagi näha tiimitööna. Minu poolest võib arst olla selle tiimi juht ja teha raviotsuseid ja jälgida naise tervist, aga pere tervise, vaimse toimetuleku eest peab ka keegi aitama hoolt kanda. See pole ju ometi mingi üllatus, et sellises seisus on tuge vaja. Vähemalt seda pakkuda? Vähemalt rääkida. Ämmakad on sellelel kõigele nii lähedal. Nad pole ju ometi vaid protseduuritegijad ja sekretärid? Ma olen ju näinud, mida nad koolis veel õpivad. Kas seda reaalses elus siis kasutada ei saa või ei tohi? Ja raseduskriisi inimesed? Nii “väike” asi ei ole nii oluline, et ligi astuda? Nii “väike” asi võib kannatava pere jaoks olla kogu nende elu ja kaotus võib olla väga suur ja sügav… Perearst/õdede maailmast rääkimiseks ma ei peatu, sest see süsteem ei toimi sellisel puhul kohe üldse mitte. Aga võiks.

Ma saan hakkama ja aitan Andreasel ja poistel hakkama saada. Paljudel seda ressurssi pole. Nad siis lähevadki koju ja tagasi oma igapäevaellu ja peavadki lihtsalt, krt teab kuidas, hakkama saama? See ongi ok? Ega ju ei jõudnudki kaua rase olla, mis seal ikka. On loodus keha andnud, küll annab ka selle säilimise?

Vajaliku süsteemipoolse toetuse puudumisest palju hullem on see, et sa tabad peagi, et su ümber on inimesed, kes saavad sulle päriselt (kuigi ehk tahtmatult) liiga teha.

Suurem enamus siiski õnneks oskab sind omal moel säästa. Ta tunneb esmase info saamise järel ehk kohmetust ja ebamugavust, ütleb ehk, et tal on kahju, saadab su poole mõistva südame, kohtudes kallistab  ja edasi püüab teemat vältida, sest ta ei oska midagi enamat teha. See on ok. Me oleme sellise suhtumise ja olemisega harjunud. See on ootuspärane. Sageli püüab ta teemast üle olla ja teha näo, et elu läks just praegu natuke edasi. Sa saad hakkama. Vana asja pole vaja kedrata. No et kurb on, aga sa ju saad üle. Õnneks seda enamasti välja ei öelda. Nendega koos on kerge olla, sest sa saad koos nendega põigata välja oma reaalsest ja tunda end veidikeseks mingis mugavams mullis.

Samm vales suunas edasi tulevad juba mõtted, et see või teine koges sama ja sai ju ka üle. Sai ka või? Või sa ainult arvad nii? Kõik läheb lõpuks hästi? Äkki lähebki, aga kes on see teadja, kes seda veendunult väita saab? See on samahea kui leinajale ütelda, et ohh, küll su kurbus üle läheb ja uus elu tuleb peale. Liiga sageli on leinajal just see hirm, et kurbus lähebki üle, uus elu tulebki peale ja ta hakkab unustama, mis tunne oli puudutusel ja mis lõhn oli kellegi juustel ja maailmal tema ümber. Asjade unustamiseks ei pea pingutama. Nad lähevad ise, kui nad valmis on. Ja kui nad ei lähe, siis pole nad veel valmis minema või ei peagi minema.

On väike osa neid, kes annavad märku, et nad on olemas ja nad on huvitatud sellest, kuidas sina ennast tunned. Võimalusi toetuse ja olemasolemise näitamiseks on palju ja universaalset selles palju pole, kõik oleneb sajast asjast, aga kui olla avatud südamega, siis on võimalik mõista, kuidas on parem. See on hea ja lohutav tunne, kui su  ümber on inimesed, kes ei jookse ära, kes võtavad aja ja kuulavad, ei targuta ega kuku sind õpetama, lihtsalt on olemas. Meie ümber, õnneks on mõned sellised inimesed ka ja suur-suur aitäh teile nende mõtete ja hetkede ja vahel ka lihtsalt vaikimise eest, mis ta meile andnud olete.

