Lepatriinudega padjad

Kui ma hakkasin täna oma uutest lepatriinulistest padjapyyridest pilti tegema, siis meenusid kohe eilse õhtu ja ka veidi kaugema aja tagused syndmused. Olgu mainitud, et lepatriinud on yhed igavesed kavalad tegelased. Te vaadake ise, mis näoga see mees siin pildil kuulab hoolega, mida sellel täpilisel tegelasel talle paremasse kõrva on sosistada. Raudselt on see mingi uus salaplaan, millest mina kindlasti nii väga ei vaimustu 😉

Kuidas ma kyll seda tean, et lepatriinud sellised krutskitega tegelased on? Eks ikka isiklikest kogemustest! ‘Lepatriinu ytles’ on meie majas olnud omamoodi natuke naljakaks parooliks juba pea 25 aastat. Palju aastaid tagasi mängisime õega koduaias. Pidin korraks tuppa lippama ja kui tagasi läksin, oli mu pisike õde kadunud ja ma ei suutnud teda leida. Kutsusin ema ja mamma appi teda otsima. Mida kauem me hõikusime ja hyydsime ja teda leidmata ringi sahmisime, seda suuremaks kasvas paanika ja minu ilmne syykoorem, olin ju mina see suur tydruk, kes pisikese lapse ära kaotas. Ja kui siis ysna jupp aega hiljem lõpuks koerkuudist yks unine tirts oma nina välja pistis, siis oli meie hämming ja nõutus seda suurem, kui kuulsime, miks ta meile ometi vastanud polnud, kui me teda elu eest hõikusime – lepatriinu olla talle ytelnud, et olgu kuss. Saate aru!

Need lepatriinud on yhed kavalad vembuga tegelased, see on selge! Varem ja hiljem kadus ta meil veel ära. Siis olin mina õnneks syyst puhas, lepatriinude kaasosalisust kommenteerida ma ei oska. Aga kord leidis ema ta paar maja edasi kutsikatega tutvust tegemas. Oli teine aiaaukudest osavalt välja ja sisse pugenud. Kord leiti ta ysna sealtsamas elektirposti taga klaasikildudega mängimast. Elu on teadagi ringiline. Eile siis saime me siin kõik yheskoos otsida taga yht pisitydrukut sellest samast majast, kus mu õde end kunagi koerapoegade juures peitis. Pärast parajat paanikat ja mitmeid telefonikõnesid leiti tydruk yles – mängis teine midagi halba aimamata ja plaanimata naabrilaste juures toas. Aga meile meenusid lepatriinud, need pisikesed kavalad kelmikad täpilised tegelased. Ahjaa ja kord toppis Vantsu endale pisikese puust lepatriinu ninna. Seda käisime haiglas eemaldamas, sest lepakas oli teel vist otse Vantsu ajju ja kui see tal õnnestunud oleks, siis mõelge! mis kavalaid kelmikusi sealt siis kõik veel tulema oleks hakanud 😀

Aga lepatriinupadjad on armsad! Padjal nr 1 on kiisu koos lillede ja lepakatega:

Ja padjal nr 2 on lihtsalt lepakad lillemetsas:

Ma julgen ausalt öeldes kahelda, kas uni just kõige rahulikumalt neil patjadel selles jutuvadinas ja põnevatest plaanidest paksus keskkonnas maitseb, aga niisama mõnuleda on neil aga igati mõnus:

No ja näete, jälle mingi kahekõne loob seal ennast salamahti! Mida see vasema põlve juures kykitav lepatriinu kyll seal räägib, et poiss nii hoolega kuulama on jäänud?

Nii, et kui sygispimedus kipub meelt mõrudamaks muutma ja mõtet nyristama, siis maalige padjale yks lepakas ja elu on jälle tagasi suvises naksikas rytmis 🙂