Siis on need, kes arvavad, et nad võivad teada vastust, miks selline asi juhtus. Mõni neist tutvustab oma teooriat peenetundeliselt ja kenasti ja see on minu jaoks olnud ok. Teooriaid ja praktikaid on erinevaid. Enamasti on sinu läbielamine neis endis vallandanud mingi oma reaktsiooni ja nad otsivad ka ise enda küsimustele vastuseid, arvates, et see avastus võiks ka sind aidata. See tuleb enamasti puhtast südamest ja soovist abiks olla. Paraku pole see aga enamasti abiks. Igal ühel on oma vastused vaja ikka ise leida. Enamasti iseenda seest, et leida rahu ja lepitus. Mitte külvata süütundeid juurde. Olgu siis see leid ja ellujäämise mehhanism milline tahes. Ka kõige suuremad kannatajad ei otsi juurde kannatusi, vaid vajavad, et nende kannatusi nähakse, kuuldakse ja aktsepteeritakse. Kui teil on kogemusi ja te olete enda jaoks leidnud ka lahenduse, siis on see ju väga hea. Aga te ei saa oodata, et seesama lahendus, mis sobis teile, on abiks ka teistele.

Ja siis on need kaunid kõiketeadjad, kes lendavad nagu püha vaim su üle ja kuulutavad, et nemad teavad täpselt, miks see kõik just sinuga ja sedasi juhtus. Süvenemata. Kui juhtus nii, siis sa tegid ja mõtlesid ja tundsid seda ja seda valesti. Sa ise oled oma elu algusest peale valesti elanud, pole endaga tegelenud. Ja vaat see ajab mind marru. Infoga tulen ma toime. Aga KUI tugev peab olema inimene, et iseenda sees päriselt vastu seista ja hakkama saada selle talle peale surutud väärastunud infoga? Äkki ma ikkagi mõtlesingi siis midagi valesti? Ja ta vajub ensesüüdistamise sohu. ja upub. Selle asemel, et aidata inimesele tõusta ja lennata, tambitakse ta maasse selle eest, kes ta on.

See juhtus sinuga seepärast, et sa mõtled valesid mõtteid.

See juhtus sinuga, sest sa ei rääkinud piisavalt oma lapsega. Sa ei laskndu teda endale ligi, oma südamesse.

See juhtus sinuga, sest sul on minevikus lahendamata probleemid.

See juhtus sinuga seepärast, et sa tunned valesti.

Sinu emakas on blokeerunud ega taha uut elu vastu võtta enne, kui sa teed seda ja seda ja kolmandat.

Sind lihtsalt tühistatakse ära. Sa ei olegi enam keegi ja mis peamine – see kõik juhtus seepärast, et sina tegid midagi valest. Sina ise oled kõige algus ja ots ja juhuslikku pole siin maailmas justangu midagi. Tore….

Ohh, ärge arvake, et ma eitan sõna- ja mõttejõudu! Aga veel enam usun, et kõigi enda sisemiste kõhkluste foonil on kõige hirmsam see, kui keegi tuleb ja poogib oma rumala mõtte sinu külge. Mida ma nagu reaalselt peaksin selle infoga peale hakkama? Sa pead toime tulema iseenda sees iseendaga ja siis pead sa korraga veel lisaks tegelema välise rünnakuga. Nagu see suur tõekuulutamine muudaks midagi, tooks mu lapse tagasi, paneks ta liikuma õigele aadressile, aitaks järgmisel korral ebaõnnestumist vältida, kui ma kõike oma tuhandet pattu kahetsen ja sunnin end mõtlema neid kellegi arvates õigeid mõtteid? See on see hetk, kus ma tahaksin röökida, et tegele iseendaga ja jätke kõik teised rahule. Just nüüd. Just praegu.

Kujutlege nüüd hetkeks, et ma lähen ütlen enneaegselt sündinud lapse emale (endal ilgelt kaastundlik kõiketeadja nägu ka veel peas), et tead, sellised asjad juhtuvad seepärast, et sa ei mõtelnud õigesti, kartsid liiga palju, lõikasid juukseid, kükitasid, astusid voodist vasaku jalaga välja, sirutasid käed üle pea jne. Et kütan veelgi hirme ja enese süüdistamist takka? Arvate, et emad ei mõtle sageli selliseid mõtteid ise? Ja isad? Teised lähedased, kes hoolivad?

Me kõik otsime enese seest ja ümbert vastuseid. Vastus on ventiil. Me vajame mingit mõtet, mis annab meile lohutuse ja leevenduse, see on inimlik. Inimene, kes on elanud üle midagi väga keerulist, ei vaja päris kindlasti, et keegi tark tuleb oma uskumuste baasilt talle kuulutama püha tõde. See on sama hea, kui autistliku lapse vanemat süüdistada selles, et ta ise põhjustas selle, kui ta lasi last vaktsineerida. Ja siis arenebki arvamus, nagu mitme peaga lohemadu, millega võidelda on keeruline, sest väärastunud veendumus on selle taga on nii tugev. Samas on need teemad kõiksgugu usuhulludele magus mängumaa ja nende ideedele mahlane kasvulava – tule kuuluta oma väärastunud tõde haavatute ja murtute seas ja sunni neile peale oma tõde. Ja vaat see on sügavalt vastik ja lubamatu.

Ehk et kellega valetõde ei ole leevendus valutavale kohale, see võib anda hoopis valusama ja vastupidise efekti.

Pole absoluutselt oluline, mida keegi teine asjast arvab. Ainus, mis tegelikult loeb, on see, mida inimene enda sees ise arvab. Tema sisekõne on see, millega ta peab elama. Ja selleks, et teda aidata, kui ta on väga eksinud ja katki, selleks on vaja teda kuulata. Meil ei ole vähimat põhjust anda neile juurde muremõtteid sellest, mida kõike nad on valesti teinud, sest nad saavad iseenda ja/või maailma süüdistamisega ka ise suurepäraselt hakkama. Meie asi on austada seda, mida nad ise enda sees leiavad ja näevad. Ja tõesti, vahel on seal hirme ja mõtteid ja enese süüdistamisi, millel pole üldse alust ja sel juhul on asjakohane info oluline. Vahel on seda infot vaja palju kordi korrata erinevas võtmes, et see kohale jõuaks ja aitaks maailma ka veidi teise nurga alt vaadata.

Mida ma öelda tahan, on see, et teie ei pea pakkuma vastuseid ja teadma, mida ja kuidas keegi tunneb ennast hetke, homme, aasta pärast.

Te ei pea ega tohigi seda teha. Ei lähedase ega ka spetsialistina. Üks arst või õde või õpetaja võib olla näinud tuhandet erinevat juhtumit ja mõnel neist ka sarnaseid lahendeid, aga sellest tarkusest on ometi vähe, et teada, mis sobib just sellele või teisele inimesele just praegu. Te ei pea tegema mitte midagi muud, kui olema olemas, olema valmis kuulama ja peegeldama. Sedasi saate te aidata inimesel leida üles oma tee ja oma vastused. Ikka iseenda seest. Kui me ei tahaks elada, siis me ju ei elakski. Seega, ellujäämise valem on meie sees. Aidake siis seda näha. Ja kui te mitte midagi öelda ei oska, siis olge lihtsalt vait. Ja kui te tahate kõike öelda, siis olge ka vait, sest vaikus on palju parem kui üks vale sõna.

Aga kui te tahate teada, kuidas inimene tunneb, hakkama saab, siis astuge ligi ja puurige pehmelt läbi esimestest kihtidest, mis kinnitavad teile üsna usutavalt, et kõik on hästi või saadakse hakkama. Ja kui te ise ei oska, siis püüdke vahedada abivajadust. Ja kui te tunnete, et see kõik on liiga palju ka teie jaoks, siis otsige ise ka võimalus selle ventileerimiseks. Aitaja toetamine on samamoodi väga oluline.

Kokkuvõttes oleme me kõik ju lihtsalt inimesed. See meid ilusaks ja huvitavaks ja erinäoliseks teebki. Ja kõige olulisem on oskus kuulata. Päriselt südamest kuulata.

***

Mulle on juba mõnda aega tundunud, et me saame hakkama ja siis tuli telefonikõne lähedaselt. Uuriti maad ja ilma ja siis ka minu füüsilise seisundi kohta. Selgitasin, et ikka ootame ja loodame parimat, et asi ise ära laheneb.

“Miks nad siis ometi seda oppi ei tee?”

Kangestusin… pobisesin: “See on minu keha. Kui saab ilma, siis on parem.”

“Sul on ju teine munajuha veel.”

Sõnad said otsa. Ma ei osanud end ja oma keha kaitsta.

On jah, aga mis siis? Selle munajuha taga on mul mustuthat tunnet ka, muide. Õenduses on olemas diganoosid küll kudede terviklikkusest kui ka kehatajust. Selle hetkeni olid need diagnoosid mulle kaugeks jäänud. Ma isegi ei teadnud, kui olulised need võiksid ühel hetkel olla. Nüüd aga olen taibanud, mida ma kardan ja mida ma ei taha. Munajuhadeta saab muidugi elada, aga neil on meie kehas oma funktsioon. Olgugi, et ma lähenen eale, kus neist varsti nagunii enam suurt asja pole, siis ikkagi soovin ma võimalusel olla terviklik ja ma ei näe vähimat vajadust lasta ennast tükeldada selleks, et keegi kolmas arvab, et see oleks justkui parem lahendus.

***

Tänaseks on meie tita, kes sel korral meie juurde ei jõua, minu see olnud kümme nädalat ja kuus päeva. Tegelikult hakkaks üsna kohe jooksma 12. nädal. Meie tita ei kasva enam. Ta on surnud. Aga hormoonide tase minu veres langeb väga aeglaselt.

Ma olin märkamatult endaga kaasas tassinud kahe triibuga rasedustesti. Tõstsin selle nüüd kotist välja. See on ainus kinnitus, et ta oli. Jäin ennist mõtlema, et tegelikult on kahju, et ma Tannu kahe tulemise testid ja ultrahelipildid ära hävitasin. Hoidsin neid pikalt alles, aga kui ta kolmas kord tulema hakkas ja asi paistis sujuvat, siis arvasin, et pean eelneva tühistama. Muidugi ei suutnud ma seda tegelikult enda sees teha. Ja nüüd on mul kurb meel, et ma neid alles ei hoidnud, sest see on minu jaoks Tannu lugu. Aga praeguse testiga on mul tunne, et ma vist tahaksin selle ära põletada ja tuha enda isa juurde merre viia. Et tita saaks tagasi algusesse, koguda jõudu ja rammu, merd ja verd ja siis uuesti tulla. Ma pole Andreasega sellest veel rääkunud. Nime ma talle anda ei taha, sest ma hoian seda nime väga just selle jaoks, kes kunagi tuleb. Nii tundub õige.

***

Ma usun, et nii oluline on sellistest asjadest rääkida, aga mida teie arvate, kumb on keerulisel hetkel parem lahendus:

  1. teeselda, et midagi pole kunagi juhtunud
  2. rääkida juhtunust ja õppida end mugavalt tundma siis, kui peab teisi panema ennast võib-olla ebamugavalt tundma

 

Meid on palju. Meil kõigil on oma lood. Omad taagad ja maskid kanda. Mida me teha saame, on kuulata! Kuula päriselt. Kuula südamega. Kuula, kuis vaikus vahel karjub ja ära teeskle, et sa oled kurt. Astu ligi. Kallista, Ole olemas. Ja kuula. See on enemasti parem, kui valus ja valuga üksi olla.

 

Comments 5

  1. Elu on vahepeal ikka jube raske 😕
    Muide- ma mäletan ühte tõestisündinud lugu ühest raamatust (ma arvan, et see oli raamatus ”Taevas on päriselt olemas”), kus kolme(?)aastane poiss oli raskes seisundis haiglas. Ja pärast ärgates rääkis emale, et eksole, tal on tegelikult hoopis kaks õde. Ta oli käinud Taevas ja tema sündimata jäänud õde, kellest ta iialgi midagi kuulnud ei olnud, oli olnud seal- armas rõõmus tumedate lokkidega tüdruk, kes oli teda kõvasti-kõvasti kallistanud. Kui ma ei eksi, siis ema küsis, mis ta nimi oli ja poiss vastas, et tal polnud veel nime, te issiga ei pannud talle veel nime. Ilmselt ootas ta nime saamiseks taaskohtumist oma vanematega? Aga sellest on jupp maad, kui ma seda lugesin, täpselt ei mäleta…

  2. Kindlasti on kergem teeselda, alati on. Ükskõik mis olukorras. Panna maks ette, öelda et “Jaa, mul läheb hästi!”. Sest enda tõeliste tunnete teisele inimesele avamine, eriti kui ta on võõram, on kuidagi… sa teed end nagu haavatavaks. Et see keegi teine inimene võib su hukka mõista või sinu muret alavääristada, ometi on see sinu jaoks NII tõeline. Ükskõik mis mure see on.

    Aga minu jaoks on õigem valida see teine variant, rääkida, mitte varjata, ja äkki mõni neist teistest inimestest mõistab siis ka meie endi käitumist mingis hoopis teises olukorras paremini? Et ah jaa, tal on sellised mured, sellepärast ta ehk reageeris nii või naa. Ja lisaks toetusmoment neile, kes on ehk sarnases olukorras. Isegi kui nad ei tunnista, võivad nad saada väikse lootuskiire. Ja rääkimata sellest, et jagatud mure on siiski väiksem, ma tõesti usun seda.

    Aga muidugi otsustab iga inimene ise, kui palju ta enda elust jagab, mõni vajabki hoida asju iseendale ja leiab end hoopis nii taas üles. Ühte ja õiget vastust seega ei ole.

  3. Oh Evakene, nii lõpmata kurb on seda kõike lugeda. Kisub endalgi haavad lahti, jälle, ikka veel, kahekümne viie ja üheteistkümne aasta tagused. aga mis puutub raseduskriisi nõustamisse, siis see on ainus kord, kus ma reaalselt karjusin tervishoiutöötaja peale. Ma palusin korduvalt, et nad ei tuleks mind nõustama. Ämmakana saan ma hakkama, ausõna saan. Palusin korra, palusin teise ja kolmandal korral viskasin nõustaja välja. Reaalselt, kurjalt, vägivallaga ähvardades. Hiljem vabandasin. Aga abi saab anda või pakkuda inimesele, kes on selleka abiks valmis. Survestades ei saa midagi.

  4. Kui mina olen keerulises hetkes, siis on kergem mitte rääkida….

    Kui ma olen kellegi kõrval, kes on keerulises hetkes, on vaiki olla raskem, kui rääkida… Sel juhul ma pigem ütlen otse, et ma ei oska midagi öelda või aidata aga ma mõtlen ta peale. Ja üks kalli, kui ta seda aktsepteerib.

    Sulle ma ka ei oska praegu midagi öelda või Sind aidata. Aga ma mõtlen Su peale tihti. Mul endal sellised kogemused puuduvad, seetõttu ei oska ka suhestuda. Aga ma väga tänulikult loen Sinu ja teiste kogemusi. Ja imetlen tundlikel teemadel rääkimist, see harib ja kasvatab. Mind ja ühiskonda seeläbi.

    Kallid teile!

  5. Seda oli väga-väga kurb lugeda mul endalgi, sest päev enne vana aastat kaotas mu sõbranna lapse, olles ise 7ndat kuud rase. Ma hoidsin eemale, andsin talle aega, samas ega osanudki kuidagi käituda kui aus olla. Homme lähen talle külla, pole teda näinud 3 kuud. Peale kurba uudist ta eemaldus kõigist ja elukaaslase sõnul ta lausa vihkas väikeseid lapsi ja üleüldse inimesi. Ka mul endal on pooleaastane laps, seda enam ma ei tahtnud teda kuidagi ärritada vms. Vot ei oska ise ka sellises olukorras käituda. Tunnen kaasa teile. 🙁

Leave a Reply to Katrin Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *